nõudeid, pannes sellega toime väärteod, millised on kvalifitseeritavad Liiklusseaduse § 7417 lg. 1, § 74 31 lg. 1 ja 7421 lg. 1 järgi. Kuna LS § 74 31 lg. 1 ja LS § 74 21 lg. 1 järgi kvalifitseeritud väärteod on toime pandud ühe teoga, määratakse nende eest KarS § 63 lõike 1 kohaselt karistus LS § 7421 lg. 1 järgi. Liiklusseaduse § 56 kohaselt on liiklusõnnetus juhtum, kus vähemalt ühe sõiduki teel liikumise või teelt väljasõidu tagajärjel saab inimene vigastada või surma või tekib varaline kahju. Antud juhul on varaline kahju tekitatud AS'le DNB №rd Liising ja VK'ile seega Liiklusseaduse § 56 kirjeldatud liiklusõnnetuse tunnused on antud asjas olemas. "Anna teed" (mitte takistada) all mõistetakse nõuet, et liikleja ei jätkaks ega alustaks liikumist ega teeks mingeid manöövreid, mis võiksid sundida teist liiklejat muutma liikumissuunda või kiirust. Liikleja, kellel on kohustus anda teed, peab sellest selgelt märku andma kiiruse vähendamisega või sujuva peatumisega. Kohtuväline menetleja, olles tutvunud väärteoasjas kogutud materjalidega, on seisukohal, et menetlusaluse isiku poolt liiklusõnnetuse põhjustamine on menetluse käigus kogutud materjalidega tõendatud ja õigesti kvalifitseeritud ning toime pandud tegu on karistatav Liiklusseaduse § 7417 lg. 1 alusel. Liikluseeskirja § 227 kohaselt ei pea liiklusõnnetuses osalenud juht juhtunust politseile teatama, kui juhid või juht ja kahju saaja(d) on juhtumi põhjusi hinnates vastutuse küsimuses ühel meelel, on oma arvamuse kirjalikult vormistanud, nimetades kahju tekitamise eest vastustava isiku ja sellele alla kirjutanud. Väärteoasjas kogutud materjalidest nähtub üheselt, et menetlusalune isik oli teadlik liiklusõnnetuse aset leidmisest. Sellest lähtuvalt lasus tal ka kohustus käituda vastavalt liikluseeskirja § 227 sätestatule ehk enne sündmuskohalt lahkumist tulnuks oma arvamus kirjalikult vormistada. Liikluseeskirja § 228 kohaselt ei tohi liiklusõnnetuses osalenud juhid tarvitada alkoholi, narkootikumi või psühhotroopset ainet kuni asjaolude selgitamiseni sündmuskohal. Nimetatud nõude rikkumine on kogutud materjalidega tõendamist leidnud ning vastutuse näeb ette Liiklusseaduse § 7421 lg. 1. Eelpool nimetatud liikluseeskirja §-de
228 nõuete täitmine liiklusõnnetuses osalenud juhtide poolt tagab politseile võimaluse fikseerida ja hinnata toimunud liiklusõnnetuse täpseid asjaolusid mis omavad tähtsust toimepandud õigusrikkumise asjaolude ning süüdlase väljaselgitamisel. Juhtimisõigust omav isik peab olema teadlik kuidas tuleb käituda liiklusõnnetuse korral. Kohtuväline menetleja jätab eel pool toodud põhjusel otsuse tegemisel arvesse võtmata menetlusaluse isiku ütlustes toodud põhjenduse mis kajastab liiklusõnnetuse sündmuskohalt lahkumist ning alkoholi tarbimise põhjendust peale liiklusõnnetust, ülejäänud osas arvestab seal öelduga. Kohtuväline menetleja leiab, et menetlusaluse isiku poolt Liiklusseaduse § 7431 lg. 1 ja 7421 lg. 1 järgi kvalifitseeritud teod on käsitletavad kui tahtlikult toime pandud õigusrikkumistena milledel puuduvad õigustused ning on vaadeldavad ühe teona mille eesmärgiks oli püüda varjata toimepandud süülise teo asjaolusid. Otsuse tegemisel arvestab kohtuväline menetleja asjaoluga, et menetlusalune isik omab kehtivaid karistusi. 2 Karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Karistust kergendavaks asjaoluks on menetlusaluse isiku liiklusõnnetuse põhjustamises süü tunnistamine. Võttes aluseks eeltoodut ja lähtudes KarS § 56 lõikest 1, § 63 lõikest 1 ja § 63 lõikest 3 määras 17 kohtuväline menetleja H.I-le LS § 74 lg. 1 alusel karistuseks rahatrahvi 33 trahviühiku ulatuses, s.o. 132 eurot ja LS § 7421 lg. 1 alusel karistuseks rahatrahvi 88 trahviühiku ulatuses, s.o. 352 eurot. V™S § 74 lg 1 p 15 alusel tuleb menetlusalusel isikul tasuda menetluskuludena joobeekspertiisi tasud summas 12 eurot ja 14 eurot. KAEBUSE SISU H.I esitas Harju Maakohtule kaebuse, milles palub Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo avariitalituse avariiteenistuse teenistuse vanema Tanel Pajumaa 05.04.2011.a. otsus väärteoasjas nr. 2302,11,001251 tühistada osaliselt ja lõpetada väärteoasjas menetlus osas, millega teda tunnistati süüdi LE §
228 rikkumises. I Nimetatud otsusega tunnistas Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo teenistuse vanem Tanel Pajumaa menetlusaluse isiku süüdi selles, et: Juhtides 03.01.2011.a. kell 21:40 Tallinnas, P. Kerese tn – Lootuse pst ristmikul Tallinnas sõiduautot Toyota Corolla XXX, ei andnud menetlusalune isik ristuval teel sõidueesõigust teisele juhile, mistõttu põhjustas ta liiklusõnnetuse ja varalise kahju AS’le DNB №rd Liising ja VK’ile. Sellega menetlusalune isik rikkus LE § 221 nõudeid ning menetleja määras talle karistuseks LS § 7417 lg. 1 alusel rahatrahvi 33 trahviühiku ulatuses, s.o. 132,00 EUR. Ka leidis menetleja, et menetlusalune isik lahkus liiklusõnnetuse sündmuskohalt liiklusõnnetusest politseile teatamata. Sellega olevat ta menetleja arvates rikkunud LE §
Kaitsja põhiseisukoht on selline, et ta nõustub kohtuvälise menetleja arvamusega selles osas, et teatud juhul on kirjaliku dokumendi koostamine poolte vahel kohustuslik ja kui seda ei tehta, siis ta toob kaasa vastutuse siis LE § 227 alusel, mis ongi praegusel juhul üheks paragrahviks, mille rikkumist H.I-le ette heidetakse. Kaitsja on tänulik väärteo menetlejale ja ka kohtule selle eest, et talle anti tutvumiseks kaks Riigikohtu lahendit ja need Riigikohtu lahendid kinnitavadki seda, et politseisse peab teatama juhul, kui poolte vahel ei ole paber alla kirjutatud. Nüüd kaitsja tahab aga küsida, et sellisel juhul ja kui tõepoolest ei ole paber vormistatud, kas on täidetud LE § 227 koosseis täidetud. Ja otsuses selles ka ju kirjutatakse, et H.I lahkus liiklusõnnetussündmuskohast politseile teatamata. Nüüd on minu põhi argument, mis ma tahan välja öelda, et on see, et vaatamata sellele, et poolte vahel allkirjastatud dokument puudus, ei ole H.I ometi toime pannud § 227 rikkumist. Ja miks ei ole toime pannud? Selle paragrahvi järgi vastutusele saab võtta, kui politseile ei teatatud, kuigi teatamise kohus seaduse järgi oli. Ja nüüd küsigem, kas vastab siis tegelikkusele see, nagu otsuses on märgitud, et liiklusõnnetusest tõepoolest ei teatatud? Kohtul seisab ees selle paragrahvi süüditunnistamise osas tänamatu, aga kerge asja otsustamine. Kergeks teeb asja otsustamise see, et vastuvaidlematult on tõendatud asjaolu, et politseile teatati. Helistamine toimus mitmekordselt ehk tehti 3 kõnet. Liikluseeskiri ei nõua, et mõlemad peaksid teatama, aga praegusel juhul teatasid ja vestlesid politseiga mõlemad avariis osalenud. Teade telefonile sisaldas absoluutselt kõike seda teavet, mida teatamise puhul teha tuleb avarii kohta. Edasi – avariis osalenud autod ja nende numbrid ja see, kas pooled jõudsid ühisele meelele süüdlase osas, see teatati politseile on ümberlükatud eelpool nimetatud faktidega ja kui see on nii, siis kohtule jääb otsuses vastata küsimusele, kas on tegemist LE § 227 rikkumisega või ei ole. Nüüd, kas muudab asja see, mis oli Riigikohtu otsustes öeldus, ehk nendes menetlustes, mis kohtuväline menetleja mulle andis. Ei muuda. Sest nendes lahendites ka ei olnud kirjalikku kokkulepet, aga vahe on selles, et nendel juhtudel, mis siis Riigikohtu otsuses kajastati, ei olnud politseile teatatud. Ja loomulikult nendel juhtudel paberi puudumise tõttu oli LE § 227 koosseis olemas ehk ma oleks õigesti mõistetud, rõhutan veelkord, kuna politseile oli teatatud, siis H.I tegevuses puudub LE § 227 rikkumine, vaatamata sellele, et paber või dokument kokkuleppe kohta ei olnud alla kirjutatud. Ma palun väärteootsus H.I süüdi tunnistamises LE § 227 menetlus lõpetada väärteo koosseisu puudumise tõttu. Nüüd oma kõne teises osas ma analüüsin, kas H.I tegudes esineb LE § 228 rikkumine. Seadus ütleb, et juht ei tohi pärast liiklusõnnetust alkoholi tarvitada kuni ei ole sündmuskohal kõik asjaolud välja selgitatud ehk politseil oli kohustus tõendada, et kõik asjaolud ei olnud välja selgitatud. Nüüd kogu see vaidlusmoment lõpuks taandub selle ümber, et esiteks mis on need kõik asjaolud, mida tuleb välja selgitada ja teiseks, kas väljaselgitamise hulka kuulub ka kohustus alla kirjutada osapoolte vahel kokkuleppele. Tunnistaja K ja ka lindistustest, eriti tänasest nähtub ju selgelt, et kõik andmed olid välja selgitatud. Ma juba varem ütlesin, eelmise paragrahvi lõigus, et sündmuskoht oli teada, auto numbrid olid teada, isikud olid teada. Ja mis kõige tähtsam, pooled olid ühel meelel selles, kes on süüdi. Ja nüüd järgneb selle asja juures võtmeküsimus. Kui poolte kirjalik kokkulepe ei olnud vormistatud, kuigi vaidlust mitte millegi üle ei olnud, kas tähendab see automaatselt seda, et ainuüksi selle tõttu ei olnudki kõik asjaolud välja selgitatud. Etteruttavalt ütlen, et minu seisukoht on, et üksnes kirjaliku kokkuleppe vormistamata jätmine ei tähenda seda, et asjaolud ei ole välja selgitatud ja kui ei ole, siis peaks järgnema vastutus. Tähendab, eelmisel või üleeelmisel kohtuistungil esines väärteomenetleja selles osas küllaltki bravuurselt, et noh mida Kesamaa veel protsessib ja mida tema kaitsja tahab tõendada, kui paberid ei olnud vormistatud. Miks ta ei nõustu tunnistama jne. See asi hakkas mind niivõrd palju huvitama, mitte ainult H.I asjaga seoses, vaid ka laiemalt. Sealhulgas ka küsimus, et kui politsei nii tõlgendab seadust, kas ei ole see juba õiguspoliitiline küsimus laiemalt ja kas see ei ületa seaduse tõlgendamisel, jutt käib kirjaliku kokkuleppe tähendamisest, kas politsei ei lähe välja sellest, mida seadusandja ise on tahtnud öelda. Ja vastus on – väärteo menetleja arvamus, et määravaks ka siin on see, kas paber kirjutati alla või ei kirjutatud, ei ole õige. Lp. kohus, ma viitan praegusel juhul Riigikohtu lahendile kohtuasjas nr 3-1-1-9-04 otsus 26.02.2004, kus on analoogne asi tänase asjaga. Ja seal on öeldud niimoodi, et kui pooled on välja selgitanud eriti 5 selle, kes vastutab süü eest, avarii tekkimise eest ja puudusid muud väljaselgitamist vajavad asjaolud, siis pärastine alkoholi tarvitamine ei ole § 228 rikkumine. Nendel põhjustel ma palun ka selle paragrahvi osas menetlus lõpetada ja kaebus rahuldada ja kui kohus nii toimib, siis kaitsjatasu välja mõista riigilt. Kohtuistungil andis tunnistaja VK ütlusi selle kohta, et enne seda juhtumit ei olnud ta kaebaja H.I-ga kokku puutunud. Ta mäletab Kerese ja Lootuse tn ristmikul toimunud sündmust enam-vähem. Ta sõitis peateel ja kõrvalteelt sõitis välja Toyota. Toyota sõitis talle paremalt poolt külje pealt sisse. Peale liiklusõnnetust kõik peatusid ja tulid autodest välja. Vaatasid üle, mis on juhtunud ja hakkasid otsustama, mis edasi teha. Otsustati helistada politseisse. Politseist öeldi, et vaja on joonistada sündmuskoha skeem ja täita paberid. Kuid paberit ja pastakat neil ei juhtunud olema. Otsustasid uuesti helistada politseisse, et küsida mida edasi teha. Nende käest küsiti, kas on kannatanuid, kannatanuid ei olnud. Mõtlesid taas mida teha. Toyota juht tunnistas, et ta sõitis kõrvateelt välja peateele. Vahepeal helistasid temale vanemad, kuid niikaua kui ta rääkis telefoniga, sõitis Toyota juht ära. Seejärel helistas ta uuesti politseisse, küsides, mida ta nüüd tegema peab. Talle politseist öeldi, et ta peab ootama kohapeal, kuni tuleb patrull ja siis nad ise koostavad paberid. Ühtegi kirjalikku dokumenti ta teise sõiduki juhiga ei koostanud. Kuid juttu oli sellest, et pärast kindlustusse sõita. Kuid niikaua, kui ta telefoniga rääkis, sõitis Toyota juht ära. Siis ta helistas politseisse ja küsis, mis ta peab edasi tegema. Teine osapool andis talle oma telefoninumbri. Ta tegi 2 või isegi 3 kõnet politseisse. Ta ütles kuidas ja mis juhtus, kus see asub. Tema käest küsiti, millised autod osalesid avariis. Auto numbreid küsiti. Politseiga rääkis ka H.I , ta andis H.I-le oma telefoni. Tema jaoks olid kõik avariiga seotud asjaolud välja selgitatud. Ta rääkis nii nagu juhtus tol hetkel. Tal ei ole varem sellist asja olnud. Ta ei teadnud, kas nii võib teha. Mingeid pabereid ei olnud vormistatud. Ta ei teadnud, kas kaebaja H.I tuleb pärast kohale, esimest korda sattus ta niisugusesse situatsiooni. Avarii asjaolud olid talle selged alles siis, kui politsei kohale tuli ja asja ära vormistas. Ta isiklikult kaebaja H.I avarii sündmuskohalt lahkuda ei lubanud. Asjaolud, mis talle politsei tulles veel selgusid olid need, et talle sai konkreetselt selgeks, et kõik on vormistatud ja kindlustuses makstakse talle kõik kinni. Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo avariitalituse – esindaja ülemkonstaabel Helen Kommussar, leiab, et täielikult on tõendamist leidnud, et H.I 03.01.2011.a. kell 21:40, Tallinnas, P. Kerese tn ja Lootuse pst ristmikul, Nõmme linnaosas, Tallinna linnas, Harju maakonnas juhtides mootorsõidukit, ei andnud ristuval teel sõidueesõigust teisele juhile ehkki oli kohustatud seda LM 221 kohaselt tegema, mistõttu põhjustas liiklusõnnetuse ja varalise kahju AS’le DNB №rd Liising ja VK’ile. Lahkus liiklusõnnetuse sündmuskohalt liiklusõnnetusest politseile teatamata, ehkki oli kohustatud seda tegema ning vahetult pärast liiklusõnnetust tarvitas selles osalenud juhina alkoholi enne asjaolude väljaselgitamist sündmuskohal. Oma tegevusega rikkus H.I Liikluseeskirja § 5 LM 221, §
nõudeid, pannes seega toime väärteod, mis on kvalifitseeritavad Liiklusseaduse § 7417 lg. 1, § 7431 lg. 1 ja § 7421 lg. 1 järgi. Kuna LS § 74 31 lg. 1 ja LS § 7421 lg. 1 järgi kvalifitseeritud väärteod on toime pandud ühe teoga, määrati nende eest KarS § 63 lõike 1 kohaselt karistus LS § 7421 lg. 1 järgi. Kohtuvälise menetleja esindaja jäi menetluses tehtud otsuse juurde, tuginedes 2005.a. Riigikohtu lahendile 3-1-1-31-05 ja 2008.a. lahendile 3-1-1-48-08, leides, et väärteo koosseis LE § 227 koosseis osas on tõendamist leidnud. Eeltoodust tsiteeris kohtuvälise menetleja esindaja 2008.a. lahendist „LE § 227 kohaselt ei ole vaja liiklusõnnetusest politseile teatada, kui inimesed liiklusõnnetuses viga ei saanud, õnnetuses osalenud juhid või juht ja kahju saaja on juhtumi 6 põhjuseid hinnates ühel meelel ning on oma arvamuse kirjalikult vormistanud.“ Eeltoodust tuleneb tõlgendab kohtuväline menetleja antud Riigikohtu lahendit viisil, et juhul kui osapooled on kokkuleppe saanud ja on selle kirjalikult vormistanud, ei pea enam politseile teatama. Antud juhul jah helistati politseisse ja sellele ei saa kohtuväline menetleja vastu vaielda, kuid asjaolu, et politseisse helistati ei tee tühiseks veel LE § 227 rikkumist, kuivõrd politseist anti konkreetsed juhised, kuidas edasi käituda. See on siis, et tuleb vormistada kirjalikult antud liiklusõnnetuse asjaolud. Nüüd hetkest kui osapooled taipasid, et kirjalikult liiklusõnnetuse asjaolude fikseerimine ei ole võimalik, st. et ka kokkuleppe saavutamine ilma politsei sekkumiseta ei ole võimalik, siis sellest hetkest tekkis osapooltel kohustus teatada probleemist politseile ja oodata edasisi juhiseid, kuidas käituda. Eelmisel istungil tunnistaja VKi ütlustest tulenevalt ei olnud talle kõik liiklusõnnetuse asjaolud selged enne politsei saabumist. Analüüsides nüüd kahe osapoole käitumist peale asjaolu, et kirjalikku kokkulepet vormistad ei saa avastamist, siis üks osapool VK käitus õigesti, tegutses vastavalt LE nõuetele ja teatas politseile. Erinevalt eeltoodust teine osapool H.I lahkus sündmuskohalt, viidates ka kohtuistungil avaldatud asitõendi vaatlusprotokollile, ilma, et teine osapool VK oleks tema lahkumisega sündmuskohalt nõustunud. Ja kuivõrd on tõestatud LE § 227 rikkumine ja tuginedes täna kohtuistungil avaldatud dokumentidele, leiab kohtuväline menetleja et täidetud ka LE § 228 rikkumise koosseis. Seega palub kohtuvälise menetleja esindaja jätta kaebus rahuldamata ja otsus muutmata. Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo avariitalituse avariiteenistuse teenistuse vanema Tanel Pajumaa poolt on 05.04.2011.a. väärteoasjas nr. 2302,11,001215 tehtud õige otsus. Ka kohtuvälise menetleja esindaja leiab, et niivõrd kerge karistuse vähendamine antud olukorras, kui isikul on kuus kustumata karistust, ei ole põhjendatud. Isikule mõisteti karistus kahe paragrahvi eest 1/3 sanktsiooni ülemmäärast ning talle ei olnud ei lisa- ega põhikaristusena 17 määratud juhtimisõiguse äravõtmist ega kohaldatud aresti. Seega on H.I-le LS § 74 lg. 1 alusel karistuseks määratud rahatrahv 33 trahviühiku ulatuses, s.o. 132 eurot ja LS § 7421 lg. 1 alusel karistuseks määratud rahatrahv 88 trahviühiku ulatuses, s.o. 352 eurot õiglased karistused. Seega Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo avariitalituse avariiteenistuse teenistuse vanema Tanel Pajumaa poolt on 05.04.2011.a. väärteoasjas nr. 2302,11,001215 tehtud õige otsus. Kohus, kuulanud ära protsessiosaliste seletused ning uurinud kirjalikke materjale L e i d i s: Et kaebaja H.I kaebus Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo avariitalituse avariiteenistuse teenistuse vanema Tanel Pajumaa 05.04.2011.a. otsuse väärteoasjas nr. 2302,11,001251 osalise tühistamise ja väärteoasjas menetluse lõpetamise nõudes ei kuulu rahuldamisele, sest väärteoasja materjalidest on näha ning leidnud täielikult tõendamist, et H.I 03.01.2011.a. kell 21:40, Tallinnas, P. Kerese tn ja Lootuse pst ristmikul, Nõmme linnaosas, Tallinna linnas, Harju maakonnas juhtides mootorsõidukit, ei andnud ristuval teel sõidueesõigust teisele juhile ehkki oli kohustatud seda LM 221 kohaselt tegema, mistõttu põhjustas liiklusõnnetuse ja varalise kahju AS’le DNB №rd Liising ja VK’ile. Lahkus liiklusõnnetuse sündmuskohalt liiklusõnnetusest politseile teatamata, ehkki oli kohustatud seda tegema ning vahetult pärast liiklusõnnetust tarvitas selles osalenud juhina alkoholi enne asjaolude väljaselgitamist sündmuskohal. Oma tegevusega rikkus H.I Liikluseeskirja § 5 LM 221, §
nõudeid, pannes seega toime väärteod, mis on kvalifitseeritavad Liiklusseaduse § 7417 lg. 1, § 74 31 lg. 1 ja § 7421 lg. 1 järgi. Kuna LS § 7431 lg 1 ja LS § 74 21 lg 1 järgi kvalifitseeritud väärteod on toime pandud ühe teoga, määrati nende eest KarS § 63 lõike 1 kohaselt karistus LS § 7421 lg 1 järgi. 31 Kuigi H.I Liiklusseaduse § 74 lg. 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemist omaks ei võtnud. 7 On Liiklusseaduse § 7417 lg. 1 ja § 7431 lg. 1 järgi kvalifitseeritavate väärtegude toimepanek H.I poolt tõendamist leidnud järgmiste tõenditega ning nimelt: tunnistaja VK’i ütlustega, liiklusõnnetuse aktiga nr. 21, liiklusõnnetuse skeemiga, väärteoprotokolliga nr. AB 1171557 07.03.2011.a., indikaatorvahendi kasutamise protokolliga 04.01.2011.a., asitõendi vaatlusprotokolliga 25.02.2011.a., salvestisega, kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega 25.02.2011.a., väärteomenetluse uuendamise määrusega 07.03.2011.a... Kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud VK `i ütlustest on näha seda, et enne seda juhtumit ei olnud ta kaebaja H.I-ga kokku puutunud. Ta mäletab Kerese ja Lootuse tn ristmikul toimunud sündmust enam-vähem. Ta sõitis peateel ja kõrvalteelt sõitis välja Toyota. Toyota sõitis talle paremalt poolt külje pealt sisse. Peale liiklusõnnetust kõik peatusid ja tulid autodest välja. Vaatasid üle, mis on juhtunud ja hakkasid otsustama, mis edasi teha. Otsustati helistada politseisse. Politseist öeldi, et vaja on joonistada sündmuskoha skeem ja täita paberid. Kuid paberit ja pastakat neil ei juhtunud olema. Otsustasid uuesti helistada politseisse, et küsida mida edasi teha. Nende käest küsiti, kas on kannatanuid, kannatanuid ei olnud. Mõtlesid taas mida teha. Toyota juht tunnistas, et ta sõitis kõrvateelt välja peateele. Vahepeal helistasid temale vanemad, kuid niikaua kui ta rääkis telefoniga, sõitis Toyota juht ära. Seejärel helistas ta uuesti politseisse, küsides, mida ta nüüd tegema peab. Talle politseist öeldi, et ta peab ootama kohapeal, kuni tuleb patrull ja siis nad ise koostavad paberid. Ühtegi kirjalikku dokumenti ta teise sõiduki juhiga ei koostanud. Kuid juttu oli sellest, et pärast kindlustusse sõita. Kuid niikaua, kui ta telefoniga rääkis, sõitis Toyota juht ära. Siis ta helistas politseisse ja küsis, mis ta peab edasi tegema. Teine osapool andis talle oma telefoninumbri. Ta tegi 2 või isegi 3 kõnet politseisse. Ta ütles kuidas ja mis juhtus, kus see asub. Tema käest küsiti, millised autod osalesid avariis. Auto numbreid küsiti. Politseiga rääkis ka H.I, ta andis H.I-le oma telefoni. Tema jaoks olid kõik avariiga seotud asjaolud välja selgitatud. Ta rääkis nii nagu juhtus tol hetkel. Tal ei ole varem sellist asja olnud. Ta ei teadnud, kas nii võib teha. Mingeid pabereid ei olnud vormistatud. Ta ei teadnud, kas kaebaja H.I tuleb pärast kohale, esimest korda sattus ta niisugusesse situatsiooni. Avarii asjaolud olid talle selged alles siis, kui politsei kohale tuli ja asja ära vormistas. Ta isiklikult kaebaja H.I avarii sündmuskohalt lahkuda ei lubanud. Asjaolud, mis talle politsei tulles veel selgusid olid need, et talle sai konkreetselt selgeks, et kõik on vormistatud ja kindlustuses makstakse talle kõik kinni. Kohtul pole alust kahelda tunnistaja VK `i poolt kohtuistungil antud ütluste usaldusväärsuses, tunnistajat on hoiatatud KarS § 318 ja KarS § 320 alusel ütluste andmisest seadusliku aluseta keeldumise ja teadvalt valeütluste andmise eest kohaldatakse kriminaalkaristust, ka on hoiatatud, et sihilikku vaikimist tunnistajale teadaolevatest asjaoludest käsitletakse ütluste andmisest keeldumisena. Ka haakuvad tunnistaja VK `i poolt kohtuistungil antud ütlused Liiklusõnnetuse aktiga nr. 21 millest nähtub, et liiklusõnnetuses osalejateks olid H.I ja VK. H.I sõiduki kahjuks oli esiosa kahjustus ja Vitali K ’i sõiduki kahjuks oli parempoolse esinurga ja parempoolse külje kahjustus. Ka haakuvad tunnistaja VK `i poolt kohtuistungil antud ütlused liiklusõnnetuse skeemiga millelt on näha P. Kerese ja Lootuse pst ristmik, kus toimus kahe sõiduki avarii ning sõiduauto Ford Galaxy reg. nr. XXXasukoht liiklusõnnetuse ajal. Ka haakuvad tunnistaja VK `i poolt kohtuistungil antud ütlused väärteoprotokolliga nr. AB 1171557 07.03.2011.a., millest nähtub, et H.I 03.01.2011.a. kell 21:40, Tallinnas, P. Kerese tn ja Lootuse pst ristmikul, Nõmme linnaosas, Tallinna linnas, Harju maakonnas juhtides mootorsõidukit, ei andnud ristuval teel sõidueesõigust teisele juhile ehkki oli kohustatud seda LM 221 kohaselt tegema, mistõttu põhjustas liiklusõnnetuse ja varalise kahju AS’le DNB №rd Liising ja VK’ile. Lahkus liiklusõnnetuse sündmuskohalt liiklusõnnetusest politseile teatamata, ehkki oli kohustatud seda tegema ning vahetult pärast liiklusõnnetust tarvitas selles osalenud juhina alkoholi enne asjaolude väljaselgitamist sündmuskohal. Oma 8 tegevusega rikkus H.I Liikluseeskirja § 5 LM 221, §
nõudeid, pannes seega toime väärteod, mis on kvalifitseeritavad Liiklusseaduse § 7417 lg. 1, § 7431 lg. 1 ja § 7421 lg. 1 järgi. H.I poolt antud ütluste kohaselt tunnistas ta oma süüd liiklusõnnetuse põhjustamises, kuid ei tunnistanud oma süüd sündmuskohalt lahkumises ja alkoholi tarvitamises enne politsei saabumist. Indikaatorvahendi kasutamise protokollist 04.01.2011.a. nähtub, et 04.01.2011.a. Tallinnas, P. Kerese ja Lootuse pst ristmikul oli VK kontrollile allutatud tema enda nõusolekul alkoholi sisaldumise kontrollimiseks indikaatorvahendiga, mille kohaselt kasutati kell 00.04 indikaatorvahendit AlcoQuant 6020 nr. 19l, mis oli kalibreeritud kuni 29.01.2011.a. ning mille näit oli 0,00 mg/l ehk teisisõnu oli VK kontrolli tulemusena kaine. Ka haakuvad tunnistaja VK `i poolt kohtuistungil antud ütlused asitõendi vaatlusprotokolliga 25.02.2011.a. ja salvestisega millest nähtub, et 25.02.2011.a. algusega 09.27 viidi läbi CD-plaadil oleva juhtimiskeskuse nelja kõnesalvestuse kuulamine, kust nähtub, et Paul Kerese ja Lootuse puiestee ristmikul oli avarii ning teine avarii osapool (H.I), kes oli avarii põhjustaja, lahkus avarii kohalt omavoliliselt, kui kuulis et avarii kohale tuleb liikluspatrull. Kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest 25.02.2011.a. nähtub, et 02.02.2011.a. alustati Põhja Prefektuuri Kriminaalbüroos kriminaalmenetlust kriminaalasjas nr. 11230101566 KarS § 424 tunnustel selles, et H.I 03.01.2011.a. kella 21.40 ajal Tallinnas, P. Kerese ja Lootuse pst ristmikul juhtis mootorsõidukit Toyota Corolla, reg.märgiga XXX, olles joobeseisundis (alkoholijoove 2,55 ± 0,06 mg/g., lõplik tulemus 2,49 mg/g.) millega rikkus LS § 20 lg
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.