← Eesti

2-17-17217/37

Obsah (11)§ 691§ 436§ 438§ 442§ 654§ 229§ 230§ 238§ 688§ 173§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-17-17217 Otsuse kuupäev Tartu, 5. juuni 2019 Kohtukoosseis Eesistuja Jaak Luik, liikmed Malle Seppik ja Tambet Tampuu K

) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb

§ 691p 2 alusel saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldatakse.

  1. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on võlgniku vastu 17 082 698 euro 7 sendi suurune nõue, mis tuleneb ajavahemikus novembrist 2007 kuni juulini 2008 sõlmitud viie laenulepingu järgi võlgnikule antud laenudest ja samadest laenulepingutest tulenevast arvestuslikust intressist. Hageja leiab, et tal on õigus nõuda laenusummadele ja intressile vastava nõude tunnustamist võlgniku pankrotimenetluses. Kostja seevastu leiab, et hageja ei saa nõuda nõude tunnustamist, kuna
  2. a ja
  3. a sõlmitud lisakokkulepetega muudeti laenulepingud tingimuslikeks (lepiti kokku, et laen tuleb tagastada kuumaksetena nelja aasta jooksul alates ajast, mil võlgnik käitleb 12 järjestikuse kuu jooksul viis miljonit tonni sütt) ja tingimuslikke nõudeid ei saa pankrotimenetluses tunnustada. Lisaks on kostja seisukohal, et hageja nõuet ei saa tunnustada, kuna lisakokkulepetega muudeti laenud omakapitaliinvesteeringuks. 6

(11)2-17-17217
  1. Maakohus asus seisukohale, et tegu oli laenulepingutega ja olenemata sellest, millised olid laenu tagastamise tingimused lisakokkulepete järgi, tuleb hageja nõuet võlgniku pankrotimenetluses tunnustada. Ringkonnakohus seevastu jättis hagi rahuldamata, leides, et algselt oli tegemist laenulepingutega, aga lisakokkulepetega muudeti laenusummad omakapitaliinvesteeringuteks ja seega ei saa hageja neid summasid võlgniku pankrotimenetluses nõuda. Kolleegium leiab, et rajanud oma otsuse järeldusele, et laenuraha oli omakapitaliinvesteering, rikkus ringkonnakohus vaidluse esemeks oleva õigussuhte kvalifitseerimise ja otsuse põhjendamise kohustust.
  2. Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et kohtu ülesanne on poolte esitatud asjaolude kogumile õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt ka

§ 436lg 7, § 438 lg 1 esimene lause) (vt nt Riigikohtu 29.

aprilli

  1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 18;
  2. juuni
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 27;
  4. jaanuari
  5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39;
  6. veebruari
  7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Nõude kvalifitseerimine on oluline mh põhjusel, et see võimaldab selgeks teha, milliseid asjaolusid peavad pooled tõendama (vt Riigikohtu
  8. märtsi
  9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 15). Kohtuotsuse põhjendamise kohustuse ja selle sisu sätestavad

§ 436

lg 1, § 438 lg 1 esimene lause ja § 442 lg 8, samuti § 653 ning § 654 lg-d 4 ja 5.

§ 436lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud.

Muu hulgas tähendab kohtulahendi põhjendamise kohustus seda, et kohtu põhjendused peavad olema jälgitavad ja seostatud asjas tuvastatud asjaoludega. Kui kohus ei nõustu menetlusosalise seisukohaga, tuleb seda põhjendada (vt ka Riigikohtu 17. juuni 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-15, p 20).

§ 438

lg 1 esimese lause järgi hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.

§ 442

lg 8 kohaselt tuleb otsuse põhjendavas osas märkida kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Samasuguse põhjendamiskohustuse näeb ringkonnakohtu otsuse jaoks ette

§ 654lg 4.

Sama paragrahvi lg 5 järgi peab ringkonnakohus võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete kohta, muu hulgas seletama lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähendust. Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta otsuses seisukoht poolte poolt maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta.

§-s 653 nähakse ette, et kui apellatsioonkaebuses vaidlustatakse esimese astme kohtu otsust mõnel tõendil põhineva asjaolu osas, peab ringkonnakohus kohtuotsust selles osas muutes märkima põhjuse, miks tõendit tuleb teisiti hinnata. 13. Praeguses hagis nõude tunnustamiseks pankrotimenetluses on vaidluse esemeks isikute vahel sõlmitud lepingust tulenevad õigused ja kohustused, mistõttu õigussuhte kvalifitseerimise kohustus tähendab seda, et kohus peab poolte esitatud asjaolude ja tõendite põhjal tuvastama, milles pooled kokku leppisid ja milline oli sellest tulenevalt lepingu õiguslik sisu. Ringkonnakohus seda ei teinud. Ringkonnakohus leidis, et lisakokkulepetega muudeti laenulepingute algset majanduslikku sisu ja seati laenude tagastamine ning intressi maksmine sõltuvusse väga ebatõenäoliselt saabuvast sündmusest. Sellest järeldas ringkonnakohus, et poolte suhe kujutas endast omakapitaliinvesteeringut. Kolleegiumi hinnangul ei ole arusaadav, mida pidas ringkonnakohus silmas, kui märkis, et võlgnikule üle antud raha ei olnud pärast lisakokkulepete sõlmimist enam laen, vaid omakapitaliinvesteering 7

(11)2-17-17217 (täpsemalt kasutas ringkonnakohust RTJ-is sisalduvat terminit „omakapitali instrument“). Ringkonnakohus hindas nii pooltevahelist suhet küll raamatupidamislikult, viidates raamatupidamist reguleerivatele õigusaktidele ning raamatupidamisstandarditele, kuid kohtuotsuse põhjendused ei sisalda põhjendusi ja õigusnorme, millest oleks võimalik aru saada, milles pooled tegelikult kokku leppisid ja milline oli lisakokkulepete õiguslik sisu. Selliselt jättis ringkonnakohus poolte õigussuhte kvalifitseerimata, sest omakapitali instrument on raamatupidamislik üldmõiste, mille alusel ei saa tuvastada lepingupoolte õigusi ja kohustusi ega seega lahendada ka praegust nõude tunnustamise üle peetavat vaidlust. Üksnes tehingu raamatupidamisliku kajastamise järgi ei ole poolte õigussuhet võimalik kvalifitseerida. Tegemata kindlaks, milline oli varasemate laenude õiguslik sisu pärast lisakokkulepete sõlmimist, ei ole aga võimalik otsustada selle üle, kas ja millistel tingimustel saab hagejal olla õigus nõuda laenu tagastamist võlgniku pankrotimenetluses. Põhjendatud on ka kassatsioonkaebuses esitatud etteheide, et ringkonnakohus on jätnud vastamata hageja väidetele, mis käivad vaidlusaluste lepingute kvalifitseerimise kohta.
  1. Vaidluse lahendamiseks on oluline kvalifitseerida laenulepingute tingimuste muutmise kohta sõlmitud lisakokkulepped, tuvastades, milles pooled neid sõlmides kokku leppisid ja millisele õigussuhtele need kokkulepped vastavad.
  2. VÕS § 8 lg 1 järgi on leping tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. VÕS § 9 lg 1 järgi sõlmitakse leping kas pakkumuse ja nõustumuse vahetamisega või muul viisil kokkuleppe saavutamisega. TsÜS § 67 lg 1 sätestab tehingu mõiste ja selle kohaselt on tehing toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. Igal juhul on lepingu sõlmimise eelduseks vastastikuste tahteavalduste vahetamine eesmärgiga saavutada kokkulepe olulistes küsimustes. Poolte tahet tuleb tõlgendada lepingu tõlgendamise reeglite järgi. VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb esmalt lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest ja kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tuleb lepingut VÕS § 29 lg 4 järgi tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada VÕS § 29 lg 5 p-des 1–6 nimetatud asjaolusid, mh lepingu sõlmimise asjaolusid, tõlgendust, mille pooled on samale lepingutingimusele varem andnud, lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist, lepingu olemust ja eesmärki ning tavasid ja pooltevahelist praktikat. Pooled võivad tõendada VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, millest tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda (vt Riigikohtu
  3. mai
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-14, p 19;
  5. jaanuari
  6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-167-12, p 12;
  7. mai
  8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-09, p 11).
  9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus eksis lepingut tõlgendades VÕS § 29 kohaldamisel. Pidanud küll vajalikuks poolte ühine tahe VÕS § 29 lg-s 5 loetletud asjaolusid arvestades välja selgitada, käsitles ringkonnakohus laenulepinguid hinnates üksnes raamatupidamise aastaaruandeid. Muid asjaolusid ringkonnakohus oma otsuses ei käsitlenud. Iseenesest on küll õige ringkonnakohtu seisukoht, et lisaks poolte otsestele avaldustele ja lepinguga vahetult seotud käitumisele saab lepingu tõlgendamisel arvestada ka poolte toiminguid lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste kajastamisel finantsaruannetes, kuid praegusel juhul ei ole ringkonnakohus poolte ühist tegelikku tahet VÕS §-s 29 sätestatut arvestades sisuliselt käsitlenudki. Kolleegium selgitab, et kuigi raamatupidamiskohustuslane peab kirjendama algdokumentide või nende põhjal koostatud koonddokumentide alusel kõiki oma majandustehinguid raamatupidamisregistrites (RPS § 4 p 3) ning kuigi majandustehingute kajastamisel raamatupidamises ja raamatupidamise aruandes lähtutakse nende sisust (RPS § 16 p 10), ei saa sellest 8
(11)2-17-17217 järeldada, et üksnes raamatupidamises kajastamise viisist saaks tuletada majandustehingu õigusliku sisu. 17. Hageja taotluse kuulata tunnistajana üle võlgniku juhatuse liige I. Fadin jättis ringkonnakohus rahuldamata, leides, et asjas on esitatud piisavalt dokumentaalseid tõendeid, mille põhjal on võimalik tuvastada lisakokkulepete eesmärk. Seejuures olid need muud tõendid, millele ringkonnakohus oma otsuse rajas, üksnes asjas esitatud raamatupidamisdokumendid.

§ 229

lg 1 kohaselt on tsiviilasjas tõendiks igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel teeb kohus seaduses sätestatud korras kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud.

§ 230

lg 1 esimese lause järgi peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Iseenesest võimaldab

§ 238

lg 1 p 2 jätta kohtul tõendi vastu võtmata, kui asjaolu kohta, mida pool tõendada soovib, on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendeid esitatud. Kuid kuna pooltevahelist õigussuhet ei saa kolleegiumi arvates õiguslikult kvalifitseerida üksnes raamatupidamisdokumentide alusel ja ka poolte tahte väljaselgitamisel ei saa tugineda üksnes tehingute raamatupidamislikule kajastamisele (vt otsuse p-d 13 ja 16), siis ei olnud tunnistajate ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmine praegusel juhul põhjendatud. Kui tunnistajad, kelle ülekuulamist hageja taotles, said hageja arvates anda ütlusi hageja nõuet kinnitavate või muude asja õigeks lahendamiseks tähtsate asjaolude kohta, tunnistajate ülekuulamise taotlus oli esitatud õigel ajal ning tegemist oli lubatavate ja asjakohaste tõenditega

§ 238tähenduses, oleks ringkonnakohus pidanud tunnistajad üle kuulama.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb sellega arvestada. 18. Hageja taotluse kohta kuulata vande all üle hageja seaduslik esindaja Alexey Myagkov märgib kolleegium, et poole vande all ülekuulamist reguleerivatest sätetest (

§-d 267–2681) nähtub, et pool saab teise poole nõusolekuta taotleda kohtult mitte enda, vaid vastaspoole vande all ülekuulamist. Lisaks on kohtul õigus kuulata pool üle ka sõltumata taotlusest, kuid poolel ei ole õigust nõuda, et kohus seda teeks. Selle üle otsustamine, kas kohus soovib omal algatusel poolt vande all üle kuulata või mitte, on kohtu õigus, millesse kõrgema astme kohus üldjuhul sekkuda ei saa (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

  1. detsembri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-3430/58, p 19).
  3. Järgmiseks analüüsib kolleegium vaidlusaluse õigussuhte võimalikku kvalifitseerimist. Kostja on sisuliselt väitnud, et hageja ei saa nõuda laenusummat võlgniku pankrotimenetluses põhjusel, et võlgnik ja hageja (või laenulepingu 1 puhul Krutrade) muutsid laenusummad kokkuleppel tagastamatuteks. Seda väidet ja selle tõendatust tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel hinnata.
  4. Ringkonnakohus ei nõustunud hageja väitega, et laenulepingute alusel ülekantud raha saaks pidada tagastamatuks vaid siis, kui hageja ja võlgnik oleksid sõlminud selle kohta kirjaliku kokkuleppe. Kolleegium nõustub sellega, et laenu tagastamatuks muutmise kokkulepe ei pea tingimata olema kirjalik. Samas, et laenu saaks pidada tagastamatuks, peab selline kokkulepe olemas olema, mis tähendab, et pooled peavad olema teinud vastavad tahteavaldused. Selleks, et teha kindlaks lisakokkulepete eesmärk, tuleb teha kindlaks lepingupoolte tahe ja tuvastada, millise õigusliku tagajärje kaasatoomisele see tahe oli suunatud.
  5. Iseenesest ei ole välistatud, et lepingupooled lepivad kokku ühes tagajärjes, kuid soovivad jätta mulje muust tagajärjest. TsÜS § 89 lg 1 sätestab, et tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest 9

(11)2-17-17217 pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad, on näilik. Sama paragrahvi teise lõike järgi on näilik tehing tühine. TsÜS § 89 lg 3 sätestab, et kui näiliku tehinguga varjatakse teist tehingut, kohaldatakse varjatud tehingule selle tehingu kohta sätestatut. Asja uuel läbivaatamisel tuleb mh hinnata, kas lepingupooled võisid sõlmida lisakokkulepped eesmärgiga muuta laenud tagastamatuks, kuid jätta kokkulepetega mulje, et soovitakse üksnes muuta laenu tagastamise ja intressi maksmise tähtaja kohta varem kokku lepitud tingimusi. Muu hulgas tuleb tuvastada, kas lepingupooled võisid lisakokkulepetega varjata kokkulepet, millega laenuandja loobus oma nõuetest (muutis laenusumma tagastamatuks ja loobus intressist). Selleks tuleb mh hinnata, kas laenu tagastamise ja intressi maksmise tingimus, milles lisakokkulepetes kokku lepiti, oli lisakokkulepete sõlmimise ajal mõistlikult võttes selline, mis võis saabuda, arvestades seejuures, et lisakokkulepped sõlmiti erineval ajal (
  1. märtsil 2009 ja
  2. detsembril 2011). Poolte arusaama lisakokkulepete sisu kohta tuleb hinnata lisakokkulepete sõlmimise aja seisuga. Kui nii hageja (või laenulepingu 1 puhul Krutrade) kui ka võlgnik teadsid lisakokkuleppe sõlmimise ajal, et tingimust, milles kokku lepiti (viie miljoni tonni söe käitlemine 12 järjestikuse kuu jooksul), on võimatu saavutada ehk kui laenu tagastamise tingimus oli juba lisakokkulepete sõlmimise ajal mõlema lepingupoole jaoks mõistlikult võttes ja äratuntavalt selline, et see ei saabu kunagi, siis saab lugeda, et lisakokkuleppe tegelikuks sisuks oli laenuandja loobumine oma nõudest. Sellisel juhul ei ole hagejal õigust nõuda oma nõude tunnustamist võlgniku pankrotimenetluses.
  3. Vastuseks hageja kassatsioonkaebuse väitele, et ringkonnakohus käsitas laenusummasid allutatud laenudena, märgib kolleegium, et sellist terminit ei ole PankrS-is ega ka teistes seadustes sisustatud. Õiguskirjanduses (vt nt A. Vutt. Allutatud laenud ja nende kajastamine finantsaruannetes. – Maksumaksja 2008, nr 3, lk 15; ühinguõiguse revisjoni analüüs-kontseptsioon, lk 750) on seda terminit sisustatud kui laenu, mis tagastatakse laenuandjale juriidilisest isikust laenusaaja lõpetamisel pärast kõigi teiste võlausaldajate nõuete rahuldamist. Selliselt laenu allutamises võivad lepingupooled kokku leppida. Kui pooled on laenu allutamises siduvalt kokku leppinud, siis on sellel mõju ka pankrotimenetluses. Selline kokkulepe ei välista häälte andmist ja nõude tunnustamist pankrotimenetluses, kuid kokkuleppega allutatud nõue tuleks rahuldada viimases järjekorras, pärast kõigi ülejäänud nõuete rahuldamist. Kuigi PankrS § 153 lg 1 ei sisalda vastavat rahuldamisjärku, on kohtupraktikas tunnustatud võimalust arvata selline nõue viimasesse järku pärast kõiki teisi tunnustatud nõudeid (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  4. jaanuari
  5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-00, milles seda võimalust on tunnustatud Eesti Maapanga pankrotimenetluses olukorras, kus samuti puudus norm allutatud laenu nõude rahuldamisjärgu kohta). Kui pooled ei ole sellist laenu allutamise kokkulepet sõlminud, siis on tegemist tavalise laenukokkuleppega, millest tulenev nõue rahuldatakse tavapäraste laenu tagastamise reeglite järgi.
  6. Kolleegium nõustub hagejaga, et Eesti õigus ei sisalda erisätteid selliste laenude tagastamise kohta pankrotimenetluses, mille on tavalisele äriühingule andnud tema osanikud või aktsionärid. Niisugused reeglid on seaduses ette nähtud üksnes krediidiasutustele, kindlustusseltsidele jms eriliigilistele äriühingutele. Näiteks näeb krediidiasutuste seaduse (KAS) § 131 lg 1 ette nõuete rahuldamisjärkude erisused krediidiasutuse pankrotimenetluses ja viidatud sätte kohaselt rahuldatakse võlausaldajate nõuded pärast pankrotimenetlusega seotud väljamakseid (PankrS § 146) kokku seitsmes järgus. Neist viimasesse järku (KAS § 131 lg 1 p 6) kuuluvad sealjuures allutatud laenud, mis ei ole arvatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artiklites 26–88 nimetatud omavahendite koosseisu.
  7. Kolleegium leiab, et KAS-i eelviidatud sätteid ei ole tavalistele äriühingutele võimalik kohaldada ka analoogia alusel, sest TsÜS § 4 kohaselt on õigussuhet reguleeriva sätte puudumisel võimalik 10
(11)2-17-17217 kohaldada lähedast õigussuhet reguleerivat sätet vaid siis, kui õigussuhte reguleerimata jätmine ei vasta seaduse mõttele ega eesmärgile. Seadusandja on osanike ja aktsionäride laenude kohta erireeglite sätestamist kaalunud ja sellest loobunud (äriseadustiku muutmise seaduse eelnõu (733 SE)). Seega kohaldatakse kehtiva õiguse kohaselt osanike või aktsionäride antud laenudele samu sätteid, mis nende isikute laenudele, kes ei ole äriühinguga osaluse kaudu seotud.
  1. Samas on äriühingu osanike ja aktsionäride antud laenusid käsitlevad erisätted olemas mitmete teiste riikide õiguses (sh Saksamaal ja Rootsis). Kolleegium leiab, et seadusandja võiks kaaluda selliste reeglite lisamist Eesti pankrotiõigusesse, kuna põhjendatud ei pruugi olla olukord, kus pankrotimenetluses omandavad äriühingule antud laenude kaudu pankrotimenetluse üle kontrolli võlgniku osanikud või aktsionärid. Arvestades asjaoluga, et ühingu tegevus on olnud nendesamade isikute kontrolli all (mh võivad nad olla ka aidanud oma tegevuse või tegevusetusega kaasa maksejõuetuse tekkimisele), ei saa seda lahendust pidada alati õigeks. Osanike ja aktsionäride laenude õiguslikku staatust reguleerivad erisätted peaksid tagama selle, et sõltumata aktsionäri või osaniku investeeringule antud õiguslikust kvalifikatsioonist rahuldatakse eelnimetatud isikute nõuded seaduses sätestatud tingimuste täidetuse korral pärast kõigi teiste võlausaldajate nõuete rahuldamist. Et seda saaks teha, peaksid vastavad tingimused olema seaduses sätestatud.
  2. Hageja esitas kassatsioonimenetluses lisatõendi (CARBO ONE LTD
  3. jaanuari
  4. a kirja Aktsiaseltsile Coal Terminal). Kassatsioonikohtuna ei ole Riigikohtul võimalik lisatõendeid vastu võtta ega neid hinnata.

§ 688

lg 5 esimese lause kohaselt ei kogu ega uuri Riigikohus tõendeid, välja arvatud juhul, kui tõend esitatakse ringkonnakohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõendamiseks. Kuna tõend ei ole esitatud ringkonnakohtu menetlusõiguse normi rikkumise tõendamiseks, siis tuleb tõend hagejale tagastada. 27. Kuna asi saadetakse uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtusse, jätab kolleegium menetluskulude jaotuse

§ 173lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

28. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb hageja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon

§ 149lg 4 esimese lause alusel tagastada.

Jaak Luik (allkirjastatud digitaalselt) Malle Seppik (allkirjastatud digitaalselt) Tambet Tampuu (allkirjastatud digitaalselt) 11

(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.