← Eesti

4-17-1438/30

Obsah (6)§ 1§ 12§ 10§ 9§ 3§ 6

4-17-1438 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 03. juuli 2017 Pärnu Väärteoasja number 4-17-1438 Kohtunik Indrek Nummert Kohtuistungi sekretär Evi Goldschm

§ 1

lg 2 kohaselt on käesolev määrus on täitmiseks kõigile isikutele, kelle omandis või valduses on lemmikloom. D.V kinnitab, et segavereline koer nimega Xxxx kuulus esitatud süüdistuse järgsel ajaperioodil temale. Ta ostis koera G. K käest, mida kinnitas ka tunnistaja G. K. Taaniel Tigane on enda ütlustes selgitanud, et koer ei kuulunud temale, vaid D.V-le. T.Tigase omakäeliselt kirjutatud koera loovutamise dokumendi (tl 79) sisust on arusaadav, et T. Tigane annab tema ja elukaaslasele kuuluva koera üle varjupaigale. Kaitsja pool on esitanud vastuväite antud dokumendile, et T. Tigane oli sel hetkel endast väljas seoses elukaaslase kinnipidamisega ja et dokument dikteeriti talle ette ning et sisu ei vasta täielikult tegelikkusele. Kohus leiab, et nimetatud loovutamisdokument ei tõenda omandiõigust koerale, sest sellel dokumendil puudub selleks tunnistaja ütlustega tõendatud omaniku D.V kinnitus sellise omandisuhte kohta või asjas puudub muu tõend, mis sellist D.V tahet kinnitaks kasvõi ühisomandiks. Samas on T. Tigane enda ütlustes ka edaspidi kui kogumis palju rääkinud koeraga seonduvatest tegevustest kasutades jätkuvalt vastuoluliselt väljendit „meie“ ja ka „tema“ ise. Kohus leiab, et kuivõrd ka T. Tigane kohtus oma sisulistes ütlustes seoses loomaga tegelemises ikkagi kinnitab, et ta oli teatud juhul kui loomapidaja, siis isegi kui koer talle omandisuhte alusel ei kuulnud, oli ta üks loomapidajatest väga piiratud ulatuses seaduse mõttes. Kuid kohus leiab, et tegemist ei ole looma omanikuga või nt rendisuhtega, kuivõrd seda ei kinnita D.V. T. Tigane ka ei eita, et andis koerale vabal tahtel süüa ja hoolitses tema eest – aga, seda ilma kohustusteta ja siis kui oli vajadus tema enda äranägemise järgi või kindlasti D.V kodust äraolemise ajal. Sellist vabal tahtel koera eest koos hoolitsemist võibki pidada „meie“ 5

(16)4-17-1438 tähenduslikuks tegevuseks, kuid selline vabatahtlik tegevus ei anna ilma koera omaniku kinnituseta õigust lugeda looma veel ühiseks, kas lepingu või muu suhte alusel. Juhul, kui K. –K. D.V ja T. Tigane oleks abielus ühisvara režiimiga, siis saaks pidada seda ühisvaraks, kuid ka selles on palju erandeid, sh kui vara on soetatud enne abiellumist. Kohus on seisukohal, et eelnimetatud sätetest tulenevalt on T. Tigane loomapidaja Loomakaitseseaduse § 3 lg 1 alusel vähemalt nn muu suhte alusel üksnes siis, kui D.V oli kodust ära, siis oli tal poolte kokkuleppel lepinguline suhe (sarnaselt nn koerte hotelli lepinguga) - kohustus ja vastutus looma eest hoolitsemisel, sh teostada järelevalvet, et koer ei pääseks hulkuma, saaks kindlasti süüa ja juua ning ta oleks sobilikus kohas elamas. Muul ajal loomale söögi ja joogi andmine, järelevalve jms T. Tigase poolt sai toimuda üksnes tema vabal tahtel ja ilma kohustusteta. Käesolevas asjas puuduvad tõendid selle kohta, et koera hulkumised 01.06.2015-16.03.2016 said toimuda siis, kui D.V oli kodust ära ja T. Tigane pidi sel perioodil teostama Loomakaitseseaduse § 3 lg 1 kohaselt loomapidaja kohustusi. Seega selles episoodis kuulub väärteomenetlus T. Tigase suhtes lõpetamisele väärteo koosseisu puudumise tõttu. 1.2. D.V süüdistus Eeltooduga on tunnistaja ja menetlusaluste isikute ütlustega tuvastamist leidnud, et Loomakaitseseaduse § 3 lg 1 järgi kuulus koer omandisuhte alusel D.V-le. Kohus juhib tähelepanu süüdistuse piiridele, mille kohaselt koer pääses hulkuma ajavahemikul juuni 2015 – veebruar 2016 ning lisaks täpselt tuvastamata ajani, kuna ei tagatud koerale sobilikku kohta elamiseks. Kohus leiab, et hulkuma pääsemist on siiski heidetud ette ühekordse tegevusena. Süüdistus ei saa olla nii ebakonkreetne, et justkui seeläbi sobiks ta igaks juhtumiks, iga umbmäärane asjaolu või veelgi hullem nende kogum, võimaldab ka lugematul arvul vastuväiteid. Seega kohus kõiki selliseid ebaselgusi ei aktsepteeri ega neist ei lähtu. Hulkumine saab olla konkreetse juhtumiga seoses, sest koera võib pidada ka majas. Vaidlus puudub selles, et koera ka majas peeti, kuid sealt välja lastes ei jäänud koer nt aia puudumise tõttu oma omaniku kodu territooriumile pidama. Kirjas ei ole nii pika perioodi kohta märgitud, et koer pääses hulkuma korduvalt või vähemalt teatud arv korda (nädalas või kuus) – need on olulised faktid, mis kõik eraldi võetuna ju annaks välja väärteokoosseisu ja ka lõppastmes arusaama, kui suur võiks olla isiku süü tema tegude järgi. Kaitseõiguse seisukohast peab olema süüdistus olulistes asjaoludes piisavalt täpne ja konkreetne, iseäranis, kui ette heidetakse nii pikka perioodi. Peaksid olema väga olulised põhjuseid, mis seda ei ole suudetud vajalikul määral täpsustada, neid aga käesolevas asjas küll ei esine. Eesti keeles ei ole võimalik kirjeldada pääsemist pideva kestva protsessina ja olla pidevas nö pääsemise seisundis – midagi kinni ja lahti vahepealset. Küll saab seda täpsustada ja rääkida korduvast lahti pääsemisest ja seetõttu hulkumisest. Teine äärmus oleks väita ilma täpsustamata, et järelikult koer pääses ühel korral lahti ja hulkuski kogu aeg ringi koju minemata – mis antud kaasuse pinnalt on täiesti vale. Ka sellist süüdistust ei saa esitada ebakonkreetsuse tõttu. Toimiku materjalide pinnalt ei saanud koer Xxxx terve nimetatud perioodi kindlasti ringi hulkunud, vaid oli ka menetlusaluste isikute kodus – selles kõiges ei ole mingit vaidlust olnud, sest süüdistuse järgi edaspidi heideti vastuoluliselt ka ette koera pidamise asjaolusid maja pööningul. 6
(16)4-17-1438 Seega kaitseõiguse seisukohast pidanuks olema süüdistuse esitamisel juba selgus menetleja jaoks ja see kajastuma ka konkreetsetes etteheidetes nii nagu see on olnud läbiaegade süüteomenetluse praktikas tavaks. Kohus siiski leiab, et läbi menetluse on menetlusalustel isikutel olnud siiski võimalik aru saada kindlalt süüdistuse seisukohast sellest, et süüdistus haakub ja tõendeid on kogutud eeskätt jaanuar 2016 kohta, mil tunnistajate K. A. ja A. P. ütluste kohaselt koer oli riimuvalt süüdistusega lahti pääsenud ja hulkumas avalikult kasutatava tee peal, seal ta häiris ja hirmutas haukumise ja oma käitumisega teisi inimesi ehk üksnes nimetatud tunnistajaid. Kuivõrd süüdistuse järgi on arusaadavalt inkrimineeritud hulkumist kui ühekordselt tegevust ja see täies mahus kattub süüdistuse kirjelduse ja jaanuar 2016 K. A. ja A. P. poolt kogetuga, siis kuna süüdistus muus osas ei ole piisavalt täpsustatud, sh korduvate tegevuste kaudu, saavad muud tõendid hulkumiste kohta olla selle ühe etteheite suhtes üksnes kaudseteks nt modus operandi tõenditeks. A. P. ütluste kohaselt lõppes intsident sellega, et koera perenaine, kes elas üle tee kutsus koera ära. Järelikult selleks isikuks sai olla üksnes D.V , kes oli tol päeval kodus ja ei teostanud vaatamata sellele ise oma koera üle järelevalvet. Nimelt, D.V ja Taaniel Tigane enda ütlustes ei eitanud, et koer süüdistuses toodud ajal ja kohas korduvalt sai lahti ja lahkus omaniku kodust. T. Tigase märkis, et see võis juhtuda isegi paar kolm korda nädalas. Samas leiavad nad, et tegemist ei olnud hulkumisega, kuna koer liikus vaid T. Tigase isa elukohta ja tagasi. Eeltoodu kinnitab , et koeral oli võimalus lahti pääsemiseks ja hulkuma minemiseks. Menetlusaluste isikute ütluste kohaselt ei häirinud koer oma hulkumise ja käitumisega teisi inimesi, viimane on aga ümber lükatud ühe juhtumi puhul, mil K. A. ja A. P. selle tunnistajaks olid. Xxxxx Alevi volikogu poolt väljaantud koerte ja kasside pidamise eeskirja punkt 5 kohaselt koera võib pidada loomapidajale kuuluvas või tema valduses olevas ehitises või territooriumil. Territoorium peab olema tarastatud selliselt, et koer sealt välja ei pääseks ning oleks välistatud kallale tungimise võimalus inimestele ja loomadele. Koera pidamisel ketis ei ole tarastamine kohustuslik, tegemist on võimalike alternatiividega. Punkt 10 kohaselt peab koera omanik tagama, et koer ei ehmataks kaaskodanikke ega hirmutaks teiste kodanike kodu- ja lemmikloomi. Eeltoodud eeskirja punktide rikkumine on käsitletav ka koera hulkumise võimaldamisega. Kaitsja on välja toonud, et vastavatele sätetele hulkumise osas kohtuväline menetleja oma otsuses tuginenud ei ole ning sellega on rikutud kaitseõigust. Kohtu hinnangul on eeskirja sätete viite puudumine kohtumenetluses kõrvaldatav, sest sõnaliselt on hulkumise võimaldamist ja koera poolt hirmutamist inkrimineeritud. Tunnistaja K. M. on andnud ütlusi selle kohta, et on näinud antud koera tee ääres üksi ühel korral, kuid koer ei olnud agressiivne, see oli 2015.a lõpp või 2016.a algus. Kohus on seisukohal, et tunnistaja K. M. ütlused on usaldusväärsed. Eeltoodu kinnitab , et koer võis pääseda hulkuma. Kohus ei arvesta K. M. ütlusi selles osas, et kui keegi on valda helistanud ja kurtnud väidetavalt koera hulkumise kohta – nimetatud kolmandad isikud või isik ei ole üle kuulatud ning seetõttu ei saa neid ütlusi arvestada KrMS § 66 lg 21 alusel ning samuti selles mõttes, et ei ole teada, kas tegemist on üksnes I. P. või veel kellegagi teise kaebustega ning need kaebused võisid olla K. M . kogemustele tuginedes seotud ka nt I. P. koertega. 7
(16)4-17-1438 Koera Xxxx hulkumine on tõendatud otseselt tunnistajate K. A. ja A. P. ütlustega, kes nägid koera kontrollkäigul teise tallu. Tunnistajate K. A. ja A. P. ütlustega on tõendamist leidnud, et koer hirmutas neid ning lõrises A. P. peale nii, et K. A. pidi autoga sõitma koera ja A. P . vahele, et A. P.ohutult situatsioonist pääseks. Kohus leiab, et tunnistajate ütlused on üksteisega täielikult riimuvad ning seega usaldusväärsed. Samuti kinnitas H. T., et koer käis üle raudtee tema juures. Menetlusaluste isikute ütluste, H.T. ütluste kohaselt käis koer ise sageli H. T. talus mängimas. Ütluste kohaselt on tuvastatav, et süüdistuses toodud ajal hulkus koer trajektooril menetlusaluste isikute kodu ja T.Tigase vanemate kodu. Süüdistuses toodud perioodil on seega tuvastamist leidnud koera ühel korral hulkumine, s.o ühel korral K. A. ja A. P. ütluste alusel, sh hirmutamine ja häirimine. Seda väidet toetab ka modus operandi M. M. ütluste alusel muul ajal koer Xxxx hulkumise nägemist. Kaitsja leidis, et kuivõrd koer kõndis teeäärt pidi, millega piirnes Tigaste omand ja mis oli poolitatud raudteega, siis koer oli oma territooriumil ja mitte väljapool seda. Eeltooduga kohus ei nõustu alljärgmistel motiividel: 1) EV Põhiseadus § 32 kohaselt omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt; 2) Koer kõndis avalikult kasutataval teel või selle ääres; 3) Kui antud koer oleks kõndinud üksnes mööda avalikult kasutatava tee äärt ehk teepeenart pidi, kuulub ka see osa avaliku ruumi ja avalikult kasutatava tee koosseisu mõistlikkusest lähtudes ka teeperv või – peenar. Lisaks reeglina avalikult kasutataval teel on ka veel teest laiem kaitsevöönd, mis kõik teenib avalikkuse hüve. Ka teepeenart kasutatakse liiklemiseks avalikkuse poolt; 4) koer kuulus D.V-le, kelle koera elukohaks oli ka D.V elukoht, kus ta elas koos T. Tigasega. D.V elukoht ei ole olnud teine majapidamine, kus koer ka ise mööda avalikult kasutatavat teed käis, s.o T.Tigase vanemate talu; 5) K. A. ja A. P. ütlustega on tõendamist leidnud, et koer tiirutas ja haukus avalikult kasutataval teel. Kohus märgib vastusena kaitsjale, et isegi kui koer võis ärrituda sellest, et A. P. tuli I. P. poolt, kes oli varasemalt koera ärritanud, siiski ei võta see loomaomanikult kohustust pidada oma koera kinni, et kõrvalised isikud nagu K. A. ja A. P. või kes iganes, ei saaks koera poolt hirmutatud vms. Käesolevaga on tuvastamist leidnud, et k oer pääses hulkuma, siis järelikult puudusid vajalikud meetmed, et koer oleks kinni hoitud, mis iganes lubatud ja koera eripära arvestades sobilikul viisil. Süüdistuse kohaselt ei taganud oma lemmikloomale sobilikku ruumi või ehitist, millega peetakse ilmselt silmas, et puudus ööpäeva ringselt avalikku ruumi vabalt koera enda voli järgi väljapääsemist takistav mistahes ehitis või kitsamalt rajatis. Kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt on kaebajatele ette heidetud ka kuudi puudumist

§ 12nõuete rikkumist.

H. T. ütluste kohaselt oli koeral olemas kuut ning samas T. Tigaste ütluste kohaselt oli olemas isegi 2 kuuti, mistõttu selleks etteheiteks alus puudub, v.a. osas, et kui kuut või mis tahes ehitis koera tarbeks on olemas, siis koer peab olema ikkagi oma omaniku kodu kinnistu territooriumil, ilma, et saaks oma suva järgi minna üksi avalikku ruumi. Süüdistuse kohaselt on ette heidetud ka

§ 10

lg 2 rikkumist, millise kohaselt kui koera kett on kinnitatud jooksutrossile, peab koer saama liikuda piki trossi 10 m ulatuses ja vähemalt 2 m laiuti kummalegi poole. Kohus leiab, et elulisi asjaolusid paragrahviga seotud rikkumise kohta ei ole süüdistuses esitatud ning seega on nimetatud paragrahvi rikkumine ka tõendamata. 8

(16)4-17-1438 Menetlusaluse isikud andsid ütlusi, et koera varasemalt prooviti pidada ketis ja ka jooksutrossi abil, kuid koer pääses sellest ikkagi lahti. Samuti andis ütlusi loomaarstist tunnistaja V. P., kes märkis, et aluskarva puudumise tõttu ei ole koer Xxxx sobilik pidada õues ja paksu kaela tõttu ka ketis. Seetõttu ei saa kohus ka ette heita omanikule, et koer pidanuks olema ketis või jooksutrossi otsas, kui koera eripäraga ja harjumusega see poleks olnud sel ajal kooskõlas. Kaitsja märkis, et aedikut ei jõutud ehitada ka aasta aja tõttu, kohus märgib, et avalikkuse huvides peab siis loomapidaja leidma igal juhul võimaluse, et koer ei hulguks.. Kui aedikut ei olnud mõtet teha kasvõi V. P . ütluste kohaselt koera sooja aluskarva tõttu, siis toas pidamise korral, saanuks koer ka aedikus liikuda piiratud aja vältel. Antud juhul koeral oli olemas koht laudas hobuse juures ja ka maja teisel korrusel pööningul. Kui koera suhtes oli proovitud nii ketti kui jooksutrossi edutult – s.t. ühel või teisel viisil leidis koer ikkagi võimaluse lahti pääsemiseks, siis viimase alternatiivina jääb piisava suurusega aediku või aia rajamine, mis on süüdistuses ette heidetud samuti kui ehitis ehk rajatis. Seega kui koer lasti päeval majast välja, siis omanik võis eeldada, et koer läheb omaniku territooriumist ka kaugemale. Vaidlus puudub selles, et loomapidamiseks puudus aedik, aiaga piiratud hoov ega hoitud koera ketis, eeltoodu on näha ka avaldatud fotodelt. Kaitsja leidis ka seda, et koera paneb liikuma see, et koera toideti T. Tigase vanemate kodus ja ta ei hulkunud mujal. Kui see asjaolu oli teada, oleks koeraomanik pidanud veelgi enam tarvitama meetmeid koera kinni hoidmiseks nt aia rajamisega. Kui isikul puudub raha või tahe, et koera kinni pidamiseks vajalikke meetmeid luua, siis koera omanik on vastutustundetu nii looma kui avalikus ruumis liikuvate isikute suhtes. Omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt. Seega eeltoodu ei välista kohustust loomaomanikul koera kinni pidada ja asjaolu, et koer ei liikunud üle kinnistu, vaid mööda avalikult kasutatavat teed, kinnitab, et tegemist oli hulkumisega. Süüdistuse järgi on koera elu ja tervis hulkumisega ohtu seatud. Elu ja tervise ohustamist puudutava sättena on ainukesena inkrimineeritud LoKS § 3, mis ei saa asjasse puutuda. LoKS § 3 lg 2 p 4 kohaselt peab loomapidaja loomale võimaldama vastavalt looma liigile ja eale sobiva muu looma terviseks ja heaoluks vajaliku. Samas on antud paragrahvi eelnevates sätetes välja toodud ka joogi, sobiv hooldus ja ruumi tingimused. „Muu looma terviseks ja heaoluks vajaliku“ sisustamine ei saa tulla sellest, et koer ei olnud vastavalt volikogu eeskirjale kinni peetud ja hulkus. Lemmik looma tervise ja heaolu mõiste on toodud LoKS § 5-1, mis ei haaku kuidagi esitatud süüdistuse järgi hulkumisega. Kohus leiab, et sellise etteheite tegemiseks ei ole süüdistus vajalikul määral konkretiseeritud ja sisustatud, et täpselt milles see seisneb, mistõttu puuduliku kaudsete ja oletuslike süüdistuse väidete järgi isiku süüdimõistmine on välistatud. Kohus ei arvesta kohtuväline menetleja väiteid istungil, et hulkumisega ohustati ka looma elu ja tervist, sest koer hulkus mööda sõidu teed ja üle raudtee. Süüdistuses seda selliselt väljendatud ei ole, s.t. milles ohustamine seisnes. Kohus leiab, et kui süüdistuse esitamise ajal ei olnud selles osas selge, mida täpselt ette heidetakse, ei saa see selguda ega seda juurde süüdistusele suuliselt lisada ka kohtus. Lisaks süüdistuse järgi saab rääkida vaid ühest juhtumist, mis on ette heidetud. Eeltoodu alusel on kohtulikult tuvastamist leidnud esitatud süüdistuse järgi, et D.V ei taganud oma koera Xxxx pidamiseks ööpäevaringselt sobilikku s.t. mitte avalikku ruumi ja koera enda voli järgi mitte väljapääsemist võimaldavat ehk mitte kinnist ehitist nt puudus aedik või aiaga piiratud hoov, mistõttu pääses ta jaanuaris 2016 ühel korral hulkuma, häirima ja hirmutama oma käitumisega teisi inimesi Xxxx külas, millega rikkus Xxxxx Alevi volikogu poolt väljaantud koerte ja kasside pidamise eeskirja p 5 ja p 10. Kohus leiab, et objektiivne koosseis on realiseeritud vähemalt otsese tahtlusega, sest D.V oli teada, et koer pääseb territooriumilt välja liikuma ja ta ei teinud selle takistamiseks 9
(16)4-17-1438 piisavaid ja vajalikke tegevusi ning võis vähemalt möönda süüdistuses inkrimineeritud ja kohtu poolt tuvastatud asjaolude juhtumist. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad, seega kohus tunnistab D.V selles episoodis süüdi LoKS § 661 lg 1 järgi väärteo toimepanemises.
  1. Süüdistus koera pidamises selleks sobimatus kohas – elamu pööningul põhjusel, et see ei võimaldanud koeral liigiomastele käitumisharjumustele näha ja kuulda ehitises ja selle ümbruses toimuvat ning suhelda, ei rahuldanud loomaliigile iseloomulikku liikumisvajadust ja ohustas koera tervist 2.
  2. T. Tigase süüdistus Kuivõrd kohus on eelnevalt tuvastanud, et T. Tigane ei olnud koera omanik ja puudub tõend selle kohta, millal ja kuidas teostas T. Tigane loomapidaja õigusi ja kohustusi, siis kui kodust oli ära elukaaslane, tuleb T. Tigane esitatud süüdistuses õigeks mõista väärteokoosseisu puudumise tõttu. 2.
  3. D.V süüdistus Kohus peab lähtuma kaitseõiguse seisukohalt, et isik saab kaitsta end vaid piisavalt konkreetse süüdistuse vastu ja see on kohtuliku uurimise peamine ese – milles seisnes eluline asjaolu, mida ette heidetakse. Üksnes konkreetseid elulisi asjaolusid saab subsumeerida inkrimineeritava teo alla. Kohus ei aktsepteeri, kui üldsõnalist süüdistust väärteomenetluses hakatakse suuliselt sisustama täiendavate eluliste asjaoludega istungil. Kohus peab analüüsima, kas koera peeti 01.06.2015-16.03.2016 Xxxxx külas sobimatus kohas. Koerale sobimatuks kohaks peab süüdistus – elamu pööningut ja etteheite analüüsil lähtub kohus ainult neist faktidest, mis on inkrimineeritud. Seetõttu kohus ei saa arvestada kohtuvaidluses menetleja poolt toodud fakte, et pööningul oli tõmbetuul ja aknad puudusid ja koeral võis külm olla, põrandast olid lauad puudu ning pööningule pääses redelist. Samuti on süüdistus sisustamata faktidega, milles seisnes määratlemata õigusmõiste „oht“ koera tervisele ja muud ette heited loomapidaja tegevusele. Mis puudutab koera pidamist pööningul, siis käesolevas asjas puuduvad tõendid selle kohta, et see koht oleks olnud koerale ebasobiv. Seda kinnitab nii sündmuskoha vaatlusprotokoll koos selle juurde lisatud fototabel, menetlusaluse isikute ütlused ja loomaarsti V. P . ütlused - need tõendid kõik kinnitavad seda, et pööningul oli võimalik koeral vastavalt liigiomastele käitumisharjumustele näha, liikuda ja kuulda ruumis või ehitises toimuvat ning oli võimalus suhelda – ka hobusega ning pööningul oli piisavalt ruumi, mis rahuldas ruumis koerale iseloomulikku liikumisvajadust. Kuivõrd V. P. on loomaarst - asjatundja ja menetlusalune isik pidas nõu asjatundjaga, kes isiklikult käis pööningul ja veendus, sest tema arvates oli tegemist erandliku juhtumiga ning olukorra ülevaatamisel andis kinnituse, et selliselt võib koera pidada, siis sellisel juhul isegi kui antud episood oleks kuidagi tõendatud tõenditega, siis kolmandal astmel nn süü tasandil puuduks menetlusalusel isikul süü iga juhul, sest ta oli pidanud nõu asjatundjaga ja lähtus sellest. Kuna kohus on tuvastanud, et koeral oli pööningul võimalik näha ja kuulda ehitises ja selle ümbruses toimuvalt ning suhelda, samuti oli pööningul piisavalt ruumi, ei saanud koera tervis kuidagi ohustatud olla ning lisaks võis ka koer alla tulla hobuse juurde. Milles seisnes koera tervise ohustamine pööningul elamisega, jääb süüdistuse seisukohast vastamata. 10
(16)4-17-1438 Antud rehielamu pööning on teine korrus. Üldteada olevalt peetakse ka koeri ja kasse mitmekordsetes korterelamutes, sh viiendal korrusel majas, kus puudub lift. Seega eraldivõetuna asjaolu, et koeral on koht teisel korrusel ja seda just süüdistuses märgitud asjaoludel, ei kujuta endast midagi ebaseaduslikku. Süüdistuses ei ole märgitud asjaolusid, mis teeksid teisel korrusel koera pidamise lubamatuks. Eeltoodu alusel ei tuvasta kohus nimetatud pööninguga seoses selles loomakaitseseaduse § 52 lg 1 ja § 3 lg 2 p 3 järgi vajalikku objektiivset koosseisu. episoodis Kohtuväline menetleja on viidanud ka

§ 9

rikkumisele, mille kohaselt koerale tuleb tagada võimalus rahuldada liikumisvajadust, arvestades tema suurust ja temperamenti. Kuna kohus ei ole tuvastanud loomakaitseseaduse § 3 lg 2 p 3 rikkumist, ei ole esitatud süüdistuse järgi tõendamist leidnud ka koera üldise liikumisvajaduse mitterahuldamine kaebuse esitajate poolt. Nimetatud episoodi süüdistustes kuulub otsus tühistamisele ja väärteomenetlus lõpetamisele.

  1. Süüdistus 16.03.2016 Xxxxx Külas, Xxxxx vallas, Xxxxxxx toimepandud episoodis 3.
  2. T.Tigase süüdistus Kuivõrd kohus on eelnevalt tuvastanud, et T. Tigane ei olnud koera omanik ja menetlusaluste isikute ütluste kohaselt kodust lahkusid nad
  3. 03.2016 üheskoos, samal ajal - ei teostanud T. Tigane loomapidaja õigusi ja kohustusi. T. Tigane tuleb esitatud süüdistuses õigeks mõista väärteokoosseisu puudumise tõttu. Kokkuvõttes tuleb Taaniel Tigase kaebus rahuldada täies ulatuses ning tühistada tema suhtes 22.02.2017.a tehtud üldmenetluse otsus väärteoasjas nr 2670,16,001674 ning lõpetada Taaniel Tigase suhtes väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel, s.o isiku teos väärteo tunnuste puudumise tõttu. 3.
  4. D.V süüdistus Süüdistuses heidetakse ette, 16.03.2016 Xxxxx külas koera tervise ohustamist põhjusel, et koera peeti sobimatud kohas vastavalt toodud faktidele. Xxxxx valla loomapidamise eeskirja § 1 lg 2 kohaselt peab looma pidamisel lisaks eeskirjale loomapidaja arvestama teisi vastavaid õigusakte.

§ 3

kohaselt lemmiklooma pidamise ruumi või ehitise põrand või põhi tuleb hoida puhtana. Ruumi või ehitise põrand peab olema kaetud loomaliigile sobiva allapanuga. Võrkpõrand, restpõrand või muu augustatud põrand peab olema loomaliigile sobivast materjalist, et välistada looma kinnijäämine ja vigastumine. Loomakaitseseaduse § 3 lg 2 p 1 kohaselt loomapidaja peab loomale võimaldama vastavalt looma liigile ja eale kohases koguses sööta ja joogivett. Samuti

§ 6

lg 2 kohaselt peab lemmiklooma jaoks olema pidevalt saadaval puhas joogivesi.

§ 10sätestab tingimused koera pidamiseks ketis.

Nimelt lg 3 kohaselt kui koera kett on kinnitatud muule sobivale vahendile, siis peab koer saama liikuda vähemalt 40 m2 ulatuses. Lg 5 kohaselt koera kett peab paiknema nii, et oleks välistatud selle keerdumine puu või muu eseme ümber. 11

(16)4-17-1438 Asitõendi, fotode vaatlusprotokolliga 09.01.2017 ja fotodega enestega on tõendatud, et koer Xxxx oli süüdistuses nimetatud ajal ja kohas ketis kinni kõrvalhoones, kus olid segamini laiali ehitusjäätmed, prügi ja puuoksad, hoone kõrval purunenud klaas, koera kett oli kerinud ümber maha kukkunud puuoksa, mistõttu oli koeral võimalik liikuda normaalselt - s.o mitte prügi otsas - paari ruutmeetrilisel alal kui nõutav on 40m
  1. Lisaks puudus koeral kontrollimise hetkel puhas vesi. Kaitsja leidis, et ei ole võimalik tuvastada, et puudus nõutav 40m
  2. Kohus nõustub, et puuduvad otsesed tõendid keti pikkuse kohta ja isegi olukorras, kus kett on nt keerdunud umber puuoksa, ei saa öelda, et sätte eesmärk oleks seeläbi keti pikkuse lühemaks arvutamine, sest keti pikkuse ja keerdumise vältimise nõuded on eraldi sätestatud: Lemmikloomade pidamise nõuded § 10 lg 3 ja
  3. Kuidas koera kinni pidada sõltub ka looma individuaalsetest omadustest, V. P . ütluste kohaselt paksu kaela tõttu ei tohiks Xxxx kaelarihmastatult ketis pidada. Seega kohus leiab, et peamine etteheide käesolevas asjas on siiski see, et koera peeti prügihunniku otsas ja puudus joogiks vesi. Olukorras, aga kus koer juba pandi ketti, siis oleks pidanud see vastama vähemalt seaduse nõuetele selles mõttes, et see ei saaks keerduda, sest ilmselgelt keerdumisel võib ka see ohustada looma tervist. Keti pikkuse osas on näha piltidelt, et kett ulatub vanade autoklaasideni. Isegi kui prügikotid paigutati väidetavalt T. Tigase ütluste kohaselt koerast kaugemale, ei tehtud seda selliselt, et see jäänuks koera liikumisraadiusest välja. Seega sõltumata kui kaua menetlusalused isikud koerast oleksid eemal olnud, kasvõi 5 minutit, ei saa hoolas koeraomanik olla kuidagi kindel, et iseäranis sellisel elava loomuga koeral ei teki mingit huvi prügikottide vastu. Samas leiab kohus, et ei ole ka eluliselt usutav, et nimetatud prügikotid paigutati üldse koerast eemale ja et nimetatud prügi ei olnud juba koera kinnipidamisel hunnikuna olemas. Nimelt ei ole ka eluliselt usutav, et isegi kui prügikotid paigutati koerast eemale, et ta need justkui sahaga oleks koera poolt hoonest ukse alla ja hoonest välja aetud. Kaitsja leidis, et nimetatud prügi ei ole koerale ohtlik, sest koer ei söö seda ja see polnud ka ohtlik ka selles mõttes, et see koera väliselt ei vigastanud. Lisaks ei nähtu fotodelt ega ühestki tõendist, et prügihunnikus oleks olnud teravaid esemeid. Kohus on seisukohal, et isegi kui prügihunnikus ei olnud otseselt teravaid esemeid ning koeral puudusid ka vigastused sellise prügihunniku otsas olemisest, siis Lemmikloomaade pidamise nõuetest tuleneb otseselt, et koera pidamise ruumi põhi tuleb hoida puhtana. On üldteada asjaolu, et koerad vähemalt närivad ka mittesöödavaid asju ning seda on kinnituseks näha ka fotodelt ning ei saa väita, et prügi närimine oleks alati ohutu. Kohus leiab, et igal juhul, ei ole prügihunnik koera pidamiseks sobiv koht, milles on esitatud ka süüdistus. Kaitsja leidis, et ka auto esiklaasid ei purune kildudeks, et need saaksid ohtu endast kujutada – kohus leiab, et sellel väitel ei ole käesolevas asjas määravat tähtsust, sest pildil on ka teisi klaase. Nimelt autoklaasid on näha fotolt 1, samas teistelt fotodelt on näha koera liikumisraadiuses ka katkiseid klaase, mis ilmselt ei ole autoklaasid. Seega tuvastatud on, et koer oli prügihunniku otsas, mis ei ole sobiv koht ja purunenud klaasid on nt fotol nr 7 ja
  4. Iga klaas võib olla alati ohtlik, sõltuvalt selle purustamise asjaoludest. Lisaks on süüdistuse kohaselt etteheidetud kontrollimise hetkel vee puudumist. 12
(16)4-17-1438 Kohus leiab, et ei ole eluliselt usutav, et veepott, mis algselt T. Tigase ütluste kohaselt (protokoll lk 17) ning fotole märgitu kohaselt asus väidetavalt vasakul pool ukse kõrval seina ääres, sattus asitõendi vaatlusprotokolli juurde lisatud fotolt number 5 (väärteotoimiku lk 4) nähtuvalt prügihunniku otsa koera tegevuse läbi. Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et omaniku poolt väidetavalt täiesti stressivabasse ja sobilikku keskkonda jäetud koer enda veenõu selliselt prügihunniku otsa sai vedada ja tühjendada. Isegi kui oli tuuline ilm ja ka oksi võis langeda, jäi koer teadlikult vähemalt tundideks prügihunnikusse. Ilmateadet on samuti võimalik jälgida ja et suurte puude lähenduses võib langeda oksi tuulise ilmaga, ei saa olla üllatusmoment hooliva loomaomaniku puhul. Xxxxxst Xxxxxse ülekuulamisele tulemisel D.V kahtlustatavana kinnipidamine oli ilmselt ootamatu, kuid arvestades juba vahemaad, kui ka ülekuulamine oleks kestnud vaid pooltundi, oleks ära oldud siiski tunde, seega loomaomanik oleks pidanud mõtlema ja võtma meetmed koera heaolu tagamiseks, kuid tõendatud asjaolude kohaselt ei olnud see heaolu vajalikult tagatud ka kodust lahkudes ja koera üksi jättes. Eeltoodu alusel on selles episoodis tuvastatud kõik kaebuste esitajatele süüdistuse järgi etteheidetud tegevused, millega rikkus lemmikloomade pidamise nõudeid § 3, § 6 lg 2, § 10 lg 3 ja 5 alustel ning LoKS § 3 lg 2 p 1 järgi, mille tulemusena vastutab LoKS § 661 lg 1 järgi. Kohus leiab, et eelnimetatud objektiivne koosseis on täidetud kavatsetusega, sest D.V väited süüdistuse eitamise kohta või püüdluste kohta juhtunut vältida, ei ole ühelt poolt eluliselt usutavad ega ka tõendatud. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad, seega on D.V selles episoodis süüdi LoKS § 661 lg 1 järgi väärteo toimepanemises. Süüdistuse kohaselt on ette heidetud ka

§ 10

lg 2 rikkumist, millise kohaselt kui koera kett on kinnitatud jooksutrossile, peab koer saama liikuda piki trossi 10 m ulatuses ja vähemalt 2 m laiuti kummalegi poole. Kohus leiab, et elulisi asjaolusid paragrahviga seotud rikkumise kohta ei ole süüdistuses esitatud ning seega on nimetatud paragrahvi rikkumine ka tõendamata.

  1. Kokkuvõtvalt Arvestades süüdistuse mahtu, mida ei ole võimalik puudulikkuse tõttu tuvastada, teeb kohus uue otsuse, millega konkretiseerib ala, milles isik süüdi mõistetakse ja milles sisuliselt õigeks. D.V suhtes tuleb tühistada tema suhtes 22.02.2017.a tehtud üldmenetluse otsus väärteoasjas nr 2670,16,001674 täies ulatuses ja teha uus otsus, millega süüdi tunnistada K.-K. Korbi LoKS § 66-1 lg 1 järgi: seoses sellega, et ta ei taganud oma koera xxxxx pidamiseks ehitist aia või aediku näol, mistõttu pääses ta jaanuaris 2016 ühel korral hulkuma, häirima ja hirmutama oma käitumisega teisi inimesi Xxxxx külas, millega rikkus Xxxxx Alevi volikogu poolt väljaantud koerte ja kasside pidamise eeskirja p 5 ja p 10 ning seoses
  2. märtsis 2016 Xxxx vallas oma koera pidamisega sobimatus kohas, samuti, et koera keti keerdumine ümber puu oleks välistatud ja selles, et koeral puudus puhas vesi, millega rikkus LoKS § 3 lg 2 p 1 ja 24.07.2008 põllumajandusministri määrust nr 76 § 3, § 6 lg 2, § 10 lg
  3. Kohus on D.V süüdi tunnistanud kahes väärteos, mis mõlemad on küll juhindudes KarS § 63 lg-st 3 kvalifitseeritavad lõpliku ja ühe kvalifikatsiooni LoKS § 66-1 järgi, ehkki normi sisustavad teod on erinevad blanketsete normide alusel. 13

(16)4-17-1438 Ülejäänud süüdistustes D.V suhtes tuleb süüdistuse puudulikkusest tuleneva tõendamatuse võimatuse tõttu väärteomenetlus lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel, s.o isiku teos väärteo tunnuste puudumise tõttu.
  1. Karistus Karistusseadustiku § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus ei tuvastatud kaebuse esitajal karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Kaebuse esitaja on varem väärtegude eest karistamata. Süü suurus on vähemalt keskmine, sest ette on heidetud kahte episoodi. Kohtupraktika kohaselt ei ole süü kunagi väike, kui episoode on enam kui üks. Karistuse mõistmisel tuleb lähtuda karistusraamidest. Seetõttu, lähtudes seni omaks võetud kohtupraktikast, mille kohaselt mõistetakse karistus üldjuhul sanktsiooni ühekolmandiku kuni keskmise määra järgi, kui puuduvad karistust raskendavad ja kergendavad asjaolud. Karistus oli määratud ca sanktsiooni miinimummääras – 10 trahviühikut. Inkrimineeritud säte LoKS § 66-1 näeb ette kuni 200 trahviühikut. Kohus leiab, et antud juhul süü alusel oleks põhjendatud sanktsiooni keskmisest lähtumine. Kohus peab aga arvestama ka väärteomenetluses kehtivat printsiipi, mille kohaselt menetlusaluse isiku olukorda ei või raskendada tema kaebuse lahendamisel (reformatio in peius keeld), s.o igal juhul käesolevas asjas üle 10 trahviühiku ei tohi mõista. Lisaks kohus leiab, et menetlusdokumentides puuduvad põhjendused, et kui väärteomenetluseks kriminaalasjast 17.03.2016 materjalid eraldati, mis väärteosüüdistus esitati alles 24.01.2017 ja seega otsuseni jõuti ca aastaga. Selline menetluskäik ilmselgelt eeldanuks vähemalt väga kvaliteetset asja ettevalmistust. Arvestades väärteomenetluse aegumistähtaegu, on see ilmselgelt ebamõistlik menetlusaeg. Kohus arvestab eeltoodut ka karistuse mõistmisel, mistõttu mõlema episoodi osas eraldi kohane mõista karistuseks 5 trahvi ühikut. Eeltoodu alusel mõistab kohus D.V-le LoKS § 66-1 lg 1 järgi karistuseks kokku rahatrahvi 10 trahviühikut, s.o 40 eurot.
  2. Menetluskulu Suure kaitsjatasu puhul tuleb kohtul selle mõistlikkuse hindamisse suhtuda erilise põhjalikkusega ja kohus ei saa piirduda vaid konstateeringuga tasu mõistlikkuse kohta. Kaitsekulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu kaalutlusotsus. Tunnitasu suuruse osas on ka Riigikohus varem viidanud väljakujunenud praktikale, mis aktsepteerib valitud advokaadi keskmise mõistliku tunnitasuna 120 eurot, millele võib lisanduda käibemaks (vt nt RKL 3-1-184-15, p 15.1; 3-1-1-37-14, p 26.3 ja 3-2-1-115-14, p 14); 3-1-1-77-16 p 15). KrMS § 175 lg 1 järgi kuulub menetluskulude hulka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse tasu 14
(16)4-17-1438 maksmise vajalikkust ja põhjendatust konkreetses väärteoasjas ning väärteoasja mahtu ja keerukust (vt nt RKL 3-1-1-104-09, p 15). Väärteomenetluse lõpetamise korral VTMS § 29 lõike 1 punkti 1 alusel hüvitatakse menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb arvesse võtta tasu maksmise vajalikkust ja põhjendatust kõnealuses väärteoasjas ning väärteoasja mahtu ja keerukust (RKL 31-1-82-10). Otsustamaks väärteomenetluses VTMS §-s 23 märgitud aluste olemasolul kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkuse üle, tuleb kohtul lahendada küsimus selle tasu maksmise vajalikkusest ja põhjendatusest konkreetses väärteoasjas ja arvestades selle asja keerukust. Riigikohus leiab, et õigusabikulusid, mis ületavad kümneid kordi trahvisummat - kõnealusel juhul on õigusabikulud ületanud trahvisummat enam kui sada kakskümmend korda - ei saa väärteomenetluses, hoolimata väärteoasja keerukusest, lugeda põhjendatuks. Seetõttu pole taolised õigusabikulud mõistlikud ning neid ei saa menetluse lõpetamise korral menetlusalusele isikule täielikult hüvitada (RKL 3-1-1-37-03). Kaitsjatasu põhjendatust hinnates on kaitsja töö mahtu võimalik hinnata muu hulgas selle kaudu, kuivõrd tema koostatud menetlusdokumendid asjas on erinevad või sarnanevad (RKL 3-1-2-316). Käesoleval juhul on kaitsja tunnitasu olnud taotlusest tulenevalt 120 eurot, mis on kohtu arvates arvestades Riigikohtu praktikat mõistlik. Kaitsjale makstud tasu mõistlikkuse ja põhjendatuse hindamisel arvestab kohus järgnevat: 1) Asjas on ka kaitsja ise välja toonud, et asjas oli üks toimik ning väärteoprotokollis ja tehtud otsustes on väidetavate väärtegude kirjeldus kattuv. Seda on tuvastanud ka kohus. Samas ei ole kaitsja taotlusest nähtuvalt kattuvust üldse arvestanud; 2) Pea samasisulised on vastuväited - T. Tigase vastuväide kattub alates punktist 2.4 D.V vastuväitega; 3) samuti on samasisulised kaebused, erinevused neis on minimaalsed - T. Tigase kaebus erineb D.V kaebusest vaid punktide 2.3, 2.4 ja 2.5 osas, ülejäänud kaebuse punktid on täielikult kattuvad; 4) Omavahel suures osas on kattuvad ka kohtueelses menetluses tehtud vastuväited kohtu kaebustega, nimelt alates nt D.V kaebuse punktist 2.4; 5) Kaitsja poolt kohtumenetluses esitatud seisukoht kohtuvälise menetleja taotlusele täiendavate tõendite kogumiseks on koostatud ühe dokumendina mõlema menetlusosalise suhtes; 6) Lisaks ei ole asjas toimunud ühtegi eelistungit, kohus määras 05.04.2017 kohtumäärusega asja arutamisele 25.04.2017. Eeltoodust tulenevalt on kuluartiklid eelistungiga seoses täies ulatuses põhjendamatud; 7) Samuti arvestab kohus konkreetse väärteoasja mahtu ning keerukust ning seda, et vastavalt kaitsja menetluskulude hüvitamise taotlusele ületavad tasutud menetluskulud kümneid kordi trahvisummat – ühe menetlusaluse isiku kohta u 40-50 korda; 8) Kohus arvestab kaitsja kasuks asjaolusid, et kohtuväline menetleja oma tegevusega on ilmselt tekitanud menetluses olukorra, kus kaitsja pidi põhjendamatu süüdistuse mahu tõttu esitama hulgaliselt vastuväiteid, mida oleks saanud ära hoida sellega, kui süüdistus oleks konkreetsemalt ja pädevalt esitatud. Seetõttu antud süüdistused erinesid tavapärasest väärteo; 9) Kohus leiab, et ei ole põhjendatud mõlema menetlusaluse isiku suhtes eraldi väljatoodud töötunnid sellises ulatuses nagu nad on märgitud kaitsja taotluses. Kohus ei leia ka ühtegi 15
(16)4-17-1438 põhjendust, miks peaks T. Tigase osas töömaht olema suurem D.V omast, ehkki kaitsja väidete kohaselt eristas neid vaid üks argument – T. Tigane ei olnud koera omanik. Kaitsja on arveid esitanud kokku D.V osas 14 tunni tehtud töö eest, kuigi tööd tehti kokku 23,5 tundi ning taotleb ka kulude hüvitamist sellises ulatuses, milles on esitatud ka arved. T. Tigase osas on kaitsja arveid esitanud kokku 18 tunni tehtud töö eest, kuigi tööd tehti kokku 26,5 tundi ning taotleb ka kulude hüvitamist sellises ulatuses, milles on esitatud ka arved. Kuivõrd kaitsja esitatud taotlusest ei selgu, milliste kuluartiklite osas on ta arveid vähendanud või jätnud üldsegi teatud kuluartiklid arvetes arvestamata, siis kohus ei saa arvestada kaitsja esitatud nimekirja kuluartiklitest ning kulutatud tundidest. Kohus lähtub eelpoolnimetatust ning leiab, et põhjendatud ning mõistlikuks kuluks kummagi menetlusaluse isiku osas on 1000 eurot. Kohus mõistis T.Tigase täies ulatuses õigeks ja lõpetas tema suhtes väärteomenetluse, seega tuleb tema menetluskulud põhjendatud ulatuses, s.o summas 1000 eurot tuleb riigil hüvitada ja seda ületavas osas jätta tema enda kanda. D.V osas põhjendatud ulatuses menetluskulusid tuleb vähendada seoses osalise kaebuse rahuldamisega. Arvestades süüdistuste mahtu, milles käesoleval juhul väärteomenetlus tema suhtes lõpetati, tuleb kohtu hinnangul jätta menetluskuludest riigi talle hüvitada 500 eurot ning ülejäänud osas, s.o summas 500 eurot jätta menetluskulud D.V kanda. Tunnistaja G. K. sõidukulu 2,40 eurot tuleb jätta riigi kanda seoses T.Tigase osas väärteomenetluse lõpetamisega ja D.V osas osalise lõpetamisega. /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Nummert Kohtunik 16
(16)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.