KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 19.jaanuar 2009.a. Tallinn Kohtuistungi aeg ja koht 13.jaanuar 2009.a. Tallinn Kriminaalasja number 1-07-8495

§-s 75 lg 1 sätestatud kontrollnõudeid. 5) Rahuldada Eesti Vabariigi tsiviilhagi U.A vastu ja mõista temalt Eesti Vabariigi kasuks välja 1000 (tuhat) krooni. 6) Mõista O.O süüdi KarS prg. 294 lg 1 järgi ja karistada teda 1 (üks) aastase vangistusega. 7) KarS prg. 74 lg 1 ja 3 alusel jätta vangistus tingimisi kohaldamata ning määrata, et mõistetud vangistust ei pöörata täitmisele, kui O.O ei pane 18-kuulise katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu

§-s 75 lg 1 sätestatud kontrollnõudeid. 8) Mõista Z.O süüdi KarS prg. 298 lg 1 järgi ja karistada teda 1 aastase vangistusega. 9) KarS prg. 74 lg 1 ja 3 alusel jätta vangistus tingimisi kohaldamata ning määrata, et mõistetud vangistust ei pöörata täitmisele, kui Z.O ei pane 18-kuulise katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu

§-s 75 lg 1 sätestatud kontrollnõudeid. 10) KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel mõista U.A-lt , O.O-lt (O.O) ja Z.O-lt igalt ühelt, välja sundraha summas 6525.00 krooni riigituludesse. Summad tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvetele: SEB Eesti Ühispank nr 10220034800017 või Swedbank( Hansapank) nr 221023778606, viitenumber 2800049748( selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning 3 nõude liik). Sundraha tasuda 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates. Rahaliste nõuete tähtajaks tasumata jätmisel suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. 11) Muus osas, s.o. asitõendite suhtes tehtud otsustuse osas – jätta kohtuotsus muutmata. 12) Esitatud apellatsioon rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohtu otsusega 28.aprillist 2008.a. mõisteti U.A õigeks KarS § 296 lg 2 p 2 ja KarS § 294 lg 1 järgi esitatud süüdistuses. O.O mõisteti õigeks KarS § 294 lg 1 järgi esitatud süüdistuses. Z.O mõisteti KarS § 298 lg 1 järgi esitatud süüdistuses õigeks. Eesti Vabariigi hagi U.A vastu 1 000 (ühe tuhande) krooni nõudes jäeti läbi vaatamata. Kõik menetluskulud jäeti riigi kanda. Asitõendid : kolmes ümbrikus CD plaadid :

1. ümbrik CD plaat (abonent 56500439)
2. ümbrik CD plaadid (audio ja video salvestus)
3. ümbrik CD plaat (abonent 56500439) otsustati jätta kriminaalasja juurde. U.A-le oli esitatud süüdistus ja ta oli antud kohtu alla KarS prg. 296 lg 2 p.2 järgi selles, et tema töötades Põhja Politseiprefektuuri Ida-Harju politseiosakonna korrakaitsetalituse konstaablina, kellele on riigi poolt pandud võimuesindaja ülesanded, seega olles ametiisik KarS § 288 mõistes, kasutades ametiseisundit, pani toime altkäemaksu vahendamise. Nimelt peatas 10.09.2006 kella 16:35 paiku Harjumaal xxxxxxx suvilate piirkonnas Põhja Politseiprefektuuri Ida-Harju politseiosakonna korrakaitsetalituse konstaabel O.O liikluseeskirja rikkumise - antud tee1õigul lubatud sõidukiiruse ületamise (74 km/h, lubatud 50 km/h), so 4 liiklusseaduse § 74-22 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest Z.O poolt juhitud sõiduki. Karistusest pääsemiseks võttis Z.O telefoni teel ühendust sama politseiüksuse konstaabel U.A-ga , kes leppis telefoni teel konstaabel O.O-ga kokku, et viimane jätab altkäemaksu eest väärteomaterjalid vormistamata ja Z.O väärteorikkumise eest karistamata. Vastavalt saavutatud kokkuleppele andis Z.O O.O-le läbi U.A vahendamise altkäemaksu 500 krooni. KarS prg. 294 lg 1 järgi oli U.A-le esitaud süüdistus ja ta oli antud kohtu alla selles, et tema töötades Põhja Politseiprefektuuri Ida-Harju politseiosakonna korrakaitsetalituse konstaablina, kellele on riigi poolt pandud võimuesindaja ülesanded, seega olles ametiisik KarS § 288 mõistes, kasutades ametiseisundit, pani toime altkäemaksu võtmise. Nimelt teostas U.A 27.09.2006 teenistusülesandeid täites liiklusjärelevalvet ning peatas kella 01:15 paiku Harjumaal Peterburi tee lähistel Kroodi teel liikluseeskirja rikkumise - antud tee1õigul lubatud sõidukiiruse ületamise (86 km/h, lubatud 50 km/h), so liiklusseaduse § 7422 1g 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest D. K.'i juhitud sõiduki. Konstaabel U.A jättis 1000 krooni suuruse altkäemaksu eest väärteomaterjalid vormistamata ja D. K.'i väärteo eest karistamata. O.O-le oli esitatud süüdistus ja ta oli antud kohtu alla selles, et tema töötades Põhja Politseiprefektuuri Ida-Harju politseiosakonna korrakaitsetalituse konstaablina, kellele on riigi poolt pandud võimuesindaja ülesanded, seega olles ametiisik KarS § 288 mõistes, kasutades ametiseisundit, pani toime altkäemaksu võtmise. Nimelt peatas O.O 10.09.2006 kella 16:35 paiku Harjumaal XXXXXXX suvilate piirkonnas liikluseeskirja rikkumise - antud tee1õigul lubatud sõidukiiruse 22 ületamise (74 km/h, lubatud 50 km/h), so liiklusseaduse § 74 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest Z.O poolt juhitud sõiduki. Karistusest pääsemiseks võttis Z.O telefoni teel ühendust samapolitseiüksuse konstaabel U.A-ga , kes leppis telefoni teel konstaabel O.O-ga kokku, et viimane jätab altkäemaksu eest väärteomaterjalid vormistamata ja Z.O väärteorikkumise eest karistamata. Vastavalt saavutatud kokkuleppele andis Z.O O.O-le läbi U.A vahendamise altkäemaksu 500 krooni. Z.O-le oli esitatud süüdistus ja ta oli antud kohtu alla selles, et tema pani toime altkäemaksu andmise. Nimelt peatas Põhja Politseiprefektuuri Ida-Harju politseiosakonna korrakaitsetalituse konstaabel O.O 10.09.2006 kella 16:35 paiku Harjumaal XXXXXXX suvilate piirkonnas liikluseeskirja rikkumise - antud teelõigullubatud sõidukiiruse ületamise (74 km/h, lubatud 50 km/h), so liiklusseaduse § 7422 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest Z.O poolt juhitud sõiduki. 5 Karistusest pääsemiseks võttis Z.O telefoni teel ühendust sama politseiüksuse konstaabel U.A-ga , kes leppis telefoni teel konstaabel O.O-ga kokku, et viimane jätab altkäemaksu eest väärteomaterjalid vormistamata ja Z.O väärteo eest karistamata. Vastavalt saavutatud kokkuleppele andis Z.O O.O-le läbi U.A vahendamise altkäemaksu 500 krooni. Maakohus mõistis süüdistatavad õigeks neile esitatud süüdistustes kuna süüdistatavate süü ei ole tõendatud. Maakohtu otsuse põhjendusi õigeksmõistva kohtuotsuse tegemisel käsitleb kohtukolleegium allpool, kus esitab omapoolse tõendite hinnangu ja järeldused ning põhjendused, miks ei nõustu maakohtu otsuse põhjendustega., D. K.i episoodis leidis maakohus, et ei ole tõendatud ei raha üleandmise fakt ega ka vara või muu soodustuse lubamisega nõustumine. Tunnistaja D. K.i ütlused on vastuolus nii süüdistatava ütlustega kui ka matkimise käigus tehtud videosalvestusega. Süüdistatavat sündmuskohal kinni ei peetud, teda ega politseiautot ei vaadeldud, siis tõendid selle kohta, et U.A oleks raha vastu võtnud, puuduvad. Tunnistaja D. K.i ütlused ei kinnita usaldusväärselt fakti, et süüdistatav oleks raha eest olnud nõus väärteomenetlust vormistamata jätma. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Prokurör taotleb esitatud apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatavate süüdimõistmist neile esitatud süüdistuses ja nende karistamist. Prokurör ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kuna salvestiselt pole näha, et tunnistaja D. K. ulataks U.A-le raha ning seda pole kuulda ka heliliselt, siis järelikult pole ümber lükatud süüdistatava väide, et raha ta ei saanud ning tunnistaja käes raha ei näinud. Kohus leiab, et tunnistaja ütlused ei ole usaldusväärsed ning ka tunnistaja ise on väitnud, et ütlused on ebatäpsed. Tunnistaja ütles tõepoolest istungil, et ei mäleta enam kõiki nüansse, kuna sündmus toimus kaua aega tagasi ja eeluurimisel mäletas paremini. Nimetatud asjaolu ei ole prokuröri hinnangul aluseks väitele, et järelikult ei saa tunnistaja ütlusi üldse usaldada. Maakohus ei nõustunud ka prokuröri arvamusega, et tavakodanik ilmselt ei tee juriidiliselt korrektset vahet väljenditel „hoiatus“ ja „kokkulepe“, neile võib see tähendada sisuliselt üht ja sama ehk siis altkäemaksu maksmise läbi karistusest pääsemist. Kuulates salvestist, on aga selgelt kuulda, kuidas D. K. räägib, et kas hoiatust saab, tema võlgu ei jää ja kui palju vaja on. U.A vastab korduvalt, et mõelgu tunnistaja ise ning küsimusele, kas tuhandest piisab, vastab, et jah. Vaadates vestluse sisu ning konteksti ei saa kuidagi jääda muljet, et U.A tegi tunnistajale hoiatuse ning jutt ei käinud rahast. Nimelt, kui kuulata salvestist, arvestada tunnistaja ning U.A enda ütlusi, ei jää kahtlustki, et jutt käib altkäemaksust ja mitte muust. Nimelt on U.A tunnistajale korduvalt vastanud, et mõelgu too ise, millisest summast piisab. 6 Maakohus on leidnud, et kuivõrd U.A ei peetud koheselt pärast matkimist kinni ning seega ei leitud tema juurest ka matkimisel kasutatud sularaha, siis puuduvad tõendid altkäemaksu võtmise kohta. Samas pole kohtualune andnud ütlusi selle kohta, et oleks oma autost leidnud tundmatu päritoluga 2000 krooni. Seega tekib küsimus, et kuhu siis matkimisel kasutatud raha jäi, kui seda ei võtnud kohtualune? U.A ei osanud kohtuistungil usutavalt selgitada, millal ta siis tunnistajale selle hoiatuse tegi, milliseid väljendeid ta sealjuures kasutas ning miks seda ei vormistatud. Seega olen seisukohal, et kohtualuse vastavasisulised väited on ennastõigustavad ning paljasõnalised. Rääkides hoiatusest, siis kohtuväline menetleja võib väärteomenetluses tõepoolest vähetähtsa väärteo puhul piirduda isiku suulise hoiatamisega, kui ta leiab, et hoiatamine teda hoiatustrahviga trahvimata on piisav. Riigikohtu otsusest nr 3-3-1-17-07 nähtuvalt sisaldab suuline hoiatus endas avaliku võimu esindaja poolset negatiivset, etteheitvat hinnangut isiku käitumisele. Suulise hoiatuse kohaldamine on võimalik juhtudel, kui on tuvastatud isiku poolt väärteo toimepanemine ning ei esine asjaolusid, mis tingivad väärteomenetluse lõpetamise. Väärteomenetlus, mis lõpeb suulise hoiatuse tegemisega, kajastub kohtuvälise menetleja väärteomenetluse registris. Käesoleval juhul aga ei täidetud suulise hoiatuse kohta ühtki paberit, seda ei kajastatud üheski andmebaasis ning salvestisest nähtuvalt ei selgitatud isikule selgesõnaliselt, et teda hoiatatakse. Samuti polnud kuulda, et oleks seletatud, mis asi on suuline hoiatus, hoiatamismenetluse korda, samuti asjaolu, et isikul puudub kaebeõigus ning kui ta ei soovi kaebeõigusest loobuda, siis on tal õigus keelduda hoiatamismenetlusest. Eelnev on prokuröri hinnangul piisav tõend selle kohta, et tegelikult mingit hoiatamist ei toimunud, vaid U.A võttis altkäemaksu. Mis puudutab teist episoodi altkäemaksu vahendamise osas, siis on kohus asunud seisukohale, et väide nagu tähendaks 0,5 tavakõnes 500 krooni, ei ole käsitletav üldtuntud asjaoluna. Siinkohal on prokurör seisukohal, et kohtunik on jätnud hindamata vestluse konteksti. Ilmselgelt ei sünni altkäemaksu puhul vastavad kokkulepped rääkides selliste juriidiliste terminitega, mida oleme harjunud lugema karistusseadustikust. Tulenevalt nimetatud kuriteo latentset olemust, käibki jutt ümber nurga, läbi lillede ning mõistukõnet kasutades, appi võetakse kehakeel ja hääletoon. U.A on andnud ütlusi, et 0,5 näol ei olnudki jutt mitte rahast ehk 500 kroonist, vaid 0,5l alkoholist, mille Z.O talle võlgu on. O.O-ga sai ta aga kokku, et vahetused ümber tõsta ning kontrollida, mida viimane tema sugulasega tegi. Z.O on selgitanud, et 0,5 tähendas nende kõnepruugis hoopis pooleliitrist pudelit alkoholi, mille ta U.A-le võlgu jäi ning seda hoopis muude asjade eest. Salvestiselt on kuulda, et kui Z.O annab telefoni üle O.O-le, siis U.A ütleb koheselt O.O-le, et tuleb õhtul ja lahendab olukorra, kuna see on tema sugulane. Vaid mõned minutid hiljem teeb Z.O uue kõne U.A-le ja küsib esimese asjana, mis ta võlgu jäi ning mainib U.A pärimise peale ka ületatud kiirust. Seepeale vastab U.A, et „umbes 0,5 piires“, samuti lubab ta ise kõik ära lahendada. Salvestisest on üheselt aru saada, et teemaks 7 on konkreetne vahelejäämine politseile ja just nimelt see kontekst, mitte mingi muu võlg. Sellest kõnest omakorda paarkümmend minutit hiljem on U.A helistanud O.O-le. Ise on U.A kohtus andnud ütlusi, et soovis vaid kontrollida, mida O.O tema sugulasega tegi. Samas ei tundu see aga usutav, sest kui Z.O nagunii ütles, et ta niisama minema lasti, siis oleks sama asja saanud O.O-lt ka telefoni teel üle täpsustada ilma spetsiaalselt kohtumata. O.O on istungil seevastu andnud ütlusi, et U.A kõned talle teemal, et too tuleb ja lahendab olukorra ära, ei tähendanudki midagi muud kui seda, et ta tahab vahetusi ümber tõsta. Siinkohal lähevad omavahel vastuollu U.A ja O.O ütlused. O.O on kasutanud väljendit: „just vahetust pidigi ära lahendama, sellest tahtsimegi rääkida“. Samas toimus see jutt täpselt samas kõnes, kui Z.O andis enda kinnipidamisel U.A-le telefoni üle ning viimane mainis, et tegemist on tema sugulasega ning ta tuleb ja lahendab õhtul olukorra ära. Seega arvestades situatsiooni, konteksti ja sõnakasutust, ei saanud jutt kuidagi käia vahetuste vahetamise lahendamisest. O.O on väitnud, et tegi suulise hoiatuse, samas pole ta seda kusagil fikseerinud. Z.O on andnud ütlusi, et ei saanud O.O jutust üldse midagi aru, kuna tema ei valda eesti keelt ning O.O ei valda vene keelt. Pärast kõnet U.A-ga sai tema väidetavalt dokumendid tagasi ja kõik. Samuti pole hoiatus kusagil fikseeritud. Seega ei ole tõendamist leidnud, et mingi hoiatuse tegemine oleks üldse toimunud. Apellant leiab, et esimese astme kohus on kohtuotsust tehes ebaõigelt kohaldanud materiaalõigust ning kohtulik uurimine on olnud ühekülgne ja puudulik, mistõttu taotletaksegi kohtuotsuse tühistamist ja süüdimõistva kohtuotsuse tegemist. Apellatsioonikohtu istungil toetas prokurör esitatud apellatsiooni, süüdistatavad ja nende kaitsjad vaidlesid sellele vastu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja apellatsiooni väidetega, kuulanud ära menetlusosaliste arvamused ja uurinud vahetult 27.09.2006.a. kuriteoepisoodis tõendeid – jälitustoimingu audio- ja videosalvestist, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada kuna maakohus on vaidlustatud kohtotsuses hinnanud tõendeid ühekülgselt ja kohtuotsuses toodud järeldused ei vasta tuvastatud tehioludele. Sisuliselt taotleb apellant maakohtu poolt hinnatud tõendite ümberhindamist ringkonnakohtu poolt. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kestva praktika kohaselt tuleb ringkonnakohtul juhul, kui ta hindab samu tõendeid maakohtust diametraalselt erinevalt ning asub nende alusel võrreldes maakohtuga vastupidisele seisukohale, ära näidata ka esimese astme kohtu poolt tehtud vead tõendite hindamisel. Seejuures tuleb põhjusi, miks antakse tõenditele senisest vastupidine hinnang, erilise hoolikusega selgitada – „lisaks omapoolsele tõendite 8 analüüsile peab ringkonnakohus näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega“ (Riigikohtu otsus nr. 3-1-89-06, p 10). Enne, kui anda omapoolne hinnang maakohtus uuritud ja maakohtu otsuses hinnatud tõenditele ning välja tuua maakohtu poolt tehtud vead tõendite hindamisel, peab kohtukolleegium vajalikuks märkida järgmist. Esiteks, maakohtu poolt ei ole tõendite hindamisel arvestatud süüdistatavatele inkrimineeritud kuritegude spetsiifilisust – tegemist on kuriteoga (altkäemaksu andmine-võtmine), kus kannatanut ei ole ja tunnistajaid välditakse teadlikult kuna mõlemad – nii altkäemaksu andja kui ka võtja on sellest huvitatud. Tegemist on n.ö. kokkuleppega, mis on kasulik mõlemale poolele. Omakorda mõjutab nende asjaolude ja tõendite iseloomu, milliseid kohus peab antud olukorras tuvastama ja hindama ka fakt, et n.ö. kokkulepete üheks osapooleks on politseiametnikud, kes on kindlasti ka rohkem informeeritud võimalikest kuritegude avastamiseks kasutatavatest jälitusmeetoditest ning teadlikult välditakse selliste sõnade kasutamist, mis otseselt viitavad altkäemaksu või pistise süütekoosseisule. Kohtukolleegium nõustub siinjuures prokuröri poolt apellatsioonis öelduga, et Arvestades arutatava süüteokoosseisu spetsiifilist eripära peab kohtukolleegium asjakohaseks juhinduda järgnevatest Riigikohtu poolt erinevates lahendites väljaöeldud seisukohtadest. Riigikohtu kriminaalkolleegium oma lahendis nr 3-11-16-04 märkinud, et . Käesoleva kriminaalasja kohtulikul uurimisel vahetult uuritud tõendite hindamisel tuleb kohtukolleegiumi hinnangul arvestada ka Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-12-07 selgitatud põhimõtte olemust: 9 (otsuse p 8). Eeltoodu tähendab, et kriminaalasja menetleva kohtu ülesanne on hinnata kõiki tõendeid nende kogumis ning neile antava tervikhinnangu alusel otsustada, kas isiku süü on tõendatud või mitte. Enda kujunenud siseveendumus ja mõttekäik tuleb seejuures esitada kõrvalseisja jaoks piisava veenvuse ja selgusega jälgitavalt. Oluline on tähele panna, et põhimõtte poolt ei ole hõlmatud igasugused, ka kõige kaugemalseisvamad hüpoteetilised variandid, mis võimaldaks tõendites sisalduvat teavet tõlgendada süüdistatava kasuks. Erinevate hüpoteetliliste lahenduskäikude analüüs muutuks sellisel juhul sisuliselt hõlmamatuks (vt RKKKo 3-1-1-94-04: Riigikohtu kriminaalkolleegium on seda põhimõtet tunnustanud ka ütluste hindamisel tõendina: „ p 15). (RKKKo 3-1-1-74-05, Järgnevalt käsitlebki kriminaalkolleegium süüdistuse sisuks olevate kuriteoepisoodides (kronoloogilises järjestuses) kriminaalasjas olevaid tõendeid ning põhistab, miks asub kriminaalkolleegium oma järeldustes maakohtust erinevale seisukohale. Kriminaalkolleegium soostub seejuures maakohtu poolt tuvastatuga ning ei käsitle seda eraldi, et nii U.A kui ka O.O näol oli tegemist ametiisikutega KarS § 288 mõttes. 1) Kuriteoepisoodis, kus süüdistus on esitatud erinevate Karistusseadustiku eriosa paragrahvide järgi kõigile süüdistatavatele, on maakohtus vahetud uuritud tõenditega tuvastatud järgmised faktilised asjaolud. Nimelt, 10.septembril 2006.a. peatas Põhja PP Ida-Harju politseiosakonna korrakaitsetalituse konstaabel O.O kella 16.35 paiku Maardu suvilate piirkonnas liikluseeskirja rikkuja Z.O poolt juhitud sõiduauto , kuna tuvastas antud teelõigul lubatud sõidukiiruse ületamise ( lubatud 50 km/h asemel mõõdeti kiiruseks 74 km/h). Kell 16.35.44 helistab Z.O oma tuttavale-sugulasele U.A-le, kes töötab O.O-ga samas osakonnas ja samuti korrakaitsetalituse konstaablina. Telefonikõnes teatab Z.O U.A-le sellest, et ta peeti kinni Maardus suvila juures kiiruse ületamise eest. U.A küsimusele, kas tegemist on Maardu meestega teatab Z.O , et tegemist on meestega, kes tunnevad teda, s.o. U.A . Saades teada, et politseitöötaja, kes peatas Z.O tunneb teda , palus U.A talle edasi öelda, et ta õhtul tuleb. Z.O teeb ettepaneku seda ise O.O-le öelda ja O.O ning U.A lepivad kokku, et sama päeva õhtul tuleb U.A O.O juurde ja lahendab olukorra kuna 10 tegemist tema sugulasega. O.O on sellega nõus, öeldes :„0´key“. Sisuliselt kohe peale seda kõnet, olles juba sündmuskohalt lahkunud (kell 16.37.49) helistab Z.O jälle U.A-le ja jutt on ühemõtteline. O.Neponjaštši küsib palju ta võlgneb. U.A , enne kui võla suurusest rääkida selgitab rikkumise raskust e. kui palju Z.O kiirust ületas. Saanud sellest teada, ütles U.A võla suuruseks 0,5 piires umbes. Z.O küsib U.A-lt üle, kas viimane teeb ise kõik ära ja U.A lubab kõik ära lahendada. Jutuajamisest selgub ka, et tegelikult oli Z.O joonud ka kaks pudelit õlut, kuid nad e. kinnipidajad, midagi ette talle ei pistnud. Vähem kui poole tunni möödudes, helistab juba U.A O.O-le ja uurib, kus viimane on. Saanud O.O asukoha teada, lubab kohale tulla ja O.O on sellega nõus, ütleb :“o´key“. Maakohus leidis, et selles episoodis ei ole süüdistatavate süü neile inkrimineeritud kuritegude toimepanemises tõendatud. Süüdistus raha andmise faktis Z.O poolt U.A vahendusel O.O-le on ebakonkreetne kuna süüdistusest ei nähtu kuriteo toimepanemise aeg, koht ja viis. Ka ei nähtu, millistel asjaoludel andis väidetavalt Z.O raha U.A-le ja viimane omakorda O.O-le . Prokurör ei ole tõendanud, et suurus, mida vestluses mainiti -0,5 – tähendab 500 krooni. Kuna süüdistus on aga esitatud just vara andmises, vahendamises, võtmises, mitte vara lubamisega nõustumises, siis tulenevalt KrMS prg.. 268 lg-st 1 ei ole kohus pädev seda ise muutma. See, et O.O ja U.A omavahel kohtusid, see fakt ei saa tõendada raha üleandmist. Asjaolu, et süüdistatavate ütlused ei ühti detailides omavahel, ei ole käsitletav neid süüstava tõendina, tegemist on kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlusega, milline kuulub KrMS § 7 lg 3 tõlgendamisele süüdistatavate kasuks. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga selles, et maakohtus vahetult uuritud tõenditega ei ole tõendatud süüdistatavate poolt vastavalt altkäemaksu andmine, altkäemaksu võtmine ja altkäemaksu vahendamine raha andmise, võtmise ja vahendamise teel. Seda ei tõenda mitte ainult hindamisele kuuluv tõendite kogum vaid seda ei ole kohtukolleegiumi arvates suutnud veenvalt ja usaldusväärselt põhjendada ka süüdistaja. Sisuliselt kinnitab seda ka asjaolu, et süüdistuse kohaselt väidetavalt altkäemaksuna saadud 500 krooni konfiskeerimist ei ole apellatsioonis taotlenud ka prokurör. Sellise süüdistuse ülesehituse juures, kus altkäemaksu vahendajat süüdistatakse altkäemaksu eseme – raha – üleandmises, tuleb kohtukolleegiumi arvates siiski tõendada ka asjaolu, millisel viisil ja millal sai altkäemaksu vahendaja altkäemaksu andjalt raha ja samuti , millisel viisil ja millal ta selle altkäemaksu võtjale üle andis. Selles osas nõustub kohtukolleegium maakohtu otsuses väljendatud seisukohaga. Kuid kohtukolleegium vastupidiselt maakohtule leiab, et nimetatud asjaolu ei välista süüdistatavate käitumises altkäemaksu andmise, võtmise ja vahendamise kuriteokoosseisu. Ka ei nõustu kohtukolleegium maakohtu seisukohaga, et süüdistatavatele esitatud süüdistused ei võimalda kohtul 11 süüdimõistva kohtuotsuse tegemist. Esiteks, kohtukolleegium leiab, et süüdistatavatele esitatud süüdistustes on kirjeldatud nende tegevust vastavalt süüteokoosseisu objektiivsele tunnusele ja nimelt : altkäemaksu lubamisega nõustumine (O.O), altkäemaksu andja palvel altkäemaksu võtmise kohta kokkuleppe saavutamine läbirääkimiste pidamise teel (U.A) ja altkäemaksu lubamine (Z.O). Kohtukolleegium ei hakka süüdistuse teksti selles osas üle kordama, kuid on seisukohal, et süüdistus on sellisena arusaadav igale süüdistuse lugejale. Kuidagi ei saa mõjutada süüdistuste sisu asjaolu, et süüdistuste n.ö. resolutiivosades on süüdistatavate poolt toimepandud tegudena nimetatud vastavalt altkäemaksu võtmine (O.O), altkäemaksu vahendus (U.A) ja altkäemaksu andmine ( Z.O). Ka seaduseandja on lugenud altkäemaksu võtmiseks KarS prg. 294 järgi ka altkäemaksu lubamisega nõustumise, altkäemaksu vahenduseks KarS prg. 296 järgi nt.läbirääkimiste pidamise teel altkäemaksu andja palvel altkäemaksu võtmise kohta kokkuleppe saavutamiseks ja altkäemaksu andmiseks KarS prg. 298 järgi altkäemaksu lubamise. Esitatud süüdistustes kirjeldatud süüdistatavatele inkrimineeritud tegevusest on selgelt väljaloetav, et nendele etteheidetav süüteokoosseis oli lõpule viidud juba vastavalt altkäemaksu lubamisega nõustumisega (KarS prg. 294), kokkuleppe saavutamisega altkäemaksu võtmise kohta (KarS prg. 296) ja altkäemaksu lubamisega (KarS prg. 298). Kohtukolleegium leiab, et esitatud süüdistuste sisu, nendes kirjeldatud asjaolud, ei seadnud maakohtule mingeid menetluslikke KrMS prg.-s 268 loetletud takistusi süüdistatavate süüküsimuse otsustamisel. Selline apellatsioonikohtu seisukoht on kooskõlas ka Riigikohtu otsuses 3-1-1-46-08 väljendatud seisukohtadega. Kohtukolleegium analüüsides ja hinnates kogumis maakohtus vahetult kontrollitud tõendeid , leiab, et süüdistatava O.O süü KarS prg. 294 lg 1 järgi selles, et ta nõustus altkäemaksu lubamisega – nõustus U.A palvel jätma vormistamata väärteomaterjalid Z.O poolt toimepandud liiklusseaduse rikkumise eest - on tõendatud. U.A süü KarS prg. 296 lg 1 järgi selles, et ta saavutas läbirääkimiste pidamise teel Z.O palvel kokkuleppe O.O-ga , et viimane jätab altkäemaksu eest vormistamata väärteomaterjalid Z.O poolt toimepandud liiklusseaduse rikkumise eest, s.o. altkäemaksu vahendamises, on tõendatud. Z.O süü KarS prg. 298 lg 1 järgi selles, et ta lubas anda O.O-le U.A vahendusel altkäemaksu, kui viimane jätab vormistamata tema poolt toimepandud liiklusseaduse rikkumise eest väärteomaterjalid, on tõendatud. Kohtukolleegiumi sellesisuline seisukoht põhineb alljärgneval tõendite analüüsil. Tõendatud on, et süüdistatavate vahel toimusid telefonivestlused, milliste sisu on talletatud jälitustoimingu käigus helisalvestisena ning milliseid helisalvestisi kuulati ka esimese astme kohtus. Kuna vaidlust ei ole selles, et nimetatud kõnelused süüdistatavate vahel tõesti toimusid ja ka süüdistatavad kinnitasid apellatsioonikohtu istungil sellesisuliste kõneluste toimumist, siis kohtukolleegium ei pidanud vajalikuks selles episoodis apellatsioonimenetluses veelkordselt helisalvestisi kuulata ning peab võimalikuks kujundada oma seisukoha maakohtus uuritud tõendite pinnalt. Süüdistatavad ise eitavad kuriteo 12 toimepanemist. Tunnistades küll omavahelisi telefonikõnesid ja nende sisu , annavad süüdistatavad oma tegudele ja tõendina talletatud jutuajamistele järgmised seletused. Z.O ei eita , et ta süüdistuses määratud ajal ja kohas ületas lubatud sõidukiirust, et politseitöötaja O.O ta kinni pidas ja et ta helistas oma sugulasele U.A-le , kuid mitte karistusest pääsemise eesmärgil vaid selleks, et küsida , mis teda sellise rikkumise eest ootab. Samuti ei eita Z.O ja O.O seda, et sama kõne käigus, mille tegi peale kinnipidamist Z.O U.A-le andis Z.O telefoni üle O.O-le ning U.A mainis, et tegemist on tema sugulasega ja et õhtul tuleb ja lahendab küsimuse. Küsimuse, mis vajas aga lahendamist oli U.A väitel küsimus omavahelisest vahetuste vahetamisest. O.O väidab, et tema tegi Z.O-le liiklusseaduse rikkumise eest suulise hoiatuse ning otsustas seda teha juba enne kõnet U.A-ga . Raha saamist O.O eitab. Samuti eitavad raha andmist ja vahendamist ka Z.O ja U.A . Süüdistatavad eitavad ka igasugu lubamisi, nõustumisi ja kokkuleppeid altkäemaksuga seonduvalt. Z.O ja U.A väidavad, et nende jutuajamises mainitud suurus 0,5 tähendab pooleliitrist viina ja sellega pidid nad tähistama kokkusaamist. Maakohus on nimetatud episoodis leidnud, et kriminaalasjas on olemasolevate tõendite pinnal tõusetunud hulgaliselt kahtlusi, milliseid ei anna kõrvaldada ning need kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks (otsuse lk 7). Kriminaalkolleegium ei soostu sellise järeldusega. Maakohtu sellekohane järeldus põhineb sisuliselt süüdistatavate paljasõnalistel ja muude tõendite analüüsist tehtavate järeldustega vastuolus olevatel ütlustel. Sisuliselt on maakohus distantseerunud oma otsuses üldse tõendite hindamisest ja rajanud oma järeldused kolme süüdistatava poolt antud paljasõnalistele, ennastõigustavatele ja iseenda tegudele ja juttudele vastuolus olevatele ning oma käitumist selgitavatele ütlustele. Kohtukolleegium leiab, et O.O ütlused selle kohta, et ta tegi Z.O-le suulise hoiatuse lubatud sõidukiiruse ületamise eest on ümber lükatud järgmiste tuvastatud asjaoludega. Esiteks, erinevate mõjutusvahendite valik saab tugineda menetluse käigus väljaselgitatavate rikkumise asjaolude ja menetlusaluse isiku eripära arvestamisele. (Riigikohtu otsus nr. 3-3-1-17-07). Eeltoodu tähendab sisuliselt seda, et rikkumise toimepanemisel tuleb välja selgitada kõik rikkumise asjaolud ja ka isiku varasemad võimalikud rikkumised. Et O.O ei selgitanud välja kõiki rikkumise asjaolusid ja seda seetõttu, et Z.O helistas koheselt pärast kinnipidamist U.A-le , seda kinnitab ka fakt, mida on Z.O telefonikõneluses U.A-ga tunnistanud ja nimelt, et ta oli joonud kaks pudelit õlut (25.09.2006.a. jälitusprotokolli lisa nr.2 – telefonivestlus 10.09.2006.a. kell 16.37.49 ). O.O joobe olemasolu juhil ei kontrollinud. Ka ei ole O.O kontrollinud Z.O eelnevate liiklusrikkumiste olemasolu. Teiseks, väärteomenetlus, mis lõpeb suulise hoiatuse tegemisega, kajastub kohtuvälise menetleja väärteomenetluse registris ja seda ka juhul, kui rikkuja jaoks on tegemist tühipalja „sõrmega vibutamisega“ ja suusõnalise hoiatuse tegemisega. Ka suuline hoiatus peab olema vormistatud. 13 Vaidlust ei ole selles, et väidetavalt tehtud suulist hoiatust nõuetekohaselt vormistatud ei ole. Seega on O.O tegevus käsitatav teo ebaseadusliku toime panemata jätmisena KarS § 294 tähenduses (Riigikohtu otsus nr.3-1-1-118-06). Z.O ütlused selles, et tema helistas peale seda, kui ta politseitöötajate poolt kiiruse ületamisel kinni peeti U.A-le selleks, et teada saada, mis teda sellise rikkumise eest ootab, on paljasõnalised. Nii on Z.O ja U.A nimetatud telefonivestlus jälitustegevuse käigus salvestatud ning selle lugemisel ja seda ükskõik millises kontekstis, ei teki vähimatki kahtlust, et Z.O ei esitanud ei ühtegi otsest ega ka ühtegi vihjega küsimust, mis annaks alust järeldada, et teda huvitas toimepandud õiguserikkumise eest võimaliku karistuse raskus. Telefonivestlusest on selgelt väljaloetav Z.O tegelik eesmärk – pääseda minema nii, et rikkumist ei fikseeritaks. Sama võib väita kindlalt ka U.A jutust. Analüüsides jutuajamisi U.A ja O.O vahel, on ümber lükatud ka väide, et need puudutasid pelgalt tööajagraafikuga seonduvat ja omavaheliste tööaegade vahetuste kokkuleppeid. Esiteks, ajal, mil Z.O andis U.A-ga telefonivestluse käigus telefoni üle O.O-le , ei teadnud U.A konkreetselt, kes oli nimeliselt see politseitöötaja , kes Z.O kinni pidas. Ta sai Z.O jutust vaid teada, et kinnipidaja tunneb teda ja konkreetselt , kes oli kinnipidaja, seda sai U.A teada alles peale seda, kui oli oma nime öelnud (A: Ee..tervist. Dimka siinpool. C: Ma olen Janek.) Välistatud on ka asjaolu, et olukorra all, mille U.A lubas O.O-ga ära lahendada, oli graafikujärgse töötamise vahetusega seonduv. Mitte üheski jutuajamises seda ei mainita. Kui see olnuks nii, siis jääb arusaamatuks, miks U.A peale seda, kui lubab telefonivestluses O.O-ga olukorra õhtul kohale tulles ära lahendada, teatab , et „see on mu sugulane“. Kuidas on seotud omavahel tööaja vahetamine O.O-ga ja U.A sugulus Z.O-ga , see jääb selgusetuks. Kohtukolleegium leiab, et tõendatud on ka asjaolu, et O.O jättis ebaseaduslikult vormistamata väärteomaterjalid Z.O kohta ja nõustus selle eest temale lubatud vastutasu e. altkäemaksu vastuvõtmisega. Ta lasi Z.O sündmuskohalt n.ö. karistamatult minema peale seda, kui oli saanud U.A-lt kinnituse, et viimane tuleb ja lahendab olukorra temaga. Kas selleks varaks, mille eest O.O nõustus ebaseaduslikult teo toimepanemata jätta ja mida Z.O U.A vahendusel lubas anda oli 0,5 liitrine viinapudel või 0,5 tuhat krooni, see ei oma käesoleval juhul süüküsimuse otsustamisel määravat tähtsust. Mõlemal juhul on suurus 0,5 vaadeldav varana. Ka ei oma tähtsust asjaolu, et U.A ei leppinud O.O-ga kokku konkreetses altkäemaksu summas või muus soodustuses. Kui O.O oleks U.A palvel lubanud Z.O karistamatult minema ilma igasuguse vastutasuta, siis on selge, et jutuajamine O.O ja U.A vahel oleks lõppenud selgelt väljaöeldud tänusõnadega, mitte lubadusega õhtul kohale tulla ja olukord lahendada. Ka selgub U.A ja Z.O telefonivestlusest (10.09.2006 kell 16.37.49), et Z.O küsimusele, mis tema võlgu on, 14 määras U.A suuruse 0,5 peale seda, kui oli teada saanud Z.O käest, kui palju viimane lubatud kiirust ületas. See viitab ka teatud „taksidele“ , mis kirjutamata reeglina ja ebaseaduslikult kehtisid liikluspolitseinike teadmisel vähemalt arutatava kuriteo toimepanemise ajal ja mis sisuliselt võimaldas ka politseitöötajate omavahelises vestluses vältida konkreetseid altkäemaksule viitavaid mõisteid ja numbreid. Lubadus kohale tulla ja olukord lahendada oli piisav, et aru saada, millest sisuliselt jutt käib. Kokkuvõtteks märgib kohtukolleegium, et kontrollinud süüdistatavate poolt esitatud versioonide usaldusväärsust kõigi tõendite kogumis hindamise teel ning arvestades süüdistatavatele inkrimineeritud süüteo liiki ja vastava kuritegeliku käitumise kriminoloogilist eripära, ei ole kohtukolleegiumi hinnangul tõusetunud käesolevas kriminaalasjas vaidlusaluse kuriteoepisoodi osas selliseid kõrvaldamata kahtlusi, mis võimaldaks hinnata tõendeid valguses viisil, et nad tegelikkuses altkäemaksu andmist, võtmist ja vahendamist siiski ei kinnita. Eelpool toodud põhjendustel leiab kriminaalkolleegium, et O.O pani 10.septembril
4. a toime altkäemaksu võtmise KarS § 294 lg 1 objektiivse koosseisu mõttes – O.O nõustus võtma altkäemaksu vastutasuna selle eest, et ta enda ametiseisundit kasutades jätaks ebaseaduslikult toime panemata temalt nõutava teo (jätaks fikseerimata Z.O poolt lubatud sõidukiiruse ületamise fakti ning laseks ta minema). Z.O pani 10.septembril 2006.a. toime altkäemaksu andmise KarS prg. 298 lg 1 objektiivse koosseisu mõttes – ta lubas O.O-le U.A vahendusel tasu selle eest, et O.O jätaks fikseerimata tema poolt toimepandud õiguserikkumise. U.A pani 10.septembril 2006.a. toime altkäemaksu vahendamise KarS prg. 296 lg 2 p.2 objektiivse koosseisu mõttes– U.A kasutades oma ametiseisundit, pidas läbirääkimisi O.O-ga Z.O nimel, et O.O nõustuks vastutasu e. altkäemaksu eest jätma fikseerimata Z.O poolt toimepandud õiguserikkumise – lubatud sõidukiiruse ületamise ja laseks ta minema. Z.O-le lubas U.A omakorda aga tema eest O.O-le osutatud teene eest tasuda.
5. U.A-le inkrimineeritud altkäemaksu võtmise episoodis 27.
6. 2006.a. on tõendatud ning ei ole ka vaidlust selles, et D. K. osales matkimises eesmärgiga anda altkäemaksu politseitöötajale, kes pidi teda liikluseeskirjade rikkumisel peatama. Süüdistuses näidatud ajal ja kohas peatas U.A lubatud sõidukiiruse ületamisel D. K.i ja kutsus ta politseiautosse olukorra selgitamiseks. Süüdistuse kohaselt võttis U.A D. K.ilt altkäemaksu summas 1000 krooni selle eest , et jättis vormistamata väärteomaterjalid toimepandud õiguserikkumise eest. Maakohus leidis esiteks, et altkäemaksu andmise fakt ei ole tõendatud. Väärteomaterjalide vormistamata jätmist aga põhjendas maakohus sellega, et U.A piirdus hoiatuse tegemisega. Tõendid, milliseid maakohus otsuse tegemisel hindas on samuti loetletud 15 kohtuotsuses. Nendeks on tunnistaja D. K.i ütlused – nii kohtus kui ka eeluurimisel antud -, videosalvestis ja helisalvestis ning 2.10.2006.a. jälitusprotokolli lisa – stenogramm, fotode äratundmiseks esitamise protokoll ja telginfosüsteemi Polis väljavõte. Kohtukolleegium on seisukohal, et ka käsitletavas kuriteoepisoodis on maakohus hinnanud loetletud tõendeid ühekülgselt ning puudulikult, neid omavahel kõrvutamata ja neid sisuliselt analüüsimata. Esiteks põhjendab kohtukolleegium, miks ei nõustu maakohtu järeldusega, et 1000 krooni üleandmist ei ole toimunud ja seejärel annab omapoolse hinnangu politseitöötaja U.A poolt vastutasu eest tehtud teo ebaseaduslikkusele , mis on raha saamise fakti tõendatuse korral määravaks kvalifitseerivaks asjaoluks otsustamaks, kas tegemist on altkäemaksu või pistisega. Vastupidiselt maakohtule, leiab kohtukolleegium, et U.A poolt D. K.ilt raha vastuvõtmise fakt on tõendatud. Maakohtu otsuses loetletud tõenditest omavad siinjuures tõenduslikku väärtust kohtu järelduse kujunemisel tunnistaja D. K.i ütlused ja 2.oktoobri 2006.a. jälitusprotokoll, mille lahutamatuks osaks on ka selle lisa – audiosalvestise lisa.. Siinjuures märgib kohtukolleegium, et KrMS prg. 63 lg 1 kohaselt on jälitustoimingu korral tõendiks just jälitustoimingu protokoll. Nagu nähtub kriminaaltoimiku materjalidest , on jälitustegevuse käigus saadud teave talletatud nii videosalvestisele kui ka audio (heli)salvestisele. Audiosalvestisest tehtud stenogramm on jälitusprotokolli lahutamatu lisa. Maakohtu istungi protokollist nähtub, et maakohus on vahetult uurinud saadud tõendeid – vaadanud videosalvestist ja kuulanud audiosalvestist. Apellatsioonikohtu istungil vaadati vahetult jälitustoimingu videosalvestist, mille helitaustaks oli sama jutuajamine, milline on salvestatud audiosalvestisena. Maakohus on vaidlustatud kohtuotsuses kujundanud oma seisukoha tuginedes ainult videosalvestusele ja jätnud tõendina hindamata audiosalvestise e. ainult sellele, mida nägi, mitte sellele , mida kuulis. Kohtukolleegium, kuulanud kohtuistungil audiosalvestist , leiab, et toimikus olev stenogramm ( t.l. 18 kd. )vastab sellele talletatud vestlusele. Kohtukolleegium tunnistab, et saalis ilma kõrvaklappideta kuulates ei ole U.A jutt küll hästi kuuldav, kuid kõrvaklappidega kuulates on kontrollitav selle vastavus toimikus olevale stenogrammile. Süüdistatava U.A ja tunnistaja D. K.i vaheline vestlus annab kohtukolleegiumi arvates üheselt järeldada, et raha üleandmise fakt D. K.i poolt U.A-le toimus ja seda just süüdistuses näidatud ajal ja kohas (politseiautos). Sellele viitab üheselt järgmine vestlus. D. K. küsib : „Kas hoiatust saab?“ Selle peale vastab U.A , et saab proovida. Ettepanek altkäemaksu andmiseks sisaldub juba järgmises D. K.i ettepanekus : „Mina justkui võlgu ei jää“. D. K. küsib otse „ „Kuidas? Mis? Kui palju?“. U.A annab tunnistajale võimaluse ise summa üle otsustada ja D. K. küsib seepeale : „Kas tuhandest jätkub?“. U.A nõustub selle summaga ja vastab „Jah“. Vestlus lõpeb sellega, et D. K. ütleb : „Tuhat…..Mhm. Kõik,äitäh.“ Sellest vestlusest on kohtukolleegiumi arvates selgelt aru saadav mitte ainult U.A nõustumine raha saamiseks, mis on piisav süüteokoosseisu 16 tuvastamiseks, vaid ka raha vastuvõtmise fakt. Kui D. K. ei oleks raha üle andnud autos, siis eelnevat jutuajamist hinnates ja ka U.A poolt tegemata jätmist arvestades – ei kontrollinud infosüsteemist ka mitte D. K.il varasemate liiklusnõuete rikkumiste olemasolu- oleks loogiline, et oleks kokku lepitud mingi aeg ja koht raha saamiseks ja on ka piisavalt selge, et sellistel juhtudel jääb politseitöötaja kätte n.ö. panti mõni rikkuja dokument. Selliseid kokkuleppeid vestlusest ei tulene. Tunnistaja D. K.i ütlused, milliseid ta andis kohtuistungil on samuti kooskõlas audiosalvestisele talletatud vestlusega. Need ebatäpsused, millistele maakohus olulist tähelepanu pööras – kas tunnistaja arvates nõustus U.A ettepanekuga raha saamiseks või hoiatuse tegemiseks – ei oma kohtukolleegiumi arvates U.A süü tuvastamise seisukohast määravat tähtsust. Altkäemaksu võtmise koosseis on täidetud ka juhul, kui süüdistatav ei väljenda verbaalselt oma nõusolekut raha võtmiseks, kuid võtab raha vastu. Raha vastuvõtmise aga luges kohtukolleegium eeltoodud põhjendusel tuvastatuks. See aga kas raha saaja selle raha eest vastuteenena jättis üldse vormistamata väärteomaterjalid või tegi rikkujale soodsama lahendi ja piirdus hoiatusega, see ei välista mitte raha saaja vastutust vaid omab tähtsust tema käitumisele juriidilise hinnangu andmisel. Asjaolu, et videosalvestusel ei ole nähtav raha üleandmise fakt ja üldse ei ole tuvastatav, et tunnistaja oleks kordagi kätt tagaistmelt esiistme poole sirutanud( tegemist on jällegi suhteliselt halva kvaliteediga salvestisega ja teiseks, sündmus on filmitud ainult ühest kaamerasilmast ja operaatorivõimeid kasutamata), ei lükka ümber kohtukolleegiumi arvates raha üleandmise ja vastuvõtmise fakti, mis on tuvastatud nagu eelpool öeldud nii tunnistaja ütlustega kui ka tema ütlustega kooskülas oleva audiosalvestisega. Raha ei pea käest-kätte ulatama – võimalik on ka rahatähtede jätmine tagaistmele ja juhi kohal istuja saab veenduda nende olemasolus väikese pealiigutuse abil. Ka ei muuda U.A süüd tõendavate tõendite väärtust nende hindamisel kuidagi asjaolu, et teda ei peetud kohe peale kuriteo matkimist rahaga kinni. Kindlasti olnuks see tõenduslikust seisukohast kohtule kaalukaks tõendiks ja selles osas võib teha etteheiteid politseitöötajatele, kuid teisest küljest on ka arusaadav politseitöötajate tegemata jätmine, sest nad teadsid, et kogu tegevust filmitakse. Seega , hinnates kõiki kogutud tõendeid kogumis, tuleb kohtukolleegium maakohtuga vastupidisele järeldusele ja leiab, et raha üleandmise fakt on tõendamist leidnud. Ka nõustub kohtukolleegium süüdistusega selles, et tegemist on altkäemaksuga mitte pistisega. U.A enda väide, et tema piirdus U.A-le suulise hoiatuse tegemisega, on paljasõnaline ja on ümber lükatud järgmiste tuvastatud asjaoludega. Esiteks, nagu juba kohtukolleegium eelpool esimese episoodi käsitlemise juures märkis, saab erinevate mõjutusvahendite valik tugineda menetluse käigus väljaselgitatavate rikkumise asjaolude ja menetlusaluse isiku eripära arvestamisele. (Riigikohtu otsus nr. 3-3-1-17-07). Eeltoodu tähendab sisuliselt seda, et rikkumise toimepanemisel tuleb välja selgitada kõik rikkumise asjaolud ja ka isiku varasemad võimalikud rikkumised. U.A ei selgitanud välja kõiki rikkumise asjaolusid ega vormistanud ka väidetavat suulist hoiatust nõuetekohaselt. Ta ei kontrollinud D. K.il eelnevate liiklusrikkumiste olemasolu, mis omanuks aga kindlasti olulist tähtsust suulise hoiatusega 17 piirdumise küsimuse lahendamisel. Ühtegi paberit suulise hoiatuse vormistamise kohta ei täidetud ja see ei kajastu ka vastavas andmebaasis. Seega on U.A tegevus käsitatav teo ebaseadusliku toime panemata jätmisena KarS § 294 tähenduses (Riigikohtu otsus nr.3-1-1-118-06). U.A käitumisele juriidilise hinnangu andmisel arvestab kohtukolleegium Riigikohtu otsuses nr.3-11-110-04 väljendatud seisukohaga, mille kohaselt matkimisele allutatud süüteod jäävad olemuslikult peaaegu alati katse staadiumisse sõltumata sellest, kas tegu on juriidiliselt lõpule viidud. Matkimise korral on toimuv jälitusametkondade kontrolli all, isik paneb toime täielikult ühepoolse teo, millega ei ole võimalus realiseeruda kahjulikul tagajärjel. Seega tuleb U.A poolt D. K.ilt altkäemaksu võtmine vastutasuna selle eest, et ta enda ametiseisundit kasutades jätaks ebaseaduslikult toime panemata temalt nõutava teo (jätaks fikseerimata D. K.i poolt lubatud sõidukiiruse ületamise fakti ning laseks ta minema), kvalifitseerida altkäemaksu võtmise katsena KarS prg. 25 lg 2 ja 294 lg 1 järgi. Kuna kohtukolleegium tuvastas, et U.A võttis vastu 1000 krooni, milline oli D. K.ile välja antud politseiorganite poolt kuriteo matkimiseks, siis tuleb rahuldada ka Eesti Vabariigi poolt esitatud tsiviilhagi ja U.A-lt Eesti Vabariigi kasuks 1000 krooni sisse nõuda. Tegemist on kuriteoga omandatud varaga, mis vastab konfiskeerimisele kuuluva vara väärtusele.
7. Kuna erinevalt maakohtu otsusest, tuvastas kohtukolleegium käesoleva kohtuotsusega süüdistatavate käitumises kuritegude tunnused, tuleb kohtukolleegiumil mõista süüdistatavatele ka karistused. Prokurör taotleb esitatud apellatsioonis süüdistatavatele karistuseks sanktsioonides ettenähtud vangistuse alammäära. Kuigi KarS prg. 296 lg 2 näeb küll ette ka alternatiivse karistusena rahalist karistust, on U.A-le prokuröri poolt taotletav liitkaristus siiski seaduses ettenähtust kergeim variant. Isegi kui temale mõistetaks KarS prg. 296 lg 2 p.2 järgi rahaline karistus, mis on kergem kui prokuröri poolt selle paragrahvi järgi taotletud vangistus, siis arvestades prokuröri poolt taotletavat liitkaristust, mis võrdub KarS prg. 294 lg 1 sanktsiooni alammääraga, oleks U.A-le erinevate paragrahvide järgi erinevate karistusliikide mõistmine tema jaoks raskem karistus. Ka KarS prg. 74 alusel taotletav katseaja pikkus vastab seaduses ettenähtud katseaja minimaalmäärale, s.o. 18 kuud. Kuigi mõistetakse süüdistatavatele sisuliselt käesoleva kohtuotsusega käesolevas kriminaalmenetluses karistus esmakordselt, s.t. maakohus ei ole oma otsusega karistust mõistnud, ei kehti apellatsioonimenetluses siiski samad normid, kui seda olnuks karistuse mõistmisel esimese astme kohtus. Nimelt, kui maakohus ei ole karistuse mõistmisel seotud prokuröri poolt taotletava karistusega ja omab volitusi mõista süüdistatavatele ka prokuröri poolt küsitavast karistusest raskema karistuse mõistmiseks ( Riigikohtu otsus 3-1-1-91-07 p.6.6), siis apellatsioonikohus seda teha ei saa. Apellatsioonimenetluses on kohus seotud apellatsioonis esitatud taotlusega (Riigikohtu otsus 3-1-1-5-08 p.13.1;13.2). Eeltoodu tähendab seda, et kohtukolleegium ei saa raskendada süüdistatavate olukorda võrreldes prokuröri poolt taotletuga. Seega on kohtukolleegiumi arvates tekkinud mõneti vastuoluline olukord, kus kohtukolleegium leides, et süüdistatavate suhtes oleks kohaldatav 18 KarS prg. 73, mis seaduseandja tahte kohaselt on justkui kergem võrreldes KarS prg. 74 –ga, halvendaks siiski KarS prg. 73 kohaldades süüdistatavate olukorda, mis omakorda tähendaks prokuröri apellatsiooni piiridest väljumist. Apellatsiooni piiridest väljumist, millega raskendatakse süüdistatava olukorda, on Riigikohus lugenud kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks KrMS prg. 339 lg 2 mõttes (Riigikohtu otsus nr. 3-1-1-65-05). KarS prg. 73 ja 74 erinevad üksteisest kohaldamisaluste poolest. Kohtupraktikas on analoogilistes kuriteoasjades ja analoogiliste isikute puhul, kui on leitud, et on võimalik mõista tingimuslik vangistus, kohaldatud tavaliselt KarS prg. 73 sätteid kuna enamasti on selliste isikute puhul vähetõenäoline nende edasine kriminaalne käitumine ja ka käitumiskontrolli vajadus eesmärgiga ära hoida uute kuritegude toimepanemine, on endiste politseitöötajate puhul küsitav. Kuna karistusest tingimisi vabastamine väljendab eelkõige kohtu usaldust süüdimõistetu suhtes, siis on KarS prg. 73 kohaldamine võimalik üksnes isikute suhtes, kes on tahtliku vangistusega karistatava kuriteo toime pannud esmakordselt ja kellest võib arvata, et nad rohkem kuritegusid toime ei pane. KarS prg. 73 näeb ette pikema katseaja kui seda on KarS prg.
8. Kõrgem on nii alammäär kui ka ülemmäär. Asjaolu, et KarS prg. 73 näeb ette pikema katseaja , võrrelduna KarS prg. 74 lk-ga 3, on seletatav sellega, et süüdlase vabastamisel karistusest KarS prg. 73 järgi, ei määrata isikule muid nõudeid ega kohustusi. Kuna karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistusliik, karistusliigiks on ka sel juhul siiski vangistus, siis on kohtukolleegium seisukohal, et mitte niivõrd katseaja pikkus, mis süüdistatavatele KarS prg. 73 kohaldamisel kasvõi alammääras, muudaks katseaja võrreldes prokuröri poolt taotletavaga poole pikemaks, ei raskendaks süüdistatavate olukorda vaid sellega kaasnevad tagajärjed. Katseaja pikkus võib mingil määral mõjutada küll süüdimõistetu psühholoogilist seisundit, nimelt peab isik pikema aja vältel elama teadmises, et uue tahtliku kuriteo toimepanemine võib tuua kaasa ka eelmise karistuse täitmisele pööramise, kuid seda saab õiguskuulekas isik teadlikult vältida. Kohtukolleegiumi arvates on probleem selles, et katseaja pikkus mõjutab karistusregistrisse kantud isiku karistusandmete kustutamise tähtaega. Nimelt, Karistusregistriseaduse prg. 25 lg 1 p.5 kohaselt kustutatakse registrist karistusandmed ja kantakse arhiivi, kui katseaja lõppemisest on möödunud 3 aastat. Eeltoodu tähendab seda, et Kars prg. 74 alusel määratus minimaalsema katseaja korral kustutatakse andmed registrist 4,5 aastat peale kohtuotsuse tegemist ja KarS prg. 73 alusel minimaalseima katseaja korral 6 aastat peale kohtuotsuse tegemist (eeldusel, et ei teki vajadust taotleda katseaja pikendamist). Mõlemal juhul on eelduseks, et ei esine Karistusregistri seaduse prg. 26 lg 5 loetletud asjaolusid. Isiku suhtes, kes on kantud karistusregistrisse kehtivad aga mitmed kitsendused (relvaseadusest tulenevad, teatud välisriikidesse sissesõidu viisade saamisel jms.). Seega oleks kohtukolleegiumi arvates käesoleval juhul KarS prg. 73 sätete kohaldamisel tegemist süüdistatavate olukorra halvendamisega võrreldes apellatsiooni taotlusega. Arvestades, et kohtukolleegium ei ole tuvastanud mingeid asjaolusid, millised annaks alust mõista süüdistatavatele karistus alla sanktsiooni alammäära, siis nõustub kohtukolleegium prokuröri poolt apellatsioonis tehtud ettepanekutega süüdistatavatele mõistetavate karistuste osas. Nagu öeldud on 19 tegemist minimaalseimate karistustega, mida seadus ette näeb. Arvestatud on KarS prg. 56 ettenähtud asjaoludega. Erinevalt põhikaristusest, mille mõistmine on kohtule obligatoorne ja mida prokurör on taotlenud minimaalmäärades, on prokurör taotlenud veel süüdistatavatele U.A-le ja O.O-le lisakaristuse mõistmist. Apellatsioonis taotletakse neile KarS prg. 49 alusel mõista lisakaristusena tegutsemiskeeld ja keelata neil 3 aasta jooksul töötada politseiametnikuna. Tegemist on maksimaalseima seaduses ettenähtud tegutsemiskeelu määraga. Seejuures ei ole prokurör apellatsioonis toonud ära ühtegi põhjendust, miks tuleks U.A-le ja O.O-le mõista lisakaristus KarS prg. 49 alusel. Seadus ei kohusta kohut selleks vaid annab kohtule sellise võimaluse. Seetõttu tuleb eraldi motiveerida nii lisakaristuse mõistmise vajadust üldse kui ka selle mõistmist maksimaalmääras. Kohtukolleegium leiab, et U.A ja O.O suhtes KarS prg. 49 alusel politseiametnikuna töötamise õiguse äravõtmine 3 aastaks ei ole vajalik kuna sama keeld on sisuliselt realiseerunud juba Politseiteenistuse seaduse prg. 9 p.-s 3 sisalduvas keelus. KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel mõista U.A-lt , O.O-lt (O.O) ja Z.O-lt igalt ühelt, välja sundraha summas 6525.00 krooni riigituludesse. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS prg. 337 lg 1 p.4, 338 p.1, 340 lg 4 p.2, 342345, 179 lg 1 p.2 tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse U.A , O.O ja Z.O õigeksmõistmise osas ja teeb uue otsuse. Julia Katškovskaja Jüri Paap Paavo Randma