4-13-1867/5

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. mail 2013.a Tallinn (Liivalaia kohtumaja) Väärteoasja number 4-13-1867 Kohtukoosseis Kohtunik Leili Raedla Väärteoasi V.I kaebus PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse 07.03.2013.a otsusele väärteoasjas 2373,13,000744 Menetlusalune isik V.I , isikukood XXX, elukoht XXX Kaitsja Reet Vokk Kohtuväline menetleja PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalitus, Rahumäe tee 6/1, Tallinn Menetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Juhindudes KarS § 47, § 57 lg 1 p 2, 3, V™S § 120 lg 1; § 132 p 2 , 3; § 133; § 134; § 135, kohus otsustas: Tühistada kohtuvälise menetleja Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelvalvekeskuse menetlustalituse 08.02.2013.a. üldmenetluse otsus väärteoasjas nr. 2373,13,000744 osaliselt, lisakaristuse kohaldamise osas. Teha uus otsus, millega: Võtta KarS § 50 lg 1 p 2 alusel V.I-lt liiklusseaduse § 224 lg 3 p 1 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õigus ära 3 (kolmeks) kuuks. Muus osas jätta kohtuvälise menetleja otsus muutmata. 1 Liiklusseaduse § 127 alusel on V.I kohustatud 5 (viie) tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Maanteeametile. Kohtuotsus pööratakse täitmisele, kui päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav, on möödunud edasikaebamise tähtaeg ja menetlusalune isik ei ole rahatrahvi tasunud või kui menetlusalune isik või tema kaitsja ei ole otsuse peale kaebust esitanud. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 päeva jooksul alates lõpposa kuulutamisest ning esitades kassatsiooni 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Asjaolud Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna patrullpolitseinik Mart Suurhans koostas 11.02.2013.a väärteoprotokolli AB1331139 selle kohta, et 11.02.2013.a kella 15:06 ajal Harju maakonnas Vasalemma vallas Munalaskme – Laitse teel Laitse suunas juhtis V.I mootorsõidukit Nissan Almera registreerimismärgiga XXX seisundis kui ühes liitris väljahingatavas õhus alkoholi sisaldus 0,47 mg. Mõõdetud seadmega DRÄGER ALCOTEST 7110; SEERIA NR ARAF 0013; tunnistuse nr TTRC-1200107, mõõtmise laiendmääramatus +/-0,05 mõõtmise lõplik tulemus 0,42 mg. Juhtis mootorsõidukit, millel puudus kohustuslik liikluskindlustus lepingu alusel väljastatud kehtiv poliis. Kirjeldatud tegevusega rikkus V.I liikluseeskirja § 69 lg 5 ja § 33 lg 2 p 9 nõudeid, pannes sellega toime väärteod, mis on kvalifitseeritud liiklusseaduse § 224 lg 2 ja liikluskindlustuseseadust § 661 lg 1 järgi. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse 07.03.2013 otsuse alusel väärteoasjas nr 2373,13,00074 määrati V.I-le KarS § 63 lg 1 kohaselt karistuseks liiklusseaduse § 224 lg 2 järgi rahatrahv 215 trahviühiku ulatuses, s.o 860 eurot ja liiklusseaduse § 224 lg 3 p 2 alusel kohaldati V.I suhtes lisakaristust ja isikult võeti ära mootorsõiduki juhtimise õigus 6 kuuks. Kaebuse sisu Kaebaja taotles kohtult asja lahendamist kirjalikus menetluses. Kaebuse kohaselt leiab menetlusalune isik, et teda on karistatud liiga rangelt ning valel materiaalõiguslikul alusel ja seda just juhtimisõiguse äravõtmise osas. Kohtuväline menetleja on juhtimisõiguse äravõtmisel tuginenud LS § 224 lg 3 p-le 2, mis näeb ette, et kohus või kohtuväline menetleja võib kohaldada käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud. Kohtuväline menetleja on Vaidlustatud Otsuses varasema karistatusena arvestanud menetlusaluse isikule 16.07.2007 väärteoasjas nr 2230,07,001580 mõistetud karistust (otsus jõustus 09.08.2007), mis on tänaseks täitmata, kuigi nimetatud karistusotsus oli juba aegunud 09.02.2009, mis on neli aastat tagasi. Samuti on kohtuväline menetleja lisakaristuse määramisel jätnud põhjendamata, millele tuginedes on menetlusaluse isiku suhtes põhjendatud just 2 juhtimisõiguse äravõtmine 6-ks kuuks. Menetlusalune isik saab oma elatise juhutöölisena ehitusel. Oma tööülesandeid tuleb täita erinevatel objektidel üle Eesti. Samuti asub lähim toidupood ja bussipeatus menetlusaluse isiku elukohast 3,5 km kaugusel. Tema alaealine laps (sündinud XXX) õpib , mis asub 25 km kaugusel. Ameti- ja elukoha tõttu on juhiload talle hädavajalikud, mistõttu temalt juhtimisõiguse äravõtmisega piiratakse oluliselt tema võimalust saada tööd ning täita ülalpidamiskohustust. Menetlusalune isik selgitas, et tal puudus tahtlus väärtegu toimepanna, kuna ta kontrollis enne sõidukit juhtima asudes võimaliku alkoholisisaldust tema väljahingatavas hingeõhus selleks spetsiaalselt mõeldud ühekordse alkomeetriga, mille näidu kohaselt puudusid takistused juhtima asumiseks. Menetlusalusele isikule määratud rahatrahv summas 860 eurot on tema jaoks väga suur rahaline karistus, mis edaspidiselt täidab eesmärki hoiduda väärtegude toime panemisest. Menetlusalusel isikul puuduvad kehtivad karistused. Menetlusalune isik taotleb kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist tema suhtes kohaldatud lisakaristuse (juhtimisõiguse äravõtmine) osas. Kohtuväline menetleja on kohaldanud karistust LS § 224 lg 3 p 2 alusel, mis näeb ette juhtimisõiguse äravõtmise teo korduvuse korral. Kuid menetlusalusel isikul ei ole ühtegi kehtivat karistust. Vaidlustatavas otsuses on kohtuväline menetleja alusetult tuginenud menetlusaluse isikule 16.07.2007 väärteoasjas nr 2230,07,001580 (otsus jõustus 09.08.2007) määratud rahatrahvi mittetäitmisele. Menetlusalune isik ei vastuta karistusregistri ebaõigete andmete eest. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-51-08 p-s 8.
2. märkinud: „Otsuse täitmise aegumise mõju avaldub karistatuse tähtaja kulgemises. KarRegS §25 lg 1 p-i 1 kohaselt kustutatakse isiku karistusandmed registrist ja kantakse üle arhiivi, kui väärteo eest mõistetud või määratud rahatrahvi täitmisest on möödunud üks aasta. Vastavalt KarRegS § 25 lg 1 p-le 81 aga kustutatakse karistusandmed registrist ja kantakse üle arhiivi, kui otsuse täitmine on aegunud vastavalt KarS §-le
3. Kriminaalkolleegium märgib, et juhul, kui väärteootsusega mõistetud karistuse täitmist alustatakse KarS § 82 lg 1 p-s 3 sätestatud tähtaja kestel, kuid seda ei jõuta tähtaja möödumise tõttu lõpuni täita, tuleb isiku karistatust arvestada KarRegS § 25 lg 1 p-s 1 kehtestatud tähtaega arvestades. Sellisel juhul tuleb karistuse täitmise ajana käsitada kuupäeva, mil möödus kaheksateist kuud väärteo kohta tehtud otsuse jõustumisest ning isiku karistusandmed kuuluvad karistusregistrist kustutamisele ja arhiivi kandmisele ühe aasta möödumisel nimetatud kuupäevast". Seega ei saanud kohtuväline menetleja võtta karistuse määramisel arvesse juba 4 aastat tagasi aegunud karistust. Sellest tulenevalt on kohtuväline menetleja kohaldanud vääralt materiaalõigusnormi, mis toob kaasa lisakaristuse määramise tühistamise. Menetlusalune isik on selgitanud teo toimepanemise asjaolusid, mis viitab menetlusaluse isiku tahtluse puudumisele teo toimepanemisel. Samuti leiab menetlusalune isik, et lisakaristus koormab teda ebaproportsionaalselt ja lisakaristuse määramisel ei ole arvestatud tema isikuga. Menetlusalune isik märgib, et KarS § 50 lg 1 p 2 sätestab, et süüdlasele võib kohaldada lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist kuni 1 aastaks. Vaidlustatavast otsusest ei nähtu, kuidas kohtuväline menetleja jõudis järeldusele, et menetlusaluse isiku suhtes on kõige õigem ja õiglasem kohaldada lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist just 6 kuuks. Kohtuväline menetleja on sellega rikkunud otsuse põhjendamiskohustust. Menetlusalune isik märgib, et tegu ei olnud toime pandud tahtlikult ja rikkumise põhjus ei olnud menetlusaluse isiku motiveerimatus seadusekuulekaks käitumiseks. Seega leiab menetlusalune isik, et kohtuväline menetleja on võtnud tema karistuse küsimuses seisukoha sisuliselt kaalumata ja hindamata menetlusalust isikut õigustavaid ja süüd vähendavaid asjaolusid, rikkudes oluliselt väärteomenetluse aluspõhimõtteid. Ainuüksi menetlusaluse isiku vastulauses märgitu arvestamata jätmine ei kummuta fakti, et väärteoasja menetluses on jäetud kõik olulised asjaolud hindamata. Kohtuväline menetleja ei ole arvestanud, et isikul puuduvad eelnevad karistused. Järelikult juba sel põhjusel tuleb otsus lisakaristuse osas tühistada. Menetlusalune isik leiab, et ka üksnes rahaline karistus paneb ta edaspidi 3 õiguskuulekalt käituma. Samuti millest lähtuvalt on õige määrata just lisakaristuse 6 kuuline määr Eelnevat arvestades on kohtuväline menetleja rikkunud väärteomenetluse seadustiku (V™S) § 74 lg 1 p 8 nõuet. Kohtuväline menetleja ei ole arvestanud ka rikkumise suurusega- rikkumine selle kvalifikatsiooni piires oli peaaegu minimaalne, kuid karistus omakorda liiga range. Otsuse põhjendamata jätmine on menetlusõiguse oluline rikkumine. Vastavalt KarS süüpõhimõttele ( § 32 lg 2: toimepanijat karistatakse vastavalt tema süüle, sõltumata teiste toimepanijate süüst), on iga isiku süü individuaalne ja ainult talle omistatav. Vaidlustatavas Otsuses on aga lisakaristuse määramisel lähtutud teistele isikutele kohtupraktika kohaselt kohaldatud karistustest. Lisakaristuse määramine ei ole põhjendatud eripreventiivsete eesmärkidega ja koormab menetlusalust isikut ebaproportsionaalselt. Karistuse kohaldamisel tuleb arvestada isiku süü suurust ning lähtuda individuaalsest süüst. Kohtuväline menetleja on sisuliselt jätnud arvestamata menetlusalusel isikul mootorsõiduki juhtimisõiguse vajaduse seoses võimalike tööülesannetega ja ülalpidamiskohustusega, samuti igapäevase toimetulekuga. Seega on juhtimisõiguse äravõtmine ebaproportsionaalne, mistõttu tuleb määratud lisakaristus ka sellel alusel tühistada. Kohtuvälise menetleja seisukoht Kohtuväline menetleja nõustus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Menetleja esitas kohtule väärteoasja originaalmaterjalid ning omapoolse kirjaliku seisukoha. Kohtuväline menetleja leiab, et V.I poolt toime pandud väärtegu on tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega sh menetlusaluse isiku enda ning tunnistaja Gert Nõgu ütlustega ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli ja -väljatrükiga. Eelnimetatud protokollist nähtub, et isikul tuvastati tõendusliku alkomeetriga Dräger alcotest 7110 EST alkoholisisaldus väljahingatavas õhus 0,47 +/-0,05 mg/l. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et karistuse mõistmisel tuleb eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestada süüdlase isikut. Karistusregister kajastab isikut iseloomustavaid andmeid. Kohtuväline menetleja on karistuse määramisel lähtuvalt KarRS § 5 lg-st 1 eeldanud karistusregistri kannete, sh ka KarRS § 12 lg 4 p 7 alusel füüsilise isiku rahatrahvi täitmise andmete õigsust. V.I teadis enne mootorsõidukit juhtima asumist, et ta on alkoholi tarvitanud, kuid asus siiski juhtima mootorsõidukit. Juhul, kui enne sõidu alustamist veendus V.I ühekordsesse alkomeetrisse puhudes, et tervislik esisund lubab tal mootorsõidukit juhtida, pidi talle siiski vähemalt möönma, et antud seade on mõeldud individuaalseks kasutamiseks hingeõhus sisalduva alkoholikoguse ligikaudseks kindlaksmääramiseks, tegemist ei ole tõendusliku alkomeetriga, ega ka mõõteseadmega, mis on kontrollitud ja läbinud taatluse, seega ei saa olla sellise seadme näit olla usaldusväärne. V.I ei ole esitanud ühtegi tõsiseltvõetavat argumenti ega tõendit, mis kinnitaksid sõidu alustamise hädavajalikkust. V.I pani toime süüteo, kus kaitstavaks õigushüveks on liiklusohutus. Mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis on liiklusele alati ohtlik, isegi siis, kui sellega ei põhjustatud raskeid tagajärgi. Antud juhul juhtis V.I mootorsõidukit tiheda liiklusega teel ja kellaajal mil antud teelõik on tihedas kasutuses ka jalakäijate poolt. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Karistuse määrajale on jäetud kaalutlusõigus, mille kasutamine ei allu otseselt õiguslikule regulatsioonile, kuid karistuse määramisel saab määravaks eelkõige isiku süü ja tahtluse liik. Kohtuväline menetleja leiab, et isiku süü on tõendatud, ta on teo toimepanemises süüdi ja antud teo on ta toime pannud tahtlikult. Vastavalt tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollile tuvastati V.I alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte väiksem kui 0,42 mg/1 kohta, milline on karistatav LS § 224 lg 2 järgi seega on V.I toime pannud tõsise liiklusalase 4 rikkumise. LS § 224 lg 2 näeb ette karistusena rahatrahvi kuni 300 trahviühikut või aresti või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kuni 12 kuuni. Karistusregistri andmetest nähtub, et V.I on kehtiv karistus samalaadse väärteo toimepanemise eest seega kohaldub lisakaristuse määramisel LS § 224 lg 3 p 2, mis näeb ette võimaluse lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kolmest kuni kaheteistkümne kuuni. Kohtuväline menetleja on karistuse määramisel arvestanud kõiki KarS § 56 sätestatud karistamise aluseid ning määranud õiglase ja proportsionaalse karistuse Arvestades eelpool toodut on kohtuväline menetleja seisukohal et vaidlustatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks puudub alus ning palub jätta kaebus rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata ning tühistamata. Juhul, kui auväärt kohus leiab, et lisakaristuse kohaldamisel oleks kohtuväline menetleja pidanud lähtuma LS § 224 lg 3 p 1 sätestatust, siis kohtuväline menetleja ei vaidle vastu, kui auväärt kohus kvalifitseerib LS § 224 lg 3 p 2 ümber LS § 224 lg 3 p 1 järgi ja vähendab lisakaristuse määra sanktsiooni miinimumini. Kohtuotsuse põhjendused Väärteomenetluse seadustiku (V™S) § 120 lg 1 kohaselt võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi käesoleva seadustiku § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Käesoleval juhul on nii menetlusalune isik kui kohtuväline menetleja nõustunud asja lahendamisega kirjalikus menetluses. V™S § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kohtuvälise menetleja poolt esitatud seisukohtadega ja väärteoasja materjalidega, asub seisukohale, et V.I kaebus tuleb rahuldada osaliselt. Liiklusseaduse § 69 lõige 5 sätte kohaselt ei tohi mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Liiklusseadus § 33 lg 2 p 9 sätte kohaselt on juht kohustatud kui sõiduki suhtes on kohustuslik sõlmida vastutuskindlustusleping, enne sõidu alustamist veenduma sõiduki suhtes sõlmitud kohustusliku vastutuskindlustuslepingu kehtivuses ja selle alusel väljastatud poliisi olemasolus. Vaidlust ei ole selles, et V.I juhtis 11.02.2013.a kella 15:06 ajal Harju maakonnas Vasalemma vallas Munalaskme – Laitse teel Laitse suunas mootorsõidukit Nissan Almera registreerimismärgiga XXX seisundis kui ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholi sisaldus 0,42 mg/l. Juhtis mootorsõidukit, millel puudus kohustuslik liikluskindlustus lepingu alusel väljastatud kehtiv poliis. Väärtegude toimepanek on mh tõendatud: 11.02.2013.a indikaatorvahendi kasutamise protokolliga, millest nähtuvalt on kontrollile allutatud isikuks V.I. Kasutades 11.02.2013.a kell 15:07 indikaatorvahendit Mercury №rdic 5 Alcovison nr SN10200303, mis on kalibreeritud kuni 03.03.2013.a ning indikaatorvahendi näit oli 0,629 mg/l, seega kontrolli tulemus positiivne. 11.02.2013.a koostatud tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolliga, millest nähtuvalt mõõdeti 11.02.2013.a kell 15:4615:51 V.I alkoholisisaldust väljahingatavas õhus tõendusliku alkomeetriga Dräger Alcotest 7110 nr ARAF-0013, mille lõplik lugem oli 0,47 mg/l, laiendmääramatus 0,05 mg/l, mõõtetulemus 0,42 mg/l. 11.02.2013.a menetlusaluse isiku ülekuulamise protokolliga, mille kohaselt V.I tunnistab, et juhtis 11.02.2013.a sõiduautot Nissan registreerimismärgiga XXX Munalaskme – Laitse teel. Politsei peatas ja kontrollis ning tuvastas tal alkoholijoobe. Ennem sõidu alustamist kontrollis ennast alkomeetriga ja see ei näidanud midagi. Kindlustus puudub, aga on kindel, et see on tehtud. 11.02.2013.a tunnistaja ülekuulamise protokolliga, mille kohaselt patrullpolitseinik Gert Nõgu täites tööülesandeid 11.02.2013.a kell 15:06 koos patrullpolitseinik Mart Suurhansuga Harjumaal, Vasalemma vallas, Munalaskme Laitse tee 1-l km nägi, et Laitse suunas liikus sõiduauto Nissan Almera registreerimismärgiga XXX, mille kontrollimisel politsei andmebaasist selgus, et antud sõidukil puudub kehtiv liikluskindlustuse poliis. Peatades sõiduki tuvastati, et seda juhtis V.I (ik XXX). Patrullautos menetlustoimingute tegemise ajal tundis V.I suust tulevat alkoholi lõhna. Mart Suurhans tuvastas V.I indikaatorvahendiga 0,629 mg/l alkoholi üle lubatud piirmäära väljahingatavas õhus. Tõendusliku alkomeetriga tuvastati 0,47 mg/l, laiendmääramatus 0,05 mg/l, mõõtetulemus 0,42 mg/l. 11.02.2013.a koostatud sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusega, millest nähtub, et PPA Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna patrullpolitseinik Mart Suurhans otsustas 11.02.2013.a kõrvaldada V.I (ik XXX) sõiduki Nissan Almera registreerimismärgiga XXX juhtimiselt liiklusseaduse § 91 lg 2 punkti 2 alusel, kuna on alust arvata, et ta veres või väljahingatavas õhus on alkoholi üle lubatud piirmäära või et ta on joobeseisundis. V.I on sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse kätte saanud samal päeval, s.o 11.02.2013.a ning kinnitanud seda enda allkirjaga. kindlustuskaitse kehtivuse kontrolli väljatrükiga, millest nähtuvalt 11.02.2013.a sõiduki Nissan Almera registreerimismärgiga XXX suhtes ei ole sel kuupäeval kehtivat kindlustuspoliisi. Kohus peab vajalikuks märkida, et LS § 33 lg 2 p 1 paneb juhile kohustuse enne sõidu alustamist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Joobeseisund on isiku terviseseisund, mille esinemisel ei tohi isik juhtida mootorsõidukit. Menetlusalune isik selgitas, et tal puudus tahtlus väärtegu toime panna, kuna ta kontrollis enne sõidukit juhtima asumist võimaliku alkoholisisaldust oma väljahingatavas hingeõhus selleks spetsiaalselt mõeldud ühekordse alkomeetriga, mille näidu kohaselt puudusid takistused juhtima asumiseks. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga, et V.I pidi siiski vähemalt möönma, et nimetatud seade on mõeldud individuaalseks kasutamiseks hingeõhus sisalduva alkoholikoguse ligikaudseks kindlaksmääramiseks, tegemist ei ole tõendusliku alkomeetriga, ega ka mõõteseadmega, mis on kontrollitud ja läbinud taatluse, seega ei saa sellise seadme näit olla usaldusväärne. Samas juhib kohus tähelepanu asjaolule, et kui V.I oleks soovinud igakülgselt veenduda enda tervise seisundi lubatavuses, siis oleks tal olnud võimalus näiteks kasutada teise isiku abi tema poolt väljahingatavas õhus alkoholilõhna tuvastamisel. Kuivõrd nähtub ka tunnistaja Gert Nõgu ütlustest, et patrullautos menetlustoimingute tegemise ajal tundis ta V.I suust tulevat alkoholi lõhna. V.I oli teadlik, et ta oli eelnevalt tarvitanud alkoholi. Samuti oli V.I teadlik asjaolust, et alkoholijoobes mootorsõidukit juhtima asumine on keelatud. Kohtu hinnangul on V.I pannud süüteo toime kaudse tahtlusega. 6 Kohtuväline menetleja on karistamisel lähtunud KarS § 63 lg 1, kuna tegemist on ideaalkogumiga ehk ühe teoga, mis täidab kaks väärteokoosseisu. Kohus leiab, et kaebaja rikkumine on tõendatud ja õigesti kvalifitseeritud liiklusseaduse § 224 lg 2 järgi. Vastavalt liiklusseaduse § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50-1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25-0,74 milligrammi, rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, s.o kuni 1200 eurot või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Sama paragrahvi lg 3 p 2 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS § 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem LS § 224 sätestatud süüteo eest karistatud. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut liiklusseaduse § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 215 trahviühiku ulatuses, s.o 860 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Kaebaja taotleb kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist tema suhtes kohaldatud lisakaristuse osas kuivõrd kohtuväline menetleja on kohaldanud karistust LS § 224 lg 3 p 2 alusel, mis näeb ette juhtimisõiguse äravõtmise teo korduvuse korral, kuid menetlusalusel isikul ei ole ühtegi kehtivat karistust. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja otsus osas, mis puudutab põhikaristuse mõistmist, on tulenevalt õiguskorra kaitsmise huvidest ja üldpreventiivsetest eesmärkidest põhjendatud. Kaebaja seda ka ei vaidlusta. Kohus nõustub kaebajaga, et menetlusalusel isikul ei ole kehtivaid karistusi LS sätete rikkumiste eest ning seega tuleb tühistada kohtuvälise menetleja 08.02.2013.a. üldmenetluse otsus väärteoasjas nr. 2373,13,000744 osaliselt, lisakaristuse kohaldamise osas ning teha uus otsus, millega võtta KarS § 50 lg 1 p 2 alusel V.I-lt liiklusseaduse § 224 lg 3 p 1 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õigus ära 3 (kolmeks) kuuks. Lisakaristuse kohaldamise või kohaldamata jätmise osas peab kohus vajalikuks rõhutada, et senise kohtupraktika kohaselt kohaldatakse LS § 224 sätestatud süüteo toimepanemise eest üldjuhul lisakaristust ning sellise süüteo toimepanemisel võib lisakaristuse jätta kohaldamata vaid erandlikel asjaoludel. Väärteoasja materjalidest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. Peale selle ei ole menetlusaluse isiku puhul tegemist isikuga, kes kasutaks mootorsõidukit liikumispuude tõttu, milline asjaolu välistaks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. Kohtule esitatud kaebuses märgiti, et kaebuse esitaja ameti- ja elukoha tõttu on juhiload talle hädavajalikud, mistõttu temalt juhtimisõiguse äravõtmisega piiratakse oluliselt tema võimalust saada tööd ning täita ülalpidamiskohustust. Nimetatud asjaolud olid kaebuse esitajale teada enne väärteo toimepanemist ning ükski neist asjaoludest ei tekkinud ootamatult ja pärast kohtuvälise menetleja otsuse kättesaamist. Seega oli kaebuse esitaja teadlik sellest, et tal on tööl käimiseks juhtimisõigus vajalik. 7 Kohus leiab, et menetlusalune isik peab ise oma elu korraldama viisil, mis ei tingi tema suhtes piirangute kehtestamist ja hoolitsema, et tema enda käitumise tõttu ei halveneks ei tema enda ega tema lähedaste heaolu või senini väljakujunenud elulaad. Juhtimisõiguse saanud isikuna on menetlusalune isik teadlik liikluseeskirja nõuetest ja liiklusseaduses sätestatud sanktsioonidest. Seega pidi menetlusalune isik vähemalt möönma seda, et pärast inkrimineeritava teo toimepanemist võetakse temalt ära sõiduki juhtimisõigus. Sellele vaatamata ei jätnud ta inkrimineeritud tegu toime panemata. Samuti koondab mootorsõiduki juhtimise õiguse puudumine menetlusaluse isiku tähelepanu toimepandud teo tähendusele ja mõjule tema edasisele elukorraldusele. Karistusregistrist nähtuvalt on menetlusalust isikut liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest karistatud 2007 ja 2008 ning need karistused ei olnud inkrimineeritud väärteo toimepanemise ajaks enam kehtivad ning samuti tuleb arvestada kergendava asjaoluna kaebuses esitatud kahetsust. Seega karistusandmed ei viita kaebuse esitajale kui süstemaatilisele õigusrikkujale. Eeltoodut ja mõistetud põhikaristuse suurust arvestades asub kohus seisukohale, et V.I on võimalik mõjutada uute väärtegude toimepanemisest kohaldades lisakaristust miinimummääras s.o juhtimisõiguse äravõtmisega kolmeks kuuks. Täiendavalt peab kohus vajalikuks selgitada, et liiklusseaduse § 127 kohaselt on isik, kelle suhtes on jõustunud mootorsõiduki juhtimisõiguse peatamise, äravõtmise või kehtetuks tunnistamise otsus, kohustatud viie tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Maanteeametile. Leili Raedla Kohtunik 8