4-16-4650/5

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. juunil 2016.a Tallinn (Liivalaia kohtumaja) Väärteoasja number 4-16-4650 Kohtukoosseis Kohtunik Leili Raedla Kohtuistungi sekretär Jane Põldoja Kohtuasi A.A isikukood XXX elukoht XXX väärteoasi liiklusseaduse § 224 lg. 2 järgi. Vaidlustatud lahend PPA Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 08.06.2016.a. üldmenetluse otsus väärteoasjas nr. 2317, 16,
2. Kohtuväline menetleja PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalitus, Rahumäe tee 6/1, Tallinn Menetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Juhindudes KarS § 47, § 57 lg 1 p 3, V™S § 120 lg 1; § 132 p 2; § 133; § 134; § 135, kohus otsustas: A.A kaebus rahuldada . PPA Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse 08.06.2016.a. üldmenetluse otsus väärteoasjas nr. 2317, 16,004933 tühistada ning teha uus otsus. Mõista A.A süüdi liiklusseaduse § 224 lg 2 järgi ja karistada rahatrahviga 150 trahviühikut s.o 600 (kuussada) eurot e. kergendada põhikaristust. 1 Määratud rahatrahv 600 eurot tuleb tasuda KarS § 66 alusel ositi 10 (kümne) kuu jooksul võrdsetes osades, igas kuus mitte vähem kui 60 eurot kohtuotsuse jõustumisest arvates Rahandusministeeriumi arvele nr EE 89 1010 2200 3479 6011 SEB pangas, nr EE93 2200 2210 2377 8606 Swedbankis, nr EE 40 3300 3334 1611 0002 Danske Bankis või nr EE 701 7000 1700 1577 198 №rdea pangas. Kohustuslik on märkida viitenumber
3. Liiklusseaduse § 224 lg 3 p 1 järgi määratud lisakaristust mitte kohaldada. Kohtuotsus pööratakse täitmisele, kui päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav, on möödunud edasikaebamise tähtaeg ja menetlusalune isik ei ole rahatrahvi tasunud või kui menetlusalune isik või tema kaitsja ei ole otsuse peale kaebust esitanud. Edasikaebamise kord. Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 päeva jooksul kohtuotsuse kättesaamisele järgnevast päevast arvates ja esitama kassatsiooni 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Asjaolud Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri poolt on koostatud 20.05.2016.a. väärteoprotokoll selle kohta, et 20.05.2016.a. kell 03.15 ajal Harjumaal, Tallinna linnas Pärnu mnt.421a juures juhtis A.A mootorsõidukit Audi A4, reg. märgiga XXX isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,72 mg. Tõendusliku alkomeetri mõõtetulemus 0,77 mg/l +/-0,05mg/l. Kirjeldatud tegevusega rikkus A.A liiklusseadust § 69 lg 3 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritud liiklusseaduse § 224 lg 2 järgi. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 08.06.2016.a. otsuse alusel väärteoasjas 2317,16,004933 määrati A.A-le karistuseks liiklusseaduse § 224 lg 2 järgi rahatrahv 225 trahviühiku ulatuses, s.o 900 eurot ja liiklusseaduse § 224 lg 3 p 1 alusel kohaldati A.A suhtes lisakaristust ja isikult võeti ära mootorsõiduki juhtimisõigus 6(kuueks) kuuks. Kaebuse sisu Menetlusalune isik tunnistab temale omistatud rikkumist, ei vaidlusta seda. Samuti nõustub põhikaristusega , kuid palub seda kergendada .Kaebaja väitel olid tal jääknähud, samuti ei põhjustanud ta ühtegi liiklusohtlikku olukorda. Menetlusalune isik taotleb uue otsuse tegemist ning taotleb jätta lisakaristus kohaldamata, sest juhtimisõiguse kaotamisel võib kaotada töökoha ehk oma ainsa sissetuleku. On televisiooni operaator ja peab päevast päeva autoga tehnikat vedama. On senini olnud eeskujulik autojuht ja trahve pole aastaid olnud. Kohtuvälise menetleja seisukoht Kohtuväline menetleja nõustus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Menetleja esitas kohtule väärteoasja originaalmaterjalid ning omapoolse kirjaliku seisukoha. 2 Kohtuväline menetleja, on seisukohal, et 08.06.2016.a. koostatud otsus väärteoasjas nr 2317, 16, 004933 on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks alused kaebuses esitatud põhjendustel puuduvad. A.A oma kaebuses Harju Maakohtule selgitab, et talle on kohtuvälise menetleja poolt määratud rahatrahviga liiga tehtud ning mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine toob kaasa töökoha kaotuse. Ka selgitab kaebaja, et tal olid jääknähud ning ta ei põhjustanud ühtegi liiklusohtlikku olukorda. Karistamise alused on sätestatud KarS § 56 lg-s 1, mille kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorrakaitsmise huvisid. Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis nr. 3-1-1-113-12 p.9.1 asunud seisukohale, et KarS § 56 lg.1 kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel. Eeltoodu tähendab, et andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmeda ka karistust kergendavates ning raskendavates asjaoludes. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et LS § 224 lg.2 järgi kvalifitseeritava väärteo puhul väljendub teosüü isiku joobeastme suuruses. A.A tuvastatud joobeaste jääb LS § 224 lg.2 teokoossseisus märgitud vahemiku ülemmäära lähedale. Isiku süü suuruse määratlemisel on lähtutud lisaks tõendusliku alkomeetri näidule ka teistest teguritest sh asjaolust, et A.A poolt juhitud sõiduki peatamine oli tingitud faktist, et asjas üle kuulatud tunnistaja tähelepanu pälvis kaebaja poolt juhitud sõiduki liikumine üle äärekivi. Samuti on tunnistaja T. Poola kirjeldanud, et A.A oli ilmselgete alkoholijoobetunnustega, sõidukist ning juhi poolt oli tunda alkoholilõhna. Kohtuväline menetleja on karistuse määramisel arvestanud ka üldpreventiivsete aspektidega -sõiduki juhtimine alkoholijoobes mugavusest, hetkeemotsioonide ajendil, iseenda seisundile hinnangu andmine „tundsin ennast normaalselt" jms ettekäänetel on Eesti ühiskonnas kahetsusväärselt levinud süütegu. Kohtuväline menetleja on K, A.A-le karistuse määramisel lähtunud LS § 224 lg 2 sanktsioonialternatiividest kergeimast, s.o rahatrahvist (LS § 224 lg 2 näeb ette ka aresti kohaldamise võimaluse). Rahatrahv on määratud üle keskmise sanktsiooni määra. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et käesoleval juhul puuduvad alused kaebajale määratud rahatrahvi seoses joobeastme suurusega vähendamiseks. Riigikohtu üldkogu on lahendis nr 3-4-1-2-05 asunud seisukohale, et karistus kujutab endast õiguserikkumise ja selle toimepannud isiku riiklikku hukkamõistu, mis avaldub isiku õiguste ja vabaduste kitsendamises. Karistuse raskuse määravad süü ulatus ning eri- ja üldpreveniivsed vajadused. Teisisõnu peab karistus vastama toimepandud teo ebaõigusele, mõjutama isikut edaspidi rikkumistest hoiduma ning kaitsma õiguskorda. Kaebuses on kaebaja märkinud, et „Mul olid jääknähud ja ma tõesti ei arvestanud sellega, kahetsen oma tegu väga. Lisaks ei põhjustanud ma ühtegi liiklusohtlikku olukorda". Kohtuväline menetleja ei nõustu kaebajaga selles, et tema süü oli väike. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et kaebusest nähtuvalt isik oma tegevust eriti taunimisväärseks ei pea - kaebaja rõhutab, et tal olid üksnes jääknähud. Arvestades isiku suhtumisi oma teosse ning võrdlemisi 3 kergekäelist rooli asumist olukorras, kus tunnistaja sõnul tundis ta koheselt juhi suust alkoholilõhna, on lisakaristuse kohaldamine kuueks kuuks vältimatult vajalik. Kohtuvälises menetluses on menetleja süü kõrval hinnanud isiku kahetsust ja leidnud, et see on tõsiseltvõetav ning arvestanud sellega, kui kergendava asjaoluga karistuse määramisel. Isiku korduva kahetsuse kui kergendava asjaolu olemasolu, ei saa mõjutada süü suurust määral, mis annaks kaebemenetluses aluse põhikaristuse vähendamiseks ning lisakaristuse tühistamiseks. Kohtuväline menetleja peab oluliseks juhtida kohtu tähelepanu asjaolule, et menetlusalusele isikule ei ole inkrimineeritud LS § 224 sätestatud alammääras piirmäära ületamist, vaid mitte vähem kui 0,72 mg/1 ja veel Tallinna linnas, kus liiklus on sõltumata kellaajast alati aktiivne, see annab aluse rääkida isiku suhteliselt suurest süüst. Keelatud seisundis mootorsõiduki juhtimise eest karistuse määramisel ei saa ega peagi alati arvestama tagajärjega selles mõttes, et kas konkreetse teo toimepanemisele järgnes raske tagajärg liikluses või mitte. Mootorsõiduki juhtimise keelu sotsiaalne tähendus on igaühele arusaadav. Kuna mootorsõiduk on kõrgendatud ohu allikas ja selle juhtimisel võivad olla ohustatud nii juhi enda kui ka teiste liiklejate elu, tervis ja vara, on selline tegevus lubatud vaid seadusega ettenähtud korras. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et sellise isiku enesemääramise õiguse piirangu vajadus on ühiskonna poolt tunnetatav ja pidi olema üheselt mõistetavalt arusaadav ka kaebajale. Kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus vastab isiku süü suurusele ning karistuse üld- ja eripreventiivsetele eesmärkidele, kitsendab mõõdukalt isiku võimalusi heaolu saavutamisel ja aitab mõista toimepandud väärteo olemust ja süü suurust ning LS § 224 rikkumise ohtlikkust. Kohtuotsuse põhjendused Väärteomenetluse seadustiku (V™S) § 120 lg 1 kohaselt võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi käesoleva seadustiku §132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Käesoleval juhul on nii menetlusalune isik kui kohtuväline menetleja nõustunud asja lahendamisega kirjalikus menetluses. V™S § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kohtuvälise menetleja poolt esitatud seisukohtadega ja väärteoasja materjalidega, asub seisukohale, et A.A kaebus tuleb rahuldada. Liiklusseaduse § 69 lõige 3 sätete kohaselt ei tohi mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Vastavalt liiklusseaduse § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50-1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25-0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, s.o kuni 1200 eurot või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 punkt 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS § 224 sätestatud süüteo 4 eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem LS § 224 sätestatud süüteo eest karistatud. Vaidlust ei ole selles, et 20.05.2016.a. kell 03.15 ajal Harjumaal, Tallinna linnas Pärnu mnt.421a juures juhtis A.A mootorsõidukit Audi A4, reg. märgiga XXX isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,72 mg. Tõendusliku alkomeetri mõõtetulemus 0,77 mg/l +/-0,05mg/l. A.A poolt toime pandud väärtegu on mh tõendatud: 20.05.2016.a koostatud sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusega, millest nähtub, et PPA Põhja prefektuuri LääneHarju pj patrullpolitseinik Tarmo Poola otsustas 20.05.2016.a. kõrvaldada A.A (ik XXX) sõiduki Audi A4 registreerimismärgiga XXX juhtimiselt liiklusseaduse § 91 lg 2 punkti 2 alusel, kuna oli alust arvata, et ta veres või väljahingatavas õhus on alkoholi üle lubatud piirmäära või et ta on joobeseisundis. A.A on sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse kätte saanud samal päeval ning kinnitanud seda enda allkirjaga; 20.05.2016.a. tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolliga koos väljatrükiga, millest nähtuvalt mõõdeti 20.05.2016.a.kell 03.35-03.42 A.A alkoholisisaldust väljahingatavas õhus tõendusliku alkomeetriga taatlustunnistus nr TTRC-15/00206, mille lõplik lugem oli 0,72 mg/l, laiendmääramatus 0,05 mg/l, mõõtetulemus 0,77 mg/l; 20.05.2016.a. tunnistaja ülekuulamise protokolliga, mille kohaselt tunnistaja Tarmo Poola peatas 20.05.2016.a. kell 03.15 Pääskülas kontrolliks mootorsõiduki Audi , reg. Nr. XXX. Sõiduk liikus Õitse tn. poolt Suvila tänava suunas ja seda juhtis A.A .Dokumente kontrollides tundis juhi suust alkoholilõhna Isik tunnistas ka ise, et oli alkoholi tarvitanud. KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Oma tegevusega on A.A täitnud LS § 224 lg 2 tuleneva väärteo subjektiivse koosseisu, sest kõnealust väärtegu saab toime panna vaid tahtlikult, tarvitades alkoholi ,viis kaebaja end teadlikult sellisesse terviseseisundisse, mis on mootorsõidukijuhile keelatud. Sellise seisundi möödumise kindlakstegemine eeldab isiku aktiivset tegevust oma terviseseisundi kontrollimisena alkomeetri abil. Juhul, kui isik endal keelatud seisundi möödumist ei kontrolli ja asub mootorsõidukit juhtima, tegutseb ta vähemalt kaudse tahtlusega. Käesoleval juhul oli kaebuse esitaja organismist leitud alkoholikogus niivõrd suur, et oma sellisest terviseseisundist pidi täiskasvanud isik teadlik olema. Tulenevalt LS § 14 lg 2 peab iga liikleja järgima kõrvalekaldumatult liiklusalaste õigusaktide nõudeid . Kohus on uuritud tõendite kogumis hindamise tulemusena jõudnud järeldusele, et A.A poolt toime pandud väärtegu on tõendatud ning õigesti kvalifitseeritud. Kohus ei tuvastanud õigusvastasust, süüvõimet ega süüd välistavaid asjaolusid. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.o 900 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Seega on põhikaristus määratud LS § 224 lg 2 ettenähtud sanktsiooni 2/3 määras ja lisakaristus ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast tunduvalt kõrgemana. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt tuvastati menetlusaluse isiku väljahingatava õhu liitri kohta alkoholisisaldus 0,77 +/- 0,05 mg, laiendmääramatus 0,05 mg arvestatakse isiku kasuks, vähendades mõõtetulemust laiendmääramatuse võrra. Seega on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,72 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul võib alkoholipiirmäära ületamise määra 5 arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 224 lg 2 mõttes on keskmisest määrast suurem. See aga omakorda tingiks karistuse määramise samuti ettenähtud sanktsiooni keskmises määras või selle lähedasena. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuvälise menetluse jooksul on tuvastatud karistust kergendava asjaoluna kahetsuse, karistust raskendavaid asjaolusid ei tuvastatud . Kaebuse esitaja karistusandmetest nähtuvalt puuduvad A.A kehtivad karistused. Kohtuväline menetleja on mõistnud A.A-le põhikaristuse üle sätestatud sanktsiooni keskmise määra. Põhikaristust taotleb kaebaja kergendada , kohtule esitatud kaebuses on menetlusalune isik põhiliselt taotlenud lisakaristuse kohaldamata jätmist. Kohtule esitatud kaebuses on A.A märkinud, et ta tunnistab oma süüd ja kahetseb juhtunut , samuti on A.A oma süüd tunnistanud menetlusaluse isikuna ütlusi andes. Süüteomenetluses karistuse määramisel peab kohus ja kohtuväline menetleja muude KarS § 56 lg-s 1 nimetatud asjaolude kõrval võtma arvesse kõiki KarS § 57 lg-s 1 märgitud kergendavaid asjaolusid. Sama paragrahvi teise lõike järgi on kohtul õigus lugeda kergendavaks asjaoluks ka esimeses lõikes loetlemata asjaolusid, mis kohtu hinnangul vähendab menetlusaluse isiku süüd ja võimaldab sanktsioonis ettenähtud karistust kergendada. Kuid asjaolud, mis kohtu arvates vähendavad isiku süüd ja kergendavad karistust, peavad olema kontrollitavad ja tulenema väärteotoimiku materjalidest. Nagu kohus juba märkis, A.A ei ole varem väärteokorras karistatud. A.A-le on mõistetud põhikaristus sanktsiooni keskmisest tunduvalt kõrgemana ning kohtuväline menetleja on karistamisotsuses üldises vormis põhjendanud ,miks peab A.A-le mõistma põhikaristuse keskmisest määrast kõrgemana. Sellest tulenevalt leiab kohus, et menetlusalusele isikule mõistetud põhikaristust tuleb kergendada, sest karistust kergendavatele asjaoludele vaatamata, on kohtuväline menetleja leidnud, et tuleb määrata põhikaristus sanktsiooni keskmisest tunduvalt kõrgemana. Lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. A.A on oma kaebuses märkinud , et juhtimisõiguse olemasolu on vajalik tööülesannete täitmiseks, kuna juhiloa äravõtmine tähendaks ka töökoha kaotust, töö tegemise eelduseks on juhilubade olemasolu. Eelnimetatud asjaolu oli kaebuse esitajale teada enne väärteo toimepanemist ning ei tekkinud ootamatult. Kohus leiab, et iga isik peab ise oma elu korraldama viisil, mis ei tingi tema suhtes piirangute kehtestamist ja hoolitsema, et tema enda käitumise tõttu ei halveneks senini väljakujunenud elulaad. Juhtimisõiguse saanud isik peab olema teadlik liiklusseaduse nõuetest ja liiklusseaduses sätestatud sanktsioonidest. Samas märgib kohus, et olukorras, kus seadusandja on kehtestanud joobes juhtimisega seotud kuritegude puhul lisakaristuse mõistmise võimaluse alates ühest kuust ning väärtegude puhul alates kolmest kuust, tuleb lisakaristuse kohaldamise vajalikkust ja määra väärtegude puhul eriti põhjalikult kaaluda. Joobes juhtimisega seotud kuriteo toimepanemine ei tohi olla isikule karistuse mõistes soodsam alkoholi piirmäära ületamisega seotud väärteo toimepanemisest. Kohus juhib jätkuvalt kohtuvälise menetleja tähelepanu Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-122-13, mille kohaselt lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg 6 isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega. Kuivõrd sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb lisakaristuse määramisel näidata, millistele asjaoludele tuginevalt ta sellise ohu olemasolu tuvastatuks loeb. Korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Kohus leiab, et A.A senine seaduskuulekas käitumine liikluses näitab tema üldist suhtumist liiklusohutusse, tema enese ja kaasliiklejate tervisesse ja varasse, tema enda ja lähedaste heaolusse ,samuti näitab isiku igapäevast liikluskäitumist . A.A pani toime esmakordse liiklusalase õigusrikkumise ,kuid tema puhul esines isiku süüd suurendav asjaolu s.t. alkoholi piirmäära oluline ületamine. Väärteo eripära arvestades sõltub süü suurus isiku organismis mõõtevahendiga kindlaks tehtud alkoholipiirmäära ületamise määrast ja sellest tulemusest tuleneb ka süüteole antav karistusõiguslik hinnang ehk kvalifikatsioon. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt tuvastati kaebaja organismis lubatud alkoholipiirmäära tuntav ületamine. Isikul tuvastati alkoholi sisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus 0,77 milligrammi, millest arvati maha laiendmääramatus 0,05 milligrammi liitri kohta ja tulemuseks saadi 0,72 milligrammi liitri kohta. Käesoleval juhul võib § 224 sätestatud alkoholipiirmäära ületamise maksimaalse määra lähedast määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü on suur. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et kõnealust väärtegu saab toime panna vaid tahtlikult, sest tarvitades alkoholi, viis kaebaja end teadlikult sellisesse terviseseisundisse, mis on mootorsõidukijuhile keelatud. Sellise seisundi möödumise kindlakstegemine eeldab isiku aktiivset tegevust oma terviseseisundi kontrollimisena alkomeetri abil. Juhul, kui isik endal keelatud seisundi möödumist ei kontrolli ja asub mootorsõidukit juhtima, tegutseb ta vähemalt kaudse tahtlusega. Käesoleval juhul oli kaebuse esitaja organismist leitud alkoholikogus niivõrd suur, et oma sellisest terviseseisundist pidi täiskasvanud isik teadlik olema. Samas leiab kohus, et väärteoasjas kogutud tõenditest nähtuvalt pani menetlusalune isik A.A toime esmakordse juhusliku laadi süüteo. Tegemist on varem karistamata isikuga ning puudub reaalne oht, et A.A paneks uuesti toime LS sätete rikkumise. Lisakaristuse kohaldamisel tuleb menetlejal lisakaristuse määramisel näidata, millistele asjaoludele tuginevalt ta sellise ohu olemasolu tuvastatuks loeb. Korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Kohus leiab, et kuigi alkoholisisalduse piirmäära oli oluliselt ületatud, puudusid täiendavad asjaolud, mis ilmtingimata tingiksid lisakaristuse kohaldamise. Kõike eeltoodut arvestades asub kohus seisukohale, et A.A on võimalik mõjutada uute väärtegude toimepanemisest hoiduma, kergendades talle määratud põhikaristust ning jättes lisakaristuse kohaldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik 7