Obsah (10)

§ 64§ 68§ 83§ 28§ 113§ 5§ 418§ 56§ 57§ 58

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number Tartu Maakohus 28. detsember 2005. a Tartu 1-719/2005 Kohtukoosseis Eesistuja Ingeri Tamm Rahvakohtunikud Volli

§ 64

lg 1 alusel mõista R.B-le liitkaristuseks 8 (kaheksa) aastat vangistust, lugedes kergema karistuse kaetuks raskeimaga.

§ 68

lg 1 alusel lugeda mõistetud karistusest kantuks eelvangistuses viibitud ajavahemik 31.10.2002-18.11.2002, so 19 (üheksateist) päeva, R.B poolt ärakandmisele kuuluv karistus on 7 (seitse) aastat 11 (üksteist) kuud ja 11 (üksteist) päeva vangistust. R.B karistuse kandmise aja algust arvestada alates 11.juulist 2005. R.B-le kohaldatud tõkend - vahistamine - jätta muutmata. Välja mõista R.B-lt tsiviilhagi 22 162 (kakskümmend kaks tuhat ükssada kuuskümmend kaks) krooni) krooni E.K. kasuks. KrMS § 180 lg 1,3 alusel välja mõista R.B-lt riigituludesse menetluskuludena sundraha 6725 (kuus tuhat seitsesada kakskümmend viis) krooni, määratud kaitsjale makstud tasu 920.40 (üheksasada kakskümmend krooni 40 senti) krooni, kriminaaltoimikust koopiate tegemise kulud 83 (kaheksakümmend kolm) krooni. Asitõendid - saabel konfiskeerida

§ 83lg 2 alusel ja puidust kapsanui tagastada selle omanikule M.M.

pärast kohtuotsuse jõustumist. Hiljemalt ühe kuu jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist tuleb menetluskulud tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034800017 Eesti Ühispangas, märkides kriminaalasja numbri ja Tartu Maakohtu viitenumbri

1. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib kohtumenetluse pool esitada apellatsioonkaebuse. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse kuulutamisele järgnevast päevast. Apellatsiooni teate esitamise korral esitatakse apellatsioonkaebus Tartu Maakohtule kirjalikult vormistatuna Tartu Ringkonnakohtu nimele, 15 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse võib vaidlustada apellatsioonis või määruskaebuse lahendamise menetluses. Määruskaebus tuleb esitada Tartu Maakohtule 10 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast lahendist teada või pidi teada saama. Apellatsiooniteate esitamisel on kohtuotsus kättesaadav Tartu Maakohtu kantseleis
2. jaanuaril 2006 alates kella 14.00-st. I Süüdistus R.B süüdistatakse selles, et tema 30.11.1999 kella 01 paiku Tartumaal Elva linnas Tartu maanteel asuva Arbimäe bussipeatuse juures tulistas isiklike suhete pinnal tekkinud tüli tõttu tahtliku tapmise eesmärgil korduvalt 9 mm kaliibriga püstolist A.K. suunas, tabades ühe kuuliga A.K. ülakõhu piirkonda, millise vigastuse tagajärjel A.K. 30.11.1999 kella 04.40 pajal Maarjamõisa haiglas suri. A.K. surma põhjuseks oli ülakõhu peetuslasuvigastus kuuliga sisenemisavaga vasakul pool roidekaare all koos hulgaliste veresoonte ja kõhuõõne elundite vigastustega, haavakanali suunaga alt paremalt põiki üles vasakule, kuuli rikošeteerumisega vasakpoolselt X roidelt ja peetumisega paremal pool selja nahaaluses koes, mille tüsistusena tekkis äge verekaotus sisemisest verekaotusest. Sellega pani R.B toime KrK § 100 järgi kvalifitseeritava kuriteo, so tahtliku tapmise. R.B süüdistatakse veel selles, et tema omamata luba vastava tulirelva omandamiseks, hoidmiseks ja kasutamiseks, omandas ebaseaduslikult eeluurimisel täpselt tuvastamata alal ja kohast eeluurimisel tuvastamata marki 9 millimeetrise kaliibriga püstoli, mida hoidis kuni ööni vastu 30.11.1999 enda juures ja mida kasutas 30.11.1999 kella 01 paiku Tartumaal Elva linnas Arbimäe bussipeatuse juures vähemalt 5 lasu sooritamiseks. Omamata luba vastava laskemoona omandamiseks, hoidmiseks, kandmiseks ja kasutamiseks, omandas eeluurimisel tuvastamata ajal ja kohast vähemalt 5 püstoli “Parabellum” padrunit, kaliiber 9 millimeetrit, hoidis neid kuni ööni vastu 30.11.1999 enda juures, kandis neid ööl vastu 30.11.1999 Elva linnas ringi liikudes kaasas ning kasutas neid 30.11.1999 kella 01 paiku Tartumaal Elva linnas Arbimäe bussipeatuse juures laskude sooritamiseks. Omamata luba vastava tulirelva kandmiseks, kandis ööl vastu 30.11.1999 Elva linnas ringi liikudes endaga kaasas eeluurimisel tuvastamata marki 9 millimeetrise kaliibriga püstolit. Sellise tegevusega rikkus R.B Relvaseaduse (28.06.
3. a redaktsioonis) §-de 20, 24, 26, 35 ja 38 sätteid. Sellega pani R.B toime KrK § 207 lg 1 ja lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo, so tulirelva ebaseadusliku omandamise, hoidmise, kandmise ja kasutamise ning laskemoona ebaseadusliku omandamise, hoidmise, kandmise ja kasutamise. II Tõendid Kohtulikul uurimisel selgunud asjaolud Tunnistaja M.K. andis kohtus ütlusi, millest nähtuvalt kõnealusel ööl viibis ta kodus Soontagal. Helistas A.K. , tema hea sõber, öeldes, et tal on mingi probleem, ja palus tunnistajal Elvasse tulla. T.R. tuli oma Toyota Land Cruiser 100-ga ja võttis tunnistaja kodunt peale. Kuskil kesköö paiku jõudsid nad Elvasse. A.K. ga kohtuti bussipeatuse juures. Tunnistaja väljus sõidukist, kuid ei jõudnudki A.K. ga rääkida, kuna kohe sõitis selja tagant üks vanemat tüüpi BMW A.K. auto juhipoolsest uksest sisse ja blokeeris külje, jäädes ise praktiliselt A.K. Mercedese kõrvale seisma. Sekundi pärast väljus BMW juhipoolsest uksest üks mehekogu, kes hakkas üle enda auto tulistama Mercedese ja Toyota Land Cruiseri poole. Kõik toimus väga kiiresti. Tunnistaja varjus Toyota Land Cruiseri nina taha. Kõlas umbes viis lasku. A.K. sõitis minema mööda vana teed Tartu poole, T. R ja tunnistaja läksid autosse ja sõitsid talle järele. Umbes kilomeeter Elva piirist nägi tunnistaja A.K. autot kraavis. A.K. oli roolis - teadvuseta, hingas väga raskelt, nägu higiga kaetud. Kahtlustades kuulitabamust, tõmbas tunnistaja A.K. l kampsuni üles ja nägi vasakpoolse roide all auku. Tunnistaja helistas kohe kiirabisse. M. K ütluste järgi tema Mercedeses teisi isikuid peale A.K. ei näinud. Ka ei tea ta A.K. l relva olevat. Relva ei olnud ka temal endal ega T. R. Tunnistaja ütlused on vastuolulised eeluurimisel antud ütlustega, paljusid fakte ta ei mäleta ja peab neid loogikat appi võttes taastama. Nii on ta eeluurimisel väitnud (I kd tl 69), et 29.11.
4. a õhtul oli ta koos T. R Tartu vahel sõitmas. A.K. helistas talle korduvalt, küsides, millega ta tegeleb. Tunnistaja ei saanud aru, et A.K. l oleks mingi probleem olnud - tal oligi kombeks nõndaviisi helistada. Tunnistaja ei mäleta ka seda, et A.K. oleks öelnud, kus ta on. Tartust hakkasid tunnistaja ja T.R. tagasi sõitma kuskil südaööl. Tõravere kandis jõuti järele autole, milles tunnistaja tundis ära A.K. Mercedese. Kui tunnistaja ja T.R. pöörasid bussijaama poole, siis Mercedes juba seisis seal. Väljas kedagi ei liikunud ja T.R. peatas oma auto Mercedese taga. Ka on M.K. eeluurimisel väitnud, et sündmuskohale saabunud, ei jõudnudki ta autost väljuda, vaid pidi tulistamise tõttu end autos varjama. Erinevates menetlusstaadiumites antud ütluste vastuolulisust selgitas tunnistaja sellega, et
5. a toimunud avarii tagajärjel on tal osaline mälukaotus ja leidis, et tema poolt eeluurimisel antud ütlused on kohtus antud ütlustest tõesemad. Tunnistaja T.R. kohtus antud ütluste järgi oli tema kõnealusel ajal Tartu kandis. Helistati kokkusaamise asjus A.K. ga - A.K. l pidi olema mingeid probleeme - ja ta sõitis koos M. K Elvasse. Kuskil kella 21.00 ja 24.00 vahel Elvasse jõudes nägi tunnistaja linna sissesõidul A.K. Mercedest. See seisis Tartu poolt sisse sõites teeristil. Tunnistaja peatas enda auto Mercedese taga, sellest umbes 50-100 m eemal. Nende autost tagapool jäi seisma veel üks auto. Tagant tuli masin, sõitis külje pealt Mercedesele sisse ja jäi Mercedese kõrvale seisma. Sellest autost väljus meesterahvas ja kohe (sekundite jooksul) kõlasid Mercedese suunas tehtud püssilasud. Laskmise ajal väljus M.K. autost ja viibis auto kõrvalistujapoolses küljes. A.K. keeras enda auto ringi ja sõitis Tartu suunas ära. T.R. ja M.K. järgnesid talle oma autoga. Tagant tulnud auto jäi paigale. Teel nägid nad A.K. autot kraavis. Lähemal vaatlusel selgus, et A.K. l oli kuulihaav rinnas või kõhus. T.R. ja M.K. helistasid hädaabisse ja kiirabi tuli umbes poole tunni pärast. Tunnistaja sõnul ei temal ega ka M. K sel ööl tulirelva endaga kaasas ei olnud. Seda, kas A.K. l oli relv, tunnistaja ei tea. Ka T.R. kohtus antud ütlused osaliselt lahknevad eeluurimisel antud ütlustest. Samuti on nad umbmäärasemad. 02.12.
6. a toimunud ülekuulamisel (I kd tl 76) väitis tunnistaja, et tema peatas enda auto A.K. omast umbes 10 m eemal, et tagant poolt suure kiirusega tulnud ja Mercedese juhipoolset esitiiva ramminud sõiduk oli tume BMW (500 või 700 seeria) ja et laske oli vähemalt neli. T.R. sõnul on vastuolud ja üldsõnalisus seletatavad sellega, et aset leidnud sündmustest on möödunud kaua aega. Eeluurimisel antud ütlused on tõesemad, kuna need olid antud kohe peale toimunut, mistõttu olid sündmused tal paremini meeles. Tunnistaja A.K. on kohtus andnud ütlusi, millest selgub, et päeval enne A.K. surma käis tema koos A.K. ja A Tõrvas. A.K. käis ühes hotellis sees, pärast mida sõideti tagasi läbi Tartu (A läks seal maha) A.K. koju Nõkku. Tunnistaja mäletamist mööda tegi A.K. telefonikõnesid. Siis ütles ta, et on vaja Elvas ära käia. Sõideti Arbimäe bussipeatusesse ja jäädi, autonina Valga poole, seisma. Nende taha jäi seisma ka üks Jeep, vist T.R. oma. Ja mingi auto jäi veel kõige lõppu seisma. A.K. oli väljas ja rääkis telefoniga. Kui ta autosse istus, siis tuli tagant järsku üks auto, vist BMW, ja sõitis hooga nende autole küljelt sisse, libisedes A.K. autost edasi. A.K. jäi autosse, kuid tunnistaja ehmus, hüppas välja ja hakkas Tartu poole jooksma. Mis auto juures edasi juhtus, seda tunnistaja ei näinud. Ka ei kuulnud ta midagi, sest ilm oli tuuline. Tunnistaja kõndis V.R. majast mööda, siis helistas J.S., kes tuli talle järgi. A.K. t ta sellel õhtul enam ei näinud. Tunnistaja sõnul ei ole ta A.K. l ei sel päeval ega ka kunagi varem relva näinud. Ka endal tal ei olnud relva. Eeluurimisel, s.o 14.12.
7. a antud ütluste (I kd tl 86-88) kohaselt 29.11.
8. a helistas A.K. le R.B, kes tahtis kokku saada ja Annikast rääkida. Kuskil 10 minuti jooksul tuli R.B oma tumeda BMW-ga A.K. juurde, nad vestlesid omavahel umbes 10 minutit, pärast mida A. R.B lahkus. Eeluurimisel väitis tunnistaja ka seda, et Annika sõitis Tõrvasse kaasa, kuna R.B oli kodus laamendanud (toolidega loopinud) ja ta ei tahtnud koju minna. Tõrvas sai A.K. kokku M. K. A.K. ja M.K. vestlesid väljas kõige rohkem 5 minutit ja siis hakati tagasi Tartusse sõitma. Hiljem helistas R.B A.K. le veel ja soovis kokku saada. Asi oli küllaltki pingeliseks läinud, telefonivestluses oli neil pidevalt sõnavahetus. Lepiti kokku, et nad saavad kokku Elvas Verevi järve parklas, kuid lõpuks otsustati Arbimäe bussipeatuse kasuks. Oli selge, et läheb tüdruku pärast kakluseks. Selleks tarbeks võeti kaasa ka kurikas. Hiljem, kui tunnistaja sündmuskohalt minema jooksis, kuulis ta mingeid plõkse, neid oli vähemalt kaks-kolm. Jäi mulje, nagu oleks lastud stardipüstolist. Samuti on tunnistaja eeluurimisel väitnud, et V. R maja juurde jõudnud, nägi ta Tartu maantee peal tulesid ja läks vaatama, kes seal on. Tunnistaja nägi seal A.K. autot, mis oli teelt välja sõitnud, auto juures aga olid T.R. ja M. K. A.K. oli rooli taga ja hingas raskelt. M.K. ja T.R. ütlesid, et nad olid kiirabisse helistanud. Tunnistaja, soovides sealt ära saada, helistas J. S, et viimane talle järgi tuleks. Tunnistaja selgitas, et eeluurimisel antud ütlused on õiged, kuna siis olid aset leidnud sündmused tal värskemini meeles. Tunnistaja H.M. kohtus antud ütluste kohaselt oli tema 30.11.
9. a öösel, kui Arbimäel tulistati, koos T.U., L.L., M.S. ja J.D.. Koos veedeti aega baarides ja sõideti niisama ringi. Elvast Tartu maanteed pidi Tartu poole sõites nägid nad, et vasakul pool bussipeatuses seisis A.K. tume Mercedes, selle järel veel üks hele Mercedes (oletatavasti) ja üks Toyota Jeep. A.K. seisis oma auto kõrval. Tunnistaja sõitis neist algul hooga mööda. Soovides aga A.K. ga rääkida, keerasid nad Arbimäe ristis ümber, sõitsid tagasi ning peatusid Toyota taga. Siis toimus kõik väga kiiresti, maksimaalselt 10 sekundi jooksul – nii nagu auto seisma jäi, tuli tagant BMW, eest kostis relvalask, siis kõmakas, nagu oleks autod omavahel kokku põrganud, siis lasud paremalt. Viimaseid oli vähemalt neli-viis. H. M ronis autosse, et ära sõita, samal hetkel hüppas nende autosse mingi mees, kes tõenäoliselt oli autod segamini ajanud. Saades aga aru, et on vales autos, mees väljus ja tunnistaja sõitis Elva suunas ära. Nende auto ees keeras A.K. oma Mercedesega Tartu poole. Seda, kuhu valge Mercedes keeras, seda tunnista ei mäleta, Toyota Jeep aga sõitis tunnistaja auto ees Elva suunas. Ära sõites nägi tunnistaja, et tagant sõitnud BMW oli R.B oma. Hiljem sõitis tunnistaja koos M. S ja M.K., kes palus end Arbimäele viia, Tartu poole. Siis nägi H. M, et paremal teeäärses kraavis oli A.K. auto. Ka H.M. tunnistused on eeluurimisel antud ütlustega kohati vastuolus. 26.04.
10. a toimunud ülekuulamisel (I kd tl 100-101) on tunnistaja väitnud, et kõmaka järel hüppas Mercedesest välja A.K. , käes püstolitaoline ese, ja lasi vähemalt ühe korra R.B BMW suunas. Enne, kui tunnistaja autosse hüppas võõras mees, nägi H. M, et Toyota Jeepist paremat kätt tee ääres on kaks meest auto varjus kükakil. Ühel neist oli käes relvataoline ese ja ta lasi sellest vähemalt ühe korra ettepoole. Tunnistaja selgituste kohaselt rääkis ta eeluurimisstaadiumis tõtt, kuna sel ajal oli toimunu tal paremini meeles. Tunnistaja T.U. on kohtus seletanud, et
11. a sügisõhtul sõitis tunnistaja koos J. D, L. L, M. S ja H. M Arbimäel asuvasse bensiinijaama vist suitsu ostma. Bussipeatusest mööda sõites nägi tunnistaja silmanurgast, et seal seisab 2-3 autot – üks Mercedes, Jeep ja veel üks sõiduauto (viimase olemasolu suhtes ei olnud tunnistaja nii kindel). Siis ütles keegi, et seal on üks tuttav, et ajame juttu. Auto keerati ümber ja peatati see viimasena seisnud Jeepi taga. Tunnistaja läks autost välja. Siis käis eespool mingi mütsakas või kõmakas ja püstolilasud. Laske oli tõenäoliselt 5-6, võib-olla 7.Vaadati, et on mingi jama, istuti autosse ja sõideti ära. Ära sõites nägi tunnistaja ka ühte BMW-d tee ääres teiste autodega paralleelselt seismas. Eeluurimisel, s.o 26.06.
12. a antud ütluste (I kd tl 102-103) järgi, kui tunnistaja peale auto Arbimäe ristil ümber keeramist ja Jeepi taga peatumist autost välja tuli, sõitis neist suurel kiirusel mööda mingi BMW ja eespool käis mats. Ka nägi T. U, et eesoleva Jeepi taha varjub üks mees. Ära sõites nägi tunnistaja, et MBW kuulus R.B-le , kes seisis ka ise auto juures. BMW seisis mersu ukse juures ja oli aru saada, et BMW oli mersule esitiiva/ukse kohalt otsa sõitnud. Tunnistaja selgituste kohaselt on vastuolud põhjustatud sellest, et sündmustest on möödunud peaaegu kuus aastat ja käesoleval ajal ei suuda ta fakte enam nii täpselt meenutada. Tunnistaja J.D. kohtus antud ütluste kohaselt sõitis ta kõnealusel ajal koos H.M. , T. U, L. L ja M bensiinijaama vist suitsu ostma. Arbimäe bussipeatuses seisid inimesed ja mitu autot (kolm või neli - tume ja hele Mercedes, üks Jeep), üks tee peal risti, ning need tundusid tuttavad. Nad jätsid ka oma auto sinna seisma ja tulid autost välja. Väljudes nägid nad, et R.B auto oli vasakut kätt, paremal eesmiste autode juures seisid 3-5 inimest. Saadi mõned meetrid ettepoole liikuda, kui hakkas tulistamine. See oli umbes mõnikümmend sekundit, võib-olla ka minut pärast autost väljumist. Tunnistaja kuulis umbes viit lasku, osad lasud tundusid kaugel, osad lähemal. Üks lask oli eriti lähedal. Tunnistaja ja tema ees kõndinud T. U istusid autosse, auto keeras ringi ja sõitis ära. Sõitma hakates hüppas autosse mingi inimene, kes kas kohe või mõnekümne meetri pärast maha hüppas. Tunnistaja S.K. andis kohtus ütlusi, millest nähtub, et tema klassiõde A.M. helistas talle öösel 30.11.
13. a. A. M oli paanikas ja rääkis, et tal on kellegagi mingi tüli ja soovis, et tunnistaja sõidaks Elvasse ning viiks ta kuhugi ära. Tunnistaja sõitis A.M. poolt juhatatud kohta kusagil Elva külje all ja võttis teda seal oodanud A.M. ja R.B auto peale. Mõlemad olid närvis, eriti A.M. , neil oli vist mingi peretüli. Tunnistaja sai aru, et ka öise ärasõitmise põhjus oli tõsine tüli kellegagi. A.M. ja R.B soovil sõideti Viljandisse, kus tunnistaja viis nad ühte hotelli. Eeluurimisel, 30.11.
14. a toimunud ülekuulamisel on S. K rääkinud ka seda, et R.B mainis oma jutus korra ka mingit laskmist. Kohtus tunnistaja seda enam ei mäletanud, kuid arvas, et kui nii on kirjas, ju siis nii ka oli. Tunnistaja M.K. rääkis kohtus, et
15. sügisel - kellaaega tunnistaja ei mäleta – helistas talle R.B ja palus, et tunnistaja viiks tema auto, mis sel hetkel asus Arbimäe ristis, Elva lammutusse. Jõudnud koos H.M. ga umbes 10 minuti pärast kohale, nägi tunnistaja, et auto parempoolne esitiib on mõlkis. Süütelukus olnud võtmetega keeras M. K auto käima ja sõitis sellega lammutuse juurde, kus J.E. ta väravatest sisse lasi. Eeluurimisstaadiumis antud ütluste kohaselt (I kd tl 96) helistas R.B talle 30.11.
16. a kella 01.00 ja 02.00 vahel. R.B selgitas tunnistajale, et auto tuleb lammutusse viia, kuna ta tegi väikese avarii. Samuti rääkis tunnistaja eeluurimisel, et samal ajal temaga tuli Arbimäele M.M., kes tahtis tunnistajaga lammutusse kaasa minna. Tunnistaja selgitas, et eeluurimisel mäletas ta täpsemalt ja seega on need ütlused ka tõesemad. Tunnistaja M.M. kohtus antud ütlustest ilmneb, et
17. a novembris – täpset päeva tunnistaja ei mäleta – hilja õhtul helistas R.B ja kutsus teda endaga kaasa tunnistaja tütart, st A.M. A.K. käest ära päästma. R.B ütles, et A.K. võib A.M. anda mingeid aineid, kas kokaiini või heroiini. R.B tuli tunnistajale autoga järgi. M.M. võttis enesekaitseks kaasa kapsanuia ja koos R.B-ga mindi Elva peale A.M. otsima. R.B helistas ja temale helistati. Lõpuks mindi Arbimäe bussipeatusesse. Seal nägi tunnistaja Tartu poolt tulles paremat kätt tee ääres kolme autot üksteise järel seismas. Kuna autosid oli arvatust rohkem, siis hakkasid nad kartma. A. R.B käskis tunnistajal kõvasti kinni hoida ja sõitis esimesena seisva tumeda auto vastu. Siis hüppas R.B autost välja, viskus üle kapoti ja algas tulistamine. Tulistati rohkem kui üks kord tagant poolt nende suunas – tunnistaja nägi pimedas sinist kuulileeki lendamas R.B autost üle. Kes tulistas, seda tunnistaja ei näinud. R.B relva ei olnud, ta peitis end autokapoti taha. Laskmise ajal peatus R.B auto kõrval üks Jeep. Üks inimene roomas ja hüppas Jeepi. Peale tulistamist sõitsid kõik minema, ka R.B jalutas ära. Tunnistaja väljus autost ja läks oma koju. R.B helistas M. K, käskides sel katkine auto ära viia. Tunnistaja läks M. K kaasa, et näidata, kus auto on. Hiljem läks ka autolammutusse kaasa. Tunnistaja kohtus ja eeluurimisel antud ütluste vahel on vastuolud. 02.12.1999.a antud ütluste kohaselt (I kd tl 91-94) R.B ja A.K. pidevalt suhtlesid teineteisega telefoni teel. Algse kokkuleppe kohaselt pidid R.B ja A.K. kokku saama Verevi järve ääres. Siis leppisid nad kokku, et kohtuvad Arbimäe bussipeatuses. Eeluurimisel rääkis M.M. , et tema mäletamist mööda seisis A.K. auto kõrvalistuja pool keegi väljas. Ka on tunnistaja eeluurimisel väitnud, et sel hetkel, kui nende auto seisma jäi, hüppas keegi üle kapoti või kapotile. Edasi läks hirmsaks sebimiseks. R.B väljus autost ja jäi kuhugi seisma. Hakkas laskmine. Laskjat ei olnud näha. Lasti nagu tagantpoolt. Mitu korda lasti, seda tunnistaja ei tea – tundus, nagu oleks automaatrelvaga olnud tegu. Auto kõrvalt vasakult oli näha tulejutte möödumas. Peas käis veel mõte, et R.B võib surma saada. Mingil hetkel nägi tunnistaja R.B keset teed seismas ja mingist relvast laskmas. Keda ja mis suunas ning mis relvaga ta lasi, seda tunnistaja ei tea – M.M. teada R.B endal relva ei olnud. Pärast eeluurimisel antud ütluste avaldamist jäi tunnistaja selle juurde, et Arbimäele mindi eelneva kokkuleppe kohaselt ja et R.B siiski tulistas relvast. Vastuolusid selgitas tunnistaja eeluurimisel valitsenud pingega. Tunnistaja I.T. andis kohtus ütlusi, millest nähtuvalt nädal enne laskmist andis A.K. oma avariilise hõbehalli Merzedes Benzi I.T. juurde remonti, saades vastu musta värvi Mercedese. Kõnealuse sündmuse toimumise ajal oli A.K. enda auto tunnistaja käes Tartus. Päev enne tulistamist käis A.K. veel tunnistaja juures ja koos temaga oli üks tüdruk. Tunnistaja meenutas, et kui A.K. autode vahetamisel oma asju teise autosse tõstis, siis nägi ta teiste asjade seas ka väikest püstolit. Eeluurimisel (I kd tl 113-114) väitis tunnistaja ka seda, et A.K. oli temale rääkinud, et üks BMW-ga tüüp Elvast on teda tüdruku pärast taga ajanud ja on tema peale armukade. Tunnistaja J.E. eeluurimisel antud (I kd tl 108) ja kohtus avaldatud ütlustest nähtub, et 30.11.
18. a kella 1.30 paiku helistas temale R.B, kes ütles, et oli teinud avarii ja palus auto avariikohalt Arbimäe bussipeatusest ära korraldada. Tunnistaja sõitis Arbimäele, kuid seal ei olnud kedagi. Ka R.B autot polnud seal. Kasekülla garaaži juurde sõitnud, nägi tunnistaja R.B katkise nurgaga BMW-d ja R.B ämma ning mingit noormeest. Tunnistaja avas värava ja noormees paigutas auto ettenäidatud kohale. Tunnistaja A.M. eeluurimisel antud (I kd tl 80-84) ja kohtus avaldatud ütluste kohaselt oli ta A.K. ga tuttav, nad said korduvalt kokku. 27.11.
19. a peeti koos tunnistaja sünnipäeva, algul Otepääl Setanta pubis, hiljem mindi Võrru Piraadi klubisse. Seal nägid neid R.B sõbrad. 29.11.
20. a käis tunnistaja Tartus ja saabus X paiku. Koju, №oruse tänavale jõudnud, hakkas R.B temalt pärima A.K. kohta. Saamata tunnistajalt selgitusi, helistas R.B ise A.K. le ja leppis temaga kokku kohtumise A.K. juures. Kui R.B A.K. poole sõitis, siis läks tunnistaja oma ema juurde, kust ka R.B kella 17.30 paiku läbi astus. R.B oli kurb ja pettunud, et tunnistaja teise mehega oli olnud. Peale R.B lahkumist helistas tunnistajale A.K. ja kutsus tunnistajat Tartusse. Saadi kokku Näituse tänava baaris. A.K. küsis L. L telefoninumbrit, kuna lootis temalt liigse suupruukimise eest raha saada – R.B-le oli A.K. ja A.M. läbikäimisest rääkinud L. L. A.K. leppis telefoni teel L. L kokku kohtumise Elvas. Teepeal helistas A.K. le R.B. Nende vahel toimus sõnavahetus. Peale seda ütles A.K. , et peab minema Tõrvasse ja et tunnistaja peab koos temaga tulema. Tõrvasse jõuti enne südaööd. Sõideti Kungla hotelli juurde. A.K. ja nendega kaasas olnud Andrus (perekonnanime tunnistaja ei tea) käisid ära. Tulles mõne aja pärast tagasi, viskas A.K. tagumise istme peale kaltsu sisse keeratud ca poole meetri pikkuse relva. A.K. selgitas, et see on jahilkäimiseks. A.K. ei olnud nõus tunnistajat koju Elvasse viima, soostudes lõpuks ta Tartus panema maha. Hiljem Olerexi tankla telefonist sõbrannale helistades kuulis tunnistaja, et teda otsivad nii ema kui ka R.B. Elvasse sõites nägi tunnistaja vana Tartu maantee peal elektrivõrkude juures paremal pool tee ääres A.K. Mercedest ja politseiautot. Ema juures Elvas helistas tunnistaja A.K. mobiilile, kust võõras meeshääl vastas, et kui elu talle armas on, siis jooksku ta sealt ära. Kuna A.M. ei saanud R.B mobiiltelefonil kätte, siis helistas ta R.B ema kodusel telefonil ja rääkis ähvardamisest. Lepiti kokku, et kohtutakse Elva haigla juures. Sealt suunduti jalgsi Elvast välja. A.M. helistas S. K, kes nad oma autoga Viljandisse viis. Kuna ei R.B-le ga ka A.M. l ei olnud dokumente kaasas, siis võttis S. K neile enda nimel hotelli toa. Süüdistatav R.B ei tunnistanud oma süüd kummaski temale inkrimineeritud teos. Ta rääkis kohtus, et 29.11.
21. a sai ta teada, et A.K. oli A.M. ga koos Võrus olnud. Kuna A.M. sellest rääkida ei tahtnud, siis läks süüdistatav A.K. poole Nõkku, et temaga sel teemal vestelda. Jutuajamine, mis seal aset leidis, oli rahulik ja lühike. A.K. kinnitas, et ta ei ole sõrmeotsagagi A.M. puudutanud. Koju tagasi minnes tekkis süüdistatava ja A.M. vahel tüli, kuna süüdistatav arvas, et A.M. helistas ja saatis sõnumeid A.K. le. A.M. lahkus kiiruga kodunt. Süüdistatav soovis tüli lahendada ja hakkas A.M. mööda Elvat taga otsima. Kõigepealt käis ta läbi A.M. ema M.M. juurest, kuid teda ei olnud kodus. Siis helistas sõpradele ja A.K. le, et kas nad A.M. on näinud. A.K. vastas, et ta pole A.M. näinud, et tal pole aega rääkida, helistagu süüdistatav hiljem. L. L helistades ja hiljem ka kokku saades kuulis R.B , et ka L. L on A.K. ga probleeme - A.K. nõudis temalt raha, kuna L olevat R.B-le öelnud, et A.M. ja A.K. olid koos Võrus käinud. Mingil ajal käis süüdistatav veel M.M. juures, kes ei osanud A.M. kohta midagi öelda. R.B korduvalt helistas A.K. le, et küsida nii L. L kui ka A.M. kohta, kuid see mängis lolli ja ei võtnud kõnesid vastu. Siiski õnnestus A.K. ga nii palju rääkida, et lepiti kokku kohtumises Elvas Verevi järve ääres. Jooksvalt lepiti aga kokku, et kohtutakse siiski Arbimäel. R.B kutsus endaga kaasa ka M.M. , et see räägiks A.K. ga A.M. st. M.M. võttis igaks juhuks kaasa suure kapsanuia ja istus R.B taha. Kapsanuia tõstis süüdistatav ette kõrvalistmele. Arbimäele jõudes nägid nad vasakut kätt tee ääres kolme autot ninadega Valga poole seismas. Esimene oli tumesinine või must Mercedes, teine oli heledat värvi Mercedes, kolmas aga hele Jeep. Esimeses autos tundis süüdistatav ära A.K. kasutuses oleva sõiduki, teine tundus olevat A.K. vana Mercedes, Jeep oli tundmatu. Nii paljude masinate nägemine ehmatas, kuna arvestati sellega, et kohtumisele tuleb A.K. üksi. Süüdistatav sõitis autodest algul vaikselt mööda, samal ajal A.K. le helistades ja küsides, miks nii palju inimesi on kohal. Kuna aga kokku oli vaja saada, siis pööras süüdistatav oma auto ümber ja sõitis autodest vaikselt ettepoole. Seda tehes nägi ta A.K. t Mercedesest väljumas ja enda suunas tulistamas. See oli ootamatu ja süüdistatav reageeris sellele järsult paremale pöörates ja A.K. suunas sõites. Selle manöövri tagajärjel puudutas auto A.K. t, viimane libastus ja R.B sõiduki parempoolne esitiib põrkus vastu A.K. auto külge. Soovides A.K. t kinni võtta või tema relva haarata, hüppas R.B üle kapoti sinna, kuhu A.K. ja tema relv kukkunud oli. A.K. liikus oma auto tagumise otsa poole, R.B aga võttis maast relva. Samal ajal kostusid Jeepi juurest mingid lasud ja hele Mercedes sõitis kiiresti Tartu poole minema. Laskude tõttu kummardus süüdistatav alla. Esimese Mercedese külje pealt, kus lisaks A.K. le seisis veel üks tume kogu, kuulis ta kellegi karjumist. Süüdistatav taganes toimunut jälgides. Tema suunas tulistati, kuid süüdistatav ei saanud aru, kust kohast. Siis nägi ta A.K. t esimese auto kõrvalistujapoolsest uksest sisse hüppamas ja üle vahekäigu rooli ronimas. Käes oli A.K. l relv, mille ta küljeaknast tunnistaja poole suunas. Seepeale oli süüdistatav sunnitud tegema kiire hoiatuslasu kuhugi ette vasakule. Enesekaitseks tegi ta veel ühe või kaks lasku, seekord läbi Mercedese ukse A.K. le jalgadesse. A.K. tagurdas kiiresti ja sõitis Tartu suunas minema. Ka Jeep suundus kiiresti Tartu poole. E. Kangro, olles šokiseisundis, viskas relva sellele tee peale järgi ja kõndis oma BMW juurde. Kartes, et teda rünnanud isikutele tuleb abiväge, tahtis ta autoga kiiresti lahkuda. Kuna vigastatud tiib oli ratta kinni muljunud, siis ei saanud sellega sõita. M.M. oli sel ajal hakanud juba kodu poole kõndima. R.B järgnes talle, et vaadata, kas A.M. ka koju jõuab. Vahepeal helistas süüdistatav M. K, rääkis, et tal juhtus avarii ja käskis tee äärde jäänud auto lammutusse viia. Mõne aja pärast helistas A.M. , hoiatades süüdistatavat, et neil on relv ja ärgu R.B kokkusaamisele mingu. Kuna koju minna oli ohtlik – A.M. sõnul oli helistatud ja automaaturite poolt maha lasta ähvardatud –, lepiti kokku, et kohtutakse haigla juures. Ohu kartuses otsustas R.B põgeneda koos A. M Viljandisse. Enda autost leitud saabli kohta andis süüdistatav selgitusi, et see oli autos, kuna tegu oli antiikse esemega ja ta tahtis seda müügi eesmärgil antiigiäridele pakkuda. Kohtus avaldatud 30.11.
22. a laiba lahangu kohtuarstliku ekspertiisi aktis nr 529 (I kd tl 3947) sisalduva eksperdiarvamuse kohaselt oli A.K. surma põhjuseks ülakõhu peetuslasuvigastus kuuliga, sisenemisavaga vasakul pool roidekaare all koos hulgaliste suurte veresoonte ja kõhuõõne-elundite vigastusega, haavakanali suunaga alt paremalt põiki üles vasakule, kuuli rikošeteerumisega vasakpoolselt X roidelt ja peetumisega paremal pool selja nahaaluses koes, mille tüsistusena tekkis äge verekaotus sisemisest verejooksust. Eluohtlikkuse tõttu oli nimetatud vigastus üliraske. Võttes arvesse lähilasu täiendavate faktorite puudumist kuuli sisenemisava ümbruses, kuuli rikošeteerumist ja peatumist kannatanu kehas, oli tõenäoline, et kannatanul esinenud lasuvigastus oli tekitatud kauglasust. Kannatanu kehaasend lasu momendil polnud kohtuarstlike meetoditega täpselt määratav, arvestades kuuli sisenemisava morfoloogilisi iseärasusi ja haavakanali suunda, võis kannatanu kehaasend lasuhetkel olla istuv või poolistuv. Peale surma põhjustanud vigastuse tekitamist oli kannatanu võimeline aktiivselt liikuma lühemat aega, milline ajavahemik polnud kohtuarstlike meetoditega määratav. Nahamarrastus vasakul säärel oli saadud tömbi vägivalla toimel lühikest aega enne surma, võimalik, et löögist vastu ümbritsevaid tömpe esemeid või pindu. Võitlusele või enesekaitsele viitavaid vigastusi kohtuarstlikul lahangul ei avastatud. A.K. surm võis saabuda ravidokumendis näidatud ajal – 30.11.
23. a. Kohtus selgitas kohtuarstlikku ekspertiisi läbi viinud ekspert Tanel Aas, et seda, kas nahamarrastus A.K. säärel oli tekitatud löögist või kukkumisest, ei saa eristada. Lasuvigastuse tekkimise täpset aega ei saanud ekspert öelda, küll aga kinnitas ta, et nimetatud vigastus oli saadud enne kella 01.
24. Kohtus avaldatud 19.06.
25. a ekspertiisiaktis nr B-54-00/810 (I kd tl 51-59) sisalduva eksperdiarvamuse järgi olid ekspertiisiks esitatud sõiduautol Mercedes-Benz, reg nr 776 TCU, esinenud läbivad vigastused nr 1-3 ja nr 5 tekitatud tulistamisel tulirelva pihtamislaengu (kuuli) poolt läbimõõduga 9-10 mm, kusjuures tulirelva liiki ja süsteemi ei olnud nimetatud vigastuste järgi võimalik kindlaks teha. Mitteläbiv vigastus nr 4 oli tekitatud klaasi välisküljelt ja ei olnud tekitatud tulistamisel tulirelva pihtamislaengu poolt. Vigastuse nr 1 täpset suunda ei olnud võimalik viseerida, kuid üldine suund oli auto ristpikiteljest veidi eestpoolt taha suure nurgaga ülevalt alla. Vigastuse nr 2 suund oli diagonaalis eest vasakult ülevalt taha paremale alla, kus lasunurk oli auto pikiteljega võrreldes 35˚ vasakule ning horisontaaltasapinnaga võrreldes 15˚ ülalt. Vigastuse nr 2 tekitamisel jäi laskja auto esiservast 1,5 m kaugusele ette ja 2,5 m vasakule. Vigastuse nr 3 suund oli diagonaalis eest vasakult ülevalt taha paremale alla, kus lasunurk oli auto pikiteljega võrreldes 35˚ vasakule ning horisontaaltasapinnaga võrreldes 15˚ ülalt. Vigastuse nr 3 tekitamisel jäi laskja auto esiservast 3 m kaugusele ette ja 2,5 m vasakule. Vigastuse nr 5 suund oli diagonaalis tagant paremalt ülevalt ette vasakule alla, kus lasunurk oli auto pikiteljega võrreldes 25˚ paremale ning horisontaaltasapinnaga võrreldes 10˚ ülalt. Vigastuse nr 5 tekitamisel jäi laskja auto tagaservast 6 m kaugusele taha ja 2 m paremale. Ekspertiisiks esitatud 5 püstoli Parabellum padrunikesta, kaliibriga 9,0 mm, võisid olla heidetud poolautomaatpüstolitest Walther P38 ja P38/II, P-08 (American Eagle), Colt 2000, Drayse 1910; püstolkuulipildujatest MK I (Australian) ja MK II, M.P. 35/1 (German) jms kaliiber 9,0 mm tulistamisel. Nimetatud 5 padrunikesta olid heidetud ühest ja samast tulirelvast tulistamisel. Ekspertiisiks esitatud 2 püstoli Parabellum padruni kaliiber 9,0 mm deformeerunud ümaraotsalist täismantelkuuli olid tulistatud tulirelvast, mille relvaõõnes oli 6 parempoolset vintsoont, laiusega ca 2,1 mm, nagu nt Saksa poolautomaatpüstolite Walther, Mauser, Luger ja Heckler&Koch; Itaalia poolautomaatpüstolite Beretta ja Tanfolio; Belgia poolautomaatpüstoli FN/Browning; Poola poolautomaatpüstoli Radom ja USA poolautomaatpüstoli Ruger erinevad mudelid ning poolautomaatpüstol Colt mudel 2000, Hiina poolautomaatpüstol №rinco mudel 213, Iisraeli püstolkuulipilduja Uzi kaliiber 9,0 mm jms. Nimetatud kaks kuuli olid tulistatud ühest ja samast tulirelvast. Ekspertiisiks esitatud kuulide tüviosal ja padrunikestade suudmeosal ei olnud kujunenud tunnuste kogumit, mille alusel oleks võinud öelda, et mõni esitatud kuulidest ja padrunikestadest olid varem moodustanud ühtse terviku, s.o ühe ja sama padruni. Kohtus selgitas ballistikaekspertiisi läbi viinud ekspert Hardi Reisenbuk, et eksperimenti läbi viies võttis ta aluseks 180 cm pikkuse isiku. Samas lisas ta, et sellest, kas laskja oleks pikem või lühem, eksperimendi tulemused ei muutuks, kuna tulemused on toodud 0,5 meetrise täpsusega. Ekspertiisi käigus uuriti kuule, padrunikesti ja vigastatud autot eraldi - autot ennast võis olla väga mitmest relvast lastud. Kohtus avaldatud politseiinspektor Peeter Visteri (Vister) ettekandest (I kd tl 12) nähtub, et 30.11.
26. a kella 01.30 paiku teatati, et Vapramäel tulistatakse. Koos kiirabiga kohale jõudes nähti, et Elva poolt Tartu suunas tulnud MB, reg. nr-ga 776 TCU, oli sõitnud vastassuunavööndisse ja kraavi. Auto oli avariitunnustega ja kuuliaukudega. Autos istus kuulihaavaga inimene, kelle kiirabi koheselt haiglasse viis. Tunnistajate ütluste järgi oli avarii toimunud Arbimäe bussipeatuses, kust ettekandja koos Kalev Ventiga korjas kokku purunenud autoosad. Kohtus avaldatud 30.11.
27. a sündmuskoha vaatluse protokolli (I kd tl 13-14) ja sinna juurde kuuluvate fototabelite (I kd tl 15-19) kohaselt tuvastati sündmuskohal Elva linnas Tartu maanteel asuvas Arbimäe bussipeatuses maas viis padrunikesta, üks pruunikast metallist padrun ning ooteplatvormil poolviltu suunaga Tartu poolt Rõngu poole sõiduki protektorjälg, laiusega 20 cm ja sügavusega 4 cm sügavamast kohast. Kohtus avaldatud 30.11.
28. a vaatlusprotokolli (I kd tl 20-21) ja sinna juurde kuuluvate fototabelite (I kd tl 22-31) kohaselt tuvastati tumedat värvi sõiduautol MB, reg.nr TCU, neli auto välimist plekki läbistavat järgmist vigastust: 1) juhiukse keskosas ümmarguse kujuga vigastus, diameetriga ca 1 cm, mis asus maapinnast ca 60 cm kõrgusel ja ukse tagaservast 52 cm kaugusel; 2) juhiukse esiosas ülal, peegli all ovaalse kujuga vigastus, mõõtmetega 1,5x1 cm, mis asus maapinnast 80 cm kõrgusel ja ukse esiservast 23 cm kaugusel; 3) auto vasakpoolse esitiiva esiosa alumises osas esitule lähedal kergelt ovaalse kujuga vigastus, diameetriga ca 1 cm, mis asus maapinnast 54 cm kõrgusel ja rattakoopaesiservast 25 cm kaugusel; 4) auto parempoolse tagatiiva tagaosas tagatule lähedal küljel ovaalse kujuga vigastus, mõõtmetega ca 2x1 cm, mis asus maapinnast 60 cm kõrgusel ja rattakoopa tagaservast 60 cm kaugusel. Auto esiklaasi vasakul ülanurgas sedastati ümmarguse kujuga klaasi mitteläbiv vigastus, diameetriga ca 5 mm. Tuvastati ka asjaolu, et auto juhiuks oli täies ulatuses ja esivasaktiib osaliselt deformeerunud sissepoole, vasakpeegel ja esivasak suunatuli olid purunenud, puudus juhiuksele kinnitunud iluliist. Pärast autoukse sisepolstri eemaldamist tuvastati uksekarbi alumises osas deformeerunud kuul. Kohtus avaldatud 30.11.
29. a vaatlusprotokolli (I kd tl 32-33) ja sinna juurde kuuluvate fototabelite (I kd tl 34) kohaselt tuvastati tumerohelisel sõiduautol BMW, reg. nr 605 ALM, deformeerunud esiparemtiib, purunenud parem esisuunatuli ja stange ning deformeerunud esikapoti parempoolne ots. Muid iseärasusi vaatluse käigus ei sedastatud. Auto salongis juhi kõrvalistuja istme ees maas oli puust kapsanui, pikkusega ca 80 cm, auto tagaistme ees maas aga saabel, tera pikkusega 43 cm ja käepideme pikkusega 15 cm. III Kohtu järeldused süüdistuse kohta Kaitsja palus R.B mõlemas talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Kaitsja leidis, et tegemist ei ole tapmisega, vaid R.B tegutses hädakaitseseisundis ega ületanud hädakaitse piire. Selle kohta, et R.B oleks omanud tulirelva ja laskemoona, puuduvad igasugused tõendid. Kohus on seisukohal, et kriminaalasjas kogutud tõenditega on leidnud tõendamist R.B süü tahtliku tapmise toimepanemises. Tunnistaja A. K ja R.B ühesuguste ütlustega on leidnud tõendamist, et 29.11.1999.a olid A.K. ja R.B vahel pingelised suhted A.M. pärast, kes oli süüdistatava elukaaslane. A. K ütlused kinnitavad, et samal päeval oli A.M. koos A.K. ga käinud Tõrvas. R.B otsis A. M taga ja helistas korduvalt A.K. le, et seda probleemi lahendada. Nad leppisid kokkusaamise kohaks kokku Arbimäe bussipeatuse Elvas. Ka A.M. ütlused tõendavad, et sel päeval soovis R.B kokku saada A.K. ga ning helistas talle seetõttu. R.B oli pettunud, et A.M. kohtus teise mehega - A.K. ga. Eeltooduga on tõendatud, et R.B edasise käitumise ajendiks oli armukadedus, mille põhjuseks oli A.M. . A. K ütlused tõendavad, et ta sõitis koos A.K. ga Arbimäe bussipeatusesse, jäädes sinna seisma autonina Valga suunas. Nende taga peatus T.R. Jeep. Tunnistajad T.R. ja M.K. kinnitavad, et neile helistati (M. K ütluste kohaselt oli helistajaks A.K. ise) ja paluti tulla Elvasse, kuna A.K. l on mingi probleem. Nad sõitsid kesköö paiku sinna kahekesi T.R. Toyota Land Cruiseriga ja peatusid Arbimäe bussipeatuses A.K. sõiduauto Mercedes taga. A. K ütluste kohaselt oli A.K. autost väljas ja rääkis telefoniga. Kui A.K. autosse istus, tuli tagant poolt järsku sõiduauto BMW ja sõitis neile külje pealt sisse, libisedes pärast seda nende sõidukist mööda. M. K ütluste kohaselt tuli ta kohale jõudes autost välja, et A.K. ga rääkida, kuid ei jõudnud seda teha, sest selja tagant tuli tume BMW ja sõitis A.K. autole juhipoolsest uksest sisse, blokeerides selle. Mercedese juures kedagi väljas ei olnud. M.K. ütlused tõendavad, et sõiduautost BMW hüppas pärast otsasõitu juhipoolsest uksest välja mees, kes hakkas üle enda auto kapoti tulistama A.K. ja nende auto suunas, laske oli umbes viis. T.R. andis samasuguseid ütlusi autode kokkupõrke ja tulistamise kohta. Tunnistajad J. D, T. U ja H. M andsid ütlusi selle kohta, et nad sõitsid juhuslikult Arbimäe bussipeatusest mööda ja nähes tee ääres seismas tuttavat autot, keerasid otsa ümber ning peatusid Jeebi taga. Nemad sõitsid Mitsubishi Jeebiga, mille roolis oli H. M. Tunnistaja H. M ütles, et ta nägi, et seal seisab A.K. auto ja ta tahtis temaga rääkida, kuid nii nagu ta seal peatus, tuli selja tagant BMW, kõlas lask, siis kõmakas nagu oleks autod omavahel kokku põrganud ja seejärel 45 lasku paremalt. T. U ütluste kohaselt läks ta autost välja, kuulis siis kõmakat ja seejärel 5-7 lasku. J. D nägi autost väljudes vasakul pool R.B BMW-d ja pärast seda kui oli mõne meetri edasi liikunud, algas tulistamine, ta kuulis ca 5 lasku, millest üks oli eriti lähedal. Nii J. D, H. M kui ka T. U nägid ees seisvast Toyota Jeebist paremal väljas inimesi, nende arvu on tunnistajad nimetanud erinevalt. M ja U mõlemad andsid ühesuguseid ütlusi selles, et sündmuskohalt ära sõites nägid nad, et BMW oli R.B oma ja T. U nägi, et R.B seisis ka ise väljas auto juures. R.B ise väitis, et tegi manöövri paremale A.K. auto suunas, kuna nägi viimast seal seismas ja tema poole tulistamas. Tunnistajate M. K, T. R, T. U ja J. D eelpool käsitletud ütlustega, samuti tunnistaja A.M. ütlustega on tõendatud, et R.B sõitis oma sõiduautoga BMW tahtlikult sisse A.K. sõiduauto ukse ja alles seejärel algas tulistamine. Kuna tunnistaja H.M. ütlused on ainukesena vastuolus teiste tunnistajate ühesuguste ütlustega selles, et tulistamine algas enne autode kokkupõrget, ei pea kohus neid usaldusväärseks. Kohtueelsel uurimisel on ka H. M andnud ütlusi selle kohta, et laskma hakati pärast kokkupõrget. Ükski tunnistajatest, v. a H. M, ei ole näinud, et A.K. oleks olnud kokkupõrke ajal autost väljas, mistõttu kohus loeb tõendatuks, et A.K. viibis sel hetkel ja ajal millal algas tulistamine, oma sõiduki roolis. Selles osas on usaldusväärsemad M. K, T.R. ja A. K ütlused, kes viibisid A.K. le kõige lähemal ja said sündmusi näha kõige paremini. Nende ütlustega on ümber lükatud süüdistatava R.B ütlused selles, et A.K. oli autost väljas ja tulistas tema suunas, mistõttu selle ründe takistamiseks sõitis ta A.K. autole külge. Teiste kogutud tõenditega on vastuolus ka R.B ütlused selles, et A.K. jooksis ümber oma auto, istus kõrvalistuja poolsest uksest uuesti oma autosse ja sihtis seejärel juba teise tulirelvaga R.B läbi akna, mistõttu R.B , olles võtnud maast sinna A.K. poolt pillatud püstoli, tulistas enesekaitseks A.K. autot. Keegi tunnistajatest ei ole seda näinud, vastupidi - nii T.R. kui ka M.K. on tunnistanud, et peale kokkupõrget hakkas BMW juht, kelleks oli R.B , kohe üle oma sõiduki tulistama A.K. auto suunas. Ainukesena on H. M kohtueelsel uurimisel väitnud, et A.K. tulistas algul vähemalt ühe korra R.B autot. Selliseid ütlusi ei võta kohus arvesse, kuna need on vastuolus teiste tunnistajate ütlustega, samuti R.B sõiduauto BMW vaatlusprotokolliga, millest nähtub, et nimetatud sõiduautol ei olnud lasuvigastusi. Tunnistaja M.M. , kes viibis nende sündmuste toimumise ajal R.B autos, andis ütlusi selle kohta, et ta nägi pärast seda, kui R.B oli sõitnud vastu esimest tumedat autot ja hüpanud oma autost välja, laskmist. Lasud tulid tagant poolt, läksid üle R.B auto ja tema nägi sinist kuulileeki. Kohus on seisukohal, et sellised M.M. ütlused ei ole tõesed. Arvestades seda, et kuul ei jäta liikumisel nähtavat valgusjälge, ei saanud M.M. näha tuld, kui tulistati tagantpoolt. Tal oli võimalik näha valgusjälge juhul, kui tulistaja asus temast eespool, sest nähtav on tulirelva suudme leek. M.M. st eespool oli ainult R.B . Seega sai M.M. näha ainult R.B tulistamist. Sellega on kooskõlas eksperdi arvamus, mille kohaselt on lasuvigastused nr 1-3 A.K. sõiduautol MB tekitatud tulistamisel eest vasakult, s.o kohast, kus asus R.B sõiduauto ja süüdistatav ise. Sündmuskoha vaatlusprotokoll tõendab, et Arbimäe bussipeatuses leiti maast 5 padrunikesta, mis paiknesid sinna jäetud auto protektorijälgede ümbruses. R.B ütluste kohaselt oli pärast autode kokkupõrget tema auto vigastatud esitiib ratta kinni kiilunud ja autoga ei saanud sõita, I käiguga nihutas ta sõiduki teepeenrale. Seega saavad sündmuskohal fikseeritud sõiduki protektori jäljed kuulda R.B BMW-le, leitud padrunikestad on ümber selle. See haakub tõenditega, mis tõendavad, et tulistati sõiduauto BMW juurest. Eksperdi arvamusega on tõendatud, et 5 sündmuskohalt leitud padrunikesta olid heidetud ühest ja samast tulirelvast tulistamisel. Samuti on eksperdi arvamusega tõendatud, et A.K. sõiduautost eksperdi poolt leitud püstoli Parabellum deformeerunud otsaga täismantelkuul ja A.K. kehast eemaldatud samasugune kuul on tulistatud ühest ja samast tulirelvast. Kohus luges eelpool analüüsitud tõenditega tõendatuks, et A.K. oli autode kokkupõrke hetkel oma sõidukis ja ei väljunud sealt pärast seda, mistõttu R.B puudus võimalus kasutada A.K. tulirelva, juhul kui see ka oleks kannatanul kaasas olnud. Kuna sündmuskohalt on leitud ainult ühest relvast heidetud padrunikestad ja ühest ja samast relvast tulistatud kuulid, sealhulgas kuul, mis tappis A.K. , on tõendatud, et A.K. ei tulistanud R.B nagu väidab süüdistatav ise. Tunnistaja I. T nägi A.K. autos väikest püstolit, mille viimane tõstis oma autot remonti jättes sealt ümber teise autosse. Ka tunnistaja A.M. nägi 29.11.
30. a temaga koos Tõrvas käies A.K. l relva, mille kohta viimane ütles, et see on jahilkäimiseks. Kohus on seisukohal, et I. T andis kohtus objektiivseid ütlusi ja neis ei ole alust kahelda - A.K. võis tulirelva omada. Samas ei ole kriminaalasjas kogutud tõenditega tõendamist leidnud, et A.K. oli käsitletavate sündmuste toimumise ajal relvastatud või, et ta oleks mingit tulirelva selle käigus kasutanud.

§ 28

lg 1 sätestab hädakaitse mõiste ja selle kohaselt ei ole tegu õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piire. Kriminaalasjas uuritud tõenditele tuginedes on kohus seisukohal, et R.B ei rünnatud, vaid esimeseks ründajaks oli tema ise, sõites külje pealt sisse A.K. le autole ja avades seejärel tema suunas tule. Seda et A.K. oli samal ajal oma autos, kinnitab ka eksperdi arvamus: vigastuste tekitamise hetkel võis A.K. kehaasend olla istuv või poolistuv. Ajal, kui R.B tulistas oma sõidukis viibivat A.K. t, oli selle auto juhipoolne esiuks kinni, kokkupõrke tagajärjel deformeerunud ja sissepoole muljutud. Ka aknaklaas oli suletud asendis, sest vastasel juhul oleks juhiukse läbinud kuulid purustanud alla keritud aknaklaasi. Kuna puudus vahetu rünne, ei tegutsenud R.B hädakaitseseisundis. Kohus ei nõustu kaitsja seisukohaga, et relvaeksperdi arvamus ei ole kasutatav tõendina, kuna on tehtud oletuste põhjal. Ekspert on tuginenud arvamuse andmisel tema käsutusse antud A.K. sõiduauto MB vaatlusele, on fikseerinud sellel läbivate lasuvigastuste puhul lasusuunad, leidnud ekspertiisi käigus lasusuunda fikseerides ühe kuuli. Lasusuund on muutumatu näitaja ja ei sõltu laskja pikkusest ega asendist. Arvestades laskja keskmiseks pikkuseks 180 cm, on ekspert välja arvestanud laskja võimaliku kauguse A.K. sõidukist lasuvigastuste tekitamise hetkel. Samas on ekspert selgitanud, et ka nimetatud näitajad ei muutu oluliselt, kui võtta laskja pikkuseks muu suurus kui 180 cm, sest laskja kaugus autost on antud ainult 0,5 m täpsusega. Kohus on seisukohal, et antud juhul ei oma tähtsust, kui kaugel täpselt laskja A.K. sõidukist asus, kuna sündmuskoha vaatlusel tuvastatuga, tunnistajate ütlustega ja relvaeksperdi arvamusega lasusuundade kohta on üheselt tõendatud, et A.K. autot tulistati kohast, kus viibis ainult süüdistatav. Kohtuarst on andnud arvamuse, et kannatanul esinevad lasuvigastused on tekitatud kauglasust. Kohtuliku uurimise käigus ei õnnestunud kindlaks teha, kes tekitas A.K. sõiduauto tagumises osas oleva lasuvigastuse. Ei ole välistatud, et selle tekitas keegi tunnistajatest, kes viibisid väljas paremal pool autode kõrval. Seda kinnitavad ka tunnistaja J. D ütlused, et üks lask kostus hästi lähedalt. Kuid see lask ei olnud esimene ja ei oma süüdistatava käitumisele juriidilise hinnangu andmisel tähtsust - enne kui R.B asus tegutsema, puudus tema või temaga kaasas olnud M.M. vastu suunatud õigusvastane rünne, mis annaks aluse väita, et ta oli hädakaitseseisundis. Rünne tähendab õigushüve ohustamist inimese poolt. Tunnistaja M.M. ütluste kohaselt oli E. R.Bile üllatuseks, et kohtumispaigas oli nii palju autosid, nad hakkasid kartma ja R.B käskis tunnistajal kõvasti kinni hoida ning sõitis seejärel tee ääres seisvale esimesele autole külge. Sel hetkel, kui R.B otsustas tahtlikult sõita A.K. autole otsa, puudus K ja teiste sündmuskohal viibinud inimeste poolt temale igasugune rünne ja R.B oleks olnud võimalik mööduda teda ootavatest autodest. Seetõttu ei saanud R.B ka ekslikult arvata, et teda rünnatakse, mis annaks aluse käsitleda R.B käitumist eksimusena õigusvastasust välistavas asjaolus vastavalt

§-le

1. Kaitsja on seisukohal, et nahamarrastus A.K. vasakul säärel kinnitab seda, et kannatanu viibis autode kokkupõrke hetkel väljas, kukkus selle tagajärjel ja sai nimetatud vigastuse. Kohus ei nõustu kaitsja sellise järeldusega. Ekspert on fikseerinud nimetatud nahamarrastuse A.K. vasaku sääre eespinnal keskmises kolmandikus ning andnud arvamuse, et see võib olla tekitatud tömbi vägivalla toimel, võimalik et löögist vastu ümbritsevaid kõvasid esemeid või pindu. Selgitades antud arvamust, ütles ekspert T. Vaas, et ei ole võimalik määrata, kas nimetatud vigastus on saadud löögist või kukkumisel. Kohus on seisukohal, et kuna A.K. viibis hetkel, kui R.B sõitis tema autole otsa, oma sõiduki roolis, sai ta vigastuse säärel, lüües jala ära vastu autosalongi kõvasid pindu. Asjaolu, et A.K. surm saabus põhjusel, et R.B teda tulistas, on tõendatud eksperdi arvamusega - A.K. surma põhjuseks oli ülakõhu peetuslasuvigastus kuuliga, mille tüsistusena tekkis äge verekaotus sisemisest verejooksust. Eluohtlikkuse tõttu oli nimetatud vigastus üliraske. Kohus on seisukohal, et R.B pani A.K. tapmise toime tahtlikult - kaudse tahtlusega. Sooritades lasud mõne meetri kauguselt juhipoolse autoukse sisse, mille taga temale teadvalt istus inimene, pidi ta arvestama sellega, et võib põhjustada kannatanu surma. R.B-le on süüks arvatud tulirelva ja laskemoona ebaseaduslik käitlemine, mis seisnes ilma vastava loata 9 millimeetrise kaliibriga püstoli omandamises, hoidmises, kasutamises ja kandmises, samuti vähemalt 5 püstoli “Parabellum” padruni, kaliiber 9 millimeetrit, omandamises hoidmises, kandmises ja kasutamises. Eelpool, KrK § 100 käsitlemisel analüüsitud tõenditega luges kohus tõendatuks, et R.B tulistas tulirelvast A.K. t ja see tulirelv ei pärinenud sündmuskohalt vaid oli R.B endal kaasas. Seega oli R.B 9 mm kaliibriga tulirelva tuvastamata kohast ja ajal omandanud ning seda hoidnud kuni 30.11.1999.a ööni, millal ta kandi seda kaasas ja kasutas kannatanu tulistamiseks. Sündmuskohalt leiti 5 püstoli Parabellum padrunikesta, kaliibriga 9,0 mm. Seega oli R.B vähemalt eeltoodud koguses varem omandatud laskemoona, mida ta hoidis, kandis endaga kaasas ja kasutas ööl vastu 30.11.1999.a.
2. a kehtinud relvaseaduse (edaspidi RelvaS) 28.06.
3. a redaktsiooni § 20 kohaselt oli Eesti kodanikul, kes on vähemalt 21-aastane või tegevteenistuse läbi teinud, õigus soetada ja omada iga piiratud käibega tsiviilrelva sama seadusega kehtestatud korras ja tingimustel. RelvaS § 24 kohaselt oli relva soetamiseks vajalik relvasoetamisluba, mis andis selles näidatud isikule õiguse relva soetamiseks, mis kuulub loas märgitud relvaliigi hulka, samuti selle järgnevaks hoidmiseks ja edasitoimetamiseks kuni relva registreerimiseni käesoleva seadusega kehtestatud korras ja tingimustel. Relva registreerimisel väljastas politseiasutus relva soetanud isikule relvaloa, mis loa omanikule õiguse vastava laskemoona soetamiseks, relva ja laskemoona hoidmiseks, edasitoimetamiseks ja kandmiseks relvaseaduse ning muude õigusaktidega kehtestatud korras ja tingimustel (RelvaS § 26). RelvaS § 35 ja 38 sätestasid relva ja laskemoona hoidmise ja relvakandmise mõisted. R.B enda ütlustega on tõendatud, et tal puudus relvaluba. Ilma vastava loata tulirelva ja laskemoona käitlemine on ebaseaduslik ning oli 1999.a karistatav KrK § 207 lg 1 ja 2 järgi. Seega on nimetatud kuritegude toimepanemine R.B poolt tõendatud ja õigesti kvalifitseeritud. IV Kohtu seisukoht karistuse osas KrK §-s 100 sätestatud kuriteo – tahtliku tapmise – eest oli karistuseks võimalik mõista 5-12 aastat vangistust. Samasuguse kuriteo eest näeb ette vastutuse

§ 113

ja võimaliku karistusena 6-15 aastat vangistust.

§ 5

lg 3 kohaselt ei ole seadusel, mis tunnistab teo karistatavaks, raskendab karistust või muul viisil halvendab isiku olukorda, tagasiulatuvat mõju. Sellest tulenevalt on võimalik mõista R.B-le karistuseks KrK § 100 järgi 5-12 aastat vangistust. KrK § 207 lg 1 ja lg 2 nägid karistusena ette 1-5 aastat vangistust. Tulirelva käitlemise eest näeb ette vastutuse

§ 418

lg 1 ja karistuseks rahalise karistuse või kuni 3-aastase vangistuse.

§ 418

lg 2 järgi on tulirelva käitlemine karistatav, kui tegemist on teenistus- või sõjaväerelvaga, 2-10 aasta pikkuse vangistusega. Kriminaalasjas ei ole tõendamist leidnud, missugune tulirelv oli R.B , kas tegemist oli teenistus- või sõjaväerelvaga, mistõttu tuleb süüdistatavale karistus mõista

§ 418lg 1 sanktsiooni raames, mis on kergem kui Kr

K § 207 lg 1, 2 sanktsioonid.

§ 5

lg 2 näeb ette, et seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, on tagasiulatuv mõju. Karistuse mõistmisel arvestab kohus vastavalt

§ 56

lg 1 süüdistatava vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. R.B karistust kergendavaid asjaolusid, mis on sätestatud

§ 57, ei ole.

Puuduvad ka

§ 58järgsed karistust raskendavaid asjaolud.

Prokurör leidis, et R.B vastutust raskendavaks asjaoluks on madal motiiv – armukadedus. Kohus ei nõustu prokuröri seisukohaga ja leiab, et armukadedus ei ole selline üldinimlikult hukkamõistetav motiiv, mida tuleks käsitleda vastutust raskendava asjaoluna

§ 58p 1 mõttes.

Karistusregistri teatise kohaselt on R.B varem kriminaalkorras karistatud Eesti Vabariigis 2 korral: 25.05.

1. a ENSV KrK § 88 lg 3 järgi 3 aasta vangistusega tingimisi 2-aastase katseajaga ja 04.11.
2. a KrK § 139 lg 2 p 1,2,3 ja § 195 lg 2 järgi 3 aasta vangistusega, karistatus on kustunud. Väärteokorras on ta karistamata. Lisaks sellele on R.B-le mõistetud Hispaania Kuningriigi Marabella kohtu poolt karistus narkokuriteo eest ning tema vabanemistähtaeg on 03.02.
3. Hinnates kõiki karistuse mõistmisel arvestatavaid tegureid kogumis, leiab kohus, et karistuse eesmärkide saavutamine on võimalik ainult vangistuse kohaldamisega, mis KrK §-s 100 ettenähtud kuriteo eest on ka ainuke võimalik karistusliik. Kuna puuduvad nii karistust kergendavad kui ka raskendavad asjaolud, tuleb R.B karistada vangistusega KrK § 100 sanktsiooni keskmises määras, milleks on 8 aastat. Kuigi

§ 418

näeb tulirelva ebaseadusliku käitlemise eest ette ka rahalise karistuse, on kohus seisukohal, et olukorras, kus tulirelva on kasutatud teise inimese elu võtmiseks, on selle mõistmine välistatud. Seoses Hispaanias toime pandud narkokuriteoga on R.B vahistatud 19.11.2002 ning enne seda võetud 31.10.2002 vahi alla Eesti väljaandmistaotluse alusel. Seega tuleb ajavahemik 31.10.2002-18.11.2002 arvestada käeolevas kriminaalasjas mõistetava karistusaja hulka, s.o 19 päeva. Karistuse kandmise algusajaks tuleb lugeda päev, millal R.B saabus 01.06.2004.a koostatud Euroopa Vahistamismääruse alusel Eesti Vabariiki, s.o 11.07.2004. V Tsiviilhagi ja menetluskulud Kannatanu E.K. on tekitatud moraalne ja varaline kahju, ta on esitatud tsiviilhagi A.K. matusega seotud kulude osas 25 000 krooni. Kohtus jäi E. K tsiviilhagi juurde, esitades nõuet tõendavate dokumentidena ajalehe „Postimees“ kviitung-arve nr B17274 summas 800 krooni, OÜ Tavand arve-müügikviitungid summas 8336 krooni ja 800 krooni, saatelehe nr 120 summas 5000 krooni ning AS GRAMET kviitungi nr 348 summas 7226 krooni. Kokku esitas tsiviilhageja kuludokumente 22 162 krooni eest. Kohus on seisukohal, et E. K tsiviilhagi on põhjendatud, kuna kriminaalasjas kogutud tõenditega on tõendatud, et R.B on süüdi A.K. tapmises, mille tõttu tekkisid kannatanul väljaminekud seoses matusekuludega, s.o varaline kahju. Võlaõigusseadus (VÕS) § 1043 kohaselt peab kahju hüvitama teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja), kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. E. K tsiviilhagi kuulub rahuldamisel summas, mille kohta kannatanu on esitanud kuludokumendid - 22 162 krooni. Menetluskuludeks on määratud kaitsja tasu kohtueelsel uurimisel 920.40 krooni ja kaitsjale kriminaaltoimiku materjalist koopiate tegemise kulud 83 krooni, KrMS § 175 lg 1 alusel sundraha, mis on esimese astme kuriteos süüdimõistmise korral 2,5 palga alammäära -6725 krooni. KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva otsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Ingeri Tamm Kohtunik Volli Aleksejev Rahvakohtunik Eda-Mai Kullamaa Rahvakohtunik