← Eesti

2-15-13989/89

Obsah (29)§ 442§ 436§ 253§ 168§ 657§ 429§ 373§ 4511§ 645§ 251§ 256§ 272§ 232§ 654§ 2§ 368§ 173§ 164§ 363§ 174§ 102§ 171§ 162§ 137§ 136§ 125§ 132§ 134§ 179

Tsiviilasi nr: 2-15-13989 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Meeli Kaur ja Ele Liiv Otsuse tegemise aeg j

) sätestatud vastuhagiavalduse kostja taotletud osas läbi vaatamata jätmise õiguslikku alust käesolevas asjas ei esine. Maakohus on ekslikult märkinud nagu kostja oleks hagi rahuldamata jätmise korral taotlenud vaid vastuhagi nõudepunkti 1 läbi vaatamist (s.o lugeda vaidlusalune kinnistu kostja lahusvaraks) ning palunud jätta vastuhagi nõudepunktid 2–8 läbi vaatamata. Viidatust olenemata jättis kohus läbi vaatamata nõude kinnistu lugemiseks kostja lahusvaraks. Seega on kohus alusetult ja põhjendamatult jätnud läbi vaatamata vastuhagi p-d 1, 2, 4 ja 5. Kostja vastuhagi nõue kinnistu lugemiseks kostja lahusvaraks ei olnud nõue, mille läbi vaatamata jätmise tinginuks hagi rahuldamata jätmine. Kinnistu omandas kostja ajal, mil poolte abielu oli veel lahutamata ning ehkki kostja on kinnistusraamatusse kantud kinnistu omanikuna, 6

(19)Tsiviilasi nr: 2-15-13989 ei ole kostjal jätkuvalt võimalik teha kinnistuga mingeid tehinguid ilma hageja nõusolekuta. Notaritel puudus pädevus vara režiimi määramiseks praeguse vaidluse asjaoludel. Kostja saaks taotleda enda kandmist kinnistusraamatusse ainuomanikuna vaid tuginedes jõustunud kohtuotsusele. Kinnistamisavalduse aluseks saab olla jõustunud kohtuotsus, mille resolutiivosas kohus on määranud, et kinnistu kuulub kostja lahusvara hulka. Ei piisa sellest, kui kohtuotsuse põhjendavas osas on kohus esitanud järelduse, et kinnistu on omandatud pärast poolte abieluliste suhete lõppemist ning on seega kostja lahusvara. Seoses vastuhagi nõudepunktiga 2 (hageja tahteavaldus kinnistusraamatus kande tegemiseks ja tahteavalduse kohtuotsusega asendatuks lugemine). Kinnistusraamatus olev omaniku kanne on tehtud enne poolte abielu lahutamist ning sellest tulenevalt nõuab kinnistusosakond kinnistamisavalduse, millega kostja taotleks enda kandmist kinnistusraamatusse ainuomanikuks, rahuldamiseks hageja kui puudutatud isiku nõusolekut. Isegi kui maakohus oleks resolutiivosas lugenud vaidlusaluse kinnistu kostja lahusvaraks, ei oleks see olnud piisav ning ka vastuhagi nõudepunkt 2 oleks tulnud rahuldada. Ainuüksi kohtuotsuse alusel, millega kohus loeb kinnistu kostja lahusvaraks, ei saa kostja kinnistusraamatut korrastada ning kinnistu käsutamine saaks toimuda vaid endise abikaasa tehingusse kaasamisega. Notarid ja kohtunikuabid saavad lähtuda vaid registrikannetest, s.o vaid abielu sõlmimise ja lahutamise kuupäevadest ja kinnistu omandamise kuupäevast. Vastuhagi eesmärgiks oli korrastada kinnistusraamatut, teha kanne kostja kui ainuomaniku kohta ning sellega välistada mistahes hilisemad erimeelsused ja vaidlustused poolte vahel. Kostja on seisukohal, et maakohus kohaldas ebaõigesti kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 341 lg-d 1 ja lg 8, jättes nimetatud normid tähelepanuta ja kohaldamata, ehkki esmaseks ja olulisemaks kohtuotsuse ebaseaduslikkuse aluseks on menetlusnormi oluline rikkumine ja vastuhagi täies ulatuses läbi vaatamata jätmine. Kuivõrd maakohus on õigesti tuvastanud mõlema hagi suhtes olulisima asjaolu, s.o kinnistu staatuse ja kuulumise kostjale, siis ei vaja vastuhagi läbivaatamine ja vastuhagi rahuldamine kostja taotletavas osas ringkonnakohtus tõendite uuesti läbivaatamist ega hindamist. Kui praktikas jäetakse üldjuhul ühisvara jagamise vaidluses menetluskulud kummagi poole kanda, siis praeguse vaidluse asjaolusid arvestades ei oleks see põhjendatud. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et vaidlustes, kus hagi jääb rahuldamata või rahuldatakse tingimustel, millistel oleks üks menetlusosaline olnud valmis sõlmima kompromissi, kuid millest teine loobus, tuleb jätta kompromissi sõlmima mittenõustunud menetlusosalise kanda vastaspoole menetluskulud. Hageja apellatsioonkaebus 7. Hageja on esitanud maakohtu otsuse peale 16.07.2018 apellatsioonkaebuse, milles palub otsuse tühistada hagi rahuldamata jätmise osas ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ning jätta kõik kulud kostja kanda. Hageja ei vaidlusta maakohtu otsust vastuhagi läbivaatamata jätmise osas. 7
(19)Tsiviilasi nr: 2-15-13989 Apellatsioonkaebuse aluseks on eelkõige maakohtu eksimus tõendite hindamisel. Kohus on esitatud tõenditest teinud vale järelduse selle kohta, millal lõppesid poolte abielulised suhted PKS
(1995)§ 15 lg 1 mõttes. Lisaks on maakohus kohtuotsuse tegemisel rikkunud

§ 442lg 8.

Maakohtu otsus ei ole hageja hinnangul seaduslik ja põhjendatud (

§ 436lg 1).

Kohus tuvastas abieluliste suhete lõppemise aja poolte nooremate laste antud ütlustega, jättes kõrvale apellandi poja eelmisest abielust KK ütlused põhjendusel, et need on vastuolus ülejäänud tunnistajate ütlustega, on ebausaldusväärsed ja lisaks ka ebausutavad. Hageja juhib esiteks tähelepanu asjaolule, et poolte nooremad lapsed, kes abieluliste suhete lõppemise osas ütlusi andsid, olid oma sõnutsi tuvastamist vajanud asjaolu ajal vanuses 7-, 5- ja 4-aastased. Ei ole eluliselt usutav, et sellises vanuses lapsed on võimelised usaldusväärseid ütluseid andma samal ajal, kui isegi kostja ei ole menetluse kestel suutnud meenutada, millal abielulised suhted lõppesid või millal hageja kodust ära kolis. Kohus on abieluliste suhete lõppemise aja üle otsustades tuginenud ka poolte ühise lapse TT ütlustele, kuid sellelt isikult ei ole kohus vande all ütlusi võtnud. 20.03.2018 saatis kohtule ekirja QQ, mitte isik, kelle ülekuulamist kohus soovis – TT.

§ 253

lg-st 1 tulenevalt võib kohus kohustada tunnistajat kirjalikult vastama kohtu küsimustele. Saadetud e-kiri ei olnud kirjalikus vormis tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 78 tähenduses. Seega, isegi kui kirja saatjaks oleks olnud TT, ei saa seda e-kirja käsitleda tunnistaja ütlusena. Samuti ei allkirjastanud isik kohtu edastatud kinnitust tunnistaja õigustest ja kohustustest teavitamise kohta ega tunnistaja vannet. Seega eksib kohus, kui leiab, et TT on andnud vande all ütlusi. Kohus on jätnud tõendite hindamisel ka tähelepanuta, et KK meenutamisvõime on vastuoluline. Samuti andis tunnistaja vastakaid ütlusi söögi tegemise kohta, väites kostja esindajale, et hageja toas oli eraldi pliit; seejärel, et esimesel korrusel oli kaks tuba ja koridor ning pliit oli koridoris. Hageja hinnangul on alust arvata, et tunnistaja andis kohtus need ütlused, mida teda oli mõjutanud andma kostja. Hageja esindaja küsimustele tunnistaja ette valmistunud polnud ning need tulid temale ilmselgelt ootamatult. Samuti olid valelikud tunnistaja ütlused istungil talle esitatud fotode osas. Samuti ei ole kohus tõendeid hinnanud igakülgselt, sest hageja esitatud fotodelt on näha, et perekond on rõõmus ja ühtne. Samamoodi on fotode tegemise asjaolude kohta valetanud teine kostja tunnistaja HH. Samuti tunnistasid poolte ühised lapsed vastuoluliselt, et pooltel olid kas eraldi riiulid külmkapis või üldse eraldi külmikud. Samuti jäi selgusetuks, kelle toitu lapsed üldse sõid. Nimelt väitis poolte noorim laps TT oma e-kirjas, et ta ei mäleta üldse, et oleks ema, isa, H ja K-ga ühise söögilaua taga olnud ning majanduslikke suhteid vanemate vahel ei olnud. Maakohus on tuginenud sellele ütlusele majanduslike suhete lõppemise tuvastamisel. Eluliselt ei ole usutav, et pere noorim laps, kes kõnealusel perioodil oli vanuses 5–9 aastat pidi söömisega üksi hakkama saama. Teiseks aga ei saa sellest tunnistusest järeldada, et pooltel puudusid majanduslikud suhted. Ka ei ole eluliselt usutav, et nii väikeses vanuses laps teab, kuidas vanemad kulusid kandsid – kas ühisest eelarvest või mitte. Eelnevalt nimetatud tunnistajate usaldusväärsust kummutab ka see, et kõik kolm last on olnud kostja mõjusfääris. Samuti pole kohus hinnanud seda, miks tunnistajate mälu nooremas eas kostja esindajale küsimustele vastates on selge, kuid hageja esindajale vastates aastaid hiljem toiminud sündmuste osas lünklik. Samuti tuleb tunnistajate 8

(19)Tsiviilasi nr: 2-15-13989 HH ja KK ütlustest välja asjaolu, et mõlemad soovivad elada vaidlusalusel kinnistul olevas majas, mistõttu on põhjust oletada, et see oli ka ajendiks ebaõigete ütluste andmisel. HH isiklikku huvi, et vaidlus lahendataks kostja kasuks väljendab ka asjaolu, et kostja apellatsioonkaebuse esitamisel on riigilõivu tasunud just HH. Maakohus on napisõnaliselt asunud seisukohale, et tunnistaja KK ütlused on otseses vastuolus ülejäänud tunnistajate ütlustega, on ebausaldusväärsed ja lisaks ka ebausutavad. Kuidas kohus selliste kaugeleulatuvate järeldusteni jõudis, ei ole kohtuotsuses jälgitav. Kohtu hinnangul on ebausutav, et väikevend Y elas päevasel ajal all korrusel ja oli seal üksi. Tunnistaja selgitas üheselt, et all korrusel elasid õde ja vend, päevasel ajal oli väikevend all, kuid öösiti magas üleval. Samuti leidis maakohus, et kohtule ei ole selge, mis korralduse järgi kõik inimesed teisele korrusele mahtusid. Teisel korrusel oli kokku neli suurt tuba ja all veel tube. Seega ei saa tunnistaja ütlusi ebausaldusväärseteks tunnistada põhjusel, et kohtule ei ole selge, kuidas pereliikmed ennast majutasid. Tõendeid igakülgselt hinnates oleks kohus sellele küsimusele ka vastuse saanud, sest asjas esitati tõenditena ka lisaks näiteks maja projektid. Kohtuotsusest ei selgu, milles seisneb hageja tunnistaja ütluste vastuolu teiste tunnistajate ütlustega. Varaliste suhete osas on kohus leidnud, et hageja eluasemekulude kandmine on tõendamata. Hageja leiab, et kohus on jätnud hageja esitatud tõendid hindamata ning kohtuotsusest ei nähtu, miks ei ole kohus esitatud tõendeid analüüsinud. Hageja on tõendanud, et on ühisele eluasemele ja perekonnale teinud kulutusi, erinevalt kostjast, kelle osas jääb selgusetuks, millest ta üldse oleks elatuda saanud, kui hageja ei oleks teda üleval pidanud. Hageja esitatud kontoväljavõte kinnitab ka seda, et abielulised suhted lõppesid juulis 2006. Maakohus eksis tõendeid hinnates, kui jõudis järeldusele, et maa ostu-müügileping tõendab kinnistu omandamist kostja lahusvara arvelt. Nimetatud lepingust nähtub, et kinnistu ostuhind loeti tasutuks maareformi soodustust kasutades – nimelt seoses lapse sünniga 20.09.1997. Seetõttu ei saa pidada erastadud maad kostja lahusvaraks. Samuti ei tõenda kinnistu ostmist kostja lahusvara arvelt erastamisväärtpaberi maksekorraldus 07.12.1998, sest 1998. a-l olid pooled abielus ning kostja ei ole tõendanud, et maksekorraldusel nimetatud erastamisväärtpaberid oleksid olnud tema lahusvaraks. Erastamisväärtpaberitel on asja lahendamisel tähtsust. Samuti on kohus tõendeid valesti hinnanud kinnistu valmimise aja osas, leides meelevaldselt, et ehitustööd kestsid kuni maini 1997. Eluliselt ei ole usutav ka maja valmimine 01.05.1997, kui alles ehitusprojekt valmis 01.05.1997. Pooled abiellusid 31.05.1997, seega isegi, kui kinnistu oleks omandatud kostja lahusvara arvel, on kostja lahusvara väärtus abielu kestel oluliselt suurenenud hageja töö ja rahaliste kulutuste arvelt, mis PKS
(1995)§ 19 lg 2 p 4 kohaselt oleks ühisvara jagamisel kõrvalekaldumise aluseks. Lisaks kõiki asjaolusid hinnates, sõltumata sellest, kas tegu oleks poolte ühis- või lahusvaraga, on ilmne, et hageja on oma töö, teenitud raha ja isikliku vaevaga panustanud kinnistu ehitusse nii enne abiellumist 31.05.1997 kui ka abielu jooksul vähemalt 2006. a suveni. Juba ainuüksi see asjaolu võimaldaks abielu lahutamise ajal kehtinud PKS
(1995)§ 14 lg 2 kohaselt kohtul abikaasade ühisvaraks tunnistada ka lahusvara, sest hageja kinnistu väärtus on tänu hageja panusele ja tehtud rahaliste kulutuste 9
(19)Tsiviilasi nr: 2-15-13989 tulemusel oluliselt suurenenud. Kohus ei ole põhjendanud, miks hageja tõendid (fotod) ei tõenda ehitustööde toimumist. Seega on kohus teinud väära järelduse selles osas, et ehitis vallasvarana valmis enne poolte abielu sõlmimist ja kinnistati peale abieluliste suhete lõppu. Kostja vastus hageja apellatsioonkaebusele
  1. Kostja palub jätta hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kõik apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud kulud hageja kanda samadel põhimõtetel nagu on taotletud kostja apellatsioonkaebuses. Hageja vastus kostja apellatsioonkaebusele
  2. Hageja vaidleb kostja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata, v.a menetluskulude jaotuse osas. Hageja hinnangul esinevad ka kostja apellatsioonkaebuse menetlemist takistavad puudused (kostja apellatsioonkaebus on olulises osas põhjendamata ning apellatsioonkaebuselt on tasutud riigilõivu nõustust vähem). Vastuhagi läbi vaatamata jätmise tõttu tuleb kõik vastuhagi menetlemisega seotud kulud jätta

§ 168lg 2 alusel kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 10. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657

lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega jäeti läbi vaatamata kostja poolt vastuhagina esitatud nõuded lugeda XXX kinnistu kostja lahusvaraks ning kohustada hagejat andma tahteavaldus omanikukande muutmiseks sama kinnistu kohta avatud kinnistusraamatu registriosas (06.03.2018 vastuhagi täpsustuse palvepunktid 1 ja 2). Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab kostja nõude tuvastada XXX kinnistu kuulumine kostja lahusvara hulka (06.03.2018 vastuhagi täpsustuse palvepunkt 1). Kostja nõude osas kohustada hagejat andma tahteavaldus omanikukande muutmiseks sama kinnistu kohta avatud kinnistusraamatu registriosas (06.03.2018 vastuhagi täpsustuse palvepunkt 2) jätab ringkonnakohus vastuhagi rahuldamata. Muus osas ei anna kostja apellatsitoonkabuse väited alust maakohtu otsuse resolutsiooni muutmatmiseks, kuid oaliselt tuleb muuta otsuse põhjendusi (

§ 657lg 1 p 21).

Kostja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. 11.

§ 442

lg 5 esimese lause järgi lahendab kohus otsuse resolutsiooniga veel lahendamata taotlused. Kostja on apellatsioonkaebuses avaldanud, et loobub nõudest jätta hageja ainuomandisse poolte abieluliste suhete lõppemise järgselt hageja valdusesse jäänud väärisesemed, kohustades hagejat maksma enamsaadu arvelt kostjale hüvitist (06.03.2018 vastuhagi täpsustuse palvepunkt 3).

§ 429

lg 1 kohaselt võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse.

§ 373

lg 3 esimese lause järgi kohaldatakse vastuhagi avaldusele hagiavalduse kohta sätestatut.

§ 4511

lgtest 1 ja 2 tulenevalt saab menetluse lõpetamise üle otsustada ringkonnakohus.

§ 645

lg 1 esimesest lausest tulenevalt tühistab ringkonnakohus apellatsioonimenetluses hagist loobumise vastuvõtmisel esimese astme kohtu otsuse ja lõpetab asja menetluse. Kolleegium leiab, et ei esine asjaolusid, mis

§ 429lg 4 järgi võiksid anda alust jätta hagist loobumine vastu võtmata. Seega tuleb hagist loobumine vastu võtta, maakohtu otsus vastavas osas 10

(19)Tsiviilasi nr: 2-15-13989 tühistada ja asja menetlus väärisesemete ühisvarana jagamise nõude osas lõpetada. Kostja on kinnitanud, et on teadlik hagist loobumise tagajärgedest.
  1. Mõlemad pooled on vaidlustanud maakohtu otsuse osaliselt. Hageja on vaidlustanud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse osas, milles tema hagi (põhihagi) jäeti rahuldamata. Kostja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu otsuse osaliselt osas, millega vastuhagi (06.03.2018 vastuhagi täpsustuse nõuepunktid 1, 2, 4 ja 5) jäeti läbi vaatamata. Ringkonnakohus käsitleb esmalt hageja apellatsioonkaebust (I) ning seejärel kostja apellatsioonkaebust (II). Viimaks teeb kohus vajalikud menetluslikud otsustused (III). I.
  2. Põhihagi rahuldamata jätmist puudutavas osas ei anna hageja apellatsioonkaebuse väited kolleegiumi arvates alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus eksinud materiaalõiguse kohaldamisel. Samuti ei tuvastanud kolleegium maakohtu menetluses menetlusnormide rikkumisi, mis võiksid anda aluse hageja nõude rahuldamata jätmise osas otsuse tühistamiseks.
  3. Kolleegium nõustub hagejaga, et TT ei ole asjas tunnistajana üle kuulatud (

§ 251lg 1).

Seetõttu on maakohus ekslikult tuginenud TT tunnistajana antud ütlusele. 14.1. Asja materjalidest nähtuvalt on maakohus soovinud võtta TT-lt kirjalikud ütlused vastavalt

§-le 253, kuna tunnistaja elas alaliselt välisriigis, kust tunnistaja kohtusse kutsumine oleks kulukas ja aeganõudev (II kd, tl 64).

§ 253

lg 2 järgi tuleb tunnistajale, keda on kohustatud kohtu küsimustele kirjalikult vastama, selgitada, et teda võidakse kirjalikule ütlusele vaatamata kutsuda kohtuistungile suuliselt ütlusi andma. Tunnistajale tuleb selgitada

§ 256–259 sisu ning tunnistaja kohustust rääkida tõtt.

Tunnistajat tuleb ka hoiatada ütluste andmisest põhjendamatu keeldumise ja teadvalt vale ütluse andmise eest ning kohustada teda allkirjastama ütluste ja hoiatuse tekst. Seda on maakohus asja materjalidest nähtuvalt iseenesest ka teinud. Samas on TT vastanud kohtu küsimusele 20.03.2018 e-kirja teel (II kd, tl 74) ning saatnud 26.03.2018 ka tunnistaja hoiatuse allkirjastatud teksti kohtule tagasi üksnes skaneeritud kujul (II kd, tl-d 84–85). Hoiatuse omakäeliselt allkirjastatud originaali ei ole TT kohtule tagastanud. Skaneeritud hoiatuse tekst ei täida kolleegiumi hinnangul kirjaliku vormi nõuet TsÜS § 78 lg 1 mõttes ning seda ei saa lugeda

§ 253lg 2 nõuete täitmiseks piisavaks.

14.2. Kõnealune minetus ei muuda maakohtu otsuse lõppjäreldusi siiski ebaõigeks. Otsuse põhjendusi tuleb küll osaliselt muuta. Ringkonnakohtu hinnangul saab TT20.03.2018 e-kirja lugeda dokumentaalseks tõendiks

§ 272mõttes.

Kolleegiumi arvates on see kiri käsitatav menetlusosaliseks mitteoleva isiku kirjana

§ 272lg 2 (vt ka Riigikohtu 12.10.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-21-74-11, p 26).

Selliselt on e-kiri hinnatav koos muude tõenditega

§ 232lg-te 1 ja 2 alusel. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu ja TT suhtluse põhjal 11

(19)Tsiviilasi nr: 2-15-13989 (II kd, tl-d 65–66, 68, 74 ja 84–85) väljaspool mõislikku kahtlust, et 20.03.2018 e-kirja on kohtle saatnud TT, st sama isik, keda kohus soovis tunnistajana üle kuulata. Asjaolul, et TT on kirjutanud oma eesnime ka kujul QQ, ei saa olla määravat tähtsust. Hageja ei ole lisaks esile toonud ega põhistanud, et eksisteerib ka QQR nimeline isik (keda võiks TTga segi ajada). 14.
  1. Poolte ühised lapsed KK ja HH on mõlemad andnud menetluses ütlusi selle kohta, et vähemalt
  2. a sügisest elati eraldi peredena, ühiseid üritusi lastel koos ema ja isaga ei olnud, kusagil koos ei käidud. Tunnistajad elasid koos isaga (kostjaga) elamu teisel korrusel ning TT koos emaga (hagejaga) elamu esimesel korrusel (II kd, tl-d 91 ja 92). Asja lahendamise seisukohalt olulistes asjaoludes on tunnistajate ütlused kolleegiumi hinnangul kokkulangevad. Hageja apellatsioonkaebuses väidetud vastuolusid ringkonnakohus nende kahe tunnistajate ütlustes ei tähelda. Ringkonnakohtu arvates on mõistetav, et nüanssides võivad tunnistajad teatud asjaolusid erinevalt mäletada, kuna tunnistajad kuulati üle enam kui 10 aastat tagasi aset leidnud sündmuste kohta, lisaks olid tunnistajad toona alaealised.
  3. a-l sündinud KK ja
  4. a-l sündinud HH olid aastatel 2001-2002 vastavalt 6-7-aastane ja 5-6-aastane. Ringkonnkohtu hinnangul olid tunnistajad mainitud aastatel juba piisavalt vanad, et mäletada isa ja ema vahelisi suhteid ning üldist elukorraldust puudutavaid asjaolusid ja nende kohta ütlusi anda. Eelduslikult mäletavad lapsed lapsepõlvest isa-ema suhteid ja pere elukorraldust hästi, kuna laste jaoks on kindlasti oluline, millised on nende vanemate omavahelised suhted ja läbisaamine (kas elatakse perena koos jms) ning lapsed vanuses 5–7 on võimelised sellega seonduvaid asjaolusid tajuma ja mõistma. 14.
  5. Samuti võis sündmusi teatud määral mäletada
  6. a-l sündinud TT. Tema 20.03.2018 e-kirjast nähtuvad selgitused langevad olulises osas kokku tunnistajate KK ja HH ütlustega. TT mäletamist mööda elati ühes majas, aga eraldi, kooselu kui sellist ei olnud, sest emal ja isal olid erinevad eluruumid, erinevad toidud, söögiajad jne.
  7. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tunnistaja KK ütluste kui tõendi usaldusväärsus on madalam juba seetõttu, et need on vastuolus teiste tunnistajate ütlusega. Samuti ei toeta KK ütlusi oluliselt ka teised asjas esitatud ja kogutud tõendid. Maakohus on ka põhjendatult märkinud, et KK väited, nagu oleks hageja elanud elamu teisel korrusel kuni
  8. a lõpuni, ei tõenda poolte abielulist kooselu, ühist perekonda, ühiseid üritusi ja ühist majandamist. Maakohtu järeldus, nagu ei oleks tunnistaja KK väidetud seitse inimest elamu teisele korrusele saanud elama mahtuda, on tõepoolest põhjendamata, aga see ei muuda kokkuvõttes KK kui tunnistaja ütlustele antud hinnangut ebaõigeks.
  9. Muus osas järgib ringkonnakohtu põhihagi lahendamist puudutavaid maakohtu otsuse põhjendusi ning ei pea neid vajalikuks korrata (

§ 654lg 6). Vastusena hageja apellatsioonkaebuse ülalkäsitlemata väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 12

(19)Tsiviilasi nr: 2-15-13989 16.1. Jättes kõrvale ülalkäsitletud TT20.03.2018 e-kirja, on maakohus hinnanud tõendeid kooskõlas

§ 232

lg-tega 1 ja 2 ning oma järeldusi nõuetekohaselt (

§ 436ja § 442 lg 8) põhjendanud.

Kostja mittenõustumine maakohtu järeldustega ei anna alust otsuse tühistamiseks, kui kohus on otsust tehes materiaalõigust õigesti kohaldanud ega ole rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. 16.2. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga väitega, et maakohus on asjas eelistanud isikulisi tõendeid ja pidanud ebaoluliseks dokumentaalseid tõendeid. Maakohtu otsuse põhjendustest selliseid järeldusi teha ei saa. Kolleegium märgib, et üldjuhul ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu (

§ 232lg 2).

Otsust tehes peabki kohus tõendeid hindama ning otsustama ka iga tõendi usaldusväärsuse ja tõendusjõu üle. Maakohus on hinnanud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses. Maakohus on hinnanud ka hageja esitatud dokumentaalseid tõendeid (fotosid, pangakonto väljavõtteid jms). 16.

  1. Hageja poolt perekondlike sündmuste kohta esitatud fotodest, mis on tehtud
  2. a mais ja
  3. a juulis (I kd, tl-d 124–128; 129–130), ei saa ringkonnakohtu hinnangul teha kogumis teiste tõenditega järeldust, et poolte abielulised suhted pärast
  4. a sügist jätkusid. Nende fotode tegemise asjaolude kohta on andnud ütlusi tunnistajad KK ja HH, samuti selgitab seda TT oma 20.03.2018 e-kirjas. Maakohus on tunnistajate ütlusi ja TT selgitusi fotode tegemise kohta otsuses ka käsitlenud. 16.
  5. Rahvastikuregistri väljavõte hageja ja kostja elukohaandmete kohta (I kd, tl 93) ei tõenda ringkonnakohtu hinnangul abieluliste suhete lõppemise aega. Mõlema poole väidetest järeldub, et vähemalt teatud ajaperioodi elasid hageja ja kostja mõlemad XXX kinnistul (n-ö ühe katuse all). Ühes majas elamisest ei saa kolleegiumi hinnangul järeldada abieluliste suhete jätkumist. Kostja võis anda hagejale (kellega tal on ühised lapsed) nõusoleku näidata oma elukohana XXX kinnistu aadress ka pärast abieluliste suhete lõppemist. 16.
  6. Samuti ei tõenda hageja väiteid tema arveldusarve väljavõte ajavahemiku 01.01.2005 – 01.01.2007 kohta (I kd, tl-d 131–138). Maakohus on seda tõendit otsuses ka eraldi käsitlenud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega. Hageja ei ole tõendanud, et kuni
  7. a juunini kandis tema kõik eluasemekulud. Seda ei saa järeldada ka viidatud arveldusarve väljavõttest. Asjaolust, et hageja on alates 05.10.2006 asunud kandma ½ eluasemekuludest, ei saa järeldada, et selle ajani poolte abielulised suhted kestsid. Kuna hageja kasutas kuni
  8. a oktoobrini XXX kinnistul asuvat elamut (koos oma lastega, kes ei olnud poolte ühised lapsed), on mõistetav, et ta pidi kandma ka osa kinnisasjaga seotud kuludest. 13

(19)Tsiviilasi nr: 2-15-13989 16.
  1. Hageja poolt koos 20.07.2017 menetlusdokumendiga esitatud 05.10.2007 üürileping (I kd, tl 140) ei ole kolleegiumi hinnangul asjakohane tõend, kuna hageja on samas menetlusdokumendis ise väitnud, et poolte abielulised suhtes lõppesid juba
  2. a suvel. 16.
  3. Hageja on 20.07.2017 esitanud ka fotod, millega hageja on soovinud tõendada, et elamu ehitus jätkus ka pärast poolte abielu sõlmimist 31.05.1997 (I kd, tl-d 141-150). Viidatud fotodest ega muudest tõenditest ei ole ringkonnakohtu hinnangul võimalik teha järeldusi fotode tegemise aja kohta. Kostja vastuväidete kohaselt on need fotod tehtud
  4. a-l ja
  5. a-l, v.a kaks viimast fotot (I kd, tl 150), mis võisid olla tehtud aastatel 2000-
  6. Samas nendelt fotodelt otsest ehitustegevust ei nähtu. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa fotodelt näha olevast ehitustehnikast või inimeste riietusest või vanusest teha asjakohaseid järeldusi fotode tegemise aja kohta. Kohtule ei ole teada, et ehituses kasutatav tehnika või inimeste riietus oleks vaidlusaluse ajavahemiku jooksul (1990-ndate aastate teine pool) oluliselt muutunud. 16.
  7. Ringkonnakohus ei leia, et maakohus oleks pidanud tunnistajate ütluste kui tõendi usaldusväärsust eraldi põhjendama.

§ 442lg-st 8 tuleneb kohtule üksnes kohustus põhjendada tõendiga arvestamata jätmist.

Asjaolu, et poolte ühised lapsed elavad või plaanivad tulevikus elada ise XXX kinnistul, ei anna kolleegiumi hinnangul ka iseenesest alust kahelda tunnistajate KK ja HH kui tõendi allikate usaldusväärsuses. 16.

  1. Apellatsioonkaebuses on hageja ka välja toonud, et isegi kui XXX kinnistu on kostja lahusvara, on ilmne, et hageja on oma töö, teenitud raha ja isikliku vaevaga panustanud kinnistu ehitusse nii enne abiellumist 31.05.1997 kui ka abielu jooksul vähemalt
  2. a suveni. Hageja toob välja, et see asjaolu võimaldaks abielu lahutamise ajal kehtinud PKS

(1995)§ 14 lg 2 kohaselt kohtul abikaasade ühisvaraks tunnistada ka lahusvara, sest hageja kinnistu väärtus on tänu hageja panusele ja tehtud rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud. Kolleegium märgib esiteks, et sellised väited on hageja esitanud esmakordselt apellatsioonimenetluses. Teiseks tuleb kohtul käesolevas asjas ühisvara jagada PKS § 210 lg 1 alusel kehtiva PKS-i järgi ning PKS § 210 lg 2 esimese lause järgi kohaldub PKS
(1995)üksnes enne 01.07.2010 omandatud ühisvara koosseisu määramisele. Kehtiv PKS ei näe ette võimalust tunnistada abikaasade ühisvaraks ühe abikaasa lahusvara. Lisaks oli hageja poolt alates abielu sõlmimisest kuni poolte abieluliste suhete lõppemiseni teenitud raha eelduslikult samuti abikaasade ühisvara (mitte hageja lahusvara). Samuti vaidleb kostja vastu hageja väitele, nagu oleks üksnes hageja abielu ajal perekonda ülal pidanud. II. 17. Maakohus on jätnud otsusega kostja esitatud vastuhagi tervikuna läbi vaatamata. Kolleegiumi hinnangul ei olnud maakohtul alust vatuhagi täies ulatuses läbi vaatamata jätta 14
(19)Tsiviilasi nr: 2-15-13989 ning maakohus on menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud, jättes läbi vaatamata kostja poolt vastuhagina esitatud nõuded tuvastada XXX kinnistu kuulumine kostja lahusvara hulka ning kohustada hagejat andma tahteavaldus omanikukande muutmiseks sama kinnistu kohta avatud kinnistusraamatu registriosas. Kohus oli vastuhagi 07.12.2016 määrusega (I kd, tl 84) menetlusse võtnud ning seega tuli vastuhagi ka kostja taotletud osas läbi vaadata.
  1. Kostja oli 06.03.2017 vastuhagi täpsustuses taotlenud osade vasuhagi nõuete läbi vaatamist küll üksnes juhul, kui kohus leiab, et XXX kinnistu tuleb lugeda abikaasade ühisvaraks, kuid ülalmärgitud kolme nõude osas (06.03.2018 vastuhagi täpsustuse palvepunktid 1–3) ei ole kostja asja materjalidest nähtuvalt esitanud vastuhagi tingimuslikult. Kolleegium nõustub kostjaga, et maakohus on otsuse p-s 9 ekslikult märkinud, nagu oleks kostja hagi rahuldamata jätmise korral taotlenud vaid vastuhagi nõudepunkti 1 läbi vaatamist (nõue tuvastada XXX kinnistu kuulumine kostja lahusvara hulka) ning palunud jätta vastuhagi muud nõudepunktid (p-d 2–8) läbi vaatamata. Maakohus on sellele ekslikule järeldusele vaatamata jätnud samas läbi vaatamata ka vastuhagi nõudepunkti
  3. Eelmärgitut arvestades tuleb maakohtu otsus vastuhagi läbi vaatamata jätmist puudutavas osas osaliselt tühistada. Kolleegium leiab samas, et vastuhagi kahe sisulist lahendamist vajava nõude lahendamiseks ei ole vajalik ega otstarbekas (

§ 2) asja maakohtule tagasi saata.

Ringkonnakohus saab teha maakohtu poolt tuvastatud asjaolude põhjal nõuete osas ise uue otsuse. Maakohtu otsuse järelduste kohaselt oli XXX kinnistul asuv ehitis vallasasjana valminud enne poolte abiellumist 31.05.1997 ning ehitusalune maa kinnistati 28.04.2005, s.o pärast poolte abielusuhete lõppemist. Maakohtu järelduste põhjal lõppesid poolte abielulised suhted hiljemalt

  1. a sügisel. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus viidatud asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud (vt ka käesoleva otsuse p-d 14–16).
  2. Kostja on palunud vastuhagis lugeda tema lahusvaraks XXX kinnistu (mille kohta on avatud kinnistusraamatu registriosa nr XXXXXXX). Ringkonnakohtu hinnangul on sisuliselt tegemist nõudega tuvastada XXX kinnistu kuulumine kostja lahusvara hulka.

§ 368

lg 1 kohaselt võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Kolleegiumi hinnangul on kostjal praegusel juhul XXX kinnistu kuulumise osas ühele või teisele abikaasale tuvastushuvi

§ 368lg 1 mõttes. Seda eelkõige põhjusel, et kinnisasi on omandatud (kinnistatud) poolte abielu ajal ning abielu kestel abikaasade omandatud vara oli PKS

(1995)§ 14 lg-s 1 sisalduva üldnormi järgi abikaasade ühisvara. Seetõttu on kostja jaoks, sh suhetes kolmandate isikutega, vajalik kohtulahend, millega tuvastatakse, et kinnistu kuulub tema lahusvara hulka. Eelmärgitut arvestades kuulub kostja kõnealune tuvastusnõue kolleegiumi hinnangul rahuldamisele. 21. Kostja on palunud kohustada hagejat tegema järgmise sisuga tahteavalduse: "Palun teha Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistri registriosa number XXXXXXX II jaos 15
(19)Tsiviilasi nr: 2-15-13989 kanne, mille kohaselt on kinnistu asukohaga XXX ainuomanikuks YY (isikukood XXXXXXXXXXX)." Kostja on palunud lugeda hageja tahteavaldus asendatuks käesolevas tsiviilasjas tehtud jõustunud kohtulahendiga. Ringkonnakohtu hinnangul puuduvad alused kostja selle nõude rahuldamiseks. 21.
  1. TsÜS § 68 lg 5 sätestab, et kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma. Täitemenetluse seadustiku § 184 lg 1 näeb ette, et kui võlgnikku on kohtuotsusega kohustatud tahteavaldust tegema, asendab tahteavaldust jõustunud kohtuotsus. Kolleegium selgitab, et selleks, et isiku tahteavalduse saaks lugeda kohtulahendiga asendatuks, peavad olema täidetud TsÜS § 68 lg-s 5 sätestatud eeldused. Esmalt peab isikul, kelle tahteavaldust soovitakse kohtulahendiga asendada, olema kas seadusest vm õiguslikust alusest tulenev kohustus tahteavaldus teha. Teiseks peab tahteavaldusel, mille andmiseks isikut kohustatakse, olema kindel sisu, mis on tuvastatav kas seaduse või lepingu alusel. Kolmandaks peab kohtuotsus kohustama isikut tahteavaldust tegema. 21.
  2. KRS § 341 lg 1 järgi on kande tegemiseks, muutmiseks või kustutamiseks nõutav selle isiku nõusolek, kelle kinnistusregistriossa kantud õigust kanne kahjustaks (puudutatud isik), kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 65 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud, nõuda ebaõige kande parandamiseks nõusolekut isikult, kelle õigusi parandamine puudutab. KRS § 631 lg 1 järgi parandatakse ebaõige kandemääruse alusel tehtud kanne kinnistamisavalduse alusel. Kande parandamiseks on vajalik puudutatud isiku nõusolek. KRS § 631 lg-st 3 tuleneb, et kui asjaõigus kuulub abikaasade ühisvara hulka, kuid kinnistusraamatusse on ebaõige kandemääruse alusel selle omajana kantud ainult üks abikaasa, tuleb kande parandamiseks kinnistamisavaldusele lisada omandiõiguse tunnistus, mis tõendab asjaõiguse kuulumist abikaasade ühisvara hulka. 21.
  3. Praegusel juhul on XXX kinnistu ainsa omanikuna kinnistusraamatusse kantud kostja ning hageja omandiõiguse kohta kinnistusraamatus mistahes kanded puuduvad. Kanne kostja omandiõiguse kohta ei ole käesolevas asjas tuvastatud asjaolude põhjal ebaõige ning kinnistu ei ole kunagi endiste abikaasade ühisvarasse kuulunud. Seega ei ole kostjal kolleegiumi hinnangul alust nõuda uue kande tegemist või olemasoleva kande parandamist. Kostja õigused on piisavalt tagatud ülalmärgitud tuvastusnõude rahuldamisega. 21.
  4. Kolleeguim lisab, et olukorras, kus kinnisasi otsustatakse ühisvara jagamise hagi lahendamise käigus jätta kohtuotsusega abikaasa ainuomandisse, ei ole selline otsus kujundusliku toimega ning vara jagatakse kinnistamisega (AÕS § 641). See tähendab, et pärast sellise otsuse jõustumist tuleks teha uus kanne, milles tuleks märkida, et ainuomanikuks saav abikaasa on ainuomanik, hoolimata sellest, et 16
(19)Tsiviilasi nr: 2-15-13989 ta oli varem ainsana kinnistusraamatusse sisse kantud (vt Riigikohtu 18.10.2017 määrus tsiviilasjas nr 2-17-4192, p 10 koos selles viidatud kohtupraktikaga). Praegusel juhul kirjeldatud olukorda ei esine. XXX kinnistu ei kuulu jagamisele poolte ühisvarana. 22. Samuti ei nõustu ringkonnakohus kostja apellatsioonkaebuse väitega, nagu oleks maakohus jätnud vastuhagi läbi vaatamata ka kostja taotluste osas jätta menetluskulud hageja kanda, määrata hageja poolt hüvitatavad menetluskulud kindlaks vastavalt kostja poolt esitatavale menetluskulude nimekirjale ning mõista menetluskulud hagejalt välja, kohustades hagejat tasuma hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist (s.o 06.03.2018 vastuhagi täpsustuse palvepunktid 4 ja 5). Kolleegiumi hinnangul sellist järeldust vaidlustatud otsusest teha ei saa. Poolte menetluskulude jaotuse on maakohus vaidlustatud otsuses kooskõlas

§ 173lg-ga 1 märkinud.

Maakohus on pidanud põhjendatuks jätta menetluskulud

§ 164lg 1 alusel kummagi poole enda kanda.

Sellist menetluskulude jaotust arvestades puudus kohtul vajadus hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks. Kolleegium lisab, et menetlusosalise taotlused menetluskulude jaotuse ja hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks ei ole eraldi võetuna hagi (või vastuhagi) esemeks (

§ 363lg 1 p 1).

Menetluskulude jaotus sõltub üldjuhul asja sisulise lahendamise tulemustest ning

§ 173

lg 2 järgi tuleb kohtul märkida menetluskulude jaotus kohtulahendis ka siis, kui menetlusosalised seda ei taotle. Samuti määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse

§ 174

lg 1 teise lause kohaselt kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust. Sellisel juhul võtab kohus aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. 23. Kostja apellatsioonkaebuse väited ei anna kolleegiumi hinnangul alust muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Kehtiva PKS § 210 lg 2 kohaselt tuli XXX kinnistu ühisvarasse kuulumise üle otsustada enne 01.07.2010 kehtinud PKS

(1995)alusel. PKS
(1995)§ 14 lg 1 kohaselt loeti abikaasade ühisvaraks abielu kestel soetatud vara. PKS
(1995)§ 15 lg 1 sätestas, et abikaasa lahusvaraks loetakse tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. Pooled ongi asjas vaielnud eelkõige selle üle, kas kinnistu omandamise ajaks olid nende abielulised suhted PKS
(1995)§ 15 lõike 1 tähenduses lõppenud. Hagejale ei saa kolleegiumi arvates menetluskulude jaotamise seisukohtalt ette heita, et tal ei ole õnnestunud oma väiteid abieluliste suhete lõppemise aja kohta tõendada. Ringkonnakohus küll rahuldab osaliselt hageja vastuhagi, kuid ka selles osas on kolleegiumi hinnangul põhjendatud lähtuda menetluskulude jaotamisel

§ 164

lg-st 1, mille kohaselt kannab hagilises abieluasjas (vt

§ 102

lg 1) kumbki pool oma menetluskulud ise.

§ 164lg 2 rakendamiseks ringkonnakohtu hinnangul käesoleval juhul alust ei ole.

24. Hageja leiab, et kostja muutis 06.03.2018 menetlusdokumendiga 18.11.2016 esitatud vastuhagi eset ja alust ning maakohus poleks tohtinud vastuhagi sellist muutmist lubada. Hageja on sellekohased vastuväited esitanud ka maakohtu menetluses. Ringkonnakohus nõustub maakohtu 21.03.2018 kirjas (II kd, tl-d 78–79) märgituga, et 06.03.2018 17

(19)Tsiviilasi nr: 2-15-13989 menetlusdokumendiga ei ole kostja muutnud vastuhagi alust ja eset. 06.03.2018 menetlusdokumendis (II kd, tl-d 61–63) on hageja täpsustanud 18.11.2016 menetlusdokumendis (I kd, tl-d 79–81) esitatud nõuete sõnastust ning täiendanud ja parandanud faktilisi ja õiguslikke väiteid. Vastuhagi aluseks olevad põhilisi asjaolusid ei ole kostja muutnud. Hageja väidetest ka ei selgu, kuidas 06.03.2018 esitatud täpsustatud vastuhagi menetlemine halvendas hageja menetluslikku positsiooni. III.
  1. Nagu eelnevalt märgitud, ei anna kostja apellatsioonkaebuste väited kolleegiumi hinnangul alust muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Kuna kolleegium muudab maakohtu otsust vastuhagi läbivaatamata jätmise osas, ei anna maakohtu menetlusega seotud menetluskulude jaotuse muutmiseks alust ka hageja apellatsioonkaebus.
  2. Kostja apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud poolte menetluskulud jätab ringkonnakohus

§ 164lg 1 alusel poolte endi kanda.

Hageja apellatsioonkabuse esitamisest tingitud menetluskulud tuleks

§ 171

lg-st 1 lähtudes jätta hageja kanda, kuid kolleegium peab põhjendatuks jätta ka need kulud

§ 162lg 4 alusel poolte endi kanda.

Kostja menetluskulude väljamõistmine hagejalt oleks ringkonnakohtu hinnangul praeguses asjas äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik.

  1. Kostja vastuhagis esitatud väärisesemete jagamise nõue, millest kostja on apellatsioonkaebuses tehtud avalduses loobunud, moodustas vaidluse esemest maakohtu menetluses väikse osa ning ei ole märkimisväärselt suurendanud poolte lepinguliste esindajate tööle kulunud aega. Seega ei anna nimetatud nõudest loobumine kolleegiumi hinnangul alust jätta hageja menetluskulusid osaliselt kostja kanda.
  2. Eelmärgitut arvestades, puudub vajadus hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks.
  3. Kolleegium leiab, et on määranud kostja apellatsioonkaebusega seonduvalt ebaõigesti tsiviilasja hinna.

§ 137

lg-st 1 tulenevalt on tsiviilasja hind apellatsioonkaebuse esitamisel sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust.

§ 136

lg 1 järgi määrab tsiviilasja hinna kohus, kui hinda ei ole ette nähtud seaduses ja see ei nähtu ka avaldusest. Kohus võib määrata tsiviilasja hinna ka siis, kui ta leiab, et hageja või muu avaldaja nimetatud hind ei vasta tegelikkusele.

§ 136

lg 4 teise lause kohaselt võib kohus muuta hinda ka asja lahendava kohtulahendiga. Kostja on vaidlustanud maakohtu otsuse nii XXX kinnistu kostja lahusvaraks lugemise nõude osas kui ka nõude osas kohustada hagejat andma tahteavaldus omanikukande muutmiseks. 29.1.

§ 125

järgi määratakse tuvastushagi hind hüve väärtusega, mida hageja on eeldatavalt õigustatud saama hagi rahuldamise korral. Kui hüve väärtust ei ole võimalik kindlaks määrata, loetakse haginõue mittevaraliseks.

§ 132

lg 1 kohaselt eeldatakse mittevaralise nõude puhul, et hagihind on 3500 eurot, kui sama paragrahvi lõikes 11 ei ole ette nähtud teisiti.

§ 134lg 1 järgi 18

(19)Tsiviilasi nr: 2-15-13989 liidetakse hagihinda arvutades ühes hagis sisalduvad nõuded. Kui nõuded on alternatiivsed, määratakse hagihind suurema nõude järgi. 29.
  1. Ringkonnakohtu arvates tuleb kostja eelnimetatud nõuded (s.o tuvastusnõue ja tahteavalduse esitamise nõue) hagihinna leidmiseks apellatsioonimenetluses liita. Seega on kostja apellatsioonkaebuse hind 7000 eurot (3500+3500). 29.
  2. Eelmärgitut arvestades on kostja tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel ka ettenähtust vähem riigilõivu. Kostja on tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 300 eurot (II kd, tl 136). Samas tuli riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja sama seaduse lisa 1 järgi tsiviilasjalt hinnaga kuni 7000 eurot tasuda riigilõivu 450 eurot. Vähem makstud riigilõiv tuleb

§ 179

lg 1 järgi kostjalt riigi kasuks välja mõista.

§ 179

lg 9 kohaselt tuleb tasumisega viivitamisel maksta viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 30. Juhindudes

§ 654

lg-st 2² esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest (allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur (allkirjastatud digitaalselt) Ele Liiv 19

(19)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.