4-16-5222/5

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. septembril 2016.a Tallinn (Liivalaia kohtumaja) Väärteoasja number 4-16-5222 Kohtukoosseis Kohtunik Leili Raedla Kohtuistungi sekretär Jane Põldoja Kohtuasi G.R isikukood XXX elukoht XXXX väärteoasi liiklusseaduse § 227 lg 2 järgi. Vaidlustatud lahend PPA Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 17.
2. 2016.a. üldmenetluse otsus väärteoasjas nr. 2316, 16,
3. Kohtuväline menetleja PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitus, Rahumäe tee 6/1, Tallinn Menetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Juhindudes KarS § 47, § 57 lg 1 p 3, V™S § 120 lg 1; § 132 p 1; § 133; § 134; § 135, kohus otsustas: Jätta G.R kaebus rahuldamata. PPA Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 17.06.2016.a. üldmenetluse otsus väärteoasjas nr. 2316,16,005744 jätta muutmata. Kohtuotsus pööratakse täitmisele, kui päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav, on möödunud edasikaebamise tähtaeg ja menetlusalune isik ei 1 ole rahatrahvi tasunud või kui menetlusalune isik või tema kaitsja ei ole otsuse peale kaebust esitanud. Edasikaebamise kord. Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 päeva jooksul kohtuotsuse kättesaamisele järgnevast päevast arvates ja esitama kassatsiooni 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Asjaolud Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Kesklinna politseijaoskonna patrullpolitseinik Kalev Toom koostas 24.05.2016.a väärteoprotokolli AB1480394 selle kohta, et 24.05.2016.a kella 21:27 ajal Harjumaal, Tallinna linnas Kaarli puiesteel Roosikrantsi ja Toompuiestee tänavate vahel liikudes Roosikrantsi tänava suunas juhtis G.R mootorsõidukit BMW520D registreerimismärgiga XXXX kiirusega 85km/h +/- 3km/h teel, kus lubatud suurim sõidukiirus on 50km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 32km/h. Juhtis Bkategooria mootorsõidukit omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust kui juhtimisõigus on taastamata alates 04.08.2015.a. Kirjeldatud tegevusega rikkus G.R liiklusseadust § 15 lg 1 p 2 ja § 90 lg 1 p 1 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritud liiklusseaduse § 227 lg 2 ja § 201 lg 2 järgi. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 17.06.2016.a otsuse alusel väärteoasjas 2316,16,005744 lõpetati G.R suhtes menetlus liiklusseaduse § 201 lg 2 järgi VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel ning määrati G.R-ile liiklusseaduse § 227 lg 2 alusel karistuseks mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 3 kuuks Kaebuse sisu Menetlusaluse isiku G.R kaitsja Jaak Siim palub tühistada Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri
4. juuni 2016.a otsus väärteoasjas nr 2316,16,005744 osas, millega G.R-ilt võeti liiklusseaduse § 227 lg 2 alusel mootorsõiduki juhtimisõigus ära 3 (kolmeks) kuuks ning teha vastavas osas asjas uus otsus menetlusaluse isiku olukorda raskendamata, mõistes isikule viidatud sätte alusel karistuseks rahatrahv või juhtimisõiguse äravõtmine kuni 2 (kaheks) kuuks. Kaebuse esitaja ei vaidlusta
5. mail 2016.a aset leidnud ja tuvastatud LS § 227 lg 2 tunnustele vastava teo toimepanemise fakti, vaid kohtuvälise menetleja otsuse nimetatud rikkumise eest määratud karistust puudutavas osas. Kohtuvälise menetleja seisukoht Kohtuväline menetleja nõustus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Menetleja esitas kohtule väärteoasja originaalmaterjalid ning omapoolse kirjaliku seisukoha. 2 Kohtuväline menetleja on seisukohal, et käesoleva väärteo menetlemisel ei ole rikutud väärteomenetlusõigust ning karistuse määramine menetlusalusele isikule on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega. LS § 50 lg 5 p 3 sätestatu kohaselt juht ei tohi sõita kiiremini liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest, seejuures ei sisalda antud seadus erandeid, mis võimaldaksid sätestatud nõuetest kõrvale kalduda. LS § 15 lg 1 p 2 ei kohusta juhtima mootorsõidukit maksimaalse lubatud suurima sõidukiirusega, vaid tegemist on sõidukiirusele pandud piiranguga ning vastavalt LS § 50 Ig-ele 3 peab juht kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid, Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas (RKL 3-1-1-99-09, 3-1-1-76-07) on osutatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks milline karistus võiks efektiivsemalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut. Karistusregistri andmetel on G.R 15 kehtivat väärteokaristust, millede eest määratud rahatrahvid on tasumata. Süütegude jätkuva toimepanemisega näitab menetlusalune isik, et eelnevalt määratud karistused ei ole suutnud teda sundida hoiduma menetlusesemeks oleva väärteo toimepanemisest. Neist asjaoludest johtuvalt leiab kohtuväline menetleja, et uue eelnevate süütegudega samaliigilise liiklusalase süüteo toimepanemine annab aluse seisukohaks, et taaskordne võimalik rahatrahvi määramine menetlusaluse isiku õiguskuulekust ja liiklusalaste õigusnormide järgmist ei taga ning karistusliigina rahatrahvi kohaldamine on end ammendunud ja karistuse liigi valikul tuleb lähtuda seadusandja poolt ettenähtud alternatiivsest karistusliigist, so mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisest. Samuti tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest, mille alla kahtlemata kuulub ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kui ka juhi kohustuste täitmist, kuid kes ei soovi neid kohustusi täita. Seejuures on juhil kohustus pidada kinni liiklusseaduses sätestatud nõuetest. Arvestades teo üldohtliku viisi, on kohtuväline menetleja seisukohal, et isikule määratud karistus on piisavaks motivatsiooniks oma hoiakute muutmiseks ja liiklusseaduses toodu kordamiseks, tuletamaks mh meelde liiklusreeglitest kinnipidamise kohustust ning seda, et reeglite rikkumise korral võib järgneda tema õigusi ja vabadusi ebameeldivalt piirav tagajärg. Lubatud suurima sõidukiiruse Ületamine on kahjuks enamlevinud liiklussüütegusid ning inimkannatanutega liiklusõnnetuste põhjustajaid. Tuginedes eelpool toodule palub kohtuväline menetleja, jätta kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja ostus muutmata. Kohtuotsuse põhjendused Väärteomenetluse seadustiku (V™S) § 120 lg 1 kohaselt võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi käesoleva seadustiku §132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Käesoleval juhul on nii menetlusalune isik kui kohtuväline menetleja nõustunud asja lahendamisega kirjalikus menetluses. 3 V™S § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kohtuvälise menetleja poolt esitatud seisukohtadega ja väärteoasja materjalidega, asub seisukohale, et G.R kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vaidlust ei ole selles, et G.R juhtis 24.05.2016.a kella 21:27 ajal Harjumaal, Tallinna linnas Kaarli puiesteel Roosikrantsi ja Toompuiestee tänavate vahel liikudes Roosikrantsi tänava suunas mootorsõidukit BMW520D registreerimismärgiga XXXX kiirusega 85km/h +/3km/h teel, kus lubatud suurim sõidukiirus on 50km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 32km/h. Menetlusaluse isiku ülekuulamise protokolli kohaselt selgitab G.R , et 24.05.
6. juhtis sõiduautot BMW520D reg. nr XXXX, kiirustas kuna läks elukaaslasele töö juurde järgi, kahetseb tehtut. Juhtimise fakt ja kiiruse ületamine on tõendatud ka: tunnistaja ülekuulamise protokolliga, mille kohaselt tunnistaja Enri XXXX 24.05.2016.a olles abipolitseinikuna politseipatrullis koos patrullpolitseiniku Kalev Toomiga, kell 21:27 märkas Tallinnas Kaarli pst-l Toompuiestee poolt Roosikrantsi tn suunas liikuvat mootorsõidukit BMW reg. nr XXXX, mille kiiruseks mõõtis Kalev Toom 85km/h, antud teelõigul lubatud kiiruseks 50km/h. Sõiduk peatati ning juhiks osutus G.R kes tunnistas kiiruseületamist; kiirusemõõteseadme kasutamise protokolliga, millest nähtub, et G.R juhtis mootorsõidukit BMW 520D, registreerimismärgiga XXXX 24.05.2016.a kell 21:27 Harjumaal, Tallinnas, Kaarli pst-l Roosikrantsi ja Toompuiestee vahel liikudes Roosikrantsi tänava poole kiirusega 85 (+/-3) km/h. Suurim lubatud sõidukiirus 50 km/h. Kaebajale näidati seadme tablool fikseeritud näitu. Tuginedes eelnenule ja antud tõendeid kogumis hinnates leiab kohus, et G.R-ile süüksarvatud tegu, liiklusseaduse § 15 lg 1 p 2 nõuete rikkumine, on aset leidnud, tema poolt toime pandud ja tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega ning väärtegu on õigesti kvalifitseeritud liiklusseaduse § 227 lg 2 järgi, kui mootorsõiduki juhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamine 21-40 kilomeetrit tunnis. Kuivõrd sõidukiirust oli ületatud 32km/h, siis pidi isik seda tajuma. Samuti on kaebaja menetlusaluse isikuna antud ütlustes selgitanud, et kiirustas kuna läks elukaaslasele tööle järgi. Eeltoodut arvestades on kohtu hinnangul väärtegu toime pandud otsese tahtlusega. Menetlusaluse isiku G.R teos puuduvad õigusvastasust ning süüd välistavad asjaolud. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 3 kuuks. Seega on karistus määratud LS § 227 lg 2 ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtuväline menetleja on leidnud, et menetlusalune isik on varasemalt toime pannud mitu samalaadset liiklusalast väärtegu, millede eest määratud karistused ei ole suutnud mõjutada teda seaduskuulekalt käituma, määratud rahatrahvid on jäetud seadusega ettenähtud aja jooksul 4 tasumata ning isik jätkab õigusrikkumiste toimepanemist. Asulasisesel teel nii suures ulatuses lubatud suurimat sõidukiirust ületades pani isik toime enamohtliku väärteo seades ohtu nii iseenda kui ka teiste kaasliiklejate elu ja tervise. Antud juhul saab lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 227 lg 2 mõttes on keskmine, kuna lubatud suurimat sõidukiirust on ületatud 32km/h s.o keskmises määras. Karistuseks on LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahv kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni 6 kuuks. Karistuse liigi valikul tuleb lähtuda nii menetlusaluse isiku süü suurusest, kui varasemast liikluskäitumisest. Karistusregistrist nähtuvalt on menetlusalust isikut korduvalt väärteokorras karistatud, milledest enamuse moodustavad liiklusalased ning just kiiruse ületamised. Korduvalt on menetlusalust isikut karistatud rahatrahvidega, kuid rahatrahve pole menetlusalune isik pidanud millekski ning on jätnud need tasumata. Sellisest menetlusaluse isiku käitumisest saab järeldada, et rahatrahvid oodatud eesmärki ei täida ja menetlusalune isik jätkab liikluses juhina osaledes samalaadset ja süsteemset õigusvastast ning teisi liiklejaid ja iseennast ohustavat käitumist. Selline menetlusaluse isiku käitumismuster näitab, et rahatrahv kui mõjutusvahend on ennast ammendanud ning menetlusaluse isiku suhtes tuleb kohaldada teisi liiklusseaduses ettenähtud mõjutusvahendeid. Kuivõrd kaebuse esitaja ei ole pidanud rahatrahve mitte millekski ning jätkab samalaadsete tegude toime panemist ei ole rahatrahv kui karistusliik menetlusaluse isiku suhtes enam kohaldatav. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuvälise menetleja otsusest nähtuvalt on arvestatud kahetsust kui kergendavat asjaolu. Karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Menetlusalune isik juhtis mootorsõidukit kesklinnas 82km/h, mis saab olla vaid teadlik ning tahtlik tegevus. Jätkates samalaadsete tegude toime panemist näitab see menetlusaluse isiku hoolimatut suhtumist õiguskorda. Selline süsteemne õigusvastane käitumine viitab üheselt sellele, et kaebuse esitaja suhtub liiklusnõuetesse, liiklusohutusse ja juhi kohustustesse ning võimalikku järgmisesse karistusse üleolevalt ning kohtu arvates on sellise suhtumisega juht liikluses ohtlik. Omaks võetud kohtupraktika kohaselt võib ka keskmise süü korral mõista süüdlasele karistust ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavas määras kui varem korduvalt karistatud isikus on vaja kinnistada arusaama keelunormi kehtivusest. Iseäranis kui arvestada asjaolu, et menetlusalust isikut on 06.04.2015.a karistatud LS § 227 lg 2 alusel sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kolmeks kuuks, kuid ka see ei ole suutnud menetlusalust isikut õiguskuulekale teele juhtida võimaldanuks menetlusaluse isiku suhtes kohaldada ka määratust rangemat karistust. Kaebemenetluses aga kohus kaebuse esitaja olukorda raskendada, so rangemat karistust mõista ei saa, mistõttu tuleb määratud karistust lugeda proportsionaalseks. Kaebaja väide, et ta hoidus alates 24.maist 2016.a. s.o. protokolli koostamise päevast ligikaudu kuu vältel sõiduki juhtimisest, kuigi teadis, et tal on juhtimisõigus olemas , on paljasõnaline ning G.R enda subjektiivne otsus hoiduda sõiduki juhtimisest. Menetlusalusel isikul oli võimalus kontrollida Maanteeametist enda juhtimisõiguse olemasolu või selle puudumist..Seega ei ole tõsiseltvõetav kaebaja väide, nagu ei oleks menetlusalusel isikul õigust menetleja ebaseadusliku lahendi alusel juhtida mootorsõidukit ligemale nelja kuu vältel. Kohus juhib kaebaja tähelepanu ka asjaolule, et G.R suhtes lõpetati LS § 201 lg.2 järgi kva- 5 lifitseeritud väärteoasja menetlus V™S § 29 lg.1 p.1 alusel 17.06.2016.a. otsusega väärteoasjas nr. 2316,16,
7. Kohtu arvates on kaebuse esitaja suhtes sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine karistusena ainuõige ja menetletavas väärteoasjas kohaldamisele kuuluv karistuse liik, kuivõrd sellise karistusega eemaldatakse kaebuse esitaja kui nii iseendale kui ka kõigile teistele ohtlik liikleja liiklusest, mille tulemusena suureneb ka liiklusohutus ja selline karistusliik täidab nii eri- kui ka üldpreventiivsed eesmärgid. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele puudustele, millega kaasneks kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Leili Raedla Kohtunik 6