eaduse (
) § 28 lg-s 51 nõutud 90 meetrile veekogu akvatooriumist koos kaldavööndiga. Kuna veehaarde sanitaarkaitseala faktiline piir ei olnud
lg-ga 51 kooskõlas, peatas Harju maavanem 07.03.2016 kirjaga nr 6-7/25 Leerimäe tee 12 kinnistu ja lähiala detailplaneeringu järelevalvemenetluse kuni sanitaarkaitseala piiri kindlaksmääramiseni. Viidatud detailplaneeringuga on kavandatud jagada Leerimäe 12 kinnistu kaheks ja anda hoonestamata osale ehitusõigus. 2. 06.01.2017 jõustunud
A) vähendada veehaarde sanitaarkaitseala piiri alla 90 meetri, kui sanitaarkaitseala ajalooline piir on asunud veekogu akvatooriumile lähemal kui 90 meetrit. 3. KeA muutis 05.07.2017 korraldusega nr 1-3/17/1840 Ülemiste järve veehaarde sanitaarkaitseala piiri. Korralduse kohaselt võimaldab
lg 52 veehaarde sanitaarkaitseala piiri vähendada alla 90 meetri kui ajalooline veehaarde piir asub akvatooriumile lähemal kui 90 meetrit. Vastavalt piiriettepanekule ühildatakse Leerimäe tee 12 kinnistu juures sanitaarkaitseala piir olemasoleva võrkaiaga kui ajaloolise piiriga. Sanitaarkaitsealal asuvad kaks allikat – Suur Mõisaallikas ja Väike Mõisaallikas –, mille kahjustamine on vähetõenäoline, kuna sanitaarkaitseala on tavaliikluseks suletud. Niisamuti ei ole allikate kaitseks vajalik rakendada täiendavaid ettevaatusabinõusid väljaspool sanitaarkaitseala. Kui Leerimäe tee 12 kinnistu püsib elamumaana, ei ole Ülemiste järve veehaarde ega pinnaveehaarde veekvaliteet ohustatud.
lg 52 tulenevat võimalust rakendanud õigusvastaselt, kehtivaid õigusnorme ning hea halduse printsiipe järgimata.
lg-s 52 ei ole sätestatud, et kaldavööndi väiksem ulatus sätestatakse
Ka antud juhul tuleb koostada veehaarde projekt või veehaarde sanitaarkaitseala projekt, mille alusel Keskkonnaamet sanitaarkaitseala piirid kehtestab. AS Maves töö nr 17056 „Ülemiste järve veehaarde sanitaarkaitseala projekti Lisa 9b“ (edaspidi AS Maves töö nr 17056) s.o projekt, mille alusel vastustaja Ülemiste järve veehaarde sanitaarkaitseala piiri Leerimäe tee 12 kinnistu juures kehtestas, ei vasta Keskkonnaministri 16.12.1996 määrusega nr 61 kehtestanud „Veehaarde sanitaarkaitseala moodustamise ja projekteerimise korra ning sanitaarkaitsealata veevõtukoha hooldusnõuded põhjavee kaitseks“ (edaspidi määrus nr 61) toodud nõuetele. Sanitaarkaitsela projekti ei ole tellinud veehaarde omanik või valdaja, vaid eraisik K. S. Vaidlusaluses korralduses ei ole märgitud, millises osas varasem AS Maves töö nr 7003 kehtivuse kaotab. Määruses nr 61 ei ole ette nähtud, et sanitaarala projekti võiks osadeks jagada ja osaliselt kehtestada muutes sellega vaid osaliselt mingit varasemat regulatsiooni. Lisaks on AS Maves töö nr 7003 ilmselgelt vananenud. AS Maves töö nr 17056 peab ise vastama kõigile määruse nr 61 nõuetele, kuid ei vasta. Projekti seletuskirjast puudub veehaarde sanitaarse seisundi iseloomustus, vee kvaliteedi näitajad, andmed vee varust ja hinnang selle vastavuse kohta veevõtja vajadustele. Puuduvad veekogu hüdroloogilised andmed. Puudub põhja- ja pinnasevee seose hinnang. Majandus- ja ehitustegevuse arengu võimalikku mõju veehaardele on kajastatud puudulikult ning tehtud järeldused ei vasta tegelikele mõjudele. Sanitaarkaitseala ulatuse põhjendus ja majandustegevuse kitsendused ei ole veenvad ega mõjuvad, vaid kannavad projekti eraisikust tellija subjektiivseid eesmärke. Võimalik ei ole rääkida mingite „leevendustega alade“ loomisest AS Maves töö nr 7003 alusel. Kuna
-sse ilmus sanitaarkaitseala regulatsioon 90 m ulatuses esmakordselt 1996. a, ei saanud enne märgitud hetke kuidagi tekkida mingit ajaloolist sanitaarkaitseala piiri
mõttes. Traataed ümber Ülemiste järve pärineb nõukogude okupatsiooni ajast ning see ei ole kuidagi õiguslikult samastatav
1996. a sätestatud sanitaarkaitse alaga. Leerimäe tee 12 kinnistu juures terviklikku piirdeaeda nõukogude ajal ei olnud. AS Maves töös nr 17056 ei ole analüüsitud, kas Leerimäe tee 12 juures on Ülemiste järve piir muutunud ja seeläbi sanitaarkaitseala ulatus nihkunud senisest kaugemale. Sanitaarkaitseala piir on olnu vale juba aastaid (märgitud väiksema ulatusega) ja seda isegi Maa-ameti põhikaardil. Puuduvad nõutud kartograafilised materjalid – asukohaplaan mõõtkavas 1:25 000 kuni 1:100 000 (vastav nõue ei ole täidetud, asukoha joonis on mõõtkavas 1:10000), hüdrogeoloogiline tulp või läbilõiked (vastav nõue ei ole täidetud, selline info puudub täies ulatuses). 3) M.A.it ei ole nõuetekohaselt ära kuulatud. Teda oleks tulnud HMS § 11 lg 1 p 3 alusel menetlusse kaasata. 4) Vaidlusalune haldusakt on põhjendamata ja sellest ei nähtu mistahes kaalutlusõiguse teostamist (pole kaalutud kaebaja huve, samuti mitte avalikke huve). Sanitaarkaitseala piiri muutmine on kaalutlusotsus. Vastustaja ei ole analüüsinud vaidlustatud korralduses ja selle aluseks olevas projektis esitatud viidet menetletavale Leerimäe tee 12 detailplaneeringule s.o asjaolule, et tegemist ei ole kinnistul valitseva olemasoleva olukorra säilitamisega, vaid soovitakse luua uusarendust de facto seadusest tulenevale sanitaarkaitsealale.
lg 52 lisamise eesmärk oli anda võimalus viia sanitaarkaitseala piir nn leevendustega alal vastavusse kehtiva seadusandlusega, mitte aga uutele elamuarendustele võimaluste loomine. 3
A, ning vastavat erandit sedavõrd kergekäeliselt rakendada, on tagajärjeks see, et tulevikus võivad paljud teisedki maaomanikud asuda (pealtnäha õigustatult) nõudma sanitaarkaitsealade vähendamist oma kinnistutel. 2) AS Mavese töös nr 17056 esitatud ja seeläbi KeA korralduses aluseks võetud andmed Ülemiste järve kaldajoone ja sellest lähtuva
lg 51 kohase sanitaarkaitseala osas ei vasta tegelikule olukorrale ning on sisuliselt valed. Samas on tegemist vaidlusaluse kaalutlusotsuse seisukohalt ülioluliste asjaoludega.
lg 52 näeb ette kaalutlusõiguse seadusjärgse (
lg 51 kohase) sanitaarkaitseala vähendamiseks, seega on sellise otsuse tegemisel esmatähtsaks korrektselt kindlaks teha, kus seadusjärgse sanitaarkaitseala piir paikneb, kuna sellest sõltub, kui suures ulatuses sanitaarkaitseala vähendataks. AS Maves töös nr 7003 on võetud aluseks
Sätte seletuskirja kohaselt on sanitaarkaitseala muutmise eelduseks see, et kehtestatud nõuete range järgimise ulatus on objektiivsetel põhjustel takistatud. Sanitaarkaitseala vähendamise otsuse tuleb järelikult neid objektiivseid põhjuseid ka välja tuua ning otsuse tegemisel hoolega kaaluda, sest sisuliselt tähendab sanitaarkaitseala vähendamine veekvaliteeti ohustavate tegevuste lubamist veekogule lähemal ning seega veekvaliteeti mõjutavate keskkonnariskide suurendamist. KeA on otsuse tegemisel eksinud nii sätte mõtte kui ka oluliste kaalutlusnõuete vastu. Nõustuda ei saa tõlgendusega, et ajalooliseks piiriks tuleks pidada alal eksisteerivat piiraeda. Piirdeaia rajamine on midagi, mida iga kinnistu omanik võib kerge vaevaga teha. Teiseks ei ole KeA vaidlusaluses otsuses selgitanud, miks on sanitaarkaitseala nõuete järgimise tagamine objektiivsel põhjustel takistatud. 4
lg 52 sätestanud
muutmise seaduse eelnõu 316 SE seletuskirjas märgitakse, et: järgides järve veepiirile lähemal kui 90 m paiknevate transpordi-ja elamumaade aladel üldisi 5
ei reguleeri sanitaarkaitseala projekti muutmist. Eeltoodust tulenevalt ei pea sanitaarkaitseala projekti muudatus sisaldama määruse nr 61 p-s 3 toodud materjale, kuna need nõuded on täidetud algses sanitaarkaitseala projektis, vastavas osas sanitaarkaitseala projekt ei ole muutunud. Sanitaarkaitseala projekti muudatuste tellijaks oli Tallinna linn. T. S. (K. S. esindaja) on koostanud kinnituskirja selle kohta, et on sanitaarkaitseala projekti muudatuse finantseerimisel osalemisega nõus. Sanitaarkaitseala projekti (muudatuse) finantseerimist puudutavaid nõudeid ei ole
ja selle alamaktidega reguleeritud. Majandus-ja ehitustegevuse arengu võimalikku mõju veehaardele ei ole sanitaarkaitseala projekti muudatustes detailselt kajastatud, kuid see on kajastatud sanitaarkaitseala projektis. Käesolevas vaidluses ei oma tähtsust see, kas KeA 27.07.2009 otsusega kehtestatud sanitaarkaitseala piir Leerimäe tee 12 kinnistu osas oli kooskõlas tol ajal kehtinud
-ga, mistõttu kaebajate seisukohad ja väited KeA 27.07.2009 otsusega kehtestatud sanitaarkaitseala piiri ebaõigsuse kohta on asjakohatud. 5) Sanitaarkaitseala ajaloolise piiri all on seadusandja mõelnud olemasolevat võrkaeda (aja jooksul väljakujunenud sanitaarkaitseala piir), mis on rajatud juba eelmisel sajandil 80-ndatel aastatel. Kuna
lg 52 sätestab, et sanitaarkaitseala kaldavööndi ulatus võib olla väiksem 90 meetrist, kui sanitaarkaitseala ajalooline piir on asunud veekogu akvatooriumile lähemal kui 90 meetrit, siis on sanitaarkaitseala piiri muutmine Leerimäe tee 12 kinnistu juures võimalik. 6) M.A. on olnud suuliselt ära kuulatud Keskkonnaameti peadirektori asetäitja Erik Kosenkraniuse poolt. 16.06.2017 kell 9.00 toimus M.A.i ja Keskkonnaameti peadirektori asetäitja Erik Kosenkraniuse kohtumine, kus arutati Ülemiste järve veehaarde sanitaarkaitseala vähendamist. Lisaks on M.A. ja tema esindaja vandeadvokaat Enno Heringson esitanud Keskkonnaametile antud teemaga seoses mitmeid järelepärimisi, märgukirju ja teabenõudeid, millele KeA on vastanud Keskkonnaamet edastas kaebajale vaidlustatud korralduse. 7) Väited servituudi seadmisest tuleb jätta tähelepanuta, kuna M.A. ei saa esitada seisukohti avalike ega muude isikute huvide kaitseks, mistõttu servituudi seadmist puudutavad seisukohad ja väited tuleb jätta tähelepanuta. Keskkonnaamet ei saa reguleerida eraõiguslikke suhteid. Sanitaarkaitseala vähendamist taotles Tallinna linn ning Keskkonnaamet ei saa määrata Tallinna linnale antavas haldusaktis kohustusi kolmandatele isikutele. 8) OÜ Alkranel eksperthinnangu jooniselt 2.5 on näha, et ekspert on ekslikult ca 30 m maismaad märkinud veekoguks. Lisaks on OÜ Alkranel asjakohatult täiendavalt arvestanud ca 8 m maismaast sanitaarkaitseala hulka, mille võrra KeA tegelikult vaidlustatud korraldusega sanitaarkaitseala vähendas võrreldes KeA 27.07.2009 otsusega nr HJR 7-8/22004-2. Igaaastase riikliku ülelennu tulemusena saadud aerofoto võib kajastada kaldajoone ajutist muutust jääsurvest või veetaseme tõusust tingituna. See ca 30 m maismaad, mis on OÜ Alkranel eksperthinnangu joonisel 2.5 märgitud eksperdi poolt 2016. a aerofotol veekoguks, on ajutisest kõrgest
eisust järve kaldatsoonis tekkinud liigniiske ala. Lühiajalisest veetaseme tõusust 6
9)
lg 52 rakendamine ei piirdu üksnes olukorraga, kus varasemalt ei ole eraisiku kinnistu sanitaarkaitsealas eksisteerinud, kuid veepiiri muutumisel see sinna nihkub. Vastav tõlgendus oleks meelevaldne, kuna loob eraisikute osas põhjendamatult ebavõrdse kohtlemise. Jääb ebaselgeks, miks peaks lubama sanitaarkaitseala vähendamist juhul, kui veepiiri muutumise tõttu jääb eraisiku kinnistu sanitaarkaitsealale, kuid kui fikseerimata veepiiri muutuste tõttu jääb eraisiku kinnistu sanitaarkaitsealale, siis ei saa sanitaarkaitseala vähendada.
muutmise seaduse eelnõu (316 SE) seletuskirjas on märgitud, et ajaloolise sanitaarkaitseala piiri all mõeldakse AS Maves töös nr 7003 nimetatud ajalooliselt väljakujunenud sanitaarkaitseala piiri, mis asub kohati Ülemiste järvele lähemal kui 90 m ja kus sanitaarkaitseala
nõuete range järgimise ulatus on objektiivsetel põhjustel takistatud. 10) Vääralt ja kontekstiväliselt on tõlgendanud Keskkonnaameti vastust M.A.i 31.05.2017 märgukirjale ja selgitustaotlusele (Keskkonnaameti 20.06.2017 kiri nr 6-2/17/6927-4) seoses sanitaarkaitseala piiri vähendamise analüüsi aluseks olevate andmetega. Keskkonnaamet selgitas kaebajale et vaidlustatud korralduse kontekstis ei ole täpne viimastele aerofotodele tuginev kaldajoone fikseerimine. 11) AS Maves töös nr 7003 ptk-s 5.10 on märgitud ajalooliselt väljakujunenud sanitaarkaitseala piiri paiknemise alad lähemal kui 90 m Ülemiste järvest, kus on eraldi välja toodud mh Leerimäe tee 12 kinnistu, mille maa sihtotstarve on elamumaa. Sanitaarkaitseala projektis märgitakse, et nendel aladel on sanitaarkaitseala nõuete range järgimise ulatus objektiivsetel põhjustel takistatud, need alad on kasutusel valdavalt teemaana, kohati ka elamumaana ning
järgsete piirangute täitmise nõudmine (90 m sanitaarkaitseala) viiks pikkade kohtuvaidlusteni. 12) Veevarustuse ja kanalisatsiooni korraldamine on kohaliku omavalitsuse ülesanne. Kõik, mis puudutab ehitustegevust, puhasti rajamist, tuleb kooskõlastada eelnevalt kohaliku omavalitsusega, kes omakorda saab antud tegevust keelata, piirata või juhtida tähelepanu vee erikasutusloa vajadusele. Ülemiste järve ümbruses on suuresti tegemist reoveekogumisalaga, kus vastavalt
lg-le 9 on kohtpuhastite, välja arvatud eelpuhastite ja tööstusreoveepuhastite kasutamine ja heitvee pinnasesse immutamine keelatud. Järvekülas (Leerimäe tee 12 kinnistu asub Järvekülas) kogutakse reovesi kokku ning see pumbatakse AS Tallinna Vesi kanalisatsioonisüsteemi. Seega ei suunata heit- ja sademevett pinnasesse ning kaebaja väited ja seisukohad heit- ja sademevee pinnasesse suunamise kohta ei ole üldse asjakohased. 13) LKS kohase ranna ja kalda ehituskeeluvööndis ja piiranguvööndis tegevuste lubamist ja mittelubamist reguleerib eelkõige kohalik omavalitsus, st omavalitsuse ülesanne on tagada, et allika ehituskeelu-ja piiranguvööndis oleks õigusaktidest tulenevad nõuded täidetud. Sanitaarkaitseala vähendamine vaidlustatud korraldusega ei anna õigust ehitustegevuseks. 10. Kolmandad isikud paluvad jätta kaebused rahuldamata 1) Kaebajatel puudub kaebeõigus. M.A.i subjektiivseid õigusi vaidlustatud korraldus ei puuduta. MTÜ Eesti Roheline Liikumine ei ole kaebust esitanud avalike huvide, vaid M.A.i erahuvide kaitseks. 2) Leerimäe tee 12 kinnistu detailplaneeringus on hoonestusala määratud varasema sanitaarkaitseala piiri alusel ning uue piiri määramine täiendavat hoonestusala kaasa ei too. Seega väited, nagu oleks K. S. ja T. S. eesmärk ehituskeeluvööndisse elamu rajada pahatahtlikud. M.A.i tegelikuks eesmärgiks on takistada Leerimäe 12 kinnistu omanikel 7
jõustumist. Kaebajad ei ole oma vastavat väidet kuidagi õiguslikult sisustanud.
muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas on vastavas osas märgitud, et mõistlik on jääda aja jooksul väljakujunenud sanitaarkaitseala piiri juurde. Lisaks on märgitud, et praeguse Ülemiste järve veehaarde sanitaarkaitseala ajaloolise piiri on ka AS Tallinna Vesi piirdeaiaga tähistanud. Eeltoodust ei tulene kuidagi seadusandja tahe, et vastav aja jooksul väljakujunenud piir peaks lähtuma mitte varem kui 1996. aastal püstitatud piirdeaiast. 6) Vastavalt
A. Seega kehtestab sanitaarkaitseala piirid KeA, mitte ei ole vastavad piirid iga isiku enda määrata lähtuvalt seaduse ning faktide endale sobivast tõlgendusest. Eeltoodust tulenevalt on ainetu kogu kaebuse argumentatsioon lähtuvalt nn „tegelikust“ või „seadusjärgsest“ sanitaarkaitseala piirist. Käesoleval juhul on Keskkonnaamet kehtestanud Ülemiste järve sanitaarkaitseala piirid 27.07.2009 korraldusega ning vaidlustatud korraldusega on sanitaarkaitseala piire Leerimäe 12 kinnistu osas täpsustatud. Seega vaidlustatud korralduse tühistamise korral on jätkuvalt kehtivad Keskkonnaameti poolt 27.07.2009 määratud sanitaarkaitseala piirid, mitte aga kaebuses esile toodud nn „tegelikud“ sanitaarkaitseala piirid. Kaebaja väide, et Keskkonnaameti poolt varasemalt kehtestatud piirist lähtumine olevat vastuolus kuni 6.01.2017 kehtinud
-ga, on arusaamatu. Sanitaarkaitseala piiri kehtestab Keskkonnaamet ning järelikult saab lähtuda üksnes kehtestatud sanitaarkaitseala piirist ning puudub vaidlus, et vastav piir on kooskõlas alates 6.01.2017 kehtiva
lg-ga 52, mille kohaselt sanitaarkaitseala kaldavööndi ulatus võib olla väiksem 90 meetrist, kui sanitaarkaitseala ajalooline piir on asunud veekogu akvatooriumile lähemal kui 90 meetrit. Tuleb rõhutada, et faktiline olukord piiri muutmisega ei muuta – piirdeaed on vastavas asukohas olnud aastakümneid ning piirdeaia asukoht ei muutu ning eeltoodule vaatamata on ehitusala määratud mitte piirdeaia, vaid varasemalt kehtestatud sanitaarkaitseala piiri alusel. 11. Tallinna linn palub kaebuse jätta rahuldamata. 1) Ülemiste järve veekvaliteedile ja säilitamisele ei avalda mõju kaldajoone võimalik muutmine ajas, sest sanitaarkaitseala tagumine piir ei muutu, muutuda võib järve kaldajoon. Sellisel juhul 8
-sse § 28 lg 51. Tallinna linn oli juba varasemalt teinud Riigikogule ettepaneku
vastavalt täiendada, sest Ülemiste järve sanitaarkaitseala piir ei vasta tegelikule olukorrale ja ei vastanud seda juba siis, kui
1994. aastal vastu võeti, sest Ülemiste järve ajalooline piir oli
vastuvõtmise ajaks juba kujunenud. 2) Ülemiste järve sanitaarkaitseala ajalooliseks piiriks on AS Tallinna Vesi piirdeaed, mis oli sinna rajatud juba nõukogude ajal enne
jõustumist 16.06.1994. Nimetatud piirdeaiaga tähistati omal ajal sisuliselt Ülemiste järve veehaarde sanitaarkaitseala piir ja seda ala, mis jääb aiast järve poole, peeti ja peetakse piisavaks, et tagada joogivee hea kvaliteet. 3) Kaebajate väide, et Keskkonnaamet on lubanud elamuehitust krundil, mis peaks jääma täies ulatuses sanitaarkaitsealasse, on väär. Leerimäe tee 12 kinnistu ei asu täielikult seadusjärgses 90-meetrises järve sanitaarkaitsealas. Leerimäe tee 12 kinnistu omanik oleks saanud ka ilma sanitaarkaitseala vähendamiseta oma kinnistule maja ehitada. Sanitaarkaitseala piiri vähendamine võimaldab Leerimäe tee 12 kinnistu omanikul oma maja asukohta paremini planeerida ja ehitada selle järvele lähemale kui 90 meetrit. 4) Kuigi iga kinnistu omanik võib kerge vaevaga piirdeaia ehitada, ei oma selline igaühe õigus antud vaidluse lahendamisel tähtsust, sest Ülemiste järve piirdeaed oli oma ajaloolisesse kohta paigaldatud juba nõukogude ajal enne
jõustumist. Seetõttu ei kuritarvita Leerimäe tee 12 kinnistu omanikud Ülemiste järve veehaarde sanitaarkaitseala piiri vähendamise taotlemisel oma õigusi, nagu kaebajad seda abstraktselt näidata püüavad. Antud juhul ei ole tegemist olukorraga, kus Leerimäe tee 12 kinnistu omanikud oleksid paigaldanud oma kinnistule piirdeaia, mis asub seadusjärgses (90 m) Ülemiste järve veehaarde sanitaarkaitsealas ja oleksid taotlenud Tallinna linna ja vastustaja käest sanitaarkaitseala piiri vähendamist. Antud juhul on tegemist olukorraga, kus Leerimäe tee 12 detailplaneeringu koostamise käigus selgus, et Ülemiste järve kaldajoon on planeeritava ala läheduses aja jooksul muutunud kinnistu omanike kahjuks ja veekogu piirist mõõdetav sanitaarkaitseala kaldavöönd on elamumaa sihtotstarbega kinnistul tunduvalt laienenud ning takistab kinnistu sihtotstarbelist kasutamist. Tallinna linn oli Leerimäe tee 12 kinnistu juures Ülemiste järve veehaarde sanitaarkaitseala piiri vähendamisega nõus, sest Leerimäe tee 12 kinnistu sihtotstarbeline kasutamine elamumaana väljaspool Ülemiste järve veehaarde ajaloolist sanitaarkaitseala (väljaspool AS Tallinna Vesi piirdeaeda) ei ohusta Ülemiste järve joogivee kvaliteeti. 5) Kaebajate väited selle kohta, et sanitaarkaitseala vähendamise tõttu Ülemiste järve reostuskoormus suureneb ja järve seisund halveneb, on tõendamata. Ülemiste järve veehaarde sanitaarkaitseala vähendamisega Leerimäe tee 12 kinnistu juures Ülemiste järve seisund automaatselt ei halvene. Tallinna linn ei ole teadlik asjaolust, et Leerimäe tee 12 kinnistu omanikud kavatseksid oma kinnistult tuleneva heitvee juhtida pinnasesse. Leerimäe 12 kinnistu omanikud kavatsevad oma kinnistu liita ühisveevärgi ja –kanalisatsiooniga. Igal juhul on Ülemiste järve veekvaliteeti võimalik säilitada, kehtestades ehitamisele ja hoonele vajalikud keskkonnaalased tingimused kohaliku omavalitsuse poolt detailplaneeringu ja ehitusloa menetluses. KOHTU PÕHJENDUSED 12. Tallinna Halduskohus tagastas M.A.i kaebuse 16.08.2017 määrusega kaebeõiguse puudumise tõttu. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 13.09.2017 määrusega viidatud halduskohtu määruse p 1, leides, et M.A.i kaebeõigust ei saa välistada, kuna vaidlustatud korraldus on Leerimäe tee 12 detailplaneeringu menetluse (Leerimäe tee 12 kinnistu ja lähiala kehtestatud detailplaneeringu on kaebajad vaidlustanud kaldusasja nr 3-17-2788 raames) suhtes 9
lg 51 ja lg 52.
lg 51 kohaselt on veekogu veehaarde sanitaarkaitseala veekogu akvatoorium koos kaldavööndiga vähemalt 90 meetri ulatuses, kui vett võetakse üle 500 kuupmeetri ööpäevas. Sellise sanitaarkaitseala piirid kehtestab veehaarde projekti või veehaarde sanitaarkaitseala projekti alusel KeA.
lg 52 kohaselt
lg-s 51 nimetatud sanitaarkaitseala kaldavööndi ulatus võib olla väiksem 90 meetrist, kui sanitaarkaitseala ajalooline piir on asunud veekogu akvatooriumile lähemal kui 90 meetrit. 15. Vaidlust ei ole olnud selles, et Ülemiste järv on veekogu, mille sanitaarkaitseala ulatus on
lg-st 51 tulenevalt 90 meetrit.
lg 51 ls 2 kohaselt kehtestab sellise sanitaarkaitseala piirid veehaarde projekti või veehaarde sanitaarkaitseala projekti alusel KeA. Ülemiste järve veehaarde sanitaarkaitseala piir on kehtestatud KeA 27.07.2009 haldusaktiga nr HJR 7-8/22004-2 (kd I, tl 122). Kohtul puudub alus nimetatud haldusakti muuks kui sanitaarkaitseala piiri kehtestamiseks Ülemiste järve osas pidada. Sellest haldusaktist kui kehtivast on praktikas juhindunud nii haldusorganid kui ka kohtud (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 01.02.2018 määrus haldusasjas 3-17-2788, p 21). Asjaolu, kas kaebaja oli nimetatud haldusaktist teadlik, ei mõjuta selle kehtivust. Nõndasamuti ei mõjuta nimetatud haldusakti kehtivust see, kas selles esineb võimalikke puudusi. Tallinna Ringkonnakohus leidis 01.02.2018 määrus haldusasjas 3-17-2788, et vaatamata sellele, et KeA 27.07.2009 haldusakt nr HJR 7-8/22004-2 võis olla andmise ajal osaliselt õigusvastane (pidades silmas, et vähem kui 90 m laiuse sanitaarkaitseala määramise õiguse andis KeA-le alles 06.01.2017 jõustunud
lg 52), oleks ikkagi tegemist kehtiva ja täitmiseks kohustusliku haldusaktiga (HMS §-d 60 ja 61), mille õigusjõu murdmiseks on vajalik selle kehtetuks tunnistamine. Seega leiab kohus, et Ülemiste järve sanitaarkaitseala piir kehtestati Keskkonnaameti 27.07.2009 haldusakti nr HJR 7-8/22004-2 alusel ja tegemist on muutmata osas jätkuvalt kehtiva õigusaktiga. 16. Kuna
lg-st 51 tulenevalt kehtestab sanitaarkaitseala piirid veehaarde projekti või veehaarde sanitaarkaitseala projekti alusel KeA, ei oma tegeliku veepiiri või selle muutumise tuvastamine konkreetsel ajahetkel tähtsust ega mõjuta kehtestatud sanitaarkaitseala piiri kulgemist ka juhul, kui tegelik veepiir on ajas muutunud. Iseäranis olukorras, kus algset 10
Leerimäe tee 12 kinnistu osas selline olukord eksisteeris ja see tingis ka Leerimäe tee 12 kinnistu ja lähiala detailplaneeringu menetluse peatamise Harju Maavanema poolt. Olukorra lahendamiseks tugineti 06.01.2017 jõustunud
lg-le 52, mis lõi õigusliku aluse sättes toodud eelduste täitmisel fikseerida sanitaarkaitseala piir veekogule lähemal kui
Olukorras, kus seadusandja sellise erisuse lõi, ei saa sellele tuginemist lugeda õigusvastaseks ega a priori avalike huvide vastaseks. M.A.i käsitus, et
lg-le 52 alusel saaks sanitaarkaitseala üksnes laiendada, on jäänud kohase põhistuseta. Seadusandja mõtet avavast
muutmise seaduse eelnõu (361 SE) seletuskirjast (kd II, tl 74–75) nähtub siiski, et seadusandja on soovinud sanitaarkaitseaala piiri osas teha täiendava möönduse, st sanitaarkaitseala ulatus võib olla väiksem kui 90 meetrit, kui ajalooline sanitaarkaitseala piir on asunud veekogu tavalisele veepiirile lähemal kui 90 meetrit. Sellise olukorraga käesoleval juhul ongi tegemist. Ka kaebajad on leidnud, et 2009. a kehtestatud piir ei vasta
-s sätestatud 90 m nõudele. Seda, et vastustaja aktsepteeris Tallinna linna taotlust muuta sanitaarkaitseala piiri Leerimäe tee 12 kinnistu juures
lg-le 52 alusel sanitaarkaitseala ulatust vähendades, ei saa lugeda õigusvastaseks, kui sätte kohaldamise eeldused on täidetud. 18. Kaebajad on väitnud, et vaidlustatav korraldus ja selle aluseks olev AS Maves töö nr 17056 on kehtestatud ebakorrektselt, kuna määrusest nr 61 ei tulene, et sanitaarkaitseala projekti võiks osadeks jaotada. Esmalt tuleb mainida, et lähtuvalt seadusandja antud selgitustest
lgle 52 eelnõu 361 SE seletuskirjas, ei ole sanitaarkaitseala projekt antud sätte rakendamisel vaja koostada: „Kuna veekogu piir võib aja jooksul muutuda, ei ole mõistlik veepiiri ajakohastamise korral hakata koostama uut veehaarde sanitaarkaitseala projekti ja sanitaarkaitseala ulatuse piiri. Mõistlik on jääda aja jooksul väljakujunenud sanitaarkaitseala piiri juurde.“ (selgitused muudatusettepanek nr 3 juures, kd II, tl 75 p). KeA ei ole piirdunud seadusandja selgitustes tooduga, vaid on nõudnud piiri korrigeerimiseks muutuva osa kohta veekaitse sanitaarkaitseala projekti koostamist, mida AS Maves töö nr 17056 endast kujutabki. Sellega ei ole KeA seadust rikkunud, vaid on taganud, et piiri muudatused oleksid selgelt fikseeritud ja võimalikud mõjud hinnatud. AS Maves töö nr 17056 on vormistatud AS Maves töö nr 7003 täiendusena. Sellist lähemist ei saa HMS-ga,
-ga ega määrusega nr 61 vastuolus olevaks pidada. Haldusakti muutmine ega täiendamine on HMS järgi lubatav. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud ega ka õigusaktidest tulenevalt nõutav sanitaarkaitseala piiri korrigeerimisel ühe kinnistu osas koostada uus sanitaarkaitseala projekt kogu veekogule (antud juhul Ülemiste järvele) või kajastada sanitaarkaitseala piiri muutva projekti seletuskirjas kõiki määruse nr 61 p-s 3.3 toodud andmeid. Arvestades Ülemiste järve suurust (pindala on 9,8 km2, reguleeritav kasutusmaht 15,75 miljonit m3 veetasemel 36,62 m. Järvest ammutatav toorvee maht 2016. a andmetel 23,73 miljonit m, keskmiselt 65 000 m3 päevas – Keskkonnalahendused OÜ eksperthinnang, kd IV, 11
järgsete piirangute nõudmine viiks AS Maves töö nt 7003 kohaselt pikkade kohtuvaidlusteni. Samuti on AS Maves töös nt 7003 välja toodud, et järgides veepiirile lähemal kui 90 m paiknevate transpordi- ja elamumaade aladel üldisi veekaitsenõudeid ning kasutades keskkonda mõjutavate tegevuste osas järjekindlalt eelneva kooskõlastuse nõuet, pole nende kohati puudujäävate meetrite pärast olulist ohtu Ülemiste pinnaveehaardele. Puuduvad ka faktilised andmed nende alade olulisest mõjust Ülemiste järvele (kd II, tl 40). AS Maves töös nr 17056 on korratud AS Maves töö nr 7003 järeldusi. On selgitatud, et need nn leevendustega alad tuli 2009. a teha seetõttu, et sellel ajal kehtinud
ei võimaldanud väiksemat sanitaarkaitseala kui 90 m veepiirist. KeA hinnangul on
lg 52 lisamise eesmärk eelkõige anda võimalus viia sanitaarkaitseala piir nn leevendustega aladel vastavusse kehtiva seadusandlusega. Kohtule nähtuvalt vaidlustatud korraldusega seda ongi tehtud. AS Maves töös nr 17056 esitatud kaalutlused ei erine AS Maves töös nr 7003 toodust.. See kinnitab, et sisseviidud muudatused sanitaarkaitseala piiri osas ei ole tekkinud üleöö lähtuvalt K. S. ja T. S. subjektiivsetest huvidest, vaid probleeme Leerimäe tee 12 kinnistuga seoses teadvustati juba piiri kehtestamisel 2009. aastal, kui Leerimäe tee 12 kinnistu jagamine ega ehitustegevus aktuaalne ei olnud. 20.
lg 52 erandi kohaldamisel on sätte sõnastusest nähtuvalt oluline tuvastada, kus asus sanitaarkaitseala ajalooline piir Leerimäe tee 12 kinnistu puhul.
lg 52 lisamise põhjendused eelnõu 361 SE seletuskirjas on Ülemiste järve spetsiifilised. Eelnõu 316 SE teise lugemise seletuskirjast võib lugeda, et ajaloolise sanitaarkaitseala piiri all mõeldakse AS Mavese aastatel 2007–2009 koostatud töös „Ülemiste järve veehaarde sanitaarkaitseala projekt“ nimetatud ajalooliselt väljakujunenud sanitaarkaitseala piiri, mis asub kohati Ülemiste järvele lähemal kui 90 m ja kus sanitaarkaitseala
nõuete range järgimise ulatus on objektiivsetel põhjustel takistatud. Samuti seda, et Ülemiste järve veehaarde sanitaarkaitseala ajaloolise piiri on AS Tallinna Vesi piirdeaiaga tähistanud. Seega on seadusandja selgitanud, millist ala tuleb mõista Ülemiste järve sanitaarkaitseala ajaloolise piiri all. See on ala, mille AS Tallinna Vesi on rajatud piirdeaiaga tähistatud. Kuna seadusandja on ajaloolise sanitaarkaitseala piiri osas selgituse andnud, ei saa haldusorganid ega kohus seda ignoreerida. Arutlus selle üle, kas nõukogude ajal rajatud aiast saab tuleneda õiguslikke järelmeid tänasel päeval, ei ole seetõttu asjakohane. Samuti ei ole millegagi põhjendatud M.A.i käsitus, et ajaloolisest sanitaarkaitseala 12
-s
Abstraktne viitamine võimalikele arendustele ei muuda konkreetset kaalutlusotsust kuidagi õigusvastaseks. Kuna jagatav kinnistu on planeeritud lülitada ühisveevärki ning kinnistu asub reoveekogumisalal RKA0370010, mistõttu tuleb tervel kinnistul tagada reovee kanaliseerimine, ei saa kuidagi eeldada, et täitmata jäävad määruse nr 99 nõuded. Samuti on kolmandad isikud välja toonud, et detailplaneeringu alal vanas mõisahoones asub 6-korruseline korrusmaja, kus puudub ühiskanalisatsioon ning mille reovesi kogutakse kogumismahutisse. Planeeritava ehitise rajamisel ehitataks välja ühisveevärk ja – kanalisatsioon ka kuni kirjeldatud korterelamuni ning kogumismahuti likvideeritaks. Seetõttu võib detailplaneeringu realiseerimine aidata kaasa keskkonnanõuete paremale järgimisele Leerimäe tee 12 kinnistul üldisemalt. Tallinna Ringkonnakohtu 01.02.2018 määrus asjas 3-17-2788 p-s 21 on leitud, et vaidlust ei ole selles, et LKS § 38 lg 1 p-st 4 ega 5 tulenev ehituskeeluvöönd planeeritavale alale ei ulatu ning kui kavandatav hoonestusala jääb suures osas nii Ülemiste järve kui Suure Mõisaallika piiranguvööndisse (LKS § 37 lg 1 p-d 2 ja 3), ei ole nimetatud alale üksikelamu püstitamine välistatud (vt LKS § 37 lg 3). Seega ei saa sanitaarkaitseala vähendamine olla ka sellest aspektist õigusvastane, kuna ei saa väita, et ehitustegevus Leerimäe tee 12 kinnistul oleks igal juhul välistatud. Ehitusala on võimalik kinnistu piires ka nihutada, kui see allikate kaitsmise seisukohalt peaks olema vajalik. Seda saab aga hinnata detailplaneeringu menetluses. T. S. ja K. S. esitatud OÜ Keskkonnalahendused ekspertarvamus (kd IV, tl 119–124) kinnitab küll täiendavalt vaidlustatud haldusakti õiguspärasust, kuid ei saa asendada vastustaja kaalutlusi. Seetõttu ei pea kohus vajalikuks lähemalt nimetatud ekspertarvamust käsitada. 13
nõuete ranget järgmist ei peetud vajalikuks ega otstarbekaks. Vastustaja on selgitanud, et tulenevalt
lg 3 p-st 1 koostoimes
lg-ga 1 on Ülemiste järve sanitaarkaitsealal majandustegevus keelatud, välja arvatud veehaarderajatiste teenindamine, metsa hooldamine, heintaimede niitmine ja
eire. Lisaks, tulenevalt
lg-st 5 võivad sanitaarkaitsealal viibida ainult need inimesed, kes täidavad keskkonnajärelevalve ja tervisekaitse, veehaarderajatiste teenindamise, metsa hooldamise, heintaimede niitmise ja
eirega seotud tööülesandeid. Arvestades, et Leerimäe tee 12 kinnistul on maa sihtotstarbeks elamumaa, on sanitaarkaitsealal maa sihtotstarbeline kasutamine takistatud. Objektiivsed põhjused, miks on sanitaarkaitseala nõuete range järgimise ulatus takistatud, seisnevad eelkõige just maa sihtotstarbelise kasutamise tagamises. Kohus nõustub, et olukorras, kus Leerimäe tee 12 kinnistule laieneb osaliselt
kohane range sanitaarkaitseala kaitse režiim, seda ka väljaspool tähistatud piirdeaeda, takistab kinnistu omanikul objektiivselt kinnistu sihtotstarbelist kasutamist, tekitades segadust ja ebamugavust. Tegemist on omandiõiguse intensiivse riivega, mille leevendamist ei saa kuidagi pidada õigusvastaseks. Seda eeskätt olukorras, kus leevenduste tegemine on võimalik ilma, et see kahjustaks avalikku huvi. 23. Kaebajad on väitnud, et vaidlustatud korralduse menetlus on läbi viidud kolmandate isikute T. S. ja K. S. huvides. Asjaoludest nähtuvalt on sanitaarkaitseala piiri muutmist taotlenud Tallinna linn. See, et AS Maves töö nr 17056 eest tasus T. S., ei muuda protsessi kallutatuks ega õigusvastaseks. Näiteks keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus 8 lg 2 kohaselt kannab arendaja keskonnamõju hindamisega seotud kulud. Seega ei ole tegemist millegi tavapäratuga keskkonnaõiguse valdkonnas. MTÜ Eesti Roheline Liikumine on väitnud, et käesoleva korraldusega luuakse pretsedent, mis võib viia laiema negatiivse praktika levimisele. Kohus osundab, et vaidlust ei ole selles, et seadusandja on
Kaalutlusotsus, mis tugineb õiguslikule alusele ja täidab sättes toodud tingimusi, ei saa olla õigusvastane seetõttu, et antud sätet võidakse tulevikus kuritarvitada. Kaebajad ei ole välja toonud midagi, mis sellisele ohule viitaks. Asjaoludest nähtuvalt on Ülemiste järve piirkonnas nn leevendustega alad ära toodud juba AS Maves töös nr
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.