KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 19.märts 2008.a. Tallinn Kohtuistungi aeg ja koht 12.märts 2008.a. Tallinn Kriminaalasja number 1-06-5729 Koh

§ 338

p. 1 ) , otsusega on ebaõigesti kohaldatud materiaalõigust (

§ 338p. 2 ), mis väljendub Kar

S § 293 lg. 2 p. 1 ja 2 ebaõiges kohaldamises, s. t. A.H ebaõiges süüdimõistmises ja Jälitustegevuse seaduse ( JTS ) § 1 lg. 2 p. 2 ; § 3 lg.1 p. 1 ja § 16 lg. 1 eiramises ja kriminaalasja arutamisel maakohtus on apellatsioonis toodud kaalutlustel oluliselt eiratud kriminaalmenetlusõigust (

§ 338p. 3 ).

Apellandi kaalutlused on järgmised. 1) A.H ja tema kaitsjal ei võimaldatud tutvuda jälitustegevusega saadud kogu teabega, milline võimalus süüdistusfunktsiooni kandjal on olnud ja millist viimane on ka kasutanud. Kaitsja leiab, et A.H suhtes on eiratud kriminaalasja arutamisel poolte võistlevuse ( võrdsuse ) põhimõtet (

§ 14) ning ta on ilma jäetud võimalusest enda tõhusaks kaitseks.

Ka on jälitustegevusega saadud kriminaalasjas asuvad 5 tõendid, olles saadud poolte võistlevuse põhimõtte eiramisega, lubamatud tõendid ning tuleb kriminaalasja lahendamisel kõrvale jätta. Kaitsja leiab, et nimetatud olukord kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist

§ 339lg.

1 p. 7 ( kohtuotsuses puudub põhjendus ). Kui ringkonnakohus selle järeldusega ei nõustu, taotleb kaitsja

§ 339lg.

2 alusel kirjeldatud olukord tunnistada kriminaalmenetlusõiguse muuks rikkumiseks, millega on kaasnenud ebaseaduslik ja põhjendamatu kohtuotsus. Oluline osa jälitustegevusega seonduvaid küsimusi, millised kaitsja maakohtus tõstatas, on Otsuses käsitlemata, rääkimata neile hinnangu andmisest. Selliselt esineb otsuses

§ 339lg.

1 p. 7 kirjeldatud olukord. 2) Järgnevalt märgib kaitsja , et

2. 2007.a. kohtuistungil selgus , et maakohtule on kaitsja kohtuistungil esitatud taotluse lahendamise käigus väljaspool avalikke kohtuistungeid tutvustatud jälitustoimingute lubasid, millistest maakohus tegi kokkuvõtte
4. 2007.a. kohtuistungi protokollis .
6. 2007.a. kohtuistungil selgus, et ajavahemikul peale
8. 2007.a. kohtuistungit ( mil maakohtule oli kaitsja taotluse lahendamise käigus esitatud mõlemad jälitustegevuse load ) ja enne
10. 2007.a. kohtuistungit esitati maakohtule uuesti jälitustegevuse load, kusjuures sellist taotlust ei olnud võistlevas protsessis kohtumenetluse pooled kohtuistungil esitanud. Samal, s. t.
12. 2007.a. istungil maakohus täpsustas loa jälitustegevuseks antud loa numbrit. Kaitsja seisukoht prokuröri ja maakohtu poolt kriminaalasja sellisele menetlemisele
14. 2007.a. kohtuistungil oli ja on järgmine : esiteks, prokuröri täpsustust ka jälitustegevuse loa numbri osas ei saa kohtuistungi protokolli sisse viia, sest tähtaeg on möödas (

§ 158lg.

1 ). teiseks, prokurör nimetas, et Jälitusprotokollis on märgitud, et nimetatud jälitustoimingud on teostatud prokuröri

1. juuni 2005.a. määruse alusel nr. LÄRP 16 / 273 – sellise kuupäevaga prokuröri määrusele oli viide
3. 2007.a. kohtuistungil esmakordne ; sellist määrust kriminaalasjas ei esine, mistõttu see ei saa olla jälitustegevuse seaduslikkuse kontrollimisel aluseks võetav. kolmandaks, maakohus omal initsiatiivil
5. 2007.a. kohtuistungil avaldas, et luba, mille numbri parandamist prokurör taotleb, et erine mitte ainult numbri, vaid ka loa kuupäeva poolest – kohus avaldas, et istungitevahelisel ajal esitatud jälitustegevuse luba oli
6. juuni 2005.a. kuupäevaga, milline kuupäev sobis
7. episoodi kuupäevaga süüdistuses. 3) See, et maakohus ei rahuldanud kaitsja taotlust ega nõudnud välja
9. 2005.a. jälitustegevuse luba, mille alusel prokuröri sõnul , kuid milline luba oli eelnevalt maakohtule esitatud kui
10. episoodis läbi viidud jälitustegevuse seaduslikkuse alus, on vastuolus nii

§11

kui ka

§ 14lg.

1 põhimõtetega. Kaitsja taotleb eelnev menetluslik olukord tunnistada kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks (

§ 339lg.

2 ). 4) Otsuses on

1. episoodis jälitustegevuse „ õige „ loana käsitletud Lääne Ringkonnaprokuratuuri
2. juuni 2005.a. luba nr. 16 /
4. episoodis jälitustegevuse loa alusel saadud jälitusteave on vormistatud
6. 2005.a. jälitusprotokollis . Jälitusprotokollis puudub jälitustegevuse loa kuupäev.
8. 2005.a. jälitustegevuse loa ja Jälitusprotokolli võrdlemine näitab vastuolusid, mille alusel kaitsja jätkuvalt leiab, et
9. episoodis läbi viidud jälitustegevus, väljudes loa piirest, on ebaseaduslik : 6
11. 2005.a. jälitustegevuse loal on varjatud jälgimise objektiks ainult A.H, kuid Jälitusprotokolli kohaselt jälgiti nii A.H kui K.N-i.
13. 2005.a. jälitustegevuse loal on K.N märgitud - see tähendab samuti üheselt seda, et K.N ei olnud isik, keda jälgiti. Jälitusprotokolli kohaselt aga jälgiti nii A.H kui K.N-i. Üks ja sama isik ei saa olla üheaegselt nii objektiks, keda jälgiti, kui läbivaks isikuks.
15. 2005.a. jälitustegevuse loal on varjatud jälgimise objekti autotransport – Kia Carnival reg. nr. XXX XXX – sõiduk hävinenud ca 5 aastat tagasi Ford Transit reg. nr. XXX XXX – kaubabuss, millel on autojuhid Videosalvestisest ja Jälitusprotokollist nähtub, et sellist autotransporti ei jälgitud
17. 2005.a. jälitustegevuse loal on prokuröri erikorraldus – peale rahade üleandmist pidada kinni A.H ja K.N ning toimetada Lääne politseiprefektuuri menetlustoimingute läbiviimiseks. Kaitsja leiab jätkuvalt, et nimetatud vastuolud
19. 2005.a. jälitustegevuse loa ja Jälitusprotokolli vahel nende kogumis annavad aluse väita, et jälitustegevus
20. episoodis ei vasta
22. 2005.a. jälitustegevuse loale ning on seetõttu ebaseaduslik.
23. episoodis jälitustegevusega saadud tõend – videosalvestis - ei ole lubatav tõend Lisaks eelnevale – asjaolu, et menetleja K.N-i ja A.H peale
25. 2005.a. videosalvestisel fikseeritud kohtumist kinni ei peetud näitab, et mingit rahade üleandmist ei toimunud. Kui aga asuda tinglikult otsuse seisukohale, et rahade üleandmine toimus ( mida A.H jätkuvalt eitab ), siis prokuröri korralduse ignoreerimine kujutab endast

§ 338

p. 2 kirjeldatud olukorda ( materiaalõiguse ebaõige kohaldamine ) esineb vastuolu JTS § 1 lg. 2 p. 2 ; JTS § 3 lg.1 p. 1 ja JTS § 16 lg. 1 regulatsiooniga - ... jälitustegevuse eesmärk on kuritegude avastamine ( aga mitte väidetavate kurjategijate minema laskmine edasiste võimalike kuritegude sooritamiseks ). Vastuolu

2. 2005.a.jälitustegevuse loa ja Jälitusprotokollis kirjeldatu vahel saab kaitsja arvates olla põhjuseks, miks menetleja Jälitusprotokollis jättis jälitustegevuse loa kuupäeva märkimata ja esitas maakohtule
3. episoodis läbi viidud jälitustegevuse seaduslikkuse põhistamiseks istungiväliselt algselt kaks päeva pärast
4. episoodi toimumist välja antud
6. 2005.a. jälitustegevuse loa nr. 16 / 273, millel prokuröri sõnul ei olnud tõendamise esemega pistmist ; hiljem aga samas episoodis jälitustegevuse põhistamiseks esitas sama numbriga jälitustegevuse loa, kuid nüüd
8. 2005.a. kuupäevaga. Menetleja selline käitumine evib süütõendi kunstliku loomise tunnuseid ( KarS § 316 ). 5) Tallinna Linnakohtu esimehe H.S poolt on
10. 2005.a. antud luba A.H ja K.N-i vaheliste vestluste salajaseks pealtkuulamiseks. Kaitsja tõstatab küsimuse, kas kohtu loa alusel läbi viidud jälitustoimingud olid seaduslikud, s. t. kas need toimingud väljusid loaga ette antud 10 päeva piiridest. Kriminaalasjas olevate andmete põhjal on ning jääb kahtlus, et jälitustoiminguid on teostatud enam kui 10 päeva jooksul (
11. juuni – 5 . juuli ), mis toob endaga kaasa
13. 2005.a. kohtu loa alusel teostatud jälitustoimingutega saadud teabe tõendina kasutamise lubamatuse. 6) Kriminaalasja kohaselt toimusid
15. 2005.a. jälitustoimingud K.N-i osavõtul – A.H-ga peetud vahetu vestluse pealtkuulamine . Kriminaalasjas asub Lääne PP kriminaalosakonna ülemkomissari teatis tollasele Tallinna Linnakohtule selle kohta, et
17. 2005.a. ja
19. 2005.a. toimusid Lääne politseiprefektuuris K.N' ga menetlustoimingud, millistele K.N vaatamata korduvatele kutsetele vabatahtlikult ei ilmunud. See oli põhjuseks, miks K.N
20. 7
21. 2005.a. politsei poolt teel Tallinna Linnakohtu kohtuistungile ( kus ta oli kohtu all ) kinni peeti ning Pärnusse tagasi toimetati. Kaitsjal süvenes sama kuupäeva ( s. o.
23. 2005.a. ) tõttu ennegi olnud kahtlus, et tegelikult K.N tegutses käesolevas kriminaalasjas menetleja huvides, teadmisel ja suunamisel. Maakohus tegi päringu Lääne politseiprefektuurile, saamaks teada, milliseid menetlustoiminguid K.N-iga
25. 2005.a. ja
27. 2005.a. läbi viidi.
29. 2006.a. päringuvastusest nähtub, et
30. ja
31. juunil 2005.a. toimusid K.N-iga menetlustoimingud Pärnu politseiosakonnas Pikk tn.
32. K.N' osavõtul menetleti tema elukoha lähistel toimunud varguse episoodi. Menetlustoiminguteks olid tunnistaja ülekuulamine, tunnistaja täiendav ülekuulamine ja isiku fotode järgi äratundmine. Kriminaalasja numbrit päringu vastuse koostanud kriminaalosakonna vanemkomissar öelda ei osanud. Osundatud täiendavate kahtluste pinnalt kaitsja esitas
34. 2007.a. kohtuistungil taotluse välja nõuda nn. varguse kriminaalasja materjalid, et selgitada, kas K.N sai või ei saanud olla
36. 2005.a. kell
37. 33 koos A.H-ga praamil teel Kihnust mandrile. Prokurör vaidles kaitsja taotlusele vastu ja kohus jättis selle rahuldamata . Kaitsjal on jätkuvad kahtlused, et väidetavalt
39. 2005.a. ja
41. 2005.a. toimunud kiireloomulised uurimistoiminguid K.N-i kui tunnistajaga nn. varguse kriminaalasjas tegelikult aset ei leidnud. Toimus hoopiski koostöö menetlejaga käesoleva kriminaalasja raames eesmärgiga süüstada A.H . Otsuses leiab maakohus, et
43. -
45. 2005.a. politseiosakonnas viibimine ei välista samadel kuupäevadel A.H ja K.N-i kohtumist praamil. Eelnevaga leiab kaitsja, et Otsuses esineb põhjendatud kahtlus ning see sisaldub Otsuse järelduses ... See Otsuse järeldus tähendab, et Otsus ei välista ka kaitsja veendumust : 14.06.2005.a. K.N ja A.H praamil ei kohtunud. 7) K.N andis väidetavalt omal initsiatiivil salvestatud kaks kassetti vestlustest A.H-ga vabatahtlikult välja läbiotsimise käigus
46. juulil 2005.a. s. o. ligi 1 kuu peale jälitusprotokolli koostamist. K.N-i kahtlustatavana ülekuulamisel
48. 2005.a. menetleja poolt esitatud küsimuste sisust johtub samuti, et menetleja teadis enne ülekuulamise algust ( see algas 5 minutit peale läbiotsimise lõppemist ) asjaolusid, mida ta võis teada saada alles peale K.N-i kahe kasseti läbikuulamist. Veelgi enam, et sularaha võeti välja just Härma Kaubahoovi sularahaautomaadist – see informatsioon puudub ka K.N-i kassettidel. Otsuses on leitud, et ... Otsuses on ka öeldud, et K.N on ülekuulamisel uurijale tunnistanud, et sularaha võeti välja just Härma Kaubahoovi sularahaautomaadist. Kaitsja ei nõustu Otsusega : uurija käsutuses kogutud info pidanuks olema kriminaalasjas, sest nii saanuks A.H ja tema kaitsja, aga samuti maakohus võtta seisukoht sellise jälitustegevuse seaduslikkuses ( s. h. vastavuses jälitustegevuse loale. Kuna Jälitusprotokolli punktis 8 osundatud jälitustegevusega saadud infot kriminaalasjas ei ole, pidanuks A.H ja tema kaitsja saama sellega tutvuda menetleja juures ( vastavalt kahes kohtumääruses sisaldunud korraldusele ) , mida aga süüdistatavale ja tema kaitsjale ei võimaldatud. Kui aga sellist jälitustegevusega saadud infot ei ole ka menetlejal, sai osundatud informatsioon pärineda vaid K.N-ilt endalt. Kui see info tuli K.N-ilt vahetult, siis ei ole kaks K.N-i kassetti lubatavad tõendid, sest menetleja on K.N-i ära kasutanud ning viinud läbi vahendlikku jälitustoimingut – A.H salajast pealtkuulamist (

§ 118

) ilma jälitustegevuse loata (

§ 111) 8 esitades selliselt kaks K.N-i kassetti kui väljaspool jälitustegevust saadud tõendid. Tegemist on Kar

S § 137 sätestatud süüteo tunnustega K.N-i käitumises. Samas, süüdistuse

1. episoodis väidetava pistisesumma üleandmist K.N ei ole lindistanud, veelgi enam, tal ei olnud
3. 2005.a. isegi diktofoni kaasas. Kui K.N oli tõepoolest soov A.H-le
4. juulil 2005.a.
5. 000 krooni üle anda, siis tema enda sõnul olnuks ju igati loogiline, et ta seda üleandmist samuti salvestanuks eesmärgiga, et A.H ei saaks hiljem taganeda asjaolust, et ta on
6. 000 krooni pistist saanud. Kaitsja näeb sellisel vasturääkivusel kahte põhjust, miks K.N
8. 2005.a. ei kavatsenudki sündmusi ise salvestada : ta teadis, et lindistab menetleja ja teiseks,
9. 000 krooni pangast välja võetud sularaha oli mõeldud mitte A.H-le , vaid temale, s. t. K.N-ile endale. Sellele viitab otseselt nn. kinnipidamise salvestus , kus A.H ütleb : .. ... Otsusega ei saa nõustuda, sest Otsuses tsiteeritu on vaid K.N-i jutt, mille vahel on ka arusaamatut vestlust, mida stenogrammis tähistavad punktiirid. 8) Otsuses leitakse, et kahtlustatavate kinnipidamise protokollidega, fototabelitega ja videosalvestisega on tuvastatud, et A.H sõidukist kindalaekast leitud kilekotis oli kaks kummiga kinnitatud 500 – kroonist pakki, ühes oli ükssada viiesaja kroonist ja teises oli seitsekümmend 500 – kroonist, seega kokku sularaha 85000 krooni väärtuses. Otsuses leitakse, et sularahatähed vastavad

§ 124lg.

1 asitõendi tunnustele ja asitõendi vaatlusprotokoll vastab

§ 146tunnustele.

Kaitsja Otsuse järeldustega ei nõustu. Kriminaalasja uurimise esemesse

1. episoodis kuulub olulisena küsimus : kas
3. 2005.a. kinnipidamisel leiti vastavalt videosalvestisele A.H autost just
4. 000 krooni, aga mitte mingi muu summa raha.
5. episoodi väidetava pistise summa
6. 000 krooni käsitlemisel on oluliselt eiratud

§ 87ja § 146 sätteid ning politseisiseseid õigusakte.

Väidetavat pistise summat ei ole kunagi üle loetud. Kinnipidamise videol

2. 2005.a. on näha, et raha üle ei loetud, seda kinnitas ka tunnistaja Raiko Elming, kes filmis kinnipidamist. Vastupidiselt Otsusele leiab kaitsja, et rahasumma ( s. h. ka rahatähtede hulk ) ei nähtu ega ole eristatavad fototabelitest, mis on lisatud kinnipidamise protokolli juurde. Eeltoodu alusel leiab kaitsja, et sellise summa leidmine A.H sõidukist ei ole tõendamist leidnud. Otsuses on öeldud ( lk. 14 ) : Otsuses viidatakse ka tunnistaja Raiko Elmingu ( politseiametnik, kes filmis kinnipidamist )ütlustele selliselt, nagu oleks tunnistaja kinnitanud, et filmis kogu tegevust kinnipidamisel. Kaitsja leiab, et Otsuse järeldused on ekslikud ega põhine Raiko Elmingu poolt antud ütlustel. Kinnipidamisel tehtud videot vaadati
4. 2007.a. kohtuistungil. Videost nähtub, et A.H autot, sealhulgas parempoolset esiistet, katkematult ei jälgitud ( seejuures olid katkestused korduvad ). Sellest, et kinnipidamine videosalvestati, eelnevalt A.H ei informeeritud (

§ 64lg.

3 ). Mis puutub sellesse, et maakohus ei usu, et keegi süütõendite loomise eesmärgil on asetanud kilekoti koos 85000 krooni sularaha A.H auto kindalaekasse, siis kaitsja peab seda käesolevas kriminaalasjas kahetsusväärselt võimalikuks ja tõenäoliseks ning osundab eelpool käsitletud jälitustegevuse jm. tõendamise aspektidele - maakohtu korralduse korduv ja jätkuv ignoreerimine sama menetleja poolt, kes teostas kinnipidamist ; olulised ebaselgused

1. episoodis jälitustegevuse loaga, teadlik väära 9 jälitustegevuse loa esitamine maakohtule jälitustegevuse seaduslikkuse põhistamiseks ; vaadeldi rahatähti, mida vaatlejal ei olnud, jne. Tegelikult saab küsimus A.H kaitseõiguse tagamise aspektist kinnipidamise video puhul olla selles, kas alates kaamera käivitamisest kuni rahapakkide leidmiseni oli välistatud n.ö. kõrvaline mõju raha leidmise kohale. Antud juhul piisab kinnipidamise video läbivaatamisest tõdemaks, et selline mõju ei olnud välistatud, mistõttu kinnipidamise videol salvestatud informatsioon, s. h. raha asukoht ja leidmise hetk – nii nagu seda esitab süüdistus - ei ole usaldusväärne. 9) Igaühel on temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamisel õigus asja avalikule arutamisele, õigus poolte võrdsusele, õigus tõendite ausale esitamisele. Kaitsja leiab, et A.H suhtes on neid põhimõtteid eiratud. Kahetsusväärselt maakohus ei ole seda kaitsja argumenti, nagu apellatsioonis toodud teisigi argumente, käsitlenud. 10) Kuigi eelpool käsitletud menetluslike aspektide pinnalt tuleb kaitsja arvates maakohtu otsus tühistada ja A.H täies mahus õigeks mõista, esitab kaitsja oma kokkuvõtliku nägemuse ka materiaalõiguslike aspektide osas. Apellant leiab vastupidiselt otsusele, et kriminaalasjas puuduvad igasugused tõendid pistise nõudmise ( s. t. kategoorilise küsimise ) kohta, mistõttu ka A.H süüdimõistva otsuse jõusse jätmisel ( milleks alust kaitsja ei näe ) tuleb nõudmine kui kvalifitseeriv asjaolu süüdistusest välja jätta. Pistise andmise – saamise süüteokoosseis eeldab, et pistise andja jääb pistise summast ilma ( annab selle pistise saajale ). Kriminaalasjas on andmeid, et erinevate rahasummade puhul kasutasid nii A.H kui K.N väljendeid Kinnipidamise päeval tehtud salvestiselt nähtub, et sõnaselgelt, et 85000 krooni oli K.N-ile mõeldud raha. Seega ei saa olla tegemist pistisega K.N-ilt A.H-le . H.P esindaja taotleb esitatud apellatsioonis taotleb H.P esindaja, pankrotihaldur A.A maakohtu otsuse tühistamist H.P mõistetud karistuse osas ja uue otsusega vähendada mõistetud rahalist karistust 5000 kroonini. 24.oktoober 2006 a. algatas Harju Maakohus H.P (reg nr. XXX) pankrotimenetluse. H.P juhataja avalduse ja pankrotihalduri analüüsi kohaselt on ettevõte varatu ning puuduvad võimalused trahvide ja riigilõivude tasumiseks. Apellatsioonikohtu istungil apellandid toetasid esitatud apellatsioone, prokurör vaidles neile vastu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsioonide sisuga, tuli alljärgnevatele järeldustele.
2. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega motiveeritud kohtu järeldusi A.H süüküsimuse otsustamisel ja tema käitumisele juriidilise hinnangu andmisel tähtsust omavates küsimustes. Maakohus on analüüsinud vaidlustatud kohtuotsuses süüdistatava A.H süüd tõendavaid tõendeid nii eraldi, kui ka kõrvutanud neid omavahel ning loogiliselt 10 ja arusaadavalt ülesehitatud arutluses, jõudnud põhjendatult järeldustele tema süü osas. Tõendite põhjalik analüüs on maakohtu otsuses ära toodud ja sellest tehtud järeldustele jõudmine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning veenev. Põhjalikult ja veenvalt on maakohus ka otsuses selgitanud omapoolset tõendite eelistust – miks eelistab süüdistatavate K.N-i ja M.Orava ütlusi A.H ütlustele. Maakohtu sellekohane järeldus rajaneb süüdistatavate ütluste põhjalikul analüüsil ning nende kõrvutamisel teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega ja kohtu poolt tuvastatud tehioludega. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma
3. oktoobri 2000.a otsuses nr 3-1-1-85-00 L. Kala süüdistusasjas märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav .Vaidlustatud kohtuotsuses on maakohtu järelduse kujunemine kohtuotsuse lugejale arusaadav ja jälgitav. Seega ei saa rääkida kohtukolleegiumi arvates maakohtu otsuse motiveerimatusest nagu seda väidab süüdistatava A.H kaitsja adv. A.Luberg oma apellatsioonis. Kohtukolleegium ei nõustu ka kaitsja seisukohaga, et maakohus on rikkunud süüdistatava kaitseõigust sellega, et jätnud tähelepanuta kaitsja poolt süüdistatava kaitseks esitatud kaalutlused. Esiteks, ei ole õige, et maakohus ei ole üldse kohtuotsuses analüüsinud ega teinud omapoolseid järeldusi kaitseargumentidest tulenevatest järeldustest. Pigem vastupidi, enamusele kaitsja kaalutlustele ja tõsiseltvõetavatele argumentidele on maakohus otsuses omapoolse hinnangu andnud. Samas ei tulene aga ühestki seadusest nõuet, et kohus peaks analüüsima ja kummutama kõiki, sealhulgas ka mitte asjakohaseid kaitseargumente. Seadus seab kohtuotsusele oma nõuded ja teatud mõttes ka piirid ning kohtuotsus ei saa kujuneda võistlevate poolte erinevate ja tihti ka mitteasjakohaste seisukohtade lahkamise ja kummutamise dokumendiks ning väitluse stenogrammiks. Kaitsja võib nii kohtuvaidlustes kui ka apellatsioonis esitada ühekülgselt kaitsealust õigustavad, mittesüüstavad asjaolud ning ta ei ole kohustatud kohtuliku uurimise tulemust objektiivselt hindama. Käesoleval juhul on kaitsepool valinud jõuliselt ründava kaitsetaktika, kus saavutamaks süüdistatava õigeksmõistmine vaidlustatakse sisuliselt kõike ja süüdistatakse kõiki. Selline taktika ei saa olla kaitsjale etteheidetav, kuid prokurör ja kohus ei pea kaasa minema kaitsja poolt seatud reeglitega ja asuma analüüsima mitte kohtu all olevate isikute süüd või kohtu all olevate isikute väidetavat süülist käitumist , milles ei ole süüdistust esitatud. Sellisel juhul väljuks juba kohus

prg. 268 lg-s 1 sätestatud piirangust ja nimelt, et kriminaalasja kohtulik arutamine toimub ainult süüdistatava suhtes ja esitatud süüdistuse piirides. Sama paragrahvi lõige 4 kohaselt alustab prokurör kriminaalmenetlust , kui kriminaalasja arutades selgub, et isik, kellele ei ole selles kriminaalasjas süüdistust esitatud , on pannud toime kuriteo tunnustega teo. Arvestades eeltoodut ja seda, et maakohtus toimunud kohtuliku uurimise käigus ei ole prokurör selliseid järeldusi teinud, ei ole kohtukolleegiumi arvates asjakohane esitada väiteid, et menetleja on loonud kunstlikke süütõendeid ja kaassüüdistatav K.N on teostanud eraviisilist jälitustegevust. Veel peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et kaitsja on oma apellatsioonis sisuliselt taotlenud kõigi jälitustoimingute tulemina saadud tõendite kohtukõlbmatuteks e. lubamatuks tunnistamist ja sel põhjusel oma kaitsealuse õigeksmõistmist. Samas on kohtuotsusest selgelt väljaloetav, et peale n.ö. kaitsja 11 poolt vaidlustatud tõendite, kuuluvad süüstavate tõendite kogumisse ka kaassüüdistatavate poolt kohtumenetluses antud ütlused ja kirjalikud tõendid s.t. süüdimõistev kohtuotsus A.H suhtes ei rajane mitte üksnes kaitsja poolt vaidlustatud tõenditele vaid kõigi kohtuliku uurimise käigus vahetult uuritud tõendite kogumile. Kohtukolleegium on seisukohal, et need tõendid kinnitavad üheselt A.H süüd ka sel juhul, kui kõrvale jätta kõik apellatsioonis vaidlustatud tõendid. Kohtul puudub põhjendatud alus kahelda süüdistatavate K.N-i ja M.Orava kohtus antud ütlustes. Maakohus on ka oma otsuses põhjendanud, miks ei ole alust käsitleda kaassüüdistatavate ütlusi rõõnana. Kohtukolleegium nõustub selle maakohtu käsitlusega kuna ühtegi mõistlikku põhjendust, miks isik peaks teist isikut süüdistades nõustuma ise kriminaalsüüdistusega e. miks peaks olema tegemist eneserõõnaga, ei ole. Apellatsioonist on väljaloetav ka A.H kaitsja kahtlus, et kaassüüdistatav K.N on justkui teinud salajast kaastööd politseiga A.H suhtes süüdistuse fabritseerimisel. Samas mingeid veenvaid põhjendusi, miks kaassüüdistatavad K.N, M.Orav ja kõik menetlejad peaksid olema huvitatud A.H alusetust süüstamisest ja tema vastu kunstlike süütõendite loomisest, esitatud ei ole. Kohtukolleegium arvab, et kui politseil olnuks vaja K.N-i kaasabi A.H poolt toimepandud kuritegude avastamisel, siis seadus annab selleks ka piisavalt võimalusi ja seda eelkõige kuriteo matkimise näol. Asjaolu, et seda ei ole kasutatud ja et K.N on läbinud samasugused menetlusseisundid nagu ka A.H – kahtlustatavast süüdistatavani, lükkab kohtukolleegiumi arvates ümber kaitsja väited, et K.N on teinud politseiga varjatud kaastööd. Pigem on see kinnitus sellele, et politseile laekus informatsioon kolmandatelt isikutelt, kelle huvides on ka jälitustegevuse osade materjalide salastatus. Teatavasti kriminaalasi oli algatatud peale A.H ja K.N-i poolt pistise võtmise ja andmise lõpuleviimist e. peale seda, kui kokkulepe selles, et H.P saab eelistuse konkreetsetes pakkumismenetlustes ja rahasummade ülekandmisel maksab K.N A.H-le 10% selle eest. Kohtukolleegium kordab, et nõustub maakohtu otsuses esitatud põhjendustega ka nendega, millistega on sisuliselt juba ümber lükatud enamus kaitsja apellatsioonis esitatud väiteid (kahtlusi) ning ei pea vajalikuks oma otsuses maakohtu põhjendusi korrata.

1. Järgnevalt käsitleb kohtukolleegium süüdistatava A.H kaitsja poolt apellatsioonis vaidlustatud tõendite lubatavuse küsimust. 2.
3. juuni 2005.a. süüdistuse episoodis on maakohus kohtuotsuses hinnanud A.H süüküsimuse otsustamisel muuhulgas järgmisi A.H süüstavaid tõendeid: kaassüüdistatava K.N-i ütlused, kaassüüdistatava Merle Orava ütlused, 7.06.2005.a. jälitusprotokollis fikseeritud jälitustoimingu tulemina saadud teabesalvestis, millega maakohus vahetult kohtumenetluse käigus tutvus, SEB Eesti Ühispanga väljavõte, mis kinnitab, et 7.juunil 2005.a. võeti H.P arveldusarvelt ajavahemikul 10.42-10.45 välja 45000 krooni ja et vahetult enne seda, s.o. 6.06.2005.a. oli Kihnu Vallavalitsus kandnud H.P arveldusarvele üle ettemaksuna sadamas tööde teostamiseks 75000 krooni , H.P kontori läbiotsimise vaatlusprotokollis fikseeritud asitõendite – kahe helikasseti – stenogrammi ja helisalvestisega. Kaitsja on vaidlustanud oma apellatsioonis eelloetletud 12 2.
4. tõenditest jälitustoimingu tulemusel saadud tõendid ja läbiotsimise käigus äravõetud helikassettide kasutamist tõendina. Esiteks, märgib kohtukolleegium veelkord, et isegi kui jätta kõrvale kaitsja poolt vaidlustatud tõendid ja võtta veel teiste eelloetletud tõendite kogumisse A.H enda ütlused selle kohta, et ta on tõesti süüdistuses märgitud kohas K.N-iga kohtunud, siis nende tõendite põhjalik analüüs, mis on äratoodud maakohtu otsuses , võimaldab teha sama järelduse, millisele tuli maakohus hinnates neid tõendeid kogumis vaidlustatud tõenditega. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja seisukohaga, et kuna temale ja A.H-le ei näidatud kogu jälitustoimingu alusel kogutud teavet, prokurör on aga selle teabega tutvunud, siis on rikutud võistleva protsessi põhimõtteid . Siinjuures vajab äramärkimist, et tihti ei anna jälitustoiming tõendit. Mingit mõtet ei ole kriminaaltoimikut täita pealtkuulatud olmejutuga ja muude toimingutega saadud ebaolulise olmeinfoga, mis ei ole süütõendiks ega pöördtõendiks (alibiks), s.o mittemidagiütlev info, mis midagi ei kinnita ja midagi ei kummuta. Selline info ei pea olema toimikus. Seni kuni prokurör ei ole võistlevas menetluses kasutanud süüdistatavat süüstava tõendina temale teadaolevat infot, mis ei ole toimikus ja mis ei ole kaitsjale kättesaadav, seni ei ole kohtukolleegiumi arvates rikutud ka võistlevat menetlust reguleerivaid norme. Vastasel juhul võib vaidlus minna absurdini, sest paraku on prokurörile juba tema ametist tulenevalt tavaliselt teada rohkem, kui teab kaitsja. Ka ei ole maakohus A.H süüküsimuse otsustamisel kasutanud ühtegi sellist tõendit, mida ei ole kohtuistungil vahetult uuritud. Kriminaalasja lahendamisel ja otsuse tegemisel ei tohi kohus toetuda tõenditele, mida ei ole kohtuliku arutamise käigus suuliselt esitatud, vahetult uuritud ega protokollitud (

§ 15

). Viidatud sätet ei ole maakohus kriminaalasja lahendamisel ja otsuse tegemisel rikkunud. Kohtukolleegium on seisukohal, et olukorras, kus kohus kontrollib JTS alusel kogutud tõendite saamise seaduslikkust väljaspool kohtuistungit, tuleb kaitsjal lähtuda kohtu korralikkuse ja aususe presumptsioonist. Vastavalt Kohtute seaduse prg. 8-1 on kohtunikul ametikohast tulenevalt ligipääs riigisaladusele. Maakohus ei ole ka jälitustegevuse materjalidega tutvumist toimetanud salaja vaid fikseerinud selle hiljem kohtuistungil protokollis. Siinjuures omab tähtsust ka asjaolu, et jälitustoimikus olev info ja info alusel koostatud jälitusmenetluse dokumendid, ei ole tõenditeks arutatavas kriminaalasjas. Veel märgib kohtukolleegium, et jälitustegevuses kehtib muuhulgas ka salastatuse põhimõte ning JTS prg. 16, 17 sätted annavad põhjendatud aluse jätta süüdistatavale ja tema kaitsjale tutvustamata osa jälitustoimikus olevast materjalist. Nii ei tohi JTS prg. 16 lg 4 kohaselt jälitusteabe kasutamine tõendina tuua kaasa salajaste andmete ning JT-s osalenud või sellesse kaasatud isikute avalikustamist ilma nende nõusolekuta. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja seisukohaga, et fakt, et maakohus ei ole oma otsuses eelneva suhtes mingit seisukohta võtnud, kujutab endast kriminaalmenetluse olulist rikkumist

prg. 339 lg 1 p.7 (kohtuotsuses puudub põhjendus). Veel taotleb kaitsja juhul, kui ringkonnakohus ei nõustu selle järeldusega, siis tuleb olukord tunnistada muuks rikkumiseks, millega on kaasnenud ebaseaduslik ja põhjendamata kohtuotsus. Nimelt, nagu kohtukolleegium juba käesoleva otsuse p.-s 1 13 2.3. märkis, on maakohtu otsus põhjendatud. Kõik nõudmised, millised seaduses on esitatud süüdimõistvale kohtuotsusele, on kohtuotsuses täidetud ja ka Riigikohtu seisukohtadest lähtudes ei ole tegemist motiveerimata kohtuotsusega. Arusaamatu on ka kaitsja seisukoht, miks tema arvates pidanuks maakohus otsuses võtma seisukoha küsimuses, mis puudutab kaitsjale jälitustegevuse materjalide tutvustamata jätmist. Seadusest tulenevalt peab maakohus otsustama süüdistatava süüküsimuse kohtuliku uurimise käigus vahetult uuritud tõendite hindamise teel ja seda on otsuses ka tehtud. Asjaolu, et kaitsja ja süüdistatav ei ole näinud kõiki politseil olevat jälitustegevuse käigus kogutud informatsiooni, ei mõjuta mingilgi määral vaidlustatud kohtuotsuses analüüsitud ja hinnatud tõendeid. Kohtukolleegiumi seisukoht on järgmine – maakohtu poolt ei ole rikutud menetlusnorme, seega ei ole alust rääkida ka menetlusnormi rikkumise oluliseks tunnistamisest. Kaitsja taotles esimese astme kohtus jälitustoimingute lubade lisamist kriminaalasja materjalidele. Esialgselt selle taotluse rahuldamisest maakohus keeldus. Jälitustoimingutes antud luba ei ole tõend ja selle lisamine kriminaalasja materjalidele ei ole kohustuslik. Tulenevalt

prg.-s 111 sätestatust võib jälitusprotokolli vahetul uurimisel täiendavalt tõusetuda vajadus nõuda välja ja uurida vahetult ka jälitustoiminguteks antud luba. Maakohus tutvus kohtuistungite väliselt jälitustoiminguteks antud lubadega ja 12. veebruari 2007.a. kohtuistungi protokollist nähtub järgmist: „Kohtunik teatab, et tõesti on kohus tutvunud jälitustoimingu lubadega. 9. juunil 2005

§ 115

alusel on antud prokurör Sirje Hundile luba LÄRP 16/273 jälitustoimingute läbiviimiseks, seal jälitustoimingu objektina kirjas A.H , seal ka tema isikuandmed kirjas. Toiminguajaks 2005 juunikuu ja kohaks Pärnu. Teine luba, mis puudutab salajast pealkuulamist, on koostatud määrusega JTS § 4´ lg. 3 järgi. 10. juuni 2005 koostanud Tallinna Linnakohtu esimees Helve Särgava poolt prokuröri taotluse alusel. On antud luba salajaseks salvestamiseks, pealtkuulamiseks. 10 juuni-10 juuli 2005 oli tähtaeg, et toiminguid läbi viia 10 päeva jooksul. Võin veel lisada, et ei ole lisatud toimiku materjalide hulka jälitustoimingute lube, kohtul oli ainult võimalus nendega tutvuda“. 15.oktoobri 2007.a. kohtuistungil kohus täpsustas, et kuna 12.veebruari 2007.a. kohtuistungi protokolli kanti andmed vale loa kohta, siis vahepeal on kohus uuesti tutvunud lubadega ja tegelikult on 7.juunil 2005.a. jälitustoimingu aluseks prokuröri luba 3.juunist 2005.a. Kaitsja leiab, et maakohus rikkus eelnevaga

prg. 158 lg 1 sätteid tehes protokolli parandusi hilinemisega ja kohus on valinud 3.juuni 2005.a. loa kuna see sobis esimese episoodiga. Samuti märgib kaitsja, et 15.oktoobri 2005.a. kohtuistungi protokollist nähtuvalt on prokurör nimetanud prokuröri määrust 7.juunist 2005.a. nr.LÄRP 16/

1. Sellisele määrusele viide on esmakordne ja kriminaaltoimikus sellist määrust tegelikult ei ole, mistõttu see ei saa olla jälitustegevuse seaduslikkuse kontrollimisel aluseks võetav. Viimati nimetatud väite osas selgitab kohtukolleegium, et apellatsioonimenetluse esemeks ei ole prokuröri poolt kohtuistungil räägitu ega ka prokuröri süüdistuskõne. Apellatsioonikohus ei saa prokuröri poolt esimese astme kohtus räägitut oma otsusega muuta või tühistada. Apellatsioonikohus kontrollib esimese astme kohtuotsuse seaduslikkust ja maakohtu otsuses sellise numbri ja kuupäevaga 14 2.
2. määrust tõendite loetelus ei esine. Ka leiab kohtukolleegium, et kaitsja viide

prg. 158 lg-le 1 ei ole asjakohane kuna sisuliselt ei olnud tegemist kohtuistungi protokolli parandamisega

prg. 158 korras. Tegemist oli olukorraga, kus kohus märkis, et tutvus loaga , mis tegelikult ei olnud asjassepuutuv – materjalide hulgas oli järelikult mitu luba. Kohus tutvus uuesti lubadega ja parandas oma vea. Põhimõtteliselt ei ole välistatud, et vaidlustades protokollis kirjapandut näiteks tunnistaja ütluste sisu osas eelmisel kohtuistungil, kuulatakse tunnistaja järgmisel kohtuistungil uuesti üle. Kohtuistungi protokolli parandamine

prg. 158 lg 1 mõttes, kujutab endast protokolli parandamist olukorras, kus kohtuistungi protokollis parandamist vajav tekst ei ole enam taasesitatav – kohtuotsus juba kuulutatud ja kohtuistungeid enam ei järgne näiteks. Märkimist väärib veel fakt, et 15.oktoobril 2005..a. toimunud kohtuistungil kohus lisas kriminaalasja materjalide juurde jälitustoimingute läbiviimiseks antud asjassepuutuvad load. maakohus on tunnistanud, et kohtule esitatud materjalide hulgas oli kaks prokuröri poolt antud jälitustoimingu luba – üks 3.juunist 2005.a. ja teine 9.juunist 2005.a. Maakohus tegi kohtukolleegiumi arvates ainuvõimaliku õige järelduse ja nimelt, et 7.juunil 2005.a. läbiviidud jälitustoiming on toimetatud 3.juunil 2005.a. prokuröri poolt antud loa alusel. Kaitsja märgib, et kuna jälitustoimingu protokollis puudub loa kuupäev, siis maakohus on valinud sobiva kuupäevaga loa (kuupäeva, mis eelneb jälitustoimingule, mitte selle kuupäevaga, mis järgneb jälitustoimingule). Kohtukolleegium nõustub selle väitega, et jälitusprotokollis, mis on vormistatud 7.juuni 2005.a. jälitustoimingu kohta, puudub jälitustoimingu aluseks oleva loa kuupäev. Samas on kohtukolleegium seisukohal, et nimetatud puudus vastavas protokollis, ei muuda ebaseaduslikuks jälitustoimingut ennast ja selle tulemina saadud tõendit .

prg. 113 lg 1 loetelus, kus on loetletud jälitusprotokollile esitatud nõuded, ei ole tehtud kohustuslikuks loa numbri ja kuupäeva protokolli kandmine. Kohtukolleegium välistab olukorra, et tegelikult filmiti süüdistatavate kohtumist 7.juunil 2005.a. salaja ilma loata ja hiljem, s.o. 9.juunil 2005.a. vormistati tagantjärgi luba ning hiljem kui viga märgati, vormistati luba 3.juuni 2005.a. kuupäevaga. Vähemalt sellisele kahtlusele kaitsja oma apellatsioonis viitab. Prokurörilt jälitustoiminguks loa taotlemine ja selle põhjendamine ei ole sedavõrd keeruline tegevus, et peaks selliselt seadust rikkuma. Kui jõutakse ette valmistada jälitustoiming, siis jõutakse võtta ka selleks prokurörilt luba ning veenvaid põhjendusi sellele, miks politsei pidanuks käituma vastupidiselt, ei ole võimalik leida. Sellised kahtlused politsei ja prokuratuuri aadressil on alusetud. Kohtukolleegium leiab, et kuna teine luba on dateeritud 9.juuni 2005.a. kuupäevaga, s.o. kuupäevaga, mis saabus juba peale süüdistatavatele inkrimineeritud esimese pistiseepisoodi toimepanemist ja ka raha üleandmist, ei ole tegemist üldse esimesse kuriteoepisoodi puutuva loaga. On selge, et 9.juuniks 2005.a. oli politseile teada asjaolu, et Kihnu Vallavalitsusel on huvi muuseumi välisfassaadi (2.kuriteoepisoodi sisu) renoveerimistöödeks ja seoses sellega kavatsetakse välja kuulutada hinnapakkumine. Maakohus on vastavasisulisi tõendeid kohtuliku uurimise käigus uurinud ja need on ka loetletud kohtuotsuses tõendite loetelus – Kihnu Vallavalitsuse korraldus 9.juunist 2005.a. ja samal 15 2.5. kuupäeval toimunud Kihnu Vallavalitsuse istungi protokoll. Kohtukolleegium peab siinjuures vajalikuks märkida, et arvestades süüdistatavatele inkrimineeritud kuritegude spetsiifilisust – tegemist on kuriteoga (pistise andmine-võtmine), kus kannatanut ei ole ja tunnistajaid välditakse teadlikult kuna mõlemad – nii pistise andja kui ka võtja on sellest huvitatud. Tegemist on n.ö. kokkuleppega, mis on kasulik mõlemale poolele. Kuna käesoleval juhul on mõlemad – nii pistise andja kui ka võtja kohtu all vastavasisulise süüdistusega , ei ole alust nendel kaitsja kahtlustel, et K.N tegi politseiga kaastööd ja informeeris oma kuritegeliku eesmärgi saavutamiseks toimuvatest käitumisaktidest politseid. Oma sellesisulist seisukohta on kohtukolleegium ka käesoleva otsuse p.1 väljendanud. Selge on ka see, et sedalaadi kuritegudes viib nii pistise andja kui ka võtja tabamisele ainult politseile saabunud vihje või kuriteoavaldus ja seda just kolmandatelt isikutelt. Järelikult oli prokurörilt 9.juunil 2005.a. võetud luba jälitustoimingu läbiviimiseks juba seoses nn. teise kuriteoepisoodiga. Seda aga ei kasutatud ja 10.juunil 2005.a. võeti juba Harju Maakohtu esimehelt luba teiseliigiliste jälitustoimingute läbiviimiseks. Asjaolu, et 9.juunil 2005.a. väljaantud loa alusel jälitustoiminguid ei teostatud, ei muuda seda luba aga tõendiks , samuti ei muuda see asjaolu 3.juuni 2005.a. luba ega ka 3.juuni 2005..a loa alusel läbiviidud jälitustoimingut ebaseaduslikuks. Mingit alust 9.juuni 2005.a. loa lisamiseks kriminaalasja materjalide juurde või kohtuistungil uurimiseks ei ole. Kuna on tegemist loaga, mille alusel ei ole teostatud jälitustoiminguid, siis ei ole ka mõistlikku põhjendust, miks peaks seda luba kaitsjale tutvustama. Tegelikult viitab ka 3.juuni 2005.a. loa sisu sellele, et luba oli olemas enne jälitustoimingu teostamist, mitte ei vormistaud seda tagantjärgi nagu püüab väita kaitsja. Nimelt, kui oleks luba vormistatud peale 7.juunil 205.a. läbiviidud jälitustoimingut, siis on loogiline , et oleks sinna märgitud ka selle auto reg.nr., millega A.H kohtumisele tuli, mitte nende autode reg.nr ja margid, millistega ta võib tulla. Samuti ei oleks olnud vajadust loas eraldi märkida prokuröri erikorraldust A.H ja K.N-i kinnipidamiseks peale kohtumist, sest selleks ajaks olnuks juba teada, et tegelikult kedagi kinni ei peetud. Kaitsja märgib oma apellatsioonis (IV.5), et sellega, et tõendeid (9.juuni 2005.a. luba jälitustoiminguteks) esitati maakohtule väljaspool avalikke kohtuistungeid, eirati ausa kohtupidamise põhimõtteid. Kohtukolleegium märgib veelkord, et jälitustoiminguks antud luba ei ole tõend kuna ei oma tõenduslikku tähtsust, tõendamiseseme seisukohalt. Veel taotleb kaitsja sellise menetlusliku olukorra tunnistamist kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks

prg. 339 lg 2 alusel ja menetlejalt 9.juuni 2005.a. loa väljanõudmist. Kohtukolleegium on aga seisukohal, et nimetatud loa lisamisega kriminaaltoimikusse ehk kaitsja poolt olulise kriminaalmenetlusõiguse rikkumise kõrvaldamisega ei ole võimalik saada juurde mingeid tõendeid (loa alusel ei ole toimetatud jälitustegevust), millised vajaksid hindamist süüdistatava süüküsimuse otsustamisel, mistõttu ei ole ka apellatsioonikohus rahuldanud kaitsja vastavasisulist taotlust. Kaitsja leiab, et 7.juuni 2005.a. jälitusprotokollis vormistatud jälitusteave kinnitab, et 1.episoodis läbiviidud jälitustegevusega on väljutud loa piiridest ja seega on jälitustegevus ebaseaduslik. Loa piiridest väljumiseks nimetab 16 kaitsja järgmiseid asjaolusid: 1) jälitustegevuse loal on varjatud jälgimise objektiks ainult A.H ja K.N on märgitud läbivaks isikuks – jälitusprotokolli kohaselt jälgiti nii A.H kui ka K.N-i, 2) jälitustegevuse loal on varjatud jälgimise objekti autotransport erinev sellest, mis on märgitud jälitusprotokollis ;3) jälitustegevuse loal on prokuröri erikorraldus – peale rahade üleandmist kinni pidada nii A.H kui ka K.N ning toimetada nad politseiprefektuuri menetlustoimingute läbiviimiseks, seda aga ei tehtud. Prokuröri korralduse ignoreerimine kujutab kaitsja seisukohast JTS § 1 lg. 2 p. 2 ; JTS § 3 lg.1 p. 1 ja JTS § 16 lg. 1 e. materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist. Kohtukolleegium märgib, et viidatud seadusesätted olid kehtetud juba vaidlusaluste sündmuste toimumise ajal. Erinevalt apellandist leiab kohtukolleegium , et eelmärgitud erinevused ei muuda jälitustegevusega saadud tõendit lubamatuks tõendiks. Olenemata sellest, et loal on märgitud jälgimise objektiks A.H ja K.N on märgitud läbivaks isikuks, oli prokuröril loa andmisel piisavat informatsiooni sellest, et varjatud jälgimise sfääri satuvad mõlemad mainitud isikud. Kui on teada, et hakkab toimuma raha üleandmine-vastuvõtmine, siis on ka selge, et nii üleandjat kui ka vastuvõtjat jälgitakse üheaegselt. Asjaolu, et jälitusprotokollis on ka K.N-i nimetatud jälgitud isikuks, ei mõjuta jälitustoiminguga saadud tõendi seaduslikkust ja usaldusväärsust. Mis puudutab seda, et sõiduk, millega A.H 7.juunuil 2005.a. saabus kokkulepitud kohtumisele , on erinev nendest, mis on märgitud jälitustegevuse loal, siis selles osas on maakohus vaidlustaud otsuses seisukoha võtnud, oma seisukohta põhjendanud ja kohtukolleegium nõustudes maakohtu põhjendusega, ei pea vajalikuks seda oma otsuses korrata. Vaidlustatud fakt iseenesest võib kinnitada vaid seda, et vaidlustatud luba oli antud enne jälitustoimingu läbiviimist ja kui oletada, et jälgitav objekt võib tulla kohtumisele suvalise autotranspordiga, siis vastupidi, kui loal märgitud autotransport ühtib jälgitava objekti kasutuses olnud juhusliku või sihipäraselt selleks korraks kasutusele võetud võõra autotranspordi numbriga, siis see oleks asjaolu, mis tekitaks kahtlust loa seaduslikkuses. Kaitsja väidab, et asjaolu, et menetleja ei pidanud K.N-i ja A.H kinni 7.06.2005.a. peale videosalvestisel fikseeritud kohtumist näitab, et mingit rahade üleandmist ei toimunud. Kui aga toimus nagu on tuvastatud vaidlustatud otsuses, siis prokuröri korralduse ignoreerimine ei täida jälitustegevuse eesmärki, milleks on kuritegude avastamine mitte aga väidetavate kurjategijate minemalaskmine edasiste võimalike kuritegude sooritamiseks. Kohtukolleegium leiab, et fakt, et A.H ja K.N-i ei peetud peale kohtumist kinni , ei kujuta endast loa piiridest väljumist , sellega ei ole ümberlükatud ka süüdistuse väide, milline on leidnud tuvastamist ka vaidlustatud kohtuotsusega – raha üleandmine toimus – ja see ei saa õigustada ka süüdistatavate poolt kuritegude toimepanemise jätkamist. Kuna mingeid provokatiivse tegevuse tunnuseid ei ole tuvastatud, siis tuleb asuda seisukohale, et n.ö. 2.episoodis kirjeldatud tegude toimepanemine oli süüdistatavate vaba tahte väljendus, keegi neid selleks ei kihutanud ja sedaliiki kuritegude eesmärgid saavad olla üksnes omakasulised. Kuidas saab aga süüdistatavate mittekinnipidamise fakt välistada raha üleandmise fakti, see kaitsja mõttekäik jääb kohtukolleegiumile arusaamatuks. Ühtegi tõendit, mis lükkaks ümber maakohtu poolt kohtuotsuses hinnatud 17 2.6. tõenditega tuvastatud raha üleandmise fakti, kaitsja esitanud ei ole. Jälitustegevuse loal oleva prokuröri erikorralduse täitmata jätmine võib omada tähtsust konkreetse jälitustoimingu eest vastutava politseitöötaja vastutuse küsimuse otsustamisel, kuid selle faktiga ei saa tõendada küsimusi , mis omavad tähtsust tõendamiseseme seisukohast süüdistatavate süüküsimuse otsustamisel. Kaitsja seisukoht, et peale jälitustoimingut lasti väidetavad kurjategijad minema edasiste kuritegude sooritamiseks on samuti oletuslik. Samamoodi võib vastu väita, et politseil oli olemas informatsioon 7.juuniks 2005.a. ka selle kohta, et A.H ja K.N on saavutanud ka kokkuleppe, kuidas H.P võidab Kihnu muuseumi renoveerimistööde hankekonkursi ja mis K.N selleks tegema peab. Eeltoodu tähendab aga, et ka nn. teises episoodis süüdistatavatele inkrimineeritud kuritegu oli juba lõpule viidud. Siinjuures kohtukolleegium ei nõustu kaitsja poolt apellatsioonikohtu istungil väljendatud seisukohaga, et pistise andminevõtmine on lõpuleviidud raha üleandmise momendiga. Selles osas, millal on lõpuleviidud pistise nõudmine ja pistise andmine, on Riigikohus ka oma seisukoha öelnud ja Riigikohtu otsus nr. 3-1-1-68-05 on teada ka A.H kaitsjale, kes ise selle küsimuse Riigikohtu ees tõstatas. Järelikult ei saa ka rääkida minemalaskmisest edasiste võimalike kuritegude sooritamiseks vaid kuriteo avastamise eesmärgil tõendite kogumisest. Põhjendatult on maakohus lugenud K.N-i poolt läbiotsimise käigus välja antud kaks kassetti, millistel on tema enda poolt lindistatud vestlus A.H-ga, lubatud tõenditeks. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga ja ei pea vajalikuks seda oma otsuses korrata. Isegi juhul, kui asuda kaitsjaga ühele seisukohale ja tunnistada vaidlustatud tõend lubamatuks põhjusel, et on see tõend on saadud ebaseaduslikult, isegi sel juhul ei ole välistatud selle tõendi kasutamine süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel. Siinjuures peab kohtukolleegium asjakohaseks viidata Schenk vs Šveits

§ 87ja § 146 sätteid ning politseisiseseid õigusakte.

Väidetavat pistise summat ei ole kunagi üle loetud. Kohtukolleegium ei nõustu selle kaitsja seisukohaga, et väidetavat rahasummat ei ole kunagi üle loetud ja 85000 krooni on justkui oletuslik summa. Sisuliselt on rahasumma suurust oma allkirjaga kinnitanud ka süüdistatav. Nimelt, kahtlustatavana kinnipidamise protokollis ( 1.kd. t.l. 4855) on p. 8 all märgitud , et A.H kinnipidamisel on ära võetud sularaha väljastamise tšekk summas 85000 krooni ja sularaha – 2 kummiga kinnitatud 500 kroonist pakki, ühes pakis 100 viiesaja kroonis ja teises pakis 70 viiesaja kroonist. Kinnipidamisprotokolli p.11 on A.H kinnitus selle kohta, et temal ei ole märkusi protokolli kohta. Tõendatud on ka fakt, et Lääne PP kassasse anti üle 85000 krooni käesoleva kriminaalasjaga seotud raha. Fakt, et kassasse tegelikult vähem anti, on välistatud, sest kassapidaja ei hakka vormistama kassasse suuremat summat, kui temale tegelikult antakse. Kuna on teada, et tulevikus tuleb see raha riigile tuludesse üle kanda, siis järelikult kassapidaja n.ö. kindlustaks endale kassa puudujäägi sellisel juhul. Kaitsja poolt esitatud kahtlustustest võib välja lugeda, et ta kahtlustab, et tegelikult leiti väiksem rahasumma ja keegi vahepeal „sokutas“ sinna sularaha juurde, kassasse andis aga 85000 krooni. Et kilekott koos rahaga A.H kindalaekast leiti, seda tõendab nii jälitustoiminguga saadud teave, kinnipidamisprotokoll kui ka süüdistatava K.N-i ütlused, kes võtab omaks, et pani kilekoti koos 85000 krooniga auto kindalaekasse. Seejuures, et just nimetatud summa võeti tema poolt ka pangast välja, selle kohta oli kilekotis olemas ka vastav tšekk. See omakorda tähendab, et kaitsja kahtluste kohaselt pidanuks K.N osa summas vahepeal ära võtma kotist. Ka sellisel juhul jääb vastamata küsimusele – miks politseitöötajad seda summat kas teadlikult suurendama pidid või omalt poolt sinna raha juurde panema pidid. Asjaolu, et kassasse vähem raha anti, kohtukolleegium juba välistas. Esiteks, kohtukolleegium saab aru , et kaitsjale kahtlasena tunduv isik on apellatsioonis esitatud kahtluse alusel menetleja e. keegi politseitöötajatest. Enne, kui hakata kahtlustama, et menetleja on tegelikult leitud rahasummat suurendanud sinna oma raha juurdelisamise teel, tuleks vastata küsimusele – 21 3.4. miks talle see vajalik(kasulik) on ? Kaitsja kahtlustustest võib aru saada, et menetlejal oli justkui huvi teha A.H-st süüdlane . Samas , miks kaitsja arvab, et sellisel juhul menetlejale oleks tähtis rahasumma, mis leitakse süüdlase autost? Rahasumma ei mõjuta A.H süüküsimust, sest faktiliselt on temale inkrimineeritud kuritegu selleks ajaks , kui raha leiti, juba lõpuleviidud. Ka ei mõjuta konkreetne rahasumma – 85000 krooni – kuriteo kvalifikatsiooni e. tegemist ei ole KarS prg. 293 lg 2 p.4 ettenähtud suurele ulatusele vastava rahasummaga. Miks peaks menetleja lisama leitud rahasummale n.ö. oma raha, kui ta teab, et rahasumma kantakse üle riigile e. tagasi ta seda ei saa. Eeltoodu kinnitab üheselt menetleja kahtlustamine sellises tegevuses väljub juba igasuguse „elulise usutavuse“ piiride e. on absurdne. Teiseks, kaitsja apellatsiooni läbivaks „teiseks kahtlustatavaks“ A.H-le inkrimineeritud kuriteo fabritseerimisel on kaassüüdistatav K.N. Selles osas leiab kohtukolleegium samuti, et kui kahtlused tekivad, tuleb alati leida vastus küsimusele - miks see n.ö. kahtlusalusele vajalik (kasulik) on. Nii toimides võivad esilekerkinud kahtlused saada juba eos kõrvaldatud ning neid ei olekski vaja kohtule esitada. Kaitsja apellatsioonist vastust sellele küsimusele ei leidu ja kohtukolleegium on veendunud, et seda põhjusel, et K.N-ile ei saanud A.H alusetu süüstamine kuidagi kasulik olla, pigem kahjulik (saab ise kriminaalsüüdistuse, firma kaotab töö Kihnu saarel jne. ). Kui A.H ei oleks K.N-ilt raha nõudnud, siis K.N-i poolt A.H-le raha üleandmine 5.juulil 2005.a. ei oleks kuidagi loogiliselt seletatav. Sisuliselt tähendab see seda, et K.N „kingib“ riigile 85000 krooni. Seega peab kohtukolleegium kaitsja kahtlusi alusetuteks. Põhjendatult on maakohus lugenud tõendatuks, et K.N andis A.H-le 5.juulil 2005.a. üle 85000 krooni. Kohtukolleegium leiab, et rahatähtede numbrite üleskirjutamine käesoleval juhul tõendamiseseme seisukohalt tähtsust ei omanud. Vajalik olnuks see juhul, kui tegemist oleks olnud kuriteo matkimisega. Kaitsja väidab oma apellatsioonis, et A.H suhtes on eiratud ausa kohtumenetluse põhimõtet ja põhistuseks toob kaitsja väite, et seda kinnitab süüdistatavate A.H ja K.N-i erinev kohtlemine kahtlustatavana kinnipidamisel ja prokuröri taotlus kohtulikes vaidlustes – lõpetada kriminaalasja menetlus K.N-i suhtes seoses avaliku menetlushuvi puudumisega. Kaitsja poolt esitatust teeb kohtukolleegium järelduse, et ausa kohtumenetluse printsiibi eiramiseks peab kaitsja konkreetsemalt süütuse presumptsiooni printsiibi eiramist e. olukorda, kus A.H on käsitletud kuriteos süüdiolevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Kohtukolleegium selle väitega ei nõustu. On tõsi, et erinevalt K.N-ist vahistati A.H kinnipidamisel ja ta viibis vahi all 17 päeva. Samas on kohtukolleegium seisukohal, et süüdistatava suhtes kohaldatud tõkendi liik ei mõjuta mingilgi määral ausat kohtumenetlust ja sellest tulenevalt ka kohtu poolt tehtava otsuse liiki. Esiteks, selleks ei pea kohtupraktikast tooma konkreetseid näiteid, et väita – kohtupraktikas on lugematuid näiteid, kus uurimise ajal vahi all pikaajaliselt viibiv süüdistatav , mõistetakse kohtu poolt õigeks ja vastupidi – isik, kelle suhtes ei ole üldse uurimise ajal tõkendit kohaldatud, mõistetakse süüdi. Veel märgib kohtukolleegium, et seaduseandja on ka garanteerinud ausa kohtumenetluse läbiviimise 22 vaidlustatud aspektist lähtudes välistades võimaluse, kus kohtunik, kes on samas kriminaalasjas teinud eeluurimiskohtunikuna vahistamisotsustuse saaks arutada kriminaalasja üldmenetluses. (

prg. 49 lg 1 p.2). Kohtukolleegium leiab, et asjaolu, et K.N-i on prokuröri poolt soosivamalt koheldud kui A.H nagu väidab kaitsja oma apellatsioonis, see ei ole menetlejale etteheidetav. Kohtukolleegium on seisukohal, et isik, kes ise oma tegu tunnistab, seda kahetseb ning hukka mõistab, et sellisele isikule võib riigipoolne hukkamõist ja karistusõiguslik kohtlemine olla leebem. Samas nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsusest (prokuröri seisukoht K.N-i karistusõigusliku kohtlemise osas erines oluliselt maakohtu otsuses väljendatust) kui ka Riigikohtu otsuses nr.3-1-1-91-07 , ei ole kohus karistuse mõistmisel seotud prokuröri seisukohaga süüdistatavale karistuse mõistmisel. Nii on Riigikohus viidatud kohtuotsuses märkinud, Maakohus on vaidlustatud kohtuotsusega näidanud oma erapooletut suhtumist süüdistatavate karistamisel. Apellatsioonimenetluses on vaidlustatav kohtulahend, mitte prokuröri seisukoht. Seega peab kohtukolleegium sisutuks käesoleval juhul apelleerida kohtuotsust sellega, et prokurör on kohtuvaidlustes väljendanud põhjendamatult leebet kohtlemist K.N-i suhtes. 3.

1. 3.
2. Kohtukolleegium leiab, et põhjendatult on A.H mõistetud süüdi KarS prg. 293 lg 2 p.2 järgi, s.o. pistise nõudmises. Maakohtu otsuses tuvastatud kuriteo tehiolud annavad põhjendatud aluse väita, et A.H poolt esitatud nõudmine oli tehtud kategoorilises vormis. Nimelt on maakohtu otsusega tõendatud süüdistuse seisukoht, et A.H võimaldas H.P saada õigused süüdistuses märgitud tööde teostamiseks tingimusel, et osa ettemaksust maksab K.N tasuks tööde võimaldamise eest tagasi A.H-le. Selline ettepanek ei ole käsitletav pelgalt initsiatiivi ülesnäitamisena vaid tegemist on nõudmisega KarS prg. 293 lg 2 p.2 mõttes. Kokkuvõtvalt märgib kohtukolleegium süüdistatava A.H kaitsja poolt esitatud apellatsiooni kohta järgmist. Kaitsja on esitanud oma apellatsioonis rida kahtlusi, millised tema arvates välistavad A.H suhtes tehtud maakohtu otsuse seaduslikkuse. Kriminaalmenetluses tõlgendatakse kahtlustatava või süüdistatava kasuks üksnes selline kriminaalmenetluses tõusetunud kahtlus, mida (vaatamata menetleja pingutustele ) ei õnnestunud kõrvaldada. Seega ei saa olla esimeseks reaktsiooniks kriminaalmenetlusse „paisatud kahtlustele“ mitte selle kohene tõlgendamine süüdistatava kasuks, vaid hoopis püüd seda kõrvaldada. Kohtukolleegium on seisukohal, et selliseid kõrvaldamata kahtlusi, mida A.H kasuks tõlgendada, ei ole käesolevas menetluses jäänud. Kõik kaitsja kahtlused on kõrvaldatud.
3. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on põhjendanud H.P konkreetse rahalise karistuse mõistmist. Mõistes H.P 23 minimaalmäära lähedases määras rahalise karistuse, on maakohus arvestanud ka juba asjaolu, et H.P majandustegevust enam ei toimu ning tema suhtes käib pankrotimenetlus. Samas mõjutab rahalise karistuse suurust asjaolu, et OÜ mõisteti süüdi kahes kuriteoepisoodis ja kuriteod OÜ huvides oli toime pandud kahe juhtivtöötaja poolt. Asjaolusid , millised annaks alust vähendada maakohtu poolt H.P mõistetud minimaalmäära lähedast karistust, kohtukolleegium tuvastanud ei ole. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi

prg. 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes

prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344-345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu otsuse 30.novembrist 2007.a. A.H ja OÜ Globetrotteni suhtes muutmata. Julia Katškovskaja Ivi Kesküla Malle Preimer