1-07-8180/21

(06278000424)Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Mati Kartau, Tiit Lõhmus Kohtuistungi sekretär Liina Parv Kriminaalasi B.Z-i süüdistus KarS § 263 p 1, 4; § 209 lg 2 p 1, 4; § 344 lg 1 järgi V.U süüdistus KarS § 263 p 1, 4 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu

1. veebruari 2008 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatava V.U kaitsja Aivar Kello Prokurör Külli Saks Süüdistatav V.U elukoht: XXX -XX , isikukood: XXX, töökoht: XXX varem kriminaalkorras karistatud kahel korral Kaitsja advokaat Aivar Kello. RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu
2. veebruari 2008 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-07-8180 muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Välja mõista V.U-lt kohtukulud, s. o kaitsja tasu advokaat Aivar Kello poolt osutatud õigusabi eest 2714 krooni riigituludesse. V.U tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Eesti Ühispangas nr 10220034800017 või Hansapangas nr
3. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus: „V.U kriminaalasjas nr 1-07-8180 kohtukulud”. Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
4. aprillist
5. Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates
6. maist
7. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
8. maist
9. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu
10. veebruari 2008 otsusega mõisteti V.U süüdi ja karistati KarS § 263 p 1, 4 järgi 1-aastase vangistusega. KarS § 74 lg 5 ja § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetavat karistust
11. augustil 2005 Harju Maakohtu otsusega mõistetud 1-aastase vangistuse ja
12. märtsil 2006 Tartu Maakohtu otsusega mõistetud 6-kuulise vangistuse võrra ning mõisteti liitkaristuseks 2 aastat 6 kuud vangistust. Sama kohtuotsusega mõisteti süüdi ja karistati B.Z, kuid tema osas ei ole kohtuotsust vaidlustatud. Maakohus arutas V.U-le ja B.Z-ile KarS § 263 p 1, 4 järgi esitatud süüdistust selles, et nemad
13. märtsil 2006 kella 03.15 paiku koos rikkusid rahu ja avalikku korda sellega, et Tartus XXX asuva XXX juures haaras B.Z kinni M.T. juustest, tiris teda juustest ning tõmbas M.T. peast ära salgu juukseid. Peale seda lõi V.U parema käe rusikaga ühe korra M.T. vastu alalõuga. Antud teoga põhjustasid B.Z ja V.U M.T. füüsilist valu. V.U ennast süüdi ei tunnistanud. Kohtuotsuse motiivide kohaselt on mõlemale süüdistatavale KarS § 263 p 1, 4 järgi esitatud süüdistus tõendatud. Süüdistatavate ülekuulamisel avaldati KrMS §-de 289 lg 1 ja 293 lg 1 alusel nende eeluurimisel kahtlustatavana antud ütlusi. Kohtuistungil ei osanud süüdistatavad vastuolusid selgitada selles, kes pubi ees kelle poole pöördus ja mis põhjusel. See asjaolu muudab süüdistatava B.Z-i ütlused mitteusaldusväärseks selles osas, et kannatanu või keegi tema kaaslastest pöördus süüdistatavate poole suitsu küsimise ettekäändel. Kannatanu ja tunnistaja M.S. ütlused ei kinnita süüdistatavate ütlusi, et süüdistatavatelt suitsu küsiti. Kui ka kannatanu naermist oli B.Z alust hinnata temale suunatuks, ei ole järgnenud vägivald naerja suhtes millegagi põhjendatud. Nimetatud asjaolud tõendavad, et sündmuste algatajaks ei olnud M.T. või keegi temaga koos olnud isik. Tunnistaja M.S. kinnitab kannatanu ütlusi viimase sõimamisel kasutatud väljendite kohta ning samuti V.U avaliku urineerimise kohta. Tunnistaja A.S. ütlused tõendavad V.U ropendamist. Avaliku korra rikkumine süüdistatavate poolt algas nende pubist väljumise järel lärmamisega, mis kohatute väljenditega väljendas lugupidamatust teiste isikute suhtes, ja suitsu küsimisega nende rahu häirimisega. Eelnimetatud tegevusega on avaliku korra rikkumise koosseis tõendatud. Selline tegevus kandus kiiresti üle vägivallaks kannatanu suhtes. B.Z reageeris suitsust ilmajäämisele füüsilise vägivallaga kannatanu suhtes tema juustest kinnihaaramisega. B.Z-i vägivalla astet tõendavad kannatanu ning tunnistajate M.S. , A.S. ja R.S. ütlused ning dokumentaalne tõend: traumakaardi väljavõte. Viimane nimetatud tunnistajatest nägi kannatanu juures tänaval maas peotäit juukseid. Haardesse saanud juuksesalgu tiris B.Z kannatanu peast välja, mille tulemusena jäi M.T. lagipeas juurteta piirkond 1,5x3,0 cm. V.U poolt kannatanu löömist tõendavad kannatanu ning tunnistajate M.S. ja A.S. ütlused ning traumakaardi väljavõte. Kannatanu alalõual vasakul pool tuvastati arsti poolt valulik verevalum diameetriga 3,0 cm. B.Z, hoides kannatanut juustest ja halvates sellega tema vastupanuvõimet, võimaldas samal ajal V.U poolt kannatanu löömist. Mitte millegagi ei ole tõendatud V.U ütlused selles, et ta läks kannatanut ja B.Z lahutama. Süüdistatavad tegutsesid teo täideviijatena grupis ühe kannatanu suhtes vägivalda kasutades. Äratundmiseks esitamise protokollid tõendavad, et M.T. ja M.S. osutavad kogu menetluse kestel teo täideviijatena samadele isikutele, süüdistatavatele. A.S. ja R. I. , kes tunnevad V.U pubi varasema külastajana, ei lükka ümber kannatanu ja tunnistaja M.S. ütlusi teo toimepanijate kohta. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. V.U on varem kriminaalkorras karistatud kahel korral ning korduvalt karistatud väärteomenetluses avaliku korra rikkumise eest. Olles
14. märtsil 2006 karistatud avaliku korra raske rikkumise eest, pani ta uue samasuguse teo toime vähem kui 10 päeva möödudes. Kuriteo toimepanemisele eelnenud pooleteise aasta pikkune käitumiskontroll ei olnud süüdlast mõjutanud muutma suhtumist oma senistesse eluviisidesse. Korduv karistatus AS § 70 järgi iseloomustab V.U alkoholilembese isikuna. Ka arutatava kuriteo toimepanemisel oli V.U alkoholijoobes. Varasemad KarS § 262 ja AS § 70 järgi määratud rahatrahvid on V.U tasumata. Seega süüdlane on jätnud varasemad karistused kandmata ja karistused ei ole teda mõjutanud uute süütegude toimepanemisest hoiduma. Samasuguste süütegude raskusastme suurenemisel ei ole võimalik süüdlast enam mõjutada kergemaliigilise karistusega. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu V.U kaitsja palub tühistada maakohtu otsuse osaliselt, V.U süüdimõistmises KarS § 263 p 1, 4 järgi, ning teha uue otsuse, mõistes V.U õigeks. Apellatsiooni põhjenduste kohaselt on kohus hinnanud tõendeid ebaõigesti. V.U ei ole ennast esitatud süüdistuses kunagi süüdi tunnistanud. Ka kohtuistungil jäi V.U oma varasemate ütluste juurde, et pubist lahkudes tekkis B.Z väljas sõnelus ning 3 kähmlus ühe tütarlapsega. V.U läks kähmlust lahutama ning sellega intsident lõppes. Mingit kannatanu löömist V.U poolt ei olnud. Kannatanu M.T. väitis aga järjekindlalt, et teda lõi V.U . Nimetatud vastuolu ei õnnestunud kõrvaldada. Teised tunnistajad löömise episoodi ei näinud, sest tulid sündmuskohale hiljem. M.T. ja V.U ütluste hindamisel pole kohus arvesse võtnud, et M.T. oli pubis tarvitanud alkoholi. Kähmlus M.T. ja B.Z-i vahel oli kannatanu jaoks stressi tekitav ning võis viia kannatanu eksitusse, mille tulemusena ta ei hinnanud õigesti olukorda, kus V.U lahutas kähmlevad tütarlapsed. Kohus on kergekäeliselt arvestamata jätnud süüdistatava B.Z-i ütlused, kes tunnistas oma süüd ning välistas V.U osavõtu avaliku korra rikkumisest. Vastuolu B.Z-i kohtuistungil ning eeluurimisel antud ütlustes puudutas asjaolu, miks tema ja M.T. vahel intsident alguse sai, ning on põhjendatav sellega, et sündmusest on möödas praktiliselt kaks aastat. B.Z-i ütlused olid usaldusväärsed ning neid oleks pidanud arvestama. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtu istungil jäid süüdistatav ja kaitsja esitatud apellatsiooni juurde selles toodud motiividel. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu, leides, et see on põhjendamatu ning palus Tartu Maakohtu otsuse jätta muutmata. Tartu Ringkonnakohus kuulanud ära süüdistatava, kaitsja, prokuröri ning uurinud kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning muutmisele ei kuulu. Apellatsioonkaebuses ega ka ringkonnakohtu istungil ei esitanud süüdistatav ja kaitsja mingeid uusi Tartu Maakohtule mitteteadaolevaid tõendeid ja kaebuses taotletakse sisuliselt olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Esitatud taotlusest lähtudes ringkonnakohus analüüsis ja hindas kõiki antud kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on oma otsuses KrMS § 312 p 1,2 alusel igakülgselt analüüsinud V.U-le esitatud süüdistust ning põhjendatult leidnud, et see on tõendamist leidnud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste järeldustega ning vastavalt KrMS § 342 lg 3 p 1 ei pea ringkonnakohus vajalikuks kohtuotsuses toodud põhjendusi käesolevas otsuses korrata. Ringkonnakohtu istungil jäi kohtualune oma varasemate ütluste juurde. Tema selgituste kohaselt kannatanut ta ei löönud ning vigastuse vasakul alalõual, mis kanntanul fikseeriti traumapunktis, võis ta saada kähmlusest B.Z-iga. Ringkonnakohus leiab, et V.U ülaltoodud, oma süüd eitavad ütlused, on ümber lükatud teiste kriminaalasja kogutud tõenditega. Nii on kannatanu M.T. maakohtu istungil andnud ütlusi, et pärast seda, kui tema juuksed olid B.Z-i sikutamise tagajärjel katkenud, vabanes ta B.Z-i haardest ning ta püüdis B.Z eemale lükata. Kannatanu ütluste kohaselt seisis sellel momendil kui ta B.Z-i haardest vabanes V.U B.Z-i selja taga. Arvates ilmselt, et ta püüab B.Z-ile kallale tungida, astus V.U B.Z-i selja tagant välja ja öeldes, et „sina lits minu naist ei puutu“, lõi teda vastu lõua vasakut poolt. Kannatanu ütluste kohaselt ei püüdnudki ta B.Z rünnata ja mehe poolt saadud löök oli talle ootamatu. Löök oli valus ja saadud löögist läks lõua vasak poolt siniseks. Järgmisel päeval läks ta traumapunkti, kus tema vigastused ka fikseeriti ( tl. 163). 4 M.T. ütlusi kinnitab Tartu Ülikooli Kliinikumi Traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku traumakaart nr 4262, millest nähtub, et M.T. fikseeriti vasakul pool alalõua valulikkus ning samas 3 cm läbimõõduga verevalum. Seega langeb M.T. poolt ütlustes kirjeldatud vigastuse asukoht kokku objektiivselt, arstide poolt tuvastatud vigastuse asukohaga (tl.14-15). M.T. ütluste usaldusväärsust kinnitavad ka tunnistaja M.S. ütlused. Tunnistaja ütluste kohaselt haaras esmalt B.Z M.T. juustest kinni ning M.T. püüdis temast vabaneda. Sellel ajal seisis mees, kelleks osutus V.U B.Z-i selja taga. Kui M.T. õnnestus B.Z-ist vabaneda ja viimane eemale lükata, astus V.U B.Z-i selja tagant välja ja lõi M.T. näkku. Mees lõi vastu M.T. lõuga ja pärast ta nägi, et M.T. oli vasakul pool lõual punane laik. Samal ajal kui mees M.T. lõi ta ütles, et „sina lits minu naist ei löö“. Ringkonnakohtu arvates kinnitavad kaudselt M.T. ütlusi ka tunnistaja A.S. ütlused. Tunnistaja ütluste kohaselt kutsus M.T. baaris kaasas olnud sõbranna tema ja R. I. i appi, sest baari ees toimus mingi konflikt. Kui ta baarist väljus, siis mingit rüselust enam ei toimunud, kuid M.T. selgitas talle, et koos temaga baari eest seisnud naine olevat teda tirinud juustest. Samuti selgitas M.T. , et baari ees olnud mees lõi teda näkku. Mehes, kellele M.T. viitas, tundis ta ära V.U, keda ta tundis kui sagedast baari külastajat. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda kannatanu ja tunnistajate ütluste usaldusväärsuses, sest need on oma sisult kokkulangevad ning kinnitust leidnud ka objektiivse tõendi, see on Tartu Ülikooli Kliinikumi Traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku traumakaardil nr 4262 fikseeritud vigastustega. Ringkonnakohtu arvates ei muuda M.T. ja M.S. ütlusi ebausaldusväärseks asjaolu, et nimetatud isikud ei ole detailides täpselt ühtmoodi kirjeldanud, millest konflikt alguse sai. Samas on aga nii M.T. kui ka M.S. ühetaoliselt kirjeldanud V.U tegevust M.T. löömisel (kus V.U enne M.T. löömist seisis, millisel momendil V.U sekkus ja kannatanut lõi, kuhu V.U löök tabas ning millist fraasi ta löömise hetkel kasutas). Ülaltoodule tuginedes, leiab ringkonnakohus, et maakohus on V.U põhjendatult süüdi tunnistanud M.T. löömises ning seadusest lähtuvalt kvalifitseerinud tema tegevuse KarS § 263 p 1,4 järgi. Samas loeb ringkonnakohus nimetatud tõenditele tuginedes põhjendamatuks V.U väite, nagu ei oleks keegi kriminaalasjas ütlusi andnud isikutest väitnud, et M.T. lõi nimelt V.U . Põhjendamatu on ka V.U väide, et M.T. ei saanudki näha kes teda lõi, sest tema pea oli ette kallutatud B.Z-i ründe tõttu. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on M.T. tõepoolest andnud ütlusi, et ajal kui B.Z teda juustest tiris, oli tema pea ette kallutatud ning ta püüdis ründajast vabaneda. Samas andis M.T. ütlusi, et kui B.Z-i ründe tulemusena tema juuksed katkesid, vabanes ta B.Z-i haardest ja ta üritas naist eemale lükata. Kannatanu ütluste kohaselt just nimelt sellel hetkel ründaski teda V.U , kes lõi teda näkku. Seega on M.T. selgesõnaliselt väitnud, et löögi saamise momendil ei olnud ta ettepoole kummardatud olekus, vaid seisis püsti ja ta nägi tema ümber toimuvat. Ringkonnakohtu arvates on põhjendamatu ka apellatsioonis esitatud väide, et kohus pole kannatanu ütluste hindamisel arvestanud asjaolu, et M.T. oli pubis viibides tarvitanud alkoholi. M.T. ei ole eitanud alkoholi tarvitamist, kuid on kinnitanud, et õhtu jooksul jõi ta kaks kokteili ja purjus ta kindlasti ei olnud. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd M.T. ütlused on kokkulangevad M.S. ja ka A.S. ütlustega, siis puudub alus väiteks nagu ei oleks M.T. alkoholijoobe tõttu suutnud adekvaatselt tajuda teda löönud isikut. 5 Aarne Sarjas Mati Kartau 6 Tiit Lõhmus