KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 15. oktoober 2010, Tallinn Kriminaalasja number 1-06-15769 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Julia Katškovskaja ja Urm

§ 338lg 2 alusel, sest kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust Kar

S § 294 ja § 296 mõttes. Kohtuliku uurimise käigus leidis üheselt tõendamist, et süüdistatavad panid toime süüdistustes kirjeldatud tegevused, kuid kohus leidis, et Euroopa Liidu Nõukogu direktiivi nr 89/108/EMÜ artikkel 5 lg 1 ja põllumajandusministri 21.10.1999.a määruse nr 31 p 11.2 kehtestavad ainult ühtlase temperatuuri säilitamist kauba veol sihtpunktini, kuid keeldu termosvagunitega kauba vedamiseks ei ole, mistõttu võimaldades külmutatud kala vedu termosvagunitega, ei pandud toime seadusega mittelubatud tegu ning süüdistatavatele esitatud süüdistused tuleb ümber kvalifitseerida pistise võtmiseks ja vahendamiseks. Harju Maakohus oma otsuses jätab tähelepanuta, et lisaks eelpool nimetatud õigusaktidele reguleeris külmutatud kalatoodete vedu Vabariigi valitsuse määrus nr. 329 02.11.1999 (RT I 1999, 84, 766) “Toiduhügieeni üldeeskirja kinnitamine” p 25 - Toidutooret ja toitu veetakse veokiga, kus nende omaduste säilitamiseks on vajalikud tingimused ning kus nad ei saastu ja kus nende omadused ei halvene. Veokit peab olema võimalik piisavalt puhastada ja vajaduse korral desinfitseerida ning p 31 – Veokis ja konteineris peab olema tagatud toidu hoidmine sobival temperatuuris ja vajaduse korral peab olema võimalik temperatuuri kontrollida ja jälgida. Kohtuliku uurimise käigus tuvastati, et termosvagunites ei olnud võimalik temperatuuri kontrollida ja jälgida, kuna termosvagunites puudusid mõõteseadmed ning vastavate mõõteseadmete paigaldamist hakati tegelikkuses nõudma ja kontrollima alles 01.01.2006.a. 28.01.2005.a H.L töökabinetis toimunud kohtumisel selgitab H.L Viktor Rasskazovile ja V. N., et peale EL nõuete kehtima hakkamist jõuti ministeeriumi tasandil kompromissini, et kui Venemaa ja Ukraina võtavad vastu, siis 7 lubatakse vedu termos- ja puuvagunitega, kuid tegelikult seadusandlus päris seda nagu ei luba ja kui MTF oma teabenõuet tagasi ei võta, siis peaks Veterinaar-ja Toiduamet vedude lubamise ära lõpetama. (VI k, lk 61-62). H.L sõnade kohaselt ühegi vaguniga külmutatud kaupa saata ei saa, kus ei ole märki peal, mis tagab, et temperatuur ei lange (VI k, lk 63). Toimunud kohtumisel selgitab ka Veterinaar- ja Toiduameti kauplemise ning impordi ja ekspordi osakonna juhataja R. P., et MTF esimese teabenõude peale nad vastasid, et termosvagunitega ei ole tegelikult lubatud külmutatud kaupa vedada (VI k, lk 64). Vastuses teabenõudele väljendab Veterinaar- ja Toiduameti kauplemise ning impordi ja ekspordi osakonna järelevalve ja kontrollibüroo peaspetsialist A. N. R. P.e teadmisel Veterinaar-ja Toiduameti ametlikku seisukohta, et „külmutatud kilu ei ole lubatud eksportida termovagunis ning vastav piirang ei sõltu sihtriigist vaid seadusandlusega külmutatud toidukauba veole sätestatud nõuetest“. Teabenõude vastuses viidatakse konkreetsetele õigusaktidele, millest tulenevalt vedu ei ole lubatud (V k, lk 21). Samuti ütles H.L kohtumisel Viktor Rasskazovile ja V. N., et „kui te tahate seda olukorda säilitada, et ta oleks niimoodi, et nii kaua kui Venemaa võtab, eks me siis nii kaua pigistame silmad kinni või siis kui nad ei võta oma selle teabenõude tagasi, siis me esmaspäevast lõpetame selle asja“ (VI k, lk 65). Seega oli 2004-2005.aastal Veterinaar- ja Toiduameti ametlik seisukoht, et kehtivate õigusaktide kohaselt ei ole külmutatud kalatoodete vedu termosvagunitega lubatud, kuna ei olnud võimalik tagada ja kontrollida, et temperatuur ei tõuseks üle lubatud normi. Kuid kui vedu toimus väljapoole Euroopa Liitu kolmandatesse riikidesse, siis ei järgitud õigusakte ja vaikival kokkuleppel võimaldati vedu. H.L Veterinaar- ja Toiduameti peadirektori asetäitjana pidi tagama, et õigusaktide täitmist järgitakse, kuid sellest hoolimata tegi ta kõik temast oleneva, et külmutatud kala vedu õigusaktidega kehtestatud korra vastaselt jätkuks, kuna sellisel juhul oli tal võimalik ametiisikuna küsida külmutatud kala Venemaale ja Ukrainasse eksportida soovivatelt ettevõtjatelt altkäemaksu. Asjaolu, et Veterinaar- ja Toiduameti veterinaarametnikud aktsepteerisid H.L seisukohta ja võimaldasid sertifikaate väljastades külmutatud kalatoodete vedu termosvagunites, ei muuda H.L tegevust seaduslikuks. Harju Maakohus asub ekslikult seisukohale, et kuivõrd ükski seadusakt sõnaselgelt ei keelanud külmutatud kala vedu termosvagunitega, siis oli see lubatud. Taoline käsitlus on liigselt kitsendav, kuivõrd eelpool nimetatud õigusaktid kehtestasid nõuded veovahenditele sealjuures konkreetseid veovahendeid nimetamata ja vedu oli lubatud juhul kui veovahend kehtestatud nõuetele vastas. Kõnealusel juhul kohtumenetluse käigus uuritud tõenditest nähtuvalt ei saanud termosvagunite puhul kindel olla, et nõutud temperatuur säilib, mistõttu vedu ei olnud tegelikkuses lubatud ja H.L tegevus tuleb kvalifitseerida altkäemaksu võtmisena ja Andrei H.L tegevus altkäemaksu vahendamisena. Samuti on kohus põhjendamatult H.L-ilt konfiskeerinud ja välja mõistnud väiksema summa kui altkäemaksu võtmise läbi saadud kriminaaltulu kogusumma ning täiesti põhjendamatu on H.L-ilt läbiotsimise käigus leitud erinevate valuutade tagastamine. Lisaks on maakohus karistuse mõistmisel valesti arvestanud H.L eelvangistuse viibitud aega, lugedes H.L vabanemise kuupäevaks 12.08.2005.a. Tegelikkuses kohaldati H.L suhtes tõkendit kautsjon 21.06.2005.a, kautsjon on tasutud samal päeval ning ka vanglas kinni peetavate isikute andmekogu kohaselt vabanes H.L Tallinna vanglast 21.06.2005.a. Tallinna Linnakohtu 20.10.2005.a määrusest (I k, lk 77) nähtub, et 12.08.2005.a oli Vladimir 8 H.L suhtes lisaks kautsjonile täiendavalt kohaldatud elukohast lahkumise keeldu, mis aga ei olnud kõnealusel ajal kehtinud kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt lubatud. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 318

lg 1, 337 lg 1 p 4, 338 p 2, 340 lg 4 p 1, prokurör palub: Tühistada Harju Maakohtu 26.05.2010.a kohtuotsus H.L süüditunnistamises KarS § 293 lg 2 p 1, 2 järgi ja Andrei H.L süüditunnistamises KarS § 295 lg 2 p 1 järgi. Teha uus otsus, millega tunnistada süüdi H.L KarS § 294 lg 2 p 1, 2 järgi ja karistada teda vangistusega 6 aastat. KarS § 68 sätete alusel lugeda karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 22.03.-21.06.2005.a, s.o 3 kuud ja ärakandmisele kuuluvaks lugeda 5 aastat 9 kuud vangistust. KarS § 83 lg 1 ja § 84 alusel mõista välja ja konfiskeerida H.L-ilt 23 300 dollarit, s.o 276 571 krooni, seega lisaks läbiotsimiste käigus äravõetud raha summas 239 193 krooni konfiskeerimisele kuulub täiendavalt tasumisele 37 378 krooni. Samuti tunnistada süüdi Andrei H.L KarS § 296 lg 2 p 1 järgi ja karistada teda kahe aastase vangistusega. KarS § 73 sätete alusel määrata, et mõistetud karistust ei pöörata täitmisele 3 aastase katseaja jooksul, kui Andrei H.L ei pane katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 68 sätete alusel lugeda karistuse täitmisele pööramisel karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ajavahemikul 22.03.-30.06.2005.a, s.o 3 kuud 9 päeva. 4. H.L kaitsja leiab, et otsuses esinevad selle apellatsiooni korras tühistamise alused. 4.1 Kriminaalmenetlusõiguse olulised rikkumised. 4.1.1 Kriminaalasjas puudub 13 süüdistatava suhtes kohtulahend Kriminaalasjas oli kohtu alla antud viisteist

§ 202tunnustel ning see toimus kriminaalasja kohtuliku uurimise n.

ö. esimeses pooles ( vastavad määrused asuvad kriminaalasja köites XI ). Kui maakohus lõpetab kriminaalasja menetlemise

§ 202

alusel 15 – st süüdistatavast 13 suhtes siis on see otsustus kaitsja arvates kindlasti kriminaalasja puutuv

§ 23lg.

1 mõttes, millise oleks pidanud langetama kollegiaalne kohtukoosseis. Kriminaalmenetluse seadustikus puudub säte, mis võimaldaks kollegiaalse kohtukoosseisu poolt üldmenetluses arutatavas kriminaalasjas osapooltega kokkuleppe saavutamisel kohtunikul vormistada kohtulahend ainuisikuliselt.

§ 202p. 4 asub menetlusseadustiku 8.

peatükis, milline kannab pealkirja Kohtueelne menetlus. Selle sätte regulatsioon ei kohaldu menetlusele maakohtus. Asjakohane ei ole Otsuse viide

§ - le 247 – see säte reguleerib kohtulikku arutamist kokkuleppemenetluses, millise menetluse liigiga vaadeldaval juhul tegemist ei ole. Kui Otsuses aga tegelikult peeti silmas

§ 274

sätestatut , siis seegi säte ei anna kollegiaalselt arutatavas kriminaalasjas kohtunikule ainuisikuliselt õigust lõpetada kriminaalmenetlus

§ 202alusel.

Selliselt menetlusnorme eirates on maakohus loonud sisuliselt pöördumatu olukorra, kus ühegi altkäemaksu andja tegu, s. o. väidetav altkäemaksu andmine H.L-ile ei ole mistahes kohtu otsustusega tuvastatud ; veelgi enam on loodud olukord, kus mistahes 9 kohtu otsustusega ei ole tuvastatud ka esimese vahendaja tegu ehk Viktor Rasskazovi poolt altkäemaksu ( pistise ) eseme edasi vahendamine Andrei H.L-ile. Kaitsja taotleb nimetatud menetlusliku olukorra tunnistamist kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks

§ 339lg.

2 alusel.

§ 339lg.

1 p. 6 sätestab kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena olukorra, kus kohtuotsust ei ole allkirjastanud kõik kohtukoosseisu kuuluvad isikud. Kuigi vaadeldaval juhul ei ole tegemist kohtuotsusega, annab

§ 339lg.1 p.

6 regulatsioon põhistatud ja mõistliku aluse pidada samaväärselt kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks ka olukorra, kus kõik kohtukoosseisu liikmed ei ole allkirjastanud mistahes lõplikku kohtulahendit. Osundatud rikkumine toob vältimatult kaasa H.L õigeksmõistmise : kui kohtulahendiga ei ole tuvastatud altkäemaks ( pistis ) kui tegu, ei ole tuvastatud altkäemaksu ( pistise ) vahendamine kui tegu, ei saa edasiselt rääkida ka altkäemaksu ( pistise ) võtmisest. 4.1.2 Kohtunik ja kohtukoosseis pidanuks

§ 49lg.

1 p. 1 alusel taanduma.

§ 408lg.

1 kohaselt kohtumäärus jõustub, kui seda ei saa enam vaidlustada muul viisil kui teistmismenetluses. Kohtumäärus kriminaalmenetluse lõpetamise kohta

§ 202

tunnustel on kohtulahend

§ 49lg.

1 p. 1 mõttes, sest seda ei saa enam vaidlustada muul viisil kui teistmismenetluses. Kolmeteistkümne süüdistatava suhtes menetluse lõpetamisega

§ 202

tunnustel tegi maakohus kohtuniku isikus samas kriminaalasjas kohtulahendi, mistõttu pidanuks kohtunik

§ 49lg.

1 p. 1 alusel taanduma. Kohtunik ei taandunud, seejärel ei taandanud ennast ka kogu kohtukoosseis. Asjaolu, et algselt kohtunik, hiljem kogu kohtukoosseis ennast ei taandanud, tõi endaga kaasa olukorra, kus edasises menetluses Andrei ja H.L suhtes tehtav mistahes kohtulahend oli ette prognoositult tehtud ebaseadusliku kohtukoosseisu poolt, milline olukord vastavalt

§ 339lg.

1 p. 1 kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist. Otsuses nimetatud aspekti ei käsitletud. 4.1.3 Olukorras, kus tõendite uurimine oli pooleli, et mitte öelda algstaadiumis, evib eelkirjeldatud viisil kriminaalmenetluse lõpetamine 13 süüdistatava suhtes eelotsustuslikku iseloomu ka H.L süü osas. Eelotsustuse tegemine mõjutab paratamatult kohtuniku siseveendumuse kujunemist ka menetlusse alles jäänud süüdistatavate osas, antud juhul ka H.L osas. Tõendite kohtuliku uurimise lõpuleviimisel, ka kaitse lõplike argumentide ärakuulamisel kohtulike vaidluste käigus võib kohtunikul tekkida tugev motivatsioonisurve protsessi alles jäänud süüdistatavate süüdimõistmiseks isegi siis, kui ta leiab, et süüdistatava süü ei ole piisavalt tõendamist leidnud. Seega ei saa vaadeldavas menetluses toimunut – 13 isiku suhtes menetluse lõpetamist selliselt nagu see toimus, pidada õigustatuks. Kaitsja taotleb eelotsustusliku iseloomuga lahendi tegemine kohtu poolt ja seejärel enda mittetaandamine tunnistada kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks

§ 339lg.

2 alusel. 4.1.4 Kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine prokuröri taotluste menetlemisel 12. märtsi 2009.a. kohtuistungil ( XI kd., t. l. 282 – 290 ) esitas prokurör taotluse menetluse lõpetamiseks

§ 202

alusel kolme süüdistatava – Viktor Rasskazovi, Andrei Sokolovi ja OÜ Vimpeks Grupp' suhtes. Kohtunik teatas menetluse pooltele, et kohus teeb kohtumäärused teatavaks

2. 2009.a. kell
3. 30, s. o. väljaspool avalikku kohtuistungit ;
5. 2009.a. kohtuistung pidi algama 10 kell
6. 00 ( XI kd., t. l. 290 ; 308 – 309 ).
8. 2009.a. kella
9. 00 – ks ei ilmunud kohtusse süüdistatavad Eduard Baranin ja Dmitri Matvejev, mistõttu kohus

§ 269lg.

1 alusel pidanuks kohtuliku arutamise edasi lükkama. Ometi kohus kuulutas kohtumäärused

§ 202alusel menetluse lõpetamise eelnimetatud kolme süüdistatava suhtes.

Pärast eelnimetatud määruste kuulutamist taotles prokurör kohtule vastates istungi edasilükkamist seoses kahe süüdistatava mitteilmumisega, kohus määraski istung edasi lükata. Kohtuistungi avalikkuse põhimõtte kohaselt (

§ 11

) kehtib see põhimõte ka kohtulahendi kuulutamisel, seega kolme süüdistatava suhtes ei ole kohtulahendi – s. o. menetluse lõpetamise määruse avalikku kuulutamist toimunud, ometi on aga edasine menetlus toimunud ilma nendeta. Kaitsja palub tunnistada eelkirjeldatud olukord kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks

§ 339lg.

2 alusel. Otsuses nimetatud aspekti ei käsitletud. 4.1.5 Maakohus jättis ebaõigesti rahuldamata Andrei H.L kaitsja taotluse riigiprokurör T. Bergmanni taandamiseks ( Otsus lk. 18 – 19 punkt 4 ). Andrei H.L kaitsja esitas

2. 2009.a. kohtuistungil taotluse riigiprokurör T. Bergmanni taandamiseks ( XI kd., t. l. 311 pöördel ), H.L kaitsja toetas taotlust ja esitas omapoolsed argumendid. Prokurör avaldas oma seisukoha taandamistaotluse osas ( XI kd., t. l. 312 – 313 ) leides, et edasise kohtuliku uurimise käigus, s. t. peale seda, kui kolme süüdistatava suhtes oli menetlus lõpetatud, võivad kogutud tõendid muutuda, kuid mitte sedavõrd ( nii oluliselt ), et süüdistatavate suhtes prokuröri seisukoht väga oluliselt muutuda saaks, prokuröril on välja kujunenud oma siseveendumus. Seega andis prokurör senises kohtumenetluses kogutud ja uuritud tõenditele ette kindlaksmääratud ja seejuures võrreldes edasiselt uuritavate tõenditega prioriteetse jõu protsessi alles jäänud süüdistatavate, s. h. H.L suhtes. Sellega eiras prokurör oluliselt

§ 61lg.

1 sätestatud põhimõtet – ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu. Sama avaldas kaitsja ka koheselt kohtuistungil ( XI kd., t. l. 312 p ). Maakohus pidanuks neil asjaoludel prokuröri taandama, kuivõrd edasisse menetluse oli „ sisse kirjutatud „ prokuröri ilmne ebaobjektiivsus, formaalsus süüdistuses kirjeldatud asjaolude reaalse tõendamismenetluse suhtes. Palub neil asjaoludel riigiprokuröri taandamata jätmine tunnistada kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks

§ 339lg.

2 alusel. 4.1.6 Kohtuniku suhtes tehtud taandamistaotluse ( XI kd., t. l. 333 – 334 ) ebaõige menetlemine.

2. 2009.a. kohtuistung algas
3. 02 ja lõppes
5. Süüdistatava Sergei Zelentsovi kaitsjaks oli sel istungil A. Smelov ( XI kd., t. l. 331 – 332 ). Andrei H.L kaitsja esitas istungil taotluse kohtunik V. Lõõniku taandamiseks. Kohus küsis teiste kaitsjate arvamust taandamistaotluse kohta. Süüdistatava Zelentsovi kaitsja vastas ka süüdistatava eest.

§ 50lg.

4 kohaselt pidanuks

2. 2009.a. kohtuistungil ära kuulatama taandatava kohtuniku seletus, seda ei tehtud, vaid kohus kolmeliikmelises koosseisus lahkus lahendama kohtuniku taandamise taotlust ja avaldas, et otsustus ( kohtumäärus ) avaldatakse
4. 2009.a. Kohtuistungi protokolli lõpus on märge : kohus läks nõu pidama ja teatab, et teeb kohtumääruse teatavaks
6. 2009.a.
8. 2009.a. kohtuistung lükati edasi ühe süüdistatava puudumise tõttu.
10. 2009.a. kohtuistungil avaldas kohus, et
11. juuni kohtuistungil ei olnud kaitsja A. Smelovil volitusi süüdistatava Zelentsovi osas kohtuniku taandamise taotluses seisukoha võtmiseks ja kohtu 11 soovil kandis Andrei H.L kaitsja uuesti ette kohtunik V. Lõõniku taandamistaotluse asjaolud.
13. 2009.a. kohtuistungi protokollis on märge : rahvakohtunikud ja varurahvakohtunik lähevad nõupidamistuppa taandamistaotluse lahendamiseks kell
14. 16 ; tulevad nõupidamistoast
18. 2009.a. kohtuistungil toimus taandamistaotluse n. ö. teistkordne esitamine ja menetlemine küll

§ 50regulatsiooni järgides, kuid see ei tee olematuks asjaolu, et 01.

1. 2009.a. kohtuistungil oli see regulatsioon selgelt ja oluliselt eiratud : taandatava kohtuniku seletust ära ei kuulatud ja maakohus lahkus täies koosseisus saalist lahendama kohtuniku vastu esitatud taandamistaotlust.
3. 2009.a. võttis rahvakohtunikel taandamistaotluse lahendamine ja vormistamine aega 28 minutit, mistõttu ei ole võimalik mõistlikult põhistada, miks
4. juuni 2009.a. kohtuistungil, mis lõppes kell 10 : 19, ei olnud võimalik taandamistaotlust lahendada ja see otsustus lükati edasi
5. juunile. Maakohtu poolt
7. 2009.a. kohtuistungil esitatud aspekt, et kaitsja A. Smelovil ei olnud
9. 2009.a. kohtuistungil volitusi esitamaks süüdistatava Sergei Zelentsovi seisukohta kohtuniku taandamise osas, ei vasta tegelikele asjaoludele. Mingit kaitsja volituste piiramist
11. 2009.a. kohtuistungil ei toimunud ja see nähtub ka istungiprotokollist. Ei ole veendumust ( objektiivsele kõrvalvaatajale võib jääda mulje ), et eeltoodud viisil
13. 2009.a. kohtuistungil kohtuniku taandamistaotluse menetlemisel oli täidetud

§ 50lg.

5 sätestatud regulatsioon ( ühe kohtuniku taandamise taotluse lahendab ülejäänud kohtukoosseis taandatava juuresolekuta ). Palub selliselt kohtuniku taandamistaotluse menetlemine 01. 06. 2009.a. kohtuistungil tunnistada kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks

§ 339lg.

2 alusel. 4.1.7

2. 2009.a. kohtuistungil ( XI, t. l. 337 – 339 ) prokuröri esitatud taotluse ebaõige menetlemine.
4. 2009.a. kohtuistungil esitas prokurör taotluse menetluse lõpetamiseks

§ 202alusel kõikide menetlusse selleks ajaks alles jäänud süüdistatavate suhtes v.

a. Andrei ja H.L. H.L kaitsja avaldas, et soovib esitada taotluse kogu kohtukoosseisu taandamiseks. Kohtunik teatas, et kohus teeb kohtumäärused kriminaalmenetluse lõpetamise kohta seoses oportuniteediga teatavaks

2. 2009.a. kohtuistungil.
4. 2009.a. kohtuistungil tegi maakohus teatavaks menetluse lõpetamise määrused. Samal, s. o.
6. 2009.a. kohtuistungil avaldas H.L kaitsja, et esitab eile esitatud taotluse kirjalikul kujul ( XI kd., t. l. 344 ). Kaitsja avaldas ka, et kohus eiras

§ 50lg.

3, sest selleks ajaks menetlusse allesjäänud kaheteistkümnest süüdistatavast kümne suhtes menetluse lõpetamine olukorras, kus kohus oli teada saanud kogu kohtukoosseisu taandamistaotlusest ei ole võimalik tõlgendada edasilükkamatu menetlustoiminguna. Kaitsja palub nimetatud menetluslik olukord tunnistada kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks

§ 339lg.

2 alusel. 4.1.8 Otsuses on õigesti leitud ( lk. 19 ), et varasemate kahtlustatavate Oleg Omeltšenko, Sigmond Kartau, Sergei Geiko, Andrei Stepanenko, Oleg Bondarevi hilisemalt tunnistajatena antud ütlused ei ole asjas lubatav tõend, sama käib ka tunnistaja S. B. kohta. Nimetatud Otsuse seisukoht on täielikus kooskõlas Riigikohtu

1. aprilli 2010.a. lahendiga 3 – 1 – 1 119 – 09 ( punktid 21 ja 22 ) . 12 Otsuses on leitud ja seda ka õigesti põhistatud ( lk. 19 punkt 7 ), miks endiste süüdistatavate Sigmond Kartau, Sergei Geiko, Andrei Stepanenko, Oleg Bondarevi, Eduard Baranini ja Vladimir Baranini tunnistajana antud ütlusi ei saa tõendina asjas arvestada. Kaitsja lisab, et seegi seisukoht on kooskõlas Riigikohtu
2. aprilli 2010.a. lahendiga 3 – 1 – 1 119 –
3. H.L süüdistuse maht arvuliselt tuleneb külmutatud kala ekspordiks väljaantud veterinaarsertifikaatidest ja vedamiseks antud termosvagunitest. Sertifikaatidel on kajastatud ka termosvaguni number ( IV köide, t. l. 8 – 12 ). Sertifikaadid on kriminaalasjale lisanud süüdistusfunktsiooni kandja.
4. märtsi 2010.a kohtuistungil kirjalike tõendite uurimise käigus avaldas kohus prokuröri taotlusel IV köitest t. l. 1 – 3, 8 – 10, 11 -12 ( XII köide, t. l. 38 ). Kaaskiri ja vastavad veterinaarsertifikaadid asuvad aga kriminaalasja IV köites toimikulehekülg 13 – 264 ; kaitsja, nagu prokurörgi, ei pidanud vajalikuks neid sertifikaate avaldada ega kohtulikult uurida. Kohtumenetluse pooled ei taotlenud avaldada ega kohtulikult uurida ka kriminaalasja IV köites t. l. 4 – 7 asuvat kokkuvõtvat dokumenti loeteluga firmadest, termosvagunitest, kuupäevadest ja sihtkohtadest. Ka ei ole IV köites asuvad sertifikaadid alates lk. 14 riigikeelsed ( on eiratud

§ 10lg.

3). Eeltoodud põhistustel on Otsuses ( lk. 20 punkt 11 ) vääralt tuginetud veterinaarsertifikaatidele, millega on eiratud

§ 15lg.

1 regulatsiooni. Kaitsja palub nimetatud olukord tunnistada kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks

§ 339lg.

2 alusel. 4.1.9 Eiratud on isikute võrdse kohtlemise põhimõtet – ebaõigesti ja selgelt säästvalt on jäetud altkäemaksu vahendamise eest vastutusele võtmata äriühing Baltreftrans, millisega puutumuses olevad isikud M. P. ja Viktor Rasskazov on samas menetluses olnud süüdistuse peamiseks isikulise tõendi allikaks.

2. 2008.a. kuulati maakohtus üle M. P. ( XI kd., t. l. 202 ja edasi ). Viimane avaldas prokurörile, et oli aastail 2004 – 2005 raamatupidaja Baltreftransis, tema otsene ülemus oli Viktor Rasskazov. Kui viimane oli haiglas toodi nn. veterinaarrahad tema, s. o. tunnistaja kätte. Tunnistaja andis rahad edasi Viktor Rasskazovi abikaasa T. R. kätte ja viimane siis edasi Viktor Rasskazovile. Mis on veterinaarrahad ja mille eest neid maksti, tunnistaja teadis. Ka avaldas tunnistaja sõnaselgelt, et nn. veterinaarrahasid maksti firma Baltreftrans huvides. Ka kohtueelses menetluses ei avaldanud M. P. oma tegelikku seotust firmaga Baltreftrans. Tegelikule tunnistaja seotusele viitab kriminaalasjas asuv äriregistri väljavõte ( II kd., t. l. 183 ) : M. P. oli alates
4. 2002.a. kuni
6. 2008.a. OÜ Baltreftrans ainuomanik ( täna on selleks V. Rasskazov ) ja ainuke juhatuse liige (
8. 2002.a. kuni
10. 2008.a. ), täna on ainus juhatuse liige V. Rasskazov. Seega oli OÜ Baltreftrans süüdistusega hõlmatud perioodil ( 2004.a. kuni 2005.a. ) M. P. täieliku kontrolli all olev äriühing. Neil asjaoludel on ebaõigesti jäetud vastutusele võtmata äriühing OÜ Baltreftrans altkäemaksu ( pistise ) vahenduse eest ; ilmselgelt ebausaldusväärsed on ka tunnistaja ütlused. Maakohus Otsuses nimetatud aspekti ei käsitlenud pidades Otsuses ebaõigesti tunnistaja M. P. ütlusi usaldusväärseks tõendiks ( lk. 21 ülevalt teine lõik ). 4.2 Materiaalõiguse ebaõige kohaldamine. Apellatsiooni esimeses osas loetletud kriminaalmenetlusõiguse olulised rikkumised on lõppkokkuvõttes viinud materiaalõiguse ebaõigele kohaldamisele, mis väljendub H.L ebaõiges süüdimõistmises KarS § 293 lg. 2 p. 1 ja 2 järgi. 13 4.2.1 Kaitsja nõustub jätkuvalt tema poolt maakohtus esitatud ja Otsuses aktsepteeritud õigusliku analüüsiga ning järelmiga selles, et külmutatud kala vedu termosvagunites oli ja on seaduslik tegevus, mis tingis ka H.L käitumise ümberkvalifitseerimise KarS § 293 lg. 2 p. 1 ja 2 järgi. Samas on kriminaalasjas maakohtu erinevatest otsustustest johtuvalt ( s. o. määrused

§ 202

alusel ühelt poolt; sisuline ehk siis käesolev kohtulahend Andrei ja H.L suhtes teiselt poolt ) tekkinud vähemasti allakirjutanu praktikas esmakordne / erakordne olukord : maakohus on leidnud, et 13 isikut andsid altkäemaksu edastades selle esimese vahendajani, s. o. V. Rasskazovini ; viimane vahendas altkäemaksu edasi järgmise vahendajani, s. o. Andrei H.L-ini. Viimane aga rahasummasid edasi vahendades andis edasi H.L-ile juba pistist, s. t. Andrei H.L käes olles muutus raha õiguslik iseloom. Vaadeldava süüdistuse aspektist ( kaitsja leiab jätkuvalt, et süüdistus on täies mahus alusetu ) raha õiguslik iseloom ei saanud muutuda : see oli kas algusest lõpuni altkäemaks või algusest lõpuni pistis. Kriminaalasjast, sealhulgas Otsusest ei nähtu mingeidki õiguslikke aspekte ja / või tõendite analüüsi selle kohta, millele tuginedes saaks väita, et ühe ja sama rahasumma liikumise käigus Andrei H.L käes muutus altkäemaks ( s. o. tasu ebaseadusliku tegevuse eest ) pistiseks ( s. o. tasuks seadusliku tegevuse eest ). Selline olukord on saanud tekkida vaid ja ainult seetõttu, et kriminaalasjas on kohtulahendid kohtu alla antud süüdistatavate suhtes vastu võetud eraldi, mitte maakohtu ühe otsustuse raames nõupidamistoas. Kaitsja teeb siit järelduse : kuna käesolevas asjas ei ole kohtu poolt ühegi otsustusega tuvastatud isikute teod – s. o. H.L-ile pistise andmine läbi vahendaja Viktor Rasskazovi, siis tuleb H.L ainuüksi sel kaalutlusel õigeks mõista, sest ei ole võimalik pistist läbi vahendaja võtta kui pistist vahendajale ei edastata. 4.2.2 H.L on süüdi mõistetud pistise võtmises vähemalt teist korda koos nõudmisega. Süüdistusest ega Otsusest ei nähtu, millele tuginedes käsitletakse H.L-ile etteheidetavaid tegusid just pistise nõudmisena ( s. o. kategooriline küsimine ), mitte pelgalt pistise küsimisena. H.L-ile esitatud süüdistuse kohaselt on altkäemaksu andjad saanud süüdistuse KarS § 298 lg. 1 järgi ( füüsilised isikud ) või KarS § 298 lg. 3 järgi ( juriidilised isikud ), seega altkäemaksu andmise eest ühel korral, ehk II astme kuriteo toimepanemise eest. KarS § 298 lg. 2 – vähemalt teistkordne altkäemaksu andmine füüsilise isiku poolt on I astme kuritegu KarS § 298 lg. 4 – vähemalt teistkordne altkäemaksu andmine juriidilise isiku poolt on I astme kuritegu, mis näeb ette sundlõpetamise (

§ 4lg.

2 ) Kuigi H.L süüdistuse aspektist altkäemaksu ( pistise ) võtmine tema poolt vähemalt teist korda saab tuleneda ka altkäemaksu ( pistise ) andjate arvust ( 10 erinevat isikut ), siis olulisim kontekstis apellatsiooni esimese osaga on see, et I astme kuriteo puhul nn. oportuniteedi printsiip ehk kriminaalmenetluse lõpetamine

§ 202tunnustel ei ole kohaldatav.

On tekkinud olukord, kus süüdistuse õigusliku kvalifikatsiooni kohaselt isikud on andnud altkäemaksu ühel korral, kuid süüdistusest tekstiliselt tuleneb, et isikud on andnud altkäemaksu korduvalt ( vähemalt teist korda ). See vastuolu on ka süüdistusest edasi kandunud, sest maakohus süüdistatavate suhtes kriminaalmenetluse

§ 202

korras lõpetamisega nõustus paratamatult ka esitatud süüdistuse kvalifikatsiooniga, fikseerides seeläbi iga isiku poolt altkäemaksu andmise H.L-ile ühel korral ; rääkimata sellest, et Otsusega fikseeris maakohus H.L poolt pistise, mitte altkäemaksu võtmise. 14 Ainult OÜ Masterhansa puhul vastab kohtu järeldus pistise andmise – võtmise suhtes süüdistuse sisule : on fikseeritud üks episood. Kaitsja peab käesolevas menetlusstaadiumis H.L kaitsmiseks lähtuma nii süüdistusest kui selle süüdistuse pinnalt tehtud Otsusest; seega peab kaitsja lähtuma sellest, et iga süüdistuses mainitud isik andis altkäemaksu ühel korral ja H.L võttis igalt vastavalt isikult pistist samuti ühel korral. Samas, väitlemiseks Otsusega selles osas kaitsjal võimalus puudub, sest Otsuses puudub igasugune sellekohane tõendite analüüs. Eelkirjeldatud menetluslik olukord palub kaitsja tunnistada kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks

§ 339lg.

2 alusel, milline rikkumine on viinud ka materiaalõiguse ebaõigele kohaldamisele - maakohus pidanuks H.L õigeks mõistma. 4.2.3 Kohtuotsuse punktis 2 ( Otsus lk. 18 ) on loetletud isikud, kellede suhtes Harju Maakohus lõpetas menetluse 09. 10. 2006.a.

§ 202alusel.

Need isikud on : AS Kajax Fishexport ; Andrei Stepanenko, Oleg Omeltšenko, AS Krapesk, Sigmond Kartau, S. B., Oleg Bondarev, Sergei Geiko. Otsuses ( lk. 20 punkt 10 ) on öeldud .... käesoleva kohtuotsuse p. 2 nimetatud isikutega seonduvate altkäemaksu andmise ja vahendamise fakte Andrei ja H.L vastu esitatud süüdistuses arvestada ei saa. Arvestamata siinkohal ümberkvalifitseerimist altkäemaksust pistiseks mõisteti H.L samas siiski süüdi süüdistuse kogu mahus, s. t. ka pistise võtmises – nõudmises AS Kajax Fishexport ja AS Krapesk episoodides kokku 12.600 USD. Otsuse erinevate osade vahel on eelkirjeldatud oluline vastuolu, mis iseenesest tuleb tunnistada kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks

§ 339lg.

2 alusel. See rikkumine on viinud ka materiaalõiguse ebaõigele kohaldamisele - maakohus pidanuks igal juhtumil AS Kajax Fishexport ja AS Krapesk episoodid Otsusest välja jätma. 4.2.4 Otsuses ( lk. 19 punkt 8 ) kirjeldatakse läbi V. Rasskazovi ütluste AS Krapesk' poolt veterinaarrahade laekumist läbi Nekst Grupp OÜ Viktor Rasskazovile. Süüdistust, nagu oleks AS Krapesk maksnud H.L-ile altkäemaksu läbi Nekst Grupp OÜ ja Viktor Rasskazovi, ei ole esitatud. Et aga AS Krapesk maksnud altkäemaksu otse Viktor Rasskazovi kaudu, ei ole asjas uuritud. Ka sellest aspektist johtuvalt pidanuks maakohus AS Krapesk episoodi Otsusest välja jätma. 4.2.5 H.L-ile oli esitatud süüdistus altkäemaksu võtmises –nõudmises kokku 10 – lt juriidiliselt isikult. Süüdistuse kohaselt ( 3. episood ) on OÜ Romarin Center selle esindaja Rainer Paks' isikus seoses OÜ – ga Rai Grupp andnud H.L-ile altkäemaksu kokku summas 2500 USD. Asjas on 01. 10. 2009.a. kohtumäärus ( XI kd., t. l. 357 – 360 ), millega on lõpetatud kriminaalasja menetlus

§ 202alusel füüsilise isiku Rainer Paks' suhtes.

Selles on fikseeritud, et Rainer Paks füüsilise isikuna andis altkäemaksu H.L-ile. Kaitsja nõustub maakohtuga – Otsuses ei olekski saanud H.L süüdi mõista pistise võtmises füüsiliselt isikult Rainer Paks' lt, sest sellist süüdistust ei ole H.L-ile esitatud. Samas on ebaõige, et maakohus mõistis H.L süüdi pistise võtmises äriühingult OÜ Romarin Center – nimetatud äriühing asjas kahtlustatav ei ole olnud, äriühingu ütlused ( läbi seadusliku esindaja ) asjas puuduvad ; mistahes nimetatud äriühingu suhtes tehtud kohtulahend, millest nähtuks altkäemaksu ( pistise ) andmine ükskõik kellele, sealhulgas H.L-ile, teadaolevalt puudub. Eelkirjeldatud olukord tuleb tunnistada kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks

§ 339lg.

2 alusel ; nimetatud rikkumine on viinud ka materiaalõiguse ebaõigele 15 kohaldamisele - maakohus pidanuks igal juhtumil OÜ Romarin Center episoodi Otsusest välja jätma. H.L süüdistatakse (

1. episood ) osaühingutelt OÜ Morobell ja OÜ Trans - projekt ( esindaja S. B. ) altkäemaksu võtmises – nõudmises kokku summas 200 USD. Asjas on
3. 2006.a. kohtumäärus ( kr. asi nr. 1 – 06 – 12511 ), millega on fikseeritud, et S. B. andis altkäemaksu H.L-ile. Olukord on siinkohal analoogiline võrreldes OÜ – ga Romarin Center. Kaitsja nõustub maakohtuga – Otsuses ei olekski saanud H.L süüdi mõista pistise võtmises füüsiliselt isikult S. B.lt, sest sellist süüdistust ei ole H.L-ile esitatud. Samas on ebaõige, et maakohus mõistis H.L süüdi pistise võtmises äriühingutelt OÜ Morobell ja OÜ Trans - projekt – nimetatud äriühingud asjas kahtlustatavad ei ole olnud, äriühingute ütlused ( läbi seadusliku esindaja ) asjas puuduvad ; mistahes nimetatud äriühingute suhtes tehtud kohtulahend, millest nähtuks altkäemaksu ( pistise ) andmine ükskõik kellele, sealhulgas H.L-ile, teadaolevalt puudub. Eelkirjeldatud olukord tuleb tunnistada kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks

§ 339lg.

2 alusel ; nimetatud rikkumine on viinud ka materiaalõiguse ebaõigele kohaldamisele - maakohus pidanuks igal juhtumil OÜ Morobell ja OÜ Trans – projekt episoodi otsusest välja jätma. H.L süüdistuse viimane, n. ö. kokkuvõttev lause on : kokku võttis H.L Viktor Rasskazovi ja Andrei H.L vahendusel altkäemaksu kalakäitlemise firmade esindajatelt ja eraisikutelt

1. 300 USD ( 276 105 Eesti krooni ). Üheltki füüsiliselt isikult altkäemaksu võtmises – nõudmises süüdistust H.L-ile ei ole esitatud. Milline on selgitus nimetatud asjaolule, maakohtus süüdistaja esinemisest ei selgunud. Otsuses leitakse ekslikult ( lk. 22 alumine lõik ), et H.L-ile oli esitatud süüdistus ka altkäemaksu võtmises füüsilistelt isikutelt. 4.3 Vara konfiskeerimisest. Otsusega ( lk. 24 punktid 5 ja 6 ) konfiskeeriti H.L-ilt KarS § 83 ' alusel läbiotsimisel võetud raha : 2250 USD, 95000 Eesti krooni, 7460 Eurot. KarS § 83 ' lg. 1 kohaselt ( millisele lõikele maakohus Otsuses viidet ei tee ), konfiskeerib kohus tahtliku süüteoga saadud vara, kui see kuulub otsuse või määruse tegemise ajal toimepanijale. KarS § 83 ' jõustus
2. veebruaril 2007, seega pärast H.L-ile süüdistuses etteheidetavate tegude toimepanemist. KarS § 5 lg. 1 sätestatud karistusseaduse ajalise kehtivuse üldpõhimõtte kohaselt tuleb isiku teole materiaalõigusliku hinnangu andmisel lähtuda teo toimepanemise ajal kehtinud seadusest. Seejuures tuleb kontrollida, kas peale süüteo toimepanemist asetleidnud karistusseaduse muudatus leevendab isiku olukorda või mitte. KarS § 5 sisalduvad põhimõtted laienevad ühtlasi konfiskeerimisele kui materiaalõiguslikule sanktsioonile. Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, tuginedes pistisena saadud raha konfiskeerimisel karistusseaduse sättele, mis jõustus peale H.L-ile etteheidetavate süütegude toimepanemist. Karistusõigusnorm võimaldas tahtliku süüteoga saadud vara konfiskeerida siiski ka H.L-ile omistatud süütegude toimepanemise ajal kehtinud KarS § 83 lg
3. Süüteoga saadud vara all mõistetakse eeskätt süüteo teokoosseisu objektiivsete tunnuste realiseerimisega saadud asja, varalise õiguse kasutamise teel saadut, süüteo toimepanemise eest saadud tasu või ka sellise tasu eest soetatud vara. 16 Konfiskeerimine on seetõttu suunatud konkreetse asja või varaosa vastu. Süüdistuses kirjeldatud tegude toimepanemise ajal kehtinud KarS § 83 mõttes oli süüteoga saadud vara konfiskeerimine võimalik toimepanijalt, seaduses sätestatud juhtudel aga ka kolmandalt isikult. Seega tuleb konfiskeerimise eeldusena kohtulikul arutamisel tuvastada, et süüdlane sai kuriteo toimepanemise tulemusena kindlaksmääratud ulatuses vara. Konfiskeerimise kui mittekaristusliku mõjutusvahendi toime on tõkestuslik, olles eeskätt piiratud toimepanijalt ebaseaduslikult saadud vara äravõtmisega. Kuid olles käsitatav mittekaristusliku mõjutusvahendina, omab konfiskeerimine toime poolest siiski karistuse tunnuseid, tuginedes muu hulgas isiku süüle ja rajanedes sarnaselt karistuse mõistmisega individuaalse vastutuse põhimõttele. Individuaalse vastutuse põhimõttele rajanemine aga eeldab konkreetsete faktiliste asjaolude kindlakstegemist, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse ja sellega kaasnevate õigusjärelmite aluseks. Seega ongi süüteo toimepanijalt KarS § 83 lg 1 kui ka alates
4. veebruarist 2007 kehtiva KarS § 83' lg 1 alusel võimalik konfiskeerida vaid see vara, mille ta kohtulikul arutamisel tuvastatu kohaselt kuriteo toimepanemise tulemusena sai. ( Riigikohus, lahendid nr. 3 -1 – 1 – 37 – 07 ; nr. 3 – 1 – 1 – 119 – 09 ). Otsuses on ainus lause, mida saab siduda temaatikaga konfiskeerimisest ( Otsus lk. 23 ülevalt teine lõik ) : .. seega kohus piirdub nende rahaliste väärtuste konfiskeerimisega, mis leiti ja võeti ära H.L juures teostatud läbiotsimistega. Otsuses puudub igasugune tõendite analüüs ja seega ka põhistus, kuidas tuvastati, et H.L juurest läbiotsimistel leitud raha oli konkreetse altkäemaksu ( pistise ) ese ehk et need olid just need samad rahatähed, mis kalakäitlejatelt läbi kahe vahendaja H.L-ini jõudsid. H.L süüdistuse kohaselt sai ta altkäemaksu ainult USA dollarites. Kodust läbiotsimisel leiti ja võeti ära lisaks USA dollaritele ( 1550 USD leiti kodust + 700 USD, mis leiti kinnipidamisel särgitaskust ja rahakotist ) rida teistes riikides käibelolevaid rahatähti : kroonid, rublad, eurod, reaalid, grivnad, litid. Need rahatähed ei saa kuidagi olla saadud kuriteo tulemusena. Puuduvad ka igasugused andmed, et H.L oleks süüdistuse kohaselt saadud USA dollarid vahetanud teiste vääringute vastu. Otsusega konfiskeeriti eesti kroonid, eurod ja USA dollarid. Ülejäänud rahatähed tagastati H.L-ile. Seega on Otsuses taas sisemine vastuolu : ühelt poolt on öeldud, et konfiskeeritakse läbiotsimistel leitud rahad, teiselt poolt konfiskeeritakse vaid osa sellest ja ülejäänud tagastatakse. 4.4 Kohtumäärusest. Koos Otsusega kuulutas maakohus ka
6. 2010.a. dateeritud kohtumääruse ( edaspidi ka Määrus ), milles viitas minetustele kohtueelses menetluses, mis puudutavad tõendi kaotamist ning sularaha mitteturvalist ja selle säilimist mittetagavat pakendamist. Määruse kohaselt ( resolutiivosa 2 – 3 rida ) puudub kriminaalasja materjalides märge Andrei H.L poolt H.L-ile kirjutatud võlakirja olemasolust. Määruse nimetatud väide on väär ega tulene kriminaalasja materjalidest. Pealegi, kriminaalasjast puudusid ka muud dokumendid, mis olid kohtueelses menetluses kaitsja poolt esitatud. Kriminaalasja kohtueelses menetluses tegi kaitsja
7. juunil 2006.a. taotluse

§ 225lg.

1 korras. Kaitsja taotles muu hulgas : lisada kriminaalasjale kaitsja

1. aprilli 2006.a. päring Veterinaar – ja Toiduametile ja Veterinaar – ja Toiduameti
3. 2006.a. vastus päringule lisada kriminaalasjale
5. 2005.a. H.L kodust leitud ja ära võetud Andrei H.L võlakiri
7. 2006.a. on riigiprokurör Laura Feldmanis kaitsja taotluse lahendamise tulemina koostanud Taotluse osaliselt rahuldamata jätmise määruse. 17 Riigiprokuröri
9. 2006.a. määruse lk. 1 alt kolmas lõik : järgnevalt soovib kaitsja lisada kriminaalasja materjalidele laenuleping Andrei H.L ja H.L vahel, nimetatud dokument on kriminaalasja materjalidele lisatud ning on pakitud koos H.L kodust ära võetud sularahaga. Kaitsja lisab : prokurör nimetab siinkohal võlakirja laenulepinguks, milline väljend on ka edasisse menetlusse kohati sattunud. Samas ei ole vaidlust, et tegemist oli ühe ja sama dokumendiga. Riigiprokuröri
11. 2006.a. määruse lk. 1 alumine lõik : kaitsja on lisanud Veterinaar – ja Toiduameti kirja, mille kohaselt külmutatud kala vedu termovagunitega jätkub ka käesoleval ajal. Leian, et kui reaalselt olukorda kajastav info, tuleb see lisada kriminaalasja materjalidele. Seega oli juba kohtueelses menetluses kriminaalasjale lisatud kaitsja taotlus, vastus kaitsja taotlusele, kaitsja päring, päringuvastus ja Andrei H.L võlakiri. Kaitsja taotles
13. 2010.a. kohtuistungil ( istungiprotokoll lk. 7 ) avaldada eelosutatud võlakiri. Maakohus rahuldas kaitsja taotluse leides, et võlakiri tuleb vaadelda ja avaldada järgmisel, s. o.
14. mai 2010.a. kohtuistungil. Kahe istungi vahepeal sai kaitsjale kohtust ja prokurörilt teatavaks, et võlakirja ei ole. Seoses sellega sai kaitsjale samuti teatavaks, et kriminaalasjas ei ole ka kaitsja

§ 225lg.

1 korras tehtud taotlust, vastust taotlusele, päringut ega päringuvastust - need olid kadunud.

1. mai 2010.a. kohtuistungil kohus avaldaski, et selle kriminaalasjaga oli kaasas üks suur kollane ümbrik A4 formaadis. Selle kohtunik tegi lahti, seal ei olnud lepingut....... laenulepingu kohta ei oska midagi öelda, kuna ümbrikus seda ei olnud.
2. mai 2010.a. kohtuistungil prokurör nõustus, et võlakiri on kadunud. Sama istungil avaldas prokurör, et kaitsja taotlus, vastus taotlusele, päring ja päringuvastus ei peagi olema lisatud ja seda olukorras, kus eelmine prokurör oli need juba lisanud ! Kaitsja esitas kadunud dokumentide ( v. a. võlakiri ) koopiad ja taotles nende lisamist kriminaalasjale. Kohus rahuldas taotluse. Eeltoodud tõendite kadumine kriminaalasjast ei tekita veendumust ausast ja õiglasest menetlusest H.L kriminaalasjas. Seda enam, et kadunud olid ( võlakiri kadunud siiani ) ilmselgelt H.L kaitsepositsiooni toestavad tõendid. 4.5 H.L on vääralt süüdi mõistetud ainult kaudsete tõendite pinnalt. Riigikohtu praktika kohaselt puudub õiguslik keeld isiku süüditunnistamiseks ainuüksi kaudsete tõendite pinnalt. Otsesed ja kaudsed tõendid ei erine teineteisest mitte nendes sisalduva teabe tõeväärtuse poolest, vaid selle poolest, kui vahetult nad kuriteo toimepanemise asjaolusid kajastavad. H.L-ile süüdistuses ja Otsuses etteheidetavate tegude kontekstis tuleks tuvastada muu hulgas : millised kaudsed tõendid kajastavad, et Andrei H.L tõepoolest vahendas just pistist H.L-ile. H.L on eitanud igasugust pistise küsimist – nõudmist. Andrei H.L on eitanud igasugust pistise küsimist – nõudmist ja vahendamist H.L-ile. Viktor Rasskazov on avaldanud, et andis rahasummad, nn. veterinaarrahad Andrei H.L-ile ja et H.L-ile ei ole ta kunagi mingit raha andnud ega ole ka näinud, et keegi teine, s. h. Andrei H.L oleks nn. veterinaarrahad või mistahes muud rahad H.L-ile edastanud. Ükski nn kalaärimeestest ei ole andnud rahasummasid H.L-ile ega ole näinud, et seda oleks teinud keegi teine. Jälitusprotokollidest johtuvalt võiks teha järelduse, et H.L oli huvitatud, et Andrei H.L raha kalaärimeestelt ja / või Rasskazovilt saaks, kuid seda, et sellisel viisil saadud rahaga oli tegemist pistisega, mitte aga laenusuhtega Vladimir ja Andrei H.L vahel, ei ole Otsuses üldse käsitletud. Veelgi enam, Otsuses leitakse ekslikult ( vt. eespool ), et Andrei H.L võlakirja ehk siis laenusuhte kohta Andrei ja H.L vahel kriminaalasjas andmed puuduvad. 18 Jälitusprotokollidest ei nähtu ühegi summa edasiandmine Andrei H.L-ilt H.L-ile . Läbiotsimistel H.L-ilt ära võetud sularaha ei ole võimalik siduda konkreetse pistise summaga, pistise esemega – lisaks apellatsioonis eelpool öeldule ( menetluslikud aspektid ) puuduvad väidetavalt pistiseks antud rahatähtede individuaaltunnuste võrdlemist - kokkulangemist näitavad. Seega ei puudu H.L suhtes mitte ainult otsesed tõendid, vaid kaudsete tõendite analüüsil on selge, et puudub ka tõendamisesemele vahetult kõige lähemal olla võiv tõend - Andrei H.L eitab kategooriliselt pistise edastamist H.L-ile. Otsuse kohaselt ühegi väidetava altkäemaksu ( pistise ) andja ütlusi ei saa tõendina arvestada mitteriigikeelsetele ja kohtumenetluse käigus avaldamata ning uurimata veterinaarsertifikaatidele ei saa mistahes Otsuses tugineda Neil asjaoludel on Otsuses vääralt hinnatud kaudseid tõendeid ja tõendamata ning ekslik on Otsuse järeldus, et H.L on pistist võtnud ( saanud ). 4.6 Apellatsiooni taotlus Kriminaalmenetluse seadustiku sätted võimaldavad apellandil esitada vaid ühe taotluse puutuvalt sellesse, millist lahendit apellant ringkonnakohtult soovib. Apellatsioonis toodud kaalutlustel esineb alus Otsuse tühistamiseks ja kriminaalasja saatmiseks esimese astme kohtule uuesti arutamiseks teises kohtukoosseisus (

§ 341lg.

1 ja 2 ). Apellant leiab, et johtuvalt apellatsioonis osundatud kriminaalmenetlusõiguse oluliste rikkumiste iseloomust - suurem osa nendest rikkumistest on pöördumatud - ei ole need kõrvaldatavad ka kriminaalasja uuel arutamisel maakohtus. Eeltoodu alusel ja lähtudes menetlusökonoomika põhimõttest taotleb apellant primaarsena H.L suhtes sisulise kohtulahendi tegemist ringkonnakohtus kriminaalasja esimese astme kohtule uuesti arutamiseks saatmata. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes

§§ 318lg.

1 ; 319 lg. 1 ja 2 ; 321 ; 337 lg. 1 p. 4 ( või 337 lg. 2 p. 2 ) ; 338 p. p. 2 ja 3 ; 339 lg. 1 p.p. 1, 7, 8 ; lg. 2 ; 340 lg. 1, lg. 2 p. 1 ; 341 lg.g 1 ja 2 apellant p a l u b : Tühistada Harju Maakohtu

1. mai 2010.a. kohtuotsus kriminaalasjas nr. 1 – 06 – 15769 H.L süüditunnistamises KarS § 293 lg. 2 p. 1ja 2 järgi täies mahus. Teha uus kohtuotsus, millega mõista H.L õigeks. H.L valitud kaitsja kulud kohtueelses menetluses ja menetluses maakohtus, samuti ringkonnakohtus ( kuludokumendid esitatakse kohtuistungil ) palun jätta riigi eelarveliste vahendite kanda.
2. A.H.L kaitsja vaidlustades otsuse kaitsealuse suhtes tervikuna, märgib, et täielikult nõustub Harju Maakohtu poolt tuvastatuga, et külmutatud kala vedu termosvagunites oli ja on seaduslik vastavalt süüdistuse perioodil kehtinud õigusaktidele (otsuse p 1). Leiab, et vaidlustatud otsus on ebaselge, vastuoluline ja olulises osas põhjendamata. Otsuse põhiosas esitatud järeldused on vastuolus samas loetletud tõendite sisuga. Ei ole võimalik aru saada, milliste tegude eest on Andrei H.Lunnistatud süüdi pistise vahendamises. 5.1 Süüdistus on esitatud vähemalt 10 isiku poolt makstud altkäemaksu vahendamises. Otsuse punktis 10 asub kohus seisukohale, et ei saa arvestada kohtuotsuses p. 2 nimetatud isikutega seonduvate altkäemaksu andmise ja vahendamise fakte nende süüdistatavate vastu esitatud süüdistuses. Punktis 2 on kohus nimetanud isikud, kelle osas 2006 a. lõpetas Harju Maakohus

§ 202

alusel kriminaalasja menetluse: AS Kajax Fishexport, Andrei 19 Stepanenko, Oleg Omeltšenko, AS Krapesk, Sigmond Kartau, S. B., Oleg Bondarevi, Sergei Geiko. Seega nimetatud isikute osas jättis kohus altkäemaksu andmise episoodid välja. Samas ei ole kohus nimetatud osas teinud ka õigeksmõistvat otsust (

§ 313lg 2 rikkumine).

Samas ei ole kohus vaidlustatud otsuses ka tuvastanud, millised teod ja millal pani Andrei H.L toime, kas need teod on kuriteod ja kas Andrei H.L on süüdi kuritegude toimepanemises. Seega jääb kokkuvõttes arusaamatuks, mille eest Andrei H.L süüdi mõisteti ja karistati. Maakohus on otsuse põhjendustest „jätnud vahele“ toimepandud tegude ja nende kuritegudeks tunnistamise tuvastamise ning koheselt asunud hindama süüdistatavate süüd. Seega sisuliselt ei nähtu vaidlustatud otsusest, et milliste kuritegude toimepanemise süüküsimust kohus hindas. Eelnevalt ei ole kohus vaidlustatud otsuses aga tuvastanud, millistest kuritegudest jutt käib, võttes ka arvesse asjaolu, et kogu süüdistuse mahtu ei ole kohus pidanud punktist 2 ja 10 nähtuvalt pidanud põhjendatuks. Olukord on süüdistatava jaoks seda segasem, et süüdistusaktist ei nähtu üheselt, kas altkäemaksu vahendati eraisikutelt või juriidilistelt isikutelt või mõlematelt, seetõttu oleks kohus pidanud ka need asjaolud kohtuotsusega tuvastama. Sellega on vaidlustatud otsust tehes rikutud

§ 306lg 1 p 1 – 4 ja § 312 p 1- 3.

Ainsana on vaidlustatud otsuse lk. 22 ülal leitud, et „Rasskazovi ja Paksu vahelistest jutuajamistest on tuvastatud Andrei ja H.L süü“. Siit justkui järelduks, et Andrei H.L tunnistati süüdi Rainer Paksult pistise vahendamises ehk ühes kuriteoepisoodis, samas see vaidlustatud otsuse põhjendustest üheselt arusaadav ei ole, mistõttu kuulub selline ebaselge otsus tühistamisele. 5.2 Vaidlustatud otsus on põhjendamata, kohtu siseveendumuse kujunemine ei ole jälgitav. Maakohus ei ole kuidagi põhjendanud, kuidas saab V.Rasskazovi ja R.Paksu vahelisest vestlusega olla tuvastatud Andrei ja H.L süü. Kohus ei ole põhjendanud, kuidas jälitustoimingutega kogutud ütlustest saab üheselt aru pistise vahendamisest Andrei H.L poolt H.L-ile. Jälitustoimingute protokollis ei ole kusagil fikseeritud, et Andrei H.L oleks vahendanud H.L-ile pistist või kalaärimeestelt või Viktor Rasskazovilt saadud nn. veterinaarrahasid. Vastupidi, nimetatud asjaolu kohta puuduvad asjas igasugused tõendid. Kohus on jätnud täiesti tähelepanuta asjaolu, et kuigi kohtueelses menetluses jälitustegevuse raames jälgis politsei rahakupüüride liikumist kalaärimeestelt Viktor Rasskazovini, vaadeldes fikseerides kupüüride seerianumbrid, siis ei Andrei H.L-ilt ega H.L-ilt ei leitud läbiotsimiste käigus ühtegi nn. altkäemaksuks edastatud rahatähte. Samuti ei kinnitanud kohtuliku uurimise käigus ükski isik, et oleks näinud altkäemaksuks mõeldud raha ja üldse mistahes raha üleandmist Viktor Rasskazovilt Andrei H.L-ile. Seega, kuigi uurimisorganid on teinud olulisi jõupingutusi otseste tõendite saamiseks (fikseerinud rahatähtede seerianumbreid), ei ole nad esitanud otseseid tõendeid raha liikumise kohta pistise andjalt vahendaja(te)le ja saajale. Sellises olukorras on põhjendamatu tugineda kaudsetele ja üldsõnalistele tõenditele (jälitustoimingu protokollid) ja ainult ühe süüdistatava, Viktor Rasskazovi ütlustele, kelle osas prokuröri taotlusel ja kohus lõpetas kriminaalmenetluse süü vähesuse ja avaliku huvi puudumise tõttu. Samuti ei ole kohus põhjendanud, milliseid ütluseid kohtu arvates on Andrei ja H.L-i muutnud võrreldes jälitustoimingu protokollides fikseerituga. Kohus ei ole põhjendanud, et kuidas asjaolu, et A.H.L ja V.Rasskazov rääkisid omavahel rahast, tõendab pistise vahendamist H.L-ile. 20 Kohus on teinud jälitustoimingu protokollidest järelduse, et H.L nõudis jaanuarist kuni märtsini 2005. a. raha. Samas ei ole kohus põhjendanud, miks ei võinud tegemist olla pooltevahelisest laenusuhtest tuleneva raha nõudmisega, mida mõlemad pooled tunnistasid. Kohus ei ole siinjuures pööranud mingit tähelepanu asjaolule, et tõendite hulgast on toimiku kohtusse saatmisel kadunud oluline kaitse tõend, s.o. A.H.L-i võlakiri H.L-ile. Kohus ei ole põhjendanud, kuidas Rainer Paksu ütlustest saab lugeda tõendatuks, et Andrei H.L vahendas H.L-ile pistist. Süüdistatav Rainer Paks andis 12.03.2009 hoopis ütluseid selle kohta, et tema arvates küsis Viktor Rasskazov endale lisaks ametlikele tariifidele sularaha erinevatel, suvalistel ettekäänetel ning Rainer Paks seda altkäemaksuks ega pistiseks ei pidanud. Süüdistatav Rainer Paks maksis seda raha süüdistatavale Viktor Rasskazovile selleks, et viimane varustaks teda vagunitega külmutatud kalatoodete veoks, sest teised ekspediitorid ei suutnud tagada vagunite etteandmist vastavalt kokkulepitule. Lisaks ei tõenda asjaolu, et Rainer Paks maksis mingeid rahasid Viktor Rasskazovile, et viimane edastas need rahad Andrei H.L-ile pistise vahendamiseks ja et Andrei H.L edastas need rahad H.L-ile . Jällegi tuleb märkida, et Rainer Paksu poolt edastatavate rahade seerianumbrid olid Kaitsepolitsei poolt jälitustegevuse käigus fikseeritud, kuid Andrei ega H.L-ilt ühtegi sellist raha ei leitud. Vaidlustatud otsuses ei ole põhjendatud, kuidas tunnistaja M. P. ütlused tõendavad pistise vahendamist Kohus on jätnud ka tähelepanuta, et kogu info seoses nn. veterinaarrahadega sai tunnistaja mitte vahetult, vaid Viktor Rasskazovilt. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta peab endise süüdistatava V.Rasskazovi (kelle osas prokuröri taotlusel lõpetati 17.03.2009 kohtumäärusega kriminaalmenetlus oportuniteedi põhimõttel) ütluseid nii usaldusväärseteks, et on eelkõige nendele tuginedes lugenud tõendatuks Andrei ja H.L süü (vaidlustatud otsuse lk. 21). Viktor Rasskazovi ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna ei kattu jälitustegevuse protokollidest nähtuvaga ning ilmselt andis V.Rasskazov Andrei ja H.L süüstavaid ütluseid seetõttu, et pääseda karistusest 5.3 Vaidlustatud otsuses on tuginetud avaldamata ja uurimata tõendile (

§ 15lg 1 rikkumine).

Otsuse lk. 22 on kohus Andrei ja H.L süü põhjendamisel viidanud jälitustoimingu protokollile VI kd. tlk. 207, 18.12.2004 kõne 13:

1. Samas 11.03.2009 kohtuistungi protokollist nähtub, et nimetatud osas jälitusprotokolli kohtuistungil ei avaldatud. 5.4 Andrei H.L ei ole toime pannud tegusid, milles teda süüdistatakse. A.H.L ei eita, et V.Rasskazov kohustus talle raha maksma, kuid tegemist oli laenulepingu ja klientide vahendamise eest ettenähtud intressidega. Jälitustoimingu protokolliga on tõendatud, et V.Rasskaszov on tunnistanud võla olemasolu A.H.L ees (VII kd tlk. 192) ning kinnitades oma kohustust see tagastada. Samuti on A.H.L viidanud (VI kd tlk 193, VII kd tlk 25), et ta on andnud krediiti. Vaidlustatud otsuses ei ole põhjendatud, miks nimetatud tõendeid ei arvestatud võlasuhte tuvastamisel V. Rasskazovi ja A.H.L vahel. pooltel olid ärialased suhted ja V.Rasskazov oli nendes aktiivsem ja otsustavam pool. Samuti räägib Viktor Rasskazov võlglastelt „oma“ raha ootamisest Viktor Rasskazov see, kes korduvalt palus Andrei H.L suhelda Sigmond 21 Kartauga AS-st Krapesk (VI kd tlk 173) ja juhatas A.H.L-ile teed AS-i Krapesk kontori juurde sõitmiseks (VI kd tlk 174) ning Vladimir Turbiniga OÜ-st Koskel (VII kd tlk. 236-237, VIII kd tlk 48). Telefonikõnes ega kohtumisel V.Rasskazovi ja äriühingu OÜ Baltreftrans mõnede võlglastega ei maininud ega ähvardanud A.H.L kunagi, et mittetasumisel ei väljastata neile enam veterinaarsertifikaate. A.Razmovski viitas ainult võimalikult vagunite mittesaamisele, mis võlglastega käitumise puhul on tavapärane ja seaduslik käitumisviis. Ka ükski tunnistaja ega süüdistatav (peale Rasskazovi) ei kinnitanud selliste ähvarduste toimepanemist A.H.L poolt. Kohus ei ole võtnud vaidlustatud otsuses seisukohta kaitsja selle väite ja vastavate tõendite osas. Samuti teostas Viktor Rasskazov kontrolli selle üle, et kalavedajad ei telliks termosvaguneid teistelt ekspedeerijatelt kui temalt (VII kd tlk 76). Samuti palus Viktor Rasskazov Andrei H.Lt oma kontakte äritegelaste seas ära kasutades uurida, kes on ühe või teise saadetise saatja (VII kd tlk 193, VIII kd tlk 1), mitte ei tegelenud Andrei H.L sellega omal initsiatiivil. Andrei H.L oli võtnud H.L-ilt laenu summas 100 000 krooni, mille kohta oli vormistatud ka kirjalik võlakiri, mis leiti H.L kodu läbiotsimisel (IV kd tlk. 4) ja pidi prokuröri kinnitusel asuma sularahaga koos toimiku juures asuvas ümbrikus, kus seda aga ei olnud. Laenu andmisest on juttu ka Vladimir ja Andrei H.L omavahelises vestluses (VII kd tlk 12), mis samuti kinnitab laenu saamise fakti. Saadud laenu laenas Andrei H.L OÜ-le MRS Service, kes omakorda kasutas seda kaubiku esmase sissemakse tasumiseks. Nimetatud asjaolu on tõendatud dokumentaalsete tõenditega. Nimetatud laenu pidi A.H.L võlakirja kohaselt H.L-ile tagastama 23.12.
2. Kui A.H.L seda ei teinud, hakkas H.L tundma huvi, miks raha tagastamine viibib, millal ja millistest vahenditest on Andrei H.L võimalik laen tagastada. Andrei H.L selgitas H.L-ile , et muu hulgas on tal raha saada Viktor Rasskazovilt klientide vahendamise eest. H.L tuletas Andrei H.L-ile mitmel korral ka meelde, et raha tuleb tagasi maksta. Andrei H.L ei edastanud kunagi H.L-ile Viktor Rasskazovi (või muu kolmanda isiku) palvel mingit raha. H.L ka talle raha (altkäemaksu) vahendamist kunagi teha ei palunud ega nõudnud. Samuti ei palunud Andrei H.L kunagi korraldada H.L „veterinaarkontrolli“ või mistahes muul moel takistada kellelgi külmutatud kala vedu termosvagunites. Kriminaalasja materjalidega ei ole tõendatud Andrei H.L poolt pistise väidetava andja (ei kalaärimeeste ega V.Rasskazovi) ülesandel ega väidetava võtja (H.L ) ülesandel läbirääkimiste pidamist pistise andmiseks või võtmiseks ega raha (pistise) üleandmist. 5.5 Kohus rikkus Andrei H.L kaitseõigust, tuvastades kohtumenetluse käigus eelnevates lõplikes kohtulahendites siduvalt asjaolusid, mille osas polnud tõendite uurimine veel alanudki. Koos Andrei H.L-iga on käesolevas kriminaalasjas süüdistatavateks Viktor Rasskazov, keda süüdistati KarS § 296 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritavas teos ja süüdistusakti kohaselt vahendas ta Andrei H.L vahendusel H.L-ile altkäemaksu. Samas kriminaalasjas olid süüdistatavad ka Andrei Sokolov (KarS § 298 lg 1 järgi) ja OÜ Vimpeks Grupp (KarS § 298 lg 3 järgi), kellele oli esitatud süüdistus altkäemaksu andmises Viktor Rasskazovi ja Andrei H.L vahendusel H.L-ile . 17.03.2009 22 määruste kohaselt lõpetati Viktor Rasskazovi, Andrei Sokolovi ja OÜ Vimpeks Grupp osas kriminaalmenetlus

§ 202

lg 1, lg 2 p 1 ja 2 alusel, võttes muu hulgas arvesse teos avaliku huvi puudumist. Teiste süüdistatavate, sealhulgas Andrei H.L osas, jätkus kohtumenetlus samade episoodide osas sama kriminaalasja raames Harju Maakohtus.

§ 49

lg 1 p 1 alusel oleks kohtunik pidanud kriminaalmenetlusest taanduma, kuna ta on varem samas kriminaalasjas teinud kohtulahendi.

§ 50

lg 1 sätestab, et kui kohtunik ei ole taandunud käesoleva seadustiku §-s 49 sätestatud alusel, võib kohtumenetluse pool esitada tema taandamise taotluse, mille kaitsja ka esitas.

§ 49

lg 1 p 1 kohaselt oleks käesolevas kriminaalasjas kohtukoosseis kohustatud olnud taanduma, kuna nad tegid samas asjas lõpliku kohtulahendi osade süüdistatavate suhtes. Asjaolu, et tegemist oli lõpliku kohtulahendiga, tunnistab kohtunik ka ise vaidlustatud otsuse punktis 10. Kuigi A.H.L kaitsja üritas nimetatud lõplikke lahendeid vaidlustada, siis kõrgemalseisvad kohtud vastavaid kaebuseid ei menetlenud. Seega on vaieldamatult tegemist olukorraga, kus kohus oli kohustatud taanduma. 17.03.2009 määruste tegemine tõi kaasa ka olukorra, kus kohus enam muul põhjusel ei saanud olla erapooletu. Seega on Harju Maakohtu 17.03.2009 määrustes tuvastatud faktilised asjaolud ja antud nendele hinnang, mis kuuluvad tõendamisesemesse Andrei H.L süüdistuses jätkuvas samas kriminaalasjas. Kohus on käesoleva kriminaalasja raames kaevatavate määrustega tuvastanud Andrei Sokolovi ja OÜ Vimpeks Grupp poolt altkäemaksu andmise (läbi Andrei H.L) ja Viktor Rasskazovi poolt altkäemaksu vahendamise (läbi Andrei H.L) ja hinnanud nende süüdistatavate süüd kuritegude toimepanemisel, kuigi samas kriminaalasjas on Andrei H.L eitanud altkäemaksu vahendamist ning edasi jätkub sama kriminaalasja raames tõendite uurimine ka nö. lõpetatud episoodide osas. 5.6 Prokurör oli käesoleva asja menetlemisel erapoolik ja kohtles isikuid ebavõrdselt. Kuigi osade suhtes oli alust kahtlustada korduvas altkäemaksu andmises, esitas prokurör süüdistuse KarS § 298 lg 1 järgi ja lõpetas oportuniteedi alusel menetluse, kuigi õige süüdistuse korral poleks seadus seda võimaldanud. 5.7 Kaitseõiguse rikkumiseks on süüdistusaktis kuriteo toimepanemise aja ja koha määratlemata jätmine. Süüdistuses märgitud ajavahemik 01.10.2004- 22.03.2005 Harjumaal on põhjendamatult ebatäpne määratlemine. Kaitseõigust on rikutud süüdistusakti vastuolulisusega. Andrei Sokolovile, Vladimir Baraninile, Eduard Baraninile, Sergei Zelentsovile, Rainer Paksile ja Dmitri Matvejevile esitatud süüdistus KarS § 298 lg 1 alusel ehk altkäemaksu andmises ühe korra. Andrei H.L-ile on aga esitatud süüdistus samade isikute poolt antud altkäemaksu vahendamises vähemalt teist korda. Süüdistusest ega kohtumäärustest ega ka vaidlustatud otsusest samas ei selgu, millised altkäemaksu andmise episoodid kohus tuvastas ehk mille vastu Andrei H.L ennast kaitsma peaks. 5.8 Puudus

-st tulenev alus avaldada tunnistaja M. P. ja V. V. ütluseid ning kohus ei saanud nendele otsuse tegemisel tugineda. Prokurör ja kohus põhjendasid ütluste avaldamise lubatavust nn. Kulešovi lahendiga, millega väidetavalt olla nõustunud ka ringkonnakohus ja Riigikohus. 23 Tegelikult ei ole nimetatud lahend kohaldatav, kuna maakohtu otsusest nähtuvalt ei vaielnud kaitsjad avaldamisele vastu ja ringkonnakohtus ei olnud nimetatud küsimus üldse arutluse all. Seega ei ole ringkonnakohus ega Riigikohus selles osas oma seisukohta üldse väljendanud ning maakohtus ei vaielnud kaitsjad avaldamisele vastu. Seega ei saanud nimetatud ütlustele tugineda kohtuotsuse tegemisel ja kohus on vaidlustatud otsuse nimetatud tõenditele rajades rikkunud menetlusseadust. 5.9 Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 340

lg 1 ja lg 2 p 1 ning § 341 lg 1 ja lg 2 kaitsja palub: Tühistada Harju Maakohtu 26.05.2010 otsus osas, millega Andrei H.Lunnistati süüdi KarS § 295 lg 2 p 1 järgi ja mõisteti karistuseks 1 (üks) aasta 6 (kuus) kuud vangistust. Teha nimetatud osas uus otsus, millega Andrei H.L esitatud süüdistuses täies ulatuses õigeks mõista. Alternatiivselt, kui ringkonnakohus ei rahulda p. 1 nimetatud taotlust, palub tühistada Harju Maakohtu 26.05.2010 otsus osas, millega Andrei H.L tunnistati süüdi KarS § 295 lg 2 p 1 järgi ning saata kriminaalasi esimese astme kohtule uuesti arutamiseks teises kohtukoosseisus. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:

1. Süüdistatavad toetavad kaitsjate apellatsioone. Apellandid-kaitsjad toetavad esitatud apellatsioone ja taotlevad eelkõige õigeksmõistva otsuse tegemist, samas toetavad ka seisukohta, et maakohtu poolt on kriminaalmenetlusõigust oluliselt rikutud. Prokuröri apellatsiooni paluvad jätta rahuldamata. Apellant- prokurör toetab enda poolt esitatud apellatsiooni, palub selles esitatud taotlus rahuldada. Kaitsjate apellatsioonid palub jätta rahuldamata. RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
2. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, apellatsioonide sisudega, ära kuulanud menetlusosalised leiab, et maakohtu otsus kuulub tühistamisele kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Apellatsioonidest lähtuvalt peab kohtukolleegium vajalikuks märkida järgmist. 7.1 Kriminaalasja materjalide kohaselt oli maakohtu määrusega kohtu alla antud tõepoolest 15 isikut nagu on kaitsjad apellatsioonides märkinud. H.L kaitsja on esmalt väitnud, et 13 isiku suhtes kohtulahend puudub, samas on aga jõudnud järeldusele, et 13 isiku suhtes

§ 202

alusel tehtud lõplikud määrused on sellise kaaluga, et isikute, kelle suhtes menetlust ei lõpetatud, süüdimõistmisel sama kohtukoosseisu poolt on tegemist

§ 339lg 1 p 1 nimetatud rikkumisega.

Analoogset seisukohta jagab apellatsioonis ka A.H.L kaitsja. Riigikohtu otsustes / nt. otsus nr 3-1-1-85-04/ on korduvalt sedastatud, et pädeval võimuorganil lasub üldjuhul kohustus hinnata, kas isiku huvid ja avalik huvi on omavahel tasakaalus, st kas põhiõiguste kitsendused on proportsionaalsed. Hindamaks langetatava otsuse vastavust proportsionaalsuse põhimõttele, tuleb arvesse võtta konkreetseid asjaolusid. Proportsionaalsuse põhimõttest peab talle seadusega antud kaalutlusõiguse teostamisel 24 lähtuma ka prokuratuur kriminaalmenetluses. Tegemist on prokurörile antud kaalutlusõigusega, mille eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomikale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada kriminaalrepressiooni kohaldamine juhtudel, mil see oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mittemõõdukas.

§ 202

annab prokurörile süüdistatava nõusolekul seadusliku õiguse kohtult taotleda kriminaalmenetluse lõpetamist.

§ 274

lg 5 kohaselt on võimalik sellise taotluse esitamine ka kohtumenetluses olevas kriminaalasjas kohtuistungil. Seadus ei sea piiranguid ei prokurörile ega kohtule isikute ringi osas kellede suhtes taotlus esitatakse või kellede suhtes kohus seadusliku aluse olemasolul menetluse lõpetab. Seega ei ole seadusega vastuolus samas kriminaalasjas osade süüdistatavate suhtes vastava prokuröri taotluse lahendamine ja taotluse rahuldamisel ka menetluse lõpetamine. Igal juhul võetakse arvesse konkreetset süüdistust, isikut ja asjaolusid. Menetluses olevas kriminaalasjas osade isikute suhtes menetluse lõpetamine avaliku huvi puudumise korral, kui süü ei ole suur, ei anna alust tuvastada, et tegemist on eelotsustusega teiste isikute suhtes ega anna alust leida et tegemist on

§ 49

lg 1 p 1 ettenähtud kohtuniku taandumise alusega ehk varem samas kriminaalasjas tehtud kohtulahendiga. Vastavalt

§ 268

lg 1 toimub kohtulik arutamine iga süüdistatava suhtes süüdistusakti järgi, seega isikule esitatud süüdistuse piirides. Isiku süüdimõistmise või õigeksmõistmise alused ei muutu ja kehtivad ka juhul, kui samas asjas on osade süüdistatavate suhtes menetlus lõpetatud. Osade süüdistatavate suhtes tehtud lõpetamise määruses märgitust, et isik, kelle suhtes menetluse lõpetamise taotlus läbi vaadatakse tunnistab end temale inkrimineeritud kuriteo toimepanemises süüdi, ei tulene, et teiste süüdistatavate osas oleks tehtud süüdimõistev eelotsustus. Samuti ei anna osade süüdistatavate suhtes menetluse lõpetamine alust tuvastada teiste süüdistatavate kaitseõiguse rikkumist. Süüdistatavatele oli tagatud kaitsja osavõtt kohtuistungist, kus arutati asja esitatud süüdistuse alusel. Nii kaitsjal kui süüdistataval oli võimalus kaitsetaktika väljatöötamiseks ja selle realiseerimiseks. Kohtukolleegium märgib, et fakt, et osade süüdistatavate suhtes on menetlus lõpetatud ja määrus on seadusejõus on tuvastatav kriminaalasja materjalide põhjal ja seda ka järgmisele kohtukoosseisule, kui menetlev koosseis oleks taandunud. Seega igal järgneva koosseisul oleksid analoogsed kriminaalasja materjalid ja faktoloogia. 7.2

§ 18

lg 1 kohaselt arutas kriminaalasja eesistujast ja kahest rahvakohtunikust koosnev kohtukoosseis. Kohtukolleegium nõustub, et kuigi

§ 202

näeb ette ainuisikulise määruse tegemise võimaluse, siis kriminaalasja arutamisel kolmeliikmelise kohtukoosseisu poolt tuli kohtuistungil kirjaliku määrusega lahendatavad küsimused otsustada ja vormistada kogu kohtukoosseisu poolt. 17 märtsil 2009 aastal kohtuistungil V.Rasskazovi, A.Sokolovi ja OÜ Vimpeks Grupp’i suhtes menetluse lõpetamise määruse kuulutamise asjaolud on apellatsioonis esitatud nii nagu see on kajastatud ka kohtuistungi protokollides. Määruste kuulutamise juures ei viibinud kahte süüdistatavat. Kohtukolleegium leiab, et eeltoodud kahel juhul ei järgitud kriminaalmenetluse seadustiku nõudeid, määruseid ei koostanud ega allkirjastanud kogu kohtukoosseis ja määrused kuulutati kohtuistungil kahe süüdistatava osavõtuta, keda küll lõpetamise määrus ei puudutanud. Samas ei ole antud menetluse käigus rikkumised kõrvaldatavad ja kohtukolleegiumi hinnangul osade süüdistatavate suhtes menetluse lõpetamine ei toonud endaga kaasa A.H.L ja H.L suhtes ebaseaduslikku kohtuotsust. 7.3 Prokuröri taandamata jätmisega kohus menetlusõigust ei rikkunud. 25 Kaitsja on leidnud, et prokurör on taandamistaotluse suhtes oma seisukoha esitamisel andnud kohtumenetluses veel uurimata tõenditele ette prioriteetse jõu. Kohus oleks pidanud erapooliku prokuröri taandama. Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt võistlevuse põhimõtte, mis on sätestatud

§-s 14, kohaselt täidavad süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. Erinevalt uurimispõhimõttele rajanevast kriminaalmenetlusest vastutab võistlevas menetluses süüdistuse ja seda toetavate tõendite esitamise eest prokurör. Kohus on erapooletu õigusemõistja, kelle roll seisneb eelkõige tõendamise reeglite järgimise tagamises kohtuistungil, seejärel kogutud tõendite hindamises ja nende pinnalt otsuse tegemises. Seega asjaolu, et prokuröri siseveendumus on välja kujunenud enne kui tõendeid kohtuistungil vahetult uuritakse või kohus oma otsuses tõendeid hindab, ei anna alust tuvastada, et prokurör ei saa olla erapooletu. Seetõttu kohtukolleegium leiab, et sellel alusel prokuröri taandamiseks seaduslikud alused puudusid. 7.4 Kaitsjad on leidnud, et kohtuniku suhtes tehtud taandamistaotluse menetlemisel rikuti oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Menetluskäik on kaitsja poolt apellatsioonis esitatud vastavalt kohtuistungi protokollides kajastatule. Esmalt peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et kolleegiumi veendumuse kohaselt kohtuniku taandamistaotluse arutamisel taandatava kohtuniku seletuse ärakuulamata jätmine olukorras kus ta selleks soovi ei avalda, ei ole selline minetus mis annaks iseenesest seadusliku alusel tuvastada, et taandamistaotluse menetlemisel oleks oluliselt seadust rikutud. Antud juhul poolte arvamused olid ära kuulatud. Samuti ei sea seadus ajalisi piiranguid taandamistaotluse lahendamiseks, seega ei ole taandamistaotlust lahendavatel kohtunikel kohustust kohtumäärus kuulutada taandamistaotluse esitamise päeval. Kohtuistungi protokolli kohaselt ei ole määruse kuulutamise istungile ilmunud kaks süüdistatavat. Kohtukolleegium leiab, et antud juhul istungi edasilükkamine ilma määruse kuulutamiseta oli kooskõlas seadusega, kuna süüdistatava osavõtt kohtuistungist on kohustuslik ja määrust kuulutamata kriminaalasja arutamise edasilükkamine on tõlgendatav

§ 50lg 3 ettenähtud edasilükkamatu menetlustoiminguna.

Küll aga on kohtukolleegiumile arusaamatu taandatud kohtuniku poolt 30 septembril 2009 kohtuistungil taandamistaotluse arutamise uuesti alustamine põhjendusega, et asenduskaitsjal polnud teise kaitsja poolt antud volitusi kohtuniku taandamise osas arvamuse andmiseks ja seetõttu jättis kohtunik oma seletuse andmata. Nimelt on 01 juuni 2009 kohtuistungi protokolli kohaselt kohus lubanud süüdistatava nõusolekul N.Lausmaa asenduskaitsjaks V.Pastušenko ja OÜ Masterhansa kokkuleppel kaitsja A.Smelovi/ t.lk. 331/ ja jätkanud kohtuistungit. Seega kohus on leidnud, et S.Zelentsovi kaitsja on nimetanud enda asemele asenduskaitsja, kuna kaitsja osavõtuta on asja arutamine kohtuistungil

§ 45

lg 4 kohaselt välistatud.

§ 44lg 2 alusel on aga asenduskaitsjal kaitsja õigused ja kohustused.

Seega oli asenduskaitsjal õigus taanduse osas oma arvamus avaldada. Pealegi on A.Smelov lepingulise kaitsjana kohtuistungile juba lubatud. Taandamistaotluse osas oma seisukoha väljendamiseks on õigus aga kõikidel kaitsjatel. Fakt on see, et kohus on 30 septembril 2009 aastal uuendanud taandamistaotluse arutamise ja kohtukolleegium nendib, et kui kohus on mingid menetluslikud rikkumised järgmisel kohtuistungil kõrvaldanud ning taotluse lahendamine on uuel kohtuistungil toimunud kooskõlas seadusega, pole alust tulla järeldusele, et kõrvaldatud menetluslikud minetused oleksid kaasa toonud ebaseadusliku lahendi. 26 7.5 30 juuni 2009 aasta kohtuistungil pärast prokuröri taotluse arutamist, pole kaitsja poolt sisulist taandamistaotlust tehtud, vaid kaitsja on ise märkinud, et taandamistaotluse esitab kas kohe protokolliliselt või homme 01.07.2009 kirjalikult. Samas aga mingit protokollilist taandamistaotlust pole esitatud, vaid kogu kohtukoosseisu suhtes tehtud taandustaotlus on nii põhistatult esitatud kui ka arutatud 01. juulil 2009, pärast osade süüdistatavate suhtes menetluse lõpetamise määruse kuulutamist. Seega kaitsja enda käitumisest tulenevalt pole 30 juunil 2009 aastal taotluse arutamata jätmine ning taandamistaotluse lahendamine 01 juulil 2009 aastal toimunud kohtuistungil, käsitatav menetlusõiguse olulise rikkumisena. 7.6 Eksitavad on H.L kaitsja väited

§ 15lg 1 regulatsiooni rikkumisest.

Nimelt on vastavalt kohtuistungi protokollile 12 kd. t.lk. 38 tõepoolest prokuröri taotluse alusel avaldatud 4 kd. t.lk.1-3, 8-10 ja 11-12. Kaitsja poolt viidatud otsuse lk 20 ongi maakohus kirjaliku tõendina analüüsinud 4 kd. t.lk. 1-3 asuvat asitõendi vaatlusprotokolli. Vaatlusprotokollis vaadeldud sertifikaadid olid toimikusse lisatud, nendega oli võimalus kõikidel menetlusosalistel tutvuda, seega kaitseõigust ei ole rikutud ning kaitsjad ei ole nende avaldamise suhtes taotlusi esitanud ega seadnud kahtluse alla nende vaatlusprotokolli seaduslikkust. Asitõendi vaatlusprotokoll on käsitatav

§ 63

ettenähtud tõendina ning sellel hinnangu andmine ja sellega arvestamine tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude väljaselgitamisel on kooskõlas seadusega. Seega pole kriminaalmenetluse oluline rikkumine tuvastatav. 7.7

§ 268

lg 1 toimub kohtulik arutamine iga süüdistatava suhtes süüdistusakti järgi, süüdistuse piirides. Seetõttu on ainetud kaitsjate apellatsioonides esitatud arutelud teemal, et ebaõigesti on vastutusele jäetud võtmata veel üks äriühing ning kaassüüdistatavatele oli esitatud süüdistus kergema kuriteo toimepanemises. 7.8 Tunnistajate M. P. ja V. V. kuulati üle kohtuistungil kaitsjate ja süüdistatavate juuresolekul. Nii süüdistatavatel kui kaitsjatel oli võimalik neid küsitleda ja vastavalt kohtuistungi protokollile ongi tunnistajaid põhjalikult ristküsitletud, protokollis fikseeritu kohaselt ajaliselt 10.14 kuni 16.13 /11 kd. t.lk. 202- 230/. Seega on süüdistatavate kaitseõigus tagatud, tunnistajate ütluste usaldusväärsuse kontrolliks on kõik saanud taotlusi esitada. Protokolliga tutvumise võimalus oli menetluspooltele tagatud. Kohtukolleegium leiab, et ühe rahvakohtuniku vahetumise tõttu toimunud uuel kohtulikul uurimisel, prokuröri taotluse alusel, tunnistajate ütlustega kohtuistungi protokolli avaldamine ja nende ütluste tõenditena hindamine on kooskõlas seadusega. A.H.L kaitsja viited vahetu ristküsitluse põhimõtte rikkumisele pole asjakohased kuna tunnistajad on kohtuistungil küsitletud, nende uuesti kohtuistungile kutsumist ei ole keegi taotlenud ning istungi protokollist nähtuvalt puudus ka osaliselt uuenenud kohtukoosseisul vajadus täiendavalt tema küsitlemiseks/ 12 kd. t.lk. 86-87/. 7.9 Maakohtu otsusest nähtuvalt / otsuse p 7/ on kohus jätnud varem kriminaalasjas kahtlustatavateks ja süüdistatavateks tunnistatud isikute, kes on kohtuistungitel tunnistajatena ristküsitletud, ütlused tõendite kogumist välja. Kaitsjad oma apellatsioonides on leidnud, et selline järeldus on seaduslik ja kooskõlas Riigikohtu lahenditega. Prokurör ei ole apellatsioonis sellist kohtu järeldust puudutanud ega vaidlustanud. Ringkonnakohus ei nõustu sellise maakohtu järeldusega ja leiab, et nimetatud isikute tunnistajatena antud ütlused on käsitatavad lubatud tõenditena. Küll peab neile olema tagatud 27 õigus ütluste andmisest keeldumiseks ning usaldusvääruse hindamisel ei saa tähelepanuta jätta fakti, et nad on olnud kahtlustatavad või süüdistatavad samas asjas. Riigikohus oma lahendites, sh kaitsjate poolt viidatud lahendis nr 3-1-1-119-09, on vastupidiselt nii kaitsjate kui ka maakohtu ebaõige seisukohale sedastatud, et endine kaassüüdistatav, kelle suhtes oli kriminaalasi põhiasjast eraldatud või kelle suhtes on menetlus lõpetatud saab olla põhiasjas vaadeldav üksnes tunnistajana. Seisukohta, et kaassüüdistatava ütlusi, kelle suhtes on kriminaalasi eraldatud või lõpetatud, võib avaldada kui tunnistaja ütlusi, on väljendatud ka kriminaalkolleegiumi otsustes nr 3-1-1-18-08, 3-1-1-80-08. Kohtukolleegium leiab, et lubatud tõendite ringi alusetu kitsendamine ja seaduslike tõendite lubamatuks tunnistamine on hinnatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339lg 2 alusel.

Selline rikkumine on antud juhul toonud kaasa vastuolulise, arusaamatu ja mittejälgitava kohtuotsuse. Riigikohtu poolt korduvates lahendites on väljendatud, et kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks ta seejuures tugines. Antud juhul ei ole kohtuotsuses kohtu siseveendumuse kujunemine jälgitav. Kohtuotsuses puudub tõendite analüüs, mille alusel on kohus tuvastanud süüdistatavatele inkrimineeritud tegude objektiivsed ja subjektiivse tunnuste olemasolu. Kohus on otsuse p 10 viidates süüdistuse sisule, uue süüdistuse puudumisele, tõhusa kaitse võimatusele, leidnud, et otsuse p 2 nimetatud isikutega,/ isikutega, kellede suhtes 2006 aastal oli menetlus lõpetatud/ seonduvate altkäemaksu andmise ja vahendamise fakte nende esitatud süüdistuses arvestada ei saa. Samas ei ole kohus süüdistatavaid üheski süüdistuses nimetatud episoodis õigeks mõistnud vaid on, andes nende tegevusele süüdistusest erineva hinnangu, mõlemad süüdistatavad süüdi tunnistanud kogu süüdistuse mahus. Kohus, püüdes lahendada vara konfiskeerimise taotlust, on jällegi viidanud mingile piiratud kaitsevõimalusele. Samuti puudub kriminaaltulu osalise konfiskeerimise osas jälgitav põhjendus ning ka viited materiaalõiguslikele alustele millest kohus on juhindunud. Riigikohus on sedastanud/ otsus nr 3-1-1-22-08/, et kohtuotsuse põhjendatus tähendab muuhulgas seda, et otsusest peab olema nähtav, millistele õigusnormidele tuginedes otsus on tehtud. Kohtuotsuses nende õigusnormide märkimata jätmine, mille alusel kohus otsustas asitõendite ja muude kriminaalmenetluses äravõetud või arestitud asjade suhtes rakendatavate meetmete üle, moodustab kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise

§ 339lg 1 p 7 mõttes.

Kohus on leidnud, et tuleb tuvastada süüdistatavate süü kohtuistungil nende ja teiste süüdistatavate, tunnistajate ütlustega ja avaldatud kirjalike muude tõenditega. Samas aga otsusest ei selgu millised tõendite alusel on tuvastatud erinevates kuriteoepisoodides süüteo objektiivsed tunnused. Täielikult on käsitamata subjektiivsete tunnuste olemasolu ning tahtluse liik. Tegemist on kriminaalmenetluse õiguse olulise rikkumisega

§ 339lg 1 p 7 mõttes.

Ka Riigikohus on korduvalt sedastanud, et tõendite analüüsi puudumine kohtuotsuses on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine

§ 339lg 1 p 7 järgi.

Seejuures on

§ 339

lg 1 p-s 7 sätestatud rikkumise näol tegemist sellise kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega, mis toob tulenevalt

§ 341

lg-st 1 igal juhul kaasa maakohtu otsuse tühistamise ning kriminaalasja tagasisaatmise esimese astme kohtule uueks arutamiseks/ nt otsus nr 3-1-1-46-07/. 28 7.10 Ka mõistetud karistuse osas on kohus mingil määral põhjendanud karistuse liiki, kuid täielikult puudub põhjendus süüdistatavate karistusest tingimisi vabastamise osas. Prokurör on taotlenud H.L karistamist reaalse vangistusega, kuid ringkonnakohtul puudub antud juhul võimalus maakohtu järeldust tema tingimisi vabastamise kohta kontrollida, kuna vastav põhjendus täielikult puudub. Karistuse mõistmist puudutavad põhjendused on kohtuotsuse oluline osa. Karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistusliik, vaid see on põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest, mis peab aga olema eraldi otsuses põhistatud. Süüdistatavate karistusest tingimisi vabastamise ostsustuse täielikult põhjendamata jätmisel on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega

§ 339

lg 1 p 7 mõttes, millise rikkumise kõrvaldamine tulenevalt

§ 341lg-st 1 ei ole apellatsioonimenetluses lubatud.

Ringkonnakohus võib küll lisada esimese astme kohtu otsusele omapoolsed põhjendused, kuid seda vaid juhul, kui maakohtu otsus jäetakse muutmata

§ 342lg 3 p 1 alusel.

Selline lahend on aga võimalik üksnes olukorras, kus maakohtu otsuses on põhjendused olemas ning ei tuvastata kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist. (vt RKKKo nr 3-1-1-5907, p 12). 7.11 Ülaltoodu alusel kohtukolleegium nõustub kaitsjate poolt apellatsioonides esitatud väitega sellest, et otsuses puudub tõendite analüüs, kohtu siseveendumuse kujunemine pole jälgitav, otsuses puuduvad põhjendused. Seetõttu kuulub ka rahuldamisele kaitsjate poolt esitatud taotlus otsuse tühistamise ja kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmise osas. Ringkonnakohtu istungil möönis ka prokurör kohtuotsuse teatavat vastuolulisust ja raskesti jälgitavust. 7.12 Kuna ringkonnakohus tuvastas kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mis toob endaga kaasa otsuse tühistamise ja saatmise maakohtule uueks arutamiseks, ei pea kohtukolleegium vajalikuks anda hinnangut apellatsioonides esitatud argumentidele maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõige kohaldamise osas. 8. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337

lg 2, 338 p 3, § 339 lg 1 p 7 ja lg 2, § 341 lg 1, 2 tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu 26 mai 2010 aasta otsuse täies mahus ja saadab kriminaalasja Harju Maakohtule uuesti arutamiseks teises kohtukoosseisus. 9. Apellatsioonikohtu istungil esitas H.L lepinguline kaitsja taotluse kohtukuludena kaitsjatasu hüvitamiseks ja riigilt süüdistatava kasuks väljamõistmiseks summas 60 000.00 krooni.

§ 175

lg 1 p 1 kohaselt on valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu menetluskulu.

§ 185

lg 1 kehtestab muuhulgas, et kui apellatsioonimenetluses tehakse § 337 lg 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Antud juhul tegi ringkonnakohus

§ 337

lg 2 ettenähtud lahendi, seega kuuluvad süüdistatava poolt juba tasutud mõistlikud menetlusulud H.L-ile riigi poolt hüvitamisele. Esitatud taotluse seaduslikkuse, põhjendatuse ning tasu suuruse mõistlikkuse osas märgib kohtukolleegium järgmist. Kaitsja on taotluse põhjendustes märkinud maakohtu otsuse analüüsiks kulutatud ajaks 400 minutit, A.H.L kaitsja poolt esitatud apellatsiooniga tutvumiseks 180 minutit ja 29 Riigiprokuratuuri apellatsiooniga tutvumiseks 30 minutit. Apellatsioonikohtu istungiks ettevalmistumiseks ja osalemiseks apellatsioonikohtus kokku 300 minutit. Kokku 910 minutit. Kohtukolleegium leiab, et ülalnimetatud taotlused kuuluvad rahuldamisele. Arvestades kohtuotsuse sisu, teiste apellatsioonide mahtu, toimikute hulka ja kriminaalasja keerukust on sellise aja kulu loogiline, põhjendatud ning mõistlik. Apellatsiooni koostamiseks kulutatud ajaks, mille hüvitamist lepinguline kaitsja taotleb, on märgitud 800 minutit. Kohtukolleegium leiab, et sellise taotluse rahuldamiseks seaduslikud alused puuduvad.

§ 45

lg 7 kehtestab, et kaitseülesannete täitmine lepingulise kaitsja poolt maakohtus hõlmab ka apellatsiooni koostamist maakohtu lahendi peale. Seega ei kuulu lepingulise kaitsja poolt apellatsiooni koostamine apellatsioonimenetluses kaitseülesannete täitmise hulka ega kuulu ka apellatsioonikohtu poolt hüvitamisele. Seega võttes aluseks esitatud arvete sisu kuulub hüvitamisele 15 tunni eest 27 000 krooni, millele lisandub käibemaks 20 % ja kokku kuulub riigilt H.L kasuks väljamõistmisele 32 400.00 krooni. IVI KESKÜLA JULIA KATŠKOVSKAJA URMAS REINOLA 30