RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-14-63272 Otsuse kuupäev Tartu, 5. juuni 2019 Kohtukoosseis Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Peeter Jerofejev ja Jaak Lu

) § 233 lg-t 1 ei ole võimalik, kohaldada, sest kahju tekitamine ei ole tõendatud. Kuna J. Silm sai juhatuse liikmeks augustis 2010 ja raamatupidaja ütluste kohaselt olid nii vara kui ka dokumendid

1. a sügisel alles, ei saanud kostja kahju tekitada. Kui kohus heidab kostjale ette, et äriühingute vara ja dokumendid on kaotsi läinud, tuleb tuvastada, millal need kadusid, kuid kohtud ei teinud seda. Tunnistaja ütlustest nähtuvalt sai vara minna kaotsi alles
2. a sügisel ja siis ei olnud kostja enam juhatuse liige.
3. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. 5

§ 692lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

Asi tuleb

§ 691p 2 alusel saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

1. Kolleegium on seisukohal, et rajades oma otsuse järeldusele, et kostja allkirjastatud
2. a majandusaasta aruannetega saab lugeda tõendatuks, et kostja tekitas Amberstarile juhatuse liikmena ja Goldstarile käsundita asjaajajana vähemalt 50 000 euro suuruse kahju, rikkus ringkonnakohus otsuse põhjendamise kohustust ning jaotas valesti tõendamiskoormuse ja see võis tuua kaasa ebaõige lahendi.
3. Kohtuotsuse põhjendamise kohustuse ja selle sisu sätestavad

§ 436

lg 1, § 442 lg 8, samuti § 653 ning § 654 lg-d 4 ja 5.

§ 436lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud.

Muu hulgas tähendab kohtulahendi põhjendamise kohustus seda, et kohtu põhjendused peavad olema jälgitavad ja seostatud asjas tuvastatud asjaoludega. Kui kohus ei nõustu menetlusosalise seisukohaga, tuleb seda põhjendada (vt ka Riigikohtu 17. juuni 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-15, p 20).

§ 442

lg 8 kohaselt tuleb otsuse põhjendavas osas märkida kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Samasuguse põhjendamiskohustuse näevad ringkonnakohtu otsuse jaoks ette

§ 654lg-d 4 ja 5.

Kohtuotsuse seaduslikkus ja põhjendatus tähendab ka seda, et kohtuotsus ei või olla vastuoluline (vt nt Riigikohtu

1. aprilli
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-17, p 15).
3. Kohtud leidsid, et on tõendatud, et kostja allkirjastas
4. a juulis mõlema äriühingu
5. a majandusaasta aruanded. Viidatud aruannete koosseisus olevate bilansside kohaselt pidi Goldstaril olema 49 525 euro 95 sendi ja Amberstaril 998 089 euro 35 sendi väärtuses vara, mis koosnes rahast, põhivarast, varudest ja nõuetest. Samuti leidsid kohtud, et
6. a sügiseks ei olnud vara enam alles. Kohtuotsustest ei ole aga aru saada, mille alusel lugesid kohtud tõendatuks, et kostja rikkus oma juhatuse liikme (või faktilise ühingujuhi) kohustusi, milles see rikkumine täpsemalt seisnes ja mille põhjal saab praegusel juhul järeldada, et väidetava kahju tekitas kostja. Ringkonnakohtu otsus on ka vastuoluline. Kõigepealt lugesid kohtud raamatupidajast tunnistaja ütlustega tõendatuks, et septembris 2010 olid mõlema äriühingu vara ja raamatupidamisdokumendid alles. Samas sellest, et J. Silm saatis
7. a septembris raamatupidajale e-kirja, milles palus vara ja dokumendid talle üle anda, järeldasid kohtud, et selleks ajaks ei olnud vara enam alles. Samuti leidis ringkonnakohus vastuoluliselt, et maakohus tuvastas õigesti, et ajal, mil J. Silm äriühingute osad omandas, kostja juhatusest tagasi kutsus ja ennast juhatuse liikmeks nimetas, ei olnud äriühingute vara ega raamatupidamisdokumendid enam alles. Kuna kohtute tuvastatud asjaolude kohaselt omandas J. Silm vaidlusaluste ühingute osalused juba
8. augustil 2010 (maakohtu otsuse p 33, millega ringkonnakohus nõustus) ja raamatupidaja ütluste kohaselt olid vara ja dokumendid septembris 2010 alles (maakohtu otsuse p 34, millega ringkonnakohus samuti nõustus), siis ei ole kuidagi võimalik jõuda järeldusele, et osaluse omandamise ajaks olid vara ja dokumendid kadunud.
9. Lisaks jättis maakohus asja uuel läbivaatamisel järgimata juhise, mille Riigikohus andis asja eelmisel läbivaatamisel õiguse kohaldamise kohta. Ringkonnakohus ei kõrvaldanud seda rikkumist. 6

§ 693

lg-st 2 on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud ja sama asja lahendamiseks antud Riigikohtu juhise järgimata jätmine on oluline menetlusõiguse normi rikkumine (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

1. jaanuari
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-16, p 16;
3. detsembri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-15, p 11).
5. Riigikohus märkis asja eelmisel läbivaatamisel, et kohtud ei ole tuvastanud asjaolusid, millest nähtuks, et kahju hüvitamise nõude eeldused oleksid täidetud, ja et kohtuotsustest nähtuvalt ei ole hageja sellistele asjaoludele ka tuginenud. Samuti märkis kolleegium, et kui hageja väidab, et kostja põhjustas Goldstari ja Amberstari vara kaotsimineku, siis on tema ülesanne seda väidet ka põhjendada ja tõendada. Kahju ei saa tõendada üksnes raamatupidamisbilansis sisalduvate arvude ja tegeliku varalise seisu erinevusega. Kui hageja tugineb sellele, et kostja põhjustas äriühingute vara kaotsimineku, peab hageja välja tooma, milline vara oli ühingutel olemas ajal, mil kostja sai juhatuse liikmeks, milline vara ja millal kaotsi läks ja kuidas põhjustas kostja selle vara kaotsimineku (Riigikohtu
6. detsembri
7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-16, p 22).
8. Asja uuel läbivaatamisel ei tuvastanud kohtud endiselt asjaolusid, millest nähtuks, et kahju hüvitamise nõude eeldused oleksid täidetud. Samuti ei nähtu asja uuel läbivaatamisel tehtud kohtuotsustest, et hageja oleks sellistele asjaoludele tuginenud. Eeltoodust tulenevalt ei oleks maakohus saanud olukorras, kus hageja ei ole asja uuel läbivaatamisel esitanud muid asjaolusid ega tõendeid kui need, mille alusel kohus tegi otsuse esimesel läbivaatamisel, jõuda järeldusele, et kostja vastutuse eeldused on täidetud. Ringkonnakohus jättis rikkumise kõrvaldamata. Kolleegiumi hinnangul mõjutas see rikkumine asja lahendamise tulemust. Riigikohus ei saa ise rikkumist kõrvaldada, mistõttu tuleb asi saata ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. 19.

§ 230

lg 1 esimese lause järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Riigikohus märkis oma lahendis, et tõendamiskoormus jaguneb selliselt, et äriühing peab nõude maksmapanekul tõendama, et juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi ja et just nende rikkumiste tulemusena on osaühingule tekkinud kahju, mille hüvitamist hageja nõuab. Seejärel on juhatuse liikmel omakorda võimalus tõendada, et ta on tegutsenud korraliku ettevõtja hoolsusega (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

1. detsembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-16, p 21).
3. Maakohus leidis, et praegusel juhul tuleb tõendamiskoormuse jaotamisel arvestada, et kuna uus ainuosanik J. Silm ei saanud enda valdusse raamatupidamisdokumente, saab majandusaasta aruandega lugeda tuvastatuks, kui palju oli ühingutel vara enne seda, kui kostja oma kohustusi rikkus. Ringkonnakohus nõustus selle seisukohaga.
4. Kolleegiumi arvates eksisid kohtud praegusel juhul tõendamiskoormuse ümberpööramisel. Hageja ei saa vabaneda kahju tekkimise tõendamise kohustusest üksnes põhjendusega, et uus ainuosanik ei saanud hageja väidetel enda valdusse raamatupidamisdokumente, eriti arvestades asjaoluga, et hageja ei ole ka selgelt näidanud, mida uus ainuosanik dokumentide enda valdusse saamiseks täpselt tegi. Kolleegium ei nõustu kohtute seisukohaga, et olukorras, kus eelmise majandusaasta aruande järgi on äriühingul vara ja millalgi järgmise majandusaasta jooksul vara kaob, saab juhatuse liikme vastutust eeldada ja ainus võimalus vastutusest vabanemiseks on see, kui juhatuse liige tõendab, et ta on bilansis märgitud vara kasutanud äriühingu huvides. Seejuures ei ole kohtud ka tuvastanud, millise 7

§ 233

lg-t 1, mis sätestab, et kui menetluses on tuvastatud kahju tekitamine, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega, otsustab kohus kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. Viidatud sätte kohaldamiseks peaks praegusel juhul olema tuvastatud mitte lihtsalt see, et keegi võis hagejale kahju tekitada, vaid see, et kahju tekkis ja et selle tekitas kostja. Üksnes sellisel juhul oleks kohtul õigus kahjuhüvitise suurus siseveendumuse alusel kindlaks määrata. Asjas ei ole aga tuvastatud, et kostja lasi varal kaotsi minna. Hageja ei ole selgitanud, milles kahju seisnes, ega toonud esile asjaolusid, millest nähtuks, et just kostja oleks käitunud ühingute vara suhtes viisil, mis oleks vastuolus korraliku ettevõtja hoolsusega. Äriühingu raamatupidamisdokumentide hoidmine äriühingu ruumides on kolleegiumi arvates kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega. 25. Kokkuvõttes leiab kolleegium vastupidi ringkonnakohtule, et olukorras, kus pole teada ei see, milline äriühingule kuulunud vara ja millal kaotsi läks, ega ka see, kes põhjustas vara kaotsimineku, ei saa nõuet juhatuse liikme (või faktilise ühingujuhina tegutseva isiku) vastu n-ö igaks juhuks rahuldada, vaid sellisel juhul tuleb hagi jätta rahuldamata. Eeltoodust tulenevalt tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Asja uuel läbivaatamisel tuleb asi Riigikohtu otsuse juhiseid arvestades uuesti lahendada. 26. Menetluskulud jaotatakse

§ 173lg 3 teise lause alusel asja uuel läbivaatamisel.

1. Kostjale riigi õigusabi korras määratud esindaja on esitanud tasu määramise taotluse, mille kohaselt ta on osutanud kostjale riigi õigusabi kokku viie tunni ulatuses. Viie tunni eest on tasu kokku 250 eurot, millele lisandub käibemaks 50 eurot, kokku 300 eurot. Lisaks on esindaja esitanud taotluse suurendada tasu piirmäära 70%, kuna tegu on tavalisest töömahukama tsiviilasjaga. Kolleegium nõustub, et tegu on keskmisest töömahukama vaidlusega ja seega on esindaja taotlus põhjendatud ning see tuleb justiitsministri
2. juuli
3. a määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ § 2 lg 1 alusel 8