Obsah (13)

§ 200§ 213§ 64§ 65§ 68§ 199§ 202§ 21§ 75§ 87§ 61§ 45§ 57

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 24. november 2011, Tartu Kriminaalasja number 1-10-11787 (10260101254) Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Paavo Randma,

§-de 200 lg 2 p 7; 213 lg 1; 199 lg 2 p 8, 9 järgi ja J.S. süüdistuses

§ 200lg 2 p 7 järgi Tartu Maakohtu 27.

mai 2011 otsus Apellatsiooni esitajad süüdimõistetu G.H ja tema kaitsja advokaat Valli Kriminaalasi Murde; süüdimõistetu J.S. kaitsja advokaat Heiki Kuningas Prokurör Süüdistatavad Kaitsjad RESOLUTSIOON Milvi Väin G.H, isikukood XXX, elukoht: XXX J.S., isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht: XXX advokaat Valli Murde advokaat Heiki Kuningas Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätta Tartu Maakohtu

1. mai 2011 kohtuotsus muutmata, esitatud apellatsioonid rahuldamata. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt OÜ Karl Saavo Advokaadibüroo kaudu 210.94 eurot, sealhulgas käibemaks 35.16 eurot, advokaat Valli Murdele tema poolt G.H-le apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. KrMS § 175 lg 1 p 4 ja § 185 lg 2 alusel mõista G.H-lt välja menetluskulud, so kaitsja tasu advokaat Valli Murde poolt osutatud õigusabi eest 210.94 eurot riigituludesse. G.H tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB nr 10220034796011 või Swedbank nr 221023778606 või Danske Bank AS Eesti filiaal nr
2. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus „G.H , 1-10-11787 kohtukulud“. Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva määruse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt OÜ Karl Saavo Advokaadibüroo kaudu, advokaat Heiki Kuningale tema poolt J.S. apellatsioonkaebuse koostamise eest 210.94 eurot, sealhulgas käibemaks 35.16 eurot ja apellatsioonikohtus riigi õigusabi osutamise eest 134.23 eurot, sealhulgas käibemaks 22.37 eurot. KrMS § 175 lg 1 p 4 ja § 185 lg 2 alusel mõista J.S. välja menetluskulud, so kaitsja tasu advokaat Heiki Kuninga poolt osutatud õigusabi eest 345.17 eurot riigituludesse. J.S. tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB nr 10220034796011 või Swedbank nr 221023778606 või Danske Bank AS Eesti filiaal nr
3. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus „J.S. , 1-10-11787 kohtukulud“. Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva määruse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. 2 Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis 24.novembril
4. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
5. novembrist
6. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
7. novembrist
8. KrMS § 344 lg 3 järgi on kassatsiooni esitamise õigus prokuratuuril, advokaadist kaitsjal ning teistel kohtumenetluse pooltel advokaadi vahendusel. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu 27.05.2011 otsusega mõisteti G.H süüdi: -

§ 200

lg 2 p 7 järgi ja karistati 3 aasta vangistusega; -

§ 213

lg 1 järgi ja karistati 6 kuu vangistusega.

§ 64

lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskema karistusega ja lõplikuks karistuseks mõisteti 3 aastat vangistust.

§ 65

lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust G.H-le Tartu Maakohtu 20.12.2007 otsuse järgi kandmata karistuse, s.o 5 kuu ja 21 päeva vangistust võrra ning liitkaristuseks mõisteti 3 aastat 5 kuud ja 21 päeva vangistust.

§ 68lg 1 alusel loeti karistuse kandmise aja alguseks 31.03.2010.

G.H mõisteti õigeks süüdistuses

§ 199

lg 2 p 8, 9 ja

§ 202lg 1 järgi.

Sama otsusega mõisteti J.S. süüdi

§ 200

lg 2 p 7 järgi ja karistati 3 aasta vangistusega.

§ 65lg1 ja § 64 lg 1 alusel loeti J.S.

Tartu Maakohtu 30.11.2010 otsusega mõistetud karistus 11 kuud ja 24 päeva vangistust kaetuks käesoleva kohtuotsusega mõistetud karistusega ning liitkaristuseks mõisteti 3 aastat vangistust.

§ 68lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 14.02.

kuni 27.02.2011, s.o 14 päeva ning ärakandmisele kuuluvaks liitkaristuseks mõisteti 2 aastat 11 kuud ja 16 päeva vangistust.

§ 65

lg 1 alusel arvati liitkaristusest maha Tartu Maakohtu 30.11.2010 otsuse järgi kantud karistus 2 kuud ja 28 päeva vangistust (28.02.-26.05.2011) ning 4 kuud vangistust (26.08.- 25.12.2010) ja lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 2 aastat 4 kuud ja 18 päeva vangistust. J.S. vahistati kohtusaalis ning

§ 68lg 1 alusel loeti ärakandmisele kuuluva karistusaja alguseks 27.05.2011.

Tartu Maakohtu 22.12.2010 kohtuotsus jäeti iseseisvale täitmisele. Maakohus arutas G.H-le

§ 200

lg 2 p 7 järgi esitatud süüdistusi selles, et tema: 3 - olles Tartu Maakohtu 20.12.2007 otsusega karistatud tingimisi vangistusega 3 aasta katseajaga, 25.03.2010 kella 12.00 paiku XXX, XXX surnuaia teeotsas, võõra vallasasja äravõtmisega selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, vägivallaga, grupis koos J.S., peksis I.P. pea piirkonda ja võttis temalt ühe 2,0 liitrilise pudeli õlut väärtusega 30 krooni ja taskus olevast rahakotist sularaha 200 krooni. Võõra vallasasja äravõtmisega selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, kui see on toime pandud vägivallaga ja isikute grupi poolt, pani G.H toime röövimise, s.o

§ 200lg 2 p 7 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Samuti arutas maakohus J.S.

§ 200

lg 2 p 7 järgi esitatud süüdistust selles, et tema 25.03.2010 kella 12.00 paiku XXX maanteel, XXX surnuaia teeotsas, võõra vallasasja äravõtmise ja selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, grupis koos G.H-ga, tungis kallale teel liikunud I.P. le pekstes kannatanut pea piirkonda ning võttes temalt ühe 2,0 liitrilise pudeli õlut väärtusega 30 krooni ja taskus olevast rahakotist sularaha 200 krooni, põhjustades oma tegevusega I.P. le tervisekahjustuse ja varalise kahju 230 krooni. Võõra vallasasja äravõtmisega selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, kui see on toime pandud vägivallaga ja isikute grupi poolt, pani J.S. toime röövimise s.o

§ 200lg 2 p 7 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Maakohtus G.H ennast süüdistuses

§ 200lg 2 p 7 järgi süüdi ei tunnistanud.

Süüdistuses

§ 213lg 1 järgi tunnistas end süüdi osaliselt.

J.S. tunnistas end süüdistuses

§ 200lg 2 p 7 järgi süüdi osaliselt, s.o rahakoti võtmises.

Maakohus, kuulanud ära kohtuistungil süüdistatavad, kannatanu ja tunnistajate antud ütlused, samuti avaldanud ja uurinud menetlusosaliste taotluste alusel kriminaalasjas kogutud materjale ning hinnanud neid kogumis oma siseveendumuse kohaselt, leidis, et J.S. ile ja G.H-le esitatud süüdistused

§ 200

lg 2 p 7 on tõendamist leidnud, samuti on tõendamist leidnud G.H-le esitatud süüdistus

§ 213lg 1 järgi.

G.H ja J.S. süüdistuses

§ 200

lg 2 p 7 järgi asus maakohus seisukohale, et üldjoontes langevad süüdistatavate poolt kohtus antud ütlused kokku kannatanu ja tunnistajate ütlustega selle kohta, et 25.03.2010 läksid nad (süüdistatavad) K.T. käest saadud taaraga XXX poodi, kus saadi selle eest 7 krooni. Poe juures nähti ka I.P. , kelle käest üritas süüdistatav J.S. õlut saada, kuid ebaõnnestunult. Samuti on sündmuste käiguga ja eeltoodud tõenditega kooskõlas süüdistatavate ütlused selle kohta, et nad hakkasid kodu poole liikuvale I.P. le järgi minema. Edasise osas aga lähevad süüdistatavate ütlused kannatanu omadest lahku - G.H tunnistab üksnes löömist, J.S. üksnes rahakoti võtmist kannatanu taskust. Maakohus, analüüsides ja võrreldes kannatanu ja süüdistatavate ütlusi tunnistajate ütlustega, leidis, et kannatanu I.P. ütlused sündmuse toimumise asjaolude kohta on usaldusväärsed ning kohtul puudub alus neis kahelda. Kannatanu poolt antud ütlused 25.03.2010 toimunu kohta langevad kokku teiste antud episoodis ülekuulatud ja ristküsitletud tunnistajate ütlustega. Hoolimata vaimupuudest mäletas I.P. 05.11.2010 kohtuistungil 25.03.2010 toimunud sündmuse detaile väga hästi – et tal oli kaasas 260 krooni, õlu läks maksma 30 krooni, ta käis poes kaks korda ning ostis mõlemal korral ühe õlle, et koolipoiss tülitas teda juba poe juures, et teda löödi näkku ja mitte kuskile mujale, sündmus toimus XXX kiriku teeotsa juures, lööjad läksid pärast XXX poole tagasi. Nimetatud faktid on kooskõlas ristküsitletud tunnistajate aga ka süüdistatavate endi ütlustega. Seega on usutavad kannatanu I.P. ütlused, et teda lõi nii vanem kui ka noorem mees ning et talt võeti ära raha 200 krooni ja õlu. Kohtul puuduvad andmed, miks peaks kannatanu valetama just nimelt löömise ja asjade äravõtmise 4 kohta. Tunnistajate ütluste järgi tundis I.P. väga hästi raha, oli oma raha suhtes hooliv ja täpne. Analüüsides kõiki kogutud tõendeid nende kogumis jõudis maakohus järeldusele, et süüdistatavate väited enda rollide kohta kuriteo toimepanemisel on kantud soovist vabaneda raskema kuriteo toimepanemise, s.o röövimise süüdistustest. Maakohus luges täielikult tõendatuks, et süüdistatavad J.S. ja G.H kasutasid mõlemad kannatanu I.P. suhtes füüsilist vägivalda – lõid teda rusikatega näo piirkonda korduvalt – ning seda vägivalda kasutati võõra vallasasja - I.P. le kuulunud õlle ja raha äravõtmiseks. G.H ja J.S. kasutasid I.P. suhtes sellist vägivalda, mis välistas viimase tahte teostamise täielikult ning et I.P. sellist seisundit (tugevatest löökidest näkku pikali maha kukkunud XXXX, XX-aastane mees) ära kasutades, võttis G.H tema õlle ning J.S. tema taskust rahakoti. Lugedes need asjaolud üheselt tuvastatuks ülalkirjeldatud tõenditega jõudis maakohus seisukohale, et kirjeldatud vägivald toimiski asjade hõivamise vahendina. Riigikohus on lahendis 3-1-1-12-09 leidnud, et vägivalla kasutamist ei saa lugeda lõppenuks, kui vägivallategu (näiteks rusikalöök näopiirkonda) on juba sooritatud, kuid selle toime (näiteks teadvusetusseisund) kestab veel edasi. Sõltumata asjaolust, et kui süüdistatav kasutab kannatanu kallal vägivalda muul eesmärgil, on selle tagajärjel kannatanul tekkinud vastupanuvõimetu seisundi näol tegemist kestva vägivallaga. Kui asjade äravõtmise soov kannatanult tekib süüdistataval kannatanu vastupanuvõimetu seisundi mõjul, siis tuleb süüdistatava poolt kasutatud vägivalda käsitleda asjade hõivamise vahendina. Tähelepanuta ei saa siinjuures jätta asjaolu, et kui ajavahemik vägivalla kasutamise ja asjade hõivamise vahel oli/on kõige enam mõni minut, siis on süüdistatava vägivallategu ja vara hõivamine vahetult ajalis-ruumiliselt seotud. Samuti on Riigikohus lahendis 3-1-1-100-06 leidnud, et kuna röövimine on oma olemuselt liitkoosseis, siis on

§ 21

lg 2 teises lauses sätestatu kohaselt röövimise grupiviisiline toimepanemine ehk kaastäideviimine (

§ 200

lg 2 p 7) on võimalik ka selliselt, et alles mõlema kaastäideviija teod koos täidavad süüteokoosseisu. Seega võib

§ 21

lg 2 esimeses lauses sätestatud muude kaastäideviimise eelduste täidetuse korral röövimise kaastäideviimise moodustada ka olukord, kus ainult üks täideviijatest kasutab kannatanu kallal vägivalda ja teine hõivab samas kannatanule kuuluva asja.

§ 21

lg 2 teise lause kohaselt vastutavad sel juhul mõlemad isikud röövimise kaastäideviimise eest, sõltumata sellest, et eraldi võttes kasutas üks isikutest vaid vägivalda ning teine hõivas üksnes kannatanule kuuluva vallasasja. Tõendite pinnalt järeldas maakohus, et süüdistatavatel oli sel päeval soov hankida õlut ja sõita bussiga XXX, kuid selle teostamiseks puudusid neil rahalised vahendid. Raha hankimiseks käidi koguni XXX külas elavate tuttavate pool, samuti üritati poe juures õlut joovalt kannatanult õllepudelit kätte saada. Maakohus ei pidanud eluliselt usutavaks G.H väiteid, et tegelikult oli tal raha olemas, kuid see oli J.S. eest peidetud. Kui selline raha oleks olemas olnud, siis iga mõistlik inimene ei hangi pudeleid raha saamiseks ja veelgi enam ei tungiks teisele isikule kallale, vaid kasutaks omi rahalisi vahendeid oma vajaduste rahuldamiseks. Kui kannatanu hakkas kodu poole minema, suundusid süüdistatavad talle järgi eesmärgiga õlut saada – seda on G.H ka kohtuistungil ise kinnitanud – ja seda hoolimata asjaolust, et mõnda aega varem oli kannatanu keeldunud nendega õlut jagamast. Siit järelduvalt saab koguni väita, et kannatanule mindi järele sooviga saada temalt kätte vähemalt õlu. Kuna kannatanu oli juba eelnevalt keeldunud oma õlut nendega jagamast, siis pidid süüdistatavad vähemalt möönma võimalust, et kannatanult õlle saamiseks tuleb neil kasutada jõudu. Kannatanu kukkumise tõttu löökide tagajärjel näkku õnnestuski hõivata õllepudel – selle võttis J.S. ütluste kohaselt G.H (röövimise kaastäideviimise võib moodustada ka olukord, kus ainult üks täideviijatest kasutab kannatanu kallal vägivalda ja teine hõivab samas 5 kannatanule kuuluva asja ning

§ 21

lg 2 teise lause kohaselt vastutavad sel juhul mõlemad isikud röövimise kaastäideviimise eest, sõltumata sellest, et eraldi võttes kasutas üks isikutest vaid vägivalda ning teine hõivas üksnes kannatanule kuuluva vallasasja, siis antud juhul ei omagi tähtsust, kes konkreetselt õllepudeli võttis, kuna nende tegevus süüteo toimepanemise käigus oli konkludentne) - ning J.S. ise võttis kannatanu taskust rahakoti, lükates veel viimase vastupanu murdmiseks eemale kannatanu käe. Seega ajavahemik vägivalla kasutamise ja asjade hõivamise vahel oli kõige enam minut-paar ning süüdistatavate vägivallateod ja vara hõivamine on vahetult ajalis-ruumiliselt seotud. Siit järelduvalt tegutsesid J.S. ja G.H kaastäideviijatena grupis ning subjektiivsest küljest on G.H ja J.S. käitumine hinnatav omastamise eesmärgi realiseerimiseks üksnes kavatsetusega. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus isiku vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti süüteo toimepanemise asjaolusid ning menetlusaluse isiku varasemat käitumist ja tema suhtumist toimepandud õigusrikkumistesse. Karistuse mõistmisel J.S. ile arvestas maakohus, et Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-14-06 järgi tuleb XXXX karistuse mõistmisel eriti tähelepanelikult arvestada isikut ja et XXXX karistuseks vangistuse kohaldamine peab olema pigem erandlik. Maakohus leidis, et J.S. tuleb

§ 200lg 2 p 7 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest karistada vangistusega.

J.S. käitumine on olnud õigusrikkumiste toimepanemisel eriti järjekindel, ta ei soovi õppida ega ise endale elatist teenida, vaid on püüdnud elatist saada teiste töö ja vaeva eest varastades või röövides. Ka käesolevas asjas on J.S. vägivallaga võtnud ära endast küll vanemalt, kuid füüsiliselt ja vaimselt nõrgemalt isikult tema vara. J.S. väljendas küll teataval määral kahetsust tehtu suhtes, kuid kohus ei tajunud kohtuistungil, et ta oma tegu tegelikult kahetseb. Ta õigustas ennast ja tema seletused ei sisaldanud tegelikku ja siirast kahetsust. J.S. oli kuriteo toimepanemise ajal kriminaalkorras karistamata. Tartu Maakohtu 30.11.2010 otsusega mõisteti J.S. süüdi

§ 199

lg 2 p 8, 9; § 215 lg 2 p 2 ja § 266 lg 2 p 3 järgi ning karistati 11 kuu ja 24 päeva vangistusega, millest 4 kuud mõisteti kohesele ärakandmisele. Ülejäänud 7 kuud ja 24 päeva vangistust jäeti tingimisi täitmisele pööramata 2 aastase katseajaga. Katseajal kohustati J.S. ni täitma kontrollnõudeid

§ 75lg 1 ja lg 2 järgi.

Kuna J.S. jättis täitmata kõik

§ 75

lg 1 nimetatud üldkohustused ning lg 2 järgi määratud lisakohustused, pöörati vangistus täitmisele 28.02.

1. Lisaks sellele kahtlustatakse J.S. uue kuriteo toimepanemises vahetult vangistusasutusest vabanemise järel
2. a detsembri lõpus. Maakohus leidis, et J.S. ei ole teinud temale mõistetud karistustest vastavaid järeldusi ning talle antud võimalus – vangistus osaliselt jätta tingimuslikult täitmisele pööramata 2-aastase katseajaga koos allutamisega kriminaalhooldaja kontrollile – ei ole end õigustanud, kuna J.S. ei täitnud kriminaalhoolduse nõudeid. Küsitav on ka J.S. il alalise elukoha olemasolu, kuna ta ei ilmunud kohtusse, mistõttu tuli ta tagaotsitavaks kuulutada ja seetõttu kriminaalhoolduse rakendamine ka sel põhjusel ei ole võimalik. Maakohus leidis, et lisaks eripreventsioonile peab mõistetav karistus avaldama mõju kogu ühiskonnale ehk täitma üldpreventiivset eesmärki. Vägivallaga võõra vallasasja äravõtmise eest selle ebaseadusliku omastamise eest mõistetav karistus peab andma ka ühiskonnale selge signaali selle kohta, et õiguskord taunib niisugust käitumist otsustavalt. Seetõttu leidis maakohus, et hoolimata sellest, et J.S. pani teo toime XXXX , ei ole võimalik kohaldada tema suhtes

§ 87

sätestatud mõjutusvahendeid, samuti puuduvad alused süüdlase suhtes kohaldatava karistuse individualiseerimiseks mõistetavast karistusest tingimisi vabastamiseks. 6 Maakohus arvestas J.S. puhul kergendava asjaoluna seda, et süüdlane pani teo toime XXXX ning leidis, et J.S. on võimalik karistada vangistusega sanktsiooni alammääras. Vangistuse mõistmine on põhjendatud, sest tegemist on suure ühiskonnaohtlikkusega ja laialt levinud I astme kuriteoga. Samas puuduvad erakordsed asjaolud, mille alusel võiks vangistust mõista alla

§ 200

lg 2 sätestatud sanktsiooni alammäära vastavalt

§ 61lg 1.

Maakohus leidis, et J.S. tuleb karistada reaalse vanglakaristusega

§ 200

lg 2 p 7 ja

§ 45

lg 2 koostoimes ettenähtud sanktsiooni alammääras kolme aasta pikkuse vangistusega. Maakohus G.H puhul karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid ei tuvastanud. Kohtuistungil õigustas G.H ennast ja tema seletused ning käitumine ei sisaldanud reaalset ja siirast kahetsust. Maakohus leidis, et arvestades karistuse eesmärke ja isiku eelnevate karistuste hulka ning asjaolu, et G.H pani talle süüks arvatavad kuriteod toime katseajal, on ainuvõimalik mõista toimepandud kuritegude eest reaalne vangistus. Arvestades toimunu tehiolusid ja kuriteo raskust, on G.H võimalik karistada vangistusega sanktsiooni alammääras. Vangistuse mõistmine on põhjendatud, sest tegemist on suure ühiskonnaohtlikkusega ja laialt levinud kuriteoga ning G.H on ka varem karistatud varavastaste kuritegude toimepanemise eest ning ta ei ole järeldusi teinud.

§ 200

lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest tuleb G.H karistada 3 aasta pikkuse vangistusega ja

§ 213lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest 6 kuu pikkuse vangistusega.

Nimetatud karistused tuleb liita, lugedes kergema karistuse kaetuks raskema karistusega, mõistes liitkaristuseks kolm aastat vangistust.

§ 65

lg 2 alusel tuleb mõistetud liitkaristust suurendada Tartu Maakohtu 20.12.2007 otsusega mõistetud kandmata karistuse - 5 kuu ja 21 päeva vangistuse – võrra ning liitkaristuseks mõista 3 aastat 5 kuud ja 21 päeva vangistust. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu J.S. kaitsja esitas apellatsiooni, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist osaliselt, s.o J.S. ile mõistetud karistuse osas ning uue otsuse tegemist, millega mõista J.S. ile karistus alla sanktsiooni alammäära, s.o 2 aastat vangistust, kohaldades

§ 68lg 1 ja § 65 lg 1 sätteid nii nagu maakohtu otsuses. Apellatsiooni põhjenduste järgi on maakohtu otsus vastuolus Kr

MS § 339 p 7 nõudega, samuti on vääralt kohaldatud materiaalõigust. Maakohus ei ole arvestanud

§ 57

lg 1 sätestatud karistust kergendavate asjaoludega.

§ 57

lg 2 lubab karistuse kohaldamisel kergendava asjaoluna arvestada ka sama paragrahvi lõikes üks sätestamata asjaolusid, milliseid pole maakohus arvestanud.

§ 61lubab erandlikel asjaoludel kohaldada karistust alla alammäära.

Apellandi arvates ei ole maakohus kõiki erandlikke asjaolusid tuvastanud ja seega ka arvesse võtnud. Maakohus ei ole arvestanud, et kuigi asjas ei leidnud tuvastamist XXXX kaasamine kuriteo toimepanemisele, ei saa tähelepanuta jätta asjaolu, et J.S. on XXX aastat noorem kui G.H . J.S. läks täisealisega kaasa omamata oma arvamust. Kui G.H oleks keelanud J.S. kaasa tulemast, oleks

§ 200lg 2 p 7 tunnustele vastav tegu J.S.

jaoks jäänud olemata. Riigikohtu 14.06.2006 otsuse nr 3-1-1-43-06 järgi on lisaks otsese füüsilise vägivalla kasutamise ulatusele oluline, kas kelleltki tulenes teo toimepanemise initsiatiiv või oli tegemist nn vaikival kokkuleppel toimepandud süüteoga, millel puudus kindel liider. Kaitsja leiab, et maakohus ei ole võtnud selget seisukohta, kas antud asjas oli eestvedaja ning kes see oli. G.H ütluste kohaselt astus J.S. vahele, kui G.H lõi kannatanut. 7 Kaitsja leiab, et tegemist on asjaoluga, mida tuleb J.S. karistamisel arvestada. Maakohus oma otsuses kirjeldanud süüdistatavate tegevust, võtmata seisukohta nende teopanuse osas. J.S. sattumine ühte gruppi mitteõiguskuuleka isikuga lõi eelduse kuriteo toimepanemiseks. Maakohus ei ole arvestanud karistust kergendava asjaoluna seda, et kohtuistungil jäi J.S. eeluurimisel antud ütluste juurde ja andis nendega kokkulangevaid ütlusi. Tegemist on

§ 57

lg 1 p 2 nimetatud asjaoluga, s.o süüteo avastamisele aktiivne kaasaaitamine, mis on karistust kergendav asjaolu. Karistuse mõistmisel on maakohus ebaõigesti arvestanud asjaoluga, et J.S. pani Tartu Maakohtu 30.11.2010 otsusega mõistetud katseajal toime uued kuriteod. Nende tegude suhtes puudub käesolevaks ajaks süüdimõistev kohtuotsus. Seetõttu on ennatlik käsitleda karistuse mõistmisel kohtu poolt seni kohtuotsusega tuvastamata asjaolusid. Kui maakohus leidis, et G.H saab karistada sanktsiooni alammääras, siis teopanusest ja süüdistatava isikust tulenevalt on põhjendatud J.S. ile karistuse mõistmine vastavalt

§ 61alla sanktsiooni alammäära.

Karistus peab olema diferentseeritud ja peab olema individualiseeritud. G.H kaitsja esitas apellatsiooni, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist osaliselt, s.o G.H süüdimõistmises

§ 200

lg 2 p 7 järgi ning tühistatud osas asja saatmist esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Alternatiivselt taotleb kaitsja maakohtu otsuse tühistamist G.H süüdimõistmises

§ 200lg 2 p 7 järgi ning G.H suhtes Kr

MS § 7 lg 3 kohaldamist ning A. Lehemetsa õigeksmõistmist. Apellatsiooni põhjenduste järgi ei ole G.H toime pannud kuritegu

§ 200lg 2 p 7 järgi.

Maakohus ei ole otsust piisavalt põhjendanud ning on omistanud liiga suure tähtsuse kannatanu I.P. ütlustele. KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendatakse kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus süüdistatava kasuks. G.H ja J.S. ütlustest nähtub, et kumbki süüdistatav ei kinnita, et G.H oleks löönud kannatanut eesmärgiga hõivata viimasele kuuluvat vara – raha. Maakohus aga asus seisukohale, et kannatanu ütlused on usaldusväärsed, süüdistatavate väited enda rollide kohta kuriteo toimepanemisel on kantud soovist vabaneda raskema kuriteo toimepanemise, s.o röövimise süüdistusest. Riigikohus on mitmes lahendis asunud seisukohale, et situatsioonis, kus on ainult sõna sõna vastu, peab kohus erilise tähelepanelikkusega arvestama kõigi asjaoludega, mis oma olemuselt on kaasuse lahendamisel asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist (lahendid nr 3-1-1-94-04, 3-1-1-116-97). Antud juhul ongi tegemist nimetatud situatsiooniga – G.H väidab, et lõi kannatanut, sest viimane solvas teda ning kannatanu väidab, et G.H lõi ja nõudis raha. Kaitsja leiab, et kriminaalasjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid kannatanu ütlusi selle kohta, et G.H pani toime röövimise. Maakohus ei ole märkinud, milliste tõendite alusel jõudis järeldusele, et süüdistatavate kohtulikul uurimises antud ütlused ei ole usaldusväärsed, sest on antud eesmärgiga vabaneda raskema kuriteo toimepanemise süüdistustest. Kaitsja leiab, et G.H süü otsustamisel

§ 200

lg 2 p 7 järgi ei ole kohtuotsuse pinnalt piisava veenvuse ja selgusega jälgitav mõttekäik, miks ning millistele tõenditele tuginevalt luges maakohus tuvastatuks, et süüdistatav kasutas kannatanu suhtes vägivalda eesmärgiga hõivata viimasele kuuluv vara. Selline rikkumine kohtuotsuse tegemisel on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Süüdistatav G.H esitas apellatsiooni, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja enda õigeksmõistmist röövimises. G.H leiab, et kohtuliku uurimise käigus ei ole 8 selgusele jõutud, kes võttis I.P. lt kaks 100 kroonist rahatähte ja õlle ning kas üldse võeti. G.H leiab, et süüdistuses kirjeldatud intsident toimus kiriku juures mitte XXX –XXX maanteel. KrMS § 268 lg 1 järgi saab kohtulik arutamine toimuda ainult süüdistusakti järgi. Kuna G.H ei ole kedagi röövinud, tuleb ta süüdistuses

§ 200lg 2 p 7 järgi õigeks mõista.

G.H leiab, et prokuratuur on edastanud kohtule fabritseeritud materjalid ning XXX politsei uurija ja politseinik on lavastanud kuriteo sündmuskoha ja on sundinud kannatanut ja tunnistajaid andma valeütlusi. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

1. Ringkonnakohtus toetasid süüdistatavad ja kaitsjad apellatsioone nendes toodud motiividel. Prokurör palus süüdistatava G.H ja kaitsjate apellatsioonid jätta rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata.
2. Ringkonnakohus, olles uurinud kriminaalasja materjale, kuulanud ära süüdistatavad, kaitsjad ja prokuröri, leiab, et apellatsioonid on põhjendamatud, rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks korrata vastavalt KrMS § 342 lg 3 p-le
4. Ringkonnakohus ei nõustu G.H kaitsja apellatsioonis märgituga, et maakohus on kohaldanud valesti materiaalõigust või rikkunud kriminaalmenetlusnorme süüdistatava süü tuvastamisel. Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu otsuses KrMS §-s 339 lg 1 p 7 ja 8 näidatud ega teisi KrMS § 339 lg-tes 1 ja 2 toodud kriminaalmenetlusõiguse olulisi rikkumisi. Samuti ei tuvastanud ringkonnakohus, et kohtulik uurimine oleks maakohtu poolt olnud puudulik või ühekülgne.
5. Süüdistatava G.H ja kaitsja apellatsioonide põhiline etteheide maakohtu otsusele on selles, et maakohus on tõendeid hinnanud ühekülgselt ja seetõttu teinud valed järeldused süüdistatava süüditunnistamisel röövimises. Süüdistatava J.S. puhul leiab kaitsja apellatsioonis, et maakohus pole küllaldaselt arvestanud karistuse mõistmisel kõiki asjaolusid ja seetõttu olevat J.S. ile mõistetud karistus põhjendamatult karm.
6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse põhiosas (3 kd tl 195-201) on esitatud põhjalik tõendite analüüs, miks on loetud mõlema süüdistatava süü tuvastatuks röövimises. Seega ringkonnakohus ei nõustu G.H ja kaitsja apellatsioonides esitatud väidetega, et kohtuotsuses puuduvad süüdistatava süüdi tunnistamiseks vajalikud põhjendused ning et kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele.
7. Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-63-08 kohaselt tähendab tõendite hindamine nende kogumis muuhulgas erinevatest tõenditest tulenevate andmete asetamist omavahelisse konteksti sidustatuna kuriteokoosseisu tunnustega. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-33-08 p 8 järgi kujundab kohus uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. KrMS § 62 p 1 mõttes tähendab see eelkõige veendumuse kujundamist küsimuses, kuidas sündmus aset leidis ja kas teo pani toime just süüdistatav. Millised asjaolud ja millele tuginedes kohus tõendatuks luges, peab tulenevalt KrMS §-st 312 p 1 kajastuma otsuse põhiosas. 9
8. Maakohtu süüdimõistvast otsusest peab nähtuma kohtulikul uurimisel tõendatuks tunnistatud asjaolud ja tõendid, millele tuginetakse; samuti asjaolud, mis kohus tunnistab üldtuntuks ja millele ta otsust tehes tugineb ning tõendid, mida kohus ei pea usaldusväärseks. Käesoleval juhul on maakohus otsuse põhiosa (3 kd tl 195-201) koostamisel neid nõudeid järginud ja kriminaalasjas kogutud ja olemasolevatest tõenditest tulenevalt on kohtulik uurimine viidud läbi vajaliku põhjalikkusega ja sellest tulenevalt tehtud maakohtu otsuse põhiosa motiivides õiguslikult põhjendatud järeldused süüdistatavatele esitatud süüdistuste osas.
9. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-70-10 märkinud, et apellatsioonimenetlus ei ole sama asja teistkordne arutamine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires. Erinevalt menetlusest esimese astme kohtus, kus kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse põhimõtte järgimisest saab rääkida üksnes juhul, kui kohtulahend tugineb vaid nendele tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud, võib ringkonnakohtu kohtulahend KrMS § 15 lg 2 p 2 kohaselt tugineda ka sellistele tõenditele, mida on maakohtus vahetult uuritud.
10. Ringkonnakohus märgib, et süüdistatava G.H kaitsja apellatsioonis taotleti maakohtu otsuse tühistamist osaliselt, s.o G.H süüdimõistmises

§ 200

lg 2 p 7 järgi ning tühistatud osas asja saatmist esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Samaaegselt taotles kaitsja alternatiivselt maakohtu otsuse tühistamist G.H süüdimõistmises

§ 200lg 2 p 7 järgi ning G.H õigeksmõistmist.

Taoline, mõnevõrra ebakindel positsioon oli kaitsjal ka ringkonnakohtu istungil. Ringkonnakohus leidis juba eespool, et maakohus pole kriminaalmenetluse norme rikkunud ning maakohtu poolt G.H süüditunnistamine oli põhjendatud. G.H ja tema kaitsja põhiline vastuväide röövimise süüdistusele on see, et süüdistataval ei olnud eesmärki saada kannatanu vara.

1. Puutuvalt süüdistatava G.H apellatsiooni, tema arvukatesse kirjalikesse vastuväidetesse maakohtu süüdimõistvale otsusele, leiab ringkonnakohus, et G.H vastuväited süüdistusele sisaldavad paljuski asjasse mittepuutuvat. Nii ei oma asjas määravat tähtsust meetrise täpsusega mõõdetuna XXX küla olustikus koht, kus G.H lõi kannatanu I.P. rusikaga näkku. Süüdistatav on kinnitanud kannatanule rusikaga näkkulöömist ja süüteokoosseisu tuvastamisel ei oma löömiskoha detailselt täpne asukoht sellist kaalu, et seaks kahtluse alla röövimise kvalifitseerimiseks tähtsust omavad asjaolud (s.o kasutatud vägivalla ja vara hõivamise).
2. G.H kinnitas ringkonnakohtus oma kaitseversiooni, et kuna tal tekkis kannatanuga tüli ja ta tahtis ka kannatanu õlut J.S. anda ning omavahel öeldi kannatanuga solvavaid väljendeid, siis ta lõi kannatanut kolm korda. Midagi väärtuslikku ta seejuures kannatanult ära ei võtnud ja lahkus sündmuskohalt. Hiljem bussijaamas J.S. uuesti kohates näitas viimane talle, et oli saanud kannatanult raha ja õlut. Samas ei osanud G.H ka ringkonnakohtus ikkagi usutavalt selgitada, mis oli konkreetselt kannatanu I.P. löömise ajendiks. Süüdistatava enda versioon väidetavast tülist ongi jäänud ebamääraseks ja mõistmatuks 25.03.2010 kella 12.00 paiku XXX külas asetleidnud ja maakohtu poolt tuvastatud käitumissituatsiooni hinnates. 10 11.1 Ringkonnakohus märgib, et süüdistatav G.H püüab ennast röövimise süüdistusest distantseerida ja väidab jätkuvalt, et lihtsalt kasutas kannatanu suhtes ainult vägivalda. Maakohus on juba seda vastuväidet süüdistusele põhjalikult käsitlenud ning ka ringkonnakohus nõustub sellekohaste ümberlükkavate järeldustega. G.H vastuväited süüdistusele on ümberlükatud maakohtus uuritud tõendite ja esitatud järeldustega.
3. Ringkonnakohtu arvates on alusetu kaitsja ja G.H poolt kahtluse alla seada kannatanu I.P. ütluste usaldusväärsust põhjusel, et kannatanu on vaimupuudega isik. Samas on maakohus juba tuvastanud, et vaatamata haigusest tulenevale seisundile mäletas I.P. asetleidnud kuriteo detaile (eelnevat õlleküsimist, süüdistatavate järgnemist talle, vägivalda, esemete äravõtmist) üksikasjalikult ja tema ütlused on kooskõlas teiste kriminaalasjas uuritud tõenditega (sealhulgas isikuliste ütlustega). Ainetu on siinkohal kaitsja kriitika kannatanu aadressil põhjendusel, et ta ei oska kirjeldada, kuidas röövimise protsess käis. Siinkohal ei nõustu ringkonnakohus kaitsja väitega, et maakohus on omistanud liiga suure tähtsuse kannatanu I.P. ütlustele. Oleks ka mõeldamatu, kui kohus ei arvestaks käesoleval juhul kuriteo ohvriks langenud ja seeläbi üleelamisi taluma pidanud isiku ütlusi objektiivse tõe tuvastamise huvides.
4. Ringkonnakohus märgib, et maakohus on süüdistatavate tegevuse röövimisena kvalifitseerimisel viidanud põhjendatult mitmetele sellekohastele Riigikohtu lahenditele ( nr 3-1-1-12-09, 3-1-1-100-06) ja õigesti analüüsides tuvastanud G.H ja J.S. tegevuse toimepandud vägivalla ja kannatanule kuulunud vallasasjade hõivamisel kaastäideviijatena isikute grupis. Samas on maakohus ka põhjendanud, milles ta ei pea süüdistatava G.H väiteid eluliselt usutavaks.
5. G.H kaitsja apellatsioonis rõhutatakse veel, et KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendatakse kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus süüdistatava kasuks. G.H ja J.S. ütlustest nähtuvalt kumbki süüdistatav ei kinnita, et G.H oleks löönud kannatanut eesmärgiga hõivata viimasele kuuluvat vara – raha. Ringkonnakohus leiab nagu maakohuski, et seoses kannatanu I.P. lt vara hõivamisega ei ole tõusetunud kahtlusi, mis segaks süüdistatavate poolt toimepandud teole kui röövimisele karistusõiguslikku hinnangut andmast. Maakohus tuvastas, et kui kannatanu hakkas kodu poole minema, järgnesid süüdistatavad talle eesmärgiga kannatanu käest õlut saada. Ja seda vaatamata asjaolule, et mõni aeg varem oli I.P. keeldunud süüdistatavatele enda õlut andmast. Seega pidasid süüdistatavad võimalikuks kannatanule järgnedes olukorra tekkimist, kus kannatanu ei anna neile õlut vabatahtlikult ning selle kättesaamiseks tuleb rakendada jõudu, s.o vägivalda. Järgneva süüdistatavate tegevusena tuvastas maakohus tõenditest tulenevalt olukorra, kus G.H rusikalöökide tagajärjel kannatanu kukkus ning G.H hõivas õllepudeli ja J.S. kannatanu taskust rahakoti (3 kd tl 200-201). Eeltoodud maakohtu poolt tuvastatud tegevust hinnates on alusetu G.H väide, et kohtuliku uurimise käigus ei ole selgusele jõutud, kes võttis I.P. lt kaks 100 kroonist rahatähte ja õlle ning kas üldse võeti.
6. Veel leiab G.Hpellatsioonis, et prokuratuur on edastanud kohtule fabritseeritud materjalid ning Tõrva politsei uurija ja politseinik on lavastanud kuriteo sündmuskoha ja on sundinud kannatanut ja tunnistajaid andma valeütlusi. Ringkonnakohus leiab, et selline süüdistatava seisukoht kriminaalasja materjalide võimalikust fabritseerimist ei ole käesoleval juhul eluliselt usutav ega tuvastamist leidnud. Miks peaks politseitöötajad ja prokuratuur 11 olema huvitatud tavakodanike G.H mõistmatuks. ja J.S. alusetust süüdistamisest, jääb
7. Ringkonnakohtus rõhutas süüdistatav J.S. kaitsja apellatsioonist tulenevalt, et maakohus pole talle karistuse mõistmisel arvestanud küllaldaselt asjaoluga, et ta oli kuriteo toimepanemisel XXXX, andis algselt kohe ütlusi ja aitas uurimisele aktiivselt kaasa ning tema osavõtt röövimise toimepanekul ei olnud aktiivne.
8. Vastupidiselt kaitsja apellatsioonis märgitule leiab ringkonnakohus, et maakohus on süüdistatav J.S. ile karistuse mõistmisel arvestanud kõigi

§-s 56 sätestatud nõuetega. Mõistetud karistuse motiveering on ääretult põhjalik ning seejuures on kaalutud preventiivseid eesmärke ja süüdistatava isikut iseloomustavaid andmeid (3 kd tl 204-206). Maakohus on leidnud, et J.S. käitumises ei esine

§-s 58 ettenähtud karistust raskendavaid asjaolusid ning karistust kergendava asjaoluna arvestas süüdistatava XXXX süüteo toimepanemisel

§ 57mõttes.

Seega on ainetu kaitsja seisukoht, et maakohus pole J.S. isiku puhul arvestanud tema XXXX. 18. Maakohus on juba motiveerinud, miks J.S. tuleb

§ 200lg 2 p 7 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest karistada vangistusega alammääras.

Kaitsja leiab, et maakohus pole ikkagi arvestanud karistuse mõistmisel asjaoluga, et J.S. on kahetsenud toimepandud kuritegu. See väide pole ringkonnakohtu arvates aga asjakohane, sest maakohus on põhjendanud, et J.S. väljendas küll teataval määral kahetsust tehtu suhtes, kuid kohus ei tajunud kohtuistungil, et ta oma tegu tegelikult kahetseb. Ta õigustas ennast ja tema seletused ei sisaldanud tegelikku ja siirast kahetsust. Ringkonnakohtul pole alust maakohtu järelduses kahelda, sest maakohtul oli võimalik süüdistatava käitumist ja väljendatut tajuda ringkonnakohtust oluliselt pikema ajaperioodi jooksul. 19. Ringkonnakohus ei saa nõustuda ka J.S. kaitsja apellatsiooniga selles, et mõista süüdistatavale karistus alla sanktsiooni alammäära, s.o 2 aastat vangistust

§ 61

sätete kohaldamisega, sest kriminaalasjas uuritud tõenditest tulenevalt pole tuvastatud mingeid erandlikke asjaolusid karistusõiguse ja kohtupraktika mõttes nii käesoleva kuriteo toimepanemisega seoses kui ka analoogsete röövimistega võrreldes.

1. Kaitsja rõhutas, et maakohus on põhjendamatult jätnud tähelepanuta asjaolu, et J.S. on XXX aastat noorem kui kaassüüdistatav G.H ja J.S. läks täisealisega kaasa, omamata oma arvamust. Kaitsja leiab, et maakohus ei ole võtnud selget seisukohta, kes antud asjas oli eestvedaja. J.S. sattumine ühte gruppi mitteõiguskuuleka isikuga lõi eelduse kuriteo toimepanemiseks. Siinkohal juhib ringkonnakohus tähelepanu maakohtu põhjendustele ja leiab, et J.S. osutumine röövijaks isikute grupis pole täiesti juhuslik ja ootamatu, nagu seda väidab kaitsja.
2. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega selles, et J.S. käitumine on olnud õigusrikkumiste toimepanemisel eriti järjekindel. Väheoluline pole asjaolu, et ta ei soovi õppida ega ise endale ausalt elatist teenida. Käesolevas asjas on J.S. vägivallaga võtnud ära endast küll vanemalt, kuid füüsiliselt ja vaimselt nõrgemalt isikult tema vara. Olukorras, kus maakohus on kaassüüdistatav G.H-le mõistnud röövimise eest samuti karistuseks vangistuse sanktsiooni alammääras, ei tähenda, et isikute ja nende vanusevahe võrdluses peaks mõistetama koheselt J.S. ile karistus erandlikel asjaoludel alla alammäära. Röövimise asjaoludest tulenevalt liitus J.S. teadlikult G.H-ga , selleks ei avaldanud talle keegi mingit psüühilist ega füüsilist survet. J.S. il oli võimalus kannatanu vara 12 hõivamisest loobuda ka veel siis, kui G.H kannatanut korduvalt rusikaga näkku lõi, ometigi nähes vigastatud ja mahakukkunud kannatanut, hõivas ta tema rahakoti.
3. KrMS § 185 lg 2 kohaselt kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Sellest tulenevalt jäävad kaitsjate V. Murde ja H. Kuninga kaitsjatasud apellatsioonimenetluses vastavalt summades 210.94 eurot ja 345.17 eurot G.H ja J.S. kanda. H. Kuninga kaitsjatasu hulka kuulub ka J.S. ile apellatsioonkaebuse koostamise eest märgitud õigusabi kulu summas 210.94 eurot (2 kd tl 6-7). Tiit Lõhmus Maarika Kuusk Paavo Randma 13