← Eesti

4-09-14678/14

4-09-14678 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. detsember
  2. a, Tallinn Väärteoasja number 4-09-14678 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Julia Katškovskaja ja Jüri Paap Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Väärteoasi L.V väärteoasi karistusseadustiku (KarS) § järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 14.09.
  3. a otsus Kaebuse esitaja L.V , ik: XXX, elukoht: XXXXXXXXX X, XXXX XXXX XXXXX XXXXXXX Istungil osalenud isikud L.V 262 RESOLUTSIOON
  4. Harju Maakohtu 14.09.
  5. a otsus L.V väärteoasjas nr 4-09-14678 jätta muutmata.
  6. L.V apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus on ringkonnakohtu kantseleis kättesaadav alates
  7. detsembrist
  8. a. Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb Tallinna Ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  9. Põhja Politseiprefektuuri Lääne - Harju politseiosakonna vanemkonstaabel Ahti Lill koostas 14.07.
  10. a väärteoprotokolli nr AB 1098333 selle kohta, et 13.04.
  11. a kell 13.00 1 Harju maakonnas, XXXX XXXXXX, XXXXXXXXX X sisenes L.V võõrale territooriumile, peksis korduvalt käega vastu avaldaja T. N. maja akent, millega häiris avaldajat ja tema 1,8 aastase lapse C. G. J. rahu, mille tagajärjel hakkas laps nutma ja ei suutnud magama jääda. Sellise teoga rikkus L.V XXXX linna avaliku korra eeskirja p 7.1, pannes sellega toime KarS § 262 järgi kvalifitseeritava väärteo. Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 83 p 2 alusel edastas kohtuväline menetleja väärteoasja arutamiseks Harju Maakohtule menetlusaluse isiku suhtes aresti mõistmise otsustamiseks. Maakohtu otsus
  12. Harju Maakohtu 14.09.
  13. a otsusega väärteoasjas nr 4-09-14678 tunnistati L.V süüdi KarS § 262 järgi ning teda karistati rahatrahviga 20 trahviühiku ulatuses, s.o 1200 krooni. Kohtuotsuse motiivides märkis maakohus järgmist. Tunnistaja H. N. ja L.V kokkulangevatest ütlustest nähtub, et L.V ei ole rahul, et H. N. keeras kinni veekraani, mistõttu puudub L.V majas veevarustus. Kohus leidis, et tegemist on vaidlusega, mida saab lahendada tsiviilkorras. Kõnealune vaidlus puudutab H. N. ja L.V suhteid ning T. N. ja C. G. J. ei ole selle vaidluse osapoolteks. Menetlusaluse isiku L.V ja tunnistaja T. N. kokkulangevate ütlustega on tõendamist leidnud, et 13.04.
  14. a sisenes L.V kutsumata Nurgakivi 6 territooriumile, kõndis aias ja lahkus seejärel kinnistult. T. Napp väljus majast, misjärel oli sõnavahetus T. N. ja L.V vahel. T. Napp läks majja tagasi, L.V tuli uuesti XXXXXXXXX X kinnistule ja koputas maja aknale. T. N. majast ei väljunud, vaid kutsus politsei. L.V lahkus XXXXXXXXX X kinnistult. L.Vunnistajate A. K., T. N. ja I. A. kokkulangevate ütlustega on tõendamist leidnud, et L.V oli menetlusesemeks oleva sündmuse ajaks tarbinud alkoholi. Tunnistaja A. K. ei oska öelda midagi selle kohta, mida L.V tegi ajavahemikul, mil ta oli oma majast väljunud. A. K. nägi L.V jälle siis, kui ta oli aia taga tagasi. Tunnistaja A. K. ei oska öelda ka ajaliselt täpselt, kui kaua oli L.V majast väljas. Tunnistaja A. K. ütluste kohaselt ei olnud L.V majast väljas kaua. Tunnistaja jõudis laua ära koristada ja kööki tirida. Kuna A. K. enda ütluste kohaselt oli ta tol päeval joonud viina, kõigepealt ühe tuttavaga ja seejärel L.V-ga, siis arvestades tema joobeastet, võis tal olla ilmselgelt raskusi objektiivselt aja tajumisega. Tunnistaja T. N. ja L.V ütlustes on erinevus üksnes aja osas, kui kaua L.V koputas T. N. aknale. L.V enda ütlustest nähtub, et olles tarvitanud alkoholi otsustas ta minna klaarima vee probleemi, aias mõtles ta ümber ja lahkus. Pärast vestlust T. N.ga ta solvus, läks tagasi ja koputas aknale. Ta ei oska öelda, miks ta uksele ei koputanud. Tunnistaja T. N. ütlustest nähtub, et ta püüdis väikest last magama panna, kuid L.V koputused aknale ajasid lapse nutma ja hüsteeriasse. Laps nuttis ja ta ei julgenud teda maha panna ning teades, et L.V on alkoholi tarvitanud, ei avanud ta ust. L.V enda ütlustest ja objektiivsest käitumisest nähtub, et olles tarvitanud alkoholi, ei käitunud ta ühiskonnas aktsepteeritud normide kohaselt. Ta läks solvumise tõttu naabri aknale koputama. L.V ei oska ka põhjendada, miks ta ei koputanud uksele, mis näitab, et alkoholijoobes käitub ta selliselt, mida ta ei oska ka ise hiljem põhjendada. Alkoholi 2 tarvitamisest tingituna ei pruukinud L.V ise sündmusi objektiivselt tajuda. Nagu nähtub tunnistaja A. K. ütlustest, on L.V alates aprillist iga päev alkoholi tarvitanud. Karistusseadustiku § 262 sätestab karistuse avalikus kohas teiste isikute rahu või avaliku korra muu rikkumise eest. Kohus tuvastas, et 13.04.
  15. a kella 13.00 ajal koputas L.V korduvalt ilma põhjuseta XXXXXXXXX X maja aknale. L.V sellisest käitumisest olid häiritud nii T. N. kui tema 1,5 aastane laps, kes nuttis ja ei saanud seetõttu uinuda. Avalikuks kohaks loetakse kohta, kuhu on ligipääs ka kolmandatel isikutel, kes ei ole õiguserikkujaga isiklikult seotud. Koht, kus L.V aknale koputamise ajal viibis, oli küll eravaldus, kuid kuna L.V egevus toimus õues ja kõigil isikutel oli sinna vaba juurdepääs ning oma tegevusega rikkus ta kolmandate isikute (T. N. ja C. G. J.) rahu ja väljendas lugupidamatust majas viibivate isikute suhtes, siis seega oli tegemist avaliku korra rikkumisega. L.V oleks pidanud arvestama ka teiste samas piirkonnas viibivate isikute huvidega. Avaliku korra all tuleb mõista tavadega, heade kommetega, normidega või reeglitega kinnistatud isikutevahelisi suhteid ühiskonnas, mis tagavad igaühe avaliku kindlustunde ning võimaluse realiseerida oma õigusi, vabadusi ja kohustusi. KarS § 262 kohaselt on avalikus kohas teiste isikute rahu või avaliku korra muu rikkumine karistatav väärteona. Siinkohal tuleb silmas pidada, et seadusandja ei ole karistatavuse eeldusena sätestanud, et avaliku korra rikkumine ja ühiskonna vastu ilmse lugupidamatuse väljendamine oleks süüdlasele eesmärgiks omaette. Tähtis on, et objektiivselt avalikku korda rikutakse ning seda tehakse ilmse lugupidamatuse avaldamisega ühiskonnas heade kommete, tavade ja normidega kinnistatud isikute vahelise suhtlemise reeglistiku vastu. Teiste isikute rahu rikkumise all tuleb mõelda muuhulgas teiste isikute rahu häirivat tegevust, samuti lugupidamatuse väljendamist teiste isikute suhtes. Samuti võib avaliku korra rikkumise alla paigutada ka eksimise üldtunnustatud tavade ja heade kommete vastu ning oma käitumisega inimväärikuse ja ühiskondliku moraalitunde solvamise. Saue Linnavolikogu 17.04.
  16. a määrus nr 15 „Saue linna avaliku korra eeskirja” p 7.1 kohaselt on keelatud lärmata, kasutada ebasündsaid väljendeid, tülitada kaaskodanikke või rikkuda ükskõik millisel muul viisil avalikku korda, sealhulgas eksida üldtunnustatud tavade ja heade kommete vastu, solvata oma käitumisega inimväärikust ja ühiskondlikku moraalitunnet. Avaliku korra rikkumisena saab isiku käitumist kvalifitseerida, kui sellega kaasneb avalikus kohas teiste isikute rahu rikkumine või üldise ühiskondliku moraali riivamine. Kohus leidis, et teise isiku maja aknale põhjuseta koputamist, millega rikutakse majas viibivate isikute rahu, saab käsitleda avaliku korra rikkumisena. L.V ütlustest nähtub, et aknale koputamise põhjuseks oli hetkeline solvumine. Kohus leidis, et oma käitumisega ei pidanud L.V kinni ühiskonna moraalinormidest ning T. N. ja tema lapse kodust rahu rikkudes väljendas oma üleolekut kaaskodanike suhtes. Saue linna avaliku korra eeskirja kohaselt on keelatud tegevus, mis võib solvata inimväärikust ja ühiskondlikku moraalitunnet. Asjaolu, kas kaebuse esitanud isik oli väärteo toimepanemise ajal alkoholijoobes või mitte, ei ole KarS §-s 262 sätestatud süüteo objektiivne tunnus, mistõttu alkoholijoobe täpne tuvastamine ei ole vajalik. Tulenevalt eelnevast leidis kohus, et L.V rikkus avalikku korda ja väljendas ilmset lugupidamatust teiste inimeste vastu, s.o pani toime KarS § 262 järgi kvalifitseeritava väärteo. Kuigi L.V tegevuse esialgne eesmärk ei olnud avaliku 3 korra rikkumine, kasvas see tegevuse koha ja laadi spetsiifika tõttu selleks üle. L.V ütlustest nähtub, et ta ei mõelnud oma tegevuse tagajärgedele, ta ei oska ka tagantjärele seda põhjendada, mööndes sellega igasuguse tagajärje saabumise võimalikkust. Seega on L.V poolt süütegu toime pandud kaudse tahtlusega. KarS § 262 näeb avalikus kohas teiste isikute rahu või avaliku korra muu rikkumise eest karistuseks ette rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või aresti. Vastavalt toimepandule tuleb menetlusalust isikut karistada. Karistuse mõistmisel arvestas kohus toimepandud süüteo raskust ja laadi ning menetlusaluse isiku isikut. Karistuse mõistmisel arvestas kohus eelkõige isiku süüd, karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud KarS §-de 57 ja 58 järgi menetlusaluse isiku käitumises puuduvad. Arvestades A. L.Vit iseloomustavaid andmeid, et ta on varem väärtegude eest karistatud (lk 20), tal on kindel elukoht, hetkel enda sõnade kohaselt ei tööta, kuid varasemalt on tal olnud sissetulek ning süüteo asjaolusid ja KarS § 262 sanktsiooni, leidis kohus, et teda tuleb karistada rahatrahviga, mis on sanktsiooni keskmisest määrast mõnevõrra väiksem.
  17. Harju Maakohtu 14.09.
  18. a otsuse peale esitas menetlusalune isik L.V apellatsiooni, milles ta palub vaidlustatud kohtuotsus tühistada ja lõpetada väärteomenetlus avaliku huvi puudumisel ja otstarbekuse alusel põhjustel, et:
  19. Süütegu ei ole suur.
  20. Harju Maakohus: - eiras menetlusaluse isiku õigusi anda ütlusi ja esitada taotlusi; - jättis käsitlemata kohtuvälise menetleja poolsed väärteomenetlusõiguse rikkumised; - jättis teadlikult tähelepanuta tunnistajate valeütlustest tingitud vastuolud menetlusosaliste tunnistustes; - ei alustanud kriminaalmenetlust, kui ilmnes, et kohtumenetluse käigus oleks võimalik tõendada, et tunnistajad andsid valeütlusi; - võltsis protokolli; - moonutas kohtuotsuses tunnistaja antud tunnistust. Apellatsiooni motiivides märgib L.V järgmist. L.V ei ole saatnud H. N. ähvardava sisuga sms-e. Selle tõenduseks esitab L.V apellatsiooni lisana väljavõtted oma mobiiltelefoni salvestatud sms-ide kataloogist. L.V püüdis sms-e esitada oma mobiiltelefonist ka Harju Maakohtule, kuid kohus lükkas taotluse tagasi, eirates võimalust kummutada teadlik valeütlus sms-ide ähvardava sisu kohta. H. N. esitas valeütluse, nagu L.V ja Saue Linnavalitsus poleks teatanud talle, miks L.V võttis tagasi nõusoleku nende maja juurdeehituseks. Ta valetas, et L.V pole talle kirjutanud keeldumise põhjustest. H. N.i valeütlused saab kummutada apellatsioonile lisatud dokumentidega:
  21. Kiri, mille L.V saatis H. N.ile
  22. oktoobril
  23. a. L.V tegi Harju Maakohtule kohtuistungil taotluse arvestada seda kirja asitõendina, kuid kohus ei rahuldanud taotlust.
  24. Saue Linnavalitsuse vastus taotlusele 15.oktoobril
  25. a. 4 Vastuses on kirjas, et "H. N. teabenõudele vastates on 07.10.2008 kirjas nr.12-6.1/1499 ja 1505 märgitud, et piirinaaber võttis kooskõlastuse tagasi, kuna tekkis probleem päikesevalguse piiramises ja kooskõlastamise vajaduses vastavalt projekteerimistingimutsele". L.V Harju Maakohtule kirja ei esitanud, kuna vajadus tõendada dokumentaalselt H. N.i valeütluste andmist tekkis alles kohtumenetluse käigus. T. N. esitas valeütluse, kui väitis, et L.V olevat tagunud nende maja ustele ja akendele 7 - 10 minutit. Nii kohtuvälise menetluse kui ka kohtumenetluse käigus tunnistas L.V korduvalt, et koputas nende maja aknale 5 sekundit. Kohus ei pööranud T. N. valeütlusele tähelepanu. Kohus jättis tähelepanuta, et T. N. esimeses tunnistuses ja väärteoprotokollis on märgitud ainult aknale koputamist. T. N. andis kohtuvälises menetluses ja kohtus valeütlusi, nagu oleks L.V tagunud ka nende maja uksele. Samuti jättis kohus tähelepanuta, et T. N. esimeses tunnistuses puudub väide nagu oleks L.V põhjustanud tema lapse hüsteerilise nutmise. L.V ütles Harju Maakohtule, et T. N. andis seega valetunnistuse. Kui ta oleks öelnud, et L.V koputas tema aknale viis sekundit, nii nagu see oli, siis poleks see olnud väärt väärteomenetlust. T. N. väitis, et tundis alkoholilõhna 20 meetri pealt. Nii kaugelt ei ole võimalik tunda alkoholilõhna. L.V esitas Harju Maakohtule protokolli parandused. Kohus jättis oma määruses arvestamata parandusega number 16, milles L.V viitas T. N. ütlusele "oli tuulevaikne ilm ja ma tundsin aias alkoholilõhna". Kohus väitis oma määruses, et "tunnistaja end nii ei väljendanud" ning "tunnistaja sõnad on täpselt kirja pandud". Kohtuotsuses on T. N. tunnistuse osas kirjutatud, et T. N. "esimene kord väljudes tundis alkoholilõhna, sest Sudak oli seal käinud ja oli tuulevaikne". Kui kohus jättis protokolli parandusena arvestamata ütluse, mida kohus oma kohtuotsuses omistab tunnistajale, siis järelikult võltsis Harju Maakohus oma määrusega protokolli. T. N. väitis, et tal on mobiiltelefon, millele saadetud sms-e saab lugeda ainult siis, kui ühendada mobiiltelefon arvutiga. Sellist mobiiltelefoni, millele saadetud sms-e saab lugeda ainult arvutiga, ei ole olemas. T. N. esitas seega valeütluse. Tunnistaja I. O. väitis tunnistuses, et L.V olevat käitunud politseiga üleolevalt. L.V küsimusele kohtus, "kas ma ütlesin midagi, mida võiks määratleda politseiniku solvamisena?", vastas I. O., et "ei öelnud". Kohus jättis tähelepanuta, et kohtuvälise menetleja vastutav isik Ahti Lill rikkus korduvalt menetluse käigus menetlusaluse isiku õigusi anda ütlusi ja teha taotlusi ning andis kohtus valeütlusi. Esimeseks A. Lille valeütluseks kohtus oli tema aresti nõude põhjendamisel öeldud väide, et eelmised karistused ei ole mõjunud, kuid enne
  26. aprilli intsidenti pole L.V kordagi karistatud naabri häirimise eest. Samuti pole A. Lill L.V eelnevalt hoiatanud naabrite rahu rikkumise eest. L.V väitis kohtule ja A. K. tunnitus kinnitab, et enne 13.aprilli L.V ei käinud naabrite juures pahatahtlikul eesmärgil. Kohtuvälise menetluse käigus pöördus L.V korduvalt A. Lille poole taotlusega teha T. N. ja L.V vaheline vastandamine, kuna muul moel ei olnud võimalik selgitada välja vastuolusid nende tunnistustes. A. Lill andis kohtus valeütluse nagu poleks L.V saatnud talle e-maili, mille manusena oli taotlus vastandamiseks ja tunnistaja A. K. 5 väljakutsumiseks. A. Lill möönis, et L.V esitas ka suulise taotluse vastandamiseks, kuid kohus jättis tähelepanuta, et vastandamist ei toimunud. Harju Maakohus lisas toimikusse L.V poolt esitatud taotluse koopia, mille L.V saatis A. Lillele
  27. mail
  28. a, kuid jättis reageerimata A. Lille valeütlusele. Harju Maakohus jättis rahuldamata L.V esitatud taotluse minna arvuti juurde, et L.V saaks kohtule meili postkastist saadetud kirjade näitamisega tõendada A. Lille teadlikku valeütlust nagu L.V poleks talle saatnud taotlust. Harju Maakohus ütles, et kui on "pretensioone Ahti Lille käitumise suhtes, siis saab selle kohta esitada politseile avalduse". Harju Maakohus oleks pidanud alustama koheselt kriminaalmenetlust valeütluse andmise kohta. Kohus moonutas kohtuotsuses A. K. tunnistust. Harju Maakohtu küsimusele "Kas te oskate öelda, kui kaua L.V kodust ära oli?"; vastas A. K.: "3-4 minutit, see on kodust 20 meetrit". Kohtuotsuses kirjutab Harju Maakohus, et "tunnistaja A. K. ei oska öelda ka ajaliselt täpselt, kui kaua L.V oli majast väljas". Kuna menetluse olulised tunnistajad – T. N., H. N. ja A. Lill andsid teadlikke valeütlusi ja Harju Maakohus rikkus mitmeid olulisi seadusesätteid, siis pole mõtet jätkata menetlust, sest põhilistel tunnistajatel puudub usaldusväärsus. Tõendatud vastuolude puhul otsustatakse vastuolud menetlusaluse isiku kasuks. Avalikkusel puudub huvi langetada kohtuotsus väärteomenetluses, mille tunnistajad on sooritanud valeütluste andmisega kriminaalkuriteod. Eeltoodust lähtudes palub L.V Tallinna Ringkonnakohtul lõpetada väärteomenetlus avaliku huvi puudumisel, kuna süütegu pole suur. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  29. Ringkonnakohus, tutvunud väärteoasja materjalide ning apellatsiooni sisuga ning kuulanud ära menetlusaluse isiku L.V seisukohad, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ning põhjendatud ja selle tühistamiseks apellatsioonis esitatud argumentidel puudub alus. Enda seisukohti põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt.
  30. L.V esitas apellatsiooni lisana ringkonnakohtule erinevaid dokumente, mida palus käsitleda tema süütust kinnitavate tõenditena. Selles osas selgitab kriminaalkolleegium esmalt, et tulenevalt VTMS §-st 87 on kohus väärteoasja arutamisel seotud väärteoprotokolli piiridega, mis tähendab eelkõige kohtu seotust protokollis toodud teokirjeldusega. Teisisõnu kuulub käesoleval juhul uurimise esemesse vaid küsimus, kas L.V käitus viisil, nagu see on kirjeldatud väärteoprotokollis ning kui vastus sellele küsimusele on jaatav, siis edasiselt, kas see käitumine täidab talle etteheidetava väärteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused. Kohus ei pea ega saagi hakata uurima ning tuvastama asjaolusid, mis jäävad isikule etteheidetavast käitumisest äärmiselt kaugele või nagu käesoleval juhul – ei ole sellega absoluutselt mingis puutumuses. Kirjeldatud põhimõttes tulenevalt tagastas kohus L.V-le tema poolt esitatud dokumendid, täpsemalt menetlusaluse isiku poolt H. N. saadetud kirja ning Saule linnavalituse vastuse taotlusele. Kõnealused dokumendid ei ole L.V-le etteheidetava käitumisega kuigivõrd seotud, mistõttu puudus alus nende liitmiseks väärteoasja 6 materjalidega. Küll võttis kohus väärteoasja materjalide juurde L.V esitatud väljatrüki tema poolt tunnistaja H. N. saadetud sms-idest, mis iseloomustavad vahetult isikutevahelisi suhteid XXXXXXXXX X kinnistul.
  31. Kriminaalkolleegiumile jääb arusaamatuks, kuidas eiras Harju Maakohus menetlusaluse isiku õigusi anda ütlusi ja esitada taotlusi. Menetlusalune isik on kohtuistungil üle kuulatud, samuti nagu erinevad tunnistajad; ütlusi sai kohtuistungil anda ka L.V , samuti sai ta esitada küsimusi kõigile üle kuulatud tunnistajatele. Et maakohus ei rahuldanud kõiki menetlusaluse isiku taotlusi, ei ole eraldivõetult etteheidetav - ka maakohus leidis, et erinevad esitatud taotlused ei ole käesolevat väärteoasja silmas pidades asjassepuutuvad ning ringkonnakohus soostub nende seisukohtadega täiel määral.
  32. L.V leiab, et maakohus on võltsinud kohtuistungi protokolli, omistades tunnistaja T. N. kohtuotsuses sõnad, mida samaaegselt keelduti kohtuistungi protokolli kandmast. Ringkonnakohus ei soostu selle etteheitega. Kõnealune küsimus on tõusetunud seoses sellega, et tunnistaja T. N. väitel sisenes L.V tema kodu territooriumile ning omavahelise vestluse käigus tundis ta alkoholilõhna. See, et L.V oli sündmuse toimumise ajal alkoholijoobes, on väljapoolt igasugust vaidlust (seda on tunnistanud ka L.V ise) ning see, kas seda tajuti „tuulevaikse ilma“ või mõne muu asjaolu tõttu, on täielikult ilma tähenduseta. Tunnistaja ütlused olid suunatud sellele, et talle arusaadavalt oli L.V kohtumise ajal purjus (et A. L.V oli ilmsete alkoholijoobe tunnustega, kinnitas ka tunnistaja I. A. – protokolli lk 9) ning seda teavet on kajastanud maakohus ka otsuses. Kuid nagu öeldud, on see faktiline asjaolu tervikuna väljapool igasugust vaidlust.
  33. Ka ei ole tuvastatud, et väärteomenetlusõigust oleks rikkunud kohtuväline menetleja, nagu seda väidab L.V. Peamise väitena toob L.V esile esmalt asjaolu, et alusetult on saadetud väärteoasi maakohtusse aresti määramise otsustamiseks. Esmalt selgitab ringkonnakohus, et selliseks toimimiseks oli kohtuväline menetleja tulenevalt VTMS § 83 p-le 2 ka kohustatud, kui taotletakse menetlusalusele isikule aresti määramist. Teiseks ei oma määravat tähendust ka see, millistel motiividel seda tehakse; mingi karistusliigi kohaldamise taotlemine on kohtuvälise menetleja diskretsiooniotsus, mida ei pea eraldi põhjendama.
  34. L.V väidab, et tema ei ole varasemalt käitunud naabrite suhtes õiguskorda rikkuvalt. Samas tuleneb nii tunnistaja T. N. kui ka H. N. ütlustest, et naabrite omavahelised suhted on teravad; põhimõtteliselt tunnistab seda ka L.V ise. Seejuures ei ole L.V kohtuistungil vaielnud vastu tunnistaja A. Lille ütlusele, et seoses tööga on ta L.V-ga puutunud kokku vähemalt kümnel korral (protokolli lk 11). Et need kõik ei ole päädinud väärteomenetluse läbiviimisega, ei oma seejuures tähendust ning ei saa väita, et tunnistaja A. Lill oleks andnud mingeid valeütlusi. Liiatigi tuleneb ka L.V poolt kohtule esitatud kohtukõnest, millised olid tema ja naabrite vahelised suhted. Nii selgitab L.V üht teist vahejuhtumit kirjeldades, et „
  35. augustiks olin psüühiliselt murtud ja vindine. Nähes tänavalt, et T. N. on aias tema elukaaslane, sisenesin nende aeda/…/. T. N. 7 kutsus politsei, mind viidi jaoskonda ja A. Lill tegi mulle 900 krooni trahvi“. Põhimõtteliselt on ka tunnistaja A. Lill andnud selgitusi üksnes teravate suhete kohta, mis valitsevad naabrite vahel ning tegemist ei ole ametialase kuriteoga, nagu seda leiab L.V.
  36. L.V heidab kohtuvälisele menetlejale ette veel seda, et vaatamata tema taotlusele ei viidud läbi tema vastastamist tunnistaja T. N.. Vastastamine viiakse vastavalt KrMS § 77 lg-le 1 läbi siis, kui isikute ütlustes sisaldunud vastuolu ei ole võimalik muul viisil kõrvaldada. Esmalt osundab kriminaalkolleegium sellele, et teatud menetlustoimingu tegemine kuulub menetleja pädevusse ning eraldivõetult ei saa seda talle kui menetluse minetust ette heita. Teiseks osundab kriminaalkolleegium veelkord sellele, et tunnistaja T. N. andis ütlusi ka kohtuistungil ning talle omapoolsete küsimuste esitamise õigus ja võimalus oli ka L.V; ning seda võimalust on menetlusalune isik ka kasutanud. Seetõttu on etteheide, et tegemata on jäänud menetlustoimingud, mistõttu on kannatanud tõe tuvastamine väärteomenetluses, täielikult asjakohatu. Seetõttu jättis kriminaalkolleegium lisamata väärteoasja materjalidele ka L.V poolt kohtule esitatud väljatrüki, mis pidi väidetavalt kinnitama, et vastavasisulise taotluse – vastastamise läbiviimiseks – on ta esitanud menetleja A. Lillele ka kirjalikult, kuivõrd see ei oma väärteoasja sisulise lahendamise seisukohast mitte mingit tähendust.
  37. Küsimuse osas, kas L.V pani
  38. aprillil
  39. a toime väärteoprotokollist kirjeldatud väärteo KarS § 262 mõttes, asub kriminaalkolleegium järgmisele seisukohale. Tõendatud on, et nimetatud kuupäeval sisenes L.V naabri territooriumile, mis tõi esmalt kaasa sõnavahetuse tema ja tunnistaja T. N. vahel. Nii menetlusalune isik kui ka T. N. kinnitavad, et pärast seda, kui T. N. oli läinud pärast sõnavahetust majja tagasi, tuli L.V uuesti maja juurde ning koputas aknale. Kui T. N. ütluste (protokoll lk 8) ja väärteoprotokolli kirjelduse (tlk 3) kohaselt oli tegemist vastu akent „käega korduva peksmisega“, siis L.V kinnitab ise, et ta koputas aknale üksnes 5 sekundi vältel (protokoll lk 6). T. N. hinnangul toimus vastu akent löömine aga ca 3-4 minuti vältel, mille tulemusel sattus laps hüsteeriasse (protokolli lk 8). Ringkonnakohus leiab, et kõnealuse sündmuse kirjeldamisel on usaldusväärsem tunnistaja T. N. versioon.
  40. A. K., kellele L.V viitab kui enda kaitsetunnistajale, ei tea anda väärteosündmuse kohta põhimõttelist teavet; millisel viisil L.V naabri territooriumil käitus, ta ei näinud (protokolli lk 12). Küll kinnitab tunnistaja A. K., et ta pruukis koos L.V-ga alkoholi (viina), mille käigus tekkis viimasel plaan minna „naabritega veeprobleemi lahendama“ , mida ta „maamõõtja sammuga“ tegema läkski, kusjuures oli kosta „kõva häälega seletamist“ (samas). See kinnitab tõendamist leidnud asjaolu, et esmalt leidis L.V ja T. N. vahel aset sõnaline konflikt. Samuti tuleneb tunnistaja ütlustest, et selline käitumisviis ei olnud esmakordne, kuivõrd siis, kui L.V on alkoholi pruukinud, „kipubki tavaliselt nii minema“ (protokolli lk 13); samuti tuleneb tunnistaja ütlustest, et ta üritas esmalt takistada L.V naabrite juurde minekut (protokolli lk 12). See näitab, et ka tunnistaja A. K. kui L.V juures elava isiku jaoks oli edasine võimalik konflikt juba arusaadav ning oodatav. 8 Ainuke, mida saab tunnistaja A. K. edasistest ütlustest aga tuvastada, on see, kui pikka aega L.V nimetatud „probleemi lahendamisega“ hõivatud oli. Selles osas on A. K. andnud ütlusi, et see oli „väga vähe aega“, täpsustades, et see ajavahemik võis olla ca 3-4 minutit (protokolli lk 13). Sarnaselt maakohtule leiab kriminaalkolleegium, et tunnistaja vastavasisuline väide võib olla ekslik. Selle aja jooksul, mil L.V oli ära, jõudis tunnistaja enda kinnitusel toa laua koristada, puhastada laua „sakummist“, laua kööki tarida ning ja „midagi kõbistada“ (protokolli lk 13). Et need toimingud leidsid aset üksnes 3-4 minuti jooksul, on tunnistaja enda subjektiivne hinnang ning võib täiesti olla, et tegelikkuses oli see ajavahemik pikem; seejuures tuleb osundada ka tunnistaja enda poolt kinnitatud faktile, et ta oli sündmuse ajal ka ise alkoholijoobes, mis võib olulisel määral pärssida ajataju.
  41. Kuid osundada tuleb veel järgnevale. Nimelt kinnitab L.V, et pärast seda, kui ta oli naabri aknale mõned sekundid koputanud, läks ta kohe koju. Kuid samas tuleneb tunnistaja A. K. ütlustest, et L.V tuli koju ja „ütles ainult, et kutsuti politsei“ (protokolli lk 13). See läheb ilmsesse vastuollu L.V väitega, et ta lahkus sündmuskohalt koheselt pärast aknale koputamist. Sellisel juhul jääb arusaamatuks, kuidas sai temani jõuda teave selle kohta, et T. N. oli kutsunud politsei. Kriminaalkolleegiumi arusaama kohaselt pidi see teave jõudma L.V-ni siis, kui ta mitmeid kordi ning kestvalt koputas naabri aknale, millele T. N. reageeriski politsei kutsumisega (protokolli lk 8). See kinnitab täiendavalt T. N. versiooni selle kohta, et L.V lahkus tema maja territooriumilt ajalises mõttes alles siis, kui politsei hakkas sündmuskohale jõudma. Nimetatud asjaolude taustal saab seega tõsikindlalt väita, et kogu sündmustik vältas vähemalt 7-10 minuti vältel, nagu seda väidab T. N..
  42. Et sündmustik vältas pikemat aega kui üksnes mõni hetk, tuleneb ka tunnistaja H. N. ütlustest, kelle kinnitusel helistas talle vaatluse all oleva juhtumi toimumise ajal poeg, s.o T. N. ja teatas, et L.V on ukse taga ja nõuab sisselaskmist (protokolli lk 7). Ka selle kõne tegemine näitab, et L.V viibimine T. N. akna taga ei saanud kesta üksnes mõne hetke, nagu seda väidab menetlusalune isik.
  43. Kriminaalkolleegium ei näe põhjust kahelda ka T. N. ütlustes selle kohta, et peksmine aknale oli sedavõrd pikaajaline ja intensiivne, et põhjustas tema alaealisel lapsel - tunnistaja kirjelduse kohaselt - hüsteerilise hirmureaktsiooni. Sündmuste selline käik täpsemalt siis intensiivne käega löömine vastu T. N. akent – asetub loogilisena ka sündmustikku kui tervikusse. Nagu kriminaalkolleegium osundas, läks L.V ka A. K. ütluste kohaselt n.ö otsustavalt enda naabri juurde. Kui T. N. seda märkas, käskis ta L.V enda territooriumilt lahkuda, mida ka menetlusalune isik ise on kirjeldanud kui sõnavahetust (protokolli lk 6). Aknale koputamise ajendina on L.V seejuures ka ise nimetanud „hetkelist solvumist“ (samas). Situatsiooni kui tervikut silmas pidades on ebausaldusväärne L.V kinnitus, et tegemist oli üksnes 5 sekundi jooksul mõnel üksikul korral vastu akent koputamisega; seejuures tuleb silmas pidada ka ringkonnakohtu poolt eelnevalt osundatut, et tegelikkuses ei lahkunud L.V mõne hetke pärast T. N. territooriumilt, nagu ta ise väidab, vaid oli seal piisavalt pikka aega, mille vältel jõudis T. N. kutsuda politsei ning viimane jõudis sündmuskohale ka läheneda. 9
  44. T. N. kirjeldusega haakub kaude ka sündmuskohale saabunud politseitöötaja I. A. kirjeldus selle kohta, et L.V suhtlusmaneer oli üleolev (protokolli lk 9) ning tema käitumist ei saanud kirjeldada kui rahulikku (protokolli lk 10). Selliste asjaolude taustal on usutav T. N. versioon selle kohta, et L.V viibis mitme minutite vältel tema territooriumil, tagudes käega vastu akent. Kirjeldatud teholude taustal ei pea kriminaalkolleegium usutavaks L.V versiooni selle kohta, et tegemist on teadlike valeütluste andmisega T. N. poolt, et tuua kaasa tema karistusõiguslikku vastutust. Tõendid kogumis kinnitavad kriminaalkolleegiumi hinnangul L.V käitumist väärteoprotokollis kirjeldatud viisil.
  45. Kriminaalkolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et väärteoprotokollis kirjeldatud viisil käitudes pani L.V toime väärteo KarS § 262 mõttes, rikkudes T. N. ja tema alaealise lapse rahu. 17.1 Avaliku korra rikkumisest saab üldjuhul rääkida tõepoolest üksnes siis, kui koosseisupärane tegu pannakse toime avalikus kohas, kuhu on juurdepääsuvõimalus piiramatul hulgal isikutel. Kohtupraktikas on siiski aktsepteeritud ka võimalust, et avaliku korra rikkumist saab toime panna mujal kui avalikus kohas, isegi isiku kodus. Avaliku korra rikkumise toimepanemise võimalikkust on kohtupraktikas mööndud ka nt vanglas või tellimust täitvas taksos, millesse samuti puudub juurdepääs määratlemata hulgal isikutel (kokkuvõtvalt RKKKo 3-1-1-24-07). Käesoleval juhtumil heidetakse L.V-le ette enda naabrite rahu rikkumist viimaste kodus ning vastavalt osundatud kohtupraktikale saab sellisel juhul rääkida avaliku korra rikkumisest. 17.2 Seejuures selgitab kriminaalkolleegium osundusega RKKK otsusele nr 3-1-1-82-07, et KarS § 262 ei ole blanketne koosseis, seega ei pea isiku karistamisel selle järgi viitama kohaliku omavalitsusüksuse - käesoleval juhul Saue linna - avaliku korra eeskirjale. Nimetatud otsuses on leitud, et välistatud ei ole isiku karistamine avaliku korra rikkumise eest ka konkreetses eeskirjas sätestamata juhtudel. Siiski tuleb arvestada, et KarS § 262 objektiivne koosseis on sõnastatud abstraktselt ning selle ülemäära lai tõlgendamine võib viia õiguskindluse põhimõtte rikkumiseni. Seega peab tegemist olema teatud intensiivsuse piiri ületava ründega teiste isiku rahu või avaliku korra vastu laiemalt. Karistusõiguslik sekkumine peab sellisel juhtudel lähtuma ehk viimase abinõu põhimõttest. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb seda piiri ületamist käesoleval juhtumil jaatada. 17.3 Teiste isikute rahu rikkumise all tuleb eelkõige mõista teiste isikute turvalisust, elu ja tervist ning rahu häirivat tegevust, samuti lugupidamatuse väljendamist teiste isikute (kaldkirjas ringkonnakohtu lisandus) suhtes, kui need teod ei moodusta eraldi süüteo koosseisu (nt lärmamine, ebasündsate väljendite kasutamine). Väärteona on võimalik käsitada vaid tegusid, millega ilmselgelt rikutakse avaliku korra sisuks olevaid norme ja reegleid (RKKKo 3-1-1-102-03).
  46. Kriminaalkolleegiumi hinnangul täitis L.V väärteoprotokollis kirjeldatud ning kohtumenetluses tõendamist leidnud viisil käitudes KarS § 262 koosseisu. Leppimata talle esitatud nõudega lahkuda naabri territooriumilt, läks ta keeldu eirates T. N. akna taha ning tagus käega korduvalt ning mitme minuti vältel vastu elumaja akent. Kriminaalkolleegium 10 leiab, et sellisel viisil käitudes on kahjustatud KarS §-s 262 kaitstav õigushüve, milleks konkreetsel juhul oli T. N. ja tema alaealise lapse õigus privaatsusele ning turvalisusele enda kodus. Selline käitumine häirib vaieldamatult isikute rahu ning seda määral, mis ei mahu nn sotsiaalselt aktsepteeritud ebamugavuse piiridesse. Samuti käitus L.V tahtlikult, mistõttu on põhjendatud maakohtu otsus L.V süüditunnistamise ja karistamise kohta KarS § 262 järgi. Taotluse menetluse lõpetamiseks avaliku huvi puudumisel ja otstarbekuse kaalutlusel jätab ringkonnakohus rahuldamata.
  47. Eeltoodu alusel ja juhindudes VTMS § 147 lg 1 p-st 1 jätab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. Paavo Randma Jüri Paap Julia Katškovskaja 11

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.