lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. Kohtuvälise menetleja esindaja: Triinu Riigor, Hannes Küünarpuu Väärteoasi Menetlusest osa võtnud isikud Menetlusalune isik: U.J; ik: xxx; elukoht: xxxx. Kaitsja: Juhan Raudsepp, Frundsberg OÜ. RESOLUTSIOON 1. Jätta U.J-i kaitsja kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialist Aivar Hirsi 07.12.2016 otsusele nr 2317,16,011340 U.J-i karistamises
lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialist Aivar Hirsi 07.12.2016 otsus nr 2317,16,011340 U.J-i karistamises
lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks muutmata ja tühistamata.
sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile. Edasikaebamise kord 1 Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise päevast. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 22.02.2017. Kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg on 24.03.2017. Kui kassatsiooni kassatsioonitähtaja jooksul ei esitata, jõustub kohtuotsus 25.03.2017. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialist Aivar Hirsi 07.12.2016 otsusega nr 2317,16,011340 karistati U.J
lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks selles, et U.J juhtis 17.11.2016 kella 17:00 paiku Keila vallas, Harju maakonnas, Tallinn – Paldiski tee 30. km-l mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega 115 km/h +/- 4 km/h, millega ületas juhile lubatud suurimat sõidukiirust 90 km/h mitte vähem kui 21 km/h võrra, millega rikkus
lg 1 p 1 nõudeid ja pani toime
Otsusele esitas menetlusaluse isiku kaitsja kaebuse Määratud karistus on liiga karm, karistuse määramisel on rikutud menetlusnorme ning karistuse rangus ei ole vastavuses maakohtute praktikaga. 1. U.J süüdistatakse selles, et ta juhtis 17.11.2016.a. kell 17.00 mootorsõidukit Tallinn-Paldiski maantee 30-ndal kilomeetril kiirusega 115 +- 4 km/h. Kiirusepiirang oli antud teelõigul 90 km/h. Seega on U.J ületanud lubatud sõidukiirust täpselt 21 km/h, mis jääb
Juhul kui U.J-i poolt juhitud sõiduki kiirus oleks olnud 1 km/h väiksem, tulnuks tegu kvalifitseerida
Erinevalt
lg 2-st ei näe
Pärnu Maakohus on oma 07.09.2016.a. lahendis 4-16-5073 asunud õigele seisukohale, et ka kiiruse ületamise määr on üks süüd iseloomustavatest asjaoludest. Samas kohtuasjas on muuhulgas leitud, et rikkujat, kellel on varasema 9 kuu jooksul 3
rikkumist, sealhulgas kahel korral oli rikutud
lg 2, tuleb karistada analoogselt U.J-iga 3 kuulise mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega. Tähelepanu väärib ka asjaolu, et antud kohtuasjas, et antud juhtumil ületati piirkiirust mitte vähem kui 30 km/h. Seega on maakohus asunud seisukohale, et 3 kuuline juhtimisõiguse äravõtmine on põhjendatud olukorras kus rikkujal on eelnevalt vähemalt 2
lg 2 rikkumist ja rikkumine on olnud
Samuti on Pärnu Maakohus kohtuasjas 4-16-4714 20.07.2016.a. leidnud, et õiglaseks karistuseks on
Seda vaatamata asjaolule, et rikkujat oli varasemalt
Ka kiiruseületamine oli antud juhtumil suurem - minimaalselt 24 km/h. Seega, võttes arvesse asjaolu, et maakohtute praktika analoogsetes kohtuasjades üldjuhul ei karista rikkujat mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega ka suurema kiiruseületamise eest, tuleks ka U.J-i rikkumise puhul pidada kinni kohtupraktikast ning mitte määrata üldisest praktikast tunduvalt karmimat karistust. Antud juhtumil on kiiruseületamine olnud vaid l km/h, et mahtuda
lg 2 sanktsiooni piiresse, karistus on aga määratud võimaliku rangema sanktsiooni (mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine vs rahatrahv) pooles määras. 2 Leiame, et isegi juhul kui antud juhtumi puhul oleks olnud karistusõiguslikust seisukohast vajalik karistada U.J mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega, oleks tulnud seda teha arvestades rikkumise iseloomu (kiiruseületamine vaid l km/h teo klassifitseerimiseks
lg 2 kohaselt) samuti sanktsiooni alammääras, milleks võinuks olla maksimaalselt näiteks mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 2 nädalaks või 1 kuuks. Kohus ning ka kohtueelne menetleja peab sanktsiooni määramisel arvesse võtma ennekõike seda, et karistus oleks isikule mõjus ning et isik hoiduks tulevikus uute rikkumiste toimepanemisest. U.J-i puhul ei ole tegemist isikuga, kes armastaks ületada kehtivat sõidukiirust ja teeks seda eeldatavalt ka tulevikus. Ka rahatrahvi määramine või mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine näiteks 2 nädalaks oleks oma olemuselt piisav ja mõjus karistus. Määratava karistuse mõte ei saa seisneda võimalikult pika ja karistuse kandjale koormava karistuse määramises vaid selles, et rikkuja saaks aru oma rikkumise ohtlikkusest ning hoiduks rikkumistest tulevikus. Antud juhtumi korral kaotab U.J mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisel oma töökoha, mis teeb omakorda keeruliseks tema trahvide tasumise. Samuti satub raskesse majanduslikku seisu U.J-i perekond.
Hoolimata sellest, et ületamine on piiripealne, üle 1 km, on karistus määratud keskmises määras. Ei ole arvesse võetud, et töötab kutselise autojuhina, sõidab kuus tuhandeid kilomeetreid, seega ei ole probleeme, saab ilusti hakkama. U.J-i seaduskuulekusele suunamiseks piisanuks rahatrahvist. Varasemad trahvid on tasumata, sest ei olnud sissetulekut. On esitatud taotlus rahatrahvi asendamiseks arestiga, on sellega nõus, nõus vastutama ja karistuse vastu võtma. Ettepanek oleks näiteks 2 nädalaks juhtimisõigus ära võtta, võtaks puhkuse. Tööandja hinnangul tegemist äärmiselt kohusetundliku töötajaga. Miks peaks karistust muutma leebemaks. U.J ei ole tegu eitanud, on kahetsenud. Puhtsüdamlikku kahetsust arvesse võetud ei ole. Tegemist menetlusnormide rikkumisega, mis toob kaasa selle aluse muutmiseks rahatrahviks või alternatiivselt vähendada. Kohtuvälise menetleja esindaja seisukoht Isik on väärteo toime pannud, tõendatud tunnistajate ütlustega, menetlusaluse isiku ütlustega, mõõteseadme kasutamise protokolliga. § 56 lg 1 käsib arvestada tegu, kergendavaid, raskendavaid asjaolusid, preventsioone. Tegemist tahtliku teoga, isik teab, et kiirust ületab, on tahtlik tegu, 90 km/h on lubatud, sõidab 114-115, teisiti seda kuidagi hinnata ei saa. Kergendavaid asjaolusid ei suuda välja lugeda, et kohtueelses menetluses isik oleks kahetsenud. Ainuke, kes seda leiab on kaitsja, aga kohtueelses menetluses tuvastatud ei ole. Edasi preventsioonid, rahatrahvi määrata ei saa, kuivõrd eripreventiivsest eesmärgist lähtuvalt see on välistatud, ei mõjuta isikut. Kahetseb, aga varasemaid trahvid ei mõjutanud uusi rikkumisi toime mitte panema. Üldpreventiivsed eesmärgid, kes paneb korduvalt rikkumisi toime, tuleb liiklusest eemaldada. Tegu tahtlik, isiku süü keskmise suurusega, kergendavad asjaolud puuduvad, eripreventsioon seda karistust toetab, otsus õige ja õiglane. Kaebus jätta rahuldamata. Maakohtu seisukoht Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused, tunnistajate ütlused, kohtuvälise menetleja arvamuse ning tutvunud kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused. V™S § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas 4 väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Tunnistajate Tauno Selbergi ja Kristjan Lahti ütlustest nähtub, et nad teostasid 17.11.2016 liiklusjärelevalvet Tallinn-Paldiski mnt, kui kell 17 peatati kiirust ületav sõiduk MercedesBenz, mida juhtis U.J. Tegemist oli teelõiguga, kus suurimaks lubatud kiiruseks oli 90 km/h. Kristjan Lahti ütluste kohaselt koostas tema väärteoprotokolli, mäletab, et kiiruseületamise põhjenduseks tõi isik koju kiirustamise, selgitusest püsikiirusehoidja kohta ei tea midagi. Kiirusmõõturi kasutamise protokollist nähtub, et menetlusaluse isiku U.J-i juhitud sõiduki Mercedes-Benz E270 reg. märgiga xxxx sõidukiiruse mõõtmiseks kasutati 17.11.2016 kell 17:00 mõõteseadet Stalker II MDR, milline oli taadeldud (taatlustunnistus TTRS16/00243). Mõõteseadme näidu kohaselt oli menetlusaluse isiku juhitud sõiduki sõidukiiruseks 115 km/h asulavälisel teel, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli 90 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 4 km/h menetlusaluse isiku kasuks, mistõttu oli lõplikuks mõõtetulemuseks 111 km/h ja lubatud sõidukiiruse ületamise määraks oli seega mitte vähem kui 21 km/h. Mõõtmist teostas politseiametnik Tauno Selberg, kes on läbinud pädeva mõõtja koolituse. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud
Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3), mida on ta ka ise tunnistanud. Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas juhile lubatud suurimat sõidukiirust (90 km/h) mitte vähem kui 21 km/h, siis rikkus menetlusalune isik
lg 1 p 1 nõudeid ja tegemist on väärteoga
Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialist Aivar Hirs, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik V™S § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes, mistõttu on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Menetlusalust isikut karistati
lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks.
lg 2 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21 kuni 40 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 6 kuuni ning
lg 5 p 1 kohaselt võib kohaldada ka lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist 1 kuust kuni 3 kuuni. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on määratud ettenähtud sanktsioonimäära keskmises määras ning lisakaristust määratud ei ole. Seega kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega (p 7) ja puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks V™S § 30 alustel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse 5 lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 133 p 9 mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10). Arvestades süüteo asjaolusid, s.h seda, et kiiruse ületamine mitte vähem kui 21 km/h ei saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamata, siis leiab kohus, et antud süütegu pandi toime teadlikult. Seejuures oli eelnevalt läbitud teelõik, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli 70 km/h ning sellele järgnes teelõik suurima lubatud sõidukiirusega 90 km/h. Nimetatud teelõikude läheduses ei olnud ühtegi lõiku lubatud suurima sõidukiirusega 110 km/h. Menetlusalune isik selgitas, et ta ületas suurimat lubatud kiirust kuna kiirustas koju ja peal oli püsikiirusepiirang 115 km/h. Kohus juhib tähelepanu, et kuigi
lg 2 p 1 kohaselt olenevalt liiklus- ja teeoludest, ohutusest ja sõiduki kategooriast võib käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel Maanteeamet suurendada asulavälisel teel suurimat lubatud sõidukiirust 120 kilomeetrini tunnis, siis 2016.a tõsteti piirkiirust vaid 110 km/h ja sedagi ainult piiratud teelõikudel (Tallinna–Narva maantee Tallinna-Aaspere neljal lõigul, Haljala liiklussõlmes ja Kohtla-Järve–Jõhvi lõigul, Tallinn – Tartu – Võru – Luhamaa teel Tallinna– Kose, Mäo möödasõidu lõigul, Tallinn – Pärnu – Ikla maanteel Tallinna–Ääsmäe kahel alamlõigul, Tallinna ringteel Jüri–Luige lõigul). Seega piirkiirus 115 km/h ei ole Eesti teedel mitte ühelgi teelõigul ega mingil ajahetkel lubatud. Seda enam, et talveperioodil (oktoobri keskpaik kuni aprilli keskpaik), s.h novembris, on suurimaks lubatud kiiruseks vaid 90 km/h. Seega ei saanud kaebuse esitaja ka kogemata sisse jätta mingi eelmise teelõigu kiirusepiirangut, kuna tegelik lubatud suurim sõidukiirus oli vaid 90 km/h. Kaebuse esitaja ise pani püsikiirusepiiranguks 115 km/h, seega sooviski ta sõita teadlikult ja tahtlikult ca 25 km/h kiiremini, kui oli lubatud suurimaks sõidukiiruseks. Kaebuse väidete kohaselt oli sõiduk liikunud vahetult enne rikkumist Tallinn-Pärnu maanteel, kus lubatud sõidukiirus oli 110 km/h, mis novembrikuus peaks olema aga välistatud, sest 110 km/h piirang sel ajal enam ei kehtinud ning suurim lubatud sõidukiirus Ai igal pool olla kuni 90 km/h. Kohtuistungil selgitas aga menetlusalune isik, et sõiduk seisis töökohal mitu kuud. Seega on kaebuses esitatud põhjendus ja menetluse isiku ütlused omavahel vastuolus. Eeltoodust lähtuvalt leiab kohus, et antud väärtegu on toime pandud kavatsetult. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas asulavälisel teel mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust (90 km/h) mitte vähem kui 21 km/h võrra, millega rikkus
lg 1 p 1 nõudeid ja pani toime
Karistuse määramine Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja karistuse määraga ning põhjendab seda järgnevalt. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seadusandja on
lg 2 ette nähtud väärteo toimepanemise eest ette näinud karistuseks rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni 6 kuuks.
lg 5 p 1 alusel võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni. Käesoleval juhul on menetlusalune isik lubatud suurimat sõidukiiruse ületamise määra,
lg-s 2 nimetatud vahemikku, s.o 21-40 km/h ületanud alammääras, s.o 21 km/h võrra. See omakorda tähendab, et karistuse määra valikul tuleks lähtuda ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast, kuivõrd kehtiva kohtupraktika kohaselt võetakse karistuse mõistmisel lähtepunktiks vastava seadustiku (käesoleval juhul liiklusseaduse) sanktsiooni keskmine 6 määr, mille järgselt tuvastatakse menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Väärteootsusest nähtuvalt karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollis menetlusalune isik kahetsust avaldanud ei ole, mis nähtub üheselt kohtuistungil avaldatud menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollist, kuhu menetlusalune isik on omakäeliselt kirjutanud, et „kõht oli tühi ja kiirustas koju, soovib otsust emaili teel“. Seega ei saanud ka kohtuväline menetleja kahetsust arvesse võtta. Menetlusaluse isiku eest on kahetsust avaldanud tema kaitsja kohtule esitatud kaebuses ning kohtuistungil avaldas menetlusalune isik kahetsust vastates kohtuvälise menetleja esindaja esitatud küsimusele, milliseid järeldusi on ta teinud eelmistest karistustest. Seega on ta kahetsenud eelmisi karistusi, kuid menetlusalune isik ei ole ei kohtuvälisel menetlusel kirjalikult ega ka kohtumenetluses suuliselt temale inkrimineeritud väärteo osas kahetsust avaldanud. Seega on kahetsust avaldanud vaid kaitsja, kes kaebuse koostas ning kohus suhtub sellisesse kahetsusse mõningase kriitikaga, kuna menetlusalune isik ise ei ole kahetsust avaldanud ja kaebuses märgitud kahetsus kannab endas ainsat eesmärki - kergendada menetlusaluse isiku olukorda ning leida võimalus esitada kohtuvälise menetleja otsusele etteheiteid avaldamata jäetud kahetsuse arvestamata jätmise osas. Kohus ei saa menetlusaluse isiku kaitsja kahetsusavaldust võtta siirana ning kaebuses tehtud etteheide kahetsuse arvestamata jätmise kohta on alusetu ega tulene väärteoasjas kogutud tõenditest. Peale selle on menetlusaluse isiku puhul tegemist isikuga, kelle jaoks ei ole samalaadse väärteo toimepanemine esmakordne ja juhuslik episood liikluses, vaid juba kolmas sama aasta jooksul. Arvestades seda, et puuduvad nii kergendavad kui raskendavad asjaolud, leiab kohus, et menetlusaluse isiku süü on hinnatav keskmisena. Karistuse määramisel tuleb arvestada ka võimalusega, et karistus sunnib isikut hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Puutuvalt eripreventiivsesse eesmärki peab kohus vajalikuks märkida, et kaebuse esitaja on samalaadsete väärtegude toimepanemiselt kinni peetud ka 15.01.2016 ja 25.09.2015, s.o koos menetlusesemeks oleva väärteoga on kaebuse esitaja aasta jooksul toime pannud kolm samalaadset väärtegu ning teda on eelnevalt kahel korral karistatud rahatrahvidega. Seejuures on viimasena märgitud väärteo eest määratud karistus Harju Maakohtu 17.11.2016 määrusega asendatud arestiga ning samal päeval on menetlusalune isik toime pannud menetlusesemeks oleva väärteo. Lisaks nähtub karistusregistri väljavõttest, et isikul on ka muid kehtivaid liiklusalaseid süüteokaristusi (KarS § 424;
lg 1;
,
242 lg 1). Seega eelmistest karistustest samalaadse süüteo toimepanemise eest kaebuse esitaja oodatud järeldusi teha suutnud ei ole ja ta on jätkanud samalaadse süüteo toimepanemist. Määratud rahatrahvid on jäetud tasumata, s.t eelmiste karistuste rangus ega liik ei ole oma eesmärki täitnud. Seega on rahatrahv kui karistusliik ennast juba ammendanud ning kohaldada tuleb teiseliigilist karistust mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise näol. Omaksvõetud karistuspraktika kohaselt võib ka keskmise süü korral määrata või mõista karistust ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavas määras kui varem karistatud isikus on vaja kinnistada arusaama keelunormi kehtivusest. Käesoleval juhul on kohtuväline menetleja määranud karistuse ainult ettenähtud sanktsiooni keskmises määras ning kohus peab seda põhjendatuks, kuigi kehtiva karistuspraktika kohaselt olnuks õigustatud kohaldada ka keskmist määra ületavat karistust. Karistuse määramisel tuleb lisaks lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes ei täida liikluskorda tagavaid õigusnorme korrektselt. Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt eiras kaebuse esitaja teadlikult liiklusnõudeid, mida näitab ka sõidukiiruse ületamine märkimisväärses ulatuses, s.o 21 km/h asulavälisel teel. Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu, leiab kohus, et kohtuväline menetleja on põhjendatult asunud seisukohale, et ka õiguskorra 7 kaitsmise huvidest lähtuvalt rahaline mõjutamine kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt ja teiste ohustamist vältivalt käituma ei sunni ja kaebuse esitaja suhtes tuleb kohaldada mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust. Neil asjaoludel on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt kohaldatud karistus, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine on peale süü suuruse põhjendatud ka eri- ja üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtudes. Kaebusest nähtub, et menetlusalune isik vajab juhtimisõigust töö tegemiseks, kuna on autojuht, samuti isiklikuks otstarbeks. Kohus leiab, et isegi kui kaebuse esitajal on tööülesannete täitmiseks mootorsõiduki juhtimisõigus vajalik ning see põhjendus oleks ehk inimlikust aspektist arusaadav, siis ei ole see põhjendus mingil juhul mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist välistavaks või süüd vähendavaks asjaoluks. Kohus peab siinkohal vajalikuks viidata varasemale kohtupraktikale, mille kohaselt ka töökoha kaotamise võimalus ei ole iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistav asjaolu. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (3-1-1-26-10). Antud juhul menetlusalune isik ei ole viidanud sellele asjaolule, et tal oleks liikumispuue, mis välistaks juhtimisõiguse ära võtmise. Samuti oli menetlusalune isik teadlik sellest, et talle on juhtimisõigus tööülesannete täitmiseks eluliselt vajalik. Juhtimisõiguse saanud isikuna pidi ta teadma ka seda, et lubatud sõidukiiruse ületamine on karistatav ning sellisele teole võivad järgneda nii rahatrahv või juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi- või lisakaristusena, kui ka sellest tingitud ebamugavused edasise elu korraldamisel. Selliste tagajärgede osas on aga menetlusalusel isikul juba aastate pikkune rikkalik kogemus olemas. Selline teadmine ei ole aga menetlusalusele isikule olnud takistuseks ning ta jätkab liikluse ohustamist. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema ja temast sõltuvate isikute olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ning senine mugav elulaad säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud järjekordse väärteo toimepanemisest. Samuti juhib kohus tähelepanu kaebuse esitaja taotlusele vähendada karistust, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 3-lt kuult 2-le nädalale. Kohus peab õigusemõistmisel peale siseveendumuse lähtuma ka kehtivast seadusest ja siinkohal pöörab kohus kaebuse esitaja tähelepanu KarS § 67 lg 3 sätetele, mille kohaselt põhikaristusena mõistetava sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise tähtaega arvutatakse aastates ja kuudes, seega juba seadus ei võimalda alla 1 kuulise karistuse määramist, milline asjaolu oleks pidanud kaebuse koostanud kaitsjale ka teada olema. Süü suurusest, samuti eri- ja üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt ei pea kohus võimalikuks karistust vähendada ka miinimummäärani ja leiab, et kohtuvälise menetleja määratud karistus on proportsionaalne toimepandud süüteo ja toimepanija isikuga. Puutuvalt kaebuse viidetesse Pärnu Maakohtu kahele lahendile peab kohus vajalikuks märkida, et kohus ei pea tõenäoliseks, et Pärnu Maakohus on kaebemenetluses lahendanud vaid kaks väärteoasja
lg 2 alusel karistuse kohaldamise osas ja sellest tulenevalt kujundanud kohtutele järgimiseks kohustuslikku karistuspraktikat. Seejuures ei ole kohtule nende kahe väärteoasja asjaolud teada ning teiste maakohtute lahendid sarnastes asjades ei ole kaebust läbi vaatavale kohtukoosseisule siduvad. Seetõttu jätab kohus kaebuses viidatud Pärnu Maakohtu lahendid tähelepanuta ja piirdub Harju Maakohtu menetluses oleva konkreetse väärteoasja lahendamisega. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse esitaja argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja 8 põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.