Obsah (9)

§ 137§ 143§ 123§ 116§ 120§ 124§ 118§ 145§ 119

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-18-1356 Määruse tegemise aeg ja koht 19.03.2019, Tallinn Kohtukoosseis Ele Liiv, Margo Klaar, Kaupo Paal Tsiviilasi XX avaldus laste ühis

) §-le 82, § 116 lg-tele 1 ja 2, § 117 lg-le 1, § 118 lg-le 1, § 120 lg-le 1, § 123 lg-le 1, § 124 lg-le 1, § 137 lg-tele 1 ja 3, § 143 lg-tele 1-21 ning leidis, et asja menetlemisel on kogutud küllaldaselt asjas tähtsust omavaid tõendeid ja välja on selgitatud kõik asja lahendamiseks vajalikud asjaolud. Kohus kuulas ära nii vanemad kui ka lapsed ning selgitas välja lastele määratud esindaja ja eestkosteasutuse seisukohad. Arvestades isa taotlust algatada asjas lepitusmenetlus, selgitas maakohus, et lepitusmenetluse eesmärk on lapsevanemaid lepitada eelkõige kehtivat suhtluskorda täitma. Praegu nõustusid mõlemad vanemad, et senist suhtluskorda on vaja muuta. Kuna varasema suhtluskorra aluseks olnud asjaolud olid oluliselt muutunud, siis ei käsitlenud maakohus praegust menetlust TsMS § 563 lg-s 1 nimetatud lepitusmenetlusena, vaid suhtlemiskorra muutmise menetlusena (TsMS § 480 lg 1). 10 Lapse elukoha üle otsustamiseks annab kohus ühele vanemale lapse viibimiskoha määramise otsustusõiguse. Lapse igakordse viimiskoha otsustusõigus hõlmab endas elukoha määramise otsustusõigust. Kuna 02.11.

1. a määrusega jäi lapse I igakordne viibimiskoht ema juurde, siis on lahendamata laste II ja III viibimiskoha küsimused. Lapsed on seni liikunud vanemate vahel kahenädalase rütmiga. Pidevas muutumises ja liikumises elukorraldus ei ole laste huvides. Laps II käib MMMis, laps I käib XXX koolis ja laps III käib XXX lasteaias. Kahe kodu süsteem paneb koormuse ka vanematele, sest vanem peab arvestama lapse elukorralduse, tema koolikohustuse, kehtiva suhtluskorra, lapse soovide ja logistikaga. Lisaks peab vanem arvestama lapse vaba ajaga, et lapsel oleks võimalik piisavalt puhata ja veeta aega oma sõpradega. Vanemate elukohtade vahemaade kaugus on 50-60 km. Vanematel on tekkinud probleeme laste sõidutamisest kooli ja lasteaeda. Selleks, et kindlustada lapse jõudmine lasteaeda ja kooli kell 08.00, peab laps väga vara üles ärkama ja see on lapsele koormav. Arvestades laste vanuseid, arengutaset, elukorraldust ja arvamust, ei ole laste kolimine ühe vanema juurest teise juurde 50/50 jagatud ajaga põhjendatud ega laste huvides. Praegusel juhul peab lapsel olema üks kodu, kus ta tunneb ennast koduselt ja turvaliselt ning põhilise osa ajast elab. See annab talle vajaliku stabiilsuse ja rutiini. Pidev liikumine kahe elukoha vahel on lapsele nii füüsiliselt kui ka vaimselt kurnav. Kodutunde tekitavad lapsele lähedased isikud, harjumuspärased ja isiklikud asjad, sõbrad, lemmikloomad, tuttav teekond kooli ja lasteaeda, kodu ümbrus, keskkond ja kogukond. Selle pideval vaheldumisel, ei teki lapsel turva-, kindlusja kodutunnet. Vanemaks saades muutuvad lapsed iseseisvamaks, teevad valikuid ja väljendavad neid vanematele selgemini. Vastu lapse tahtmist temaga suhtlemise korraldamine on lapse huvide vastane. Laste koduks on nende praegune elukoht Loo alevikus Jõelähtme vallas, kus nad emaga elavad. Kooli psühholoogile on laps II selgitanud, et talle ei meeldi kahe kodu korraldus, kus kehtivad kahed reeglid ja kaks päevakava. Ka laste esindaja ei pidanud laste kolimist nädala kaupa ühe vanema juurest teise juurde õigeks. Lastel on vaja turvalist ja stabiilset elukeskkonda, kus vanemad teostavad hooldusõigust eelkõige laste heaolu, soovide ja arengutasemega arvestades ning selleks on sobilik ema elukoht. Isa elab korteris, mis on soetatud isa elukaaslase nimele elukaaslase vanemate poolt. Ema elab talle kuuluvas neljatoalises korteris, mis kindlustab lastele elukoha ja turvalisuse. Isa juures saab lapsi paigutada ainult ühte tuppa, kuna rohkem ruumi ei ole. Seega on ema elamistingimused eelistatumad, võrreldes isa elamistingimustega. 05.02.2018 teostasid eestkosteasutuste lastekaitsespetsialistid kodukülastuse ema elukohta, et vestelda lastega I ja II. Laps II ei olnud väga rahul ka kahenädalase süsteemiga ning sooviks midagi stabiilsemat, kuid ei osanud täpsustada. Lapsele II meeldib olla mõlema vanema juures, kuid isa juures on rahulikum. Laps III peab oma koduks ema kodu Lool. Laps I eelistab elada ema juures. Lastele on tähtsad sõprussuhted kaaslastega. Lapsel II on Lool vanad sõbrad, kuid põhilised sõbrad koolis. Lapsel III on XXX lasteaias sõbralikud lapsed ja kasvatajad. Laps I avaldas, et isa juures tal sõpru ei ole (ei kurda), sõbrannad on tal Lool ja koolis. Kuigi ema juures on rohkem ruumi, jagavad lapsed ka seal tuba. Arvestades laste vanuseid ja seda, et lapsed on erinevast soost ning laps II on erivajadustega, ei ole laste majutamine ühes toas enam kohane ja vähendab nende privaatsust. Emal tuleb laste huvides elamist ümber korraldada, eriti pidades silmas lapse II heaolu. Lapsed on korduvalt andnud ütlusi, et neil on raske taluda vanemate tülisid. Kuna vanemad ei suuda lapsi puudutavates küsimustes üksmeelele jõuda, on vanemate ühise hooldusõiguse, sh otsustusõiguse täies ulatuses säilitamine ebamõistlik ja otsuste vastuvõtmist ebaratsionaalselt pärssiv. Maakohus peab lapse hooldusõiguse küsimuses lähtuma lapse huvidest, arvestades lapse soovi. Kuna lapsed I ja II on
2. aastased ja laps III viie aastane, on põhjendatud arvestada laste sooviga. Maakohus kaalus lapse II osas viibimiskoha otsustusõiguse andmist isale, kuid 11 veendus ärakuulamisel, et laps II on oma otsuses ebakindel, tal puudub selge veendumus ja ühene seisukoht. Laps II soovib olla mõlema vanema meele järele, kuid kõige enam on tema sooviks saada rahu ja stabiilsus. Kuna lapsed elavad poole ajast emaga ja emal on eelistatumad elutingimused, lastel on põhilised sõbrad ema elukohas Lool (lapsel II koolis ja Lool) ja laps ise soovib, et tema elukohaks on ema kodu Lool, siis on põhjendatud ema avaldus hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja emale otsustusõiguse üleandmiseks laste II ja III viibimiskohaga seotud küsimustes

§ 137lg 1 alusel.

Lapse I puhul jääb kehtima 02.11.2015. a määrusega kinnitatud igakordne viibimiskoht ema juurde. Isa heidab emale ette, et ema annab lastele vabakasvatuse. Ema vastuväitel esitab isa ema kohta valesüüdistusi erinevatesse ametiasutustesse ja on emotsionaalselt ebastabiilne ning depressiivsusele kalduv, mis mõjub ka lastele negatiivselt. Isa välja toodud sündmuste kronoloogiast nähtub, et isa on tegutsenud aktiivselt, põhiliselt seoses lapse II abistamisega. Arvestades lapse II ütlusi ärakuulamisel, et talle meeldib praeguses koolis, ei ole koolivahetus lapse II huvides. MMM väljastati 31.05.2017 tegevusluba ja laps II käib seal väikeklassis, kus on neli last ja individuaalne juhendamine. Õppimist väikeklassis soovitab lapsele II rehabilitatsiooniplaan ja praeguses koolis õppimine vastab tema vajadustele. Isa soov, et laps III käiks kahes lasteaias korraga, ema nädalal XXX lasteaias ja isa nädalal isa elukohajärgses lasteaias, ei ole realiseeritav. Seda ei võimalda lasteaia asjaajamiskorraldus. Laste haridusega seotud küsimustes ainuotsustusõiguse üleandmine

§ 137

lg 1 mõttes emale ei ole laste huvidega vastuolus ning võimaldab lastel I ja III jätkata ema elukohajärgses koolis/lasteaias ja lapsel II MMMis. Kuna vanemate vahel tekivad tihti lahkarvamused lapse elu korraldamisel ja emale tuleb anda ainuotsustusõiguse lapse viibimiskohaga seotud küsimustes, siis ei ole laste tervisega seotud küsimustes ainuotsustusõiguse üleandmine emale laste huvidega vastuolus ja võimaldab emal operatiivselt otsustada laste tervisega seotud küsimusi. Asjaolu, et isa otsib lapsele II lisaks koolis pakutavale psühholoogi teenusele ka muid teenuseid, ei kinnita isa väidet, et ema ei hooli laste tervisest. Asja materjalide kohaselt puudub vanematel sisuline vaidlus laste huvialade küsimustes. Seetõttu ei ole kohtul alust reguleerida huvialade otsustusõigust. Laste huvides on, et vanematel säilib ühine hooldusõigus huvialadega seotud küsimustes. Isa nõuab suhtluskorra kompromissitut täitmist ega arvesta laste huvide, vajaduste, soovide, tervisliku seisundi ja päevakavaga. Lapsed on väga häiritud vanemate halvast läbisaamisest. Maakohus leidis, et kui laps ei ole valmis vanemaga suhtlema, siis ei ole lapse huvides teda selleks survestada, eriti politsei kaasamisega (Riigikohtu 06.04.

1. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-16111). Samas on lapsega koos elav vanem kohustatud toetama lapse ja teise vanema kontakti, sh julgustama last teise vanemaga suhtlema ja olema selles lapsele emotsionaalselt toeks ning mitte halvustama teist vanemat. Lapsele vastumeelse suhtluse pealesurumine võib viia vastupidise tulemuseni ning vastumeelne suhtlus ja vanema ärrituvus võib viia lapse terviskahjustumiseni. Kohus võib TsMS § 480 lg 1 teise lause järgi muuta varasemat kohtumäärust üksnes juhul, kui selle aluseks olevad asjaolud või õiguslik olukord on oluliselt muutunud. Suhtluskorra muutmise vajadus on tingitud sellest, et laste igapäevaelu ja vajadused on oluliselt muutunud, võrreldes 02.11.
2. a suhtluskorra ajaga. Oluline on laste vanus ja arvamus. Vanemad ja lapsed nõustuvad, et suhtlemine nädala sees kolmapäeval on lastele koormav. Seega jääb kolmapäev senisest suhtluskorrast välja. Lapsed I ja III on paaritutel nädalatel reedest kuni 12 esmaspäeva hommikuni isa juures, selliselt avaldasid lapsed soovi. Laste töö on õppimine ja koolinädal/lasteaed kestab E-R, seega on lastele koormav vahetada suhtluskorda keset koolinädalat alates neljapäevast nagu ema soovib. Kuna lapsel II on isaga head suhted, isa hoolib lapsest II ning lapse II diagnoos eeldab stabiilset ja püsivamat elukorraldust, siis jääb laps II isaga suhtlema kahe järjestikuse nädala kaupa E-P. Mida pikemalt viibivad lapsed eemal ühe vanema läheduses, seda rohkem peaks vanemate vahel liikuma informatsioon. Samas, kui vanematel on suhtlemisprobleemid, siis see traumeerib lapsi, tekitab stressi ja võimalik, et toob kaasa tervisehäireid, mis pole laste huvides. Kui lapse tervis võimaldab, laps soovib ja vanemad jõuavad kokkuleppele, võivad vanemad kokku leppida määrusega määratud teistsuguses suhtlemisekorras. Kohtumäärus rakendub juhul, kui vanemad kokkulepet ei saavuta (

§ 143lg 21).

Kohtu hinnangul ei vaja isa ekspertiisi määramist, mistõttu taotlus jääb rahuldamata. Isa määruskaebus

1. Isa esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja tagastada asi maakohtule teises kohtukoosseisus uueks läbivaatamiseks. Maakohus rikkus oluliselt menetlusja materiaalõigust ning kohtupraktika põhimõtteid. Maakohus jättis menetlusse võtmata ja tähelepanuta isa vastuavalduse, millelt oli tasutud riigilõiv ning milles isa taotles vanemate ühise hooldusõiguse osalist lõpetamist ja lõpetatud osas laste suhtes ainuhooldusõiguse üleandmist isale ning lepitusmenetluse algatamist. Siiski lahendas kohus vastuavaldusest ekspertiisi taotluse, jättes otsustuse motiveerimata. Kohtumenetlus oli pealiskaudne, sest arvestamata jäeti isa seisukohtade, nõuete ja tõenditega, mis on perekonnaasjades lubamatu. Asjas esitatud seisukohtade ja tõendite põhjal tegi kohus järeldusi, mis ei haakunud menetlusosaliste esitatuga. Kohus eiras eestkosteasutuste arvamusi. Jõelähtme vald leidis, et laste I ja III osas võib kohus anda emale ainuotsustusõiguse viibimiskoha, hariduse ja meditsiini küsimustes ning lapse II suhtes võib otsustusõigus kuuluda isale. Tallinna linna arvamusest nähtus, et ainuhooldusõigus laste I ja III viibimiskoha- ja haridusküsimustes tuleb anda emale ja lapse II suhtes isale. Laste I ja III püsivaks elukohaks võiks jääda ema elukoht ja lapsel II isa elukoht. Laste ärakuulamine toimus ebaprofessionaalselt ja kohus ei arvestanud laste soovidega. Lastele esitati suunavaid küsimusi, mis ei arvestanud nende arengutasemega. Valla lastekaitse ei ole varem käitunud erapooletult. Ärakuulamisel oleks laste juures pidanud viibima psühholoog, sest laps II on autist ja laps III 5-aastane. Kuna kohus vestles lastega koos, siis laps III kujundas seisukoha teiste laste järgi. Lastele oleks pidanud selgitama, et kohtunikule tuleb rääkida tõtt, mitte seda, mida keegi on käskinud öelda. Lapsed ütlesid, et on rahul olemasoleva suhtluskorraga (kaks nädalat ema juures ja kaks nädalat isa juures). Laps II avaldas, et soovib elada isaga. Määrusest ei nähtu, miks pidas maakohus seda seisukohta kõhklevaks. Maakohus ei tundnud lastega suheldes huvi oluliste aspektide vastu: kumma vanemaga on lastel usalduslikum suhe, kelle poole muredega esmajoones pöörduvad; kumb vanem neid paremini mõistab; kes ja kuidas nende eest hoolitseb; kas, kes ja kuidas karistab. Õige ei ole väide, et vanemate elukohtade vahemaa on suur. Elukohtade vahemaa on 11 km ja autoga sõitmisel ei ole see oluline kaugus. Määratud suhtluskord on üllatav ning vastuolus istungil räägitu ja kokkulepituga. Suhtluskord ei kajasta mõnes p-s laste, eestkosteasutuste ega isa seisukohti. Määrus ei kajasta kohtus kokkulepitut, et laste üleandmine toimub pühapäeva õhtul ja lastele tuleb järgi vanem, kelle juurde lapsed lähevad. See annaks lastele võimaluse valmistada end järgnevaks kooli- ja 13 lasteaiapäevaks ette. Kummaline on, et sama kohtuniku poolt
2. a seatud suhtluskorras leidis maakohus vastupidi, et esikohale tuleb seada laste ja isa suhtluse säilimine. Lapsed ei ole seoses suhtluskorraga kurnatust kurtnud. Kui laps ütleb, et tal on kaks kodu, siis nii see on. Isa ei nõustu sellega, et maakohus otsustas lepitusmenetluse algatamise asemel asuda suhtluskorda muutma. Maakohus rikkus kõigi osapoolte (eelkõige laste) kindluse- ja turvatunnet. Maakohus ei arvestanud, et isa abiellus menetluse ajal, kuigi isa teavitas sellest kohut. Korter, kus isa elab, kuulub tema abikaasale. Ema juures elavad lapsed samuti ühes toas. Seejuures ei ole isa puhul kodukülastust tehtud. Isa ei ole emaga nii tülis, et laste vajadustest lähtuvalt tuleks ühine hooldusõigus lõpetada. Laste teemal suheldakse peamiselt e-kirjade ja smside teel. Ka lapsed vastasid ärakuulamisel, et isa ja ema ei puutu väga palju kokku ning nad on juba harjunud sellega. Hooldusõiguste üleandmine emale oli põhjendamatu ja vastuolus laste huvidega. Kohus ei küsinud lastelt, kuidas nad suhtuvad sellesse, kui edaspidi hakkab nende kooli, tervise ja viibimiskoha küsimustes langetama otsuseid vaid ema. Arusaamatu on, mille alusel leidis maakohus, et laps II ei leiaks isa juures elades stabiilsust ja rahu. Lapse II ja ema kõnesalvestisest nähtub, et ema avaldas talle tugevat vaimset survet ja üritas kujundada tema suhtumist isasse. Lapse II soov on vabaneda ema keelude-käskude alt ja elada isaga. Kohus ei arvestanud, et lapsel II on ema juures elamise ajal olnud enesetapumõtted. Isa on tasakaalukas ja rahulik, ema emotsionaalne, tõstab lapse II peale häält ja surub oma tahtmist peale. Maakohus jättis arvestamata, et ainult isa on näinud vaeva lapse II rehabilitatsiooniplaani täitmisel. Hariduse küsimustes jäid tähelepanuta riikliku järelevalve aktid lapse II kooli suhtes (ei ole suutnud täita koolile esitatud nõudeid, sh tagada pikka aega lapsele II koolipsühholoogi tuge). Viibimiskoha määramise küsimuses ei ole hooldusõiguse üleandmine emale põhjendatud, kuna ta on jätnud lapsi ilma järelevalveta. Lisaks annab ema lapsed tihti vanaema hoida. Olukorras, kus ema on hõivatud, pidanuks ta jätma lapsed isa juurde. Viimasest lapse II rehabilitatsiooniplaanist nähtuvalt ei usalda ta ema, kes talle valetab. Riigikohus ei toeta praktikat, et suhtluskorda võiks igal ajal muuta. Varasema lahendi muutmine laste elukorraldusega seotud küsimustes, nõuab lapse elukorralduse stabiilsust ja huve arvestades eriti kaalukaid asjaolusid (Riigikohtu 22.11.
3. a määrus tsiviilasjas nr 2-165794). Ema ja maakohus ei esitanud selliseid asjaolusid. Lisaks palub isa arvestada asja lahendamisel, et elatiseasja lahendist nähtuvalt on isa lastega tegelenud ja nende huve taganud. Ema ei andnud isale lastega Helsingisse reisimiseks laste dokumente ning laste II ja III dokumendid saadi tänu lastekaitsele. Last I ema reisile ei lubanud. Ema viis lapse I isa teadmata isa suhtluskorra ajal ära. Ema ei arvesta lapse II soovi isaga suhelda. Edasine menetluse käik
4. Ema palub jätta isa määruskaebuse rahuldamata ja menetluskulud isa kanda. Isa ei viidanud määruskaebuses ühelegi tõendile, mida maakohus ei hinnanud või jättis põhjendamatult tähelepanuta. Isa väidab paljasõnaliselt, et maakohus ei hinnanud tema esitatud tõendeid. Maakohus hindas isa vastuväiteid ja seisukohti (mh seoses lepitusmenetluse algatamisega). Maakohus arvestas esitatud tõendite, eestkosteasutuste arvamuste, kohtuistungil räägitu ja laste arvamustega ning tuvastas kooskõlas TsMS § 232 lg-ga 1, § 438 lg-ga 1 ja 442 lg-ga 8, et
5. a suhtluskorra muutmise vajadus oli tingitud laste igapäevaelu ning vajaduste 14 olulisest muutumisest. Maakohus ei rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi ega ületanud diskretsioonipiire, kui lõpetas vanemate ühise hooldusõiguse ja andis emale ainuhooldusõiguse (Riigikohtu 12.02.
6. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 28). Maakohus rahuldas ema avalduse osaliselt ja jättis isa avalduse rahuldamata. Isa vastuavalduse menetlemine nähtub mh maakohtu määruse p-dest 5 ja 9, milles maakohus käsitles vanemate avaldusi ühiselt, põhjendas ema avalduse osalist rahuldamist ja isa avalduse rahuldamata jätmist. Ema ei nõustu isa etteheidetega seoses laste ärakuulamisega. Menetlusosalised ei saavutanud 26.04.
7. a istungil suhtluskorra puhul kokkulepet. Maakohus analüüsis asjaolusid tervikuna ning arvestas nendega ka laste huvide hindamisel. Ema nõustub maakohtuga, et vanematel on laste igakordse viibimiskoha/elukoha, hariduse ja tervise küsimustes erimeelsused ning nende ühine isikuhooldusõigus laste osas tuleb lõpetada.
8. Tallinna linn ei nõustu isa määruskaebusega ja leiab, et maakohtu määrus lähtub laste parimatest huvidest. Jõelähtme Vallavalitsus leiab, et vaidlustatud määrusega kindlaksmääratud suhtluskord tuleb jätta muutmata ning ühise hooldusõiguse osaline lõpetamine oli põhjendatud ja vältimatu. Seejuures märgib Jõelähtme Vallavalitsus, et jääb eelnevalt esitatud seisukohtade juurde.
9. Laste määratud korras esindaja peab vaidlustatud määrust laste huvidele vastavaks ega näe vajadust, lähtudes laste huvidest, määrust tühistada.
10. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule.
11. Ema esitas 26.09.2018 esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluse, milles palus anda talle kuni praeguses asjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni ainuotsustusõigus küsimuste osas, mis puudutavad laste viibimis- ja elukoha määramist ning haridus-, huviala- ja meditsiiniküsimusi.
12. Ringkonnakohus kuulas 09.10.2018 ära lapsed I ja II.
13. Ringkonnakohus rahuldas 10.10.
14. a määrusega ema esialgse õiguskaitse taotluse osaliselt, kohaldas kuni maakohtu määruse jõustumiseni esialgse õiguskaitse abinõud ja andis kuni asjas tehtava lahendi jõustumiseni emale ainuotsustusõiguse lapse III hariduse küsimustes. Ringkonnakohus jättis rahuldamata taotluse anda kuni asjas tehtava lahendi jõustumiseni emale ainuotsustusõigus küsimuste osas, mis puudutavad laste I ja II viibimis- ja elukoha määramist, haridus-, huviala- ja meditsiiniküsimusi ning lapse III viibimis- ja elukoha määramist ning huviala- ja meditsiiniküsimusi. Riigikohus ei võtnud viidatud määruse peale esitatud isa määruskaebust menetlusse.
15. Isa esitas 20.02.2019 ringkonnakohtule esialgse õiguskaitse taotluse, milles palub tühistada ringkonnakohtu 10.10.
16. a määruse, millega kohaldati esialgset õiguskaitset ja anti kuni praeguses asjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni emale ainuotsustusõigus lapse III haridusküsimustes. Isa palub teha uue määruse, millega anda kuni praeguses asjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni isale ainuotsustusõigus laste elukoha valiku, huvialade, kooli valiku ja tervise küsimustes. Ema rikub süstemaatiliselt vanemlikke kohustusi ega kasuta ainuotsustusõigust laste huvides ning see vähendab laste heaolu ja kindlustunnet. Lapse II suhtlemine emaga põhjustab lapsele II vaimseid kannatusi ja ta soovib elada üksnes isa juures (ähvardas politseiga lapsele II järele tulla, kui laps II isa juurde jääb; enne isa sekkumist survestas last II enne magamaminekut 15 koolitööde kontrollimisega). Ema karistas lapsi alandavalt (riidles, võttis mobiiltelefonid ära, pani koduaresti, sundis seletuskirja kirjutama ja ema ees vabandama), kuna ei saanud isa suhtluskorra ajal veekeskuses viibimise tõttu isa ja lapsi telefoni teel kätte. Ema seadis mobiiltelefoni äravõtmisega lapse II ohtu. Ema põhjustab lapse II enesetapumõtteid. Ema jätab süsteemselt lapsi üksinda koju (septembris kahel korral üheks ööks), kuigi lapse II puude ja lapse III vanuse tõttu peaks olema tagatud ööpäevaringne vanemlik järelevalve. Lastekaitse ei ole sellele märgukirjale tänaseni sisuliselt reageerinud. Ema ähvardab lapsi kohtule selgituste andmise pärast. Kuna ema ei andnud isale laste dokumente, ei saanud laps I koos isa ja teiste lastega koolivaheajal Helsingisse sõita ning reis lastega Läti veekeskusesse tuli ära jätta. Ema ei lubanud veel ühel korral lapsel I isa ja teiste lastega Helsingisse reisida. Ema andis ühepoolselt nõusoleku laps I reisimiseks (ilma isa teavitamata) üksinda koos kooliga Soome ja tasus selle eest. Lastekaitsjad kinnitasid, et välisriiki reisimisel on üldpõhimõttena vaja teise vanema nõusolekut. Ema ei läinud ise ega lubanud ka isal lapsega III valehambumise probleemi ja välja kukkunud plommi asendamiseks minna lapse III tavapärase hambaarsti juurde, kuigi isa oli ema suhtluskorra ajal sinna aja pannud. Ema käis lapsega III Loo hambaravikabinetis, kus puuduvad elementaarsed uuringute võimalused. Isa käis hiljem lapsega III Tallinna Hambakliinikus, kus selgus, et lapsel III oli vaja eemaldada osa äratulevaid hambaid (vältida viltuste hammaste ohtu); tulevikus jäävad tulemata osa hambaid, millel puuduvad isegi juured; vajab hambumuse parandamiseks breketeid; õigel ajal sekkumine, millest ema keeldus, oleks võimaldanud probleeme ennetada. Ema jättis lapse III jalatrauma ravi pooleli, mistõttu annavad vanemas eas tüsistused tunda. Ema ohustab last II, kuna keelas kooliarstil selge põhjenduseta talle mumpsi, leetrite ja punetiste vastase vaktsiini manustamise. Isa algatusel sai laps II vajaliku vaktsiinisüsti. Lapse I vaktsineerimist ema ei keelanud. Ema keeldus andmast isale laste vaktsineerimisepasse. Ema sundis oma suhtluskorra ajal last II sõitma halva ilmaga pärast kooli ühistranspordiga Loole ja keelas tal isa auto peale minna. Laps II jäi külmetushaigusesse. Ema takistab lapsel II koolivahendite kasutamist (võttis endale kasutamiseks lapse II seljakoti). Ema võttis
17. a septembris jõuga ära lapse II sünnipäevaraha ega tagastanud seda (kuna ei usalda isa). Ema nõustus lapse III TTT eelkooli õpingutega, kui isa tagab lapse III sinna toomise ja viimise ning tasub õpingute eest. Ema pole last III muusikakooli viinud ning keeldus tulemast jõulukontserdile. Ema ei arvesta huvialaringide valikul laste huvidega (survestas PPP lapse III ujumistreeninguid lõpetama, tahab lapse III ka TTT-st ära võtta). Ema ei ole nõus isaga laste haridusküsimusi arutama, ei pea laste I ja II koolivahetust vajalikuks ning viitab temale antud ainuotsustusõigusele. Ema ei huvita, et laps II peab kooli jõudmiseks tõusma kell 05.00 ning ühistranspordiühendus kooli ja Loo vahel on problemaatiline. Lapsel II lõpeb selle kooliaastaga väikeklassiõppe riiklik suunis ning riikliku komisjoni soovitusel peaks ta asuma enne keskkooli/gümnaasiumi õppima suuremasse koolikeskkonda. Kui riiklik väikeklassi õppekomisjon ei pikenda
18. a sügisel lapse II väikeklassiõpet, tuleb tal vahetada kooli ning asuda õppima tavakooli. Laps II soovib minna edasi õppima ning praeguses koolis saadava haridusega on seda raske teha. Laps II soovib asuda õppima lapsega III samas koolis. Laps I soovib minna Tallinnasse keskkooli/gümnaasiumi, kuid ema takistab seda. Laps I soovib minna Tallinna Muusikakooli klaverit õppima. Isa on asunud õpetajana tööle QQQ-s ning suudab teha laste tervise, hariduse, huvialade ja heaolu kohta läbimõeldumaid ja paremaid otsuseid. 16 Lapse II psühholoogi koostatud isikliku uuringuprofiili (ei ole konfidentsiaalne dokument) järgi ei panusta ema lapse II rehabilitatsiooniplaani täitmisesse ega teraapiatesse ning laps II on kinnitanud, et suhted emaga ei ole head, kuid nende parandamiseks tema lahendust pakkuda ei oska. Ema korraldas koos kooli juhatuse liikmega isa suhtluskorra ajal isa teadmata ja kooli psühholoogi osaluseta lapsele II koolis ülekuulamise seoses eelneval päeval toimunud intsidendiga. Isa hinnangul sai probleem juba eelmise päeva õhtul lahenduse. Ema halvustab isa kooli omanike ja juhtkonna ees ning on kujundanud sellega ka nende negatiivset suhtumist lapsesse II. Last II ei visatud üksnes tänu isa sekkumisele koolist välja.
19. Ema palub jätta isa esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata ja ringkonnakohtu 10.10.
20. a määruse muutmata. Isa ei soovi olemasolevat olukorda või seisundit säilitada, vaid tühistada ringkonnakohtu 10.10.
21. a määrust. Selline tegevus ei ole seaduslik (isa vaidlustas ringkonnakohtu määrust Riigikohtus, kuid määruskaebust ei võetud menetlusse). Isa ei saa perioodil
22. a juuni kuni 29.01.2019 sündmustele tuginedes esitada esialgse õiguskaitse taotlust, kuna need olid teada ema esialgse õiguskaitse taotluse menetlemise ajal. Esialgse õiguskaitse taotlust saab jõustunud lahendi puhul esitada muutunud asjaoludele tuginedes. Isa ei teavitanud ema, et ujuma minnakse Pärnu veekeskusesse ning et lapsed jõuavad tavapärasest ajast (kell 17.00-18.00) hiljem koju. Tavapäraselt helistavad lapsed enne emale, kuid vaidlusalusel juhtumil ei võtnud lapsed emaga ühendust ning lapsed ja isa ei vastanud telefonidele. Ema sai lapse I telefoni teel kätte ca kell 16.
23. Laps I ütles, et nad olid ujulas ning panevad juba riidesse. Ema eeldas, et isa on lastega Viimsi Veekeskuses ning palus lapsel I isa teavitada, et tuleb neile kell 17.00 järele. Ema oli kell 17.00 isa elukohas, kuid lapsed ei vastanud ema kõnedele ja sõnumitele. Ema muutus äärmiselt murelikuks, kuni laps I vastas, et nad sõidavad Pärnust Tallinnasse ja jõuavad kell 21.
24. Lapsel II jäi hilise koju jõudmise pärast koolitöö tegemata. Ema ei ole rakendanud alandavaid kasvatusabinõusid. Ema selgitas lastele, miks on oluline, et nad telefonile vastaksid ja infot jagaksid. Kasvatuslikul eesmärgil ja vastastikusel kokkuleppel läksid lapsed I ja II järgmisel päeval kooli ilma telefonideta, et kogeda infovahetuse vajalikkust. Vanematel on erinevad seisukohad laste haridusküsimustes. Ema eesmärk on tagada lastele mõistlikud ja laste vajadustele vastavad hariduse omandamise võimalused. Vanemad ei ole kunagi laste haridusküsimusi ühiselt otsustanud. Laps II on oma koolis harjunud, talle on tagatud vajalikud tingimused ning koolivahetus ei ole vajalik. Lapse II väikeklassi suunamise otsustab riiklik komisjon. Ka laps II on kinnitanud, et talle meeldib praegune kool ning ta ei soovi kooli vahetada. Laps I kinnitas, et ei soovi kooli enne
25. klassi lõpetamist vahetada ega ole avaldanud soovi alustada klaveriõpinguid. Laps I avaldas, et isa on neil teemadel temaga vestelnud, kuid tal endal puuduvad sellised soovid. Laps III viibis haiguse ajal täisealise õe hoole alla. Ema tagas lapsele III järelevalve ega ole rikkunud oma kohustusi. Isa esitas tõendina lapse II uuringuprofiili, mille koostamise eesmärk oli paremini kaardistada lapse II vajadusi, vaadelda neid erinevate poolte vaatenurgast ning seejärel parandada vanemate koostööd. Lapse II täidetud profiil on konfidentsiaalne dokument. Laps II usaldas psühholoogile info, mis pidi olema aluseks vanemate koostöö parandamisele, mille tulemusel pidid vanemad aitama lapsel II välja tulla vanemate konfliktist tingitud lõhestumisest. Psühholoog ja kooli juhtkond leiavad, et isa kuritarvitas raskelt usaldust ning nad lõpetavad isaga koostöö ja suhtluse. Ema palub konfidentsiaalse dokumendi asja materjalide hulgast eemaldada. 17 Ema palub isa paljasõnalised väited, mille kohaselt ema tekitab lapsele II pingeid ja on sihilikult halvustanud isa kooli omanike ja juhtkonna ees, jätta arvestamata. Kaasõpilasega seotud intsidendi puhul palus lapse II õpetaja tulla kooli, et arutada lapse II käitumist. Ema vestles ka lapsega II, kes pärast vestlust vabandas õpetaja ees ja leppis kokku vestluse kooli psühholoogiga. Kuna laps III teeb joonistusi vastavalt olukorrale ning tajub kahe perekonna erinevust, palub ema jätta lapse joonistused tsiviilasja toimiku materjalide hulka võtmata.
26. Jõelähtme vald leiab, et isa esialgse õiguskaitse taotlus ei ole teisi osapooli ärakuulamata põhjendatud.
27. Tallinna linn leiab, et esialgse õiguskaitse kohaldamine ei kaitse laste õigusi ja võib kaasa tuua kahjulikke tagajärgi. Kooli valiku ja vahetamise küsimust ei saa reguleerida ajutiselt. Asja lahendamiseks on uuesti vaja ära kuulata osapooled ja välja selgitada laste arvamused.
28. Laste esindaja hinnangul tuleb isa esialgse õiguskaitse avaldus jätta rahuldamata. Maakohtu lahendi alusel on kujunenud lastel elukorraldus ja nad on hakanud sellega harjuma. Ringkonnakohus ei saa esialgse õiguskaitse korras teha sellega vastuolulisi otsuseid. Laste ja vanemate vaheline suhtlus vajab sisulist ja põhjalikku kaalumist, laste ärakuulamist ja kodukülastusi.
29. Ema vastas 05.03.2019 kohtu nõudele, et lapsed II ja III elavad kahenädalaste tsüklitena vaheldumisi ema ja isa juures. Laps I elab ema juures ning külastab isa nädalavahetustel (reede kuni pühapäev), kui seal viibivad ka lapsed II ja III. Laste transpordi korraldab vanem, kelle juurde lapsed lähevad (isa enamasti autoga ja ema ühistranspordiga). Laps II läheb mõlema vanema juurest kooli enamasti ühistranspordiga. Lapse III lasteaeda toimetamise eest vastutab vanem, kelle juures laps on. Esmaspäeviti ja neljapäeviti korraldab isa lapse III muusikakooli viimise ja toomise. Mh toob ema välja, et teavitas 05.02.2019 isa lapse III haigestumisest ja sellest, et ta sel päeval muusikakooli ei lähe. Isa võttis lapsed 14.02.2019 ja läks nendega kooki sööma. Ema palus lapse III viia pärast muusikakooli isa ema juurde. Laps II läks omal soovil isa juurde ka 28.02.2019 (st neljapäeval). Ema märgib, et on olnud palju juhtumeid, kus isa ei teavita teda, et läheb lastega aega veetma (mh Tallinnast kaugemale) ajal, mil lapsed on ema vastutusel või peaks toimuma laste üleandmine. Lisaks lepib isa laste arstiaegasid kokku ema nädalatele, ilma et need eelnevalt emaga kooskõlastaks. See on tekitanud segadust ja arusaamatusi.
30. Isa vastusest kohtu 05.03.
31. a nõudele nähtub samuti, et lapsed II ja III viibivad kahenädalaste tsüklitena vaheldumisi ema ja isa juures ning et laps I viibib isa juures kahel nädalavahetusel (reedest pühapäevani ja neljapäevast pühapäevani). Laste transpordi korraldab üldjuhul vanem, kelle juurde lapsed lähevad (last I viis üks kord ema juurde ka isa).
32. Ringkonnakohus kuulas lapsed 06.03.2019 ära.
33. Ringkonnakohus selgitas 08.03.
34. a kirjas vanematele ainuhooldusõiguse määramise ja otsustusõiguse andmisega seonduvat. Mh seda, et kui mõne lapse mõnd vaidlusalust valdkonda puudutavas osas hooldusõiguse kuulumine mõlemale vanemale ei takistada lapsega seotud hooldusõiguslike küsimuste otsustamist või selles osas vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamist ei tingi lapse huvid, siis on võimalik vaidlus lahendada ka teatud valdkondi puudutavate üksikküsimuste puhul otsustusõiguse üleandmisega ühele vanemale. Lisaks selgitas ringkonnakohus, et esile toodud asjaolude ja esitatud tõendite pinnalt võib selline lähenemine olla ringkonnakohtu arvates praegu põhjendatud laste hariduse küsimuse puhul 18 kooli valiku osas, lapse III huvialade puhul muusikakooli ja ujumistrennide osas ja lapse II tervise puhul rehabilitatsiooniplaaniga seonduva osas. Lisaks palus ringkonnakohus vanemate seisukohta, kas olukorras, kus kohus annab lapse huvialade küsimuses vanemale ainuhooldusõiguse või otsustusõiguse, võib kohus lahendi resolutsioonis kohustada seda vanemat hoolitsema ka lapse huvialaringi viimise ja toomise eest. Isa märgib vastuses, et võtab kohtu selgitused teadmiseks ja kinnitab, et on nõus tagama ainuotsustusõiguse puhul laste huviringides, koolides, arstil käimise. Lisaks leiab isa, et sama peab tegema ainuotsustusõiguse puhul ema. Ema jääb esitatud taotluse juurde ning leiab, et kuna vanemad ei saavuta kokkulepet ka lihtsamates lapsi puudutavates küsimustes, on vaja, et üks vanem saaks otsustada laste viibimisja elukoha määramist ning hariduse, huviala ja meditsiini küsimusi, ilma et teine vanem igat otsust vaidlustaks või sellega kaasneks taas kohtuvaidlus. Isa ei soovi emaga koostööd teha. Selleks, et lastele oleks tagatud stabiilne elukorraldus ja vanemad ei peaks uuesti kohtusse tulema, on otstarbekas lahendada kõik vaidlusalused küsimused (mitte üksikküsimusi). See aitab vältida vanemate vahel uusi tülikohti, luua lastele stabiilsema elukorralduse ja vähendada kõikide (eelkõige laste) pingeid. Ringkonnakohtu seisukoht
35. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebusega ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et vaidlustatud määrus tuleb TsMS § 659 kaudu kohalduva § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus lõpetas osaliselt vanemate ühise isikuhooldusõiguse laste I-III suhtes, andis emale üle ainuhooldusõiguse laste II ja III igakordse viibimiskoha määramise osas ja ainuhooldusõiguse laste I-III hariduse ning tervisega seotud küsimuste otsustamiseks ning osas, milles maakohus ei reguleerinud lapse III muusikakooli valiku küsimust. Lisaks tuleb maakohtu määrus tühistada isa ja laste suhtluskorra puhul p-de 5.1 ja 5.2 ning osaliselt 5.4 osas. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas uue määruse, millega annab emale otsustusõiguse lapse III peamise elukoha määramise ja koolivaliku küsimustes, isale ainuhooldusõiguse lapse II rehabilitatsiooniplaani täitmise (mh sellega seotud teenuste osutamise tagamise osas) osas ning otsustusõiguse koolivaliku küsimuses ja lapse III muusikakooli valiku küsimuses (mh tuleb isal tagada lapse III muusikakooli viimine ja sealt toomine). Lisaks muudab ringkonnakohus isa ja laste suhtluskorda. Ringkonnakohus rahuldab isa määruskaebuse osaliselt.
36. Ringkonnakohus käsitleb esmalt isa etteheiteid tema avalduse menetlusse võtmata ja tähelepanuta jätmise kohta (I), seejärel vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamise ja laste osas ainuhooldusõiguse/ainuotsustusõiguse andmise avaldusi (II), isa ja laste suhtluskorda (III), muid määruskaebuse väiteid (IV) ja teeb lõpetuseks menetluslikud otsustused (V). I
37. Ringkonnakohus selgitab, et toimikust (I kd, tl 95) nähtub, et isa esitas 12.02.2018 vastuavalduse, milles palus vanemate ühise hooldusõiguse osaliselt lõpetada ja anda talle ainuhooldusõiguse laste elukoha valiku, hariduse ja tervise küsimustes. Lisaks palus isa alustada lepitusmenetlust, et vaadata üle 02.11.
38. a määrusega kehtestatud suhtluskord ja vajadusel muuta seda ning tagada täitmine. Kohtute infosüsteemist (KIS) nähtub, et isa on tasunud vastuavalduselt ka riigilõivu. 19 Ringkonnakohus nõustub isaga, et TsMS § 372 lg 1 ja § 477 lg 1 kohaselt lahendab kohus ka hagita menetluses avalduse menetlusse võtmise või sellest keeldumise või tähtaja määramise puuduste kõrvaldamiseks määrusega mõistliku aja jooksul. Toimikust nähtub, et maakohus võttis 29.01.2018 tehtud määrusega menetlusse ema avalduse (I kd, tl 67), kuid isa avalduse menetlusse võtmist ei ole maakohus otsustanud. Seega on maakohus menetlusõiguse norme rikkunud.
39. Praegusel juhul ei olnud tegemist menetlusõiguse normide sellise rikkumisega, mis tingiks asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmise. Esiteks ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 kohaselt hagita asjades seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti. Lisaks on ringkonnakohtu hinnangul avalduse määrusega menetlusse võtmise eesmärk eelkõige määratleda menetlusosalised ja vaidluse ese, st tagada, et kõik isikud, keda vaidlus puudutab, oleksid menetlusest teadlikud ja saaksid esitada oma seisukohad. Praegu nähtub asja materjalidest, et kuigi maakohus ei võtnud isa avaldust korrektselt menetlusse, on maakohus isa avaldust menetlenud (seejuures taganud kõikidele osapooltele menetlusõigused) ning isa avalduse määrusega lahendanud. Mh on ema esitanud seisukohad isa menetlusdokumentide kohta (III kd, tl-d 76-77). Eestkosteasutused on seisukohtade esitamisel samuti lähtunud eeldusest, et menetluses on nii isa kui ka ema avaldus, kuna on leidnud, et lapse II viibimiskoha ja hariduse küsimustes (Jõelähtme valla arvates ka meditsiini küsimustes) võiks ainuhooldusõiguse anda isale (I kd, tl-d 101 pöördel, 105). Laste esindaja on menetlusdokumendis analüüsinud isa seisukohti (III kd, tl-d 56-60). Lisaks ei viidanud isa ise menetluses kordagi, et maakohus ei ole tema avaldust korrektselt menetlusse võtnud või seda menetlenud. Ka maakohtu vaidlusalusest määrusest järeldub, et maakohus on mõlema vanema avaldusi menetlenud. Esiteks on maakohus asjaolude all märkinud alapealkirjaks „isa vastus ja vastuavaldus“ ning kajastanud seal isa menetlusdokumentides esitatud seisukohti (III kd, tl 111). Teiseks on maakohus kohtumääruse põhjendustes ja järeldustes lahendanud isa avalduse ja käsitlenud isa menetlusdokumentides esitatud seisukohti, esitades nende kohta põhjendused. Määruse p-des 17-18 käsitles maakohus isa lepitusmenetluse algatamise taotlust (III kd, tl-d 112 pöördel ja 113). Määruse p-s 19 (III kd, tl 113) selgitas maakohus, et mõlemad vanemad soovivad laste viibimiskohta/elukohta enda juurde ning saada otsustusõigust laste hariduse ja tervise küsimustes. Ka määruse p-s 21 (III kd, tl 113) viitas maakohus, et isa pöördus kohtu poole, et määrata laste viibimiskoht isa juurde. Laste viibimiskoha osas esitas maakohus põhjendused määruse p-des 20-27 (III kd, tl-d 113-114 pöördel) ning märkis mh, et kaalus lapse II puhul viibimiskoha otsustusõiguse andmist isale (III kd, tl 114 pöördel). Laste hariduse, huvialade ja tervise küsimuste puhul ühise hooldusõiguse lõpetamise ja ainuotsustusõiguse ühele vanemale üle andmise kohta esitas maakohus põhjendused määruse p-des 29-32 (III kd, tl-d 114 pöördel-115) ning on mh käsitlenud isa väiteid. Ka suhtluskorra puhul on maakohus mh analüüsinud isa väiteid (nt p-des 34 ja 35 (III kd, tl 116 pöördel)). Maakohus ei ole määruse resolutsioonis sõnaselgelt märkinud, et jätab isa avalduse rahuldamata. Kuna ema ja isa avalduste puhul on tegemist vastastikuste avaldustega, siis järeldub maakohtu resolutsiooni p-dest, millega maakohus rahuldas ema avalduse osaliselt, lõpetas osaliselt vanemate ühise isikuhooldusõiguse laste suhtes, andis emale üle ainuhooldusõiguse laste II ja III igakordse viibimiskoha määramise osas ja ainuhooldusõiguse laste I-III hariduse ja tervise küsimuste otsustamiseks ning märkis, et muus osas säilib vanemate 20 ühine hooldusõigus, et maakohus jättis isa avalduse rahuldamata. Lisaks on maakohus määruse resolutsioonis lahendanud isa taotluse määrata emale ekspertiis.
40. Asjaolu, et maakohus ei võtnud isa avaldust määrusega menetlusse, ei ole kahjustanud isa menetlusõigusi ja huve ega takistanud isal menetluses osalemist. Kuigi isal on juristist esindaja, ei ole ta sellele rikkumisele ka maakohtu tähelepanu juhtinud. Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 200 lg-te 1 ja 2 järgi peab menetlusosaline kasutama oma menetlusõigusi heauskselt ning kohus ei luba menetlusosalisel ega tema esindajal või nõustajal õigusi kuritarvitada, menetlust venitada ega kohut eksitusse viia. Lisaks juhindub kohus kohtuvaidlustes, kus küsimuse all on lapse õigused, eelkõige just lapse huvidest (

§ 123lg 1; Riigikohtu 26.06.2013.

a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-13, p 17). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole laste huvides asja maakohtule tagasi saatmine üksnes põhjusel, et maakohus ei võtnud isa avaldust korrektselt määrusega menetlusse. Kohtuvaidlus mõjutab paratamatult ka laste elu ja on nende jaoks emotsionaalselt kurnav. Laste huvides on kohtuvaidluste lõppemine ja õigusrahu saavutamine. Eelnevast tulenevalt ei pea ringkonnakohus põhjendatuks asja tagasi saatmist maakohtule. II (A)

1. Arvestades asjas esitatud väidete ja tõendite mahtu ning asjaolu, et isa heidab maakohtule ette isa seisukohtadega arvestamata jätmist, käsitleb ringkonnakohus esmalt vanemate vaidluse ulatust vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamise avalduste puhul. 32.
2. Ringkonnakohus märgib, et ema palub lõpetada osaliselt vanemate ühise hooldusõiguse laste osas ja anda emale üle ainuotsustusõiguse laste viibimis- ja elukoha, hariduse, huviala ja meditsiini küsimustes. Isa palub vanemate ühise hooldusõiguse osaliselt lõpetada (laste elukoha valiku, hariduse ja tervise küsimustes) ja lõpetatud osas anda ainuhooldusõiguse üle isale. Ringkonnakohtule esitatud esialgse õiguskaitse taotluses palub isa endale anda ainuotsustusõiguse ka laste huvialade küsimustes. 32.
3. Ema põhjendab oma avaldust järgmiste aspektidega:  ema on pühendunud ja vaimselt valmis laste eest hoolitsema ning suudab lastele tagada turvalisuse ja stabiilse keskkonna;  kooli- ja lasteaiaealistel lastel peab olema üks peamine elukoht, ema elukoht on olnud laste kodu, laps II soovib ühte kindlat kodu (on rääkinud enesetapuplaanidest);  laps I käib Lool koolis ja laps III lasteaias, lapsed I ja III käivad Lool huviringides ning nende sõbrad elavad seal;  ema on majanduslikult paremini kindlustatud ja saab lubada lastele paremat elukvaliteeti;  isa ei arvesta laste huvide, vajaduste, soovide, tervisliku seisundi ja päevakavaga;  isa keelab lastel ema ja sugulastega suhelda;  isa on emotsionaalselt ebastabiilne ja depressiivne;  isa soovis last panna korraga kahte lasteaeda;  vanemad ei saavuta olulistes ja ka lihtsamates lapsi puudutavates küsimustes kokkuleppeid ning ühise hooldusõiguse säilitamine on vanemate erimeelsusi arvestades ebamõistlik ja otsuste tegemist ebaratsionaalselt pärssiv ega taga lastele stabiilset elukorraldust;  vanemate omavaheline suhtlus on raskendatud ja isa ei tee emaga koostööd. 21 32.
4. Isa põhjendab oma avaldust järgmiste aspektidega:  vanemad ei saavuta olulistes lapsi puudutavates küsimustes kokkuleppeid;  isa on tasakaalukam;  ema on jätnud lapsi mitmeks päevaks ilma järelevalveta (lapse III ja lapse II kui autisti puhul kahjulik) ja kasutab ebamõislikult palju isa ema lapsehoidjana;  ema pooldab vabakasvatust (isa on viidanud täisealise tütrega seotud intsidentidele);  isa tegeles
5. a lapse II koolikiusamise probleemiga varasemas koolis;  ema ei teavitanud isa ema algatatud lapse II rehabilitatsiooniplaani koostamisest, ei ole lapse II rehabilitatsiooniplaani täitmisega tegelenud ja takistab isa tegevust;  isa tegeleb lapse II rehabilitatsiooniplaani täitmisega, kontakteerus Põhja-Eesti Autismiliiduga, on osalenud vastaval koolitusel, lapse II elukoha Tallinnasse registreerimine võimaldaks talle paremaid teenuseid;  isa tegeleb lapse II tervise probleemidega (füsioteraapia, ortopeed, psühholoog, nõustamised; ema ei taha nõustamistel osaleda);  laps II peaks vahetama kooli, sest praeguse kooli puhul tuvastas hariduskomisjon
6. a ja
7. a puudused nii hariduse kvaliteedi kui ka tugispetsialistide teenuste puhul (tugispetsialistide teenused puuduvad, õpetajatel puudub nõutav kvalifikatsioon) ning laps II ei ole lubatud tugiteenuseid koolis saanud; praegu võimaldavad kõik riiklikud koolid väikeklassi õpet; praegune kool ei võimalda sotsialiseerumist tugiisikuga tavakoolis ja gümnaasiumis õppimise perspektiivis; üleriigiline nõustamiskomisjon on soovitanud lapsele II õpet väikeklassis kuni 2018/2019 õppeaasta lõpuni, meetme rakendamisel tuleb tagada lapsele vajalik eripedagoogiline ja psühholoogiline tugi ning võimalusel integreerida eduelamust võimaldavates ainetes suuremasse kollektiivi; laps II soovib minna edasi õppima ning praeguse kooli haridusega on seda raske teha;  ema takistab isa ja laste suhtlust, halvustab isa laste ees ning manipuleerib lastega (nt transpordi, asjade asukoha ja isa suhtluspäevade osas);  ema eristab lapsi (nt huvivajaduste toetamisel, reisimisel) ning on kulutanud lapse II raha isiklikuks otstarbeks;  ema on lapse II suhtes vaimselt ja füüsiliselt vägivaldne ning laps II kardab ema ja soovib elada isaga;  isa on muretsenud laste hariduse ja tervise pärast (ema ei viinud lapse II korduvanalüüsi haiglasse, ei lubanud last II vaktsineerida ega käinud lapsega III traumatoloogi kordusvisiidil ja isa kokkulepitud hambaarsti vastuvõtul; lastega käib regulaarselt nahaarsti juures isa ema);  ema ei huvitu lapse III eakohasest ja vaimsest arengust (mh on lastevanemate koosolekutel käinud ainult isa, ema ei pea lasteaias käimist oluliseks);  ema karistas lapsi alandavalt ja seadis lapse II ohtu;  ema ei andnud reisimiseks laste dokumente ilma lastekaitse sekkumiseta;  ema ei ole nõus isaga laste haridusküsimusi arutama;  ema ei arvesta huvialaringide valikul laste huvidega (survestas lasteaeda lapse III ujumistreeninguid lõpetama, ei osale lapse III muusikakooli üritustel, ei vii last muusikakooli, laps I sooviks samuti muusikakooli minna);  laps I sooviks minna Tallinnasse keskkooli/gümnaasiumisse, kuid ema takistab seda. 32.
8. Eelnevast tulenevalt vaidlevad vanemad laste viibimiskoha määramise õiguse, laste koolivaliku küsimuse, laste tervise küsimuste, lapse III ujumistrennis ja muusikakoolis käimise ning lapse I muusikakoolis käimise üle. Vanemad ei ole ringkonnakohtu hinnangul põhistanud vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamise vajadust konkreetsete asjaoludega lapse I huviala 22 küsimuse puhul ning on tuginenud sellele, et vanemad ei suuda teha koostööd ega last puudutavaid otsuseid koos vastu võtta. 32.
9. Ringkonnakohus leiab, et asja lahendamisel ei ole tähtsad vanemate paljasõnalised teineteist süüdistavad väited, mille kohaselt teine vanem on konfliktne ja takistab lastega suhtlemist, kuna nimetatud väited ei ole ringkonnakohtu hinnangul (mh laste ärakuulamisel) kinnitust leidnud. Lisaks ei saa üksnes asjaolust, et üks vanem on laste suhtes vanema kohustusi täitnud, järeldada, et vanemate ühine hooldusõigus laste suhtes tuleks lõpetada. (B) 33.

§ 116

lg 1 järgi on vanematel üldjuhul oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused.

§ 116

lg 2 kohaselt on vanemal kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest (vanema hooldusõigus). Vanema hooldusõigus hõlmab õigust hoolitseda lapse isiku eest (isikuhooldus) ja õigust hoolitseda lapse vara eest (varahooldus) ning otsustada lapsega seotud asju.

§ 120

lg 1 esimese lause järgi on hooldusõiguslik vanem lapse seaduslik esindaja.

§ 124

lg 1 kohaselt on isikuhooldus hooldaja kohustus ja õigus last kasvatada, tema järele valvata ja tema viibimiskohta määrata ning lapse igakülgse heaolu eest muul viisil hoolitseda.

§-st 117 tuleneb, et üldjuhul on vanematel lapse suhtes ühine hooldusõigus ning

§ 118

lg 1 kohaselt teostavad vanemad lapse suhtes ühist hooldusõigust ja täidavad hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu.

§ 145

lg 1 kohaselt, kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus, otsustavad nad lapsega seotud olulisi asju ühiselt.

§ 145

lg-test 2-4 tuleneb, et vanemal, kelle juures laps teise vanema nõusolekul või kohtulahendi alusel kas viibib või alaliselt elab, on õigus otsustada lapse igapäevaelu (tavahooldamise) asju ainuisikuliselt. Igapäevaelu asjade otsustamisena tuleb üldjuhul mõista sellise tavaotsustuse tegemist, mis esineb sageli ja mis lapse arengut püsivalt ei mõjuta.

§ 145

lg 4 teise lause kohaselt võib kohus lapse huvides hooldusõiguseta vanema otsustusõigust piirata. Kohtul tuleb igal üksikjuhtumil eraldi hinnata, millised on konkreetse lapsega seotud olulised ja millised igapäevaelu küsimused. Ühtset loetelu olulistest ja igapäevaelu küsimustest ei saa välja tuua. Vanema ja lapse tavapärasest elukorraldusest sõltub see, millised otsustused on tavapärased, mille üle tuleb otsustada sageli. Nii ei ole välistatud, et sama küsimus on ühe lapse puhul igapäevaelu küsimus, kuid teise lapse puhul temaga seotud oluline asi (Riigikohtu 07.12.2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-3347, p 16). Seega tuleb ringkonnakohtul hinnata ka seda, kas küsimused, mille üle vanemad vaidlevad, on lapsi puudutavad olulised küsimused või tavahoolduse küsimused. 34.

§ 137

lg 1 esimene lause sätestab, et kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle.

§ 119

sätestab, et kui vanemad ei jõua ühist hooldusõigust teostades lapsele olulises asjas kokkuleppele, võib kohus vanema taotlusel anda selles asjas otsustusõiguse ühele vanemale. Otsustusõiguse üleandmise korral võib kohus otsustusõiguse teostamist piirata või panna seda teostavale vanemale lisakohustusi. Riigikohtu praktika järgi on vanemale otsustusõiguse andmise nõue (

§ 119

) ning vanemate ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise ja selles osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise nõue (

§ 137

) 23 alternatiivsed nõuded ning kohus saab lahendada avalduse kas

§ 119või § 137 alusel, kuid mitte mõlema sätte alusel korraga.

Otsustusõiguse saamiseks saab vanem esitada avalduse eelkõige siis, kui vanemad vaidlevad last puudutava olulise küsimuse lahendamise üle ja soovivad konkreetse küsimuse või olukorra lahendada ega soovi ühist hooldusõigust nimetatud küsimuses edaspidi tekkida võivate küsimuste lahendamiseks lõpetada. Seevastu ühise hooldusõiguse osalise või täieliku lõpetamise ja lõpetatud osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise avalduse eesmärgiks on üldjuhul ulatuslikumate muudatuste tegemine vanemate hooldusõiguses, mille tulemusena saab üks vanem õiguse otsustada üksi tulevikus tekkida võivate last puudutavate oluliste küsimuste üle ning teine vanem kaotab selles osas hooldusõiguse. Sellest tulenevalt saab ka kohus sõltuvalt avaldusega taotletavast eesmärgist lahendada avalduse kas

§ 119või § 137 alusel.

Seejuures ei ole kohus seotud avalduses märgitud õigusliku kvalifikatsiooniga ning kohaldab ise õigust, kuid peab menetlusosalistega õiguslikku kvalifikatsiooni arutama ja andma menetlusosalistele võimaluse avaldada selle kohta arvamust (Riigikohtu 12.02.

1. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 25). Eelnevast tulenevalt, kui ringkonnakohus leiab, et mõne lapse puhul tuleks teatud valdkonnas olukorda reguleerida, kaalub ringkonnakohus, kas nimetatud küsimuses tuleks ühele vanemale anda (osaliselt) ainuhooldusõigus või otsustusõigus. Ringkonnakohus selgitas ka vanematele, et kui mõne lapse mõnd vaidlusalust valdkonda puudutavas osas hooldusõiguse kuulumine mõlemale vanemale ei takista lapsega seotud hooldusõiguslike küsimuste otsustamist või selles osas vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamist ei tingi lapse huvid, siis on võimalik vaidlus lahendada ka teatud valdkondi puudutavate üksikküsimuste puhul otsustusõiguse üleandmisega ühele vanemale. Ringkonnakohus märkis, et esile toodud asjaolude ja esitatud tõendite pinnalt võib selline lähenemine olla põhjendatud laste hariduse küsimuse puhul kooli valiku osas, lapse III huvialade puhul muusikakooli ja ujumistrennide osas ja lapse II tervise puhul rehabilitatsiooniplaaniga seonduva osas.
2. Hooldusõiguse küsimusi tuleb hinnata eraldi nii erinevate valdkondade (viibimiskoha määramise, hariduse, tervise ja huviala küsimused) puhul kui ka erinevate laste suhtes (Riigikohtu 22.11.
3. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-5794, p 21.2).
4. Kohus juhindub kohtuvaidlustes, kus küsimuse all on lapse õigused, eelkõige just lapse huvidest (

§ 123lg 1; Riigikohtu 26.06.2013.

a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-13, p 17). Riigikohus on selgitanud, et ka vanemate ühise hooldusõiguse saab lõpetada vaid juhul, kui selle tingivad lapse huvid (

§-d 123 ja 137; Riigikohtu 22.11.

1. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-5794, p 22.2). Ringkonnakohus selgitab, et laste huvide väljaselgitamisel tuleb arvesse võtta laste arvamust, lähtuvalt tema vanusest ja arengutasemest. Lapsed I ja II on 13,5 aastased ja laps III 6 aastane. Ringkonnakohus, olles lapsed isiklikult ära kuulanud, leiab, et laste vanus ja arengutase võimaldavad nende arvamusega nende huvide väljaselgitamisel arvestada (lapse I ja II puhul suuremal määral). See ei tähenda aga, et ringkonnakohus lahendaks vaidluse kõikides aspektides üksnes lapse arvamuse kohaselt. Kohtul tuleb laste huvide väljaselgitamisel kaaluda kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi.
2. Kuna mõlemad vanemad on vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamise alusena viidanud sellele, et nende omavaheline suhtlus on raskendatud, nad ei suuda teha koostööd ega lapsi puudutavates küsimustes kokkuleppeid sõlmida (seejuures on isa ringkonnakohtus 24 vastuoluliselt ka viidanud, et isa ei ole emaga nii tülis, et laste vajaduste tõttu tuleks ühine hooldusõigus lõpetada), siis ringkonnakohus märgib kõikide laste ja kõikide vaidlusaluste hooldusõiguse valdkondade puhul esmalt järgmist. Riigikohus on rõhutanud, et on oluline, et vanemad teostaksid ühist hooldusõigust

§ 118

lg 1 mõttes ühiselt ja üksmeeles selliselt, et mõlemal vanemal oleks võimalus last puudutavates küsimustes kaasa rääkida (Riigikohtu 22.11.

1. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-5794, p 16). Lisaks on Riigikohus selgitanud, et hooldusõiguse kuulumine mõlemale vanemale ei tohiks takistada lapsega seotud hooldusõiguslike küsimuste otsustamist ning ühise hooldusõiguse lõpetamiseks võivad anda alust mh asjaolud, et vanemad ei suuda lapse hooldusõiguslike küsimuste üle pingete ja erimeelsusteta otsustada ning senine vanemate koostööle suunamine ning lepitusmenetlus või täiendavad võimalused kokkuleppe saavutamiseks ei ole tulemust andnud (Riigikohtu 22.11.
2. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-5794, p-d 16 ja 17). Maakohus märkis, et lapsed on korduvalt andnud ütlusi, et neil on raske taluda vanemate tülisid, ning leidis, et kuna vanemad ei suuda lapsi puudutavates küsimustes üksmeelele jõuda, on vanemate ühise hooldusõiguse, sh otsustusõiguse täies ulatuses säilitamine ebamõistlik ja otsuste vastuvõtmist ebaratsionaalselt pärssiv. Maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme, kuna ei ole hinnanud, kas vanemate konfliktid ja probleemne koostöö takistavad hooldusõiguslike küsimuste otsustamist iga lapse puhul ja iga hooldusõiguse valdkonna kõikides küsimustes selliselt, et tingivad laste huvides vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamise. Ringkonnakohus saab nimetatud menetlusliku minetuse kõrvaldada. Üksnes asjaolu, et vanemate suhted on konfliktsed ja vanemad ei soovi teineteisega suhelda, ei ole vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamise aluseks. Kohtul tuleb hinnata, kas laste huvides on ühise hooldusõiguse säilimine või ühele vanemale ainuhooldusõiguse või otsustusõiguse andmine. (C)
3. Esiteks käsitleb ringkonnakohus vanemate avaldusi seoses laste viibimiskoha määramise küsimusega. Lapse viibimiskoha määramine hõlmab lisaks võimalusele määrata, kus laps peamiselt elab, ka seda kellega, kus ja millal laps viibib. Siia juurde kuulub ka õigus saada teavet lapse viibimiskoha kohta. Vaidlusega lapse igakordse viibimiskoha üle võib tegemist olla ka siis, kui vanemad on ühte meelt, et mõlema lapse alaliseks elukohaks on ühe vanema elukoht (Riigikohtu 25.05.
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16, p-d 12). Ka lapse viibimiskoha määramise õigust saab vanem taotleda alternatiivselt nii

§ 119kui ka § 137 lg 1 alusel (Riigikohtu 25.05.2016.

a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16, p-d 12 ja 13).

1. Laste viibimiskoha määramise puhul tõi isa vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamise taotlemisel esile, et ema pooldab vabakasvatust, jätab lapsi üksi või isa ema hoolde, karistas lapsi alandavalt ja seadis lapse II ohtu ning on lapse II suhtes vaimselt ja füüsiliselt vägivaldne. Lisaks on mõlemad vanemad viidanud sellele, et nende omavaheline suhtlus on raskendatud, nad ei suuda teha koostööd ega lapsi puudutavates küsimustes kokkuleppeid sõlmida. Asjaoludest nähtuvalt vaidlevad vanemad laste peamise elukoha määramise õiguse ja laste välisriiki reisimise üle. 25 39.
2. Seadus ei sätesta vanusepiiri, millest alates võiks last üksi koju jätta. Lapsed I ja II on 13,5 aastased ja laps III 6 aastane. Lapsed avaldasid 06.03.
3. a ärakuulamisel, et on vahel mõlema vanema juures üksinda kodus (isa juures harvem), kuid ei karda üksi kodus olla (IV kd, tl 163). Arvestades laste I ja II vanust ja arengutaset, ei kahjusta nende üksinda koju jätmine laste huve. Ka asjaolu, et laps II on autist, ei anna ringkonnakohtu hinnangul alust vastupidisele järeldusele jõuda. Mh on lapse II rehabilitatsiooniplaanis märgitud, et ta tuleb iseseisvalt toime nii koolis, kodus kui ka linnaruumis. Oskab endale ise süüa teha ega vaja enesehügieeni toimingutes ja riietumisel kõrvalabi. Põhilised eneseteenindusoskused on olemas ja kodukeskkonnas saab hakkama (II kd, tl-d 187 pöördel-188). Lapsed avaldasid 06.03.
4. a ärakuulamisel, et laps III ei ole üksinda kodus (IV kd, tl 163). Toimikust nähtuvalt ei ole lastekaitse tuvastanud, et ema oleks last III üksinda koju jätnud (II kd, tl-d 43, 51, 52) ning asja materjalide kohaselt on lapsed (sh laps III) viibinud vaidlusalustel juhtumitel kas täisealise õe (mõningate episoodide ajal
5. aastane) või isa ema hoole all (II kd, tl-d 43, 51, 52; IV kd, tl 137). Kolleegium leiab, et isegi juhul, kui ema jätab või on jätnud lapse III lastega I ja/või II mõneks ajaks üksinda koju, ei tähenda see, et ta seaks laste heaolu ohtu. 39.
6. Laste I ja II vanust ja arengutaset arvestades, peaksid nad eelkõige saama ise otsustada kellega, kus ja millal viibivad (mh sugulastega suhtlemise kontekstis). Isa ei ole esile toonud asjaolusid, et isa ema juures viibimine kahjustaks kuidagi laste huve. Laps I on maakohtus ärakuulamisel (III kd, tl 101) avaldanud, et lapsed saavad isa emaga hästi läbi ja lähevad sinna hea meelega. See, kuidas ema korraldab oma suhtluskorra ajal lapse III hoidmise ja laste suhtlemise isa emaga, on ringkonnakohtu arvates igapäevaelu (tavahooldamise) küsimused

§ 145mõttes ning ema võib seda otsustada ainuisikuliselt.

Oluline on, et tagatud oleks lapse heaolu ja huvide kaitse. Praegu ei ole isa esile toonud asjaolusid, millest nähtuks, et ema seda rikuks. Seega ei anna isa väide, et ema jätab lapsi üksinda koju alust vanemate ühist hooldusõigust laste viibimiskoha määramise õiguse osas lõpetada. 39.

1. Väidet, et ema pooldab vabakasvatust, põhistas isa täisealise tütrega seotud intsidentidega, mis ei ole laste I-III hooldusõiguse kontekstis asjakohased. Väite, et ema karistas lapsi alandavalt, puhul on tegemist sõna-sõna vastu olukorraga ning ringkonnakohtu arvates ei ole põhjendatud seda asja lahendamisel arvesse võtta.
2. Ringkonnakohus leiab lapse I viibimiskoha määramise õiguse puhul lisaks järgmist. 40.
3. Maakohus andis 02.11.2015 tehtud määruses lapse I viibimiskoha määramise õiguse emale. Arvestades määruse sõnastust (lapse I igakordne viibimiskoht jääb ema juurde) andis maakohus ringkonnakohtu hinnangul lapse I viibimiskoha määramise õiguse puhul emale otsustusõiguse lapse I peamise elukoha määramise osas. Selliselt on maakohtu määrust tõlgendanud ka vanemad, sest nt lapse I reisi puhul küsis ema isa nõusolekut (IV kd, tl 91, III kd, tl-d 22-22 pöördel). Nõustuda tuleb maakohtuga, et kohtule ei ole esitatud asjaolusid, mis annaksid aluse 02.11.
4. a määruse muutmiseks lapse I peamise elukoha määramise õiguse puhul. Laps I on ise nii kohtule (III kd, tl 101; IV kd, tl 163) kui ka eestkosteasutustele (I kd, tl 101 pöördel) ärakuulamisel korduvalt selgitanud, et peab oma koduks ema elukohta. Laps I selgitas, et Lool ja koolis on tal sõbrad. Kuigi laps I avaldas pärast 06.03.
5. a ärakuulamist, et sooviks viibida vanemate juures kahe nädala kaupa (sarnaselt teiste lastega), ei järeldu ringkonnakohtu 26 hinnangul sellest, et laps I ei peaks oma koduks ema elukohta või sooviks, et selles küsimuses antaks ainuhooldusõigus isale. Nimelt selgitas laps I, et palve tuleneb soovist vahel ka nädala sees isa juures käia. Lisaks avaldas laps I, et ta ei kasutaks ilmselt isa juurde minemise võimalust, kuid tahaks, et ta saaks seda soovi korral teha. Seega ei anna lapse I ärakuulamisel avaldatu ringkonnakohtu hinnangul alust 02.11.
6. a määrust nimetatud osas muuta. 40.
7. Ringkonnakohus nõustub vanematega, et asja materjalidest nähtuvalt on vanemate suhted konfliktsed ning koostöö raskendatud. Samas ei nähtu asja materjalidest, et see takistaks lapse I viibimiskoha määramise muude hooldusõiguslike küsimuste otsustamist. Lapse I vanust ja arengutaset arvestades, peaks ta eelkõige saama ise otsustada kellega, kus ja millal ta viibib (mh sugulastega suhtlemise ja reisimise kontekstis). Ärakuulamisel saadud vahetu mulje alusel leiab ringkonnakohus, et lapsel I on lähedane ja usalduslik suhe mõlema vanemaga. Toimikust nähtub, et mõlemad vanemad on lapse I välisriiki reisimise küsimuses tekitanud lapse I huvide vastaselt teise vanemaga konfliktsituatsiooni – ema Helsingisse reisimisel lapse I isikut tõendava dokumendiga seoses (IV kd, tl 123 pöördel), isa kunstikooli reisi nõusolekuga seoses (IV kd, tl 91-92 pöördel). Ringkonnakohtu hinnangul tekitab eelnev kahtluse, et olukorras, kus kohus annaks ühele vanemale lapse I välisriiki reisimise osas ainuhooldusõiguse, võib vanem seda lapse I huvide vastaselt kasutada. Lisaks nähtub toimikust, et mõlema vanema jaoks on välisriiki reisimise küsimuses olnud eelkõige murekohaks asjaolu, et teine vanem ei ole välisriiki reisimist temaga läbi arutanud (IV kd, tl-d 91-92 pöördel, 110). Asjaolu, et vanemad ei soovi teineteisega suhelda ning eelistaksid lapsi puudutavaid otsuseid teha ainuisikuliselt, ei tähenda, et ühele vanemale hooldusõiguse andmine oleks laste huvides. Arvestades eeltoodut on ringkonnakohtu hinnangul lapse I huvides, et ta saaks välisriiki reisida mõlema vanemaga, välisriiki reisimise küsimuses saaksid kaasa rääkida mõlemad vanemad ning kumbki vanematest ei saaks lapse I teise vanemaga välisriiki reisimist keelata üksnes põhjendusega, et selles küsimuses on kohus talle ainuhooldusõiguse andnud. Reisimisega seonduvat on ringkonnakohtu hinnangul vajalikus ulatuses võimalik reguleerida suhtluskorras. 40.
8. Eelnevast tulenevalt on lapse I huvides, et muudes lapse I viibimiskoha määramise õigust puudutavates küsimustes (st v. a küsimus, kus laps I peamiselt elab) saaksid kaasa rääkida mõlemad vanemad ning laps I saaks neid küsimusi mõlema vanemaga arutada. Seega ei ole nimetatud osas vanemate ühise hooldusõiguse lapse I suhtes lõpetamine põhjendatud.
9. Ringkonnakohus nõustub isaga, et lapse II osas viibimiskoha määramise õiguse emale üleandmine ei ole lapse II huvidega kooskõlas. Vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine lapse II viibimiskoha määramise õiguse osas ei ole põhjendatud, kuna seda ei tingi lapse huvid. 41.
10. Ringkonnakohus selgitab lapse II peamise elukoha määramise õiguse kontekstis, et laps II on kogu menetluse vältel rõhutanud, et peab oma elukohaks mõlema vanema kodu, talle meeldib mõlema vanema juures ja talle sobib suhtluskord, mille kohaselt ta elab mõlema vanema juures (III kd, tl 101; IV kd, tl 163; I kd, tl 101 pöördel). Lapse II avaldatut, et ta soovib isa juures olla vähemalt kaks nädalat, kuid võiks ka rohkem olla (III kd, tl 101 pöördel; IV kd, tl-d 10, 163), analüüsib ringkonnakohus suhtluskorra kontekstis. Sellest ei saa järeldada, et laps II sooviks üksnes isa juures elada ning et isa saaks ainuisikuliselt otsustada tema peamist elukohta. Ringkonnakohus selgitab, et lapse II ütlused on vastuolus ema avalduses märgituga, et laps II soovib, et tal oleks üks kindel elukoht. Seejuures on ema avalduses viidatud lapse II 27 psühholoogi 08.01.
11. a arvamusele. Viidatud arvamuse (I kd, tl 58) kohaselt on laps II psühholoogile selgitanud, et ta ei ole rahul elukorraldusega, kus elu on korraldatud 50:50 süsteemi järgi ja lisaks ta peab viibima igal teisel kolmapäeval teise vanema juures. Lisaks selgitas laps II, et ta peab elama kahes kodus, kus kehtivad kahed reeglid ja kaks päevakava ning arvestama asjaoluga, et tema asjad on kahes kodus. Kuna laps II soovib vajaminevaid asju käepärast hoida, peab ta kõiki asju kaasa tassima. Arvamusest nähtub, et need asjaolud tekitavad lapsele psühholoogilist ja kehalist lisakoormust. Laps II tunnistas psühholoogile, et valis 50:50 elukorralduse, kuna soovis olla mõlemale vanemale meele järele, kuigi talle endale selline elukorraldus ei meeldi. Asjaolu, et laps II pidi sellises asjas valiku langetama, pani talle õlgadele suure vastutuskoorma, mille raskust ta tunneb ja mis tekitab negatiivseid tundeid ja läbielamisi. Ringkonnakohus leiab, et ka eeltoodu ei anna alust lapse II peamise elukoha määramise küsimuses vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks. Ka lastekaitsespetsialistidele avaldas laps II, et ei ole rahul 50:50 elukorraldusega ja sooviks midagi stabiilsemat (ei osanud täpsustada), kuid samas rõhutas, et talle meeldib olla mõlema vanema juures. Ringkonnakohus leiab, et seega on lapse II soov siiski elada mõlema vanema juures. Lapse stabiilsema elukorralduse soovi on praegu võimalik arvestada suhtluskorra määramisel. 41.
12. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et praegu on emal eelistatumad elamistingimused isaga võrreldes (mh ei saa seda järeldada asjaoludest, et ema elab neljatoalises korteris ja isa oma elukaaslasele (praeguseks abikaasa) kuuluvas korteris). Mõlema vanema juures elavad lapsed ühes toas. Lisaks avaldasid lapsed I ja II 06.03.
13. a ärakuulamisel (IV kd, tl 163), et isa elukaaslase pojaga toa jagamine ei tekita nende jaoks probleeme ja nad saavad mõlema vanema juures koolitöid teha. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole esitatud asjaolusid, millest nähtuks, et kummagi vanema elamistingimused ei sobiks lastele kasvamiseks ning kahjustaksid kuidagi nende heaolu. 41.
14. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamise lapse II viibimiskoha osas tingivad ühe aspektina logistilised küsimused. Nii vanemad kui ka laps II ise on kinnitanud, et laps II liigub mõlema vanema juurest kooli ühistranspordiga. Mh on laps II ise märkinud, et see ei valmista tema jaoks probleeme (IV kd, tl-d 158, 159, 163). Ka lapse II rehabilitatsiooniplaanis on märgitud, et laps II teab, mis bussidega ta kodu ja kooli vahet liiklema peab (II kd, tl 187 pöördel). Mh tuvastas ringkonnakohus, et vanemate kodude vahemaa ei ole 50-60 km, vaid ca 10 km. 41.
15. Isa väitel on ema lapse II suhtes vaimselt ja füüsiliselt vägivaldne, kohtleb teda teistega võrreldes ebavõrdselt ning mh on võtnud ära lapse II raha. Ka laps II avaldas ise ärakuulamistel ringkonnakohtule, et emaga esineb tülisid (IV kd, tl-d 10, 163). Laps II viitas, et nad karjuvad emaga üksteise peale, kui õpivad koos vene keelt, ning et ema pahandab õppimise ja valetamise peale. Lisaks avaldas laps II, et ema ärritub kergesti tühiste asjade peale, ei oska oma viha talitseda ning ta ei usalda ema. Laps II märkis, et emaga elamine on tema jaoks vaimselt koormav ja ta loodab, et saab varsti ise otsustada, kellega ta elab. Ema on võtnud ära tema raha ega ole seda tagasi maksnud. Samas kujunes ringkonnakohtul ärakuulamisel vahetu mulje, et laps II ei ole ema suhtes vaenulik. Lisaks avaldas laps II, et soovib siiski ka emaga suhelda ja tema juures viibida. Ka eelnevast ei saa järeldada, et lapse II huvides oleks vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine tema peamist elukohta puudutavas küsimuses. Raha küsimuses on ema märkinud, et lapse II raha on tema käes ja ta ei kanna seda arvele, millele isa salaja juurdepääsu tegi, sest ei usalda isa. Seega ei eita ema, et lapse II raha on tema käes. Taaskord on tegemist pigem 28 vanemate lahkheli ja sõna-sõna vastu olukorraga. Toimikust ei nähtu, et ema ei hoolitseks lapse II heaolu eest või ei tagaks talle vajalikku ülalpidamist ajal, mil laps II tema juures viibib, või võtaks pahatahtlikult ära lapse II raha, et seda enda huvides kasutada. Paljasõnalised on väited, et ema eristab lapsi. Lapse II ja ema vahel esineb küll konflikte ja arusaamatusi, kuid ärkuulamisel ei kujunenud ringkonnakohtul vahetu mulje alusel arvamust, et lapse II suhted emaga ei oleks lähedased. Lisaks ei nähtu toimikust, et ema ei arvestaks lapse heaoluga. 41.
16. Ringkonnakohus leiab, et lapse II puhul ei nähtu asja materjalidest, et vanemate konfliktsed suhted takistaks lapse II viibimiskoha määramise osas hooldusõiguslike küsimuste otsustamist. Ringkonnakohus leiab, et lapse II vanust ja arengutaset arvestades peaks ka tema eelkõige saama ise otsustada kellega, kus ja millal ta viibib (mh sugulastega suhtlemise ja reisimise kontekstis). Ka lapse II puhul kehtivad eelnevalt esitatud ringkonnakohtu põhjendused, et isa emaga suhtlemine ei kahjusta lapse huve. Lisaks on lapse II huvides, et ta saaks välisriiki reisida mõlema vanemaga, välisriiki reisimise küsimuses saaksid kaasa rääkida mõlemad vanemad ning kumbki vanematest ei saaks lapse II teise vanemaga välisriiki reisimist keelata üksnes põhjendusega, et selles küsimuses on kohus talle ainuhooldusõiguse andnud. 41.
17. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et lapse II huvides on, et ka muudes lapse II viibimiskoha määramise õigust puudutavates küsimustes saaksid kaasa rääkida mõlemad vanemad ning laps II saaks neid küsimusi mõlema vanemaga arutada. Seega ei ole nimetatud osas vanemate ühise hooldusõiguse lapse II suhtes lõpetamine põhjendatud.
18. Lapse III huvidest lähtuvalt on põhjendatud anda emale otsustusõigus lapse III peamise elukoha määramise küsimuse puhul. 42.
19. Nagu eelnevalt märgitud, ei nähtu asjaoludest, et ühe vanema elamistingimused oleksid eelistatumad. Lisaks ei ole 10 km pikkune vanemate kodude vahemaa asja lahendamisel määrava tähtsusega. Küll aga nõustub ringkonnakohus, et lapsel III peab alates sügisest, mil ta alustab kooliteed, olema üks kodu, kus ta põhilise osa ajast elab, et tagada vajalik stabiilsus ja rutiin. Olukord, kus laps III peab harjuma kooliminekust tingitud elumuutusega, tingib vajaduse, et muudes aspektides oleks lapse elus võimalikult vähe stressi. Vanemate suhted on konfliktsed ja koostöö raskendatud, seetõttu ei suudaks vanemad ringkonnakohtu hinnangul tagada lapse igakülgset huvide kaitset koolikohustuse täitmisel vahelduva elukoha süsteemi puhul. Eelnevat kinnitab ka laps I 06.03.
20. a ärakuulamisel avaldatu, et tema puhul ei rakendatud 02.11.
21. a suhtluskorras teistega sarnaselt 50:50 elukorraldust, kuna ta käis XXX koolis ja koolis oleks raske olnud. Kuigi mõlemal vanemal on lapsega lähedane suhe ja senise elukorralduse järgi on ta viibinud võrdselt mõlema vanema juures, leiab ringkonnakohus, et põhjendatud on anda emale otsustusõigus lapse III peamise elukoha määramise õiguse osas. Laps on käinud XXX lasteaias ja tal on ema elukohas sõbrad. Kuigi lapse III arvamusele ei saa tema vanusest ja arengutasemest tulenevalt omistada märkimisväärset kaalu, on ta ka ise avaldanud, et tema kodu on ema juures (III kd, tl 101). Asjaoludest ei nähtu, et selles küsimuses emale otsustusõiguse andmine kahjustaks lapse III huve, ema on taganud igakülgselt lapse III heaolu. 42.
22. Ka lapse III puhul kehtivad eelnevalt esitatud ringkonnakohtu põhjendused, et isa emaga suhtlemine ei kahjusta lapse huve. Lisaks on ka lapse III huvides, et ta saaks välisriiki reisida mõlema vanemaga, välisriiki reisimise küsimuses saaksid kaasa rääkida mõlemad vanemad 29 ning kumbki vanematest ei saaks lapse III teise vanemaga välisriiki reisimist keelata üksnes põhjendusega, et selles küsimuses on kohus talle ainuhooldusõiguse andnud. 42.3 Eelnevast tulenevalt on lapse III huvides, et muudes lapse III viibimiskoha määramise õigust puudutavates küsimustes (st v. a küsimus, kus laps III peamiselt elab) saaksid kaasa rääkida mõlemad vanemad ning laps III saaks neid küsimusi mõlema vanemaga arutada. Seega ei ole nimetatud osas vanemate ühise hooldusõiguse lapse III suhtes lõpetamine põhjendatud. (D)
23. Järgmiseks käsitleb ringkonnakohus vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamise avaldusi seoses laste tervise küsimusega. Maakohus rikkus menetlusõiguse norme, kui tugines selles küsimuses vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamisel üldsõnaliselt vanemate lahkarvamustele, viibimiskoha määramise õiguse puhul ainuotsustusõiguse (ainuhooldusõiguse) emale andmisele ja asjaolule, et selliselt on võimalik laste terviseküsimusi operatiivselt otsustada. Ringkonnakohus on juba eelnevalt viidanud, et iga hooldusõiguse valdkonna ja lapse puhul tuleb eraldi hinnata, kas vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine on lapse huvides põhjendatud. Maakohus ei ole seda teinud. 43.
24. Lapse I tervise küsimuste puhul on vanemad ühise hooldusõiguse lõpetamise vajadust põhistanud sellega, et vanemad ei suuda teha koostööd ega lapsi puudutavaid otsuseid koos vastu võtta. Lisaks on isa viidanud asjaolule, et lastega käib nahaarsti juures isa ema. Lapsed selgitasid 06.03.
25. a ärakuulamisel (IV kd, tl 163 pöördel), et käivad arsti juures harva ning on arsti juures käinud mõlema vanemaga. Lapse I puhul ei ole ringkonnakohtu hinnangul esile toodud lahendamist vajavat terviseküsimust, mis ei oleks igapäevaelu (tavahooldamise) küsimus

§ 145mõttes.

Laste heaolu ja huve ei kahjusta see, et isa ema käib nendega nahaarsti juures. Nagu eelnevalt viidatud, on lapsel I lähedased suhted mõlema vanemaga. Lisaks ei nähtu asja materjalidest, et vanemate pingelised suhted takistaksid lapse I tervise osas hooldusõiguslike küsimuste otsustamist. Arvestades lapse I vanust ja arengutaset, peaksid vanemad lapse I tervise küsimuste otsustamisel arvestama eelkõige lapse I enda soove ja arvamust. Lapse I huvides on, et mõlemad vanemad saaksid tema olulistes tervise küsimustes kaasa rääkida ja laps I saaks neid küsimusi mõlema vanemaga arutada. Seega ei ole nimetatud osas vanemate ühise hooldusõiguse lapse I suhtes lõpetamine põhjendatud. 43.

1. Lapse II tervise küsimuste puhul on vanemad ühise hooldusõiguse lõpetamisel samuti tuginenud omavahelistele konfliktsetele suhetele. Lisaks on isa viidanud, et tema tegeleb lapse II tervise küsimustega (mh rehabilitatsiooniplaani täitmine, füsioteraapia, ortopeed, psühholoog, nõustamised), ema ei tegele nendega ning takistab isa tegevust. Mh heidab isa emale ette seda, et ema ei andnud nõusolekut lapse II vaktsineerimiseks. Toimikust nähtub, et isa on aktiivselt tegelenud lapse II rehabilitatsiooniplaani täitmise ja talle muude teenuste (nt nõustamised, füsioteraapia) võimaldamisega (nt II kd, tl-d 135jj) ning ka ema ei ole seda vaidlustanud. Isa on rehabilitatsiooniplaani täitmisega täitnud oma kohustust ning see asjaolu iseenesest ei anna alust vanemate ühist hooldusõigust lõpetada. Lisaks ei nähtu esitatud tõenditest, et ema takistaks isal lapse II huvide vastaselt rehabilitatsiooniplaani täitmist. Siiski tuleb lapse II huvides rehabilitatsiooniplaani täitmist (mh sellega seotud teenuste osutamise tagamise osas) puudutavas osas vanemate ühine hooldusõigus lõpetada ja anda selles osas ainuhooldusõigus isale. Lapse II rehabilitatsiooniplaani täitmine vajab järjepidevust ning eeldaks lapse II jaoks parima tulemuse saavutamiseks vanemate tihedat suhtlust ja koostööd, 30 milleks vanemad toimikust nähtuvalt ringkonnakohtu arvates hetkel valmis ei ole. Sellises küsimuses vanemate ühise hooldusõiguse jätkumine ei ole lapse II huvides, kuna tekitaks lapse II jaoks pidevalt pingeid. Muus osas ei ole lapse II tervise küsimustes vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine põhjendatud, kuna asjaoludest ei nähtu, et mõni muu oluline lapse II tervist puudutav küsimus tekitaks vanemate vahel vaidlusi. Toimikust nähtub, et ema ei andnud lapse II vaktsineerimiseks nõusolekut (IV kd, tl 100), kuid asjas ei ole esitatud tõendeid, millest nähtuks vanemate vaidluse sisu. Isa avaldas (IV kd, tl 46), et praeguseks on laps II isa initsiatiivil vaktsineeritud. Seetõttu ei anna üksnes lapse II vaktsineerimist puudutav alust vanemate ühist hooldusõigust muus osas lapse II tervise puhul lõpetada. Lapsed avaldasid 06.03.
2. a ärakuulamisel, et mõlemad vanemad käivad nendega arsti juures, seetõttu puudub alus arvata, et vanemate ühise hooldusõiguse säilimine muudes tervise küsimustes kahjustaks lapse II huve. Ringkonnakohus rõhutab, et arvestades lapse II vanust ja arengutaset, peaksid vanemad tervise küsimuste otsustamisel arvestama ka lapse II enda soove ja arvamust. Lapse II huvides on, et mõlemad vanemad saaksid tema olulistes tervise küsimustes kaasa rääkida ja laps I saaks neid küsimusi mõlema vanemaga arutada. 43.
3. Lapse III tervise küsimuste puhul on vanemad ühise hooldusõiguse lõpetamise vajadust põhistanud omavaheliste konfliktsete suhetega. Lisaks on isa tuginenud sellele, et ema ei käinud lapsega III traumatoloogi kordusvisiidil ja isa kokkulepitud hambaarsti vastuvõtul ning et lastega käib regulaarselt nahaarsti juures isa ema. Lapse III puhul ei nähtu, et vanemate pingelised suhted takistaksid lapse III tervise osas hooldusõiguslike küsimuste otsustamist. Ka lapsega III käivad arsti juures mõlemad vanemad ning tegemist on olnud igapäevaelu (tavahooldamise) küsimustega. Isa esitatud tõendist (II kd, tl 175) ei nähtu, et ema oleks keeldunud lapsega III traumatoloogi juurde minemast. Lisaks on isa ise viidanud, et ema käis lapsega III hambaarsti juures. Ringkonnakohtu hinnangul oli tegemist igapäevaelu küsimusega, mida ema võis ainuisikuliselt otsustada. Esitatud tõendist (IV kd, tl 72) ei saa järeldada, et ema ei taga lapsele vajalikku arstiabi, vaid üksnes seda, et olukorras, kus isa pani ajale, mil laps III viibis ema juures, hambaarsti aja, tuli isal tagada ka lapse III hambaarsti juurde viimine. Ringkonnakohus nõustub emaga, et lapse teise vanema juures viibimise ajale arstiaegu või muid sündmusi planeerides tuleb need eelnevalt teise vanemaga läbi rääkida. Olukorras, kus suhted on konfliktsed, tuleb vanematel võimalusel sündmusi planeerida ajale, mil lapsed on nende vastutusel. Eelnevast tulenevalt on lapse III huvides, et mõlemad vanemad saaksid tema olulistes tervise küsimustes kaasa rääkida ja laps III saaks neid küsimusi mõlema vanemaga arutada. Seega ei ole nimetatud osas vanemate ühise hooldusõiguse lapse III suhtes lõpetamine põhjendatud. (E)
4. Laste hariduse puhul on vanemad põhistanud vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamise avaldusi sisuliselt laste koolivaliku küsimuses. Vanemate pingelised suhted ei anna alust muudes haridusküsimustes vanemate ühist hooldusõigust lõpetada, kuna asjaoludest ei nähtu, et see takistaks muus osas hooldusõiguse küsimuste otsustamist. 31
5. Isa on viidanud, et laps I sooviks minna Tallinnasse gümnaasiumisse, kuid ema takistab seda. Laps I avaldas 06.03.
6. a ärakuulamisel, et on kaalunud koolivahetust pärast põhikooli, kuid ei tea praegu, kas soovib teise gümnaasiumisse minna. Laps I arvab, et vanemad arvestaksid koolivahetuse puhul tema soovidega. Ringkonnakohus leiab, et tegemist on küsimusega, mille üle otsustamisel on määrava tähtsusega eelkõige lapse enda arvamus. Nimetatud küsimuses ei tingi vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamist lapse I suhtes ka vanemate pingelised suhted, kuna asjaoludest ei nähtu, et vanemad selle küsimuse üle sisuliselt vaidleksid. Lapsel I on lähedased suhted mõlema vanemaga ning tema huvides on, et ta saaks nii olulist otsust mõlema vanemaga arutada ja vanemad saaksid selles küsimuses kaasa rääkida. Eelnevast tulenevalt ei ole lapse I huvides tema hariduse küsimustes vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine.
7. Lapse II puhul vaidlevad vanemad sisuliselt koolivaliku küsimuse üle ning arvestades vanemate kardinaalselt erinevaid seisukohti ja pingelisi suhteid, on lapse II huvides nimetatud küsimuses anda otsustusõigus ühele vanemale. Ema leiab, et laps II peaks jätkama õpinguid senises koolis, isa aga arvab, et lapse II peaks minema tavakooli, milles on väikeklassi õpe (IV kd, tl 163 pöördel, 69 pöördel-71). Seejuures esitavad mõlemad vanemad asjakohaseid argumente ja on menetluses nende kohta ka tõendid esitanud. Seetõttu tuleb kaaluda, kummale vanemale otsustusõiguse andmine tagab lapse II huvide parema kaitse. Ema viitab, et praegune kool vastab lapse II erivajadusele ja tagab väikeklassi õppe ning koolivahetus oleks lapse II jaoks pingeline. Isa leiab aga, et laps II peaks vahetama kooli, sest praeguse kooli puhul tuvastas hariduskomisjon
8. a ja
9. a puudused nii hariduse kvaliteedi kui ka tugispetsialistide teenuste puhul, laps II ei ole lubatud tugiteenuseid koolis saanud, praegune kool ei võimalda sotsialiseerumist tugiisikuga tavakoolis ja gümnaasiumis õppimise perspektiivis, üleriigiline nõustamiskomisjon on soovitanud lapsele II õpet väikeklassis kuni 2018/2019 õppeaasta lõpuni, meetme rakendamisel tuleb tagada lapsele vajalik eripedagoogiline ja psühholoogiline tugi ning võimalusel integreerida eduelamust võimaldavates ainetes suuremasse kollektiivi, laps II soovib minna edasi õppima ning praeguse kooli haridusega on seda raske teha (nt II kd, tl 70-95;101). Maakohus ei ole nimetatud küsimuses kõikide isa esitatud asjaolude ja tõenditega arvestanud, vaid on üksnes tuginenud sellele, et lapse II koolile on väljastatud tegevusluba ning väikeklassis õppimist soovitab lapse II rehabilitatsiooniplaan ja see vastab lapse II huvidele. Laps II avaldas 03.05.
10. a ärakuulamisel (III kd, tl 101) maakohtule, et talle meeldib praeguses koolis, on kooliga harjunud ega taha kooli vahetada. Laps II avaldas 06.03.
11. a ärakuulamisel, et talle meeldib praeguses koolis, kuid peab nii kui nii varsti kooli vahetama, sest praeguses koolis ei ole gümnaasiumi. Laps II selgitas, et praeguses koolis on omad probleemid ja ta mõistab isa argumente ega ole koolivahetusele vastu. Laps II avaldas, et tahaks pigem enne gümnaasiumisse minekut kooli vahetada ning et koolivahetuse puhul on murekohaks, et usaldab kooli psühholoogi. Ka 09.10.
12. a ärakuulamisel (IV kd, tl 10) avaldas laps II, et sooviks õppida sellises tavakooli klassis, kus on vähe lapsi. Lisaks selgitas laps II, et sooviks tulevikus kutsekooli minna. Ringkonnakohus leiab, et arvestades lapse arengutaset ja vanust ning seda, et tegemist on lapse II elu oluliselt mõjutava küsimusega, on lapse II arvamus väga oluline. 32 Kõike eeltoodut, lapse II ja isa lähedasi suhteid ning asjaolu, et lapse II hinnangul püüab isa rohkem tema soove arvestada, leiab ringkonnakohus, et lapse II koolivaliku küsimuses on põhjendatud anda otsustusõigus isale.
13. Lapse III puhul vaidlevad vanemad sisuliselt koolivaliku küsimuse üle ning arvestades vanemate erinevaid seisukohti ja pingelisi suhteid ning lapse III vanust ja arengutaset, on lapse III huvides nimetatud küsimuses anda otsustusõigus ühele vanemale. Ringkonnakohus leiab, et senise 50:50 elukorralduse tõttu on lapsel III lähedane suhe mõlema vanemaga, kuigi 03.05.
14. a ärakuulamisel (III kd, tl 101) avaldas laps III, et tema kodu on ema juures. Toimikust nähtub, et laps III on käinud XXX lasteaias alates
15. a (III kd, tl 167). Laps III on 03.05.
16. a ärakuulamisel (III kd, tl 101) avaldanud, et lasteaias on sõbralikud lapsed. Lapsed avaldasid 06.03.
17. a ärakuulamisel (IV kt, tl 163 pöördel), et lapse III lasteaiakaaslased lähevad XXX kooli. Ringkonnakohus leiab, et lapse III kooliminekul talle harjumuspärase keskkonna ja koos lasteaiakaaslastega koolitee alustamise tagamine vastab lapse III huvidele. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et lapse III koolivaliku küsimuses tuleb otsustusõigus anda emale. (F)
18. Järgmiseks käsitleb ringkonnakohus vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamise avaldusi seoses laste huvialade küsimusega.
19. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et vanematel puudub laste I ja II puhul sisuline vaidlus nende huvialade küsimustes. Ka vanemate pingelised suhted ei tingi huvialade küsimustes laste I ja II puhul vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamist. Ringkonnakohus rõhutab, et arvestades laste vanust ja arengutaset, tuleb nende huvialade küsimuste otsustamisel eelkõige lähtuda laste enda arvamusest ja soovidest. Lapse I puhul on isa viidanud, et ema takistab lapsel I muusikakooli õpingute alustamist. Laps I selgitas 06.03.
20. a ärakuulamisel (IV kd, tl 163 pöördel), et on kaalunud muusikaga tegelemist, kuid aega jääb väheks, kuna ta käib kolm korda nädalas kunstikoolis. Lisaks avaldas laps I, et ei ole hetkel kindel, kas sooviks muusikaga tegeleda ning ema väitel ei ole ema sellele vastu (kuigi lapse I arvates see mõte emale ei meeldi). Eelnevast tulenevalt ei anna ka muusikakooliga seonduv alust lapse I puhul vanemate ühine hooldusõigus lõpetada.
21. Lapse III puhul tekitavad vanemate vahel vaidlusi lapse III muusikakoolis käimine ja ujumistreeningud. Toimikust nähtub, et laps III käib TTT-s ja ujumas (IV kd, tl 163 pöördel). Vanemad ei vaidle, et lapse III muusikakooli viimise ja toomise eest hoolitseb isa, kuna laps III alustas muusikakooli õpinguid isa initsiatiivil. Isa heidab emale ette, et ta ei tunne lapse III muusikakooliõpingute vastu huvi ega osale lapse III muusikakooli viimises ja toomises. Ema on viidanud, et näeb lapse III osas, et säilib tema sünnijärgne elukeskkond ning ka Lool on olemas muusika- ja kunstikool (IV kd, tl 69 pöördel). Laps III avaldas 06.03.
22. a ärakuulamisel, et muusikakooli õpetajad ja lapsed on toredad. Arvestades vanemate vahelisi pingelisi suhteid, lapse III vanust ja arengutaset ning seda, et vanemad vaidlevad, millises muusikakoolis laps III käima peaks, on lapse III huvides nimetatud küsimuses anda otsustusõigus isale, kuna seeläbi on tagatud lapse III võimalus jätkata 33 muusikakooliõpinguid tema harjumuspärases muusikakoolis. Seejuures kohustusega, et tal tuleb tagada lapse III muusikakooli viimine ja toomine. nõustus isa Ekslikud on isa väited, et ema survestas XXX juhatajat lõpetama lapse III ujumistreeningud. Toimikust nähtuvalt kinnitas lasteaia juhataja, et kuna laps ei käi XXX lasteaias, ei saa ta osaleda ka ujumistundides. Lisaks viitas ema sellele, et teises lasteaias ujumistreeningutel osalemine ei võimalda lapsel regulaarselt lasteaias käia (I