KOHTUMÄÄRUS Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakoh

„Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend“ § 1 lg 1 määratleb individuaalse täitmiskava kinnipeetava 2 karistuse ja karistusjärgse kinnipidamise täideviimise programmina, milles esitatakse kinnipeetava kriminogeensete riskide vähendamise abinõud ning nende rakendamise ajagraafik. Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise aluseks on kinnipeetava riskihindamise tulemused (

§ 3lg 1).

Riskihindamise käigus analüüsitakse ka asjaolusid, mis soodustavad uue kuriteo toimepanemist ning antakse hinnang kinnipeetava ohtlikkusele (

§ 3lg 1 p-d 1 ja 10).

Ohtlikkuse tase nähtub kinnipeetava individuaalsest täitmiskavast (

§ 2

lg 3 p 5), kuid seda, millise tõenäosusega võib isik uue kuriteo toime panna, individuaalne täitmiskava ei kajasta, vaid see on kirjas vangla iseloomustuses, mille vangla esitab kohtule ennetähtaegse vabastamise otsustamisel (justiitsministri

1. augusti
2. a määrus nr 28 „Kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabastamise materjalide ettevalmistamise kord“ § 4 lg 2 p 1).
3. Kaebaja on kriminaalasjas nr 1-17-9970 soovinud tema enne tähtaega vabastamist, kuid Tartu Maakohus jättis
4. jaanuari
5. a määrusega kaebaja taotluse rahuldamata. Ka Tartu Ringkonnakohus ei leidnud
6. märtsi
7. a määruses määruskaebust läbi vaadates, et ennetähtaegne vabastamine oleks põhjendatud. Määrused jõustusid
8. aprillil
9. Tartu Vangla koostatud
10. novembri
11. a kinnipeetava iseloomustuses on märgitud, et tegemist on kõrgohtliku kinnipeetavaga, kelle puhul üldise korduva kuriteo toimepanemise tõenäosus kahe aasta jooksul on 38%. Iseloomustuses ei toetanud vangla kaebaja tingimisi enne tähtaega vabastamist. Nimetatud tõendi võtab kohus asja materjalide juurde. Kuigi taolise küsimuse lahendamisel võtab kohus arvesse kaebaja kohta koostatud iseloomustuses avaldatut, ei olnud kaebaja puhul ennetähtaegsest vabastamisest keeldumisel põhifookus mitte ainuüksi kaebaja ohtlikkusel või korduvkuritegude toimepanemise tõenäosusel ja selle riskiprotsendil, vaid ikkagi kaebaja iseloomus, tõekspidamistes ja kaebaja käitumisest tulenevatel asjaoludel. Kõigele nimetatule sai kaebaja esitada vastuväited ennetähtaegse vabastamise menetluses ning keelduvaid määruseid edasi kaevates.
12. Kaebaja hinnangul takistab tema kõrgohtlikkus tema paigutamist avavanglasse. Avavanglasse ümberpaigutamist reguleerib täpsemalt justiitsministri
13. märtsi
14. a määrus nr 9 „Täitmisplaan“ § 17, mille regulatsioon ei välista kõrgohtliku kinnipeetava ümberpaigutamist avavanglasse (§ 17 lg 1 p 3). Kahe viimase individuaalse täitmiskava (
15. veebruari
16. a ja
17. aprilli
18. a täitmiskavad) kohaselt on kaebaja ohtlikkuse tase olnud kõrgohtlik ning avavanglasse ümberpaigutamise võimalikuks kuupäevaks on märgitud
19. aprill
20. Kaebaja ohutase oli ohtlik viimati
21. oktoobril 2017 koostatud individuaalse täitmiskava kohaselt. Need tõendid võtab ringkonnakohus asja materjalide juurde. Kaebusest ei nähtu, et kaebajat oleks keeldutud avavanglasse paigutamast ja et oleks olemas sellekohane haldusakt. Ka olukorras, kus kaebaja peaks vastavasisulise taotluse esitama ning vangla keeldub taotlust rahuldamast, saab kaebaja oma õigusi kaitsta paigutamisest keeldumist vaidlustades. Nagu halduskohus on õigesti märkinud, ei ole ka siinkohal ei ohuhinnangul ega korduvkuritegude toimepanemise riskiprotsendil iseseisvat tähendust, need omavad tähendust vaid konkreetse menetluse kontekstis. Avavanglasse paigutamine on kaalutlusotsus ning selle tegemisel tuleb lähtuda ka muudest asja lahendamisel tähtsust omavatest asjaoludest.
22. Tulenevalt eelnevalt esitatud seisukohtadest tuleb M. Villemsi määruskaebus jätta rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
23. veebruari
24. a määrus muutmata. /allkirjastatud digitaalselt/ 3