1-07-8947 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 22. juuni 2011, Tartu Kriminaalasja number 1-07-8947 (07240100012) Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Tiit Lõ

§ 185lg 3 ettenähtud kuriteo.

Samuti tema, olles isik, kes on varem toime pannud väljapressimise, tegutsedes grupis koos M.N-i ja D.V-ga , 03.06.2004 kella 13.00-14.00 paiku, Sillamäe linnas, 3 postkontori lähedal, raha väljapressimise eesmärgil, sundisid A.P. istuma autosse Audi 100 reg.nr XXX XXX , mida juhtis J.V, kus nõudsid kannatanult tema poolt narkootiliste ainete müügist saadud raha üleandmist summas 500 krooni, ähvardasid A.P. i peksmisega ning M.N lõi kannatanut mitu korda rusikaga vastu rindu. Pärast seda sõitsid Ranna tänavale, kus baari „Ranna“ lähedal tulid kõik autost välja ning J.V, M.N ja D.V , nõudes raha üleandmist ühe päeva jooksul summas 500 krooni, peksid A.P. i läbi, seejuures D.V lõi A.P. i noa käepidemega mitu korda vastu pead ja võttis ülalnimetatud summa arvel ära kannatanule kuuluva mobiiltelefoni Motorola E-190 maksumusega 300 krooni. Samal ajal lõi M.N kannatanut mitu korda pesapallikurikaga vastu jalgu, keha ja pead, tekitades A.P. ile füüsilist valu ja kehavigastusi. A.P. oli sunnitud järgmisel päeval M.N-ile üle andma raha summas 100 krooni ning nädala jooksul andis väljapressijatele I. Skomarovski kaudu üle veel 400 krooni. Samuti tema, ajavahemikul 17-18.12.2006, Sillamäel kasiino „Monte Carlo” (Viru pst 35) lähedal, tegutsedes grupis koos M.N-iga, nõudsid S.K. raha üleandmist summas 3000 krooni kuni 24.12.2006, ning samuti raha üleandmist summas 500 krooni igakuiselt tema turvalisuse tagamise eest (kuna S.K. tegeles narkootiliste ainete käitlemisega Sillamäe linnas), seejuures raha üleandmisest keeldumise juhul ähvardasid S.K. i füüsilise vägivalla kasutamisega; 25.12.2006 kella 12.00 paiku kasiino „Monte Carlo” esikus nõudsid J.V ja M.N taas S.K. ilt ülalnimetatud raha üleandmist ühe päeva jooksul, seejuures J.V lõi kannatanut rusikaga vastu pead ja jalgadega vastu keha. Seoses sellega oli S.K. sunnitud andma M.N-ile järgmisel päeval üle raha, summas 3000 krooni. Seega pani J.V toime väljapressimise – varalise kasu üleandmise nõudmise vägivalla kasutamisega isiku poolt, kes on varem toime pannud väljapressimise, isikute grupis, s.

§ 214lg 2 p 1, 4 ettenähtud kuriteo.

Samuti tema, 24.04.2005 kella 06.00 paiku, viibides avalikus kohas – baari „Karaoke“ juures tänaval (Jõhvi, Kaare 23), huligaansetel ajenditel, rikkudes avalikku korda, peksis V.T. , lüües seejuures kannatanut rusikatega näkku ja mitu korda vastu pead. Samuti lõi talle jalaga vastu paremat säärt, mille tõttu V.T. kukkus ja murdis vasaku käe. Seega pani J.V toime avaliku korra raske rikkumise, vägivallaga, s.

§ 263p 1 ettenähtud kuriteo.

Veel arutas maakohus M.N-ile esitatud süüdistust selles, et tema, tegutsedes grupis koos J.V ja D.V-ga , 03.06.2004 kella 13.00-14.00 paiku, Sillamäe linnas postkontori lähedal, raha väljapressimise eesmärgil sundisid A.P. i istuma autosse Audi 100 reg.nr XXX XXX , mida juhtis J.V, kus nõudsid kannatanult tema poolt narkootiliste ainete müügist saadud üleandmist raha summas 500 krooni, ähvardasid A.P. i peksmisega ning M.N lõi kannatanut rusikaga mitu korda vastu rindu. Pärast seda sõitsid nad Ranna tänavale, kus „Ranna“ baari lähedal tulid kõik autost välja ning J.V, M.N ja D.V , nõudes raha üleandmist ühe päeva jooksul summas 500 krooni, peksid A.P. i läbi, seejuures D.V lõi A. P. noa käepidemega mitu korda vastu pead ja võttis ülalnimetatud summa arvel ära kannatanule kuuluva mobiiltelefoni Motorola E-190 maksumusega 300 krooni, samal ajal lõi M.N kannatanut mitu korda pesapalli kurikaga vastu jalgu, keha ja pead, tekitades A.P. ile füüsilist valu ja kehavigastusi. A.P. oli sunnitud järgmisel päeval andma M.N-ile üle raha summas 100 krooni ning nädala jooksul andis väljapressijatele I. Skomarovski kaudu üle veel 400 krooni. Samuti tema, olles isik, kes on varem toime pannud väljapressimise, ajavahemikul 1718.12.2006, Sillamäel kasiino „Monte Carlo” (Viru pst 35) lähedal, tegutsedes grupis koos J.V-ga, nõudsid S.K. ilt raha üleandmist summas 3000 krooni kuni 24.12.2006 ning samuti raha üleandmist igakuiselt tema turvalisuse tagamise eest summas 500 krooni (seoses 4 sellega, et S.K. tegeles narkootiliste ainete käitlemisega Sillamäe linnas), seejuures, raha üleandmisest keeldumise juhul ähvardasid S.K. i füüsilise vägivalla kasutamisega. 25.12.2006 kella 12.00 paiku kasiino „Monte Carlo” (Viru pst 35) esikus, nõudsid J.V ja M.N S.K. ilt taas ülalnimetatud raha üleandmist ühe päeva jooksul, seejuures lõi J.V kannatanut rusikaga vastu pead ja jalgadega vastu keha. Seoses sellega oli S.K. järgmisel päeval sunnitud M.N-ile üle andma raha summas 3000 krooni. Seega pani M.N toime väljapressimise – varalise kasu üleandmise nõudmise vägivalla kasutamisega isiku poolt, kes on varem toime pannud väljapressimise, isikute grupis, s.

§ 214lg 2 p 1, 4 ettenähtud kuriteo.

Maakohus arutas veel D.V-le esitatud süüdistust selles, et tema, tegutsedes grupis koos J.V ja M.N-iga , 03.06.2004 kella 13.00-14.00 paiku, Sillamäe linnas postkontori lähedal, raha väljapressimise eesmärgil, sundisid A.P. i istuma autosse Audi 100 reg.nr XXX XXX , mida juhtis J.V, kus nõudsid kannatanult tema poolt narkootiliste ainete müügist saadud raha üleandmist summas 500 krooni, ähvardasid A.P. i peksmisega ning M.N lõi kannatanut rusikaga mitu korda vastu rindu. Pärast seda sõitsid Ranna tänavale, kus „Ranna“ baari lähedal tulid kõik autost välja ning J.V, M.N ja D.V , nõudes raha üleandmist summas 500 krooni ühe päeva jooksul, peksid A.P. i läbi, seejuures D.V lõi A.P. i noa käepidemega mitu korda vastu pead ja võttis ülalnimetatud summa arvel ära kannatanule kuuluva mobiiltelefoni Motorola E-190 maksumusega 300 krooni, samal ajal lõi M.N kannatanut mitu korda pesapalli kurikaga vastu jalgu, keha ja pead, tekitades A.P. ile füüsilist valu ja kehavigastusi. A.P. oli sunnitud järgmisel päeval andma M.N-ile üle raha summas 100 krooni ning nädala jooksul andis väljapressijatele I. Skomarovski kaudu üle veel 400 krooni. Samuti tema, olles isik, kes on varem toime pannud väljapressimise, tegutsedes grupis koos I. Skomarovskiga, pressisid N.K. välja raha summas 50 000 krooni, seejuures 2007 mai lõpus, Sillamäe linnas, nõudis D.V N.K. lt raha üleandmist summas 50 000 krooni, pärast seda kahe nädala jooksul, raha nõudmise eesmärgil, püüdis D.V tungida kannatanu korterisse (aadressil: XXX ), 16.06.2007 Sillamäe linnas, D.V tuli koos I. Skomarovskiga N.K. juurde, seejuures I. Skomarovski, ähvardades noaga tekitada kannatanule ja tema alaealisele tütrele kehavigastusi, nõudis N.K. lt, et ta nõustuks D.V nõudmisega. Seega pani D.V toime väljapressimise – varalise kasu üleandmise nõudmise, vägivalla kasutamisega, isiku poolt, kes on varem toime pannud väljapressimise, isikute grupis, s.

§ 214lg 2 p 1, 4 ettenähtud kuriteo.

Veel arutas maakohus Igor Skomarovskile esitatud süüdistust selles, et tema, olles isik, kes on varem toime pannud väljapressimise, tegutsedes grupis koos D.V-ga, pressisid N.K. lt välja raha summas 50 000 krooni, seejuures 2007 mai lõpus, Sillamäe linnas, nõudis D.V N.K. lt raha üleandmist summas 50 000 krooni. Pärast seda, kahe nädala jooksul, raha nõudmise eesmärgil, püüdis D.V tungida kannatanu korterisse (aadressil: XXX ), 16.06.2007, Sillamäe linnas, D.V tuli koos I. Skomarovskiga N.K. juurde, seejuures I. Skomarovski, ähvardades noaga tekitada kannatanule ja tema alaealisele tütrele kehavigastusi, nõudis N.K. lt, et ta nõustuks D.V nõudmisega. Seega pani I. Skomarovski toime väljapressimise – varalise kasu üleandmise nõudmise, vägivalla kasutamisega, isiku poolt, kes on varem toime pannud väljapressimise, isikute grupis, s.

§ 214lg 2 p 1, 4 ettenähtud kuriteo.

Kohtuistungil J.V oma süüd esitatud süüdistuses ei tunnistanud ja andis ütlusi, et A.P. i suhtes kuritegelikke tegusid toime ei pannud. A.P. tegi avalduse väljapressimise kohta 5 alles

1. aastal, kui ta vahistati narkootikumide eest, kuigi oleks pidanud sellest teatama kohe pärast peksmist ja väljapressimist, s.o
2. aastal. A.P. andis vassivaid ütlusi summa kohta, mida välja pressiti ja jäsemevigastuste kohta. V.T. episoodis andis ütlusi, et tunneb teda alates
3. aastast endise abikaasa kaudu, kelle juures V.T. vahest elas ja kes oli võlgu 10 000 krooni. Nägi teda baaris purjus olevana, baari administraator viis ta välja. Tegi V.T. ga nalja, öeldes, et auto, mille käepidemeid naine tiris, kuulub temale (J.V-le ). Kõigil oli lõbus, aga V.T. hakkas ebatsensuursete sõnadega karjuma. Järgmisel päeval helistas Zurab ja määras V.T. ga kohtumise. V.T. süüdistas kõikides oma probleemides, mis tal õhtul baari juures tekkisid. Otsustas teda sõbralike suhete tõttu aidata, andis 3000 krooni. M.S. iga ei ole kunagi kohtunud ega teda näinud. S.K. at tundis ainult visuaalselt, M.N andis talle raha võlgu. Kohtuistungil M.N oma süüd esitatud süüdistuses ei tunnistanud ja andis ütlusi, et A.P. i ja teisi kannatanuid ei tunne, aga S.K. ile andis võlgu 3000 krooni, mille ta ositi tagastas: 1700 krooni Maxima kaupluse lähedal ja ülejäänud osa 1300 krooni 5-10 minutit hiljem. Kohtuistungil D.V oma süüd esitatud süüdistuses ei tunnistanud ja andis ütlusi, et
4. aastal oli A.P. iga konfliktne situatsioon: A.P. oli purjus, riivas teda õlaga, püüdis lüüa, ähvardas. N.K. t nägi 2007 mai keskel pingil istumas, otsustas teada saada, kuidas tal asjad lähevad ja ühtlasi aidata J. peret temalt võlg välja nõuda, kuna oli näinud võlgade väljanõudmise lehte. Abielupaar J. id ei palunud võlga välja nõuda, otsustas seda teha omal initsiatiivil. Lootis, et J. pere tänab teda selle eest. I. Skomarovski oma süüd esitatud süüdistuses ei tunnistanud ja andis ütlusi, et tema kannatanute suhtes kuritegusid toime pannud ei ole. Maakohtu seisukoht süüdistuste osas: Maakohus, uurinud ja hinnanud kõiki kogutud materjale kogumis, jõudis arvamusele, et esitatud süüdistused on leidnud tõendamist osaliselt. Kuulanud üle süüdistatavad, kannatanud ja tunnistajad, uurinud kriminaalasja toimiku materjalidesse kogutud kirjalikke tõendeid ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis, jõudis kohus järeldusele, et süüdistatavate süü KarS § 184 lg 2 p 1, 2 järgi ettenähtud kuriteos ei ole kohtuliku uurimise käigus tõendamist leidnud ning mõistis süüdistatavad nimetatud kuriteos õigeks. Nimetatud maakohtu otsustust pole apellatsioonikorras ka vaidlustatud. J.V süüdistus KarS § 185 lg 3 järgi Hinnates kõiki tõendeid kogumis leidis maakohus, et J.V süü korduvas narkootilise aine – hašiši edasiandmises M.S. ile selle edasimüümiseks on tõendatud. Vaatamata sellele arvas kohus, et kohtuliku uurimise käigus ei ole kogutud tõendeid selle kohta, et süüdistatav J.V teadis, et M.S. on 17-aastane ja et ta annab narkootikume alaealisele. Maakohus märkis, et subjektiivsest küljest eeldab KarS § 185 lg 3 tahtlikku süüd, see tähendab arusaamist, et paragrahvis kirjeldatud teod pannakse toime isiku suhtes, kes ei ole veel 18 aastat vana ja sarnase tulemuse soovimist või võimalikuks pidamist, s.t isik peab teadma või vähemalt võimalikuks pidama, et annab narkootikume edasi isikule, kes ei ole veel 18 aastat vana. M.S. ise avaldas kohtuistungil üheselt, et jutuajamist J.V-ga tema vanuse osas neil ei olnud. Kohtuistungil veendus kohus, et M.S. näeb välja palju suurem kui tema eakaaslased. 6 Ta on pikka kasvu ja tugeva kehaehitusega. Järelikult, M.S. i välimusest lähtudes ei võinud J.V teada või eeldada, et ta on alaealine, s.t pidada võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist. Kogutud tõendeid hinnates arvas maakohus, et J.V poolt M.S. ile edasi antud hašiši konkreetne kogus on tõendatud ainult tunnistajate ütlustega, mistõttu tuleb J.V teod kvalifitseerida mitte KarS § 185 lg 3, vaid KarS § 183 lg 2 p 2 järgi kui narkootiliste ainete korduv ebaseaduslik käitlemine väikeses koguses. Antud kuriteo objektiivne külg väljendus narkootilise aine väikeses koguses ebaseaduslikus omandamises ja valdamises J.V poolt, eesmärgiga see edasi anda, mis on tõendatud J.V auto läbiotsimise protokolliga, narkootilise aine ekspertiisi aktiga, M.S. i ütlustega, temalt narkootikumi äravõtmise aktiga ning selle narkootikumi ekspertiisiaktiga. Omandamise eesmärk ja käitlemise korduvus on tõendatud M.S. i ütlustega. Maakohus leidis, et subjektiivsest küljest oli antud kuritegu toime pandud otsese tahtlusega. Nagu maakohus tunnistaja M.S. i ütluste põhjal välja selgitas, oli kuriteo motiiviks ja eesmärgiks omakasu saamine, kuigi maakohus pidas vajalikuks märkida, et motiiv ja eesmärk võivad olla erinevad ja kvalifikatsiooni need ei mõjuta. J.V, D.V ja M.N-i süüdistus KarS § 214 lg 2 p 1, 4 järgi Süüdistatavad J.V, D.V ja M.N ennast 03.06.2004 A.P. ilt 500 krooni väljapressimises süüdi ei tunnistanud. Samuti ei tunnistanud J.V ja M.N ennast süüdi 17-18.12.2006 kannatanult S.K. alt 3000 krooni väljapressimises. D.V ja I. Skomarovski ennast 2007 aasta mais-juunis N.K. lt 50 000 krooni väljapressimises süüdi ei tunnistanud. Maakohus kuulas antud episoodides üle kannatanud A.P. i ja N.K. , tunnistajad L. J. i, A. J. i, A.J. , A.K. , V.V. , J.K. , A.N. ja kohtu-meditsiini eksperdi M. Jeržanovi. A.P. ilt raha väljapressimise episood Kuulanud ära kannatanud, tunnistajad ja süüdistatavad ning uurinud teisi kriminaalasjas olevaid tõendeid, jõudis maakohus järeldusele, et süüdistatavate J.V, D.V, M.N-i ja I. Skomorovski süü neile inkrimineeritavates tegudes on täielikult tõendatud ja KarS § 214 lg 2 p1, 4 järgi õigesti kvalifitseeritud. Raha väljapressimise toimepanemine A.P. ilt J.V , M.N-i ja D.V poolt on tõendatud kannatanu A.P. i ütlustega, A.P. i ütluste sündmuskoha olustikuga seostamise protokolliga, peksjate äratundmise protokollidega, 18.10.2005 kurika äratundmise protokolliga, tunnistajate D.K. ja V.V. ütlustega, kohtumeditsiinilise ekspertiisi aktiga nr 150, 12.09.2005 Mõningaid lahknevusi A.P. i kohtueelse ja kohtuliku uurimise ajal antud ütluste vahel ei pidanud maakohus olulisteks, kuna lahknevused olid üksnes väikestes detailides, mida on võimalik seostada sündmuse toimumisest möödunud ajaga. Üldiselt on A.P. i ütlused maakohtu hinnangul järjepidevad ja räägivad A.P. i peksmisest J.V, M.N-i ja D.V poolt raha saamise eesmärgil. Samuti märkis maakohus, et A.P. i subjektiivne hinnang tema kehavigastustele, nimelt jalaluu murd (vastavalt ekspertiisi aktile oli tal sedastatud ainult põlve põrutus) ei ole käsitletav vastuoluna, kuna jutt käib kannatanupoolsest subjektiivse hinnangu andmisest oma seisundile. Kuna ta ei ole arst, võis kannatanu diagnoosis eksida. Nagu A.P. ise selgitas, tegi ta sellise järelduse intensiivse jalavalu tõttu ja samuti seetõttu, et tema jalg pandi kipsi ja see ei liikunud. Lisaks märkis maakohus, et selleks, et kvalifitseerida süüdistatavate tegusid vägivalla kasutamisega toimepandud tegudena, ei ole oluline, kas süüdistatavate tegudega oli 7 põhjustatud murd või kõigest põrutus. Kehavigastuste olemasolu A.P. il on objektiivselt tõendatud kohtumeditsiinilise ekspertiisi aktiga nr
5. Hinnates ekspertiisiaktis toodud arvamust kehavigastuste olemasolu ja tekkimise mehhanismi kohta jõudis maakohus järeldusele, et arvamus ei ole vastuolus A.P. i kohtus antud ütlustega, et jalapõrutus tekkis pesapallikurikaga löömisest. Maakohus luges tõesteks ja veenvateks A.P. i kohtus antud ütlusi selle kohta, et ta arvas, et tal murti jalg, kuna jalg pandi kipsi ja see valutas kaua ja kõvasti. Hinnates kõiki tõendeid kogumis jõudis maakohus järeldusele, et A.P. i ütlused temalt raha väljapressimise kohta on järjepidevad, üksikasjalikud ja kooskõlas paljude teiste kohtu poolt uuritud tõenditega. Samuti puudus maakohtul alus kahelda V. ja K. ütlustes. Kohus pidas neid loogilisteks ning olemasolevate materjalidega kooskõlas olevateks. Maakohus leidis, et süüdistatavad J.V, D.V ja M.N tegutsesid otsese tahtlusega, nende teod olid kooskõlastatud iseloomuga ja need olid suunatud ühtse kuritegeliku tulemuse saavutamisele. S.K. ilt raha väljapressimise episood J.V ja M.N ei tunnistanud ennast süüdi raha väljapressimises S.K. ilt. Seoses sellega, et S.K. oli KarS § 291 p 4 alusel tagaotsitavaks kuulutatud, avaldas maakohus kannatanu S.K. i ütlused. Oma ütlusi kinnitas S.K. 19.01.2007 ütluste olustikuga seostamisel. Maakohus ei leidnud vastuolusid S.K. i ütluste ja ütluste sündmuskoha olustikuga seostamise vahel. Kannatanu ütlused on maakohtu hinnangul tõendatud ka kohtuistungil avaldatud tunnistaja N.K. , kannatanu ema ütlustega, millest nähtub, et ta andis tõepoolest pojale 2700 krooni, mille poeg tema sõnade kohaselt pidi koheselt ära andma. Samuti, vastavalt tunnistaja N.K. va sõnadele, ema ettepanekule sellest politseile teatada vastas poeg, et neid mõlemaid võidakse selle eest tappa. Samuti on S.K. i ütlused tõendatud tema elukaaslase, tunnistaja I.D. ütlustega, millistega on tõendatud, et S.K. ilt pressiti välja raha ja et teda peksid „Baza“ ja tema kamp. S.K. i sõnadest sai aru, et mees kardab neid. Tunnistaja V. ütlusi hindas maakohus täies ulatuses ebausaldusväärseteks, kuna tema poolt kohtueelse ja kohtuliku uurimise käigus antud ütlused lahknesid oluliselt. Samuti ei osanud tunnistaja V. veenvalt selgitada oma ütlustes olevate oluliste vastuolude põhjuseid. Seetõttu jättis maakohus need ütlused tõendite kogumist välja. Samuti ei pidanud maakohus usaldusväärseks versiooni, et S.K. võis anda valeütlusi J.V ja M.N-i vastu politsei surve all selleks, et ise vahi alt vabaks saada. See versioon on muuhulgas ümber lükatud sellega, et tema ütlusi kinnitasid ka tunnistajad K. ja D. Seejuures olid nad üle kuulatud ühel ja samal ajal, kui K. ise viibis vahi all. Seega on maakohtu hinnangul välistatud kannatanute ja tunnistajate vahelise kokkurääkimise tõenäosus. Peale selle, nagu nähtub tunnistaja K. ütlustest, kartis S.K. politseid asjasse segada, millega on tõendatud ka fakt, et K. võttis J.V ja M.N-i ähvardusi reaalsetena. Maakohus usaldas kannatanu S.K. i ütlusi, kuna need olid kooskõlas K. ja D., aga ka A.P. i ütlustega raha väljapressimise kohta. Maakohus leidis, et A.P. i ja S.K. i ütlused pole mitte ainult omavahel kooskõlas, vaid nende vahel on ka loogiline seos, mis on objektiivselt tõendatud kriminaalasja toimiku materjalide ja tunnistajate ütlustega. N.K. lt raha väljapressimise episood Süüdistatavad D.V ja I. Skomarovski ennast N.K. lt 50 000 krooni väljapressimises süüdi ei tunnistanud. 8 Kohtuliku uurimise käigus oli tuvastatud, et tunnistaja L. J. tahtis N.K. lt korterit osta. Tunnistajate juuresolekul oli koostatud allkirjastatud leping. L. J. i abikaasa kandis N.K. tütre arvele 50 000 krooni, kuid korterit nad ei saanud ja raha N.K. ei tagastanud. Tunnistajate J. ütlustest nähtub, et K. oli tõepoolest neile raha võlgu, kuid nad ei pöördunud selle rahasumma tagasisaamiseks abi saamiseks ei D.V ega I. Skomarovski või veel kellegi teise poole. Mingeid volitusi K. raha nõudmiseks kolmandatele isikutele nad ei andnud. Kannatanu K. ütlusi kinnitavad maakohtu hinnangul ka tunnistaja J.K. ütlused ning tunnistaja N. ütlused. Tunnistaja J. ütlusi ei pidanud maakohus usaldusväärseteks. Nagu nähtub tema ütlustest, peeti teda vahi all koos D.V ja I. Skomarovskiga. Maakohus järeldas sellest, et D.V ja I. Skomarovskil oli võimalus J. mõjutada, et ta annaks süüdistatavate jaoks sobivaid ütlusi. Lisaks sellele on J. i ütlused otseselt ümber lükatud tunnistaja V. ütlustega ja kannatanu K. ütlustega. Maakohus arvas, et J. andis kohtus teadavalt valeütlusi eesmärgiga tõestada, et Skomarovski pidustustel D.V-ga ei kohtunud, mitte kellegi juures ei käinud ja seega ei saanud K. raha väljapressimist toime panna. Hinnates kannatanute, tunnistajate ja süüdistatavate ütlusi luges maakohus tõendatuks, et K. sai abielupaar J. käest 50 000 krooni ettemaksuks korteri müügi eest, kuid korterit ta neile ei müünud ja raha ei tagastanud. Samuti on tõendatud, et J. id ei pöördunud K. 50 000 krooni väljanõudmiseks abi saamiseks ei kolmandate isikute ega ka Inkassofirma poole. Maakohus tuvastas, et süüdistatav D.V tegutses omal initsiatiivil grupis koos Skomarovskiga eesmärgiga saada kannatanult K. varalist kasu. Maakohus asus seisukohale, et kannatanu K. ütlused 50 000 krooni väljapressimise kohta süüdistatavate D.V ja I. Skomarovski poolt on järjepidevad ning loogilised, need ei ole paljasõnalised ja on kooskõlas ja tõendatud teiste kohtu poolt uuritud tõenditega. Maakohtu hinnangul leidis kohtuliku uurimise käigus tuvastamist, et D.V läks K. korterisse, näitas dokumente, selgitas välja asjaolusid ja esitas küsimusi, millede põhjal tegi kannatanu järelduse: D.V nõuab tema käest 50 000 krooni. Juttu rahast ja konkreetsest summast tajus kannatanu kui D.V poolset faktilist nõudmist. Pärast Skomarovski ähvardusi ja käsku teha nii, nagu Sergei käskis, veendus K. nõudmiste tõsisuses ja võttis Skomarovski sõnu kui reaalset ähvardust enda ja oma tütre elule ja tervisele. Hinnates ja seostades kõiki kohtu poolt uuritud tõendeid jõudis maakohus veendumusele, et süüdistatavate tegudes sisalduvad inkrimineeritava kuriteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused. D.V esitas nõudmise talle raha edastamiseks. D.V nõudmisi saatsid Skomarovski ähvardused. Meetodiks, millega kannatanut sundida raha andma, oli valitud ähvardus kasutada vägivalda. Ähvarduse vormi ja sisu, kui Skomarovski lausus fraasi: „mul on taskus nuga: keda – kas sind või tütart?“ ja seejuures hoidis tõepoolest kätt taskus, tajus kannatanu üheselt ja vastavalt selle faktilisele tähendusele. Väljapressijate tegude kvalifitseerimiseks ei ole oluline, kas nad kavatsesid oma ähvardust täide viia. Piisav on, et K. tajus seda reaalsena. Antud kuritegu loetakse lõpule viiduks alates ebaseadusliku raha üleandmise nõudmise esitamisest. Antud kuriteo motiiviks on omakasu ja selle eesmärgiks oli ebaseaduslik võõra vara saamine. Subjektiivsest küljest tegutsesid süüdistatavad D.V ja I. Skomarovski maaohtu arvates otsese tahtlusega, s.t teadvustasid, et nad realiseerivad asjaolu, mis vastab süüteokoosseisule ja soovisid seda. D.V ja Skomarovski teod olid kooskõlastatud iseloomuga, need olid suunatud ühise kuritegeliku tulemuse – K. raha väljapressimise saavutamisele. J.V süüdistuse episood vägivalla toimepanemises T. suhtes Maakohus leidis, et süüdistatava J.V teod kehavigastuste tekitamises kannatanule T. ale tuleb kvalifitseerida KarS § 121 järgi. 9 Maakohus luges nii kannatanu V.T. enda ütlustega, tunnistaja V. Bardatšjova ütlustega, tunnistaja J.T. ütlustega, kohtumeditsiinilise ekspertiisi akti ja ekspert M. Jeržanovi ütlustega ning J.V enda käitumisega tõendatuks, et just J.V tekitas T. ale kehavigastusi. Tunnistaja S.T. ütlused luges maakohus ebausaldusväärseteks, kuna need on ülalnimetatud tõenditega vastuolus. Kohus jõudis järeldusele, et S.T. andis kohtueelse uurimise käigus ütlusi, millede eesmärgiks oli kinnitada oma sõbra J.V süütust. Maakohus ei usaldanud V. K. ja S.T. ütlusi, kuna kohtuistungil tuvastati nende sõbrasuhted J.V-ga . 24.04.2005 istusid nad kolmekesi baaris ja läksid kolmekesi ka baarist ära. Lisaks sellele pidas maakohus V.K. ja S.T. ütlusi vastuolulisteks ja jättis need tõendite kogumist välja. Nii väitis V. K. , et kui ta baarist väljus, istus V. juba oma asju laiali loopides välistrepil. Aga S.T. andis ütlusi, et kui nad kolmekesi baari juurest eemale läksid, hakkas V. oma kotist asju välja loopima ja kukkus trepilt alla. Objektiivse tunnistaja A.G. ütlustega on maakohtu arvates tuvastatud, et V.T. le kehavigastuste tekitamisele eelnes kannatanu ja süüdistatava vaheline vastastikune tüli. Süüdistatav kord lahkus baari juurest, kord tuli jälle baari juurde tagasi. Seega on tuvastatud, et kehavigastused olid V.T. le tekitatud vastastikuse tüli käigus. J.V teod kuuluvad maakohtu hinnangul kvalifitseerimisele KarS § 121 järgi. Maakohus märkis, et huligaansuse objektiivse koosseisu moodustab rahu ja avaliku korra rikkumine. Uurimise käigus ei tõendatud, et rikuti avalikku korda. Sellepärast kvalifitseeris maakohus J.V teod selles episoodis KarS § 263 p 1 asemel KarS § 121 alusel. Maakohtu seisukoht karistuse osas Maakohus ei tuvastanud kohtualuste karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid. J.V iseloomustavate kriminaalasja toimiku materjalidega on tuvastatud, et ta on varem kahel korral kohtulikult karistatud, haldusvastutusele võetud ei ole, psühhonarkoloogiakabinetis arvele võetud ei ole. M.N iseloomustavate kriminaalasja toimiku materjalidega on tuvastatud, et ta on varem kohtulikult karistatud, haldusvastutusele võetud ei ole, psühhonarkoloogiakabinetis arvele võetud ei ole. D.V iseloomustavate kriminaalasja toimiku materjalidega on tuvastatud, et ta on varem kohtulikult karistatud, haldusvastutusele võetud ei ole, psühhonarkoloogiakabinetis arvele võetud ei ole. Igor Skomarovskit iseloomustavate kriminaalasja toimiku materjalidega on tuvastatud, et ta on varem üheksal korral kohtulikult karistatud, haldusvastutusele võetud ei ole, puuduvad andmed et ta oleks arvele võetud psühhonarkoloogiakabinetis. Põeb rasket haigust. Skomarovski pani kuriteo toime katseajal, mistõttu maakohus kohaldas KarS § 65 lg
6. Kohtualustele karistust mõistes arvestas maakohus nende poolt toimepandud kuritegude raskust (mitu esimese raskusastme episoodi), samuti nende suhtumist toimepandud tegudesse, süüdistatavate isikuid, kriminaalasja tehiolusid ja jõudis järeldusele, et karistuseks tuleb mõista reaalne vangistus. Kuna J.V, M.N, Skomarovski ja D.V on isikud, kes ei ole eelnevatest karistustest järeldusi teinud ja on jätkanud kuritegelikku tegevust, on maakohtu arvates igat liiki tingimisi karistuse kohaldamine nende suhtes välistatud. Kuna kuriteo toimepanemisest on möödunud mitu aastat, nõustus maakohus kaitsja arvamusega mõista kas minimaalsed või minimaalsele lähedased karistuse määrad. Seoses J.V väitega kohtuliku arutamise kunstlikust venitamisest märkis maakohus, et kriminaalasja arutamist ei lükatud edasi mitte kohtu süül. Süüdistatavad vahetasid korduvalt kaitsjaid, kaitsjad jätsid erinevatel põhjusel kohtuprotsessidele ilmumata Lisaks olid 10 üks süüdistatavatest, kannatanud ja tunnistajad kuulutatud tagaotsitavateks ja nende suhtes kohaldati sundtoomist. Maakohus tegi menetlusosalistele ettepanekuid, pakkudes kriminaalasja kiireimaks läbivaatamiseks konkreetseid ja kõige lähimaid kohtuistungi aegu, kuid kaitsjate hõivatuse tõttu ei osutunud võimalikuks neid kuupäevi valida. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav I. Skomarovski, kes palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega mõista ta KarS § 214 lg 2 järgi õigeks. Samuti palub süüdistatav vabastada end kohtukulude tasumisest. A.P. ilt väljapressimise episoodi osas selgitab süüdistatav, et kui teda kahtlustatavana kinni peeti, siis küsitleti teda V. ja K. osas. A.P. i kohta küsimusi ei esitatud. See tähendab, et I. Skomarovski isegi ei teadnud, et teda selles episoodis kahtlustati. Ta lisab, et nimetatud episoodis lisati süüdistus alles tema vahistamisel. Pärast seda ei küsitletud süüdistatava väitel teda kordagi, vaid anti asi kohtusse. I. Skomarovski leiab, et sellega rikuti tema õigusi, mis on sätestatud KrMS § 34 p 1 ja p
7. Samuti rikkus uurija KrMS § 33 p 2 nõuet. Kui süüdistatav sai kätte süüdistusakti, siis selle kohaselt teda A.P. i episoodis ei süüdistatud. Ka kohtus selle episoodi osas I. Skomarovskile küsimusi ei esitatud, mistõttu ta ei saanud selles osas ka selgitusi jagada. Alles kohtuvaidluste käigus, 21.10.2010 teatas prokurör ootamatult, et peab süüdistatava süüd selles episoodis täielikult tõendatuks. Kaitsja Golovanova tõi kohtuistungil selle rikkumise ka esile, kuid sellele vaatamata sai süüdistatav kätte kohtuotsuse, millest jääb tema jaoks arusaamatuks, kas teda mõisteti selles episoodis süüdi või mitte. Süüdistatav märgib, et kui teda on A.P. i episoodis süüdi mõistetud, palub ta võimalust ringkonnakohtus enda kaitseks esineda. Samuti palub ta kohtul kaaluda võimalust võtta vastutusele prokurörid I. Menšikov ja M. Hütt KarS § 310 järgi. I. Skomarovski leiab, et kogu kohtuliku uurimise ja kohtuistungite ajal kuni kohtuvaidlusteni välja seda episoodi otseselt tema suhtes ei vaadeldud. Samuti ei süüdistanud A.P. teda milleski. Sellega seoses viitab süüdistatav EIÕK art 6 punktile 3 ning leiab, et tema suhtes rikuti korduvalt viidatud sättest tulenevat õigust olla koheselt ja põhjalikult teavitatud esitatud süüdistuse sisust. K. episoodis selgitab süüdistatav, et ta ei saanud minna K. juurde, et sundida teda D.V tingimusi vastu võtma, sest ta ei teadnud sellest midagi. D.V ja K. ei teavitanud teda eelseisvatest vestlustest, mida kinnitasid ka kohtueelsel uurimisel ja maakohtu istungil. Tunnistajad J. id kinnitasid samuti, et ei ole süüdistatavale mingit informatsiooni andnud ega tunne I. Skomarovskit. Süüdistatava sõnade kohaselt ütles ta juba kohtueelsel uurimisel, et pole K. juures käinud ja jõi sel ajal koos J. iga õlut, pärast mida viimane viis ta koju. J. oli kaine, kuna pidi öösel minema tööle. Süüdistatav leiab, et uurija ei kontrollinud tema alibit, vaid saatis asja kohtusse. Samuti ei märgitud J. tunnistajana süüdistusaktis. Süüdistatav saigi asjaolust, et J. ei küsitletud, teada alles süüdistusakti saamisel. Mõni kuu hiljem vahistati J. teise kuriteo eest. Kui süüdistatav oli juba mitu kuud vahi all olnud, sattusid nad J. iga koos etapeerimisele. I. Skomarovski peab vajalikuks selgitada, et ta pole kunagi J. iga ühes kambris olnud. Vaid sel ühel korral viidi neid koos Narva arestimajast Tartu Vanglasse, seda kinnises autos, isoleeritud kabiinides ja autos oli konvoi. Seega oli välistatud omavaheline suhtlemine ja instruktsioonide jagamine. Samuti paigutatakse saabumisel Tartu Vanglasse kinnipeetavad kohe eraldi kambritesse. Nende asjaoludega lükkab süüdistatav ümber kohtu ja prokuröri arvamuse, mille kohaselt I. Skomarovski ja J. leppisid ütlustes kokku. Süüdistatav on seisukohal, et kohtu ja prokuröri arvamusest tuleb välja, et kui ta 20.06.2007 taotles J. i ülekuulamist, siis oleks ta pidanud ette nägema, et J. sooritab mõni kuu hiljem kuriteo, satub temaga koos etapeerimisele ning lisaks võimaldab konvoi tal J. instrueerida. Kõik see, s.t J. i poolt kuriteo sooritamine, nende paigutamine kinnipidamiskohas ja transportimise tingimused toimusid ilma I. Skomarovski initsiatiivita. 11 Seoses kohtu seisukohaga, mille kohaselt ei ole J. i ütlused usaldusväärsed, kuna ta ütles, et süüdistatav ei käinud väljas tualetis, märgib I. Skomarovski järgnevat. J. i poolt mainitud ajavahemik, s.o kell 16-20, sisaldab ka aega, mille nad veetsid üheskoos lahel, jõid õlut ja suplesid. Seega sai I. Skomarovski wc-s käia ujumise ajal. Lisaks ei olnud tegemist nii suure ajavahemikuga ja süüdistataval polnudki vaja tualetis käia. Veel selgitab süüdistatav, et kohtueelse menetluse käigus V. selles episoodis ei küsitletud ja ta ei olnud tunnistajana välja kutsutud. Enam kui 2 aasta jooksul, mil toimusid kohtuistungid, ei rääkinud ta sellest midagi. Kohtusaalis, kui küsitleti V. , hakkas K. koha pealt talle rääkima, et ta kinnitaks, et süüdistatav oli koos D.V-ga Linna päeval, mida V. tegigi. Kohtunik ega prokurör seda ei peatanud, kuigi kohus ei oleks tohtinud lubada, et tunnistajad omavahel räägivad ja annavad üksteisele korraldusi. I. Skomarovski hinnangul tuleb pöörata tähelepanu sellele, et V. oli selles kriminaalasjas tunnistajaks kolmes episoodis, aga kahes neist, P. ja K. episoodides, algselt ei olnud ta tunnistajaks. Selleks sai ta alles siis, kui istungid olid juba pikka aega kestnud. Kõik need episoodid inkrimineeriti erinevatel aegadel erinevatele inimestele, kuid vaatamata sellele on V. kõikide sündmustega kursis. I. Skomarovski leiab, et V. valetas nii palju, et kaotas arutluse käigu ja ütluste järjepidevuse, kuid vaatamata sellele pidas maakohus tema tunnistusi K. episoodis usaldusväärseteks. N.K. poolsete tunnistajate J.K. ja A.N. osas märgib süüdistatav, et J. on N. vend ja ostis temalt varem narkootikume. Tema algatusel jäid abikaasad J. id korterist ilma, kuna ta ei andnud nõusolekut selle müügiks, mille tagajärjel J. id jäid ilma 50 000 kroonist. Sellest on asja materjalides juttu. Samuti on asja materjalides ütlused, et Jevgeni hakkab lahendama probleemi tuttavate politseinike abil. Lisaks on ta veel kaudne tunnistaja, asjast teab ta N.K. sõnade järgi. Samuti on kaudseks tunnistajaks A.K. . Kaitsja esitas kohtule materjalid tõendamaks, et N.K. on juba kohut eksitusse viinu, kuid maakohus ei arvestanud seda. Süüdistatav märgib, et tunnistaja J. i ütlused pöörati tema vastu, tõend tema tervisliku seisundi kohta lihtsalt loeti ette, see ei mõjutanud otsust, samuti ei mõjutanud see tõkendi muutmise taotlust. I. Skomarovski märgib, et prokurör kogu aeg istungite ajal, kui tõstatati protsessi kestvuse küsimus, viitas väljendile „paragrahvi sanktsioon lubab“, aga kriminaalmenetluse seadustikus ei ole sellist mõistet. Seal on olemas mõiste mõistlik tähtaeg. Samuti kajastas maakohus protsessi kestvuse küsimust „kollektiivse vastutuse valguses“. Süüdistatav väidab, et tema ja tema advokaat ei ole mingilgi viisil osalenud mingis tegevuses, mis võinuks venitada protsessi. Süüdistatav lisab, et tundis ennast mitu korda halvasti, kuid ei pöördunud arsti poole, et mitte protsessi pikemaks venitada. Lisaks toob süüdistatav esile asjaolu, et prokurör Hütt sisenes viie advokaadi ja viie kohtualuse nähes nõupidamistuppa, kui kuulutati välja vaheaeg nõupidamiseks. Veel märgib I. Skomarovski, et kui süüdistust hakkas esindama prokurör Hütt, siis prokuröri vahetumise ja istungite toimumise aegade järgi tuleb välja, justkui oleks prokurör Hütt loetud päevadega tutvunud kogu kriminaalasjaga. Selle asjaolu kaudu saab süüdistatava jaoks selgeks, miks prokurör Hütt lisas teda kohtuvaidluste käigus P. i episoodi. Seoses K. episoodiga märgib süüdistatav veel, et KrMS § 68 tulenevalt poleks tohtinud tunnistajaid J.K. ja A.N. t tõendi allikatena arvestada, kuna kõikidest sündmustest said nad teada teiselt isikult, st N.K. . Seda enam, et kohtuotsuse resolutiivosas on märgitud, et I. Skomarovski süü on tõendatud tunnistajate J.K. ja A.N. ütlustega. Samuti on süüdistatava süü tõendina märgitud, et seda kinnitavad tunnistajate J. ütlused, kuid süüdistatava hinnangul ütlesid nemad ainult seda, et N.K. pettis neid ja rohkem midagi. Süüdistatava I. Skomarovski kaitsja T. Golovanova palub maakohtu otsuse tühistada ning teha I. Skomarovski suhtes õigeksmõistev otsus. 12 Kaitsja leiab, et maakohus on otsust tehes rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõiguse norme. Kaitsja arvamuse kohaselt ei vasta maakohtu otsuse resolutiivosa järeldused asjas tuvastatud tõendamiseseme asjaoludele ning I. Skomarovski on mõistetud süüdi alusetult. Ei kohtueelse uurimise käigus ega ka kohtulikul uurimisel ei leidnud tõendamist fakt, et I. Skomarovski osales tegudes, mida D.V sooritas kannatanu K. suhtes 2007 mai lõpus. Selliseid avaldusi ei ole esitanud isegi kannatanu. Kaitsja leiab, et maakohus luges õigesti tõendatuks fakti, et N.K. sai abikaasade J. käest 50 000 krooni ettemaksuna korteri eest, kuid korterit K. ei müünud ega tagastanud ka raha. Seega on tõeselt tuvastatud, et kannatanu on ebakorrektne ning käitus abikaasade J. suhtes seadusevastaselt. Kaitsja leiab, et kannatanu tegudes on KarS § 209 ettenähtud süüteo tunnused, millele aga kohus ega prokurör tähelepanu ei pööranud. Samuti eiras kohus kaitsja väiteid kannatanu karistatuse kohta ning kalduvust rääkida valet, põhjendades seda sellega, et kannatanu poolt kohtuistungil ja kohtueelsel uurimisel antud ütlused ei ole paljasõnalised. Kaitsja leiab, et selline kohtupoolne kinnitus on alusetu. Kohtueelsel uurimisel ning ka kohtus, kannatanu N.K. väitis ühte ja sama 16.06.2007 toimunu suhtes ja nimelt seda, et kohtas linnas D.V, kes ütles, et 19.06.2007 tuleb koos temaga kannatanu juurde mitteametlikult inkassofirma inimene, kes tahab temaga rääkida. Kannatanu andis talle oma telefoninumbri ja ütles, et ta helistaks. Kannatanul polnud midagi D.V-ga kokkusaamise vastu, D.V ei ole öelnud midagi selle kohta, et kannatanu paneks kokkusaamiseks raha valmis. D.V ei rääkinud, et raha antaks talle isiklikult üle või antaks üle inimesele firmast, ta oli üksinda ning ei ähvardanud kannatanut. Seejärel D.V lahkus. Pärast jutuajamist tuli möödaminnes Skomarovski, kes kannatanu sõnade kohaselt ähvardas kasutada nuga, kannatanu nuga ei näinud. Kannatanu ei järeldanud, et Skomarovski nõuab raha. Kaitsja märgib, et kaitsealune ei saanud kuulda kannatanu jutuajamist D.V-ga. Seega järeldub kaitsja hinnangul kannatanu ütlustest, et 2007 mai lõpus käis tema juures ainult D.V üksinda. 16.06.2007 ta ei nõudnud raha enda jaoks isiklikult ega ka abikaasade J. jaoks, vaid palus kannatanu nõusolekut 19.06.2007 kokkusaamiseks inkassofirma esindajaga. Just selle D.V ettepanekuga paluski I. Skomarovski kannatanul nõustuda, möödudes kannatanust. Seejuures Skomarovski ei näidanud nuga. Inkassofirma esindajaga kohtumist ei toimunud, kuna süüdistatavad peeti kinni just 19.06.
8. Kaitsja rõhutab, et N.K. pole kunagi rääkinud, et 16.06.2007 D.V või Skomarovski oleks nõudnud raha üleandmist. Kannatanu lihtsalt mõtles, et nad tahavad seda. Kuid see on ainult kannatanu oletus, mis ei ole kinnitatud asjas kindlaks tehtud faktiliste asjaoludega. Taolised kannatanu oletused ei saa kaitsja hinnangul olla süüdimõistva kohtuotsuse aluseks. KarS § 214 järgi kvalifitseeritava süüteo objektiivseks tunnuseks on vara või varalise kasu üleandmise nõudmine. Kaitsja arvates antud juhul, isegi kui tugineda N.K. ütlustele, D.V ega Skomarovski poolt taolisi nõudeid väljendatud polnud. Antud kriminaalasja arutamise käigus ei ole leidnud tõendamist, et Skomarovski oleks olnud teadlik allkirja (võlakirja) olemasolust. Ta ei olnud teadlik D.V ja kannatanu vahel 2007 mai lõpus toimunud vestluse sisust. Süüdistatavad ei nõudnud 16.06.2007 raha üleandmist. Järelikult puudub I. Skomarovski tegudes KarS § 214 lg 2 p 1 ja 4 järgi ettenähtud süüteo koosseis. Kaitsja leiab, et 16.06.2007 Skomarovski ei suhelnudki N.K. ga ega pannud tema suhtes toime mingeid tegusid. Kaitsja märgib, et kannatanu tunnetab tema kaitsealuse suhtes isiklikku vihavaenu ning rõõnab teda. Kohus on alusetult lugenud tõendatuks Skomarovski süü. Tõeselt on tuvastatud, et kannatanu oli
9. aastal tunnistajaks Skomarovski süüdistamise kriminaalasjas, milles mõisteti Skomarovskile karistuseks reaalne vabadusekaotus. Skomarovski väidab, et pidas N.K. t tema süüdimõistmise süüdlaseks ning pärast vabanemist ta ütles selle kohta oma pretensioonid K. Kaitsealune leiab, et kannatanu varjas oma viha ja 13 otsustas talle kätte maksta ning andis tema kohta valeütlusi. Kaitsja arvates ei ole mainitud avaldused millegagi ümber lükatud ning vajavad tähelepanu. Kaitsja leiab, et kohtu kinnitused selle kohta, et N.K. tajus reaalselt Skomarovki ähvardusi, ei vasta kohtuistungi käigus tuvastatud asjaoludele. Kannatanu ise avaldas kohtuistungil, et 16.06.2007, pärast esimest kokkusaamist süüdistavatega, nägi ta neid samal päeval diskol. Nendest ütlustest järeldub, et kannatanu, kartmata süüdistatavaid, ei pöördunud koheselt politseisse, vaid suundus meelelahutusüritusele. Antud fakt tõendab hirmu puudumist kannatanu käitumises. Kohus leidis, et kannatanute: N.K. , V. , J.K. , N. poolt antud ütlustes pole alust kahelda, kuna ütlused on loogilised, järjepidevad, ei oma vastuolusid, on omavahel ja kriminaalasja materjalidega kooskõlastatud. Kaitsja ei ole antud kohtu poolt tehtud järeldusega nõus. Tunnistaja J.K. on kannatanu lihane vend, keda kannatanu hoidis alates
10. aastast narkosõltuvuses, varustades teda pidevalt narkootikumidega. Tunnistaja N. on J.K. elukaaslane. Kumbki neist ei saa olla objektiivseks tunnistajaks, kuna kaitsevad lähedase ja tuttava inimese huve. Lisaks sellele leiab kaitsja, et N.K. ja J.K. ütlustes on tõsiseid vastuolusid. Samuti leiab kaitsja, et tunnistaja V. antud ütlused on välja mõeldud ning tekkisid kohtuliku menetluse käigus, tunnistaja ja kannatanu tiheda suhtlemise tagajärjel. Lisaks sellele ei ole V. rääkinud, nagu ta oleks näinud pidustustel D.V, Skomarovskit ja N.K. 't üheskoos. Kaitsja leiab, et tunnistaja V. poolt antud ütlused tekitavad tõsiseid kahtlusi, mida pole kõrvaldatud kohtuistungil ning mida peab, vastavalt KrMS § 7 lg 3 tõlgendama süüdistatava isiku kasuks. Seoses sellega tuleb kaitsja hinnangul tunnistaja V. ütlustesse suhtuda kriitiliselt. Kohus leidis, et tunnistaja J. i ütlused ei ole usaldusväärsed, sest ta andis kohtus teadvalt valeütlusi. Kohus kahtleb J. i poolt antud ütlustes, kuna teda peeti vahi all kinni koos D.V ja Skomarovskiga. Kaitsja leiab, et nimetatud kohtu arvamus on ekslik ning ümber lükatud kriminaalasja materjalidega. Päev pärast kinnipidamist, s.o 20.06.2007 avaldas Skomarovski, et 16.06.2007 Linna päeval oli ta koos T. J. iga. Skomarovski mainis koheselt J. , kui oma alibi tunnistajale, kuigi ta ei võinud teada, et teda peetakse kinni väljapressimise eest ning seega ei saanud ta ka eelnevalt J. iga kokku leppida vajalike tunnistuste andmise suhtes. Politseil oli võimalus üle kuulata J. ning hinnata tema ütlusi. Kahjuks kohtueelse uurimise käigus seda ei teostatud. J. avaldas kohtus üheselt mõistetavalt, et Linna päeval kella 16.00 kuni 20.00 oli Skomarovski koos temaga, D.V-ga ega ka N.K. ga ta kokku ei saanud. See fakt, et J. etapeeriti üks kord, 22.11.2007 ühes autos koos Skomarovskiga ei oma kaitsja hinnangul antud kriminaalasjas tähtsust, kuna juba 20.06.2007 avaldas Skomarovski politseile andmeid nimetatud tunnistaja olemasolu kohta. Kaitsja märgib, et tunnistaja J. ei ole kunagi kinni peetud vahi all koos D.V-ga. Süüdistatav D.V palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega ta esitatud süüdistuses õigeks mõista. Apellant leiab, et A.P. i 05.11.2007 kohtuistungil antud ütlused, et pärast seda, kui teda peksti, kaotas ta maja juures teadvuse, on täielikult ümber lükatud tunnistaja A.K. ütlustega, mille ta andis 29.05.2009 kohtuistungil ja millest nähtub, et P. ei kaotanud teadvust. Selle sama tunnistaja ütlused lükkavad P. ütlused ümber ka selles, et tal oli pea lõhki löödud ja verd voolas nii, et see kattis silmad. Tunnistaja ütles, et P. peas oli nokamüts. Apellant leiab, et kui pea oleks olnud lõhki löödud, oleks seda näha olnud, sest müts oleks saanud verega kokku. Maakohus tunnistas tunnistaja A.K. i ütlused ebausaldusväärseteks ainult seetõttu, et ta ei põhjendanud, miks ta muutis kohtus eeluurimisel antud ütlusi. Apellant peab sellist argumentatsiooni ebapiisavaks ja põhjendamatuks. Lisaks juhib ta tähelepanu faktile, et A.K. keeldus vastamast vaid nendele prokuröri küsimustele, mis puudutasid isiklikke suhteid tema 14 ja P. vahel. See aga ei saa apellandi hinnangul mõjutada tema ütluste usaldusväärsust. Apellant leiab, et A.K. i ütlused on täielikult tõendatud kohtuarstliku ekspertiisi aktiga nr 150, millest nähtub, et P. oli haiglasse pöördudes vaid vasaku põlveliigese põrutus. Asjaolu, et P. ei kaotanud teadvust, kinnitavad ka K. ütlused. Apellant leiab, et kui kõik oleks toimunud just nii, nagu ütles kannatanu P., siis sellise löökide arvu puhul selliste esemetega nagu noa käepide ja pesapallikurikas, ei oleks saanud P. kehale jääda ühtegi tervet kohta. Ekspertiisiaktist aga selliseid vigastusi ei nähtu. Oli ainult üks vigastus – põlveliigese põrutus, mis tekkis nüri eseme mõjul, võimalik et löögist või kukkumisest põlve peale. See lükkab apellandi hinnangul täielikult ümber P. ütlused nagu oleks teda pikaajaliselt pekstud. Apellant leiab, et P. on andnud valeütlusi, mistõttu tuleks nendesse suhtuda kriitiliselt. Kohtuotsuse põhjendustes märkis kohus, et süü tõenduseks on P. poolt 18.10.2005 kurika nr 2 äratundmine. Apellant märgib, et kurika äratundmiseks esitamise protokollist nähtub, et J.V sõidukist võetud kurikad esitati äratundmisele koos kahe teise kurikaga, mis olid märgitud protokollis nr 2 ja 3 all. See tähendab, et J.V sõidukist võeti ära ja esitati äratundmisele kurikad, mis olid märgitud numbritega 1 ja
11. Kannatanu P. ei tundnud seega ära ühtegi kurikat, mis olid võetud J.V sõidukist. Apellandi arvates tõendab see samuti, et keegi pole P. mingi kurikaga löönud ja kohtu järeldus on vastuolus tõenditega. Samuti ei tundnud P. ära D.V-lt ära võetud nuga. Apellant märgib, et süüdismõistva otsuse aluseks olnud V. ütlused on samuti välja mõeldud ja vastuolus ekspertiisiaktiga, mistõttu ei saa tunnistaja V. ütlused olla süüdimõistva otsuse aluseks. Apellandi jaoks on ebaselge ning tekitab kahtlusi P. i ütlustes asjaolu, et P. ei pöördunud vahetult pärast väidetavat peksmist politseisse, vaid kirjutas avalduse poolteist aastat hiljem, kui tema juurde läksid politseitöötajad. Apellandi arvates tekib loomulik küsimus, kust politsei sai teada sellest faktist, kui kannatanu ise neile sellest ei rääkinud ja polikliinikust teatisi P. ile kehaliste vigastuste tekitamise kohta ei saabunud. Apellant arvab, et P. ise ja ka kõik teised tunnistajad andsid selles episoodis ütlusi politseitöötajate surve all. Mis puudutab D.K. ütlusi, mis avaldati istungil ja mis olid aluseks süüdimõistva otsuse tegemisel, siis apellant peab neid ebaõigeteks ja asja materjalidega vastuolus olevateks. Nimelt ütles K., et nad ise panid kipsi P. i jalale. Need ütlused on vastuolus nii P. i enda ütlustega kui ka kohtumeditsiini ekspertiisi aktiga nr
12. Apellant leiab, et tema süü P. i episoodis ei ole tõendamist leidnud. Apellant märgib, et vaatamata sellele, et P. korduvalt kinnitas, et rääkis kohtus ainult tõtt, siis 06.11.2009 kohtuistungil P. tunnistas, et laimas Boltunovi, millega sooritas KarS § 320 ettenähtud süüteo. See tõestab apellandi arvates täielikult P. i ütluste valelikkust. Maakohus aga ei tunnistanud P. i ütlusi ebausaldusväärseteks, ignoreerides KrMS § 66 lg
13. Apellant leiab, et P. valetas ka selle kohta, et justkui raha, mille eest teda peksti, andis ta hiljem üle Skomarovski kaudu ja sel viisil tasus väljapressijatele. Skomarovski ei ole kellelegi raha andnud ja hoopis öelnud, et P. püüdis ka teda kallutada valeütluste andmisele, paludes kinnitada raha üleandmist. Apellant tahab juhtida kohtu tähelepanu ka asjaolule, et P. kallutas valeütluste andmisele ka tunnistaja A.K. it. A.K. on ise tunnistanud, et ta andiski eeluurimise käigus tahtlikult ütlusi, milles suurendas P. i vigastusi. Apellant märgib, et tunnistajate K. ja V. ütlustes, millele maakohus tugines, on samuti lahknevusi P. i ütlustega, ekspertiisiaktiga nr 150 ja samuti tõenditega Almedast ja traumapunktist. Apellant märgib, et maakohus luges tõendatuks, et P. ilt võeti ära telefon, ainult P. i enda ütlustega, mille õigsus aga tekitab kahtlusi. P. on telefoni osas andnud lahknevaid ütlusi ning neid lahknevusi ei saa nimetada tähtsusetuteks nagu väidab maakohus. Apellant leiab, et kohtus on tõendamist leidnud üksnes P. i põlvevigastus, raha väljapressimine ja saamine P. i käest ei ole aga kinnitust leidnud. P. rääkis algusest peale, et tegi väljapressijatega arved klaasiks Skomarovski kaudu, kuid Skomarovski pole kellelegi raha edasi andnud. Väljapressimise versioon tekkis alles pärast seda, kui P. oli saanud 15 põlvevigastuse ja oli toimunud tema ülekuulamine, mis toimusid seadust rikkudes. Oluliseks vastuoluks otsuses on apellandi hinnangul ka see, et maakohus väidab, et P. i suhtes toimus väljapressimine ja sellise väljapressimise motiiviks oli see, et P. ei maksnud ära osa rahast, mille ta sai narkootilise aine ebaseaduslikust turustamisest. Samal ajal mõisteti meid KarS § 184 lg 2 p 1, 2 järgi täielikult õigeks. See tähendab, et kohus tegi kindlaks, et meil ei ole mingit seost suures koguses narkootilise aine käitlemisega. Aga see tähendab, et puudub ka motiiv P. ilt raha väljapressimiseks. P. tunnistas ka ise, et laimas Boltunovi ega suutnud selgitada, mille eest nõuti talt raha. Apellant juhib kohtu tähelepanu ka sellele, et maakohus luges P. i ütlusi usaldusväärseteks, kuid samas tunnistas, et P. andis teadlikult valeütlusi Boltunovi vastu. N.K. raha väljapressimise episoodis märgib apellant järgnevat. Apellant väidab, et ütles N.K. le üksnes seda, et tuleb koos inimesega firmast, et lihtsalt rääkida võlast. Kohtuistungil selgitas K., et D.V rääkis kõrgendatud toonil, kuid ei ähvardanud. Samuti ei väitnud K., et hiljem oleks uksele koputanud D.V, vaid üksnes oletas seda. Apellant leiab, et oletused ei saa olla süüdimõistava kohtuotsuse aluseks. Apellant ei saa nõustuda kohtu järeldusega nagu oleks K. kohtus täielikult kinnitanud kohtueelsel uurimisel antud ütlusi. Apellandile jääb arusaamatuks, missuguste K. ütluste põhjal tuli kohus järeldusele, et K. sai aru, et Skomarovski pidas silmas, et ta võtaks D.V tingimused vastu, s.t peab 50 000 krooni andma D.V-le. Apellant leiab, et selline kohtu järeldus on täielikult vastuolus K. enda ütlustega, kes kindlalt ja üheselt mõistetavalt ütles, et D.V ei öelnud talle, et ta tooks sellele kohtumisele 50 000 krooni. Esimesel kohtumisel polnud rahast üldse juttu. Esimesel korral apellant küsis, kas K. on raha võlgu ja teisel korral ütles, et tuleb koos inimesega võlgade sissenõudmisega tegelevast firmast, kes teeb talle ettepaneku. Apellant leiab, et sellist ettepanekut kohtuda inimesega inkassofirmast ei saa vaadelda kui nõudmist KarS § 214 tähenduses. K. väitis korduvalt, et apellant pole kordagi talle öelnud, et ta peaks talle selle raha ära andma Apellant leiab, et maakohus tegi K. episoodis süüdimõistva kohtuotsuse kannatanu K. järelduste alusel, mis aga ei saa olla süüdimõistva kohtuotsuse aluseks. Apellant on seisukohal, et selles episoodis puudub süütegu, mis on ette nähtud KarS §-s
14. Samuti ei ole tõendatud grupi olemasolu Skomarovskiga – s.t meie tegude kooskõlastatud iseloom. Selles episoodis eksisteerivad kõrvaldamata kahtlused, mis tuleb süüdistatava kasuks tõlgendada. Apellant väidab, et sai teada, et Skomarovski on väidetavalt käinud K. juures alles süüdistuse esitamise hetkel. Ta kinnitab, et tal ei ole sellega mingit seos – nende tegudes ei ole ei kokkulepet, kooskõlastatust ega koostoimimist. Apellant väidab, et pole kordagi rääkinud Skomarovskile oma vestlusest K. Mõlemad korrad käis ta K. juures üksi. Linna päeval tegi apellant K. ettepaneku kohtuda inkassofirma esindajaga, millega ta koheselt nõustus. K. ütlusi, mille kohaselt oleks ta justkui arvanud, et Skomarovski nõudis temalt apellandi tingimuste vastuvõtmist, peab apellant ebaloogilisteks. Nagu ütleb K. ise, mingeid tingimusi apellant talle ei esitanud. Samuti ei ole apellant nõus kohtu väitega justkui oleks ta käinud K. juures, et võlga klaarida, ja nõudlikult ja kõvasti korteri ukse pihta koputanud. K. on tunnistanud, et kes tema juurde tuli, ta ei näinud, kuna ta ei lähenenud uksele. Apellant käis K. juures teist korda, et võtta tema telefoninumber. Mingit võla klaarimist K. ei korraldatud. Veel ei nõustu apellant kohtu väidetega nagu ei oleks tunnistaja J. i ütlused usaldusväärsed. Skomarovski rääkis oma kinnipidamise esimesest päevast alates, et ta oli Linna päeval koos J. iga ja et J. ei kuulatud kohe üle, vaid alles siis, kui ta võeti vahi alla. Apellant leiab, et see ei saa olla argumendiks J. i ütluste ebausaldusväärseteks tunnistamisel. Seda enam, et uues uurimisvanglas on kinnipeetavad üksteisest täielikult isoleeritud ja vangla personal on spetsiaalselt koolitatud, et takistada igasugust suhtlemist. Apellant leiab, et J. i ütlusi ei saa ümber lükata V. ja K. enda ütlustega, kuna nii Skomarovski kui ka apellant ei ole eitanud, et 16 olid Linna päeval ja võisid seal kokku puutuda, kuid see ei tähenda, et nad oleksid seal koos olnud. Tunnistajate N. ja J.K. osas märgib apellant, et tegemist on kannatanu K. sugulastega. Lisaks annavad nad ütlusi kannatanu K. sõnade järgi, mistõttu KrMS § 68 lg 5 kohaselt ei ole tegemist tõenditega. Apellant leiab, et maakohus on otsuses tuginenud K. enda järeldustele, mis aga ei saa olla süüdimõistva kohtuotsuse tegemise aluseks. Samuti ei ole apellant nõus kohtu järeldustega, et Skomarovski kaasas apellandi nõudmisele ähvarduse. Apellant leiab, et maakohus on jätnud mainimata, et niinimetatud nõudmiste ja ähvarduste vahel oli veel ettepanek kohtuda inkassofirma esindajaga. Kohus on selle asjaolu välja jätnud, justkui seda polekski olnud. Apellant leiab, et siin ei saa kuidagi rääkida kohtu objektiivsusest, vaid tegemist on asjaolude mahavaikimisega. Antud juhul võib öelda, et Skomarovski lisas ähvardused D.V ettepanekule kohtuda inkassofirma esindajaga, kuid mitte raha nõudmisele, sest Skomarovski astus K. juurde nimelt pärast seda, kui apellant pakkus talle võimalust kohtuda firma esindajaga. Apellant ei ole nõus, et ta tegutses Skomarovskiga kooskõlastatult ja nende tegevus oli suunatud ühise tulemuse saavutamisele K. raha väljapressimiseks. Skomarovski astus K. juurde pärast seda, kui apellant oli treinud ettepaneku kohtuda inkassofirma esindajaga. Raha üleandmist ei nõudnud ei Skomarovski ega ka apellant. Kõik see on K. enda järeldus, mis ei saa olla süüdimõistva kohtuotsuse aluseks. Samuti ei ole maakohus tõendatud apellandi ja Skomarovski tegutsemist ühiselt ja kooskõlastatult. Kõige eelpoolöeldu alusel arvab apellant, et kohus kvalifitseeris tema tegevuse valesti. Teo toimepanemine isikute grupis ei leidnud tõendamist. Samuti puudub tegevuses süüteokoosseis, mis on ette nähtus KarS §-s
15. Kannatanu K. ei esitatud mingeid faktilisi nõudmisi anda kellelegi raha üle. Kogu apellandi tahtlus oli suunatud sellele, et rääkida võlgnevusest ja inkassofirma esindajaga kohtumisest. Apellant leiab, et tema ütlused ei ole vastuolulised nagu on leidnud maakohus. Ta märgib, et kohtuistungite protokollis on tema ütlused tugevasti moondatud ja on kirjas fraasid, mida ta ei rääkinud. Sealhulgas ka see nagu oleks apellant justkui kohtus väitnud, et ootas J. idelt tänuraha võla sissenõudmise eest. Apellant möönab, et arvestas sellega, et need inimesed tänavad teda, kui õnnestub K. võlg sisse nõuda, kuid ta pole nendega kordagi kohtunud ega rääkinud, et nad on vaevatasu maksmise unustanud. Apellant arvab, et maakohus vaatas asja läbi ühekülgselt ning eelarvamustega. Süüdistatav J.V palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega mõista ta esitatud süüdistustes õigeks. Apellant väidab, et pole kunagi andnud M.S. ile narkootilist ainet, kuna pole temaga tuttav ja nägi teda esimest korda vastandamisel 15.06.
16. Samuti ei ole apellant peksnud A.P. i ega temalt raha välja pressinud, kuna esimest korda kohtas teda alles
17. aastal. Apellant väidab ka, et ta ei ole tekitanud V.T. le füüsilisi vigastusi, mille tagajärjel viimane murdis oma käe. V.T. ise kukkus vastu piiret ja murdis oma käe. Ta oli tugevas alkoholijoobes. Apellant leiab, et käesolev kriminaalasi on tema vastu fabritseeritud politseitöötajate poolt. Sealhulgas Igor Milovidovi poolt, kes on varasemalt apellanti sundinud talle ette kandma kuritegudest, mis on sooritatud Sillamäel, millest apellant siiski keeldus. Milovidov ütles apellandile, et kui ta keeldub koostööst, siis teeb ta apellandist süüdistatava ja paneb ta vanglasse. See vestlus toimus 2002 suvel. Süüdistus on fabritseeritud ka politseitöötaja Feofanovi poolt, kes küsitles A.P. i ja kirjutas protokolli omaenda arvamuse ja süüdistuse apellandi vastu. Sellest teatas P. ka kohtus. Apellant leiab, et niisuguse käitumisega politseinik Feofanov, kes seda kriminaalasja menetles, rikkus raskelt tõendite kogumise tingimusi, mis tulenevad KrMS § 63 lg 1 ja § 68 lg 4 ja kunstlikult tekitas tõendeid, mis on kvalifitseeritav KarS § 316 sätestatud süüteona. Kannatanute ja tunnistajate ütlustest kohtus 17 nähtub, et lisaks P. ile avaldati psühholoogilist, moraalset ja isegi füüsilist survet ka tunnistajatele R. T. ja S. ning P. Boltunovi ja V. K. sunniti andma valeütlusi. S. andis eeluurimisel tunnistajana ütlusi, kuid kohtus teatas, et eeluurimisel kirjutas ta alla valesüüdistusele, mida ta tegelikult ei rääkinud. S. selgitas kohtule, et teda sunniti protokollile alla kirjutama. Tema suhtes kasutati ülekuulamisel psühholoogilist survet ja piinamist, mille tagajärjel S. sai kehalisi vigastusi, millega kaasnes osaline tervisekahjustus ja sügav vaimne trauma. Ülekuulamise ajal oli kabinetis kolm kuni neli politseinikku, kes vahetult osalesid S. i ülekuulamisel. Ühelgi ülekuulamisel ei võimaldatud S. ile advokaati. Pärast toimunud peksmist ja piinamist politseis pöördus S. arstiabi saamiseks Almeda kliinikusse Sillamäel seoses käetraumaga, mille tekitasid politseinikud ülekuulamise ajal. Seejärel rääkis S. kõigest toimunust oma emale Natalja S. ale ja nad otsustasid pöörduda abi saamiseks advokaadibüroosse teises linnas. Kui nad oma emaga sõitsid Narvasse ja suundusid advokaadibüroosse, siis neid peatasid otse advokaadibüroo ukse juures needsamad politseinikud, kes varem ülekuulamisel S. it piinasid. Kuidas politseinikud said teada S. i visiidist advokaadi juurde, seda S. ei teadnud. Politseinikud kutsusid S. i kõrvale ka ähvardustega keelasid tal abi saamiseks advokaadi poole pöörduda. Vastasel juhul lubasid politseinikud muuta S. i elu veelgi hullemaks. Sellest rääkis S. ka kohtus ja selgitas, miks ta varem ei teatanud toimunust politseisse. S. i ütlustest kohtus nähtub, et tema suhtes rikuti seadust ja põhiseadust. Samuti KrMS § 8 lg 1 p 3, § 9 lg 3, § 34 lg 1 p 3, 5, § 64 lg 1 ja Euroopa Liidu Põhiõiguste Harta § 11-61, 11-63 lg 1 ja 11-
18. Apellant märgib, et samasugune lugu toimus ka R.T. ning ka seal figureeris I. Vilovidov. Kui apellant 18.01.2007 vahistati, siis R.T. oli juhuslikult tema autos. Ta palus apellandil viia end parklani, kus seisis tema auto. Nagu selgus hiljem kohtus, oli R.T. ul sel hetkel endaga kaasas kolm suitsu marihuaanat. Nende olemasolust ei teadnud apellant midagi. Politseinikud, kes avastasid R.T. ul kolm marihuaana suitsu, korraldasid 18.01.2007 tema ülekuulamise, mille kestel avaldati talle psühholoogilist ja moraalset survet nagu R.T. hiljem kohtus rääkis. Politseinikud sundisid R.T. ut alla kirjutama sellele, mida ta tegelikult polnud kunagi rääkinud ja mida polnud toimunud. Juhul, kui R.T. keeldunuks, ähvardasid politseinikud ta vangi panna. R.T. kirjutaski alla, et säilitada oma elu ja tervist ja mitte sattuda vanglasse. Ülekuulamise ajal politseinikud alandasid R.T. u inimväärikust ja solvasid tema au. I. Vilovidov uuris välja ja kasutas omakasupüüdlikult isiklikku konfidentsiaalset informatsiooni R.T. u kohta, kuigi tal ei olnud selleks seaduslikku õigust. R.T. u suhtes rikuti kehtivat seadust ja põhiseadust, samuti KrMS § 9 lg 4, § 64 lg
19. Samuti Euroopa Liidu Põhiõiguste Harta § 11-66, 11-67, 11-
20. Seoses 18.01.2007 toimunud apellandi auto läbiotsimisega ja sealt 1 marihuaana suitsu leidmisega selgitab apellant, et see suits avastati autost pärast seda, kui ühel autot läbi otsinud politseinikul helises mobiiltelefon. See juhtus juba pärast seda, kui kogu auto oli läbi otsitud politseinike ja ka koera poolt. Olid eemaldatud istmed ja kõik muu salongist, kuid midagi ei leitud. Pärast lühikest telefonikõnet politseinik Reiter läks 10-15 minutiks kusagile ära. Naastes läks ta kohe auto juurde ja väidetavalt kohe avastas selle suitsu tagaklaasi paneeli juurest. Auto läbiotsimine toimus politseimaja hoovis Sillamäe linnas ja samal ajal, nagu selgus hiljem kohtus, küsitleti R.T. ut, keda ma olin sõidutanud parklasse ja kellel oli sellel hetkel kaasas kolm marihuaana suitsu, mis tema juurest avastati ja ära võeti. Hiljem on kriminaalasjas väidetud, et R.T. ult oleks justkui ära võetud ainult kaks marihuaana suitsu. Kohtus on R.T. tunnistanud aga kolme suitsu olemasolu. Apellandil tekib küsimus, kuhu kadus kolmas suits. Apellandi hinnangul on tegemist veidra kokkusattumusega, et kolmas suits kadus R.T. ult läbiotsimise käigus äravõetud asjade seast ja mingil viisil tekkis tema autosse pärast seda, kui politseinik Reiter käis kusagil ära pärast telefonikõnet. Veel märgib apellant, et politseinik Reiter ütles talle pärast suitsu avastamist, et tal on parem suits enda omaks tunnistada, sest sel juhul läheb see kirja kui vabatahtlik üleandmine ja kuna tegemist 18 on tühise kogus, siis ei saa apellant selle eest midagi. Kui apellant keeldunuks, siis oleksid politseinikud vormistanud selle äravõtmise aktina ja selle akti alusel konfiskeerinud ka auto kui narkootikumide transportimise vahendi. Apellant uskus politseinike sõnu ja kirjutas läbiotsimise protokollis, et justkui vabatahtlikult andis suitsu välja. Veel märgib apellant, et suitsul ei olnud tema DNA-d. Seda, et see suits kuulus R.T. ule, tõestab apellandi hinnangul ka fakt, et kõikides kolmes suitsus oli üks ja seesama aine. See tähendab, et kõik kolm suitsu olid identsed. Apellant on kindel, et sellel marihuaana suitsul, mille politseinik Reiter väidetavalt autost avastas, on DNA, mis kuulub R.T. ule. Apellant palub esitatud informatsiooni kontrollida ja selle tõelevastavuse korral vabastada end süüdistusest ja ekspertiisikulust. Apellant leiab, et nimetatud episoodide, milles osalesid R.T. ja S. , toimus silmnähtav seaduse raske rikkumine ja ametivolituste ületamine politseitöötajate poolt. Sellele vaatamata ei alustanud prokurör Menšikov politseitöötajate suhtes kriminaalmenetlust ega asunud asjaolusid välja selgitama. Selle asemel prokurör Menšikov ja hiljem ka prokurör Hütt kõrvaldasid need tunnistajad kriminaalasjast, kuna nad avalikult teatasid kohtus, et politseinikud kasutasid nende suhtes ebaseaduslikke ülekuulamismeetodeid ja piinamist. Sellist tegevusetust prokuröride Menšikovi ja Hüti poolt ei saa apellandi hinnangul hinnata teisti kui hooletust või püüet varjata politseinike ebaseaduslikku tegu. Apellant taotleb nimetatud asjas kriminaalmenetluse algatamist I Vilovidovi suhtes KarS § 312 ebaseaduslik ülekuulamine, § 322 valeütluste andmisele sundimine § 323 tunnistaja suhtes vägivalla tarvitamine ja § 316 tõendite kunstlik loomine. Süüdistuses KarS § 183 lg 2 p 2 järgi selgitab apellant, et ta ei ole S. tuttav, pole temaga varem kohtunud ega talle narkootilist ainet hašišit edasi andnud ega temalt raha saanud. Apellant väidab, et 18.11.2006 ei viibinud ta järve ääres, vaid nimetatud kuupäeval umbes kella 18.30 kuni 23.30 viibis ta aadressil XXX XXX S. tütre V. sünnipäeval, kes sai 3aastaseks. Alibit võivad kinnitada kõik sealviibinud täiskasvanud inimesed. Kuna apellant ei lahkunud kordagi sünnipäevalt, siis järelikult ei saanud ta samal ajal järve ääres viibida. Järelikult S. ütlused ei vasta tõele. Apellandi kaitsja taotles kohtusse sünnipäeval viibinud tunnistajate kutsumist, kuid kohus ei rahuldanud seda. Samuti ei rahuldanud kohus kaitsja taotlust apellandi ja S. telefonide positsioneerimiseks, tegemaks kindlaks nende asukohta süüdistuses märgitud kuupäeval. Apellant leiab, et sellega kohus rikkus tema seaduslikke õigusi ja jättis ta ilma võimalusest ennast kaitsta vastavalt KrMS § 35 lg 2 ja § 34 lg 7, 8, § 8 lg 1 p 2, EL-i põhiõiguste harta § 11-107 ja 11-108 ja PS §
21. Maakohus leidis, et S. ütlused on järjepidevad ja loogilised. Samas märgib apellant, et 15.06.2007 toimunud vastandamisel ütles S. , et tutvus apellandiga kaks-kolm kuud tagasi ja väidetavalt sel ajal andis apellant talle esimest korda edasi hašišit. Sel ajal, kui toimus vastandamine, s.t 15.06.2007 oli apellant vahi all olnud juba 5 kuud ja nimelt alates 18.01.
22. S. poolt valeütluste andmist kinnitab apellandi hinnangul ka see, et S. sõnade järgi 2007 jaanuaris tal enam hašišit polnud, kuid 20 päeva hiljem leidis politsei läbiotsimise käigus tema juurest hašišit. Apellant väidab, et tema S. le
23. aasta
24. jaanuari paiku rohkem hašišit ei andnud, mistõttu jääb segaseks, kust ta hašiši sai. Apellant ei nõustu kohtu arvamusega, mille kohaselt võis ta helistada S. le telefoniautomaadist. Samuti väidab apellant, et S. ütlused, mille kohaselt apellant olevat talle helistanud telefoniautomaadist, ei vasta tõele. Apellant leiab, et S. ütlused, mille kohaselt tutvusid nad järvel, on välja mõeldud. Samuti ei ole uurija teinud toiminguid, tegemaks kindlaks teisi isikuid, kes samal ajal järve ääres viibisid. Apellant leiab, et antud juhul puuduvad igasugused tõendid peale S. enda väljamõeldud loole. Kõik süüdistused antud episoodis põhinevad ja on üles ehitatud kõrvaldamata kahtlustele. Sellepärast vastavalt KrMS § 7 lg 3-le palub apellant end õigeks mõista. 19 A.P. ilt väljapressimise süüdistuse osas märgib apellant, et peab P. i poolt tema vastu antud ütlusi väljamõeldisteks ja valelikeks, kuna apellant pole P. i kunagi peksnud ega talt raha välja pressinud. Peksmine toimus väidetavalt 03.06.2004, aga P. andis ütlusi alles 11.08.2005, s.t üks aasta ja 2 kuud hiljem. Ütluste andmine toimus pärast seda, kui P. vahistati narkootikumide levitamise eest, mistõttu apellant seab P. i ütlused kahtluse alla. Samuti ei tundnud P. ära ei nuga ega pesapallikurikat, millega teda väidetavalt peksti. Apellant selgitab, et ostis endale kurika ja jahinoa vastavalt
25. aastal veebruaris ja mais. Sellepärast 03.06.2004 ei saanud neid esemeid tema autos oll A.P. i valeütlusi kinnitab apellandi arvates ka see, et eeluurimise käigus väitis P. , et peksmine toimus Ranna baari lähedal, kohtus aga, et teda viidi linnast välja. Uurimise käigus rääkis P. , et tema peksmine lõppes sellega, et tal murti vasak jalg kolmest kohast, tal oli vasaku käeluu murd, kahes kohas oli pea lõhki löödud ja tal oli suur hulk põrutusi. Kohtumeditsiiniekspertiisi aktis nr 150 ei ole mainitud ühtegi P. i poolt nimetatud vigastustest. See akt kinnitab apellandi hinnangul väga täpselt, et P. valetas. Apellant leiab, et pärast ekspertiisiakti tulemuste saamist poleks uurijad pidanud jätkama P. i valeütluste üleskirjutamist. Uurijate vastupidine käitumine näitab apellandi arvates nende erapoolikust. Kohus põhjendab süüdistust samuti tunnistaja V.V. a ütlustega, kes olevat justkui näinud, et P. il olid peksmisjäljed näol. Kuid teiste vigastuste kohta ütles ta, et ei mäleta. Apellant leiab, et V. ütlused on täielikus vastuolus arstlike dokumentidega. Seega nägi V. vigastusi näol, mida arstlikes dokumentides ei kajastatud, kuid kipsis jalga ei näinud. See asjaolu tekitab apellandi hinnangul kahtlusi V. ütluste tõepärasuses. Apellant leiab, et ka tunnistaja A.K. i ütlused tõendavad P. i valelikkust. A.K. tunnistas kohtus, et P. oli teda palunud politseis valeütlusi anda, mida A.K. tegigi. 06.11.2009 tunnistas P. , et oli ka ise Boltunovi peale valetanud, kuna oli tema peale vihane, aga valeütlusi andis uurija survel, kuna ei tahtnud, et teda ennast vanglasse pannakse. Valeütluste andmine seab apellandi hinnangul kahtluse alla P. i sõnade siiruse ja õigsuse. S.K. ilt raha väljapressimise episoodis märgib apellant, et ei ole esitatud süüdistusega nõus, kuna pole süüdistuse sisuks olevat tegu toime pannud. Apellant teab, et M.N andis kannatanule võlgu 3000 krooni. Mõne aja pärast S.K. M.N-i sõnade kohaselt tagastas võla. Tunnistaja A. V. andis kohtus ütlusi, et K. rääkis talle, et politseis tehti talle ettepanek, et kui ta annab ütlusi M.N-i ja J.V vastu, siis lastakse ta vabaks. Vastasel korral jääb ta vanglasse paljudeks aastateks. K. võttis pakkumise vastu, sest tal ei olnud teist väljapääsu. Samuti ütles K. oma vennale V. le, et sõidab alatiseks Venemaale, kuna kardab, et politseinikud panevad ta ikkagi istuma. Apellant leiab, et tunnistaja V. ütlused on selles episoodis peamiseks tõendiks vastavalt KrMS § 68 p
26. Apellant väidab, et tema süüdistus T. episoodis KarS § 121 järgi on alusetu. Apellant pole kunagi T. at löönud ja käe murdis ta ise, kukkudes trepi ääre vastu, kuna oli tugevas alkoholijoobes. Seda nägid ka seal viibinud tunnistajad S.T. ja V. K.. Apellant selgitab, et tal oli T. aga sõnavahetus, kuid T. järgnev käitumine oli suunatud apellandilt raha väljapressimisele. Tunnistajate ja Karaoke baari töötajate ütlustega on kindlaks tehtud, et T. oli tugevas alkoholijoobes, käitus ebaadekvaatselt ja juba baaris provotseeris skandaali baarmani G. Apellant leiab, et T. on kogu menetluse jooksul oma ütlusi muutnud ja fakte moonutanud. Apellant väidab, et on T. aga tuttav alates
27. aastast. Neid tutvustas omavahel apellandi endine abikaasa J.O. . Kohtus aga väitis T. a, et tunneb apellanti alates
28. aastast ja
29. aastal pole neid omavahel tutvustatud. Samuti on T. andnud vastukäivaid ütlusi Karaoke baari juures toimunu kohta. Kohtus rääkis ta, et apellant lõi teda vastu pead, näkku ja jala pihta, misjärel ta kukkus ja murdis käeluu. Traumapunktis rääkis ta, et tundmatud isikud lõid jalaga vasaku käe pihta. Apellant näeb T. erinevate ütluste põhjust selles, et traumapunktis ei olnud T. saanud tutvuda kohtumeditsiini ekspertiisiaktiga, mille kohaselt saadi trauma tõenäoliselt kukkudes kannatanu vertikaalsest asendist ettepoole väljasirutatud käe peale. Kohe pärast seda T. muutis oma ütlusi. Apellant rõhutab, et ükski 20 tunnistaja ei kinnita T. ütlusi, et apellant oleks teda löönud, samuti seda, et apellandi ja T. vahemaa üksteisest oleks mingil ajahetkel olnud selline, et võimaldanuks sellist rünnet toime panna. Vastuolu on T. ütlustes ka selles, et algul ta väitis, et lisaks apellandile peksis teda veel üks tundmatu mees, hiljem aga loobus sellest. Apellant kordab, et T. istus 24.04.2005 Karaoke baari sissekäigu juures trepile, kust ta ise alla kukkus. T. kukkumist nägid pealt tunnistajad S.T. ja K. Apellandi jaoks on arusaamatu, miks ei ole kohus usaldanud S.T. i ja K. e ütlusi, kuna neil on apellandiga sõbralikud suhted, kuid samas on usaldanud T. sõbrannade T. ja B. ütlusi, keda üldse sel hommikul Karaoke baari juures ei olnud. Nimetatud tunnistajate ütlused põhinevad ainult sellel, mida neile rääkis T. a. Veel toob apellant esile, et tunnistaja G. ei ole kunagi rääkinud, nagu oleks apellant T. ale kehalisi vigastusi tekitanud. T. ale üle 3000 krooni andmist selgitab apellant kui tema hea tahte žesti, selleks, et T. at aidata, kuna ta oli apellandi endise abikaasa sõbranna ja samuti seetõttu, et sõnalisele tülile eelnes apellandi nali. Veel selgitab apellant, et järgmisel päeval pärast tüli kohtus tema ja S.T. iga Z., kellel käskis T. apellandile ja S.T. ile oma nõudmised edasi öelda. Kohus Z. kohtusse kutsumise ja tema tunnistajana ülekuulamise taotlust ei rahuldanud. Apellant leiab, et sellega ei tagatud talle reaalset võimalust kaitseks vastavalt KrMS § 8 lg 1 p 2 ja rikuti tema õigusi kaitsele vastavalt KrMS § 34 lg 1 p 7,
30. Apellant palub end kõigis süüdistustes õigeks mõista, samuti vabastada end P. i tsiviilhagi 300 krooni ning ekspertiisikulu 1485 eurot 88 senti tasumisest. Veel palub apellant vabastada end kohtukulude 233 eurot 79 senti tasumisest õigusabi osutamise eest eeluurimisel kaitsja Massalinale, kuna eeluurimise käigus tasusid apellandi sugulased talle 40 000 krooni ja pärast esimest kohtuistungit apellant keeldus Massalina teenustest. Pärast seda Massalina tagastas sugulastele 8000 krooni. Apellant leiab, et järelejäänud summa 32 000 krooni katab ka kulud kaitsja õigusabi teenuse eest eeluurimisel. Apellant palub 233 eurot ja 79 senti riigituludesse välja mõista Massalinalt. Lisaks palub apellant tagastada 18.01.2007 läbiotsimisel korterist Sillamäe, Viru 20-51 ja sõidukist Audi 100 ära võetud asjad. Süüdistatav M.N palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega ta esitatud süüdistustes õigeks mõista. Apellant leiab, et uurimisorgan kogus tunnistajate R.T. u ja S. i ülekuulamisel tõendeid tunnistajaid ähvardades, hirmutades, alandades au ja väärikust ja nõudes teadvalt valeütluste andmist vägivalda tarvitades. Pärast seda olid tunnistajad sunnitud šokiseisundis andma neid ütlusi, mida neilt nõuti, kusjuures neid küsitleti kolme-nelja töötaja poolt ja kaitsja ei viibinud juures. Samuti avaldas uurimisorgan survet tunnistaja K. Sellist liiki ütluste saamine uurimisorganite poolt annab apellandi hinnangul piisava aluse väita, et sama tarvitati ka A.P. i ja S.K. i suhtes. Nendega sõlmiti tehing vabaduse saamiseks. P. i, K. ja teiste tunnistajate ebaõiged ütlused saadi pärast seda, kui neid peeti kinni kuriteos kahtlustatavatena, mistõttu oli P. il ja K. ka hirm karistuse ees. Mõlemad olid kinnipidamise hetkel narkosõltlased juba pikemat aega ja nendega võis vabalt manipuleerida. Apellant toob esile asjaolu, et P. on ka ise hiljem valeütluste andmist tunnistanud. Eelpoolöeldu alusel peab apellant võimalikuks väita, et P. andis algusest peale uurimisorganite survel valeütlusi, mis puudutas peksmist ja väljapressimist. Samuti palus P. tunnistaja A.K. il anda eeluurimisel valeütlusi, mistõttu ei saa A.K. i ütlusi kohtus apellandi arvates vaadelda kui ebaõigeid ja ebaolulisi. Apellant leiab, et tunnistajad R.T. , S. ja K. andsid kohtus täielikult õigeid ütlusi. S.K. ilt väljapressimise episoodis leiab apellant, et K. (K. ema) ja T. (K. abikaasa) ütlused ei saa olla aluseks süüdistusele, kuna nad ei ole otsesed tunnistajad vaid kaudsed. K. oli väidetava väljapressimise ajal narkosõltlane. Apellant peab tõenäoliseks, et K. mõtles välja loo väljapressimisest, et saada raha emalt ja abikaasalt. K. lihtsalt polnud raha, et võlga tagasi maksta, kuna ta mängis kogu raha kasiinos maha ja ostis narkootikume tarvitamiseks. Apellant toob esile asjaolu, et ka K. hakkas valeütlusi andma pärast tema kinnipidamist 21 narkootikumide müügi eest ja niipea, kui ta oli apellanti ja J.V laimanud, siis kohe vabastati ta vahi alt. Seega tegi uurimisorgan temaga sama, mida teiste tunnistajatega – ähvardas, hirmutas ning nõudis, et ta annaks teadvalt valeütlusi vastutasuks vabaduse eest. Samuti palub apellant kohut kriitiliselt suhtuda K. ütlustesse, mis avaldati kohtuistungil süüdistaja taotlusel. Apellant leiab, et kohus ja prokuratuur on kogu protsessi jooksul olnud erapoolikud. Samuti vaatas maakohus asja läbi 4 aastat ja kaks päeva, venitades tahtlikult protsessi. Isegi sel ajal, kui asja läbivaatamine ületas kõiki mõistlikke tähtaegu, jätkas kohus protsessi edasilükkamist pikemaks ajaks alateadlikult väsitades süüdistatavaid psüühiliselt ja füüsiliselt ning tekitades nende tervisele kahju. Apellant leiab, et kõik see kajastus tema peal igakordsel asja läbivaatamisel ja ta ei olnud võimeline täiel määral kaitsma oma huve asjas. Kohtuvaidluste käigus pööras kohtu tähelepanu asja läbivaatamise ebamõistlikele tähtaegadele ka kaitsja, samuti rääkisid sellest süüdistatavad, kuid kohus eiras neid ja venitas otsuse tegemisega kaks kuud ja 24 päeva, sundides süüdistatavaid taas olema kogu selle aja tugeva närvipinge all. Maakohtu põhjendus kohtuotsuse tegemise kestvuse osas oli see, et asi oli väidetavalt väga keeruline. Apellandi hinnangul pole see piisav põhjendus. Kohtul oli piisavalt aega alates asja läbivaatamise algusest uurida kõiki asja materjale kohtuistungil ja hiljem. Veel märgib apellant, et praktiliselt kogu aja, mil kohtuistungil toimus asja läbivaatamine oli ta sunnitud viibima pikemat aega käeraudades. Seda võib apellandi hinnangul hinnata kui piinamist ja asjaolu, mis ei võimaldanud tal teha märkmeid. Kõik see tekitas apellandis tugeva närvipinge ja ta ei saanud protsessi süveneda. Veel märgib apellant, et kohtus ei avaldatud asja kõiki materjale, vaid üksnes osa dokumente. Kohtuistungite protokolle võimaldati apellandile suure hilinemisega ja tal ei olnud võimalust vastavalt KrMS § 158 lg 1 taotleda kohtuprotokolli paranduste tegemist. Hiljem ta aga enam ei mäletanud kõiki üksikasju, kuna ei saanud istungil teha märkmeid. 02.05.2010 esitas apellant taotluse kohtuprotokolli muudatuste tegemiseks, aga kohtunik kutsus teda kohtusse alles 01.02.2011 ehk 8 kuud hiljem. Apellant lisab, et kolmele viimasele kohtuistungile ja kohtuistungile 01.02.2011, kus toimus kohtuprotokolli muudatuste sisseviimine, ei teatatud talle kohtuistungi päevast ja kellaajast. Apellant leiab, et kohtuvaidluste käigus rikuti rängalt menetlusõigust, PS § 3 lg 1, § 14 ning KrMS § 10 lg
31. Esiteks, süüdistatavate ja kaitsja taotlust, et protsess toimuks riigikeeles, kohtunik ei rahuldanud ega taandanud ennast seoses sellega, et ta ei valda riigikeelt vajalikul määral. Kaitsja S. Sillar ei saanud täielikult teostada kaitset, kuna istung toimus vene keeles, aga ta ei valda keelt sellel tasemel, et end kohtuvaidlustes piisavalt väljendada. Seda enam, et kui istung toimub vene keeles, siis pidid ka kõik kohtuvaidlused toimuma vene keeles. Pärast seda, kui S. Sillar teatas täieõigusliku kaitse õiguste rikkumisest pärast prokuröri süüdistuskõnet, kuulutas kohtunik välja vaheaja ja lahkus. Mõne aja pärast avanes uks, mille kaudu oli lahkunud kohtunik, ja sekretär kutsus prokuröri ning ukse juures seisis seesama kohtunik Galina Jasnjuk. Kõik süüdistatavad ja kaitsjad nägid kohtunikku pooleldi avatud uksel ja seda, kuidas prokurör väljus selle ukse kaudu. Mõnda aega kohtunik ja prokurör olid ukse taga, siis esmalt sisenes prokurör ja seejärel kohus. Kohtunik teatas, et prokurör Hütt loeb veel kord oma kõne S. Sillari jaoks ette ja tõlk tõlgib. Tõlk omakorda teatas, et ta ei ole võimeline prokuröri süüdistuskõnet tõlkima vajalikul tasemel, kuid prokurör luges siiski oma süüdistuskõne veel kord ette vene keeles, sealjuures ajades sassi süüdistatavate karistusajad erinevalt sellest, mida ta oli öelnud esimesel korral. Kaitsja Nišajevi märkuse peale prokurör parandas end. Apellant toob esile asjaolu, et viimase poole aasta jooksul oli Hütt kolmas prokurör antud kriminaalasjas. 20.10.2010 oli prokuröriks Larissa Prokopenko, aga 28.10.2010 prokurör Hütt. Apellandi jaoks on arusaamatu, kuidas oli prokurör Hütil füüsiliselt võimalik tutvuda nii tõsise asja materjalidega ja valmistada ette süüdistuskõne 8 päevaga. Apellant leiab, et kohtunik Galina Jasnjuk ei soovinud erapooletult ja õiglaselt tunnistada fakti, kuidas olid 22 saadud ütlused tunnistajatelt ja millel põhines prokuröri süüdistus. Samuti seda, et P. ile ja K. avaldati survet uurimisorganite poolt ja P. ise tunnistas seda istungil 06.11.
32. Ringkonnakohtu istungil jäid süüdistatavad ja nende kaitsjad esitatud apellatsioonide juurde ja palusid need rahuldada. Prokurör vaidles esitatud apellatsioonidele vastu, leides, et need on põhjendamatud. Tartu Ringkonnakohus, kuulanud ära süüdistatavad, nende kaitsjad, prokuröri ning tutvunud kriminaalasja materjalidega, leiab, et Viru Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning tulenevalt KrMS § 342 lg 3 p 1 ei pea ringkonnakohus vajalikuks nimetatud põhjendusi käesolevas otsuses korrata. D.V ja I. Skomarovski süüditunnistamine väljapressimises N.K. lt Apellatsioonis vaidlustab D.V enda süüditunnistamist nimetatud kuriteoepisoodis põhjendusel, et tema ei ole N.K. le mingit rahalist nõuet esitanud. Ta vaid soovis viimasega rääkida tema võlast ning tegi ettepaneku kohtuda inkassofirma esindajaga võla tasumise osas. Seega puudub tema käitumises ka kuriteokoosseis. I. Skomarovski ja tema kaitsja vaidlustavad I. Skomarovski süüditunnistamist nimetatud episoodis põhjendusel, et I. Skomarovski ei ole
33. juunil 2007 N.K. ga kohtunudki. Pealegi ei teadnud I. Skomarovski D.V ja kannatanu vahel varasemalt võla teemal toimunud vestlustest midagi ning juba seetõttu ei saanud I. Skomarovski N.K. t ähvardada. Ringkonnakohus leiab, et eelpool esitatud väited on ümber lükatud kriminaalasjas kogutud teiste tõenditega, eelkõige aga N.K. ütlustega. Kriminaalasjas ei ole vaidlust selle üle, et 2007 maikuu keskel leidis S. Kovoljov pargis pingilt paberid millised ta läbi luges ja millistest sai ta teada, et N.K. on inimestele võlgu. Leitud paberitest selgus, et need inimesed olid soovinud N.K. lt korterit osta, talle selle eest raha üle kandnud, kuid korterit need inimesed ei saanud. Vaidlust ei ole ka selle üle, et pärast paberite leidmist läks D.V nimetatud paberitega N.K. elukohta. Vaidlust ei ole ka selle üle, et
34. juunil 2007 D.V ja N.K. kohtusid Sillamäel, Linna päevadel. N.K. ütluste kohaselt tuli D.V 2007 maikuus ühel päeval tema elukohta, näitas talle pabereid, millised ta oli allkirjastanud seoses korteri müügiga ja küsis, kas ta ei ole inimestele raha võlgu. Kannatanu ütluste kohaselt vastas ta D.V-le, et on olemas inimesed, kellele ta raha võlgu on, kuid nendega ajab ta ise asjad korda. Tema vastuse peale ütles D.V , et ta hakkab maksma ning D.V ütleb, kuidas ta maksma hakkab. Kannatanu küsimuse peale, kuidas dokumendid tema kätte sattusid, vastas D.V , et see ei ole kannatanu asi. Kogu jutuajamise vältel kasutas D.V kõrgendatud hääletooni. N.K. ütluste kohaselt sai ta D.V käitumisest aru, et viimane soovib raha endale saada, sest dokumendid olid tema käes. Pealegi ei rääkinud süüdistatav midagi nendest inimestest, kellele ta tegelikult raha võlgu oli ja sellest tegi ta samuti järelduse, et raha soovib saada D.V. Kannatanu selgituste kohaselt
35. juunil 2007, mil nad kohtusid D.V-ga uuesti, otseselt rahast juttu ei olnud. D.V rääkis siis, et tuleb tema juurde ühe inimesega, kes teeb talle seoses rahaga mingi ettepaneku. 23 KarS § 214 lg 1 näeb ette vastutuse varalise kasu üleandmise nõudmise eest kui on ähvardatud kasutada vägivalda. Varalise kasu üleandmise nõudmine seisneb selgelt väljendatud ettepanekus anda nõudjale või kolmandale isikule üle varaline kasu. Õiguspraktikas omaksvõetud seisukoha kohaselt võib nõudmine olla esitatud ka väliselt korrektses vormis. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus D.V ootamatult ilmub N.K. elukohta, esitab dokumendid ja hakkab temaga rääkima võlast ning teatab, et ta peab hakkama seda võlga tasuma ja seda D.V poolt ettemääratud tingimustel, oli N.K. l piisav alus järeldada, et süüdistatav nõuab temalt 50 000 krooni tasumist D.V-le. Asjaolule, et D.V tegutses nimelt taolise eesmärgiga viitab ringkonnakohtu arvates otseselt süüdistatava käitumine. D.V ei selgitanud kannatanule, kuidas sattusid tema kätte dokumendid, millised ta kannatanule esitas. D.V ei saanudki seda teha, sest ta ei tundnud neid isikuid, kellele N.K. võlgu oli. On ebaloogiline, et D.V, soovides aidata talle tundmatuid isikuid, ei tee isegi katset neid tuvastada, et neile oma abi pakkuda. Ringkonnakohtu jaoks ei ole eluliselt usutav, et isik, lootes kunagi tulevikus saada tasu, hakkab lahendama talle täiesti võõraste isikute võlasuhteid. Veelgi ebausutavamad on ringkonnakohtu jaoks D.V väited nagu soovinuks ta vaid korraldada N.K. ja inkassofirma esindaja kohtumist. On üldteada asjaolu, et inkassofirma teenuse kasutamise eest tuleb tasuda ning miks pidanuks D.V seda tegema talle võõraste inimeste heaks omal initsiatiivil. Kuigi
36. juunil 2007 toimunud D.V ja N.K. kohtumise ajal ei olnud otseselt juttu 50 000 krooni üleandmisest, toimus jutuajamine siiski nimetatud teemal, mis ringkonnakohtu arvates suurendas veelgi kannatanu veendumust D.V eesmärgis. Ülaltoodust tuleneval leiab ringkonnakohus, et D.V esitas N.K. le nõudmise 50 000 krooni üleandmiseks. Nõudmine moodustab KarS § 214 lg 1 ettenähtud koosseisuteo, kui sellega kaasneb vägivald. Süüdistusakti kohaselt seisnes N.K. suhtes kasutatud vägivald I. Skomarovski poolses ähvarduses tekitada kannatanule või tema tütrele kehavigastusi. Ringkonnakohus, erinevalt apellatsioonis väidetule, leiab, et I. Skomarovski tegevus kannatanu suhtes on tõendamist leidnud. N.K. on maakohtu istungil menetlusosaliste sellesisulistele küsimustele vastates korduvalt kinnitanud, et
37. juunil 2007, pärast jutuajamist D.V-ga , tuli tema juurde I. Skomarovski ja ütles, hoides ise kätt taskus, et mul on nuga taskus, keda, kas sind või tütart. Kui kannatanu vastas, et ei kedagi, siis ütles I. Skomarovski, et tee nii nagu Sergei ütles, võta tema tingimused vastu. I. Skomarovski sõnadest sai kannatanu aru, et ta peab D.V tingimused võla üleandmise kohta vastu võtma. N.K. ütluste kohaselt ta ehmus I. Skomarovski sõnadest, sest ta arvas, et viimane võib teda noaga lüüa. Ta võttis seda kui reaalset ähvardust, sest ta oli teadlik I. Skomarovski kuritegelikust minevikust. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda N.K. ütluste usaldusväärsuses. Ainuüksi asjaolu, et N.K. suhtes on algatatud kriminaalasi, ei muuda tema ütlusi veel ebausaldusväärseteks, sest tema ütlusi kinnitavad ka teised kriminaalasjas kogutud tõendid (tunnistajate L. ja A. J. i, J.K. , A.N. a ütlused, äratundmiseks esitamise protokollid). 24 Puutuvalt apellatsioonis esitatud väitesse, et kuivõrd J.K. ja A.N. a on N.K. le lähedased isikud (vend ja tema elukaaslane), siis ei ole nende ütlused usaldusväärsed, märgib ringkonnakohus, et ütluste usaldusväärsust ei saa hinnata sugulussidemete olemasolu või nende puudumise järgi. Tõendite usaldusväärsuse hindamiseks kõrvutatakse neid teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega ja seejärel antakse hinnang nende usaldusväärsusele. Ringkonnakohus leiab, et J.K. ja A.N. a ütlused on kokkulangevad N.K. ütluste ja asja tehioludega ning seetõttu on nad usaldusväärsed ja kinnitavad kannatanu ütlusi ning kinnitavad kaudselt süüdistatavate süüd kuriteo toimepanemisel. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonides esitatud väide, justkui püüaks N.K. I. Skomarovskile kätte maksta on süüdistatava ja tema kaitsja subjektiivne arvamus ning ei põhine ühelegi kriminaalasjas kogutud tõendile. N.K. ülaltoodud usaldusväärsete ütlustega, lükkab ringkonnakohus ümber I. Skomarovski väited, et
38. juunil 2007 ta kannatanuga üldse ei kohtunudki. Samuti väited, et I. Skomarovski ei olnud teadlik D.V ja N.K. vahelistest jutuajamistest raha teemal. Ringkonnakohtu jaoks on ebaloogiline, et I. Skomarovski, teadmata D.V ja N.K. vahel toimunud jutuajamiste sisust, ähvardaks kannatanut noaga ning soovitaks tal vastu võtta D.V poolt pakutavad tingimused raha maksmise kohta. Väljapressimise puhul on tegemist nn kärbitud kuriteokoosseisuga ning kuritegu on lõpule viidud nõudmise esitamisega, millega kaasnes vägivald. Ringkonnakohus leiab, et D.V poolse nõudmise esitamise ja I. Skomarovski poolt vägivallaga ähvardamisega viisid süüdistatavad N.K. suhtes kuriteo lõpule
39. juunil 2007 ning on nad õigustatult selles ka süüditunnistatud. J.V ja M.N-i süüdistus S.K. ilt raha väljapressimises. J.V vaidlustab oma süüd nimetatud kuriteoepisoodis põhjendusel, et tema ei ole kannatanult mingit raha välja pressinud. Ta vaid teab, et S.K. võttis M.N-ilt võlgu, kuid hiljem tagastas selle summa. Rohkem tema midagi sellest asjast ei tea. M.N leiab, et tema süüdistus J. K. raha väljapressimises on fabritseeritud. Süüdistatava arvates on J. K. andnud valeütlusi, sest soovis enda vabastamist vahi alt. Oma emale ja elukaaslasele rääkis ta aga väljapressimisest seepärast, et viimastelt saada raha narkootikumide ostmiseks. Ringkonnakohus leiab, et J.V ja M.N-i süü J. K. raha väljapressimises on tõendamist leidnud ja seda eelkõige kannatanu ütlustega. J. K. ütluste kohaselt tarvitas ta ise narkootikume. Kui ta töölt 2006 oktoobris koondati, ei olnud tal enam rahalisi vahendeid narkootikumide ostmiseks ning ta hakkas ise neid müüma. Narkootikume edasimüümiseks sai ta D. Bassovilt. 2006 detsembris võeti D. Bassov vahi alla.
40. või
41. detsembril 2006 läks ta „Monte Carlo“ kasiinosse. Enne kasiinosse sisenemist tuli tema juurde M.N ja kutsus teda kasiino nurga taha. Mõne sekundi pärast ühines nendega ka J.V. Kui ta küsis M.N-ilt ja J.V-lt mida viimased temalt soovivad, siis karjusid mõlemad, et küll ma juba teab, mida nad tahavad. Seejuures tahtis M.N teda jalaga lüüa, kuid ei tabanud. Mõlemad süüdistatavad selgitasid talle, et kuna ta müüb narkootikume, siis peab ta enda turvalisuse eest tasuma neile iga kuu 500 krooni. Ühtlasi selgitati talle, et kuna ta õigeaegselt ei pöördunud nende poole, siis on ta neile 3000 krooni võlgu. J. K. väidete kohaselt pidi ta M.N-ile ja J.V-le 3000 krooni ära 25 maksma
42. detsembril
44. detsembril 2006 ta süüdistatavatele raha ära ei maksnud ja keegi teda sellel päeval ka ei tülitanud.
45. detsembril 2006 kella 12.00 paiku läks ta kasiinosse Monte Carlo“. Kasiinosse sisenes M.N ja kutsus ta kasiino eesruumi. Ta küsis, kas ma tõin raha. Minu vastus oli eitav, sest ei saanud raha kokku. J. K. väidete kohaselt oli ta selleks hetkeks juba otsustanud neile maksta, sest sai aru, et süüdistatavad ei lase temal ega ta perekonnal rahulikult elada. Jutuajamise käigus M.N-iga jooksis kasiinosse J.V ja kuulnud, et tal raha ei ole haaras kannatanul rinnust ja ütles, et nüüd sõidad koos meiega. J. K. keeldumisel, lõi J.V teda neli korda pähe. J.V nõudis, et raha oleks veel samal päeval äramakstud. Sama päeva õhtul helistas M.N talle kella 23.00 paiku ja küsis kas raha on olemas. Kannatanu vastas, et ei ole ja seejärel tal kästi raha kokku korjata järgmise päeva kella 11.
46. Kannatanu väidete kohaselt korjaski ta järgmisel päeval raha kokku. 2000 krooni laenas emalt, kusjuures rääkis ta emale, et temalt nõutakse raha ja ema oli nõus talle raha andma. Samuti müüs ta maha enda mobiiltelefoni ja samuti müüs mobiiltelefoni tema elukaaslane. Järgmisel päeval kella 11.30 paiku helistas M.N ja küsis raha. Lepiti kokku, et kohtutakse maaaluste garaažide juures. Kohtumisele tuli M.N ja J.K. andis talle üle algul 2000 krooni ja hiljem veel 1000 krooni. Kui toimus 2000 krooni üleandmine, siis järgnes kannatanule ka tema ema, sest ta tahtis veenduda, et J.K. iga midagi ei juhtuks. M.N nägi ema ning teda nähes jooksis minema. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda J.K. i ütluste usaldusväärsuses. J.K. i ütluste usaldusväärsust suurendavad N.K. va ja I.D. i ütlused, mis on sisuliselt kattuvad J.K. i ütlustega. Nii on N.K. va andnud ütlusi, kuidas poeg temal raha küsis ja ta nõustus sellega. Samuti on tunnistaja kirjeldanud, kuidas ta pärast raha üleandmist pojale salaja järgnes ning ta nägi, kuidas poeg kohtus mõni hetk hiljem ühe noormehega, kes teada nähes kohe minema jooksis. I.D. on andnud ütlusi, et J.K. palus temalt abi raha saamiseks, sest pidi maksma kellelegi inimesele kelle hüüdnimi oli „Baza“. Ta andis J.K. ile oma mobiiltelefoni. I.D. i ütluste kohaselt sai J.K. raha ka oma emalt. Pärast raha üleandmist J.K. , kes varem oli väga närviline, rahunes ja ei kartnud enam välja minna. Apellatsioonides on püütud J.K. i ütluste usaldusväärsust kahtluse alla seada põhjendusel, et viimane oli narkomaan ja seetõttu oli politseitöötajatel võimalus tema ütlustega manipuleerida. Ringkonnakohtu arvates ei ole taolised väited asjakohased. On ebaloogiline, et J.K. hakkaks alusetult süüdistama talle põhimõtteliselt võõraid isikuid ja mõtleks välja üksikasjaliku loo temalt raha väljapressimise kohta. Seejuures segaks sellesse loosse veel ka talle lähedased isikud, ema ja elukaaslase. Samas puuduvad kriminaalasjas igasugused tõendid mis annaksid aluse väita, et politseitöötajad soovinuksid luua kunstlikult tõendeid selleks, et alusetult süüstada M.N ja J.V. Ülaltoodust tulevalt on maakohus õigustatult leidnud, et M.N-i ja J.V käitumises esinevad väljapressimise kuriteotunnused ning nad on õigesti J.K. ilt raha väljapressimises süüdi tunnistanud. J.V, M.N-i ja D.V süüdistus A.P. ilt raha väljapressimises. 26 Süüdistatavad vaidlustavad enda süüditunnistamist nimetatud kuriteoepisoodis väitega, et A.P. on andnud nende suhtes valeütlusi. Tegelikkuses ei ole nemad A.P. ilt raha väljapressinud ega kannatanu löönud. Ringkonnakohus süüdistatavate taoliste väidetega ei nõustu ning leiab, et kriminaalasjas kogutud tõenditega on tõendamist leidnud süüdistatavate süü väljapressimises. A.P. i ütluste kohaselt kohtus ta 2004 mais oma tuttavaga, kelle nimi oli Peter Boltunov ja viimane pakkus talle müümiseks narkootikume. P. Boltunov andis talle kolm grammi amfetamiini, mille ta müüs maha. Narkootikumide müügist pidi ta P. Boltunovile andma 625 krooni. Lisaks sellele pidi ta kord kuus maksma 500 krooni turvalisuse eest. Raha pidi ta maksma P. Boltunovile. Turvalisuse eest pidi P. Boltunov maksma isikule hüüdnimega „Baza“. „Baza“ oli J.V hüüdnimi.
47. mail 2004 pidi ta maksma „Bazale“ tasu turvalisuse eest, kuid P. Boltunov kadus kuskile ära ning ta ei saanud J.V-le seda raha ära maksta, sest varasemalt oli ta suhelnud ainult P. Boltunoviga.
48. juunil 2004 Sillamäe postkontori juures kutsuti kannatanu valget värvi sõiduautosse Audi 100, kus istusid J.V, D.V ja O. Skomarovski. A.P. i väidete kohaselt hakati temalt esmalt nõudma andmeid P. Boltunovi asukoha kohta, kuid ta ei teadnud seda. Siis hakkasid süüdistatavad A.P. ilt nõudma turvalisuse tasu 500 krooni üleandmist. Selle nõudmise käigus lõi O. Skomarovski teda kurnikurikaga vastu erinevaid kehaosi, D.V lõi tupes noa päraga vastu pead. J.V peksis teda kätega. Pärast peksmise lõppu käskisid nad järgmisel päeval 500 krooni neile üle anda. Järgmisel päeval tuli tema juurde O. Skomarovski, kellele ta andis üle 100 krooni, sest rohkem tal raha ei olnud. Kuna tal oli jalg väga valus, pöördus ta „Almeedia“ kliinikusse ja ka Kohtla-Järve traumapunkti. Tema jalg pandi kipsi, sest see oli vigastatud. Haiglasse pöördus ta kolme päeva pärast, sest kartis teda peksnud süüdistatavaid. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda A.P. i järjekindlates ütlustes, et teda peksid J.V , D.V ja O. Skomarovski ning peksmise eesmärgiks oli saada temalt 500 krooni, mis ta pidi maksma narkootikumide müügi eest. Asjaolu, et A.P. i suhtes kasutati vägivalda kinnitab ka kohtumeditsiini ekspertiisi akt, milles esitatud ekspertarvamuse kohaselt esines A.P. il põlveliigese põrutus, mis tekkis kõva tömbi eseme toimel, võimalik, et löömisel või kukkumisel. Tõepoolest on A.P. oma ütlustes viidanud tal esinenud rohkematele vigastustele kui seda on fikseeritud kohtumeditsiini ekspertiisi aktis. Samas on A.P. selgitanud, et oma peavigastustest ta arstile ei rääkinudki, sest nende osas ta arstiabi ei vajanud. Tal valutas vaid jalg ja see oli ainsaks põhjuseks, miks ta arsti poole pöördus. Ringkonnakohus leiab, et A.P. i taolised selgitused on mõistetavad ning erinevused ekspertiisaktis ja tema enda poolt määratletud kehavigastuste vahel ei muuda A.P. i ütlusi tema peksmise kohta ebausaldusväärseteks. Pealegi ei sõltud süüdistatavate teo kvalifikatsioon kanntanul esinenud kehavigastuste arvust, vaid vägivalla kasutamisest, mida süüdistatavad A.P. i suhtes tegid ning mis on ka fikseerimist leidnud. A.P. i ütlusi on apellatsioonis püütud kahtluse alla seda põhjendusel, et A.P. oli narkomaan ja politseitöötajad manipuleerisid temaga selleks, et A.P. valetaks süüdistatavate tegevuse kohta. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks, miks pidanuks A.P. hakkama alusetult süüstama talle praktiliselt tundmatuid isikuid, kellega ta isegi kohtunud ei olnud. Samas puuduvad 27 kriminaalasjas igasugused tõendid ja neid ei ole esitatud ka apellatsioonides, selle kohta, et politseitöötajad oleks loonud kunstlikult tõendeid süüdistatavate süüditunnistamiseks. Lähtudes süüdistatavate kaitseversioonist kukkunuks A.P.
49. juunil 2004 justkui puu otsast alla ja sai põlveliigese põrutuse, mille tagajärjel pandi ta jalg kipsi. 2005 augustis pidanuks süüdistatavate versiooni kohaselt politseitöötajad pöörduma A.P. i poole ning ähvardades teda veenma, et ta annaks süüdistatavate kohta valeütlusi. Ühtlasi valisid A.P. ja politseitöötajad sündmuse toimumise kuupäevaks
50. juuni 2004, mil A.P. süüdistatavate versiooni kohaselt puuotsast alla kukkus ja vigastuse sai. Samas mõtlesid A.P. ja politseitöötajad välja versiooni P. Boltunovi seoste kohta A.P. iga. Taoline süüdistatavate poolne versioon politseitöötajate tegevus kohta ei ole ringkonnakohtu jaoks eluliselt usutav. Ringkonnakohtule ei ole mõistetav J.V ja D.V apellatsioonides esitatud väide nagu ei oleks A.P. äratundnud kurikat, millega teda
51. mail 2004 löödi.
52. oktoobril 2005 toimus äratundmiseks esitamine, kus A.P. il paluti nelja kurika hulgast ära tunda kurikas, millega teda
53. juunil 2004 löödi. Äratundmiseks esitati kaks J.V auto läbiotsimisel leitud kurikat. Nimetatud kurikad paigutati äratundmisel numbrite 1 j 2 alla. Äratundmiseks esitamise protokollist nähtuvalt leidis A.P. , et nr 2 alla paigutatud kurikas on kõige sarnasem sellele kurikale, millega teda 3 juunil 2004 löödi. Numbri 2 alla oli aga paigutatud nimelt üks kurikatest, mis leiti J.V autost (I kd tl 51-53). Tõepoolest ei ole A.P. äratundmiseks esitamisel ära tundnud nuga mille käepidemega D.V teda pähe lõi. Samas on A.P. maakohtu istungil selgitanud, et nuga millega teda löödi nägi ta vaid enam-vähem ning ringkonnakohtu arvates on sellega selgitatav ka asjaolu, et A.P. nimetatud nuga ära ei tundnud. Samas ei muuda nimetatud asjaolu ebausaldusväärseks A.P. i ütlusi, et teda noapidemega löödi. Ülaltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohus on J.V , M.N-i ja D.V õigesti süüditunnistanud A.P. ilt 500 krooni väljapressimises. J.V süüdistus KarS § 121 järgi V.T. suhtes Ringkonnakohus leiab, et J.V väited selle kohta, et tema ei ole V.T. t löönud, vaid kannatanu ise kukkus alkoholijoobest tingituna vastu treppi, on ümber lükatud eelkõige kannatanu ütlustega. Samuti teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. V.T. on kohtuistungil järjekindlalt ja ühetaoliselt kinnitanud, et
54. aprillil 2005 läks ta koos oma sõbranna V.B „Karaoke“ baari. Nad istusid mõnda aega baaris ja jõid lahjat õlut. Baaris mingeid konflikte neil kellegagi ei olnud. Baarist väljusid nad V.B koos ning viimane tellis endale takso, et koju sõita. Pärast sõbranna lahkumist väljusid baarist kaks meest. Üks meestest hakkas teda sõnadega solvama ning tekkinud sõnavahetuse käigus lõi see mees talle esmalt vastu pead, seejärel vastu nägu ja jalga. Saadud jalalöögist kukkus ta maha ning murdis käeluu. Pärast kukkumist saabus sündmuskohale politsei ja ta viidi traumapunkti. Järgmisel päeva õhtul läks ta samasse baari tagasi ning tal õnnestus teada saada mehe nimi, kes pärast teda baarist väljus. Oma tuttava kaudu korraldas ta kohtumise selle mehega ning kohtumisel tundis ta temas ära isiku, kes teda baari ees korduvalt lõi. Selleks meheks oli J.V . Kohtumisel palus J.V, et ta ei kirjutaks avaldust politseisse ning lubas oma käitumise rahaliselt heastada. Kannatanu ütluste kohaselt ta nõustus sellega. J.V maksis talle 3000 krooni. Kui J.V kokkulepitud summat ei tasunud, esitas ta avalduse politseisse. 28 V.B ütluste kohaselt leppisid nad V.T. ga kohtumise kokku „Karaoke“ baaris, sest ei olnud teineteist kaua aega näinud. Kui kaua nad baaris täpsemalt viibisid, ei oska ta öelda, kuid viimaks soovis ta koju minna. Väljusid kahekesi baarist, tunnistaja tellis endale takso ja sõitis koju. Ühist taksot nad ei tellinud, sest elavad erinevates linnaosades. Baaris neil kellegagi konflikte ei olnud. Alkoholi olid nad tarbinud vaid vähesel määral ning olid adekvaatsed. Järgmisel hommikul helistas V.T. le ning viimane rääkis, et oli eelmisel ööl peksa saanud. Ta sõitis kannatanu juurde koju ja nägi, et V.T. näos ja jalal oli sinikas ning käsi oli kipsis. Ülaltoodust tulenevalt langevad V.T. ja V.B ütlused kokku baari saabumise, seal toimunu ja baarist väljumise osas ning ringkonnakohtul puudub alus kahelda nende ütlustes. Tunnistaja J.T. ütluste kohaselt tunneb ta J.V visuaalselt. Ta nägi kuidas J.V tuli V.T. töökohta ning nende vahel toimus jutuajamine. J.V palus, et V.T. ei esitaks avaldust enda löömise kohta politseisse. J.V ka helistas korduvalt V.T. le tööle ja kuna V.T. vajutas telefoni väljuhääldile, siis kuulsid kõik mida J.V rääkis. Nendes telefonikõnedes J.V ei eitanud V.T. löömist ja pakkus V.T. le avalduse mitteesitamise eest kompensatsiooni 15 000 krooni. Pärast V.T. ga juhtunut läksid nad järgmisel päeval koos kannatanuga baari tagasi ja said teada selle isiku nime, kes võis V.T. t eelmisel õhtul lüüa. V.T. võttis seejärel ühendust oma endis naabriga ning naabri vahendusel toimus selle mehega kohtumine. Kohtumisel tundis V.T. enda peksja ära ja selleks osutus J.V. Ülaltoodust nähtuvalt langevad ka V.T. ja J.T. ütlused kokku, mis ringkonnakohtu jaoks suurendab veelgi V.T. ütluste usaldusväärsust. Isiku kohtuarstliku ekspertiisi aktis nr 192 on kohtumeditsiini ekspert andnud arvamuse, et V.T. l esines vasaku kodarluu-randmeluude kinnine murd, vasakul pool alalõualuul pehmete kudede põrutus, nahaalune verevalum paremal säärel. Maakohtu istungil on kohtumeditsiini ekspert M. Jeržanov selgitanud, et V.T. käel olev murd, tekib 90 % juhtudel vertikaalasendist kukkumisel väljasirutatud käele. V.T. ütluste kohaselt lõi J.V teda näkku ja seejärel jalaga vastu tema jalga, mille tagajärjel ta kukkus ning murdis käeluu. Võrreldes V.T. ütlusi kohtueksperdi arvamusega, nähtub, et need on kokkulangevad vigastuste paiknemise osas. Samuti on need kokkulangevad vigastuse tekkemehhanismi osas. Ülaltoodust tulenevalt loeb ringkonnakohus V.T. ütlused usaldusväärseteks ning kannatanu usaldusväärsete ütlustega loeb ringkonnakohus ümberlükatuks J.V ütlused, et tema ei ole V.T. t löönud. Ringkonnakohus leiab, et J.V väited nagu soovinuks V.T. temalt raha väljapressida ja kui see ei õnnestunud, siis esitas avalduse politseisse, peab ringkonnakohus paljasõnaliseks, sest need ei ole kriminaalasjas kogutud tõenditega kinnitamist leidnud. Kriminaalasjas ei ole ühtki tõendit, mis kinnitaks, et V.T. oleks pöördunud J.V poole ja nõudnud temalt raha. Vastupidi nii V.T. kui ka J.T. on kinnitanud, et J.V pakkus V.T. le kompensatsiooniks raha ja ka maksis kannatanule 3000 krooni. Ringkonnakohtu jaoks ei ole veenev J.V selgitus, et nimetatud summa maksis ta V.T. le kuna tundis end süüdlasena ebaõnnestunud nalja pärast, mida ta tegi V.T. üle
55. aprillil 2005 baarist väljudes. Ülaltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et maakohus on J.V õigustatult süüdi tunnistanud KarS § 121 järgi. 29 J.V süüdistuses KarS § 183 lg 2 p 2 järgi. J.V on apellatsioonis enda süüditunnistamise väikeses koguses narkootikumide edasiandmises M.S. ile vaidlustanud põhjendusel, et tema M.S. i ei tunne ning ei ole talle kordagi narkootikume edasi andnud. Ringkonnakohus leiab, et J.V taolised väited on ümberlükatud ennekõike M.S. i ühetaoliste ja järjekindlate ütlustega. M.S. i ütluste kohaselt sai ta esimest korda J.V-lt hašišit
56. novembril 2006 Sillamäel. Tunnistaja ütluste kohaselt pidutsesid sellel momendil Sillamäel järve ääres kaks seltskonda. Tema eemaldus oma seltskonnast, et minna hašišit suitsetama. Tema juurde tuli teises seltskonnas viibinud J.V ja pakkus talle hašišit, mille ta ka vastu võttis ja seda suitsetas. Mõne aja möödudes tuli J.V uuesti tema juurde ning küsis, kas oli hea hašiši ja tema jaatava vastuse peale teatas J.V , et ta võlgneb talle selle eest 100 krooni. Temal raha maksta ei olnud. J.V soovitas tal ülejäänud hašiši maha müüa ja siis raha talle ära maksta. Ta andis J.V-le ka oma telefoninumbri. Mõne aja pärast helistaski J.V talle ning nad said kaupluse „Larissa“ juures kokku. Kokkusaamisel andis tunnistaja J.V-le raha üle, kuid mitte kogu võlgu oleva summa. See J.V ei rahuldanud. M.S. i ütluste kohaselt ütles J.V, et ta peab hakkama hašišit müüma. J.V andis mulle 2 grammi hašišit, millest mina müüsin osa maha ja teise osa tarvitasin ise ära. M.S. i ütluste kohaselt andis J.V talle hašišit “Larissa“ kaupluse juures üle 3-5 korda. Esimesel korral andis J.V talle üle 1 grammi hašišit, teistel kordadel 2 grammi kaupa. Raha hašiši eest maksis ta J.V-le . Kelleltki peale J.V ta hašišit ei ole saanud. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda M.S. i taolistes üksikasjalistes ja ühetaolistes ütlustes. J.V on apellatsioonis seadnud M.S. i ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla viidates vastuoludele tema kohtus antud ja vastastamisel antud ütlustes. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks avaldatud M.S. i
57. juunil 2007 vastastamisel antud ütlused ( II kd tl 85). Samas on avaldatud prokuröri taotlusel ka M.S. i
58. juunil 2007 tunnistajana antud ütlused ( II kd 93 viimane lõik). Pärast nimetatud avaldamisi on M.S. selgitanud, et vastastamisel J.V-ga ta eksis, kui väitis, et J.V andis talle hašišit kaks- kolm kuud tagasi. Taolisi selgitusi on M.S. andnud juba ka
59. juunil 2007 toimunud ülekuulamisel, kus ta on väitnud, et oli vastastamisel J.V-ga tugevasti närvis ning eksis, kui väitis, et J.V andis talle hašišit esimest korda kaks-kolm kuud tagasi. Tegelikult toimus esimene hašiši üleandmine novembris
60. Ringkonnakohus leiab, et M.S. i taolised selgitused on eluliselt usutavad ning nimetatud vastuolu ei muuda M.S. i ütlusi ebausaldusväärseteks. Ringkonnakohus leiab, et vaidlus selle üle kuidas J.V ja M.S. leppisid kokku kohtumistes ei ole käesolevas kriminaalasjas põhjendatud, sest see ei ole J.V tegevuse kvalifitseerimisel oluline. Ülaltoodust tulenevalt on maakohus õigustatult J.V süüditunnistanud KarS § 183 lg 2 p 2 järgi. 30 Aarne Sarjas Maarika Kuusk 31 Tiit Lõhmus