lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, s.o 800 eurot ja
lg 5 p 3 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Kohtuväline menetleja: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitus. Väärteoasi Menetlusest osa võtnud isikud Menetlusalune isik: E.U , ik: xxx, elukoht: xxxx Menetlusaluse isiku kaitsja: Dmitri Teplõhh, advokaadibüroo Varul, Ahtri 6a, Tallinn. Kirjalik menetlus V™S § 120 korras RESOLUTSIOON 1. Jätta E.U kaitsja kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 11.10.2016 otsusele nr 2315,16,009624 E.U karistamises
lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, s.o 800 eurot ja
lg 5 p 3 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 11.10.2016 otsus nr 2315,16,009624 E.U karistamises
lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, s.o 800 eurot ja
lg 5 p 3 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks muutmata ja tühistamata.
sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba 1 loovutada Maanteeametile.
lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, s.o 800 eurot ja
lg 5 p 3 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks selles, et E.U juhtis 22.09.2016 kella 05:41 paiku Tallinn-Narva mnt 22.km suunaga Tallinna poole, mootorsõidukit Volvo XC70 reg.märk xxxx asulavälisel teel kiirusega 162 km/h +/- 5 km/h, millega ületas juhile lubatud suurimat sõidukiirust 90 km/h mitte vähem kui 67 km/h võrra, millega rikkus
lg 1 p 1 nõudeid ja pani toime
Otsusele esitas menetlusaluse isiku esindaja järgneva kaebuse Kaebaja ei ole nõus nimetatud otsusega ja leiab, et määratud karistus (põhi- ja lisakaristuse kogum) on liiga range. Lisakaristuse kohaldamine on ilmselgelt ebaproportsionaalne. Isiku elukoht on xxxx, töökoht on xxxx (vt väärteo protokollis kajastatud töökoht ja lisa 7 OÜ xxxx väljavõte äriregistrist). Arvestades isiku elu- ja töökoha asukohta ei ole isikul võimalik ilma autota tööle jõuda. Kahetsusega ja liikluseeskirja rikkumiste asjaoludega (erandolukorraga) ei ole menetleja tegelikult arvestanud. Muuhulgas on lisakaristuse kohaldamine antud juhul vastuolus KarS §-ga 62. Seega oli alusetult isikule määratud lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 6 (kuueks) kuuks. Kaebaja palub tühistada määratud lisakaristuse. Muuhulgas pöörab kaitsja tähelepanu asjaolule, et väärteo lühikirjeldusest nähtavad asjaolud ei võimalda tegu kvalifitseerida
§-s 227 lg 4 järgi. Kaebuse põhjendus Otsusest nähtub, et just kui kohtuväline menetleja arvestas karistust kergendava asjaoluna menetlusaluse isiku kahetsust, kuid tegelikult nähtub määratud karistusest, et karistust kergendava asjaoluga ei ole menetleja üldse arvestanud. Lisaks ei vasta lisakaristuse mõistmine sellises mahus KarS §-le 56 lg
lg 4 sh põhikaristusena ette sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kuni kahekümne nelja kuuni. Lisakaristusena võidakse kohaldada vastava süüteo eest (
Antud juhul kohaldas menetleja juhtimisõiguse äravõtmist formaalselt lisakaristusena. Samas arvestades sanktsioonide raskust (põhikaristuse korral kuni 24 kuuni vs lisakaristusena 6 kuust kuni 12 kuuni) tuleb järeldada, et isikule kohaldatud karistus juhtimisõiguse äravõtmine pikkusega 6 kuud vastab tegelikult (so materiaalses mõttes) põhikaristuse liigile. Muuhulgas ei näe seadus
§-s 227 lg 4 märgitud põhikaristuse alam piiri ette, ehk põhikaristusena kohaldatavat juhtimisõiguse äravõtmist võib kohaldada tunduvalt väiksema pikkusega, kui seaduses märgitud lisakaristus ja antud juhul menetleja poolt kohaldatud. Seega on sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine pikkusega kuus kuud materiaalses mõttes põhikaristus. Vastavalt KarS §-ga 62 ühe süüteo eest võib kohaldada ühe põhikaristuse. Järelikult ei saanud menetleja kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist kuueks kuuks koos rahatrahviga. Juhtimisõiguse äravõtmine peab olema sellises olukorras tühistatud, kuna selle kohaldamine on vastuolus KarS §-ga 62. Väärteo lühikirjeldusest nähtavad asjaolud ei võimalda tegu kvalifitseerida
§-s 227 lg 4 järgi. Kaitsja pöörab tähelepanu ka järgnevale asjaolule. VTMS § 87 kohaselt määrab väärteoasja arutamise piirid väärteoprotokollis sisalduv teokirjeldus. Viimasega on seotud ka väärteoasja arutav kohus. Väärteomenetluses kannab väärteoprotokoll samasugust funktsiooni nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses. Seda ülesannet saab väärteoprotokoll täita vaid juhul, kui selles on kajastatud andmed, mille alusel on võimalik hinnata, kas süüteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused on täidetud. Väärteoprotokolli tuleb märkida kõik need faktilised asjaolud, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks. Vastasel juhul on rikutud VTMS § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse (vt 3-1-1-45-11, p 9). 4 Väärteoprotokollist nähtub, et rikkumine on fikseeritud 22 km-l. Tehtud pildist (tehtud suunaga Tallinna poolt, vt lisa 8) nähtub, et 22 km mõningate meetrite pärast on märk, millest algab lubatud kiirus on 110 km/tunnis. Kiiruse mõõtmise protokollist nähtub selgelt, et kiirus oli mõõdetud distantsilt 353,4 meetrit. Järelikult ei saa välistada väärteoprotokollis kajastatud kirjeldusest koosmõjus kiiruse mõõtmise protokollis kajastatud asjaoludega, et kiiruse mõõtmine toimus tegelikult alal, kus lubatud kiirus oli 110 km/tunnis. Viimane oluliselt kergendab isiku vastutust, teo kvalifikatsiooni ja sellega seoses ka isiku süüd. Lähtudes eeltoodust palun: 1. arutada asja kirjalikkus menetluses; 2. tühistada väärteomenetleja otsus antud väärteoasjas ja vähendada isikule mõistetavat karistust tühistades kohaldatud lisakaristust täielikult. Kohtuvälise menetleja esindaja kohtule saadetud kirjalik seisukoht Kohtuväline menetleja, tutvunud kaebusega ja väärteoasja materjalidega, asub seisukohale, et alused kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks ning karistuse kergendamiseks kaebuses toodud põhjendustel puuduvad. Kohtuväline menetleja ei nõustu kaitsja väitega, et väärteo lühikirjeldusest nähtuv ei võimalda tegu kvalifitseerida
Kohtuväline menetleja on seisukohal, et E.U-le väärteoprotokollis ja kohtuvälise menetleja otsuses esitatud väärteo lühikirjeldus ehk süüdistuse sisu võimaldab menetlusaluse isiku süüdi tunnistamist ja karistamist temale inkrimineeritud väärteos. Väärteoprotokollis fikseeritu määrab asjas tehtava lahendi piirid ning on samas ka isiku kaitseõiguse teostamisel keskse tähendusega. Seetõttu peab väärteoprotokolli põhiosa vastama seaduse nõuetele ning sisaldama piisavalt vajalikke andmeid selle kohta, et isik on toime pannud konkreetse väärteo ning tema suhtes tuleb kohaldada karistust. Ka Riigikohus on lahendis 3-1-1-29-06 asunud seisukohale, et E.U-le kohtuvälise menetleja poolt koostatud väärteoprotokollil on kajastatud plangi raames piisava ulatusega kõik väärteoprotokolli põhiosas kajastamisele kuuluvad asjaolud st. menetluslikult on võimalik tuvastada isiku teo koosseisupärasus, õigusvastasus ja süü. E.U on realiseerinud talle süüks arvatud väärteo objektiivse koosseisu tunnused. KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. KarS § 16 lg 3 sätestatu kohaselt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda.
lg 4 järgi kvalifitseeritav väärtegu on käesolevas väärteoasjas kogutud süüstavatest tõenditest tulenevalt E.U poolt toime pandud otsese tahtlusega. KarS § 2 lg-st 2 tulenevalt karistatakse teo eest, kui see vastab süütekoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. KarS § 56 esimese lause kohaselt on karistamise aluseks isiku süü.
lg 4 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni 24 kuuni.
lg 5 p 3 sätestab, et kohus või kohtuväline menetleja võib kohaldada käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 6 kuust kuni 12 kuuni. KarS § 47 lg 1 sätestab, et kohus või kohtuväline menetleja võib karistusena kohaldada rahatrahvi kolm kuni 300 trahviühikut, kusjuures rahatrahvi baassumma on 4 eurot.
lg 1 tulenevalt on juhtimisõiguse äravõtmine käesoleva seaduse või selle alusel antud õigusakti nõuete rikkumisega seotud süüteo eest kohtu poolt mõistetud või kohtuvälise menetleja poolt määratud põhi- või lisakaristus, mille sisuks on keeld juhtida sõidukit. KarS § 62 sätestab, et ühe süüteo eest võib kohaldada ühe põhikaristuse ja ühe või mitu lisakaristust. Nagu põhikaristus, nii mõistetakse ka lisakaristus KarS §-s 56 ettenähtud alustest lähtudes. Süüdimõistmise korral kuulub süüdlane reeglina karistamisele (kui ei ole alust tema karistusest vabastamiseks), seega tuleb talle mõista põhikaristus. Lisakaristus mõistetakse juhul, kui see on vajalik karistuse mõne 5 konkreetse eesmärgi saavutamiseks, seega kas eri- või üldpreventiivsetel kaalutlustel. Kohtuväline menetleja on E.U
800 eurot ja lisakaristusena
lg 5 p 3 alusel võtnud mootorsõiduki juhtimisõiguse ära 6 kuuks, millised on vastavalt üle sanktsiooni keskmise-ja alammääras karistused. Maanteeametile esitatud päringu vastusest selgub, et 22.09.2016 kell 05:41 Tallinn - Narva mnt 22. km-1 teisel sõidusuunal (Narva - Tallinn) oli kehtestatud piirkiiruseks 90 km/h.
lg 5 p 3 sätestatu kohaselt juht ei tohi sõita kiiremini liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest, seejuures ei sisalda antud seadus erandeid, mis võimaldaksid sätestatud nõuetest kõrvale kalduda. Vastavalt
Karistusregistri väljatrükilt nähtub, et menetlusalusel isikul oli käesolevat väärtegu toime pannes kehtiv väärteokaristus
Kohtuväline menetleja peab oluliseks juhtida kohtu tähelepanu asjaolule, et E.U juhtides mootorsõidukit teel 90 km/h alas kiirusega 162 +/-5 km/h näitab ilmselgelt isiku suhtumist liiklusreeglitesse ja õiguskorda. Niivõrd suures ulatuses (67 km/h) ületav juht on suureks ohuks nii iseendale kui ka teistele liiklejatele. Sellise kiirusega liigeldes ei ole juhil võimalik õigeaegselt ja ohutult reageerida ootamatult tekkivatele olukordadele. Menetlusaluse isiku korduv liiklusreeglite rikkumine näitab isiku ükskõikset ja üleolevat suhtumist nii iseendasse, võimalikku saabuvasse tagajärge, kui ka kaasliiklejatesse. Käesoleva väärteo eest karistuse määramisel on kohtuväline menetleja arvestanud karistust kergendava asjaoluna kahetsusega, karistust raskendavaid asjaolusid tuvastatud ei ole. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et arvestades käesoleva väärteo toimepandud rikkumise raskust on E.U-le kohtuvälise menetleja poolt määratud põhi- ja lisakaristus proportsionaalsed süü suurusega. Kuivõrd E.U oli käesoleva väärteo toimepanemise hetkel kehtiv väärteokaristus oleks kaebaja pidanud olema eriti hoolas, et liiklusreeglite vastu enam mitte eksida. Kohtuvälise menetleja hinnangul ei ole vaid 2 kuud varem toime pandud rikkumise eest määratud rahatrahv pannud kaebajat soovitud järeldusi tegema, sest ta jätkab ohtlike liiklusseaduse nõuete rikkumist. Kohtuväline menetleja on menetlusalusele isikule E.U-le ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast suurema rahatrahvi ja lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks s.o. sanktsiooni alammääras kohaldamisega arvestanud karistuse määramise üld- ja eripreventiivseid eesmärke ning võimalust teda just sellise karistuse kaudu mõjutada liikluses seaduskuulekalt käituma. Lähtudes eelpool toodust palun, jätta kaebus rahuldamata. Maakohtu seisukoht kirjaliku menetluse võimalikkuse ja süüteokoosseisu osas: Menetlusaluse isiku kaitsja on kaebuses märkinud, et menetlusalune isik kohtuistungist osa võtta ei soovi. Seetõttu leiab kohus, et kuivõrd menetluse pooled ei ole soovinud kohtuistungist osa võtta, lahendatakse kaebus kirjalikus menetluses. Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebuse, kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukoha ja kohtule edastatud väärteotoimikuga, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused. V™S § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada 6 väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Väärteotoimikus asuva kiirusemõõturi kasutamise protokollist nähtub, et kaebuse esitaja E.U juhitud sõiduki Volvo XC70 reg.märk xxxx sõidukiiruse mõõtmiseks kasutati 22.09.2016 kella 05:41 paiku mõõteseadet TraffiPatrol XR nr 507-207/11238, mõõtekaugus oli 353,4 m. Kiirusemõõturi kasutamise protokolli kohaselt oli menetlusaluse isiku juhitud sõiduki sõidukiiruseks 162 km/h asulavälisel teel, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli liikluskorraldusvahendite kohaselt 90 km/h. Ka maanteeameti vastusest teabenõudele, nähtub, et Tallinn-Narva mnt 22 km-l suunaga Tallinna poole lõigul km 23,8 kuni 21,9 kehtis 22.09.2016 piirkiirus 90 km/h. Samuti nähtub kiirusemõõturi kasutamise protokollist, et kiirust mõõdeti politseile lähenevalt mootorsõidukilt pärisuunalisel teel. Seega, kui politsei seisis Tallinn-Narva mnt 22 km-l ja lähenev auto oli mõõtmise hetkel mõõtjast 353,4 m kaugusel Narva suunas, siis selles punktis oli suurimaks lubatud sõidukiiruseks 90 km/h. Asjaolu, et menetlusaluse isiku juhitud sõiduk lähenes liikluskorraldusvahendile, millel oli märgitud lubatud suurimaks sõidukiiruseks 110 km/h, ei tähenda seda, et kui juhi nägemisulatuses on suuremat kiirust lubav liikluskorraldusvahend, võiks asuda lubatud suurimat sõidukiirust ületama. Liikluskorralduse muudatus hakkab üldjuhul kehtima liikluskorraldusvahendi tagant, mitte siis kui juht liikluskorraldusvahendit eemalt märkab. Kaebusele lisatud fotol nähtaval liikluskorraldusvahendil ei ole lisatahvlit, mis viitaks sellele, et suurim lubatud sõidukiirus 110 kehtib ka enne liikluskorraldusvahendit. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 5 km/h menetlusaluse isiku kasuks, mistõttu oli lõplikuks mõõtetulemuseks 157 km/h ja lubatud sõidukiiruse ületamise määraks oli seega mitte vähem kui 67 km/h. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmine on tõendatud V™S § 31 lg 1 1 sätestatud ja tõendina hinnatava kiirusemõõturi kasutamise protokolliga. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise ja selle toimingu protokolliga on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud
Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3), mida on ta ka ise tunnistanud. Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas juhile lubatud suurimat sõidukiirust (90 km/h) mitte vähem kui 67 km/h, siis rikkus menetlusalune isik
lg 1 p 1 nõudeid ja tegemist on väärteoga
Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik V™S § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis V™S § 10 lg 3 1 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Menetlusalust isikut karistati
lg-s 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, s.o 800 eurot ja
lg 5 p 3 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks.
lg 4 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 60 kilomeetri tunnis rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 24 kuuni ning
lg 5 p 3 kohaselt võib kohaldada ka lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist 6 kuust kuni 12 kuuni. Seega järeldub, et kohtuvälise 7 menetleja määratud põhikaristus on määratud ettenähtud sanktsiooni 2/3 ulatuses ja lisakaristus on määratud ettenähtud sanktsiooni miinimummääras. Seega kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega (p 7) ja puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks V™S § 30 alustel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 133 p 9 mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10). Arvestades süüteo asjaolusid, s.h seda, et kiiruse ületamine mitte vähem kui 67 km/h ei saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamata ja menetlusaluse isiku ütlusi, et ta ületas suurimat lubatud kiirust kuna kiirustas lennujaama naisele passi viima, siis leiab kohus, et antud süütegu pandi toime teadlikult ja tahtlikult, st eesmärgipäraselt, seega on tegemist kavatsetult toimepandud süüteoga. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust (90 km/h) mitte vähem kui 67 km/h võrra, millega rikkus
lg 1 p 1 nõudeid ja pani toime
Karistuse määramine Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja karistuse määraga ning põhjendab seda järgnevalt. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seadusandja on
lg 4 ette nähtud väärteo toimepanemise eest ette näinud karistuseks rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni 24 kuuks.
lg 5 p 3 alusel võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kuuest kuni kaheteistkümne kuuni. Käesoleval juhul võib lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü
See omakorda tähendab, et karistuse määra valikul tuleks lähtuda ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast, kuivõrd kehtiva kohtupraktika kohaselt võetakse karistuse mõistmisel lähtepunktiks vastava seadustiku (käesoleval juhul liiklusseaduse) sanktsiooni keskmine määr, mille järgselt tuvastatakse menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Samas ei saa arvestamata jätta asjaolu, et isiku süü on suurem kui seda oleks olnud
lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemisel, millise süüteo eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 200 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni kaheteistkümne kuuni. Võrreldes süütegude raskusastmeid ja nende eest mõistetavaid karistusi, leiab kohus, et
lg 4 ettenähtud väärtegu toime pannes on süüdlase süü suurem kui
lg 3 ettenähtud väärtegu toime pannes ning seetõttu peaks ka
lg 4 ettenähtud väärteo eest mõistetav karistus üldjuhul ületama
Antud juhul ei ole kohtuväline menetleja pidanud seda aga vajalikuks ning arvesse võtnud kergendava asjaolu, s.o kahetsuse olemasolu, määranud karistuse, mis ei ületa vähemohtliku väärteo (
Samas, arvestades asjaolu, et menetlusalusel isikul oli väärteo toimepanemise ajal kehtiv karistus kaks kuud varem toime pandud liiklusalase väärteo toimepanemise eest, olnuks ka rangema põhikaristuse kohaldamine põhjendatud. 8 Lisakaristuse määramisse puutuvalt viitab kohus Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-122-13, mille kohaselt tuleb lisakaristust nagu põhikaristustki mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega on ka lisakaristuse kohaldamise alused samasugused nagu põhikaristuse määramisel. Kaebuses on viidatud muuhulgas ka sellele, et lisakaristuse kohaldamine on vastuolus KarS §ga 62, kuna
lg 4 märgitud põhikaristuse alampiir (0 kuni 24 kuud) on tunduvalt väiksem kui
Kohus juhib siinkohal tähelepanu Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-75-16, kus on analoogses olukorras (s.t karistustel on erinevad alammäärad) muuhulgas leitud, et Samuti on samas riigikohtu lahendis leitud, et lisakaristuse määramine alla sanktsiooni alammäära ei ole põhjendatav ei teos vahetu ohu puudumise ega võimaliku töökaotuse ega elukvaliteedi halvenemisega. Seega on kaebuses toodud põhjendused lisakaristuse tühistamise kohta vastuolus kehtiva riigikohtu praktikaga. Puutuvalt kaebuses esitatud väidetesse, milles on leitud, et lisakaristuse kohaldamine on vastuolus KarS § 62 sätestatuga, leiab kohus, et kaebuse arutelu sellel teemal on nii kehtiva seaduse kui ka omaks võetud kohtupraktika tõttu ainetu ning põhi- ja lisakaristuste liikide võrdlemine ja võrdsustamine ei saa kuidagi kohut veenda selles, et KarS § 62 sätted peaksid välistama lisakaristuse kohaldamise nii selles väärteoasjas kui ka kõikides teistes väärteoasjades tulevikus. Kohus ei saa kaebemenetluses asuda väljuma kehtiva seaduse piiridest ega ka kehtivat seadust muuta või kohaldamata jätta. Kohus peab vajalikuks viidata kohtupraktikale, mille kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Seejuures peab kohus vajalikuks rõhutada, et kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Väärteoasjas leiduvas karistusregistri andmebaasi väljatrükist nähtuvalt menetlusalusel isikul kehtivaid samalaadseid väärteokaristusi ei ole. Samas on menetlusalusele isikule määratud 20.07.2016 trahv foori keelava tule ajal ristmikule või jalakäijate ülekäigurajale sõitmise eest, mis samuti iseloomustab menetlusalust isikut, ja näitab tema varasemat mitteõiguskuulekat käitumist liikluses. Kohus juhib siinkohal tähelepanu asjaolule, et juba seadusandja on ette näinud lisakaristuse kohaldamise ka esmakordsete rikkujate suhtes ja pidanud antud väärteo (ka esmakordset) toimepanemist juba iseenesest niivõrd ohtlikuks, et on selle eest ette näinud lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise 6 kuust kuni 12 kuuni. Seega kohus leiab, et kuigi menetlusalust isikut ei ole varem karistatud samalaadse liiklusalase rikkumise eest, siis antud juhul on tuvastatud nii piirmäära oluline ületamine (67 km/h asulavälise teel), kui ka hoolimatu suhtumine oma teosse. Käesoleval juhul kiirustas kaebuse esitaja menetluses esitatud versiooni kohaselt lennujaama naisele passi viima, seades 9 seejuures ohtu peale iseenda ka kõik teised liiklejad, kes temaga samal teelõigul liiklesid. Taoline käitumine ei näita mitte ainult hoolimatut suhtumist liiklusnõuetesse ja piirangutesse, vaid ka kõikidesse teistesse liiklejatesse ja nende ohutusse. Kaebuse esitaja seadis esikohale naise lennukile jõudmise, mille kohta aga ühtegi tõendit kohtule esitatud ei ole, s.t tegelikkuses see versioon kinnitust leidnud ei ole. Taolisel viisil lubatud suurimat sõidukiirust ületades tekitas kaebuse esitaja ohuolukorra, mille edasine areng temast sõltumata asjaoludel oleks võinud väljuda tema kontrolli alt ja ta ei oleks pruukinud kunagi sihtkohta jõuda nagu ka teised tema käitumisest sellesse olukorda kaasatud kaasliiklejad. Karistuse määramisel tuleb lisaks lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes ei täida liikluskorda tagavaid õigusnorme korrektselt. Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt eiras kaebuse esitaja teadlikult liiklusnõudeid. Kohtule esitatud väide, et oli varajane aeg ja teisi liiklejaid ei olnud palju, ei oma tähtsust, sest kiirusepiirang kehtib kõigile ühetaoliselt sõltumata kellaajast või liikluse tihedusest. Väärteoasjast ei nähtu, samuti ei ole ka kaebuses viidatud sellele, et liikluskorraldusvahendil oleks olnud lisatahvlit, mis lubaks 90 km/h sõidukiirust ületada teatud kellaajal või teatud liiklustiheduse korral. Samuti ei tee liiklusseadus erandeid kiirusepiirangu ületamiseks seoses abikaasa lennukile jõudmisega õige passiga. Suurim lubatud piirkiirus kehtib ühetaoliselt iga juhi jaoks ja liiklusseadus ei tee erandeid lubatud sõidukiiruse suuruse kohta seoses vajadusega viia abikaasale lennujaama tema pass. Kuigi kaebuses väidetakse, et tegemist on erakorralise situatsiooniga, leiab kohus, et ei liiklusseadus ega karistusseadustik taolist situatsiooni süüd välistava või karistust kergendava asjaoluna ei tunne. Seega nimetatud asjaolu ei ole süüteo õigusvastasust välistavaks asjaoluks. Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu, leiab kohus, et kohtuväline menetleja on põhjendatult asunud seisukohale, et ka õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt pelgalt rahaline mõjutamine kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt ja teiste ohustamist vältivalt käituma ei sunni ja kaebuse esitaja suhtes tuleb kohaldada ka lisakaristust, mille tulemusena ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust. Neil asjaoludel on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt lisakaristuse kohaldamine mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise näol on peale süü suuruse põhjendatud ka eri- ja üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtudes. Kaebusest nähtub, et menetlusalune isik vajab juhtimisõigust tööl käimiseks, kuna elab linnast väljas ja töökoht asub Väike-Maarjas. Kohus peab vajalikuks märkida, et kaebuse esitaja ei ole kaebusele lisanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks tema töötamist sellisel töökohal. Kaebusele on lisatud vaid äriregistri väljavõte OÜ Xxxx. aadressi kohta, mis aga kuidagi ei tõenda menetlusaluse isiku töötamist selles OÜ-s. Samas on esitatud erinevaid ühistranspordi liikumise graafikuid, mis tõendab seda, et menetlusaluse isiku kodust on võimalik ühistranspordiga nimetatud äriühingu asupaika jõuda, kuid selleks kulub paar tundi. Kohus leiab, et kaugel tööl käimise põhjendusel juhtimisõiguse säilitamise õigus ei tulene seadusest ja sellisel alusel kohtuvälise menetleja otsuse tühistamine näitaks ka ebavõrdset kohtlemist, sest sellisel juhul saaks juhtimisõiguse ära võtta ainult nendelt isikutelt, kes kas ei tööta kaugel või töötavad sama asula piires ja kaugel tööl käivate isikute suhtes lisakaristust kohaldada kunagi ei saakski. Kohus leiab, et isegi kui eelmärgitud väidet menetlusaluse isiku töötamise ja selle töökoha asukoha kohta oleks tõendatud, siis arvatavasti oleks juhtimisõiguse olemasolu hõlbustavaks asjaoluks tööl käimiseks ja see põhjendus oleks ehk inimlikust aspektist arusaadav, kuid see põhjendus ei ole aluseks lisakaristuse kohaldamata jätmiseks. Kohus peab siinkohal vajalikuks viidata varasemale kohtupraktikale, mille kohaselt ka töökoha kaotamise võimalus ei ole iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistav asjaolu. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (3-1-1-26-10). Antud juhul menetlusalune isik ei ole esitanud ühtegi tõendit liikumispuude olemasolu kohta. Samuti oli menetlusalune isik teadlik sellest, et 10 talle on juhtimisõigus tööl käimiseks vajalik. Juhtimisõiguse saanud isikuna pidi ta teadma ka seda, et lubatud sõidukiiruse ületamine on karistatav ning sellisele teole võivad järgneda nii rahatrahv või juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi- või lisakaristusena, kui ka sellest tingitud ebamugavused edasise elu korraldamisel. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ning senine mugav elulaad säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud väärteo toimepanemisest. Sellest tulenevalt leiab kohus, et väärteoasjas tuvastatud isiku süü suurus, samuti eri- ja üldpreventiivsed eesmärgid on küllaldased lisakaristuse kohaldamiseks ning lisakaristuse kohaldamise vajalikkust toetab ka ülaltoodud kohtupraktika seisukoht. Samuti juhib kohus tähelepanu asjaolule, et menetlusaluse isiku kaebus kannab endas ainsat eesmärki kergendada oma olukorda. Kuna kohtuvälises menetluses ei õnnestunud juhtimisõiguse äravõtmist vältida, siis püütakse kohtule esitatud kaebuses seda saavutada kaebemenetluses. Seejuures taotletakse kaebuses lisakaristuse tühistamist. Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et menetlusalusele isikule on lisakaristus määratud juba ettenähtud sanktsiooni miinimummääras, seega ei saaks ei kohus ega kohtuväline menetleja määrata enam väiksemat lisakaristust. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 11
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.