Obsah (6)

§ 422§ 73§ 50§ 262§ 118§ 56

1-08-13231 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Harju Maakohus, Liivalaia kohtumaja Otsuse tegemise aeg ja koht 21. septembril 2009.a. Tallinn Kriminaalasja number 1-08-13231 / nr 042 31400 269 / Ko

§ 422lg.1 järgi üldmenetluses.

Prokurör Ringkonnaprokurör Rainer Amur Kaitsja vandeadvokaat Owe Ladva SÜÜDISTATAV: D.R -elukoht :xxx , isikukood : xxx, kodakondsus: Eesti , haridus: keskharidus, töökoht : ei tööta, karistatus: varem kriminaalkorras karistatud :27.03.2000.a.. Tartu Maakohtu otsusega KrK § 204 lg 3 alusel rahatrahv 8200.-krooni ning mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 1 aastaks. Tõkend-elukohast lahkumise keeld RESOLUTSIOON Mõista D.R süüdi

§ 422

lg.1 järgi ning karistada 2(kahe) aastase vangistusega.

§ 73

lg.1 ja lg.3 alusel ei pöörata vangistust täielikult täitmisele, kui D.R ei pane 3(kolme) aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu .

§ 50

lg.1 p.1 alusel võtta D.R-ilt lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õigus 1(üheks) aastaks Tõkend- elukohast lahkumise keeld tühistada kohtuotsuse jõustumisel. Mõista D.R-ilt välja kannatanu YL’i poolt esitatud tsiviilhagi moraalse kahju nõudes summas 50 000.-(viiskümmend tuhat) krooni Mõista D.R-ilt välja 6525.- krooni (kuus tuhat viissada kakskümmend viis ) sundraha, ekspertiisikulud kokku summas 22380.- krooni (kakskümmend kaks tuhat kolmsada kaheksakümmend krooni) ja advokaadi õigusabikulud summas 495.60 krooni (nelisada üheksakümmend viis krooni ja 60 senti ) riigituludesse. Menetluskulud tasuda ühe kuu jook1 sul kohtuotsuse jõustumisest arvates Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB nr 10220034800017 või Swedbangas nr

1. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049777 ning selgitus: „ D.R , 1-08-13231 kriminaalmenetluse kulud“. Kui rahalised nõuded ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. EDASIKAEBAMISE KORD. Kohtuotsuse peale on õigus apellatsioonikorras edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule 15/viisteist/ päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda kohtuotsusega , teatades apellatsiooniõiguse kasutamise soovist 7/seitse/ päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest Harju Maakohtule.Kohtuotsuse resolutsioon kuulutatakse
2. septembril 2009.a., motiveeritud kohtuotsus on kättesaadav kohtukantselei kaudu
3. septembril 2009.a alates kella 15.00 Esitatud süüdistus : D.R süüdistatakse selles, et tema 19.03.2004.a. varahommikul, olles alkoholijoobes ja ei olnud nõuetekohaselt turvavarustusega kinnitatud ja jättes kontrollimata, kas sõiduautos sõitjatena viibinud isikud on nõuetekohaselt turvavarustusega kinnitatud juhtis mootorsõidukit Renault Megane registreerimisnumbriga xxx, liikudes Tallinnas mööda Narva mnt-d Vormsi tänava poolt Kihnu tänava suunas, ei kohandanud oma sõidukiirust arvestades teeolusid /libe tee- töötlemata pinnaga jäätunud kuiv kate/, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mistahes takistuse ees, ei tulnud sõiduauto juhtimisega toime, kaotades kella 07.19 ajal alkoholijoobest tingitud häiritud kehaliste ning psüühiliste funktsioonide ja reaktsioonide, sõiduks ebaõigelt valitud sõidukiiruse ja libeda teekatte arvestamata jätmise tõttu juhitavuse mootorsõiduki üle, kaldus vastassuunavööndisse, kus põrkas kokku Vormsi tänava poolt liikunud sõiduautoga Audo 80 registreerimisnumbriga xxx, tekitades sõiduauto Audi 80 juhile YL’le rasked tervisekahjustused :kaela põrutuse; VI ja VII kaelalüli ristjätkete murru, parempoolse VI/VII kaelalüli lülivahemulgu ahenemise traumaatiliste muutuste tõttu, lülisamba kaelaosa VII närvijuure traumaatilise kahjustuse paremal poolkoos lihaste jõudluse languse ning II ja III sõrme tundlikkuse häirega, õlanuki kiildumise sündroomi , posttraumaatilise õlavarreluuabaluu liigese kokkutõmbumise paremale, II nimmelüliristijätkete murru, roidemurrud vasakul, pea põrutuse, põrutushaava ja pehmete kudede turse otsmiku-kiiru piirile vasakul, nahaalused verevalumid kuklale, paremale õlale ja käsivarrele, vasakule rindkerele, ja ülakõhule ; kergemad tervisekahjustused mootorsõidukis Renault Megane reg. nr-ga xxx sõitjatena viibinud FT’le ja AI’le. Oma tegevusega rikkus D.R järgmisi liikluseeskirja nõudeid : Liikluseeskiri /LE/ § 68 p.5/ juht on kohustatud sõidukis, millel on turvavööd, olema turvavööga nõuetekohaselt kinnitatud ja mitte sõidutama sõitjat, kes pole nõuetekohase turvavarustusega kinnitatud ; § 76 p
4. – juht ei tohi olla joobeseisundis; joobeseisund on vastavalt LS § 20 lg.3 alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides , § 123 / juht peab kohaldama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees. Juht peab vähendama kiirust ja vajaduse korral peatuma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb. / Oma tegevusega pani D.R toime

§ 422lg.1 järgi kvalifitseeritava kuriteo s.o.

mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumine, kui sellega on tekitatud ettevaatamatusest inimesele raske tervisekahjustus. 2 KOHTULIK UURIMINE Süüdistatav D.R end kohtuistungil süüdi ei tunnistanud, kinnitas, et süüdistus on talle arusaadav. Andis ütlusi, mille kohaselt viibis ta õnnetuse toimumise ajal sõiduautos Renault juhi kõrval. Autot juhtis Ljoha, keda oli kohanud varem 2 korda ja kelle perekonnanime, telefoni ega elukohta ta öelda ei oska, kes on lühikest kasvu. On Ljohat vaikselt otsida püüdnud tuttavate kaudu, kuid Ljoha ei ole temaga ühendust võtnud, teab, et Ljoha võib viibida kinnipidamisasutuses. Pärast kokkupõrget oli õlapõrutus oli ja pea valutas, verd ega vigastusi ei olnud ja ei mäleta, et käsi oleks veriseks saanud. Arvab, et tal oli olnud vigastus enne liiklusõnnetust, et oli u 10 päeva enne õnnetust oli parandanud autos makki ja lõiganud endale kätte. Mäletab, et kokkupõrge toimus koheselt pärast seda kui ta oli märganud, et tee on jäine ja seda ka karjunud ja rooli paremale keeranud, kuna juht kaldus vastassuunavööndisse. Pärast kokkupõrget kaotas teadvuse. Mällu on kangastunud pilt, et paremast aknast välja vaadates tee ääres seisis väike poiss, siis läks silme eest mustaks, järgmiseks mäletab autost väljaronimist. Kui tegi pärast kokkupõrget silmad lahti, siis oli kõrvaluks lahti, juhti ei olnud, temapoolne uks oli kinni, vist väljus juhiuksest. Oli autost väljumise ajal šokis, väljumise kulgu ei mäleta. Sellel hetkel oli teises, valget värvi, autos sees juht ja paremal taga tüdruk, ta läks ja kükitas esmalt teise auto juhiukse juurde ja siis tüdruku ukse juurde. Mällu jäi pilt, et tüdruk oli autos sees. Mäletab et tüdruk vastas, et kõik korras, autojuht ütles ka midagi, nägi et kõik on terved ja siis vist kaotas uuesti teadvuse. Mäletab enda viimist alkoholiekspertiisi, mäletab, et ei olnud nõus aktile alla kirjutama kuna arst ei näidanud talle, mis akti kirjutatud oli. Pärast ekspertiisi viis politsei ta haiglasse, kus tehti röntgen ja siis lasti ta koju. On kindel, et tema käed ei olnud verised, sama kinnitas tema naine kui ta koju jõudis. Šokk möödus järgmisel päeval. Enne Jääraku hotelli minemist oli käinud I i ja T iga autoga Lasnamäe kõrtsides ja oli siis ise juhtinud. Kõigepealt viis I i ja T i autoga Jääraku hotelli ja siis läks „Gorodok´i“ kus sai kokku Ljohaga. Ljoha tuli Jääraku hotelli kas temaga koos või hiljem järgi, täpselt ei mäleta. Ei oska öelda kas I ja T ka Ljohat nägid, kõik olid purjus. Enne kõrtsidesse minemist oli kaine, siis hakkas jooma õlut ja oli Jääraku hotelli sõites alkoholi tarvitanud, Jääraku hotellis jõi viina ja vestles tüdrukutega, viibis koos tüdrukutega nii sees, väljas kui numbritubades. Tarvitas alkoholi ka koos Ljohaga. Hindab, et hotellis oli päris suur kamp inimesi, seal viibimise aega määrata ei oska. Koju kavatses sealt sõita taksoga, kuna elab praktiliselt kõrval. Sõiduautoga Renault on sõitnud alates 1997.a volituse alusel, sõiduki omanik on ema õetütar KE. Pärast õnnetust auto asukohta ei tea, see on jäljetult kadunud. Hindab sõiduki väärtuseks enne õnnetust 45 000 krooni. Arvab et T ja I olid Jääraku hotellist lahkudes Renault’is enne kui tema sinna istus, et tema istus autosse kõige viimasena. Usub, et auto uksed olid lahti ja võtmed olid auto ees. Arvab seda seetõttu, et auto sisseehitatud immobilaiser oli rikkis ja et mitte sisestada koodi, oli ta jätnud võtmed ette. Ei tea kuhu Ljohal oli turvavöö kinni ja kuhu ta pärast õnnetust kadus. Lubas Ljoha rooli, kuna ta oli kinnitanud, et jõi vaid vähe alkoholi. Ei mäleta, kas tal oli õnnetuse toimumise ajal turvavöö peal, arvab et oli, sest ta peab alati liikluseeskirjadest kinni, pisirikkumisi toime ei pane. Süüdistatava kaitsja kohtuistungil avaldas, et D.R ei ole toimepandus süüdi ning süüdistus ei ole põhjendatud, puuduvad ümberlükkamatud tõendid. Leidis, et süüdistus on põhjendamata, kuna auto juhtimine D.R-i poolt on tõendamata. Ei ole üheseid ja ümberlükkamatuid tõendeid selle kohta, et D.R juhtis sõiduautot Renault kokkupõrke hetkel. D.R on ise seda järjekindlalt eitanud. Tema ja tunnistajate FT ja AI ütluste kohaselt viibis sõiduautos Renault õnnetuse hetkel mitte kolm, vaid neli isikut, nende tunnistajate ütlustes kahelda alust ei ole. Samas on alus kahelda tunnistajate JSja YLütlustes. Uurimise käigus ei ole selgunud, kes teavitas politseid ja kiirabi ning kas kokkupõrkel oli tunnistajaid väljaspool avariid osalenud autosid. Kuna kõik osalenud kokkupõrkest tulenevalt kirjeldavad sellele järgnevaid sündmusi teatava ajalise viivitusega, ei ole välistatud juhi lahkumine koheselt sündmuskohalt kas šoki tõttu või võimalike tagajärgede kartuse hirmus ning sellest tulenevalt ka enda edaspidine varjamine Liiklustehnilise ekspertiisi uurimuslik osa ei ole käsitletav tõendina, eksperdi arvamust D.R-i paiknemise kohta autos aga ei ole. Ka DNA ekspertiisi tulemusel antud arvamus ei tõenda D.R 3 'i poolt auto juhtimist kokkupõrke ajal. Kaitsja on seisukohal, et sellises olukorras tuleb D.R õigeks mõista ja möönda, et uurimine ei ole suutnud tegelikku süüdlast kindlaks teha. Kannatanu AI andis kohtuistungil ütlusi, mille kohaselt ta toimunuga seonduvat enam hästi ei mäletanud. Mäletab, et õnnetus toimus 5-6 a tagasi kevade alguses, õnnetuseelsel ajal sai kokku T i ja D.R-iga, koos suheldi, tarvitati linnas baarides alkoholi ja lõpuks sõideti öösel D.R-i autoga Jääraku hotelli. Kes hotelli sõites autot juhtis, täpselt ei mäleta. Lisaks neile oli Jääraku hotellis ka teisi inimesi, hall-fuajees olid diivanid ja laud. Kui palju teisi inimesi oli ja kes nad olid, öelda ei oska, neist kedagi ei tundnud, olid seal 2-3 h. Kus D.R hotellis viibimise ajal oli, ei mäleta. Keegi kutsus takso, mis ilmselt ei tulnud. Mäletab et mingil hetkel väljus hotellist, maja ees oli sinine Renault, kuhu T teda kutsus, auto uksed olid lahti. Istus autosse taha vasakule poole, juhi taha. Autos istus veel T . Ei pööranud tähelepanu sellele, kes istus roolis ja kes liikusid auto juures. Ilm oli pime, edasist ei mäleta, sulges silmad ja hakkas puhkama. Liiklusõnnetusest midagi öelda ei oska. Oli mingi aja teadvuseta, kui toibus, siis nägi et Fedir oli kõrval ja teadvuseta, proovis teda äratada. Tagumine vasak uks oli kinni kiilunud, väljuda tuli juhiukse kaudu, mis oli täiesti avatud. Mida autost väljudes tajus, ei oska öelda, kuna oli šokis. Väljumisel koheselt kedagi ei näinud, D.R tuli teise auto juurest nende auto juurde alles hiljem, siis kui ta oli juba T iga autost väljas. Teise auto juures inimesi ei märganud. Istus auto juurde maha, siis tulid kiirabi ja tuletõrje. Ei tea kes nad välja kutsus. Viidi ära politseiga Wismarisse, sealt viis politsei ta edasi Kiirabihaiglasse. Tehtud tomograafias tuvastati peapõrutus. Kas D.R oli sõitu alustades autos, kinnitada ei saa, võib seda vaid eeldada. T iga suhtleb päris tihti, D.R-iga suhtleme harva, ehk kord poole aasta jooksul. Kannatanu FT andis kohtuistungil ütlusi, mille kohaselt mäletab ta juhtunust vähe ja isegi pärast juhtunust vähese aja möödumist mäletas sellest vähe. Mäletab, et enne õnnetust tarvitas koos I iga linnas erinevates baarides alkoholi ja mingil hetkel ühines D.R. Ei mäleta, millal mindi Jääraku hotelli, oli väsinud ja alkoholi tarvitanud, jäi vahepeal magama. Hotellis istusid fuajees diivani peal ja tarvitasid alkoholi, seal oli veel u 4-6 inimest, keda ta ei tundnud. Mingil hetkel jäi magama. Mäletab et keegi kutsus takso, mis ei tulnud ja siis istus sinisesse Renault Megane. Vist D.R istus juba esiistmel ja ütles, et neid viiakse koju. Oli seda autot varem näinud, sellega oli sõitnud D.R . Istus autos tagaistmele paremale poole, turvavööd arvatavasti peale ei pannud. Järgmiseks mäletab kiirabiautot ja et oli väga valus. Kes sõiduautot juhtis, ei mäleta. Mäletab, et autos istus tema ees D.R ja tagaistmel tema kõrval AI, kes tuli natuke hiljem autosse. Ei mäleta kes istus tema ees hetkel kui auto alustas sõitu, oli sellel hetkel vist uinunud, selle põhjustasid hiline kellaaeg, joodud alkohol ja väsimus. Auto liikuma hakkamise ajal olid hotelli hoovis mingid inimesed, vist mõni teine hotellis olnud seltskond. D.R-iga suhtleb harva, perekonnanimeks nimetas Tukker. Ei mäleta ka hetke, mil pärast õnnetust autost väljus ega õnnetuses viga saanud teise auto juhti. Õnnetuses said vigastada mõlema poole rangluud ja ribid. Kes teatas liiklusõnnetusest politseile, ei tea. Kannatanu YLandis kohtuistungil ütlusi, mille kohaselt ta süüdistatavat ei tunne, mõnikord on teda kohates tervitanud. Enne õnnetuse toimumist oli ta saanud tellimuse Liikuri tänavalt, võtnud kliendi ja hakanud liikuma Ecolandi. Hommikul enne väljumist oli tee väga libe, teeolud olid sel päeval väga halvad. Klient tuli välja, istus autosse sinna kuhu kliendid tavapäraselt istuvad, taha paremale, ja alustas sõitu. Liikus mööda Narva mnt ja Kihnu tn kiirusega 35-40 km/h, teel nägi 3 autot. Vormsi tn bussipeatuse juures on kiirusepiirang 40 km/h. Kuna oli libe, siis teadis, et tuleb sõita ettevaatlikult. Möödus üks valge auto ja pärast seda tuli valge auto tagant järsku välja tume auto, millest on silme ette jäänud pilt, et autos oli 3 inimest – kaks ees ja üks taga, peaaegu keskel. Jõudis vaid mõelda, et mida see auto teeb ja natuke rooli paremale keerata, kuid tume auto liikus otse takso poole. Päike tõusis sellel hetkel otse vastassuunast ja paistis otse inimestele peale, neid oli hästi näha. Tahtis kokkupõrget vältida, kuid ei suutnud, kontakt tuli vastu auto külge. Käis löök, sai peavigastuse ja kaotas teadvuse. Õnnetuse toimumise ajal ei olnud turvavöö kinnitatud, kuna taksojuht ei ole selleks kohustatud. Ärkas kiirabiautos, arst ütles, et toimus avarii, et teises autos olid inimesed väga purjus. Pea seoti kinni, peapõrutust ei olnud, paremat kätt ei saanud tõsta, 5 ja 6 kaelalülil oli murd. Tehti süste, anti rohtu ja saadeti koju, kuna haiglas ei olnud kohti. Kui enam hingata ei saanud, kutsus kiirabi, siis tehti süsti ja anti tablette. Mõne aja ma mäletanud midagi, hiljem mälu taastus. Oli pikaajalisel ravil ja eluks ajaks on invaliidsus. Turi valutab paremalt poolt kogu aeg, peas oleva mõraga on harjunud. Esialgselt määrati töövõime kaotus 60%, ütluste andmise hetkel oli 40%. Jääb esitatud tsiviilhagi juurde, palub 100 000 krooni hüvitist tekitatud mittevaralise kahju eest. ERGO Kindlustus võttis auto ära ja tasus nii auto, riiete kui tervisekahjustuse eest kokku u 36-37 000 krooni. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määras vastavalt tundele, on õnnetuse tõttu palju kannatanud, olnud haiglas, ei saanud tööd jätkata. Tunnistaja JK andis kohtuistungil ütlusi, mille kohaselt sõitis ta enne õnnetust taksoga tööle mööda Vana-Narva mnt, ta istus taksos taga paremal. Väljas oli ere päike. Taksojuht sõitis väga korralikult, suhteliselt aeglaselt, lubatud kiiruse 40 km/h piires. Kuidas õnnetus juhtus, öelda ei oska, sel hetkel ta liiklust ei jälginud. Pärast õnnetust teadvust ei kaotanud, katsus vaid juhi õlga, nägi, et juht on teadvuseta ja tuli siis kohe autost välja, kuna kartis auto süttimist. Vahe õnnetuse toimumise ja autost väljumise vahel oli ilmselt vähem kui 15 sek, aega ta ei mõõtnud, kõik toimus väga kiiresti. Enne autost väljumist teisi õnnetuses osalenud isikuid ei näinud, pärast autost väljumist oli teine sõiduk hästi nähtav, see oli sinine ja selle pagasiruum oli tema poole. Pärast autost väljumist kedagi sündmuskohalt lahkumas ei näinud. Teise auto märkamise hetkel oli sellel juhiuks lahti, sealt väljus isik, kes on asjas süüdistatavaks ja tuli tema juurde, küsis enesetunde kohta. Kohtus ütluste andmisel hetkel enam süüdistatavat täpselt ei mäletanud, kuid kinnitas, et esmakordsel ütluste andmisel tundis ta kohe ära. Õnnetuspaigal sellel tema juurde tulnud isikul vigastusi ei märganud, hiljem haiglas nägi, et tal oli labakäsi sidemes. Seejärel kutsus tunnistaja politsei ja kiirabi. Prokurör kohtuistungil palus D.R-i süüdi mõista

§ 422

lg 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos ja karistada teda 2 aasta ja 6 kuulise vangistusega. Asjas puuduvad kergendavad ja raskendava asjaolud, mistõttu ei ole aluseid, miks peaks D.R-i karistust vähendama. Nõutav karistus on keskmine karistus, mis vastab D.R-i süü suurusele – ta juhtis mootorsõidukit alkoholijoobes valesti valitud kiirusega ja ei taganud autos viibivate isikute ohutust turvavööde kinnitamata jätmise näol. Kuna õnnetusest on möödunud pikk aeg, ei peaks süüdistatav karistust ära kandma reaalselt ja tema suhtes võib kohaldada vangistusest tingimuslikku vabastamist

§ 73lg 1 ja 3 alusel ilma kontrollnõueteta katseajaga 3 aastat.

Nähtuvalt D.R-i karistusregistri õiendist on ta peale käesolevat liiklusõnnetust juhtinud mootorsõidukit veel korra joobeseisundis ning arvestades, et ka käesoleva teo ajal oli ta alkoholijoobes, tuleb D.R-i suhtes tuleb kohaldada ka lisakaristust

§ 50lg 1 p 1 järgi ning võtta talt juhtimisõigus ära 1 aastaks.

Tsiviilhagi palus rahuldada summas, mis on mõistlik ja vastavuses kannatanu Lychakovi poolt avaldatule. Asjaolu, et mootorsõidukit Renault juhtis D.R, kinnitavad tal esinevad kehavigastused; DNA jäljed suunatulede hoobalt ja turvavöö rihmalt; taksojuht YLi ja tunnistaja J ütlused; liiklusekspertiis; lisaks D.R-i ütlustele teiste tõendite puudumine Ljoha-nimelise isiku viibimise kohta sõidukis ja fakt, et mootorsõiduk Renault oli olnud aastaid D.R-i valduses ning ta oli sellega sõitnud ka Jääraku hotelli õnnetuseeelsel öösel. Tunnistajate AI ja FT ristküsitlusel antud ütlustes on ebakõlad, mittemäletamise valikulikkus ei ole eluliselt usutav ja nende väidetavas käitumises loogilised vastuolud, need ei olöe kooskõlas isegi süüdistatava ütlustega, seega tuleb mõlema tunnistaja ütlustesse suhtuda kriitiliselt ning pidada neid ebausaldusväärseteks. Nii I i kui T i ütlused olid ebalevad, ebatäpsed ja loogikaga vastuolus, samuti vastuolus tunnistaja YLi loogiliste, usutavate ja teiste uuritud tõenditega kooskõlaliste ütlustega, milles ei ole alust kahelda. Ka tunnistaja JSütlused on kooskõlas teiste kohtulikul uurimisel avaldatud materjalidega, loogilised ja jälgitavad ning eluliselt usutavad. D.R-i ütluste usaldusväärsusele seavad suure küsimärgi ristküsitluse käigus tekkinud mitmed vastuolud. D.R on esitanud versiooni, mille kohaselt juhtis sõiduautot Renault keegi Ljoha, seega hakanud end „aktiivselt kaitsma“. Samas ei ole ta aga teinud midagi aitamaks kaasa tuvastada tema poolt välja toodud isikut nimega Ljoha ja kõik tema väited Ljoha käitumise kohta on ebausutavad ja kontrollimatud. Ristküsitluse käigus antud ütlused olid ebalevad, süüdistatav muutis tihti vastuseid, viitas šokile, kuid samas mäletas jälle kindlalt, et tema 5 autot juhtis Ljoha, keda samas ei näinud ei I , T ega Safronova. Kahtlusi tekitab ka D.R-i väide kahel korral toimunud teadvuse kaotuse kohta. Ka Renault’st võetud DNA proovid ning tehtud liiklusekspertiis kinnitavad, et juhiistmel istus D.R, tema viibimine juhi kõrvalistmel on lausa tehniliselt ebareaalne. Kohus uuris antud kriminaalasjas kogutud teisi tõendeid: - 19.03.2004.a liiklusõnnetuse aktist nr 604 (toim lk 3-4) ja sündmuskoha vaatlusprotokollist fotomaterjali ning skeemiga (toim lk 5-20) nähtub, et 19.03.2004.a kell 07:19 põrkasid Tallinnas Narva mnt., Kihnu ja Vormsi tänavate vahelisel teelõigul kokku kaks teineteisele vastu liikunud sõisukit – tumesinine Renault reg.numbriga XXXa valge Audi reg. numbriga XXX. Õnnetuse toimumise kohal kahesuunaline sõidutee, kus on kaks sõidurada, mis on eraldatud katkendjoonega, teel libe tasane püsikate. 05:50-08.:15 toimunud vaatluse ajal oli valge, ilmastik selge. Suurim lubatud sõidukiirus teelõigul 40 km/h. Sõiduauto Audi vasakpoolne tagumine nurk asus Kihno tn poolt Vormsi tn poole vaadates Kihnu tänavast 20 m ja sõidutee parempoolsest äärest 0,5 m kaugusel, Audi esiosast 5,7 m ja sõidusuundasid eraldavast keskjoonest 0,4 m tee parempoolse ääre suunas lõppes pidurdusjälg pikkusega 4,7 m, mis algas sõidusuundasid eraldavast keskjoonest 1,0 m vastassuunavööndis. Sõiduauto Audi vasakpoolsest tagumisest nurgast 15,1 m ja sõidusuundasid eraldavast keskjoonest vastassuunas 1,8 m kaugusel asus sõiduauto Renault vasakpoolne tagumine nurk, sõiduki vasakpoolne esinurk asus keskjoonest 1,2 m kaugusel. Mõlema sõisuki esiosad deforeerunud, sh sõiduauto Audi esiklaas pragunenud. - 19.03.2004.a Wismari Haigla AS joobeseisundi tuvastamise aktist nr 1171/304 D.R-i kohta (toim lk 24) nähtub, et läbivaatuse toimumise ajal oli D.R parem käsi verine, ta lonkas, vasak jalg valutas, akti p 25 kohaselt määratud väljahingatavas õhus alkoholisisaldus 1,25‰. Aktil arsti märge selle kohta, et juht keeldus allkirjast aktile ja D.R-i märge, et arst ei lubanud tal akti korralikult lugeda. - Isiku kohtuarstliku ekspertiisi akti nr 464 (eksperdi arvamus toim lk 53) kohaselt diagnoositi AIil Põhja-Eesti Regionaalhaigla Erakorralise meditsiini osakonnas 19.03.2004.a. peapõrutust; sedastatud tervisekahjustus ei olnud elule ohtlik ja paranemise kestus on lühiajaline - kuni 4 nädalat, hilisemaid püsivaid tervist kahjustavaid tagajärgi jätmata ja see võis olla tekitatud ekspertiisimääruses märgitud ajal 19.03.2004.a. ja asjaoludel kõva tömbi vägivalla toimel liiklusõnnetuse käigus - sõidukite kokkupõrkel saadud põrutusest. - 19.03.2004.a Wismari Haigla AS joobeseisundi tuvastamise aktist nr 1170/303 AIi kohta (toim lk 26) nähtub, et läbivaatuse tegemise ajal oli tal nägu veidi verine, akti p 25 kohaselt määratud väljahingatavas õhus alkoholisisaldus 1,26‰. - Isiku kohtuarstliku ekspertiisi akti nr 268 (eksperdi arvamus toim lk 62) kohaselt tuvastati ekspertiisiks esitatud meditsiinidokumentide andmetel FT’il ajavahemikul 19.03.2004.a kuni 15.06.2004.a mõlema rangluu murd, paremal III-IV roide ja vasakul IV-VI roide murd ning rindkere põrutus, tervisekahjustused võisid olla tekitatud ekspertiisimääruses näidatud ajal ja asjaoludel - liiklusõnnetuse käigus paiskumisest vastu autosalongi kõvasid tömpe pindu. Vigastused ei ole eluohtlikud, paranemise kestus ei ületanud 4 kuud ning ei põhjustanud töövõime kaotust 40% ulatuses. Ekspertiisiakti kohaselt oli vastavalt AS Ida-Tallinna Keskhaigla etanooli uuringu vastusele (analüüs võetud 19.03.2004.a kell 08:45) etanool seerumis 1,89‰. - Isiku kohtuarstliku täiendekspertiisi akti nr 19 (eksperdi arvamus toim lk 69) kohaselt tuvastati JL(isikukood XXX) ravidokumentide andmetel ajavahemikus 19.03.2004.a - 05.09.2005.a tervisekahjustusest: kaela põrutus; VI ja VII kaelalüli ristijätke murd; parempoolse VI/VII kaelalüli lülivahemulgu ahenemine traumaatiliste muutuste tõttu; lülisamba kaelaosa VII närvijuure 6 traumaatiline kahjustus paremal pool koos lihaste jõudluse languse ning 2. ja 3. sõrme tundlikkuse häirega; õlanuki kiildumise sündroom; posttraumaatiline õlavarreluu-abaluu liigese kokkutõmbumine paremal; II nimmelüli ristijätke murd; roidemurrud vasakul (kliinilistel andmetel); pea põrutus; põrutushaav ja pehmete kudede turse otsmiku-kiiru piiril vasakul; nahaalused verevalumid kuklal, paremal õlal ja õlavarrel, vasakul rindkerel ja ülakõhul, need tervisekahjustused võisid olla saadud tömbi vägivalla toimel liiklusõnnetuse käigus 19.03.2004.a autode kokkupõrke mõjul, nad ei olnud elule ohtlikud tekitamise ajal, ega sellele järgneval raviperioodil, nende paranemise kestvus oli pikaajaline, rohkem kui 4 kuud (raske kehalise haiguse tunnus). Roidemurdude olemasolu ei olnud võimalik tuvastada röntgen-ülesvõtete puudumise tõttu, JL tervisekaardis oleval AS Lääne Tallinna Keskhaigla poolt antud vastusel (29.03.2004.

1. a)traumaatilised muutused roietel vasakul pool puuduvad. Liiklusõnnetuse järgselt tüsistustena tekkisid õlanuki kiildumise sündroom ja posttraumaatiline õlavarreluu-abaluuliigese kokkutõmbumine paremal, tüsistuste tekkemehhanismiks on õlaliigese ebapiisav liikumine, mis on seotud kaela 7. närvijuure kahjustusega ja sellega kaasnevate valu ja lihaste jõudluse langusega õlavöötmes ja mis on saadud trauma otsene tagajärg. - 09.06.2004.a liiklustehnilise ekspertiisi akti nr LL-140-04/3397 (toim lk 74-77, eksperdi arvamus lk 77, avaldatud alates uurimuse 2. punktist) kohaselt on sõiduautode Renault reg. nr. xxx ja Audi reg. nr. xxx kokkupõrge toimunud sõiduauto Audi suunavööndis (Vormsi tn. poole vaadatuna pärisuunavööndis), õnnetuse tekkemehhanismiga seonduvat on vaadeldud akti uurimuslikus osas ja sõiduautode liikumiskiirusi ei olnud võimalik analüütiliselt võimalik määrata. Vastavalt akti uurimuslikule osale on arvestades sõiduautode Audi ja Renault avariilike vigastuste tekkesuundi, ulatusi ja paiknemist ning autode lõplikke seisuasendeid tehniliselt reaalne, et esmane kontakt on toimunud sõiduautode Audi ja Renault esiosade vahel, kontakt on tekkinud Renault parema esinurga (küljelt) ja Audi vasaku esinurga (eest) vahel. Vahetult enne kokkupõrget on sõiduauto Renault liikunud külglibisemisprotsessis parem külg ees. Pärast esmast kontakti pidi sõiduauto Renault raskuskeskmest ettepoole tekkinud liikumistakistusest tingituna alustama pöördumist kellaosuti liikumisele vastupidises suunas ning seejärel on sõiduauto Renault parempoolne taganurk kontakteerunud sõiduauto Audi vasakpoolse taganurgaga, sellele järgnevalt toimus autode kontaktist vabanemine ja teineteisest eemaldumine ning liikumine oma lõplikesse seisuasenditesse. Audi parempoolse esiratta kõrvale paiskunud lahtisest pinnasest ja pinnasesse vajunud esirattast võib järeldada, et oma lõplikusse seisuasendisse on sõiduauto Audi liikunud parem külg ees eemaldudes ka kokkupõrke kohast auto esialgses liikumissuunas vaadatuna kõrvale paremale. Sõiduteele paiskunud purunenud detailide killud paiknevad tihedama kogumina sõiduauto Audi suunavööndis, mis viitab sellele, et sõiduautode Audi ja Renault esmane kontakt pidi toimuma sõiduauto Audi suunavööndis. Arvestades sõiduauto Audi paiknemist kildudega tihedamalt kaetud maa-ala suhtes ning sõiduauto Renault lõplikku seisuasendit on tehniliselt reaalne, et sõiduauto Audi on paisatud kokkupõrke kohast tema esialgses liikumissuunas vaadatuna tagasi. Seega võib järeldada, et sõiduauto Renault on esmase kontakti hetkel omanud suuremat liikumisenergiat kui sõiduauto Audi. - 31.12.2004.a DNA ekspertiisi aktis nr GE-1273-04/2487 sisalduva eksperdi arvamuse (toim lk 8586) kohaselt on sõidauduto Renault reg. nr-ga xxx juhiukse kinnituslingilt analüüsiks võetud proov segaproov, milles sisalduv bioloogiline materjal pärineb enam kui ühelt inimeselt, selle segaproovi analüüsil saadud tulemuste alusel ei saa välistada D.R-ilt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist selles segaproovis. Suunatuledelt, turvavöö rihmalt ja juhiuksel olnud verejälgedest ja DNA analüüsiks võetud proovidest määratletud DNA profiilid on kokkulangevad D.R-i võrdlusproovist määratletud DNA profiiliga, kuid mitte FT'i ega AI'i võrdlusproovidest määratletud DNA profiilidega. Käigukangilt DNA analüüsiks võetud proov on segaproov, milles sisalduv bioloogiline materjal pärineb enam kui ühelt inimeselt, selle segaproovi analüüsil saadud tulemuste alusel eristatav peamine DNA profiil on kokkulangev D.R-i võrdlusproovist määratletud DNA profiiliga, kuid mitte FT'i ega AI'i (I '
2. i)võrdlusproovidest määratletud DNA profiilidega. Turvavöö lukult DNA analüüsiks võetud proov on segaproov, milles sisalduv bioloogiline materjal 7 pärineb enam kui ühelt inimeselt, saadud tulemuste alusel eristatav peamine DNA profiil on kokkulangev D.R-i võrdlusproovist määratletud DNA profiiliga, kuid mitte FT'i ega AI'i võrdlusproovidest määratletud DNA profiilidega. Juhiukse lingilt DNA analüüsiks võetud proov on segaproov, milles sisalduv bioloogiline materjal pärineb enam kui ühelt inimeselt. - 22.07.2009.a liiklustehnilise ekspertiisi akti nr LL-131-09/2244 (kohtu toim lk 23-26, eksperdi arvamus lk 25) kohaselt pidi sõiduautos Audi reg.märk xxx viibinud kaasreisija kokkupõrke hetkel istuma tagaistmel paremal; tagaistmel paremal pool istunud kaasreisija pidi autode kokkupuutel paiskuma vastu parempoolse esiistme seljatuge, sealt edasi esiistmete vahelt läbi ja vastu esiklaasi juhist paremal pool; sõiduautos Renault reg.märk xxx olevad inimestest pidid vastavalt arvutiprogrammi simulatsioonil põhinevatele animatsioonidele esi-ja tagaistmetel olevate inimeste paiskumistest paiskuma paremal pool istuvad inimesed praktiliselt kohe vastu auto salongi parempoolset külge, vasakul pool istujad esmalt mõnevõrra ettepoole ja seejärel samuti paremale ning tehniliselt on võimalik vasakul pool istujate otsa paiskumine paremal pool istunud inimestele. - karistusregistri väljavõttest seisuga 27.04.2009.a D.R-i kohta (kohtu toim lk 31-32) nähtub, et D.R on pärast 19.03.2004.a karistatud 04.07.2004.a toime pandud väärteo eest (LS § 7419 järgi), 25.07.2008.a toime pandud väärteo eest (

§ 262

alusel), 18.10.2008.a toime pandud väärteo eest (alkoholiseaduse § 70 järgi) ja 29.01.2009.a toime pandud väärteo eest (LS § 7415 järgi). - 26.03.2004. a koostatud teatisest liiklusõnnetuses kannatada saanud isiku saabumisest D.R-i kohta (toim lk 28) nähtub D.R-i seisundi kirjeldus 19.03.2004.a liiklusõnnetuse järgselt, märgitud vigastused on rindkere- ja vasaku põlveliigese põrutus. KOHTU POOLT TUVASTATUD ASJAOLUD D.R-ile on esitatud süüdistus mootorsõiduki juhi poolt liiklus- või käitumisnõuete rikkumises, millega on ettevaatamatusest tekitatud inimesele raske tervisekahjustus. Liiklusnõuete rikkumiseks on käesolevas asjas LE § 68 p 5, § 76 p 1 ja § 123 nõuete rikkumine. Vastavalt süüdistusele sõitis sõiduk, mida juhtis liikluseeskirja nõudeid rikkuv D.R , kokku vastassuunas liikunud sõidukiga, mida juhtis YL, kes sai rasked tervisekahjustused; kerged tervisekahjustused said õnnetuses D.R-i juhitud sõiduautos viibinud FTja AI. Kohus, kuulanud üle kannatanud ja tunnistaja, uurinud kirjalikke toimiku materjale ning analüüsinud ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja nende vastastikuses seoses, leidis, et D.R-i poolt toimepandud kuritegu on täielikku tõendamist leidnud ja õigesti kvalifitseeritud, D.R-ile süüks pandav tegu vastab

§ 422

lg.1 sätestatud teo süüteokoosseisule ja on õigusvastane ning et D.R on teo toimepanemises süüdi.

§ 422

lg 1 kohaselt karistatakse mootor-, õhu- või veesõiduki või trammi ja või raudteeveeremi juhi poolt liiklus- või käitusnõuete rikkumise eest, kui sellega on ettevaatamatusest tekitatud inimesele raske tervisekahjustus või põhjustatud inimese surm, kuni viieaastase vangistustega. Mootorsõiduki liiklus- ja käitusnõuded ehk sõidukiga liiklemisele ja ekspluateerimisele kehtestatud nõuded tulenevad liiklusseadusest (LS) ja liikluseeskirjast (LE). LE § 68 p 5 kohaselt on sõidukis, millel on turvavööd, olema juht turvavööga nõuetekohaselt kinnitatud ja mitte sõidutama sõitjat, kes pole nõuetekohase turvavarustusega kinnitatud. LE § 76 p 1 kohaselt ei tohi juht olla joobeseisundis. Joobeseisund on vastavalt «Liiklusseaduse» § 20 lõikele 3 alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. LE § 123 kohaselt peab juht kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse 8 tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees. Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral peatuma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb. Asjas puudub vaidlus asjaolude üle, et 19.03.2004.a toimus Tallinnas Narva mnt-l Vormsi ja Kihnu tänavate vahelisel lõigul liiklusõnnetus, milles põrkasid kokku mootorsõidukid Renault Megane registreerimisnumbriga xxx ja Audi 80 registreerimisnumbriga xxx, samuti et õnnetuses said kehavigastusi sõiduauto Audi juht YL ning sõiduautos Renault reisijatena viibinud FT ja AI; samuti et sõiduautos Audi viibis kokkupõrke hetkel ka tagaistmel istunud JSning et sõiduautos Renault viibis ka süüdistatav D.R. Vaidlus puudub ka selle üle, et FT ja AI said õnnetuses kergeid kehavigastusi.

§ 118

kohaselt on tegemist raske tervisekahjustuse tekitamisega kui tervisekahjustuse tekitamisega on põhjustatud oht elule; raske kehaline haigus; raske psüühikahäire; raseduse katkemine; nägu oluliselt moonutav ravimatu vigastus või elundi kaotus või selle tegevuse lakkamine. Vabariigi Valitsuse 13.08.2002.a määrusega nr 266 kehtestatud „tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korra § 8 lg 1 kohaselt on kehaline haigus organismi elutegevuse häire, millega kaasneb elundite ja kudede morfoloogiline või funktsionaalne kahjustus väliskeskkonnast või organismist tuleneva teguri toimel, sama paragrahvi

1. lõike kohaselt on kehaline haigus raske, kui tervisekahjustus kestab vähemalt 4 kuud või tervisekahjustusega kaasneb töövõime kaotus vähemalt 40%. Isiku kohtuarstliku täiendekspertiisi aktis nr 19 sisalduva eksperdi arvamuse kohaselt oli YLi (JL) tervisekahjustustest paranemise kestvus pikem kui 4 kuud, kannatanu ütluste kohaselt määrati tema esialgne töövõime kaotus 60%, mida oli istungi toimumise ajaks vähendatud 40%-le. Seega on asjas tõendatud ning vaidlustamata asjaolu, et YL sai 19.03.2004.a liiklusõnnetuse tagajärjel raske kehalise haiguse, mis tähistab raske tervisekahjustuse tekitamist. Kuna asjas ei ole esitatud väiteid ja puuduvad ka mistahes tõendid sellise vigastuse muude tekkevõimaluste kohta kui 19.03.2004.a liiklusõnnetus, oli saadud tervisekahjustus 19.03.2004.a liiklusõnnetusega otseses põhjuslikus seoses ning seda ei tinginud õnnetusest mittelähtuvad asjaolud. Vaidlus puudub ka liiklusõnnetuse tekkemehhanismis ja kulgemises, samuti autode avariijärgsetes peatumiskohtades, nimelt et kokkupõrke põhjustas vastassuunda (sõiduauto Audi suunavööndisse) kaldunud sõiduauto Renault ning et õnnetus toimus liiklustehnilise ekspertiisi aktis nr LL-14004/3397 uurimusosa
2. ja
3. punktis kirjeldatud viisil – sõiduauto Renault sattus oma suunavööndis liikudes külglibisemisse parem külg ees ja liikus külglibisemises vastassuunavööndisse, kus põrkas kokku oma sõidusuunas liikunud sõiduautoga Audi, esmalt kontakteerus Renaulti parema külje esiosa Audi esiosa vasakut osa, seejärel hakkas Renault pöörduma kellaosuti liikumisele vastupidises suunas ja tema parempoolne taganurk kontakteerus Audi vasakpoolse taganurgaga, misjärel sõidukid vabanesid kontaktist ja liikusid oma lõplikesse seisuasenditesse – nii Renault kui Audi oma esialgsete liikumissuundadest vaadates paremale, autode vahemaa pärast seiskumist mõõdetuna lühimast kohast 15,1 m, autod seiskusid autode tagaosad teineteise poole. Asjaolu, et õnnetuse mehhanismi on kirjeldatud osundatud ekspertiisakti kirjeldavas ja mitte arvamuse osas, õnnetuse mehhanismi tõendatust ei mõjuta, kuivõrd eksperdiarvamuses on akti kirjeldavale osale otseviide. Eeltoodust tulenevalt on kriminaalasjas ainus vaidluse all olev asjaolu sõiduautot Renault juhtinud isik. Süüdistuse kohaselt juhtis õnnetuses osalenud Renaulti süüdistatav D.R, süüdistatava ja tema kaitsja on aga seisukohal, et vastav väide ei ole asjas usaldusväärselt tõendatud. Süüdistatava väited selle kohta, et tema sõidukit Renault õnnetuse toimumise ajal ei juhtinud ja et seda tegi keegi Ljoha-nimeline isik, kelle pärisnime, muid isiku- ega kontaktandmeid ega viibimiskohta ta ei tea ega ole ka teadnud, on paljasõnalised, ebausutavad ja kontrollimatud. Esitades süüdistusversioonile vastuväiteks omapoolse versiooni juhtunust, asus süüdistatav end menetluses aktiivselt kaitsma, seega pidi ta looma ka võimaluse oma väidete tõepärasuse kontrollimiseks. 9 Riigikohus on oma lahendites korduvalt märkinud, et juhul, kui süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Süüdistatava sõnul on ta püüdnud otsida Ljoha-nimelist isikut oma tuttavate kaudu, nende kaudu on jõudnud temani ka info selle kohta, et otsitav isik võib viibida mõnes kinnipidamiskohas. Samas ei ole süüdistatav esitanud ühegi tuttava andmeid, kelle kaudu oleks võimalik tuvastada Ljoha-nimelise isiku tegelikku otsimist ja Ljohaks nimetatava isiku tegelikke andmeid ning tema asukohta, et hankida seeläbi süüdistatava versiooni kinnitada ja süüdistatava poolt sõiduki juhtimist välistada võivat tõendit. Seega on süüdistatav esitanud konkreetse väite teise isiku poolt talle süüks pandava kuriteo panemise kohta, jätnud aga samas loomata mistahes võimaluse esitatud väite kontrollimiseks, ehkki tal on selleks olnud reaalne võimalus. Kriminaalasjas uuritud tõenditest ei nähtu ka, et menetlejal oleks olnud mõni realiseerimata jäänud võimalus koguda täiendavaid tõendeid Ljohaks nimetatud isiku autos viibimise fakti kohta ilma süüdistatava kaasabita. Kuna nii väited Ljohaks nimetatud isiku Reuanultis viibimise ning tema hilisema leidmise võimatuse kohta lähtuvad üksnes süüdistatava paljasõnalistest ütlustest ja on täiesti tõendamata, ei tekita süüdistatava esitatud versioon kohtus mistahes kahtlust süüdistuse aluseks olevates asjaoludes, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Ebausaldusväärsed ja mittearvestatavad on kohtu hinnangul ka kannatanute AIi ja FTi ütlused Jääraku hotellist sõiduautoga Renault lahkunud isikute kohta, sh ütlused nende endi asukohtade kohta sõidukis. Kohus ei loe tunnistajate mälu fragmentaalsust põhjendatuks ning on seisukohal, et tunnistajate väited sõiduki roolis viibinud isiku täieliku mittemäletamise kohta ei ole usutavad. Vaatamata sündmusele eelnenud alkoholitarvitamisele, öisele ajale ja sellest tingitud väsimusele, samuti õnnetuses saadud vigastustele (sh kannatanu I i saadud peapõrutusele) ei pea kohus usutavaks võimalust, et kumbki nimetatud kannatanust ei mäleta sõiduki juhi isikust ega käitumisest mistahes detaile. Ütluste ebausaldusväärsust kinnitab asjaolu, et kannatanud mäletasid vaatamata ööajale, väsimusele, joobele ja peapõrutusele nii Jääraku hotelli minemisele eelnenud kui seal toimunud sündmusi (sh hotelli sisustust), takso tellimise ja selle mittesaabumise fakti, sõiduautosse Renault istumise fakti ning endi asukohta autos. Samas kõik, mida nad ei mäleta, seondub just D.R-iga , sh tema viibimine ja asukoht Renaultis. Kohtu jaoks ei ole selline mälu valikulikkus loogiliselt seletatav ega eluliselt usutav ning kohus hindab sellise asjaolude osalise mittemäletamise kantuks soovist mitte anda D.R süüstavaid ütlusi, seega ei tekita need kohtus mitte kahtlust, et sõiduki roolis ei olnud D.R, vaid pigem süvendavad veendumust vastupidises. Kuna kohus ei pea ei süüdistatava ega nimetatud kannatanute ütlusi tõepärasteks, ei saa Renaultis viibinud isikute ütluste järgi määrata ka nende paiknemist sõidukis, sealhulgas ei kinnita need D.R-i paiknemist õnnetuse toimumise hetkel juhi kõrvalistmel ega välista tema paiknemist juhiistmel. Ainus, milles kohtul puudub nende ütluste alusel kahelda, on asjaolu, et D.R ei viibinud õnnetuse toimumise ajal Renaulti tagaistmel, seega võis ta paikneda vaid kas juhiistmel või juhi kõrvalistmel ning juhi kõrvaliste võis olla kas tühi või võis seal istuda kas I või T . Kohus on seisukohal, asjaolu, 19.03.2004.a toimunud õnnetuse hetkel juhtis sõiduautot Renault D.R , on tõendatud kogumis tunnistaja JK(S ) ütlustega, liiklustehnilise ekspertiisi aktis nr LL131-09-2244, DNA ekspertiisi aktis ja FTi suhtes läbi viidud kohtuarstliku ekspertiisi aktis sisalduvate eksperdi arvamustega, samuti D.R õnnetusjärgselt joobeseisundi tuvastamise aktiga ning teatisega liiklusõnnetuses kannatada saanud isiku saabumisest. Tunnistaja JKütluste kohaselt väljus ta pärast kokkupõrget taksost kiiresti, olles eelnevalt fikseerinud vaid taksojuhi seisundi, pärast väljumist nägi ta õnnetuses osalenud teisest sõidukist esimesena juhiukse kaudu väljumas D.R, ühtegi isikut sündmuspaigalt lahkumas ta ei näinud. Kohtul puudub vähimgi alus kahelda kõigist õnnetuses osalenud isikutest sõltumatu ja õnnetuses viga 10 mittesaanud tunnistaja ütluste tõepärasuses. Tunnistaja on kinnitanud, et tundis juhiuksest väljunud isikus ära D.R-i, samuti märkas ta väljunud ja seejärel tema juurde tulnud isikul verist kätt. Et D.R oli pärast õnnetust tõepoolest käsi verine, kinnitab ka märge Wismari Haiglas koostatud D.R-i joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktis. Samuti on DNA ekspertiisiga tuvastatud, et Renaulti juhiuksel olnud verejälgedest ja DNA analüüsiks võetud proovidest määratletud DNA profiilid on kokkulangevad D.R-i võrdlusproovist määratletud DNA profiiliga, mis esineb statistiliselt ühel inimesel 3,6 x 1013 inimese kohta, ja see ei ole kokkulangev FT'i ega AI'i võrdlusproovidest määratletud DNA profiilidega. Süüdistatava ütlused selle kohta, et ta käsi ei olnud õnnetusjärgselt verine ning et ta oli vigastanud autos kätt u 10 päeva tagasi, mistõttu võis veri pärineda õnnetuseelsest ajast, on paljasõnalised. Kohus on seisukohal, et arvestades tunnistaja erapooletust kõigi teiste liiklusõnnetuses osalenud isikute suhtes ning tema kirjeldatud sündmuste jada elulist usutavust väljus ta pärast kokkupõrget sõidukist aja jooksul, mis ei jätnud ühelegi Renaultis viibinud isikule võimalust sündmuskohalt märkamatult lahkuda. Vaatamata sellele, et sõidukite seiskumise ja tunnistaja autost väljumise vahele jäänud aega ei ole sekundilise täpsusega välja selgitatud ning tunnistaja ise on seda hinnanud nii 10 kui 15 sekundi pikkuseks, ei pea kohus võimalikuks, et õnnetuses viga mittesaanud ja väljumiseks takistusi mitteomanud, samas sõiduki süttimist kartnud tunnistajal oleks kulunud Renaultiga esimese silmsideme saavutamiseks aeg, mille ajal oleks olnud Renaulti juhiistmel viibinud isikul oma sõidukist väljuda, tunnistajale vaadeldavast alast vaateväljast kaduda, samas kõrvalistmel istunud ja õnnetuses vigastada saanud süüdistataval liikuda autos juhiistmele ja seejärel juhiukse kaudu väljuda. Kohus loeb usutavaks, et nii tunnistaja K kui D.R istusid õnnetuse toimumise hetkel oma sõidukites nende uste ääres, millest nad pärast õnnetust väljusid, seega oli D.R-i stunud juhiistmel. Asjaolu, et tunnistaja K istus taksos juhi kõrvalistme taga, asjas vaidluse all ei ole. Just selline paiknemine autodes võimaldas nii tunnistajal kui süüdistataval väljuda pärast õnnetust sõidukitest viisil, et tunnistaja fikseeris D.R-i väljumise juhiuksest. Et tunnistaja jõudis enne väljumist fikseerida ka taksojuhi seisundi, ei mõjuta kulunud aja pikkust märkimisväärselt, kuivõrd tajuta oleku tajumine ei ole aegavõttev tegevus. Kuna kohus loeb tõendatuks, et Renaultist väljus esimesena just juht D.R ning peale tema veel T ja I ning alates D.R-i väljumisest alates keegi õnnetuses osalenud autodes viibinud isikutest sündmuskohalt ei lahkunud, saab lugeda üheselt tõendatuks ka asjaolu, et Renaultis viibisidki õnnetuse toimumise ajal kolm isikut – D.R, I ja T . Sellise järeldusega kooskõlalised on ka kannatanu YLi ütlused selle kohta, et vahetult enne õnnetust tema poole liikunud tumedas sõidukis oli nähtav kolme isiku kujutised – kaks ees ja üks taga. Kannatanu selliste ütluste tõepärasuses puudub kohtul alus kahelda. Kohus on seisukohal, et järeldust, et Renaulti juhtis D.R, kinnitavad ka FTil õnnetuses tekkinud vigastused - mõlema rangluu murd, paremal III-IV roide ja vasakul IV-VI roide murd ning rindkere põrutus, mis võisid olla tekitatud ekspertiisimääruses näidatud ajal ja asjaoludel (19.03.2004.a õnnetuses) – ning asjaolu, et Renaultis viibinud isikutest sai just FT kõige rängemalt vigastada. Arvestades õnnetuse toimumise mehhanismi, mille kohaselt toimus esmane kontakt Renaulti parema esinurga ja Audi vahel ning Renaulti vigastusi, oli õnnetusjärgselt kõige rohkem vigastatud Renaulti parem esiosa. Arvestades Renaultis viibinud isikute liikumist õnnetuse kestel - isikute paiskumist salongis paremale ja paremal istunud isikute paiskumist - vastu salongi parempoolset külge, on eluliselt usutav, et kõige raskemalt sai vigastada Renaultis paremal esiistmel istunud isik. Arvestades saadud vigastusi oli selleks isikuks FT. Võrreldes FTi vigastustega olid D.R-i õnnetusejärgne seisund oluliselt kergem, tal oli vähem vigastusi ja need olid kergemad - Wismari Haigla AS joobeseisundi tuvastamise aktist ja teatisest liiklusõnnetuses kannatada saanud isiku saabumisest D.R-i kohta nähtub, et tal oli parem käsi verine, ta lonkas, vasak jalg oli valulik, oli rindkere- ja vasaku põlveliigese põrutus. Neid vigastusi kõrvutades ei pea kohus võimalikuks, et D.R oleks saanud selliseid vigastusi Renaultis paremal pool ehk juhi kõrvalistmel istudes. Samuti kinnitab D.R-i poolt Renaulti juhiks olemist 11 tema verejälgede ainus leiukoht (juhiukse alumisel sisemisel plastmassist äär). Kohus ei pea võimalikuks, et autost väljumisele eelnenud autosisese liikumise korral oleks olnud võimalik vältida vere sattumist mistahes muudele sõiduki sisepindadele. Kohus peab usutavaks ka prokuröri väiteid selle kohta, et D.R-i vigastuste (mõlema rindkerepoole põrutus ja vasaku põlveliigese põrutus) iseloomust nähtub, et nad on saadud juhiistmel – rindkerevigastus kontaktist autorooliga ja põlvevigastus kontaktist rooli kinnitusmehhanismiga. Eeltoodu alusel loeb kohus tõendatuks, et õnnetuse toimumise hetkel istus D.R Renaulti juhiistmel, FT juhi kõrvalistmel ja AI sõiduki tagaistmel. Seda veendumust kinnitavad veelgi asjaolud, et D.R oli kõigist sõidukis viibinud isikutest see, kes oli kasutanud sama sõidukit pikema aja jooksul enne õnnetust, sealhulgas oli olnud sama sõiduki juht õnnetusele eelnenud õhtul ning õnnetuse toimumise ööl, olles sel ajal olnud juba ka alkoholi tarvitanud. Seega oli Renaulti juhtimine tema jaoks tavapärane tegevus, sh oli ta varem juhtinud seda autot ka alkoholi tarvitatuna. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu mitte ühtegi asjaolu, mille alusel oleks tema poolt Renaulti juhtimine olnud võimatu, ebausutav või ebatõenäoline. Kuivõrd asjas ei ole leidnud tõendamist, et Renaulti juhitavuse kaotuse, vastassuunavööndisse kaldumise ja kokkupõrke Audiga oleks mistahes juhist sõltumatu asjaolu, sai juhitavuse kaotus ja selles tingitud liiklusõnnetus olla põhjustatud vaid Renaulti juhi poolt LE § 76 p 1 ja 123 rikkumisest. Asjaolu, et asjas ei ole õnnestunud välja selgitada sõidukite täpseid liikumiskiirusi enne õnnetust, ei oma tähtsust, kuivõrd muude võimalike põhjuste puudumisel nähtub ebakohase liikumiskiiruse valik kaotatud juhitavusest, samuti on see loogilises seoses juhil olnud joobega. Eelnevast nähtub üheselt, et YLi raske tervisekahjustuse tekitas D.R mootorsõiduki juhina liiklus- ja käitusnõudeid rikkudes. Tõendeid kogumis hinnates leiab kohus, et süüdistatava poolt toimepandu on täielikku tõendamist leidnud ning D.R tuleb talle süüks pandava teo toimepanemises süüdi tunnistada. Süüdistatava ja tema kaitsja väited selle kohta, et esinevad kahtlused Renaulti juhi isikus, mis tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks, on paljasõnalised ning need on ümber lükatud teiste asjas kogutud ja kohtus kogumis uuritud tõenditega. D.R-i süüd ja tema teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid kriminaalasja materjalidest ei nähtu. Karistuse mõistmine

§ 422lg 1 sanktsioon näeb karistusena ette kuni 5-aastase vangistuse.

Karistuse mõistmise üldsätted on sätestatud

§ 56

, mille kohaselt on karistamise aluseks süüdistatava süü ning karistuse mõistmisel arvestatakse karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Prokurör on esitanud taotluse mõista D.R-ile karistuseks 2 aasta ja 6 kuu pikkune vangistus ning võtta

§ 50

lg 1 p 1 alusel ära juhtimisõigus 1 aastaks, nähes samas ette võimalust kohaldada vangistust tingimisi 3-aastase katseajaga. Kaitsja ei ole võimaliku karistuse suhtes seisukohta avaldanud. Kohus ei ole tuvastanud ühtegi D.R-i karistust kergendavat ega raskendavat asjaolu, seega saab talle mõistetav karistus jääda sanktsiooni keskmisesse määra. Arvesse võttes süüdistatava poolt kuriteo toimepanemise asjaolusid ja D.R-i süü suurust, leiab kohus, et teda on võimalik karistada vangistusega kestvusega 2 aastat, mis jääb mõnevõrra sanktsiooni keskmisest määrast alla. Kohus arvestab karistuse mõistmisel asjaoluga, et õnnetuse toimumist mõjutasid lisaks D.R-i joobele ka ilmastikuolud (libedus, tõusev päike), samuti mõjutas YLvigastuste iseloomu tõenäoliselt ka tema enda otsus sõidukis turvavööd mitte kinnitada. Arvestades varasemat karistatuse puudumist raskete liiklusalaste rikkumiste eest, peab kohus võimalikuks vabastada D.R karistusest tingimisi. Arvestades siiski õnnetuse toimumise ajale järgneval ajal uute liiklusalaste ning ka 12 alkoholi tarvitamisega seotud süütegude toimepanemise eest, peab kohus vajalikuks kohaldada pikimat võimalikku katseaega (3 aastat). Sellise pikkusega katseaeg on arvestades D.R-i isikut vajalik, et mõjutada teda õiguskuulekalt ja nii iseenda kui kõigi teiste isikute elus, tervise ja vara suhtes vastutustundlikult käituma. Olukorras, kus mootorsõiduki juhtide poolt liiklus- või käitumisnõuete rikkumise tagajärjel inimeste vigastada ja surma saamine ei ole harvaesinev erand, nõuavad ranget karistamist ka positiivse üldpreventsiooni põhimõtted.

§ 50

lg 1 p 1 kohaselt võib mootorsõiduki ohutu liikmelise eeskirjade rikkumisega seotud süüteo eest kohaldada kuriteo korral süüdimõistetule lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist kuni kolmeks aastaks. Kuna D.R pani toime sõiduki ohutu liiklemise eeskirjade rikkumise, millega põhjustas ettevaatamatusest ühele isikule tervisekahjustuse, tuleb isiku suhtes kohaldada

§ 50lg 1 ettenähtud lisakaristust.

Selline liikluseeskirja sätete raske rikkumine seadis ohtu nii D.R-i enda, temaga koos autos viibinud kõigi isikute ja ka kõigi teiste liikluses olnud isikute elu ja tervise. Joobes juhtide süül toimunud liiklusõnnetuste ning nendes vigastada ja surma saanud isikute hulk Eesti liikluses sunnib D.R-i taolise sõidukijuhi tegevust tõkestama ja seda eesmärki teenib

§ 50lg 1 alusel mõistetav lisakaristus.

D.R-i puhul puuduvad igasugused erandlikud asjaolud, mis tingiksid lisakaristuse mittekohaldamise ning tema juhina liiklusest kõrvaldamine on kohtu arvates täiesti põhjendatud ja hädavajalik, ta tuleb kõrvaldada liiklusest juhina üheks aastaks. Tsiviilhagi Kannatanu YLon esitanud tsiviilhagi mittevaralise kahju hüvitamiseks, nõudes hüvitisena 100 000 krooni. Riigikohus on otsuse nr 3-2-1-85-08 p-s 13 selgitanud, et „mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Just seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad. VÕS § 130 lg 2 puhul tuleb rahalise hüvitise suuruse määramisel arvestada erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat "valu suurust”. Seega oleneb hüvitise suurus tervisekahjustuse raskusest, rahalise hüvitise suurust võivad mõjutada ka kõik muud kehavigastuse tõttu tekkinud ja tõendatud negatiivsed mittevaralised tagajärjed. Kehavigastuse puhul tekkinud mittevaraline kahju hõlmab ka heaolu languse, mis on tingitud piirangutest isiku tegevuses ning elukorralduses, samuti kehavigastusega seotud füüsilise ja hingelise valu nii juba möödunud ajal kui ka selle võimalikul püsimisel tulevikus. Kohtuistungil antud ütluste kohaselt on kannatanu YL õnnetuse tõttu palju kannatanud, nõutava summa on ta määranud hinnanguliselt tunde järgi üleelatu ja kogetu eest rehabilitatsiooniks. D.R ega tema kaitsja ei ole esitanud tsiviilhagi suhtes ühtegi seisukohta. Kohus on seisukohal, et hagiavalduse aluseks olevad kannatanu füüsilised ja vaimsed kannatused ja üleelamised ning elukorralduses aset leidnud muudatused, sh mõjud senisele töötamisele taksojuhina, on usutavad ning tõendatud nii kannatanu ütlustega kohtuistungil kui tema suhtes läbi viidud kohtuarstliku täiendekspertiisi tulemusel antud eksperdi arvamusega. Eksperdi arvamuse kohaselt oli õnnetuses saadud tervisekahjustusest paranemine pikaaegne, kestvusega üle 4 kuu, istungil antud ütluste kohaselt kannatas ta õnnetuse tagajärjel tekkinud vaevuste all jätkuvalt. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu ega saa ka ühegi tõenditest nähtuva asjaolu alusel eeldada, et 13 kannatanu elus oleksid hagiavalduse aluseks olevad asjaolud esinenud ka ilma D.R-i poolt toimepandud kuriteo ohvriks sattumata. Samas arvestab kohus ka asjaoludega, et kannatanu ei ole samas vajanud operatsioone ega kaotanud organeid ning tema töövõime kaotuse suurus on ajas vähenenud. Kohus lähtub mittevaralise kahju hüvitise kindlaksmääramisel kohtupraktikas väljakujunenud hüvitise määradest, mille kohaselt on hüvitised suurusjärgus 100 000 ja enam mõistetud välja raskete (eeskätt eluohtlike) ning senist elukvaliteeti ja –korraldust oluliselt ja kas pikaajaliselt või igavesti muutvate tervisekahjustuste tekitamise eest. Kohus on seisukohal, et YLil tekkinud tervisekahjustuse näol on tegemist kirjeldatust kergema tagajärjega, seega tuleb talle mõista välja hüvitis nõutust väiksemas ulatuses. Ka tsiviilhagi lahendamisel arvestab kohus asjaoluga, et tõenäoliselt oleksid YL vigastused ning kannatused olnud väiksemad, kui ta oleks juhtinud taksot kinnitatud turvavööga, milleks ta küll ei olnud kohustatud, kuid milline võimaluse tal siiski oli. Kohus peab käesolevas asjas kohaseks mittevaralise kahju hüvitise suurusjärguks 50 000 krooni, mis kuulub süüdimõistetult kannatanu kasuks väljamõistmisele VÕS § 130 lg 2 alusel. Menetluskulud KrMS § 175 lg 1 p 4 ja 9 ning § 180 kohaselt tuleb süüdimõistetult välja mõista ka menetluskulu, s.o määratud kaitsjale makstud tasu, süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha ja riiklikul ekspertiisiasutusel seoses ekspertiisi tegemise või joobe tuvastamisega tekkinud kulud. KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt on teise astme kuriteos süüdimõistmise korral sundraha 1,5 palga alammäära, s.o 6525 krooni. Asjas läbi viidud ekspertiisidega tekkinud kokku kulud on kokku summas kokku 22 380 krooni. Kohtunik 14