4-17-2371 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 26. oktoobril 2017. a Tallinnas Liivalaia kohtumajas Väärteoasja number 4-17-2371 Kohtukoosseis Kohtunik Vel

§ 201

lg 1 järgi Kaebuse esitaja (menetlusalune isik) (isikukood: xxx) D.F Eesti Vabariigi kodanik Aadress: Xxxx E-post: xxxx Karistatus: kehtivaid karistusi ei ole Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveamet (registrikood: 70008747) Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitus Aadress: Rahumäe tee 6/1 Tallinn Harjumaa 11316 E-post: pohja@politsei.ee Menetluse liik Kirjalik menetlus VTMS § 120 lg 1 alusel RESOLUTSIOON Juhindudes VTMS § 132 p-st 1 kohus otsustas:

1. Jätta rahuldamata D.F-i (D.F) kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 04.04.
2. a üldmenetluse otsuse peale väärteoasjas nr 2317,17,
4. Jätta muutmata Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 04.04.
5. a üldmenetluse otsus väärteoasjas nr 2317,17,
6. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättesaamise päevast. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isikul advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. 4-17-2371
7. KAEVATAV OTSUS 04.04.
8. a koostas Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialist Aivar Hirs üldmenetluse otsuse väärteoasjas nr 2317,17,002162 D.F-i suhtes (KVM tl 8, 9). Otsusega karistati D.F-ist liiklusseaduse (edaspidi:

) § 201 lg 1 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemise eest 30 trahviühiku ehk 120 euro suuruse rahatrahviga (KVM tl 8, 9). Menetlusalust isikut karistati

§ 201lg 1 järgi selle eest, et ta 12.03.2017.

a kell 23:32 aadressil Vabaduse pst 141a Tallinn Harjumaa juhtis mootorsõidukit Volkswagen Passat reg märgiga xxxx omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust. Juhtimisõigus oli peatunud

§ 124

lg 3 p 1 sätete kohaselt seoses juhiloa nr XXXX kehtivuse lõppemisega 27.02.2017. a. Väärteoprotokolli ja -otsuse kohaselt rikkus D.F-i llise tegevusega

§ 90

lg 1 p-s 1 sätestatut ja pani toime

§ 201lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo (KVM tl 1, 8, 9).

1. KAEBUS 25.04.
2. a esitas menetlusalune isik D.F kaebuse koos lisadega Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 04.04.
3. a üldmenetluse otsuse peale väärteoasjas nr 2317,17,002162 (kohtu tl 1-13). Kaebaja taotles Politsei- ja Piirivalveameti otsuse tühistamist ning menetleja kohustamist kustutada menetluse andmed andmekogudest ning kohustada Politsei- ja Piirivalveametit tagasi maksma tasutud 120 euro suurune rahatrahv. Alternatiivselt taotles kaebaja väärteootsuse tühistamist ning tasutud rahatrahvi tagastamist. Kaebaja nõustus väärteoasja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kokkuvõtlikult leidis kaebaja, et väärteoasjas on oluliselt rikutud tema õigusi väärteomenetluses osaleda, anda ütlusi, teada menetlustoimingu eesmärki ning tutvuda menetlustoimingu tingimuste ja käiguga. Samuti on põhjust kahelda juhtivspetsialisti pädevuses osaleda väärteomenetluses kohtuvälise menetleja ametnikuna ning alust on kahelda ka omistatud väärteo kvalifikatsioonis. Väärteomenetluse seadustiku (edaspidi: VTMS) § 19 lg 1 p 1 kohaselt on menetlusalusel isikul õigus teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse. 12.03.
4. a vormistati kaebaja suhtes väärteoprotokoll nr
5. Kuna väärteoprotokollis ei ole viidatud muudele numbritele, oli kaebajal põhjust arvata, et see on ka väärteoasja number. 04.04.
6. a edastati kaebajale väärteootsus väärteoasjas nr 2317,17,
7. Kuivõrd väärteoprotokollis ja otsuses märgitud numbrid ei kattu, on kaebajal põhjust arvata, et otsus ei ole tehtud tema väärteoasja raames. Kahtlust, et tegemist võib olla muu isiku suhtes algatatud väärteoasjaga süvendab ka juhtivspetsialisti poolt otsuses viidatu, et kaebajal puudub vastulause. Samas on väärteoprotokolli ärakirjas selgelt nähtav, et kaebaja on omapoolse seletuse andnud. Samuti ei ole otsuse teinud juhtivspetsialist viidanud, millise numbriga väärteoprotokolli on ta kasutanud otsuse tegemisel. Seega on teabe ebaõige avaldamisega võetud kaebajalt õigus teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse ning olla oma väärteoasja arutamise juures, osaleda väärteomenetluses ja teada selle käigust. Rikutud on kaebaja õigust anda ütlusi, esitada tõendeid ja taotlusi. Kaebaja andis ütlusi menetluses numbriga 20170312210002, kuid väärteoasjas nr 2017,17,002162, ei ole kaebajale võimalust ütluste andmiseks antud, mida kinnitab ka juhtivspetsialisti otsuses toodud lause, et menetluses ei ole vastulauset esitatud. Kaebaja ei ole peale 12.03.
8. a saanud posti, telefoni ega e-kirja teel kutset ilmuda väärteoasjas nr 2017,17,002162 Politsei- ja Piirivalveametisse. Kohtuvälise menetleja otsuses on kirjas, et tutvutud on tunnistaja ütlustega, kuid otsuses ei ole välja toodud, mida nendes tunnistaja ütlustest on arvesse võetud. Samuti ei nähtu otsusest, mis 2 4-17-2371 on tunnistaja nimi, kes ütlusi andis. Sellega on rikutud kaebaja õigust olla teadlik tunnistaja ütlustest ning anda sellele omapoolne vastulause. Kohtuvälise menetleja otsusest ei nähtu, millal ja milliseid andmekogude andmeid on kasutatud, mistõttu on rikutud kaebaja õigust olla teadlik menetlustoimingute tingimuste ja käigu kohta. VTMS § 315 kohaselt kui väärteo toimepanemine on tõendatud riikliku registri andmetega, millel on õiguslik tähendus, ning registrisse tehtav päring on korratav, tehakse andmekogust päringu tegemise kohta märge väärteoprotokolli või kiirmenetluse otsusele. Märkest peab nähtuma päringu tegemise aeg ja päringu tulemus. Otsusest nähtub, et juhtivspetsialist on tutvunud liiklusregistri andmetega, kuid ei ole märkinud, millal ta päringu tegi ja mis oli selle tulemus. Seega on juhtivspetsialist jätnud kaebaja ilma võimalusest kontrollida, milliseid andmeid ja millal kasutati ning veenduda järelduste õigsuses. Märke tegemata jätmise tõttu on kaevajal põhjust kahelda, et juhtivspetsialist ei ole liiklusregistris oleva teabega tutvunud ning ei ole otsuse tegemisel kasutanud kogu tema kasutuses olevat teavet, nt juhiloa aktiviseerimise aega. Liiklusregistri kasutamise kohta märke tegemata jätmisega on kaebajalt võetud võimalus vastulauseks andmete kasutamisel või juhtida tähelepanu muule teabele, mis on kaebaja arvates oluline otsuse tegemisel. Kuivõrd juhtivspetsialist on otsuse teinud 21 päeva peale väärteoprotokolli koostamist, siis ta võis liiklusregistris olevat teavet koguda ka hiljem ehk peale seda aega, mil menetlusalusel isikul oli võimalus väärteotoimikuga tutvuda (15 päeva peale protokolli tegemist). Seega kuna juhtivspetsialisti väidet liiklusregistris oleva teabe kasutamisest ei ole võimalik kontrollida, ei saa see olla aluseks otsuse tegemisel. Kohtuvälise menetleja otsusest ei selgu, kas juhtivspetsialistil on õigus kohtuvälise menetleja nimel väärteoasjas otsust teha. Kuna väärteoprotokolli ja otsuse tegijad on erinevad isikud, peab kaebajale olema teatavaks tehtud juhtivspetsialisti pädevus väärteomenetluses osalemiseks. Kaebaja ei pea eeldama, et kõik Politsei- ja Piirivalveametis töötavad isikud on politseiametnikud. Seega on juhtivspetsialistil kohustus otsuses oma pädevus väärteomenetluses osalemise õiguse kohta menetlusalusele isikule teatavaks teha. Seetõttu on alust arvata, et juhtivspetsialistil puudus pädevus kohtuvälise menetleja nimel otsust teha ja karistust määrata. Kohtuvälise menetleja otsusest ei nähtu, milliseid asjaolusid arvestades tegi juhtivspetsialist otsuse karistuse määramise kohta. Välijuhiga vesteldes sai kaebaja aru, et asjaolusid arvestades on võimalik väärteomenetluse lõpetamine ning vastav otsus saadetakse kaebajale väärteoprotokollis märgitud e-posti aadressile. Seega ei ole juhtivspetsialist otsuses põhjendanud, millest nähtuvalt ei pidanud ta õigustatuks väärteoasja lõpetamist (nt ajaline faktor, kaebaja tegevus/tegevusetus). Kaebajale omistatud süütegu ei vasta väärteokvalifikatsioonile. Väärteoprotokolli ja otsuse kohaselt rikkus kaebaja

§ 201lg-t 1.

Kaebaja on seisukohal, et tal oli 12.03.2017. a kehtiv juhtimisõigus lähtuvalt

§ 94

lg-st 1, mille kohaselt võib mootorsõidukit juhtida isik, kellel on vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus ning kelle juhtimisõigus ei ole peatatud, ära võetud või kehtetuks tunnistatud või keda ei ole juhtimiselt kõrvaldatud. Juhtimisõiguse peatumine ja peatamine ei ole võrdsed. Kui peatamine ja peatumine oleksid samaväärsed, siis on ekslik otsuses viidata väärteo kvalifikatsioonina

§ 201

lg-le 1, sest peatumine on sätestatud

§ 201lg-s 2.

Riigikogu poolt 19.06.2014. a vastuvõetud karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse § 57 punktiga 1 muudeti

§ 201teksti ja lõikest 2 jäeti muuhulgas välja sõna „peatunud“.

Sama muudatusega ei muudetud

§ 201lg 1 põhiosa, vaid ainult karistuse määra.

Kuna antud muudatusega ei kaasnenud

§ 94

lg 1 muutmist, ei ole kaebaja arvates õige määrata juhtimisõiguse peatumisel karistus

§ 201

lg 1 alusel, kui samas sõnastuses säte kaebajale omistatud süütegu enne 01.01.

1. a ei hõlmanud. Rahatrahvi tasumine ei tähenda kaebaja nõustumist kohtuvälise menetleja otsusega. 3 4-17-2371 Kaebaja soovib otsuse tühistamisel nimetatud väärteoasjaga seotud teabe kustutamist asjakohastest andmekogudest (politsei andmekogus POLIS ja karistusregister). Andmete kustutamata jätmisel ei saa kaebaja välistada andmete ebaõiget kasutamist näiteks korduvuse hindamisel või muude väärjärelduste tegemist. Peale kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukohaga tutvumist täiendas kaebaja enda seisukohti ja esitas täpsustatud kaebuse ja taotluse koos lisadega kohtule 31.05.
2. a (kohtu tl 2332). Kaebaja taotles kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel, menetlusandmete andmekogudest kustutamist ning tasutud rahatrahvi tagastamist. Alternatiivselt taotles kaebaja menetluse lõpetamist VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel. Esmalt märkis kaebaja, et kohtuvälise menetleja seisukohas tuginetud Riigikohtu lahend nr 31-1-18-10 on tehtud liiklusseaduse alusel, mis kaotas kehtivuse 01.07.
3. a. Kaebaja leiab, et kehtiv

ei näe ette juhtimisõiguse sidumist vaid juhiloa olemasoluga ning käsitleb juhtimisõigust laiemalt kui vaid formaalse dokumendi omamisena. Kehtiva

§ 96

lg 2 kohaselt ei loeta Eesti juhiluba ainsaks siseriiklikult juhtimisõigust tõendavaks dokumendiks ning juhtimisõigus põhineb eelkõige liiklusregistri kandel. Kaebaja ei nõustu kohtuvälise menetleja järeldusega, et juhiloa kehtivus võrdub juhtimisõiguse kehtivusega.

§ 100

lg-le 1 tuginedes leiab kaebaja, et juhtimisõiguse andmisega samaaegselt ei eeldata ka juhiloa väljastamist. Praegusel juhul sai kaebaja uue juhiloa alles 16.03.2017. a posti teel, kuid see ei tähenda, et kaebaja ei võinud sõidukit senikaua juhtida. Juhtimisõigus jõustub automaatselt kui vajalik teave on jõudnud Maanteeameti vastutada olevasse liiklusregistrisse.

§ 124

lg 3 ei näe ette juhtimisõiguse peatumist juhul, kui juhiluba on kaotatud või varastatud. Seega võib isik ilma juhiloata sõidukit juhtida ilma juhtimisõigust kaotamata, kuna juhtimisõigust kontrollitakse antud juhul liiklusregistri kande kaudu. Seega ei ole juhiloa puudumine

kohaselt käsitletav juhtimisõiguse puudumisena. Samuti leidis kaebaja, et arvestades asjaolu, et riik annab avalikkusele sõnumeid, et juhiluba ei ole vajalik kaasas kanda sõiduki juhtimisel, sest juhtimisõigus on tõendatav liiklusregistri kande kaudu, tekib kaebajal põhjendatud kahtlus, et menetleja poolt juhiloa puudumisel, sh dokumendi tähtaja möödumisel, Eesti Vabariigis juhtimisõiguse saanud isiku karistamine on vastuolus põhiseaduse §-ga 11, kuivõrd tegemist on piiranguga, mille järgi puudub vajadus. Seega võib põhiseaduse vastuolu esineda ka

§ 124lg 3 p 1 ning lg 6 osas, mis puudutab Eestis juhtimisõiguse saanud isikut.

Kaebaja jääb 25.04.

1. a esitatud kaebuses märgitud seisukoha juurde, et teda on karistatud teo eest, mis ei olnud teo toimepanemise ajal karistatav. Riigikogu poolt 19.06.
2. vastuvõetud karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse § 57 punktiga 1 muudeti

§ 201teksti ja lõikest 2 jäeti muuhulgas välja sõna „peatunud“.

Sama muudatusega ei muudetud

§ 201lg 1 põhiosa, vaid muudeti karistuse määra.

Kuna muudatusega ei kaasnenud

§ 94

lg 1 muutmist, ei ole kaebaja arvates õige määrata juhtimiseõiguse peatumisel karistus

§ 201

lg 1 alusel, kui samas sõnastuses säte kaebajale omistatud süütegu enne 01.01.2015. a ei hõlmanud. Ühtlasi ei nõustunud kaebaja kohtuvälise menetleja väitega määratud karistuse mõõdukuse ja proportsionaalsuse kohta ning vastavusele toimepandud õigusrikkumise raskusele ja mõjutama isikut edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest.

sõnastuse kohaselt on kaebajal võimalik talle omistatud tegu toime panna üks kord 10 aasta jooksul, sest nii kaua kehtib juhiluba. Seejuures ei ole eeldatavaks rikkumiseks mitte juhiloa mitte kaasas kandmine, vaid selle kehtivuse tähtaja ületamine. Vastav karistus võis kanda uute süütegude toimepanemise vältimise eesmärki enne 01.07.2011. a, kui juhiloa kaasaskandmine oli juhtimisõiguse tuvastamiseks vajalik. Kaebajale jääb selgusetuks, miks kohtuväline menetleja pidas vajalikuks kaebaja karistamist, mitte väärteoasja lõpetamist. Vastavalt väärteomenetluse seadusele on menetlusalusel isikul õigus teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse, see hõlmab ka 4 4-17-2371 õigust küsida, milline on võimalik sanktsioon. Seda õigust kaebaja ka kasutas. Väärteoprotokolli koostanud politseiametniku antud teabe kohaselt on rahatrahv võimalik, kuid suure tõenäosusega väärteoasi lõpetatakse rahatrahvi määramata, sest juhiloa aegumine on lühiajaline ning uue juhiloa saamiseks ei ole vajalik eksamite sooritamine. Määratud rahatrahvi suurus on selgelt ebaproportsionaalne võrreldes menetlejalt saadud teabega. Kohtuvälise menetleja otsuses puudub põhjendus, miks ei lähtutud menetlusalusele isikule väärteoprotokolli koostamisel esitatud teabest. Seejuures ei pannud kaebaja toime ühtegi

alusel karistatavat tegu. Menetluslike rikkumiste osas leidis kaebaja, et menetlejal võib olla küll õigus omistada asjale mitu numbrit, kuid sellisel juhul tuleb kaebaja jaoks luua selgelt arusaadavad seosed eelmiste dokumentidega. Lisaks väärteoprotokolliga selge seoses puudumisele jäi kaebaja jaoks ebaselgeks asjaolu, et Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialist Aivar Hirs viitas otsuses, et ei tuvastatud väärteoprotokollis eksimusi, kuid samas viitas ta liiklusregistri väljavõttega tutvumisele. Kaebaja nõustub, et väärteootsuses ei pea viitama väärteotoimikus oleva andmekogu päringu tegemise ajale, kui päring on fikseeritud väärteoprotokollis lähtuvalt väärteomenetluse seadustiku §-le

1. Kaebajale antud protokollis vastavat märget ei olnud, mistõttu oli tegemist uue tõendiga ja uute tõendite tekitamine peab olema fikseeritud ning nende kogumise eesmärk ja tulem otsuses lahti kirjutatud. Liiklusregistri väljavõte on tehtud 13.03.
2. a kell 16.58, aga kaebajale väljastati protokoll 12.03.
3. a. Lisaks sisaldab etoimikus olev väärteoprotokoll teavet, mida kaebajale kätte antud väärteoprotokollis ei olnud. Näiteks oli e-toimikus olevale väärteoprotokollile lisatud väärteoasja number, loetelu väärteo toimepanemise tõendite kohta. Seega oli menetleja asunud e-toimikusse kandmisega väärteoprotokolli muutma. Protokollis tehtavad muudatused tuleb kaebajale teha teatavaks sarnaselt väärteoprotokollile ning kaebajal ei ole sellises olukorras kohustust üles näidata omapoolset initsiatiivi. Lisaks on e-toimikus olevas protokolli lisatud võrreldes kaebajale kätte antud protokolliga lause „Menetlusalune isik pani nimetatud teo toime tahtlikult“. Kohtuväline menetleja on e-toimikusse väärteoasja kandmisel alustanud kaebajale esitatud teabe moonutamist, kaebajalt täiendavaid ütlusi küsimata. Seetõttu on kaebaja jätkuvalt seisukohal, et menetleja on oluliselt piiranud kaebaja õigusi anda ütlusi ja esitada vastulauseid. Kaebajale jääb arusaamatuks, kuidas saab tunnistaja tajuda juhtimisõiguse puudumist, kui see on tuvastatav vaid liiklusregistri kande põhjal. Kui tunnistaja otsis ise teavet liiklusregistrist ehk osales tõendite kogumisel või kuulis välijuhti liiklusregistri kande sisu rääkimas, ei ole tunnistaja puhul tegemist iseseisva tajumisega, vaid mõjutatud ütlusega ning tunnistaja ütlused oleks tulnud jätta tähelepanuta. Samuti tekitab küsimusi juhiloa numbri tajumine tunnistaja poolt. Kui juhiloa number oli tunnistajale ette öeldud või oli juhiluba tunnistaja käes, on tegemist ilmselgelt tunnistaja mõjutamisega, sest sellist teavet ei ole võimalik iseseisvalt tajuda. Samuti ei saanud tunnistaja tajuda, et kaebaja sõidukis ei viibinud teisi isikuid, sest peale välijuhi ei väljunud kedagi politseiautost ning kaebaja sõidukil on toonitud klaasid. Kuigi tunnistaja ütlused on väärteoprotokolli osa, ei ole neid kaebajale kaasa antud koos väärteoprotokolli üldlehega. Kaebaja saatis kohtuvälise menetlejale 05.05.
4. a päringu tunnistaja ütluste väljastamiseks, kuid samal päeval andis menetleja kaebajale telefoni teel teada, et tunnistusi ei ole võimalik väljastada, sest dokumendid on saadetud kohtusse, kuigi menetleja vastus registreeriti kohtus üks päev hiljem (12.05.
5. a) kui oli ettenähtud vastamise tähtaeg. Kuigi kaebaja ei käinud kohtuvälise menetleja juures dokumentidega tutvumas, aga kuivõrd kaebaja ja otsuse teinud menetleja ei ole varem kohtunud, oleks pidanud otsusest nähtuma otsuse tegija pädevus otsust teha. Kuivõrd otsuse tegijale volitusi andev käskkiri on asutusesiseseks kasutamiseks, ei olnud kaebajal võimalik vastavat teavet kontrollida ka Politsei- ja Piirivalveameti dokumendiregistrist. 5 4-17-2371
6. KOHTUVÄLISE MENETLEJA SEISUKOHT 11.05.
7. a saabus Harju Maakohtule Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse seisukoht D.F-i esitatud kaebusele (kohtu tl 17-19). Kohtuväline menetleja nõustus kirjalikus seisukohas väärteoasja lahendamisega kirjalikus menetluses (kohtu tl 18). Kohtuväline menetleja vaidles täies ulatuses esitatud kaebusele vastu ning leidis, et ei esine alust VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel väärteomenetluse lõpetamiseks. Kohtuväline menetleja selgitas väärteoprotokolli ja väärteootsuse numbrite erinemise osas järgmist. Väärteoprotokollil olev number 20170312210002 kajastab endas nimetatud dokumendi koostamise aastat

§ 97

lg 7 kohaselt AM-, A-, B-, T-kategooria ja A1-, A2-, B1-alamkategooria mootorsõiduki ja BE-kategooria autorongi juhiluba antakse välja kehtivusega kümme aastat, misjärel tuleb juhiluba vahetada. Seeläbi ei kontrollita, üksnes juhtimisõigust tõendava dokumendi vastavust formaalsetele kehtivusnõuetele, vaid ka seda, kas juhiloa vahetaja vastab jätkuvalt

§ 100lg-s 1 loetletud juhtimisõiguse andmise tingimustele.

Maanteeamet liiklusregistri andmete väljatrükilt (päring tehtud 13.03.

1. a kell 16:58 väärteomenetleja Kristi Luige poolt) nähtub, et Guido D.Fse juhiluba nr XXXX oli välja antud 23.02.
2. a ja kehtis kuni 23.02.
3. a. Mootorsõiduki juhtimisõigus on isikul taastunud 13.03.
4. a ja talle on valmimas uus juhiluba nr EV226725 kehtivusega 13.03.
5. a kuni 12.03.
6. a. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-18-10 asunud seisukohale, et Seega puudus menetlusalusel isikul 12.03.
7. a mootorsõiduki juhtimisõigus. Karistuse määramisel on kohtuväline menetleja arvestanud KarS § 56 sätestatud karistamise alustega sh ka asjaoludega, et määratud karistus peab olema mõõdukas ja proportsionaalne, vastama toimepandud õigusrikkumise raskusele ning mõjutama isikut edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemistest. Riigikohtu kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi Arvestades, et käesoleval juhul on

§ 201lg 1 sanktsiooni keskmiseks määraks 100 trahviühikut, s.o.

400 eurot, siis kohtupraktikas kehtiva arusaama kohaselt peab ka kohtuväline menetleja just selle karistuse määra aluseks võtma. Ehkki menetleja ei ole otsuses karistuse määramist põhistanud, on selle suurust arvestades ilmselge, et menetleja on arvestanud järgmiste asjaoludega: menetlusalune isik on varasemalt väärteokorras karistamata; väärtegu on toime pandud hooletusest ja isikul oli mootorsõiduki juhtimisõigus peatunud suhteliselt lühikesel perioodil. Lähtudes eelpool toodust oli kohtuväline menetleja seisukohal, et väärteo menetlemisel on kohtuväline menetleja järginud väärteomenetlusõigust ja menetlusnorme rikutud ei ole. 7 4-17-2371 Õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks puudub. Kohtuväline menetleja palub jätta kaebus rahuldamata. 05.06.

1. a teavitas kohtuväline menetleja kohut sellest, et ei ole vastu D.F-i poolt 31.05.
2. a kaebuse täiendusega koos esitatud täiendavate tõendite väärteoasja juurde võtmisele (kohtu tl 35-37).
3. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud menetlusaluse isiku esitatud kaebuse, kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukohaga ning väärteoasja materjalidega, leiab, et menetlusaluse isiku kaebus tuleb jätta rahuldamata ning kohtuvälise menetleja otsus tuleb jätta muutmata. 4.
4. Kaebaja menetluslikud etteheited Menetlusalune isik on Harju Maakohtule esitatud kaebuses esmalt seadnud kahtluse alla selle, et temale 04.04.
5. a edastatud väärteootsus väärteoasjas nr 2317,17,002162 ei ole tehtud tema väärteoasja raames, milles talle on koostatud väärteoprotokoll nr-ga
6. Kohus leiab, et võrreldes väärteoprotokolli ning 04.04.
7. a koostatud kohtuvälise menetleja otsust, ei ole võimalik asuda arvamusele, et tegemist oleks dokumentidega kahest erinevatest menetlustest, mis ei oleks mõlemad seotud D.F-ile etteheidetava ühe ja sama väärteoga. Nimelt on D.F-ile allkirja vastu 12.03.
8. a kätte antud väärteoprotokoll nr 20170312210002, mis on koostatud 12.03.
9. a välijuhi Xxxx poolt (KVM tl 1). Antud väärteoprotokollist nähtub, et menetlusalusele isikule D.F-ile heidetakse ette seda, et ta 12.03.
10. a kell 23:32 juhtis mootorsõidukit Volkswagen Passat Variant registreerimismärgiga xxxx aadressil Vabaduse pst 141a Tallinn Harjumaa, omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust, kuivõrd juhtimisõigus oli peatunud

§ 124

lg 3 p 1 kohaselt seoses juhiloa nr XXXX kehtivuse lõppemisega alates 27.02.2017. a. Väärteoprotokolli kohaselt on kohtuväline menetleja leidnud, et rikutud on

§ 90

lg 1 p-s 1 sätestatut ning toime on pandud

§ 201lg 1 järgi kvalifitseeritav väärtegu.

04.04.

1. a on Politsei- ja Piirivalveameti poolt väärteoasjas nr 2317,17,002162 koostatud väärteootsus D.F-ile (KVM tl 8, 9). Esmalt nähtub antud väärteootsusest, et see põhineb Xxxx 12.03.
2. a koostatud väärteoprotokollile, mille kohaselt oli teo toimepanemise ajaks 12.03.
3. a kell 23:32 ning teo toimepanemise kohaks Vabadust pst 141a Nõmme linnaosa Tallinn Harjumaa. Väärteootsusest nähtuvalt on väärteo kirjeldus olnud järgmine: . Ka väärteootsuses on leitud, et rikutud on

§ 90

lg 1 p 1 ning toime on pandud

§ 201lg 1 järgi kvalifitseeritav väärtegu.

Seega kattuvad eelnimetatud väärteoprotokollis ja –otsuses nii teo toimepanemise kuupäev ja kellaaeg, koht kui ka menetlusaluse isiku nimi (samuti isikukood, elukoht, e-posti aadress) kelle suhtes need on koostatud, samuti väärteoetteheite sisu kirjeldus (sh kehtivuse kaotanud juhiloa number), protokolli koostamise kuupäev ning selle koostanud ametniku nimetus. Seega ei olnud menetlusalusel isikul alust arvata, et tegemist oleks kahest erinevast menetlusest pärit dokumentidega. Samuti ei rikuta erineva väärteoprotokolli numbri ning väärteootsuse numbri kasutamisel menetlusaluse isiku kaitseõigust seni, kuni väärteoprotokoll ning väärteootsus on omavahel seostatavad kui sama väärtegu puudutavad dokumendid, milline nõue on praegusel juhul täiel määral ka täidetud. Seetõttu ei saa käesoleval juhul rääkida ka sellest, et menetlusaluselt isikult on võetud õigus teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse. Teiseks leidis menetlusalune isik, et temale 04.04.

1. a saadetud väärteootsus võib olla tehtud hoopis kellegi teise isiku suhtes, mitte temale 12.03.
2. a väärteoprotokolli märgitud etteheite osas, sest väärteootsuses on märgitud, et menetlusalune isik ei ole vastulauset esitanud, kuigi väärteoprotokollist nähtub selgelt, et menetlusalune isik on omapoolse seletuse juhtunu 8 4-17-2371 kohta andnud. Sellega on kaebaja hinnangul võetud temalt õigus teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse, olla oma väärteoasja arutamise juures ja osaleda väärteomenetluses ning teada selle käigust. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga tema õiguste rikkumise kohta. Nimelt ajab kaebaja segamini kaks erinevat instituuti – ütluste andmise ning vastulause esitamise. Väärteoprotokollis on tehtud märge, et menetlusaluse isiku ütlused on eraldi lehel (KVM tl 1) ning D.F on tõepoolest nagu ta ise neid nimetab – seletusi – andnud väärteoprotokolli koostamise ajal. Nende nn seletuste näol on aga tegemist menetlusaluse isiku ütlustega, mis on antud D.F-i poolt peale seda, kui talle on selgitatud tema õigusi ja kohustusi VTMS § 19 alusel (KVM tl 5). Menetlusaluse isiku ütlused on väärteomenetluses iseseisvaks tõendiks. Väärteootsuses kajastatu, et menetlusalune isik ei ole esitanud vastulauset on õige, kuivõrd VTMS § 69 lg 6 näeb ette, et menetlusalusel isikul ja tema kaitsjal on õigus esitada kohtuvälisele menetlejale väärteoasjas vastulause ja tõendid ning tutvuda kohtuvälise menetleja juures väärteotoimikuga 15 päeva jooksul, alates väärteoprotokolli koopia kättesaamisest. Seega on vastulause esitamise õigus menetlusalusel isikul alles peale väärteoprotokolli koopia kättesaamist. Antud vastulause esitamise õigus ja kord on ära toodud ka D.F-ile 12.03.
3. a kätte antud väärteoprotokollis. Menetlusalune isik ei ole aga ise kasutanud oma õigust vastulauset väärteoprotokollile esitada. Veelgi enam, kaebusest nähtuvalt ei ole D.F ise isegi mitte kasutanud õigust väärteotoimikuga tutvuda, kuigi selline õigus on samuti temale kätte antud väärteoprotokollis ära toodud. Väärteotoimikust nähtub, et peale 12.03.
4. a väärteoprotokolli koostamist ja ütluste andmist on D.F esimest korda enda väärteoasjas aktiivselt tegutsenud alles kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse esitamisel Harju Maakohtusse 25.04.
5. a-l. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et D.F-ile oli teada, millist väärteoasja tema suhtes arutatakse/menetletakse, samuti oli talle antud kohtuvälise menetleja poolt võimalus anda ütlusi ning lisaks esitada ka vastulause ja tutvuda väärteotoimikuga (s.t kogutud tõenditega), kuid vastulause esitamise ning toimikuga tutvumise võimalusest ei ole väärteoasja materjalidest nähtuvalt D.F ise kasutanud. Kaebaja hinnangul seisneb VTMS § 315 rikkumine selles, et väärteootsusest ei nähtu millal ja milliseid andmekogude andmeid on otsuse tegemisel kasutatud. Kohus leiab, et kohtuväline menetleja pole rikkunud ka VTMS §-s 315 sätestatut. VTMS § 315 näeb ette, et kui väärteo toimepanemine on tõendatud riikliku registri andmetega, millel on õiguslik tähendus, ning registrisse tehtud päring on korratav, tehakse andmekogust päringu tegemise kohta märge väärteoprotokolli või kiirmenetluse otsusele ning märkest peab nähtuma päringu tegemise aeg ja päringu tulemus. Antud sättest nähtub sõnaselgelt, et märke tegemise kohustus on ainult väärteoprotokolli ja kiirmenetluse otsuse puhul, aga mitte üldmenetluses tehtud otsuse puhul. Seega ei pea märget olema tehtud antud juhul kohtuvälise menetleja otsusele. Samuti leiab kohus, et käesoleval juhul ei olnud vajalik antud märget teha ka väärteoprotokollile. Menetlusaluse isiku poolt kaebuses VTMS § 315 loomise kohta seaduseelnõu seletuskirjas märgitu (kohtu tl 3-3 pöördel) viitab üheselt sellele, et antud sätte loomise eesmärgiks oli reguleerida olukorda, kus menetleja tugineb registris olevatele andmetele, aga ei lisa väärteotoimikusse sellest registrist tehtud väljatrükki. Käesoleval juhul on aga väärteoasja materjalide juurde lisatud D.F-i kohta Maanteeameti liiklusregistri väljavõte, millest nähtuvad VTMS §-s 315 nõutavad andmed – ehk päringu tegemise aeg ja tulemus (vt KVM tl 7). Seda kohtu seisukoha kinnitab eelkõige seletuskirjas olevad järgmised laused: /…/ (Seletuskiri kättesaadav arvutivõrgus aadressil: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/4ed3946c-4232-47af-9870-117321cc2206, fail nimega 375SEIIseletuskiri.doc). 9 4-17-2371 Lisaks oli menetlusalusel isikul õigus ja võimalus minna kohtuvälise menetleja juurde ning tutvuda väärteoasjas kogutud tõenditega (sh Maanteeameti liiklusregistri päringu väljatrükiga), kuid seda ei ole menetlusalune isik ise kasutanud. Samuti ei olnud kohtuvälisel menetlejal käesoleval juhul rikkumise osas menetlust läbi viies kohustust kontrollida seda, millal menetlusalune isik omale uue kehtiva juhiloa sai. Kuivõrd D.F-ile heidetakse ette juhtimisõiguseta mootorsõiduki juhtimist 12.03.
6. a-l põhjusel, et sel hetkel ei olnud tal kehtivat juhiluba, siis peab kohtuväline menetleja tõendama vaid asjaolu, et isikul ei olnud 12.03.
7. a-l kehtivat juhiluba. Kui menetlusalune isik pidas uue juhiloa saamise asjaolu antud väärteoasjas oluliseks (nt karistuse määramise aspektist lähtuvalt), siis oleks pidanud menetlusalune isik temale VTMS § 69 lg 6 alusel antud tõendite esitamise õigusele tuginedes esitama ise kohtuvälisele menetlejale vastavad tõendid. Seda õigust pole menetlusalune isik aga kasutanud ega ka juhtinud muul viisil, nt esitades vastulauset kohtuvälise menetleja tähelepanu sellele, et ta koheselt tellis endale uue juhiloa. Sealjuures nähtub praegusel juhul väärteoasja materjalidest, et kohtuväline menetleja kontrollis isiku juhiloa olemasolu andmeid 13.03.
8. a kell 16:58 seisuga ning antud liiklusregistri väljavõttest nähtub ka asjaolu, et isik on tellinud endale 13.03.
9. a uue juhiloa (KVM tl 7). Seega oli kohtuvälisele menetlejale otsust tehes teada nii asjaolu, et isikul 12.03.
10. a seisuga kehtivat juhiluba ei olnud, kui ka asjaolu, et 13.03.
11. a oli uue juhiloa saamise taotlus menetlusaluse isiku poole esitatud. Ühtlasi on alusetu kaebaja väide, et kohtuväline menetleja võis liiklusregistri andmeid kontrollida peale seda, kui oli möödunud menetlusaluse isiku 15-päevane väärteotoimikuga tutvumise õigus. Kuivõrd D.F-ile anti väärteoprotokoll kätte 12.03.
12. a, siis oli tal õigus tutvuda väärteotoimikuga kuni 27.03.
13. a-ni. Kohtuväline menetleja on päringu liiklusregistrile teinud aga 13.03.
14. a (KVM tl 7). Menetlusalune isik seab kaebuses kahtluse alla ka selle, kas juhtivspetsialistil oli pädevust kohtuvälise menetleja nimel otsust teha. Kohus nõustub küll kaebaja seisukohaga, et menetlusalune isik ei pea eeldama, et kõik Politsei- ja Piirivalveametis töötavad isikud on politseiametnikud, kellel on otsuste tegemise pädevus (VTMS § 10 lg 31). See aga ei tähenda, et muude asjaolude puudumisel oleks automaatselt alust kahelda otsuse teinud ametniku pädevuses otsust teha. Ehk tuleks eeldada, et isik, kes on teinud kohtuvälise menetleja nimel otsuse, on ka vastava otsuse tegemise pädevusega. Kui menetlusalusel isikul tekivad selles osas kahtlused, siis on tal õigus antud kahtlusi kontrollida, kuid kohtu hinnangul ei ole põhjust ainuüksi ametikoha nimetuse tõttu (antud juhul: juhtivspetsialist) alusel kahtluse alla seada ametniku pädevus otsust teha. Seda eriti olukorras, kus puuduvad igasugused märgid/viited selle kohta, et ametnikul ei oleks otsuse tegemise pädevust. Seetõttu leiab kohus, et kohtuvälise menetleja ametnikul ei ole kohustust kirjalikus menetluses otsust tehes, teha menetlusalusele isikule teatavaks enda pädevus (kas siis enne otsuse tegemist või viidates otsuses pädevuse alusele). Selline kohustus tekib alles siis, kui menetlusalune isik esitab menetleja ametnikule nõude kinnitamaks enda pädevust. Sellist nõuet menetlusalune isik pole menetleja ametnikule esitanud. Kuivõrd menetlusalune isik on siiski maakohtule esitatud kaebuses leidnud, et menetleja pädevus otsust teha ei ole üheselt selge, siis seetõttu on kohtuväline menetleja koos väärteotoimiku edastamisega maakohtule edastanud ka 04.04.
15. a otsuse koostanud ametniku tunnistuse ning selle tunnistuse väljastamise aluseks oleva Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori käskkirja (KVM tl 11-13, 14). Nimetatud tõenditest nähtub üheselt, et juhtivspetsialist Aivar Hirsil oli pädevus teha Politsei- ja Piirivalveameti nimel kohtuvälise menetleja otsus. Samuti märgib kohus lisaks, et kuigi kohtule esitatud Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori käskkirjale on märgitud, et see on asutusesiseseks kasutamiseks, siis on nimetatud käskkiri aluseks ametnikule vastava tunnistuse väljastamiseks. Sealjuures on aga menetlejal menetlusaluse isiku nõudel kohustus näidata enda ametitunnistust. Seega ei olegi vajalik, et Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori käskkiri oleks avalikult kättesaadav dokument, vaid piisab sellest, et menetlusalune isik esitab konkreetsele menetlejale nõude 10 4-17-2371 kinnitada enda ametniku staatust vastava tunnistuse ettenäitamise kaudu (vt VTMS § 10 lg 3 ja lg 4). Kaebuse täienduses on menetlusalune isik märkinud veel, et e-toimikus olev väärteoprotokoll (vt kohtu tl 30-30 pöördel) sisaldab teavet, mida ei olnud märgitud menetlusalusele isikule 12.03.
16. a-l kätte antud väärteoprotokollis. Näiteks oli e-toimikus olevale väärteoprotokollile lisatud väärteoasja number, loetelu väärteo toimepanemise tõendite kohta. Lisaks on e-toimikus olevas protokolli lisatud võrreldes kaebajale kätte antud protokolliga lause „Menetlusalune isik pani nimetatud teo toime tahtlikult“. Kaebaja leidis, et e-toimikus olevat väärteoprotokolli täiendades võrreldes temale kätte antud väärteoprotokolliga on menetleja asunud väärteoprotokolli muutma. Muudatused tuleb aga kaebajale teha teatavaks sarnaselt väärteoprotokollile ning kaebajal ei ole sellises olukorras kohustust üles näidata omapoolset initsiatiivi. Selliselt tegutsedes on kohtuväline menetleja aga võtnud kaebajalt võimaluse anda ütlusi ning esitada muudetud väärteoprotokollile vastulause. Kohus nõustub kaebajaga selles, et e-toimikusse lisatav väärteoprotokoll peab olema täpselt samasuguste andmetega, nagu on väärteoprotokoll paberkandjal antud kätte menetlusalusele isikule. Kui menetleja soovib väärteoprotokollis parandusi teha, tuleb parandatud väärteoprotokoll anda menetlusalusele isikule uuesti allkirja vastu kätte, tutvustades isikule eelnevalt tehtud muudatusi. Samuti hakkab muudatustega väärteoprotokolli kätteandmisest uuesti kulgema menetlusaluse isiku õigus 15 päeva jooksul esitada tõendeid, taotlusi, vastulauset ning tutvuda väärteoasja toimikuga ning kohtuväline menetleja ei või lahendit teha enne nimetatud tähtaja möödumist. Seetõttu tõdeb kohus, et on praegusel juhul on äärmiselt kahetsusväärne ja lubamatu, et kohtuväline menetleja on e-toimikusse lisanud väärteoprotokolli, mis ei vasta sisult sellele väärteoprotokollile, mis on antud kätte menetlusalusele isikule. Samas kinnitab kohus, et vaadates praegusel juhul väärteoasja VTMS § 123 lg 2 alusel läbi täies ulatuses, tugineb kohus ainult originaalväärteoprotokollile, mis on väärteotoimikus paberkandjal ja millele on oma allkirja kättesaamise kohta andnud menetlusalune isik (KVM tl 1), mitte sellele, mis on lisatud e-toimikusse ja mida ei ole menetlusalusele isikule tutvustatud ega allkirja vastu kätte toimetatud. Väärteoasja materjalidest ei nähtu, et kohtuväline menetleja oleks otsust tehes tuginenud e-toimikus olevale väärteoprotokollile, mistõttu kuigi e-toimikus on väärteoprotokoll muudetud andmetega, ei ole see mõjutanud kohtuvälise menetleja lahendi tegemist ega mõjuta ka kohtu poolt isiku suhtes väärteoasjas lahendi tegemist, sest kohus jätab e-toimikus oleva väärteoprotokolli tähelepanuta. Seega ei too eeltoodud vastuolu kaasa otsuse tühistamist. Siiski juhib kohus kohtuvälise menetleja tähelepanu sellele, et taolisi e-toimikus ning isikule kätteantud väärteoprotokollis olevate andmete erinevus ilma menetlusalusele isikule muudatuste tutvustamata jätmist, on lubamatu. Kaebaja leiab veel, et kuigi tunnistaja ütlused on väärteoprotokolli osa, ei ole neid talle koos väärteoprotokolliga kaasa antud ning kui menetlusalune isik esitas 05.05.
17. a nõude kohtuvälisele menetleja tunnistaja ütluste väljastamiseks, siis samal päeval telefoni teel menetleja keeldus sellest öeldes, et väärteoasja materjalid on saadetud kohtusse. Samas on kohtuväline menetleja väärteotoimiku ja seisukoha saatnud kohtule alles 12.05.
18. a. Nimetatud väidete osas märgib kohus esmalt, et tunnistaja ütlused ei ole väärteoprotokolli osa. VTMS § 69 lg 2 p 4 kohaselt tuleb väärteoprotokollis märkida tunnistajate ütlused või viide, et tunnistajate ütlused on protokollitud eraldi. D.F-ile 12.03.
19. a koostatud väärteoprotokollist nähtuvalt on tunnistaja ütlused protokollitud väärteoprotokollist eraldi (KVM tl 1, 3-4). Tunnistaja ütlused on üks tõenditest. VTMS § 69 lg 2 p 4 ei kohusta kohtuvälist menetlejat koos väärteoprotokolliga andma menetlusalusele isikule kätte ka ütlusi, mis on protokollitud eraldi, vaid kohustab ainult märkima väärteoprotokollis kas ütluste sisu (kui see on võimalik) või siis seda, et ütlused on eraldi protokollitud. VTMS-st ei tulene kohtuvälise menetleja kohustust anda menetlusalusele isikule peale väärteoprotokolli kätte koos sellega ka tunnistaja ütlusi. VTMS § 70 lg 1 kohustab kohtuvälist menetlejat andma menetlusalusele 11 4-17-2371 isikule kätte vaid väärteoprotokoll. Menetlusalusel isikul on samas õigus tutvuda kohtuvälise menetleja juures peale väärteoprotokolli kättesaamist väärteoasja materjalidega 15 päeva jooksul tulenevalt VTMS § 69 lg-st
20. Seda õigust menetlusalune isik aga ei kasutanud. Sealjuures ei nähtu väärteoasja materjalidest, et menetlusalune isik oleks ka väärteoprotokolli kättesaamise hetkel kohe küsinud tunnistaja ütlustega tutvumise võimaldamist. VTMS § 114 lg 5 kohaselt asub kaebuse esitamise tähtaja jooksul väärteotoimik kohtuvälise menetleja juures ja seda ei väljastata. Menetlusosalised võivad väärteotoimikuga tutvuda ja teha sellest väljakirjutusi või taotleda tasu eest koopiate tegemist toimiku materjalidest. Kaebuse esitamise tähtaeg möödus käesolevas väärteoasjas 26.04.
21. a (KVM tl 8, 9). Seega oli D.F võimalus tutvuda väärteoasja materjalidega 15 päeva jooksul alates väärteoprotokolli kättesaamisest ning peale seda kuni kaebetähtaja lõpuni. D.F on soovinud tunnistaja ütluste väljastamist aga 05.05.
22. a ehk peale kaebetähtaja lõppu. VTMS § 116 lg-te 1 ja 2 kohaselt küsib maakohus viivitamata peale kaebuse saamist kohtuväliselt menetlejalt väärteotoimiku ning kohtuväline menetleja saadab väärteotoimiku maakohtule viivitamatult. Kuivõrd käesoleval juhul küsis kohus kohtuväliselt menetlejalt lisaks väärteotoimiku väljastamisele ka seisukohta väärteoasja arutamise võimalikkuse kohta kirjalikus menetluses ja sellega nõustumise korral soovis kohus, et kohtuväline menetleja väljastaks väärteotoimiku koos kirjaliku seisukohaga kohtule hiljemalt 11.05.
23. a-ks (kohtu tl 14) ning kohtuväline menetleja edastaski maakohtule kirjaliku seisukoha elektrooniliselt 11.05.
24. a (kohtu tl 17) ja toimiku koos seisukohaga paberkandjal 12.05.
25. a (kohtu tl 18-19), siis oli kuni selle ajani väärteotoimik kohtuvälise menetleja käsutuses. Samas, oli vajalik kohtuvälisel menetlejal samal ajal kasutada toimikut ise, et kirjutada kohtule seisukoht esitatud kaebuse osas. Ühtlasi on tuleb antud juhul arvestada, et kohtuväline menetleja toob väärteoasja toimiku maakohtule isiklikult nn käsipostiga ning mitte selle ametniku poolt, kes on kohtule kirjutanud kirjaliku seisukoha, vaid eraldi selleks ettenähtud töötaja poolt. Seega on arusaadav ning ka seadusekohane see, et kohtuväline menetleja 05.05.
26. a ei väljastanud menetlusalusele isikule tunnistaja ütlusi, vaid märkis, et toimik on maakohtule edastatud. Kohtuvälise menetleja poolt menetlusaluse isiku maakohtu poole suunamise järgselt oli menetlusalusel isikul võimalik tulla maakohtusse väärteotoimikuga tutvuma, kuid seda võimalust D.F taaskord ei kasutanud. Sealjuures oli D.F peale kohtuvälise menetleja poolt väärteotoimiku toomist maakohtusse 12.05.
27. a-l piisavalt aega enne enda kaebuse täienduse esitamist maakohtule 31.05.
28. a-ks, et tulla enne maakohtusse väärteoasja materjalidega tutvuma. Seega ei ole menetlusaluse isiku õigusi rikutud kohtuvälise menetleja poolt, vaid menetlusalune isik ei ole ise õigel ajal huvi tundnud enda õiguste reaalse kasutamise vastu. Oma õiguste kasutamata jätmist ei saa aga ette heita menetlejale. Tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla seadmist kaebaja poolt analüüsib kohus väärteokoosseisu analüüsi juures. Samuti analüüsib kohus väärteokoosseisu juures kõiki kaebaja etteheiteid seoses väärteokvalifikatsiooniga ning liiklusseaduse sätete vastavusele Eesti Vabariigi põhiseadusele. Kaebaja seisukohta, mille kohaselt väärteomenetlus oleks tulnud lõpetada VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel otstarbekuse kaalutlusel isiku suhtes karistust kohaldamata, hindab kohus peale seda, kui on tuvastatud, et menetlusalune isik on pannud toime koosseisupärase, õigusvastase ning süülise väärteo. 4.
29. Väärteo koosseis, õigusvastasus ja süü

§ 201

lg 1 kohaselt on karistatav mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimine vastava kategooria mootorsõiduki või trammi juhtimisõiguseta isiku poolt. Kuivõrd väärteoprotokolli kohaselt heidetakse D.F-ile ette mootorsõiduki (KVM tl 1), mitte 12 4-17-2371 trammi või maastikusõiduki, juhtimist ilma juhtimisõiguseta, siis analüüsib kohus, kas D.F on 12.03.2017. a juhtinud mootorsõidukit ilma juhtimisõiguseta. Nii väärteoprotokollis kui –otsuses on kohtuväline menetleja leidnud, et D.F-i tegevus tuleb kvalifitseerida mootorsõiduki juhtimisena ilma juhtimisõiguseta isiku poolt põhjusel, et isik on rikkunud

§ 90

lg 1 p-1 sätestatud nõuet, kuivõrd tema juhtimisõiguse oli peatunud

§ 124

lg 3 p 1 alusel.

§ 90

lg 1 p 1 näeb ette, et mootorsõidukit ei tohi juhtida isik, kellel ei ole vastava kategooria või alamkategooria mootorsõiduki juhtimisõigust.

§ 124

lg 3 p 1 kohaselt peatub mootorsõiduki juhtimisõigus, kui juhiloa kehtivusaeg on lõppenud. Menetlusalune isik leiab aga, et kuivõrd

§ 94

lg-s 1 ei ole välja toodud sõna , siis isegi kui tema juhtimisõigus oli

§ 124

lg 3 p 1 alusel peatunud, siis

§ 94

lg 1 sõnastusest nähtuvalt võis ta siiski mootorsõidukit juhtida, sest

§ 94

lg 1 kohaselt ei ole sõiduki juhtimine keelatud, kui juhtimisõigus on peatunud.

§ 94

lg 1 näeb nimelt ette, et mootorsõidukit juhtida isik, kellel on vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus ning kelle juhtimisõigust ei ole peatatud, ära võetud või kehtetuks tunnistatud või keda ei ole juhtimiselt kõrvaldatud. Seega on praeguses väärteoasjas on keskseks küsimuseks see, kas juhiloa kehtivuse lõppemise tõttu juhtimisõiguse peatumine toob kaasa juhtimisõiguse puudumise või mitte. Tunnistaja Xxxx ütlustest nähtuvalt (KVM tl 3-4) teostas ta liiklusjärelevalvet ning märkas õigusrikkumist Tallinnas Vabaduse puiestee 141a juures, kus Volkswagen Passat Variant reg nr-ga xxxx sõitis 12.03.

1. a kell 23:32 Sulevi tänava suunas. Rikkumine seisnes tunnistaja sõnul sellest, et sõidukit juhtinud D.F puudus vastava kategooria juhtimisõigus, sest see oli peatunud juhiloa kehtivuse lõppemisega alates 27.02.
2. a. Siinkohal märgib kohus, et ei nõustu menetlusaluse isiku seisukohaga selle kohta, et tunnistaja ütlused on ebausaldusväärsed põhjusel, et tunnistaja ei saanud tajuda seda, kas juhil on kehtiv juhiluba või mitte. Tõepoolest ei ole võimalik väliselt vaid sõidukijuhile või tema juhtitavale sõidukile füüsilise pealevaatamisega tajuda, kas sõidukijuhil on juhtimisõigus või mitte. Kohus selgitab aga, et liiklusjärelevalvet teostades on tavapärane, et politseiametnik teostab n-ö skriiningut ehk kontrollib liiklusjärelevalve käigus andmebaasidest sõiduki registreerimisnumbri alusel nii sõiduki kui ka selle omaniku/vastutava kasutaja andmeid. Sellise liiklusjärelevalve käigus tehtud juhusliku kontrolli käigus võiski politseiametnik avastada, et sõiduki omanikul/kasutajal on juhiloa kehtivus lõppenud ning sõiduk peatatigi selleks, et kontrollida, kas sõidukit juhib isik, kellel on juhiloa kehtivus lõppenud ning kui sõiduki juhib isik, kelle juhtimisõigus on peatunud, siis rikkumise edasise toimepanemise vältimiseks selline juht sõiduki juhtimiselt kõrvaldada. Seega sai tunnistaja isikul puuduvast sõiduki juhtimisõigusest teada eelkõige ise andmebaasist infot kontrollides ning hiljem võimalik, et sai sellele kinnitust lisaks ka isiku juhiluba füüsiliselt nähes. Sealjuures on ka loogiline, et kui Xxxx oli võimaliku rikkumise avastanud, siis selle rikkumise menetluse viis läbi mitte tema, vaid tema paariline – politseiametnik Xxxx. Nimelt selleks, et tagada aus, õiglane ning läbipaistev menetluse läbiviimine, tuleb juhul, kui liiklusjärelevalvet ei vii politseiametnik läbi üksi, tagada olukord, kus tunnistajaks olev ametnik ei vii samaaegselt menetlusaluse isiku suhtes läbi ka väärteomenetlust. Vastasel korral on üks ja sama ametnik nii menetlusaluse isiku suhtes süüstavaid ütlusi andnud tunnistaja kui ka menetleja rollis, mis võib seada aga kahtluse alla menetluse läbiviimise aususe ja läbipaistvuse. Nendel põhjusel leiab kohus, et tunnistaja Xxxxütlused on usaldusväärsed. Menetlusalune isik D.F on 12.03.
3. a kella 23:42-st kuni kella 23:45-ni ütlusi andes selgitanud, et ta ei pannud tähele juhilubade kehtivusaega, sest ta kavatses juhiload lähiajal välja vahetada, kuid ta oli juhilubade kehtivusaega enda jaoks ebaõigesti arvestanud (KVM tl 5). Seega tunnistab ka D.F, et 12.03.
4. a ei olnud tal kehtivat juhiluba. 13 4-17-2371 13.03.
5. a kell 16.58 tehtud päringu vastusest nähtuvalt ei ole D.F kehtivaid juhilubasid (KVM tl 7). Ühtlasi nähtub antud päringust, et isiku juhtimisõigus on taastunud 13.03.
6. a (KVM tl 7). Samuti selgub päringust, et D.F-ile oli väljastatud juhiluba nr XXXX kehtivuse algusega 23.02.
7. a ning kehtivuse lõpuga 23.02.
8. a ning järgmine juhiluba nr EV226725 on väljastatud D.F-ile 13.03.
9. a (KVM tl 7). Siinkohal märgib kohus, et

§ 96

lg 2 kohaselt tõendatakse juhtimisõiguse olemasolu liiklusregistri andmete alusel ning kui liiklusregistri andmetel on mootorsõidukijuhi juhtimisõigus seaduse alusel peatunud, peatatud või karistuseks ära võetud, juhindutakse liiklusregistri andmetest. Käesoleval juhul näebki

§ 126

lg 3 p 1 ette aluse juhtimisõiguse peatumiseks – kui juhiloa kehtivusaeg on lõppenud. Sealjuures täpsustab

§ 124

lg 6, et

§ 126

lg-s 3 nimetatud juhtudel (ehk sealhulgas juhiloa kehtivusaja lõppemisel) peatub mootorsõiduki juhtimisõigus juhiloa või tervisetõendi kehtivuse lõpupäevale või järgmise tervisekontrolli läbimise tähtpäevale järgneval päeval. Seega perioodil 24.02.2017. a – 12.03.2017. a (k.a) ei olnud D.F kehtivat juhiluba ning

§ 124lg 3 p 1 kohaselt oli tema mootorsõiduki juhtimisõigus sel perioodil peatunud.

Eeltooduga on seega tõendamist leidnud, et D.F juhtis 12.03.

1. a kell 23:32 mootorsõidukit Volkswagen Passat Variant reg nr-ga xxxx Tallinnas Vabaduse pst 141a juures suunaga Sulevi tänava poole. Sealjuures ei olnud sel ajahetkel D.F aga kehtivat juhiluba ning tema mootorsõiduki juhtimisõigus oli peatunud. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja selles, et praeguses väärteoasjas on asjakohane järgida Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13.05.
2. a kohtuotsuse nr 3-1-1-18-10 punktides 6-6.2 toodud seisukohti. Nimelt on Riigikohus antud otsuses analüüsinud juhiloa kehtivuse tähendust mootorsõiduki juhtimise õiguse olemasolu tuvastamisele. Riigikohus on leidnud järgmist (rõhutused lisatud maakohtu poolt): /…/ expressis verbis /…/ Kuigi antud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus on tehtud, nagu kaebaja märgib, ajal, mil kehtis vana liiklusseadus (mis kehtis kuni 30.06.
3. a), on kohus seisukohal, et nimetatud Riigikohtu lahendis toodud põhimõtted kehtivad jätkuvalt ka uue ehk alates 01.07.
4. a jõustunud liiklusseaduse puhul. Nimelt on Riigikohus järeldanud, et juhtimisõiguse puudumise toob kaasa juhiloa kehtetus sätetest, mis nägid ette, et kui isik ei ole vahetanud juhiluba 12 kuu 14 4-17-2371 jooksul selle kehtivuse tähtaja möödumisest arvates, saab ta juhtimisõiguse taastada juhul, kui ta sooritab edukalt liiklusteooria- ja sõidueksami. Analoogsed sätted on olemas ka kehtivas liiklusseaduses ja kehtiva liiklusseaduse alusel kehtestatud ministri määruses. Esmalt näeb

§ 96lg 8 alusel kehtestatud majandus- ja kommunikatsiooniministri 21.06.2011.

a määruse (mis jõustus 01.07.2011. a) nr 50 „Mootorsõidukijuhi eksamineerimise, talle juhtimisõiguse andmise kord ja juhiloa vormid ning nõuded eksamisõidukitele“ § 19 lg 1 ette, et juhtimisõiguse taastamine toimub vastavalt liiklusseaduse §-le 129.

§ 129

lg 4 näeb aga ette, et kui isik ei ole vahetanud juhiluba 5 aasta jooksul selle kehtivuse tähtaja möödumisest arvates, saab mootorsõiduki juhtimisõiguse taastada juhul, kui ta sooritab edukalt liiklusteooria- ja sõidueksami. Seega on kehtiv

§ 129

lg 4 täpselt samas sõnastuses, kui olid sätted, millele tugines Riigikohus 13.05.

1. a otsust nr 3-1-1-18-10 tehes. Ainus erinevus seisneb selles, et kui vana liiklusseaduse kehtivuse ajal oli võimalik uus juhiluba taotleda ilma eksameid tegemata 12 kuu ehk 1 aasta jooksul vana juhiloa kehtivuse lõppemisest, siis uue liiklusseaduse kohaselt on seda tähtaega isikutele soodsamalt pikendatud kuni 5 aastani. Seega eeltoodut arvestades tuleb ka praegusel juhul asuda seisukohale, et juhiloa kehtivusaja lõppemine toob kaasa isiku juhtimisõiguse peatumise, mis omakorda tähendab, et kuni juhiloa vahetamiseni puudub sellisel isikul juhtimisõigus ja mootorsõidukit ta seetõttu juhtida ei tohi. Ehk käesolevas väärteoasjas puudus D.F 12.03.
2. a mootorsõidukit juhtides mootorsõiduki juhtimisõigus, sest tal ei olnud kehtivat juhiluba ning D.F oli seega

§ 90lg 1 p 1 kohaselt keeld mootorsõidukit juhtida.

Eeltoodud maakohtu seisukohta kinnitab ka Maanteeameti liiklusregistri väljavõte, mille kohaselt on D.F-i juhtimisõigus taastunud 13.03.2017. a ehk päeval, mil talle väljastati uus juhiluba (KVM tl 7). Kohus on seisukohal, et taastada saab midagi, mis pole mingil perioodil kehtiv olnud. Seega kui juhtimisõigus on taastunud, siis ei saanud enne taastumise kuupäeva isikul juhtimisõigust (mingil perioodil) olemas olla. Vastasel korral ei oleks midagi, mis oleks pidanud . Seega arvestades eeltoodut leiab kohus, et on tõendamist leidnud, et D.F on täitnud

§ 201

lg-s 1 sätestatud väärteo objektiivse koosseisu ehk juhtinud mootorsõidukit ilma juhtimisõiguseta, kuivõrd juhiloa kehtivusaja lõppemine toob kaasa juhtimisõiguse ajutise peatumise kuni uue kehtiva juhiloa saamiseni. Samuti märgib kohus siinkohal lisaks, et D.F-i tegu on nii kohtuvälise menetleja kui kohtu poolt õigesti kvalifitseeritud just

§ 201

lg 1 järgi, sest antud sätte kohaselt on karistatav mootorsõiduki juhtimine vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõiguseta isiku poolt. Kohus on eelnevalt juba leidnud ja põhjendanud, miks juhiloa kehtetus toob kaasa juhtimisõiguse puudumise. Seega on D.F juhtinud mootorsõidukit ilma juhtimisõiguseta. Kuivõrd D.F-i tegevus ei vasta

§ 201

lg-s 2 toodud koosseisu mõnele alternatiivile – mootorsõiduki juhtimiselt kõrvaldatud või kelle mootorsõiduki juhtimisõigus on peatatud, kehtetuks tunnistatud või kellelt on mootorsõiduki juhtimisõigus ära võetud – siis ei saa ega peagi tema tegevust kvalifitseerima

§ 201lg 2 järgi.

Kuid näiteks olukorras, kus D.F oleks peale temale politsei poolt 12.03.2017. a tehtud sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsust juhtinud mootorsõidukit uuesti enne seda, kui talle oleks väljastatud kehtiv juhiluba, siis oleks tulnud uus rikkumine kvalifitseerida juba

§ 201

lg 2 järgi ehk kui mootorsõiduki juhtimine isiku poolt, kes on varem mootorsõiduki juhtimiselt kõrvaldatud. Menetlusaluse isiku viited sellele, et

§ 201lg-te 1 ja 2 sõnastust on muudetud võrreldes enne 01.01.2015.

a kehtinud

§ 201

sõnastusega, ei mõjuta praegusel juhul samuti mitte vähimalgi määral D.F-ile etteheidetava teo tunnistamist väärteoks ega selle kvalifitseerimist. Praeguses väärteoasjas heidetakse D.F-ile ette väärteo toimepanemist 12.03.

1. a-l ehk peale 01.01.
2. a seadusemuudatuse tegemist. Seega ei saa D.F-i vastutust, teo kvalifikatsiooni ega karistust mitte vähimalgi määral enne
3. a kehtinud 15 4-17-2371 seadus mõjutada, kuivõrd karistusseadustiku (edaspidi: KarS) § 5 lg 1 kohaselt mõistetakse karistus teo toimepanemise ajal kehtinud seaduse järgi. KarS § 5 lg 2 annab võimaluse kergema seaduse tagasiulatuvaks kohaldamiseks. Kuid D.F taotleb sisuliselt varem kehtinud ja tegelikkuses tema olukorda raskendava seaduse edasiulatuvat kohaldamist, mis on Eesti seadusandluse kohasel aga täielikult välistatud. Nimelt oli enne
4. a kehtinud

§ 201regulatsioon tegelikkuses isiku jaoks võrreldes praegu kehtiva seadusega raskem.

Enne 01.01.2015. a kehtima hakanud

§ 201

lg 2 nägi ette vastutuse mootorsõiduki juhtimise eest ka siis, kui isiku juhtimisõigus oli peatunud.

§ 201lg 2 nägi enne 01.01.2015.

a sanktsioonina ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut või aresti. Kuivõrd peale 01.01.2015. a tuleb D.F-i tegu kvalifitseerida aga

§ 201

lg 1 järgi, mis näeb ette karistusena rahatrahvi kuni 200 trahviühikut või aresti, on tegemist kergema sättega võrreldes varasema regulatsiooniga. Samuti leiab kohus, et arvestades eelkõige Riigikohtu 13.05.2010. a kohtuotsuse nr 3-1-1-18-10 punktides 6-6.2 toodud seisukohta, võis 2015. aastast jõustunud

§ 201

lg-te 1 ja 2 sõnastus muutuda justnimelt seaduse parema mõistetavuse seisukohast lähtudes. Nimelt oli ka enne

1. a kehtivuse kaotanud juhiloa puhul tegemist juhtimisõiguse peatumisega ehk sõiduki juhtimisega ilma juhtimisõiguseta. Seega enne 01.01.
2. a oli võimalik antud rikkumise eest isikut karistada tegelikkuses nii

§ 201

lg 1 kui ka

§ 201lg 2 alusel.

Samas on kohtu hinnangul juhtimisõiguse peatumine võrreldes juhtimisõiguse peatamise, äravõtmise, kehtetuks tunnistamise või täieliku puudumisega (juhtimisõigust pole kunagi isikul olnudki) kõige kergem juhtimisõiguse puudumise vorm. Neid asjaolusid arvestades (seaduse ühetaoline tõlgendamine, peatumine on kõige kergem vorm ja Riigikohtu praktika) on ka loogiline, miks seadusandja kaotas alates 01.01.2015. a-st

§ 201

lg 2 sõnastusest ära alternatiivi ning samal ajal ei lisanud seda sõna

§ 201

lg 1 sõnastusse, kuivõrd

§ 201

lg 1 juba sätestas, et karistatakse isikut mootorsõiduki juhtimise eest ilma juhtimisõiguseta ning Riigikohtu seisukoha kohaselt on ka kehtiva juhiloata mootorsõiduki juhtimine selle juhtimine ilma juhtimisõiguseta. Ühtlasi ei leia kohus, et kehtiva liiklusseaduse sätted, mis puudutavad juhtimisõiguse peatumist ja/või juhiloa kehtivuse lõppemist, oleksid vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega. Kaebaja seisukoht liiklusseaduse mittevastavusest põhiseadusega on kantud vaid eesmärgist välistada enda vastutus liiklusrikkumise toimepanemise eest. Samuti nähtub kaebaja esitatud kaebusest ja kaebuse täienduses toodud argumentidest, et kaebajal puuduvad piisavad õigusalased teadmised, et sätete vastavust põhiseadusele sisuliselt hinnata. Nimelt ajab kaebaja omavahel segamini kolm erinevat olukorda – juhiloa kaasaskandmise ja füüsilise omamise kohustuse ning juhiloa kehtivuse lõppemise ning juhtimisõiguse olemasolu – see on kaasa toonud aga kaebaja eksliku hinnangu, et esineb põhiseadusvastane olukord. Kohus selgitab kaebajale siinkohal lisaks, et kuigi

§ 96

lg 1 näeb ette, et mootorsõidukijuhil peab olema kehtiv juhtimisõigust tõendav dokument, ei pane antud säte siiski isikule kohustust juhiluba alati kaasas kanda. Nimelt, kui Eesti Vabariigis on isikule väljastatud juhtimisõigus, siis ei ole vajalik isikul kanda Eesti Vabariigi piires kaasas ka juhtimisõigust tõendavat dokumenti, kui isik esitab politseiametnikule kontrollimisel muu isikut tõendava dokumendi – nt passi või ID-kaardi (

§ 88lg 1 ja lg 2).

Samuti ei kaota isik juhtimisõigust olukorras, kus tema juhiluba on kehtiv, aga see on näiteks kadunud, hävinenud, varastatud või isik pole seda veel füüsiliselt kätte saanud/järgi Maanteeametisse läinud vms. Sellisel juhul on isikul võimalik (kuni uue juhiloa füüsiliselt kätte saamiseni) esitada politseiametnikule Eesti Vabariigi piires mootorsõidukit juhtides kontrollimiseks muu isikut tõendav dokument ning politseiametnik kontrollib juhtimisõiguse olemasolu liiklusregistri kande põhjal. Kui sellises olukorras isikul ei ole aga muud dokumenti ka esitada, siis järgneb vastutus

§ 242

järgi ehk muu liiklusnõude rikkumise eest, mis tugined

§ 88

lg-te 1 ja 2 rikkumisele, aga mitte juhtimiseõiguseta mootorsõiduki juhtimise eest (kui juhiluba on kehtiv). Ehk teisisõnu, juhiloa kaotamine, varastamine või hävinemine ei muuda kehtivat juhiluba veel kehtetuks. Juhiluba kaotab kehtivuse vastava taotluse esitamisel Maanteeametile või siis kehtivusaja lõppemisel. Ülal 16 4-17-2371 viidatud majandus- ja kommunikatsiooniministri määruse § 20 näeb ette juhiloa asendamise olukorras, kus juhiluba on kadunud, varastatud, hävinenud. Juhtimisõiguse taastamine ning juhiloa väljastamine ja kehtetuks tunnistamine on aga reguleeritud määruse §-des 18 ja 19. Seega ei saa nimetatud erinevaid olukordi (juhiloa kaasaskandmise kohustus, juhiloa kehtivus, juhiloa kaotamine/hävimine/varastamine vms) omavahel samastada nagu seda on teinud kaebaja. Kuigi see ei mõjuta käesoleval juhul väärteoasja lahendust, märgib kohus siinkohal siiski korras lisaks, et kehtivas liiklusseaduses on

§ 94

lg 1 sõnastatud viisil, mis võib ainult liiklusseaduse § 94 lg 1 lugejat, kes ei ole tutvunud samal ajal ka

§ 129

lg 4 ja

§ 126lg-te 3 ja 6 sisuga, eksitada.

Nimelt näeb

§ 94

lg 1 ette, et mootorsõidukit võib juhtida isik, kellel on vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus ning kelle juhtimisõigust ei ole peatatud, ära võetud või kehtetuks tunnistatud või keda ei ole juhtimiselt kõrvaldatud. Eelnevalt leidis kohus, et kui isiku juhiluba kaotab kehtivuse, siis see toob kaasa juhtimisõiguse peatumise, mis omakorda tähendab, et isikul puudub õigus mootorsõidukit juhtida. Ehk sellises olukorras ei ole isikul (ajutiselt) mootorsõiduki juhtimisõigust. Seega juhiloa kehtivustähtaja lõppemisel mootorsõiduki juhtimisõiguse peatumine on vastand

§ 94lg-s 1 märgitud olukorrale .

Samas isikul, kelle juhtimisõigus on peatatud, ära võetud, kehtetuks tunnistatud või kes on juhtimiselt kõrvaldatud, ei või samuti mootorsõidukit juhtida ehk nimetatud isikutel puudub samuti (ajutiselt) mootorsõiduki juhtimisõigus. Seda arvestades leiab kohus, et seadusandja võiks selleks, et välistada igasugune kahetimõistetavus ja edasised samalaadsed vaidlused, muuta

§ 94lg 1 sõnastust.

Üheks võimaluseks on sõnastada

§ 94lg 1 järgmiselt: .

Sellise sõnastuse korral tulekski edasiselt vaadata isikul liiklusseaduse teisi sätteid, et uurida, millistes olukordades liiklusseaduse kohaselt isikul juhtimisõigust ei ole. Teine võimalus on sõnastada

§ 94

lg 1 nii, et selles oleks teiste juhtimisõiguse puudumise aluste kõrval välja toodud ka juhtimisõiguse peatumine ehk siis säte võiks olla näiteks kujul: . KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. KarS § 16 lg 1 kohaselt on tahtluse vormideks kavatsetus, otsene ja kaudne tahtlus ning KarS § 18 lg 1 kohaselt on ettevaatamatuse vormideks kergemeelsus ja hooletus. Sealjuures on väärteo toimepanemise vormidest kõige kergem hooletus ning kõige raskem kavatsetus. Subjektiivse koosseisu osas nõustub kohus kohtuvälise menetlejaga (kohtu tl 19 pöördel) ning leiab, et D.F pani väärteo toime hooletusest KarS § 18 lg 3 mõttes, mis sätestab, et isik paneb teo toime hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. D.F on kohtuvälises menetluses andnud järgmisi ütlusi: (KVM tl 5). Seega nähtub menetlusaluse isiku ütlustest, et viimane ei olnud juhilubade peal olnud kehtivusaega üle kontrollinud, vaid tugines enda mälule ja valearvestustele sellest, millal peaks tema hinnangul juhiluba kehtivuse kaotama. D.F isikuna, kes on läbinud nii autokooli kui riikliku teooria- ja sõidueksami, peab teadma, et

§ 124lg 3 p 1 alusel peatub juhtimisõigus, kui juhiloa kehtivusaeg on lõppenud.

Ühtlasi peab D.F autojuhina teadma, et

§ 96

lg 1 lause 1 kohaselt peab mootorsõidukijuhil olema kehtiv juhtimisõigust tõendav dokument. Samuti peab D.F olema teadlik sellest, et kui mootorsõidukit juhitakse olukorras, kus tema juhtimisõigus on peatunud, siis ei saa tal olla ka mootorsõiduki juhtimisõigust ning ta paneb toime liiklusrikkumise, mille eest on teda võimalik väärteokorras karistada. Samas nähtub eeltoodust, et D.F ei olnud enda kohusetundetuse tõttu kontrollinud enda juhiloa kehtivust üle, 17 4-17-2371 vaid jäi lootma enda mälu ja enda arvestuste peale. Seega ei olnud D.F kuni politsei poolt antud asjaolule tähelepanu juhtimiseni teadlik sellest, et tal puudub seaduse kohaselt juhtimisõigus alates 24.02.2017. a kuni uue juhiloa saamiseni ning ta ei tohiks mootorsõidukit vahepealsel ajal juhtida. Hoolsa ja kohusetundliku käitumise korral oleks D.F pidanud kontrollima enda juhiloa kehtivust regulaarselt, näiteks iga kuu tagant, et kehtivusaja lõpu lähenedes võtta aegsasti samme uue juhiloa saamiseks. D.F jättis aga vajaliku hoolsuskohustuse täitmata, mis tõi kaasa tema poolt väärteo toimepanemise. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et D.F on antud väärteo pannud toime hooletusest. Seega on D.F täitnud

§ 201lg-s 1 sätestatud väärteo koosseisu.

Õigusvastasust ning süüd välistavaid asjaolusid D.F-i teos ei esine. Samuti on D.F süüvõimeline, s.t ta oli väärteo toimepanemise ajal ja on ka käesoleval ajal süüdiv ja vähemalt 14-aastane (sündinud 1974. aastal – KVM tl 1, 5, 6, 7, 10). Eeltoodud põhjustel nõustub kohus kohtuvälise menetlejaga selles, et D.F on pannud toime koosseisulise, õigusvastase ning süülise väärteo, mis on kvalifitseeritav

§ 201lg 1 järgi.

4.3. Karistus VTMS § 30 lg 1 p 1 näeb ette, et menetleja võib väärteomenetluse lõpetada, kui menetlusaluse isiku süü ei ole suur ja väärteomenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi, menetlusalune isik on väärteoga tekitatud kahju vabatahtlikult hüvitanud või heastanud või menetlusalune isik on võtnud kohustuse osaleda sotsiaalprogrammis. Antud sättest tuleneb sõnaselgelt, et menetlejal on õigus ja võimalus väärteomenetlus menetlusaluse isiku suhtes lõpetada, kuid tal ei ole kohustust väärteomenetlust lõpetada näiteks menetlusaluse isiku nõudmisel. Seetõttu ei ole menetlusalusel isikul mitte mingit alust kohtuvälisele menetlejale ette heita asjaolu, et teda karistati antud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga selle asemel, et väärteomenetlus hoopis lõpetada. Väärteomenetluse lõpetamise õigustatud ootust, millest menetleja ei võiks kõrvale kalduda, ei saanud tekkida menetlusalusel isikul ka suhtlusest nende politseiametnikega, kes ta kinni pidasid ja rikkumise tuvastasid. Nimelt nähtub menetlusaluse isiku maakohtule esitatud kaebusest ja selle täiendusest, et kuigi temaga vestelnud ja rikkumise fikseerinud politseiametnik (välijuht) leidis, et on võimalik, et D.F-i suhtes väärteomenetlus tõenäoliselt lõpetatakse, ei olnud väärteomenetluse lõpetamine siiski kindel (kohtu tl 4, 25 pöördel-26). Asjaolu, et väärteomenetluse lõpetamist ei saanud menetlusalune isik oodata, viitab ka see, et kui välijuht oleks leidnud, et menetlusaluse isiku rikkumine on niivõrd vähetähtis, et ei vääri karistust, siis ei oleks ta koostanudki D.F-ile väärteoprotokolli, vaid oleks jätnud väärteomenetluse VTMS § 31 lg 2 alusel hoopis algatamata ning piirdunud isiku hoiatamisega. Väärteomenetlus siiski algatati, seega ei olnud tegemist menetleja hinnangul vähetähtsa väärteoga. Siinkohal märgib kohus lisaks, et kuigi menetlusalusel isikul on õigus teada, millist väärteoasja tema suhtes arutatakse ning seeläbi õigus teda ka, milline sanktsioon võib teda süüdimõistmisel oodata, ei tähenda see õigus seda, et menetlusalusel isikul oleks õigus teada täpselt, milline on väärteo menetlemise lõpptulemus väärteoprotokolli koostamise ajahetkel. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga selles, et käesoleval juhul on menetlusaluse isiku karistamine põhjendatud ning väärteomenetuse lõpetamiseks VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel otstarbekuse kaalutlusel alust ei ole. Sellel seisukohal on kohus eelkõige põhjusel, et menetlusalune isik ei ole siiani aru saanud ega nõustunud sellega, ta on üldse midagi valesti teinud ning liiklusrikkumise toime pannud.

§ 201lg 1 sätestab sanktsioonina rahatrahvi kuni 200 trahviühikut või aresti.

Kohus leiab, et kuivõrd D.F ei ole kehtivaid karistusi (KVM tl 10), siis on võimalik mõista 18 4-17-2371 talle karistus kergema karistusliigi järgi ehk rahatrahv, mitte arest. Kuivõrd

§-s 201 ei ole sätestatud rahatrahvi minimaalset määra, tuleneb see KarS § 47 lg-st 1, mille kohaselt on rahatrahvi minimaalne määr 3 trahviühikut. KarS § 47 lg 1 teise lause kohaselt on üks trahviühik neli eurot. Seega peab D.F-ile mõistetav rahatrahv jääma vahemikku 3-200 trahviühikut (s.o 12-800 eurot) ehk sanktsiooni keskmine oleks 100 trahviühikut, s.o 400 eurot. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. D.F-i süü suurust mõjutab esmalt väärteo toimepanemise subjektiivne külg. Arvestades, et väärtegu saab toime panna tahtlikult ja ettevaatamatusest ning D.F pani antud väärteo toime ettevaatamatusest, täpsemalt hooletusest, mis on kõige kergem väärteo toimepanemise vorm, siis on tegemist asjaoluga, mis viitab isiku väiksele süüle. Samuti arvestab kohus D.F-i süü suuruse hindamisel ajaoluga, et tal puudus juhtimisõigus ehk juhtimisõigus oli peatunud üsna lühikeseks ajavahemikuks – 24.02.

1. a – 12.03.
2. a (k.a – KVM tl 7) ehk natukene üle 2 nädala. Ühtlasi arvestab kohus siinkohal seda, et D.F pöördus Maanteeameti poole uue juhiloa väljastamiseks koheselt esimesel võimalusel saades teada sellest, et tema juhiluba on kehtivuse kaotanud. Nimelt peeti D.F politsei poolt kinni 12.03.
3. a kell 23:32, tegemist oli pühapäeva ööga. D.F on aga uue juhiloa väljastamise taotluse esitanud Maanteeametile juba 13.03.
4. a (KVM tl 7). Kohtuväline menetleja on leidnud, et D.F-i puhul ei esine karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid (KVM tl 8, 9). Kohus nõustub selles kohtuvälise menetlejaga. Lisaks märgib kohus siinkohal, et kuigi tunnistaja Xxxxütlustest nähtuvalt on D.F oma süüd tunnistanud ning kahetsenud (KVM tl 4), ei ole D.F kahetsust avaldanud ei kohtuvälises menetluses antud ütlustes (KVM tl 5) ega ka maakohtule esitatud kaebuses ja selle täienduses (KVM tl 2-5, 24-27). Kohus on seisukohal, et kaebusest nähtuvalt D.F tegelikkuses ei tunnista isegi mitte väärteoteo toimepanemist, rääkimata selle kahetsemisest. Sealjuures ei tähenda süü tunnistamine veel toimepandu puhtsüdamlikku kahetsemist. Kohus leiab, et kui isik isegi mitte ei tunnista rikkumise toimepanemist, siis ei saa esineda ka puhtsüdamlikku (ja siirast) kahetsust, mis oleks karistust kergendavaks asjaoluks KarS § 57 lg 1 p 3 teise alternatiivi mõttes. Kohtu hinnangul ei esine D.F-i puhul ka muid KarS § 57 lg-s 1 märgitud karistust kergendavaid asjaolusid ega asjaolusid, mis annaksid aluse lugeda seda muuks karistust kergendavaks asjaoluks KarS § 57 lg 2 mõttes. Ühtlasi ei esine D.F-i teos KarS §-s 58 märgitud karistust raskendavaid asjaolusid. Eeltoodust nähtuvalt arvestades D.F-i süü suurust mõjutavaid asjaolusid ning karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, leiab kohus, et tema süü on väike. Karistuse mõistmisel arvestab kohus ka eripreventiivseid kaalutlusi ehk lähtub selle, kuidas on võimalik D.F-ist mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Karistusregistri kohaselt puuduvad D.F kehtivad karistused (KVM tl 10). Nimetatud asjaolu annab kohtule aluse arvata, et kui isik mõistab, miks tema tegu on karistatav, siis hoidub ta ka edasiselt igasuguste õigusrikkumiste toimepanemisest. Seega eripreventsiooni tõttu on võimalik D.F-ile mõista üsna sanktsiooni alammäära lähedale jääv karistus. Eripreventiivsete kaalutluste kõrval arvestab kohus karistuse mõistmisel ka üldpreventiivseid kaalutlusi ehk lähtub õiguskorra kaitsmise huvidest. Kohus märgib siinkohal, et isikule mõistetav karistus peab eelkõige lähtuma tema süü suurusest ja eripreventsioonist. Vaid väga erandlikel juhtudel võib isikule mõista karmima karistuse võrreldes tema süü suuruse ja eripreventiivse vajadusega. Vastasel korral võib liiga range karistus, mis on mõistetud peamiselt üldpreventiivsetest kaalutlustest ehk õiguskorra kaitsmise huvidest lähtudes, olla isiku jaoks hoopis negatiivse eripreventsiooniga, sest isik ei tunne, et teda on karistatud 19 4-17-2371 õiglaselt, mistõttu kaotab ta ka usalduse õiguskorra vastu. Käesoleval juhul ei pea kohus üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt vajalikuks mõista isikule rangemat karistust võrreldes sellega, mis vastab tema süü suurusele ega suuremas määras võrreldes sellega, milline karistusmäär avaldaks isikule piisavat eripreventiivset mõju. Seega üldpreventsioon D.F-ile mõistetava karistuse määra ei mõjuta. Eeltoodut kokku võttes on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt D.F-ile mõistetud 30 trahviühiku suurune rahatrahv, mis on 1/6 sanktsiooni maksimaalsest määrast, vastab täielikult D.F-i süü suurusele ning karistuse üld- ning eripreventiivsetele eesmärkidele. Seetõttu jätab kohus kohtuvälise menetleja poolt määratud 30 trahviühiku ehk 120 euro suuruse rahatrahvi muutmata. 4.
5. Kokkuvõte Eeltoodud põhjustel jätab kohus rahuldamata D.F-i kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 04.04.
6. a üldmenetluse otsuse peale väärteoasjas nr 2317,17,002162 ning jätab Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 04.04.
7. a üldmenetluse otsuse väärteoasjas nr 2317,17,002162 muutmata. Kuivõrd maakohus jätab kohtuvälise menetleja otsuse muutmata, siis jäävad rahuldamata ka menetlusaluse isiku taotlused kustutamaks menetlusandmed andmekogudest ning kohustamaks Politsei- ja Piirivalveametit tagastama menetlusalusele isikule tema poolt tasutud 120 euro suurust rahatrahvi. Velmar Brett kohtunik (allkirjastatud digitaalselt) 20