← Eesti

1-05-861\47

Obsah (10)§ 64§ 68§ 73§ 288§ 56§ 57§ 201§ 209§ 344§ 345

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number Tartu Maakohus 05. veebruar 2007. a Tartu kohtumaja 1-05-861 Kohtukoosseis Kohtunik Ingeri Tamm Kohtuistungi sek

§ 64

lg 1 alusel mõista E.F-ile liitkaristuseks 2 (kaks) aastat vangistust, lugedes kergemad karistused kaetuks raskeimaga.

§ 68lg 1 alusel lugeda mõistetud karistusest kantuks eelvangistusaeg 09.07.2002.

a kuni 02.01.2003. a, s.o 5 kuud 25 päeva, E.F poolt ärakandmisele kuuluv karistus on 1 (üks) aasta 6 (kuus) kuud 5 (viis) päeva vangistust. Süüdi tunnistada I.M KrK § 143 lg 2 p 1 ja 2 järgi ja mõista karistuseks 1 (üks) aasta 6 (kuus) kuud vangistust.

§ 68lg 1 alusel lugeda mõistetud karistusest kantuks eelvangistusaeg 16-18.07.2001.

a, s.o 3 (kolm) päeva, ärakandmisele kuuluv karistus on 1 (üks) aasta 5 (viis) kuud 27 (kakskümmend seitse) päeva vangistust. Õigeks mõista P.P ajavahemikus 28.11.2000-12.01.2001 VK. bensiini omastamises tõendamatuse tõttu. 1 Süüdi tunnistada P.P KrK § 141 lg 3 p 1 järgi ja mõista karistuseks 1 (üks) aasta 6 (kuus) kuud vangistust. 2 Süüdi tunnistada P.P KrK § 186 järgi ja mõista karistuseks 3 (kolm) kuud vangistust.

§ 64

lg 1 alusel mõista P.P-le liitkaristuseks 1 (üks) aasta 6 (kuus) kuud vangistust, lugedes kergema karistuse kaetuks raskeimaga. Süüdi tunnistada K.A KrK § 17 lg 6 - 141 kuud vangistust. 1 lg 1 järgi ja mõista karistuseks 4 (neli)

§ 73

alusel vangistust täitmisele mitte pöörata kui K.A , P.P , I.M ja E.F ei pane 3 (kolme) aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. P.P-le, I.M-ile , K.A-le ja E.F-ile kohaldatud tõkend elukohast lahkumise keeld - tühistada kohtuotsuse jõustumisel. Rahuldada AS R. tsiviilhagi osaliselt. Mõista välja P.P-lt ja K.A-lt solidaarselt 25 600 (kakskümmend viis tuhat kuussada) krooni AS R. kasuks. V. OÜ (pankrotis) tsiviilhagi 30 000 krooni jätta rahuldamata. Välja mõista P.P-lt 4650 (neli tuhat kuussada viiskümmend) krooni VK. (pankrotis) kasuks. Jätta rahuldamata VK. (pankrotis) hagi P.P-lt bensiini maksumuse 2194.68 krooni väljamõistmiseks. VK. (pankrotis) hagi rehvide maksumuse 5100 krooni väljamõistmiseks jätta läbi vaatamata. Läbi vaatamata jäetud tsiviilhagi on KrMS 310 lg 3 kohaselt kannatanul õigus esitada uuesti tsiviilkohtumenetluse korras. Välja mõista E.F-ilt ja I.M-ilt solidaarselt 100 000 (ükssada tuhat) krooni O.S. kasuks, 9000 (üheksa tuhat) krooni AS S. kasuks, 105 000 (ükssada viis) krooni A.K. kasuks ja 9000 (üheksa tuhat) krooni AS AL. kasuks. KrMS § 180 lg 1,3 alusel välja mõista riigituludesse järgmised menetluskulud: P.P-lt sundraha 5400 (viis tuhat nelisada) krooni, toimiku materjalidest koopia tegemise kulud 1039.20 (üks tuhat kolmkümmend üheksa krooni 20 senti) krooni, käekirjaekspertiisi tasu 1800 (üks tuhat kaheksasada) krooni, tunnistaja sõidukulud 276 (kakssada seitsekümmend kuus) krooni; K.A-lt sundraha 5400 (viis tuhat nelisada) krooni, toimikust koopia tegemise kulud 7 (seitse) krooni; E.F-ilt sundraha 5400 (viis tuhat nelisada) krooni, ekspertiiside maksumus 9620 (üheksa tuhat kuussada kakskümmend) krooni, toimikust koopia tegemise kulud 1039.20 (üks tuhat kolmkümmend üheksa krooni 20 senti) ja tunnistajate sõidukulud 445 (nelisada nelikümmend viis) krooni; I.M-ilt sundraha 5400 (viis tuhat nelisada) krooni, ekspertiiside maksumus 1840 (üks tuhat kaheksasada nelikümmend) krooni, toimikust koopia tegemise kulud 1039.20 (üks tuhat 3 kolmkümmend üheksa krooni 20 senti) ja tunnistaja sõidukulud 445 nelisada nelikümmend viis) krooni. Riigi kasuks välja mõistetud menetluskulud tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034800017 SEB Eesti Ühispangas või 221023778606 Hansapangas, märkides selgitusse Tartu Maakohtu viitenumbri 2800049874 ja kriminaalasja numbri. Otsuse vabatahtliku täitmise korral tasuda riigituludesse makstavad menetluskulud 30 päeva jooksul. Eelnimetatud tähtajaks menetluskulude tasumata jätmise korral pööratakse kohtuotsus sundtäitmisele. Sundtäitmisega kaasnevad täitemenetluse kulud. Asitõendid, F. OÜ ja V. vaheline ostu – müügi leping nr 2 31.01.

  1. a, 31.01.
  2. a kassa väljamineku order summale 1 000 000 krooni, 3 CD – R plaati, sularaha arve nr 5/01 V.M. nimele, arve-saateleht nr 14 K.J. nimele, arve-saateleht nr 4 J.P. nimele, kviitung order nr 3 J.P. nimele ja kviitung order nr 10 K.J. nimele jätta KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel kriminaalasja juurde; E.F kalendermärkmik hävitada KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel pärast kohtuotsuse jõustumist. E.F-ile kuuluv Viljandi Maakohtu kinnistusameti kinnistusraamatusse registriosa nr 12925 all kinnitatud kinnistu asukohaga Riia mnt 28ª – 32 Viljandi, millele seati keelumärge 27.augustil
  3. a, jätta tsiviilhagi tagamiseks aresti alla. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib kohtumenetluse pool esitada apellatsioonkaebuse. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse kuulutamisele järgnevast päevast. Apellatsiooni teate esitamise korral esitatakse apellatsioonkaebus Tartu Maakohtule kirjalikult vormistatuna Tartu Ringkonnakohtu nimele, 15 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse võib vaidlustada apellatsioonis või määruskaebuse lahendamise menetluses. Määruskaebus tuleb esitada Tartu Maakohtule 10 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast lahendist teada või pidi teada saama. Apellatsiooniteate esitamisel on kohtuotsus kättesaadav Tartu Maakohtu kantseleis
  4. veebruaril
  5. a alates kella 14.00-st. KOHTUOTSUSE PÕHIOSA I Süüdistusakti sisu E.F ja I.M süüdistatakse selles, et nemad panid toime kelmuse isikute grupi poolt, mis seisnes selles, et omamata tegelikkuses kavatsust laenu vahendada, lubasid O.S esitada taotluse Brasiilia Pangale AS-le S. laenu saamiseks Saksa kindlustusfirma garantiiga summas 2 000 000 krooni, ning said
  6. a juulis Valga maakonnas Helme vallas AS R. territooriumil välislaenu taotlemiseks, sh kulutuste tegemiseks investeeringu saamiseks AS S. juhatuse esimees O.S. ettemaksu summas 100 000 krooni; 4
  7. jaanuaril
  8. a esitasid K. OÜ poolt AS-le S. arve nr 2 summas 9000 krooni, mille sisuks oli märgitud äriplaanide hindamine, kuid väites, et raha on vajalik Brasiilia Pangast laenu taotlemiseks AS-le S, millise summa AS S. juhatuse esimees O.S. kandis 25.jaanuaril
  9. a AS S. arveldusarvelt üle K. OÜ arveldusarvele nr XXXXXXXXXXX AS Hansapangas;
  10. märtsil
  11. a esitasid K. OÜ poolt AS-le S. arve nr 9 summas 8800 krooni, mille sisuks oli märgitud äriplaani hindamine, kuid väites, et raha on vajalik Brasiilia Pangast AS-le S. laenu taotlemisega seotud lepingutasuks, millise summa AS S. juhatuse esimees O.S. jättis K. OÜ-le tasumata, seega jäi kuritegu lõpule viimata süüdlase tahtest mitteoleneval põhjusel. Eelneva kavatsusega laenu mitte vahendada jätsid I.M ja E.F laenu AS-le S. vahendamata, saades seega pettuse teel varalist kasu 109 000 krooni, tekitades kahju O.S. 100 000 krooni ja AS-le S. 9000 krooni; E.F ja I.M süüdistatakse samuti selles, et nemad, olles KrK § 143 lg 2 p 2 tähendatud isikud, panid toime kelmuse isikute grupi poolt, mis seisnes selles, et omamata tegelikkuses kavatsust laenu vahendada, lubasid A.K. ile esitada taotluse Brasiilia Pangale AS-le AL. laenu saamiseks Saksa kindlustusfirma garantiiga summas 275 000 Saksa marka, ning said
  12. novembril
  13. a Valga maakonnas Helme vallas AS R. territooriumil välislaenu taotlemiseks, sh laenulepingu sõlmimiseks, juriidilisteks hindamisteks, ekspertiisideks ja laenu taotlemisega seotud sõitude jaoks AS-i AL. juhatuse esimees A.K. ilt ettemaksu summas 105 000 krooni;
  14. jaanuaril
  15. a esitasid K. OÜ poolt AS-ile AL. arve nr 3 summas 9000 krooni, mille sisuks oli märgitud äriplaani hindamine, kuid väites, et raha on vajalik Brasiilia Pangast laenu taotlemiseks AS-ile AL. , sh täiendava ekspertiisi teostamiseks Šveitsis, millise summa AS AL. juhatuse esimees A.K. kandis üle AS-i AL. arveldusarvelt vastavalt
  16. jaanuaril
  17. a 3000 krooni ja
  18. jaanuaril
  19. a 6000 krooni K. OÜ (asukohaga Kaunase pst 13-51, Tartu) arveldusarvele nr XXXXXXXXXXX AS Hansapangas;
  20. märtsil
  21. a esitasid K. OÜ poolt AS-le AL. arve nr 8 summas 8800 krooni, mille sisuks oli märgitud äriplaani hindamine, kuid väites, et raha on vajalik Brasiilia Pangast laenu taotlemiseks AS-le AL. , sh Saksamaal laenulepingu sõlmimiseks tehtud kulutuste jaoks, millise summa AS-i AL. juhatuse esimees A.K. jättis K. OÜ-le tasumata, seega jäi kuritegu lõpule viimata süüdlase tahtest mitteoleneval põhjusel. Eelneva kavatsusega laenu mitte vahendada jätsid I.M ja E.F laenu AS-le AL. vahendamata, saades seega pettuse teel varalist kasu 114 000 krooni, tekitades kahju A.K. ile 105 000 krooni ja AS-le AL. 9000 krooni. Sellega panid E.F ja I.M toime KrK § 143 lg 2 p 1 ja 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o võõra vara saamise pettuse teel isikute grupi poolt, isikuna, kes on varem toime pannud kelmuse. E.F süüdistatakse veel selles, et tema jaanuaris
  22. a võltsis kasutamise eesmärgil sularahaarvet nr 5/01, 08.01.
  23. a V.M. a nimele summas 92 390 krooni; arvesaatelehte nr 14, 05.01.
  24. a K.J. nimele summas 41 961 krooni; arve-saatelehte nr 4, 08.01.
  25. a J.P. nimele summas 45 300.20 krooni, kviitung-orderit nr 3, 08.01.
  26. a J.P. nimele ning kviitung-orderit nr 10, 05.01.
  27. a K.J. nimele. Sellega pani E.F toime KrK § 186 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o teadvalt muu ametliku dokumendi võltsimise kasutamise eesmärgil. 5 E.F süüdistatakse veel selles, et tema, olles V. OÜ juhatuse liige, s.o ametiisik KrK § 160 mõistes, kellele olid pandud juhtimisülesanded, pani toime tema korralduses oleva võõra vara riisumise ametiseisundi kuritarvitamise teel, mis seisnes selles, et
  28. jaanuaril
  29. a sõlmis Tartus Anne tn 45-19 OÜ-ga F. (juhatuse liige O.A. ) OÜ-le V. kuuluvate seadmete ja hoonete ostu-müügi lepingu nr 2, mille alusel OÜ F. tasus 01.02.
  30. a Tallinnas OÜ V. juhatuse liikmele E.F-ile 1 000 000 krooni ning millise summa jättis E.F OÜ V. kassasse tasumata, seega omastas OÜ-le V. kuulunud raha kogusummas 1 000 000 krooni, s.o suures ulatuses. Sellega pani E.F toime KrK § 141¹ lg 3 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o suures ulatuses süüdlase korralduses oleva võõra vara riisumise ja omastamise ametiisiku poolt ametiseisundi kuritarvitamise teel. P.P süüdistatakse selles, et tema ajavahemikul
  31. november
  32. a kuni
  33. detsember
  34. a, olles OÜ V. juhatuse liige ja tegevjuht alates 21.03.
  35. a, st ametiisik KrK § 160 mõistes, kellele olid pandud juhtimisülesanded, tegutsedes grupis koos K.A-ga, kes oli OÜ X. Invest juhatuse liige, eesmärgiga omastada võõrast vara esitas Lääne maakonnas W. s W. tee 9 OÜ V. raamatupidajale K.A poolt koostatud OÜ X. Invest 27.11.2000 arve nr 13, millega vormistas AS-le R. kuuluva kalibreerimis-lihvimispingi müügi OÜ-le V. Arve alusel omastas AS-lt R. kalibreerimis-lihvimispingi väärtusega 137 000 krooni, mis kanti OÜ V. varade hulka, samuti OÜ-lt V. 30 000 krooni selliselt, et OÜ V. kandis 29.11.
  36. a 10 000 krooni üle X. Invest OÜ (asukohaga W. pst 9-14, Pärnumaa) arveldusarvele Hansapangas ning 20 000 krooni võttis P.P välja V. OÜ (asukohaga W. , W. tee 9) arveldusarvelt Hansapangas; ajavahemikul 28.11.
  37. a kuni 12.01.
  38. a, olles VK. (registrikood XXXXXXXX) operatiivjuht ehk tegevjuht, st ametiisik KrK § 160 mõistes, kellele olid pandud juhtimis- ja majanduslike väärtuste liikumist korraldavad ülesanded, kasutades VK. bensiinikaarti, ostis alusetult ja omastas ametiseisundit kuritarvitades A. AS tanklast Tartumaal Ülenurme vallas Tõrvandis autokütust koguväärtusega 2194.68 krooni järgmistes kogustes: 28.11.
  39. a 30 liitrit bensiini 98 hinnaga 324 krooni; 30.11.
  40. a 51.82 l diiselkütust hinnaga 507.84; 27.12.
  41. a 30 l bensiini 95 hinnaga 291 krooni; 07.01.
  42. a 29,01 liitrit bensiini 98 hinnaga 301.70 krooni; 10.01.
  43. a 41.93 liitrit bensiini 95 hinnaga 394.14 krooni;12.01.
  44. a 40 liitrit bensiini 95 hinnaga 376 krooni; ajavahemikul 11.11.
  45. a kuni 19.01.
  46. a, olles 23.10.
  47. a koostatud volikirja alusel VK. (registrikood XXXXXXXX) operatiivjuht ehk tegevjuht, st ametiisik KrK § 160 mõistes, kellele olid pandud juhtimis- ja majanduslike väärtuste liikumist korraldavad ülesanded, võttis VK. (asukohaga Tartu maakond, Kambja vald, X. küla) Eesti Ühispangas asuvalt pangaarvelt nr 10102001256000 alusetult välja pangaautomaatidest ja pangakontoritest Eesti Vabariigis kokku 239 650 krooni, mille omastas, s.o riisus ametiseisundi kuritarvitamise teel võõrast vara suures ulatuses; 18.12.
  48. a, olles VK. (registrikood XXXXXXXX) operatiivjuht, st ametiisik KrK § 160 mõistes, kellele olid pandud juhtimis- ja majanduslike väärtuste liikumist korraldavad ülesanded, ostis Tartus Tähe 135a asuvast A. AS autokauplusest VK. nimelt 4 rehvi 195/65 R15 Dunlop Arctic M4, kogumaksumusega 5100 krooni ning, jättes ostetud rehvid X. X üle andmata ja kuritarvitades oma ametiseisundit, omastas need. 1 Sellega P.P pani toime KrK § 141 lg 3 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o suures ulatuses süüdlase korralduses oleva võõra vara riisumise ja omastamise ametiseisundi 6 kuritarvitamise teel, isikute grupis, isiku poolt, kes on varem toime pannud KrK § 1411 ettenähtud kuriteo. P.P süüdistatakse veel selles, et tema
  49. a, eesmärgiga vabaneda kohustusest hüvitada X. omastatud raha, esitas Tartumaal Kambja vallas X. külas VK. raamatupidaja S.S. teadvalt võltsitud sularahaarve nr 5/01, 08.01.
  50. a V.M. a nimele summas 92 390 krooni; arve-saatelehe nr 14, 05.01.
  51. a K.J. nimele summas 41 961 krooni; arvesaatelehe nr 4, 08.01.
  52. a J.P. nimele summas 45 300.20 krooni; kviitung orderi nr 3, 08.01.
  53. a J.P. nimele ning kviitung-orderi nr 10, 05.01.
  54. a K.J. nimele. Sellega pani P.P toime KrK § 186 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o teadvalt muu võltsitud ametliku dokumendi kasutamise õiguste omandamise ja kohustustest vabanemise eesmärgil. K.A süüdistatakse selles, et tema ajavahemikul
  55. november kuni
  56. detsember
  57. a, olles OÜ X. Invest juhatuse liige, tegutsedes grupis koos P.P-ga, kes oli OÜ-s V. juhatuse liige ja tegevjuht alates 21.03.
  58. a, st ametiisik KrK § 160 järgi, kellel on pandud juhtimisülesanded, eesmärgiga omastada võõrast vara, koostas OÜ X. Invest 27.11.2000 arve nr 13, millega vormistas AS-le R. kuuluva kalibreerimis-lihvimispingi müügi OÜ-le V. ning mille P.P esitas OÜ V. raamatupidajale. Arve alusel omastas AS-lt R. kalibreerimis-lihvimispingi väärtusega 137 000 krooni, mis kanti OÜ V. varade hulka, samuti OÜ-lt V. 30 000 krooni selliselt, et OÜ V. kandis 29.11.
  59. a 10 000 krooni üle X. Invest OÜ (asukohaga W. pst 9-14, Pärnumaa) arveldusarvele Hansapangas ning 20 000 krooni võttis P.P välja OÜ V. (asukohaga W. , W. tee 9) arveldusarvelt Hansapangas. 1 Sellega K.A pani toime KrK § 141 lg 3 p1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o suures ulatuses süüdlase korralduses oleva võõra vara riisumise ja omastamise ametiseisundi kuritarvitamise teel, isikute grupis. II Tõendid ja kohtu järeldused süüdistuse tõendatuse osas
  60. E.F ja I.M-i süüdistus KrK § 143 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi pettuse teel O.S. ja AS-i S. ning A.K. i ja AS-i AL. vara saamises O.S. (AS S juhatuse esimees) esitas 12.06.
  61. a keskkriminaalpolitseile avalduse (kd I tl 2425) kriminaalasja algatamiseks I.M-i ja E.F suhtes, kes on pettuse teel omastanud tema vara 100 000 krooni ulatuses ja firma vara 9000 krooni, lubades vahendada välislaenu Brasiilia pangast läbi Saksamaa kindlustusfirma. Kannatanu O.S. andis kohtusi ütlusi selle kohta, et AS S. soovis AS-ilt R. osta 1,5 miljoni krooni eest ümarfrees-palkamajade liini. Kuna AS S. aktsiakapitali suurus ei võimaldanud Eesti pankadest laenu võtta, viis AS R. juht Ants Randmaa, kes oli liini müügist huvitatud, kannatanu kokku I.M-iga . I.M pidavat olema võimeline ajama raha ühest Brasiilia pangast välja. Summa, mida pakuti, oli 600 000 dollarit. Algul tekitas selline summa O. S kahtlusi, kuid A. Randmaa, keda kannatanu nende varasema koostöö tõttu usaldas, soovitas laenu võtta ning 7 pidi isiklikult garanteerima, et mingisuguseid pettusi ei oleks. O.S. seadis tingimuseks selle, et sõlmitakse koostööleping. Lepingutingimuste osas olid läbirääkijateks I.M ja E.F - I.M juhtis läbirääkimisi ja E.F oli temaga kaasas. Kirjalikud dokumendid tulid E.F arvutist. Ühtegi kirjalikku kokkulepet ei sõlmitud, sest leping, mis E.F saatis, oli väga nõrk. I.M-i ja E.F-iga jäi suuline kokkulepe, et nad tegelevad laenu vahendamisega edasi. Laenu vahendamise tõendamiseks esitasid I.M ja E.F mingeid inglisekeelseid pabereid, kus oli umbmäärane jutt. Nad näitasid ka üht paberit, millel oli all suur sinine tempel, rääkides, et sellest koopiat ei saa teha, kuna tegu on konfidentsiaalse paberiga. Ka see oli inglise keeles. Kuigi algul sellest juttu ei olnud, hakati kannatanult varsti küsima summasid, mis olevat vajalikud laenu taotlemisel. Esimene, 9000 krooni suurune arve esitati äriplaani eest. Siis – see oli
  62. a jaanuaris vist - taheti 100 000 krooni laenude vormistamiseks. Kuna I.M ja E.F soovisid seda raha n-ö mustalt, siis kannatanu eraisikuna laenas A. Randmaalt 100 000 krooni ning andis viimase kabinetis A. Randmaa, K.S. ning AS R. pearaamatupidaja juuresolekul üle I.M-ile ja E.F-ile . Mõlemal juhul veenis kannatanut raha maksma A. Randmaa. A.R. lubas, et kui laenu ei õnnestu saada, siis annab ta ise selle raha kannatanule tagasi. Kui laenu aga saadakse, siis maksab O.S. selle laenurahast tagasi. Peale 100 000 krooni maksmist jäi jutt, et nüüd on laenu saamine vaid vormistamise küsimus ning et raha laekub AS-i S. pangaarvele ühe nädala jooksul. Paari nädala pärast tuli postkasti äriplaani hindamise eest arve summas 8800 krooni. Kannatanu, kes polnud ühtegi äriplaani näinud ja kes oli hakanud laenu saamises kahtlema, helistas A. Randmaale, et rohkem ei maksa ta ühte sentigi. Süüdistatavatega kannatanu peale seda kontakti saada enam ei üritanud. Kannatanul on 100 000 krooni suurune isiklik nõue I.M-i ja E.F vastu, AS-il S. on 9000 kroonine nõue. Kuivõrd O.S. ei mäletanud, millal eelkirjeldatud sündmused täpselt aset leidsid, avaldas kohus selles osas kannatanu eeluurimisel antud ütlused (kd I, tl 72-74). Kohus arvestab tõendina pärast avaldamist O.S. ütlusi sündmuste toimumise ajalise järjestuse osas, kuna tunnistaja kinnitas edasisel ristküsitlusel, et
  63. a juulis ütles I.M, et Brasiilia pangast saab raha, juulis toimus 100 000 krooni maksmine ja hiljem teiste summade tasumine. Samuti kinnitas kannatanu, et 100 000 krooni anti üle I.M-ile. Vastuolude tõttu avaldas kohus kaitsja taotlusel ka selle osa eeluurimisel antud ütlustest (kd I, tl 72-74), kus kannatanu rääkis, kellele kuulus 100 000 krooni ja kuidas toimus 100 000 krooni üleandmine I.M-ile . Kohtus jäi O.S. selle juurde, et 100 000 krooni oli saadud A. Randmaalt laenuks samal päeval kui toimus raha üleandmine ning vahepeal raha seifi ei pandud. A.K. (AL. AS omanik) esitas samuti 18.06.
  64. a avalduse keskkriminaalpolitseile (kd I tl 45), taotledes kriminaalasja algatamist põhjusel, et E.F ja J. Õmlus on petnud temalt välja 105 000 krooni ja tema firmalt 9000 krooni, lubades vahendada laenu Brasiilia pangast. Kannatanu A.K. kohtus antud ütluste kohaselt tekkis AS-iga R. plaan teha koostööd palkmajade ehitamisel. See oli vist
  65. a. Kuna Eestis oli AS-il AL. laenu saamine raskendatud, viis A.R. kannatanu kokku I.M-i ja E.F-iga . A.R. seletas, et need isikud tegelevad laenude vahendamisega Saksamaa ja Brasiilia pankadelt. AS-i R. , AS-i AL. ja K. OÜ, kelle poolt olid läbirääkijateks I.M ja E.F , vahel sõlmiti kolmiklepe, mille kohaselt pidi AS R. hakkama AS-i AL. jaoks valmistama vajalikke seadmeid ning K. OÜ aitab projekti rahastada. I.M pidi koostama inglisekeelse laenuprojekti ning vormistama laenudokumendid. Kokkulepe oli eestikeelne. Kannatanu kirjutas sellele alla A.R. juuresolekul, kes kinnitas, et kõik küsimused on läbi arutatud. Kokkuleppe järgi pidi AS AL. laenuraha kätte saama umbes 8
  66. a suve lõpuks. Selgitati, et laenuraha laekub küll AS-i AL. arvele, kuid raha kasutamist hakkab kontrollima K. OÜ. Laenu saamisel olid läbirääkijateks A. Randmaa, kes vahepeal tõlkis, I.M ja E.F . AS AL. pidi kandma laenu taotlemise kulud. Esimese arve alusel kandis AS AL. K. OÜ pangaarvele üle 10 000 krooni. Siis helistas A. Randmaa, et kõik formaalsused on lõpetatud, kuid kindlustuse jaoks tuleb maksta veel 100 000 krooni. Selle kohta mingeid dokumente talle ei esitatud, vaid öeldi, et arvet ei saa esitada, kuna see raha ei lähe K. OÜ-le, vaid kindlustusfirmale. Kannatanu tuli A.R. kabinetti, et isiklikest vahenditest nõutud summa tasuda. Raamatupidaja luges raha üle ja kinnitas, et on 100 000 krooni. Siis öeldi, et summa oli vahepeal valuutakursi tõttu 5000 krooni võrra suurenenud. Kannatanu lisas nõutud 5000 krooni ning andis raha esialgu A.R. kätte. Kui saabus I.M, siis anti raha tema kätte. I.M pani selle raha tema nähes oma taskusse. Mingit dokumenti kannatanu raha üleandmise kohta ei saanud, kui ta seda nõudis, öeldi, et kindlustusselts annab hiljem dokumendid. I.M oli kaasas pakk dokumente, mida ta kannatanule näitas, seal oli suurem summa kui 100 000 krooni. I.M kinnitas, et kõik on juba valmis, laenu saamine on vaid kindlustuse taga. Hiljem esitas K. OÜ veel ühe arve 8800 kroonile. Kannatanu helistas A. Randmaale, et tema enam ei maksa. Siis teatas A. Randmaa, et temal oleva info kohaselt varastati kannatanu raha Brasiilias ära. Kannatanul endal I.M-i ja E.F-iga kontakteeruda ei õnnestunud – telefonil neid kätte ei saanud, mobiilile ei vastatud. A. K nõuab endale 105 000 krooni hüvitamist ning AS-ile AL. 10 000 krooni hüvitamist. Kuivõrd A. K ei mäletanud, millal eelkirjeldatud sündmused täpselt aset leidsid, avaldas kohus selles osas kannatanu eeluurimisel antud ütlused (I kd tl 96-98). Ka pärast ütluste avaldamist jäi kannatanu seisukohale, et ta ei mäleta täpseid kuupäevi, samuti võis ta politseis eksida, kuna oli endast väljas, mistõttu kohus ei saa tugineda kannatanu poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlustele. Vastuolu on kannatanu kohtus antud ütluste ja kohtueelsel uurimisel antud ütluste vahel ka selles, kas tema poeg oli 105 000 krooni üleandmise juures või ei. Vastupidiselt kohtus räägitule nähtub A. K avaldusest politseile ja tema eeluurimisel antud ütlustest, et S. K viibis raha üleandmise juures. Vastuolu põhjendas kannatanu sellega, et poeg oli politseis kaasas ja politsei võis valesti aru saada, et poeg oli ka raha üleandmise juures kaasas. Kannatanu AS-i R. esindaja A.R. kohtus antud ütluste kohaselt soovitati I.M temale kui prantsuse keele tõlki. Sellest sai alguse nende tihedam suhtlus ja koostöö AS-s R. . A.R. usaldas I.M jaon kirjutanud alla lepingutele eelnevalt nende sisuga tutvumata. I.M oli juurdepääs kõigisse AS-i R. arvutitesse, dokumentidele, pitsatitele.
  67. a valmistas AS R. AS-le S. ümarpalkmajade tootmisliini, mille eest jäi AS S. AS-ile R. võlgu. Kuivõrd AS R. soovis pinkide eest raha kätte saada, tuli I.M välja ideega, et AS S. võiks võtta välismaa pangast laenu. Selliselt võis väga ruttu laenuraha kätte saada. Laenusumma saamiseks küsis I.M O. S korduvalt raha – kahel korral 10 000 krooni ümber ja ühel korral 100 000 krooni sularahas kätte. 100 000 krooni üleandmine toimus AS-i R. kontoris A.R. kabinetis
  68. a hilissuve paiku. Kuna O. S ei olnud sentigi raha, siis A. Randmaa, kel oli huvi pinkide eest kiiresti raha kätte saada, oli I.M-i poolt nõutava 100 000 krooni O. S eelnevalt sealsamas kabinetis laenuks või n-ö garantiiks andnud. Juhul, kui laen oleks tulnud, siis oleks O.S. selle raha A. Randmaale tagasi maksnud. Kui laenu ei oleks saanud, siis oleks see olnud A.R. enda risk – O.S. seda tagasi maksma ei oleks pidanud. Laenu vahendamisega tegeles kannatanu teada I.M . Hiljem sai A.R. I.M-ilt teada, et sellega tegeles E.F. E.F oli A.R. näinud I.M-iga kaasas, kui arutati laenuvõtmisega tekkinud küsimusi. A. Randmaale teadaolevalt AS S. I.M-i kaudu laenu ei saanud. Kuna O.S. hiljem korduvalt helistas A. 9 Randmaale, et viimane teda laenu vahendajatega ühendaks, siis sellest järeldab A. Randmaa, et O. S ei õnnestunud I.M-i ja E.F-iga kontakti saada. Ka A. Randmaal endal ei õnnestunud sel perioodil nendega ühendust saada. Hiljem pakuti ka A. K sarnaselt O. S laenu. Temagi oli omandamas AS-ilt R. ümarpalkmajade liini ja vajas selleks rahalisi vahendeid. Jällegi oli I.M see, kes tegi välismaalt laenu võtmise ettepaneku. Ka A. K nõuti laenu vahendamise tasu ning esitati paaril korral arveid. A.R. teab seda, kuna A. K venelasena kasutas I.M-iga suhtlemisel kannatanu abi. A. K nõuti 100 000 või 105 000 krooni - A. K teadis, et peab 100 000 maksma, kuid kohapeal küsiti juurde. Selgi korral oli A. Randmaal huvi, et laenu võetaks, seepärast julgustas ta A. K riskima. A. K maksis raha
  69. a sügisel. Raha üleandmine toimus taas A.R. kabinetis. Kohal olid A. K pojaga, A. Randmaa, A.J. . I.M tuli kõige lõpuks. Lõpuks jäi A. K samuti rahast ilma. Konsultatsioonilepingu kohta andis A.R. ütlusi, millest nähtub, et lepingul on küll tema allkiri ja AS-i R. pitsati jäljend, kuid tema ei ole Tartus seda lepingut alla käinud kirjutamas ning E.F-iga ei ole ta ühe laua taga istunud. Tegelikult mingit konsultatsiooni ei ole AS-le R. osutatud. Tunnistaja S.K. kohtus antud ütlustest selgub, et tema isa A. K rääkis talle, et I.M ja E.F aitavad AS-ile AL. välismaalt, täpselt ei mäleta, kas Hispaaniast või Portugalist või midagi sellist, laenu vahendada. Põhiliselt käisid laenualased läbirääkimised I.M-iga. Laenu saamiseks pidi isa maksma raha. See pidi olema mingisuguse kindlustamisega seoses. Tunnistaja käis koos isaga viimase palvel AS-s R. , kus toimus raha üle andmine. Kuipalju isal raha kaasas oli, seda tunnistaja ei oska täpselt öelda, võis olla 100 000 krooni. Tunnistaja sisse ei läinud, vaid jäi isa vestibüüli ootama. AS-R. nägi tunnistaja veel A. Randmaad, I.M ja mingit A.R. asetäitjat. Tunnistaja teab, et isa ei tahtnud seda raha üle anda - tema meelest ei olnud see asi kindel -, kuid A.R. veenis teda, et kõik saab olema normaalne. Kui isa A.R. kabinetist väljus, ütles ta, et andis raha ära. Vastuolude tõttu raha üleandmise osas avaldas kohus tunnistaja ütlused, mis ta andis kohtueelses menetluses (I kd tl 107-108). Tunnistaja möönis, et ilmselt oli nii nagu on protokollis kirjas, ta ei mäleta enam kõike. Kuna tunnistajat ei ole täpsemalt küsitletud, mis talle konkreetselt pärast tema ütluste avaldamist meenus, on kohtule võimalik tugineda ainult S. K poolt kohtus antud ütlustele. Tunnistaja K.S. andis kohtus ütlusi, millest nähtub, et tema on kuulnud AS-i S. laenu taotlemisest niipalju, et mingist suvalisest kohast aetakse dollareid välja. See oli vist
  70. aastal. Oma venna O.S. käest kuulis tunnistaja, et laenu saamiseks pidi tegema sissemaksu. Ükskord AS-s R. vennaga kaasas olles oli direktori kabinetis juttu mingitest laenu väljaajamiseks makstavatest summadest. Otseselt tunnistaja raha üleandmist ei näinud. Tema oli huvitatud mingist projektist ning vaatas sel ajal brožüüre. Tunnistaja teab, et lõpuks seda laenu ei saadud. Mingeid lubadusi laenu osas tunnistaja ei kuulnud. Vastuolude tõttu avaldas kohus tunnistaja eeluurimisel antud ütlused (I kd tl 109 pöördel). Pärast ütluste avaldamist ütles tunnistaja K.S. , et tal on meeles vaid niipalju, et tema kirjeldas isikut ja uurija ütles talle, et see ongi I.M. Kuna tunnistajale ka pärast tema ütluste avaldamist ei meenunud midagi täpsemalt, ei arvesta kohus tunnistaja poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlusi tõendina. Tunnistaja A.T. kohtus antud ütlustest nähtuvalt palus O.S. temal
  71. a ühele 10 lepinguprojektile hinnangut anda. Tegu oli lepinguprojektiga, mille O.S. firmale oli esitanud lepingu teine pool. Lepinguprojekti tingimuste kohaselt pidi K. OÜ AS-le S. vahendama 350 000 dollarit. Leping oli koostatud halvasti – sealt puudusid intressid jm maksetingimused. Rahadest oli juttu vaid ettemaksust, mis tuli tasuda enne, kui laen tuleb. Samas ei olnud midagi kirjas ettemaksu tagasimaksmise korrast. Tunnistaja ei soovitanud O. S sellele alla kirjutada. O.S. väidetel oli projekti koostanud I.M . Hiljem on O.S. rääkinud, et seda lepingut ei sõlmitud ja laenu saamist ei toimunud. Tunnistaja A.J. , AS R. pearaamatupidaja alates
  72. andis kohtus ütlusi selle kohta, et
  73. a – täpset aega ei mäleta – jättis O.S. tema seifi kaks pakki 500-krooniseid, mille tunnistaja hiljem A.R. kabinetti viis. Tema raha üle ei lugenud. Seda, kas ka A.K. AS-i R. , raha tõi, tunnistaja ei mäleta. Aega on palju möödas ning tema seifis on raha tihti olnud – see kuulus tema igapäevase töö juurde. Seda, et I.M pidi kellelegi laenu vahendama, on tunnistaja kuulnud. On A. Randmaalt kuulnud ka seda, et I.M on teda petnud – lubas laenusid vahendada, kuid laenusid pole saanud, samuti pole tagasi maksnud laenuks saadud raha. Vastuolude tõttu avaldas kohus A.J. e kohtueelses menetluses antud ütlused (I kd tl 111). Pärast avaldamist kinnitas tunnistaja, et sündmused toimusid aastal
  74. ning A. K tõi raha nii nagu on protokollis –
  75. a novembris tuli K tema juurde jutuga, et toob vahendustasu. Ta kutsus Randmaa, kes selgitas, et see on I.M-ile mõeldud raha ja see ei tule läbi meie firma. See raha jäi seifi, Jaan tuli samal päeval. Ta viis raha juhataja kabinetti ja pani laua peale. Seal olid K ühe mehega (poeg), Randmaa ja I.M. Muus osas ei ole tunnistajat avaldatud ütluste pinnalt kohtus küsitletud. Süüdistatav I.M eitab kõike. Ta andis kohtus ütlusi selle kohta, et ta teab A.R. kaudu, et S, samuti A. K oli AS-ile R. võlgu, kuid tema ei ole midagi teinud, et võlga likvideerida, mingit juttu välislaenude vahendamisest pole olnud. Väidab, et pole viibinud A.R. kabinetis, kui toimus raha üleandmine A. K ja O.S. poolt. A.R. laimab teda ning O.S. ja A. K on A.R. mõju all. I.M-i väidete kohaselt ei tea ta, mida E.F AS-s R. tegi. Tema tegevus E.F-iga ei olnud kooskõlastatud. Süüdistatav E.F kohtus antud ütluste kohaselt oli tema
  76. a koolitustegevuse ja majandusalase nõustamisega tegeleva OÜ K. omanik ja juhataja. OÜ K. osutas A.R. äriühingule konsultatsiooni AS R. kontserni ülesehitamiseks ja käivitamiseks. Selleks oli AS-i R. ja OÜ K. vahel 15.10.
  77. a sõlmitud koostööleping (kd I tl 67-68). Koostöö aktiivne periood oli
  78. a kuni
  79. a algus. OÜ K. tasu oli suurusjärgus 50 000 krooni ja kokkuleppe kohaselt pidi OÜ K. aktsepteerima ka kolmandate isikute tehtud makseid. Koostöö lõppes erimeelsuste tõttu A. Randmaaga. AS R. jättis konsultatsioonilepingus ettenähtud tasu osaliselt maksmata. Selle eest on maksnud AS S. ning AS AL. . Kumbki maksis 9000 krooni selle eest, et OÜ K. hindas ja koostas plaane, mis nägid ette nende ülevõtmise AS-i R. poolt. OÜ K. poolt AS-le S. ning ASle AL. esitatud arved (kd I tl 6, 8, 30, 32) on esitatud AS-i R. ja OÜ K. vahel sõlmitud koostöölepingu alusel. Arveid konsultatsioonide eest ei esitanud A. Randmaale, sest viimane soovis, et need esitataks A.K. ile ja O. S. Arved on esitatud
  80. a, sest ju ei olnud A.R. nõus varem tasuma. O. S ongi süüdistatav kokku puutunud seetõttu, et AS S. pidi saama AS-i R. kontserni osaks. OÜ K. AS-ile S. laenu vahendamist ei pakkunud. Võimalik, et A.R. on O. S rääkinud laenudest, võimalik, et nad on seda koos arutanud. Sama väidab A.K. i ja AS-i AL. kohta. Võimalik, et 11 süüdistatav on A.R. palvel aidanud koostada ja oma arvutis redigeerinud laenuprojekte, sh ka koostöölepingute projektid AS-ga S. ning AS-ga AL. . Kuid neid projekte pole kunagi allkirjastatud ning OÜ-l K. ei ole kunagi olnud plaanis mingeid finantseeringuid vahendada. A.R. rääkis igasugustest huvitavatest investeeringutest ja vastaspool võis valesid järeldusi teha. Samas tunnistab süüdistatav, et O. S kirjutatud kirja, kus on sees, et AS-i S. ning OÜ K. võisid pidada läbirääkimisi investeeringu vahendamisest ning et võisid valmida ka sellesisulised dokumentide mustandid, allkirjastas tema. I.M OÜ-ga K. seotud ei olnud, kuid võis samaaegselt OÜ-ga K. tegutseda AS-s R. . Mida I.M seal tegi, süüdistatav ei tea, sest tööalaselt nad omavahel ei suhelnud. Võimalik, et I.M oli kaasas kusagil kohtumistel, kuid läbirääkimistes ei osalenud. 100 000 ja 105 000 krooni üleandmisest I.M-ile süüdistatav midagi ei tea. OÜ K. poolt AS-le AL. 23.01.
  81. a esitatud arvest nr 3 (kd I tl 6) nähtub, et AS AL. maksjana peab OÜ-le K. tasuma 9000 krooni äriplaani hindamise eest. Kd I tl 7 on AS-i AL. maksekorraldus eelnimetatud arve tasumiseks. OÜ K. poolt AS-le AL. 22.03.
  82. a esitatud arvest nr 8 (kd I tl 8) nähtub, et AS AL. maksjana peab OÜ-le K. tasuma 8800 krooni äriplaani hindamise eest. Koostöölepingu projektist (kd I tl 27-29; 131-133) ilmneb, et K. OÜ (vahendaja) vahendab ASle S. (ettevõte) finantseeringut suuruses 350 000 USD. Investeeringu tagamistähtaeg 5-8 aastat. Kõik investeeringu saamisega seotud kulutused katab ettevõtja, kes tasub vahendajale investeeringu otsimisega kaasnevate kulude katteks 72 000 krooni lepingu sõlmimisel. Üldkulude katteks tasub 25 000 krooni 2 kuu jooksul lepingu sõlmimisest, kuid mitte hiljem kui investeeringu saamisel. P 6.1- kui investeering jääb saamata kas objektiivsetel põhjustel või vahendaja süü tõttu, siis lahutatakse ettevõtte poolt makstud summad maha summast, mille ettevõte võlgneb AS-le R. . OÜ K. poolt AS-le S. 23.01.
  83. a esitatud arvest nr 2 (kd I tl 30) nähtub, et AS S. maksjana peab OÜ-le K. tasuma 9000 krooni äriplaani hindamise eest. Hanza.net väljatükist (kd I tl 31) nähtub kontolt nr 221002161108 9000 krooni tasumine OÜ-le K. 25.01.
  84. a vastavalt arvele nr
  85. OÜ K. poolt AS-le AS S. 22.03.
  86. a esitatud arvest nr 9 (kd I tl 32) nähtub, et AS S. maksjana peab OÜ-le K. tasuma 8800 krooni äriplaani hindamise eest. OÜ K. arvelduskonto väljavõttest (kd I tl 168-170) nähtuvad ajavahemikus 01.01.
  87. a kuni 31.03.
  88. a OÜ-le K. kantud summad, sh 25.01.
  89. a AS S. poolt (arvelduskontolt nr 221002161108) arve nr 2 alusel teostatud ülekanne 9000 krooni ning 25.01.
  90. a ja 30.01.
  91. a AS-i AL. poolt arve nr 3 alusel kantud summad 3000 krooni ja 6000 krooni. Konsultatsioonilepingust 15.10.
  92. a (kd I tl 67–68) nähtub, et AS R. (tellija) ja OÜ K. (täitja) sõlmisid omavahel lepingu selle kohta, et OÜ K. annab tellijale konsultatsiooni ärilistes küsimustes. Tellija kohustub tasuma 45 000 krooni 15.10.
  93. Täitja kohustub aktsepteerima makseid ka tellija partneritelt ja lugema neid makseid teostatuks käesoleva lepingu alusel ning vähendama nende maksete arvel tellija võlgu täitja ees. Tellija partnerid, kes võivad teha 12 makseid täitjale käesoleva lepingu alusel on järgmised: O. S, AS S, A. K, AS AL. . Vara ostu-müügi lepingu projekt (kd I tl 81-85) S. (müüja) ja OÜ K. (ostja) vahel, samuti 18.08.
  94. a AS-i R. ja OÜ K. vahel sõlmitud nõude müügi leping (kd I tl 77-78) ei kinnita ega lükka ümber E.F-ile ja I.M-ile kelmuses esitatud süüdistuse tõendamisesemesse kuuluvaid asjaolusid, mistõttu ei ole asjakohased tõendid. O.S. kirjast I.M-ile ja E.F-ile 09.04.
  95. a (kd I tl 64;90) nähtub laenu taotlemise käik analoogiliselt avaldusega. Ilmneb, et kahe-kolme kuu asemel on laenutaotlus veninud peaaegu poolteist aastat, palutakse kiiret tegutsemist ja lubadustest kinnipidamist. E.F kirjast O. S 08.05.
  96. a (kd I tl 65-66) selgub, et E.F ei ole võtnud endale kohustust investeeringut otsida või vahendada ei eraisikuna ega K. OÜ esindajana. AS S. poolt AS-le R. makstud 100 000 krooni ettemaksu ei ole A. Randmaal kunagi olnud kavatsust anda K. OÜ-le või E.F-ile isiklikult. Arvete näol on tegemist tehtud tööde kompenseerimisega vastavalt AS-le R. ja OÜ K. vahel sõlmitu koostöölepingule ning kokkuleppel A. Randmaaga on arved esitatud AS-le S E.F kirjast 08.08.
  97. a A. Randmaale (kd II tl 41-42) nähtub see, et E.F palub vastavalt konsultatsioonilepingule tasuda võlgnevuse 27 000 krooni, öeldes, et tasutud on 45 000 kroonist AS-i S. ning AS-i AL. poolt kokku 18 000 kooni. Väljavõte piiriületuste andmebaasist (kd II tl 219-220) näitab, et I.M ja E.F on mõlemad piiri ületanud 04.03.
  98. a ja 18.03.
  99. a. Väljavõtetest E.F-ile kuulunud arvutis sisalduvatest failidest (kd III tl 123-131; 140-155) nähtuvad muuhulgas AS-i AL. ja AS-i S. ning OÜ K. poolt sõlmitava finantsvahendusalase koostöölepingu plaanid ning koostöölepingud. Eeltoodud tõendite alusel jõudis kohus järgnevale seisukohale. KrK § 143 lg 2 p-de 1 ja 2 näeb ette karistuse pettuse teel võõra vara saamise eest isikute grupi poolt isikuna, kes on varem toime pannud kelmuse. Kannatanu O.S. kohtus antud ütluste kohaselt soovis AS S. laenu, et osta AS-ilt R. ümarfreespalkamajade liini. Tehingust huvitatud AS-i R. juht A.R. viis ta kokku I.M-iga, kes pidi olema võimeline ajama raha ühest Brasiilia pangast välja. Summa, mida pakuti, oli 600 000 dollarit. Sarnaseid asjaolusid sisaldavad O.S. poolt politseile tehtud avaldus ning I.M-ile ja E.F-ile 09.04.
  100. a saadetud kiri. Eeltooduga riimuvad kannatanu AS Ristu esindaja A.R. kohtus antud ütlused selle kohta, et
  101. a valmistas AS R. AS-le S. ümarpalkmajade tootmisliini, mille eest jäi AS S. AS-ile R. võlgu. Kuivõrd AS R. soovis pinkide eest raha kätte saada, siis tuli I.M välja ideega, et AS S. võiks võtta välismaa pangast laenu. Kannatanu O.S. poolt politseile tehtud avaldus ning sellega kooskõlas olev O.S. kiri I.M-ile ja E.F-ile tõendavad, et
  102. a aprillis, olles saavutanud põhimõttelise 13 kokkuleppe laenu saamiseks, palus O.S. näidata Brasiilia panga vastavat pakkumist. I.M ja temaga koos laenu vahendav E.F keeldusid seda tegemast. Kannatanu O.S. kohtus antud ütlusest nähtub, et I.M-i ja E.F-iga asuti läbirääkimistesse, et sõlmida koostööleping laenu vahendamiseks. Läbirääkimised aga tulemusi ei andnud ning kirjalikku lepingut ei sõlmitud, sest leping, mis E.F saatis, ei olnud sobiv. Samasugused asjaolud ilmnevad O.S. poolt politseile tehtud avaldusest ning I.M-ile ja E.F-ile saadetud kirjast. Nimelt on O.S. oma avalduses ning kirjas märkinud, et ta nõudis koostöölepingu sõlmimist. 01.06.
  103. a saatsid I.M ja E.F O. S koostöölepingu projekti, kuid pärast AS-i S. poolsete paranduste tegemist I.M ja E.F keeldusid koostöölepingu sõlmimisest. Eelnevaga on kooskõlas tunnistaja A.T. kohtus antud ütlused selle kohta, et
  104. a palus O.S. temal anda hinnang väidetavalt I.M-i poolt koostatud lepinguprojektile, mille tingimuste kohaselt pidi K. OÜ AS-le S. vahendama 350 000 dollarit. Leping oli koostatud halvasti, mistõttu tunnistaja ei soovitanud O. S lepingu sellisele variandile alla kirjutada. Lisaks kinnitavad AS-i S. ning OÜ K. vahel laenu vahendamiseks peetud läbirääkimisi E.F arvutist 1.06.
  105. a O. S saadetud elektrooniline kiri (kd I, tl 26) ning K. OÜ ja AS-i S. vahel sõlmitava koostöölepingu projekt, millest viimane oli olemas ka E.F-ile kuulunud arvutis sisalduvates failides. O.S. ütlustest selgub, et koostöölepingu sõlmimata jäämisele vaatamata jäi I.M-i ja E.F-iga suuline kokkulepe, et nad tegelevad laenu vahendamisega edasi. Süüdistatavad I.M ja E.F eitavad, et nad pakkusid O. S välislaenu vahendamist. Kohus leiab, et need väited ei vaata tõele, sest kohtule esitatud eelpool käsitletud tõendid kinnitavad vastupidist. Kohus loeb tõendatuks, et A.R. vahendusel viidi O.S. kokku I.M-i ja E.F-iga, kes lubasid AS-i S. finantsprobleemide kiireks lahendamiseks vahendada Brasiilia panga kaudu laenu kuni 600 000 USD. Kuigi süüdistatavad I.M ja E.F väidavad, et nad ei tea 100 000 krooni üleandmisest mitte midagi, on kannatanu O.S. ning kannatanu AS-i R. esindaja A.R. kohtus kinnitanud, et O.S. maksis AS-s R. A.R. kabinetis I.M-ile A. Randmaalt eelnevalt laenatud 100 000 krooni, mis pidi minema ettemaksuks laenude vormistamisel. 100 000 krooni maksmine laenu vahendamise kuludena nähtub ka O.S. poolt politseile tehtud avaldusest ning I.M-ile ja E.F-ile saadetud kirjast. Tunnistaja A.J. e kohtus antud ütlused, kus ta räägib, et O.S. jättis tema seifi kaks pakki 500 krooniseid, mille tema hiljem A.R. kabinetti viis, riimuvad samuti O.S. ja A.R. ütlustega. Tunnistaja K.S. kohtus antud ütlused selle kohta, et ükskord AS-s R. vennaga kaasas olles oli direktori kabinetis juttu mingitest laenu väljaajamiseks makstavatest summadest ning O.S. tõi raha, kinnitavad samuti O.S. ja A.R. ütlusi selles, et raha oli vaja maksta laenude saamiseks. Tunnistaja K.S. ütlused tõendavad ka seda, et ajal, mil oli jutuks raha üleandmine, viibis A.R. juures I.M. Kohtul puudub põhjus kannatanute ja tunnistajate kohtus antud ütlustes kahelda. Need on põhiliste asjaolude osas üksteisega kooskõlas. Samuti langevad need kokku O.S. politseile tehtud avalduse ning I.M-ile ja E.F-ile adresseeritud kirjaga. Ka ühe tõendiallika piires on ütlused protsessi kestel põhisisult samaks jäänud. Kohtus antud ütlused on eeluurimisel antud ütlustega võrreldes vähem üksikasjalikud, esinevad erinevused detailide, nt sündmuste toimumise aja ning ajalise järjestuse osas, kuid see on põhjendatav asjaoluga, et käsitletavate 14 sündmuste ja isikute kohtus ülekuulamise vahel on olnud üle 5 aasta ning sündmused oma üksikasjades on meelest ära läinud. Kohus on seisukohal, et eelpool käsitletud tõenditega on igakülgselt tõendatud, et I.M-i ja E.F nõudmisel maksis O.S. AS-s R. A.R. kabinetis I.M-ile välislaenu taotlemiseks, sh kulutuste tegemiseks investeeringu saamiseks ettemaksu summas 100 000 krooni, mille laenas eelnevalt A. Randmaalt. Kannatanu O.S. kohtus ja eeluurimisel antud ütlused lähevad lahku selles, millal I.M-ile 100 000 krooni maksmine toimus. Kohtus tunnistas kannatanu, et nõue esitati vist
  106. a jaanuaris, kohtueelses menetluses rääkis ta, et 100 000 krooni nõue esitati
  107. a juulikuus. Kuna kannatanu pärast tema ütluste avaldamist kinnitas, et 100 000 krooni üleandmine toimus juulis 2000 ning muude summade tasumine hiljem, tugineb kohus O.S. sellesisulistele ütlustele. Selliste ütlustega on kooskõlas O.S. poolt politseile tehtud avaldus, O.S. poolt I.M-ile ja E.F-ile adresseeritud kiri ning A.R. ütlused. Nende tõenditega on usaldusväärselt tõendatud see, et 100 000 krooni nõudmine ning üleandmine toimus
  108. a juulis.
  109. jaanuaril
  110. a esitasid I.M ja E.F K. OÜ poolt AS-le S. arve nr 2 summas 9000 krooni. See on tõendatud OÜ K. poolt esitatud arve, kannatanu O.S. kohtus antud ütluste ning tema poolt I.M-ile ja E.F-ile saadetud kirjaga kogumis. AS-i R. esindaja kannatanu A.R. ütlused kinnitavad samuti, et I.M küsis O. S korduvalt raha, sh kahel korral 10 000 krooni ümber. Hanza.net väljatrükk, OÜ K. arvelduskonto väljavõte, O.S. kohtus antud ütlused, O.S. poolt I.M-ile ja E.F-ile adresseeritud kiri ning politseile tehtud avaldus kogumis tõendavad, et nõutud 9000 krooni kandis O.S.
  111. jaanuaril
  112. a AS S. arveldusarvelt üle K. OÜ arveldusarvele nr XXXXXXXXXXX AS Hansapangas. Kannatanu O.S. ja kannatanu AS-i R. esindaja A.R. kohtus antud ütluste, O.S. poolt politseile tehtud avalduse ning I.M-ile ja E.F-ile adresseeritud kirja, samuti OÜ K. poolt ASle S. 22.03.
  113. a esitatud arvega nr 9 kogumis loeb kohus tõendatuks selle, et 22.03.
  114. a esitati AS-le S. K. OÜ poolt veel ka arve nr 9 summas 8800 krooni, mille O.S. aga maksmata jättis. Eelviidatud arvetest nähtub, et need esitati äriplaani hindamise eest. Kannatanu O.S. kohtus antud ütluste ning politseile esitatud avalduse ja süüdistatavatele saadetud kirja kohaselt olid nende arvete alusel makstavad summad vajalikud laenu taotlemiseks. Sama kinnitas kohtus A. Randmaa. Süüdistatav E.F väitis vastupidiselt, et OÜ K. poolt AS-le S. edastatud arved olid esitatud AS-i R. ja OÜ K. vahel sõlmitud koostöölepingu alusel. Arveid konsultatsioonide eest ei esitatud A. Randmaale, sest viimane soovis, et need esitataks otse A.K. ile ja O. S. Arved on esitatud
  115. a, sest ju ei olnud A.R. nõus varem tasuma. Kohus leiab, et süüdistatava E.F ütlused ei vasta tegelikkusele. Need lähevad vastuollu enamuse asjas kogutud tõenditega. Süüdistatava ütlusi toetavad tõendid ei ole aga kohtu hinnangul usaldusväärsed. E.F 08.05.
  116. a kirja sisu (kd I tl 65-66) on eksitav ega vasta tegelikele asjaoludele. E.F põhjendab esitatud arveid tööde tegemisega vastavalt AS-ga R. sõlmitud kooostöölepingule, mida tegelikult olemas ei olnud. E.F teine kiri 08.08.
  117. a on koostatud ajal, mil kriminaalmenetlus juba käis ning on tagantjärgi ennastõigustav. Mis puudutab konsultatsioonilepingut (kd I tl 67-68), siis A.R. kohtus antud 15 ütlused tõendavad, et selle lepingu sisu ei vasta tegelikkusele, sest mingit konsultatsiooniteenust AS-le R. ei ole K. OÜ poolt osutatud. E.F-iga ta mingit lepingut alla kirjutanud ei ole, küll on ta I.M usaldades kirjutanud alla dokumentidele, millesse ta eelnevalt süvenenud ei ole. Kohus on seisukohal, et nimetatud konsultatsioonileping on koostatud tagant järgi õigustamaks AS-le AL. ja AS-le S. esitatud arveid. Lisaks A.R. ütlustele kinnitavad seda ka E.F enda kirjad O. S. Kui esimeses kirjas viidatakse olematule koostöölepingule, siis alles pärast kriminaalasja algatamist konsultatsioonilepingule, mis pärineb aga juba
  118. aastast. Samuti on konsultatsioonilepingu enda sisu selline, mis tekitab kahtlusi – kuigi leping on sõlmitud AS-ga R. , võisid selle lepingu alusel teha makseid OÜ-le Koolituskeskus AS AL. ja AS S, so firmad, kellega edaspidi suheldi seoses laenude vahendamisega. Seega on tõendatud, et nii
  119. jaanuari
  120. a kui ka
  121. märtsi
  122. a arvete esitamise põhjuseks toodi I.M-i ja E.F poolt see, et seda raha on vaja välislaenu taotlemiseks. Samuti on tõendatud, et
  123. jaanuari
  124. a esitatud arve alusel toimunud makse oli O.S. poolt tasutud teadmises, et see läheb I.M-i ning E.F poolt lubatud välislaenuga seotud kulutuste rahastamiseks. Kannatanu O.S. ütlustega ning neid kinnitavate A.R. ütlustega on tõendatud, et lubatud laenu talle ei vahendatud. A.R. ütlused tõendavad lisaks seda, et ei O. S ega tal endal ei õnnestunud I.M-i ja E.F-iga hiljem kontakti saada. Kannatanu O.S. poolt politseile tehtud avaldus tõendab, et
  125. a aprillis, olles saavutanud põhimõttelise kokkuleppe laenu saamiseks, palus O.S. näidata Brasiilia panga vastavat pakkumist. I.M ja temaga koos laenu vahendav E.F keeldusid seda tegemast. Kannatanu O.S. kohtus antud ütlused tõendavad, et laenu vahendamise tõendamiseks esitasid I.M ja E.F mingeid inglisekeelseid pabereid, kus oli umbmäärane jutt. Nad näitasid ka üht paberit, millel oli all suur sinine tempel, rääkides, et sellest koopiat ei saa teha, kuna tegu on konfidentsiaalse paberiga. Lisaks tõendavad kannatanu ütlused seda, et süüdistatavad kinnitasid talle korduvalt, et laenuraha peaks lähiajal laekuma. Tunnistaja A.T. ütlused tõendavad, et koostöölepingu projekt oli koostatud halvasti – sealt puudusid intressid jm maksetingimused. Rahadest oli juttu vaid ettemaksust, mis tuli tasuda enne, kui laen tuleb. Samas ei olnud midagi kirjas ettemaksu tagasimaksmise korrast. Need asjaolud kogumis näitavad, et I.M ja E.F ei olnud algusest peale kavatsust mingit laenu vahendada. Kannatanule loodi teadlikult valearusaam sellest, et toimub laenuvahendustegevus, ning mõjutati teda seeläbi tegema enda kasuks varakäsutus. Seega said süüdistatavad pettuse teel varalist kasu 109 000 krooni, tekitades kahju O.S 100 000 krooni ja AS-le S. 9000 krooni. E.F ja I.M-i kaitsjad on kohtuvaidlustes tuginenud O.S. ja A.R. vastastamise protokollile (I kd tl 124-125). Nimetatud protokolli ei ole kohtulikul uurimisel uuritud. Vastavalt KrMS § 300 lg-le 1 võivad kohtumenetluse pooled tugineda vaid kohtulikul uurimisel uuritud tõenditele. Lisaks eeltoodule on kohus seisukohal, et ka vastastamise protokollis analoogiliselt ülekuulamise protokollidega, on tõendiks isiku (isikute) ütlused. Lubatud tõendiga on tegemist juhul, kui vastastatud isikuid on kohtus ristküsitluse käigus vastastamise protokollis sisalduvate ütluste osas küsitletud. Sarnaselt kannatanu O. S andis kannatanu A. K kohtus ütlusi selle kohta, et vist
  126. a tekkis AS-il AL. plaan teha AS-iga R. koostööd palkmajade ehitamisel. Kuna AS-il AL. oli raskendatud laenu saamine Eestis, viis A.R. kannatanu kokku I.M-i ja E.F-iga. A.R. seletas, et need isikud tegelevad laenude vahendamisega Saksamaa ja Brasiilia pankadelt. 16 Sellised asjaolud ilmnevad A.K. i poolt politseile tehtud avaldusest. Lisaks kinnitavad seda kannatanu AS-i R. esindaja A.R. kohtus antud ütlused, millest nähtub, et AS AL. oli omandamas AS-ilt R. ümarpalkmajade liini ja vajas selleks rahalisi vahendeid. Jällegi oli I.M see, kes tegi välismaalt laenu võtmise ettepaneku. Kannatanu A. K kohtus antud ütlused tõendavad, et AS-i R. , AS-i AL. ja K. OÜ, kelle poolt olid läbirääkijateks I.M ja E.F, vahel sõlmiti kolmiklepe, mille kohaselt pidi AS R. hakkama AS-i AL. jaoks valmistama vajalikke seadmeid ning K. aitab projekti rahastada. Kokkuleppe järgi pidi K. OÜ koostama inglisekeelse laenuprojekti ning vormistama laenudokumendid. AS AL. pidi laenuraha kätte saama umbes
  127. a suve lõpuks. AS AL. pidi kandma laenu taotlemise kulud. Süüdistatavate väiteid selle kohta, et nemad ei ole A. K välislaenu taotlemist lubanud ega selles osas mingeid läbirääkimisi pidanud ja ettemaksuna raha saanud, ei loe kohus usaldusväärseks, sest need ei lange asjas kogutud tõenditega kokku. Kannatanu A. K ütlused, A. K poolt politseile tehtud avaldus, A.R. ütlused ning tunnistaja S. K kohtus antud ütlused selle kohta, et tema käis isaga koos AS-s R. , kus toimus raha üleandmine ja kus ta teiste seas nägi ka I.M, kogumis tõendavad, et I.M sai
  128. novembril
  129. a AS R. territooriumil A.R. kabinetis välislaenu taotlemiseks, sh laenulepingu sõlmimiseks, juriidilisteks hindamisteks, ekspertiisideks ja laenu taotlemisega seotud sõitude jaoks A.K. ilt ettemaksu summas 105 000 krooni.
  130. jaanuaril
  131. a esitasid I.M ja E.F K. OÜ poolt AS-le AL. arve nr 3 summas 9000 krooni. See on tõendatud OÜ K. poolt esitatud arve ning kannatanu A.K. i kohtus antud ütlustega ja politseile tehtud avaldusega kogumis. Ka A.R. ütlused tõendavad, et A.K. ile esitati paaril korral arveid. AS-i AL. maksekorraldus ning OÜ K. arvelduskonto väljavõte tõendavad, et nõutud 9000 krooni kandis A.K. AS-i AL. arveldusarvelt üle K. OÜ arveldusarvele nr XXXXXXXXXXX AS Hansapangas
  132. jaanuaril
  133. a (3000 krooni) ja
  134. jaanuaril
  135. a (6000 krooni). Kannatanu A.K. i ja kannatanu AS-i R. esindaja A.R. kohtus antud ütluste, A.K. i poolt politseile tehtud avalduse ning OÜ K. poolt AS-le AL. arvega kogumis loeb kohus tõendatuks asjaolu, et
  136. märtsil
  137. a esitasid I.M ja E.F AS-le AL. K. OÜ kaudu arve nr 8 summas 8800 krooni, mille maksmisest A.K. aga keeldus. Eelviidatud arvetest nähtub, et need esitati äriplaani hindamise eest. Kannatanu A.K. i kohtus antud ütluste ning politseile esitatud avalduse kohaselt olid nende arvete alusel makstavad summad vajalikud laenu taotlemiseks. Sama kinnitas kohtus A. Randmaa. Nagu O.S. episoodiski vaidles E.F sellele vastu, väites, et tegu oli AS-i R. ja K. OÜ vahel sõlmitud konsultatsioonilepingu alusel esitatud arvetega. Sarnaselt O.S. episoodiga, leiab kohus, et E.F ütlused ei vasta tegelikkusele. Põhjused, miks kohus sellisele seisukohale on asunud, on toodud eespool ja kohus ei pea vajalikuks neid siinkohal enam korrata. Seega on tõendatud, et nii
  138. jaanuari
  139. a kui ka
  140. märtsi
  141. a arvete esitamise põhjuseks toodi I.M-i ja E.F poolt see, et seda raha on vaja Brasiilia pangast laenu taotlemiseks. Samuti on tõendatud, et
  142. jaanuari
  143. a esitatud arve alusel toimunud makse 17 oli A.K. i poolt tasutud teadmises, et see läheb I.M-i ning E.F poolt lubatud välislaenuga seotud kulutuste rahastamiseks. Kannatanu A.K. i ütlustega ning neid kinnitavate A.R. ütlustega on tõendatud, et lubatud laenu talle ei vahendatud. A.K. i ütlused tõendavad lisaks seda, et peale viimase arve laekumist tal I.M-i ja E.F-iga enam kontakteeruda ei õnnestunud – telefonil neid kätte ei saanud, mobiilile ei vastatud. Kannatanu A.K. i ütlused tõendavad, et 105 000 krooni üleandmisel kinnitati talle, et arvet selle kohta ei saavat esitada, sest see raha ei lähe mitte K. OÜ-le, vaid otse kindlustusfirmale. Kuigi dokumendid pidi esitatama hiljem, ilmneb ütlustest, et neid ei esitatud. Veel selgub kannatanu kohtus antud ütlustest, et 105 000 krooni üleandmisel I.M näitas talle küll mingeid dokumente, kus figureeris AS-i AL. nimi, kuid tema neid enda valdusesse ei saanud. A.K. i politseile tehtud avaldusestki nähtub, et talle näidati dokumente, millised pidid olema saadetud Brasiilia pangast, kuid koopiat sellest teha ei lubatud. Need asjaolud kogumis tõendavad, et I.M ja E.F ei olnud algusest peale kavatsust kokkulepet täitma asuda ega mingit laenu vahendada. Nagu O. S, loodi ka A.K. ile teadlikult valearusaam sellest, et toimub laenuvahendustegevus, ning mõjutati teda selle kaudu tegema enda kasuks varakäsutus. Seega said süüdistatavad pettuse teel varalist kasu 114 000 krooni, tekitades kahju A.K. ile 105 000 krooni ja AS-le AL. 9000 krooni. Kohus on seisukohal, et E.F ja I.M tegutsesid kelmuste toimepanemisel isikute grupis, s.o kuriteo kaastäideviijatena ühiselt ja kooskõlastatult, andes mõlemad olulise panuse kelmuse koosseisu realiseerimisel. Mõlemad osalesid laenude vahendamise läbirääkimistel, kusjuures aktiivsem roll oli I.M , kellele anti kannatanute poolt üle ka sularaha. Seda tõendavad A.K. i, O.S. ja A.R. ütlused. E.F arvutis on koostatud laenude vahendamisega seotud dokumente, arved AS-le AL. ja AS-le S. on esitatud E.F allkirjaga ning nende alusel on kantud raha üle E.F OÜ-le K. Sellega I.M ja E.F panid toime KrK § 143 lg 2 p 1 ja 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o võõra vara saamise pettuse teel isikute grupi poolt, isikutena, kes on varem toime pannud kelmuse.
  144. E.F süüdistus KrK § 141¹ lg 3 p 1 omastamises järgi OÜ-le V. kuuluva 1 000 000 krooni KrK § 141 1 lg 3 p 1 näeb ette karistuse suures ulatuses süüdlase korralduses oleva võõra vara riisumise ja omastamise eest ametiisiku poolt ametiseisundi kuritarvitamise teel. OÜ V. ajutise pankrotihalduri A.S. avaldusest politseile (kd III, tl 1-2) nähtub, et OÜ V. materiaalne vara müüdi 512 000 krooni eest pandipidaja Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse Eesti Regionaalarengu Agentuuri poolt korraldatud enampakkumisel. OÜ V. omandiõigus pidi peale selle toimingu sooritamist säilima käibevara osas, s.o nõuded ostjate vastu, varad kokku 547 109 krooni suuruses summas. Pankrotiprotsessi käigus selgus, et 31.01.
  145. a sõlmitud ostu-müügilepingu nr 2 alusel on võõrandatud ka see vara. 18 A.S. andis tunnistajana kohtus ütlusi selle kohta, et OÜ V. ja OÜ F. vahel sõlmiti kaks lepingut: ühega müüdi OÜ-le F. OÜ V. kogu vallasvara ja teisega nõudeõigused. Tunnistajale rääkis O. A, et nende lepingute alusel maksis ta E.F-ile sularahas 1 miljon krooni, mille oli eelnevalt laenanud V. G. Viimast teab tunnistaja väita, kuna F. OÜ raamatupidamisdokumentidest on näha, et eraisik V. G on valuutas (eurodes) kandnud arvele 1 miljon EEKi ja et O.A. oli selle summa kohe pärast laekumist korraga sularahas välja võtnud. E.F-ilt seda raha OÜ-le V. laekunud ei ole. Tunnistaja O.A. andis kohtus ütlusi selle kohta, et tema OÜ-l F oli huvi osta OÜ V, et arendada puidualast tootmistegevust. OÜ F osales enampakkumisel, mida korraldas üks Tallinnas R. 11 asuv firma. №tari juures selgus, et OÜ V. varade müümise juures peab olema ka OÜ V. esindaja. Seetõttu kohtuski tunnistaja E.F-iga . Kohtumisi E.F-iga oli mitu, ühel nendest sõlmiti ka kaks OÜ V. varade ostu-müügilepingut. Need koostas ja trükkis välja E.F . Kaks lepingut oli vaja koostada seepärast, et OÜ V. varasid müüsid kaks erinevat isikut. Esimese lepingu alusel pidi tasuma 512 000 ning teise alusel 1 000 000 krooni. OÜ V. varade ostmiseks võttis OÜ F laenu Tallinna Äripangast 1,7 miljonit krooni, Krediidipangast 700 000 krooni ja V. G 1 miljon krooni. Raha andis O.A. E.F-ile üle Tallinnas. Selle kohta koostati sularaha väljamakse kviitung, kuhu E.F raha vastuvõtmise kohta allkirja andis. Ülejäänud ostusumma tasuti vastavalt notariaalsele lepingule. Vastuolude tõttu avaldas kohus tunnistaja eeluurimisel antud ütlused (kd IV, tl 2-3). Sealt nähtuvad ütlused, mille kohaselt E.F-iga peetud läbirääkimistel lepiti lõpuks kokku, et tunnistaja maksab E.F-ile 1 000 000 krooni ja Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusele 512 000 krooni. Raha üleandmiseks koostas E.F-ile 31.01.
  146. a kassa väljamineku orderi summale 1 000 000 krooni. Kohtus kinnitas tunnistaja eeluurimisel antud ütluste õigsust ja selgitas, et E.F-ile nõustus ta 1 000 000 krooni maksma, kuna Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusel ei olnud õigust OÜ V. vara müüa, kuid E.F ei oleks ilma selle rahata olnud nõus notari juures tehingut sõlmima. Seda, et tehingu eest maksmine toimuks sularahas, palus E.F. Tunnistaja E.K. andis kohtus ütlusi selle kohta, et peale tehingut, millega OÜ V. varad müüdi OÜ-le F, näitas O.A. tunnistajale 1 miljonilist kassatšekki, rääkides, et E.F oli saanud miljon krooni. Seda, kas O.A. selgitas tunnistajale, mille eest ta pidi miljoni maksma, E.K. ei mäleta, kuid O.A. kuidagi üleolevalt ütles, et tal on kõik korras. Tunnistaja on näinud ka G ja O.A. vahelist laenulepingut 1,7 milj krooni peale. Tunnistaja M.H. kohtus antud ütluse kohaselt tema ei tea, mis hinnaga OÜ V. varad OÜ F müüdi. O.A. ga tema kohtunud pole. Tunnistaja G.D. eeluurimisel antud (kd IV, tl 21-22) ja kohtus KrMS § 291 p 5 alusel avaldatud ütluste kohaselt töötas tema kõnealusel ajal OÜ F raamatupidajana. OÜ F rahaga tema kokku ei puutunud, raamatupidamist teostas tunnistaja O.A. poolt esitatud dokumentide alusel tunnistaja elukohas. OÜ V. ostmisel tõi O.A. tunnistajale kassa väljamineku orderi 1 000 000 krooni kohta. See oli eelnevalt allkirjastatud O.A. ja raha saaja poolt. Tema allkirjastas lahtrid „Pearaamatupidaja“ ja „Andis välja kassapidaja“ enda nimelt. Raha tegeliku üleandmise kohta ei tea midagi. E.F ei ole tunnistaja näinud. Tunnistaja A.O. kohtus antud ütluste kohaselt töötas tema
  147. a -
  148. a Ettevõtluse 19 Arendamise Sihtasutuses laenujuhina ning OÜ V. oli üks nende klientidest. OÜ V. võttis neilt 500 000 krooni laenu, mille tagatiseks andis ettevõtte vara (ehitised ja seadmed). Kuna OÜ V. ei suutnud laenu tasuda, siis kuulutati välja enampakkumine panditud vara müügiks. Pakkumise võitis OÜ F summaga 500 000 krooni. Müümise kohta oli vist vaja ka OÜ V. osanike otsust. Ostu-müügileping sõlmiti notari juures, kus olid kohal O.A. ning P.P OÜ-st V. O.A. tasus nõutud summa vastavalt lepingule. Vastuolude tõttu avaldas kohus tunnistaja eeluurimisel antud ütlused (kd IV, tl 24). Siis antud ütluste kohaselt osales ostu-müügilepingu sõlmimisel OÜ V. esindajana E.F ning notariaalse tehingu sõlmimiseks oli vajalik OÜ V. osanike üldkoosoleku protokolli, milles otsustati OÜ V. varad müüa OÜ-le F hinnaga 512 krooni. Kohtus tunnistaja selgitas, et seda, kumb - kas P.P või E.F - oli OÜ-st V. müügilepingu sõlmimise juures, ta enam ei mäleta – võisid olla mõlemad. Kuna tunnistajale ka pärast ütluste avaldamist ei meenunud, kes osales lepingu sõlmimisel, ei arvesta kohus tõendina tema kohtueelsel uurimisel antud ütlusi. Tunnistaja V.G. andis kohtus ütlusi, millest nähtub, et
  149. a sõlmis ta O.A. ga notariaalse laenulepingu 1 miljoni krooni peale. Laenulepingu tagatiseks oli OÜ V. varad, mis olid hinnatud 3,5 miljoni krooni peale. Seda, et OÜ V. varade müügihinnaks oli ostu-müügilepingu kohaselt 512 000 krooni, tunnistaja sel ajal ei teadnud. Laenusummast 100 000 krooni andis tunnistaja O.A. le üle notari juures, ülejäänud osas tegi pangaülekande. Hiljem, kui tunnistaja sai teada, et OÜ V. varad müüdi 512 000 krooniga, küsis ta O.A. lt, kuhu viimane raha pannud oli. O.A. vastas, et ostis varustuse, tööpingid ja endale Mercedese. Süüdistatav E.F oma kohtus antud ütlustes eitab miljoni saamist. Ta seletab, et kohtus O.A. ga seetõttu, et O.A. OÜ F võitis Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse poolt korraldatud pandi realiseerimise enampakkumise. Kohtumine toimus O.A. initsiatiivil, kes tahtis ostu-müügi protsessi ette valmistada. E.F koostas eellepingu esimese versiooni. See vaadati koos üle ja 31.
  150. õhtul allkirjastasid. Teist lepingut süüdistatav ei koostanud. O.A. ei ole temalt nõudnud selle koostamist. Leping nr 2 (kd III, tl 14-15) ei ole allkirjastatud süüdistatava poolt. O.A. temale miljonit andnud ei ole ja süüdistatav ei ole selle saamise kohta ühelegi dokumendile allkirja andnud. Tema allkiri võib kassa väljaminekuorderil olla seepärast, et ta võib olla andnud allkirja mõnele poolikult täidetud paberile, nt lepingule, erinevatele raamatupidamisdokumentidele. Eesti Regionaalarengu Sihtasutus (EAS) andis OÜ-le V. 25.05.
  151. a investeeringuteks laenu 500 000 krooni, mille tagatiseks panditi laenusaajale kuuluvad hooned W. asulas W. tee 9, mida kinnitab vastav laenuleping koos lisadega (kd III, tl 232-251). EAS kirja kohaselt võlgnes V. OÜ EAS- le 28.01.
  152. a 472 521 krooni (kd III, tl 53). Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse Regionaalagentuuri finantskomitee koosoleku protokollist nr 6, 22.01.2002.a nähtub, et finantskomitee luges soodsaimaks V. OÜ tervikvarale F. OÜ poolt tehtud pakkumise 512 200 krooni (kd III, tl 54). Eesti Vabariigi Lääne maakonna hooneregistritalituse õiend nr 16 (kd III, tl 31-32), tõendab, et 23.01.2002.a seisuga kuulusid OÜ-le V. hooneregistris registreeritud olmekorpus, puidutöökoda, puidukuivati, ladu asukohaga Hanila vald, W. alevik, W. tee
  153. V. OÜ osanike üldkoosoleku protokollist nr 14 01.02.
  154. a (kd III, tl 55-57) ilmneb, et 01.02.
  155. a toimus V. OÜ osanike koosolek, kus otsustati, et OÜ F ostab ja V. OÜ müüb V. 20 OÜ-le kuuluvad seadmed ja hooned, sh 47 puidutöötlemisseadet, kahekorruselise administratiivhoone, metallangaari, kuivati ja muu vallasvara, mis on loetletud põhivahendite nimekirjas. Samuti otsustati volitada E.F ja E.K. kooskõlastama V. OÜ-le kuuluva kinnisvara müüki Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusega ja ette valmistama notaribüroos tõestamiseks vajalikud dokumendid. Võetuse protokollist (kd III, tl 59) nähtub, et O.A. andis uurijale üle 31.01.
  156. a OÜ F ja OÜ V. vahel sõlmitud ostu-müügilepingu nr 2 ja 31.01.
  157. a kassa väljamineku orderi summale 1 000 000 krooni. Asitõendite vaatlusprotokollist (kd III, tl 65) selgub, et O.A. poolt uurijale üle antud 31.01.2000 a kassa väljamineku orderis on kirjas, et OÜ F. kassast antakse ostu-müügilepingu alusel välja 1 miljon krooni mööblitehase ostu eest ning et E.F võttis vastu 1 000 000 krooni. Orderi välja andja ja vastu võtja lahtrid on allkirjastatud. Käekirja ekspertiisi aktides nr DK-0372-02/3117; nr DK-0431-02/3729 ja nr DK-0608-02/5596 (kd III, tl 112-115) sisalduvate eksperdiarvamuste kohaselt on 31.01.
  158. a kassa väljamineku orderi kolmandasse lahtrisse ja 31.01.
  159. a ostu-müügilepingu teisele lehele E.F nimelt allkirja kirjutanud E.F . Kassa väljamineku orderi kohtadele, kus on tekst „Pearaamatupidaja“ ja „Andis välja kassapidaja“ allkirjakohale on allkirja kirjutanud G. D. Viljandi Maakohtu 27.02.
  160. a otsusega (kd V, tl 211-212) on E.F-ilt välja mõistetud OÜ V. kasuks 1 miljon krooni TsK § 477 lg 1 alusel, kuna E.F omandas vara ilma seadusega või tehinguga kindlaksmääratud aluseta. Äriregistri väljavõte (kd IV, tl 217) tõendab, et ajavahemikus 21.03.
  161. a kuni 11.06.
  162. a oli E.F OÜ V. juhatuse liige. Äriseadustiku § 180 kohaselt on juhatus, mis koosneb juhatuse liikmetest, osaühingu juhtimisorgan. Seega oli E.F ametiisik KrK § 160 mõttes, kellele on pandud eraõigusliku juriidilise isiku juhtimisülesanded. Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse dokumendid OÜ-le V. laenu andmise, laenu tagasimakse graafiku ja enampakkumise võitja kohta ning tunnistajate A. O ja O.A. , samuti süüdistatava E.F kohtus antud ütlused kogumis tõendavad, et
  163. a sai OÜ V. Eesti Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuselt 500 000 krooni laenu. Tagatiseks seati pandiõigus OÜ V. varadele. Kuna OÜ V. ei suutnud laenu tasuda, siis kuulutati välja enampakkumine panditud vara müügiks. Pakkumise võitis OÜ F. summaga 512 200 krooni. 12.02.
  164. a tehtud notariaalne kokkulepe ostu-müügi lepingu sõlmimiseks (kd III, tl 33-44) tõendab, et müüja OÜ V. E.F isikus, ostja F. OÜ O.A. isikus, EAS pandipidajana A. O isikus leppisid kokku ostu-müügilepingu olulistes tingimustes, sh selles, et W. alevikus W. tee 9 asuvad ehitiste ostuhind on 512 200 krooni. 04.03.
  165. a pandiõiguse kustutamise, lepinguobjekti omandi üleandmise ja pandilepingust (kd III, tl 45-51) nähtub, et V. müüs E.F isikus W. alevikus W. tee 9 asuvad hooned F. OÜle O.A. isikus hinnaga 512 200 krooni, kes omakorda pantis need V.G. nende vahel 28.02.
  166. a sõlmutud laenulepingust tuleneva 1 miljoni suuruse võlakohustuse tagamiseks. 21 E.F koostas OÜ V. varade ostu-müügi eellepingu esimese versiooni (kd III, tl 4-5). See allkirjastati O.A. ning E.F poolt 31.01.
  167. a. Lepingu kohaselt pidi F. OÜ O.A. isikus kui ostja ostma ja OÜ V. E.F isikus kui müüja müüma V-le kuuluvad seadmed ja hooned (47 puidutöötlemisseadet, kahekorruseline administratiivhoone, metallangaar, kuivati ja muu vallasvara) ostuhinnaga 512 200 krooni. Vara müügist saadud rahaga pidi likvideeritama OÜ V. võlgnevus EAS-ile. Eelnevat tõendavad tunnistaja O.A. ja süüdistatava E.F kohtus antud ütlused ning F. OÜ ja OÜ V. vahel 31.01.
  168. a sõlmitud ostu-müügileping. F. OÜ ja OÜ V. vahel on 31.01.
  169. a sõlmitud ostu- müügilepingu nr 2 (kd III, tl 14-17) kohaselt müüakse OÜ V. kinnisvara ostuhinnaga 1 miljon krooni. Lepingule on müüjana alla kirjutanud V. OÜ juhatuse liige E.F ja ostjana O. A. Tunnistaja O.A. kohtus antud ütluste kohaselt sõlmiti E.F ja tema vahel koos eelnimetatud ostu-müügilepinguga veel teinegi leping. Sellegi lepingu koostas E.F. Teise lepingu alusel tuli tasuda 1 000 000 krooni. Tunnistaja ütlusi kinnitab võetuse protokoll, F. OÜ ja OÜ V. vahel 31.01.
  170. a sõlmitud ostu-müügi leping nr 2 OÜ V. kinnisvara müügiks 1 000 000 krooni eest ning tunnistaja A.S. ütlused ja politseile tehtud avaldus kahe ostu-müügi lepingu olemasolu kohta. Süüdistatav E.F eitab teise lepingu sõlmimist. Kohus leiab, et selline väide on paljasõnaline, kuna käekirjaeksperdi arvamus tõendab, et 31.01.
  171. a ostumüügilepingu nr 2 teisele lehele E.F nimelt allkirja kirjutanud E.F. Tunnistaja O.A. kohtus antud ütlustest selgub, et 01.02.
  172. a ta andis E.F-ile Tallinnas üle 1 000 000 krooni. Selle kohta koostati sularaha väljamakse kviitung, kuhu E.F raha vastuvõtmise kohta allkirja andis. Süüdistatav E.F eitab O.A. lt 1 000 000 krooni saamist. Kohus loeb usaldusväärsemaks tunnistaja O.A. ütlused, sest neid kinnitavad kohtule esitatud järgnevad tõendid. Seda, et OÜ-l F selline raha olemas oli, tõendavad tunnistaja O.A. ütlused selle kohta, et OÜ V. varade ostmiseks võttis OÜ F. laenu Tallinna Äripangast 1, 7 miljonit krooni, Krediidipangast 700 000 krooni, V. G 1 miljon krooni; tunnistaja A.S. ütlused, mille kohaselt F. OÜ raamatupidamisdokumentides kajastus, et eraisik V. G on valuutas (eurodes) kandnud arvele 1 miljon EEKi; tunnistaja V. G ütlused, millest nähtub, et
  173. a sõlmis ta O.A. ga OÜ V. varade tagatisel notariaalse laenulepingu 1 miljoni krooni peale, millest 100 000 krooni andis ta O.A. le üle notari juures, ülejäänud osas tegi pangaülekande; 04.03.
  174. a pandiõiguse kustutamise, lepinguobjekti omandi üleandmise ja pandileping, mille kohaselt panditi OÜ V. vara V. G, kes andis 1 miljon krooni laenu (lepingus on viidatud laenulepingule 28.02.
  175. a) OÜ-le X ; laenuleping nr 145 (kd VI, tl 174-175), millest ilmneb et 28.11.
  176. a sõlmiti Tallinna Äripanga AS-i ja F. OÜ vahel laenuleping F. OÜ-le laenu andmise kohta summas 108 649.50 EUR (1 700 000 krooni); F. OÜ Tallinna Äripangas asuva konto väljavõte (kd VI, tl 176), mille kohaselt kanti eelnimetatud laen täies ulatuses F. OÜ arvelduskontole üle ajavahemikus 28.29.11.
  177. a, ning memoriaalorder nr 5 (kd VI, tl 177), millest nähtub, et
  178. a jaanuarikuus laekus F. OÜ kassasse sularaha 1 020 315 krooni. Seda, et O.A. E.F-ile 1 000 000 krooni OÜ V. varade eest maksis, tõendavad A.S. ütlused selle kohta, et raamatupidamisdokumentides kajastus, et peale V. G 1 miljoni krooni laekumist, oli O.A. selle summa kohe korraga sularahas välja võtnud; tunnistaja G. D ütlused, mille kohaselt OÜ V. ostmisel tõi O.A. tunnistajale O.A. ja raha saaja poolt allkirjastatud kassa 22 väljamineku orderi 1 000 000 krooni kohta; memoriaalorder nr 5, millest nähtub, et
  179. a jaanuarikuus läks F. OÜ kassast välja sularaha 1 000 000 krooni ning et kommentaariks sularaha väljaminekule on märgitud „Tehase ost”; F. OÜ kassaraamatu väljavõte (kd III, tl 21-25), mille lk 23 on kanne: „Mööblitehase ostmine (E.F). Väljaminek 1 000 000“; võetuse protokoll ning asitõendi, st 31.01.2000 a kassa väljamineku orderi vaatlusprotokoll. Sellega loeb kohus tõendatuks, et 01.02.
  180. a tasus O.A. E.F-ile ostu-müügilepingu nr 2 alusel 1 000 000 krooni. Tunnistaja A.S. ütlused ja Viljandi Maakohtu 27.02.
  181. a otsus, millega E.F-ilt mõisteti OÜ V. kasuks välja 1 miljon krooni, kuna E.F sai raha aga ei kandnud seda V. arvele, tõendavad, et E.F-ilt seda raha OÜ-le V. laekunud ei ole. Seega omastas E.F 01.02.
  182. a tahtlikult OÜ V. vara sularahas 1 miljon krooni. Teo toimepanemise ajal kehtinud Eesti Vabariigi seaduse ”Eesti NSV kriminaalkoodeksi” uue redaktsiooni – Kriminaalkoodeksi kehtestamise kohta § 9 p 2 kohaselt on suure kahjuga tegemist siis, kui kuriteoga tekitatud materiaalne kahju ületab sajakordselt kuriteo toimepanemise ajal kehtiva Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (miinimumpalga) suuruse. Samasugune regulatsioon sisaldub kehtivas karistusseadustiku rakendamise seaduse § 8 p-s
  183. Vabariigi Valitsuse
  184. detsembri
  185. a määruse nr 396 „Palga alammäära kehtestamine” § 1 kohaselt oli alates
  186. jaanuarist
  187. a kuupalga alammääraks täistööaja korral kehtestatud 1850 krooni. Seega on suur varaline kahju alates 185 000 kroonist. Sellega pani E.F oime KrK § 141¹ lg 3 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o suures ulatuses süüdlase korralduses oleva võõra omastamise ametiisiku poolt ametiseisundi kuritarvitamise teel.
  188. P.P ja K.A süüdistus AS-lt R. kalibreerimis-lihvimispingi omastamises ja OÜ-lt V. 30 000 krooni omastamises 05.04.
  189. a esitas AS R. Lääne Politseiprefektuurile avalduse (kd IV, tl 168-169), mille kohaselt müüs E.F AS-le R. kuuluva kalibreerimis-lihvimispingi nagu oma vara edasi OÜ-le V. AS R. ei ole seda pinki kunagi müünud, vaid on andnud rendile OÜ-le V. vastavalt 15.03.
  190. a sõlmitud rendilepingule. Kannatanu AS-i R. esindaja A.R. kohtus antud ütluste kohaselt sai AS R. kalibreerimislihvimispingi Saksamaalt firmast Beckmann Holtz, kes saatis selle koos teiste pinkidega 300 050 krooni suuruse võla katteks. Arve peal ja raamatupidamises oli pingi hinnaks 25 600 krooni. Pinki põhivahendina arvele ei võetud. See oli niikaua laokaup, kuni renoveeriti ja anti OÜ-le V. rendile. Pingi eest nõuab AS R. 137 000 krooni, kuna see on tema turuväärtus. Kõnealust pinki AS R. peale OÜ-ga V. sõlmitud rendilepingu lõppemist tagasi ei saanud, kuna seda OÜ-l V. enam ei olnud. Samasuguse seisukoha on AS R. A.R. isikus esitanud vastuseks politsei järelepärimisele 01.02.
  191. a (kd IV, tl 204) - AS R. ostis kalibreerimis-lihvimispingi Saksamaalt hinnaga 3200 DEM-i ehk 25 600 krooni. See võeti lattu kaubana ja renoveeriti AS R. spetsialistide poolt. Renoveerimiseks kulutatud summa ei lisandunud pingi hinnale, vaid kanti jooksva remondi 23 kuludesse. Kahju on 137 000 krooni, selline oli kokkuleppeline hind pingi rentimisel. Tunnistaja E.K. andis kohtus ütlusi, millest nähtub, et OÜ V. ja AS-i R. vahel sõlmiti rendileping, mille üheks objektiks oli ka kalibreerimispink. Kalibreerimispingi hinda tunnistaja, kes lepingule alla kirjutas, ei määranud, see oli paberites juba sees. Seda, kas pinkide hindade osas toimus mingit arutelu, tunnistaja ei mäleta. Ta võis lepingu sõlmimisel öelda, et pingid ei ole näidatud hindu väärt. Kalibreerimispink oli ainuke, mida OÜ V. kasutama hakkas. Teised pingid olid tunnistaja hinnangul vanaraud ja need viidi AS R. tagasi. Kalibreerimispink müüdi hiljem OÜ V. pankrotivara hulgas maha. Toodi ka lintsaag, mille ostis P.P. Tunnistaja M.H., kes oli kõnealusel ajal V. juhatuse liige ning raamatupidaja, andis kohtus ütlusi, mille kohaselt vist
  192. a kevadel toodi AS-st R. OÜ-sse V. mingid pingid, mille kohta E.K. ütles, et see on vanaraud. Mingeid dokumente pinkidega kaasa ei tulnud. Mingil hetkel pandi töökorda kalibreerimispink.
  193. a sügisel tõi P.P selle pingi kohta K.A allkirjaga OÜ X. Investi arve (kd IV, tl 186), mille järel läks pink kirja põhivahendina. Osa OÜ X. Investi arvest tasus OÜ V. sularahas ja osa ülekandega. Selline oli juhatuse otsus. Sel ajal oli OÜ-l V. üks pangakaart, mida kasutas P.P. Juhatuse liikmena oli tal õigus võtta OÜ V. arvelt sularaha välja nii pangakaardiga kui ka pangakontorist. Ka kalibreerimispingi eest tasumisele kuuluva sularaha võttis välja ja tasus OÜ-le X. Invest P.P ning tõi vastava kviitungi V. raamatupidamisele. Tunnistaja, olles vaadanud X. Invest OÜ arveid V. OÜ-le konsultatsiooniteenuse eest 10 000 krooni ja lintsae eest 25 000 krooni (kd IV, tl 177-178), kinnitas, et selliseid arveid ei ole OÜ-le V. esitatud. Samas kinnitas tunnistaja, et lisaks kalibreerimispingile osteti ka lintsaag, kuid ta ei mäleta kellelt see osteti. Seda lintsaage korda ei saadud, dokumente lintsae kohta ei toodud ja seda arvele ei võetud. Süüdistatava K.A kohtus antud ütluste kohaselt töötas ta
  194. a või 2002 a koos M. Leemetiga OÜ- s X. Invest, tema oli juhataja ja P.P müügijuht. OÜ X. Invest tegevusaladeks olid metallkonstruktsioonide tootmine, puidu vahendamine ja konsultatsiooni- ja koolitustegevus. OÜ-ga V. seob OÜ-d X. Invest see, et OÜ X. Invest müüs OÜ-le V. lintsae. Lisaks sellele sõlmiti kusagil
  195. a paiku üks konsultatsioonileping, mille sisuks oli väliskontaktide vahendamine. Nende tehingute osas toimusid läbirääkimised OÜ V. juhatuse liikmetega, arvatavasti P.P-ga . Nii lintsae müügi kohta kui ka konsultatsiooniteenuse osutamise kohta esitas OÜ X. Invest OÜ-le V. arve. Kalibreerimismasinat OÜ X. Invest OÜ-le V. müünud ei ole. Sellekohane arve on koostatud ekslikult – OÜ X. Invest ja OÜV. vahel toimus möödarääkimine - ning kellelegi esitatud seda ei ole. Seda, kuidas kõnealune arve sattus OÜ V. raamatupidamisse, süüdistatav kommenteerida ei oska. Süüdistatav P.P andis kohtus ütlusi selle kohta, et OÜ V. on ostnud OÜ-lt X. Invest konsultatsiooniteenust ja lintsae, mille kohta esitati OÜ X. Invest poolt OÜ-le V. müügiarve. Seda, miks seda arvet OÜ V. raamatupidamises ei ole, ei oska süüdistatav kommenteerida. OÜst V. suhtlesid OÜ-ga X. Invest süüdistatav ise, Marek Männiksaar ja juhatuse liikmed.
  196. a teisel poolel oli OÜ V. pangakaart, millega sai sularaha välja võtta, peamiselt süüdistatava valduses. Kalibreerimismasinat OÜ V. kunagi ostnud ei ole. Miks selline arve OÜ-le V. on väljastatud, süüdistatav kommenteerida ei oska. Tegu on möödarääkimisega OÜ V. ja OÜ-X. Invest vahel, mistõttu arve peale tekkis vale artikkel, mida osteti ja müüdi. Väidab, et A. R 24 saadetud e-mail (kd VI, tl 246-247) ei ole tema poolt saadetud ega kirjutatud. Miks A.R. nii väidab, seda süüdistatav ei tea. Väljavõte äriregistrist (kd IV, tl 221-223) tõendab, et OÜ X. Invest ainus juhatuse liige 15.11.1999-06.08.2001 oli K.A. Äriregistri väljavõte (kd IV, tl 217-220) OÜ V. kohta tõendab, et ajavahemikus 21.03.
  197. a 11.06.
  198. a oli P.P OÜ V. juhatuse liige. Seega oli ta ametiisik KrK § 160 mõistes. Kannatanu AS-i R. esindaja A.R. ning tunnistaja E.K. kohtus antud ütlustega ja 15.03.
  199. a AS-i R. ja OÜ V. vahel sõlmitud rendilepinguga (kd IV, tl 170-171) kogumis on tõendatud, et 15.03.
  200. a sõlmiti AS R. (rendileandja) ja OÜ V. (rentnik) vahel leping, millega AS R. andis OÜ-le V. rendile endale kuuluva kalibreerimis-lihvimispingi. hinnaga 137 000 krooni. 15.03.
  201. a üleandmise-vastuvõtmise akt (kd IV, tl 172) tõendab, et vastavalt rendilepingule andis AS R. OÜ-le V. kalibreerimis-lihvimispingi üle. 10.04.
  202. a üleandmise-vastuvõtmise akt (kd IV, tl 211) tõendab, et OÜ V. andis AS-le R. 15.03.
  203. a renditud seadmetest üle paljukettalise sae, höövel-paksusmasina ja lahkamissae, üle ei ole antud kalibreerimislihvimispinki. Kannatanu A.R. ning tunnistaja E.K. kohtus antud ütlused tõendavad samuti, et OÜ V. AS-i R. käest 15.03.
  204. a renditud kalibreerimis-lihvimispinki ei tagastanud. 12.02.
  205. a kokkulepe ostu-müügilepingu sõlmimiseks ning selle lahutamatuks osaks olev 08.01.
  206. a koostatud varade olemasolu fikseerimise akt koos lisaga (kd III, tl 33-43) tõendavad, et kõnealune kalibreerimispink võõrandati koos OÜ V. ülejäänud materiaalse vallasvaraga OÜ-le F. Tunnistaja M. H kohtus antud ütluste kohaselt toodi
  207. a kevadel AS-st R. OÜ-sse V. mingid pingid. Mingeid dokumente pinkidega kaasa ei tulnud. Pinkide hulgast pandi töökorda kalibreerimispink.
  208. a sügisel tõi P.P selle pingi kohta K.A allkirjaga OÜ X. Invest arve. Sellest arvest osa tasus OÜ V. sularahas ja osa ülekandega. Kalibreerimispingi eest tasumisele kuuluva sularaha võttis välja ja tasus OÜ-le X. Invest P.P, tuues selle kohta vastava kviitungi OÜ V. raamatupidamisele. Arve tasumise järgselt läks pink OÜ-s V. kirja põhivahendina. Tunnistaja ütlustega riimuvad K.A poolt alla kirjutatud OÜ X. Invest 27.11.
  209. a arve nr 13 (kd IV, tl 199), millest nähtub, et see on esitatud OÜ-le V. ning et sellel on kaubana märgitud kalibreerimismasin hinnaga 30 000 krooni; OÜ X. Invest 30.12.
  210. a kviitung-order nr 18 (kd IV, tl 198), millega OÜ X. Invest sai arve nr 13 alusel OÜ-lt V. 20 000 krooni (arvele on alla kirjutanud K.A ); OÜ V. kontoväljavõte (kd III, tl 193-229), kust ilmneb, et 29.11.
  211. a on OÜ V. arve nr 13 alusel OÜ-le X. Invest tasutud 10 000 krooni; OÜ X. Invest kontoväljavõte (kd IV, tl 179-180), millest nähtub samuti, et
  213. 2000 on V-lt laekunud 10 000 krooni vastavalt arvele nr 13 s.o kalibreerimis-lihvimispingi eest. Süüdistatavad K.A ja P.P eitavad kalibreerimismasina müüki OÜ-le V. ja selle kohta arve esitamist. P.P kohtus antud ütluste kohaselt on OÜ V. ostnud OÜ-lt X. Invest küll konsultatsiooniteenust ja lintsae, mille kohta esitati OÜ X. Invest poolt OÜ-le V. müügiarve, kuid kalibreerimismasinat OÜ V. kunagi ostnud ei ole. Vastava arve näol on tegu möödarääkimisega OÜ V. ja OÜ X. Invest vahel, mistõttu arve peale tekkis vale artikkel, mida 25 osteti ja müüdi. Samasisulisi ütlusi on kohtus andnud ka K.A. Pärnu Maksuameti vastusest politsei järelepärimisele ja sellele lisatud arvetest (kd IV, tl. 176182) nähtub, et OÜ X. Invest raamatupidamises ei kajastu kalibreerimis-lihvimispingi müüki.
  214. a detsembris müüs OÜ X. Invest OÜ-le V. lintsae 18.12.
  215. a arve nr 16 alusel, maksumusega 25 000 krooni, mis on tasutud sularahas. Lisaks esitas X. Invest OÜ 29.11.
  216. a OÜ-le V. arve nr 13 29.11.
  217. a konsultatsiooniteenusele 10 000 krooni, mille OÜ V. on tasunud. OÜ X. Invest pearaamatu väljavõttest ilmneb samuti, et 18.12.
  218. a on OÜ V. OÜ-le X. Invest tasunud 25 000 krooni. Kohus on seisukohal, et P.P ja T. Einfeld, olles teadlikud sellest, et kalibreerimislihvimispink, mille kohta P.P esitas arve OÜ-le V. , ei kuulu tegelikult OÜ-le X. Invest ja soovides omastada selle müügist saadud raha, ei kajastatud seda tehingut OÜ X. Invest raamatupidamises. Tunnistaja E.K. tunnistas kohtus, et lisaks kalibreerimis-lihvimispingile ostis P.P ka lintsae. Tunnistaja M. H, olles samuti kinnitanud lintsae ostmist, väitis sedagi, et OÜ V. raamatupidamises OÜ X. Invest arvet lintsae ostmise kohta ei ole. Lintsaag tuli dokumentideta ning sellist juttu, et kalibreerimismasina asemel oleks pidanud arvele võtma lintsae, tunnistaja ei mäleta. Samuti ei ole tunnistaja sõnul OÜ-s V. arvet konsultatsiooniteenuse ostmise kohta. Süüdistatav P.P arvete puudumist kommenteerida ei osanud. Samamoodi ei osanud ei P.P ega K.A seletada seda, et juhul, kui K.A poolt alla kirjutatud OÜ X. Invest 27.11.
  219. a arve nr 13 kalibreerimismasina kohta koostati ekslikult ning ei olnud mõeldud kellelegi esitamiseks, siis kuidas sattus see OÜ V. raamatupidamisse. Lisaks ei osanud süüdistatav K.A täpsustada, milles OÜ-le V. osutatava konsultatsiooniteenuse sisu seisnes. Ta ei mäletanud, milliseid väliskontakte vahendati. Eelnev näitab, et tegelikult mingit segadust arvetega ei olnud. Tõesed on tunnistaja M. H ütlused selle kohta, et
  220. a sügisel esitas P.P OÜ V. raamatupidajale K.A poolt koostatud OÜ X. Invest 27.11.2000 arve nr
  221. Seda kinnitab ka asjaolu, et 12.02.
  222. a kokkuleppes ostu-müügilepingu sõlmimiseks ja 08.01.
  223. a varade olemasolu fikseerimise aktis toodud andmed kalibreerimismasina soetamisaja ja -maksumuse kohta kattuvad OÜ X. Invest 27.11.
  224. a arvel nr 13 toodud andmetega. Nimelt on mõlemal juhul kalibreerimismasina soetamisajaks märgitud 27.11.
  225. a ning soetamismaksumuseks 30 000 krooni. Lintsae arve (kd IV, tl 199) summale 25 000 krooni kannab samas aga hoopis 18.12.
  226. a kuupäeva. Asjaolu, et P.P käskis M. H maksta arve nr 13 kalibreerimismasina kohta osaliselt pangaülekandega, kusjuures ülekande suurus 10 000 krooni vastas X. Invest OÜ 29.11.
  227. a arvel nr 13 näidatud konsultatsiooniteenuse hinnale, annab tunnistust sellest, et arvet koostades ja esitades tegutsesid süüdistatavad kooskõlastatult ning eemärgiga vormistada pingi müük OÜlt X. Invest OÜ-le V. , et selle kaudu pöörata AS R. kalibreerimis-lihvimispink enda kasuks. P.P poolt OÜ V. raamatupidajale esitatud K.A poolt koostatud OÜ X. Invest 27.11.2000 arve nr 13 alusel vormistati AS-le R. kuuluva kalibreerimis-lihvimispingi müük OÜ-le V. . Arve alusel kandis OÜ V. 29.11.
  228. a 10 000 krooni üle X. Invest OÜ arveldusarvele Hansapangas. Seda tõendavad tunnistaja M. H kohtus antud ütlused ning OÜ V. ja OÜ X. Invest kontoväljavõte, kust nähtub, et 29.11.
  229. a on OÜ V. arve nr 13 alusel OÜ-le 26 X. Invest tasutud 10 000 krooni. Tunnistajate M. H ning E.K. kohtus antud ütlustega, millest nähtub, et OÜ V. ainukene pangakaart oli P.P kasutuses, ning OÜ X. Invest 30.12.
  230. a kviitung-orderiga nr 18, millega OÜ X. Invest sai arve nr 13 alusel OÜ-lt V. 20 000 krooni, kogumis on tõendatud, et 20 000 krooni võttis P.P välja V. OÜ arveldusarvelt Hansapangas. Sellise tegevusega omastas P.P ametiseisundit kuritarvitades AS-lt R. kalibreerimislihvimispingi. K.A tegu tuleb kvalifitseerida kaasaaitamisena, kuna temal ei olnud OÜ-s V. ametiseisundit ja seega puudub tal erisubjektsus. Lisaks AS-i R. kalibreerimispingi omastamisele on P.P-le ja K.A-le esitatud süüdistus OÜ-lt V. 30 000 krooni riisumises. Kohus leiab, et OÜ-lt V. 30 000 krooni omastamist P.P-le ning sellele kaasaaitamist K.A-le ette heita ei saa. OÜ V. poolt tehtud 10 000 krooni ülekanne ning OÜ V. arvelt 20 000 krooni sularaha väljavõtmine kujutab endast AS-ile R. kuuluva pingi enda kasuks pööramist. OÜ-lt V. ei omastatud raha, kuna tema heausksena omandas selle raha eest kalibreerimis-lihvimispingi. 12.02.
  231. a kokkulepe ostu-müügilepingu sõlmimiseks ja 08.01.
  232. a varade olemasolu fikseerimise akt koos lisaga tõendab, et hilisema võõrandamistehingu ajal OÜ-ga F. kuulus kalibreerimismasin OÜ V. varade koosseisu. TsÜS §-le 65 vastavalt on eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). AS-i R. 01.02.
  233. a vastusest politseile ning Beckmann Holz kirjast selgub, et kuigi AS R. ostis kalibreerimis-lihvimispingi Saksamaalt soodushinnaga 3200 DEM-i ehk 25 600 krooni, oli selle turuhind tunduvalt kõrgem. Kannatanu AS-i R. esindaja A.R. ütluste kohaselt oli kalibreerimis-lihvimispingi väärtuseks 137 000 krooni. Selline hind sai pingi rentimisel kokku lepitud AS-i R. ja V. vahel turuhinna alusel. Kalibreerimispingi väärtuse osas on vastupidiseid ütlusi andnud tunnistaja E. K, kelle sõnul rendilepingu sõlmimisel kalibreerimispingi hinda ei määratud, vaid see oli paberites juba sees. Samuti ilmneb tunnistaja E.K. ütlustest, et ta võis lepingu sõlmimisel öelda, et pink ei ole näidatud hinda väärt. Tunnistaja M. H ütlused kinnitavad E.K. ütlusi, kuna ka tema väitis kohtus, et AS-st R. OÜ-sse V. toodud pingid olid E.K. hinnangul vanaraud ning et kasutama hakati neist vaid kalibreerimispinki, mis tuli eelnevalt töökorda panna. Kuna käesoleval ajal ei ole võimalik tagantjärgi hinnata, missugune oli kalibreerimispingi seisukord ning tema tegelik turuväärtus, siis tuleb kahtlused tõlgendada süüdistatavate kasuks ning lähtuda AS-i R. raamatupidamises kajastuvast kalibreerimispingi hinnast, milleks oli 25 600 krooni. Vabariigi Valitsuse
  234. novembri
  235. a määruse nr 360 „Palga alammäära kehtestamine“ kohaselt oli
  236. a kuupalga alammääraks 1400 krooni. Seega ei ole tegu omastamisega suures ulatuses. Suure kahjuga oleks tegemist juhul, kui kuriteoga tekitatud materiaalne kahju ületab sajakordselt kuriteo toimepanemise ajal kehtiva kuupalga alammäära. Kuna puudub suur varaline kahju ja isikute grupp, tuleb P.P süüdistus kvalifitseerida KrK § 1411 lg 1 järgi, s.o süüdlase korralduses oleva võõra vara omastamisena ametiseisundi 1 kuritarvitamise teel ning K.A süüdistus KrK § 17 lg 6 – 141 lg 1 järgi kaasaaitamisena ametiseisundi kuritarvitamise teel süüdlase korralduses oleva võõra vara omastamisele. 27
  237. P.P süüdistus VK. kütusekaardi kasutamisega võõra vara omastamise summas 2194.68 krooni VK. (pankrotis) pankrotihaldur Olev Kuklase kohtus antud ütluste kohaselt tekitas P.P X. X (pankrotis) 2194.68 krooni kahju kütuse omastamisega, 4650 krooni ühistu kassast sularaha omastamisega ning 5100 krooni rehvide omastamisega. Kokku tekitas P.P oma tegevusega X. X (pankrotis) kahju 11 944.68 krooni, millise summa palub O. Kuklase P.P-lt tsiviilhagi katteks välja mõista. Tunnistaja L.R. , VK. tolleaegne juhatuse liige andis kohtus ütlusi, kust ilmneb, et P.P-le anti bensiinikaart eeldusel, et ta peab tegema sõite VK. huvides. Ühel päeval oli võetud väga suures koguses ja erinevatele masinatele bensiini. Sellele pööras tähelepanu tankla töötaja öeldes, et vaadake, mis teil toimub. Ühte masinasse ei mahu selline kogus bensiini ära. P.P VK. sõidukeid ei kasutanud. Tunnistaja H.K. kohtus antud ütlustest selgub, et bensiini krediitkaart oli P.P käes. Talle oli see antud, kuna P.P toimetas VK. huvides. Hiljem tanklast tulid aruanded, kust ilmnes, et bensiinikulu oli väga suur. Seda, kas P.P võttis kahele autole korraga bensiini, tunnistaja ei mäleta. Tunnistaja S.S. andis kohtus ütlus, kust ilmneb, et tema teada oli P.P kasutuses VK. bensiinikaart, kuid bensiinikaardi kuritarvituste kohta temal teadmised puuduvad. Tunnistaja A.M. kohtus antud ütluste kohaselt töötas tema aastatel 2000-2001 AS-s A. operaatorina. Kui P.P X. tööle läks, siis teavitati AS-i A. sellest, et P.P kui VK. töötajal on õigus AS-st A. tankida. Tema nägi mitmel korral, kuidas P.P tankis VK. kütusekaardiga korraga kahte autosse kütust. Vastuolude tõttu selles, millal kõneldu aset leidis, avaldas kohus tunnistaja eeluurimisel antud ütlused (kd IV, lk 134). Sealt ilmneb, et P.P tankis kahte autosse korraga 12.01.
  238. a kella 19.00 ajal. See kord jäi tunnistajale meelde, kuna P.P lahkus tšekkidele alla kirjutamata. Kohtus jäi tunnistaja eeluurimisel antud ütluste juurde. Tunnistaja M.L. andis kohtus ütlusi selle kohta, et oktoobris
  239. a tegi I.M ettepaneku määrata X. konsultandiks P.P. P.P töötasuks määras regionaalpoliitilise laenu komisjon alates
  240. a septembrist 8000 krooni kuus. VK. täiendavalt midagi maksma ei pidanud, sest selle summa sisse pidid jääma ka kulutused seoses tööl käimisega. Hiljem sai tunnistaja teada, et P.P vormistati Vana-Kuustesse mingile kohale ning talle anti pangakaardi ning bensiinilimiidi kasutamise õigus. Tunnistajale esitati bensiinilimiidi nimekirjad, kus P.P poolt oli välja võetud samal päeval kütust mitmele autole. Tunnistaja Toomas Tiisler andis kohtus ütlusi, millest selgub, et X. X oli AS-i A poolt väljastatud 4-5 magnetkaarti, millega sai nende juurest osta kütust ja autotarvikuid. Süüdistatav P.P andis kohtus ütlusi selle kohta, et tema käes oli VK. kütusekaart, 28 mille andis talle H. K. Paaril korral võttis ta bensiini korraga kahesse autosse. Ühel korral jäi ta oma autoga tee äärde ning ta veeti slepis kohale. Selle eest sai vedaja kütust. Sellest oli juhataja teadlik. Teisel korral tankis ta oma kaardi pealt koos enda autoga ka VK. autot. Kuna ta kasutas peale K. OÜ-le kuuluvat diiselmootoriga BMW-d veel teistki autot, võis olla, et võttis korraga nii diiselkütust kui bensiini. Ta on võtnud diiselautol paagi täis, kuid samal ajal võttis kanistrisse bensiini. Seda on olnud nii mõnelgi korral ja ühel või kahel korral on ta kanistriga viinud kütust Vana-Kuustesse. Kütuse kasutamine toimus VK. huvides. Kviitungid allkirjastas ise, kuid kinnitab, et lk 114 all paremas nurgas ja vasakul üleval nurgas olevatel kviitungitel ei ole süüdistatava allkirjad. VK. 02.04.
  241. a avaldusest (kd IV, tl 27-28) ilmneb, et P.P on kasutanud nende bensiinikaarti autokütuse ja abivahendite ostmisel. Sõiduauto, millega P.P sõitis, kasutas diiselkütust, ja seega on põhjendatud vaid diiselkütuse ostmine. Ometi tuleneb müügiaruandest, et P.P on ostnud bensiini 08.11.
  242. a - 22.01.
  243. a kokku 761.29 liitrit. Aruandest nähtub, et P.P on korduvalt ostnud korraga suurtes kogustes nii diiselkütust kui ka bensiini, samuti korraga erinevaid sorte bensiini. VK. limiidile müügi aruandest (kd IV, tl 46-51) ja AS-i A. kütuse ja autotarvikute müügi kviitungitest (kd IV, tl 114-121) nähtub ajavahemikus 08.11.
  244. a kuni 22.11.
  245. a P.P poolt VK. arvelt ostetud diiselkütus ja bensiin. Väljavõtted ARK-st sõiduautode DRXL17 ja DRXL14 kohta (kd IV, tl 96-97) – sõiduauto Mercedes-Benz, reg. märgiga DRXL17, omanik Drexel Grupp OÜ (kasutab bensiini); sõiduauto MBW, reg. märgiga DRXL14, omanik K. OÜ (kasutab diiselkütust). Kohus on seisukohal, et tunnistajate L. R ning H.K. kohtus antud ütlustega on tõendatud asjaolu, et P.P sai enda kasutusse VK. bensiinikaardi, sest eeldati, et ta peab tegema sõite VK. huvides. Seda, et P.P sai bensiinikaardi kasutamise õiguse, kinnitavad tunnistajate M. L, A.M. ja S.S. e, samuti süüdistatava enda kohtus antud ütlused. Tunnistaja L. R ütlused tõendavad, et P.P kasutuses ei olnud ühtki VK. sõidukit. Süüdistatava enda ütlused täpsustavad, et VK. sõitudeks kasutas ta kahte sõidukit, sh K. OÜ-le kuuluvat BMW-d. Aruanne kütuse limiidile, AS-i A. kütuse ja autotarvikute müügi kviitungid, uurija õiend P.P käsutuses olnud kütusekaardi kasutamise kohta, VK. 02.04.
  246. a avaldus, väljavõtted ARK-st sõiduautode DRXL17 ja DRXL14 kohta ning tunnistajate T.L. , L. R ja A.M. ütlustega kogumis on tõendatud, et P.P tankis VK. kütusekaardiga kütust ka kahte autosse korraga. Süüdistatav seda eitanud ei ole. Kohus asub seisukohale, et eeltoodud asjaolude alusel ei saa P.P-le ette heita VK. kütuse omastamist. Koosseisu täitmiseks peab vara, mille isik enda kasuks pöörab, olema tema suhtes võõras, st tal ei ole sellele varale õigust. Kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et VK. ja P.P vahel oleks olnud kokku lepitud selles, millises ulatuses P.P kuu jooksul võib kütust tankida. Samuti puudub igasugune tõendusteave selle kohta, milliseid ja kui pikki sõite 29 P.P VK. huvides tegi ning kui palju kulus nende sõitude peale kütust. Ei nähtu, et selle üle oleks mingit arvestust peetud. Seega ei ole üheselt tõendatud, et P.P tankis kütust rohkem, kui seda kulus tal VK. sõitudeks. Arvestades eelnevat ja järgides põhimõtet et kohtus kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks, mõistab kohus P.P VK. kütuse omastamises õigeks.
  247. P.P süüdistus X. nelja autorehvi omastamises maksumusega 5 100 krooni VK. 02.04.
  248. a avaldusest (kd IV, tl 27-28) ilmneb, et P.P esitas AS-i A. poolt väljastatud arve summas 5100 krooni, kuna ostis 4 rehvi ja lasi need paigaldada. Ta ei ole ühistule kunagi nimetatud rehve üle andnud ega neid ühistu sõidukile paigaldanud. Kohus loeb AS A. 18.12.
  249. a arve K-26468 (kd IV, tl 40) ja VK. 02.04.
  250. a avaldusega tõendatuks, et 18.12.
  251. a ostis P.P A. AS-st VK. arvel 4 rehvi koos paigaldusega, kogumaksumusega 5100 krooni. VK. 02.04.
  252. a avaldus (kd IV, tl 27-28), väljavõtted ARK-st sõiduautode DRXL17 ja DRXL14 kohta (kd IV, tl 96-97) ning süüdistatava P.P ütlused kogumis tõendavad, et A. AS-st ostetud rehvid paigaldas P.P OÜ K. BMW-le, mida ta iga päev kasutas VK. sõite tehes. VK. 02.04.
  253. a avaldus tõendab, et P.P lahkumisel X. jäid rehvid X üle andmata. Süüdistatav P.P andis kohtus ütlusi selle kohta, et ostis 4000-5000 krooni eest rehvid ja paigaldas OÜ K BMW-le, mida ise kasutas, kusjuures ka iga päev VK. sõite tehes. Vanad rehvid olid kulunud ja neid ei tohtinud enam kasutada. Rehvid jäid X üle andmata, sest kaks neist sõitis ta vastu äärekivi puruks, ülejäänud kaks unustas andmata. Kohus on seisukohal, et P.P väide, et ta unustas rehvid tagastamata, on ennastõigustav ning ei vasta tõele. Kohtuliku uurimise käigus on selgunud, et P.P lahkumine X. ei olnud vabatahtlik. Ilmsiks oli tulnud rida kuritarvitusi ning suhted ühistu ja P.P vahel olid pingelised. P.P-lt päriti aru VK. rahade, samuti autokütuse kasutamise kohta. Usutav ei ole, et olukorras, kus P.P pidi oma tegevusest põhjalikku aru andma, ta unustas rehvid tagastada. Rehvid kuulusid X. X ning seega olid P.P jaoks võõrad. Ühistust lahkudes, ilma et ta oleks rehve tagastanud, pööras ta võõra vara enda kasuks. Kohus leiab, et P.P pani sellega toime X. nelja autorehvi omastamise ametiseisundi kuritarvitamise teel enda õiguspädevuse raames. Kuriteo toimepanemise ajal kehtinud KrK § 160 kohaselt oli ametiisik isik, kellel on ametiseisund ükskõik millisel omandivormil põhinevas asutuses, ettevõttes või organisatsioonis, 30 kui temale on riigi või omaniku poolt pandud haldamis-, järelevalve, juhtimis-, operatiivsed, organisatsioonilised, materiaalsete väärtuste liikumist korraldavad või võimuesindaja ülesanded.

§ 288

lg 1 sätestab ametiisiku mõiste - see on isik, kellel on ametiseisund riigi või kohaliku omavalitsuse asutuses või organisatsioonis või avalik-õiguslikus või eraõiguslikus juriidilises isikus, kui temale on pandud haldamis-, järelevalve- või juhtimisülesanded või varaliste väärtuste liikumist korraldavad või võimuesindaja ülesanded. Kohus loeb tunnistaja M. L kohtus antud ütluste ning regionaalpoliitilise laenu komisjoni 05.09.

  1. a koosoleku protokolliga (kd IV, tl 108-110) kogumis tõendatuks, et oktoobris
  2. a määras regionaalpoliitilise laenu komisjon P.P X. konsultandiks. P.P pidi analüüsima VK. majanduslikku olukorda ja äriplaani ning esitama komisjonile vastavasisulise ettekande. P.P töötasuks määras regionaalpoliitilise laenu komisjon alates
  3. a septembrist 8000 krooni kuus. Kuigi P.P oli regionaalpoliitilise laenu komisjoni poolt määratud X. konsultandiks, tuleb hinnangu andmisel sellele, kas P.P oli ametiisik KrK § 160 ja

§ 288

mõttes, võtta aluseks temale juhatuse liikmete poolt antud volituste sisu ja faktiliselt tehtav töö nimetatud piimaühistus. 23.10.

  1. a volitasid VK. juhatuse liikmed P.P tegevdirektorina piimaühistut esindama ning andsid talle õiguse otsustada kõigi ettevõtte majandustegevust ja finantsalast tegevust puudutavate küsimuste üle. Seda tõendab VK. 23.10.
  2. a volikiri (kd IV, tl 29) ja volikirjaga kooskõlas olevad tunnistajate H. K, S.S. e, M. L ning L. R kohtus antud ütlused. Tunnistaja H.K. kohtus antud ütlustest nähtub, et tegevdirektoriks hakkamise pakkus P.P ise välja. Tunnistaja L.R. andis kohtus ütlusi, kust ilmneb, et VK. andis P.P-le volituse ettevõtet esindada. Tunnistaja M. L ütlused tõendavad, et P.P vormistati Vana-Kuustesse mingile ametikohale ning talle anti pangakaardi ning bensiinilimiidi kasutamise õigus. Tunnistaja S.S. e ütluste kohaselt oli P.P piimaühistu juhataja. Kohus leiab, et P.P oli ametiisikuks KrK § 160 mõttes. Talle olid X juhatuse liikmete poolt pandud juhtimisega seotud ja materiaalsete väärtuste liikumist korraldavad ülesanded.
  3. P.P süüdistus X. 239 650 krooni omastamises ning teadvalt võltsitud ametlike dokumentide kasutamises eesmärgiga vabaneda kohustustest ja E.F süüdistus ametlike dokumentide kasutamise eesmärgil võltsimises VK. 02.04.
  4. a avalduse (kd IV, tl 27-28) kohaselt on ühistu arvelt P.P poolt võetud sularaha 239 650 krooni, tagastatud on 235 000 krooni. Tagastamata summa kohta väidab P.P , et kasutas selle kütuse ostmiseks. Samuti on ta esitanud ühistule sularahaarved V.M. a, K.J. ja J.P. nimele. Arvel märgitud isikutelt ei ole VK. kunagi piima ostnud ning puuduvad isegi andmed selliste isikute reaalse olemasolu kohta. Tunnistaja M.L. kohtus antud ütluste kohaselt 25.08.
  5. a otsustati Siseministeeriumi juures asuvas regionaalpoliitilise laenu komisjonis anda X. X laenu. 11.01.
  6. a, olles kandnud üle viimase osa X. X antavast laenust, tuli VK. raamatupidajalt e-mail, kus raamatupidaja tahtis teada, kas tunnistaja on teadlik sellest, et P.P on
  7. a novembrist kuni
  8. a jaanuarini X. ilma kuludokumente esitamata ja raha kasutamise kohta seletusi andmata välja 31 võtnud 235 000 krooni. 11.01.
  9. a saatis tunnistaja e-mailid I.M-ile ja P.P-le ning soovis teada, mis toimub. Mingit vastust talle ei antud, sest kõik olid kadunud, telefone vastu ei võetud, e-mailidele ei vastatud. Kuigi tunnistaja P.P õpuks kätte sai, mingit normaalset vastust ta ei saanud. P.P lubas, et kõik on korras, kohe tulevad analüüsid ja kõik saab selgeks. 18.01.
  10. a läks tunnistaja X., kus oli kohal ka P.P, kes rääkis, et firmas liigub must raha ja must piim. Tema käes olevat kolme piimatootja paberid, kes on musta piima toonud ja musta raha saanud. P.P olevat võtnud selle raha piima eest tasumiseks. Muid dokumente peale kolme oletusliku piimatootja paberite P.P ei esitanud. Kontrollimisel selgus, et kahte P.P poolt viidatud inimest pole üldse olemaski, kolmas aga ei tegelenud piima tootmisega. Sellist vastuolu P.P seletada ei osanud. 24.01.
  11. a esitas P.P tunnistajale laenulepingu. See oli sõlmitud 30.10.
  12. a seisuga ja sellele oli alla kirjutanud H. K. Lepingust nähtus, et VK. on P.P-le andnud 235 000 krooni laenu. H. K lepingu kohta aru pärides selgus, et leping oli P.P veenmisel sõlmitud 24.01.
  13. a - tunnistaja möönis seejuures, et võib kuupäevades natuke eksida -, fikseerimaks seda, et P.P tunnistab, et ta on firmast raha võtnud, mitte seda, et firma oleks talle tegelikult laenu andnud. Tunnistaja sõnul kandis P.P 235 000 krooni hiljem X. X üle. Tagasi maksmata jäi 4650 krooni, kuna see võeti välja peale avastamist ja jäi seetõttu tagasi maksmata. Tunnistaja L.R. andis kohtus ütlusi selle kohta, et
  14. a jaanuarist sai tema VK. juhatuse esimeheks. 24.01.
  15. a esitas raamatupidaja tunnistajale raamatupidamisbilansi, kust ilmnes, et P.P oli välja võtnud VK. raha kokku 239 650 krooni. Pangaväljavõttest nägi tunnistaja, et raha oli välja võetud pangakaardiga. P.P ütles tunnistajale, et ta on selle raha laenanud. Seda, kas juhatuse ja P.P vahel sõlmitud laenuleping talle esitati, tunnistaja ei mäleta, kuid on kindel, et seda ei esitatud kuni
  16. jaanuarini. S.S. näitas tunnistajale ka P.P poolt esitatud piimaarveid, mille nimed olid tunnistajale tundmatud, oma piimatootjaid nad teadsid. 08.08.
  17. a võetuse protokollist (kd IV, tl 125-126) nähtuvalt andis L. R vabatahtlikult välja esemed, muuhulgas ka: 08.01.
  18. a sularaha arve nr 5/01 V.M. nimelt; 08.01.
  19. a arve saatelehe nr 4 J.P. nimelt; 05.01.
  20. a arve-saatelehe nr 14 K.J. nimelt; 08.01.
  21. a kviitungorderi nr 3 J.P. nimelt; 05.01.
  22. a kviitung-orderi nr 10 K.J. nimelt; 18.12.
  23. a arve AS-st A. X. X müüdud kauba kohta; P.P seletuskirja; kontoväljavõtte ja P.P seletuse 4650 krooni kulutamise kohta; 30.10.
  24. a VK. ja P.P vahel sõlmitud laenulepingu ning S.S. e seletuskirja. Tunnistaja H.K. kohtus antud ütlustest nähtub, et kui ta sai 10.01.
  25. a juhatuse liikmeks, sai ta tagantjärgi teada, et P.P oli tarvitanud üle 200 000 krooni VK. raha kuludokumente esitamata. Ta ei mäleta, et oleks VK. esindajana P.P-ga mingeid lepinguid sõlminud. Mäletab, et P.P pinnapealselt rääkis midagi investeerimisvõimalustest. Vastuolude tõttu selles, kas tunnistaja sõlmis P.P-ga mingeid lepinguid, avaldas kohus tunnistaja eeluurimise käigus antud ütlustest (kd IV, tl 128-129) ühe lõigu. Siis rääkis tunnistaja, et 22.01.
  26. a tuli tunnistaja poole koju P.P ning tahtis et koostataks laenuleping. Seda olevat vaja Hispaania investoritele mustalt maksmiseks. Lepingut olevat soovitanud M. L, kellega kõik on juba kokku räägitud. P.P trükkis lepingu kohapeal välja. Lepingus oli kirjas, et VK. annab P.P-le 235 000 krooni ilma intressita laenu. Tagasimaksed tuli teha veebruarist juunini
  27. a. Tunnistaja usaldas P.P ja kirjutas lepingule alla, ilma et 32 oleks seda eelnevalt korralikult läbi lugenud. Pärast avaldamist tunnistaja kinnitas, et talle meenus see sündmus ja see oli nii nagu on ülekuulamise protokollis. Tunnistaja S.S. andis kohtus ütlusi selle kohta, et kui VK. sai laenu, võttis P.P-ga kord kui uus summa üle kanti, pangakaardiga osa rahast välja. Tegu oli suurte summadega, kuid täpseid summasid tunnistaja ei mäleta. Kui P.P-lt raha väljavõtmise kohta aru päriti, siis lubas ta tuua mingi paberi selle kohta. Algul P.P raha väljavõtmise kohta mingeid arveid ei esitanud. Alles siis, kui oli välja tulnud, et P.P on raha kõrvaldanud, esitas ta juhatusele mingid tagantjärgi tehtud piimaarved. Sellised arved olid tunnistajale üllatuseks. Seda, kas P.P rääkis ka mingist investeeringust, tunnistaja ei mäleta. Tunnistaja ei mäleta midagi ka P.P ja juhatuse liikme vahel sõlmitud lepingust. Kuivõrd tunnistaja ütlustes esinesid vastuolud P.P poolt välja võetud summade, investeeringu ning sõlmitud laenulepingu osas, avaldas kohus tunnistaja eeluurimisel antud ütlused (kd IV, tl 130-132, 133). Kohtus tunnistaja kinnitas, et eeluurimisel antud ütlused on õiged. Prokurör ei jätkanud tunnistaja ristküsitlemist, et välja selgitada, mis tunnistajale pärast ütluste avaldamist meenus tõendamiseseme asjaolude kohta. Tuginedes Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28.07.
  28. a otsuses nr 3-1-1-105-06 avaldatud seisukohale ei arvesta kohus tunnistaja S.S. e poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlusi tõendina, kuna need ei ole saadud vahetult tunnistaja ristküsitlemise tulemina. Süüdistatava E.F kohtus antud ütluste kohaselt P.P ei ole palunud tal koostada mingeid arveid. Koolituste käigus on ta koostanud kõikvõimalikke näidisdokumente. Toimikus olevad arved (kd IV, tl 60-63) võivad olla koostatud õppetöö käigus süüdistatava või mõne tema õpilase poolt. P.P kätte võisid need sattuda, kuna E.F pidas P.P-ga koos loenguid. Süüdistatav P.P kohtus antud ütlustest selgub, et VK. pangakaart oli tema käes. Ta võtab omaks, et võttis sellega arvelt välja 239 650 krooni. Aluse andis selleks VK. juhatuse esimehe H.K. ja süüdistatava vahel oktoobris-novembris
  29. a sõlmitud laenuleping. 235 000 krooni on süüdistatav X. X tagastanud. 4650 krooni on matemaatiline eksitus ja ta ei tea, kust see summa tuleb. Samas on P.P oma seletuskirjas (kd IV, tl 35-36) X juhatusele tunnistanud, et ülejäänud summa 4650 krooni on kulunud kütuse ostmiseks. Kohus loeb tõendatuks järgmised asjaolud: Tunnistajate M. L ja S.S. e ning süüdistatava enda kohtus antud ütlused tõendavad, et X. oli P.P kasutada ühistu pangakaart. VK. 02.04.
  30. a avaldusest nähtub, et ühistu arvelt on P.P poolt võetud välja sularaha 239 650 krooni. Seda asjaolu kinnitavad VK. pearaamatu ja konto väljavõte, P.P seletuskiri ning sularaha väljamakse korraldused, samuti tunnistajate L. R, H. K, S.S. e ja M L kohtus antud ütlused. VK. pearaamatu väljavõte (kd IV, tl 32) kajastab summat 239 650 krooni, mis on välja võetud alates 11.11.
  31. a - 19.01.
  32. a kokku 22 korral. P.P on omakäeliselt väljavõttele kirjutanud, et temale on 235 000 krooni ühistu laenanud. 33 VK. kontoväljavõte (kd IV, tl 33-34, 86-91) kajastab piimaühistu kontolt pangakaardiga ning P.P poolt pangast sularahas väljavõetud summasid ajavahemikus 11.11.
  33. a kuni 19.01.
  34. a. Sularaha väljamakse korraldustest (kd IV, tl 92-94) ilmneb, et ajavahemikul 11.11.-15.12.
  35. a on P.P VK. kontolt sularahana välja võtnud kokku 165 000 krooni. VK. arvelt raha väljavõtmist tunnistas kohtus ka süüdistatav ise. Samas väidab P.P, et tal oli selleks olemas lepinguline alus, viidates VK. juhatuse esimehe H.K. ja süüdistatava vahel 30.10.
  36. a sõlmitud laenulepingule. Selle lepingu (kd IV, tl 37-38) kohaselt annab VK. P.P-le perioodil 30.10.
  37. a - 16.01.
  38. a 235 000 krooni laenu. Laenu antakse perioodil 30.10.
  39. a - 16.01.
  40. a. Kohus leiab, et süüdistatava selline väide on paljasõnaline ning on ümber lükatud järgnevaga. Tunnistaja M. L kohtus antud ütluste kohaselt esitas P.P 24.01.
  41. a temale laenulepingu. See oli sõlmitud 30.10.
  42. a seisuga ja sellele oli alla kirjutanud H. K. Lepingust nähtus, et VK. on P.P-le andnud 235 000 krooni laenu. H. K lepingu kohta aru pärides selgus, et leping oli P.P veenmisel sõlmitud 24.01.
  43. a - tunnistaja möönis seejuures, et võib kuupäevades natuke eksida -, fikseerimaks seda, et P.P tunnistab, et ta on firmast raha võtnud, mitte seda, et firma oleks talle tegelikult laenu andnud. Kohus leiab, et antud juhul on võimalik kasutada tõendina tunnistaja H.K. poolt ristküsitlemisel saadud ütlusi, mis on kooskõlas M. K ütlustega, kus H. K tunnistab päras tema eeluurimisel antud ütluste avaldamist, et talle meenus see sündmus ja see oli nii nagu on ülekuulamise protokollis 22.01.
  44. a tuli tunnistaja poole koju P.P ning tahtis et koostataks laenuleping. P.P trükkis lepingu kohapeal välja. Lepingus oli kirjas, et VK. annab P.P-le 235 000 krooni ilma intressita laenu. Tunnistaja usaldas P.P ja kirjutas lepingule alla, ilma et oleks seda eelnevalt korralikult läbi lugenud. Tunnistaja S.S. e kohtus antud ütlustest selgub, et kui P.P-lt raha väljavõtmise kohta aru päriti, siis lubas ta tuua mingi paberi selle kohta. Algul P.P raha väljavõtmise kohta mingeid arveid ei esitanud. Alles siis, kui oli välja tulnud, et P.P on raha kõrvaldanud, esitas ta juhatusele mingid tagantjärgi tehtud piimaarved. Seega ei rääkinud P.P VK. raamatupidajale ega L. R midagi laenulepingust kui raha väljavõtmise alusest. Selle asemel tugines ta arvetele, mis nagu selgub allpool, olid võltsitud. Seega ei ole P.P käitumine vastavuses olukorraga, et tal oleks X. sõlmitud laenuleping. Tunnistajate ütlusi toetavad VK. pearaamatu ja konto väljavõte ning sularaha väljamakse korraldused, mille kohaselt ei ole P.P sularaha väljavõtmise alusena kordagi viidanud laenulepingule, vaid on selgituseks märkinud, et raha läheb pangast kassasse või et tegu on ettemaksuga seadmete eest. Seega tuleb lugeda tõendatuks asjaolu, et laenuleping oli sõlmitud tagantjärele, et õigustada P.P poolt VK. raha kõrvaldamist. Kohus ei loe usaldusväärseks P.P poolt antud selgitust selle kohta, et 4650 krooni on kulunud bensiini ostmiseks ja sõitudeks VK. huvides. Selliste kulutuste kohta ei ole P.P ühtegi kuludokumenti esitanud. P.P kohtus antud ütluste kohaselt on tegemist matemaatilise eksimusega, millega kohus nõustub selles mõttes, et fiktiivse laenulepingu 34 vormistamisel ei kontrollinud P.P väga täpselt tema poolt omastatud sularaha kogust, mistõttu fiktiivne laenuleping sõlmiti mõnevõrra väiksemale summale. Ülaltoodu tõendab igakülgselt, et P.P ametiisikuna omastas ametiseisundit kuritarvitades X. 239 650 krooni. Kuivõrd Vabariigi Valitsuse
  45. detsembri
  46. a määruse nr 428 „Palga alammäära kehtestamine“ lg 1 kohaselt oli alates
  47. jaanuarist
  48. a miinimumpalgaks kehtestatud 1600 krooni, siis omastas P.P enda korralduses olevat VK. vara suures ulatuses. Asjaolu, et P.P oli VK. tegevjuhina ametiisikuks KrK § 160 mõttes, on kohus käsitlenud eelmise kuriteo episoodi juures ja ei pea vajalikuks neid põhjendusi korrata. P.P esitas X. X piima ostmise kohta järgmised dokumendid: 08.01.
  49. a sularaha arvest nr 5/01 V.M. nimelt (kd IV, tl 60) ilmneb, et ajavahemikus november-jaanuar on talupidaja V. M X. X müünud kõrgema ja esimese sordi toorpiima, mille eest kuulub talle tasumisele 92 390 krooni; 08.01.
  50. a arve saatelehest nr 4 J.P. nimelt (kd IV, tl 61) ning 08.01.
  51. a kviitung-orderist nr 3 J.P. nimelt (kd IV, tl 63) ilmneb, et ajavahemikus oktoober-detsember on J. P X. X müünud esimese sordi toorpiima, mille eest kuulub talle tasumisele 45 300.20 krooni; 05.01.
  52. a arve saatelehelt nr 14 K.J. nimelt (kd IV, tl 62) ning 05.01.
  53. a kviitung-orderist nr 10 K.J. nimelt (kd IV, tl 63) ilmneb, et ajavahemikus november-detsember on K. J X. X müünud kõrgema ja esimese sordi toorpiima, mille eest kuulub talle tasumisele 41 961 krooni. Tunnistaja U.P. kohtus antud ütlustest nähtuvalt töötas tema X. esialgu tehnoloogina, hiljem tootmisjuhina. Enamaltjaolt oli ühistus olemas ülevaade isikutest, kes müüvad ühistule piima. Kuna analüüsid käisid läbi tunnistaja, siis teadis ta ka seda, missuguse kvaliteediga on ühe või teise müüja poolt toodetud piim. Juhtumeid, kus toimus n-ö musta piima töötlemine, tunnistaja X. töötamise aja jooksul ei tea. Müügiarvetel (IV kd, tl 60-63) toodud tootjad tunnistajale tuttavad ei ole. Arvetel näidatud kogustes piima eest ei ole sularahas tasutud. Tunnistaja sõnul on võimalik arvetel näidatud kogustes piima käidelda kuu jooksul, mitte aga nädalaga või päevaga. Tunnistajate S.S. e, U. P, M. L kohtus antud ütlused, VK. 02.04.
  54. a avaldus, 08.08.
  55. a võetuse protokoll, 08.01.
  56. a sularaha arve nr 5/01 V.M. nimelt, 08.01.
  57. a arve saateleht nr 4 J.P. nimelt, 08.01.
  58. a kviitung-order nr 3 J.P. nimelt, 05.01.
  59. a arve saateleht nr 14 K.J. nimelt, 05.01.
  60. a kviitung-order nr 10 K.J. nimelt ning 30.01.
  61. a ekspertiisiakt nr DK0736-01/5607 kogumis tõendavad, et P.P esitas X. X võltsitud arved, et varjata VK. raha omastamist. Eksperdiarvamuse (kd IV, tl 78-82) kohaselt on 08.01.
  62. a sularaha arve nr 5/01 V.M. a nimelt summas 92 390 krooni täidetud E.F poolt; 05.01.01.a arve saateleht nr 14 K.J. nimelt summas 41 961 krooni tõenäoliselt täidetud E.F poolt; 08.01.
  63. a arve saateleht nr 4 J.P. nimelt summas 45 300.20 krooni tõenäoliselt täidetud E.F poolt; 08.01.
  64. a kviitung-order nr 3 J.P. nimele tõenäoliselt täidetud E.F poolt; 05.01.01.a kviitung-order nr 10 K.J. nimele tõenäoliselt täidetud E.F poolt. 35 E.F väitis kohus, et P.P ei ole palunud tal koostada mingeid arveid, küll on ta aga koolituste käigus koostanud kõikvõimalikke näidisdokumente. Toimikus olevad arved võivadki olla koostatud õppetöö käigus süüdistatava või mõne tema õpilase poolt. P.P kätte võisid need sattuda, kuna E.F pidas P.P-ga koos loenguid. Kohus leiab, et E.F ütlused on paljasõnalised. Arvetest ja order-kviitungitest ilmneb, et need olid suunatud X.. Samuti langevad neil märgitud kuupäevad kokku ajavahemikuga, mil X. X hakati P.P-lt rahapaigutuste kohta jõulisemalt aru pärima. Kirjeldatud kokkulangevused ning väidetavate talupidajate nimel allkirjastatud sularahaarved muudavad ebatõenäoliseks selle, et kõnealused arved ja order-kviitungid koostati õppetöö käigus koolituse eesmärkidel. Kuupäevad ning suunatus X. X näitavad üheselt, et arved ja order-kviitungid koostati E.F poolt selleks, et P.P saaks need esitada X., et nii varjata VK. raha omastamist. Kuivõrd eelnimetatud arved ja kviitung-orderid olid mõeldud õiguskäibes tõendama juriidilise tähtsusega asjaolusid, siis on need ametlikud dokumendid. Sellega loeb kohus tõendatuks, et P.P, eesmärgiga vabaneda kohustustest maksta X. X tagasi tema poolt ebaseaduslikult omastatud raha, pani toime teadvalt võltsitud ametlike dokumentide kasutamise ja E.F kasutamise eesmärgil ametlike dokumentide võltsimise. Kohus ei tuvastanud süüdistatavate käitumises õigusvastasust, süüvõimet ega süüd välistavaid asjaolusid ja asub seisukohale, et neid tuleb tehtu eest karistada. III Kohtu seisukoht karistuse osas

§ 56lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü.

Karistuse mõistmisel arvestab kohus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistusregistri teatis (VI kd, tl 19-20) tõendab, et K.A on varem kriminaalkorras karistamata. 23.03.

  1. a seisuga oli tal 3 väärteokaristust LS § 7435 järgi. P.P on kriminaalkorras karistamata, väärteokaristusi liiklusalaste rikkumiste eest oli 23.03.
  2. a kokku 13 (karistusregistri teatis VI kd, tl 22-25). E.F on kriminaalkorras karistamata, väärtegude eest on teda karistatud 2 korda: 19.05.
  3. a maksukorralduse seaduse § 152 lg 1 järgi rahatrahviga 3000 krooni ja 20.12.
  4. a maksukorralduse seaduse § 154 lg 1 järgi rahatrahviga 900 krooni (karistusregistri teatis VI kd, tl 31-32). I.M on kriminaal- ja väärteokorras 25.
  6. a seisuga karistamata (VI kd, tl 3) I.M õppis Tartu Ülikooli majandusteaduskonnas aastatel 1991-
  7. Ta oli hea õppeedukusega, hea arvutitundmise oskusega, lõi aktiivselt kaasa välismajanduse eriala uurimistöödes ning töötas samal ajal osalise koormusega ka laborandina. I.M jätkas 36 õpinguid TÜ majandusteaduskonna magistriõppes, olles ajavahemikul 28.08.1995-31.12.1998 TÜ välismajanduse erakorralise professori Janno Reiljani juhendatav magistrant. Sel ajal hakkasid prevaleerima I.M ülikoolivälised huvid. Teadustöö jaoks ei jäänud aega ja kiirustades kirjutatud magistritöö ei vastanud nõuetele. Ta oli väga hea lektor ja viljakas publitsist. Samal ajal ei suutnud I.M end kontsentreerida pikaajaliselt ühelegi tegevusele. Ülikoolivälistesse asjadesse suhtumisel tundus ta mõnikord utopistina, kes otsib probleemidele mingit ekstravagantset või ühekülgset lahendust (iseloomustus kd I, tl 178). I.M-i, E.F, P.P ja K.A tegevuses puuduvad

§-s 58 sätestatud karistust raskendavad asjaolud ja

§ 57lg 1 ettenähtud ning muud karistust kergendavad asjaolud. Kuriteo toimepanemise ajal kehtinud Kr

K § 1411 lg 3 sanktsioon nägi võimaliku karistusena ette 3-8 aastat vangistust, käesoleval ajal kehtiv

§ 201lg 2 samasuguse teo eest rahalise karistuse või kuni 3-aastase vangistuse, Kr

K § 1411 lg 1 rahatrahvi või aresti või kuni 4-aastase vangistuse,

§ 201lg 1 rahalise karistuse või kuni 1-aastase vangistuse; Kr

K § 143 lg 2 järgi oli kelmuse eest karistuseks võimalik mõista 1-6 aastat vangistust,

§ 209lg 2 järgi 1-5 aastat vangistust; Kr

K § 186 sanktsioon nägi dokumendi võltsimise ja võltsitud dokumendi kasutamise eest ette karistusena rahatrahvi, aresti või kuni 2-aastase vangistuse,

§ 344

lg 1 dokumendi võltsimise eest rahalise karistuse või kuni 1-aastase vangistuse ning

§ 345

lg 1 võltsitud dokumendi kasutamise eest rahalise karistuse või kuni 3-aastase vangistuse. Karistusseadustiku rakendamise seaduse § 3 lg 3 kohaselt lähtutakse karistuse mõistmisel pärast karistusseadustiku jõustumist enne selle jõustumist toimepandud kuriteo eest teo toimepanemise ajal kehtinud kriminaalkoodeksi vastavas paragrahvis sätestatud karistusest, kui see näeb ette kergema karistuse. Seega on võimalik KrK § 1411 lg 3 järgi süüdistatavatele karistuseks mõista kuni 3 aastat vangistust, KrK § 143 lg 2 järgi 1-5 aastat vangistust, KrK § 1411 lg 1 järgi K.A-le rahaline karistus või kuni 1-aastane vangistus ning KrK § 186 järgi P.P-le rahaline karistus või kuni 2-aastane vangistus ning E.F-ile KrK § 186 järgi rahaline karistus või kuni 1-aastane vangistus. E.F ja P.P on ametiisikutena omastanud suures ulatuses võõrast vara, karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad, mistõttu tuleb neile mõista KrK § 1411 lg 3 sanktsiooni keskmise määra lähedane karistus. E.F-ile peab kohus põhjendatuks mõista suurema karistuse kui P.P-le , lähtudes eripreventiivsetest eesmärkidest, sest tema oli nimetatud kuriteo toimepanemisele eelnevalt juba toime pannud 2 kelmust. I.M-ile ja E.F-ile tuleb mõista kahe kelmuse toimepanemise eest sanktsiooni alammäärast kõrgem karistus, kuna kahe samalaadse kuriteoga on tekitatud oluline kahju mitmele kannatanule ning karistust kergendavad asjaolud puuduvad. T. Einfeld on toime pannud ühe kuriteo sellele kaasaitajana, mistõttu on teda võimalik mõjutada lühiajalise vangistusega. E.F, I.M, K.A ja P.P on varem kriminaalkorras karistamata. Nende poolt toime pandud kuritegudest on möödunud 6 aastat, mille jooksul nad on käitunud õiguskuulekalt. Seega on tegemist isikutega, kelle puhul on otstarbekohane kohaldada

§ 73

37 sätteid ja vabastada nad mõistetud karistusest tingimisi ilma käitumiskontrolli kohaldamata. IV Tsiviilhagid OÜ V. (pankrotis) on esitanud tsiviilhagi 30 000 krooni, AS R. 137 000 krooni, VK. (pankrotis) 11 944.68 krooni, O.S. 100 000 krooni, AS S. 9000 krooni; A.K. 105 000 krooni ja AS AL. 9000 krooni. Võlaõigusseaduse § 1043 kohaselt teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Kannatanu AS-i R. lepinguline esindaja Taimo Mõts andis kohtus selgitusi selle kohta, et kuriteoga tekitati AS-ile R. kahju kalibreerimis-lihvimispingi väärtuses, s.o 137 000 krooni. Selline hind sai pingi rentimisel kokku lepitud AS-i R. ja V. vahel turuhinna alusel. Pink saadi Saksamaalt AS-ile R. võlgu olevalt Beckmann Holtz pankrotivarast 3200 DEM-i (25 600 krooni) eest. AS R. pinki põhivahendina arvele ei võtnud, see oli arvel laokaubana. Pink renoveeriti AS R. poolt. Renoveerimiseks kulutatud summad kanti jooksva remondi kuludesse, mistõttu seda, palju kulus pingi renoveerimiseks vahendeid, T. Mõts öelda ei oska. Pingi soetamisväärtust T. Mõts ei tea. Kohus leiab, et AS R. tsiviilhagi kuulub rahuldamisele osaliselt, s.o 25 600 krooni, kuna kohus luges lihvimis-kalibreerimispingi tõendatud maksumuseks nimetatud summa. See tuleb välja mõista ühiselt kahju tekitanud isikutelt P.P-lt ja K.A-lt solidaarselt. Kohus asus seisukohale, et P.P-le ja K.A-le esitatud süüdistus OÜ-lt V. 30 000 krooni omastamises ei ole põhjendatud, V. OÜ ei kandnud varalist kahju vaid omandas 30 000 krooniga kalibreerimispingi, mistõttu V. OÜ (pankrotis) tsiviilhagi 30 000 krooni tuleb jätta rahuldamata. Eelpool tõendeid analüüsides jõudis kohus veendumusele, et E.F ja I.M tekitasid kelmuse toimepanemisega O. S kahju 100 000 krooni, AS-le S. 9000 krooni, A.K. ile 105 000 krooni ning AS-le AL. 9000 krooni, mistõttu nimetatud hagid kuuluvad rahuldamisele ja süüdlastelt solidaarselt väljamõistmisele, kuna tegemist on solidaarvõlgnikega VÕS § 65 mõttes. Kohus on seisukohal, et O.S. näol on tegemist kohase kannatanuga, kellel on õigus nõuda talle tekitatud 100 000 kroonise kahju hüvitamist. Tehingu tegemise ajal kehtinud TsK § 272 lg-te 1 ja 2 kohaselt annab laenulepingu üks pool (l

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.