p 1, 2 järgi ja K.L-i süüdistuses
oktoobri 2005 otsus Apellatsioonide esitajad süüdistatava K.L-i kaitsja advokaat Ivo Kütt, süüdistatava R.M-i kaitsja advokaat Rene Varul, Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Anneli Hinto Prokurör Anneli Hinto Süüdistatav R.M isikukood: XXX elukoht: XXX töökoht: XXX varem kriminaalkorras karistamata Kaitsja advokaat Rene Varul Süüdistatav K.L isikukood: XXX elukoht: XXX töökoht: XXX varem kriminaalkorras karistamata Kaitsja RESOLUTSIOON Edasikaebamise kord advokaat Ivo Kütt. Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 4; 338 p 4; 340 lg 4 p 4 tühistada Jõgeva Maakohtu 17. oktoobri 2005 kohtuotsus osaliselt, see on R.M-ile
Mõista R.M-ile
Eelvangistuses viibitud aeg 14.-15.11.2002, see on 2 päeva, arvata karistusaja hulka. R.M-i poolt ärakandmisele kuuluvaks karistuseks lugeda 4 aastat 4 kuud 28 päeva vangistust. R.M-i tõkend – allkiri elukohast mittelahkumise kohta – tühistada karistuse kandmisele asudes. R.M-i karistuse kandmise aja alguseks arvata vanglasse vastuvõtmise päev. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Prokuröri apellatsioon rahuldada osaliselt, teised apellatsioonid jätta rahuldamata. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
p 1 ja 2 järgi ning mõisteti talle karistuseks 4 aastat ja 5 kuud vangistust.
lg 1 alusel arvestati eelvangistuses viibitud aeg 14-15.11.2002, s.o 2 päeva, karistusaja hulka ning mõisteti R.M-ile ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 4 aastat 4 kuud 28 päeva vangistust. Koheselt ärakandmisele kuuluvaks karistuseks määrati 4 kuud vangistust.
lg 1 ja 3 alusel määrati, et vangistust 4 aastat ja 1 kuu ei pöörata täitmisele, kui R.M ei pane 3 aastase katseaja kestel toime uut kuritegu ja täidab talle
Sama otsusega tunnistati K.L süüdi
2
lg 1 alusel arvestati eelvangistuses viibitud aeg 14-15.11.2002, s.o 2 päeva, karistusaja hulka ning mõisteti K.L-ile ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 3 kuud ja 28 päeva vangistust. Koheselt ärakandmisele kuuluvaks karistuseks määrati 70 päeva vangistust.
lg 1, 2, 3 alusel määrati, et mõistetud vangistust 1 kuu ja 20 päeva ei pöörata täitmisele, kui K.L ei pane 3 aastase katseaja kestel tahtlikult toime uut kuritegu ja täidab talle
Maakohus arutas K.L-i süüdistust
K. majapidamise hoovil koos R.M-iga tungis kallale T. K. , lüües T. K. kahel korral rusikaga näo piirkonda, milliste löökide tugevusest kannatanu kukkus maha ja seejärel istus ta kannatanule kaksiratsi selga ning hoidis kannatanul ühe käega kuklast ja teise käega käest, takistades selliselt kannatanu liikumist. Peale seda R.M , hoides T. K. kinni kukla piirkonnast, lõi kannatanu pead korduvalt vastu samas majapidamise hoovil asuvat betoonist elektriposti, seejärel sõitsid kolmekesi koos XXX külla M. K. elukohta, kus R.M kella 15.00 ajal tõmbas T. K. sõiduautost välja selle kõrvale pikali maha põhjusel, et viimane oli ennast eelnevast peksmisest põhjustatud tervisliku seisundi tõttu täis oksendanud ning sellega sõiduki sisemuse määrinud ja hakkas sõiduauto kõrvale tõmmatud T. K. peksma valimatult jalgadega pea ja näo piirkonda. Seejärel sisenesid nad M. K. elumaja kööki, kus ühise alkoholi tarvitamise käigus R.M lükkas käega kuklasse laua taga toolil istunud ning tukkunud T. K. , mille tagajärjel kannatanu kukkus põrandale kõhuli maha, peale mida lõi samast maja eeskojast leitud köiega maas lamavat T. K. vähemalt kaheksal korral selja piirkonda. Eeltoodud peksmistega tekitas T. K. le kogumis eluohtlikud tervisekahjustused - peaajupõrutuse, kõvakelmealuse verevalumi paremale poole otsmiku ning vasakule otsmiku-oimu piirkonda, mõlema silmamuna põrutuse, parema silma võrkkestaaluse verevalumi, nahaalused verevalumid näo ja kehatüve piirkonda. Peksmise tagajärjel tekkis T. K. l püsivalt raske tervisekahjustus, millega kaasnes töövõime kaotus 80 %. Maakohus arutas R.M-i süüdistust
K. majapidamise hoovil koos K.L-iga tungis kallale T. K. le. Peale K.L-i poolset T. K. kahel korral rusikaga näo piirkonda löömist, milliste tagajärjel kannatanu pikali kukkus ja seejärel istus K.L kannatanule kaksiratsi selga ning hoidis kannatanul ühe käega kuklast ja teise käega käest, takistades selliselt kannatanu liikumist, R.M, hoides T. K. kinni kukla piirkonnast, lõi kannatanu pead korduvalt vastu samas majapidamise hoovil asuvat betoonist elektriposti. Seejärel sõitsid kolmekesi koos XXX M. K. elukohta, kus kella 15.00 ajal tõmbas T. K. sõiduautost välja selle kõrvale pikali maha põhjusel, et viimane oli ennast eelnevast peksmisest põhjustatud tervisliku seisundi tõttu täis oksendanud ning sellega sõiduki sisemuse määrinud ja hakkas sõiduauto kõrvale tõmmatud T. K. peksma valimatult jalgadega pea ja näo piirkonda. Seejärel sisenesid nad M. K. elumaja kööki, kus ühise alkoholi tarvitamise käigus tema lükkas käega kuklasse laua taga toolil istunud ning tukkunud T. K. , mille tagajärjel kannatanu kukkus põrandale kõhuli maha, peale mida lõi samast maja eeskojast leitud köiega maas lamavat T. K. vähemalt kaheksal korral selja piirkonda. Eeltoodud peksmistega tekitas T. K. le kogumis eluohtlikud tervisekahjustused - peaajupõrutuse, kõvakelmealuse verevalumi paremale poole otsmiku ning vasakule otsmiku-oimu piirkonda, mõlema silmamuna põrutuse, parema silma võrkkestaaluse verevalumi, nahaalused verevalumid näo ja kehatüve piirkonda. Peksmise tagajärjel tekkis T. K. l püsivalt raske tervisekahjustus, millega kaasnes töövõime kaotus 80 %. R.M ja K.L tunnistasid ennast maakohtus neile esitatud süüdistuses süüdi osaliselt. 3 Kohtuotsuse motiivide kohaselt on R.M-ile ja K.L-ile esitatud süüdistus osaliselt tõendatud. 22.11.2002 tehtud isiku kohtuarstliku ekspertiisi akti kohaselt võis osa vigastusi tekkida ka kukkumise tagajärjel, kuid täpsemalt pole võimalik eristada, millised nimelt. Puudulikult täidetud ravidokumentide tõttu ei ole vigastuste täpsem tekkemehhanism määratav. Peale K.L-i rusikalöökide andmist ei leidnud tõendamist kohtualuste poolt kannatanu vastu betoonposte peksmine. Eeluurimisel on T. K. ühel korral rääkinud, et R.M lõi teda korduvalt vastu betoonposti ning keegi peale K.L-i seda pealt ei näinud. Ühelgi teisel ülekuulamisel ei ole T. K. nimetatut kinnitanud. Betoonposti vastu peksmise tagajärjel saadud vigastustega ei ole tõenäoline teadvusele jäämine. Kohtualuste ja tunnistaja M. K. ütlusest nähtuvalt olid peale K. K. juurest tulekut kannatanul verised suu- ja lõuapiirkond. Tema peksmisel vastu betoonposti oleksid pidanud vigastused olema suuremad. Samas on tõendatud, et peatrauma K. K. õuel kannatanule pidi põhjustatama, sest teel K. K. juurest M. K. juurde oksendas T. K. autosse. Tunnistajad I. K. , R. R. ja K. K. ning kannatanu ise andsid ütlusi selles, et tavaliselt T. K. purjuspäi ei oksendanud. Oksendamine on tavaline peatraumade puhul, seega on ilmne, et T. K. oksendas saadud peatrauma tõttu. K.L-i väitel ei mäletanud ta, et postide juures oleks midagi toimunud. K.L ei ole ülekuulamistel maininud R.M-i poolt T. K. peksmist peaga vastu betoonposti. R.M on kõigil ülekuulamistel kinnitanud, et peale K.L-i kahe löögi T. K. rohkem ei pekstud. T. K. väitis, et R.M lükkas teda vastu betoonposti. Esmasel ülekuulamisel tunnistaja rollis kannatanu betoonposti vastu peksmist ei nimetanud. Kannatanu esmasel ülekuulamisel peale peksmist on ilmselt tema halvenenud tervisest põhjustatud vastuolud, mis pole ühegi muu tõendiga kinnitamist leidnud, siiski on ebaloogiline, et kannatanu unustas ära just betoonposti vastu peksmise. Usutav on siiski T. K. seletus, et R.M lükkas teda vastu betoonposti. Tõendamist ei leidnud, et K.L oleks lükanud koos R.M-iga T. K. vastu betoonposti või et K.L oleks olnud R.M-iga ühine tahtlus seda teha. T. K. seletas, et keegi peale K.L-i tema vastu posti peksmist pealt ei näinud. Samas ei leidnud tõendamist vastu posti peksmise fakt. Eeltoodust saab järeldada, et K. K. õuel tiris R.M T. K. autost välja, misjärel K.L lõi T. K. kahel korral rusikaga näkku. Seejärel istus K.L autosse ja T. K. ning R.M jäid veel momendiks välja, millise aja jooksul R.M lükkas T. K. vastu betoonposti. K. K. õuelt läksid K.L , R.M ja T. K. koos edasi M. K. elukohta. Kumbki kohtualustest ei ole ühelgi korral omaks võtnud, et konkreetselt tema oleks löönud T. K. M. K. õuel. Tunnistaja M. K. ütluste kohaselt tema elukohta saabudes ei tulnud K.L ja R.M koos temaga tuppa, vaid tulid mingi ajavahe möödudes koos T. K. ga, R.M käis ka eelnevalt korraks toas. T. K. oli mitu päeva joonud, kuid tema silmad sinised ei olnud. K.L seletas, et R.M lõi kannatanut jalaga, lõi vastu pead, tõukas kannatanut, lõi pea vastu kärukonksu. M. K. õues toiminud peksmise osas on omavahel kooskõlas K.L-i ja kannatanu ütlused. Mõlemad kinnitasid maaslamava kannatanu peksmist R.M-i poolt jalgadega korduvalt pea piirkonda. Kannatanu seletas, et M. K. juures läksid R.M ja K.L majja ning umbes poole tunni pärast tulid õue tagasi. R.M tõmbas T. K. autost välja ning R.M hakkas teda jalgadega näkku ja pähe peksma, peksmise tulemusena kaotas T. K. meelemärkuse. Tunnistaja M. M. ütluste kohaselt oli tema M. K. elukohas kl 21-22.00 paiku koos M. K. ja R.M-iga. Vahepeal tuli õuest T. K. , kellel märkas vigastusi näos. Tunnistaja K. J. ütluste kohaselt rääkis R.M temale, et andis T. K. le korraliku keretäie. 4 Eeltooduga on tõendatud, et M. K. elukoha õuel peksis R.M T. K. valimatult jalgadega pähe ja kehasse. Tunnistaja M. K. ütluste kohaselt märkas tema 10.11.2002 öösel autos, et T. K. on peksa saanud, tal olid silmaalused sinised ja vasak põsk paistes. Hommikul kella 9 paiku K.L-i elukohast lahkudes oli T. K. täie tervise juures, kuigi nägu oli paistes ja siniselaiguline. Tunnistaja ütlused tõendasid kannatanul nähtavate vigastuste olemasolu. Tõendamist ei leidnud K.L-i ja R.M-i ühine tahtlus M. K. õuel kannatanu peksmises. Ühestki tõendist ei ilmnenud, et K.L oleks olnud roll kannatanu peksmises M. K. õuel. Seega ei ole tõendatud kohtualuste ühine tahe ning K.L-ile ei saa inkrimineerida T. K. peksmist M. K. õuel. R.M , pekstes kannatanut valimatult pea piirkonda, pidi möönma ükskõik millise - ka raske tervisekahjustuse - saabumist. R.M pani kuriteo toime kaudse tahtlusega. R.M-i , T. K. ja tunnistaja M. K. ütlustega on tõendatud, et R.M lõi T. K. M. K. elukohas 4-8 korral nööriga selga, täpsemat löökide arvu ei ole võimalik tuvastada. M. K. ja R.M-i ütlustega on tõendatud, et K.L köiega peksmise ajal magas. Kannatanu kinnitas, et teda peksis köiega M. K. ning on lõpuks möönnud, et see võis ka mitte nii olla. Tõendamist ei leidnud, et K.L oleks T. K. köiega löönud või köiega peksmises muud moodi osalenud. Tõendamist ei leidnud, et K.L ja R.M oleks olnud ühine tahe tekitada kannatanule pärast K. K. juurest lahkumist edasi kehavigastusi, s.h köiega. Eeltoodust tulenevalt ei saa K.L-i süüdistada T. K. köiega peksmises. Eksperdi seletuse kohaselt on vigastused tekitatud varem kui 11.11.2002 ja need on tekitatud mitte rohkem kui kolm ööpäeva varem, selline määratlus haakub teiste tõenditega. Tõendamist leidis, et T. K. vigastused tekitati R.M-i ja K.L-i poolt 09.11.2002. Kohtulikul uurimisel ei ilmnenud ühtki olukorda, kus T. K. oleks korraga peksnud kaks isikut, seega ei saa neile omistada ühist tahtlust kannatanule ükskõik milliste kehavigastuste tekitamiseks. Ühist tahtlust oleks võimalik tuvastada ka juhul, kui ilmneks kohtualuste omavaheline kokkulepe kannatanu peksmiseks ka selliselt, et lööb ainult üks. Käesoleval juhul selline kokkulepe tuvastamist ei leidnud. Isiku kohtuarstliku ekspertiisi aktis 22.11.2002 toodud eksperdi hinnangu kohaselt on ravidokumendid puudulikult täidetud (puuduvad vigastuste morfoloogiliste iseärasuste ja lokalisatsiooni täpne kirjeldus), mille tõttu ei ole vigastuste täpsem tekitamise aeg ja tekkemehhanism kohtuarstlike meetoditega määratavad, kuid pole ka välistatud, et vigastused võisid olla tekitatud löökidest kõvade tömpide esemetega ja kannatanu kukkumisest vastu sarnaseid esemeid, pindu. Samuti ei ilmnenud ühestki tõendist T. K. vigastuste täpsem tekkemehhanism selles osas, kumb kohtualustest millise vigastuse põhjustas. K.L-i rusikalöögid põse- ja suupiirkonda ei olnud oma iseloomult sellise raskusega, et lööja pidi ette nägema ükskõik millise raskusastmega vigastuste tekkimise. Eeltoodust tulenevalt on tõendatud K.L-i poolt T. K. kahel korral põse ja suu piirkonda löömine ning ei ole tõendatud, et just need löögid põhjustasid ohu kannatanu elule. 22.11.2002 ekspertiisiakti nr 694 sisu kohaselt löögid põse ja suu piirkonda ei võinud põhjustada silmavigastust. Nimetatuga on tõendatud, et K.L ei põhjustanud kannatanule silmavigastust. Seega ei saa K.L vastutada
p 2 järgi tervisekahjustuse, millega põhjustati raske kehaline haigus, tekitamise eest. Eeltoodust tulenevalt tuleb K.L-i käitumine kvalifitseerida ümber
R.M tekitas kannatanule tervisekahjustuse, mis põhjustas ohu elule. Arstliku ekspertiisi otsusest 31.01.2004 nähtuvalt on T. K. le määratud töövõimekaotus 80% ja raske puue seoses vigastusega, mis põhjustab töövõimekaotuse. Puue tuleneb nägemislangusest, mis on saadud 5 trauma tagajärjel. Seega tuleb R.M-i käitumine kvalifitseerida
K. le tervisekahjustuse, mis põhjustas raske kehalise haiguse. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus kuriteo raskust ja laadi, süüdlaste isikut ning vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Mõlemat kohtualust iseloomustab negatiivselt asjaolu, et nad ei ole pärast toimunut kannatanut materiaalselt ega moraalselt toetanud ega muul viisil oma abi pakkunud. R.M-i vastutust kergendav asjaolu on puhtsüdamlik kahetsus, vastutust raskendav asjaolu on kuriteo toimepanemine alkoholijoobes. Tegu on toime pandud kaudse tahtlusega. Arvestades kuriteo raskust tuleb R.M-i karistada vangistusega. Arvestades R.M-i kriminaalkorras karistamist esmakordselt, asjaolu, et ka hiljem tema poolt õigusrikkumisi ei ole fikseeritud ning teda iseloomustavaid andmeid, ei ole vajalik R.M-ile täies ulatuses reaalse vangistuse määramine, tema mõjutamiseks piisab šokivangistuse kohaldamisest. R.M-i suhtes tuleb kohaldada maksimaalse pikkusega katseaega. Kuna kuritegu on toime pandud joobes ning R.M tarbis sageli alkoholi, tuleb teda kohustada hoiduma ka alkoholi tarvitamisest. K.L-i vastustust kergendav asjaolu on puhtsüdamlik kahetsus, vastutust raskendav asjaolu on teo toimepanemine joobes. K.L on toime pannud teise astme kuriteo ning otsese tahtlusega. Arvestades K.L varasemat karistatuse puudumist, piisab tema suhtes šokivangistuse kohaldamisest. K.L-i suhtes tuleb kohaldada maksimaalse pikkusega katseaega, et karistus omaks tema suhtes piisavat mõju ja hoida teda võimalikult pikaks ajaks alkoholi tarbimisest ning seega ka ühiskonnale ohtlikuks muutumisest. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse osaliselt ning teha uus otsus, millega tunnistada K.L süüdi
p 1, 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises ja karistada teda 4 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega.
lg 1 alusel lugeda eelvangistuses viibitud aeg 14-15.11.2002, s.o 2 päeva, kantud karistusaja hulka ja mõista K.L-ile lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 4 aastat 5 kuud 28 päeva vangistust. R.M-i osas jätta otsus muutmata tema süüditunnistamises
p 1, 2 järgi, kuid tühistada otsus karistuse mõistmise osas, mõistes R.M-ile karistuseks 5 aastat vangistust.
lg 1 alusel lugeda eelvangistuses viibitud aeg 14-15.11.2002, s.o 2 päeva, kantud karistusaja hulka ja mõista R.M-ile lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 4 aastat 11 kuud 28 päeva vangistust. Apellatsiooni kohaselt on ekslik seisukoht, et T. K. le tekitatud vigastusi on võimalik vaadelda eraldi ning ühel ja samal ajal kahe isiku poolt toime pandud tegusid kvalifitseerida erinevate kuritegudena. R.M ja K.L hakkasid T. K. peksma, kuna kannatanu võttis autost 100 krooni ning edasiselt tegutseti kannatanu suhtes ühiselt. Nii R.M kui K.L tegutsesid kaudse tahtlusega. Nõustuda ei saa järeldusega, et K.L-i rusikalöögid kannatanule põse- ja suupiirkonda ei ole oma iseloomult sellise raskusega, et lööja pidi ette nägema ükskõik millise raskusastmega vigastuse tekkimise. K.L on eeluurimisel ja kohtus kinnitanud, et lõi kannatanut kahel korral rusikaga ning teise löögi tagajärjel kannatanu kukkus, pärast löömist kannatanu suu või nina veritses. K.L on selgitanud, et esimesest löögist kannatanu ei kukkunud, kuigi ta lootis, et kannatanu kukub juba ehmatusest ja seetõttu lõi ta teda teist korda, mille tagajärjel T. K. ka kukkus, püsti tõustes oli tal suu verine. Lüües kannatanut rusikaga näkku elutähtsasse piirkonda - sellise jõuga, mille tagajärjel kannatanu kukkus, peab süüdlane võimalikuks ükskõik millise tagajärje saabumist. Kriminaalasjas tuvastatud asjaolud näitavad, et kohtualuste tegevus pole eristatav ajas ega ruumis, samuti tegutsesid nad ühtsel motiivil 6 ning ühtse kuritegeliku tagajärje saavutamiseks. Seda kinnitab asjaolu, et peale ühiseid süüdistusi, et kannatanu varastas nende raha, ründasid nad järjest T. K. . Juba esimesed K.L-i poolt sooritatud löögid olid sellise intensiivsusega, et kannatanu kukkus maha ning tal hakkas ninast ja suust verd jooksma. Vahetult peale seda, andmata kannatanule võimalust toibuda, ründas teda R.M, kes jätkas kehavigastuste tekitamist, lükates kannatanut vastu betoonposti. Eksperdi vastustest nähtub, et ei ole võimalik teha vahet, millised vigastused on tekkinud kukkumisest ja millised löögist, kõige raskemad vigastused olid peaajupõrutus koos kõvakelme aluse verevalumiga ja ei ole võimalik öelda, millisesse näopiirkonda lüües taoline vigastuse tekib. Mõnikord piisab ka hoobist juustega kaetud peanahale, mida väljast ei ole näha. Ekspertiisiaktis nr 694 p 1 on välja toodud vigastuste kogum, mis olid eluohtlikud ja ajaliselt ei ole võimaik neid ka lahti kirjutada. Ei saa nõustuda väitega, et ekspert selgitas, et puue tuleneb nägemislangusest, mis on saadud trauma tagajärjel. Ekspert on üle kuulatud 11.10.2005 istungil ning eelnimetatud selgitust ekspert avaldanud ei ole. Ka Tartu Arstliku Ekspertiisi Komisjoni ekspertiisiakti nr 086391 kohaselt on T. K. le 80% töövõimetuskaotuse määramisel aluseks olnud 08.11.2002 toimunud raske trauma ning märgitud vigastused, millised on fikseeritud ka kohtuarstliku ekspertiisi aktis nr 694. Eelnimetatud tõendite kogumi alusel tuleb K.L süüdi tunnistada
Karistuse mõistmisel on lähtutud ebaõigetest alustest. Objektiivsete tõendite alusel on tõendatud, et kohtualustel oli tahtlus kannatanule vigastusi tekitada. Nende tahtlus väljendus kannatanu korduvas löömises elutähtsatesse piirkondadesse. Nad tegutsesid kaudse tahtlusega ja seega vastutavad vastavalt saabunud tagajärjele. Karistuse mõistmisel tuleb arvestada eelkõige kuriteo raskust. Tegemist on I astme isikuvastase kuriteoga, millel on olnud väga rasked ning püsivad tagajärjed. Kannatanu seisund ei ole ka käesolevaks ajaks paranenud. K.L-i puhul on vastutust kergendavaks asjaoluks puhtsüdamlik kahetsus enda poolt toimepandud asjaolude osas
R.M-i suhtes võib arvesse võtta osalist kahetsust. Raskendavaks asjaoluks tuleb lugeda R.M-i ja K.L-i puhul süüteo toimepanemist grupi poolt
Nõustuda ei saa sellega, et vastutust raskendava asjaoluna on mõlema kohtualuse osas arvestatud kuriteo toimepanemist joobeseisundis. Eelnimetatud asjaolu saab arvestada vaid negatiivse asjaoluna. Karistuse individualiseerimisel tuleb arvestada süüdlaste osavõtu astet ja panust kuriteo toimepanemisse. K.L-i kaitsja esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse osaliselt, s.o K.L-ile mõistetud karistuse osas, millega määrati kohesele kandmisele 70 päeva vangistust ja teha selles osas uus otsus, millega karistada K.L-i 4 kuulise vangistusega.
lg 1 alusel jätta mõistetud vangistus täies ulatuses täitmisele pööramata, kui K.L täidab talle
Apellatsiooni kohaselt ei tulene seadusest selline seisukoht, et K.L-i suhtes on karistuse mõistmisel raskendavaks asjaoluks teo toimepanemine joobeseisundis.
sätestab ammendavalt karistust raskendavad asjaolud, teo toimepanemine joobeseisundis ei kuulu karistust raskendavate asjaolude hulka.
lg 2 sätestatud põhimõttest, mis kohustab põhjendama vangistuse mõistmist, ei ole kinni peetud. K.L tunnistati süüdi
järgi, millise teo toimepanemise eest on seadusandja näinud ette ka rahalise karistuse. K.L töötab ja omab kindlat sissetulekut. Põhjendamata on jäetud asjaolu, miks ei saa K.L-i karistada rahalise karistusega. Nõustuda ei saa väitega, et karistuse mõistmisel on märgitud, et kohtualuseid iseloomustab negatiivne asjaolu, et nad ei ole pärast toimunut kannatanut materiaalselt ega moraalselt 7 toetanud ega muul viisil oma abi pakkunud. K.L selgitas, et eeluurimist läbiviinud uurija oli tal keelanud kannatanuga suhtlemise, et vältida kannatanu mõjutamist. K.L-i suhtes ei ole šokivangistuse kohaldamine tema isikust ja süüst lähtuvalt põhjendatud. K.L-i poolt toime pandud kuritegu toimus üle kolme aasta tagasi ning K.L pole rohkem kuritegusid ega väärtegusid toime pannud. K.L-i suhtes on piisavaks karistuseks neljakuuline vangistus, mida ei tuleks täies ulatuses täitmisele pöörata, kui K.L 3 aastase katseaja jooksul ei pane toime uut kuritegu ja täidab talle
R.M-i kaitsja esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse R.M-i süüditunnistamise osas ning teha selles osas õigeksmõistev otsus. Apellatsiooni kohaselt on ebaõige seisukoht, et R.M osales kehavigastuste tekitamises kannatanule. Sellega on rikutud R.M-i kaitseõigust, väljudes süüdistuse raamidest. Süüdistuses ei olnud nimetatud ning ka tõendamist ei leidnud asjaolu, et R.M oleks lükanud kannatanu vastu betoonposti. Sellise järelduse tegemisega on laiendatud oluliselt R.M-ile esitatud süüdistust. R.M on ka ise järjekindlalt eitanud asjaolu, et ta oleks peksnud või lükanud T. K. pead vastu elektriposti. 06.04.2005 on T. K. andnud ütlusi, et varasemalt kohtus antud tunnistus oli tegelikult küla pealt kuuldud jutt ja tema ei tea, kas R.M on talle pähe löönud ja ei mäleta, kas ta jalgadega kehasse on löönud, ei mäleta, kas teda on löödud vastu elektriposti või auto tagumist konksu. Endal vigastuste tekkimise kohta ei osanud ta midagi öelda. Seega ei ole pööratud tähelepanu sellele, et kannatanu T. K. ütlused on olnud äärmiselt muutuvad ja vastuolulised, mida ei saa seetõttu kasutada R.M-i suhtes süüstava tõendina. Selliste puudulike ja vastuoluliste tõendite alusel ei ole põhjendatud R.M-i süüdistada selles, et ta oleks lükanud T. K. vastu betoonposti. Isegi kui R.M lükkas kannatanu vastu betoonposti, puuduvad tõendid, milliseid vigastusi nimetatud kukkumine kannatanule põhjustas ja milline kehaosa postiga puutest kannatada sai. Käesolevas asjas on see aga otsustava tähendusega küsimus, ekspertiisiaktist tulenevalt olid kannatanu vigastused eelkõige seotud pea piirkonnaga. Ebaõige on ka järeldus, et tunnistaja M. K. elukoha õuel peksis R.M kannatanut valimatult jalgadega pähe ja kehasse. R.M on algusest peale eitanud asjaolu, et ta oleks peksnud T. K. M. K. õues. Tähelepanuta on jäetud M. K. detailsed ütlused, et R.M tuli saabudes esimesena ja koheselt tunnistaja juurde tuppa ning kaaskohtualune ja kannatanu jäid kahekesi välja. Tunnistaja M. K. ütlused annavad R.M-ile alibi. Tunnistaja M. K. ütlused ühtivad siinkohal R.M-i seletusega, mille kohaselt tuli ta saabunud seltskonnast esimesena M. K. juurde tuppa ning T. K. ja K.L jäid temast välja. K.L-i ja kannatanu ütlused ei ole kooskõlas. K.L-i ütluste kohaselt tõmbas R.M M. K. hoovi jõudes kannatanu autost välja ja asus viimast peksma, kuid kannatanu ütluste kohaselt läksid R.M ja K.L tunnistaja M. K. hoovi jõudes majja ja umbes poole tunni pärast tulid nad õue tagasi ning alles siis hakkas R.M teda jalgadega näkku ja pähe peksma. K.L-i ütlused on olnud muutuvad. Algselt oli ta kindel, et R.M-i i olnud M. K. hoovil kedagi peksnud, kuid hilisemalt on K.L asunud kirjeldama, et peksmine ikkagi toimus ja põhiline peksja oli R.M . Samas ei ole K.L-i ütlused peksmise kohta järjekindlad ega sisalda endas ühtset pilti juhtunust. Kannatanu on teinud hoopis viiteid tunnistaja M. K. osalusele tema peksmises. T. K. on väitnud, et „kui jõudsime M. K. poole, siis teised läksid tuppa ja mina jäin üksi autosse. Siis tuli R.M , tõmbas mind autost välja ja lõi.“ Sellist versiooni juhtunust ei toeta ei kohtualused ega tunnistaja M. K. , samuti ei kirjelda sarnaselt sündmusi süüdistusakt. Seega on kannatanu ütlused oletuslikud. 8 Järgitud ei ole süütuse presumptsiooni põhimõtet. Vastavalt KrMK §-le 268 lg 2 ei tohi süüdimõistev kohtuotsus rajaneda oletustel ja tehakse ainult tingimusel, kui kohtuliku arutamise käigus on tõendatud kohtualuse süü kuriteo toimepanemises. Käesoleval juhul on aga asjas kogutud tõendid vastuolulised, kusjuures nimetatud vastuolusid ei ole olnud võimalik ka kohtulikul uurimisel kõrvaldada, seda eelkõige põhjusel, et R.M-i süüstavad tõendid, mis tulenevad kannatanu ütlustest, on vastuolulised. Kannatanu T. K. ei mäleta konkreetselt midagi toimunud sündmustest, eriti seda, kas R.M võis talle 09.11.2002 tekitada mistahes kehavigastusi. Kohtulikul uurimisel kõrvaldamata kahtlused tuleb aga tõlgendada kohtualuse kasuks. Arvestatud ei ole asjaoluga, et R.M käis 09.11.2002 M. K. poolt ca 3 tundi ära, mis jätab üles kahtlused, et just vahepealsel ajal võidi T. K. vigastused tekitada. Samuti viibis R.M seltskonnast 10.11.2002 suurema osa ajast eemal, mida kinnitas tunnistaja K. J. . Kahtlust süvendab asjaolu, et T. K. on oma esialgsetes tunnistustes viidanud M. K. le kui kesksele peksjale, kes olevat T. K. ka magamise ajal jalaga peksnud. K.L on andnud järjekindlalt ütlusi, et ta nägi M. K. köiega T. K. peksmas, milline sündmus toimus M. K. pool. Köiega löömisest ei saanud tekkida T. K. le vigastusi, milliseid on kirjeldatud ekspertiisiaktis ja süüdistuses. Köiega löömise eest ei saa R.M-i süüdi mõista
Antud juhul oli võimalus kaaluda R.M-i teo kvalifitseerimist kehaliseks väärkohtlemiseks
Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus toetasid kohtualused kaitsjate apellatsioone neis toodud motiividel. Prokuröri apellatsioonile vaidlesid nad vastu ja palusid selle rahuldamata jätta. Prokurör toetas oma apellatsiooni ja palus kaitsjate apellatsioonid jätta rahuldamata. Ringkonnakohus, olles uurinud ja hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid, kuulanud ära kohtualused, kaitsjad ja prokuröri, leiab, et kaitsjate apellatsioonid on põhjendamatud ja rahuldamisele ei kuulu. Maakohtu otsus K.L-i
järgi süüditunnistamises ja karistamises ning R.M-i
p 1 ja 2 järgi süüditunnistamises tuleb jätta muutmata selles toodud põhjendustel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p 1. Prokuröri apellatsioon kuulub KrMS § 338 p 4 alusel rahuldamisele osas, kus ta vaidlustas R.M-ile
Muus osas prokuröri apellatsioon rahuldamisele ei kuulu. Apellatsioonides ei ole esitatud mingeid uusi tõendeid. Prokuröri apellatsioonile on lisatud kannatanu tervislikku seisundit käsitlev dokumentatsioon, mis illustreerib asjaolusid, mis on olnud T. K. le 80% töövõimekaotuse määramise aluseks. R.M-i kaitsja apellatsioonis taotletakse olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt R.M-i õigeksmõistmist. Prokurör samuti taotleb tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt ka K.L-i
Tõendite hindamise taotlusest lähtudes ringkonnakohus leiab, et apellatsioonides ei ole esitatud mingeid selliseid asjaolusid, mis tingiksid maakohtu järelduste, millele tugineb K.L-i
järgi ja R.M-i
Maakohus on tõendeid kogumis hinnates näidanud motiivid, miks kohus rajab oma otsuse nimelt nendele tõenditele (II kd lk 97-101). Seejuures on otsuses sisuliselt antud hinnang prokuröri ja kaitsjate taotlustele, mis esitati kohtulikes vaidlustes (II kd lk 74-87). Samu taotlusi suures osas korratakse ka prokuröri ja R.M-i kaitsja apellatsioonides (II kd lk 116-119 ja 126-134), kus leitakse, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust ja ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Ringkonnakohus ei nõustu nende väidetega. 9 Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt kriminaalmenetlusõiguse olulisi rikkumisi. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjenduste ja järeldustega K.L-i süü tõendatuse kohta
järgi ning R.M-i süü tõendatuse kohta
Maakohus on kuritegude kvalifitseerimise osas materiaalõigust õigesti kohaldanud. Vastuseks apellatsioonides toodud väidetele tõendite hindamise kohta ringkonnakohus märgib järgmist: KrMS § 63 lg 1 annab tõendite loetelu ja lg 2 sätestab, et kriminaalmenetluse asjaolude tõendamiseks võib kasutada ka lõikes 1 loetlemata tõendeid. KrMS § 61 lg 1 kohaselt ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu ja lg 2 sätestab, et kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. KrMS § 60 lg 1 kohaselt kohus tugineb kriminaalasja lahendades asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. KrMS § 60 lg 2 kohaselt tõendatus on kohtul tõendamise tulemusena kujunenud veendumus, et tõendamiseseme asjaolud on olemas või puuduvad. Seega on kohtu otsustada, mida ta lisaks seaduses sätestatud tõendite loetelule veel loeb tõenditeks, kuidas ta neid hindab ja kas loeb konkreetse tõendiga midagi tõendatuks või ei. Prokurör vaidlustab K.L-i süüditunnistamist ja karistamist
järgi ning leiab, et ka K.L-i tegevus tuleb kvalifitseerida
Prokurör leiab, et maakohus on ekslikult asunud seisukohale, et T. K. le tekitatud vigastusi on võimalik vaadelda eraldi ning ühel ja samal ajal kahe isiku poolt toime pandud tegusid kvalifitseerida erinevate kuritegudena. Prokurör väidab, et kriminaalasjas tuvastatud asjaolud näitavad, et kohtualuste tegevus pole eristatav ajas ega ruumis, samuti tegutsesid nad ühtsel motiivil ning ühtse kuritegeliku tagajärje saavutamiseks. Seejuures prokurör viitab sellekohast kohtupraktikat käsitlevale Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-57-97. Prokurör ei nõustu maakohtu järeldusega, et K.L-i rusikalöögid kannatanule põse- ja suupiirkonda ei ole oma iseloomult sellise raskusega, et lööja pidi ette nägema ükskõik millise raskusastmega vigastuse tekkimise. Prokurör viitab Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-39-96, mille kohaselt teist isikut rusikaga pea piirkonda pekstes peksja möönab mistahes raskusastmega kehavigastuse tekitamist. Ringkonnakohus ei nõustu prokuröri väitega, et antud juhul kohtualuste tegevus pole eristatav ajas ega ruumis. See, et kohtualuste tegevus on eristatav, tuleneb juba neile esitatud süüdistusest (II kd lk 43-44). Ajaliselt on süüdistuse järgi esimene peksja K.L, kusjuures ta peksis ainult üksinda. R.M peksis ka üksinda, kuid kolmel korral ajaliselt umbes ühetunniste vahedega eristatavalt. Ruumiliselt on K.L peksnud ainult ühes kohas, R.M aga kolmes erinevas kohas. Eristatav on ka peksmise mehhanism. K.L lõi kannatanule kaks korda rusikaga näo piirkonda. R.M lõi süüdistuse järgi esimeses peksmise episoodis kannatanu pead vastu betoonist elektriposti, teises episoodis peksis teda valimatult jalgadega pea ja näo piirkonda, kolmandas episoodis lükkas ta toolil istunud kannatanu põrandale pikali ja peksis teda köiega selja piirkonda. K.L-i süüdistatakse ainult selles, et ta lõi T. K. kahel korral rusikaga näo piirkonda, milliste löökide tugevusest kannatanu kukkus maha. Seejärel K.L süüdistuse järgi istus kannatanule kaksiratsi selga ning hoidis tal ühe käega kuklast ja teise käega käest, takistades selliselt kannatanu liikumist. Süüdistuses näidatud peksmiste kogumiga tekitati T. K. le järgmised tervisekahjustused: peaajupõrutus, kõvakelmealune verevalum paremal pool otsmiku ning vasakul otsmiku-oimu piirkonnas, mõlema silmamuna põrutus, parema silma võrkkestaalune verevalum, nahaalused verevalumid näo ja kehatüve piirkonnas. Prokurör väidab, et nimetatud vigastused võis kannatanu saada ka K.L-i löökide ja sellest tuleneva kukkumise tagajärjel. Ringkonnakohus ei nõustu selle väitega, sest see ei vasta faktilistele asjaoludele. Maakohus on põhjendanud (II kd lk 100), miks K.L-i rusikalöögid põse- ja suupiirkonda ei ole 10 oma iseloomult sellise raskusega, et oleks põhjustanud ohu kannatanu elule
Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega. K.L kinnitas ringkonnakohtus, et ta lõi kannatanut ainult kaks korda rusikaga suupiirkonda ja teise löögi tagajärjel kannatanu kukkus selili maha. See on kooskõlas kannatanu ütlustega (I kd lk 171172), mille kohaselt K.L lõi teda kaks korda rusikaga suu piirkonda ja ta kukkus nende löökide tagajärjel. Tal tuli suust verd, ninast ei tulnud. K.L-i ütluste kohaselt lumi oli maas ja seda oli vähemalt 10 cm paksuselt. Kannatanul oli seljas kraega nailonjope, mütsi tal peas polnud. Kannatanu keeras maas olles ennast kohe kõhuli. See on kooskõlas kannatanu ütlustega (I kd lk 172), mille kohaselt ta keeras end kõhuli, et rohkem ei löödaks. Kuna oli kahtlus, et ta võib varastatud raha lumme peita, siis K.L oma sõnade järgi mitte ei istunud kannatanule kaksiratsi selga, vaid toetas põlve vastu kannatanu selga ja hoidis tema käsi kinni, et ta ei saaks raha kuhugi ära panna. Seejärel kannatanu tunnistas üles, et ta oli raha võtnud ning K.L lasi tal püsti tõusta. Kannatanu on raha võtmise ülestunnistamist maakohtus kinnitanud (I kd lk 174). Ringkonnakohtus K.L väitis, et lumes ta mingeid kive ei näinud ja ta ei pea võimalikuks, et kannatanu oleks kukkudes oma pea vastu lumes peitunud kive ära löönud. Tema ütlused on kooskõlas sündmuskoha olustikuga. Koheselt sündmuskohta ei vaadeldud. Seda tehti alles 29.11.2002, seega 20 päeva hiljem. Vastava õiendi kohaselt (I kd lk 51) fotografeeriti K. K. elukoha õue ja koostati skeem. Kuriteo jälgi külmunud, lumeta maapinnalt ei leitud. Nagu õiendist nähtub, lumi oli selleks ajaks sulanud. Õiendile lisatud fotodelt (I kd lk 53-57) ei ole süüdistuses näidatud betoonist elektripostist umbes paari meetri raadiuses näha suuri kive, mis oleks võinud lume all peidus olla, sest K.L-i ütluste kohaselt lõi ta kannatanut mõned meetrid elektripostist eemal. See on kooskõlas kannatanu ütlustega, kes kohtuistungil märkis oma asukoha skeemil (I kd lk 52) lilla pastakaga (I kd lk 175). Isiku kohtuarstliku ekspertiisi akti kohaselt (I kd lk 82-84) ei ole vigastuste täpsem tekitamise aeg ja tekkemehhanism kohtuarstlike meetoditega määratavad, kuid pole ka välistatud, et vigastused võivad olla tekitatud löökidest kõvade tömpide esemetega ja kannatanu kukkumisest vastu sarnaseid esemeid või pindu. Ekspert J. T. on maakohtus üle kuulatud ekspertiisiakti sisu selgitamiseks (II kd lk 61-64). Ta on selgitanud, et kannatanu vigastustest kõige eluohtlikum oli peaajupõrutus koos kõvakelme verevalumiga. Ekspert on selgitanud, et kannatanu vigastused ei saanud tekkida kahest löögist pluss kukkumisel saadud löögist, vaid lööke pidi minimaalselt olema vähemalt kolm. Kolm lööki tuleneb sellest, et vigastatud olid mõlemad silmad pluss laialdane verevalum kehatüve piirkonnas. Silmade vigastused on saadud otse silmade pihta suunatud löökidest, st suunatud tabamusest silmakoopasse. Kõva tömbi esemega suu piirkonda löömisest silmade vigastus ei saanud tekkida (lk 62). Küsimusele, kas saab teha vahet, millised vigastused olid tekkinud kukkumisest ja millised löömisest, on ekspert vastanud, et ei saa teha vahet, välja arvatud silmade vigastused, mis on löögist (lk 62). Ekspert on selgitanud, et ta käsitles vigastusi üheaegselt toodud kogumina, kus ei näidata, milline vigastus millise löögi tagajärg on. Vigastusi ei ole võimalik ajaliselt üksteisest eristada (lk 63). Ringkonnakohus leiab, et kuna K.L lõi kannatanut ainult kaks korda põse- ja suupiirkonda, siis eksperdi eeltoodud selgitustest tulenevalt need löögid ei saanud põhjustada ohtu kannatanu elule ega toonud kaasa rasket kehalist haigust. Samuti ei ole tõendeid, et kannatanu oleks eluohtlikud vigastused saanud K.L öökidest kukkumise tagajärjel. Seda järeldust ei lükka ümber ka prokuröri väide, et lüües kannatanut rusikaga näkku, so elutähtsasse piirkonda, sellise jõuga, mille tagajärjel kannatanu kukkus, peab süüdlane võimalikuks ükskõik millise tagajärje saabumist. Antud juhul ei ole vastuvaidlematult tuvastatud, et K.L öökide tagajärjel oleks kannatanu saanud eluohtlikke vigastusi. Prokuröri poolt viidatud Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-39-96 on tehiolud teistsugused kui antud asjas. Nimetatud otsuses Riigikohus rõhutab, et pekstes teist isikut korduvalt rusikatega näkku ja pähe, mille tagajärjel viimane kukub ning jätkates peale seda 11 rusikatega pähe peksmist, möönab peksja mistahes raskusastmega kehavigastuse tekitamist. Seega tegutseb ta kaudse tahtlusega ja peab kandma kriminaalvastutust faktiliselt tekitatud tagajärje järgi. Antud asjas K.L lõi kannatanut kaks korda rusikaga põse- ja suupiirkonda ning kannatanu kukkus. Rohkem K.L teda ei löönud. Kannatanul tuli nende löökide tagajärjel suust verd. Eluohtlike kehavigastuste tekkimist nende löökide tagajärjel ei ole eelpool viidatud ekspertiisiaktiga ega selle kohta antud eksperdi selgitustega üheselt tuvastatud. Ekspert selgitas, et löögid põse- ja suupiirkonda ei võinud põhjustada silmavigastust. Eeltoodust tulenevalt ringkonnakohus leiab, et K.L ei vastuta
p 1 ja 2 järgi, vaid
Seega ei leidnud kinnitust prokuröri väide, et kriminaalasjas tuvastatud asjaolud näitavad, et kohtualuste tegevus pole eristatav ajas ega ruumis, et nad tegutsesid ühtsel motiivil ning ühtse kuritegeliku tagajärje saavutamiseks. Maakohus on märkinud (II kd lk 100), et kohtulikul uurimisel ei ilmnenud ühtki olukorda, kus kannatanut oleks korraga peksnud kaks isikut, seega ei saa neile omistada ühist tahtlust kannatanule ükskõik milliste kehavigastuste tekitamiseks. Ühist tahtlust oleks võimalik tuvastada ka juhul, kui ilmneks kohtualuste omavaheline kokkulepe kannatanu peksmiseks ka selliselt, et lööb ainult üks. Käesoleval juhul sellist kokkulepet ei ole tuvastatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega. Prokuröri poolt viidatud Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-57-97 on käsitletud olukorda, kus kohtualused ründasid järjest kannatanut. Juba esimese kohtualuse poolt sooritatud löögid olid sellise intensiivsusega, et kannatanu kukkus pingilt maha ning tal hakkas ninast verd jooksma. Vahetult peale seda, andmata kannatanule võimalust toibuda, ründas teda teine kohtualune, kes jätkas kehavigastuste tekitamist. Prokurör leiab, et ka käesolevas asjas on analoogne olukord. Ringkonnakohus ei nõustu selle väitega, sest antud asjas ei ole tuvastatud vahetut järjestikku ründamist. Seega pole tuvastatud, et kohtualused ühel ja samal ajal oleks kannatanut peksnud. Seda kinnitavad kannatanu ütlused, mille kohaselt (I kd lk 175) peale K.L-i lööke ta tõusis püsti ja liikus auto poole. Süüdistuses see ei kajastu, sest süüdistuse sõnastuse kohaselt peale seda, kui K.L istus kannatanul kaksiratsi seljas ja hoidis kannatanul ühe käega kuklast ja teise käega käest, takistades selliselt kannatanu liikumist, haaras R.M kannatanut kukla piirkonnast ning lõi kannatanu pead korduvalt vastu samas majapidamise hoovil asuvat betoonist elektriposti. Maakohus leidis, et peale K.L-i rusikalöökide andmist kannatanu vastu betoonposti peksmine ei ole tõendamist leidnud. Maakohus tuvastas, et veidi aega peale seda kui K.L oli kannatanut löönud, istus ta autosse. Õue jäid R.M ja kannatanu ning siis R.M lükkas kannatanu vastu betoonposti (II kd lk 98). Seda maakohtu järeldust prokurör ei ole vaidlustanud. Apellatsioonis prokurör väidab, et R.M tekitas kannatanule kehavigastusi sellega, et lükkas teda vastu betoonposti (II kd lk 118 ülalt teine lõik). Nagu eeltoodust nähtub, on prokurör sisuliselt loobunud esialgse süüdistuse sellest osast, et kannatanu pead löödi korduvalt vastu betoonposti. Selle asemel on nüüd küllaltki ebamäärane vastu betoonposti lükkamise süüdistus, sest sellest ei nähtu, millise kehaosaga ja mitu korda kannatanut vastu posti lükati. Maakohus on tuvastanud (II kd lk 98), et tõendatud ei ole, et K.L lükkas koos R.M-iga kannatanu vastu betoonposti või et R. Müürsepal oleks olnud R.M-iga ühine tahtlus seda teha. Prokurör ei ole seda järeldust vaidlustanud. Seega jääb K.L-i tegevuseks ainult kaks rusikalööki kannatanu põse- ja suupiirkonda, mille tagajärjel kannatanu lumme maha kukkus. Kuna ekspert oma selgitustes ekspertiisiakti sisu kohta leidis, et K.L öögid ei olnud oma iseloomult sellise raskusega, et oleks põhjustanud ohu kannatanu elule, siis maakohus õigustatult kvalifitseeris K.L-i tegevuse
Maakohus karistas K.L-i vangistusega 4 kuud, millest koheselt kuulub nn šokivangistusena ärakandmisele 70 päeva vangistust ning ülejäänud karistust ei pöörata täitmisele, kui ta ei pane 3-aastase katseaja jooksul tahtlikult toime uut kuritegu ja täidab
Seejuures maakohus arvestas (II kd lk 101) kergendavaid 12 ja raskendavaid asjaolusid, tahtluse liiki, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistuse mõistmisel arvestati negatiivse asjaoluna seda, et K.L ei ole pärast toimunut kannatanut materiaalselt ega moraalselt toetanud ega muul viisil oma abi pakkunud. Tema vastutust raskendavaks asjaoluks loeti kuriteo toimepanemine alkoholijoobes. K.L-i kaitsja vaidlustas sellise karistuse mõistmise ja taotles tühistada nn šokivangistuse ning lugeda K.L karistatuks 4-kuulise vangistusega 3-aastase katseajaga ühes allutamisega
§-s 75 toodud kontrollnõuetele. Seejuures palutakse mitte arvestada raskendava asjaoluna kuriteo toimepanemist joobeseisundis, kuna see ei tulene
§-st 58. Samuti palutakse mitte arvestada asjaolu, et K.L ei ole kannatanut materiaalselt ega moraalselt toetanud, sest uurija keelas kannatanuga suhtlemise, et vältida tema võimalikku mõjutamist. Veel palutakse arvestada, et kuriteo toimepanemisest on möödunud üle kolme aasta ning ei enne seda ega hiljem pole K.L kuritegusid või väärtegusid toime pannud. Ringkonnakohus nõustub sellega, et vastutust raskendavaks asjaoluks ei saa lugeda kuriteo toimepanemist alkoholijoobes, sest
§-s 58 on toodud ammendav karistust raskendavate asjaolude loetelu ning süüteo toimepanemist joobes selles loetelus ei ole. Sellele vaatamata ringkonnakohus ei pea võimalikuks K.L-ile mõistetud karistust muuta. Selleks ei anna alust asjaolu, et peale antud kuriteo K.L ei ole rohkem kuritegusid toime pannud ja et sellest on möödunud üle kolme aasta. Käitumine pärast kuritegu ei mõjuta otseselt teoebaõigust ega süüd, sest need on juba realiseerunud. Ringkonnakohus leiab, et K.L-ile karistuse mõistmisel on üheks oluliseks teguriks õiguskorra kaitsmise huvide arvestamine. Kannatanu peksmine algas K.L-i löökidest ja jätkus M. K. elukoha õues, kus R.M peksis maaslamavat kannatanut jalgadega korduvalt pähe ja kehasse. K.L nägi seda pealt, kuid ei sekkunud kannatanu kaitseks ja see soodustas R.M-i tegevust, kes hiljem peksis kannatanut ka M. K. elumaja köögis. Kuna peksmise algataja oli K.L , siis on põhjendatud talle nn šokivangistuse määramine. Seejuures tuleb arvestada ka kannatanu arvamust, kes on maakohtus öelnud (I kd lk 173), et ta kartis kohtualustest ainult K.L-i , kuna K.L lõi teda esimesena. R.M-i ta ei kartnud, kuna arvas, et rohkem teda ei peksta. R.M-i kaitsja taotles oma kaitsealuse õigeksmõistmist. Ringkonnakohus ei nõustu selle taotlusega, sest maakohtus leidis R.M-ile esitatud süüdistus tõendamist, välja arvatud esimene peksmise episood, kus süüdistuse järgi R.M lõi kannatanu pead korduvalt vastu betoonist elektriposti. Selles episoodis, mida eelpool on käsitletud ka seoses prokuröri apellatsiooniga, tuvastati, et R.M lükkas kannatanu vastu betoonposti. Kaitsja leiab, et maakohus on sellise järelduse tegemisega oluliselt laiendanud R.M-ile esitatud süüdistust ja tunnistanud ta süüdi tegevuses, mis ei tulene süüdistusest. Ringkonnakohus ei nõustu selle väitega. Maakohus, arutades esimest süüdistuse episoodi, leidis, et vastu posti peksmise fakt ei ole tõendatud (II kd lk 98). Kannatanu poolt kohtus antud ütlustest lähtudes maakohus luges tõendatuks, et R.M lükkas kannatanut vastu betoonposti. Millise kehaosaga ja mitu korda kannatanut vastu betoonposti lükati, seda maakohtu otsusest ei nähtu. Seega ei ole tegemist R.M-ile esitatud süüdistuse laiendamisega, vaid maakohtu järeldusega esimese episoodi tõendatuse kohta. Süüdistuse kohaselt R.M tõmbas M. K. elukoha õues kannatanu sõiduautost välja selle kõrvale pikali maha põhjusel, et kannatanu oli ennast eelnevast peksmisest põhjustatud seisundist täis oksendanud ning sellega auto sisemuse ära määrinud. Seejärel R.M hakkas auto kõrvale kõhuli tõmmatud kannatanut peksma jalgadega pea ja näo piirkonda. Maakohus on leidnud (II kd lk 98), et kuna kannatanu tavaliselt purjuspäi ei oksendanud, siis järelikult antud juhul oli autos oksendamine tingitud sellest, et kannatanut oli eelnevalt K. K. elukoha õues pekstud. Maakohtu selliseks järelduseks andis alust kannatanu arvamus (I kd lk 13 171), et kuna ta alkoholi tavaliselt talus hästi, oksendamist ei olnud, siis järelikult see oksendamine oli peksmise tagajärjel. Seejuures maakohus märgib, et oksendamine on tavaline peatraumade puhul ja seega kannatanu oksendas saadud peatrauma tõttu. Kas aga tekitati kannatanule K. K. elukoha õues peatrauma, seda maakohtu otsusest ei nähtu. Samuti ei nähtu peale arvamuste, et kannatanu tavaliselt purjuspäi ei oksendanud, mingeid muid tõendeid, mis veenvalt kinnitaks, et kannatanu oksendas just eelnevast peksmisest põhjustatud seisundist tulenevalt, mitte aga mõnel muul põhjusel. Ringkonnakohus leiab, et oksendamise seos eelneva peksmisega ei ole tõsikindlalt tõendatud, sest see ei tulene isiku kohtuarstliku ekspertiisi aktist nr 694 ega isiku täiendkohtuarstliku ekspertiisi aktist nr 12 (I kd lk 82-84 ja 218-219). Samas see ei ole R.M-ile esitatud süüdistuse seisukohalt nii oluline, mis põhjusel kannatanu oksendas, oluline on see, et oksendamisega oli kannatanu auto ära määrinud ning sel põhjusel tõmbas R.M kannatanu autost välja ja hakkas teda peksma. Maakohus on põhjendanud (II kd lk 98-99), millega on tõendatud R.M-i süü selles, et ta M. K. elukoha õues peksis maaslamavat T. K. jalgadega pea ja näo piirkonda. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega. Kannatanu on maakohtus kinnitanud (I kd lk 172 ja 175), et M. K. elukoha õues R.M tõmbas ta autost välja ja auto juures lõi teda jalaga mitu korda pea piirkonda. Kannatanu arvab, et tõsised vigastused sai ta just R.M-i löökide tagajärjel. Kannatanu on kinnitanud (I kd lk 176), et ta nägi, kes teda peksis. K.L lõi teda korra vastu põske ja korra vastu huult. R.M lõi tugevamini ja rohkem ning tema löögid olid valusamad. Kaitsja väide, et tunnistaja M. K. ütlused, mille kohaselt R.M tuli tema elamusse algul üksi ja oli seal 10-15 minutit, enne kui tuppa tulid K.L ja kannatanu, annavad R.M-ile alibi, ei vasta faktilistele asjaoludele. Selle kummutavad kannatanu eelpool viidatud ütlused, mille kohaselt ta nägi, kes teda M. K. õues lõi. Selle kummutavad ka tunnistaja M. K. poolt eeluurimisel antud ütlused (I kd lk 26-27), mille kohaselt R.M tuli viinade ja sakuskaga kohe sisse. Siis R.M läks välja tagasi ning varsti tulid R.M ja K.L tuppa. Umbes paari minuti pärast tuli T. K. tuppa. Maakohtus on M. K. kinnitanud (I kd lk 178 ja II kd lk 33), et ta ei valetanud uurimise ajal. Kannatanu on juba esimesel ülekuulamisel (I kd lk 33-34) öelnud, et R.M oli see, kes ta autost välja tõmbas ja seejärel pähe peksma hakkas. Kannatanu ütlusi, et teda peksis jalaga pähe just R.M, kinnitab ka K.L, kes peksmist pealt nägi (II kd lk 21). Eeltoodu lükkab ümber kaitsja väite, et kannatanu ütlused on oletuslikud ja on antud „küla pealt kuuldud“ juttude alusel. Samuti ei leidnud tõendamist kaitsja väide, et M. K. peksis T. K. ja võis talle kehavigastusi tekitada. M. K. osas on keeldutud tema kriminaalvastutusele võtmisest (I kd lk 99). Kaitsja väide, et kannatanu ei pidanud saama oma vigastusi läbi füüsilise vägivalla, vaid võis need saada näiteks alkoholijoobest tulenevate kukkumiste läbi, on oletuslik. Antud juhul leidis tõendamist, et kannatanu sai kehavigastused peksmise tagajärjel. Maakohus on õigesti märkinud (II kd lk 99), et R.M , pekstes kannatanut valimatult pea piirkonda, pidi möönma ükskõik millise, sealhulgas ka raske tervisekahjustuse saabumist. Kaitsja ei ole vaidlustanud R.M-ile esitatud süüdistust kannatanu löömises köiega selja piirkonda, kuid leiab, et sellest ei saanud kannatanul tekkida eluohtlikke tervisekahjustusi. Seega antud episoodis ei saa R.M-i süüdi mõista
järgi ja võimalik oli süüdimõistmine
Ringkonnakohus leiab, et kuna R.M-ile ei ole esitatud eraldi kuriteona süüdistust köiega löömise episoodis, vaid see on hõlmatud talle
p 1 ja 2 järgi esitatud süüdistusega, mis kvalifikatsiooni mõttes leidis maakohtus tõendamist, siis ei ole alust tema tegevust eraldi kvalifitseerida. Maakohus on põhjendanud (II kd lk 100-101), miks R.M tuleb süüdi mõista
Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega. Prokurör on vaidlustanud maakohtu otsuses toodud seisukoha (II kd lk 101), et kannatanu raske puue tuleneb nägemislangusest, mis on saadud trauma tagajärjel. Prokuröri 14 apellatsioonile lisatud ekspertarsti vastuskirja kohaselt (II kd lk 120) on kannatanule määratud 80% töövõimekaotust alates 31.01.2004 kaheks aastaks, kuna süüdistuses näidatud vigastuste tagajärjel esinevad tal peavalud, pearinglus, tasakaalu-, une- ja mäluhäired. Ringkonnakohus leiab, et kuna viidatud vastuskirjas on kannatanu vigastuste hulgas loetletud ka parema silma võrkkesta rebend ja 11.02.2002 tehti kannatanule Silmakliinikus operatsioon, mille käigus eemaldati parema silma klaaskeha, siis maakohtu viide kannatanu nägemislangusele on kooskõlas arstlike dokumentidega, kuid see ei ole ainuke töövõimekaotuse põhjus. Maakohus karistas R.M-i vangistusega 4 aastat ja 5 kuud, millest koheselt kuulub ärakandmisele 4 kuud vangistust ning ülejäänud karistust ei pöörata täitmisele, kui ta ei pane 3-aastase katseaja jooksul tahtlikult toime uut kuritegu ja täidab
Seejuures maakohus arvestas (II kd lk 101) kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, tahtluse liiki, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistuse mõistmisel arvestati negatiivse asjaoluna seda, et R.M ei ole pärast toimunut kannatanut materiaalselt ega moraalselt toetanud ega muul viisil oma abi pakkunud. Tema vastutust kergendavaks asjaoluks loeti puhtsüdamlik kahetsus ja raskendavaks asjaoluks kuriteo toimepanemine alkoholijoobes. Samuti arvestati karistuse mõistmisel seda, et kannatanu kohtuistungil ei ole ilmutanud vaenu kohtualuste suhtes ning ei ole soovinud nende karistamist. Veel arvestati, et R.M pani kuriteo toime kaudse tahtlusega, et ta on varem kriminaalkorras karistamata, tööalaselt iseloomustatakse teda positiivselt, tema ülalpidamisel on kaks last. Arvestades tema kriminaalkorras karistamist esmakordselt ja seda, et ta ka hiljem pole õigusrikkumisi toime pannud, leiti, et ei ole vajalik R.M-ile täies ulatuses reaalse vangistuse määramine ning tema mõjutamiseks piisab šokivangistuse kohaldamisest. Prokurör vaidlustas sellise karistuse mõistmise selle liigse leebuse tõttu ja taotles see tühistada. Prokurör palub mõista R.M-ile karistuseks 5 aastat vangistust, millest lugeda kantuks eelvangistuses viibitud 2 päeva. Prokurör rõhutab, et karistuse mõistmisel tuleb arvestada eelkõige kuriteo raskust. Tegemist on esimese astme isikuvastase kuriteoga, millel on olnud väga rasked ja püsivad tagajärjed ning kannatanu seisund ei ole ka käesolevaks ajaks paranenud. Prokurör ei nõustu sellega, et raskendava asjaoluna arvestati kuriteo toimepanemist joobeseisundis, kuna see ei tulene
§-st 58. Samas leiab prokurör, et seda asjaolu saab arvestada negatiivse asjaoluna. Raskendavaks asjaoluks palub prokurör aga lugeda
§-s 58 p 10 näidatud süüteo toimepanemise grupi poolt. Prokurör märgib, et karistuse individualiseerimisel tuleb arvestada süüdlaste osavõtu astet ja panust kuriteo toimepanemisse. Ringkonnakohus leiab, et R.M-ile mõistetud karistus tuleb KrMS §-st 338 p 4 tulenevalt tühistada selle mittevastavuse tõttu kuriteo raskusele.
Maakohus ei ole süü suurust küllaldaselt arvestanud ja alusetult kohaldas
Seda ei võimalda kuriteo toimepanemise asjaolud, sest R.M pani toime esimese astme kuriteo, millel on väga rasked tagajärjed, kuna kannatanule on sellest tulenevalt määratud 80% töövõimekaotust. R.M-i tegevuse jõhkrust iseloomustab see, et ta peksis kannatanut mitu korda järjest, tekitades talle suurt valu, sest kannatanu ütluste kohaselt (I kd lk 176) R.M-i löögid olid tugevad ja valusad. Ringkonnakohus nõustub sellega, et R.M-i vastutust raskendavaks asjaoluks ei saa lugeda kuriteo toimepanemist alkoholijoobes, sest
§-s 58 on toodud ammendav karistust raskendavate asjaolude loetelu ning süüteo toimepanemist joobes selles loetelus ei ole. Samuti ei ole alust tema vastutust raskendavaks asjaoluks lugeda süüteo toimepanemist grupi poolt, sest grupp tähendab kaastäideviimist. Maakohus põhjendas (II kd lk 100), miks antud juhul ei ole tegemist kaastäideviimisega ning miks kohtualuste tegevus tuleb kvalifitseerida eraldi kuritegudena. Ringkonnakohus nõustub nende põhjendustega. Kuna vastutust raskendavad asjaolud puuduvad, siis ringkonnakohus ei pea vajalikuks R.M-ile mõistetud karistust – 4 aastat ja 5 kuud vangistust – suurendada. 15 Samuti tuleb arvestada, et sisuliselt talle esitatud süüdistuse maht mingil määral vähenes, kuna ei leidnud tõendamist tema poolt kannatanu peaga vastu betoonposti löömine. Selle asemel tuvastati (II kd lk 98), et R.M lükkas kannatanut vastu betoonposti. Eeltoodud asjaolud ei anna alust karistust kergendada, sest R.M pani toime raske isikuvastase kuriteo, millega tekitas kannatanule tervisekahjustuse, mis põhjustas ohu elule ja raske kehalise haiguse. Seega on põhjendatud talle selle eest reaalse vangistuse mõistmine. Mati Kartau Tiit Lõhmus 16 Agu Timmi
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.