1-05-948\4

1-05- 948 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg, koht 23. mai 2006.a., Tallinn Kohtukoosseis Jüri Paap, Igor Amann, Ivi Kesküla Sekretär Tatjana Derkatš Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 15.02.2006.a.a. kohtuotsus F.N süüdistuses Apellant süüdistatav F.N Prokurör Veera Kremez Kaitsja adv. Milvi Söörd RESOLUTSIOON Harju Maakohtu 15.02.2006.a. kohtuotsus F.N süüdistuses jätta muutmata ja esitatud apellatsioon rahuldamata. Karistuse alguskuupäevaks lugeda 23.04.2006.a. EDASIKAEBUS Kohtuotsuse peale võib kaevata kassatsioonikorras Riigikohtule 30 päeva jooksul. Selle õiguse kasutamise soovist tuleb samale ringkonnakohtule teatada kirjalikult 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. 1 Asjaolud ja menetluse käik Apelleeritud kohtuotsusega tunnistati F.N, sünd. xxx Tallinnas, kodakondsuseta, varem karistatud kriminaalkorras kaks korda, elukoht Tallinnas, Rukki tn. 24-1, vahi all, süüdi KarS § 209 lg 2 p 1 järgi korduvas kelmuses ja tema karistuseks mõisteti vangistus tähtajaga 1 aasta ja 3 kuud. Sellele karistusele liideti KarS § 65 lg 2 alusel eelmise kohtuotsusega mõistetud kandmata karistus, liitkaristuseks mitme kohtuotsuse järgi mõisteti vangistus tähtajaga 1 aasta ja 5 kuud. Talt mõisteti välja tsiviilhagide katteks 52 125 krooni Indrek Makke kasuks, 30 000 krooni Anžela Obraztsova kasuks, samuti sundraha ja menetluskulud. Kohtuotsuse kohaselt lõi F.N korteri Tallinnas Rukki tn. 24-1 müümise kavatsuste protokollide sõlmimisel 26.10.2004.a. ja 15.11.2004.a. Anžela Obraztsovas ja kinnisvarafirma Luksus Vara töötajates Olga Smirnovas ja Ljudmilla Halugas ning kirjaliku eellepingu sõlmimisel 12.11.2004.a. Indrek Makkes varalise kasu saamise eesmärgil ebaõige ettekujutuse, et ta on selle korteri omanik. Selleks esitas ta selle korteri omandiõiguse tõestuseks ja müümisest ettemaksu saamiseks 19.12.1994.a. sõlmitud ostu-müügilepingu, mis oli kaotanud kehtivuse 06.11.1996.a., mil ta kinkis korteri oma emale Valentina Nessenile. Kohtuotsuse kohaselt esitas süüdistatav omandiõiguse tõestuseks kehtivuse kaotanud lepingu teadvalt, et tehingust makstud ettemaksed omastada. Süüdistatav tõestas erinevatele isikutele korduvalt, et nimelt tema on korteri omanik ja kolmandatel isikutel pole müüdava suhtes mingeid õigusi, sama kinnitas ta kõnesolevate eellepingute sõlmimisel. Asjassepuutuvatel isikutel polnud alust kahelda 19.12.1994.a. notariaalselt sõlmitud ostu-müügilepingu ehtsuses. Samas jättis apellant esitamata 06.11.1996.a. samuti notariaalselt kinnitatud kinkelepingu. Kohtu arvates pole usaldusväärne süüdistatava selgitus, et ta unustas, et oli ise selle korteri 1996.a. kinkimise läbi võõrandanud, selle väite kummutab asjaolu, et V.Nessen s.o. korteri tegelik omanik pidi tulema müügi lõplikuks vormistamiseks notari juurde. Korteri müümisega (eelkokkulepete sõlmimine, müügihinna määramine, toimingud maakleri juures, ettemaksu võtmine, notariaegade kokkuleppimine) tegeles F.N korteri omaniku teadmata, seega mitte tema huvides . Ettemaksuna sai F.N A.Obraztsovalt kahel korral kokku 30 000 krooni ning I.Makkelt 50 000 krooni, seejuures A.Obraztsovalt osaliselt enne ja osaliselt peale seda, kui I.Makkelt. Kelmus tuli ilmsiks notaribüroos, kus selgus, et F.N müüb talle mittekuuluvat korterit samaaegselt kahele isikule. Kõnesolevad kelmused pandi toime iseseisvate tahtlustena. 2 Apellatsioon ja taotluse sisu Apellant taotleb kohtuotsus tühistada ja mõista ta kõnesolevas süüdistuses õigeks. Ta ei eita, et sai kannatanutelt kõnesolevad rahasummad ja on nõus need tagastama, kuid kelmust pole ta toime pannud. Ta pole tahtnud kannatanuid petta, korteri müümise kavatsus oli reaalselt olemas. Apellant kordab varemesitatud väiteid, et ta elas selles korteris koos emaga. Kavatsedes sõita välismaale kinkis ta korteri 1996.a. emale. Välismaale minek jäi aga ära ja ta elas koos emaga senises elukohas edasi. 2004.a. otsustasid ühiselt, et müüvad korteri ära. Ema korteri omanikuna volitas asju ajama teda. Olles leidnud A.Obraztsovas ostja, lepiti kokku müügihinnas, ettemaksuna maksis ostja 30 000 krooni. Kuna hinnad muutusid kiiresti, ei nõustunud ema selle hinnaga korterit müüma, sellest ja uue ostja leidmisest teatas süüdistatav ka A.Obraztsovale. Sõlmiski eelkokkuleppe I.Makkega ja sai ka temalt ettemakse. Apellant heidab ette, et kohus on jätnud tähelepanuta kannatanu A.Obraztsova ütlused, et süüdistatav teatas talle telefoni teel keeldumisest müüa korter kokkulepitud hinnaga. Vastavalt suulisele kokkuleppele emaga oli tal täielik õigus ostu-müügiasjade ajamiseks kuni tehinguni notari juures. Ema pole kunagi väitnud, et tütar on teda petnud. Suhted kannatanutega olid puhtalt tsiviilõiguslikud, seda kinnitavad ostu-müügi kavatsuste protokoll, vahendusleping ja eelkokkulepe, eelkokkulepe I.Makke ja apellandi vahel sisaldas ka vastutuse juhuks, kui ostu-müügileping jääb notariaalselt sõlmimata. Ringkonnakohtu istungil esitas süüdistatav, toetades apellatsiooni, alternatiivse taotluse, et kui tema süü leiab siiski kinnitust, siis ta palub talle mõistetud karistust kergendada, vahi all viibimine tekitab probleeme uue töökoha leidmisel ja korteri eest tasumisel. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leiab, et kaevatav kohtuotsus on põhjalikult motiveeritud. Nõustudes maakohtu otsuses toodud järeldustega puudub vajadus neid käesolevas kohtuotsuses veelkordselt korrata. Alljärgnev esitatakse vastusena apellatsioonile. Kelmuse objektiivsed tunnused moodustab petmine, mille tulemusena kannatanu teeb varakäsutuse ning saab varalist kahju, süüdlane aga varalist kasu. Petmine on tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomine, mille tagajärjel teine inimene satub eksitusse. Petmine loob kannatanul tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse, ta viiakse eksitusse. 3 Käesoleva süüdistuse sisuks olev petmine seisnes kannatanutes vale ettekujutuse loomises, et kannatanutega tehinguid sõlmides oli süüdistatav 19.12.1994.a. ostu-müügilepingu järgselt kõnesoleva korteri omanik ja ta soovis seda korterit müüa. Selleks ta pidas ostjatega läbirääkimisi korteri müümiseks, sõlmis nendega sellekohaseid eelkokkuleppeid ja võttis neilt enda nimel tagatisraha, varjates seejuures, et alates 16.11.1996.a. kuulub korter tegelikult hoopis V.Nessenile. Kõnesoleva korteri näol oli tegemist vallasvaraga, see polnud kinnistatud. Käesolevas kriminaalasjas puudub vaidlus, et kannatanute arusaama kohaselt oli müüdava korteri omanik F.N ja et süüdistatav sai kannatanutelt raha korteri ostu ettemaksena. Süüdistusele hinnangu andmisel on keskne selgitada, kas F.N lõi kannatanutes kõnesoleva vale ettekujutuse teadlikult ja millest oli tema käitumine ajendatud. Süüdistatav on asunud seisukohale, et korteri kinkimine 16.11.1996.a. oli tal ununenud, korterit müües tegutses ta kokkuleppel emaga, suhe kannatanutega oli puhtalt tsiviilõiguslik ja reguleeritud kirjalikus vormis, muuhulgas sisaldasid need sanktsioone lepete rikkumise korral. Süüdistatava väide, et tehingus kannatanutega ta unustas, et korteri omanik on ema, on ümber lükatud kinnitusega, et ema pidi tulema müügi vormistamisele notari juurde („… minul oli õigus…korteri ostu-müügiasjade ajamiseks kuni tehingu tegemiseni notari juures “- tsitaat apellatsioonist, V.Nesseni ütlused kohtus). Järeldub, et F.N teadlikult esitas kannatanutele ja notarile korteri 19.12.1994.a. ostulepingu ning teadlikult varjas sama korteriga 16.11.1996.a. teostatud tehingut. Kohtu arvates on õige maakohtu hinnang, et tõele ei vasta süüdistatava väide, et tehingus kannatanutega tegutses F.N kooskõlastatult emaga st. korteriomanikuga. Kirjalikku volitust selle kohta pole. Ka on asjas tehtud kindlaks, et V.Nessen ei teadnud midagi süüdistatava läbirääkimistest kannatanutega, nendega kokkulepete sõlmimisest, neilt käsiraha saamisest ja konkreetselt müügi vormistamise kavatsusest notari juures. Kriminaalasja materjalide kohaselt läks süüdistatav korteri müüki vormistama 06.12.2004.a. ilma emata. Mõeldav polnud emal ja tütrel omaette elama asumine, kui teine neist pole senise korteri müügi üksikasjadest ja vastuostetavate eluruumidest detailideni teadlik. Materjalidest ei nähtu, kuhu pidi vaidlusaluse korteri müümise korral elama asuma süüdistatava ema V.Nessen. Seda ei osanud öelda süüdistatav veel ringkonnakohtu istungil. Need asjaolud näitavad, et korterit müües tegutses süüdistatav ema teadmata ning ebaausalt mitte üksnes ostjate suhtes, vaid ka ema suhtes. Asjas puuduvad tõendid, et kannatanutega läbirääkimisi pidades, nendega kokkuleppeid sõlmides ja väidetavalt korteri ostmise eest käsiraha vastu võttes oli tal õigus esindada korteri omanikku s.t. 4 ainuvõimalikku müüjat. Seega puudus tehingus kannatanutega üks lepingupool, süüdistatav polnud müüdava vara omanik, omaniku volituseta või juriidiliselt kehtivaid dokumente esitades ta poleks saanud korterit müüa ega müügiraha vastu võtta. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et kriminaalasja materjalidest nähtuvalt tõesti süüdistatav teatas A.Obraztsovale, et kokkulepitud tehing jääb teostamata. Kriminaalasja materjalide kohaselt tegi ta seda aga alles seejärel, kui A.Obraztsova keeldus järjekordset ettemaksu tegemast. Kuni selle ajani kinnitas ta mõlemale ettemaksu teinud ostjale, et müüb korteri nimelt talle, ostu-müügi notariaalne vormistamine pidi aset leidma I.Makkega 06.12.2004.a. ja A.Obraztsovaga 07.12.2004.a. s.o. järgneval päeval. Ka ilmus ta 06.12.2004.a. notari juurde tema poolt esitatud juriidiliselt kehtetu omandiõigust kinnitava dokumendi alusel sõlmitava tehingu vormistamisele ilma korteri tegeliku omanikuta või volituseta s.t. enda nimel. Kõnesoleva tahtliku petmise eesmärk oli omastada korteri müügist saadu või vähemalt ettemaksed. Kui kannatanud nõudsid ettemakseid tagasi, kinnitas neile F.N, et tagastatavat raha tal pole. Neist asjaoludest kogumina järeldub, et F.N tahtlikult pettis kannatanuid ja sai seeläbi varalist kasu petetud kannatanute vara arvelt. Kohustused tagada ettemakstud summa säilimine kuni väidetava tehingu lõpliku vormistamiseni ja müüja süül tehingu ärajäämise korral tagastada ettemaks suuremas summas fikseeriti üksnes ostjates suurema usalduse võitmiseks ja neilt suurema ettemaksusumma saamiseks, lepingutega fikseeritud tsiviilõiguslikke sanktsioone polnud tal kavatsust järgida. Maakohus on õigesti leidnud, et tegemist ei olnud tsiviilõigusliku suhtega. Ringkonnakohtu arvates vastab F.N-ile mõistetud karistus teo raskusele, süüdlase isikule ja teistele apelleeritud kohtuotsuses nimetatud karistust mõjustavatele asjaoludele. Ringkonnakohtu istungil süüdistatava poolt esitatud asjaolud ei saa olla aluseks karistuse muutmisele. Maakohtu otsus tuleb KrMS § 337 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata. Jüri Paap Igor Amann Ivi Kesküla 5