← Eesti

1-09-10013/44

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 27. aprill 2011, Tallinn Kriminaalasja number 1-09-10013 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Urmas

§ 386lg 1 järgi); B.Z süüdistuses Kar

S § 389¹ lg 3 järgi (kuni 15.03.2007 oli

§ 386lg 2 järgi); O.A süüdistuses Kar

S § 386 lg 1 järgi (alates 15.03.2007 on

§ 389

¹ lg 1 järgi); E.S süüdistuses § 386 lg 2 järgi (alates 15.03.2007 on

§ 389¹ lg 3 järgi); Joel Kolki süüdistuses Kar

S § 386 lg 1, 2 - § 22 lg 3 järgi (alates 15.03.2007 on

§ 389¹ lg 2 - § 22 lg 3 järgi) Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 4.

novembri 2010 otsus Apellatsiooni esitaja D.P ja B.Z kaitsja advokaat Aivar Pilv; O.A ja E.S kaitsja advokaat Mart Sikut; Joel Kolki kaitsja advokaat Andrus Repnau; prokurör Dmitri Teplõhh Prokurör Dmitri Teplõhh Süüdistatavad D.P, isikukood: XXX; elukoht: XXXX XX-X XXXXXXX; kodakondsus: Eesti Vabariigi; haridus: XXXXXXXXXX; emakeel: eesti keel; töökoht: B.Z juhatuse liige; karistatus: varem kriminaalkorras karistamata; väärteokorras karistatud 2 korda; Tõkend: elukohast lahkumise keeld alates 15.11.2007.a 1 B.Z , registrikood: XXX; asukoht ja aadress: Kopli 72 Tallinn; karistatus: varem kriminaalkorras karistamata; väärteokorras karistatud 1 korra; O.A , isikukood: XXX; elukoht: XXXXXXXXX X-X; kodakondsus: Eesti Vabariigi; haridus: XXXXXXXXXX; emakeel: eesti keel; töökoht: E.S juhatuse liige; karistatus: varem kriminaalkorras karistamata; kehtivat väärteokaristust ei ole; Tõkend: elukohast lahkumise keeld alates 30.10.2007.a E.S , registrikood: XXX; asukoht ja aadress: Kopli 72 Tallinn; karistatus: varem kriminaalkorras karistamata; kehtivat väärteokaristust ei ole; Joel Kolk, isikukood: 37708110287; elukoht: XXXXXXXXX XXX XX XXXXX XXXX XXXXXX XXXXXXXX; kodakondsus: Eesti Vabariigi; haridus: XXXXXXXXXX; emakeel: eesti keel; töökoht: OÜ R.; karistatus: varem kriminaalkorras karistamata; väärteokorras karistatud 4 korda; Tõkend elukohast lahkumise keeld alates 14.01.2008.a Kaitsjad Advokaadid Aivar Pilv, Mart Sikut ja Andrus Repnau RESOLUTSIOON

  1. Tühistada maakohtu otsus: 1.1 D.P-le mõistetud karistuse osas; 1.2 Joel Kolki õigeksmõistmise osas; 1.3 Joel Kolki kasuks õigusabikulude väljamõistmise osas.
  2. Teha nimetatud osas uus otsus, millega: 2.1 Mõista D.P-le KarS § 389¹ lg 2 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemise eest karistuseks üks aasta vangistust. Karistuse kandmise alguseks lugeda kinnipidamiskohta saabumise aeg. 2.2 Tunnistada Joel Kolk süüdi KarS § 22 lg 3 - § 386 lg 1 (kehtivas redaktsioonis KarS § 22 lg 3 - § 3891 lg 2) järgi ning mõista talle karistuseks rahaline karistus 250 päevamäära, s.o 12 500 krooni (800 eurot). 2.3 Menetluskulud jätta Joel Kolki kanda. 2.4 Mõista Jolel Kolkilt KrMS §-de 173 lg 1 p 1 ja lg 2; 175 lg 1 p 9; 179 lg 1 p 2; 180 lg 1 alusel välja sundraha 417 (nelisada seitseteist) eurot ja 3 (kolm) senti, mis tuleb 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr 10220034796011 SEB pank või nr 221023778606 Swedbank, viitenumbriga 2800049777, märkides selgitusena: „Joel Kolk, 1-09-10013 sundraha“. Kui rahaline nõue ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõude täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.
  3. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. 2
  4. Prokuröri apellatsioon rahuldada osaliselt, kaitsjate apellatsioonid jätta rahuldamata.
  5. Mõista Eesti Vabariigilt D.P ja B.Z kasuks välja 3305.9 eurot apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.
  6. Mõista Eesti Vabariigilt O.A ja E.S kasuks välja 306.78 eurot apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  7. Kohtusse saadeti kriminaalasi nr 1-09-10013 järgmise süüdistusega: I D.P on alates 09.06.2000 B.Z (registrikood XXX; aadress Kopli 72, Tallinn; alates 01.09.2000.a käibemaksukohustuslane) juhatuse liige. Tulenevalt äriseadustiku § 180 lg-st 1 ja §-st 183 on D.P OÜ Tarrest Ehituse juhatuse liikmena vastutav äriühingu juhtimise ja esindamise ning raamatupidamise korraldamise ja raamatupidamisandmete õigsuse eest. Samuti on ta maksukorralduse seaduse § 8 lg-st 1 lähtuvalt kohustatud tagama B.Z maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ning täieliku täitmise sh ka äriühingu tegevuse tõepärase arvestuse ning maksuhaldurile nõuetele vastavate maksudeklaratsioonide esitamise. D.P esitas Igor Rabtšuki, Joel Kolki ja Martti Linki kaasabil maksuhaldurile tahtlikult valeandmeid B.Z käibemaksudeklaratsioonides ning sotsiaalja tulumaksudeklaratsioonides eesmärgiga vähendada õigusaktidest tulenevat käibe- ja tulumaksukohustust. Sellega rikkus ta eelpool välja toodud tema kui juhatuse liikme kohustusi, mille kohaselt ta pidi tagama äriühingu õige maksuarvestuse pidamise, maksudeklaratsioonides õigete maksusummade deklareerimise ja tasumise. Eesmärgiga vähendada B.Z maksukohustust, esitas D.P maksuhaldurile tahtlikult valeandmeid B.Z käibemaksudeklaratsioonides järgnevalt: D.P sai kohtueelses menetluses tuvastamata ajal ja kohas Igor Rabtšuki ja Joel Kolki vahendusel AS R., AS A. ja OÜ E. nimelt võltsitud sularaha arveid, mis olid koostatud perioodi jaanuar 2005.a kuni jaanuar 2007.a kohta ning nende arvete kogusumma oli 27 051 092,96 krooni (sh käibemaks 4 126 437,20). Nimetatud arved olid võltsitud Martti Linki poolt. Lisaks sellele sai D.P kohtueelses menetluses tuvastamata ajal, kohas ning isikutelt AS R. ja OÜ E. nimelt seni tuvastamata isiku poolt võltsitud sularaha arveid, mis olid koostatud perioodi märts 2007 kuni august 2007.a kohta. Nimetatud arvete kogusumma oli 10 011 200 krooni (sh käibemaks 1 527 132,30 krooni). 3 D.P viseeris saadud võltsitud sularahaarved ning esitas need äriühingu raamatupidajatele, kes olemata teadlikud ostuarvete võltsitusest sisestasid need B.Z raamatupidamisarvestusse. B.Z käibemaksuarvestuses kajastati nimetatud arveid kogusummas 36 950 437,53 krooni (sh käibemaks 5 636 506,74 krooni). D.P esitas raamatupidamisele ning raamatupidajad kajastasid käibemaksuarvestuses AS R., AS A. ja OÜ E. nimelt võltsitud sularaha arveid, kus oli kajastatud AS R., AS A. ja OÜ E. poolt erinevate ehitusmaterjalide müüki B.Z. Tegelikkuses ei ole aga AS R., AS A. ja OÜ E. kõnealuseid arveid väljastanud ega nendel näidatud kaupu B.Z müünud. Kuna arved on võltsitud, nendel näidatud maksukohustuslased ei ole tegelikkuses neid arveid väljastanud ega B.Z arvetel kajastatud tehinguid teinud, siis ei vasta need arved KMS §-s 37 toodud nõuetele. Lähtuvalt KMS § 31 lg-st 1 puudus seega õiguslik alus kõnealuseid arveid B.Z sisendkäibemaksu arvestuses arvesse võtta ning arvetel näidatud käibemaksu tasumisele kuuluvast käibemaksusummast maha arvata. D.P lasi aga äriühingu raamatupidajatel sisestada võltsitud arved B.Z raamatupidamisarvestusse ning arvestada nende alusel sisendkäibemaksuna 5 636 507 krooni alusetult maha äriühingu 18 % määraga maksustatavalt käibelt arvestatud käibemaksust. Selle tulemusel B.Z raamatupidajad, teadmata arvete võltsitusest, koostasid ja esitasid maksuhaldurile e-maksuameti kaudu maksustamisperioodide jaanuar 2005 – jaanuar 2007 ning märts – august 2007 kohta valeandmeid sisaldavaid käibedeklaratsioone, deklareerides käibedeklaratsioonide
  8. real sisendkäibemaksu tegelikust kokku 5 636 507 krooni võrra suuremana ning KMD
  9. real tasumisele kuuluvat käibemaksu tegelikust 5 636 507 krooni võrra väiksemana. Sel viisil võltsitud arveid ebaseaduslikult aluseks võttes on D.P esitanud maksustamisperioodide jaanuar 2005 – jaanuar 2007 ja märts – august 2007 kohta maksuhaldurile vahendlikult B.Z käibedeklaratsioonides valeandmeid. Kokku deklareeris D.P B.Z: 2005.a käibedeklaratsioonides sisendkäibemaksu tegeliku 2 822 367 krooni asemel 4 860 297 krooni so 2 037 930 krooni võrra tegelikust rohkem ning tasumisele kuuluvat käibemaksu tegeliku 2 912 310 krooni asemel 874 380 krooni so tegelikust 2 037 930 krooni võrra vähem; 2006.a käibedeklaratsioonides sisendkäibemaksu tegeliku 4 821 239 krooni asemel 6 725 084 krooni so tegelikust 1 903 845 krooni võrra rohkem ning tasumisele kuuluvat käibemaksu tegeliku 4 414 027 krooni asemel 2 510 182 krooni so tegelikust 1 903 845 krooni võrra vähem; 2007.a jaanuari ning märtsi kuni augusti käibedeklaratsioonides sisendkäibemaksu tegeliku 7 751 124 krooni asemel 9 445 855 krooni so 1 694 731 krooni tegelikust rohkem ning tasumisele kuuluvat käibemaksu tegeliku 5 032 465 krooni asemel 3 337 734 krooni so tegelikust 1 694 731 krooni vähem. Samuti esitas D.P eesmärgiga vähendada B.Z maksukohustust maksuhaldurile tahtlikult valeandmeid B.Z jaanuar 2005 kuni jaanuar 2007 ning märts 2007 kuni august 2007 tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonides jättes alusetult arvestamata, deklareerimata ja tasumata ettevõtlusega mitteseotud kuludelt tulumaksu kokku 11 080 457 krooni. AS R., AS A. ja OÜ E. nimelt võltsitud sularaha arvete alusel teostati B.Z kassast ajavahemikul jaanuar 2005 kuni jaanuar 2007 ning märts 2007 kuni august 2007 D.P-le sularaha väljamakseid kokku summas 36 950 437, 53 krooni. Tegelikkuses ei ole AS R., AS A. ja OÜ E. neid arveid väljastanud ega B.Z arvetel näidatud kaupu müünud. Võltsitud arved olid koostatud D.P teadmisel. D.P viseeris 4 need arved ja esitas B.Z raamatupidajatele äriühingu maksuarvestuses ning maksudeklaratsioonides juriidilise isiku ettevõtlusega seotud kulutustena kajastamiseks. Tulenevalt TuMS § 51 lg 2 p-st 3 saab aga residendist juriidilise isiku ettevõtlusega seotud kuluna käsitada üksnes selliseid väljamakseid, mille kohta on maksumaksjal olemas raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument. Kuivõrd B.Z ei ole tegelikkuses ülalloetletud arvetel näidatud müüjatega arvetel näidatud tehinguid teostanud, ei saa kõnealuseid arveid käsitleda nõuetele vastavate algdokumentidena, mistõttu on nende alusel teostatud väljamaksete puhul tegemist ettevõtlusega mitteseotud kuluga tulumaksuseaduse § 51 lg 2 p 3 tähenduses. Tulenevalt tulumaksuseaduse § 51 lg-st 1 lasub äriühingul kohustus maksta ettevõtlusega mitteseotud kuludelt tulumaksu. B.Z raamatupidajad koostasid ülalnimetatud võltsitud arveid arvesse võttes B.Z tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonid ajavahemiku jaanuar 2005 kuni jaanuar 2007 ning märts 2007 kuni august 2007 kohta ning edastasid deklaratsioonid e-maksuameti kaudu maksuhaldurile. B.Z raamatupidajad ei olnud deklaratsioone koostades ja maksuhaldurile esitades teadlikud dokumentide tegelikkusele mittevastavusest ning seetõttu vähem arvestatavast ja deklareeritavast tulumaksust. Sel moel esitas D.P vahendlikult maksuhaldurile B.Z jaanuar 2005 – jaanuar 2007 ning märts – august 2007 tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonides tahtlikult valeandmeid eesmärgiga maksta vähem tulumaksu 2005.a kohta esitatud B.Z tulu – ja sotsiaalmaksudeklaratsioonides deklareeris D.P ettevõtlusega mitteseotud kulusid ettenähtust 13 359 768,73 krooni võrra vähem ning sellelt tasumisele kuuluvat tulumaksu 4 218 874 krooni vähem (vastavalt 2005.a. kehtinud tulumaksuseaduse redaktsiooni §-le 4 lg 1 on ettevõtlusega mitteseotud kulude ja väljamaksete tulumaksumäär 24/76). 2006.a kohta esitatud B.Z tulu – ja sotsiaalmaksudeklaratsioonides deklareeris D.P ettevõtlusega mitteseotud kulusid ettenähtust 12 480 762,96 krooni võrra vähem ning sellelt tasumisele kuuluvat tulumaksu 3 728 019 krooni vähem (vastavalt 2006.a kehtinud tulumaksuseaduse redaktsiooni § 4 lg-tele 1 ja 11 on ettevõtlusega mitteseotud kulude ja väljamaksete tulumaksumäär 23/77). 2007.a jaanuari, märtsi – augusti kohta esitatud B.Z tulu – ja sotsiaalmaksudeklaratsioonides deklareeris D.P ettevõtlusega mitteseotud kulusid ettenähtust 11 109 905,83 krooni vähem ning sellelt tasumisele kuuluvat tulumaksu 3 133 564 krooni vähem (vastavalt 2007.a kehtinud tulumaksuseaduse redaktsiooni § 4 lg-tele 1 ja 11 on ettevõtlusega mitteseotud kulude ja väljamaksete tulumaksumäär 22/78). Süüdistusakti kohaselt on D.P , esitades maksuhaldurile B.Z maksudeklaratsioonides tahtlikult valeandmeid eesmärgiga vähendada B.Z maksukohustust ning mille tulemusel jäi maksudena laekumata 16 716 964 krooni, pannud toime KarS § 3891 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo (kuni 15.03.2007.a oli

§ 386lg 1 järgi).

Süüdistusakti kohaselt on B.Z , esitades maksuhaldurile maksudeklaratsioonides tahtlikult valeandmeid eesmärgiga vähendada B.Z maksukohustust ning mille tulemusel jäi maksudena laekumata 16 716 964 krooni, pannud toime KarS § 3891 lg 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo (kuni 15.03.2007.a oli

§ 386lg 2 järgi).

II 5 O.A on E.S (reg.kood XXX, aadress Kopli 72, Tallinn, alates 01.05.1995.a käibemaksukohustuslane) juhatuse liige. Tulenevalt äriseadustiku § 306 lg-st 1 ja 4 on O.A E.S juhatuse liikmena vastutav äriühingu juhtimise ja esindamise ning raamatupidamise korraldamise ning raamatupidamisandmete õigsuse eest. Samuti on ta maksukorralduse seaduse § 8 lg-st 1 lähtuvalt kohustatud tagama E.S maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ning täieliku täitmise sh ka äriühingu tegevuse tõepärase arvestuse ning maksuhaldurile nõuetele vastavate maksudeklaratsioonide esitamise. O.A esitas Igor Rabtšuki, Joel Kolki ja Martti Linki kaasabil maksuhaldurile tahtlikult valeandmeid E.S käibemaksudeklaratsioonides ning sotsiaalja tulumaksudeklaratsioonides eesmärgiga vähendada õigusaktidest tulenevat käibe- ja tulumaksukohustust. Sellega rikkus ta eelpool välja toodud tema kui juhatuse liikme kohustusi, mille kohaselt ta pidi tagama äriühingu õige maksuarvestuse pidamise, maksudeklaratsioonides õigete maksusummade deklareerimise ja tasumise. I Eesmärgiga vähendada E.S maksukohustust esitas O.A maksuhaldurile tahtlikult valeandmeid E.S käibemaksudeklaratsioonides. O.A sai kohtueelses menetluses tuvastamata ajal ja kohas Igor Rabtšuki ja Joel Kolki vahendusel AS R., AS A. ja OÜ E. nimelt võltsitud sularaha arveid, mis olid koostatud perioodi jaanuar 2005.a kuni jaanuar 2007.a kohta ning nende arvete kogusumma oli 5 871 634,25 krooni (sh käibemaks 895 673,71 krooni). Nimetatud arved olid võltsitud Martti Linki poolt. O.A viseeris saadud võltsitud sularahaarved ning esitas need äriühingu raamatupidajale, kes olemata teadlik ostuarvete võltsitusest sisestas need E.S raamatupidamisarvestusse. O.A esitas raamatupidamisele ning raamatupidaja kajastas käibemaksuarvestuses järgmiseid AS R., AS A. ja OÜ E. nimelt võltsitud sularaha arveid, milles oli kajastatud AS R., AS A. ja OÜ E. poolt erinevate ehitusmaterjalide müüki ASile E.S. Tegelikkuses ei ole aga AS R., AS A. ja OÜ E. kõnealuseid arveid väljastanud ega nendel näidatud kaupu ASile E.S müünud. O.A , teades arvete võltsitusest, lasi aga äriühingu raamatupidajal sisestada need võltsitud arved E.S raamatupidamisarvestusse ning arvestada nende alusel sisendkäibemaksuna 895 674 krooni alusetult maha äriühingu 18 % määraga maksustatavalt käibelt arvestatud käibemaksust. Selle tulemusel E.S raamatupidaja koostas ja esitas maksuhaldurile e-maksuameti kaudu maksustamisperioodide jaanuar 2005 – jaanuar 2007 kohta valeandmeid sisaldavaid käibedeklaratsioone, deklareerides käibedeklaratsioonide

  1. real sisendkäibemaksu tegelikust kokku 895 674 krooni võrra suuremana ning KMD
  2. real tasumisele kuuluvat käibemaksu tegelikust 895 674 krooni võrra väiksemana. Sel viisil eelloetletud võltsitud arveid ebaseaduslikult aluseks võttes on O.A esitanud vahendlikult maksustamisperioodide jaanuar 2005 – jaanuar 2007 kohta maksuhaldurile E.S käibedeklaratsioonides valeandmeid. Kokku deklareeris O.A E.S: 2005.a käibedeklaratsioonides sisendkäibemaksu tegeliku 2 460 729 krooni asemel 2 801 525 krooni so 340 796 krooni võrra tegelikust rohkem ning tasumisele kuuluvat käibemaksu tegeliku 655 333 krooni asemel 314 537 krooni so tegelikust 340 796 krooni võrra vähem; 2006.a käibedeklaratsioonides sisendkäibemaksu tegeliku 4 045 674 krooni asemel 4 568 669 krooni so tegelikust 522 994 krooni võrra rohkem ning tasumisele kuuluvat käibemaksu tegeliku 1 915 392 krooni asemel 1 392 397 krooni so tegelikust 522 994 krooni võrra vähem; 2007.a jaanuari käibedeklaratsioonis sisendkäibemaksu tegeliku 643 477 krooni asemel 675 361 krooni so 31 884 krooni tegelikust rohkem ning tasumisele kuuluvat käibemaksu tegeliku 63 614 krooni asemel 31 730 krooni so tegelikust 31 884 krooni vähem. 6 Samuti esitas O.A eesmärgiga vähendada E.S maksukohustust maksuhaldurile tahtlikult valeandmeid E.S jaanuar 2005 kuni jaanuar 2007 tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonides jättes alusetult arvestamata, deklareerimata ja tasumata ettevõtlusega mitteseotud kuludelt tulumaksu kokku 1 788 561 krooni. AS R., AS A. ja OÜ E. nimelt võltsitud sularaha arvete alusel teostati E.S kassast ajavahemikul jaanuar 2005 kuni jaanuar 2007 O.A-le sularaha väljamakseid kokku summas 5 871 634, 25 krooni. Tegelikkuses ei ole AS R., AS A. ja OÜ E. neid arveid väljastanud ega ASile E.S arvetel näidatud kaupu müünud. Võltsitud arved olid koostatud O.A teadmisel. O.A viseeris need arved ja esitas E.S raamatupidajale äriühingu maksuarvestuses ning maksudeklaratsioonides juriidilise isiku ettevõtlusega seotud kulutustena kajastamiseks. E.S raamatupidaja koostas võltsitud arveid arvesse võttes E.S tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonid ajavahemiku jaanuar 2005 kuni jaanuar 2007 kohta ning edastas deklaratsioonid e-maksuameti kaudu maksuhaldurile. E.S raamatupidaja ei olnud deklaratsioone koostades ja maksuhaldurile esitades teadlik dokumentide tegelikkusele mittevastavusest ning seetõttu vähem arvestatavast, deklareeritavast ja tasutavast tulumaksust. Sel moel esitas O.A vahendlikult maksuhaldurile E.S jaanuar 2005 – jaanuar 2007 tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonides tahtlikult valeandmeid eesmärgiga maksta vähem tulumaksu. 2005.a kohta esitatud E.S tulu – ja sotsiaalmaksudeklaratsioonides deklareeris O.A ettevõtlusega mitteseotud kulusid ettenähtust 2 234 105,40 krooni võrra vähem ning sellelt tasumisele kuuluvat tulumaksu 705 507 krooni vähem (vastavalt 2005.a. kehtinud tulumaksuseaduse redaktsiooni §-le 4 lg 1 on ettevõtlusega mitteseotud kulude ja väljamaksete tulumaksumäär 24/76). 2006.a kohta esitatud E.S tulu – ja sotsiaalmaksudeklaratsioonides deklareeris O.A ettevõtlusega mitteseotud kulusid ettenähtust 3 428 514,55 krooni võrra vähem ning sellelt tasumisele kuuluvat tulumaksu 1 024 102 krooni vähem (vastavalt 2006.a kehtinud tulumaksuseaduse redaktsiooni § 4 lg-tele 1 ja 11 on ettevõtlusega mitteseotud kulude ja väljamaksete tulumaksumäär 23/77). 2007.a jaanuari kohta esitatud E.S tulu – ja sotsiaalmaksudeklaratsioonis deklareeris O.A ettevõtlusega mitteseotud kulusid ettenähtust 209 014,30 krooni vähem ning sellelt tasumisele kuuluvat tulumaksu 58 953 krooni vähem (vastavalt 2007.a kehtinud tulumaksuseaduse redaktsiooni § 4 lg-tele 1 ja 11 on ettevõtlusega mitteseotud kulude ja väljamaksete tulumaksumäär 22/78). Süüdistusakti kohaselt on O.A , esitades maksuhaldurile E.S maksudeklaratsioonides tahtlikult valeandmeid eesmärgiga vähendada E.S maksukohustust ning mille tulemusel jäi maksudena laekumata 2 684 235 krooni, pannud toime KarS § 386 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo (alates 15.03.2007 on

§ 3891lg 1 järgi).

Süüdistusakti kohaselt on E.S , esitades maksuhaldurile maksudeklaratsioonides tahtlikult valeandmeid eesmärgiga vähendada E.S maksukohustust ning mille tulemusel jäi maksudena laekumata 2 684 235 krooni, pannud toime KarS § 386 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo (alates 15.03.2007.a on

§ 3891lg 3 järgi).

III Joel Kolki süüdistatakse: D.P poolt toimepandud maksupettusele tahtlikult füüsilise ja ainelise kaasabi osutamises sellega, et kohtueelses menetluses täpselt tuvastamata ajal ja kohas edastas koos Igor 7 Rabtšukiga B.Z juhatuse liikmele D.P-le Martti Linki poolt ajavahemikul jaanuarist 2005 kuni 05.03.2007 AS R., AS A. ja OÜ E. nimelt võltsitud sularaha arveid kogusummas 27 051 092,96 krooni. Nende võltsitud arvete kasutamine B.Z raamatupidamisarvestuses võimaldas D.P ajavahemiku jaanuar 2005 kuni jaanuar 2007 kohta esitatavates maksudeklaratsioonides vähendada alusetult B.Z käibemaksukohustust kokku 4 124 849 krooni võrra ning teostada sularaha väljamakseid kokku summas 27 040 685,09 ja jätta nimetatud summalt arvestamata, deklareerimata ja tasumata tulumaksu 8 285 398 krooni. B.Z poolt toimepandud maksupettusele tahtlikult füüsilise ja ainelise kaasabi osutamises sellega, et kohtueelses menetluses täpselt tuvastamata ajal ja kohas edastas koos Igor Rabtšukiga B.Z juhatuse liikmele D.P-le Martti Linki poolt ajavahemikul jaanuarist 2005 kuni 05.03.2007 AS R., AS A. ja OÜ E. nimelt võltsitud sularaha arveid kogusummas 27 051 092,96. Nende võltsitud arvete kasutamine B.Z raamatupidamisarvestuses võimaldas ajavahemiku jaanuar 2005 kuni jaanuar 2007 kohta esitatavates maksudeklaratsioonides vähendada alusetult B.Z käibemaksukohustust kokku 4 124 849 krooni võrra ning teostada sularaha väljamakseid kokku summas 27 040 685,09 krooni ja jätta sellelt arvestamata, deklareerimata ja tasumata tulumaksu 8 285 398 krooni. O.A poolt toimepandud maksupettusele tahtlikult füüsilise ja ainelise kaasabi osutamises sellega, et kohtueelses menetluses täpselt tuvastamata ajal ja kohas edastas koos Igor Rabtšukiga E.S juhatuse liikmele O.A-le Martti Linki poolt ajavahemikul jaanuarist 2005 kuni 05.03.2007 AS R., AS A. ja OÜ E. nimelt võltsitud sularaha arveid kogusummas 5 871 634,25 krooni. Nende võltsitud arvete kasutamine E.S raamatupidamisarvestuses võimaldas O.A ajavahemiku jaanuar 2005 kuni jaanuar 2007 kohta esitatavates maksudeklaratsioonides vähendada alusetult E.S käibemaksukohustust kokku 895 674 krooni võrra ning teostada sularaha väljamakseid kokku summas 5 871 634,25 krooni ja jätta nimetatud summalt arvestamata, deklareerimata ja tasumata tulumaksu 1 788 561 krooni. E.S poolt toimepandud maksupettusele tahtlikult füüsilise ja ainelise kaasabi osutamises sellega, et kohtueelses menetluses täpselt tuvastamata ajal ja kohas edastas koos Igor Rabtšukiga E.S juhatuse liikmele O.A-le Martti Linki poolt ajavahemikul jaanuarist 2005 kuni 05.03.2007 AS R., AS A. ja OÜ E. nimelt võltsitud sularaha arveid kogusummas 5 871 634,25 krooni. Nende võltsitud arvete kasutamine E.S raamatupidamisarvestuses võimaldas ajavahemiku jaanuar 2005 kuni jaanuar 2007 kohta esitatavates maksudeklaratsioonides vähendada alusetult E.S käibemaksukohustust kokku 895 674 krooni võrra ning teostada sularaha väljamakseid kokku summas 5 871 634,25 krooni ja jätta sellelt arvestamata, deklareerimata ja tasumata tulumaksu 1 788 561 krooni. Süüdistusakti kohaselt on Joel Kolk, aidates kaasa maksukohustuse vähendamise eesmärgil maksuhaldurile maksudeklaratsioonides valeandmete esitamisele, mille tulemusel jäi B.Z maksudena laekumata 12 410 247 krooni ning E.S maksudena laekumata 2 684 235 krooni, pannud toime KarS § 386 lg 1 ja 2 - § 22 lg 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo (alates 15.03.2007.a kehtiva KarS redaktsiooni kohaselt on

§ 3891lg 2 § 22 lg 3 järgi).

Sarnase süüdistusega anti kohtu alla ka Igor Rabtšuk.

  1. Harju Maakohtu
  2. novembri 2010 otsusega mõisteti J. Kolk ja I. Rabtšuk neile esitatud süüdistuses õigeks. KrMS § 181 lg 1 alusel hüvitati Joel Kolgi õigusabikulud summas 15 000 krooni D.P tunnistati süüdi KarS § 389¹ lg 2/ KarS § 386 lg 1 järgi ja karistati teda rahalise karistusega 500 päevamäära, s.o 137 625 krooni. 8 O.A tunnistati süüdi KarS § 386 lg 1 (KarS § 389¹ lg 1) järgi ja karistati teda rahalise karistusega 250 päevamäära, s.o 79 457 krooni ja 50 senti. B.Z tunnistati süüdi KarS § 389¹ lg 3/ KarS § 386 lg 2 järgi ja karistati teda rahalise karistusega 5 000 000 krooni. E.S tunnistati süüdi KarS § 386 lg 2 (KarS 389¹ lg 3) järgi ja karistada teda rahalise karistusega 850 000 krooni. Maakohtu otsuse motiivid on kokkuvõtlikult järgmised. Kriminaalasjas leidis tuvastamist, et nii D.P poolt juhitud B.Z kui ka O.A poolt juhitud E.S raamatupidamises on läbi kantud ning maksudeklaratsioonides kajastatud andmed võltstšekkide (müügitšekkide) alusel. Tegemist oli R. AS, E. OÜ ja A. AS nimelt väljastatud võltsitud sularahaarvetega. E.S raamatupidamises läbikantud võltsitud arved kandsid ajavahemikku jaanuar 2005 kuni jaanuar 2007 ja nende kogusumma oli 5 871 634, 25 krooni. B.Z puhul olid võltsitud arved koostatud perioodil jaanuar 2005 kuni jaanuar 2007, raamatupidamises läbi kantud ja nende kogusumma oli 27 051 092,96 krooni ning perioodil märts 2007 kuni august 2007 kokku summas 10 011 200 krooni. Nimetatud võltsitud müügiarvete raamatupidamisandmetes, sh maksudeklaratsioonides kajastamise tõttu arvestati mõlema juriidilise isiku maksukohustus ebaõigesti, seda nii käibe- kui ka tulu- ja sotsiaalmaksu osas. Kirjalike tõenditega on tõendamist leidnud asjaolu, et süüdistusaktis loetletud võltsitud müügiarved leidsid kajastamist nii B.Z kui ka E.S raamatupidamises, sama asjaolu nähtus süüdistatavate endi sellekohastest ütlustest, nii D.P kui ka O.A kohtus tutvudes võltsitud arvetega kinnitasid, et need on nende poolt viseeritud ja D.P kinnitas ka, et on antud arvetele teinud omakäelise märke “kulusse“. Kumbki süüdistatav ei ole eitanudki asjaolu, et süüdistuse loetletud, võltsitud müügiarved on kajastatud juriidiliste isikute raamatupidamises ja nende alusel on koostatud ka maksuarvestus. Sama asjaolu nähtus tunnistajate K. K. ja M. J. ütlustest, kuna nad kohtus, tutvunud võltsitud müügiarvetega, ei välistanud nende raamatupidamisprogrammi kandmist ja deklaratsioonides kajastamist nende poolt. Kuna eelanalüüsitud tõenditega on tõendamist leidnud asjaolu, et mõlema juriidilise isiku puhul esitati võltsitud arvete alusel ka maksudeklaratsioonid, tõi selline tegevus kaasa maksuhaldurile tahtlikult valeandmete esitamise, millisega kaasnes maksude laekumata jäämine ja seda nii käibekui sotsiaal- ja tulumaksu osas. Käesolevas kriminaalasjas on üliolulise tähtsusega asjaolu, kas on tõendamist leidnud, et maksudena jäi laekumata D.P ja B.Z puhul üle 5 miljoni krooni ning E.S ja O.A puhul suurele kahjule vastav summa, kuna antud asjaolud on KarS § 389¹ järgi vajalikeks kooseisulisteks tunnusteks. Kaitsjad Aivar Pilv ja Mart Sikut on asunud seisukohale, et käesolevas kriminaalasjas ei ole antud asjaolu tuvastamist leidnud ja seda põhjusel, et puudub jõustunud maksuotsus antud maksude määratlemise kohta, ka ei ole nende meelest prokurör põhistanud laekumata jäänud maksude arvestust. Kohus leiab, et antud väide ei vasta tõele. Kaitsjad tõstatasid vaidlustes küsimuse, et nende jaoks on arusaamatu riigil maksudena laekumata jäänud summa arvestus. Kuna kaitsjad juhtisid tähelepanu ka asjaolule, et hetkel on tsiviilhageja hagist loobunud ja mõlema juriidilise isiku puhul on käimas maksumenetlus, siis vastas prokurör repliigiga ning selgitas uuesti antud arvestuse aluseid. Kohus leiab, et prokuröri seisukoht on õige, nimelt tuleneb Riigikohtu seisukohast (RK 3-1-1-120-03), et kohus on samuti pädev tuvastama koosseisulisi tunnuseid ning maksukuriteos süüdi tunnistamine ei eelda alati jõustunud maksuotsuse olemasolu. 9 Ka maksuotsuse tegemata jätmine ei välista äriühingu maksukohustuse rikkumise eest vastutavate isikute karistamist (RK 3-1-1-11-07). Käesolevas kriminaalasjas ei saa mingilgi moel tsiviilhagist loobumist seostada KarS § 389¹ koosseisuliste tunnuste ära langemisega, kuna maksudena laekumata jäänud summa ning tsiviilhagi ei ole selles mõttes seotud. Asjaolu, et Maksu- ja Tolliamet (MTA) soovib kahju nõuda läbi maksumenetluse, ei takista mingilgi moel käesolevas kriminaalajas seisukoha võtmist. Loomulikult, kuna käesolevas kriminaalasjas sõltub teo kriminaalkorras karistatavus hinnangust maksuõigussuhtele, peab olema arusaadav ja mõistetav maksuarvestus, millise alusel on tuvastatud maksudena laekumata jäänud summa. Käesolevas kriminaalasjas on prokurör antud arvestust piisavalt põhistanud ja kohtul puudub alus kahelda arvestuse usaldusväärsuses. Nimelt on maksudena laekumata jäänud summad mõlema äriühingu puhul tuvastatud aritmeetiliselt raamatupidamisest läbi kantud võltsitud arvete alusel ning vastava aritmeetilise arvestuse metoodika ning arvestus on esitatud MTA poolt B.Z puhul (kd IX tl 102-145) ja E.S puhul (kd IX tl 72 – 98). Seega on E.S ja O.A puhul KarS § 389¹ lg 1 koosseisuline tunnus (suurele kahjule vastav summa) ning D.P ja B.Z puhul KarS § 389¹ lg 2, 3 koosseisuline tunnus (5 miljoni krooni või enama suurune kahju) leidnud tuvastamist. Seega on tuvastamist leidnud kõik D.P-le , O.A-le , B.Z ja E.S süüks arvatavate kuritegude objektiivse külje tunnused. Järgnevalt analüüsis kohus eelnimetatud isikute - D.P, O.A, B.Z ja E.S - subjektiivset külge kuritegude toimepanemisel. D.P ja O.A on kohtus andnud üksikasjalikke selgitusi nende äriühingute töökorralduse kohta ja kohtul ei ole alust kahelda töökorraldust puudutavates küsimustes ega pidada selles osas nende ütlusi ebausaldusväärseteks. Küll aga on mõlemad isikud väitnud, et nad ei teadnud, et tegemist on võltsitud tšekkidega, mistõttu ei tunnista nad end neile inkrimineeritavates kuritegudes süüdi, samuti ei leia nad samal põhjusel, et süüdi oleksid nende poolt juhitud äriühingud. Selles osas ei pidanud kohus nende ütlusi aga usaldusväärseteks. Tõenditest nähtub, et nii D.P kui ka O.A olid töökorralduslikult kursis nende poolt juhitud juriidilisi isikuid puudutavate sularahaostudega ja omasid neist ülevaadet. Kohtus esitati mõlemale, nii D.P-le kui O.A-le tutvumiseks nende poolt juhitud juriidilistelt isikutelt ära võetud võltsitud tšekid, mis on läbi kantud raamatupidamisest ja kajastatud ka deklaratsioonides. Nii D.P kui ka O.A kinnitasid, et allkirjad võltsitud tšekkidel on nende omad. Ka kinnitas D.P , et ta on tšekkidele teinud märke „kuludesse“. Süüdistatavate sellekohased ütlused ning nimetatud asitõendid (D.P puhul B.Z asitõendite ümbrikud 1-31, kd K1 tl 106-109 ja O.A puhul E.S asitõendite ümbrikud 1-25, kd K1 tl 140-142) kinnitavad, et süüdistatavad olid teadlikud võltsitud tšekkide olemasolust, omasid vahetut puutumust antud võltsitud arvetega ning olid eelrefereeritud raamatupidajate ütlustest tulenevalt otseselt seotud korraldusega kanda antud tšekkidel kajastuvad andmed raamatupidamisse. Kuna eelloetletud tunnistajate ütlustest nähtus, et sularahaostud eeldasid O.A ja D.P-ga kooskõlastatust, pidid nii O.A kui D.P olema teadlikud sellest, millist materjali soetati ja milleks. Kuna käesolevas kriminaalasjas kõne all olevatel võltsid sularahatšekkidel kajastatud materjale faktiliselt ei soetatud, kuna kauplused on järelepärimistele vastates kinnitanud, et antud tšekkide alusel ehitusmaterjale ei väljastatud, pidid nii D.P kui ka O.A olema teadlikud, et materjale ettevõtetesse ei saabunud. Ei ole eluliselt usutav, et nii suuremahulist võltstšekkide olemasolu B.Z ja E.S juhid, s.o süüdistatavad, ei märganud. Eelnevalt leidis tõendamist, et nad vahetult tegelesid materjalide sularaha eest soetamise kontrolliga. Samuti nähtus süüdistatavate endi ja ka ülekuulatud raamatupidajate - T. M., J. K., K. K. ja M. J. ütlustest, et D.P ja O.A omasid kontrolli sularahakäibe üle, ka antud asjaolu kinnitab nende tegevuse teadlikkust ja tahtlikkust. Sularahaväljamakseid sai teostada vaid nende nõusolekul ja korraldusel. Kuna nende poolt toime pandud kuritegude abil vähenes riigile makstav maksusumma, 10 olid D.P ja O.A kahtlematult rahaliselt huvitatud maksusumma vähendamistest ja tegutsesid nende poolt juhitavate juriidiliste isikute huvides, seda teadlikult ja tahtlikult. Ka tekkis antud tegevusest nn “vaba sularaha“, millist sai antud võltsarvete alusel välja maksta. Kohtus ei leidnud tuvastamist, et kellelgi teisel töötajatest oleks antud kriminaalasjaga seonduvalt esinenud mingi isiklik huvi või rahaline kasu antud võltsarvete kasutamisest. D.P on stabiilselt välja võtnud B.Z pangakontolt sularaha ja maksnud selle hilisemalt sisse oma kontole (kd VIII tl 91-105, 113-114, 135-136, 138-290, 292). Antud asjaolu ei saa jätta tähelepanuta, kuna see iseloomustab D.P poolt isiklikku rahalist huvi, mis seostub B.Z. Kohus leiab, et D.P ja B.Z ning O.A ja E.S puhul on oluline teadlikkust ja tahtlust kinnitav ja prokuröri poolt välja toodud asjaolu ka see, et M. Link on kinnitanud, et ta koostas arveid ka n.ö tagant järgi (kd K1 tl 183) ja seda korraga suures mahus. Seega pidid tšekke allkirjastanud isikud märkama suures mahus sularahatšekkide ühtset esitamist ja viseerimise vajadust, kuna nad ise kinnitasid, et tavapäraselt viseeriti tšekke jooksvalt, sama asjaolu kinnitasid eelloetletud ja üle kuulatud raamatupidajad. Sama nähtus ka tunnistajate ütlustest. Samuti on prokurör põhjendatult pidanud vajalikuks välja tuua asjaolu, et kui M. Link vahistati märtsis 2007, siis veebruaris 2007 B.Z raamatupidamises võltsitud sularahaarveid kajastatud ei olnud (kd VI tl 44-45, 122-124). Antud seos iseloomustab otseselt B.Z raamatupidamise seotust M. Lingi tegevusega ning selline ühekuine muutus raamatupidamise andmetes oleks igal juhul pidanud D.P tähelepanu köitma. Süüdistatavad on tegutsenud neile inkrimineeritava kuriteo toimepanemisel otsese tahtlusega. Tõendamist leidis, et D.P ja O.A positsioon antud juriidilistes isikutes seisnes juhatuse liikmeks olemises, millega kaasnevad juriidilised kohustused ja nad tegutsesid eesmärgil vähendada juriidiliste isikute maksukohustust, D.P B.Z maksukohustust ja O.A E.S maksukohustust. Ka juriidiliste isikute süü neile inkrimineeritavates kuritegudes on tõendamist leidnud. Kohtul tekkis veendumus, et O.A ja D.P tegutsesid juriidilise isiku huvides (RK 3-1-1-137-04; 3-1-1-64-05), mistõttu on juriidilise isiku vastutus ilmne. Süüdistus on esitatud ka Joel Kolgile ja Igor Rabtšukile, keda mõlemat süüdistatakse kaasaaitamises KarS § 389¹ lg 2 järgi kvalifitseeritavale kuriteole (KarS § 386 lg 1, 2 - § 22 lg 3). Nende mõlema puhul väidetakse süüdistusaktis, et nad on tahtlikult osutanud füüsilist ja ainelist kaasabi KarS § 389¹ lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemisele. Kaitsjad A. Repnau ja T. Meidra avaldasid, et süüdistuses peab olema avatud füüsilise ja ainelise kaasabi sisu, et isikutel oleks võimalik aru saada, milles neid tegelikult süüdistatakse ning mida kuritegelikku on nad toime pannud. Kohus peab nõustuma kaitsjate seisukohaga, et käesoleval juhul on süüdistus puudulik ning süüdistuse ebamäärasus takistab kahtlematult süüdistatavate kaitseõigust (RK 3-1-1-122-03; 3-1-1130-05). Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on kaitseõiguse faktilise vastutuse eelduseks. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetatud vastutuse eeldusi isikule omistada sõltumata selles, milline on kohtus tuvastatud faktiliste asjaolude kogum (RK 3-1-1-60-08 p 11; 3-1-1-89-06; 3-1-1-91-07). Süüdistusest ei selgu, kuidas on toimunud ja milles seisnenud I. Rabtšuki ja J. Kolgi tegevus seonduvalt M. Lingilt saadud võltsitud sularahaarvetega, kuidas on antud arved liikunud, mil moel ja kelle vahendusel on need jõudnud B.Z ja E.S , milles konkreetselt seisnes I. Rabtšuki ja milles J. Kolgi roll, kas on ilmnenud nende tahtlus antud kuriteole kaasaaitamises ja milline on nende motiiv jne. Samuti on advokaat A. Repnau põhjendatult juhtinud tähelepanu asjaolule, et nii I. Rabtšuki kui J. Kolgi tegevus on kvalifitseeritud kaasaaitajana KarS § 22 lg 3 järgi, süüdistuse mõtte kohaselt on nad tegutsenud eraldi, seega oleks olnud vajalik konkretiseerida kummagi tegevus eraldi ja avada kummagi isiku tegevuse konkreetne 11 sisu. Antud isikute puhul on aga süüdistuse sisu identne ega kajasta konkreetselt kummagi isiku tegevuse sisu. Ka on oluline asjaolu, et KarS § 389¹ kvalifikatsioon on sõltuvuses maksudena laekumata jäänud konkreetsest summast. Käesolevas kriminaalasjas ei ole mingilgi moel tõendatud, millised konkreetsed võltsitud sularahaarved toimetas (kui toimetas) juriidilistele isikutele J. Kolk, millised I. Rabtšuk ning milline tegelik kahju tekkis riigil kummagi isiku kuriteole kaasaitamisest. Käesolevas kriminaalasjas leidis tõendamist, et M. Link peeti kinni märtsis 2007 (M. Lingi ütlused kd K1 tl 182 pöördel), kuid võltsitud sularahaarved jõudsid ka pärast seda B.Z (periood märts kuni august 2007). Seega pidi toimuma võltsitud arvete esitamine ka muul moel, M. Lingi tegevuse väliselt, J. Kolki ja I. Rabtšuki süüdistatakse aga just M. Lingiga seonduvas. Pole mingilgi moel kindlaks tehtud, kas kõik süüdistuses nimetatud sularahaarved, milliste esitamise kaasabis isikuid süüdistatakse, on just nende esitatud, kuna ei saa välistada ka teiste isikute tegevust. Käesolevas kriminaalasjas J. Kolgi ja I. Rabtšuki tegevuse tõendamiseks kasutas prokurör põhitõendina kahe jälitustegevusel saadud telefonkõne väljavõtet. Prokurör viitas asjaolule, et jälitusprotokollist nähtuvalt (kd IX tl 248-254) räägivad M. Link ja J. Kolk rahast ja nende vaheline jutt puudutab kedagi Igorit, M. J., B.Z ja E.S ning tõendiks pidas prokurör ka asjaolu, et I. Rabtšuki mobiiltelefoni number leiti M. Lingi telefonist kontaktide nimekirjast (kd I tl 192). Kohus avaldas eelnimetatud vestlused ning esimesest vestlusest, mis toimus 29.11.2006 (kd IX tl 250), nähtub vaid asjaolu, et M. Link helistab J. Kolgile, jutt käib mingist rahast ning mainitakse kedagi Igorit. Antud kõne sisu ei ole üheselt mõistetav. Teisest kõnest, mis toimus 30.11.2006 (kd IX tl 250), ei selgu samuti, kellelt ja millist raha oodatakse, mille eest jne. Ka selle kõne sisu ei ole üheselt mõistetav. Kõnes, mis toimus 18.12.2006 (kd IX tl 251), ütleb J. Kolk, et Tarrest kandis üle, hiljem parandab, et mitte Tarrest vaid Projekt. Antud kõnet saaks kasutada ehk kaudse tõendina kinnitamaks J. Kolgi seotust käesolevas kriminaalasjas süüdistatavateks olevate juriidiliste isikutega, seda juhul, kui oleks muid tõsikindlaid tõendeid, millega antud tõendit siduda ja mis tõendaksid J. Kolgi süüd. Hetkel ei ole mitte ühtegi tõendit selle kohta, et antud juriidilised isikud oleksid J. Kolgile või I. Rabtšukile mingeid rahalisi vahendeid üle kandnud tasuna nende vahendustegevuse eest ja/või saanud neilt võltsitud tšekke. Pelgalt asjaolust, et J. Kolk on E.S raamatupidaja M. J. poeg ja I. Rabtšuk on B.Z raamatupidaja K. K. elukaaslane, ei piisa tegemaks järeldusi nende oletatava seotuse kohta võltstšekkide esitamisel. Prokuröri sõnavõtust vaidlustes nähtus, et põhitõendina kasutab ta asjaolu, et tõendamist on leidnud, et M. Link võltsis sularahaarveid ja neid leiti B.Z ja E.S raamatupidamisest. Loomulikult on tõendamist leidnud M. Lingi tegevus ja tema osas on olemas ka jõustunud kohtuotsus, kuid antud kohtuotsus ei ole seotud J. Kolgi ja I. Rabtšuki tegevusega ning käesolevas kriminaasjas puuduvad tõendid, mis seoksid I. Rabtšuki ja J. Kolki võltsitud sularahaarvetega sellisel moel, et saaks asuda seisukohale nende kaasaitamises KarS § 389¹ lg 1, 2 järgi kvalifitseeritavale kuriteole. Kohus leidis, et I. Rabtšuki ja J. Kolgi süü neile inkrimineeritavates kuritegudes ei ole tõendamist leidnud ja nad tuleb õigeks mõista. Mõistetud karistuse osas sedastas kohus järgmist. Karistuse mõistmisel arvestab kohus KarS § 56 sätteid. Käesolevas kriminaasjas on D.P ja O.A ning juriidilised isikud B.Z ja E.S pannud toime II astme kuriteod. D.P ja O.A on tegutsenud juriidiliste isikute huvides ja neile inkrimineeritavad kuriteod on toime pandud tahtlikult. Loomulikult tuleb arvestada asjaolu, et riigil maksudena laekumata jäänud summad on D.P ja O.A puhul erinevad, O.A kuriteo tulemusena jäi maksudena laekumata 2 684 235 krooni ja D.P poolt toime pandud kuriteo tõttu 16 716 964 krooni. 12 Vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. KarS § 389¹ redaktsioon näeb ette O.A-le ja D.P-le kui füüsilistele isikutele nii rahalise karistuse kui ka vangistuse mõistmise võimaluse. Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et kui eriosa karistuse sanktsioon näeb ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistuse mõista üksnes olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud (RK 3-1-1-24-07 p 8), millestki sellisest käesoleval juhul rääkida ei saa, süüdistatavad on varasemalt kriminaalkorras karistamata, samuti puudub alus eripreventiivses tähenduses järelduse tegemiseks, et karistuselt oodatavaid eesmärke saaks saavutada üksnes vangistuse kohaldamisega (selle edasine tingimisi täitmisele pööramata jätmine oleks üksnes karistuse individualiseerimise küsimus). Seetõttu leiab kohus, et nii D.P-le kui ka O.A-le tuleb karistusena mõista rahaline karistus, loomulikult vastavalt süü suurusele. KarS § 44 lg 1 sätestab, et isikule võib mõista rahalise karistuse 30-500 päevamäära. Kohus on tuvastanud, et D.P jättis tahtlikult riigile maksmata 16 716 964 krooni ja O.A 2 684 235 krooni. Isikud kuriteo toimepanemist ei kahetsenud, puudusid ka teised karistust kergendavad asjaolud. Arvestades D.P süü suurust ja laekumata jäänud maksete määra, karistuse eesmärke, leiab kohus, et tema suhtes tuleb kohaldada rahalise karistuse maksimaalmäära. O.A-le peab kohus võimalikus kohalda sanktsiooni keskmist määra. Kohus leiab, et sel moel vastavad karistused süüdistatavate poolt toime pandud kuritegudele ja kannavad karistuse eesmärke. Tulenevalt kriminaasjas sisalduvatest teatistest tuleb lähtuda D.P päevasissetulekust summas 275,25 krooni (kd XI tl 58) ja O.A päevasissetulekust 317,83 krooni (kd XI tl 57). Samuti tuleb individualiseerida ja arvestada karistuse mõistmise aluseid kahe erineva juriidilise isiku puhul, kes on käesolevas kriminaalasjas süüdistatavateks. B.Z süü on oluliselt suurem, kuna riigil jäi maksudena laekumata makse üle 16 miljoni krooni, E.S puhul vaid üle 2 miljoni krooni. KarS § 44 lg 8 sätestab võimaluse mõista juriidilisele isikule rahalise karistusena 50 000 – 250 miljonit krooni. Kohus leiab, et prokuröri poolt taotletav B.Z rahaline karistus on põhjendatud, kooskülas süü suurusega ja kannab karistuse eesmärke, küll aga on E.S nõutav karistus liialt range, arvestades maksudena laekumata jäänud summat. Kohus leiab, et E.S rahaline karistus peab olema väiksem prokuröri poolt nõutust, nimelt on põhjendatut rahalise karistuse kohaldamine määras 850 000 krooni. Seoses osaliselt õigeksmõistva kohtuotsuse tegemisega tuleb hüvitada KrMS § 181 lg 1 alusel menetluskulud, sealhulgas kaitsjatasu. J. Kolgi kaitsjakulusid puudutavalt leidis kohus, et hüvitamisele kuulub kaitsekuludest 15 000 krooni, mis on makstud Advokaadibüroole Küllike Namm OÜ, kuna kohtule on esitatud arve, mille alusel need koostatud on (kd K2 tl 39). J. Kolk on esitanud taotluse ka kaitsjakulude väljamaksmiseks summas 51 000 krooni advokaat A. Repnaule, kuid kohtule ei ole esitatud ühtegi dokumenti, mis kinnitaks antud summa tasumist, mistõttu ei pea kohus võimalikuks antud kaitsekulusid hüvitada.
  3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni D.P ja B.Z kaitsja advokaat Aivar Pilv; O.A ja E.S kaitsja advokaat Mart Sikut; Joel Kolki kaitsja advokaat Andrus Repnau ja prokurör Dmitri Teplõhh. Apellatsioonides esitatud taotlused ja põhiväited on kokkuvõtlikult järgmised. 3.1 J. Kolki kaitsja apellatsioonis vaidlustatakse maakohtu otsust osas, millega jäeti süüdistatava poolt kantud menetluskulu osaliselt hüvitamata. 3.1.1 Mõistnud Joel Kolki õigeks, on kohus jätnud tähelepanuta, et kaitsja oli esitanud õigusabikulutuste hüvitamise taotluse kokku summas 51000.- krooni ja lisanud õigusabikulutuste hüvitamise taotlusele nii kohtueelsel menetlusel tasutud 15000 krooni arve kui ka kohtumenetluse 13 käigus tasutud 36000 krooni tšekid. Vastav taotlus ja selle lisad asuvad kohtutoimikus nr 2 lehekülgedel 37-39 b. Seega on ekslik kohtu väide, et kulutused 51 000 krooni ulatuses ei ole kinnitust leidnud. Seetõttu palub apellant mõista täiendavalt välja 36 000 krooni valitud kaitsjale makstud tasu katteks. 3.2 O.A ja E.S kaitsja advokaat Mart Sikut taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning süüdistatavate suhtes õigeksmõistva otsuse tegemist. 3.2.1 Apellant taotleb maakohtu otsuse tühistamist kohtuliku uurimise ühekülgsuse ja puudulikkuse, materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ning kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Kaitsja nõustub iseenesest maakohtu järeldusega, mille kohaselt on kohus samuti pädev tuvastama koosseisulisi tunnuseid ning maksukuriteos süüdi tunnistamine ei eelda alati jõustunud maksuotsuse olemasolu. Sellisel juhul tuleb kriminaalasja arutaval kohtul aga tuvastada peale selle, kas isik on toime pannud süüdistuses kirjeldatud teo, ka see, kas süüdistuses on isiku käitumisele antud õige maksuõiguslik hinnang ja kas laekumata maksusumma on arvestatud õigesti. Sellele nõudele maakohtu otsus aga ei vasta ning kohtu ainuüksi lakooniline konstateering ei ole piisav. Seega ei ole kohtu siseveendumuse kujunemine selles küsimuses jälgitav, nagu seda aga nõuab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika. 3.2.2 Apellant peab oluliseks märkida, et käesoleva kriminaalasja kohtuliku menetluse kestel on Maksu- Ja Tolliamet käivitanud maksurevisjoni E.S suhtes. Maksurevisjon on algatatud just sama ajavahemiku ja samade ettevõtetega seonduvate tehingutega ning sellest tulenevate maksuarvestuste õigsuse kontrollimiseks, mis on ka käesoleva kriminaalasja esemeks. Seega nõuab maksunõude küsimus täiendavat maksumenetluslikku kontrolli. See tähendab omakorda, et puudub ka võimalus tuvastada KarS § 3891 lg 1 koosseisuline tunnus ehk suure kahjule vastava maksusumma laekumata jäämine. 3.2.3 Kaitsja leiab sedagi, et rikutud on süüdistatavate kaitseõigust. Kohtulike vaidluste käigus 25.10.2010 täpsustas prokurör suuliselt süüdistust, osundades, et nii O.A kui E.S süüdistatakse maksuhaldurile maksudeklaratsioonides tahtlikult valeandmete esitamises eesmärgiga vähendada E.S maksukohustust, mille tulemusel jäi riigil maksudena laekumata suurele kahjule vastav summa, kuid sellise sisuga konkreetset süüdistuse teksti süüalusele esitatud ei ole. Kaitsja leiab, et süüdistuse formuleeringu muutus kohtuistungil tulnuks koostada ja esitada süüdistatavatele kirjalikult, andes neile aega sellega tutvumiseks ning kaitsepositsioonide kujundamiseks. 3.2.4 Apellant leiab, et maakohus ei ole küllaldase põhjalikkusega analüüsinud kohtus kontrollitud tõendeid ja jätnud andmata hinnangu kaitsjate poolt kohtumenetluse käigus tõstatatud versioonidele, millised välistaksid süüdistatavate süü. Kaitsja nõustub kohtu järeldustega selles osas, et kriminaalasjas on tõendamist leidnud asjaolu, et võltsitud sularahaarved olid kajastatud E.S raamatupidamises. Oluline on aga see, kas O.A oli teadlik, et temale esitatud sularahaarved olid võltsitud, kas võltsitud sularahatšekid olid kaetud reaalse kaubaga või mitte ning kas nende raamatupidamises kajastamise tulemina jäid riigil laekumata maksud suurele kahjule vastavas summas. Üksnes võltsitud sularahatšekkide olemasolu raamatupidamises ning nende alusel tehtud maksukorrektuurid seda veel ei tõenda. 3.2.5 Kohtus üle kuulatud isikud on kinnitanud, et E.S poolt osteti süüdistuses kajastatud perioodil arvetega maksmise kõrval ka sularaha eest ja seda olukordades, kus objektile oli kiirelt vaja ühte või teist materjali või kui kauplustes olid nn arvelimiidid ületatud ning seega ka 14 arvega maksmine välistatud. Seda ei ole seadnud kahtluse alla ka maakohus. Uuritud tõendite alusel saab teha järelduse, et kõigi arvete, s.h sularahatšekkide alusel, millised hilisemal tuvastamisel kannavad vormilise võltsimise jälgi, on ettevõte soetanud reaalselt kaupu (materjale) ja need ka erinevatele objektidele paigaldanud, s.t kulusse kandnud. Seega võisid sellisest võltsitud tšekkide väljastamises olla huvitatud asjas seni kindlaks tegemata kolmandad isikud, nt ehitusmaterjale müüvate kaupluste alamaastme töötajad, müüjad, müügijuhid, kes oma nn „mustade äride“ katteks vajasid näiliselt korrektset müügitšekki või arvet. 3.2.6 Asjas ei ole leidnud tuvastamist seegi, kas just Martti Linki poolt võltsitud tšekke on leitud Rihti Projekti raamatupidamisest. Ka maakohus on tuvastanud, et võltsitud tšekkide sattumise asjaolud ja mehhanism E.S ei ole tuvastamist leidnud, mis selgelt osundab muudele tšekkide emiteerimise eesmärkidele ja nende sattumise võimalustele E.S . Seda versiooni ei ole aga kontrollitud. 3.2.7 Apellant soostub sellegagi, et O.A omas ülevaadet nii sularahatehingutest kui ka andis võltsitud tšekkidele allkirjad. Täielikult alusetu on aga kohtu edasine järeldus, et nimetatud asjaolud kinnitavadki, et süüdistatav O.A oli teadlik võltsitud tšekkide olemasolust, omas vahetutut puutumust antud võltsitud arvetega ning oli raamatupidaja ütlustest tulenevalt otseselt seotud korraldusega kanda antud tšekkidel kajastuvad andmed raamatupidamisse. Kaitsja märgib siinkohal, et mitte millegagi ei ole asjas leidnud tõendamist, et võltsitud tšekkide alusel kaupa ettevõttesse tegelikkuses ei saabunud. Tõendid kinnitavad tegelikkuses vastupidist. Maakohus on kaitsja arvates üle tähtsustanud kauplustest saabunud vastused, kus teatatakse, et nende tšekkide alusel ehitusmaterjale ei väljastatud. Siin ei saa välistada nimetatud vastuseid koostanud ettevõtte juhtkonda kuuluvate inimeste teadmatust tegelikult nende selja taga toimuvatest nn mustadest müügiprotsessidest, mida toimetasid alamaastme töötajad või ka tahtlikult soovist mitte avalikustada varjatud müügitehinguid. 3.3 D.P ja B.Z kaitsja advokaat Aivar Pilv palub samuti maakohtu otsus tühistada ning teha süüdistatavate suhtes õigeksmõistev otsus. 3.3.1 Ka selles apellatsioonis ei vaidlustada seda, et ettevõtte raamatupidamises leiti võltsitud sularahaarveid, kuid ainuüksi sellele faktile ei saa rajada süüdimõistvat otsust – ja mingeid muid süüdistatavaid inkrimineerivaid tõendeid ei ole. Süüdistatavad on seejuures selgitanud, kuidas neist mittesõltuvatel asjaoludel sattusid võltsitud tšekid raamatupidamisse. Kohus nende selgitustega arvestanud ei ole, samuti ei ole hinnatud tõendeid omavahelises seoses, mistõttu on rikutud RKKK otsuses nr 3-1-1-63-08 märgitud põhimõtteid, mistõttu on tegemist KrMS § 339 lg 1 p 7 rikkumisega. 3.3.2 Ka tšekkide võltsija M. Link ei ole kunagi väitnud, et neid tellis temalt B.Z ; M. Link ei tunne ka D.P. Seejuures on kohus J. Kolki ja I. Rabtšuki kui tšekkide väidetavad vahendajad õigeks mõistnud, millega seoses on jäänud välja selgitamata, kuidas toimus võltsitud tšekkide edastamine. M. Linki arvutist leitud tekstifailid, mis vastasid ettevõttest tuvastatud arvetele, võisid olla tellitud teiste isikute poolt, kellel võis olla huvi neid kasutada; selle võimaluse väljaselgitamata jätmine on menetluse oluliseks puuduseks KrMS § 338 p 1 tähenduses. Seejuures ei valmistanud M. Link arveid alates 2007 aasta märtsist; kummatigi kasutati B.Z raamatupidamises võltsitud dokumente ka hilisemalt. Seetõttu on täielikult arusaamatu, kuidas pidid D.P ja B.Z sellest midagi teadma. Seega pole tõendatud D.P ja B.Z teadlik ja tahtlik tegevus võltsitud arvete hankimisel ja kasutamisel. Kohtu vastavasisulised järeldused on vastuolus KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõttega. 15 3.3.3 Kohus on B.Z töökorraldust analüüsinud puudulikult, seejuures ei esine mingit vastuolu D.P ja B.Z töötajate ütluste vahel. Ka kõik kohtus üle kuulatud tunnistajad kinnitasid sularahas maksmiseks vajalikku kooskõlastust D.P poolt ja nendega seotud dokumentide esitamist nii D.P-le kui ka raamatupidajale. Seega on D.P ütlused usaldusväärsed, vastupidiselt kohtu poolt väidetule. Seejuures ei ole kohus arvestanud B.Z töötajate ütlusi, mis kummutavad D.P teadlikkuse ja ka tahtluse kajastada ettevõtte tegevuses võltsitud dokumente. See, et D.P kandis neile arvetele omakäeliselt märke, mille alusel need arved kanti kuludesse, ei ütle aga midagi selle kohta, kas ta oli nende võltsitusest ka teadlik. Seda järeldust ei saa aga põhistada pelgalt kaupluste poolt antud vastustega, et nemad ei ole B.Z arvetel kajastatud kaupu müünud. 3.3.4 Täielikult paljasõnalised ja tõendamata on ka kohtu väited selle kohta, et D.P oli isiklikult huvitatud ettevõtte maksukohustuse vähendamisest. Seda ei saa põhistada fakti kaudu, et D.P oli ettevõtte omanikuks, muud sellekohased tõendid aga puuduvad, mistõttu on taaskord eksitud põhimõtte in dubio pro reo vastu. Seejuures viitab kaitsja B.Z rahalistele probleemidele, mis selgitab osaliselt sularaha sissemaksete tegemist D.P poolt enda kontole. Samuti ei ole tuvastatud mingit seost sularaha väljamaksete ja edasiselt D.P kontole tehtud sissemaksete vahel. 3.3.5 Seosetu ja arusaamatu on nii prokuröri kui ka kohtu järeldus M. Linki poolt dokumentide tegemisele tagantjärgi ja suures koguses, mida pidi tšekke allkirjastav isik väidetavalt märkama. Mitte keegi ei ole väitnud, et sularahadokumente esitati suures koguses korraga või silmatorkavalt ebamõistlikus mahus. Samuti kinnitavad asjas kogutud tõendid sularaha kasutamise vajadust ehitustöödel ja sellega seotud kulutuste kandmist, mille kohus on jätnud aga tähelepanuta. Kohtuliku uurimise käigus on üle kuulatud 13 B.Z praegust ja endist töötajat, kes kõik on kinnitanud, et ettevõte ostis ehitusmaterjale ka sularaha eest. Selliste tehingute tegemise õigus oli suhteliselt laial isikute ringil, selleks kasutatud rahaliste vahendite hulk oli suhteliselt suur, mida kohus ei ole pidanud vajalikuks aga hinnata. Seetõttu on kohtu järeldused D.P huvitatusest raha võltsitud tšekkide alusel ettevõtte kassast isiklikes huvides välja võtta vastuolus tuvastamist leidnud tegelikust olukorrast. 3.3.6 Seejuures olid kõik B.Z raamatupidamises kajastatud tööd kaetud reaalsete lepingutega. Fiktiivsed sularahaarved oleksid viinud töövõtulepingute ja raamatupidamises kajatatud andmed omavahel vastuollu, mida ei ole aga tuvastatud. Ka ei ole ükski raamatupidaja toimunud ja kajastatud tehinguid kahtluse alla seadnud. Kõik see viib apellandi hinnangul järelduseni, et piisava põhjalikkuse ja igakülgsusega ei ole kontrollitud fiktiivsete dokumentide vormistamise võimalikkust teiste isikute (huvigruppide) eesmärgil ja tahte kohaselt. 3.3.7 Kriminaalasjas ei ole usaldusväärselt ja kontrollitavalt tõendatud maksmata maksude summa ning maksuhaldur alles tegeleb B.Z maksude tasumise õigsuse kontrolliga. Seega on tuvastamata süüteokoosseisu element – deklareerimata jäetud või vähemdeklareeritud maksusumma täpne suurus. Maksuameti esitatud hagist ei nähtu mingit maksumetoodikat ega maksuarvestust. Välja on toodud üksnes võltsitud arvete kogusumma ja neilt arvestatud maksud. Maksuhaldur ei ole põhjendanud sedagi, miks ei ole B.Z soetatud kaupa kasutanud ära ettevõtluses. Ka menetleja ei ole pidanud vajalikuks kontrollida maksusumma määramisel olulisi asjaolusid. Ümber oleks tulnud lükata B.Z töötajate selgitused materjalide reaalsest ostmisest ja kasutamisest. Seejuures tuleb silmas pidada, et käesolevaks hetkeks on B.Z alustatud sisuliselt uut maksukontrolli. Seega kinnitab ka maksuamet ise, et praeguses kriminaalasjas esitatud 16 maksuarvestus on puudulik ja ebausaldusväärne. Maksuamet on B.Z nõudnud täiendavate dokumentide esitamist, mistõttu on arusaamatu kohtu väide, et maksusumma on kontrollitavalt ja usaldusväärselt kindlaks määratud. 3.3.8 Apellant viitab mitmetele Riigikohtu lahenditele, mille kohaselt peab kohtuotsusest selguma, kuidas on kuriteo tagajärjel laekumata jäänud maksusummad määratud. Kohus ei ole käesoleval juhul ka järginud MKS §-s 11 sätestatud uurimispõhimõtet, mis peab kehtima ka kriminaalmenetluses. Järelikult pidanuks maakohus maksuotsuse puudumisel ise välja tooma kohtu arutluskäigu/metoodika, millele kohus maksusumma tuvastamisel tugines; seda ei ole aga tehtud. Seejuures rõhutab apellant, et võimalik ei ole maksusummat määratleda ligikaudsena. 3.3.9 Ka ei ole kohus arvestanud täiendava käibe-ja tulumaksu määramise põhimõttelisi erinevusi. Riigikohtu halduskolleegium on enda praktikas korduvalt rõhutanud, et tulumaksuarvestuses kehtivad oluliselt lihtsamad tõendamisnõuded kui käibemaksuarvestuses. Seega ei pruugi asjaolu, et maksukohustuslase poolt teatud teenuse või kauba ostmist kajastava arve alusel käibemaksu mahaarvamine või tagastamise taotlemine võib olla alusetu, veel tähendada seda, et arve oleks kõlbmatu tulumaksuarvestust silmas pidades ning et arve alusel tehtud väljamakset tuleks tingimata käsitleda tulumaksuga maksustatava ettevõtlusega mitteseotud kuluna. Antud juhul on kohtumenetluses kuulatud üle arvukalt B.Z töötajaid, kelle ütluste alusel on olnud võimalik kontrollida ettevõtte majandustegevuse olemasolu ja veenduda reaalses ehitustegevuses koos kulutuste kandmisega. 3.4 Prokuröri apellatsioonis vaidlustatakse maakohtu otsus J. Kolki õigeksmõistmise, samuti D.P-le ja O.A-le mõistetud karistuse osas. 3.4.1 Prokurör leiab, et maakohus hindas tõendeid, mis puudutavad Joel Kolki vastutust, ühekülgselt ja puudulikult. Puudulikkus seisnes just selles, et maakohus jättis otsuse langetamisel Martti Linki, S. T. ja J.Kolki ütlused käsitlemata, samuti ei süvenenud maakohus jälitusprotokollis kajastatu sisusse, vaid käsitles telefonikõnesid liiga üldiselt. Seejuures on prokurör seisukohal, et maakohtu etteheited süüdistuse ebamäärasuse kohta ei vasta tegelikkusele. 3.4.2 Analüüsides kõiki tõendeid kogumis, on tuvastatav järgmine asjaolu – B.Z, E.S ja OÜ Risliti Elekter Pluss raamatupidamises on avastatud A. AS, E. OÜ ja R. AS võltsitud tšekid, mis olid võltsitud M.Linki poolt. Kohtumenetluse käigus on tuvastatud, et M. Link ei ole äriühingute juhatuse liikmetega (nimelt D.P ja O.A) otseselt suhelnud. Võltsitud arved olid edastatud äriühingutele vahendajate kaudu, kelleks olid M.Linki tuttavad. Prokurör kinnitab, et B.Z ja E.S on seotud OÜ-ga Risliti Elekter Pluss ja M. Linkiga üksnes Joel Kolki kaudu. Muuhulgas kinnitas Joel Kolk ka ise, et võltsitud tšekid olid vähemalt OÜ Risilit Elekter Pluss raamatupidamisse edastatud tema poolt. 3.4.3 Eeltoodut kinnitavad prokuröri hinnangul ka jälitusprotokollist nähtuvad asjaolud. Nii järeldab riiklik süüdistaja nimetatud kõnesid analüüsides, et M. Link nõudis sisuliselt B.Z raha B.Z-ile võltsitud arvete eest. Kusjuures seda tegi ta läbi Joel Kolki. Kui esimese vestluse puhul puudutas raha just B.Z , siis järgmises vestluses nimetatakse mõlemaid, kuid raha seostatakse kokkuvõttes E.S-iga . Kuna M. Link ei tundnud isiklikult D.P ja O.A ning raha oli B.Z ja E.S poolt edastatud läbi J.Kolki, siis võltsitud arved, mille eest oli hiljem Joel Kolki abil raha makstud M.Linkile, olid nimetatud äriühingutele edastatud just J.Kolki abil. Seetõttu aitas J.Kolk oma tegevusega (võltsitud arvete edastamisega) nii vaimselt (tugevdas täideviijate kuriteo tahet) kui ka füüsiliselt (edastas täideviijatele vahendi, mis võimaldas juhatuse liikmetel esitada deklaratsioonides valeandmed) 17 täideviijatele kaasa, esitades maksudeklaratsioonides valeandmeid. Seejuures tegutses J. Kolk minimaalselt kaudse tahtlusega. 3.4.4 D.P-le mõistetud karistuse osas märgib prokurör esmalt seda, et mõistetud rahaline karistus on otseselt seadusvastane karistuse liik antud süüteo eest. 15.03.2007 jõustunud KarS § 389¹ lg 2 redaktsioon näeb ette karistuse liigiks üksnes vangistuse. D.P toimepandud tegu algas 2005 ja lõppes valeandmete esitamisega augusti 2007 maksudeklaratsioonides. Süüdistuses kajastatud kuni 15.03.2007 kehtinud karistusseaduse kvalifikatsioon (s.o KarS § 386 lg 1) on kajastatud üksnes kaitseõiguse tagamiseks ehk näitamaks, et tegu oli karistatav ka enne KarS § 389¹ lg 2 jõustumist. D.P poolt toimepandud tegu tuleb käsitleda ühe jätkuva teona ja seetõttu kuriteo kvalifikatsioon antud juhul sõltub üksnes karistusõigusnormist, mis kehtis viimase osateo toimepanemisel, st augusti 2007 deklaratsioonides valeandmete esitamisel. Viimase osateo toimepanemisel kehtis KarS § 389¹ lg 2, seega puudus kohtul õigus mõista KarS § 389¹ lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest rahaline karistus. Ainuke karistuse liik KarS § 389¹ lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest on vangistus. 3.4.5 Kuriteo tehiolusid arvestades leiab prokurör, et D.P-le tuleb mõista karistuseks üks aasta vangistust. Prokurör peab vajalikuks märkida, et D.P suhtes ei esine asjaolusid, mis võimaldaksid kohaldada KarS §-s 73 ja 74 sätestatut ehk vabastada tingimisi D.P vangistuse kandmisest. Menetluse käigus on tuvastatud, et D.P jätkas maksudeklaratsioonides valeandmete esitamist pärast M.Linki kinnipidamist, ehk pärast seda, kui tekkis reaalne takistus esitada maksudeklaratsioonides valeandmeid ja suurenes oht vahele jääda. See näitab selgelt süüdistatava käitumises omakasu motiivi ja seadusnõuete teadlikku ignoreerimist. Viimane asjaolu (õiguskorra teadlik ja korduv ignoreerimine) ohustab olulisel määral õiguskorra kaitsmise huvisid. Seega leiab prokurör, et karistus peab olema D.P poolt reaalselt ära kantud, see tagab süü suurusele vastava karistuse ja kaitseb õiguskorra huvisid. 3.4.6 Prokurör ei nõustu ka O.A-le mõistetud karistusega. Erinevalt D.P-st , kes pärast M.Linki kinnipidamist jätkas valeandmete esitamist ja tuvastamata isiku poolt võltsitud arvete kajastamist raamatupidamises, O.A seda ei teinud. Just see asjaolu viitab sellele, et O.A mõistis oma käitumise tagajärgi ja loobus pärast M. Linki vahelejäämist maksudeklaratsioonides valeandmete esitamisest. Seega leiab prokurör, et viimane asjaolu võimaldab karistada isikut mitte vangistuse, vaid just rahalise karistusega. Rahalise karistuse määr peab aga vastama süü suurusele, mistõttu tuleb O.A-le mõista rahaline karistus 500 päevamäära.
  4. Ringkonnakohtu istungil jäid kõik apellandid esitatud taotluste juurde ning palusid teha otsuse vastavalt kaebuses taotletule. Seejuures vaidlesid nii süüdistatavad kui ka nende kaitsjad vastu prokuröri esitatud apellatsioonile. Prokurör pidas omakorda süüdistatavate kaitsjate esitatud apellatsioone põhjendamatuks ning palus jätta need rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus tuleb prokuröri apellatsioonile tuginevalt osaliselt tühistada seoses kohtuliku uurimise ühekülgsuse ja puudulikkuse ning materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. Süüdistatavate kaitsjate apellatsioonid jätab ringkonnakohus rahuldamata. Esmalt lahendab ringkonnakohus kohtu alla antud isikute süüküsimuse (I-II), tegeleb seejärel süüdistatavatele mõistetavate karistustega (III) ning viimasena võtab seisukoha menetluskulude osas apellatsioonimenetluses (IV). Nendes punktides on kriminaalkolleegiumi seisukohad järgmised. 18 I
  5. Esmalt leiab ringkonnakohus sarnaselt maakohtule, et usaldusväärselt on leidnud tõendamist süüdistatavate D.P ja B.Z ning O.A ja E.S käitumises neile inkrimineeritud kuriteokoosseisu objektiivne külg, st esmajoones küsimus, mis puudutab maksudena laekumata jäänud summade suurust. Apellandid A. Pilv ja M. Sikut on apellatsioonides nimelt esitanud ühe põhiväitena teesi, et need summad ei ole usaldusväärselt leidnud tuvastamist. Ringkonnakohus ei soostu selle seisukohaga.
  6. Iseenesest on tõene väide, et maakohtu otsuses ei ole detailselt kajastamist leidnud, kuidas/millisel viisil on arvestatud välja süüdistatavate käitumise tulemusel laekumata jäänud maksusumma. Kuid erinevalt süüdistatavate kaitsjatest ei leia ringkonnakohus, et sel viisil oleks tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega. Sisuliselt on süüdistatavatele tehtud karistusõiguslik etteheide enda olemuselt äärmiselt lihtne; nad kasutasid enda ettevõtete raamatupidamises võltsitud arveid, reaalselt aga kaupa nende arvete alusel ei liikunud, mistõttu on alusetult toimunud sisendkäibemaksu mahaarvamine; eelnevast johtuvalt olid ka toimunud sularahalised väljamaksed ettevõtlusega mitteseotud kuluks, mis on kaasa toonud tulumaksu väärarvutuse. Seega on kirjeldatud süüdistuse põhiteesi alusel äärmiselt lihtne ka edasine küsimus, nimelt kõnealuse laekumata jäänud maksusumma määratlemine; maakohus on selles osas ka märkinud, et tegemist sisuliselt üksnes aritmeetilise küsimusega ning kriminaalkolleegium soostub sellega täielikult. Seejuures ei ole ka apellandid näidanud, kas ja kuidas on eksitud selles aritmeetilises arvestuse metoodikas, millele maakohus selgesõnaliselt osundab (kd 9, tlk 102-145 ja kd 9, tlk 72-98). Selle kajastamist leidnud ning kohtumenetluses vahetult uuritud tõendi asjakohasus ning usaldusväärsus sõltub süüdistatavate kriminaalvastutust silmas pidades sisuliselt järgnevas – kas D.P ja O.A kajastasid neid võltsitud arveid raamatupidamises teadlikult ning kas tegelikkuses toimus nende arvete alusel kaupade reaalne liikumine (selle kohta vt p-d 10 jj). Kui leiab tõendamist, et süüdistatavad kasutasid võltsitud arveid raamatupidamises teadlikult ning tegid sellele tuginevalt edasiselt ettevõtlusega mitteseotud sularahaväljamakseid, puudub igasugune alus seada kahtluse alla laekumata jäänud maksusumma suurust.
  7. Ühtlasi ei nõustu kriminaalkolleegium süüdistatavate kaitsjate esitatud väitega, et kuivõrd käesolevast kriminaalasjast eraldi toimub maksumenetlus, ei saa ka seetõttu usaldusväärselt kindlaks teha isikutele inkrimineeritud kuriteo objektiivse külje elemendina laekumata jäänud maksusumma ulatust. Juba maakohus viitas RKKK otsusele nr 3-1-1-11-07, mille kohaselt ei ole isiku karistusõigusliku vastutuse seisukohalt määrav see, kas maksumaksja suhtes on maksukohustus juba kindlaks määratud või mitte (vt otsuse p 19). Analoogiline seisukoht on tuletatav ka RKKK otsuse 3-1-1-7309 p-st
  8. Seejuures võib RKKK otsusest nr 3-1-1-12-03 välja lugeda ka arusaama, et isegi kui isiku suhtes on maksuotsus tehtud, ei pea halduskohtumenetluses tuvastatu olema kriminaalasja arutavale üldkohtule siduv (vt otsuse p 12). Siinkohal peabki kriminaalkolleegium vajalikuks märkida, et arusaamatuks jääb apellantide üheselt väljaloetav arusaam, nagu peaks (näiteks paralleelselt toimuvas) maksumenetluses ilmnema, et tegelik maksukohustus on väiksem sellest, mida käesoleval juhul käsitletakse kriminaalsüüdistuses; tegelikkuses võib ilmneda sootuks vastupidine, st maksukohustus tuvastatakse üldkohtus toimunud menetluses suuremana. Seetõttu jätab ringkonnakohus apellantide vastavasisulise väite edasise tähelepanuta (vt selle kohta ka RKKK otsus 3-1-1-11-07, p-d 17-20). 7.1 Kuid silmas tuleb pidada veel järgmist. Isikute karistusõiguslik vastutus sõltub ainuüksi sellest, kas maksudena on jäänud laekumata suurele kahjule vastav summa (KarS § 3891 lg 1) või on 19 jäänud laekumata 320 000 eurot või enam (KarS § 3891 lg 2). Kui selline summa on tuvastatud, on kuriteokoosseis täidetud ning küsimus selle kohta, millisel määral on kõnealust piirsummat ületatud, omab edasist tähendust sisuliselt üksnes karistuse mõistmise juures, kuivõrd reegeljuhtumil seda maksusummat kriminaalmenetluses välja ei mõisteta. Siinkohal tulebki osundada sellele, et süüdistatavate käitumises on kuriteokoosseis täidetud juba siis, kui pidada silmas ainuüksi sisendkäibemaksu küsimust, mille suuruse kujunemist süüdistuses märgitut silmas pidades iseenesest apellandidki ei vastusta. Eeltoodut kinnitab ka RKKK otsuses nr 3-1-1-83-10 märgitu, kus kohus asub seisukohale, et kohus võib isiku teole karistusõigusliku hinnangu andmisel piirduda n.ö minimaalse kahju kindlakstegemisega, tuvastades, et kahju tekitamise vähemalt teatud summas, mis ületab kuriteokoosseisus ette nähtud kahju alampiiri. Samuti märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium osundatud lahendis, et selline põhimõte kehtib mitte üksnes kuriteo koosseisulise kahju, vaid ka teiste n.ö kvantitatiivselt mõõdetavate süüteokoosseisu tunnuste (sh maksukuriteo tagajärjel maksudena laekumata jäänud summa) kindlakstegemisel. Ka seetõttu peab kriminaalkolleegium apellantide vastavasisulisi etteheiteid alusetuks.
  9. Sisuliselt on nii advokaat A. Pilve kui ka M. Sikuti apellatsioonist kui ka esinemisest ringkonnakohtu istungil välja loetav arusaam, et maksumenetluses oleks nende poolt esindatavate süüdistatavate huvid ja õigused paremini kaitstud. Apellandid viitavadki siinkohal esmajoones nn uurimisprintsiibile, millele oleks ka kriminaalkohus pidanud apellantide hinnangul MKS regulatsiooni silmas pidades tuginema. Selle väite osas selgitab kriminaalkolleegium järgmist. 8.1 On õige, et tõendamiskoormis maksumenetluses ja kriminaalmenetluses on mõneti erinev. Kuid kriminaalkolleegium ei nõustu väitega, et maksumenetluses oleks nn uurimisprintsiibile tuginevalt tõendamiskoormist silmas pidades süüdistatavate olukord n.ö parem. Sisuliselt võib RKKK otsusele 3-1-1-57-07 tuginevalt väita sootuks vastupidist. Selles otsuses märgib kriminaalkolleegium selgesõnaliselt, et MKS § 94 lg 1 kolmandas lauses sätestatud tõendamiskoormis, mis kehtib teatud juhtudel maksumenetluses, erineb oluliselt KrMS §-s 7 ette nähtud süütuse presumptsioonist tulenevast tõendamiskoormisest, mida peab aga järgima kriminaalmenetluses (vt otsuse p 10). Mõningasi erisusi on selles osas pidanud Riigikohtu kriminaalkolleegium küll võimalikuks otsuses 3-1-1-46-10 (vt otsuse p 8.4). Põhimõtteliselt võib aga siiski asuda seisukohale, et apellandid soovivad halduskohtumenetluses kehtivat uurimispõhimõtet käsitleda tendentslikult ning valikuliselt. Kriminaalkolleegium ei soostu selle käsitlusega, osundades seejuures järgnevale. 8.2 Riigikohtu halduskolleegiumi praktikas on tõesti osundatud põhimõttelisele arusaamale, et asjaolust, et müüja ei käitu maksuõigussuhetes õiguspäraselt, ei tulene iseenesest, et ka ostja on käibemaksu maha arvanud alusetult. Selles osas haakub halduskolleegiumi praktika apellantide poolt märgituga. Kuid silmas tuleb pidada, et nn ostja heausksuse eeldamise põhimõte ei laiene aga juhtumile, kus maksuhalduril on põhjendatud kahtlus, et ostja osaleb maksupettuses. Niisuguse kahtluse korral tuleb ostjal esitada täiendavaid tõendeid selle kohta, et vaidlustatud tehingud on arvetel märgitud äriühinguga siiski toimunud (vt RKHK otsus 3-3-1-74-09, p 10). Siinkohal on tegemist sisuliselt selgesõnalise tõendamiskoormise ümberpaigutumisega, mida apellandid kummatigi aga ei maini ning käesolevat menetlust silmas pidades aktsepteerida ei taha. 8.3 Samuti on halduskolleegium otsuses nr 3-3-1-73-10 märkinud, et olukorras, kus isik teadis või pidi teadma tehingu tegelikest asjaoludest, sh tehingu kohta esitatud dokumendi võimalikust fiktiivsusest, kuid kajastas seda dokumenti siiski oma maksudeklaratsioonis maksukohustust vähendavana, on tegemist ostja pahausksusega või osalemisega maksupettuses (selle kohta, et kriminaalkolleegium arusaama kohaselt olid D.P ja O.A arvete võltsitusest teadlikud, vt otsuse p-d 10 jj). Ka see toob kaasa tõendamiskoormise ümberpaigutumise halduskohtumenetluses. 20 Seejuures võib haldusasjas nr 3-3-1-73-10 kajastatud asjaolusid silmas pidades sedastada järgmist. Sarnaselt käesolevale kriminaalasjale on ka seal asjaolud sellised, et alusetult on maha arvatud sisendkäibemaksu ning jäetud tasumata tulumaks. Seejuures on arvestatud tõendina ühe ettevõtte vastust järelepärimisele selle kohta, et tegelikkuses ettevõtete vahel kaupa ei liikunud. Kõnealuses kaasuses ei arvestanud ringkonnakohus seda tõendit, millele on riigikohtu halduskolleegium reageerinud järgmiselt: „ringkonnakohus oleks pidanud kohtuotsuses selgitama, millele tugineb ringkonnakohtu seisukoht, et kassaatori poolt ringkonnakohtule esitatud tõendis toodud informatsioon ei vasta tegelikkusele“. Ka käesolevas kriminaalasjas on erinevad ettevõtted esitanud tõendid selle kohta, et võltsitud arvete alusel tegelikkuses kaupa liikunud ei ole. Vastupidist tõendavaid dokumente kohtul aga ei ole ning kaitsjate poolt osundatud uurimisprintsiip, millele väidetavalt pidanuks tuginema ka kriminaalkohus, tähendab osundatud lahendi valguses hoopis seda, et kohus pidanuks n.ö aktiivseks muutuma antud põhimõtte tähenduses alles siis, kui oleks olnud alust/soovi lugeda neid dokumentaalseid tõendeid vääraks või siis tegelikkusele mittevastavaks. Kuid nagu öeldud, käesolevas kriminaalasjas puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et samaaegselt võltsitud arvete esitamisega oleks siiski toimunud kaupade reaalne liikumine selle müüja ning ostja vahel. Seetõttu peab kriminaalkolleegium kaitsjate vastavasisulist väidet asjakohatuks.
  10. Nagu öeldud, on ringkonnakohtu hinnangul igasuguste kahtlusteta tõendatud kuriteokoosseisu objektiivse ja subjektiivse külje realiseeritus süüdistatavate D.P ja B.Z ning O.A ja E.S käitumises. Seejuures tuleb osundada ka asjaolule, et menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust selles osas, et kõnealused raamatupidamises kajastatud arved olid võltsitud. Edasiselt põhistab kriminaalkolleegium, miks on ka ringkonnakohtu arvates tõendatud süüdistuse väide, et süüdistatavad tegid seda tahtlikult ning maksukohustuse vähendamise eesmärgil. Seejuures nõustub kriminaalkolleegium täielikult maakohtu asjassepuutuvate väidetega ning ei pea vajalikuks neid korrata, piirdudes omapoolsete põhjenduste lisamisega.
  11. Selle küsimuse lahendamisel on lisaks neile argumentidele, mis on kajastamist leidnud maakohtu otsuses, ringkonnakohtu hinnangul alust pöörduda ka vahetult nende võltsitud arvete endi poole ning võrrelda neid nn õigete arvetega, mis samal ajal süüdistuses märgitud ajavahemikuga ettevõtte raamatupidamises kajastamist leidsid. Nimetatud tõendeid hinnates/võrreldes võib ringkonnakohtu arusaama kohaselt sedastada järgmist.
  12. Esmalt käsitleb ringkonnakohus arveid, mis on leitud E.S raamatupidamises. Siinkohal tuleb esmaselt pöörata tähelepanu ka sellele, millisel viisil toimus sularahaarvete kajastamine/vormistamine antud ettevõttes. Kuigi kohtumenetluses üle kuulatud tunnistajad kinnitasid, et arve edastaja ning objekti nime E.S arvele kirjutada ei tulnud (vt 18.10.2010 kohtuistungi protokoll, tunnistaja K. P. ütlused lk 4, tunnistaja R. P. ütlused lk 8, tunnistaja M. J. ütlused lk 21, tunnistaja R. M. ütlused lk 24), on asitõenditena uuritud sularaha ostuarveid hinnates alus väita siiski vastupidist (vt 15.09.2008 vaatlusprotokolli lisa, E.S sularaha ostuarved november 2006 – jaanuar 2007, asitõendite kaust). 11.1 Kõnealuseid arveid analüüsides on tuvastatav, et valdavas enamuses on arvetele lisatud nimi, mis osundab eelduslikult selle esitajale (nt „K.“, „R.“ – tegemist on ettevõttes töötanud isikutega, kes on ka kriminaalasjas üle kuulatud), samuti on paljudel arvetel kajastatud sõidukinumber, samuti kirjutatud aadresse, mis on eelduslikult seotud konkreetsete ehitusobjektidega (nt „XXXXX“, „XXX.XXX XX“, „XXXXXXXXXX“, „XXXXXX XXX“ jne). Tähelepanuväärne on seegi, et osundatud arved on summaarselt väikesemahulised, maksimaalselt mõnisada krooni. Seejuures peab 21 kriminaalkolleegium vajalikuks osundada veel sellele, et need arved näevad paljuski välja n.ö kulunud; neid on klammerdatud, kokku murtud jne. See on ka mõistetav, kuivõrd tunnistajate ütluste kohaselt tegelesid nende arvete toomisega vahetult ehitusega seotud isikud, kelle taskutes vms kohas võisid need arved füüsilises tähenduses saada n.ö kannatada enne seda, kui nad esitati väljamaksmiseks raamatupidamisele. 11.2 Midagi sellist ei saa väita aga nende arvete kohta, mis on tuvastatud kui võltsarved (vt asitõendite ümbrikud 1-25, E.S ). Mitte ühelgi nimetatud ohtratest arvetest ei ole viidet selle esitaja kohta, samuti pole mitte ühelgi neist arvetest kajastatud objekti, millega seotult see on esitatud. Sellist ilmselget erisust nn ehtsate ja võltsarvete vahel ei saa ringkonnakohtu hinnangul ilmselgelt põhjendada üksnes väitega, et selle arve esitaja ning objekti nimi kanti arvetele üksnes juhuslikult ning tegemist ei olnud kindla reegliga; selline kaitsetees on aga sisuliselt väljaloetav. Isegi kui selline väide peaks paika – ning neid nn õigeid arveid hinnates võiks sellisele seisukohale isegi asuda, sest ka neist mitmel puuduvad tõepoolest vastavad märked – ei suudaks see seletada asjaolu, et nn võltsitud arvetel puudusid vastavad märked eranditult kõigil. See on ringkonnakohtu hinnangul ilmselge märk selle kohta, et need nn võltsarved esitati O.A-le teistmoodi kui reaalselt kaupa ostnud/vedanud isikute vahendusel. 11.3 Kõnekas on ringkonnakohtu hinnangul ka fakt, et need arved kajastavad juba suuremaid summasid, s.t on valdavas enamuses mõõdetavad tuhandetes kroonides, tihti ka üle kümne tuhande. Tähelepanuväärseks peab kriminaalkolleegium seejuures ka nende arvete välist olukorda. Kui nn õiged arved olid ilmselgete käitlemistunnustega (vt p-s 11.1 kirjeldatut), siis nende võltsitud arvete kohta seda väita ei saa; need on juba välisel vaatlusel justkui uued, neid ei ole murtud vms. Ka see kinnitab ringkonnakohtu hinnangul maakohtu seisukohta, et neid arveid ei edastatud süüdistatavale n.ö tavapärases korras, s.o isikute poolt, kes tegelesid konkreetsete objektide varustamisega, peale mida esitasid nad need arved raamatupidamisele. 11.4 Seejuures on süüdistatavana üle kuulatud O.A kinnitanud, et kõik vaadeldud tšekid esitati raamatupidamisele läbi tema, s.o neid esitanud isikud pidid neid esmalt tema ees „kaitsma“ (vt 20.10.2010 protokoll lk 29). Jääb arusaamatuks, kuidas sai kujuneda see erandlik olukord üksnes nn võltsitud arvetega, milledest, nagu öeldud, mitte ühelgi ei olnud märget selle esitaja või objekti kohta, kus või milleks seda soetatud toodet väidetavalt kasutati. Juba see asjaolu on ringkonnakohtu hinnangul üheseks ning ümberlükkamatuks tõendiks selle kohta, et O.A esitas raamatupidamisele teadlikult võltsitud arveid, mille alusel kaupa ettevõttele tegelikkuses ei soetatud (vt selle kohta ka otsuse p-d 13 – 13.2). 11.5 Esitatud süüdistusega seonduvalt märgib kriminaalkolleegium veel järgmist. Nimelt ei mõista ringkonnakohus O.A ja E.S kaitsja etteheidet selle kohta, et pärast seda, kui maksuamet loobus esitatud tsiviilhagist, muutus süüdistus arusaamatuks. Sisuliselt muutus nimetatud fakti kaudu ainuüksi see, et käesolevas menetluses loobuti vaidlusaluse maksusumma sissenõudmisest. Millisel viisil ning miks oli tegemist sellise asjaoluga, mis nõudnuks nii uue süüdistuse esitamist kui ka selles „uues“ olukorras täiendava aja andmist nii süüdistusega tutvumiseks kui ka kaitsepositsioonide kujundamiseks, jääb täielikult mõistetamatuks. Süüdistusakt on menetluslik dokument, milles esitatud faktiväidete vastu isik ennast kohtus kaitseb. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et süüdistuse sisuks on esmajoones isikule etteheidetava teo faktiline kirjeldus ja sellele antav õiguslik kvalifikatsioon (vt RKKKo 3-1-1-91-07) – lihtsalt väljendatuna tähendab see ainuüksi seda, et isikul peab nende küsimuste osas olema selgus. Esmajoones peab/võib uue süüdistuse esitamise nõude tuua kaasa näiteks oluline muudatus teo faktoloogias ehk teokirjelduses, mida isikule konkreetsel juhul süüks arvatakse. Millestki sellisest aga käesoleval juhul rääkida ei saa; nagu öeldud, loobuti ainuüksi esialgselt esitatud tsiviilhagist ja ei 22 enamat. Seejuures kinnitas ka O.A ringkonnakohtu vastavale küsimusele vastates, et süüdistuse sisu on talle täielikult mõistetav. Sellel küsimusel ei pea ringkonnakohus seetõttu vajalikuks täiendavalt peatuda.
  13. Analoogiliselt tuleb vaadelda ning võrrelda ka neid arveid, mis on seotud B.Z-iga . Ka selle ettevõtte osas on vaadeldud ning asitõenditena uuritud nn õigeid arveid (vt B.Z sularahaostuarved juuni 2006 – august 2006, asitõendite kaust). Ka siin on paljudel arvetel peal esmalt selle esitaja nimi (nt „M. L.“, „S.“, „R.“ – tegemist on firmas töötanud isikute nimedega, kes on kuulatud üle ka kriminaalmenetluses), arvetele on lisatud ka käsikirjalisi kommentaare (nt „E. isiklikult tasus“, „ekspluatatsiooniks“ jne), samuti on paljudele märgitud ka aadresse, mis on eelduslikult seotud konkreetsete ehitusobjektidega (nt „XXXXX XXXXXX“, „XXXX XX“), aga ka konkreetselt teostatud töödega (nt „ketaslõikuri remont“). See vastab tunnistajate ütlustest tulenevale infole, et alati tuli tõendada konkreetse arve seotus mingi objekti või tööga. Neid arveid hinnates võib väita, et praktikas see selliselt ka toimus. Ka siinkohal peab kriminaalkolleegium vajalikuks pöörata tähelepanu nende arvete välisele seisukorrale; ka need arved on paljuski kulunud, kortsutatud, kokku murtud jne, mis tõendab täiendavalt seda, et need arved olid mõnda aega isikute käes, enne kui need esitati raamatupidamisele väljamaksmiseks. Teisisõnu – need arved esitati tõepoolest nii, nagu seda kirjeldasid tunnistajad; vastavalt vajadusele soetati kaupa, peale mida mindi nendega raamatupidamisse. Neile nn õigetele arvetele on eranditult iseloomulik veel see, et neile kõigile on paremasse ülesse serva tehtud märge „ok“, samuti on ka siin valdavas osas tegemist väikesemahuliste arvetega, s.o neis kajastatud summad on maksimaalselt mõni tuhat krooni. See viimane asjaolu ühtib ka tunnistajate ütlustega, mille kohaselt oli sularahas arveldamine pigem väiksemahuline (vt nt 4.10.2010 protokoll, tunnistaja K. K. ütlused lk 9, tunnistaja U. T. ütlused lk 13 ja lk 15). 12.1 Kui aga nüüd hinnata neid võltsitud tšekke, mis leiti B.Z-ist , võib sedastada järgmist. Esmalt tuleb tunnistada, et mitte ühelgi asitõendite ümbrikes nr 1-31 sisaldunud arvel ei ole märgitud selle esitaja nime, samuti ei ole mitte ühelgi arvel selle esitaja allkirja, mis aga olid puhuti olemas nn õigetel arvetel. Nii ei haaku see juba tunnistaja L. S. ütlustest tulenevaga, kes töötas süüdistuses märgitud ajavahemikul ettevõttes just autojuhi ja varustajana, mistõttu võib eeldada, et tema oli esmajoones kursis sularahaarvete vormistamise nõuetega. Nii märgib tunnistaja L. S., et nendel nn võltsitud arvetest enamikul ei olnud peal neid rekvisiite, mis tavaliselt olid neil, mida esitas tema (vt 4.10.2010 protokoll lk 5). Tunnistaja tõstis esile just seda, et kõnealused arved olid juba visuaalselt erinevad neist, mida tema tavapäraselt esitas (samas, lk 5 ja 6). Ka tunnistaja K. K. on kinnitanud, et enne arve esitamist tuli sellele kanda objekti nimi (4.10.2010 protokoll lk 9), esitatud arve viseerimise ning objekti kirjapaneku vajadusele on osundanud ka tunnistaja U. T. (samas, lk 13, 14). 12.2 Juba see näitab, et nende arvete osas on kehtinud n.ö teised reeglid võrreldes nn õigete arvetega; mitte ühelgi nimetatud arvetest ei olnud selle vahetu esitaja nime ja/või allkirja. Samuti on kõnealused arved summaarselt märkimisväärselt suuremad võrreldes nn õigete arvetega, ulatudes puhuti kümnetesse tuhandetesse. Ka osundab ringkonnakohus sellele, et kui jätta välja mõningaid erandid, siis on ka need arved igasuguste väliste kahjustusteta, s.o näevad välja nagu uued; ka see viitab ringkonnakohtu hinnangul sellele, et need arved ei olnud vahepeal projektijuhtide või kellegi teise ostu sooritamiseks volitatud isiku valduses. Kuid täiendavalt tuleb silmas pidada veel järgmist. 12.3 Kuigi tunnistajate ütlustest tuleneb, et esitatud arvetel pidi olema kajastatud ka objekti nimi, millele need summad kulutati, ei ole vähemalt ümbrikes 1-4 sisaldunud arvetel (s.o ajavahemik jaanuar-aprill 2005) mitte ühelegi arvele märgitud, millise objektiga seotult on see konkreetne kulutus tehtud. Tõsi, järgnevatel arvetel (vt asitõendite kaust nr 5-31) on see väidetav objekt, mille 23 jaoks see kulutus tehti, kajastamist leidnud. Kuid tunnistajate ütluste alusel on tuvastatav, et objekti nimi tuli arvele kanda selle just selle esitajal (vt selles osas otsuse p 12.1) ehk teisisõnu – sellele asjaolule vastavalt peaks ka arvetel kajastatud informatsioon juba visuaalselt olema erinev, kuivõrd isikute käekiri on erinev. Midagi sellist aga väita ei saa (küll on see aga tuvastatav nn õigete arvete juures). Seejuures ongi leidnud maakohtus tuvastamist, et need objektide nimed, mis on kajastatud ümbrikes nr 5-31 sisalduvatel võltsitud arvetel, on sinna eranditult kirjutanud tunnistajana üle kuulatud K. K. (vt 15.10.2010 protokoll lk 24 jj; lk 31). Täiendavalt tulebki silmas pidada, et ettevõttes ühe raamatupidajana töötanud K. K. oli ka ainukeseks isikuks, kellele neid võltsitud arveid esitati ning kes neid raamatupidamises kasutas. Teisisõnu – kuigi arveid võtsid vastu ka teised ettevõttes töötanud raamatupidajad, ei ole nende vahendusel raamatupidamises aktsepteeritud ühtegi võltsitud arvet (see märge „ok“, millele viitas ringkonnakohus p-s 12 nn õigete arvete juures, on sinna kantud raamatupidaja T. M. poolt; vt 15.10.2010 protokoll lk 5). See teeb aga ilmselt ebausaldusväärseks kaitseväite, et need võltsitud arved sattusid ettevõttesse n.ö kolmandate isikute vahendusel, keda eeluurimise käigus ei ole lihtsalt suudetud/tahetud tuvastada (apellant nimetab näitena kaupa müünud firmade töötajaid). Asjade sellist kulgu – et võltsitud arved oleks jõudnud eranditult K. K., mitte aga mõne teise raamatupidaja, nt T. M. kätte (kes oleks sellele lisanud siis enda poolt märke „ok“) – ei oleks need nn tuvastamata isikud suutnud mitte mingil viisil tagada ning võltsitud arvete hulka ning nende esitamise pikaajalisust silmas pidades on selles seaduspärasuses „juhuslikkus“ välistatud. 12.4 Seejuures on ka süüdistatav D.P tunnistanud, et kõik need võltsituna tuvastatud arved on tema poolt viseeritud ja raamatupidajale esitatud (20.10.2010 protokoll lk 19). Tunnistaja K. K. on samuti kirjeldanud, et ta käis õhtuti firmas tööl, kuigi oli samal ajal tegelikkuses lapsehoolduspuhkusel; tema lauale oli jäetud arved, mille viseeris D.P (15.10.2010 protokoll lk 22-23). Ka siinkohal peab kriminaalkolleegium veelkord vajalikuks rõhutada fakti, et kuigi K. K. oli faktiliselt 2006 aasta algusest lapsehoolduspuhkusel (vt 20.10.2010 protokoll lk 15) ning sularahaarveid kandsid raamatupidamisse ka tema asemel töötanud raamatupidajad, oli tema ainukeseks, kelle kaudu toimus nn võltsarvete registreerimine. Kuivõrd need esitati talle üksnes läbi D.P, on see täiendavaks asjaoluks, mille alusel saab väita, et see oli D.P poolt teadlikult ning tahtlikult loodud olukord. Viimasena viitab ringkonnakohus sarnaselt maakohtule tõigale, et seoses arvete võltsija M. Linki vahistamisega 2007 aasta alguses tema n.ö töö katkes; see on kajastunud koheselt ka B.Z raamatupidamises, kuivõrd veebruarikuus ei ole tuvastatud ettevõttes mitte ühtegi võltsitud arve kasutamist. Ka kriminaalkolleegium leiab, et selline asjaolu – s.o märkimisväärne sularahaarvete „kadumine“ – oleks pidanud juhul, kui D.P nende kasutamisest midagi ei teadnud, köitma tema tähelepanu. D.P on selle kohta aga selgitanud, et tema tähelepanu selline asjaolu ei äratanud ning põhjendanud seda anomaaliat üksnes sellega, et ilmselt olid aasta alguses käibed lihtsalt väiksemad (20.10.2010 protokoll lk 21). Kui aga siinkohal arvestada, et nii veebruarile eelnenud kui ka järgnenud kuul oli nn võltsarvete maht ettevõtte raamatupidamises üle miljoni krooni, ei pea kriminaalkolleegium seda selgitust vähimalgi määral usaldusväärseks. Sarnaselt maakohtule leiab ringkonnakohus sedagi, et käesoleva kriminaalasja raames ei oma määravat tähendust see, kust sai D.P ja tema juhitud ettevõte võltsarveid peale seda, kui peeti kinni nende vahetu valmistaja M. Link.
  14. Täiendavalt leiab kriminaalkolleegium sedagi, et D.P ja B.Z ning O.A ja AS Rihti Projekti süüküsimusel saab osundada veel jälitusprotokolli lisale nr 1, milles 24 on kajastatud J. Kolki (kui võltsarvete väidetava vahendaja) ning M. Linki (kui arvete võltsija) omavahelised vestlused (kd 9, tlk 250 jj). Esimene protokollis kajastatud kõnedest leiab aset 29.11.2006 ning selles küsib M. Link J. Kolkilt raha, millele viimane vastab, et „täna lubati“ (kd 9, tlk 250). Juba see näitab kaude, et J. Kolk on selle raha vahendaja M. Linkile, mitte aga ise talle vahetult võlgu olev isik, nagu ta on väitnud kohtumenetluses. Järgmine kõne leiab aset 30.11.2006, kus M. Link kurdab jätkuvalt rahahäda ning küsib, et „mis su mutt räägib, mis teeme“. Siinkohal on asjakohane silmas pidada, et J. Kolki ema töötab E.S raamatupidajana. Seejuures väljendub M. Link vulgaarselt ka kõnealuse firma, s.o E.S aadressil. J. Kolk vastab selle peale, et „homme nad lubasid“ (kd 9, tlk 250). Siin on juba ühesemalt mõistetav, et M. Link soovib raha ikkagi konkreetse firma, mitte aga mõne füüsilise isiku käest. Iseäranis selgeks teeb J. Kolki kui selle raha vahendaja rolli M. Linki ütlus, et „eks pigista neid“, millele J. Kolk vastab, et „homme lubasid kindlasti kõik ära anda“, kusjuures M. Link palub neid veel „pigistada“ ja „meelde tuletada“ (kd 9, tlk 251). Kogu temaatikat kokkuvõtvana võib aga hinnata 18.12.2006 aset leidnud kõnet, kus J. Kolk helistab M. Linkile ja kannab ette, et „raha on mul olemas“ ja selgitab, et „tarrest kandis üle mulle“. Selle selgituse osas ei teki M. Linkil seejuures mingeid küsimusi, mis näitab üheselt, et ta sai aru, millistest summadest ning mille eest käib jutt. Seejärel parandab J. Kolk end koheselt ning selgitab, et raha kandis üle „mitte tarrest, vaid projekt“ (kd 9, tlk 251), mille ta lubab järgmisel päeval M. Linkile üle anda (samas, lk 252). Et tegemist ei ole seejuures täiesti legaalse tegevusega võib välja lugeda sama päeva õhtul toimunud vestlusest, kus J. Kolk helistab taaskord M. Linkile ja küsib, kas „mingi muu numbri pealt saab sinuga rääkida“ (kd 9, tlk 252). 13.1 Kriminaalkolleegiumi arusaama kohaselt saab sellest jälitusprotokollist üheselt ammutada teavet ka selle kohta, et M. Link tegi mingit tasustatavat teenust B.Z ja E.S-ile , iseäranis kui arvestada siinjuures asjaolu, et tema arvutist leiti üheseid viiteid tema poolt nimetatud firmadele sularahaarvete võltsimise kohta. M. Linki enda ütlused ei ärata selle küsimuse lahendamisel absoluutselt mingit usaldusväärsust, kuivõrd ta ei oska seletada erinevate tekstifailide sattumist enda ainukasutuses olevasse arvutisse (20.10.2010 protokoll, lk 5), mööndes samas, et ta ei saa välistada seda, et just tema võltsis arveid B.Z ja E.S-ile (samas, lk 10). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole selle asjaolu tõendatuses põhjust ka kahelda. 13.2 Mingit usaldusväärsust ei ole põhjust omistada ka süüdistatav J. Kolki ütlustele. Tema ei suuda vähimalgi määral tõsiseltvõetavalt seletada, miks pidi ta mainima B.Z ja E.S nimesid (et ta pidas silmas just neid, tunnistab J. Kolk samas 21.10.2010 protokoll lk 22) kõnes, mis väidetavalt puudutas tema isiklikku võlga M. Linkile. Tähelepanuväärne on siinjuures seegi, et võltsitud arveid leiti ka Risliti Elekter OÜ-st, kus J. Kolk töötas osakonnajuhatajana, kusjuures tunnistaja S. T. ütluste kohaselt tõi need võltsitud arved sinna just J. Kolk (19.10.2010 protokoll lk 4). Ka siinkohal väidab J. Kolk, et tahtlikult ei ole tema kuhugi midagi ebaseaduslikku viinud, tuues mängu mingi tundmatu isiku, kes talle aeg-ajalt helistas ning mingit materjali ning võltsitud tšekke tõi (21.10.2010 protokoll lk 24). Seejuures on M. Link, s.o arvete võltsija, tunnistanud, et võltsitud arveid tegi just tema ka Risliti Elekter OÜ jaoks (20.10.2010 protokoll lk 8). Kõiki neid asjaolusid kogumis hinnates ei ole alust kahelda väites, et J. Kolk oli isikuks, kes vahendas esmalt võltsitud arveid B.Z ja E.S-ile , pärast mida oli aga vahemeheks selle eest tasu edastamisel M. Linkile. Kuid nagu öeldud, tuleb see juba üheselt ka osundatud jälitusprotokollist talletatust, mis on teiste tõenditega kogumis hinnates käsitletav kui D.P ja B.Z ning O.A ja E.S süüd kinnitav tõend. 25
  15. Eelnevat kokku võttes leiab kriminaalkolleegium seega, et maakohus on veatult tuvastanud D.P ja B.Z ning O.A ja E.S süü neile inkrimineeritud kuritegudes ning apellatsioonides esitatud väited ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks. Süüdistatavate D.P ja B.Z ning O.A ja E.S kaitsjate apellatsioonid jätab kriminaalkolleegium seetõttu rahuldamata. II
  16. Edasiselt lahendab kriminaalkolleegium J. Kolki süüküsimuse ning leiab, et maakohtu otsus tuleb tema õigeksmõistmise osas tühistada. Konkreetselt märgib kriminaalkolleegium järgmist.
  17. See, mis puudutab ringkonnakohtu hinnangul tuvastamist leidnud J. Kolki osalust vaatluse all olevas kuriteos, leidis kajastamist juba käesoleva otsuse p-des 13-13.2, mida kolleegium ei pea vajalikuks täiendavalt korrata. Kokkuvõtvalt on kriminaalkolleegium seega seisukohal, et just J. Kolk oli isikuks, kes edastas M. Linki poolt võltsitud sularahaarved D.P-le ja B.Z ning O.A-le ja E.S. 16.1 Seejuures ei nõustu ringkonnakohus süüdistatava kaitsja apellatsioonikohtu istungil esitatud seisukohaga, et olukorras, kus esialgselt on esitatud süüdistus koos J. Kolkiga ka I. Rabtšukile, kelle õigeksmõistmise osas ei ole prokurör kohtuotsust aga vaidlustanud, on lubamatult ning arusaamatult kasvanud J. Kolkile esitatud süüdistuse maht. Sisuliselt võib väita, et esialgselt süüdistati J. Kolki koos I. Rabtšukiga grupiviisiliselt toimepandud kaasaaitamisteos. Praktikas ei ole midagi enneolematut selles, kui isikud antakse kohtu alla süüdistatuna grupiviisiliselt toimepandud kuriteos ning tõendamist leiab neist vaid ühe isiku süü või vaidlustatakse nt õigeksmõistvat kohtuotsust vaid neist ühe osas. Selline olukord ei ole senises praktikas eeldanud uue süüdistuse esitamist ning näiteks olukorras, kus kohus leiab tõendatud olevat vaid ühe isiku süü – ja seda alles nõupidamistoas – ei ole see ka lihtsalt võimalik, kuivõrd prokuröril ei ole võimalik menetluslikult sellises olukorras mingil viisil ka reageerida. Olukord oleks sisuliselt analoogiline juhul, kui prokurör ka oleks vaidlustanud maakohtu otsuse mõlema isiku osas, kuid ringkonnakohus leiaks olevat tõendatud vaid J. Kolki süü. Käesoleval juhul leiab ringkonnakohus seega, et rikutud ei ole süüdistatava kaitseõigust ning apellatsiooni näol ei ole tegemist uue süüdistusega, nagu seda leidis ringkonnakohtu istungil süüdistatava kaitsja.
  18. Nagu öeldud, oli J. Kolk ringkonnakohtu hinnangul isikuks, kes edastas M. Linki poolt võltsitud arved kuriteo vahetutele täideviijatele. Prokuröriga soostuvalt leiab kriminaalkolleegium sedagi, et tegemist on kaasaaitamisega KarS § 386 lg 1 järgi kvalifitseeritavale kuriteole (vt selle kohta ka RKKKo 3-1-1-6-11, p-d 13 jj). Tegelikkusele mittevastavad arved on sisendkäibemaksu alusetu deklareerimise ja ettevõtlusega mitteseotud kulude deklareerimata jätmise korral käsitatavad süüteo toimepanemise vahendina, kuna arvete olemasolu maksumaksja raamatupidamises võimaldab panna maksupettust toime viisil, mis vähendab oluliselt selle ilmsikstuleku riski. Seega on tegemist kuriteo toimepanemiseks ainelise kaasabi osutamisega KarS § 22 lg 3 tähenduses. Seejuures pole mingit alust ka väiteks, et J. Kolk oleks võltsitud arved kuriteo vahetutele täideviijatele esitanud alles peale seda, kui viimased olid maksudeklaratsioonid esitanud. Kuid isegi kui sellele seisukohale asuda, oleks ikkagi tegemist nn vaimse kaasabiga kuriteo toimepanemisele, kuivõrd tuvastamist on leidnud, et maksude väärarvutust teostati süstemaatiliselt mitme aasta kestel; seega pidid kuriteo vahetud täideviijad olema kindlad ning teadlikud selles, et neile need võltsitud arved ka esitatakse. Kriminaalkolleegiumi arusaama kohaselt sai see aga toimuda üksnes juhul, kui neil oli selleks eelnev kokkulepe J. Kolkiga. Kriminaalasjas sisalduvaid tõendeid kogumis hinnates ei jää ringkonnakohtule selles küsimuses mingit kahtlust. 26
  19. Seega oli J. Kolki käitumine teoks, mis aitas D.P ja B.Z ning O.A ja E.S panna toime maksudeklaratsioonis valeandmete esitamise eesmärgiga vähendada konkreetse ettevõtte maksukohustust. Seejuures ei ole mingilgi kujul määravaks asjaolu, et D.P ja B.Z õnnestus võltsarvete rakendamist jätkata ka peale seda, kui oli kinni peetud M. Link, kelle poolt võltsitud arveid vahendas ettevõtetele J. Kolk. Kuigi põhjuslik seos kaasaaitamisteo ja täideviimisteo vahel kuulub tõepoolest kaasaaitamisteo objektiivsesse külge, ei pea see esinema nn conditio- vormeli kvaliteedis. Kaasaaitamisteona käsitletakse mitte üksnes sellist tegu, mis on täideviimisteo absoluutseks eelduseks, vaid ka sellist tegu, mis vaid toetab ja kinnitab täideviija tahtlust. Käesoleval juhtumil on sellega kindlasti tegemist.
  20. Ühtlasi ei soostu ringkonnakohus maakohtu arusaamaga, et tuvastatud ei ole, millisel määral esitas just J. Kolk võltsitud arveid ning millisel määral I. Rabtšuk, kellele samuti oli esitatud esialgselt süüdistus kõnealusele kuriteole kaasaaitamises. Olukorras, kus selline tegevus on tuvastatult ühine ja kooskõlastatud kaasaaitajate vahel, ei ole sellel küsimusel teovalitsemise teooriat silmas pidades ka määravat tähendust. Siinkohal kordabki ringkonnakohus juba eelpool mainitut, et täielikult on võimalik ka grupiviisiline kaasaaitamine ehk siis kaasaaitamine kaastäideviimise mõttes. Oluline on, et isik osales kuriteo täideviimises enda teopanusega (kaasaaitamisteo tähenduses), mis aitas kaasa lõpptagajärje saavutamisele. Subjektiivsest küljest eeldab antud olukord nn topelttahtlust. Esiteks peab kaasaaitajal olema vähemalt kaudne tahtlus kaasaaitamisteo toimepanemiseks. Selle esinemises ei ole vähimalgi määral põhjust kahelda; võltsitud arvete edastamine oli vaieldamatult tahtlik. Teiseks peab tal vähemalt kaudse tahtluse vormis olema tahtlus ka toimepanija poolt õigusvastase teo toimepanemise suhtes. Kaasaaitaja tahtlus õigusvastase põhiteo suhtes peab aga hõlmama üksnes põhiteo olulist ebaõigussisu. Sisuliselt tähendab see seda, et maksude maksmisest kõrvalehoidumisele kaasaaitaja peab küll teadma muu hulgas ka seda, et täideviija tegutseb maksu- või kinnipidamiskohustuse vähendamise või tagastusnõude suurendamise või tekitamise eesmärgil, kuid tal endal ei pea sellist eesmärki olema. Ka selles küsimuses ei teki ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumil põhjendatud kahtlusi. Võltsitud arvete massilisel esitamisel sai J. Kolk vaieldamatult aru, millistel eesmärkidel neid kasutatakse. Arvestades seda, et J. Kolki poolt kuriteo vahetutele täideviijatele edastatud arvete hulk oli enam kui märkimisväärne, aga samuti arvestades asjaolu, et see kestis kahe aasta vältel, oli ta ringkonnakohtu hinnangul vaieldamatult teadlik ka sellest, et sellisel viisil jääb laekumata maksudena enam kui 320 000 eurot. Seega oli J. Kolk ka teadlik vahetute täideviijate poolt õigushüve kahjustamise määrast RKKK otsuse 3-1-197-09 tähenduses.
  21. Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus J. Kolki õigeksmõistmises tuleb tühistada ning J. Kolk tuleb tunnistada süüdi KarS § 22 lg 3 - § 386 lg 1 (kehtivas redaktsioonis KarS § 22 lg 3 - § 3891 lg 2) järgi. Samuti tuleb kohtuotsus tühistada süüdistatavale õigusabikulude hüvitamise osas, s.o need jäävad süüdistatava enda kanda tulenevalt KrMS § 180 lg 1 ls-st
  22. Apellatsioonimenetluses süüdistatava kaitsja kohtule taotlust õigusabikulude hüvitamiseks ei esitanud. Eelnevast johtuvalt puudub vajadus J. Kolki kaitsja apellatsioonis väljendatu sisuliseks analüüsiks. III
  23. Järgnevalt tegeleb ringkonnakohus süüdistatavatele mõistetava karistuse küsimusega. Kriminaalkolleegium leiab, et ka selles osas väärivad prokuröri apellatsioonis esitatud väited osaliselt tähelepanu. 27
  24. Kriminaalkolleegium leiab, et mõistes D.P-le karistuseks rahalise karistuse, on maakohus vääralt kohaldanud materiaalõigust. Õigustatult märgib prokurör, et kuivõrd D.P käitumine hinnati jätkuvalt toimepandud kuriteona, tuli tema käitumine nii kvalifitseerida kui ka õiguslikult hinnata viimase osateo toimepanemise ajahetkest lähtuvalt, s.o augusti 2007 seisuga (vt KarS § 81 lg 4 ls 1). Seejuures ei vaidlustanud ka süüdistatava kaitsja prokuröri väidet, et tegemist on just jätkuva süüteoga õiguslikus mõttes juhul, kui see leiab tõendamist. Seejuures ei avaldanud kaitsja A. Pilv ringkonnakohtu istungil enda seisukohta küsimuses, kas sellises situatsioonis on üleüldse võimalik rahalise karistuse mõistmine, jättes selle kohtu otsustada. 22.1 Kriminaalkolleegiumi hinnangul on vastus sellele küsimusele eitav, s.o kõnealuses olukorras tuleb kohaldamisele sanktsioon, mida näeb ette viimase osateo toimepanemisel kehtinud seadus. Õigustatult märgib prokurör, et kuivõrd alates 15.03.2007 näeb KarS § 3891 lg 2 sanktsioonina ette üksnes vangistuse, puudus maakohtul õigus rahalise karistuse kohaldamiseks; sanktsiooniliigi eiramist, mida näeb ette eriosa koosseis, Karistusseadustik erinevalt varem kehtinud Kriminaalkoodeksi regulatsioonist ette ei näe. Küll leiab ringkonnakohus, et sellises situatsioonis (jätkuva süüteo korral esialgselt kehtinud rahalise karistuse mõistmise võimaluse kaotamine seadusandja poolt) on see asjaolu hinnatav konkreetse karistusmäära valikul, st seda tuleb karistuse mõistmisel arvestada. Kriminaalkolleegium leiab, et prokurör on enda apellatsioonis sellega ka arvestanud, taotledes D.P-le karistuseks vangistust kestusega üks aasta. Mööda ei saa tõepoolest vaadata faktist, et D.P käitumine oli süstemaatiline, kestes sisuliselt kaks ja pool aastat. Samuti leidis ringkonnakohtu hinnangul tõendamist, et süüdistatava käitumise tulemil jäi maksudena laekumata summa, mis ületab koosseisus märgitud minimaalmäära mitmekordselt. Samuti jätkas D.P enda tegevust peale seda, kui esialgne võltsarvetega varustaja M. Link vahistati ning temalt arvete saamine lakkas. Ka ei ole süüdistatava käitumises tuvastatavad mingid karistust kergendavad asjaolud. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et D.P-le tuleb mõista karistuseks üks aasta vabadusekaotust, nagu seda taotles ka prokurör. 22.2 Õige on ka prokuröri seisukoht, et käesoleval juhul puuduvad alused KarS § 73 ja § 74 sätete kohaldamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on olnud enda praktikas kestvalt seisukohal, et Eesti karistusõigussüsteem on üles ehitatud põhimõttele, et juhul, kui isikule mõistetakse vabadusekaotuslik karistus, siis pööratakse see reegeljuhtumil ka täitmisele. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika on toonitanud, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja/või süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära – vt RKKKo 3-1-1-99-06). Karistusest tingimisi vabastamise korral on aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (RKKKo 3-1-1-40-04). Käesoleval juhtumil pole alust rääkida ei ühest ega teisest nimetatud asjaolust. Süüdistatav oli enda käitumises süstemaatiline ning see ulatus üle mitme aasta. Nagu öeldud, ei ole D.P ka vastuvaidlematult tõendamist leidnud kuriteo toimepanekut ka kahetsenud, mistõttu puuduvad ka alused rääkimast süüdistatava isikust, mis teeks karistuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks. Seega puuduvad alused KarS § 73 või § 74 nimetatud võimaluse kohaldamiseks.
  25. Samas ei leia ringkonnakohus, et kohtuotsus tuleks tühistada O.A-le mõistetud karistuse osas. Maakohtu poolt süüdistatavale mõistetud rahalise karistuse määr vastab kriminaalkolleegiumi hinnangul O.A teosüüle ning selles osas ei pea kolleegium vajalikuks maakohtu otsust revideerida. Seejuures ei pea ringkonnakohus erinevalt prokurörist ei vajalikuks ega ka võimalikuks 28 võrrelda mõistetud karistust D.P-le mõistetud karistusega, kuna selles tähenduses ei ole isikute süü kvantifitseeritav; ei ole tuvastamist leidnud (ega ka esitatud vastavat süüdistust), nagu oleks O.A ja D.P käitunud kuriteo toimepanemisel ühiselt ja kooskõlastatult, mistõttu puudub ka alus neile mõistetud karistuste omavaheliseks võrdluseks. Nagu öeldud, vastab O.A-le mõistetud karistus ringkonnakohtu hinnangul viimase individualiseeritud teosüüle.
  26. Kriminaalkolleegium leiab, et J. Kolkile tuleb mõista karistuseks rahaline karistus suuruses 250 päevamäära. Köites 11, tlk 60 asuva teatise kohaselt on J. Kolki keskmiseks päevasissetulekuks aastal 2006 pärast erinevaid mahaarvamisi 21.34 krooni. Seega tuleb karistuseks mõistetava summa arvutamisel lähtuda seaduses sätestatud miinimumist, mis teo toimepanemise ajal oli KarS § 44 lg 2 kohaselt 50 krooni. Ringkonnakohtu hinnangul oli ka J. Kolki käitumine süstemaatiline, tema roll antud kuritegelikus käitumises on käsitletav kaalukana – nii võltsitud arvete esitamine kui ka selle eest edasiselt tasu edastamine M. Linkile -, mistõttu peab kriminaalkolleegium ka tema käitumise ebaõigussisu suureks. Ka J. Kolki käitumises puuduvad karistust kergendavad asjaolud. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et J. Kolki tuleb karistada rahalise karistuse kui sanktsiooni keskmises määras, s.o teo toimepanemise ajal kehtinud vääringus 12 500 krooni (800 eurot). IV
  27. Apellatsioonikohtu istungil esitasid taotluse õigusabikulude hüvitamiseks D.P ja B.Z kaitsja advokaat Aivar Pilv ning O.A ja E.S kaitsja advokaat Mart Sikut. Kriminaalkolleegium leiab, et need taotlused on põhjendatud ning kuuluvad hüvitamisele.
  28. Kuivõrd ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osaliselt ning tegi tühistatud osas uue otsuse, tuleb KrMS § 185 lg 1 ja § 175 lg 1 p 1 kohaselt valitud kaitsjale makstud tasu süüdistatavale hüvitada. Samuti sätestab KrMS § 185 lg 2 ls 2, et menetluskulud jäävad riigi kanda juhul, kui apellatsiooni on esitanud prokuratuur; selline situatsioon käesoleval juhul ka oli, kuivõrd maakohtu otsuse oli vaidlustanud ka riiklik süüdistaja. Samas tuleb silmas pidada, et valitud kaitsjale makstud tasu tuleb hüvitada üksnes mõistlikus suuruses, nagu KrMS § 175 lg 1 p 1 otsesõnu ette näeb. 26.1 D.P ja B.Z kaitsja advokaat Aivar Pilv taotleb menetluskulude väljamõistmist summas 3305.9 eurot (koos käibemaksuga). Taotluse kohaselt on kaitseõiguse teostamise eest süüdistatavad kandnud tema arvele vastavalt 34 640 krooni ja 1092 eurot. Seda kinnitavalt on taotlusele lisatud ka maksekorraldused. Samuti on taotlusele lisatud nn spetsifikatsioon, milles on kaitsja detailselt lahti kirjutanud õigusabi osutamisele kulunud aja ning teostatud toimingud. Kriminaalkolleegium ei näe põhjust kahelda advokaadi poolt kohtule esitatud taotluses ega ka selle lahtikirjutuses. Samuti tõendavad maksekorraldused, et süüdistatavad on need õigusabikulud ka reaalselt kandnud. Ka leiab kriminaalkolleegium kriminaalasja mahtu ning keerukust silmas pidades, et kaitsja on taotluses näidatud aja ulatuses reaalselt ning põhjendatult õigusabi osutanud, mistõttu peab ringkonnakohus nimetatud summat põhjendatuks KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses. Seega tuleb D.P ja B.Z kasuks Eesti Vabariigilt mõista välja summa 3305.9 eurot. 26.2 Ka peab ringkonnakohus põhjendatuks O.A ja E.S kaitsja advokaat Mart Sikuti taotlust, mille kohaselt on süüdistatavad kaitseõiguse teostamise eest apellatsioonimenetluses kandnud tema arvele koos käibemaksuga 4800 krooni, s.o 306.78 eurot. Kuigi sellele taotlusele ei 29 ole lisatud nn spetsifikatsiooni, ei näe ringkonnakohus põhjust selle taotluse tõelevastavuses kahelda. Kriminaalasja mahtu ja keerukust silmas pidades peab ringkonnakohus nimetatud summat ka põhjendatuks KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses. Seega tuleb O.A ja E.S kasuks Eesti Vabariigilt mõista välja 306.78 eurot.
  29. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-dest 1 ja 2, § 340 lg 4 p-dest 2 ja 4 tühistab Tallinna Ringkonnakohus maakohtu otsuse osaliselt ning teeb tühistatud osas uue otsuse. Prokuröri apellatsioon rahuldada osaliselt, kaitsjate apellatsioonid jätta rahuldamata. Paavo Randma Urmas Reinola Malle Preimer 30

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.