Obsah (7)

§ 162§ 657§ 438§ 442§ 392§ 658§ 173

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 14.12.2018, Tallinn Tsiviilas

§ 162lõike 1 alusel jäid menetluskulud hageja kanda.

1. Kostja menetluskuluks on vastavalt kostja menetluskulude nimekirjale (t lk 109-112) kostjale osutatud õigusabikulu 1485 eurot (koos käibemaksuga). Kostjale on õigusabi osutatud 11,25h tunnihinnaga 132 eurot (koos käibemaksuga). Kohus pidas õigusabitoiminguid, neile kulunud aega ja tunnitasu suurust põhjendatuks. Asjaolu, et hageja arvates oleks pidanud toimingutele kuluma vähem aega, kui kostja menetluskulude nimekirjas on esitatud, ei muuda kohtu otsustust toimingute vajalikkuse ja põhjendatuse osas. Asjaolu, et kostjale on esindaja poolt osutatud ka teises tsiviilasjas õigusabi, ei ole samuti asjaoluks, mille alusel kohus menetluskulude suurust vähendaks. Kostja on avaldanud, et ei saa õigusabi kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kohus mõistis hagejalt kostjale välja menetluskulud 1485 eurot ning määras kostja taotlusel, et kuludelt tuleb tasuda alates kohtulahendi jõustumisest viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras. Apellatsioonkaebus
2. 07.02.2018 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja maakohtu otsuse tühistada ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks või, alternatiivselt, teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.
3. Hageja ei nõustu, et YY kinkelepingust taganemise avalduse kehtivust ei ole võimalik kontrollida ja et taganemisavalduse tegemisega ei tekkinud YY-l nõuet kostja vastu ning et seetõttu puudus YY-l vara, mille arvelt oma hooldekodu kulutusi tasuda. Taganemisavaldus on kehtiv alates tegemisest. YY ei loobunud avaldusest ning ka kostja ei teinud seda pärast pärijaks saamist. Seega ei ole YY taganemisavaldus muutunud kehtetuks. YY nõude maksmapanemine muutus kostja tegevuse tagajärjel keerulisemaks, kuid nõue ei muutunud olematuks. Arusaamatuks jääb otsuses toodu, et tsiviilasja nr 2-15-14829 lõpetamise tõttu ei ole võimalik analüüsida taganemisavalduse kehtivust. Taganemisavalduse kehtivust mõjutavad asjaolud ei ole muutunud pärast YY poolt kohtusse pöördumist tsiviilasja nr 2-15-14829 raames. YY on küll surnud ning kostja on tema pärija, kuid taganemisavalduse kehtivust see ei mõjuta. Asjaolu, et pärija pärast pärandi vastuvõtmist loobus pärandaja poolt tema vastu esitatud hagist, ei saa omada tagasiulatuvat mõju pärandaja õigussuhetele kohaliku omavalitsusega ning neist tulenevatele tagajärgedele.
4. Kuna YY taganemisavaldus oli kehtiv, oli tal kehtiv nõudeõigus kostja vastu. Seega oli YY nõudeõigus kostja vastu korteri tagasisaamiseks seoses kinkelepingust taganemisega osa pärandist. Saades pärijaks loobus kostja nõudest tsiviilasjas nr 2-1514829, mis näitab selgelt, et nõue oli olemas ja kostja seda ka tunnistas. Kuna nõudeõigus on vara, siis on kohus vääralt leidnud, et YY-l vara puudus.
5. Kohtu seisukoht, et hagejal ei tekkinud YY vastu nõuet, kuna hageja oli kohustatud YY hooldekeskuse arveid osaliselt tasuma, on põhjendamata. Kuna kohus on jõudnud valele järeldusele, et YY-l vara puudus, on jäetud analüüsimata ka hageja nõue 6 tulenevalt SÜS § 5 lõikest 1, § 11 punktist 1 ja Jõelähtme Vallavolikogu 14.03.2016 määruse nr 81 §-dest 7 ja
7. Kohus leidis, et paljasõnaliseks on jäänud väide, et YY-l oli soov kinkelepingust taganeda põhjusel, et kinnisvara arvelt ise tasuda oma hooldekeskuse arveid. Samas esitas hageja YY avaldused hooldekandeteenusesse suunamiseks kui kinkelepingust taganemiseks. Maakohus ei põhjendanud, miks hageja esitatud dokumendid ei olnud piisavad tõendamaks nimetatud asjaolu ning kuidas see omas tähtsust lahendi tegemisel.
8. Hageja vaidlustab väljamõistetud menetluskulude suuruse. Kohus on ebaõigesti hinnanud kostjale osutatud õigusabi ajakulu ja selle maksumust. Kuivõrd kostja esindaja on enamiku tööst teinud eelneva samade asjaoludega tsiviilasja nr 2-15-14829 raames, ei ole põhjendatud järgmises asjas samade asjaolude uurimisele liigse aja kulutamine. Vastustaja seisukoht
9. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
10. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada menetlusõiguse olulise rikkumise ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. Maakohtu otsus on olulises osas põhjendamata ja ringkonnakohtul ei ole võimalik rikkumisi ise kõrvaldada, mistõttu tuleb otsus tühistada ja tsiviilasi saata tagasi maakohtule uueks arutamiseks (

§ 657lõike 1 punkt 3).

Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. 22.

§ 438

lõike 1 kohaselt hindab kohus otsuses tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.

§ 442

lõike 8 kohaselt tuleb otsuse põhjendavas osas märkida kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas.

1. Käesolevas asjas on lahendamisel kohaliku omavalitsuse nõue sotsiaalteenuse osutamiseks tehtud kulutuste tagasi saamiseks sotsiaalteenust saanud isiku üldõigusjärglaselt. Kohalik omavalitsus tugineb seejuures asjaolule, et teenuse osutamise ajal oli isikul endal vara, mille arvel teenuse eest tasuda ning et kohaliku omavalitsuse poolt tasumise tulemusena rikastus isik alusetult ja isiku surma tõttu läks tasutu tagasinõudeõigus üle isiku pärijale.
2. Eeltoodust tulenevalt asus maakohus õigesti seisukohale, et kohaliku omavalitsuse nõudeõiguse tuvastamiseks tuleb esmalt selgitada välja, kas kohalikul omavalitsusel tekkis hooldekeskuse teenuse eest tasutud summade osas tagasinõudeõigus hooldekeskuses viibinud isiku vastu. Kolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et tagasinõudeõiguse tekkimine sõltus sellest, milline oli isiku majanduslik olukord. Kuni 01.01.2016 kehtinud sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 45 lõike 1 kohaselt võis isikult võtta temale osutatava sotsiaalteenuse eest tasu ning võetav tasu olenes mh isiku majanduslikust olukorrast. Sama põhimõte on sätestatud alates 01.01.2016 kehtiva SHS § 16 lõikes 2 ja SÜS § 5 lõikes
3. Kooskõlas seadusega oli kohalik omavalitsus kehtestanud hoolekande teenuste eest maksmise korra, kus on sätestatud tasutud hoolekande kulude tagasinõudeõigus juhul, kui isikul ei ole rahalisi vahendeid 7 teenuse eest tasumiseks, kuid tal on vara, mida võõrandada või kasutusse anda (korra § 7 lõiked 3, 4; t lk 56-57, 70-71).
4. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt puudub alus arvata, et hooldekeskuses viibimise ajal oleks YY-l olnud muud vara kui igakuine pension suuruses 438.50 kuni 447.85 eurot. Seega käsitles maakohus asjakohaselt isiku majandusliku olukorra välja selgitamisel ainsa võimaliku täiendava varana 21.02.2013 kinkelepingu alusel võõrandatud korteriomandi tagasinõudeõigust, mis omakorda sai tuleneda 09.03.2015 kinkelepingust taganemise avaldusest. Kehtiva taganemisavalduse korral tekkis kinkijal õigus nõuda üleantu tagastamist või üleantu võõrandamise korral selle väärtuse hüvitamist (VÕS § 189 lõige 1, lõige 2 punkt 2). Kinkelepingus oli korteriomandi väärtuseks pooled hinnanud 40 000 eurot. Seega oleks kehtiva taganemise korral tekkinud isikul vara, mille arvel oleks ta ise olnud majanduslikult võimeline tasuma hooldekeskuse arveid täies ulatuses.
5. Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et käesolevas asjas ei ole kohtul võimalik tuvastada, kas taganemisavaldus on kehtiv. Üheski varasemas kohtumenetluses ei ole seda asjaolu tuvastatud. Käesolevas vaidluses on kingisaajaks kinkija seadusjärgne pärija, kes osaleb kohtumenetluses kostjana. Ka omab taganemisavalduse kehtivus tähtsust käesoleva vaidluse lahendamisel. Seega puuduvad takistused kehtivuse hindamiseks käesolevas menetluses ning seda sõltumata sellest, et korteriomandi tagasisaamiseks alustatud tsiviilasi nr 2-15-14829 lõppes hagist loobumisega. 07.03.2017 kohtumäärusest nähtuvalt loobus hagist peale hageja YY surma tema üldõigusjärglasena pärija, st käesolevas asjas kostjaks olev XX. Hagist loobumine viidatud kohtuasjas ei olnud hageja enda, vaid tema pärija tahe, kes osales samas asjas kostjana ning seega langesid menetluse pooled kokku.
6. Kuna maakohus ei tegelenud taganemisavalduse formaalsete ja materiaalsete eelduste tuvastamisega ega selgitanud pooltele vajadust tuua kohtu ette sellega seonduvad elulised asjaolud ja neid tõendada, rikkus kohus oluliselt

§ 392

lõikes 1 sätestatud eelmenetluse ülesandeid ning see rikkumine võis viia ebaõige otsuse tegemiseni. Kinkelepingust taganemise avaldus on kindlale isikule tehtud tahteavaldus tsiviilseadustiku üldosa (TsÜS) § 69 mõttes, milline muutub kehtivaks kättesaamisega (lõige 1). Kostja ei ole väitnud, et ta ei ole 09.03.2015 avaldust kätte saanud. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt pidi ta avalduse kätte saama vähemalt tsiviilasja nr 2-15-14829 menetluse raames. Seega saab eeldada, et 09.03.2015 avaldus on kehtiv ning selle kehtetus saab tuleneda taganemise materiaalsete eelduste puudulikkusest. Samas seda, et puudub VÕS § 268 lõikes 1 sätestatud taganemise alus, peab selgelt väitma ja tõendama kingisaaja. Käesolevas asjas on kostja küll vaielnud kinkelepingu lõppemisele taganemise tulemusena vastu, kuid maakohus ei selgitanud talle vajadust esitada konkreetsed vastuväited taganemisavalduse kehtivusele ja neid tõendada. Mh tõi kostja esile YY võimetuse saada aru oma tegudest ajal, mil ta andis hagejale volikirja enda esindamiseks. Kuna kinkelepingust taganemise avalduse on allkirjastanud YY volikirja järgne esindaja, võib ka see vastuväide tõendatuse korral osutuda asja lahendamisel oluliseks (vt TsÜS § 13 lõige 1). Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul täita asjakohane selgitamiskohustus ja anda kostjale võimalus esitada täiendavad vastuväited ja neid tõendada. Seejuures juhib kolleegium maakohtu ja poolte tähelepanu, et taganemisavalduses ei ole tuginetud mitte ainult elulistele asjaoludele, millised võiksid sisustada VÕS § 267 punktis 1 sätestatud taganemise alust (kingisaaja jäme tänamatus kinkija vastu), vaid ka asjaoludele, millised 8 sisustavad punktis 2 sätestatud taganemise alust (kinkija ei ole lepingu täitmise puhul võimeline ennast mõistlikult ülal pidama). 28. Kui asja uuel menetlemisel ei leia tuvastamist taganemisavalduse kehtetus, tuleb maakohtul võtta põhjendatud seisukoht ka hageja nõudeõiguse kuulumise kohta YY pärandvarasse ja nõude rahalise suuruse kohta. Kolleegium ei võta seisukohti faktiliste asjaolude tõendatuse kohta, kuna

§ 658

lõike 2 kohaselt on asja uuel läbivaatamisel maakohtule kohustuslikud vaid ringkonnakohtu seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel. Arvestades võimalikku täiendavate vastuväidete ja neid tõendavate uute tõendite (sh võimalikku taotlust volitaja tervisliku seisundi tuvastamiseks volikirja väljastamise ajal) mahtu, ei pea kolleegium mõistlikuks ise asjas eelmenetlust läbi viia ega tõenditele esmaselt hinnangut anda. 29. Menetluskulud jaotab maakohus asja uuel lahendamisel (

§ 173lõike 3 teine lause).

Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/ Jõustunud Riigikohtu 03.06.2017 otsuses toodud muudatustega RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu
2. detsembri
3. a otsuse (tsiviilasi nr 2-17-5184) resolutsioon muutmata, kuid täpsustada otsuse õiguslikke põhjendusi.
4. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.
5. Arvata kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.