ja § 121 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja)
Süüdi tunnistada U.E
löömises peaga vastu kannatanu vasaku kulmu piirkonda ning G.P. korduvas löömises vastu kannatanu tuharaid ja tema tirimises juustest nende osalise eemaldumiseni peast ning mõista talle karistuseks 6 kuud vangistust.
lg 1 alusel liita U.E-le
märtsi 2009 otsusega mõistetud karistus 1 aasta 5 kuud vangistust ning mõista liitkaristuseks 1 aasta 11 kuud vangistust. Mõistetud liitkaristusest arvata maha Tartu Maakohtu 3. märtsi 2009 kohtuotsusega mõistetud ja täielikult ärakantud karistus 1 aasta ja 5 kuud vangistust ning lugeda
Süüdi tunnistada U.E
septembril 2009, detsembris 2009, jaanuaris 2010 ja 3. veebruaril 2010 A.P. suhtes toimepandud kehalises väärkohtlemises ning mõista talle karistuseks 1 aasta vangistust.
lg 1 alusel mõista U.E-le liitkaristus kuritegude kogumi, see on
§-de 121 ja 120 järgi mõistetud karistuste osas, suurendades mõistetud üksikaristustest raskeimat ja mõista liitkaristuseks 1 aasta ja 4 kuud vangistust.
juuli 2011 kuni 25. august 2011, see on 1 kuu ja 18 päeva ja lugeda ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 1 aasta 2 kuud ja 12 päeva vangistust.
lg 2 alusel suurendada käesoleva otsusega U.E-le mõistetud karistust 1 aasta 2 kuud ja 12 päeva vangistust talle
lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse ärakandmata osa, see on 6 kuud vangistust, võrra ning lugeda U.E lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 1 aasta 8 kuud ja 12 päeva vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks lugeda
Sama otsusega tunnistati U.E süüdi
järgi ja karistati 1 aasta ja 6 kuu vangistusega.
lg 1 alusel mõisteti liitkaristus üksikkaristustest raskeima suurendamise teel ja U.E liitkaristuseks mõisteti 1 aasta ja 10 kuud vangistust.
lg 1 alusel arvati karistusaja hulka U.E eelvangistuses viibitud aeg ja karistuse kandmise aja algust arvestati alates vahistamise kohaldamisest, s.o alates 07.07.
järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o teise inimese tervise kahjustamise, löömise ja peksmise. Samuti süüdistatakse U.E selles, et tema alates 2008. aasta septembrist kuni 03.02.2010, mil ta läks Tartu Vanglasse karistust kandma, ähvardas korduvalt oma elukaaslast A.P. i peksmise ja tapmisega, kui kannatanu peaks kellelegi U.E poolsetest peksmistest rääkima või lahkuma U.E juurest. Kannatanul oli alust karta ähvarduste täideviimist, kuna U.E on tema suhtes korduvalt kasutanud füüsilist vägivalda. 3 Sellega pani U.E toime
järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o tapmise ja tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamise, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist. Süüdistatav U.E end maakohtus süüdi ei tunnistanud. Süüdistus
järgi Kohtuliku uurimise käigus kuulati üle süüdistatav, kannatanud ja tunnistajad. Maakohtu hinnangul kattuvad tunnistajate ja kannatanute ütlused süüdistuses toodud sündmusega seonduvas selle olulises osas. Maakohtul polnud mingit alust arvata, et kannatanu A.P. ütlused on mitteusaldusväärsed. Kannatanu on kuriteosündmuse kohta andnud nii eeluurimisel kui ka kohtus ühetaolisi ja loogilisi ütlusi. Seda eelkõige selle tõttu, et ta on loogiliselt põhjendanud, miks ta sündmustest ei rääkinud kohe oma emale ja õele ja töökaaslasele. Tunnistajate poolt läbi kannatanu teadasaadu, samuti ka nende endi poolt vahetult kogetud asjaolud peksmise tagajärgede kohta, kinnitavad maakohtu hinnangul omalt poolt kannatanu ütluste usaldusväärsust ja usutavaust. Maakohtus G.P. ülekuulamise juures viibinud psühholoog Katti Kask kinnitas kohtus, et laps ei soovinud ilmselt hirmu tõttu vastata konkreetselt vägivalda puudutavatele küsimustele seoses onuga. Samas on maakohtu arvates G.P. ütlused osas, kus ta soovis küsimustele vastata, igati eakohased, ausad ja usutavad. Süüdistatava ütlused on kannatanu ütlustega vastuolus. Süüdistatav kinnitas kohtuistungil, et ta sihilikult, otseselt pekstes rünnanud kannatanut ei ole. Maakohtu arvates on süüdistava ütlused valdavas osas ennastõigustavad ja mitteusaldusväärsed ning vastuolus teiste asjas kogutud tõenditega. Teatud osas, näiteks G.P. tutistamise tunnistamine, on süüdistatava ütlused oma süüd vähendava iseloomuga. Kannatanu A.P. ütlustega on tõendatud, et
Kehaline väärkohtlemine on inimese keha mõjutamine viisil, mis ei ole normaalsetes inimestevahelistes suhetes aktsepteeritav. Süüdistatav põhjustas kannatanutele löömisega valu. Kuna süüdistatava eesmärgiks oli kannatanuid lüüa ja neile valu tekitada, siis pani ta teo toime tahtlikult. Teo õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Süüdistus
ähvardamine on tõendatud kannatanu A.P. ja tunnistaja L.K. i kohtus antud ütlustega. Kannatanu ütluste kohaselt 2009. aasta emadepäeva paiku ütles U.E, et kui kannatanu ära läheb, siis ainult vereloigus. Mingil hetkel rääkis, et ta on nn allilmategelane, et ta on olnud sõjaväes snaiper, et teda peab kartma. Ähvardas kannatanut, tema perekonda ja last, lubas nad maha lasta ja lapse rõdult alla visata. Kannatanu A.P. kinnitas, et ta tundis ähvarduste tõttu hirmu, kuna ta on juba süüdistatava käest peksa saanud. Kannatanu ütlused on kokkulangevad tunnistaja L.K. i ütlustega, kes on kohtus samamoodi kirjeldanud, kuidas kannatanu kinnitas, et ei julge süüdistatava juurest lahkuda, kuna U.E ähvardab, et on allilmaga seotud ja saab A. igalt poolt kätte ja teeb oma ähvarduse teoks. Maakohtul puudus alus kannatanu ja tunnistaja ühetaolistes ütlustes kahelda, need olid omavahel kooskõlas ja loogilised. Seega on usutav, et arvestades U.E vägivaldsust, pidas kannatanu süüdistatava ähvardusi reaalseks ning tundis hirmu ja ohtu enda ja oma lapse elule. Kannatanu kinnitas, et kardab süüdistatavat ja soovib endale ja lapsele lähenemiskeeldu. Süüdistatava ütlused on vastuolus kannatanu ütlustega. Süüdistatav kinnitas kohtuistungil, et ei ole kannatanut ähvardanud, kuid tunnistas, et esines konflikte, mis süüdistatava hinnangul olid nende peres normaalsed. 5 Maakohus asus seisukohale, et süüdistatava ütlused on vastuolulised. Võrreldes süüdistatava ütlusi kannatanu ja tunnistajate ütlustega, kelle ütlused on ühtelangevad ja eluliselt usutavad, on ilmne, et süüdistatav kirjeldab toimunud sündmusi ennastõigustavalt enda süüst vabastamise eesmärgil. Kannatanu A.P. ja tunnistaja L.K. i ütlustega on kooskõlas ka U.E kirjades kajastatu. Kirjad on kohtu arvates ilmselgelt ähvardava tooniga ja kooskõlas just sellise ähvardava suhtlemisstiiliga, mida kannatanu on kohtus seoses U.E-ga kirjeldanud. Eelpool kirjeldatud tõenditega leidis maakohtus tõendamist U.E üü
§-s 120 sätestatud koosseisu toimepanemises. Kannatanul oli reaalne alus karta ähvarduste täideviimist, kuna süüdistatav oli varem kannatanut löönud ning lisaks oli süüdistatav korduvalt kriminaalkorras karistatud. Võttes arvesse, et tapmisähvardusele oli eelnenud löömine süüdistatava poolt, on ilmne, et kannatanu uskus põhjendatult ähvarduste elluviimist. Kuna kannatanul oli eelnevate kogemuste tõttu alust karta ähvarduste täideviimist ning süüdistatav pidas võimalikuks, et kannatanu võtab ähvardusi reaalsetena, on kuritegu õigesti kvalifitseeritud
Tulenevalt kuriteo objektiivse külje asjaoludest, leidis maakohus, et U.E on ka selle teo toime pannud tahtlikult. Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Karistus Maakohus, hinnanud kõiki karistuse mõistmisel arvestatavaid tegureid, nõustus prokuröri seisukohaga karistuse osas. Maakohus ei tuvastanud süüdistatava karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Kohus võttis arvesse, et süüdistatavat on varem korduvalt karistatud, kuid ta on jätkanud vägivaldsete kuritegude toimepanemist, mis näitab, et kergem karistuse liik ei ole tema mõjutamiseks piisav ja teda tuleb karistada reaalse vangistusega. Sellega on kindlustatud õiguskorra huvid ning on saavutatav süüdlase suhtes karistuse eesmärk. Arvestades asjaolu, et süüdistatav pani kuriteod toime oma pereliikmete, sh alaealise lapse suhtes, leidis maakohus, et selline vägivalla tarvitamine on äärmiselt taunitav ning eeltoodud asjaolude kogumis on põhjendatud U.E karistamine vangistusega sanktsiooni keskmises määras. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja vandeadvokaat N. Kõiv, kes palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega mõista süüdistatav U.E õigeks. Alternatiivselt taotleb kaitsja maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Kaitsja leiab, et maakohus on kohtuotsuse tegemisel võtnud põhiliselt aluseks kannatanu ja mõningate tunnistajate ütlused, mis on vastuolulised. Asjaolust, et kannatanu andis nii eeluurimisel kui ka kohtus ühesuguseid ütlusi, ei saa üheselt järeldada, et kannatanu kõik ütlused on tõesed ja need on õiguslikuks aluseks süüdistatava süüdi mõistmiseks. Kaitsja leiab, et maakohus ei ole pööranud küllaldast tähelepanu süüdistatava ütlustele ja tema poolt tõstatatud küsimustele, mis välistavad tema süüdimõistmise süüdistuses märgitud kuritegudes. Samuti ei ole kohus menetluse käigus ja ka kohtuotsuses kõrvaldanud vastuolusid tunnistajate ütlustes. Maakohus möönab oma otsuses, et süüdistatava ütlused on kannatanu ütlustega vastuolus. Kaitsja leiab, et tutvudes kohtuistungi protokolliga, selliseid järeldusi U.E ütlustest teha ei saa. U.E võtab omaks, et ta on tutistanud G. P., kuid ei tekitanud sellega G. P. valu. See oli pigem psüühilist laadi, et teda korrale kutsuda. U.E ja mitmete tunnistajate ütlustest nähtub, et U.E on korda ja puhtust armastav inimene ning seda nõudis ta ka G. ja oma 6 elukaaslaselt. Kaitsja leiab, et antud juhul U.E poolt omaksvõetud G.P. tutistamist ei saa käsitleda
-i § 121 mõtte kohaselt vägivallateona, kuna sellega ei kaasnenud valu tekitamist G. P. Kohtumaterjalidest nähtub, et U.E oli ainuke isik, kes hoolitses G.P. hügieeni eest, olgugi, et seda püüti esialgu käsitleda lapse seksuaalse ahistamisena. Siit saab järeldada, et U.E hoolis ja hoolib lapsest, et temast saaks korda ja puhtust armastav isik, kuid kahjuks on see pööratud U.E vastu. Maakohus leidis, et kannatanu A.P. ütlustega on tõendatud, et
§-s 121 märgitud vägivallategusid. Kaitsja leiab, et maakohus ei ole pööranud vajalikul määral tähelepanu sellele, miks kannatanu ei pöördunud arsti poole, et fikseerida vigastused, mida väidetavalt tekitas U.E. Kaitsja märgib, et kannatanu A.P. ja tunnistaja S. F. ütlused on vastuolulised. Nii ei kinnita S. F. A.P. löömist U.E poolt pudeliga ega U.E lubadust A.P. rõdult alla visata. Kaitsja leiab, et maakohus ei ole objektiivselt hinnanud võimalikke tagajärgi, mida võib tekitada kolm korda järjest pudeliga pähe löömine. Kaitsja leiab, et sel juhul ei piirduks tagajärjed üksnes muhkudega. Kaitsja on seisukohal, et kohtus ei ole leidnud usutavalt tõendamist A.P. löömine pudeliga U.E poolt ning kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada U.E kasuks. Kaitsja hinnangul on ebausutavad kannatanu A.P. ütlused 03.02.2010 väidetavalt aset leidnud sündmuste kohta. Kaitsja arvates oleksid sellised vägivallateod pidanud jätma vähemalt mitmeks päevaks, isegi nädalaks vägivallateo tunnused kannatanu kehale. Kui eeldada, et kannatanu ei julgenud varem pöörduda politsei või arsti poole U.E poolt uute vägivallategude toimepanemises kartuses, siis sel korral puudus selleks alus, kuna U.E läks mõni päev pärast väidetavat teo toimepanemist kandma karistust Tartu Vanglasse. Kaitsja leiab, et maakohus ei ole pööranud mitte mingisugust tähelepanu asjaolule, et U.E ja A.P. varasemad suhted olid head kuni U.E tekkis konflikt A.P. lähikondsetega, eelkõige aga A.P. venna A.P., kes võttis A.P. kinnisvara tagatisel laenu ja kasutas seda muuks otstarbeks, kui oli märgitud laenutaotluses. Siit saab kaitsja arvates teha järelduse, et U.E ja A.P. halbade suhete põhjuseks A.P. lähikondsetega ei olnud mitte U.E vägivallateod A.P. kallal, vaid eelkõige varalised küsimused, milles U.E püüdis kõigiti kaitsta A.P. t tema sugulaste rünnakute eest. Pärast seda, kui U.E läks vanglasse karistust kandma varasema kuriteo eest, esitati süüdistus U.E vastu ja kohe paranesid ka suhted A.P. ja tema lähikondsete vahel, kes antud menetluses on võtmepositsiooniga tunnistajad. 7 Sellest järeldab kaitsja, et A.P. mitmed lähedased sugulased on huvitatud sellest, et U.E viibiks võimalikult kaua karistuse kandmisel. Siit tulenevalt tõstatub küsimus A.P. lähikondsete, tunnistajate U.K. , A.P. ja E.P. ütluste usaldusväärsuses. Tunnistaja L.K. ise ei näinud vägivallategusid pealt, ta tunnistas ainult seda, mida talle rääkis A.P. . Süüdistuses
-i § 120 järgi on kaitsja seisukohal, et süüdimõistmise aluseks on peamiselt kannatanu A.P. ütlused ja U.E poolt vanglast A.P. le saadetud kirjad. Maakohus ei ole pööranud vajalikul määral tähelepanu asjaolule, miks A.P. , kui teda ähvardati, ei katkestanud suhteid U.E-ga , elas temaga koos ja tema ning sugulaste suhted selle tõttu halvenesid. Samuti ei nähtu mitte ühestki dokumendist, et A.P. oleks pöördunud ise politsei poole U.E vastutusele võtmise taotluses. A.P. andis politseis U.E vastu tunnistusi pärast seda, kui A.P. kutsuti politseisse tunnistusi andma. Kaitsja on seisukohal, et kui eeldada, et U.E on ähvardanud A.P. t, millega kutsus kannatanus esile tugeva hirmuaistingu, siis A.P. oleks katkestanud igasugused suhted U.E-ga. A.P. aga jätkas kooselu U.E-ga kuni tema karistuse kandmisele suunamiseni ning registreeris end Tartu Vanglas kohtumisele U.E-ga, mis aga jäi ära teadmatutel põhjustel. U.E poolt A.P. le saadetud kirjade osas märgib kaitsja, et maakohus on võtnud süüdimõistmisel aluseks ainult teatud lõigu kirjast, jättes tähelepanuta kirja mõtte tervikuna. Kui lugeda kiri tervikuna läbi, siis süüdistuses viidatud lõigud kirjades ei ole ähvardava iseloomuga, vaid U.E avaldas oma kirjades muret edaspidise, eelkõige aga majandusliku olukorra pärast. Kaitsja on seisukohal, et U.E pool saadetud kirjades ähvardus puudub. Kaitsja on seisukohal, et antud asi kuulub tagasisaatmisele samale kohtule kohtuotsuse mitteküllaldase põhistamise motiivil. Maakohus ei ole oma otsuses põhjendanud, miks ta ei võta kohtuotsuse tegemisel aluseks tunnistaja K.K. i ütlusi. Samuti ei ole maakohus andnud hinnangut tunnistajate E.V. ja S.K. ütlustele. Veel on kaitsja seisukohal, et maakohus on karistuse mõistmisel rikkunud liitkaristuse kohaldamise põhimõtteid. Maakohus jättis alusetult tähelepanuta, et U.E mõisteti 03.03.2009 kohtuotsusega süüdi
ja § 202 lg 1 järgi ning kohaldades
Antud kriminaalasja süüdistusest ja ka kohtuotsusest nähtub, et U.E poolt käesolevas kriminaalasjas väidetavalt toime pandud kuriteod toimusid enne 03.03.2009 kohtuotsuse kuulutamist. Seega oleks maakohus pidanud antud asjas karistuse mõistmisel kohaldama
Kuna süüdistuse järgi pani U.E osa kuritegusid toime enne eelneva kohtuotsuse kuulutamist ja osa pärast kohtuotsuse kuulutamist, siis kohtul oleks tulnud kohaldada nii
Süüdistatav U.E esitas apellatsiooni, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega teda esitatud süüdistuses õigeks mõista. U.Eelgitab oma kaebuses, et algatus suhte alustamiseks tulenes A.P. lt, kes lootis sellest materiaalset kasu saada, olles ise kehtivas abielus. A.P. rääkis U.E-le vanaisalt päranduseks saadud majast Peipsi ääres, mis vajas hädasti remonti. U.E asuski maja olukorda kindlaks tegema. Hiljem kuulis ta S.K. , et A.P. vend A.P. oli tal soovitanud lasta A. Vähil maja korda teha. Alles siis, kui U.E oli piisavalt ressursse maja korrastamisesse kulutanud, selgus, et maja oli koormatud hüpoteegiga A.P. venna ja tema elukaaslase kasuks. Laen oli võetud sihtotstarbeliselt maja korrastamiseks, saadud raha eest osteti aga auto. A.P. oli hüpoteegi seadmisega nõustunud tingimusel, et laenust makstakse kinni tema BIG-ist võetud laen 25 000 krooni ja pannakse majale uus katus. Maja peale ei kulutatud aga kroonigi. U.E leiab, et raha mittesihtotstarbelise kasutamisega peteti panka ning pandi toime grupiviisiline kelmus. Seetõttu soovisid A.P. , tema vend ja venna elukaaslane, et U.E maja remondiga tegeleks, et pettus ilmsiks ei tuleks. Sellest teadasaamine tekitas A. Vähis viha, kuid kedagi löönud ta selle pärast ei ole. Hoopis U.E ise on see, keda 8 ähvardatakse. A.P. sinine silm oli U.E sõnade kohaselt õnnetus, kui nad omavahel kogemata kulmud kokku lõid. Süüdistatav märgib, et A.P. suutis alatasa ratta ja rulluiskudega sinikaid saada. Asjaolu, et G. P. viibis meelsamini vanaema kui U.E juures, selgitab süüdistatav sellega, et tema juures pidi G.P. alluma distsipliinile ning enda järel puhtust hoidma. Vanaema juures tal sellised piirangud puudusid ja ta võis teha, mida soovis. Süüdistatav märgib, et sageli elas A.P. õde E. ise oma viha G. peal välja, sakutades ja lüües teda. U.E on korduvalt ähvardatud A.P. venna ja tema elukaaslase poolt. Samuti ähvardas A.P. oma õde maamaja põlemapanemisega. A.P. le pakuti suurt summat, et ta U.E juurest ära läheks. Süüdistatav märgib veel, et tema tervislik seisund on väga halb ja ta põeb kroonilist kõhunäärme põletikku, südame hüpertooniatõve ja II astme diabeeti. Veel lisab süüdistatav, et A.P. , kes on väidetavalt kannatanu, varastas U.E korterist U.E-le kuuluvaid esemeid, sh ratta ja televiisori. Seoses kirjadega märgib U.E , et need ei sisaldanud endas ähvardusi, vaid viitasid kohustuste täitmisele. Segi ei tohiks ajada ähvardust ja muret. U.E viitab ka asjaolule, et kriminaalasja kohtueelses menetluses on aset leidnud mitmeid rikkumisi. Nii puudus U.E vahistamise küsimuses peetud istungilt tema kaitsja ning U.E selgitusi kohus ei arvestanud. Samuti puudus tal võimalus vahistamismäärust vaidlustada. U.E on seisukohal, et tema vahistamine oli põhjendamatu ning palub vabastada end elektroonilise valve alla vähemalt seniks, kuni antud asjas uusi tõendeid kogutakse. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtu istungil jäid süüdistatav ja kaitsja esitatud apellatsioonide juurde nendes esitatud põhjendustel. Prokurör vaidles esitatud apellatsioonidele vastu, leides, et need on põhjendamatud. Tartu Maakohtu otsuse palus prokurör jätta muutmata. Tartu Ringkonnakohus, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja, prokuröri ning tutvunud kriminaalasja materjalidega leiab, et Tartu Maakohtu otsus kuulub tühistamisele U.E-le
järgi mõistetud karistuse ning liitkaristuse moodustamise osas materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. Muus osas tuleb kohtuotsus jätta muutmata. Apellatsioonides ega ka ringkonnakohtu istungil ei esitanud süüdistatav ja kaitsja U.E süüküsimuse lahendamiseks mingeid uusi Tartu Maakohtule mitteteadaolevaid tõendeid. Apellatsioonides taotletakse sisuliselt vaid kohtutoimikus sisalduvate ning maakohtus uuritud tõendite alusel esimese astme kohtust erineva, s.o õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Ringkonnakohtu arvates ei anna apellatsioonides esitatud väited alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud asjakohaseid põhjendusi. Maakohus on toimunu tehiolude kindlakstegemisel lähtunud kriminaalmenetlusõiguse sätetest ja kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ning vastuoludeta. Samuti ei näe ringkonnakohus U.E tegevuse kvalifitseerimisel minetusi materiaalõiguse kohaldamises. Käesolevas kriminaalasjas on maakohus tuvastanud loogiliselt ja arusaadavalt, et U.E pani toime
Maakohus on käsitlenud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning süüdistatava esitatud selgitused omavahelisse konteksti ning selle tulemusena põhjendatult teinud järelduse, et need kinnitavad kuritegude toimepanemist U.E poolt. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste järeldustega ning vastavalt KrMS § 342 lg 3 p 1 ei pea ringkonnakohus vajalikuks kohtuotsuses toodud põhjendusi käesolevas otsuses korrata. 9 U.E kaitsja on apellatsioonis leidnud, et Tartu Maakohtu 25. augusti 2011 kohtuotsus ei ole põhistatud ning tulenevalt
§-st 339 lg 1 p 7 tuleb kohtuotsus saata uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Ringkonnakohus kaitsja taolise väitega ei nõustu. Ringkonnakohtu arvates on maakohus igakülgselt uurinud kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid, ära näidanud, millised asjaolud kohus luges tõendatuks ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks ta seejuures tugines. Seega ei ole maakohus rikkunud KrMS § 339 lg 1 p 7 sätteid ning puudub seadusest tulenev alus asja saatmiseks uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Siinjuures peab ringkonnakohus vajalikuks viidata kriminaalmenetluses omaksvõetud seisukohale, et kohtuotsuses toodud põhistustega mittenõustumine ei ole samastatav põhistuse puudumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on U.E-le esitatud süüdistus ja ta on maakohtu poolt ka süüditunnistatud kuues kehalise väärkohtlemise kuriteoepisoodis. Esitatud apellatsioonidest nähtuvalt taotletakse süüdistatava õigeksmõistmist kõigis talle süüksarvatud kehalise väärkohtlemise kuriteoepisoodides. Esitatud üldsõnaliste põhjenduse kohaselt on maakohus alusetult lugenud U.E ütlused ebausaldusväärseteks ning rajanud süüdimõistva kohtuotsuse vaid kannatanu ja mõningate tunnistajate ütlustele. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigustatult lugenud U.E enda süüd eitavad ütlused ebausaldusväärseteks, sest need on ümber lükatud teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega, eelkõige kannatanu ja tunnistajate ütlustega. Seejuures on maakohus, erinevalt apellatsioonis esitatud väidete üldsõnalisusele, kohtuotsuses käsitlenud iga kuriteoepisoodi eraldivõetuna, esitades seejuures ka vastavad tõendid, mis kinnitavad U.E poolt kuritegude toimepanemist. Kuigi U.E ja tema kaitsja taotlevad süüdistatava õigeksmõistmist kõigis kehalise väärkohtlemise episoodides, käsitletakse apellatsioonides konkreetselt vaid nelja kehalise väärkohtlemise episoodi ning käsitletud episoodidele vastuseks märgib ringkonnakohus järgmist. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonides esitatud väitega nagu tuleks U.E poolt G.P. tutistamist vaadelda kui kasvatuslikku meedet 5 aastase lapse korralekutsumiseks ning kuivõrd sellega ei kaasnenud füüsilise valu tekitamist kannatanule, siis puudub U.E käitumises
Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei süüdistata U.E mitte G.P. tutistamises, vaid juustest tirimises, millest tulenevalt osa juustest eemaldus peanahast aga ka selles, et ta lõi korduvalt last vastu tuharaid. Ringkonnakohtu arvates on apellatsioonis toodud väited, nagu oleks U.E G.P. kasvatuslikel eesmärkidel vaid tutistanud, ümber lükatud A.P. (P.) ja tunnistajate E.P. ja U.K. ütlustega. Samuti ka kannatanu G.P. ütlustega. Nii on A.P. kohtuistungil kinnitanud, et 2008 oktoobris lõi U.E G.P. korduvalt vastu tuharaid ja tiris teda juustest. A.P. ütluste kohaselt tiris U.E G. P ühe juuksetuti peast ära. Samuti oli lapse tuharatel näha sinikad. A.P. sellekohaseid ütlusi on kinnitanud E. P., milliste kohaselt märkas ta 2008 oktoobris või novembris G.P. tuharatel siniseks värvunud käejälge ning ta näitas seda ka oma emale U.K. le. Nimetatud ütlused langevad kokku U.K. kohtus antud ütlustega, milliste kohaselt märkas ta, et G.P. tuharatel olid siniseks värvunud plekid ning tal oli üks juuksetutt välja tiritud. 10 Samas on G. P. andnud ütlusi, et onu, kellega tema ema koos elas, lõi teda ja kehal olid sinised plekid. Ka tiris onu teda juustest. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd kannatanute ja tunnistajate ütlused on kokkulangevad, puudub alus kahelda nende usaldusväärsuses. Apellatsioonis on püütud seada ülaltoodud ütluste usaldusväärsust kahtluse alla põhjendusel, et keegi lasteaia töötajatest ei ole G. P. mingeid vigastusi märganud. Ringkonnakohtule jääb mõistetamatuks, millistele tõenditele kaitsja taoline väide tugineb, sest kriminaalasjas ei ole üle kuulatud ühtegi selle lasteaia töötajat, kus G.P. käis. Seega väide, et lasteaia töötajad ei märganud G. P. vigastusi, on vaid kaitsja subjektiivne arvamus. Ka on apellatsioonides maakohtule ette heidetud, et kohus ei ole teinud vajalikke järeldusi tunnistaja K.K. i ütlustest, mille kohaselt tunnistaja nägi G.P. 2009 jõulude ajal ja siis oli G.P. rõõmsameelne ja aval. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks, millised järeldusi pidi maakohus tegema K.K. i ütlustest U.E üüküsimuse otsustamisel. K.K. ei ole andnud mingeid ütlusi G.P. ja U.E vahel 2008 oktoobris toimunud konflikti kohta. Asjaolu, et G.P. oli 2009 jõulude ajal ühel päeval rõõmsameelne ja aval, ei lükka ringkonnakohtu arvates millegagi ümber G. P., tema ema ja tunnistajate väited, et U.E lõi G.P. 2008 oktoobris vastu tuharaid ning tiris teda juustest. Ringkonnakohus leiab, et 5 aastase lapse löömine vastu tuharaid taolise jõuga, et sellest tekib kannatanul verevalum ning tema tirimine juustest kuni juuste eemaldumiseni, põhjustab kannatanule kahtlemata valu ning vastupidiseks väiteks puudub igasugune alus.
A.P. on oma ütlustes ühetaoliselt kinnitanud, et U.E ähvardas teda korduvalt kehavigastuste tekitamise ja tapmisega juhul, kui viimane räägib kellelegi tema suhtes kasutatud vägivallast või peaks lahkuma U.E juurest. Ka ähvardas U.E kasutada vägivalda kannatanu tütre G.P. ja teiste sugulaste suhtes. Ringkonnakohtu arvates on maakohus õigustatult leidnud, et kuivõrd A.P. sellekohaseid ütlusi on kinnitanud ka tunnistaja L.K. , siis puudub alus kahelda kannatanu ütluste usaldusväärsuses. Ka nõustub ringkonnakohus maakohtu otsustusega, et A.P. l oli, arvestades U.E vägivaldsust, alus karta süüdistatava poolsete ähvarduste täideviimist. Apellatsioonis leitakse, et tunnistades U.E süüdi
järgi, ei ole maakohus pööranud küllaldast tähelepanu asjaolule, et vaatamata ähvardustele ja tema suhtes kasutatud vägivallale ei katkestanud A.P. suhteid U.E-ga. A.P. on oma nimetatud käitumist selgitanud hirmuga U.E ees, sest kuivõrd U.E oli vägivaldne, siis võttis ta ka süüdistatava poolt esitatud ähvardusi tõsiselt. Ringkonnakohus leiab, et taoline selgitus on eluliselt usutav ning see selgitab ka põhjust, miks A.P. U.E juurest ei lahkunud. Ringkonnakohtu arvates on ekslik kaitsja seisukoht, nagu oleks maakohus lugenud U.E süü
le kinnipidamiskohast saadetud kirjade alusel. Esmalt märgib ringkonnakohus, et U.E-le esitatud süüdistusest nähtuvalt ei ole U.E-le süüks arvatud A.P. le ähvarduste esitamist kirja teel. Ka nähtub süüdistusest, et ähvarduste esitamise periood hõlmab ajavahemikku 2008 september kuni 3. veebruar 2010. Seega ajavahemikku, mil U.E ei viibinudki kinnipidamiskohas ega saatnud A.P. le mingeid kirju. Ka nähtub maakohtu otsusest, et kohus luges U.E süü
ja L.K. i ütlustele tuginedes. Maakohus on oma otsuses vaid viidanud kriminaalasja juurde lisatud U.E poolt A.P. le saadetud kirjadele ning leidnud, et need on ilmselgelt ähvardava tooniga ning seega kooskõlas U.E ähvardava suhtlemisstiiliga, mida süüdistatav kasutas A.P. suhtes. Ringkonnakohus leiab, et viidates otsuses U.E poolt saadetud kirjadele on maakohus teinud seda vaid eesmärgil iseloomustada U.E ja tema suhtlemisstiili. 12 Nõustudes maakohtu otsustusega tunnistada U.E süüdi
järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, leiab ringkonnakohus, et kriminaalasjas kogutud tõenditega ei ole tõsikindlalt kinnitust leidnud asjaolu, nagu oleks U.E ähvardanud A.P. tapmise ja tervisekahjustuse tekitamisega juba alates 2008 septembrist. Maakohtu istungil on A.P. andnud ütlusi, et U.E-ga hakkas ta koos elama alates 2008 maist ning nende suhted olid head. Tülid tekkisid pärast seda, kui U.E sai teada A.P. le pärandatud majast ja sellele seatud hüpoteegist. U.E leidis, et temal on õigus sekkuda A.P. ja tema venna vahelistesse kokkulepetesse. Samas ei nähtu A.P. ütlustest, et tülidega oleks kaasnenud U.E poolsed ähvardused
Kohtuistungi protokollis kajastamist leidnud A.P. ütlustest nähtub, et esmakordselt ähvardas U.E teda tapmise ja kehavigastuste tekitamisega 2009 Emadepäeval, s.o 2009 mais. Tunnistaja L.K. i ütluste nähtuvalt tutvus ta A.P. ga 2009, mil nad asusid koos tööle Rebase tänaval asuvasse Rimi kauplusesse. Hiljem suhtlemine süvenes ja tekkis usalduslik vahekord. L.K. i ütluste kohaselt rääkis A.P. talle, et kuigi ta sooviks U.E juurest lahkuda, et julge ta seda teha, sest kartis U.E ähvardusi. Seega ei nähtu ka L.K. i ütlustest, et U.E ähvardas A.P. tapmise või kehavigastuste tekitamisega juba 2008 septembris. Ülaltoodust tulenevalt loeb ringkonnakohus ajavahemiku alguseks, mil U.E ähvardas A.P. tapmise ja tervisekahjustuste tekitamisega, 2009 maikuu. Ringkonnakohus leiab, et U.E kaitsja apellatsioonis esitatud väited, et U.E-le liitkaristuse moodustamisel tulnuks maakohtul juhinduda
Tartu Maakohtu 25. augusti 2011 otsusega tunnistati U.E süüdi
§-de 121 ja 120 järgi, kusjuures U.E mõisteti
järgi süüdi ka kahes 2008 oktoobris toimepandud kehalise väärkohtlemise kuriteoepisoodis. Seega mõisteti U.E nimetatud maakohtu otsusega süüdi kahes kuriteoepisoodis, millised süüdistatav pani toime enne Tartu Maakohtu
järgi karistuse mõistmisel ja seejärel süüdistatava suhtes liitkaristuse moodustamisel jätnud nimetatud asjaolud tähelepanuta ning see on käsitletav materiaalõiguse ebaõige kohaldamisena KrMS § 338 p 2 mõttes.
lg 1 sätestab, et kui pärast süüdimõistva kohtuotsuse kuulutamist tuvastatakse, et süüdimõistetu on pannud enne kohtuotsuse kuulutamist toime teise kuriteo, mõistetakse liitkaristus
§-s 64 sätestatud korras. Eelmise kohtuotsuse järgi täielikult või osaliselt ärakantud karistus arvatakse liitkaristusest maha. Seega ei sõltu
lg 1 kohaldamine sellest, kas eelmise kohtuotsusega mõistetud karistus on süüdimõistetul ära kantud täielikult või osaliselt või täielikult ära kandmata. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd U.E poolt 2008 oktoobris toimepandud kehalise väärkohtlemise kuriteoepisoodide näol on tegemist hiljem tuvastatud kuritegude konkurentsiga, siis tulnuks maakohtul U.E-le 2008 oktoobris toimepandud 13 kuriteoepisoodide eest mõista eraldi karistus ning moodustada
märtsi 2009 otsuse järgi mõistetud karistusega. Tulenevalt
lg 1 teisest lausest tulnuks maakohtul moodustatud liitkaristusest seejärel maha arvata eelmise, s.o 3. märtsi 2009 kohtuotsuse järgi mõistetud ja ärakantud karistus. Tulenevalt eeltoodust mõistab ringkonnakohus U.E-le 2008 oktoobris A.P. ja 2008 oktoobris G.P. suhtes toimepandud kehalise väärkohtlemise eest karistuseks 6 kuud vangistust.
lg 1 alusel suurendab ringkonnakohus
märtsi 2009 kohtuotsusega U.E-le mõistetud karistuse 1 aastat 5 kuud võrra ja mõistab talle liitkaristuseks 1 aasta ja 11 kuud vangistust. Sellest liitkaristusest arvata maha Tartu Maakohtu 3. märtsil 2009 otsusega mõistetud ja ärakantud karistus – 1 aasta ja 5 kuud vangistust, lugedes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 6 kuud vangistust. Käesolevas kriminaalasjas on U.E süüditunnistatud
§-de 120 ja 121 järgi ning talle on nimetatud kuritegude eest mõistetud karistuseks vangistus.
lg 1 kohaselt samaliigiliste põhikaristuste korral mõistetakse liitkaristus mõistetud karistustest raskeima suurendamise teel või loetakse kergem karistus kaetuks raskeima karistusega. Tulenevalt
lg 1 tuleb käesolevas kriminaalasjas seega moodustada U.E-le liitkaristus talle
järgi nelja kuriteoepisoodi toimepanemise eest mõistetud karistusest ning
Ringkonnakohus, nagu maakohuski, mõistab
lg 1 alusel liitkaristuse mõistetud raskeima karistuse suurendamise teel, mõistes U.E iitkaristuseks 1 aasta 4 kuud vangistust. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt kohaldati U.E suhtes käesolevas kriminaalasjas tõkendina vahistamist alates
lg 1 alusel mõistetud liitkaristusest maha arvata eelvangistuses viibitud aeg, s.o 1 kuu ja 18 päeva ning lugeda tema
lg 1 alusel moodustatud lõplikuks liitkaristuseks 1 aasta 2 kuud ja 12 päeva vangistust.
lg 2 kohaselt kui süüdimõistetu paneb pärast kohtuotsuse kuulutamist, kuid enne karistuse täielikku ärakandmist toime uue kuriteo, suurendatakse uue kuriteo eest mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. Seega tuleb U.E-le
lg 1 ja 68 lg 1 alusel moodustatud liitkaristusele 1 aasta 2 kuud ja 12 päeva liita
lg 1 alusel moodustatud liitkaristus s.o 6 kuud vangistust ning mõista
lg 2 alusel U.E lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks liitkaristuseks 1 aasta 8 kuud ja 12 päeva vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks lugeda U.E suhtes Tartu Maakohtu kohtuotsuse tegemise kuupäev, s.o 25. august 2011.
14 Aarne Sarjas Tiit Lõhmus 15 Paavo Randma
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.