märtsil 2012.a. Prokurör Saskia Kask Süüdistatavad U.G - isikukood: xxx, kodakondsuseta, kõrgharidusega, elukoht: xx; töökoht: Tööotsijate A OÜ, juhataja; varem karistamata; tõkendit kohaldatud ei ole Kaitsja advokaat määratud korras Gennadi Kull RESOLUTSIOON 1. Süüdi tunnistada U.G (kolm) kuud vangistust.
järgi ja karistuseks mõista 3
alusel ei pöörata karistust täielikult täitmisele, kui U.G 3 (kolme)-aastase katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu.
2. Välja mõista U.G-lt menetluskulud riigieelarve tuludesse: 2 määratud kaitsjale makstavast tasust 150 (ükssada viiskümmend) eurot ja süüdimõistva kohtuotsusega kaasnevast sundrahast 230 (kakssada kolmkümmend) eurot. Kohus määrab, et menetluskulud on võimalik tasuda vabatahtlikult 10 (kümne) kuu jooksul võrdsetes osades, arvates kohtuotsuse jõustumisest, Rahandusministeeriumi arvele nr 10220034796011 SEB Pangas või nr 221023778606 Swedbank Pangas, viitenumber mõlemal juhul 2800049777; maksekorraldusele märkida kriminaalasja number 1-11-14208 ja süüdimõistetu nimi. Kui menetluskulud ei ole tähtaegselt tasutud, suunatakse need täitmiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Otsuse peale on õigus 15 päeva jooksul esitada apellatsioon Tallinna Ringkonnakohtule Harju Maakohtu kaudu. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb otsuse teinud kohtule teatada kirjalikult 7 päeva jooksul kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Otsus tervikuna koostatakse vaid pärast apellatsiooniteate esitamist ning on kättesaadav kohtu kantseleis 15-ndal päeval pärast apellatsiooniteate saamist. SÜÜDISTUS U.G 04.10.2011.a. kella 11 paiku Tallinnas Juhkentali 36 asuvas Juhkentali Gümnaasiumis, s.o. avalikus kohas, häirides sündmuskohal viibinud JK, OJ ja ER avalikku kindlustunnet ning eirates tavade, heade kommete, normide ja reeglitega kinnistatud isikutevahelisi suhteid ühiskonnas, pani toime rahu ja avaliku korra raske rikkumise vägivallaga järgnevat. U.G haaras kooli esimesel korrusel jõuga CI(sünd.XXX), keda ta süüdistas oma poja väidetavas peksmises, paremast käsivarrest kinni ja tiris hirmust ja valust nutva lapse endaga kaasa teisele korrusele, kus koolidirektor ER neile vahele astus, vabastades lapse naise haardest. Selliselt põhjustas U.G CI füüsilist valu ning punetava haardejälje paremal käel. Sellega U.G rikkus rahu ja avalikku korda ning see oli toime pandud vägivallaga, millega pani toime
Poolte seisukohad Prokurör leidis, et U.G süü talle esitatud süüdistuses on täieliku tõendamist leidnud, ta tuleb süüdi tunnistada
p 1 järgi ning karistuseks mõista 6 kuud vangistust, mida
alusel mitte pöörata täitmisele, kui U.G 18-kuulise katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ning kriminaalhooldaja järelevalve all täidab
Süüdistatav U.G ennast talle esitatud süüdistuses süüdi ei tunnistanud ning palus ennast õigeks mõista. Leidis, et tunnistajad on andnud kohtus valeütlusi ja nad tuleks selle eest vastutusele võtta. Kaitsja leidis, et süüdistatava tegu oli õigustatav ja õiguspärane, sest igal vanemal on õigus kaitsta oma last ning U.G käitumises puudub süüteokoosseis. Põhjuseks, miks süüdistatav kooli tuli, oli see, et koolis peksti tema poega ning see oli salvestatud kaasõpilase 3 telefonis. U.G süü ei ole tõendatud dokumentaalsete tõenditega, vaid tugineb ainult kooli töötajate ütlustele, kes on asjast huvitatud isikud. Logopeed ja psühholoog on kooli direktorist sõltuvad ja nad ei saagi muud öelda, kui direktor ütleb. Salvestustelt on näha, et kellegi kolmandate isikute rahu ei rikuta. Kaitsja palus süüdistatava õigeks mõista ning leidis, et juhul, kui kohus peaks süüdistatavat karistama, ei ole 6 kuud vangistust isikule, kes läheb kaitsma oma last, õiglane karistus. Samuti taotles kaitsja jätta osa menetluskuludest riigi kanda ning osa, mis jääb süüdistatava kanda, palus võimaldada tasuda maksimaalselt pika aja jooksul, kuna kõigi menetluskulude tasumine käib U.G-le ilmselt üle jõu. Tuvastatud asjaolud ja kohtu järeldused C Ikooli tervisekaardil (tl. 28 - 29) on 04.10.2011 fikseeritud, et tema parema käe käsivarre piirkonnas on tugev valu, ta nutab. Sissekande kohaselt on lapse käsi punane ning nähtav on haardejälg; laps on rünnakust ehmunud; lapse sõnul haaras temast Zintšekovi ema. Tunnistaja TJ (kooli meditsiiniõde) ütluste kohaselt, tuli 04.10.11 hommikul tema juurde KZ, kes kurtis, et sõrmed valutasid või olid murtud; laps ei kurtnud valu seljas või peas. Ta kontrollis lapse sõrmi, kuid turset ei olnud. Konstantin helistas emale ja ütles, et tal murti sõrmed. Tema (T.J ) ütles, et sõrmi ei ole murtud, tahtis emaga rääkida, kuid poiss lõpetas kõne. Pärast oli Konstantini ema koolis, kuid koos lapsega tema juurde ei tulnud. Kella 11 paiku tõi logopeed tema juurde nutva C , kes kaebas valu käsivarres. Käsi oli punane valgete laikudega. Laps rääkis, et teda haaras käest U.G (K ema) ja võttis ära telefoni ning tiris teda käest. Tunnistaja pani C käe peale jääd, rahustas teda, fikseeris vigastuse. Käel randme juures oli väike turse, käsi oli punane, olid näha käejäljed. Juhkentali Gümnaasiumi turvakaamera salvestus, mida vaadati kohtuistungil ja millel nähtavat on kirjeldatud ka asitõendi vaatlusprotokollis (tl. 26-27), kinnitab füüsilist kontakti kannatanu ja süüdistatava vahel 04.10.2011.a. Salvestuselt on näha, et garderoobi poolt tuleb U.G ning hoiab kannatanut kinni parema käe randmest. C 10-11 minutit hiljem U.G lahkub koolimajast koos oma pojaga. Kannatanu C I ütluste kohaselt filmis ta Kostjat, kui D tiris Kostjat juustest, S raputas ja kõditas ning V hoidis Kostjat kinni. Kui Kostja ema kooli tuli, rääkis ta temaga riietehoius. U.G võttis ära tema telefoni, võttis kinni tema randmest ning tiris teda II korrusele direktori kabineti juurde. Direktor lükkas Kostja ema, et viimane ta kätt ei suruks. Tal oli valus, ta nuttis ja seda nägi ka Kostja ema. Kuna käsi valutas, tahtis ta, et kooliarst paneks jääd ta käe peale. Kannatanu seadusliku esindaja N. I ütlustest nähtub, et 04.10.2011 öeldi talle koolist, et U.G võttis tema lapse käest kinni ja raputas või tiris II korrusele. C oli endast väljas, nuttis; laps tundis käes valu, ta käsi oli punane. Lapsel tulid tagasi ka vanad haigusnähud – silmade, huulte värin ja pilgutamine, käis pojaga pärast seda sündmust ka psühholoogi juures. Tunnistaja JK(kooli psühholoog) ütlustest nähtub, et K Jon varasemalt esinenud üks enesevigastamise juhtum ning laps on rääkinud, et kardab oma ema. 04.10.11 tuli tema kabinetti U.G, kes oli äärmiselt erutatud ja väga tige, raputas Kostjat õlast, karjus poja peale, et räägi, kuidas see kõik juhtus, kes sind lõi. U.G ütles, et tema poega peksid 3 õpilast ja selle salvestas C. I oma telefoniga ning see tuleb viivitamatult tema käest ära võtta. Kuna tunnistaja tahtis lastega rääkida, väljus ta kabinetist ja palus U.G oodata. Kui 4 tagasi hakkas tulema, siis nägi, et II korrusel U.G hoidis randmest C , kes nuttis. Palju lapsi oli ümberringi. Kuulis kui direktor ütles J. Zintšekole mitu korda, et laske laps lahti, ei ole õigust kinni hoida võõrast last, kuid U.G ei lasknud poissi lahti. See kestis mingi aeg ja direktor püüdis oma kehaga nende vahele astuda. Direktor tõstis käed üles, kedagi ei puudutanud ning püüdes neid lahutada oma kehaga, astus neile vahele. U.G laskis siis C käest lahti. Oli rabelemine, U.G nügis küünarnuki ja põlvega direktorit või lõi teda nimme- või puusapiirkonda. Kuna C ütles, et U.G tegi talle haiget, rahustas ta last ja lubas helistada vanematele. Kui C isa kooli jõudis, siis rahustas ka tema last ning lubas avalduse teha politseisse. Tunnistaja OJ(kooli logopeed) ütluste kohaselt nägi ta 04.10.11, kuidas U.G hoiab C käest kinni ja direktor püüab neid oma kehaga lahutada. U.G püüdis nügida, lükata küünarnukiga direktorit. Seal ümber olid lapsed, kõik sumisesid. Oli kõva jutt, lapsed hüüdsid, et direktorit lüüakse. Kuulis, kui direktor palus, et U.G annaks ära C telefoni. Pärast toodi talle (oli asendusõpetaja) tundi ka C. I , kes nuttis valju häälega, ütles, et käsi valutab. Lapse käsi oli natuke paistes ja näha olid punased laigud. Võttis C ja viis ta kooli medtöötaja juurde abi saama, sest käsi oli punane ja laps ei saanud tööd kaasa teha. Medtöötaja pani lapsele vist käe peale jääd. Peale seda intsidenti hakkas C silmi pilgutama. Tunnistaja ER(kooli direktor) ütluste kohaselt oli ta 04.10.11 oma kabinetis ja kuulis lapse kisa. Laps hüüdis, et on valus, lase lahti. Läks kabinetist välja, vaadates kooli galerii poole, nägi enne trepiastmeid, et üks naine tiris või lohistas enda järel väikest poissi. Läks vaatama, miks laps nutab. Arvas, et ema on oma lapsega. Läks lähemale ja selgus, et tegemist oli võõra lapsega – olid C ja U.G . Oli alanud söögivahetund, lapsi oli palju ümberringi. U.G ei lasknud last lahti. C karjus, et on valus ja anna telefon tagasi. Ta seisis lapse ja naise vahele näoga lapse poole, kuna naine last lahti ei lasknud. Kui U.G apsega mööda treppe tuli, siis 3 trepiastet U.G ohistas last, hoidis teda tugevalt käest kinni. Laps oli närvis ja endast väljas, nuttis. U.G oli nähtavalt ärritunud; karjus, et kõik on telefonis näha. Selleks, et last lahutada, läkski tunnistaja külg ees U.G ja lapse vahele ja selle peale laskis U.G lapse lahti. Tunnistaja nägi C käe peal valgeid pigistuse jälgi ning laps nuttis kogu see aeg. Hiljem nägi, et lapsel silmad ja nägu tõmblesid imelikult. Ükski võõras inimene ei tohi teise last selliselt karistada, et ehmatab pool kooli ära, U.G karjus, see ei olnud korrektne käitumine suure hulga laste juuresolekul. Näha, et last lohistatakse, oli väga ebameeldiv. Süüdistatava U.G ütluste kohaselt läks ta 04.10.11 kooli, kuna Kostja helistas ja ütles, et teda peksti ja filmiti ja et poeg koolist ära viia. Kostja ütles, et S peksis, V hoidis kinni, D hoidis juustest ja C filmis. Kuulas ära, mis Kostja rääkis ja siis läks psühholoogi juurde, et poja peksmist arutada. Neid jäeti kabinetti ootama, siis algas vahetund ja ta läks Kostjaga garderoobi, et ära minna. Riietehoius oli aga C ja ta tahtis näha telefoni, millega tema poega filmiti. C ise andis talle oma telefoni. Läks koos C iga riietehoiust II korrusele, et oma poja peksmist arutada. Võttis C kaasa selleks, et ei arvataks, et ta lapse telefoni ära varastas. C tahtis endale tähelepanu pöörata ja karjus, et ta telefoni ära annaks, ta ei karjunud valu pärast. Direktor hüppas neile vahele, kuid siis ta poissi enam kinni ei hoidnud. Direktor karjus tema peale, et miks ta võttis võõra telefoni ja mis õigus on tal võõrast last tirida, ei tahtnud aga kuulda seda, et teised lapsed peksid tema poega Kostjat. Pojaga läks ta hiljem traumapunkti. 5 I korruselt II korrusele ja tagasi esimesele minemine võttis aega 3 minutit, ta ei saanud sellise aja jooksul C vigastusi tekitada. C hoidis ta randmest ja see ei saanud talle haiget teha. Lapsel on peenikesed käed ja tema haare ei ole nii väike ja see on laiem kui C käsi. C käsi oli vabalt tema käes. Pärast ise vaatas oma poja järgi, et jälgi ei jäänud. Kohtuistungil vaadati ka kaitsja esitatud videosalvestusest, mis pärineb samuti kooli turvakaamerast ning kus nähtuvad eelnenud sündmused koridoris ning süüdistatava ja kaitsja kommentaaride kohaselt on näha, kuidas KZ suhtes kasutatakse vägivalda. K. Z lastehaigla tervisekaardil (tl.17) on 04.10.11 fikseeritud pealaenaha pindmine vigastus, kaasneva diagnoosiga õla- ja õlavarrekontusioon, rindkere tagaseina lahtine haav ja sõrme(de) lahtine haav ilma küün(t)e vigastusteta. 14.10.2011.a Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo Kesklinna politseijaoskonna noorsooteenistuse teatisest nähtuvalt ei alustatud U.G avalduse alusel K. Z väidetava peksmise osas 04.10.2011.a kriminaalmenetlust, kuna teo toimepanijad ei olnud süüvõimelised (tl. 51). Kogutud materjalid saadeti arutamiseks alaealiste komisjonile. Kuigi süüdistatav ise eitab kannatanu C. I käsivarrest tirimist, talle füüsilise valu põhjustamist ja käsivarrele punetava haardejälje tekitamist, leiab kohus, et nii kannatanu kui ka tunnistajate J. K , O. J , T. J ja E. R ütlustega on tõendamist leidnud U.G poolt kannatanu suhtes vägivalla tarvitamine ning talle valu põhjustamine. Tunnistaja E. R pidi lausa oma kehaga sündmusesse sekkuma, et süüdistatav lapse oma haardest vabastaks. Kannatanule tekitatud tervisekahjustust kinnitab ka tema tervisekaardil märgitu ning ka kannatanu isa N. I märkas peale aset leidnud intsidenti, et lapse käsi oli punane ning laps oli sündmusest tõsiselt häiritud ning nuttis. Seda, et süüdistatava käitumine oli kannatanule valupõhjustav ja stressirohke, tuleneb ka N. I ütlustest, et pärast intsidenti lõid tema pojal välja vanad haigusnähud – silmade, huulte värin ja pilgutamine. Selliseid tervisehäireid C. I i juures märkasid sündmuse ajal ka tunnistajad O. J ja E. R . Süüdistatava väited, et kõik tunnistajad on andnud valeütlusi, on kohtu arvates paljasõnalised ja alusetud. Tunnistajate ütlused haakuvad kannatanu ütlustega ning kohus ei pea eluliselt usutavaks, et tunnistajad lepiksid alaealisega kokku, mida ja kuidas rääkida. Süüdistatava ja kannatanu omavaheline füüsiline kontakt (lapsel käest kinni hoidmine) on näha ka turvakaamera salvetuselt. Asjaolu, et turvakaamera vaatevälja ei jää treppidel toimunu, ei muuda ebausaldusväärseiks tunnistajate ütlusi, et U.G last mööda treppe kättpidi üles tiris ning vabastas lapse oma haardest alles direktori sekkumisel. Asjakohaseks ei pea kohus ka süüdistatava väidet, et tema haare on laiem kui lapse käsi ning seetõttu ei olnud võimalik lapsele haiget teha. Kohtu hinnangul on selline väide meelevaldne. Just täielik haare ümber kannatanu käe võimaldas teda kinni hoida ja tirida teisele korrusele. Olnuks süüdistatava käe haare väiksem kui kannatanu käsi, olnuks rünnataval võimalus ennast haardest vabastada, mida antud juhul aga 9-aastane kannatanu ei suutnud, vaid pidi taluma süüdistatava poolt tekitatud valu. Oluline on kohtu arvates asjaolu, et U.G koolituleku põhjuseks oli tema poja telefonikõne ja selgitus, et teda on pekstud ja kiusatud ning seda intsidenti on telefoniga filmitud. Nende laste käitumist on uurinud noorsoopolitsei, arutatud on seda sündmust nii koolis kui alaealiste komisjonis. 6 U.G sooviks ei olnud kohtu arvates 9-aastase lapse suhtes kohaldatava omavoli demonstreerimine kaasõpilaste ja koolitöötajate ees, vaid tema äkiline käitumine oli tingitud tema ärritatud olekust, mille põhjustas teadmine, et tema enda poega on kaasõpilased eelnevalt kiusanud ning võõra lapse telefonis salvestatu võib seda asjaolu kinnitada. Seetõttu ei hoolinud süüdistatav ka sellest, et ta täiskasvanud inimesena last jõuliselt käest haarates ja endaga kaasa tirides põhjustab talle valu ja tervisehäireid. Kohtuistungil kontrollitud tõendite alusel ei ole kohtul aga võimalik väita, et last kaasõpilaste ja kooli töötajate ees tirides on U.G toime pannud rahu ja avaliku korra raske rikkumise. Tõendatud ei ole selle kuriteo subjektiivne koosseis. Samuti tuleb kohtul märkida, et süüdistuses on liialt üldsõnaliselt väidetud, et süüdistatav häiris koolis viibinud J. K , O. J ja E. R avalikku kindlustunnet, eiras tavade, heade kommete, normide ja reeglitega kinnistatud isikutevahelisi suhteid ühiskonnas. Süüdistuses ei ole näidatud, millega objektiivselt rikuti avalikku korda. Riigikohtu otsuses 30.04.2010 (3-1-1-29-10, p.7) sätestatakse, et avaliku korra rikkumine eeldab obligatoorselt, et tegu oleks toime pandud avalikus kohas või teo tagajärjel oleks rikutud väljaspool vahetut tegutsemiskohta viibivate isikute rahu või avalikku korda muul viisil. Teiste isikute rahu rikkumine eeldab personifitseeritud füüsilise isiku olemasolu, mille all tuleb mõista eelkõige teiste isikute turvalisust, elu ja tervist ning rahu häirivat tegevust. Kvalifitseerimaks süüdlase tegevust avaliku korra rikkumisena, tuleb igal konkreetsel juhul tuvastada, millega objektiivselt avalikku korda rikuti (3-1-1-78-05, p.7.3). Vägivallategude kvalifitseerimiseks avaliku korra rikkumisena tuleb lisaks vägivalla tuvastamisele tuvastada, et sellega häiriti juhuslike, asjasse mittepuutuvate isikute huve (3-1-1-24-07, p.6.1). Mitte iga kolmas, vahetult konfliktiväline isik ei ole hinnatav asjasse mittepuutuva, kõrvalise isikuna, kelle õigusrahu rikutakse. Koolimaja on küll kahtlemata avalik koht, sest sinna on juurdepääs ka kolmandatel isikutel. See fakt aga iseenesest ei anna alust süüdlase käitumist kvalifitseerida avaliku korra rikkumisena. Eelnevast lähtudes kohus leiab, et kannatanu C. I i suhtes tuvastatud vägivald, talle valu põhjustamine tuleb kvalifitseerida mitte avaliku korra raske rikkumisena, vaid kannatanu kehalise väärkohtlemisena
Lapse jõuline käest haaramine ja tirimine teisele korrusele nii, et lapse käel on haardejäljed, käsi punetab ja on turses - on valu tekitanud muu kehaline väärkohtlemine
Sellise teo pani U.G toime vähemalt kaudse tahtlusega. Valust ja ehmatusest nutvat last mööda treppe tirides süüdistatav pidas võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönas seda. Õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. Karistuse mõistmisel lähtub kohus
§-st 56, s.o U.G süü suurusest, arvestab kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. 7 Karistust kergendavad asjaolud puuduvad, raskendavaks asjaoluks on süüteo toimepanemine teadvalt noorema kui 12-aastase isiku suhtes.
Kohus on seisukohal, et U.G ei ole võimalik karistada rahalise karistusega, kuna kohus ei ole veendunud, et selline karistusliik oleks U.G puhul täidetav. Kaitsja on taotlenud U.G vabastamist menetluskuludest just U.G materiaalsest olukorrast lähtuvalt, mis näitab, et U.G sissetulekud ei ole piisavad ka rahalise karistuse tasumiseks. Arvestades teo toimepanemise asjaolusid: põhjust, miks U.G kooli tuli, et kannatanule ei põhjustatud raskeid tagajärgi ning sündmus kestis vaid mõned minutid; samuti seda, et süüdistatav on varem kriminaalkorras karistamata isik, peab kohus võimalikuks karistada teda vangistusega sanktsiooni alammäära lähedaselt, väiksemas määras, kui taotles seda prokurör. Kohus peab otstarbekohaseks mõista J. Zintšekole vangistust 3 kuud tingimisi, kohaldades tema suhtes
et mõistetud vangistust ei pöörata täitmisele, kui U.G 3-aastase katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. Kriminaalhooldaja järelevalve U.G suhtes ehk
MS § 180 lg 1 kohaselt tuleb süüdimõistva otsuse korral süüdimõistetul hüvitada ka menetluskulud. KrMS § 175 lg 1 p 4, 5 ja 9 kohaselt on menetluskuludeks määratud kaitsjale makstav tasu, kaitsjale kriminaaltoimiku materjalidest koopiate tegemise kulud ning süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha. KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt on sundraha suuruseks teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära ehk 435 eurot. Arvestades süüdimõistetu varalist seisundit, asjaolu, et tema ülalpidamisel on alaealine laps, jätab kohus koopiate tegemise kulud, osa kaitsjatasust ja sundrahast KrMS § 180 lg 3 alusel riigi kanda ning võimaldab menetluskude tasumise ositi, kuna kohene ja kõigi menetluskulude tasumine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu. Õigusnormid, millest kohus lähtub otsuse tegemisel, on KrMS §-d 175, 179, 180, 306, 311, 312,-313. Kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.