ja § 136 lg 1 järgi; M.I süüdistuses
järgi; Elina Vainovi süüdistuses
lg 1, § 307 lg 1 ja § 209 lg 1 järgi ning Margit Vilgo süüdistuses
novembri 2009 otsus Prokurör süüdistatav H.F-i kaitsja vandeadvokaat Ann Saar, süüdistatav M.I ja tema kaitsja vandeadvokaat Rein Napa, kannatanute A. ja A. M. esindaja vandeadvokaat Mart Sikut Tatjana Tamm Süüdistatav H.F Kaitsja isikukood: XXX; elukoht: kriminaalkorras karistamata vandeadvokaat Veljo Viilol XXX; varem Süüdistatav M.I varem Kaitsja isikukood: XXX; elukoht: XXX; kriminaalkorras karistatud ühel korral vandeadvokaat Rein Napa. RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-dest 337 lg 1 p 4; 338 p 1,2; 340 lg 2 p 3 tühistada Tartu Maakohtu 13. novembri 2009 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-09-5386, see on: H.F-i süüditunnistamise ja karistamise osas
järgi; M.I süüditunnistamises ja karistamises
järgi ja talle
MS § 310 lg 1 alusel A. M. ja A. M. tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes rahuldamata jätmise osas; H.F-ilt KrMS § 175 lg 1 p 9 alusel süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha väljamõistmise osas. Süüdi tunnistada H.F
H.F-i karistuse kandmise aja alguseks lugeda
järgi ja mõista talle karistuseks 2 aastat 9 kuud vangistust.
novembri 2007 kohtuotsusega mõistetud karistuse 3 kuud vangistuse võrra ja mõista M.I-le liitkaristuseks 3 aastat vangistust. M.I karistuse kandmise aja alguseks lugeda
järgi 12 aasta pikkuse vangistusega ja § 136 lg 1 järgi 2 aasta pikkuse 2 vangistusega.
lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 12 aastat vangistust.
lg 1 alusel arvestati eelvangistus karistusaja hulka ja karistusaja algust loeti alates 24.11.2008. Sama otsusega tunnistati süüdi M.I ja teda karistati
järgi 10 aasta pikkuse vangistusega.
lg 2 alusel suurendati karistust Pärnu Maakohtu 26.11.2007 otsusega mõistetud karistuse 3 kuud vangistust võrra ja liitkaristuseks M.I-le mõisteti 10 aastat ja 3 kuud vangistust.
lg 1 alusel arvestati eelvangistus karistusaja hulka ning M.I karistusaja algust arvestati alates 25.11.2008. Maakohus mõistis süüdistatavatelt välja järgmised tsiviilhagid: VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel H.F-ilt 4391.37 kr L. P. kasuks; VÕS § 65 lg 3, § 129 lg 1, 2, § 1043 ja § 1045 lg 1 p 1 alusel H.F-ilt ja M.I-lt solidaarselt 46 758 kr A. M. kasuks ning 8628.30 kr A. M. kasuks. VÕS § 134 lg 3 ja KrMS § 310 lg 1 alusel jättis kohus rahuldamata A. ja A. M. tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes. Maakohus arutas muuhulgas süüdistatavatele esitatud järgmisi süüdistusi. H.F-ile
järgi esitatud süüdistust selles, et tema ajavahemikul 15.11.2008 kella 21.00-st kuni 16.11.2008 kella 04.00-ni tahtliku tapmise eesmärgil Tartumaal Tartu vallas XXX asuvas korteris tungis koos M.I-ga kallale E. M. (M.) ja peksis korduvalt E. M. rusikate ja jalgadega pea ja kehatüve piirkonda ning korduvalt tõukas teda nii jõuliselt, et selle tagajärjel E. M. kukkus vastu toas ja vannitoas olevaid esemeid. Peksmisega ja jõulise tõukamisega tekitas H.F kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse – pea kinnise tömbi trauma kõvakelme- ja ämblikvõrkkestaaluste verevalumitega, mille tagajärjel E. M. suri 16.11.2008 varahommikul sündmuskohal. M.I-le
järgi esitatud süüdistust selles, et tema ajavahemikul 15.11.2008 kella 21.00-st kuni 16.11.2008 kella 04.00-ni tahtliku tapmise eesmärgil Tartumaal Tartu vallas XXX asuvas korteris tungis koos H.F-iga kallale E. M. ile ja peksis korduvalt E. M. rusikatega pea ja kehatüve piirkonda. Peksmisega tekitas M.I kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse – pea kinnise tömbi trauma kõvakelme- ja ämblikvõrkkestaaluste verevalumitega, mille tagajärjel E. M. suri 16.11.2008 varahommikul sündmuskohal. Maakohtus toimunud kohtuistungil süüdistatavad endid süüdi ei tunnistanud. Maakohus asus seisukohale, et H.F-ile ja M.I-le
Maakohus tuvastas, et 15.11.2008 õhtul olid M.I, H.F, E. M. , E. Vainov ja M. Vilgo H.F-i poolt üüritud korteris Tartu vallas XXX. M.I ja E. M. i vahel tekkis pärast kella 20.00 tüli, põhjuseks viimase väljendid, mis M.I-le ei meeldinud. Ta soovis E. M. i seltskonnast lahkumist ja E. M. i korterist välja juhatamise ajal, kui E. M. hakkas uksel vastu, lõi M.I teda rusikaga näkku. Löömise tagajärjel läksid E. M. il prillid katki ja ta kukkus põrandale. Löömise tulemuseks oli E. M. i korterist lahkumine. H.F ja E. Vainov tõid E. M. i aga korterisse tagasi. Korteris plaasterdati esimese löögi tagajärjel näole tekkinud vigastus. H.F häiris E. M. il vigastusest põrandale tilkunud veri. Kuigi koosolijad leppisid ära ja jätkasid alkoholi tarvitamist, tekkis samadel asjaoludel uus tüli eelmisest umbes tunni aja möödudes. M.I reageeris E. M. i ütlemistele samal viisil teda löömisega korrale kutsudes. Edasi tuvastas maakohus, et ka H.F lõi E. M. järgnevalt korduvalt käte ja jalgadega pähe ja kehasse. Samuti kutsus ta korterisse enda tuttavaid. A.K. , K. K. ja viimase tüdruk tulid kl 22 paiku. Kohus leidis A.K. i ja K. K. ütlustega tõendatud olema nende korteris viibimise 3 ajal E. M. i peksmine H.F-i poolt. A.K. ja K. K. nägid H.F-i poolt E. M. i tõukamist kätega keha piirkonda vähemalt kahel korral. Teise tõukamise tagajärjel kukkus E. M. WC-s vastu poti loputuskasti, mis läks kildudeks. A.K. ja K. K. nägid H.F-i löögi eel tema suundumist kannatanu suunas, löögile iseloomulikku keha asendit ja kuulsid sellele tegevusele vahetult järgnevalt kukkumisele iseloomulikku heli, millele järgnes vee väljavool WC-poti loputuskastist. Löögi jõulisust kinnitab fajansspotil loputuskasti killunemine. Kohus tuvastas, et A.K. i ja K. K. vaateväljas ei olnud takistavaid tegureid ja nad teavad seetõttu anda tõendamiseseme seisukohalt tähtsust omavaid ütlusi. Tunnistajad tajusid vahetult nägemis- ja kuulmismeeltega sündmuskohal toimuvat. Diivan, kus tunnistajad sündmuste ajal istusid, jäi välisseinast kaugemale ja diivanilt vaadates ei varjanud vastasseinas asuva magamistoa nurk vaadet WC uksele. Kohus leidis, et H.F-i käitumine E. M. i suhtes oli tingitud rahulolematusest E. M. i tegevusetusele koristada eelmistest löökidest tilkunud verd. Pestes eritus kannatanu näost verd märgadele kätele ja nende raputamisega tekkis uusi pritsmeid. H.F-i väitel oli selline tegevus väga vastik ja ajas teda vihale. Kohtu hinnangul tõendavad kannatanul vigastuste esinemist ka A. K. ja K. A. ütlused. Nimetatud tunnistajad saabusid korterisse kesköö paiku, nägid E. M. i peksmisjälgedega nägu ja said seletuse H.F-ilt põhjuste kohta: ülbitsemise ja korteris asjade lõhkumise eest. A.K. i ja K. A. ütlustega on tõendatud sündmuste toimumise aeg kuni keskööni. Kui nad kohale tulid, ei olnud enam peksmist. Edasi tuvastas kohus, et A. Rannemees, M.I, E. Vainov ja M. Vilgo läksid E. M. koju viima, kuid saabusid kl 03.00-04.00 vahel ikkagi koos E. M. iga tagasi H.F-i korterisse. Korteris H.F lukustas ukse, võttes võtme enda kätte. Järgnevalt leidis kohus tõendatud olema, et E. M. ja H.F läksid jälle tülli ning H.F hakkas uuesti E. M. peksma. Tüli tekkis sellest, et E. M. läks H.F-i magamistoa uksele ja segas H.F-i ütluste kohaselt sellega tema ja E. Vainovi intiimsuhet, mistõttu ta lükkas E. M. sealt ära. Kohtu hinnangul tõendab seda sündmuskoha vaatlusprotokoll, millest nähtub, et magamistoa uksest paremal vastasseinast asuv külmkapp oli oma esialgselt kohalt nihkunud paremale ja H.F nägi hommikul vigastust külmkapi ukse väljaulatuval käepidemel. Süüdistatava ütlused ja muutused esemete paiknemises tõendavad H.F-i poolt kannatanu tõukamist vastu külmkappi ja selle tulemusena kannatanul vigastuste tekkimist. E. M. i ilmumine magamistoa uksele ja tema sealt tõrjumine oli korduv. Ei ole välistatud, et H.F tõukas ja lõi teda korduvalt ning selle tulemusena kukkus kannatanu ka vastu televiisori alust. Mõlema eseme ees on põrandal E. M. i verejäljed. Televiisori aluse klaasi eemaldumine iseloomustab löögi jõudu. Kohus asus eeltoodud tõendite põhjal seisukohale, et tõendid kinnitavad kannatanu kallal korteris peksmise toimepanemist intervallidega ajavahemikus 15.11.2008 kella 20-st kuni surnukeha leidmiseni 16.11.2009 kella 6 paiku. Peksjad olid H.F ja M.I. Surnu ekspertiisiaktis antud kohtuarstliku eksperdi arvamusega on tõendatud E. M. i surma põhjus, s.o pea kinnine tömp trauma kõvakelme- ja ämblikvõrkkestaaluste verevalumitega. Kohtuistungil ülekuulatud eksperdi arvamuse järgi ei ole võimalik eristada vigastusi põhjustavaid lööke. M.I alustatud kahele löömisele järgnesid korduvad H.F-i löömised. Mõlemate lööjate tegevuse tagajärjel paiskus kannatanu vastu kõvu tömpe esemeid, mis eksperdiarvamuse järgi on surma põhjuseks. Teod on otseses põhjuslikus seoses saabunud tagajärjega. Tähtsust ei oma kausaalahela täpne kulg. Põhjuslik seos on olemas vaatamata sellele, et kannatanu surm ei saabunud vahetult peale lööke. Surm saabus löökidest tekitatud vigastuste tagajärjel. Süüdistatavatel ei olnud kavatsust kannatanut tappa. Tõendatud on nende poolt kannatanu peksmine ja selleks kasutatud jõud, mis võimendus kannatanu kukkumisega vastu kõvu tömpe esemeid. Korduvast elutähtsasse organisse, pähe, peksmisest järeldub, et süüdistatavad pidid pidama vähemalt võimalikuks tagajärje saabumist. Seda kinnitab vere pidev eraldumine. 4 Vaatamata vere eraldumisega kaasnevatele vigastustele jätkus peksmine. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlasi edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus võttis M.I karistust kergendava asjaoluna arvesse puhtsüdamlikku kahetsust. H.F karistust kergendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Kohus pidas karistust raskendavaks asjaoluks
H.F ja M.I tegutsesid grupis kannatanule surma põhjustavaid vigastusi tekitades. H.F-i karistust raskendava asjaoluna arvestas kohus veel
p 1, 2 ettenähtud omakasu ning kuriteo toimepanemist erilise julmusega ja kannatanut alandades. Omakasuline motiiv seisnes nõudmises kannatanul hüvitada asi, mille purunemises nõudja ise süüdi oli. Sellega soovis ta vabaneda üürileandjale vara kahjustamisega seotud hüvitamise kohustusest. Olukorras, kus kannatanu vajas haavadest verd eritades abi, nõudis H.F kannatanult endalt vere koristamist ja teda vihastas kannatanu aeglus ja veritsemise jätkumine. Kannatanu ööseks enda korterisse lukustamise järel andis H.F külalistele aseme ja magamisriided. Andmata midagi alla- või pealepanekuks, näitas ta kannatanule magamiskoha kätte põrandale, teda sellega alandades. Kohus arvestas karistuse mõistmisel ka seda, et M.I on varem kriminaalkorras karistatud varavastase kuriteo eest, H.F on kriminaalkorras karistamata. Väärteokorras on A. H.Ft karistatud 3 korral, M.I 4 korral. Samuti võttis kohus arvesse süüdistatavaid iseloomustavaid andmeid, tunnistajate poolt nende kohta antud ütlusi ja M.I puhul ka kriminaalhooldaja poolt antud iseloomustust. Eeltoodud asjaoludest lähtudes jõudis kohus järeldusele, et H.F-i ja M.I karistust tuleb diferentseerida vastavalt teopanusele. Ka puuduvad H.F vastutust kergendavad asjaolud. Tema süü on suurem sõltuvalt eelnimetatud karistust raskendavatest asjaoludest. Kui M.I oli lõpetanud kannatanu suhtes vägivallatsemise, kiitis ta tegevusetusega heaks kaassüüdistatava vägivalla kannatanu kallal. Ta ei võtnud midagi ette alustatud teo lõpetamiseks. Arvestades
p 2 ettenähtud karistust raskendava asjaolu olemasolu, tuleb ka teise astme kuriteo eest mõista raskemaliigiline karistus, kusjuures esmakordselt karistamisel võib karistus olla miinimummäära lähedal. Tsiviilhagide väljamõistmine. Maakohus tuvastas, et kriminaalasjas esitati järgmised tsiviilhagid: Kannatanu A. M. esitas tsiviilhagi E. M. i matusekulude hüvitamise nõudes summas 46 758 kr; kannatanud A. ja A. M. esitasid E. M. i hauaplatsi korrastamisega seoses täiendava tsiviilhagi varalise kahju nõudes 8628.30 kr ja mittevaralise kahju nõudes 250 000 kr. Kannatanu L. P. esitas tsiviilhagi 4391.37 kr Tartus XXX korteris lõhutud WC-poti loputuskasti vahetuse ja maksmata kommunaalmaksete hüvitamiseks. Maakohus asus esitatud tsiviilhagide osas alljärgnevatele seisukohtadele. Kohus leidis, et kannatanute A. ja A. M. tsiviilhagid materiaalse kahju nõudes on põhjendatud ja tuleb täies ulatuses hüvitada. Kannatanud tegid kulutusi E. M. i matmiseks ja tema hauaplatsi korrastamiseks. Lahkunule osteti selga uued riided. Nõude hulgas on ka pojal sündmuse ajal seljas olnud riiete maksumus. Kohtu hinnangul on A. M. ja A. M. materiaalse nõude eest solidaarselt vastutavad H.F ja M.I , kellelt tuleb õigusvastselt tekitatud kahju välja nõuda VÕS § 65 lg 3, § 129 lg 1, 2, § 1043 ja § 1045 lg 1 p 1 alusel. Esialgselt A. M. esitatud nõudega 46 758 kr ulatuses ühines täiendava hagiga A. M. . Kohus mõistis esialgselt esitatud hagisumma välja esialgsele nõude esitajale; täiendava materiaalse kahju nõude 8628.30 kr ulatuses mõistis kohus välja A. M. kasuks. Kohus leidis põhjendatud olema ka L. P. tsiviilhagi 4391.37 kr ja mõistis selle VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel välja H.F-ilt 5 VÕS § 134 lg 3 ja KrMS § 310 lg 1 alusel jättis kohus aga rahuldamata A. M. ja A. M. tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes. VÕS § 134 lg 3 kohaselt isiku surma põhjustamise või talle raske kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse korral võivad ka surmasaanu või kahjustatud isiku lähedased isikud nõuda mittevaralise kahju hüvitist, kui hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud. Kohus jõudis järeldusele, et mittemateriaalse kahju nõudes ei ole tõendatud maksmist õigustavad erandlikud asjaolud. Kahtlematult on lapse kaotus korvamatu ning tekitab kannatusi ja hingevalu. A. M. tervislik olukord ei ole põhjuslikus seoses poja surmaga. Kannatanute ütlustest järeldub, et A. M. tervis oli ka poja eluajal ravi vajav. Ta vajas ravi enne kuritegu ja ravi jätkub. Kannatanute ütluste järgi oli E. M. viimasel ajal seotud A. M. ga ühise töö kaudu. Oma varasemalt iseseisvalt elult oli poeg tagasi pöördunud vanemate juurde ja tihe majanduslik side kestis neli aastat. A. M. ning tunnistajate M. V. ja K. S. ütluste järgi oli E. M. alkoholi tarvitaja. See oli kannatanu ütluste järgi ka põhjuseks, miks ta töölt ja vanemate juurest lahkus. Probleemidega tegelemiseks ei võtnud ta midagi ette, vaid eemaldus probleemile tähelepanu osutavast vanemast. Dokumentaalse tõend, kohtuarstliku eksperdi arvamuses kirjeldatud uuringud ja kohtuarstlik diagnoos kajastas muuhulgas ka patohistoloogilist diagnoosi: alkoholi toksiline toime siseorganitesse – maksa raskekujuline steatoos, kõhunäärme fibroos, väikeaju purkinje rakkude koldeline atroofia. E. M. i tervislik olukord ja tema tahtmatus probleemidega tegeleda ei anna objektiivselt alust järeldada temalt tulevikus vanematele võimalikku loodetud toetust. Ta ise vajas tuge. Tähelepanu väärib ka E. M. i eemaldumine reaalsest elust internetikeskkonda. Tõendid ei kinnita internetikeskkonnast teabe leidmist enese arenguks ja loometööks. Eeltoodud asjaolusid võib nimetada erandlikeks, kuid mitte moraalse hüvitise maksmist õigustavateks. Kohus ei nõustunud nõude põhjendustega ka selles, et peale karistuse kandmist tuletab moraalse kahju hüvitamise kohustus kurjategijatele meelde nende tegu. Toodud põhjendus viitab varalisele karistusele.
järgi varaline karistus on lisakaristus, mida võib mõista seaduses sätestatud juhtudel.
Apellatsioonides esitatud taotluste sisu H.F-i kaitsja A. Saare apellatsioon Kaitsja taotleb kohtuotsuse tühistamist H.F-i süüditunnistamises
Ta palub H.F-i
järgi õigeks mõista ja kvalifitseerida tema tegu
Juhul, kui ringkonnakohus seda taotlust ei rahulda, palub kaitsja H.F-i süüditunnistamisel
Samuti palub kaitsja H.F-i
Kaitsja leiab, et kohtuotsus ei ole seaduslik ja põhjendatud ning see tuleb tühistada materiaaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu nii teo kvalifitseerimisel kui karistust raskendavate asjaoludega arvestamisel. Kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele osas, mis puudutavad nii süüteokoosseisu objektiivseid kui subjektiivseid tunnuseid. Kohtulikku uurimist on teostatud ühekülgselt, otsuses puudub põhjendus, miks omistati mõlemale süüdistatavale tapmise kuriteokoosseis, kui tegelikkuses ei ole selge, kumma süüdistatava tegu saabunud tagajärje põhjustas või tekkisid ekspertiisiaktis surma põhjuseks märgitud vigastused kannatanu enda kukkumisest. Eelnevaga on kohus oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 ja 8 tähenduses. Väär hinnang tõenditele nende kogumis on viinud ebaõige kohtuotsuse langetamiseni ja materiaalõiguse ebaõigele kohaldamisele (KrMS § 338 p 2).
järgi õigeks mõista ning kvalifitseerida tema teod
§-de 117 lg 1 ja 121 järgi. 3. Tõendite hindamine Kaitsja taotleb maakohtu poolt tuvastatud asjaolude ja tõendite ümberhindamist ning leiab, et kohus on ebaõigesti hinnanud tunnistajate A.K. i ja K. K. ütlusi. Kaitsja hinnangul nähtub A.K. i ütlustest, et tema nähes toimus H.F-i ja E. M. i nääklemine ja tõuklemine ning ta ei näinud kannatanu löömist ega kukkumist. Ta nägi vaid käega ülakeha piirkonda lükkamist, millest kannatanu ei kukkunud. Seega on kohus andnud tunnistaja ütlustele väära hinnangu. K. K. kinnitab samuti, et H.F lükkas kannatanut, kuid ei löönud. Kohtuotsuses on märgitud, et A.K. ja K. K. nägid H.F-i suundumist kannatanu suunas, löögile iseloomulikku keha asendit ja kuulsid sellele tegevusele vahetult järgnenud kukkumisele iseloomulikku heli, millele järgnes vee väljavool WC-poti loputuskastist. Kuid suundumisest oletusliku järelduse tegemine jõulisest löögist E. M. i kehasse, on meelevaldne ja põhjendamatu. Kohus on jätnud tähelepanuta H.F-i ütlused selles, et tema kiire liikumine E. M. i suunas viimase kukkumise takistamiseks oli samuti kõrvaltvaataja(te)le tajutav löömise soovina. Samuti, kohtu seisukoht, et eelnimetatud tunnistajate vaateväljas ei olnud vannituppa nägemisel 7 takistavaid tegureid, on ümber lükatud tunnistajate ütlustega. Mõlemad tunnistajad kinnitavad, et nad ei näinud täpselt, mis vannitoas toimus ja kuidas WC-pott purunes. Seega kohtu järeldus, et A.K. ja K. K. tajusid vahetult nägemis- ja kuulmismeeltega sündmuskohal toimuvat, on ebaõige. Kohus jättis tähelepanuta, et A.K. ja K. A. ise ei näinud kannatanule vigastuste tekitamist, mistõttu ei saa nende ütlustega lugeda tõendatuks H.F-i süüd E. M. i tapmises. Täiesti meelevaldne ja tõendamata on kohtuotsuse järeldused selles, et: -kl 03 ja 04 vahel läksid E. M. ja H.F jälle omavahel tülli ja H.F hakkas uuesti E. M. peksma. Kohus loeb peksmise tõendatuks, kuna arvab, et sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvalt on külmkapp esialgselt kohalt nihkunud paremale; -kohus ei välista, et H.F tõukas E. M. viimasele vigastuste tekitamise eesmärgil ka vastu televiisori alust, kuna mõlema eseme ees on nähtavad E. M. i verejäljed; -telerialuse klaasi eemaldumine iseloomustab löögi jõudu. Kohtuotsuse põhjendustest ei ole võimalik aru saada, millistele tõenditele tuginedes on kohus asunud seisukohale, et külmkapi asukoha muutumine ja televiisori alusel klaasi eemaldumine on seotud H.F-i poolt vägivalla kasutamisega kannatanu suhtes. Sündmuskoha vaatlusprotokollist ei ole võimalik järeldada, et kl 03 ja 04 vahel hakkas H.F uuesti kannatanut peksma ja tõukas teda vastu külmkappi. Samuti, kui kohtuotsuses ei ole välistatud, et H.F tõukas E. M. viimasele vigastuste tekitamise eesmärgil vastu teleri alust, siis peab olema märgitud, millistele tõenditele tuginedes on H.F-i tegevus tõendatud. Seda otsuses märgitud ei ole. Kaitsja ei välista, et ajal, mil M.I, M. Vilgo, E. Vainov ja H.F magasid, võis E. M. ise komistada/kukkuda vastu külmkappi ja televiisorialust. Vaidlust ei ole selles, et E. M. oli raskes joobes, mistõttu komistamine/kukkumine vastu nimetatud esemeid ei ole välistatud. Ka ei saa pidada tõsiseltvõetavaks kohtu järeldust, et löögi jõulisust iseloomustab televiisori aluse klaasi eemaldumine. Vastupidi, jõulise löögi puhul tavaliselt klaasesemed purunevad. Vaidlust ei ole selles, et teleri aluse klaas oli terve. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et 16.11.2008 kl 3.20.34 helistas E. M. M. L. . Kohtulikul uurimisel on tõendatud, et selle kõne ajal magasid M.I koos M. Vilgoga ja H.F koos E. Vainoviga. Sellest lähtuvalt on kohtuotsuses asutud ebaõigele järeldusele, et kannatanut peksti 15.11.2008 kella 20-st kuni 16.11.2008 kuni kella 6-ni. Kohtuotsuses on jäetud põhjendamatult arvestamata M. Vilgo ütlused. M. Vilgo räägib, et Andres lükkas E. M. . M. Vilgo vastus kaitsja küsimusele: „Kas teie juuresolekul õhtu jooksul tarvitas Andres füüsilist vägivalda E. suhtes?,“ on eitav. M. Vilgo ütlused ei kinnita E. M. i korduvat käte ja jalgadega peksmist H.F-i poolt. Kohtuotsuses ei põhjendatud, miks ei ole arvestatud süüdistatav M.I ütlusi selles, et kohtus M.I loobus eeluurimisel antud ütlustest ning kinnitas, et E. M. i ja H.F-i vahel toimus rüselus. Talle tundus, et H.F lõi E. M. , kuid tegelikku löömist ta ei näinud. Kuivõrd kohtupraktika kohaselt tuleb tõenditena arvestada eelkõige kohtus antud ütlustega, siis tuleb arvestada ka seda, et kohtus M.I ei kinnitanud H.F-i poolt E. M. i korduvat intervallidega peksmist. Otsuses ei ole analüüsitud E. Vainovi ütlusi. Kaitsja leiab, et E. Vainovi ütlused H.F-i suhtes ei ole asjas tõenditeks. E. Vainovil oli õigus keelduda ütluste andmisest oma lähedase vastu. H.F on jätkuvalt seisukohal, et E. Vainov oli tema elukaaslane. Kaitsja arvates on H.F-i ja E. Vainovi abieluliste suhete olemasolu või puudumine eelkõige tõendatav mõlema osapoole ütlustega. H.F on kinnitanud lähedasi suhteid ja käsitanud E. Vainovit oma vabaabielunaisena. Samuti on E. Vainov kohtus kinnitanud, et ta oli H.F-i elukaaslane. Seega, kõrvalised isikud ei saa anda hinnangut, millal algasid ja lõppesid poolte vahel abielusarnased suhted. Abielusuhete olemasolu on pooled kinnitanud. 8 Kohtuotsuses on loetud asjakohatuks H.F-i põhjendused, miks ta E. M. lõi. Kaitsja arvates on inimlikult mõistetav, et äärmiselt ebasobival ajal tuppa sisenemine võis H.F esile kutsuda tema poolt kohtuistungil räägitud tunded. H.F ei eita, et olles intiimvahekorra segamisest šokeeritud, lõi ta E. M. rusikaga lõua piirkonda. Löömises kuulub H.F kriminaalvastutusele võtmisele. Antud situatsioonis aga ei saa kuidagi tõendatuks lugeda H.F-i tahtlust E. M. tappa. Surnu ekspertiisiaktist ja kohtuistungil ülekuulatud eksperdi ütlustest on kohus teinud ebaõiged järeldused. Kohus on jätnud tähelepanuta, et ekspert ei saa välistada eluohtliku tervisekahjustuse tekkimist kannatanu kukkumisest. Eksperdil ei olnud võimalik eristada, milline vigastuste hulk oli saadud löökidest ja kui suur hulk vigastusi võis tekkida kukkumisest. Kohus jättis tähelepanuta, et E. M. i surnuveres, uriinis ja silma klaaskeha vedelikus leiti etüülalkoholi, mis elaval inimesel vastab tavaliselt raskele alkoholijoobele. Seega ei ole välistatud kannatanu kukkumine/komistamine vastu külmkappi, televiisori alust ja vastu korteris olnud esemeid. Kohus ei ole andnud hinnangut tõendile, millest nähtub, et E. M. pöördus abi saamiseks politsei poole, kuid politsei jättis ta sisuliselt abita. Apellant on seisukohal, et objektiivse vaatleja jaoks nii sündmuskohal, kui sellele eelnenud sündmustest nähtavad asjaolud viitavad sellele, et H.F võis panna toime surma põhjustamise ettevaatamatusest. Süüdistus
Kohus on analüüsinud olukorda, kus tunnistajad K. A. ja A.K. ei saanud korterist lahkuda, kuna uks oli lukustatud. Samad tunnistajad, samuti K. K. , on kinnitanud, et H.F tuli koheselt tagasi ja avas lahkuda soovijatele ukse. Seega ei kinnita eelmärgitud tunnistajad H.F-i süüd E. M. ilt seadusliku aluseta vabaduse võtmises. M.I ja M. Vilgo ütlustest nähtuvalt oli korterivõti omanike käes. M.I ega M. Vilgo ei avaldanud soovi lahkumiseks ja seega ei olnud vajadust võtit küsida. M.I ja M. Vilgo ütlustest ei nähtu, et E. M. oleks pöördunud H.F-i poole korterist lahkumise sooviga. Seega ka nimetatud isikud ei kinnita H.F-i süüd. Kohus luges E. M. i lahkumistahte, s.t. temalt seadusliku aluseta vabaduse võtmise tõendatuks tunnistaja M. L. ütlustega ja dokumentaalse tõendiga. Kaitsja arvates M. L. ega dokumentaalne tõend ei kinnita, et E. M. oleks pöördunud H.F-i poole lahkumissooviga. Eeltoodust lähtuvalt puuduvad tõendid selle kohta, et E. M. avaldas H.F-ile soovi korterist lahkumiseks, millest viimane keeldus. H.F tuleb
Kaitseõiguse rikkumine Maakohtu hinnangul on politseiametnike T. Pärli ja K. Reinbergi ütlustega tõendatud, et süüdistatavale selgitati tema õigusi, mida kinnitab kahtlustatava allkiri ülekuulamise protokollis. Kohus on jätnud hinnangu andmata H.F-i ütlustele, kus ta räägib enese mõjutamisest ja asjaolust, et temale ei võimaldatud kaitsjat. Kohus on avaldanud kahtlustatavana kinnipidamise protokolli tl 138-139. Selle esimesele lehele on H.F andnud allkirja selle kohta, et temale on tutvustatud kahtlustatava õigusi ja ta taotleb riigi õigusabi. Protokolli teisel lehel on vastusena p 3 märgitule andnud H.F allkirja, millega on avaldanud soovi advokaadiga suhtlemiseks eesti keeles. Kohtus jäi politseitöötajate ütlustest selgusetuks, miks H.F-i allkiri on valge markeriga maha kriipsutatud ja võetud allkiri õigusabist keeldumise kohta. Kuivõrd tekkinud vastuolu ei ole võimalik kõrvaldada, siis kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Kaitsjal ei ole põhjust mitte uskuda H.F-i selgitusi. Kohus on teinud ebaõiged järeldused H.F-i karistust raskendavate asjaolude osas. Kohus on karistust raskendavate asjaoludena arvestanud
p 1 sätestatud omakasu motiivi,
p 2 sätestatud kuriteo toimepanemist erilise julmusega ning kannatanut alandades ja
Nimetatud 9 raskendavate asjaolude arvestamisega on kohus sattunud vastuollu iseenda poolt tuvastatuks loetud faktidega ja ebaõigesti arvestanud raskendavate asjaoludega. a)
p 1 tähenduses on omakasu raskendavaks asjaoluks ainult juhul, kui omakasu püütakse saada kuriteoga. Käesoleval juhtumil seda ei tehtud. Kohus on põhjendanud omakasu motiivi arvestamist seoses loputuskasti purunemise ja selle asendamisega, kuid kohtu tähelepanust on jäänud välja, et loputuskasti purunemine oli kukkumise tagajärg. Selle tagajärje likvideerimise viisi ja suhtumist tagajärje tekkimise põhjustesse ei saa omistada eelnenud teole, milline see ka ei olnud, mistõttu ei saa omakasu motiivi lugeda raskendavaks asjaoluks.
järgi aga palub apellant kaaluda karistuse kergendamist, mõistes karistuse seaduses sätestatud alammääras. Kaitsja leiab, et varem karistamata isikule karistuse mõistmine sanktsiooni keskmisest kõrgemas määras on põhjendamatu. Kohtuotsuse kohaselt on H.F iseloomustatud rahuliku, tasakaaluka ja abivalmis inimesena. Ta lõi oma firma, seega andis tööd teistele isikutele. Kaitsja arvates H.F-i teos puuduvad raskendavad asjaolud. Tuleb arvestada, et surnukeha avastamisel oli H.F esimene, kes ütles, et koheselt tuleb teatada kiirabisse ja paluda abi. Ta püüdis kannatanut ka ise elustada, kuid kahjuks jäid tema jõupingutused tulemusteta. M.I kaitsja R. Napa apellatsioon. Kaitsja taotleb kohtuotsuse tühistamist M.I süüditunnistamises
Ta palub teha uue otsuse, millega mõista M.I
järgi õigeks, tunnistada ta süüdi
järgi ja karistada teda kergema karistusega, millega liita Pärnu Maakohtu 26.11.2007 otsusega mõistetud 3 kuud vangistust. Samuti palub kaitsja rahuldada A. M. tsiviilhagi, mõistes tema kasuks välja M.I-lt 4000 kr, solidaarselt M.I-lt ja H.F-ilt 5840 kr, H.F-ilt 36 918 kr. Rahuldada A. M. tsiviilhagi ja välja mõista H.F-ilt 8 628.30 kr. Kaitsja hinnangul on maakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ja oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Kaitsja nõustub maakohtu poolt tuvastatuga, mis puudutab H.F-i poolt E. M. i suhtes vägivalla kasutamist. Kaitsja, tsiteerides Riigikohtu otsuseid nr 3-1-1-88-03 ja 3-1-1-23-01, ei nõustu aga maakohtu seisukohaga, mille kohaselt H.F ja M.I tegutsesid kannatanule surma põhjustavaid vigastusi tekitades grupis ja et M.I pidi E. M. lüües pidama võimalikuks tema surma saabumist. Kaitsja hinnangul, kuivõrd maakohus leidis, et süüdistatavatel ei olnud kavatsust kannatanut tappa, ei saa rääkida nende vaikivast kokkuleppest kannatanult elu võtmiseks ja sellele vastavast tegutsemisest ehk kuriteo toimepanemisest kaastäideviimisena isikute grupis. Tõendatud on, et öösel korterisse saabumise järel heitis M.I väsinuna magama, seega ei valitsenud ja ei saanudki tema tahe enam kuidagi tegu valitseda ning sündmuste edasist käiku kontrollida. Pealegi on maakohus mõlema tapmises süüdistatava tegutsemise motiivid õigesti leidnud olevat erinevad. Arvestamata ei saa jätta ka süüdistatavate tegude ajalist erinevust. Kohus on otsuses näidanud, et korter sündmuskohana oli 10 hommikul sootuks erinev sellest, milline see oli õhtul ja öösel – külmkapp oli hommikuks oma kohalt liikunud, selle käepide katkine, televiisorilaud lõhutud, selle vitriinklaas eest ära. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt panid H.F ja M.I tapmise toime kaudse tahtlusega, sest pidid tagajärje saabumist vähemalt võimalikuks pidama. M.I ei pidanud kannatanut lüües tema surma saabumist võimalikuks ega möönnud seda. Kohtuarst-ekspert on kohtuistungil selgitanud, et ei ole võimalik määrata, milliste löökide või kukkumiste tagajärjel on kannatanul tekkinud elule ohtlikud vigastused, mis tema surma ka põhjustasid. Kuna M.I kannatanu surma saabumist tema 2 löögi tagajärjel võimalikuks ei pidanud ega ka möönnud, tuleb eksperdiarvamust arvestades tõlgendada kahtlused süüdistatava kasuks, sest teada ei ole, kas need löögid E. M. i elule ohtlikke kehavigastusi tekitasid või mitte ning M.I peaks seetõttu kandma vastutust
Kuna M.I ei ole süüdi E. M. i surma põhjustamises, on põhjendamatu tsiviilhagi rahuldamine M.I-lt matusekulude väljamõistmise osas ja A. M. tsiviilhagi 8 628.30 kr rahuldamine seoses hauaplatsi korrastamisega. Põhjendatud oleks rahuldada A. M. tsiviilhagi osaliselt M.I-lt lõhutud prillide maksumuse 4000 kr väljamõistmises ja solidaarselt temalt ning H.F-ilt kannatanu riiete maksumuse 5840 kr väljamõistmises. Muus osas tuleks tsiviilhagide järelejääv osa välja mõista H.F-ilt. M.I apellatsioon. M.I vaidlustab maakohtu otsuse kuriteo kvalifikatsiooni ja karistusmäära osas ning palub ennast süüdistuses
M.I hinnangul on maakohus tõendeid hinnanud ühekülgselt, ei ole oma hinnangutes olnud piisavalt erapooletu ja on juba eelnevalt kaldunud süüdimõistva otsuse kasuks. M.I ei ole nõus kohtu järeldusega, mille kohaselt tema oma tegevusetusega kiitis heaks H.F-i vägivalla E. M. i suhtes ja tegutses H.F-iga ühise tahtlusega. Ta märgib, et tema tegevusetus seisnes ju magamises ja sel hetkel ei olnud ta võimeline vastutama ei enda ega kellegi teise tegemiste eest. Seega ei ole
MS § 7 lg 3 – kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks;
lg 2 – toimepanijat karistatakse vastavalt tema süüle, sõltumata teiste toimepanijate süüst;
lg 3 – kaasaaitaja on isik, kes tahtlikult osutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole füüsilist, ainelist või vaimset kaasabi;
lg 4 – kaastäideviimise korral algab süüteokatse hetkest, mil vähemalt üks inimene grupist vastavalt kokkuleppele vahetult alustab süüteo toimepanemist. M.I hinnangul seisnes temapoolne kuritegu selles, et solvamise eest soovis ta E. M. i lahkumist. See ka toimus, kuid ebaselgetel põhjustel tõi H.F E. M. i korterisse tagasi ja lukustas ukse. Teise konflikti korral E. M. iga oli tema eesmärk E. M. lüüa tema solvamise eest, mida ta ka tegi ühe löögiga näo piirkonda vasakule poolele. Tema ei ole vastutav selle eest, et 6-7 tundi hiljem, kui tema magas, pandi kannatanu suhtes toime uus vägivaldne rünnak. Seda tõestavad E. M. i poolt politseisse tehtud 2 telefonikõnet. E. M. oli siis elus ja palus politsei abi. Keegi korteris viibinutest ei tegutsenud ja sellisel juhul vastutaksid ju kõik korteris viibinud inimesed ühtemoodi. Samuti on võimalik erinevate asitõendite ja tunnistuste järgi kindlaks teha, et ta soovis E. M. i korterist lahkumist. Ta ei olnud korteri omanik ega peremees ja tema sõna ei maksnud. Ta ei kooskõlastanud ega leppinud kellegagi kokku E. M. i kallal vägivalla toimepanemist. Ta ei saanud isegi aru, mille pärast tekkis konflikt E. M. i ja H.F-i vahel. M.I hinnangul on kohus rikkunud ka KrMS § 339 p 8, kuna faktid on vägisi teooriasse pandud ilma, et teooriat oleks faktidega sobitatud. Tõendite toetuseks on pakutud välja teooria selle kohta, mis võis juhtuda, kuid see ei vasta tõele. Igal inimesel on õigus vastutada oma 11 tegude eest ja tema tegu polnud mingil määral seotud tapmisega. Ka pole ühtegi kinnitust, et just tema tegevuse tagajärjel saabus surm. Tema tegu ei olnud seotud kannatanu surmaga, mida kinnitavad ka erinevad tõendid. Erinevad tunnistajad on öelnud, et H.F vägivallatses E. M. i kallal, tunnistajad nägid seda, kuid keegi ei takistanud ega tegutsenud, hoidmaks ära kannatanu surma, sest keegi ei osanud arvata selle saabumist. Kui H.F oleks kasvõi hommikul kl 5.12-5.30 vahel andnud E. M. ile korterivõtme, siis kannatanu ei oleks ehk surnud. Seega tema tegevusel ja kannatanu surmal puudub seos. Kannatanute A. ja A. M. esindaja vandeadvokaat M. Sikuti apellatsioon. Apellandid paluvad tühistada kohtuotsuse osaliselt, s.o A. ja A. M. poolt esitatud mittevaralise tsiviilhagi rahuldamata jätmise osas ning teha asjas uue otsuse, millega rahuldada apellantide tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes 250 000 kr. Apellantide menetluskulud apellatsioonimenetluses paluvad apellandid panna A. Rannamäe ja M.I kanda. Apellandid ei nõustu maakohtu otsuses sisalduvate mittevaralise kahju väljamõistmata jätmist puudutavate seisukohtadega ja leiavad, et mittevaralise kahju nõue kuulub rahuldamisele, arvestades siinjuures ka VÕS § 134 lg 3 sätestatud piirangutega (erandlike asjaolude mõju). Apellandid on seisukohal, et maakohus on ebaõigesti tõlgendanud mainitud sättes nimetatud reservatsiooni, et kahjustatud isiku lähedased isikud saavad nõuda kahju hüvitist juhul, kui hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud. Apellantide hinnangul ei ole tsiviilhagi 250 000 kr väljamõistmist puudutavad maakohtu seisukohad kooskõlas EV Põhiseaduse (PS) § 25 sisalduva seadusandja mõttega, mida on varasemas kohtupraktikas korduvalt toonitanud ka Riigikohus. Mittevaraline kahju hõlmab eelkõige isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Seadusandja tõlgendusel võivad hingelised kannatused seisneda alanduses, solvumises, hirmus, nördimuses, mures ja kaotusvalus. Kohus on otsuses õigesti järeldanud, et lapse kaotus on korvamatu ning tekitab kannatusi ja hingevalu. Seega on kohus tuvastanud ühe mittevaralise kahju nõude aluse. Riigikohus on lahendis nr. 3-2-1-23-98 osundanud: Moraalse kahjuna kuulub PS § 25 alusel hüvitamisele püsiv kehalise terviklikkuse kaotus, väljanägemise muutus või oluline psüühika ja närvitegevuse häire, samuti heaolu langus, tingituna ajutisest või püsivast piirangust isiku tegevuses ning elukorraldusest või põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus. A. ja A. M. puhul seisnebki mittevaraline kahju eelkõige mures ja kaotusvalus ning põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotuses - kurjategijate käe läbi hukkus nende ainuke poeg, kellelt loodeti saada tuge vanaduspõlves. Asjaolu, et poeg oli teatud eluetapil liialdanud alkoholiga, ei saa vähendada ega vähenda kaotusvalu, muret ja lootusi saada tulevikus oma poja poolt hooldatud ja kaitstud. Samuti on A. M. poja kaotuse tõttu saanud tõsise psüühikahäire, mille tulemina on pikema perioodi vältel pidanud pöörduma abi saamiseks psühholoogi poole ning tarbima erinevaid ravimeid – antidepressante ja uinuteid. Apellantide esindaja leiab, et meelevaldne on maakohtu järeldus, mille kohaselt E. M. oli eemaldunud reaalsest elust internetikeskkonda ning et kogutud tõendid ei kinnita internetikeskkonnast teabe leidmist enese arenguks ja loometööks. Käimasolevas kohtumenetluses ei ole olnud tõendamisesemeks ega ole olnud ka vajadust muudel, s.h. mittevaralise kahju hindamise eesmärkidel, tõendada, millistel asjaoludel ning millise teabe hankimiseks E. M. interneti kasutas. Üksnes menetlusest läbijooksvat informatsiooni, et E. M. suhtles interneti teel ka teiste isikutega tutvuste otsimise eesmärgil, ei saa pidada kuidagi taunivaks või väärastunud käitumismalliks ega tõenda lõppkokkuvõttes ka seda, et E. M. ei ole interneti kasutanud muudel nn. õilsatel, s.h. teabe hankimise eesmärkidel. Apellantide esindaja möönab, et problemaatiliseks võib kujuneda hüvitise suuruse kindlaksmääramine. Riigikohus on varasemalt pidanud hüvitise suuruse määramisel oluliseks tekitatud mittevaralise kahju ulatust, iseloomu ja olulisust, kahju tekitamise asjaolusid, rikkuja 12 süü astet, tema käitumist ja suhtumist kannatanusse pärast rikkumist. Samuti on selgitatud, et kuna hingevalu ja kannatusi on võimatu täpselt rahaliselt hinnata, peab kohus otsustama, kas konkreetsel juhul kahjustatud isikule tekitatud hingeline valu õigustab hüvitise maksmist ning kui see nii on, siis milline on see summa, mis pakuks talle piisavalt lohutust. Eelpool viidatud kriteeriume arvestades võib pidada antud juhul kannatanutele tekitatud mittevaralise kahju ulatust suureks, eelkõige juba toonitatud asjaoludel, arvestades, et kannatanute näol on tegemist eakate inimestega, kes on kuriteo läbi kaotanud oma ainukese poja ning neil puudub oma east tulenevalt võimalus saada uusi lapsi. Taotletud 250 000 kr hüvitise väljamõistmine solidaarselt kahelt süüdistatavalt mittevaralise kahju näol oleks piisavaks lohutuseks kannatanutele ega koormaks ka ebamõistlikult süüaluseid. Samuti ei saa taotletud hüvitise väljamõistmist selle suurust arvestades pidada kannatanute katseks alusetult rikastuda. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtu istungil jäid H.F ja kaitsja taotluse juurde ning palusid kvalifitseerida süüdistatava tegevus
Kannatanute tsiviilhagi mittemateriaalse kahju väljamõistmise osas palusid nad jätta rahuldamata. M.I ja tema kaitsja toetasid apellatsioonis esitatut ning palusid M.I süüdi tunnistada
Kannatanu taotluse mittemateriaalse kahju väljamõistmise osas palusid nad jätta rahuldamata. Kannatanu ja tema esindaja väljendasid seisukohta, et süüdistatavate poolt on toime pandud julm tegu, mis lõppes E. M. i surmaga ning süüdistatavatele tuleb toimepandu eest mõista range karistus. Esitatud tsiviilhagi mittemateriaalse kahju väljamõistmiseks palusid kannatanu ja tema esindaja rahuldada. Prokurör vaidles süüdistatavate ja nende kaitsjate poolt esitatud apellatsioonidele vastu, leides, et need on põhjendamatud. Tartu Maakohtu otsuse H.F-i ja M.I süüditunnistamises
Kannatanu tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes palus prokurör rahuldada. Tartu Ringkonnakohus, kuulanud ära süüdistatavad, kaitsjad, kannatanu, tema esindaja, prokuröri ning tutvunud kõigi kriminaalasja materjalidega, leiab, et Tartu Maakohtu otsus kuulub tühistamisel H.F-i ja M.I süüditunnistamises ja karistamises
ja A. M. tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes rahuldamata jätmise osas, kohtuliku uurimise ühekülgsuse ja kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu. Süüdistusaktist nähtuvalt esitati H.F-ile ja M.I-le sisuliselt ühetaoline süüdistus selles, et ajavahemikul
lg 2 tähenduses tuleb sisustada funktsionaalse teovalitsemisena: isikud tegutsevad ühiselt ja kooskõlastatult selliselt, et igaüks neist valitseb tegu ja igaüks eeldab, et 13 süüteokoosseisu realiseerimine sõltub igast toimepanejast. Teo valitsemine tähendab seejuures koosseisutunnustele vastava sündmuse kulgemise enda kontrolli all hoidmist. Ringkonnakohtu arvates ei ole kriminaalasjas vaidlust selle üle, et H.F lõi ja tõukas kannatanut ja M.I lõi E. M. 2 korda, kuid seda erinevatel aegadel ja lähtudes erinevatest põhjustest. Ringkonnakohus leiab, lähtudes süüdistatavate käitumisest, et H.F ja M.I tegutsesid teineteisest sõltumatult ning seega ei saa rääkida ka süüdistatavate ühisest teootsusest. Asjaolu, et süüdistatavad lõid ja tõukasid sama kannatanut ja nende nimetatud tegevus toimus ühes ja samas kohas, ei anna veel alust käsitada nende tegevust kaastäideviimisena. Samasisulise otsustuse tegi ka Riigikohtu kriminaalkolleegium oma
ettenähtud tapmise subjektiivne teokoosseis eeldab süüdlasel tahtluse olemasolu, mis võib minimaalsemal kujul esineda kaudse tahtluse vormis. M.I ja H.F on eitanud soovi E. M. tappa. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsustes korduvalt märkinud, et subjektiivse külje tuvastamise põhilise kriteeriumina tuleb vaadelda toimepandud teo objektiivseid asjaolusid, kuid taolist tõendamise viisi tuleb rakendada iga kuriteo puhul rangelt individualiseeritult. Kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et M.I lõi E. M. kaks korda näkku ning H.F tõukas E. M. , mistõttu E. M. kukkus ning lõi teda ühel korral rusikaga näkku. Ringkonnakohus leiab, et M.I ja H.F-i käitumises on välistatud tahtluse liikidena kavatsetus ja otsene tahtlus, sest kriminaalasjas kogutud tõenditega ei ole tõendamist leidnud, et süüdistatavad andnuks endale aru, et panevad toime E. M. i tapmise ning soovinuks seda. Seega tuleb ringkonnakohtul analüüsida, kas süüdistatavate käitumises esines kaudne tahtlus E. M. i tapmiseks.
lg 4 kohaselt paneb isik teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumise ja möönab seda. Isiku käitumise subjektiivsele küljele antav hinnang tuleb lahendada tahtluse intellektuaalse ja voluntatiivse külje eristamise kaudu. Seejuures kaudse tahtluse ja kergemeelsuse võrdlusest tuleneb, et mõlemal juhul näeb isik ette tagajärge. Seega intellektuaalne element - tagajärje ettenägemine - langeb neil kahel süüteo subjektiivsel tunnusel kokku. Järelikult ei ole neid võimalik selle tunnuse alusel eristada. Eristamine saab toimuda üksnes voluntatiivse ehk tahtelise elemendi abil - kui intensiivselt suhtus isik tagajärje saabumisse; mida ta oma tegevusega tahtis saavutada. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Kergemeelsuse puhul aga loodab isik tagajärje mittesaabumisele. Seega tunneb isik nii kaudse tahtluse kui ka kergemeelsuse puhul ära enda käitumises sisalduva ohtlikkuse, kuid erinev on suhtumine võimalikku tagajärge. Kaudse tahtluse korral kiidab isik võimaliku tagajärje heaks, s.t soostub selle saabumisega. Ettevaatamatuse korral loodab isik tagajärje mittesaabumisele. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab aga olema isiku üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne, s.t see peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Kaudse tahtluse ja ettevaatamatuse piiritlemisel tuleb seetõttu esmalt tuvastada, kas isik kujutas endale üldjoontes ja tavalise elukogemuse tasemel ette põhjuslikku seost oma teo ja saabuva tagajärje vahel. Jaatava vastuse korral tuleb seejärel lahendada küsimus, kas ta kiitis tagajärje heaks (seda mööndes) või lootis seda vältida. Ringkonnakohus leiab, et M.I, lüües E. M. kahel korral käega näkku, tegutses kannatanut lüües tahtlikult ning sai lähtuvalt oma elukogemusest aru, et oma taolise käitumisega võib ta E. M. ile põhjustada kehavigastusi. Samas leiab ringkonnakohus, et kuigi M.I sai aru oma teo 16 ohtlikkusest, ei arvestanud ta võimaliku tagajärje s.o kannatanu surma saabumisega ega soovinud seda. Ringkonnakohus leiab, et sündmuste tavalise kulgemise korral ei vii kaks, erinevatel aegadel näkku tehtud lööki, isiku surmani. Pealegi ei olnud M.I poolne rünne niivõrd intensiivne (löögid erinevatel ajahetkedel), mis andnuks süüdistatavale võimaluse mõista, et tema tegevus võib põhjustada kannatanu surma. Asjaolu, et M.I ründe intensiivsus ei olnud suur näitab ringkonnakohtu arvates ka asjaolu, et pärast saadud lööke viibis E. M. seltskonnas edasi ning käitus seal adekvaatselt. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd M.I ei möönud, et tema tegevuse tulemusena võib saabuda E. M. i surm, siis puudub tema tegevuses kaudne tahtlus ning puudub ka võimalus tema süüditunnistamiseks
Ülaltoodud põhjendustel puudub ka H.F-i käitumises kaudne tahtlus ja puudub alus tema süüditunnistamiseks
Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei olnud ka H.F-i rünne E. M. i suhtes (tugev tõukamine, mille tagajärjel kannatanu kukkus ja löök näkku) niivõrd intensiivne, et kohtul oleks H.F-i objektiivsele tegevusele tuginedes võimalik väita nagu soovinuks ta E. M. i surma saabumist. Ringkonnakohus leiab, et kriminaalasjas tõendamist leidnud asjaoludele tuginedes puudub alus M.I ja H.F-i süüditunnistamiseks ka
p 1 järgi.
p 1, nagu ka
, eeldab süüdlasel tahtluse olemasolu, mis võib minimaalsemal kujul esineda kaudse tahtluse vormis. Seejuures on süüdlase tahtlus suunatud nimelt raske tervisekahjustuse tekitamisele. Otsustamaks, kas M.I ja H.F-i käitumises esineb
p 1 ettenähtud kuriteo subjektiivne teokoosseis, tuleb seega vastata küsimusele, kas süüdistatavatel esines tahtlus tekitada juba löögiga või tõukamisega kannatanule eluohtlik tervisekahjustus. Ringkonnakohus leiab, ülal juba käsitlemist leidnud põhjendustel, et süüdistatavad ei pidanud sellist tervisekahjustust võimalikuks ega möönud seda. Siinjuures peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et kriminaalasjas kogutud tõenditele tuginedes, puudub võimalus väiteks, et eluohtlikud vigastused sai E. M. vannituppa kukkudes. H.F ei ole eitanud asjaolu, et E. M. kukkus vannitoas ning ta kukkus vastu WC potti. Samas on H.F väitnud, et ta ei näinud, kas kannatanu kukkus vastu WC potti kätega või peaga. Tunnistajad K. K. ja A. K. on küll kinnitanud H.F-i poolt E. M. i tõukamist ja kannatanu kukkumist vannituppa, kui kumbki tunnistajatest ei oska kirjeldada kuidas kannatanu kukkus. Samas on tunnistajad kinnitanud, et pärast kukkumist WC-st väljumisel nad E. M. il mingeid uusi vigastusi ei märganud. Arvestades eeltoodut, leiab ringkonnakohus, et kriminaalasjas puuduvad tõendid, mis annaksid alust väiteks nagu oleks E. M. ile esinenud eluohtlikud vigastused tekkinud kukkumisest WC. Ringkonnakohus leiab, et M.I ja H.F-i käitumises esinevad
ettenähtud kuriteotunnused.
Eelpool juba kajastatust tuleneb, et nii kaudse tahtluse kui ka kergemeelsuse puhul tunneb isik ära enda käitumises sisalduva ohtlikkuse, kuid erinev on isiku suhtumine tagajärge. Kui kaudse tahtluse korral kiidab isik võimaliku tagajärje heaks, siis kergemeelsuse puhul loodab isik tagajärje mittesaabumisele. Seejuures peab lootus tagajärje mittesaabumisele olema isiku üldist elukogemust arvestades adekvaatne. Ringkonnakohus leiab, et M.I lüües kahel korral käega näkku E. M. ja H.F, tõugates kannatanut tugevalt, mille tagajärjel viimane kukkus ja lüües rusikaga teda näkku, pidasid võimalikuks kannatanule mistahes tervisekahjustuse tekitamise. 17 Samas lootsid mõlema süüdistatavad kergemeelselt, et nende tegevuse tagajärjel ei saabu E. M. i surm. Seejuures peab ringkonnakohus süüdistatavate lootust E. M. i surma mittesaabumisele adekvaatseks. M.I lõi E. M. kella 21.00 paiku kahel korral näkku. Pärast saadud lööke viibis E. M. edasi seltskonnas, käitudes seejuures aruselgelt. Ka pärast H.F-i poolt E. M. i tõukamist ja viimase kukkumist, käitus kannatanu adekvaatselt (kuivatas WC põrandat, viibis seltskonnas, hiljem nõustus enda kojuviimisega jne). Samuti käitus E. M. adekvaatselt pärast H.F-i lööki 16. novembri 2008 öösel, sest ta oli võimeline kolmel korral mobiiltelefoniga helistama, kusjuures kahel korral vestles ta politseitöötajatega. Ringkonnakohtu arvates viitab süüdistatavate lootuse adekvaatsusele, et nende poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes, ka M.I ja H.F-i poolt toimepandud tegude spetsiifika. M.I ja H.F lõid kannatanut näkku kokku kolmel korral ja H.F-i lükkamise tagajärjel kannatanu kukkus. Seega ei olnud kannatanut vigastada võinud löökide arv suur. Ringkonnakohus leiab, arvestades löökide arvu ning taolisele olukorrale tavapäraselt järgneda võivaid tagajärgi, et süüdistatavatel oli alus kergemeelselt uskuda, et nende poolt toimepandu ei põhjusta E. M. i surma. Kuigi M.I ja H.F-i käitumises esinevad
ettenähtud kuriteotunnused, ei ole ringkonnakohtu arvates võimalik süüdistatavaid nimetud paragrahvi järgi süüdi tunnistada.
lg 1 kohaselt on täideviija isik, kes paneb kuriteo toime ise või teist isikut ära kasutades. Lähtudes
M. i surmani viinud eluohtlikud tervisekahjustused põhjustas M.I või H.F-i tegevus. Kohtumeditsiini ekspertiisi aktis on kohtumeditsiini ekspert andnud arvamuse, et E. M. il esinenud vigastused on saadud tömbi vägivalla toimel, võimalik, et löökidest kõvade tömpide esemetega või kukkumisest vastu ümbritsevaid kõvasid tömpe esemeid ja pindu. Kohtumeditsiini eksperdi ülekuulamisel maakohtus on ekspert selgitanud, et kohtumeditsiiniliste teadmiste abil ei ole võimalik eristada, millised E. M. il esinenud vigastused võisid olla saadud kukkumisest ja millised löömisest. Kohtu küsimusele, kas löögid näkku põhjustasid kannatanu surma, on ekspert vastanud, et seda pole võimalik eristada. Seega nähtub kohtumeditsiini eksperdi arvamusest, et pole võimalik üldse eristada, kas E. M. il esinenud vigastused on saadud kukkumisest või löökidest näkku. Samas leiab ringkonnakohus, isegi kui eeldada eluohtlike tervisekahjustuste tekitamist E. M. ile saadud löökidest näkku, et kriminaalasjas kogutud tõenditest lähtuvalt pole võimalik eristada, kes süüdistatavatest eluohtliku tervisekahjustuse tekitas. Seega esinevad kriminaalasjas kõrvaldamata kahtlused ning KrMS § 7 lg 3 kohaselt tuleb kriminaalmenetluse kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tõlgendada tema kasuks. Ülaltoodust lähtuvalt leiab ringkonnakohus, et kriminaalasjas kogutud tõendite alusel puudub seaduslik alus M.I ja H.F-i süüditunnistamiseks
Ringkonnakohus leiab, et M.I ja H.F-i käitumine tuleb kvalifitseerida
M.I ei eita E. M. i kahel korral näkku löömist ja tema taolist tegevust kinnitavad ka sündmuskohal viibinud isikud. Asjaolu, et H.F lükkas E. M. , mille tagajärjel viimane kukkus, kinnitavad kriminaalasjas ütlusi andnud tunnistajad ning seda, et H.F lõi E. M. lisaks rusikaga näkku, ei eita ka H.F. Ringkonnakohtu arvates põhjustas E. M. ile füüsilist valu tema kukkumine H.F-i lükkamise tagajärjel vastu WC potti ning selles osas ei ole vaidlust. 18 Süüdistatavad tegutsesid E. M. i löömisel ja H.F ka tema lükkamisel, mille tagajärjel kannatanu kukkus, tahtlikult. Eeltoodu alusel tuleb M.I ja H.F süüdi tunnistada
Karistuse mõistmisel arvestab kohus
Karistuse aluseks on isiku süü s.t millisel määral on konkreetne tegu süüdlasele etteheidetav. Kriminaalasjas kogutud tõendite alusel põhjustasid M.I löögid kannatanule vigastusi, mille tagajärjel saadud vigastused veritsesid. Seega oli tegemist piisavalt tugevate löökidega näkku. Ka purunesid kannatanu prillid. Taoline käitumine oli E. M. ile kui külalisele kahtlemata äärmiselt solvav. Samas arvestab ringkonnakohus süü suuruse hindamisel asjaolu, et M.I lõi E. M. sisuliselt põhjuseta ning nende vahel esinenud erimeelsusi oleks võimalik olnud lahendada ka sõnadega. Ometi otsustas M.I need lahendada füüsilist vägivalda kasutades. Vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ringkonnakohus M.I suhtes ei tuvastanud. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt viibis E. M. H.F-i korteris viimase tüdruksõbra kutsel. Vaatamata sellele, et E. M. oli H.F-i külaline, nõudis ta kannatanult füüsilist jõudu kasutades, et kannatanu koristaks tema korterit. Samas H.F ka lõi E. M. rusikaga näkku. Vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ringkonnakohus H.F-i käitumises ei tuvastanud. Ringkonnakohus arvestab karistuse mõistmisel M.I-le ja H.F-ile ka nende äärmiselt hoolimatut suhtumist kannatanusse, kellele nad olid tekitanud vigastusi. Eeltoodust tulenevalt ning arvestades asjaolu, kuivõrd ulatuslikult rikkusid M.I ja H.F õiguskorda, leiab ringkonnakohus, et nende süü on piisav õigustamaks neile karistuse mõistmist sanktsiooni ülemmäära lähedasena. Erinevalt maakohtust leiab ringkonnakohus, et rahuldamisele kuulub kannatanute A. ja A. M. tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes. VÕS § 134 lg 3 sätestab, et isiku surma põhjustamise või talle raske tervisekahjustuse või tervisekahjustuse tekitamisega tekitatud kahju hüvitamise korral võivad ka surmasaanu või kahjustatud isiku lähedased isikud nõuda mittevaralise kahju hüvitist, kui hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud. Tulenevalt nimetatud paragrahvi sõnastusest saavad mittevaralise kahju hüvitamist nõuda surmasaanu lähedased. Ringkonnakohus leiab, et E. M. i lähedasteks tuleb lugeda tema vanemaid. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei olnud E. M. i ja tema vanemate vahelised suhted katkenud, kuigi E. M. elas Tartus. Nimetatut kinnitab kahtlemata asjaolu, et vanemad olid kursis poja õpingutega, tema tegevusega pärast õpingute lõppu ning ka tema eraeluga (elukoht, suhtlus naistuttavatega). Nimetatut kinnitab ka see, et veel 15. novembril 2008 suhtles A. M. oma pojaga telefoni teel ning vahetati igapäevaseid uudiseid. VÕS § 134 lg 3 alusel on mittevaralise kahju hüvitamise aluseks erandlike asjaolude esinemine, mis taolise hüvitise maksmist õigustavad. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuses nr 3-2-2-19-08 on märgitud, et Võlaõigusseaduse § 134 lg 3 mõttes ei saa „erandlikuks asjaoluks“ olla surma või raske tervisekahjustuse põhjustamine kui selline, vaid sellega peab kaasnema ka täiendavaid asjaolusid, mis õigustavad mittevaralise kahju rahalise hüvitise väljamõistmist. Kolleegiumi arvates ei ole erandlikuks asjaoluks lähedase inimese kaotus abstraktselt ning ainuüksi lein ja kaotusvalu kui selline, mis väiksemas või suuremas ulatuses paratamatult kaasneb iga lähedase isiku surmaga. 19 Ülaltoodust tuleneb, et VÕS § 134 lg 3 kohaldamise seisukohast ei oma tähendust surmasaanu isik kui selline, vaid nimetatud küsimuse otsustamisel tuleb vaagida, kas kannatanule tekitati kahju tahtlikult ja kas tema lähedastel esinevad hiljem üleelamised. Ringkonnakohus leiab, et M.I ja H.F egutsesid E. M. lüües tahtlikult ja seda nii
Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on A. M. pärast poja E. M. i surma pöördunud XXX psühholoogi poole ning käinud psühhoteraapias alates
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.