lg-s 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 75 trahviühiku ulatuses, s.o 300 eurot ja D.H karistamises
Kohtuväline menetleja: Maksu- ja Tolliamet. Menetlusest osa võtnud isikud Menetlusalune isik I: N.K , XXX, Elukoht: XXX. Menetlusalune isik II: D.H ; reg kood: XXX; asukoht: XXX; seaduslik esindaja: juhatuse liige N.K. RESOLUTSIOON Menetlusaluste isikute I ja II kaitsja: Toomas Pikamäe, Eversheds Ots & Co, Kentmanni 4/Sakala 10, Tallinn. Kirjalik menetlus V™S § 120 korras 1. Jätta N.K ja D.H kaitsja kaebus Maksu- ja Tolliameti kontrolliosakonna IV kontrollitalituse revident Valeri Kivi 19.10.2015 otsusele nr 930015001141 N.K karistamises
lg-s 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 75 trahviühiku ulatuses, s.o 300 eurot ja D.H karistamises
2. Jätta Maksu- ja Tolliameti kontrolliosakonna IV kontrollitalituse revident Valeri Kivi 19.10.2015 otsus nr 930015001141 N.K karistamises
lg-s 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 75 trahviühiku ulatuses, s.o 300 eurot ja D.H karistamises
lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 600 eurot muutmata ja tühistamata.
lg-s 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 75 trahviühiku ulatuses, s.o 300 eurot ja Madara Trükikoda OÜd
lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 600 eurot selles, et maksuhalduri korralduse täitmata jätmisega rikkusid Madara OÜ ja N.K
Otsusele esitas menetlusaluse isiku kaitsja alljärgneva kaebuse.
lõikes 1 sätestatud kaasaaitamiskohustust ning on pannud toime
6. Kohtuvälise menetleja 26.10.2015 üldmenetluses tehtud otsuses väärteoasjas nr 930015001141 (edaspidi Otsus) (Lisa 6) leiti, et D.H tegevus kvalifitseerub
Otsuses leiti samuti, et D.H seadusliku esindaja N.K tegevus kvalifitseerub
lõikes 2 sätestatud väärteo toimepanemises ning teda karistati rahatrahviga 600 eurot. D.H seaduslik esindaja N.K vaidlustab Otsust teda puudutavas osas, s.o. osas, milles N.K tunnistati süüdi
lõikes 1 sätestatud väärteo toimepanemises ning teda karistati rahatrahviga 300 eurot.
Samas näeb
lg 3 ette, et enne kolmandalt isikult teabe nõudmist tuleb teabe saamiseks pöörduda maksukohustuslase poole, välja arvatud juhul, kui maksuhalduril puuduvad andmed maksukohustuslase elu- või asukoha kohta, maksukohustuslane ei ole maksuhaldurile teadaoleval aadressil kättesaadav või takistab maksumenetluses tähendust omavate asjaolude väljaselgitamist ning käesoleva seaduse § 72 lõike 5 punktis 6 sätestatud juhul. 12.
Maksuhaldur ei ole näidanud ega tõendanud, et need tingimused on täidetud, mistõttu Korraldusega D.H-lt teabe nõudmine on õigusvastane. 12.8. Sel põhjusel ei ole täidetud
§-s 154 sätestatud süüteo koosseis. Selle sätte eesmärgiks (selle sättega kaitstavaks õigushüveks) ei saa olla olukord, kus karistada isikut, kellelt maksuhaldur nõuab õigusvastaselt teavet.
§-ga 154 kaitstavat õigushüve (võimaldada maksuhalduril nõuda sisse tasumisele kuuluvad maksud).
§-s 154 kirjeldatud teole, on põhjendatud väärteomenetluse lõpetamine otstarbekuse kaalutlusel V™S § 30 lg 1 p 1 ja § 132 p 3 alusel. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes väärteomenetluse seadustiku § 132 punktidest 2 ja 3: 1) Tühistada Maksu- ja Tolliameti 26.10.2015 kohtuvälise menetleja otsus „Kohtuvälise menetleja otsus üldmenetluses" väärteoasjas nr 930015001141 D.H puudutavas osas ja lõpetada vastavas osas väärteoasja menetlus V™S § 29 alusel. 2) Tühistada Maksu- ja Tolliameti 26.10.2015 kohtuvälise menetleja otsus „Kohtuvälise menetleja otsus üldmenetluses" väärteoasjas nr 930015001141 N.K puudutavas osas ja lõpetada vastavas osas väärteoasja menetlus V™S § 29 alusel. 3) Hüvitada D.H-le ja N.K menetluskulud (eeskätt kaitsjale makstud tasu), mille kohta esitame dokumendid täiendavalt. Kohtuvälise menetleja esindaja seisukoht
Kaasaaitamiskohustuse täitmiseks peab maksukohustuslane teatama maksuhaldurile kõik temale teadaolevad asjaolud ja osalema aktiivselt nende tõendite kogumises, mis omavad või võivad omada maksustamise seisukohast tähendust. Kohtuväline menetleja rõhutab, et korraldus on täitmiseks kohustuslik ning kui korralduse saaja leiab, et korraldus ei ole õiguspärane, siis on tal võimalik esitada korralduse kehtetuks tunnistamiseks vaie või kaebus korralduse tühistamiseks. Korralduse vaidlustamine ei anna aga alust selle mittetäitmiseks või osaliseks täitmiseks. Antud korraldused on kuni kehtetuks tunnistamiseni või tühistamiseni täitmiseks kohustuslikud ning vastavalt
1.2. Enese mittesüüstamise privileeg Kaebajad väidavad, et nemad ei pea esitama korraldusega nõutud dokumente enese mittesüüstamise privileegi pärast. Kaebajate kaitsja põhjendab seisukohta, viidates Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-60-07, Euroopa Inimõigustekohtu lahenditele ning hüpoteetilisele kriminaalmenetlusele. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et vaatamata kaebajate põhjendustele, ei ole neil õigust tugineda enese mittesüüsatamise privileegile. Maksusüsteem koosneb materiaalsest maksuõigusest ja maksumenetlusõigusest. Maksumenetlust on vaja eelkõige selleks, et kindlustada maksutulude laekumine riigieelarvesse ja tagada avalike teenuste osutamiseks vajaliku finantseerimisbaasi olemasolu. Samuti on maksumenetluse eesmärgiks kontrollida maksumaksja esitatud maksuarvutuste õigsust, määrata tasumisele kuuluv maksusumma või nõuda sisse maksuvõlg.
§-st 56 tuleneb maksukohustuslase kaasaitamiskohustus. See tähendab, et maksumenetluses peab isik kaasa aitama nii tema maksukohustust vähendavate kui suurendavate asjaolude väljaselgitamisele ja tõendite kogumisele. Maksumenetluse spetsiifika seisneb selles, et maksuhalduril ei ole sagedasti võimalik saada täielikku ülevaadet maksukohustuslase majandustegevusest, sõlmitud tehingutest ja maksuarvestusest muust allikast, kui maksumaksjalt endalt. Laiaulatuslik enese mittesüüstamise privileeg maksumenetluses tähendaks seda, et kontroll maksuarvestuse üle oleks oluliselt vähemefektiivne. See võimaldaks maksumaksjatel (põhjendamatult) välistada tasumisele kuuluva maksu määramist maksumenetluses, mis omakorda tooks kaasa ka maksudistsipliini nõrgenemise. Tagajärjeks oleks maksustamise süsteemi kui terviku efektiivsuse langemine (Sellisele seisukohale jõudis Euroopa Inimõiguste Kohus - EIÕK 19.09.2000 otsus asjas nr 29522/95, 30056/96 and 30574/96, I.J.L. jt vs. Ühendkuningriik p 100, EIÕK 08.04.2004 otsus asjas nr 38544/97, Weh vs. Austria pp 44-46).
lg 1 p-s 6 sätestatud enese mittesüüstamise õigus hõlmab võimalust keelduda kaasaaitamise kohustuse täitmisest siis, kui teabe andmine või tõendite esitamine tähendab enda või lähedase süüditunnistamist mõnes õigusrikkumises. Antud õigusnormist tuleb aru saada nii, et maksukohustuslane ei saa tugineda maksumenetluses enese mittesüüstamise privileegile eesmärgiga vältida tasumisele kuuluva maksu määramist, vaid üksnes siis, kui tõendite esitamine tähendaks enese või lähedase süüstamist väärteos või kuriteos. Samas Eesti kohtupraktika kohaselt ei saa maksumenetluses alati tugineda enese mittesüüstamise privileegile. Vastasel juhul muutub igasugune maksumenetlus mõttetuks. Et enese mittesüüstamise privileeg ei muudaks maksumenetlust sisutühjaks, on kohtud rõhutanud, et selle privileegi kasutamine maksumenetluses ei tohi olla maksukohustuslase suvaotsus ning et see ei anna isikule immuunsust maksuametniku toimingute ja nõuete ees (RK nr 3-1-1-25-02, EIÕK 10.09.2002 otsus asjas nr 76574/01, Allen vs. Ühendkuningriik). Laiaulatuslik õigus keelduda tõendite andmisest viiks olukorrani, kus isikul oleks õigustus keelduda igasugusest koostööst maksuhalduriga täiesti kontrollimatutel põhjustel, mis muudaks maksumenetluse efektiivse läbiviimise lõppastmes võimatuks (Tallinna Ringkonnakohtu 23.11.2011 otsus nr 3-10-3321). Seega ei saa
lg 1 p 6 anda maksukohustuslasele õigust keelduda maksumenetluses kõikide ja ükskõik milliste tõendite 7 esitamisest: maksukohustuslasel tuleb põhjendada oma soovi kasutada enese mittesüüstamise privileegi ning see põhistus peab olema kontrollitav (Tallinna Ringkonnakohtu 23.11.2011 otsus nr 3-10-3321, RK nr 3-1-1-39-05). Arvestades ülaltoodut juhib kohtuväline menetleja kohtu tähelepanu sellele, et menetlusaluste isikute viide hüpoteetilisele kriminaalmenetlusele ei ole põhjendatud. Samuti on märkimisväärne, et D.H ei tuginenud enese mittesüütamise privileegile, kui keeldus korraldusega nõutud dokumente esitamast ja maksuhalduri juurde ilmumast seletuste andmiseks. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et kaitsja viide lõpetatud maksumenetluses tehtud järeldusele ei ole asjakohane, kuna antud juhul on tegemist uue üksikjuhtumi kontrolliga, mis puudutab uut maksustamisperioodi (juuni 2014 kuni veebruar 2015). 1.3. Maksuhalduri tegevuse takistamine Kaitsja on seisukohal, et menetlusalused isikud ei ole maksuhalduri tegevust takistanud. Kohtuväline menetleja ei nõustu kaitsjaga ning selgitab, et antud väärteomenetluse käigus on tuvastatud
lg-tes 1 ja 2 sätestatud süüteokoosseisude realiseerimine nii objektiivsetel kui ka subjektiivsetel tunnustel. On tõendamist leidnud, et tegemist on õiguspärase kehtiva korraldusega. Kuna korraldust ei olnud selle täitmise kohustuse ajaks ka kehtetuks tunnistatud ega tühistatud, siis oli korralduse täitmine D.H jaoks täies osas kohustuslik. Samuti on tõendatud, et korraldusega nõutud dokumendid on menetlusaluste isikute poolt tähtpäevaks esitamata ja isik on jätnud maksuhalduri juurde ilmumata ning seetõttu ilmselgelt takistati ka maksuhalduri tegevust (takistati üksikjuhtumi kontrolli läbiviimist, mis hõlmab käibemaksu, töötasult või muudelt töötajatele tehtud väljamaksetelt arvestatud ja kinnipeetud tulumaksu, töötasult või muudelt töötajatele tehtud väljamaksetelt arvestatud sotsiaalmaksu ning kohustusliku kogumispensioni- ja tööstuskindlustusemaksete arvestamise, kinnipidamise ja tasumise õigsuse kontrolli). 1.
lg 1 sätestab väärteokorras vastutuse maksuhalduri korralduse täitmata jätmise eest füüsilisele isikule ja
Kõigepealt analüüsibki kohus, kas MTA korraldus jäeti menetlusaluse isiku poolt täitmata, kas korraldus on õiguspärane, kas menetlusalused isikud, s.o nii füüsiline kui juriidiline isik olid kohustatud korraldust täitma ning seejärel, kas esineb mõni
sätestatud õiguslik alus teabe andmisest ja tõendite esitamisest keeldumiseks kaebuses märgitud alusel. Väärteotoimiku materjalide kohaselt karistati 19.10.2015 a. Maksu- ja Tolliameti otsusega nr 930015001141 nii N.K, kes on Madara OÜ juhatuse liige, s.o esindusõiguslik isik, kui D.H maksuhalduri korralduse nr 12.2-3/031444-1 täitmata jätmise eest. Korraldusega kohustati D.H esindusõiguslikku isikut 13. aprilliks 2015 esitama maksuhaldurile dokumente perioodil juuni 2014 kuni veebruar 2015 toimunud majandutehingute kohta ning 16. aprill 2015 kell 10 ilmuma maksuhalduri juurde suuliste selgituste andmiseks. Kohus juhib tähelepanu
lg-le 1, mille kohaselt on maksuhalduril õigus maksukohustuslaselt või tema esindajalt saada suulist või kirjalikku teavet maksumenetluses tähendust omavate asjaolude väljaselgitamiseks. Vajaduse korral võib maksuhaldur kohustada maksukohustuslast või tema esindajat teabe saamiseks ilmuma maksuhalduri poolt määratud ajal maksuhalduri ametiruumidesse. Maksuhaldur annab isiku ametiasutusse kutsumiseks
sätestatud nõuetele vastava kirjaliku korralduse, kuhu on märgitud maksukohustuslase ilmumise koht ja aeg koos selgitusega, mis asjus isik välja kutsutakse. Samuti on maksuhalduril õigus nõuda maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks maksukohustuslaselt tema valduses olevate dokumentide esitamist (
Korralduses nõuti D.H dokumentide (ostuarved; müügiarved; lepingud; raamatupidamise pearaamatu kõikide kontode väljavõtted; kõikide pangakontode väljavõtted; kassadokumendid; muud dokumendid, mis omavad menetluse käigus olulist tähtsust) koopiad saata
26.05.2015 tegi MTA vaideotsuse nr 6-1/2775-2, milles leiti, et vastuolu
11.05.2015 on N.K ülekuulatud kui D.H seaduslik esindaja ja kui menetlusalune isik ning mõlemas ülekuulamise protokollis on märgitud, et N.K sai korralduse kätte, kuid jättis selle täitmata põhjusel, et pidas korraldust õigusvastaseks. 15.09.2015 koostas MTA väärteoprotokolli nr 930015001141/4 selle kohta, et menetlusalune isik jättis korralduse nr 12.2-3/031444-1 täitmata. 12.10.2015 esitas menetlusalune isik vastulause väärtoeprotokollile, kus tõi muuseas ka välja asjaolu, et 18.06.2015 on esitatud kaebus Tallinna Halduskohtule MTA korralduse ja vaideotsuse tühistamiseks. 19.10.2015 koostas MTA kohtuvälise menetlejana otsuse nr 930015001141, millega karistati N.K ja D.H
Kõigest eeltoodust tuleneb üheselt, et D.H jättis Maksu- ja Tolliameti korralduse nr 12.2-3/031444-1 täitmata, s.t ei edastanud korralduses nõutud dokumente nõutud ajaks, s.o 13.04.2015 ega ilmunud ka äriühingu seaduslik esindaja 16.04.2015 kell 10 maksuhalduri ametiruumidesse selgitusi andma. Edasi on kaebuses esitatud seisukoht selle kohta, et kuna korraldus ei ole õiguspärane ja kuna sellekohane kaebus on esitatud ka halduskohtusse, siis korraldus ei kuulu täitmisele ja väärteootsus on alusetu. Selline kaebuses toodud seisukoht ei ole kohtu arvates põhjendatud ning vastav alus korralduse täitmata jätmiseks ei tulene ka kehtivatest seadustest. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Haldusaktis peavad sisalduma: maksuhalduri nimetus ja aadress; haldusakti koostanud ametniku ees- ja perekonnanimi ning ametikoht; haldusakti andmise kuupäev; haldusakti adressaadi nimi ja aadress; haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus; haldusaktiga tehtav ettekirjutus või haldusakti andja otsustus; haldusakti täitmise tähtaeg; muud seadusega sätestatud andmed (
46 lg 3). Antud juhul vastab korraldus kõigile seaduses sätestatud vorminõuetele ning selles osas ka vaidlusi ei ole. Seega on MTA korralduse näol tegemist kehtiva haldusaktiga. Kehtiva haldusakti resolutiivosa, s.o haldusaktiga kindlaksmääratavaid õigusi ja kohustusi sisaldav osa on kohustuslik aga igaühele (HMS § 60 lg 2). Haldusakti muudel osadel, sealhulgas haldusakti põhjenduses tuvastatud asjaoludel on iseseisev õiguslik tähendus ainult seaduses sätestatud juhtudel. Kohus juhib tähelepanu ka HMS § 61 lg-le 2, mis sätestab selgelt, et haldusakt kehtib kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Seega, kuna antud juhul ei ole haldusakti kehtetuks tunnistatud, selle kehtivusaeg ei ole lõppenud ega kohustust ei ole täidetud, siis seni on tegemist kehtiva haldusaktiga ning menetlusalusel isikul puudub seaduslik alus korralduse täitmata jätmiseks. Siinkohal juhib kohus tähelepanu ka vaidemenetluse analoogiale, s.t et ka vaidemenetluses ei 10 peata vaide esitamine üldjuhul vaidlustatava haldusakti täitmist (
), kui ei esine
Käesoleval juhul haldusakti täitmist peatavaid aluseid ei esinenud. Seega, kuivõrd
lg 2 ja 3 aluseid käesolevas asjas ei esine, kuulus korraldus selle kättesaamisel tähtaegselt täitmisele. Korraldust ei ole lubatud jätta täitmata vaid seetõttu, et selle õiguspärasust on vaidlustatud. Juhul, kui ei esine
lg 2 ja 3 aluseid ning vaiet lahendav haldusorgan ei ole HMS § 81 alusel haldusakti täitmist peatanud, kuulub haldusakt (korraldus) ka selle vaidlustamise korral täitmisele. Kui isik soovinuks haldusakti täitmist peatada kohtuvaidluse ajaks, siis selliseks võimaluseks on halduskohtupidamise seadustik ette näinud §-s 249 sätestatud esialgse õiguskaitse. Seega kaebuse esitaja korraldust mitte täita soovides, oleks pidanud kasutama oma halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud õigust ning taotlema § 251 lg 1 p 1 sätestatud võimalust, mille kohaselt esialgse õiguskaitse määrusega võib peatada vaidlustatava haldusakti kehtivuse või täitmise. Seda kaebuse esitaja aga teinud ei ole. Kaebuse esitaja arvamus, millal oleks õiglane ja millal mitte korraldust täita, ei oma antud juhul õiguslikku tähendust. KarS § 14 lg 1 sätestatu kohaselt vastutab juriidiline isik seaduses sätestatud juhtudel teo eest, mis on toime pandud tema organi, selle liikme juhtivtöötaja või pädeva esindaja poolt juriidilise isiku huvides. Juriidilise isiku vastutusele võtmine ei välista süüteo toimepannud füüsilise isiku vastutusele võtmist (KarS § 14 lg 2). Kuna juriidiline isik kui õiguslik abstraktsioon saab tegutseda vaid füüsilise isiku kaudu, tuleb juriidilisele isikule omistatava süüteo puhul karistusõigusliku vastutuse üldised eeldused tuvastada teo toime pannud füüsilise isiku käitumises. Juriidiline isik vastutab vaid siis, kui tema organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja käitumises esinevad kõik KarS § 2 lg 2 sätestatud elemendid, s.t peab olema näidatud, milline juhtivtöötaja või organ juriidilise isiku huvides koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo toime pani. Tegevusetusdelikti puhul peab teokirjeldusest nähtuma konkreetse füüsilise isiku kohustus nõutava teo tegemiseks, nõutav tegu, mille ta tegemata jättis, samuti see, millises vormis oli täidetud subjektiivne koosseis (Riigikohtu 26.09.2008. a otsus nr 3-1-1-43-08). Samuti peab olema tuvastatud, et koosseisupärane, õigusvastane ja süüline tegu on pandud toime juriidilise isiku huvides. Äriseadustiku (edaspidi ÄS) § 180 lg 1 sätestab, et juhatus on osaühingu juhtorgan, mis esindab ja juhib osaühingut. Juhatusel võib olla üks liige (juhataja) või mitu liiget ning ta peab olema teovõimeline füüsiline isik (ÄS § 180 lg 2). ÄS § 181 lg 1 kohaselt võib iga juhatuse liige esindada osaühingut kõikide tehingute tegemisel, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud, et juhatuse liikmed esindavad osaühingut mitmekesi või ühiselt. Kolmandate isikute suhtes kehtib ühine esindus ainult siis, kui see on kantud äriregistrisse. Juhatuse liige peab täitma oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega (ÄS § 187). Äriregistri teabesüsteemi andmetel on D.H ainsaks juhatuse liikmeks N.K. Kohtuväline menetleja on leidnud, et kuna D.H juhatuse liige N.K sai osaühingule väljastatud korralduse kätte, siis oli tal kohustus korralduses toodud kohustused tähtpäevaks täita. Korralduse täitmatajätmisega takistas N.K maksuhalduri tegevust. Käesoleval juhul oli korralduse adressaadiks D.H ning N.K kui osaühingu seaduslikul esindajal oli
lg 1 alusel kohustus tagada osaühingule adresseeritud korralduse tähtaegne ning täielik täitmine. Etteheidetavaks teoks, mille tegematajätmist N.K-le kui D.H juhatuse liikmele ette heidetakse, on maksuhalduri korralduse täitmata jätmine, s.o nõutud dokumentide esitamata jätmine ja suuliste ütluste andmata jätmine. Kohtu hinnangul on antud rikkumise, s.o korralduse täitmata jätmise, objektiivne koosseis täidetud, kuivõrd eelnevalt on tuvastatud, et maksuhalduri õiguspärane korraldus saadi küll kätte, kuid jäeti osaühingu seadusliku esindaja poolt täitmata. Samuti nähtub väärteo asjaoludest, et N.K tegutses korralduse täitmata jätmisel D.H huvides, kuivõrd korralduse täitmine puudutab otseselt juriidilise isiku tegevust, s.t juriidilise 11 isiku majandustegevusega seotud dokumente, samuti nõuaks see äriühingu poolset teatavat ressursikulu. Kaebuses viidatakse ka enese mittesüüstamise privileegi rikkumisele kuna korraldusega soovitakse saada teavet selle kohta, et D.H aitaks kaasa enda süüstamisele ning esitaks maksuhaldurile süüdistuse koostamiseks vajalikku teavet. Tagamaks isikule PS § 22 lõikes 3 sätestatud enese ja lähedase mittesüüstamise õigust, on seadusandja andnud isikule
lg 1 punktiga 6 õiguse keelduda teabe andmisest ja tõendite esitamisest isikul küsimustes, millele vastamine tähendaks enda õigusrikkumises süüditunnistamist. Antud juhul kaebuse esitaja ei ole korraldust kätte saades või korralduse peale vaiet esitades maksuhaldurile avaldanud, et ta on tõendite esitamisest keeldunud
Kui isik soovib enese mittesüüstamise privileegile tugineda, siis esmane nõue on sellest ka korralduse tegijale õigeaegselt teada anda. Antud juhul menetlusalune isik keeldus korralduse täitmisest, kuna pidas seda õigusvastaseks ja esitas korralduse peale vaide. Vaides on aga korralduse kehtetuks tunnistamise alusena toodud vastuolu
lg-ga 2 ning ei ole sõnagi
Korralduse peale esitas menetlusalune isik vaide ja vaie jäeti MTA poolt rahuldamata. Edasi koostas maksuhaldur väärteoprotokolli ning alles vastulauses väärteoprotokollile on menetlusalune isik välja toonud põhjendusena enese mittesüüstamise privileegi rikkumise MTA poolt. Siit järeldub, et see mõte tuli kaebuse esitajale pähe alles väärteomenetluses, aga mitte ei esinenud korralduse saamisel ja täitmata jätmisel. S.t kui kaebuse esitaja oleks kohe peale korralduse saamist, s.t andmete esitamata jätmisel tuginenud enese mittesüüstamise privileegile ja selle olemasolu kohta ka konkreetsed alused ning põhjendused välja toonud, siis oleks MTA-l olnud võimalus enese mittesüüstamise privileegi olemasolu hinnata ja otsustada, kas sellega tuleb arvestada või mitte. Antud juhul ei saa korralduse tegijale kuidagi tagantjärgi ette heita seda, et ta ei arvestanud korraldust tehes kaebuse esitaja enese mittesüüstamise privileegiga, sest kaebuse esitaja sellele maksumenetluses ei tuginenud. Seega ei saa korralduse andja arvestada asjaoluga, mille olemasolu kohta talle teavet esitatud ei ole. Lisaks leiab kohus, et maksumenetluses tegemata jäetut ei saa üle kanda väärteomenetlusse süüteokoosseisu välistava asjaoluna. Tegemist on erinevate menetlustega ning ühes menetlus ei saa isik asuda kompenseerima teises menetluses tegemata jäetut. Väärteootsuses endas aga dokumentide esitamist kaebuse esitajalt ei nõuta ja seega ei ole asjakohane praeguses kohtumenetluses ka enese mittesüüstamise privileegile viidata. Seega antud juhul puudub kohtul ka edasine vajadus analüüsida, kas tegemist oleks üldse olnud enese mittesüüstamise privileegi asjaoludega või mitte, sest kui korraldust tehes oleks maksuhaldur seda teadnud, oleks ta seda ka hinnanud. Tagantjärgi ei ole see enam vajalik ega võimalik. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et korraldust mitte täites, ei esinenud kaebuse esitajal
lg 1 p 6 sätestatud õiguslikku alust teabe andmisest ja tõendite esitamisest keeldumiseks. Kaebuses on esitatud ka väide, et kuna antud juhul puudub avalik menetlushuvi, sest maksude tasumise õigsuse kontroll saab igal juhul tagatud ja tegemist ei ole suure kahjuga, on põhjendatud väärteomenetluse lõpetamine otstarbekuse kaalutlusel V™S § 30 lg 1 p 1 ja § 132 p 3 alusel. Kohus ei saa sellise hinnanguga kuidagi nõustuda, sest esiteks on
kohaselt ka väärteod karistatavad, s.t sõltumata suure kahju olemasolust ning teiseks maksumenetluse puhul on alati tegemist avaliku huviga, kuna sellest sõltub riigi eelarve, s.o kaudselt ka kõigi heaolu. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluste isikute käitumises, s.o korralduse täitmata jätmine, on tuvastatud, ning menetlusaluste isikute käitumine on kvalifitseeritav
Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Seejuures on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 12 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik, kes on ka ise tunnistanud, et tema MTA korraldust ei täida, kuna see on ebaseaduslik (§ 133 p 3). Kuivõrd menetlusalune isik jättis maksuhalduri korralduse täitmata, siis on süüteod õigesti kvalifitseeritud füüsilise isiku puhul
lg 1 alusel ja juriidilise isiku puhul
Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Maksu- ja Tolliameti kontrolliosakonna IV kontrollitalituse revident Valeri Kivi, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik V™S § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on kohtuvälise menetleja ametnikuga, kellele on välja antud tema pädevust tõendav tunnistus, siis V™S § 10 lg 3 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Siinkohal peab kohus vajalikuks analüüsida ka kaebuses välja toodud muude seisukohtade asjakohasust. Kaebuses tuuakse välja, et D.H ei pidanud korraldust täitma, kuna korraldusega sooviti teavet mitte D.H vaid XXX OÜ kohta ja
lg 2 kohaselt tuleb enne kolmandalt isikult teabe nõudmist küsida seda maksukohustuslaselt endalt. Kohtu hinnangul on antud väide alusetu ja paljasõnaline, kuna korralduses ei ole kirjutatud sõnagi XXX OÜ-st, vaid dokumente nõutakse vaid D.H tegevuse kohta. Teiseks viidatakse kaebuses kontrollaktile nr 12.2-3/031259-5, mis on antud 29.10.2015, s.o pool aastat hiljem kui korraldus. Seega jääb arusaamatuks viide kontrollakti sisule, kuna kohtu hinnangul ei saanud kontrollakt mõjutada korralduse sisu, sest see koostati alles pool aastat hiljem. Kaebuses juhitakse tähelepanu ka sellele, et menetlusalused isikud ei ole maksuhalduri tegevust takistanud. Esiteks kuna D.H ei ole käibemaksukohustuslane, mis tõttu ei pidanudki käibemaksuarvestust pidama ning teiseks on maksuhaldur 29.10.2015 kontrollaktis väitnud, et tegemist ei ole reaalselt tegutseva äriühinguga, millel ei ole töötajaid. Kohus juhib tähelepanu sellele, et maksuhalduril on õigus saada maksumenetluses tähendust omavate asjaolude väljaselgitamiseks maksukohustuslaselt suulist või kirjalikku teavet (
Seega ei oma ka tähtsust asjaolu, kas maksukohustuslane on käibemaksukohustuslaste registris registreeritud või mitte, kas ta on töötajate registrisse registreerinud töötajaid või mitte, sest maksuhaldur otsustab ise, lähtudes talle seadusega pandud ülesannetest ning kaalutlusõigusest, milliseid tõendeid ta peab vajalikuks konkreetses asjas koguda (
Vastasel juhul ei saaks maksuhaldur kunagi nt nn ümbrikupalka maksvate ettevõttete tööjõumakse kontrollida, kuna registri andmete kohaselt selles ettevõttes töötajad puuduvad. Ja teiselt poolt on maksukohustuslane kohustatud maksuhaldurile teatama kõik talle teadaolevad asjaolud, mis omavad või võivad omada maksustamise seisukohast tähendust (
Seega, kui maksuhaldur nõuab näiteks dokumente, mida maksukohustuslasel tõesti ei ole, siis tuleb korralduse peale esitatud vaidesse ka märkida, et sellised dokumendid puuduvad, mitte ei tuleks keeldumise aluseks välja tuua muid põhjuseid. Kohus juhib tähelepanu ka kaebuses väljatoodud kontrollaktidele, mis on MTA poolt antud alles 29.10.2015 ja seega ei saanud need kuidagi mõjutada pool aastat enne, s.o 02.04.2015 koostatud korralduse sisu. Seega jätab kohus viited kontrollaktidele tähelepanuta. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kõiki eeltoodud asjaolusid hinnates, oli MTA-l õigus 02.04.2015. a korralduse alusel nõuda korralduses märgitud dokumentide esitamist menetlusaluste isikute käest, menetlusalused isikud olid kohustatud korraldust täitma ning kaebuses esitatud argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega võiks kaasneda kohtueelse menetleja otsuse tühistamine. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). 13 Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati N.K
lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 75 trahviühiku ulatuses, s.o 300 eurot. Vastavalt
lg 1 sätetele karistatakse maksudeklaratsiooni, muu dokumendi või asja tähtpäevaks esitamata jätmise, maksuhalduri juures registreerimata jätmise, arvestuse pidamise nõuete eiramise või maksuhalduri korralduse täitmata jätmise eest füüsilist isikut rahatrahviga kuni 300 trahviühikut ja juriidilist isikut rahatrahviga kuni 3200 eurot. D.H karistati
Mistõttu ka süü suurust arvestades puudub alus väärteomenetluse lõpetamiseks V™S § 30 alusel (§ 133 p 7 ja p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku N.K isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga ning äriühingu puhul juriidilise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 133 p 9 mõttes. Kuivõrd menetlusalune isik ei ole esitanud taotlust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks, siis puudub ka alus seda asjaolu analüüsida (§ 133 p 10). Menetlusaluse isiku ütlustest nähtuvalt jäeti MTA korralduses nõutud dokumendid teadlikult ja tahtlikult MTA-le esitamata, samuti keelduti suuliste selgituste andmisest. Sellest tulenevalt on kohtu hinnangul süütegu toime pandud kavatsetusega. Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on tõendamist leidnud, et N.K rikkus
lg-s 1 sätestatud kaasaaitamiskohustust ja pani toime
lg 1 ettenähtud väärteo ning D.H rikkus
lg-s 1 sätestatud kaasaaitamiskohustust ja pani toime
Kohus juhib veelkord tähelepanu HMS § 61 lg-le 2, mille kohaselt MTA korraldus on kehtiv kuni selle kehtetuks tunnistamiseni või kohustuse täitmiseni. Antud juhul menetlusalusel isikul puudub seaduses sätestatud alus MTA kehtivat korraldust mitte täita. Pealegi ka väärteootsuse tühistamine ei tooks automaatselt kaasa korralduse kehtetuks tunnistamise. Seega on korraldus kehtiv ja kuulub täitmisele ka juhul kui väärteootsus ise oleks mingil põhjusel tühistatud. Kohus selgitab, et kuna käesoleva otsuse tegemise ajaks ei ole halduskohtu otsus korralduse õiguspärasuse kohta jõustunud ja kohtu hinnangul on tegemist õiguspärase korraldusega, siis kaebus ei kuulu rahuldamisele ning väärteootsus tuleb jätta muutmata. Kui aga halduskohus leiab, et korraldus tuleb kehtetuks tunnistada, siis on menetlusalustel isikutel teistmise alus V™S § 180 p 5 järgi. Karistuse määramine Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.
lg-s 1 sätestatud süüteo toimepanemise eest on füüsilisele isikule karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, s.o summas 1200 eurot. Käesoleval juhul määrati N.K-le karistuseks rahatrahv 75 trahviühikut, s.o summas 300 eurot.
lg-s 2 sätestatud süüteo toimepanemise eest on juriidilisele isikule karistuseks ette nähtud rahaline karistus kuni 3200 eurot. Käesoleval juhul määrati D.H-le karistuseks rahatrahv 600 eurot. Arvestades, et menetlusalused isikud on süüteo toime pannud kavatsetult ning on teadlikult takistatud maksuhalduri tegevust ja venitanud maksumenetlust, siis kohtu hinnangul on menetlusaluste isikute süü hinnatav keskmisena. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Väärteootsusest nähtuvalt karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei esine ja neid ei tuvastanud kohus ka kaebemenetluses. Kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse 14 süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Antud juhul on kohtuväline menetleja määranud karistused tunduvalt alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra. Ja kuna kohus isiku olukorda kaebemenetluses halvendada ei saa, siis nõustub kohus väärteootsuses mõistetud karistustega. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtueelse menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtueelse menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 15
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.