4-11-4455/3

Väärteoasi 4-11-4455 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. detsemberil 2011.a. Tallinn (Liivalaia kohtumaja) Kohtukoosseis Kohtunik Piret Liivo Vaidlustatud lahend Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse 21.10.2011.a. otsus väärteoasjas 2302,11,015238 G.H karistamises Liiklusseaduse § 227 lg.3 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 8-ks kuuks Kaebuse esitanud isik G.H, isikukood xxx, elukoht xxx. Menetluse liik Kirjalik menetlus LÕPPOSA Jätta Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse 21.10.2011.a. otsus väärteoasjas 2302,11,015238 G.H karistamises Liiklusseaduse § 227 lg.3 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 8-ks kuuks muutmata ja kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib edasi kaevata kassatsiooni korras Riigikohtule, teatades sellest seitsme päeva jooksul Harju Maakohtule arvates otsuse lõpposa kuulutamisest ning esitades advokaadi vahendusel kassatsioonkaebuse Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu kolmekümne päeva jooksul arvates otsuse tutvumiseks kättesaadavusest. Kohus juhindub Väärteomenetluse seadustiku § 111; §132 p.1; § 133-
2. VAIDLUSTATUD OTSUSE SISU Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse väärteomenetleja Hannes Küünarpuu 21.10.2011.a. väärteoasjas nr. 2302,11,015238 tehtud otsusega tuvastati et, G.H 29.09.2011 kella 17:08 TALLINN - NARVA, 55km juhtis mootorsõidukit asulavälisel teel sõidukiirusega 156+-5 km/h, millega ületas liikluskorraldusvahendiga suurimat lubatud sõidukiirust 110 km/h mitte vähem kui 41 km/h. Väärteo toimepanek on tõendatud väärteoasjas kogutud tõenditega. Menetlusalune isik esitas vastulause, mille selgitab teo toimepanemise põhjuseid Karistuse määramisel palub arvestada majanduslikult raske olukorraga ja palub juhtimise õiguse allesjäämist ning kahetseb. Karistust kergendavaks asjaoluks on kahetsus, raskendavad asjaolud puuduvad. Menetlusalune isik G.H rikkus seega Liiklusseaduse § 50 lg 5 p 3 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, milline on kvalifitseeritav Liiklusseaduse § 227 lg. 3 järgi. Võttes aluseks eeltoodut ja lähtudes KarS § 56 lõikest 1, määras kohtuväline menetleja G.H-le Liiklusseaduse § 227 lg. 3 alusel karistuseks – võtta ära G.H-lt mootorsõiduki juhtimisõigus 8 kuuks. KAEBUSE SISU G.H palub oma kaebuses korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse väärteomenetleja Hannes Küünarpuu otsuses väärteoasjas nr 2302,11,015238 LS § 227 lg 3 alusel määratud karistus - mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 8 (kaheksaks) kuuks vähendada 3 (kolme) kuuni. Taotlust põhjendab kaebaja asjaoludega, et selline karistus paneb teda raskesse majanduslikku olukorda, kuna töökohustuste täitmiseks on vajalik mootorsõiduki juhtimisõiguse olemasolu ning mootorsõiduki juhtimisõiguse peatamine nii pikaks ajaks toob kaasa töökohakaotuse. Kaebuse esitaja on kohtule teatanud nõusolekust kirjaliku menetlusega. KOHTUS TUVASTATUD ASJAOLUD JA KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED G.H poolt toime pandud väärtegu on tõendatud liiklusjärelevalve kiirusmõõtmeseadme kasutamise protokolliga, menetlusaluse isiku enda ning tunnistaja Peeter Juuro ütlustega. Liiklusjärelvalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokollist nähtub, et kaebaja ületas asulavälisel teel lubatud 110 km/h sõidukiirust mitte vähem, kui 41 km/h, sõites kiirusega 156 km/h+/-5 km/h. Liiklusseaduse § 227 lg 3, mille järgi kvalifitseeritakse LS § 50 lg 5 p 3 nõuete eiramine, näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 200 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kuni kaheteistkümne kuuni. Karistamise aluseks olev süüline käitumine LS § 50 lg 5 p 3 rikkumisel on tõendatud. Kohus ei tuvastanud süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Kohus leiab, et liiklusalaste väärtegude toimepanek on muutunud G.H elustiiliks, kohus juhib tähelepanu sellele, et G.H teades, et teda on korduvalt liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest karistatud, oleks pidanud seda enam jälgima oma liiklusalast käitumist. Arvestades eelnevat ja nähtuvalt karistusregistri teatiselt on kaebajat ajavahemikul 27.08.2006.a kuni 17.11.2011.a. liiklusalaste väärtegude eest karistatud
3. korral, antud ajavahemikul rikkumiste eest määratud karistused on kehtivad. Kohus leiab, et liiklusreeglite nõuete jätkuva rikkumisega väljendab kaebaja oma ükskõikset suhtumist kehtestatud liiklusalastesse käitumisnormidesse ja teistesse liiklejatesse. G.H peab tunnetama oma vastutust liikluses osalejana ning aru saama, mis on lubatud ja mis mitte. Rikkudes liikluseeskirju ning suhtudes liikluskorda hoolimatult ja vastutustundetult, seab kaebuse esitaja ohtu nii enda, kui kaasliiklejate elu, tervise ja vara. G.H-le varasemalt määratud rahatrahvid on osaliselt tasumata ja need ei ole mõjutanud isikut seaduskuulekalt käituma ning ta jätkab üha uute väärtegude toimepanemist. Kohus ühineb kohtuvälise menetleja seisukohaga, et rahatrahv kui karistusliik on liiklusalaste väärtegude 2 toimepanemise eest ennast ammendamas ja menetlusaluse isiku suhtes tuleb kohaldada teisi seaduses ettenähtud vahendeid, tekitamaks menetlusalusel isikul kohustust järgida liiklusreegleid ning sundida teda edaspidi hoiduma väärtegude toimepanemisest. Kohus on seisukohal, et kui isik peab normaalseks olukorda, kus ta liikluses osaledes ei pea jälgima sõiduki sõidukiirust ja liiklusmärke, siis on ta liikluses ohtlik, kuivõrd ta ei taju temast enesest tulenevat ohtu. Selline isik tuleb mootorsõiduki juhtimiselt kõrvaldada, et tagada teistele liiklejatele ohutus vähemalt seniks ajaks, kui menetlusalune isik ise aktiivselt mootorsõiduki juhina liikluses ei osale. Lisaks eelpool toodule on kohus karistuse määramisel arvestanud ka õiguskorrakaitsmise huvisid, mille alla kuulub ka liikluskord. Liikluses on suurimaks ohuallikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kui ka juhi kohustuste täitmist. Seejuures on mootorsõidukijuhil kohustus sõitmise ajal jälgida sõidukiirust, seda ka siis, kui kiirendatakse. Seetõttu on oluliseks karistuse raskuse puhul ka õiguskorrakaitsmise huvid, mida saab tagada üksnes siis, kui teistele ohtlikuks muutunud liiklejat vastavalt süü suurusele seaduses antud võimalustega karistusega mõjutatakse ja ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Kuna kaebuse esitajat on ka varem liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest karistatud, siis on tal ka olemas piisav negatiivne kogemus isikuna, kes eeldatavalt tunneb liikluseeskirja nõudeid ja liiklusseaduse sätteid ning on teadlik võimlaikest karistusliikidest. Kaebaja oli uut väärtegu toime pannes teadlik kustumata karistustest eelnevate liiklusalaste väärtegude toimepanemiste eest, kuid sellest hoolimata pani ta tahtlikult toime uue ohtliku süüteo. Seega suhtus kaebaja ükskõikselt võimalikku saabuvasse tagajärge, mis võib olla talle takistuseks edaspidi sissetuleku saamisel ja seega ka oma heaolu tagamisel. Arvestades senist karistuspraktikat on kohus seisukohal, et vaidlustatud otsusega põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kaheksaks kuuks on täiesti põhjendatud ja seaduslik ning selle kohaldamine alla sanktsiooni keskmise määra olnuks ilmselgelt põhjendamatu ja vastuolus väljakujunenud karistuspoliitikaga. Kohus on seisukohal, et süüteotoimepanijal puudub seadusest tulenev õigus valida enda karistamiseks sobiv karistuse liik ja määr ning olla otsustajaks, millises ulatuses kuulunuks kohaldamisele määratav karistus. Menetlusalune isik selgitas, et juhtimisõiguse olemasolu on temale tööks vajalik ja juhtimisõiguse äravõtmisel kaotaks töö. Kohus asub seisukohale, et juhtimisõiguse vajalikkus valitud töö tegemiseks ei tulnud menetlusalusele isikule ootamatuna. Isikuna, kellele on välja antud mootorsõiduki juhtimiseõigus on ta ka teadlik nii liiklusreeglitest kui ka liiklusseaduses sätestatud sanktsioonidest. Seega ei saanud talle olla ka üllatuseks asjaolu, et liiklusnõuete rikkumise eest võidakse rikkujat karistada peale rahatrahvi ka juhtimisõiguse äravõtmisega. Kohus asub seisukohale, et juhul, kui isik peab oma töökoha säilimist oluliseks ja töökohasäilimine sõltub juhtimisõiguse olemasolust, peab isik igapäevases elus valima sellise käitumisviisi mis tagaks tema soodsa majandusliku olukorra ja ka töökoha säilimise. Kaebuse esitanud isiku poolt toime pandud väärteo iseloomust saab järeldada, et ta tekitas ise tahtlikult olukorra, milles ta on liikluses iseendale ja teistele liiklejatele ohtlik. Kohus leiab, et eelpooltoodud asjaolude alusel on määratud karistus väärteoasjas nr 2302,11,015238 põhjendatud ja igasugune alus selle kergendamiseks või otsuse tühistamiseks puudub ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Piret Liivo Kohtunik 3 4