← Eesti

2-14-10660/86

2-14-10660 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Iko Nõmm Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. jaanuar 2019, Tallinn Kohtuasja number 2-14-10660 Kohtuasi XX hagi YY vastu ühisvara jagamiseks YY vastuhagi XX vastu ühisvara jagamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
  2. detsembri
  3. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-10660 Kaebuse esitaja ja liik XX apellatsioonkaebus YY vastuapellatsioonkaebus Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Apellatsioonkaebuse hind 3500 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad apellatsioonimenetluses Hageja (apellant) XX (isikukood XXXXXXXXXXX; elukoht XXX, riigi õigusabi korras määratud esindaja Natalia Lausmaa Vastuapellatsioonkaebuse hind 0 eurot Kostja (vastustaja) YY (isikukood XXXXXXXXXXX; elukoht XXX), volitatud esindaja Marina Simhes-Kazakova Menetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON:
  4. Jätta XX
  5. veebruari
  6. a ja
  7. jaanuari
  8. a taotlus uute tõendite kogumiseks ja vastuvõtmiseks rahuldamata.
  9. Tühistada Harju Maakohtu
  10. detsembri
  11. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-10660 osas, millega maakohus mõistis XX-lt riigituludesse menetlusabikulu 150 eurot (menetluskulude jaotuse p 2). Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
  12. Rahuldada XX apellatsioonkaebus osaliselt.
  13. Jätta YY vastuapellatsioonkaebus rahuldamata. 1 2-14-10660
  14. Jätta apellatsioonimenetluse kulud poolte enda kanda. Kohtu selgitused: Otsuse peale võib esitada Riigikohtule kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb ülalmärgitud tähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
  15. XX (hageja) esitas
  16. märtsil 2014 Harju Maakohtule YY (kostja) vastu hagi, milles palus jagada poolte ühisvara hulka kuuluva OÜ Q (osaühing) osa selliselt, et osa jääb kostja ainuomandisse ning kostja hüvitab hagejale osa turuväärtusest poole. Hageja palus
  17. detsembri
  18. a menetlusdokumendis, et kostja hüvitab talle 62 452 eurot. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt omandasid pooled abielu ajal osaühingu osa ning kostja on olnud kogu aeg ühingu juhatuse liige. Tegemist on eduka ühinguga, mis valmistab kaubaaluseid. Osa väärtus on vähemalt võrdne ühingule kuuluva kinnisasja väärtusega.
  19. a majandusaasta aruande kohaselt kuulub ühingule kinnisasi (väärtus 246 520 eurot) ning käibevara (väärtus 177 961 eurot). Ühingul on pangalaen, kuid ühingu tulud võimaldavad seda hõlpsasti maksta.
  20. a majandusaasta aruande kohaselt on ühingu käive drastiliselt vähenenud, kuid käivet on lihtne suunata teise ühingu raamatupidamisse ja jätta sellega mulje ühingu kahjumlikkusest. Kostja on pärast abielu lahutamist asunud vara ühingust „välja kantima“ ning loonud uue ühingu P OÜ, mille juhatuse liikmeks on kostja uus abikaasa ja kuhu on üle viidud osaühingu tegevus ja töötajad. Kostja vastuväited
  21. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja vastuväidete kohaselt ei vasta hageja ettekujutus osa väärtusest tegelikkusele. Osaühing ei tegutse enam ja tal ei ole töötajaid. Tulekahju tõttu hävines materjal ning seadmed on muutunud kasutuks või võõrandatud. Ühingule kuulub küll kinnisasi, kuid ühingu kohustused ületavad kinnisasja väärtust, mistõttu ei ole osa väärtus võrdne kinnisasja väärtusega. Kuna ühingul ei ole piisavalt vahendeid pangale laenude tagastamiseks, on ühing võtnud laenu.
  22. detsembril 2015 leppis ühing pangaga kokku maksepuhkuses. Hulgaliste võlausaldajate tõttu ei pea kostja võimalikuks 2 2-14-10660 rahuldada nende nõudeid kinnisasja müügi teel, sest see tooks kaasa ühingu maksejõuetuse. Kostja soovib ühingut säilitada, sest see on siiski oma kohustustega toimetulev toimiv ühing. Kostja ei ole tahtlikult halvendanud ühingu majanduslikku olukorda. Käive on 2013 alanenud, mida tõendavad Maksu- ja Tolliametile (MTA) esitatud käibedeklaratsioonid. 2010–2011 tekkis ühingul maksuvõlg ja pangaga sõlmitud liisingulepingust tulenev võlg. Hageja ei ole tõendanud, et osaühingu tegevus on üle kantud OÜ-le P. Selle ühingu asutas kostja abikaasa enne abiellumist kostjaga ning selle põhitegevusalaks on lisaks puidutöötlemisele ka transporditeenuste osutamine. Ühing ei tegutse poolte ühisomandis oleva osaühinguga samal aadressil. Poolte abielu lõppemise ajal oli ühingul panga ees laenujääk 154 960 eurot, mis on tänu kolmandatelt isikutel saadud laenudele tagasi makstud. Hageja ei ole panustanud laenu tagasimaksmisse. Vastuhagi ja selle aluseks olevad asjaolud
  23. Kostja esitas
  24. jaanuaril 2016 vastuhagi, milles palus lisaks jagada ka poolte muud ühisvara.
  25. jaanuari
  26. a menetlusdokumendis palus kostja jagada ühisvara hulka kuuluvad vallasasjad ja hageja kontol olnud raha ning mõista kostjale nende eest välja hüvitis 3972 eurot 11 senti. Hageja vastuväited vastuhagile
  27. Hageja vaidles vastuhagile osaliselt vastu. Hageja palus jätta 600 euro väärtuses vallasasjad kostjale ning 50 eurot tasaarvestada kostja makstava hüvitisega. Samuti palus hageja tasaarvestada kostja makstava hüvitisega hagejale kooselu lõppedes jäänud rahast poole (3111 eurot 11 senti). Menetluse edasine käik
  28. Hageja palus
  29. augusti
  30. a menetlusdokumendis määrata osaühingule kuuluva kinnisasja väärtuse määramiseks ekspertiisi. Harju Maakohus rahuldas
  31. juuni
  32. a määrusega hageja taotluse ja määras osaühingule kuuluva kinnisasja väärtuse väljaselgitamiseks ekspertiisi. Eksperdi arvamuse kohaselt oli kinnisasja väärtus
  33. juuli
  34. a seisuga 200 000 eurot.
  35. Kostja palus
  36. mai
  37. a menetlusdokumendis määrata osaühingu väärtuse kindlaksmääramiseks taotluse esitamise aja seisuga ekspertiisi. Harju Maakohus rahuldas
  38. augusti
  39. a määrusega kostja taotluse ja määras osaühingu osa väärtuse määramiseks ekspertiisi, kohustades kostjat ühingu juhatuse liikmena tagama eksperdile juurdepääsu uuritavale objektile ja vajalikele andmetele. Eksperdi arvamuse kohaselt oli osaühingu osa väärtus
  40. juuni
  41. a seisuga ligikaudu 15 500 eurot.
  42. Maakohus palus pooltel esitada hiljemalt
  43. novembril 2016 kõik seisukohad ja tõendid, arvestades mh seda, et vahepeal oli valminud ekspertiisiakt. Hageja palus
  44. novembri
  45. a menetlusdokumendis maakohtul hinnata eksperdi arvamust koosmõjus teiste asjas esitatud tõenditega ja leidis, et ekspert võttis põhjendamatult väärtuse määramisel aluseks laenulepingud (150 872 eurot), mille olid laenuandjatena 3 2-14-10660 osaühinguga sõlminud kostja ja tema abikaasa, kes vähendasid ühingu väärtust ja andsid ettevõtte üle teisele ühingule.
  46. Maakohus palus
  47. detsembri
  48. a istungil esitada pooltel hagiavalduse ja vastuhagiavalduse tervikteksti ning vastastikused seisukohad. Poolte nõusolekul määras kohus jätkata asja menetlust kirjalikus menetluses ning teatas, et kohus teeb otsuse avalikult teatavaks
  49. märtsil
  50. Hageja esitas hagiavalduse tervikteksti, milles märkis taas, et maakohus ei saa juhinduda eksperdi arvamusest, sest eksperdile ei esitatud tõendeid selle kohta, et tegelikult laekus kostjalt ja tema abikaasalt raha ühingu käibevahendite hulka. Seetõttu tuleb need laenukohustused (109 415 eurot) jätta osa väärtust määrates arvestamata.
  51. Maakohus uuendas
  52. märtsi
  53. a määrusega menetluse ja kohustas hagejat esitama vastuse kostja vastuhagi terviktekstile. Hageja esitas
  54. märtsil 2017 menetlusdokumendi, milles märkis mh, et osaühingule tegelikult laenu andmise kohta puuduvad raamatupidamisdokumendid. Hageja esitas taotluse, milles palus korraldada asjas kohtuistungi ja kutsuda ekspert istungile selgitusi andma selle kohta, kas talle esitati laenu kohta dokumente ning kuidas olid laenud kajastatud osaühingu raamatupidamises.
  55. Harju Maakohus korraldas
  56. septembril 2017 istungi, kus andis hagejale võimaluse küsitleda eksperti kirjalikult. Kostja esitas maakohtu määruse peale vastuväite. Kostja ja hageja esitasid
  57. oktoobri
  58. a menetlusdokumendis täiendavad küsimused eksperdile. Ekspert edastas
  59. oktoobril 2017 kirjaliku vastuse esitatud küsimustele.
  60. Hageja esitas
  61. novembril 2017 taotluse, milles palus määrata täiendavalt raamatupidamisekspertiisi, sest ekspert märkis kirjalikus vastuses, et täiendava uurimiseta ei saa ta osadele poolte esitatud küsimustele vastata. Kostja vaidles taotlusele vastu ja palus jätta hilinenult esitatud taotluse rahuldamata. Harju Maakohus teatas
  62. novembri
  63. a kirjas hagejale, et jätab taotluse tähelepanuta. Esimese astme kohtu otsus
  64. Harju Maakohus rahuldas
  65. detsembri
  66. a otsusega hagi osaliselt, jättis osad vastuhagi nõuded läbi vaatamata ja ülejäänud osas rahuldas vastuhagi. Mh jättis maakohus osaühingu osa väärtusega 15 500 eurot kostja ainuomandisse ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 4377 eurot 89 senti kohustusega tasuda hüvitiselt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni hüvitise tasumiseni seadusjärgses määras viivist. Maakohus jättis menetluskulud poolte enda kanda ja mõistis hagejalt välja menetlusabikulu 150 eurot. 12.
  67. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt kuulub abikaasade ühisvara hulka mh osaühingu osa nimiväärtusega 2556 eurot ning pooled ei vaidle selle üle, et osa tuleb jätta kostja ainuomandisse. 12.
  68. Osaühingu osa väärtus on 15 500 eurot. Kohtu määratud eksperdi arvamuse kohaselt on osa väärtus
  69. juuni
  70. a seisuga 15 500 eurot. Ekspert võttis osa väärtuse arvutamisel aluseks osaühingule kuuluva kinnisasja väärtuse, millest arvas maha kinnisasja ostmiseks võetud pangalaenu jäägi ja osaühingu kohustused, sh laenukohustused osaühingu omaniku 4 2-14-10660 (kostja) ja tema abikaasa CC ees. Kuigi ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, ei ole kohtul alust asuda teistsugusele positsioonile, kui osaühingu väärtuse kindlaks määranud ekspert. Eksperdile antud lähteülesandeks oli määrata kindlaks osaühingu osa väärtus ekspertiisi tegemise aja seisuga ja ekspert tegi seda. Vastustes poolte küsimustele asus ekspert seisukohale, et tal ei ole alust väita, et talle osaühingu poolt esitatud andmed on ebaõiged või on rikutud raamatupidamise seadust. Ka kohtul ei ole alust eeldada, et eksperdile ja kohtule esitatud andmed osaühingu majandusliku seisukorra kohta on ebaõiged ega kajasta seda korrektselt. Kohtule on esitatud laenulepingud, mis tõendavad laenu andmist. Kohtul ei ole alust arvata, et laenulepingud on näilikud. Samuti selgitas ekspert, et tal olid eraisikute laenuarvelduste kohta kasutada samad andmed, mis on esitatud kohtule. Nimetatud alusdokumentide alusel tekkinud nõuded sisaldusid ka osaühingu bilansis
  71. juuni
  72. a seisuga. Õige ei ole hageja arusaam, et ekspert tõi esile, et tal on suured kahtlused selles, kas osaühing tegelikult sellises summas laenu sai, sest korrektseid raamatupidamisdokumente ei ole. Ekspert rõhutas, et ta eeldas, et talle esitatud andmed kajastavad õigesti ja õiglaselt osaühingu majandustegevust ja majanduslikku olukorda. 12.
  73. Arvestades osaühingu osa ja pooltele jäävate vallasasjade väärtust, samuti hagejale kooselu lõppedes jäänud rahasummat, tuleb kostjalt hageja kasuks enamsaadud vara hüvitamiseks välja mõista 4377 eurot 89 senti. 12.
  74. Kuna hageja ei ole tasunud
  75. mai
  76. a menetlusabi määruse alusel viimast ekspertiisitasu osamakset (150 eurot), tuleb see hagejalt riigituludesse välja mõista. Hageja apellatsioonkaebus
  77. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus jagas osaühingu osa ja mõistis selle eest kostjalt hageja kasuks välja hüvitise, ning palus teha asjas uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis 59 054 eurot 89 senti. Samuti palus hageja tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja seni maksmata ekspertiisitasu 150 eurot. 13.
  78. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt määras maakohus ekslikult ühisvara hulka kuuluva osaühingu osa väärtuse (15 500 eurot). Maakohus rikkus menetlusõiguse norme, kui jättis pärast asja arutamise uuendamist ja uue istungiaja määramist tähelepanuta hageja
  79. märtsi
  80. a taotluse kutsuda ekspert selgituste andmiseks kohtuistungile ning lahendas eksperdile küsimuste esitamise kirjalikus menetluses. Kuigi eksperdi hinnangul tuli asjas korraldada täiendav raamatupidamisekspertiis, jättis maakohus hageja täiendava ekspertiisi korraldamise taotluse lahendamata. Seetõttu jäi eksperdil selgitamata, kas osaühingu raamatupidamises on laenud seadusekohaselt kajastatud ning kas laene sai osa väärtuse määramisel arvestada. Maakohus kohaldas vääralt PKS § 35 p 3 ja § 37 lg-t
  81. Kuna pooled lahutasid abielu
  82. detsembril 2012, sai maakohus määrata osaühingu osa väärtuse abielu lõppemise aja seisuga majandusaasta aruande alusel, määramata asjas täiendavat raamatupidamisekspertiisi. Maakohus pidi hindama, kas eksperdile esitatud laenulepingute alusel laenude võtmine oli ühingu majandustegevuses vajalik ning kas laenu kasutati majandustegevuses. Laenulepinguid majandusaasta aruannetega võrreldes nähtub, et 2011.-
  83. a bilanssides laenud ei kajastunud, kuid need kajastati
  84. aastal kogusummana. Tegelikult ühing laenu 5 2-14-10660 ei vajanud ja laenu ei võtnud, mistõttu ei kajastatud neid ka raamatupidamises. Kuna kostja tahtliku tegevuse tulemusena ühingule võetud laenukohustusi ühingul poolte abielu lõppemise ajal ei olnud, ei tule neid ka ühingu osa väärtuse määramisel arvesse võtta. 13.
  85. Kuna hageja on tasunud osamaksetena kogu ekspertiisitasu, mõistis maakohus ekslikult temalt välja tasumata osamakse 150 eurot.
  86. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. 14.
  87. Maakohtu otsust ei tule menetlusõiguse normide rikkumise tõttu tühistada. Maakohus uuendas
  88. märtsil 2017 asja arutamise selleks, et hageja saaks esitada seisukoha kostja
  89. jaanuaril 2017 esitatud vastuhagi terviktekstile, st uuendamine ei olnud seotud hagi menetlemisega. Sellest hoolimata esitas hageja
  90. märtsil 2017 vastuses vastuhagile taotluse eksperdi istungile kutsumiseks, kuigi pooled pidid maakohtu
  91. novembri
  92. a nõude kohaselt esitama kõik tõendid ja seisukohad hiljemalt
  93. novembril
  94. Maakohus ei oleks pidanud hilinenud taotlust üldse menetlema, kuid tegi seda ja andis
  95. septembri
  96. a istungil hagejale võimaluse esitada eksperdile kirjalikult küsimused, millele kostja esitas vastuväite, kuid hageja vastu ei vaielnud. Alles kaks nädalat enne otsuse kuulutamise päeva (
  97. novembril 2017) ja enam kui aasta pärast eksperdi arvamuse andmist esitas hageja taotluse raamatupidamisekspertiisi määramiseks. Hageja kahtlused laenulepingute kehtivuse kohta ei lükka ümber eksperdi järelduste õigsust ega õigusta hilinenud taotluste lahendamist. Hageja väited laenulepingute näilikkuse kohta on esitatud hilinenult alles apellatsioonimenetluses. 14.
  98. Maakohus ei eksinud materiaalõiguse normide vastu, sest ühingu kui kolmanda isiku kohustusi abielu lõppemise aja seisuga ei saanud ega pidanudki maakohus ühisvara koosseisus arvesse võtma. Hageja väited raamatupidamisdokumentide kohta on esitatud hilinenult alles apellatsioonimenetluses, ega kinnita kostja pahatahtlikku ühingu väärtuse vähendamist.
  99. Hageja esitas
  100. veebruaril 2018 vastuse kostja vastusele, milles palus mh kuulata tunnistajana üle BB, kes saab anda ütlusi selle kohta, et ettevõte läks üle. Lisaks esitas hageja
  101. jaanuaril 2019 ringkonnakohtule fotod, millega soovis tõendada, et kostja varaline seisund ei ole nii halb, nagu kostja ise väidab. Kostja vastuapellatsioonkaebus
  102. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas ja teha selles osas uue otsuse, millega jätta kostja menetluskulud täielikult või osaliselt TsMS § 164 lg 2 alusel hageja kanda, sest kostja on piiratud töövõimega, tal tekkis hulgaliselt kulusid seetõttu, et hageja ei järginud menetlustähtaegu ja venitas menetlust, ning kostja pakkus hagejale soodsamat kompromissi kui maakohtu otsus.
  103. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas muutmata, sest kostja ei ole toonud esile selliseid erilisi asjaolusid, mis annaksid alust kohaldada TsMS § 164 lg-t
  104. 6 2-14-10660 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  105. Kolleegium leiab, et hageja apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ja maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega maakohus mõistis hagejalt riigituludesse menetlusabikulu osamaksu 150 eurot. Muus osas ei anna apellatsioonkaebuse ega vastuapellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsust tühistada, mistõttu jätab kolleegium need TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.
  106. Esmalt märgib kolleegium, et hageja
  107. veebruari
  108. a taotlus tunnistaja ülekuulamiseks ja
  109. jaanuari
  110. a taotlus dokumentaalsete tõendite (fotode) tõendina vastuvõtmiseks tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus tuvastab TsMS § 652 lg 3 järgi esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui asjaolu, millele tugineti, ja tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta, või asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, mh põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Seejuures peab pool uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust TsMS § 652 lg 4 järgi oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama ning seda tegemata jätab kohus tõendi tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus. Lisaks arvestab ringkonnakohus uusi tõendeid vastu võttes sellega, et TsMS § 238 lg 1 järgi võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust, mh ei ole tõendil asjas tähtsust. Praegusel juhul palus hageja kuulata tunnistajana üle BB, kes saab anda ütlusi selle kohta, et ettevõte läks üle, ja korraldada tunnistaja ülekuulamiseks kohtuistung. Hageja ei ole selgitanud, miks ta ei taotlenud tunnistaja ülekuulamist maakohtus, kuigi vastava väite on ta kohtumenetluses esitanud. Lisaks on hageja esitanud taotluse pärast apellatsioonitähtaja möödumist. Hageja esitas pärast apellatsioonitähtaja möödumist ringkonnakohtule ka fotod, millega soovis tõendada, et kostja varaline seisund ei ole nii halb, nagu kostja ise väidab. Kolleegiumi hinnangul esitas hageja taotlused hilinenult ega ole põhistanud, miks ta ei saanud esitada tõendeid juba maakohtus. Lisaks muudaks ettevõtte ülemiku tõendamine vaidluse lahendust (vt all p 20.2) ning dokumentaalse tõendina esitatud fotod ei ole asjakohased tõendid TsMS § 238 lg 1 tähenduses, sest nendega ei saa tõendada kostja varalist seisundit. Seetõttu jätab kolleegium hageja taotluse uute tõendite kogumiseks ja vastuvõtmiseks rahuldamata.
  111. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses eelkõige poolte ühisvara hulka kuuluva osaühingu osa väärtuse üle. Pooled on eri meelt selles, millise aja seisuga tuleb osa väärtus kindlaks määrata, samuti selles, kas eksperdi arvamus tõendab osa väärtust adekvaatselt. Seejuures heidab hageja maakohtule ette ka menetlusõiguse normide rikkumist. 20.
  112. Kolleegiumi hinnangul ei rikkunud maakohus asja lahendades menetlusõiguse norme viisil, mis annaks alust maakohtu otsust tühistada. Hageja väitel jäi osa tegelik väärtus maakohtus kindlaks tegemata esmalt seetõttu, et maakohus ei rahuldanud hageja taotlust kutsuda ekspert selgituste andmiseks kohtuistungile. 7 2-14-10660 Toimiku materjalidest nähtub, et ekspert esitas kohtule arvamuse osa väärtuse kohta
  113. septembril
  114. Kohtuinfosüsteemi andmetel tegi maakohus akti pooltele nähtavaks
  115. oktoobril 2016 ning hageja sai eksperdi arvamuse kätte
  116. oktoobril 2016 (tema esindaja
  117. oktoobril 2016). Maakohus palus
  118. oktoobri
  119. a e-kirjas esitada kõik seisukohad ja tõendid hiljemalt
  120. novembril 2016, viidates mh sellele, et asjas on valminud ekspertiisiakt. Kuna hageja esitas
  121. novembril 2016 kohtule menetlusdokumendi, milles ta ei olnud eksperdi arvamusega nõus osas, milles ekspert arvestas osa väärtuse määramisel (näilikke) laenukohustusi, siis pidanuks hageja taotlema kohe eksperdi istungile kutsumist selgituste andmiseks. Hageja tegi seda aga alles
  122. märtsil 2017, s.o ligikaudu 5 kuud pärast eksperdi arvamuse saamist. Selleks ajaks oli möödas nii maakohtu määratud lõplike seisukohtade esitamise aeg (
  123. november 2016) kui ka esialgselt väljakuulutatud otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg (
  124. märts 2017). Maakohus küll uuendas
  125. märtsil 2017 kohtuasja menetluse, kuid seda üksnes selleks, et anda hagejale võimalus vastata vastuhagi nõudele. Seega avas hageja
  126. märtsi
  127. a menetlusdokumendiga uuesti vaidluse ka haginõude osas, mida maakohus ei oleks pidanud lubama. Sellest hoolimata korraldas maakohus asjas
  128. septembril 2017 ka uue istungi ja hoolimata kostja vastuväitest võimaldas maakohus pooltel esitada eksperdile kirjalikult täiendavaid küsimusi. Kuna kohtuistungi protokollist nähtub, et hageja nõustus esitama eksperdile kirjalikult oma küsimused, sai hageja võimaluse saada eksperdilt selgitusi sõltumata sellest, et maakohus ei rahuldanud tema taotlust kutsuda ekspert istungile. Lisaks tõi hageja esile, et maakohus jättis põhjendamatult tähelepanuta tema taotluse määrata osa väärtuse kindlakstegemiseks täiendav raamatupidamisekspertiis. Selle taotluse esitas hageja maakohtule alles
  129. novembril 2017, s.o päeval, mil pooled pidid esitama maakohtule lõplikud seisukohad eksperdi kirjalike selgituste kohta ja menetluskulude nimekirjad. Maakohus leidis, et hageja on esitanud taotluse hilinenult ja jättis selle seetõttu
  130. novembri
  131. a kirjaga TsMS § 331 lg 1 alusel tähelepanuta. Kolleegiumi hinnangul kinnitavad ülaltoodud asjaolud seda, et hageja ei esitanud ekspertiisiga seotud taotlusi praeguses kohtumenetluses mõistliku aja jooksul ning hagejal ei olnud mingit põhjust taotluste esitamisega viivitamiseks. Arvestades menetluses määratud tähtaegu ja menetluse kestust, saanuks maakohus jätta juba hageja esimese taotluse tähelepanuta või rahuldamata, sest see oli esitatud ilmselgelt hilinenult ning venitas kohtuasja lahendamist. Hageja saanuks ja pidanuks esitama kohe pärast eksperdi arvamuse saamist oma vastuväited ja taotlused, kuid hageja tegi seda olulise hilinemisega ning pidi arvestama, et seetõttu võivad tema taotlused olla edutud. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et menetlusosalised peavad TsMS § 329 lg 1 järgi esitama oma avaldused, taotlused, tõendid ja vastuväited nii vara, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik, sh võib pärast eelmenetluse lõppemist uusi avaldusi, taotlusi, väiteid, tõendeid ja vastuväiteid esitada üksnes juhul, kui neid ei olnud mõjuval põhjusel võimalik varem esitada. Ka vastuväited ekspertiisi tegemise suhtes, ekspertiisi tegemist puudutavad taotlused ning ekspertiisi puudutavad lisaküsimused tuleb TsMS § 298 lg 3 järgi esitada mõistliku aja jooksul, seejuures võib kohus määrata selleks tähtaja ja hiljem esitatut arvestada üksnes juhul, kui see ei venita kohtu arvates asja lahendamist või kui menetlusosalisel on hilinemiseks mõjuv põhjus ja ta on seda piisavalt põhistanud. Praegusel juhul on hageja oma taotlusi esitades selgelt ületanud mõistliku aja ega ole kordagi põhistanud, miks ta ei esitanud oma taotlusi varem. Eelnevat arvestades minetas hageja võimaluse taotleda osa väärtuse määramiseks täiendava ekspertiisi tegemist ning maakohtul ei olnud alust hageja hilinenult esitatud taotlusi 8 2-14-10660 rahuldada, arvestades mh seda, et hageja esitas hagi juba
  132. aastal ning tõi juba osaühingu
  133. a majandusaasta aruandega tutvumise järel esile, et kostja on asunud osaühingut näiliselt varatuks tegema. 20.
  134. Kolleegiumi hinnangul ei kohaldanud maakohus vaidlust lahendades valesti ka materiaalõiguse norme ega tuvastanud vääralt osaühingu osa väärtust. Kuigi ühisvara jagamisel määratakse ühisvara koosseis PKS § 37 lg 1¹ järgi koosmõjus PKS § 35 p-ga 3 kindlaks varasuhte lõppemise (sh abielu lahutamise) aja seisuga, määratakse ühisvara hulka kuuluvate esemete väärtus ühisomandi kaotamise ajale võimalikult lähedase aja seisuga (vt Riigikohtu
  135. aprilli
  136. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-06, p 15). Seda arvestades on ekslik hageja arusaam, et maakohus kohaldas vääralt materiaalõiguse normi ja pidanuks määrama osa väärtuse kindlaks abielu lahutamise aja (
  137. detsember 2012) seisuga. Kohus peab tuvastama vara väärtuse vara jagamise aja seisuga, hoolimata sellest, et vara väärtus võib olla pärast varasuhte lõppemist muutnud (suurenenud või vähenenud). Seejuures on võimalik, et osaühing likvideeritakse ja kustutatakse enne osa jagamist äriregistrist, mistõttu võib osa kaotada ka täielikult oma majandusliku väärtuse (vt ka Riigikohtu
  138. septembri
  139. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-9288, p 27). Seda arvestades võib ka osaühingu majandustegevus enne osaühingu osa ühisvarana jagamist lõppeda ning osaühing võib anda oma ettevõtte üle kolmandale isikule, mis kahtlemata vähendab osaühingu väärtust, kuid need asjaolud ei anna alust hinnata osaühingu väärtust kuidagi teisiti, kui see tegelikult ühisvara jagamise ajal on. Eseme väärtuseks loetakse TsÜS § 65 järgi selle harilikku väärtust, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti, seejuures on eseme harilik väärtus selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Seda arvestades tuleb ka abikaasade ühisvara hulka kuuluva osa jagamisel teha kindlaks osaühingu osa kohalik keskmine müügihind. Riigikohus on selgitanud, et üheks võimalikuks meetodiks on osaühingu osa raamatupidamisliku (bilansilise) väärtuse kindlakstegemine, kuid üldjuhul tuleks lisaks sellele arvestada väärtuse kindlakstegemisel ka ühingu tulevikuväljavaateid ning osaniku võimalusi tulevikus tulu teenida. Seejuures võib kohus osa väärtuse selgitamiseks TsMS § 293 lg 1 järgi küsida ka eksperdi arvamust, kui poolte esitatud dokumentaalsete tõendite põhjal ei saaks väärtust kindlaks määrata (vt Riigikohtu
  140. novembri
  141. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-08, p-d 11 ja 12). Praegusel juhul palus hageja määrata osaühingu osa väärtuse kindlaks
  142. a majandusaasta aruande alusel ning tema esialgsel hinnangul oli osa väärtus vähemalt 400 000 eurot, kuid igal juhul mitte väiksem kui ühingule kuuluva kinnisasja väärtus. Kostja hinnangul oli aga ühingu osa ühingu majandustegevuse seiskumise ja kohustuste tõttu väärtusetu. Maakohus määras kostja taotlusel ekspertiisi osaühingu osa väärtuse määramiseks ning ekspert leidis, et kuna ühinguga seotud varade väärtus ületab ilmselgelt ettevõtte väärtust, siis tuleb hinnata osa väärtust lähtudes vara realiseerimise meetodist ning selle meetodi kohaselt on omakapitali (osa) väärtus ligikaudu 15 500 eurot, mh arvestas ekspert, et ühingul on laenukohustused kostja ees (10 915 eurot) ja kostja abikaasa ees (98 500 eurot)(III kd, tl 142). Hageja nõustus eksperdi hinnanguga, kuid leidis, et viimati nimetatud laenukohustusi ei tuleks väärtuse määramisel arvestada. Hageja kahtles, et kostja ja tema abikaasa ühingule tegelikult laenu andsid, kuid hageja ei ole kahtlusi kohtumenetluses millegagi tõendanud. Samas esitas kostja nii eksperdile kui ka maakohtule 2011–2016 sõlmitud laenulepingud, nende täitmist kinnitavad kassa sissetuleku orderid ja võlatunnistuse (IV kd, tl 76–105). Kuigi hageja kahtleb alates
  143. aastast alates sõlmitud laenulepingute ehtsuses, nähtub ka osaühingu 2012.–
  144. a majandusaasta aruannetest, et ühingul olid laenukohustused (I kd, tl 9–25, 62–77; 9 2-14-10660 II kd, tl 54–68). Seega ei olnud maakohtul kohtule esitatud tõendeid arvestades alust arvata, et kostja esitas eksperdile näilikud laenulepingud. Seda arvestades ei eksinud maakohus tõendite hindamise reeglite vastu, kui tuvastas osaühingu osa väärtuse eksperdi arvamuse alusel. 20.
  145. Kolleegium märgib siiski, et sõltumata sellest, et maakohus määras praeguses kohtuvaidluses põhjendatult osaühingu osa väärtuseks 15 500 eurot, võib hagejal tema esile toodud asjaolusid arvestades olla kostja vastu kahju hüvitamise ja hüvitise kui ühisvara jagamise nõue. Olukorras, kus ühisvara hulka kuuluva osa väärtus on vähenenud ühe abikaasa süülise käitumise tõttu, peab see abikaasa PKS § 34 lg 3 järgi vara vähenemise hüvitama ja hüvitis arvatakse ühisvara hulka. Seejuures peab abikaasa esitama kohtule PKS § 34 lg 3 alusel selge nõude arvata ühisvara väärtuse vähenemise ulatuses hüvitis ühisvara hulka ja jagada see abikaasade vahel ühisvarana. Kui seda ei ole osaühingu osa jagamise menetluses esitatud, saab abikaasa esitada sellise nõude ka eraldi hagimenetluses (vt Riigikohtu
  146. septembri
  147. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-9288, p 27 ja
  148. novembri
  149. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-11930, p 16–18). Praeguses asjas palus hageja jagada poolte ühisvara hulka kuuluva osaühingu osa ja määrata selle väärtuse kindlaks
  150. aasta seisuga, tuues esile, et kostja pahauskse käitumise tõttu on osa väärtus vähenenud, kuid hageja ei ole esitanud kohtule nõuet ühisvara väärtuse vähenemise ulatuses hüvitise ühisvara hulka arvamiseks ja selle jagamiseks. Arvestades ülal viidatud Riigikohtu seisukohti ei piisa sellest, et hageja toob hagis esile üksnes asjaolud, mis annaksid PKS § 34 lg 3 järgi alust arvata ühisvara väärtuse vähenemise hüvitis ühisvara hulka ja jagada, vaid esitada tuleb selge nõue, mis vastab hagiavaldusele esitatavatele tingimustele. Seda ei ole aga hageja teinud. Seetõttu ei saa kohus praegust vaidlust lahendades otsustada selle üle, kas kostja on süüliselt põhjustanud osaühingu osakapitali väärtuse vähenemise. Küll aga saab hageja esitada sellise nõude maksmapanekuks uue hagi, kui ta suudab tõendada, et osaühingu väärtus vähenes kostja süül.
  151. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse ka osas, millega maakohus kohustas teda tasuma riigituludesse menetlusabikulu (ekspertiisitasu) viimast osamaksu (150 eurot). Selles osas on apellatsioonkaebus kolleegiumi hinnangul põhjendatud ja maakohtu otsus tuleb 150 eurot väljamõistmise osas tühistada, sest hageja on kõik ekspertiisitasu osamaksed tasunud (IV kd, tl 168–173). Maakohus tuvastas hageja võla kohtuinfosüsteemi kantud ekslike andmete alusel.
  152. Kostja vaidlustas vastuapellatsioonkaebuses maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis menetluskulud poolte enda kanda. Kolleegium hinnangul ei eksinud maakohus menetluskulusid poolte vahel jaotades menetlusõiguse normide vastu ja leidis põhjendatult, et TsMS § 164 lg 1 alusel tuleb ühisvara jagamise asjas jätta menetluskulud poolte enda kanda. Kuigi TsMS § 164 lg 2 järgi võib kohus jagada kulud erinevalt TsMS § 164 lg-s 1 sätestatust, kui tegemist on abielu varavahekorral põhineva vaidlusega või kui kulude selline jaotus ei oleks õiglane, mh kui see kahjustaks ülemääraselt ühe abikaasa olulisi vajadusi, ei ole kostja toonud praegusel juhul esile selliseid asjaolusid, mis annaksid alust jaotada menetluskulud teisiti. Asjaolu, et kostja on piiratud töövõimega, ei tähenda seda, et ta ei suudaks kanda oma menetluskulusid ja need peaks jätma hageja kanda. Ka see, et hageja on esitanud menetluses taotlusi hilinenult ja 10 2-14-10660 põhjustanud kohtuvaidluse venimise, ei anna alust järeldada, et kostjal tekkis selle tõttu oluliselt rohkem menetluskulusid. Toimiku materjalidest nähtub, et ka kostja ei ole esitanud kõiki oma vastuväiteid ja taotlusi kohtule esimesel võimalusel, samuti on kostja esitanud kohtule segase vastuhagi ning mitmeid kordi muutnud vastuhagi nõuet. Seega on kohtuasja venimist põhjustanud ka kostja ise. Neil asjaoludel ei ole kolleegiumi hinnangul põhjendatud jaotada poolte maakohtus kantud menetluskulusid TsMS § 164 lg 2 järgi muul moel, kui poolte enda kanda jättes.
  153. Arvestades ülalmärgitud põhjendusi rahuldab kolleegium apellatsioonkaebuse osaliselt ning tühistab maakohtu otsuse osas, millega maakohus mõistis hagejalt riigituludesse 150 eurot. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata, sh jääb rahuldamata ka vastuapellatsioonkaebus. Arvestades seda, et apellatsioonkaebus jääb põhiosas rahuldamata, ja ka vastuapellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jätab kolleegium ka apellatsioonimenetluse kulud poolte enda kanda (vt Riigikohtu
  154. veebruari
  155. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-16, p 16). /allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak /allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen /allkirjastatud digitaalselt/ Iko Nõmm 11

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.