, § 57 lg 1 p 3, V™S § 120 lg 1; § 132 p 2; § 133; § 134; § 135, kohus otsustas: V.N-i kaebus rahuldada osaliselt PPA Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse 27.02.2017.a. üldmenetluse otsus väärteoasjas nr. 2317, 17,000988 tühistada ja teha uus otsus. Mõista V.N süüdi liiklusseaduse § 201 lg.2 järgi ja karistada rahatrahviga 140 trahviühikut s.o.560 eurot (viissada kuuskümmend eurot) s.o. kergendada karistust. Määratud rahatrahv 560 eurot tuleb tasuda
alusel ositi 7(seitsme) kuu jooksul, igas kuus 1 kuulub tasumisele vähemalt 80 eurot , kohtuotsuse jõustumisest arvates Rahandusministeeriumi arvele nr EE 89 1010 2200 3479 6011 SEB pangas, nr EE93 2200 2210 2377 8606 Swedbankis, nr EE 40 3300 3334 1611 0002 Danske Bankis või nr EE 701 7000 1700 1577 198 №rdea pangas. Kohustuslik on märkida viitenumber 10220175030979. Kohtuotsus pööratakse täitmisele, kui päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav, on möödunud edasikaebamise tähtaeg ja menetlusalune isik ei ole rahatrahvi tasunud või kui menetlusalune isik või tema kaitsja ei ole otsuse peale kaebust esitanud. Edasikaebamise kord. Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 päeva jooksul kohtuotsuse kättesaamisele järgnevast päevast arvates ja esitama kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Asjaolud 05.02.2017.a. koostas Põhja prefektuuri Lääne-Harju PJ patrullpolitseinik Diana Vatter väärteoprotokolli selle kohta, et V.N05.02.2017.a. kell 14.05 Tallinnas Koskla tn.2b juures juhtis mootorsõidukit, omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust, kui juhtimisõigus on karistusena ära võetud 18.10.2016.a. kuni 17.04.2017.a. Rikkus LS § 90 lg.1 p.1 sätteid. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse 27.02.2017.a. üldmenetluse otsuse alusel väärteoasjas nr. 2317, 17,000988 määrati V.N-ileLiiklusseaduse § 201 lg.2 alusel rahatrahv 200 trahviühikut s.o. 800 eurot. Kaebuse sisu V.N esitas oma kaitsja Artjom Morozovi kaudu kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse karistuse ranguse tõttu. Kaebuse esitaja ei nõustu kohtuvälise menetleja otsusega ,kuna mõistetav karistus peab sõltuma süü suurusest (Riigikohtu otsus 3-1-1-116-09) ning kaebaja on arvamusel, et oli võimalik määrata leebem karistuse määr. Menetleja võib väärteomenetluse lõpetada V™S § 30 lg 1 p 1 alusel, kui menetlusaluse isiku süü ei ole suur ja väärteomenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi. Avaldaja leiab, et tema süü ei olnud suur, menetlusalune isik ei juhtinud sõidukit alkoholijoobes või kiirust ületades. Menetlusaluse isiku poolt toimepandud teoga ei ole kellelegi tekitatud varalist kahju või tervisekahjustusi. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas märkinud, et süülise väärteo toimepanek ei too endaga kaasa vältimatut vajadust isiku karistamiseks (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-120-13 ja nr 3-1-1-11-14). Kuigi väärteomenetluse seadustik ei anna menetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamise kriteeriume, siis tuleb lähtuda kriminaalmenetlusõigusest, pidades eeskätt silmas kriminaalmenetluse seadustiku §-s 202 sätestatut. Tulenevalt eeltoodust on vajalik vastata küsimusele, kas menetlusaluse isiku süü on suur ja kas avalik menetlushuvi nõuab asja menetlemist. Mõlema kriteeriumi puhul on tegemist määratlemata õigusmõistetega, mille sisustamine jääb kohtu kaalutlusõiguse piiridesse (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-9-07). KrMS §-s 202 kriminaalasja menetlejale antud õigus lõpetada menetlus otstarbekuse tõttu on käsitatav kaalutlusõigusena, mille eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomiale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada karistuse kohaldamine juhtudel, mil see ei oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mõõdukas (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-46-12). Avaldaja soovib avaldada, et kahetseb juhtunut, tunneb sügavat häbi ja on mõistnud täielikult oma rikkumise riske ning võimalikke õiguslikke tagajärgi. Avaldaja 2 kinnitab, et ta on kogenenud juht ja ta tunneb liiklusseadust (liikluseeskirju) juhtimisõigust omavale isikule eeldatava täpsusega ja peab igati lugu liiklusohutusest ning alati oli seaduskuulekas juht enne erandliku üksikjuhtumi 2016 a, mille tagajärjel temalt võeti juhtimisõigust pooleks aastaks ära. Menetlusaluse isiku suhtes kohaldatud karistus on põhjendamatult koormav. Kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus on proportsionaalselt arvestades 2/3 antud väärteo eest kohaldatava põhikaristuse maksimummäärast. Väärteo eest karistuse määramisel tuleb arvesse võtta kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Antud juhul on esinenud kergendavad asjaolud. Juba nende puudumisel tuleb aga lähtuda sanktsiooni keskmisest määrast. Kuna kohtuväline menetleja on tuvastanud kergendava asjaolu, kuid mitte raskendavaid asjaolusid, siis oleks avaldaja suhtes kohaldatud põhikaristus pidanud jääma alla sanktsiooni keskmist määra (max 150 trahviühikut). Kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on seega ülemäära raske. Pidades silmas rikkumise raskust ning tuginedes kehtiva õiguse järgi kohaldatavatele karistamise üldpõhimõtetele, on avaldaja seisukohal, et talle määratud karistus on ülemääraselt suur ning sellise karistuse määramine temale inkrimineeritava teo eest ei ole kooskõlas senise õiguspraktikaga. Kaebaja arvamusel antud asjas isiku karistusõiguslik mõjutamine ei ole vältimatult vajalik. Karistuse eripreventiivseks eesmärgiks on isiku mõjutamine hoiduda edaspidi uute süütegude toimepanemisest.
See tähendab, et karistuse mõistmisel tuleb anda hinnang toimepandud õigusriik-kumise raskusele ja selle taunitavusele. Kaebaja seletab, et väärteo toimepanemine oli põhjendatud tema elukaaslase terviseseisundiga. Süüteo toimepanemise ajal avaldaja naine oli raseduse 26-1 nädalal (Lisad 1 ja 2). Antud raseduse tähtajal naise liikumine oli raskendatud, kuid samuti oli tal tihti peapööritustunne madala vererõhu tõttu. Liiklusrikkumise toimepanemise päeval oli avaldaja oma tuttavaga koos linnas, mille ajal teatas naine, et ta hakkas ennast halvasti tundma ning palus kaebajal koju tulla. Just sellest tulenevalt ehk hoolitsemisest oma elukaaslase pärast, ta istus sõiduki rooli juhtimisõiguse omamata. Avaldaja saab aru, et oli võimalik kasutada alternatiivseid meetmeid nagu keelitada oma tuttava rooli istuda kuid viimane pidi kiirustama tööle, samuti oli võimalik taksot kutsuda, kuid kaebaja kehva materiaalse seisundi tõttu oli see välistatud, samuti oli võimalik kasutada ühistransporti, aga see oleks liiga aega võttev protsess. Kaebaja juhib kohtu tähelepanu sellele, et hetkel kaebaja on raskes majanduslikus seisundis, tal puudub sissetulek ning käesoleval ajal on ta töötuna arvele võetud (kliendi nr. 378888). Olukorra parandamiseks ja materiaalsest lõksust pääsemiseks avaldaja käib pidevalt töötukassa konsultandi juures võimalike sissetuleku allikate leidmiseks (Lisa 4). Veel üks asjaolu, mis raskendab V.N suure trahvi maksmist on väikse (üheaastase) lapse olemasolu (lisa 5), kelle ülalpidamiseks ja toitmiseks avaldaja peab otsima leiva teenimise varianti. Eelöeldust lähtudes kaebaja märgib, et karistuse määr sellises ulatuses, milles kohtuväline menetleja seda rakendab,raskendab olulisel määral avaldaja eluolu. Kokkuvõtvalt avaldaja palub kohtu lõpetada väärteomenetlus otstarbekuse kaalutlusel vastavalt V™S § 30 lg 1 p 1.Kui kohus leiab, et menetlusaluse isiku käitumises puuduvad alused väärteo lõpetamiseks otstarbekuse kaalutlusel, siis menetlusalune isik alternatiivselt taotleb karistuse vähendamist ja karistuse ositi tasumise võimaldamist vastavalt
Kaebuse esitaja taotleb asja lahendamist kirjalikus menetluses. Kohtuvälise menetleja seisukoht. Kohtuväline menetleja nõustus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Menetleja esitas kohtule väärteoasja originaalmaterjalid ning omapoolse kirjaliku seisukoha. Kohtuväline menetleja tutvunud V.N-i kaebusega ja väärteoasja materjalidega asub seisukohale, et alused kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks ning menetluse lõpetamiseks otstarbekuse kaalutlusel V™S § 30 lg 1 p 1 alusel kaebuses toodud põhjendustel puuduvad. Seonduvalt kaitsja taotlusega lõpetada väärteomenetlus oportuniteediga, selgitas kohtuväline menetleja, et kuna väärteomenetluse seadustik iseseisvaid väärteo otstarbekuse kaalutlusel lõpetamise aluseid ei anna ja alused on tuletatavad KrMS §-st 202, siis tuleb märkida, et otstarbekuse 3 tõttu menetluse lõpetamise eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomiale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada karistuse kohaldamine juhtudel, mil see oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mittemõõdukas. Hinnates kitsalt teo tehiolusid ja V.N-i süü suurust, leiab kohtuväline menetleja, et alused kaaluda menetluse lõpetamist otstarbekuse kaalutlusel puuduvad. Samuti ei saa jätta kõrvale ega eirata karistusregistri väljavõttel kajastuvat, mille kohaselt on V.N karistatud enamohtliku liiklusalase väärteo toimepanemiste eest. Käesoleva väärteoasja süüteo on menetlusalune isik toime pannud just eirates kohtuvälise menetleja poolt 28.06.2016.a otsusega mõistetud lisakaristust - keeldu juhtida mootorsõidukit. Selliste andmete esinemisel ei pea kohtuväline menetleja võimalikuks ega põhjendatuks menetluse lõpetamist otstarbekuse kaalutlusel. Käesoleval juhul vastab kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus isiku süü suurusele. Menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollil on isik avaldanud kahetsust, millega kohtuväline menetleja on, kui karistust kergendava asjaoluga arvestanud. Karistust raskendavate asjaolude esinemist kohtuväline menetleja ei tuvastanud. Arvestades menetlusaluse isiku süü suurust ja tema ükskõikset ning üleolevat suhtumist liiklusreeglitesse ja võimalikku saabuvasse tagajärge, ei saa kaebuses avaldatud täiendava kahetsuse, kui kergendava asjaolu olemasolu tingida kohtuvälise menetleja otsuse tühistamise. Liiklusalaseid väärtegusid jätkuvalt toime panevale isikule järjest kergemate karistuste mõistmine ei kaitse õiguskorra huvisid ega mõjuta süüdlast hoiduma õigusrikkumiste toimepanemisest (vt Riigikohtulahend asjas nr 3-1-1-58-13 p 10).
Kohtuväline menetleja arvestab, et menetlusaluse isiku näol ei ole tegemist isikuga, kes oma vanuse või vaimse tervise tõttu ei oleks tajunud toimepandud teo õigusvastasust. LS § 201 lg 2 sanktsiooni keskmist määra ületav rahatrahv omab menetlusaluse isiku suhtes kasvatavat mõju positiivse eripreventsiooni tähenduses. Lisaks eripreventiivsetele eesmärkidele tuleb arvestada ka üldpreventiivsete eesmärkidega – õiguskorra kaitsmise huvidega, mille eesmärk on avaldada õiglase karistusega mõju, mis kinnitab kaasliiklejates usku normikehtivusse ja usaldust õiguskorra vastu. Mootorsõiduk on kõrgendatud ohu allikas, mistõttu selle juhtimine nõuab mootorsõiduki juhilt erilist hoolsust ja vastutustunnet liiklusohutust tagavate reeglite järgimisel. Mootorsõiduki juhi hoolimatus liiklusseaduse täitmise suhtes võib varem või hiljem viia traagiliste tagajärgedeni nii juhi enda kui ka kaasliiklejate suhtes. Seetõttu on ka avalikkuse taluvuspiir põhjendatult madal liiklusreegleid korduvalt eiravate mootorsõiduki juhtide suhtes ning taolistele isikutele mõistetud karistusel on laiem tähendus, kui ainult konkreetse süüdlase teole riikliku hukkamõistu avaldamine. Lähtudes eelpool toodust palub kohtuväline menetleja jätta kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Kohtuotsuse põhjendused Väärteomenetluse seadustiku (V™S) § 120 lg 1 kohaselt võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi käesoleva seadustiku § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Käesoleval juhul on nii menetlusalune isik kui kohtuväline menetleja nõustunud asja lahendamisega kirjalikus menetluses. V™S § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kohtuvälise menetleja poolt esitatud seisukohtadega ja väärteoasja materjalidega, asub seisukohale, et V.N-i kaebus tuleb osaliselt rahuldada. Kohus leiab, et väärteomenetluses kogutud tõenditega on kinnitust leidnud, et V.N juhtis 05.02.2017.a. kell 14.05 Tallinnas Koskla tn.2b juures mootorsõidukit, omamata vastava kategooria 4 mootorsõiduki juhtimise õigust, kui juhtimisõigus on karistusena ära võetud 18.10.2016.a. kuni 17.04.2017.a. Rikkus LS § 90 lg.1 p.1 sätteid. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse 27.02.2017.a. üldmenetluse otsuse alusel väärteoasjas nr. 2317, 17,000988 määrati V.N-ileLiiklusseaduse § 201 lg.2 alusel rahatrahv 200 trahviühikut s.o. 800 eurot. V.N-i väärtegu on tõendamist leidnud: abipolitseinik Mihkel Kask tunnistajana antud ütlustega, millest nähtub, et M .Kask täitis koos patrullpolitseinik D.Vatteriga tööülesandeid 5.02.2017.a. ning peatasid kell 14.05 Tallinnas Koskla tn. 2b maja juures mootorsõiduki Mercedes-Benz, reg. märgiga xxxx. Palusid sõidukit juhtinud isikult juhtimisõigust tõendavat dokumenti ning isik esitas EV juhiloa nr. XXXX , mis kuulus Xxxx ik xxxx. Võrreldes juhiloal olevat fotot auto roolis olnud isiku välimusega, tekkis kahtlus, et tegemist ei ole sama isikuga .Isik väitis, et on sama isik. Paluti isikul minna politseiautosse, kus selgus, et mootorsõidukit juhtinud isikuks oli V.N ik.xxx, kes esitas elamisloa. Kontrollimisel selgus, et isikul puudus mootorsõiduki juhtimise õigus, mis oli karistusena ära võetud. Sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse kohaselt on V.N sõiduki juhtimiselt kõrvaldatud LS § 91 lg.2 p.3 alusel ,kuna tal puudub vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus V.N on sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse 05.02.2017.a. kätte saanud ; Samuti on V.N ise menetlusaluse isikuna ülekuulamisel oma tegu tunnistanud ja selgitanud, mis põhjusel ta ilma juhtimisõigust omamata sõidukit juhtima asus. Väärteomaterjalide hulgas on ka 28.06.2016.a. otsus väärteoasjas nr. 2316,16,006190, mille alusel on ta saanud karistada LS § 227 lg.4 alusel rahatrahviga 200 trahviühikut s.o. 800 eurot ja lisakaristusena on võetud ära mootorsõiduki juhtimise õigus 6-ks kuuks. Eelnimetaud väärteootsus on jõustunud 18. oktoobril 2016.a Harju Maakohtu otsusega, millega jäeti V.N-i kaebus 28.06.2016.a. otsusele nr. 2316,16, 006190 rahuldamata ja väärteoasjas tehtud otsus muutmata . Kohus on uuritud tõendite kogumis hindamise tulemusena jõudnud järeldusele, et V.N-i poolt toime pandud väärtegu on tõendatud ning õigesti kvalifitseeritud. Kohus leiab, et puudub alus väärteoasjas menetluse lõpetamiseks otstarbekuse kaalutlustel. Kohus ei tuvastanud õigusvastasust, süüvõimet ega süüd välistavaid asjaolusid.
Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtu hinnangul menetlusalune isik oma süütegu tunnistab ja kahetseb, kuid vaatamata sellele püüab kõigi vahenditega hoopiski vabaneda vastutusest. Kuivõrd karistust kergendavaks asjaoluks on kohtuväline menetleja märkinud kahetsuse , raskendavad asjaolud puuduvad, siis leiab kohus, et võib menetlusaluse isiku karistust kergendada ja mõista karistuseks rahatrahv 140 trahviühikut ning anda võimaluse selle rahatrahvi ositi tasumiseks. Kohtu hinnangul ei ole kohtuvälise menetleja poolt määratud rahatrahv keskmisest määrast suuremana vastavuses süüga ja kaebaja isikuga , samas aga puudub alus otsuse tühistamiseks ja menetluse lõpetamiseks. . Kuivõrd kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus on seaduslik ja põhjendatud, siis puudub kohtul alus kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks. Väärteomenetluse seadustik iseseisvaid väärteo otstarbekuse kaalutlusel lõpetamise aluseid ei anna ja alused on tuletatavad KrMS §-st 202, siis kohus märgib, et otstarbekuse tõttu menetluse lõpetamise eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomiale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada karistuse kohaldamine juhtudel, mil see oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mittemõõdukas. Hinnates kitsalt teo tehiolusid ja V.N-i süü suurust, on kohus samal seisukohal kohtuvälise menetlejaga, et alused kaaluda menetluse lõpetamist otstarbekuse kaalutlusel puuduvad. Samuti ei saa jätta kõrvale asjaolu, et karistusregistri väljavõttest nähtuvalt on I. 5 V.N karistatud enamohtliku liiklusalase väärteo toimepanemiste eest. Käesoleva süüteo on menetlusalune isik toime pannud just eirates eelneva kohtuvälise menetleja otsusega mõistetud lisakaristust s.t. keeldu juhtida mootorsõidukit. Selliste andmete esinemisel ei ole võimalik ega põhjendatud menetluse lõpetamine otstarbekuse kaalutlusel. Arvestades menetlusaluse isiku süü suurust ja tema ükskõikset ning üleolevat suhtumist liiklusreeglitesse ja võimalikku saabuvasse tagajärge, ei saa kaebuses avaldatud täiendava kahetsuse, kui kergendava asjaolu olemasolu tingida kohtuvälise menetleja otsuse tühistamise, kuid väärteo eest mõistetud karistust rahatrahvi võib vähendada ja kohaldades
sätteid võib mõistetud karistus määrata tasumisele ositi.
Menetlusaluse isiku näol ei ole tegemist isikuga, kes oma vanuse või vaimse tervise tõttu ei oleks tajunud toimepandud teo õigusvastasust. Kohus leiab, et LS § 201 lg 2 sanktsiooni keskmisest määrast väiksem rahatrahv omab menetlusaluse isiku suhtes samuti kasvatavat mõju positiivse eripreventsiooni tähenduses. Lisaks eripreventiivsetele eesmärkidele tuleb arvestada ka üldpreventiivsete eesmärkidega – õiguskorra kaitsmise huvidega, mille eesmärk on avaldada õiglase karistusega mõju, mis kinnitab kaas-liiklejates usku normikehtivusse ja usaldust õiguskorra vastu. Mootorsõiduk on kõrgendatud ohu allikas, mistõttu selle juhtimine nõuab mootorsõiduki juhilt erilist hoolsust ja vastutustunnet liiklusohutust tagavate reeglite järgimisel. Mootorsõiduki juhi hoolimatus liiklusseaduse täitmise suhtes võib varem või hiljem viia traagiliste tagajärgedeni nii juhi enda kui ka kaasliiklejate suhtes. Seetõttu on ka avalikkuse taluvuspiir põhjendatult madal liiklusreegleid korduvalt eiravate mootorsõiduki juhtide suhtes ning taolistele isikutele mõistetud karistusel on laiem tähendus, kui ainult konkreetse süüdlase teole riikliku hukkamõistu avaldamine Kohus juhindub V™S § 120, § 132-135. /allkirjastatud digitaalselt/ Leili Raedla Kohtunik 6 7 8 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.