RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 2-18-4480 Määruse kuupäev Tartu, 5. juuni 2019 Kohtukoosseis Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jerofejev ja Henn Jõks Kohtuasi Andres Raidi

) § 132 lg 12 kohaldamata jätmist ja põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist. 1.

1. Avalduse kohaselt on kohtutäitur algatanud avaldaja vastu täitemenetluse osaühingu KONKURSS (sissenõudja) avalduse ja Harju Maakohtu
2. augusti
3. a määruse alusel.
4. jaanuaril 2018 koostas kohtutäitur riiklikust pensionist kinnipidamise akti, mille kohaselt tuleb avaldaja pensionist kinni pidada 20%. 1.
5. Avaldaja esitas kohtutäiturile
6. veebruaril 2018 kaebuse, milles palus pensionist kinnipidamise akti tühistada ja peatada täitemenetlus kuni kaebuse lahendamiseni.
7. märtsi
8. a otsusega jättis kohtutäitur avaldaja kaebuse rahuldamata. 1.
9. Maakohtule esitatud avalduse põhjenduste kohaselt on avaldaja ainuke sissetulek igakuine pension 277 eurot ja Sotsiaalkindlustusametist on avaldajale väidetud, et eelpensioni suurus ei muutu. Kohtutäituri tegevus pensionist 20% arestimisel ei ole seadusega kooskõlas.

§ 132

lg 1 näeb ette, et sissetulekut ei arestita, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust.

§ 132

lg 12 lubab eeldusel, et sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii nõude täielikule rahuldamisele, arestida kuni 20%

§ 132lg-s 1 nimetatud sissetulekust.

Vaatamata § 132 lg 12 teises lauses sätestatule peab kohtutäitur arvestama lg 12 kohaldamisel palga alammääraga. Riigikohtu asjas nr 3-2-1-68-07 tehtud lahendi p-s 13 märgitud olukord ei ole muutunud pärast

§ 132lg 12 kehtima hakkamist.

1.4. Juhul, kui kohus leiab, et

§ 132

lg-t 12 tuleb kohaldada, palus avaldaja jätta selle kohaldamata ja tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks. Sätte kohaldamine rikuks isiku põhiõigusi, põhiseaduse §-d 12 ja 16). Kui seadusandja näeb ette võlgnikult kogu sissetuleku arestimise, jättes talle ainult toimetulekupiiri, on see isiku piinamine, mis viib elu lõppemiseni. 2. Kohtutäitur vaidles kaebusele vastu, jäädes 5. märtsi 2018. a otsuses märgitud seisukohtade juurde. Kaebus kohtule esitati 10-päevast tähtaega rikkudes.

§ 132

lg-s 12 sätestatud eeldused on täidetud: menetlus on kestnud üle 2,5 aasta, sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii nõude täieliku rahuldamiseni. Võlgniku kinnitusel on tema ainsaks sissetulekuks pension. Arestimise hetkel oli võlgnikule väljamakstavaks pensioniks 293 eurot 72 senti, alates aprillist 2018 on võlgniku pension 315 eurot 91 senti ja arestida võib kuni 20% ehk 63 eurot 18 senti. Seega jääb võlgnikule kätte 252 eurot 72 senti ehk oluliselt suurem summa, kui on toimetulekupiir, millele avaldaja kaebuses viitab.

1. Sissenõudja kaebusele ei vastanud.
2. Harju Maakohus jättis
3. juuni
4. a määrusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Maakohus märkis, et puuduvad menetluskulud, mida saaks avaldajalt välja mõista. Maakohus põhjendas, et avaldaja kaebus kohtule oli esitatud õigel ajal. Avaldaja vastu alustati täitemenetlus
5. aastal, täitedokumendiks on jõustunud kohtulahend, millega lõpetati avaldaja pankrotimenetlus raugemise tõttu pärast pankroti väljakuulutamist, määrati võlausaldajate tunnustatud nõuete eest saamata jäänud summade suurused, mõisteti välja pankrotimenetluse kulud 690 eurot ning algatati avaldaja kohustustest vabastamise menetlus. Harju Maakohus lõpetas
6. märtsi
7. a määrusega avaldaja kohustustest vabastamise menetluse ning keeldus avaldajat pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast. Seega on täidetud

§ 132lg-s 12 nimetatud eeldus sissetulekust kuni 20% arestimiseks. Arvestades avaldaja riikliku 2

§ 132lg 12 tunnistamiseks põhiseadusega vastuolus olevaks ei olnud põhjendatud.

Täitemenetluses ei saa lähtuda vaid võlgniku õigustest. Arvestada tuleb, et võlgnikul on ka kohustused, eelkõige kohustus täitedokumendi täitmiseks ning täitemenetluse sissenõudjal on õigus täitemenetluse käigus saavutada täitedokumendi täitmine. 5. Avaldaja esitas ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja uue määrusega kaebus rahuldada. Kaebuse kohaselt on maakohus ekslikult tõlgendanud

§ 132lg-id 1 ja 12.

Maakohtu põhjendustest selle kohta, millist kohtulahendit täidetakse, ei ole arusaadav, kas mõne muu täitedokumendi korral oleks õiguslik olukord teistsugune. Avaldaja ei nõustunud, et

§ 132lg 12 kohaldamise eeldused on täidetud.

Kohus ei ole põhjendanud oma järeldust, et kohustuste osas, mis pankrotimenetluses jäid täitmata, oleks võimalik kohaldada

§ 132lg-t 12.

Maakohus ei ole määruses põhjendanud, miks ta jättis

§ 132lg 12 tunnistamata põhiseadusega vastuolus olevaks.

1. Kohtutäitur vaidles määruskaebusele vastu, leides et maakohtu määrus on põhjendatud ja seaduslik. Sissenõudja leidis, et määruskaebuse rahuldamise alused puuduvad.
2. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
3. Tallinna Ringkonnakohus jättis
4. veebruari
5. a määrusega maakohtu määruse muutmata. Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jäid avaldaja kanda, avaldajalt menetluskulusid välja ei mõistetud. 8.
6. Selleks, et võlgniku sissetuleku, mis jääb alla

§ 132

lg-s 1 sätestatud määra ehk palga alammäära, arestimine

§ 132

lg 12 järgi 20% ulatuses oleks seaduspärane, tuleb tuvastada, kas sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavasti ei vii nõude täielikule rahuldamisele. Kuna

1. augustil 2015 lõpetati avaldaja pankrotimenetlus pankrotiseaduse (PankrS) § 158 järgi raugemisega pärast pankroti väljakuulutamist ja algatati võlgadest vabastamise menetlus, siis eeltoodud alusel pankrotimenetluse lõppemise korral ei ole võlgnikul vara isegi pankrotimenetluse kulude katteks.
2. augusti
3. a määrusega mõisteti sissenõudja kasuks avaldajalt välja pankrotihaldur U. Trossi kulude hüvitis.
4. märtsi
5. a määrusega lõpetati kohustusest vabastamise menetlus ja keelduti avaldajat pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastama. Avaldaja ei ole esile toonud asjaolusid, et ta majanduslik olukord oleks muutunud pärast pankrotimenetluse raugemisega lõppemist, see tähendab, et tal on vara, mille arvel võiks sissenõudja nõude rahuldada. Vastuseks määruskaebusele selgitas ringkonnakohus, et maakohtu määrusest ei tulene, et

§ 132lg 12 kohaldamine oleneb sellest, millise täitedokumendiga on tegemist. Maakohus on viidanud sellele, et Pankr

S § 158 alusel pankrotimenetluse lõppemisel raugemisega võlgnikul vara puudub. 8.

1. Ringkonnakohus märkis, et alates
2. juunist 2018 kehtib

§ 132

lg 12 redaktsioonis, mille kohaselt, kui sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii nõude täielikule rahuldamisele, võib sõltumata võlgniku suhtes toimuvate täitemenetluste arvust arestida ühes kuus kuni 20% sissetulekust, mis ei ole suurem kui käesoleva

§ 132

lg-s 1 nimetatud sissetulek, millest on maha arvatud Statistikaameti avaldatud arvestuslik elatusmiinimum. Sissetulekut ei arestita, kui see jääb alla Statistikaameti avaldatud arvestusliku elatusmiinimumi. 3

§ 132lg-le 12.

8.3. Riikliku pensioni arestimine

§ 132

lg-s 12 toodud määras ei ole vastuolus ka

§ 131

lg 1 p-ga 10, mille kohaselt sissenõuet ei saa pöörata riiklikule pensionile seaduses sätestatud ulatuses. Aluse sissenõude pööramiseks pensionile annab

§ 132lg 12.

Samuti ei välista avaldaja pensioni arestimist riikliku pensionikindlustuse seaduse § 47 lg 3, mille kohaselt saab täitemenetluse seadustiku alusel täitmisele kuuluvate lahendite alusel kinni pidada kuni 50% riiklikust pensionist ja pensionärile peab säilima vähemalt 50% rahvapensioni määrast, mis alates 1. aprillist 2018 oli 189 eurot 31 senti. 8.4. Maakohus on õigesti jätnud rahuldamata avaldaja taotluse

§ 132lg 12 põhiseaduse vastaseks tunnistamiseks.

Õige on avaldaja seisukoht, et täitemenetluses tuleb lisaks võlausaldaja nõuete rahuldamisele tagada ka see, et võlgnikule jääks vähemalt selline sissetulek, mis tagaks tema minimaalsete vajaduste rahuldamise. Riik on selliseks piiriks seadnud toimetulekupiiri (alates 10. juunist 2018 arvestusliku elatusmiinimumi).

§ 132

lg 12 järgi tuli võlgnikule tagada, et toimetulekupiiriks kehtestatud summa jääks alles. Seetõttu ei saa

§ 132lg-t 12 pidada vastuolus olevaks põhiseaduse §-dega 12 ja 16. 8.5. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb Ts

MS § 171 lg 1 järgi määruskaebuse läbivaatamisega seotud menetluskulud jätta avaldaja (määruskaebuse esitaja) kanda. Kuna sissenõudjal ei ole menetluskulusid tekkinud ja kohtutäituri menetluskulud ei kuulu TsMS § 175 lg 31 järgi hüvitamisele, siis menetluskulude rahalist suurust ei pea kindlaks määrama. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Avaldaja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada ja uue määrusega avaldaja kaebus rahuldada. Samuti palub avaldaja tunnistada kohtutäituri tegevuse avaldaja pensionist 20% kinnipidamisel seadusvastaseks. Avaldaja palub tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata alates
2. jaanuarist 2018 kuni
3. juunini 2018 kehtinud

§ 132lg 12 viimase lause.

Avalduse kohaselt on seadusandja tahe mittearestitava piirmäära olulisel vähendamisel olnud reguleerida nõuete täitmist olukorras, kus võlgnikul ei ole peale sissetulekute muud vara. Seda ei saa aga teha viisil, mis teeb võimatuks võlgniku igapäevase toimetuleku. On selge, et 140 euroga kuus ei ole võimalik toime tulla. Sissenõudja õiguste kaitse ei tohiks kaasa tuua võlgniku täielikku vaesumist, elukoha kaotust jms.

§ 132

lg 12 viimane lause rikub võlgniku põhiseaduslikke õigusi inimväärsele elule ja igapäevasele toimetulekule, mistõttu tuleb see tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks. Kohtud ei ole pööranud tähelepanu Riigikohtu asjas nr 3-2-1-68-07 tehtud lahendis väljendatud seisukohtadele pensionist kinnipidamise kohta, arvestades

§ 132lg-s 1 sätestatud määraga.

1. Kohtutäitur leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohtutäitur jääb varem esitatud seisukohtade juurde. Lisaks märgib kohtutäitur, et avaldaja on jätnud enda majandusliku seisundi kohta mõned andmed märkimata.
2. Sissenõudja leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Sissenõudja toetab kohtutäituri vastuse seisukohti. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 4

-i väära kohaldamise tõttu. Kolleegium saab TsMS § 701 lg 3 esimese lause alusel teha uue määruse, millega rahuldab avaldaja kaebuse kohtutäituri

1. märtsi 2018 otsuse peale, tühistab selle ja kohustab kohtutäiturit kaebust uuesti läbi vaatama.
2. Kassatsiooniastmes vaidlevad menetlusosalised peaasjalikult selle üle, kas kohtutäitur on põhjendatult arestinud avaldaja pensionist 20%. Pooled ei vaidle selle üle, et avaldaja vastu on
3. aastal alustatud täitemenetlust ning täitedokument on kohtulahend.
4. Kolleegium selgitab esmalt riiklikule pensionile sissenõude pööramise üldisi eeldusi (I) ja seejärel käsitleb avaldaja määruskaebuse väiteid (II) ning teeb menetluslikud otsused (III). I 15.

§ 131

lg 1 näeb ette võlgniku sissetulekute loetelu, millele ei saa täitemenetluses üldse sissenõuet pöörata (p-d 1–5, 9 ja 11–12, nt riiklik peretoetus, puudega isiku sotsiaaltoetus) või saab sissenõuet pöörata erandjuhul (p-d 6–8, nt töövõimetoetus, vanemahüvitis; erandi eeldused on sätestatud

§ 131lg-s 2) või eriseaduses ettenähtud korras (p 10, riiklik pension).

Selliselt on

§ 131

eesmärk koostoimes eelkõige

§-dega 130 ja 132–136 tagada võlgnikule tema suhtes korraldatava täitemenetluse tingimustes tema enda ja tema ülalpeetavate ülevalpidamiseks minimaalselt vajalikud vahendid (vt ka Riigikohtu 15. märtsi 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-166-16, p 15 ja seal viidatud varasemad lahendid). 16.

§ 131

lg 1 p 10 kohaselt ei saa sissenõuet pöörata riiklikule pensionile seaduses sätestatud ulatuses. Seadusteks

§ 131

lg 1 p 10 mõttes tuleb eelkõige lugeda riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 47 lg-d 3–7 ning

§ 132

. RPKS § 47 lg 3 kohaselt võib

-i alusel täidetavate lahendite alusel tasaarvestada (st sissenõuet pöörata) kuni 50%-le riiklikust pensionist, kuid pensionärile säilitatakse seejuures vähemalt 50% rahvapensioni määrast.

§ 132

lg 1 kohaselt võlgniku sissetulekut ei arestita, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust. Riigikohus on RPKS § 47 lg-t 3 ja

§ 132

analüüsides jõudnud järeldusele, et riiklikule pensionile võib sissenõude pöörata RPKS § 47 lg-s 3 toodud ulatuses üksnes juhul, kui pensionäri ülejäänud sissetulekud (pensioni alles jääv osa jt sissetulekud kokku) vastavad

§ 132lg-s 1 sätestatud alammäärale, vt Riigikohtu 7.

juuni

1. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-07, p
2. Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Kuna

§ 132

lg-s 1 nimetatud töötasu alammäär on olnud ja on ka praegu suurem kui RPKS § 47 lg-s 3 viidatud 50% rahvapensioni määrast (vastavalt 540 eurot ja 102 eurot 61 senti), on RPKS § 47 lg-s 3 nimetatud reegel rahvapensioni kohta kaotanud eraldiseisva tähenduse ning riiklikku pensioni saav isik on täitemenetluses võrdselt kaitstud nt töölepingu alusel töötasu saava isikuga. Mõlema isiku puhul tuleb üldjuhul jätta arestimata igas kuus 540 eurot (erandid elatisnõude täitmise korral ja võlgnikul ülalpeetavate olemasolu korral). 17. Riigikohus ei saanud viidatud tsiviilasjas tehtud lahendis vastata küsimusele, kas riiklikule pensionile sissenõude pööramisel on võimalik kohaldada ka

§ 132

lg-t 12, kuna nimetatud lõige lisati

-i alles

1. jaanuaril 2018 jõustunud seadusmuudatusega. Nimetatud lõike kuni
2. juunini 2018 kehtinud redaktsiooni esimese lause kohaselt, kui sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii nõude täielikule rahuldamisele, võib arestida kuni 20%

§ 132lg-s 1 nimetatud sissetulekust (s.o sissetulekust, mis ei ületa kehtivat kuupalga alammäära, mis 5

§ 132lg 12 kehtib ka riiklikule pensionile sissenõude pööramisel.

Seega on erandlikel juhtudel (vt allpool määruse p 18) võimalik riiklikule pensionile sissenõuet pöörata

§ 132

lg-s 1 sätestatud üldreeglist lubatud määral, st lg-s 12 sätestatud ulatuses, kõrvale kaldudes. Riigikohus on nt ka leidnud, et

§ 132lg-t 12 saab kohaldada töövõimetoetusele sissenõuet pöörates, vt Riigikohtu 20.

märtsi

1. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-4482/25, p 18.
2. Kolleegiumi hinnangul võib olla õiglane sissenõude pööramine väikesele osale pensionist, kui riiklikku pensioni saavalt isikult ei ole muu vara puudumisel võimalik pikema aja vältel sissenõudja nõude rahuldamiseks makseid saada. 18.

§ 132

lg 12 kohaldamise esimene eeldus on see, et võlgnikul ei ole muud vara või olemasolev vara on mittearestitav (nt

§-s 66 nimetatud vallasasjad) või see on niivõrd vähese väärtusega, et selle arvel ei ole õnnestunud sissenõudja nõuet rahuldada, või eelduslikult ei õnnestu nõuet rahuldada muul põhjusel. Selle eelduse täitmiseks peab kohtutäitur üldjuhul olema teinud mõistlikud pingutused võlgniku muu vara leidmiseks ja arestimiseks, mh on võimalik võlgnikult nõuda vara kohta teabe ja vara nimekirja esitamist (vt

§ 59

jj).

§ 8

lg 1 järgi on kohtutäitur kohustatud viivitamata tarvitusele võtma kõik seadusega lubatud abinõud täitedokumendi täitmiseks, koguma täitemenetluseks vajalikku teavet ning selgitama täitemenetluse osalistele nende õigusi ja kohustusi. Kolleegium kordab varasemat seisukohta, et ei ole võimalik täpselt ette kindlaks määrata ajalist piiri, millal saab lugeda täitemenetluse võlgniku muu vara suhtes ebaõnnestunuks. Nii võib mõne võlgniku korral olla olemas arvestatav lootus vara tekkimiseks tulevikus, nt pärandina (kui käimas on pärimismenetlus või kohtuvaidlus pärandvara kuuluvuse üle) või muul viisil. Ebaõnnestunuks lugemine sõltub konkreetsest täitemenetlusest. Üldise kriteeriumina ajalise piiri kohta tuleks lähtuda mõistlikust ajast. Ebaõnnestumisele võib nt viidata vahetult enne täitemenetlust mõne teise sissenõudja nõude alusel korraldatud täitemenetluse tagajärjetus vms (vt Riigikohtu 20. märtsi 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-4482/25, p 17.2, sealne seisukoht on esitatud

§ 131

lg 2 kohta, kuid

§ 132lg 12 on selles küsimuses samasisuline).

18.1.

§ 132lg 12 enne 10.

juunit 2018 kehtinud redaktsioon nägi järgmisena ette selle, et arestida võib kuni 20%

§ 132lg-s 1 nimetatud sissetulekust.

18.

1. Kolleegium on seisukohal, et viidatud lauses kasutatud lahendus „kuni 20%“ tähendab kohtutäiturile kohustust kontrollida ja põhjendada, millises ulatuses ja miks just sellises ulatuses 20% piires sissenõude pööramist kohaldatakse. Seega tuleb arestimise õiglust kontrollida ja arvestada iga konkreetse võlgniku majandusliku seisundiga, samuti sissenõudja õigustatud huvidega, vt võrdlevalt Riigikohtu
2. märtsi
3. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-4482/25, p-d 17.3 ja 21.
4. II
5. Praeguses asjas ei vaidle menetlusosalised selle üle, et täitemenetlus avaldaja muu vara suhtes ei ole õnnestunud, täitemenetlust on alustatud
6. Avaldaja on vaidlustanud akti, millega kohtutäitur arestis avaldaja riikliku pensioni

§ 132lg 12 järgses maksimaalses võimalikus (20%) ulatuses.

19.1. Kolleegium leiab, et ei kohtutäitur ega kohtud ole piisavalt põhjendanud, miks pöörati sissenõue võlgniku riiklikule pensionile maksimaalses lubatud määras. Jätnud otsustuse piisavalt põhjendamata, on kohtutäitur ja kohtud oluliselt ületanud diskretsiooni piire. 6

§ 132

lg 12 kohaldamise eeldusi on see, et sissenõudmine on ebaõnnestunud või eelduslikult ebaõnnestub. Samas ei näita see midagi täpsemat konkreetse võlgniku olukorra kohta, mh selle kohta, millises ulatuses riiklikule pensionile sissenõude pööramine on õiglane. Teist viidatud põhjust – nõude täitmisele kuluvat aega – võib samuti muude asjaolude hulgas arvestada. Samas ei võimalda ka see asjaolu eraldi võetuna (mh võlgniku olukorda analüüsimata) otsustada selle üle, millises määras tuleks võlgniku pensionile sissenõue pöörata. Selleks tuleks hinnata võlgniku majanduslikku ja muud olukorda tervikuna (vt ka määruse p 18.2). Hinnata tuleks mh seda, kas pensioni

§ 132

lg 12 järgses maksimaalses määras arestimisel on tagatud võlgniku toimetulek minimaalselt vajalikus määras (kulutused eluasemele, toidule, riietele, ravimitele, transpordile jms). Kohtutäitur ega kohtud ei ole praeguses asjas hinnanud võlgniku toimetulekut ning see annab aluse kohtulahendid tühistada. 20. Vastuseks võlgniku väitele, et

§ 132lg 12 viimane lause (9.

jaanuarist 2018 kuni 10. juunini 2018 kehtinud redaktsioonis) on vastuolus põhiseadusega, märgib kolleegium, et nimetatud säte ei ole praeguses vaidluses asjassepuutuv. Nimelt ei oleks kohtud saanud teha tsiviilasjas teistsugust otsust, sest tuvastatud asjaoludest nähtub, et võlgnikule on pärast riiklikust pensionist osa arestimist jäänud kätte 140 eurost suurem summa, st kohtutäitur ega kohtud ei ole kohaldanud ega pidanud kohaldama

§ 132lg 12 viimast lauset.

Kolleegiumi hinnangul ei olnud

§ 132lg 12 esimene lause 9.

jaanuarist 2018 kuni 10. juunini 2018 kehtinud redaktsioonis vastuolus põhiseadusega.

§ 132

lg-s 12 sisalduv õigus arestida osa riiklikust pensionist ei riiva põhiseaduses sätestatud põhiõigusi, eelkõige omandipõhiõigust ebaproportsionaalselt. Kohtutäituri otsuse peale, mis on tehtud

§ 132

lg 12 alusel, on menetlusosalisel

§ 217

lg 1 järgi õigus esitada kaebus kõigepealt kohtutäiturile endale ja seejärel

§ 218lg 1 esimese lause järgi maakohtule.

Maakohtu lahendi peale on seadusega (

§ 218lg 3 alates 29.

märtsist 2019 kehtiv redaktsioon) tagatud osal juhtudel kahekordne ehk maksimaalne kaebeõigus, osal juhtudel ühekordne kaebeõigus. Seega on kohtutel võimalik iga juhtumi kõiki asjaolusid arvestades ja kaaludes teha põhjendatud lahend selle kohta, kas riikliku pensioni arest on

§ 132

lg 12 erandlikel asjaoludel lubatud ja kui on, siis millises ulatuses 20% piires. Seega võimaldab

§ 132

lg 12 teha iseenesest ka otsuse, et riiklikule pensionile sissenõude pööramine ei ole lg 12 alusel üldse lubatud, st vältida omandipõhiõiguse riivet selle sätte alusel täielikult. III

1. Menetluskulud kõikides kohtuastmetes tuleb TsMS § 172 lg 1 teise lause ja lg 10 alusel jätta kohtutäituri kanda. Kuna alama astme kohtud ei ole menetluskulusid kindlaks määranud, ei määra ka Riigikohus kooskõlas TsMS § 174 lg 4 teises lauses sätestatuga kindlaks kassatsiooniastme menetluskulusid. Kulud määratakse kindlaks maakohtus määrusega pärast tsiviilasja lahendamise kohta tehtud määruse jõustumist (TsMS § 174 lg 4 esimene lause, § 177 lg 1 p 2 ja lg 2).
2. Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kassatsioonikautsjon tagastada. Jaak Luik (allkirjastatud digitaalselt) Peeter Jerofejev (allkirjastatud digitaalselt) Henn Jõks (allkirjastatud digitaalselt) 7