← Eesti

1-05-1115\17

1-05-1115 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 23. augustil 2007, Tartu Kriminaalasja number 1-05-1115 (00278000302) Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Aarne

§ 101p 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu 11.

oktoobri 2006 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatava A.M-i kaitsja vandeadvokaat Tarmo Pilv Prokurör Silva Rood Süüdistatav A.M elukoht: XXX XX-X , isikukood: XXX, töökoht: XXX varem kriminaalkorras karistatud kahel korral Kaitsja advokaat Meelis Masso RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu

  1. oktoobri 2006 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-05-1115 muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 24.augustist
  2. Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis 13.septembrist
  3. 1 Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 14.septembrist
  4. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu 11.10.2006 otsusega mõisteti A.M süüdi ja karistati KrK § 141 lg 2 p 1, 3 järgi 3-aastase vangistusega, KrK § 195 lg 3 järgi 4-aastase vangistusega ja KrK §

§ 101p 2 järgi 6-aastase vangistusega. Kar

S § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks, lugedes kergemad karistused kaetuks raskemaga, 6 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistuse kandmise aja hulka eelvangistuse aeg alates

  1. 07.2006 ja karistuse kandmise aja alguseks loeti 23.07.
  2. Maakohus arutas A.M-ile KrK § 141 lg 2 p 1, 3 järgi esitatud süüdistust selles, et tema 11.09.1999 kella 02.30 paiku röövis Tartus Küüni tn asuva Sfinksi baari juures grupis koos V.G. R.K. mobiiltelefoni №kia 6110 väärtusega 4000 krooni, ähvardades kasutada elule ja tervisele ohtlikku vägivalda, mis seisnes V.G. poolt R.K. ähvardamises püstolitaolise esemega ning A.M-i poolt R.K. ähvardamises noaga, sellega R.K. ees vehkides. Samuti arutas maakohus A.M-ile KrK § 195 lg 3 järgi esitatud süüdistust selles, et tema, isikute grupis koos V.G. ga, rikkudes jämedalt avalikku korda ja väljendades ilmset lugupidamatust ühiskonna vastu, tungis 11.09.1999 kella 02.45 paiku Tartus Toomemäel asuvas pargis huligaansel ajendil kallale E.S. , I.A. ja I.P. . Kasutades löömiseks püstolitaolist eset, tekitas V.G. koos A.M-iga , kes kasutas nuga, s.o kehavigastuste tekitamiseks külmrelvana kasutatavat eset, I.A. järgmisi kehavigastusi: rindkere vasema poole lõikehaav X roidevahemikus tagumisel kaenlajoonel ja lõikehaav vasemal õlavarrel, samuti nahamarrastused ja põrutushaav näol, s.o vigastused, mis kõik kuuluvad raskusastmelt kerge terviserikkega kehavigastuste liiki. Kannatanu korduv löömine mitme isiku poolt on oma sisult eriti jõhker. Maakohus arutas ka A.M-ile KrK §

§ 101p 2 järgi esitatud süüdistust selles, et tema, isikute grupis koos V.G.

nga, rikkudes jämedalt avalikku korda ja väljendades ilmset lugupidamatust ühiskonna vastu, tungis 11.09.1999 kella 02.45 paiku Tartus Toomemäel asuvas pargis huligaansel ajendil kallale E.S. , I.A. ja I.P. . V.G. ja A.M peksid tahtliku tapmise eesmärgil I.P. korduvalt rusikate ja jalgadega pea ja keha piirkonda, V.G. lõi I.P. korduvalt püstolitaolise esemega pea piirkonda ning A.M lõi I.P. samal ajal korduvalt noaga rindkere vasakusse poolde. V.G. ja A.M tekitasid I.P. verevalumid näos ja peas, ühe hambakrooni murru, ühe hambaemaili murru ning 9 rindkere, selja ja vasaku käe torkevigastust: seljal tagumisel kaenlajoonel VII roide kõrgusel rindkeresse ja kõhuõõnde tungiva lõikehaava vahelihase ja neeru vigastusega, millised oma raskusastmelt on ülirasked eluohtlikkuse tõttu tekitamise momendil. Lisaks üliraskele kehavigastusele tekitasid V.G. ja A.M I.P. kergeid terviserikkega kehavigastusi: vasakpoolse veri-õhkrinna, torkelõikehaavad paremal II, III roide piirkonnas, piki II roiet kulgeva rindkeresse mitteulatuva haava, vasema õlavarre-abaluu piirkonnas rindkeresse mitteulatuva haava, vasemal niudeluuharja piirkonda kõhuõõnde mitteulatuva haava, kolm haava vasemale õlavarrele. I.P. surm jäi saabumata V.G. ja A.M-i tahtest olenemata põhjustel. A.M eitas oma süüd kõigis kuriteoepisoodides. 2 Kohtuotsuse motiivide kohaselt on A.M-i süü talle inkrimineeritavates kuritegudes kohtuistungil tõendamist leidnud ja õigesti kvalifitseeritud. Kohus vähendas süüdistuse mahtu ning jättis KrK § 195 lg 3 järgi esitatud süüdistusest välja huligaansuse toimepanemise I.P. suhtes ja KrK §

§ 101p 2 järgi esitatud süüdistusest A.M-i poolt kuriteo toimepanemise koos V.G. ga. A.Müüdistus Kr

K §

§ 101p 2 ja § 195 lg 3 järgi Kannatanu I.P.

avaldas kohtuistungil, et kuna kuriteost on möödunud 6,5 aastat, siis ei mäleta ta enam toimunut, ja palus tugineda tema eeluurimisel antud ütlustele, kinnitades nende õigsust. I.P. ei tundnud kohtuistungil A.M oma ründajat ära ja ka tema avaldatud ütlustest ei nähtu, kes olid isikuteks, kes talle kallale tulid. I.P. on öelnud, et kuna üks noormeestest lõi teda kohe peale mäe otsa jõudmist, siis ei jõudnud ta meest vaadatagi. Kannatanud I.A. ja E.S. said ründajaid aga pikemalt vaadata ning nende eeluurimisel antud ütlustega on tõendatud, et neid rünnanud isikuteks olid A.M ja V.G. . I.A. , E.S. ja I.P. ütlustest ning sündmuskoha vaatluse protokollist nähtub, et sündmuskoht oli hästi valgustatud, mistõttu oli kannatanutel väga hea võimalus näha ründajate nägusid ja välimust üleüldiselt. Samuti nägid I.A. ja E.S. ründajaid lähedalt. Eeluurimisel on nad osanud ründajate välimust (kasvu, riideid, vanust) üksikasjalikult kirjeldada. I.A. on öelnud, et tal oli aega oma ründajatele näkku vaadata, kuivõrd teda rünnati eestpoolt ja ründajad olid näoga tema suunas. Kohtuistungil I.A. ei mäletanud kuriteosündmusi, mis toimusid

  1. a, täpsusteni, mistõttu ka tema jäi oma eeluurimisel 11.09.1999 ja 20.10.1999 antud ütluste juurde, paludes need lugeda õigeteks. Samuti on ta eeluurimisel äratundmiseks esitatud fotodel ära tundnud A.M-i kui isiku, kes teda 11.09.1999 ründas, ja isiku äratundmiseks esitamisel on ta ära tundnud V.G. . Kannatanu E.S. kohtuistungist osa võtta ei saanud, kuna elab ja töötab Belgias, kuid kohtule saadetud teatises ta kinnitab, et jääb oma eeluurimisel antud ütluste juurde. 20.10.1999 isiku fotode järgi äratundmiseks esitamisel ja 24.09.1999 isiku äratundmiseks esitamisel on ta ära tundnud A.M-i ja V.G. , kirjeldades nende tegevust. Sarnaseid ütlusi on E.S. andnud kohtuistungil 23.01.2001 Tartu Maakohtus kriminaalasjas nr 1528/
  2. Kannatanute ütlused on loogilised, üksikasjalised ja üksteisega haakuvad. I.A. ja E.S. on eraldiseisvalt ära tundnud A.M-i kui kuriteo toimepanija. V.G. ei ole eeluurimisel ütlusi andnud ning seega hakkas politsei A.M kahtlustama ammu enne seda, kui V.G. ütlusi andma hakkas. Kohus leidis, et eeltoodud isikute ütlustega kogumis on täielikult tõendamist leidnud, et ründe toimepanijateks olid V.G. ja A.M , et A.M lõi I.A. ja I.P. korduvalt noaga ning I.P. ka käte ja jalgadega. V.G. , kes on süüdimõistetud 05.03.2001 otsusega kriminaalasjas nr 1-528/2000, sh kuriteoepisoodides, millistes käesolevas kriminaalasjas on kohtu alla antud A.M , on end I.P. ja I.A. ründamises huligaansel ajendil süüdi tunnistanud ja nimetatud kriminaalasja arutamisel 23.01.2001 istungil kuriteo kaastoimepanijana kindlalt nimetanud A.M . Kohus luges õigeteks V.G. 23.01.2001 antud ütlused, kuna need langevad kokku teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval ajal on ta hakanud andma A.Müüd välistavaid ütlusi selleks, et päästa teda süüdimõistmisest. A.M-i süüd eitavad ütlused on paljasõnalised, antud enda karistusest vabastamiseks ja ümber lükatud isikuliste ütlustega ning teiste tõenditega. Kriminaalasja materjalidega on tõendatud, et A.M viibis ajavahemikul 02.-16.09.1999 Eesti Vabariigi territooriumil. Kuritegu on toime pandud Tartus, kus enne Venemaale minemist oli ka A.M-i elukoht. A.M on eeluurimisel 21.03.2005 öelnud, et saab aru, milles teda kahtlustatakse, ja annab ütlusi hiljem, kuna sündmusest on möödunud üle viie aasta. Põhjendus, et ta pidas silmas, et sündmus oli ammu ja ta ei saa meenutada, kus ta tol ajal oli, ei ole loogiline. Kui 3 isik ei ole kuritegu toime pannud, siis ei ole tal ka selle meenutamiseks aega vaja. Samuti nähtub tl 153, 155-156, et ta ei ole kuriteo toimepanemist eitanud. Oma süü mitteeitamine inimese poolt, kes kuritegu toime pannud ei ole, on raskestiusutav ja ebamõistlik. Kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et V.G. l ja A.M puudus igasugune põhjus I.A. , E.S. ja I.P. ründamiseks. Kannatanute ja V.G. ütlustest nähtub küll, et vahetult enne seda, kui V.G. ja A.M Toomemäe nõlvast üles jooksid ja kannatanutele kallale läksid, hõikas I.P. midagi. Samas ei nähtu ühestki tõendist, et see oleks kuidagi solvav olnud ja ründajatel ei olnud mingit alust karta kannatanute poolset rünnet. V.G. on tunnistanud, et ei tea, mida neile hõigati ja miks nad kannatanuid ründasid. Kriminaalasjas nr 1-528/2000 tunnistaski ta end süüdi huligaansuses KrK § 195 lg 3 järgi. Kannatanute ütlustest nähtub, et kuigi ründajad rääkisid jõhkra tooniga ja nende kehahoiak oli ähvardav, ei jäänud muljet, et neilt oleks midagi nõutud. I.A. ja I.P. löömine noaga ja püstolisarnase esemega ning I.P. peksmine käte ja jalgadega, tekitades kehavigastusi, on kannatanute au ja väärikust solvav ning oma sisult eriti jõhker tegevus. Kannatanute ründamisega avalikus kohas ja ilma mingi põhjuseta eirasid V.G. ja A.M ühiskonnas üldtunnustatud käitumisnorme. A.M kasutas I.A. kehavigastuste tekitamiseks nuga, s.o kehavigastuse tekitamiseks külmrelvana kasutatavat eset. Politseiinspektor Janek Sisask võttis 22.09.1999 V.G. kinnipidamisel viimase elukohast Tartus Nõlvaku 9-68 kaasa toas laual olnud hallist metallist fikseeritava teraga taskunoa, mille käepidemel oli kiri MUELA. Nimetatud nuga tunnistati asitõendiks Tartu Maakohtu kriminaalasjas nr 1-528/2000 ja noa vaatlusel tuvastas kohus, et selle tera pikkus on 8,6 cm ja laius kõige laiemas kohas 2,1 cm. V.G. on kinnitanud, et I.A. ja I.P. tekitati vigastused just selle noaga. Ekspertiisiaktist nähtuvalt tekitas A.M I.P. mitmeid noahaavu, kuid üks neist osutus eluohtlikuks. Kohus asus seisukohale, et A.M tegutses otsese tahtlusega. Seda kinnitab asjaolu, et nuga, mille tera pikkuseks oli 8,6 cm, löödi kannatanu kehasse küllaldase intensiivsusega, et põhjustada teadvuse kaotus ja üliraske kehavigastus. A.M lõi kannatanut korduvalt noaga vasakule poole rindkeresse. A.M-i sooritatud noahoopide lokalisatsioon (löömine elutähtsate organite piirkonda) ja intensiivsus, viitavad tahtlusele põhjustada kannatanu surm. Asjaolu, et kuriteo toimepanemisel südame noaga vigastamine toob üldjuhul kaasa isiku surma, on üldtuntud ja seega A.M nägi ette, et tema tegevuse tagajärjel võib saabuda isiku surm ning soovis seda sel hetkel. I.P. ütlustest nähtub, et ta kukkus löökide tagajärjel pikali kohe alguses ja ründamise ajal püsti ei saanud. Ta oli noahoopidest üleni verine ja vahepeal ka teadvusetu. V.G. on öelnud, et I.P. peksmise nad lõpetasid, kuna viimane ei osutanud enam mingit vastupanu. Kohus leidis, et nimetatud asjaolu koos I.A. tagasitulekuga sündmuskohale tingis V.G. ja A.M-i kiire lahkumise sündmuskohalt, mistõttu kuritegu jäi katsestaadiumisse. A.Müüdistus KrK § 141 lg 2 p 1, 3 järgi Kannatanu R.K. on eeluurimisel korduvalt andnud ühetaolisi ja üksikasjalikke ütlusi, mis selgelt kinnitavad A.M-i süüd. R.K. kohtuistungil antud ütlusi hinnates tuleb arvestada, et kuriteost on möödunud 7 aastat ja vahepealse aja jooksul on R.K. ise otsustanud kuritegeliku elu kasuks. Nimetatud asjaolu võib muuta tema seisukohti ja tõekspidamisi. Kohus leidis aga, et ehkki kannatanu kohtuistungil antud ütlused on mõneski ebamäärased, on 4 ta siiski mitmel korral tunnistanud, et tema eeluurimisel antud ütlused on õiged ja et tal ei olnud põhjust peale sündmust politseile valetada. Isiku fotode järgi äratundmiseks esitamisel on R.K. A.M-i ära tundnud, kirjeldades ka armi mehe vasaku silma juures. Ka kohtuistungil on kannatanu jäänud kindlaks sellele, et ühel isikul oli silma piirkonnas arm. A.M-i ütlused armi kohta ei välista tema süüd. Kannatanu on A.M-i fotodelt ära tundnud ja teda üksikasjalikult kirjeldanud. A.M-i oma süüd eitavad ütlused hindas kohus paljasõnalisteks ja antuks enda karistusest vabastamiseks. V.G. ei ole oma ütluste kohaselt nimetatud kuriteo toimepanemises osalenud. Kriminaalasja nr 1-528/2000 arutamisel Tartu Maakohtus on ta avaldanud, et peale 11.09.1999 Toomemäel toime pandud kuritegu kohtus ta järgmisel päeval A.M-iga , kes ütles, et oli eelmisel päeval saanud telefoni №kia
  3. Koos müüsid nad telefoni Anne turul maha. V.G. mõisteti nimetatud kuriteoepisoodis süüdi Tartu Maakohtu 05.03.2001 otsusega kriminaalasjas nr 1528/
  4. Nimetatud otsuses ei ole kohus kannatanu ütlusi kahtluse alla seadnud. Otsusest nähtub ka, et R.K. on kohtusaalis kindlalt ära tundnud V.G. kui teda relvaga ähvardanud ja mobiiltelefoni küsinud ning võtnud isiku. Tartu Ringkonnakohus oma 07.06.2001 otsuses leidis samuti, et V.G. süü nimetatud episoodis on täielikult tõendamist leidnud. Lisaks nähtub telefonikõnede väljavõttest, et R.K. mobiiltelefoni, mille IMEI-kood on 490526101054080, on 11.09.1999 kell 12:33:03 paigutatud teine SIM-kaart teise abonementnumbriga. Kohus, hinnates tõendeid kogumis, oli seisukohal, et R.K. ütlustega, isiku fotode järgi äratundmiseks esitamise protokolliga, telefonikõnede väljavõttega ja V.G. ütlustega telefoni mahamüümise kohta on täielikult tõendatud, et A.M röövis isikute grupis koos V.G. ga R. Kalamehelt mobiiltelefoni, ähvardades kasutada elule ja tervisele ohtlikku vägivalda, mis seisnes püstolitaolise esemega ja noaga ähvardamises. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu A.M-i kaitsja palub tühistada maakohtu otsuse ning teha uue otsuse, mõistes A.M-i õigeks seoses kuriteokoosseisu puudumisega. Apellatsiooni põhjenduste kohaselt on A.M-ile KrK §

§ 101

p 2 ja § 195 lg 3 järgi esitatud süüdistus kohtulikul uurimisel jäänud täielikult tõendamata. Kriminaalasjas puuduvad A.M-i vastu otsesed süütõendid ning kaudsed tõendid ei ole antud asjas nii kaalukad, et nende alusel saaks tuvastada A.M-i osalemist 11.09.1999 toimunud rünnakus Tartus Toomemäel. Kannatanu I.P. on kinnitanud, et ei näinud teda rünnanud isikut. Kannatanud I.A. ja E.S. on väidetavalt tuvastanud A.M-i kui rünnakus osalenud isiku eeluurimisel äratundmiseks esitatud fotol, kuid arvestades, et nad on ta ära tundnud vasaku silma juures oleva armi järgi, kuid A.M ei ole ühtegi armi, siis on I.A. ja E.S. tuvastanud tundmatu isiku, kes võis olla mingil määral sarnane A.M-iga . A.M-i osalemist rünnakus on korduvalt välistanud ka V.G. , kes tegeliku süüdlase ja kaastäideviija varjamise eesmärgil esitas esmalt A.M süüstavaid valeütlusi, kuna teadis, et viimane on alaliselt Eestist lahkunud ja pidas tema tabamist vähetõenäoseks. Lisaks esineb kriminaalasjas veel selliseid asjaolusid, mis välistavad A.M-i süüd talle esitatud süüdistuses (nt kuriteo asitõendiks oleva taskunoa leidmine V.G. elukohast) ning viitavad kohtuliku uurimise ühekülgsusele ja puudulikkusele (V.G. on kriminaalasjas nr 1528/2000 23.01.2001 toimunud istungil andnud ütlusi selle kohta, et oli 11.09.1999 enne rünnaku toimumist Püsirohukeldri juures koos A.M-i ja P. -nimelise isikuga, kuid kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei ole P. -nimelist isikut tuvastada püütud). Samuti oleks 5 kohus A.M-i süüd tõendavate tõendite puudulikkust arvestades pidanud tegema E.S. ilmumise kohtuistungile kohustuslikuks. Ka KrK § 141 lg 2 p 1, 3 järgi esitatud süüdistuses on A.M-i süü kohtulikul uurimisel jäänud täielikult tõendamata. Kuna kannatanu R.K. on eeluurimisel äratundmiseks esitatud fotodel tundnud sarnaselt eelpool mainitud kannatanutele fotol oleva isiku näojoonte ja vasaku silma juures oleva armi järgi ära A.M-i isiku, siis on R.K. talle äratundmiseks esitatud fotodel tuvastanud tundmatu isiku. R.K. on A.M-i süü kohtuistungil selgesõnaliselt välistanud. Jääb arusaamatuks, miks ei ole kohus pidanud R.K. hilisemaid ütlusi usutavateks ja on selle asemel pidanud õigeks R.K. varasemaid, A.M süüstavaid ütlusi. V.G. on tõendatult enda kriminaalasja uurimisel tahtlikult andnud A.M-i kohta valeütlusi, kuna oli teadlik A.M-i alalisest lahkumisest Venemaale. Samuti ei tõenda A.M-i osalemist röövis asjaolu, et R.K. mobiiltelefoni on 11.09.1999 kell 12:33:03 paigutatud teine SIM-kaart teise abonementnumbriga. Lisaks on kohus jätnud põhjendamata, miks ta ei ole otsuse tegemisel arvestanud A.M-i ütlustega, rikkudes oluliselt KrMS § 312 p 2 sätestatud protsessiõiguse normi. Kuivõrd KrK §

§ 101

p 2; § 195 lg 3 ja § 141 lg 2 p 1, 3 sätestatud kuritegude toimepanemine A.M-i poolt on tõendamata, on kohus oluliselt rikkunud ka KrMS §-des 7 lg 2, 3 ja 312 p 1, 2 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse norme. Kuivõrd A.M-ile esitatud süüdistusaktis kirjeldatud süüdistatava käitumine ei vasta KrK §

§ 101p 2 ja § 195 lg 3 kuriteokoosseisude objektiivsetele tunnustele, ei ole võimalik A.M-ile inkrimineerida Kr

K §

§ 101p 2 ja § 195 lg 3 sätestatud kuritegusid.

Apellant viitab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile nr 3-1-1-75-99 ning leiab, et kogutud tõenditega ei ole võimalik süüdistava käitumises tuvastada otsest tahtlust kannatanu surma soovimises. Süüdistusaktis kirjeldatud korrapäratu rüseluse käigus on noahoopide asetumine pigem juhuslik, ebakorrapäratu ja ründaja poolt kontrollimatu. Lisaks jääb arusaamatuks, milliste tõendite alusel on kohus tuvastanud, et „kannatanut löödi kehasse küllaldase intensiivsusega, et põhjustada tema teadvuse kaotus ja üliraske kehavigastus“. Tähelepanuväärne on ka asjaolu, et kohus on selgesõnaliselt möönnud, et süüdistatava sellise tegevuse eesmärgiks oli „põhjustada kannatanule üliraske kehavigastus“, mitte surm. Samuti kuivõrd kohus on leidnud, et I.P. ründas 8,6 cm terapikkuse noaga A.M, ent samas leiti samadele tundemärkidele vastav nuga V.G. elukohast ja V.G. on kinnitanud, et just seda nuga kasutati toimunud rünnakus, siis jääb arusaamatuks, millisel põhjendusel seostatakse selle noa kasutamist rünnakus just A.M-i poolt. Asjaolud, et nuga leiti V.G. elukohast ja V.G. oskas eeluurimisel kirjeldada noa üksikasjalikke tundemärke, tõendab, et seda nuga kasutas rünnakus V.G. ja seega tekitas ka mainitud eluohtlikud vigastused I.P. V.G. . Süüdistusaktis kirjeldatud tegu tuleb kvalifitseerida vastavalt saabunud tagajärjele, milleks antud juhul võib olla nt üliraske kehavigastuse tekitamine (olenevalt asjaoludest, kas KrK § 107; § 109; § 110 või § 111 järgi). Apellant leiab, viidates Riigikohtu lahenditele nr 3-1-1-44-98 ja 3-1-1-103-96, et maakohus on valesti kohaldanud KrK § 101 p 2 materiaalõiguse normi, kuivõrd süüdistusaktis kirjeldatud süüdistava käitumises ei ole tuvastamist ega tõendamist leidnud huligaanne ajend 6 KrK § 101 p 2 tähenduses. Kohus ei ole ühegi tõendiga tuvastanud, et rünnaku toimepannud isikud tegutsesid sooviga rikkuda avalikku korda ja tegutsesid sealjuures ilmsest lugupidamatusest ühiselureeglite ja üldtunnustatud moraalinormide vastu. Rünnaku toimepannud isikud asusid ründama seejärel, kui üks kannatanutest (I.P. ) neile midagi ebatsensuurset ja solvavat hõikas. Seega pandi rünnak toime avalikus kohas, kuid isiklikel motiividel ning süüdlaste käitumises puudus igasugune soov rikkuda avalikku korda. Samuti leiab apellant, viidates Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile nr 3-1-1-19-97, et kohus ei ole kaalunud, kas süüdistusaktis kirjeldatud tegu tuleks kvalifitseerida tahtliku tapmiskatsena huligaansel ajendil või huligaansusena, mis jämedalt rikkus avalikku korda ja väljendas ilmset lugupidamatust ühiskonna vastu ning pandi toime külmrelva või külmrelvana kasutatava esemega. Selle asemel on kohus tunnistanud A.M-i süüdi nii KrK §

§ 101p 2 kui ka § 195 lg 3 järgi. Juhul, kui kohus leidis põhjendatult, et A.M on toime pannud Kr

K §

§ 101p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo, ei oleks kohus tohtinud süüdistava käitumist enam Kr

K § 195 lg 3 järgi kvalifitseerida. Apellant viitab ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile nr 3-1-1-74-02 ning leiab, et rünnak pandi toime küll avalikus kohas, kuid isiklikel motiividel ning süüdlaste käitumises puudus igasugune tahe rikkuda avalikku korda ja avaldada ilmset lugupidamatust ühiskonna vastu. Maakohus ei ole tuvastanud, et süüdistatavate tegevusega rikuti kolmandate, konflikti mittepuutuvate isikute õigusrahu. Arvestades, et kohus on valesti kohaldanud KrK §

§ 101p 2 ja § 195 lg 3 materiaalõiguse norme, esineb ka Kr

MS § 338 p 2 sätestatud alus kohtuotsuse tühistamiseks. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus toetasid süüdistatav ja kaitsja apellatsiooni selles toodud motiividel. Prokurör palus apellatsiooni jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu, rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p 1. Maakohtu otsuse põhiosas (tl 351-359) on esitatud vajalikud motiivid ja põhistatud järeldused, millede alusel on loetud tuvastatuks süüdistatava süü. Ringkonnakohus nõustub sellekohaste järeldustega ka kuritegude kvalifikatsiooni osas. Alusetu on kaitsja väide, mille kohaselt maakohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetluse norme. Käesolevas kriminaalasjas on pärast maakohtu süüdimõistvat otsust apellatsiooni koostanud kaitsja T. Pilv, ringkonnakohtu istungi toimumise ajaks on kokkuleppel valitud uus kaitsja M. Masso, kelle apellatsioonikohtus esitatud kaitsekõne teeside sisus on mõningaid motiivide erisusi lähtuvalt kohtupraktikast ja ajafaktorist, kuid põhitaotlusena soovitakse süüdistatava õigeksmõistmist. Samas on vajalik märkida, et eri aegadel apellatsioonis (16.11.2006) ja apellatsioonikohtus (21.08.2007) väljendatu erisus on ringkonnakohtule ka mõneti eksitav. Ringkonnakohus ei nõustu käesolevas kriminaalasjas kaitsja väitega, et kohus peab kõigis kriminaalasjades tõendeid uurima eranditult ise ja ei saa viidata varasematele jõustunud 7 kohtulahenditele (käesoleval juhul V.G. kriminaalasi) tõenduslikult tuvastatu osas. Olukord, kus ühe süüdistatava osas on kriminaalasja menetletud ajaliselt varem, seoses kaassüüdistatava tagaotsimisega ja viibimisega väljaspool Eesti Vabariiki, ei saa olla etteheiteks süüdistatava (V.G. ) kriminaalasja varasemal menetlemisel samas kuriteos hinnatud tõenduslike asjaolude objektiivsusele ja usaldusväärsusele, mis kinnitavad kuriteo toimepanemist. Süüdistus KrK §

101 p 2, § 195 lg 3 järgi Kuna apellatsioonis heideti maakohtule ette, et isikulise tõendina ei uuritud vahetult kannatanu Eero Saue ütlusi, siis ringkonnakohtusse kutsuti kaitsja taotlusel kannatanu E. Saue. Kannatanu väitis, et ta on eeluurimisel varasemalt 1999 aastal ütlusi andnud, need on õiged, kuid ei mäleta täpselt nende sisu. Kannatanu mäletas, et 11.09.1999 Toomemäel liikudes ründas teda ja kaaslasi 2 isikut, kuid täpsemalt ta neid kirjeldada ei oska, sest sündmusest on möödas ligi 8 aastat. Rünne oli ootamatu ja esimesena rünnati I.P. ut. Kumb kahest oli esmalt I.P. ründaja, seda kannatanu ei tea. I.P. pussitati, kuid nuga kirjeldada ta ei oska. Hiljem nägi ta I.P. ul noahaavu. Mingisugused hõiked olid ründajate ja kannatanute vahel, kuid vestluse sisu täpsemat ei mäleta. Kannatanu väitis, et teda otseselt ei rünnatud füüsiliselt, kuid ta tunnetas enda isikule ohtu ja tal tekkis hirm. Ta jooksis eemale ja helistas u. 50 meetri kauguselt koheselt politseisse kui oli ründajate käes nuga näinud. A.M vaadates, ta teda nägupidi ära ei tundnud ja ei tea öelda, kas tema oli üks ründajatest. Kannatanu arvates tuvastas ta eeluurimisel ühe ründaja fotode järgi. Käesoleval ajal ta kumbagi ründajat ära ei tunneks. Kannatanu ei mäleta, et neid rünnanud isikul oleks arm olnud silma all. Prokuröri taotlusel avaldas kohus äratundmiseks esitamise protokolli 20.10.1999 (tl 46-47), mille kohta kannatanu avaldas, et siis tundus äratuntud isik tuttav. Ta ei oska käesoleval ajal öelda, mille järgi ta ründaja täpselt ära tundis. Kannatanu I.P. ei tundnud kriminaalasja menetluses kallaletungijas ära A.M . Ringkonnakohus leiab, et on alusetu seada kahtluse alla kannatanu I.P. ütluste usaldusväärsust kuriteo tehioludes põhjusel, et ta pole A.M ära tundnud kuriteo toimepanijat. Öisel ajal ootamatult kuriteo ohvriks langenud ja ellujäämise eest võitlevalt kannatanult on kohatu nõuda detailset mälupildi taasesitust toimunust ja võime üleelatut meenutada esineb alati individuaalsete isikuomaduste subjektiivses toimes. Kaitsja on seadnud kahtluse alla äratundmiseks esitamiste protokollide tõendusliku sisu. Nii polevat kannatanu I.A. fotode äratundmiseks esitamise protokollis 20.10.1999 (tl 57-58) kirjeldatud tunnuseid, mille järgi tunti ära foto nr 1 all kuriteo toimepanijana A.M . Protokoll sisaldab kirjalikku teksti, et kannatanu tundis ära isiku, kes koos V.G. ga ründas teda 11.09.1999 Toomemäel. Kannatanu I.A. on äratundmiseks esitatud 24.09.1999 ka isikuna süüdistatav V.G. (tl 59-61), kelle osas on kannatanu detailsemalt avaldanud, et tunneb kallaletungija ära näo ja silmade järgi, mis jäid hästi meelde. Ringkonnakohus märgib, et ka kannatanu I.A. puhul ei saa talle kui isikulisele tõendile olla etteheidetav, et mõlemal äratundmiseks esitamise protokollis ei kajastu võrdväärselt detailselt, milliste tunnuste järgi ta isiku ära tunneb. Kaitsja seadis menetlusliku toimingu sisu õigsuse kahtluse alla ka olukorras, kus kannatanu I.A. 20.10.1999 ülekuulamine algas protokolli kohaselt 10.10 ( tl 54-55) ja lõppes 11.55, 8 fotode järgi äratundmiseks esitamise protokolli kohaselt 20.10.1999 on sellel märgitud toimingu teostamise ajana 11.50. Seega oleks kannatanu ülekuulamise lõppkellaaeg, kattudes 5 minuti jagu äratundmiseks esitamise toiminguga, justkui toimunud ebaseaduslikult. Ringkonnakohus leiab, et selline väheoluline ajaline nihe protokollides ei sea veel kahtluse alla kannatanu ütluste usaldusväärsust, sest äratundmiseks esitamise ajaks oli ülekuulamine selle põhiosas juba lõppenud. Maakohus on süüdistuse motiveerimisel (tl 351-357) käsitlenud kannatanute I.P. u, E.S. ja I.A. ütlusi ning nendest tulenevalt lugenud tõendatuks A.M-i süüdistuses märgitud tegevused ründes Toomemäel ja ringkonnakohus nõustub sellekohaste järeldustega. Kaitsja väidab, et maakohus ei saanud tugineda kohtueelsel uurimisel antud kannatanute ütlustele, kuid ringkonnakohus ei nõustu sellega. Arvestada tuleb kuriteost

(1999)möödunud ajafaktorit ja inimliku mälu võimet meenutada olulisi detaile. Seepärast oli ka asjakohane kohtus antud ütluste täpsustamisel ja asjaolude mittemäletamisel avaldada ja uurida varem aastate eest vahetult pärast kuriteosündmust tajutut, mille õigsuses pole alust kahelda. Süüdistatav eitas ringkonnakohtus samuti kuritegudes osalust. Samas pole süüdistatav kaitseversioonides osanud kordagi veenvalt selgitada, miks kannatanud just teda on eeluurimisel ära tundnud kuritegusid toimepannud isikuna. Paljasõnaline väide, et ta polnud 11.09.1999 Eesti Vabariigis, ei sobitu tõenditest tulenevalt tehiolude ja tõenduslike faktide konteksti, mis kinnitavad tema viibimist ja liikumisteed enne ja pärast 11.09.1999 Tartus ja Eestis. Maakohus on nimetatud tõenduslikku osa põhjalikult käsitlenud ja ringkonnakohus nõustub selles tuvastatuga. Alusetu on seega kaitsja seisukoht, et olevat tekkinud põhjendatud kahtlus süüdistatava A.M-i viibimisest kuritegude toimepanemise ajal Eestis. Süüdistatav selgitas ringkonnakohtus, et kohtueelsel uurimisel kannatanutele äratundmiseks esitatud fotokoopiatel kujutatud isik on temaga sarnane, kuid sellel isikul esineb arm, mida aga süüdistataval 1999 aastal ei esinenud. Ta väitis, et taolist fotot nagu fotokoopial ( tl 47) pole temast kunagi tehtud. Siis leidis süüdistatav jällegi, et „ ei oska öelda, kas olen mina või mitte“. Süüdistatav väitis, et ta ei tea „mis pildid need on, kuid nendel kujutatud üks isik on tema moodi.“ Vaadeldes toimikus äratundmiseks esitamisel näidatud fotokoopiaid leidis süüdistatav, et temaga sarnasel isikul on arm vasaku silma all ja peal, seega kaks armi. Süüdistatav väitis, et temal pole näol arme kunagi esinenud. Süüdistatav jäi endiselt kaitseversiooni juurde, et süüdistuses märgitud ajal ei viibinud ta Eesti Vabariigis. Süüdistatav ei osanud selgitada, kuidas tema passis olev tempel tõendab 16.09.1999 Eestist lahkumist. Kui piir ületatakse siis pannakse analoogne tempel bussiga piiriületusel, tema aga bussiga ei sõitnud, vaid isa ja autoga. Siinkohal peab ringkonnakohus vajalikuks märkida süüdistatava kaitseversiooni heitlikkust ajas, sest maakohtus oli probleemseks küsimuseks fotode järgi äratundmiseks esitamisel A.M-i näofoto koopial oleva armi olemasolu või mitte. Ringkonnakohtus seati kaitseversioonina kahtluse alla juba kas fotokoopial on üldse tegemist A.M-i isikuga. Apellatsioonis avaldus samuti juba kaitseversiooni vastuolulisus, kuna leiti, et maakohus arvestas süüdistatava süüditunnistamisel kannatanute I.A. ja E.S. ütlustega, aga kannatanud on ära tundnud väidetavalt tundmatu isiku, kelle näol ei ole tegemist A.M-iga. Kaitsja rõhutas, et fotode järgi äratundmiseks esitamisel pole järgitud menetlusnorme KrMK § 137 lg 8 kohaselt ning pole äratuntavat fotografeeritud. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus A.M oli Eestist lahkunud ja kuulutatud tagaotsitavaks, olidki võimalused 1999 aastal temast korrektse foto saamiseks piiratud ja selleks kasutati Kodakondsus-ja 9 migratsiooniameti andmebaasi. Fotokoopia alusel 1999 aastal läbiviidud äratundmiseks esitamine ei sea kriminaalmenetluslikult kahtluse alla toimingu objektiivset tõenduslikku sisu. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja väitega, et maakohus on alusetult eelistanud kaassüüdistatava V.G. varasemal kohtuistungil (2001 aastal) antud ütlusi. Maakohtu otsuses on eelistuse sellekohased põhjendused põhjalikult esitatud. Nõustuda ei saa ka seisukohaga, et 2001 aastal süüdistatava V.G. poolt tema enda kriminaalasjas antud ütlusi ei saa tõendina kasutada käesolevas kriminaalasjas, kus arutatakse kaassüüdistatava A.M-i süüd. Maakohus on veenvalt põhistanud, miks ta ei usu V.G. ütluste muutmise põhjendusi ja ringkonnakohus nõustub sellekohaste järeldustega. Pärast seda kui A.M oli tabatud ja ootas enda osas Eesti Vabariigis kohtumenetlust muutis V.G. seniseid ütlusi ja esitas esmakordselt pärast seitse aastat kestnud kriminaalmenetlust kuritegude toimepanemises osalenud isikuna ootamatult kellegi A.A. . Uudse kaitseversiooni usutavust pidi kindlustama asjaolu, et A.A. oli 2005 aastal surnud ja tema ütluste tõepärasust polnud võimalik kellelgi kontrollida. Märkimisväärne on see, et soovi varemantud ütluste kardinaalseks muutmiseks esitas V.G. alles siis kui A.M-i osas oli süüdistusakt novembris 2005 saadetud maakohtusse menetlemiseks. Ütluste ootamatut muutmist teise kuriteos osalenud isiku osas polegi V.G. osanud veenvalt põhjendada. Tegelikkusele mittevastav on kaitsja väide, et V.G. avaldas esimesena kuriteo toimepanemisest koos A.M-iga . Kannatanu R.K. tundis A.M-i ära juba 17.09.1999 ja kannatanud E.S. ja I.A. oktoobris 1999. Sellest tulenevalt on õigustatult maakohus järelduste tegemisel rõhutanud olukorda, kus V.G. kohtueelsel uurimisel ütlusi ei andnud ja uurimisorganid kahtlustasid A.M kuritegude toimepanemises kaasosalisena juba enne seda kui V.G. otsustas üldse ütlusi andma hakata. Ringkonnakohtu istungil 21.08.2007 kaitsja ja prokurör ei taotlenud asitõendi - noa täiendavat vaatlust. Ei saa nõustuda apellatsiooni väheveenva väitega, et rünnakutes kannatanutele A.M-i poolt kasutatud taskunoa leidmine politseitöötajate poolt V.G. elukohas ja V.G. poolt detailne noakirjeldus tõendavat hoopis, et nuga kasutas rünnakutes V.G. ja sellega on välistatud A.M-i süü. Samas polegi esitatud ühtegi tõsiseltvõetavat põhjendust, miks ei saanud A.M-i poolt kuritegudes kasutatud nuga asuda kaassüüdistatava elukohas. Apellatsiooni kohaselt heidetakse maakohtu otsusele ette, et süüdimõistmine rajaneb ainult kaudsetel tõenditel. Samuti polevat veenvalt põhjendatud miks ei peeta usaldusväärseks A.M-i enda ütlusi. Ringkonnakohus leiab, et eeltoodud väited pole asjakohased. Maakohus on uurinud kriminaalasjas kogutud tõendeid (sealhulgas isikulisi) süsteemselt ja põhjendatult leidnud, et olemasolev tõendite kogum tõendab A.M-i süü. Tõendite liigitumine otseseks või kaudseks ei oma sel juhul määravat tähtsust. Õigustatult on maakohus pidanud A.M-i enda ütlusi mitteusaldusväärseks, sest oma osaluse järjekindel eitamine ja kaitseversioonide muutlikkus kuritegudes ei asetu konteksti asjas kogutud objektiivsete süüstavate tõenditega. Asjaolu, et maakohus pole pidanud A.M-i süü eitamisele rajatud ütlusi usaldusväärseks, kõrvutades neid teiste, süüd kinnitavate tõenditega, ei pea tähendama, et sellega on rikutud kriminaalmenetluse norme KrMS § 312 p 2 mõttes, mida väidetakse apellatsioonis. 10 Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et maakohtu lahend käesolevas kriminaalasjas valmis novembris 2006, mil paljud kriminaalmenetluslikud nõuded, millistele viidatakse hiljem kaitsjate poolt, polnud veel Riigikohtu lahendites detailsemalt käsitlust leidnud. Mõlema kuriteofakti puhul on maakohtu otsuses kuriteod õigesti kvalifitseeritud ja ringkonnakohus ei nõustu apellatsiooniga, et A.M-i käitumine ei vasta kuriteokoosseisude objektiivsetele tunnustele. Siinkohal ei nõustu ringkonnakohus apellatsioonis väidetuga, et süüdistuses kirjeldatud A.M-i tegevust kannatanu I.P. arvukate noahoopide löömisel rindkere piirkonda pole võimalik kvalifitseerida otsese tahtlusena tema surma soovimises. Apellatsioonis leitakse, et “korrapäratu rüseluse käigus on noahoopide asetumine pigem juhuslik, ebakorrapäratu ja ründaja poolt kontrollimatu“ ja see välistab tahtluse kannatanu surma soovimises. Vastupidiselt apellatsioonile leiab ringkonnakohus, et taolises käitumissituatsioonis, so kaitsetule kannatanule „ükskõik kuhu“ rindkerre noahoopide järjestikune löömine ei saa kahtluse alla seada, et lööjal (A.M ) pidi tavainimese mõistliku arusaama kohaselt olema teadmine elutähtsate organite paiknemisest rindkeres, milliste noavigastuse tagajärjel kaasub üldreeglina ka inimese surm. Kohtuarstliku ekspertiisi aktide (tl 39-41, 43) kohaselt esines kannatanul muuhulgas vasakpoolne veri-õhkrind ning rinnaõõnde ja kõhukoopasse tungiv torkelõikehaav vahelihase ja neeru vigastusega. Ainuüksi tänu asjaolule, et sündmuskohal viibisid kannatanu I.P. kaaslased (kaaskannatanud), kes operatiivselt kutsusid abi, mis saabuski õigeaegselt, jäi ilmselt saabumata kannatanu surm. Kuriteo toimepannud isikuna põgenes A.M sündmuskohalt, millega näitas üles üleolevalt ükskõikset suhtumist eluohtlikult vigastatud kannatnu suhtes. Seetõttu on ainetu apellatsioonis esitatud taotlus A.M-i teo kvalifitseerimiseks vastavalt saabunud tagajärjele, so üliraske kehavigastuse tekitamisena. Ringkonnakohus möönab, et maakohtu otsuse motiveerivas osas ( tl 356-357) on ekslikult algul märgitud „seda kinnitab asjaolu, et nuga, mille tera pikkuseks oli 8,6 cm, löödi kannatanu kehasse küllaldase intensiivsusega, et põhjustada teadvuse kaotus ja üliraske kehavigastus.“ Seejärel mõni rida allpool on järeldatud „A.M-i sooritatud noahoopide lokalisatsioon (löömine elutähtsate organite piirkonda) ja intensiivsus, viitavad tahtlusele põhjustada kannatanu surm.“ Ringkonnakohus leiab olemasolevatest tõenditest tulenevalt, et viide esimeses märgitud lõigus üliraske kehavigastuse tekitamisele pole asjakohane ja see tuleb välja jätta. Küll on õige teine järelm, mille kohaselt oli süüdistataval otsese tahtluse vormis soov kannatanu surma põhjustamiseks. Veel leitakse apellatsioonis, et süüdistatava tegevuses ei ole tuvastatud huligaanne ajend KrK § 101 p 2 tähenduses ja leitakse, et rünnaku toimepannud isikud asusid ründama avalikus kohas, kuid isiklikel motiividel, seejärel kui üks kannatanutest (I.P. ) neile midagi ebatsensuurset ja solvavat hõikas. Maakohus on motiveerinud (tl 356), et vahetult enne kui V.G. ja A.M ründasid kannatanuid hõikas I.P. midagi, kuid samas pole tuvastatud, et see oleks olnud solvav ja et süüdistatavad oleks pidanud kartma süüdistatavate poolset rünnet. Kannatanute ründamiseks polnud mingit tõsiseltvõetavat põhjust. Ringkonnakohus leiab, et väidetav isikliku motiivi (ebatsensuurne, solvav väljend) olemasolu ründamiseks on otsitud põhjus, sest tegelikkuses pole keegi kohalviibinutest teadnud väljendit konkreetselt nimetada. 11 Nõustuda ei saa apellatsiooniga selles, et A.M-ile on alusetult süüks arvatud lisaks KrK §-le

101 p 2 ka KrK § 195 lg

  1. Süüdistatava tegevust kannatanute osas on vajalik eristada etapiti, mida maakohus on ka sõnastanud. A.M-i algne huligaanne tegevus kannatanute suhtes, kasvas I.P. ründes üle tahtliku tapmise katseks ja seetõttu jättis maakohus A.M-i süüdistusest välja huligaansuse I.P. suhtes. Maakohus on tuvastanud, et kannatanutele kehavigastuste tekitamine oli kannatanute au ja väärikust solvav ning oma sisult eriti jõhker tegevus. Kannatanute ründamisega avalikus kohas ja ilma mingi põhjuseta eiras süüdistatav A.M ühiskonnas üldtunnustatud käitumisnorme. Kohtupraktikas loetakse avalikuks kohaks selline koht, kuhu on ligipääs ka kolmandatel isikutel, kes pole õiguserikkujaga isiklikult seotud. Avaliku korra all on kohtupraktikas mõistetud tavade, heade kommete, normide või reeglitega kinnistatud isikutevahelisi suhteid ühiskonnas, mis tagavad igaühe avaliku kindlustunde ja võimaluse realiseerida oma õigusi, vabadusi ja kohustusi. Ringkonnakohus leiab, et Tartu südalinnas, hilissuvel, ajaloolis-kultuurilooliselt väljakujunenud turvalisuse ootust sisendavas jalutamiskohas pargialal Toomemäel, rikuti jõhkra vägivaldse tegevusega, mille käigus kasutati terariistana nuga ja püstolitaolist eset ilmselgelt avalikku korda. Kaitsja leidis, et maakohus on otsuses ( tl 355) kasutanud vastuolulist väljendit „oma süü mitteeitamine inimese poolt, kes kuritegu toime pannud ei ole, on raskestiusutav ja ebamõistlik“. See väljend on aga kaitsja poolt konkreetsest otsuse lõigust eraldatud. Lõigu tervikteksti lugemisel, mis käsitleb A.M-i eeluurimisel antud selgitust süüdistusele, mitmetimõistetavust ei teki. Kaitsja viitas Riigikohtu lahenditele nr 3-1-1-105-06 ja 3-1-1-113-06, millised on ajaliselt valminud pärast maakohtu süüdimõistvat otsust 11.10.
  2. Õige on kaitsja märkus, et maakohtu otsuse motiveerivas osas (tl 359) on ekslikult märgitud, et kannatanu R.K. suhtes toimepandud kuriteole eelnevalt olid V.G. ja A.M Toomemäel toime pannud veel ühe kuriteo. Süüdistuse ja asjas uuritud tõendite kohaselt tuleb aga õigeks lugeda, et esmalt oli kuritegu Sfinksi baari juures ja seejärel Toomemäel. Süüdistus KrK § 141 lg 2 p 1,3 järgi Maakohus on veenvalt motiveerinud, milles ei pea usaldusväärseks kannatanu R.K. maakohtus antud ütlusi ja eelistab kohtueelselt uurimisel antuid. Põhjendatult on arvestatud siinjuures asjaolu, et kannatanu oli pärast tema suhtes toimepandud kuritegu järgnevate aastate jooksul asunud ise kuritegelikule teele ja käesoleval ajal kannatanu roll ja A.M-i vastu süüstavate ütluste andmine ei sobitu nüüdseks tema subkultuuriga. Maakohus on õigustatult järeldanud, et ehkki kannatanu ütlused on mõningal määral ebamäärased on ta mitmel korral kohtus avaldanud, et tema eeluurimisel antud ütlused on õiged ja tal ei esinenud motiivi vahetult peale kuriteosündmust politseitöötajatele antud ütlustes valetada. Kannatanu on kinnitanud maakohtus eeluurimisel esitatud fotodel äratuntu õigsust, mille kohaselt oli äratuntud A.M silma juures arm. Asjaolu, et aastaid hiljem süüdistataval silmnähtavat armi ei esine ei välista tema osalust R.K. suhtes toimepandud kuriteos. Karistus 12 Ringkonnakohus ei nõustu apellatsionis väljendatud seisukohaga, et maakohtu poolt süüdistatavale mõistetud karistus on põhjendamatult karm. Kuriteo toimepanemisest möödunud aeg ei saa olla käesoleval juhul esimese astme kuritegude puhul asjaoluks, mis peaks oluliselt mõjutama karistuse mõistmise üldpõhimõtteid. Siinjuures on vaja märkida, et maakohus on süüdistatavale mõistnud karistuse tapmiskatse ja röövimise eest niigi alammäära lähedaselt ja ka liitkaristuse puhul lugenud kergemad karistused kaetuks raskemaga. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja taotlusega, et maakohtu otsusega süüdistatavale mõistetud karistusest tulnuks maha arvata tema poolt varasemalt kantud karistus 1 aasta ja 5 kuud vangistust. A.M tabati tagaotsitavana Luhamaa piiripunktis 23.02.2005 ja seejärel suunati ta kandma vangistust 1 aasta 5 kuud, milline oli talle mõistetud Tartu Maakohtu 19.09.2001 otsuse järgi. Kaitsja väidab, et alates 16.03.2005 oli A.M samal ajal periooditi eeluurimisalune käesolevas kriminaalasjas ja ei viibinud vanglareziimil. 19.09.2001 otsusega mõistetud karistusaeg pidi lõppema 23.07.
  3. 31.05.2006 määrusega kohaldati A.M-i suhtes vahistamist peale vabanemist vanglast kuni lahendini käesolevas kriminaalasjas. Karistus 1 aasta 5 kuud vangistust oli käesolevas kriminaalasjas Tartu Maakohtu 11.10.2006 otsuse tegemise ajaks A.M-i poolt seega kantud ja selle mahaarvamine käesolevas kriminaalasjas mõistetud liitkaristusest oleks vastuolus KarS § 65 lg 1 põhimõttega. Tiit Lõhmus Mati Kartau 13 Aarne Sarjas

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.