KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kai Kullerkupp, Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 30. aprill 2019 Tsiviilasja number 2-18-

§ 102

lg-te 1 ja 2 kohaselt isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Vanemad ei vabane oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on

§ 102

lg-s 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel vähendada elatist alla

§ 101lg-s 1 sätestatud määra.

Mõjuvaks põhjuseks võib olla mh vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel

§ 101

lg-s 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Arvestades asjaolu, et kostja saab töötasu minimaalmääras 500 eurot kuus, kostja töövõime on piiratud ja kostjal on lisaks hagejatele veel kaks alaealist last, pidas maakohus mõistlikuks elatise suuruseks 120 eurot kuus hageja kohta. Elatise määramisel selles määras ei osutu kostjaga koos elavad lapsed varaliselt vähem kindlustatuks kui hagejad. Nimetatud summas elatise väljamõistmine ei kahjusta ka kostja enese tavalist ülalpidamist, sest kostja on kinnitanud kohtule, et tal on kokkulepe oma elukaaslasega, mille järgi viimane peab teda ülal seni, kuni kostja suudab oma ettevõtte tulu tooma panna. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Hagejad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles paluvad tühistada maakohtu otsuse osas, milles jäeti hagejate nõuded rahuldamata ning teha uus otsus, millega mõista alates hagiavalduse esitamisest kostjalt välja kummagi hageja ülalpidamiseks elatis 250 eurot kuus, kuid mitte vähem kui ½ Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, kuni hagejate täisealiseks saamiseni või kuni nende õpingute lõppemiseni põhi- või kesk- või kõrghariduse omandamisel või õppimisel kutseõppe tasemeõppes, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni. Hagejad paluvad jätta menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ebaõigesti ja ühekülgselt hinnanud tsiviilasjas kogutud tõendeid. Kostja pidi nelja lapse vanemaks saamisel endale aru andma, et kõiki lapsi tuleb ülal pidada vähemalt kehtestatud miinimumulatuses. Tegutsedes ettevõtjana ei pruugi kostja piisavalt tulu teenida ning elatise kohustust arvestades peab otsima tasuvamat tööd. Hagejate hinnangul ei ole 500–1000 eurose kuutasuga töökohta keeruline ka Ida-Virumaal leida. Kostja puue ei ole selline, mis seda takistada võiks. Maakohus ei ole üldse kostja puuet analüüsinud. Maakohus ei ole arvestanud, et kostja on oma varanduslikku seisundit pahatahtlikult halvendanud, kui kinkis vahetult enne kohtuistungit abikaasale suvila, mille väärtus on hagejate hinnangul vähemalt ca 25 000 eurot. Sellega pani kostja hagejad halvemasse olukorda, kui oma teised lapsed, kes suvila väärtuse ulatuses on nüüd rohkem kindlustatud. 4 Hagejatele teadaolevalt on kostja tänaseks ka oma teisest perest lahkunud, mistõttu ei ole maakohtu põhjendus kostja ülalpidamise kohta tema elukaaslase poolt enam arvestatav. Kostja saab eraettevõtjana näidata enda sissetulekuks täpselt seda summat, mida ta tahab. Väheusutav on, et kostja elab sellise summaga kuus arvestades, et ta on endale hiljuti soetanud sõiduauto. Kostja konto väljavõttest tulenevalt on ta andnud laenu oma ettevõttele, ostnud selle eest fototehnikat. Kostja reisib pidevalt ja on apellatsioonkaebuse koostamise ajal Itaalias pikemaajalisel puhkusereisil.
2. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Vastuse kohaselt lõppesid kostja ja hagejate ema suhted 1,5 aastat enne abielu lahutust. Hagejate ema tingimuseks oli see, et kostja loobub ühisest varast (4-toaline korter ja auto), kustutab 50% võetud laenust ning maksab igakuiselt 200 eurot elatist hagejatele. Kostja on kõik tingimused vastavalt kokkulepitule täitnud. Hagejate ema ei ole enne kohtusse pöördumist kostjale elatise summa suurendamise nõuet esitanud. Kostja täidab kohtuotsusega väljamõistetud elatise maksmise kohustust summas 240 eurot kuus. Kostja on asutanud oma firma alles aprillis 2018, kasumit veel peaaegu ei ole. Kostja maksab kõik maksud arvestatuna töötasult 500 eurot, kuid reaalselt ta vastavat summat ei saa. Kostja ainuke kindel tulu on töövõimetustoetus, mille ta annab täies ulatuses hagejate emale üle. Kostjal on raske haigus (psoriaas), mis nõuab iga-aastast ravi. Kostjal on odav auto, mis sai ostetud endise naise poolt võetud liisingu abil. Kostja lahutab abielu J. P.. Kostja kinkis J. P. suvila tingimusel, et J. P. ei nõua elatist tema ja kostja ühiste laste ülalpidamiseks. Kostja jättis hagejatele ja nende emale korteri ja auto ning maksab elatist 240 eurot kuus. Tegemist on õiglase olukorraga kostja kõigi laste suhtes. Kostja Itaalia reis ei olnud puhkusereis. Reisi eest maksis kostja õde, kes elab Itaalias ning kostja viis sinna kostja isa, kes üksinda ei suutnud minna. Oma väidete tõendamiseks esitas kostja täiendavad tõendid. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab kohtuotsuse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus jätab hagejate nõude elatise väljamõistmiseks kuni nende õpingute lõppemiseni põhi- või kesk- või kõrghariduse omandamisel või õppimisel kutseõppe tasemeõppes, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 ning § 657 lg-te 3 ja 4 alusel. Ringkonnakohus täiendab vastavalt maakohtu otsuse resolutsiooni.
4. Hagejad nõuavad elatist seaduses kehtestatud miinimummääras alates hagiavalduse esitamisest kuni nende õpingute lõpetamiseni, kuid mitte kauem, kui 21-aastaseks saamiseni. Pooled ei vaidle, et hagejad on kostja alaealised lapsed ning nad elavad kostjast eraldi. Samuti ei ole vaidluse all, et kostjal on lisaks hagejatele veel kaks alaealist last.

§-de 96 ja 97 järgi on vanemad kohustatud oma alaealisi lapsi ülal pidama. Üldjuhul ei või igakuine elatis ühele lapsele

§ 101

lg 1 kohaselt olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (miinimumelatis). Iseenesest õige on apellatsioonkaebuse väide, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid (vt Riigikohtu

1. veebruari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-2343, p 13). Vanem peab eelkõige täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse 5 ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike (Riigikohtu
2. veebruari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-2343, p 13).
3. Erandina saab alla seaduses sätestatud alammäära mõista alaealisele lapsele elatise välja

§ 102lg 2 kolmanda lause järgi mõjuval põhjusel.

Mõjuvaks põhjuseks võib

§ 102

lg 2 neljanda lause järgi olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel miinimummääras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kui vanem on olukorras, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades siiski võimeline andma lapsele piisavat ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, peab ta

§ 102

lg 2 teise lause järgi kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt, st võrdväärselt. Kostja leiab, et ta on varasema kokkuleppe elatise tasumise osas täitnud ning tal puudub vara elatise tasumiseks suuremas ulatuses, kui maakohtu otsusega väljamõistetud 240 eurot. Kostja on ettevõtte asutanud märtsis 2018, see alles hakkab tegutsema ning ei too veel piisavalt tulu. Kostja maksab makse enda töötasult miinimumtasult arvestatuna, kuid seda summat kätte ei saa. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja väited tema sissetuleku kohta usutavad, hagejad ei ole vastupidist tõendanud. Kostja pangakonto väljavõttega on tõendatud, et kostja sai Töötukassast toetuse ettevõtluse alustamiseks (tl 29). Kostja asutas saadud toetuse abil P. OÜ

1. märtsil
2. Kostja vastuses hagiavaldusele lisatud tõendi (tl 21) kohaselt on kostja töötasu alates
3. septembrist 2018 500 eurot. Kuigi tegemist on kostja enda poolt väljastatud tõendiga, saab ringkonnakohtu hinnangul seda asja lahendamisel arvesse võtta. Kostja ettevõtte puhul on tegemist alles asutatud äriühinguga, mis ei pruugi oma tegevuse algusperioodil reaalset tulu veel tuua. Apellatsioonkaebuse vastusele lisatud kostja Swedbank AS pangakonto väljavõtte kohaselt on kostja saanud töötasu detsembris 2018 100 eurot (tl 93).
4. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kuigi vanem peab oma laste ja enda ülalpidamiseks tegema kõik endast oleneva sissetuleku teenimiseks, ei tähenda nimetatud seisukoht, et nelja lapse vanemal oleks kohustus teenida lastele ülalpidamise maksmiseks vähemalt kahe palga alammäära suurust töötasu, mis kõik tuleks kulutada laste vajadusteks. Mitme lapse puhul tuleb kohtul analüüsida, millised on kostja sissetulekud ning kas kostjale kuulub muud vara, mille arvel ülalpidamist maksta (Riigikohtu
5. veebruari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-2343, p 13;
6. aprilli 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-100215, p 20). Kostja on 50-aastane, tal on osaline töövõime kaotus. Õige on apellatsioonkaebuse väide, et maakohus ei ole kostja töövõimet hinnanud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole see aga aluseks maakohtu lahendi muutmisele. Kostja ei ole menetluses tuginenud väitele, et oma osalise töövõime tõttu ei ole ta võimeline sissetulekut teenima. Kostja väiteks seoses töövõimega oli asjaolu, et kostja saab töövõimetustoetust 230 eurot, mille ta annab hagejate ülalpidamiseks hagejate emale. Kostja täidab maakohtu otsusega väljamõistetud elatise maksmise kohustust summas 240 eurot kahele hagejale kokku.
7. Vanemate varaline seisund tuleb tuvastada võimalikult täpselt. Kui kostja neid andmeid omal algatusel ei esita, on kohtul võimalik tõendeid koguda TsMS § 230 lg-te 3-6 alusel. Maakohus on kontrollinud lisaks kostja poolt esitatud tõenditele kostja varalist seisu, kontrollinud kinnistusraamatu andmeid (tl 46, 69–69), töötajate registri andmeid (tl 48–49) ning nõudnud andmeid kostja sissetulekute kohta Maksu- ja Tolliametilt. Maksu- ja Tolliameti vastuse kohaselt oli kostja sissetulek, millest on maha arvatud kohustuslikud maksud ja maksed, perioodi
8. oktoober 2017 kuni
9. september 2018 eest kokku 1919 eurot 92 senti (tl 56). Töötajate registri väljavõtte (tl 48–49) kohaselt töötab kostja alates
10. septembrist 2018 haldusdirektorina endale kuuluvas ettevõttes P. OÜ-s. Toimiku materjalides olevate tõendite 6 kohaselt ei ole ringkonnakohtu hinnangul kostja sissetulek piisav, et täita hagejate ülalpidamiskohustust seaduses kehtestatud miinimummääras.

§ 102

lg 2 teises lauses sätestatut arvestades ei ole mh välistatud vähendada elatist alla miinimummäära, arvestades kohustatud vanema varalist seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused, kui asjas esiletoodud asjaolud seda tingivad (Riigikohtu

1. oktoobri
2. a määrus asjas nr 3-2-1-119-15, p 11).
3. Vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva ning vajadusel müüma ka endale kuuluvaid esemeid ülalpidamiskohustuse täitmiseks vajalike vahendite saamiseks. Kui vanem on olukorras, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades siiski võimeline andma lapsele piisavat ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, peab ta

§ 102

lg 2 teise lause järgi kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt, st võrdväärselt. Kui vanema sissetulekust ei ole võimalik katta nii tema kui ka lapse minimaalseid vajadusi, tuleb sissetulek jagada proportsionaalselt. Hagejad leiavad, et kinnisasja kinkimisel abikaasale seadis kostja hagejaid halvemasse olukorda, võrreldes teiste kostja ülalpeetavatega. Samuti omandas kostja praeguse menetluse jooksul sõiduauto. Kostja väide, et ta kinkis kinnistu J. P. põhjusel, et J. P. pidas kostjat üleval kuni kostja ettevõtte hakkab tulu tooma ning tingimusel, et sel juhul ei esita J. P. kostja ja J. P. ühiste laste nimel elatise nõuet kostja vastu, on tõendamata. Hagejate väide kostja kinnistu väärtuse kohta on tõendamata. Arvestades kostja muude sissetulekute suurust (vähesust) ei mõjutaks sõiduauto võimalikust müügist saadud vahendid kostja sissetulekut määral, mis võimaldaks hagi rahuldada nii, et hagi rahuldamine ei jätaks kostja teisi lapsi varaliselt vähem kindlustatuks kui hagejad. Samuti tulnuks kostjal ka siis, kui ta oleks kinnistu müünud, kasutada saadut kõigi nelja lapse ülalpidamiskohustuse täitmiseks. 12.

§ 102

lg 2 neljanda lause järgi võib mõjuvaks põhjuseks olla muu hulgas olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel

§ 101

lg-s 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kostjal on lisaks hagejatele veel kaks alaealist last (tl 12). Teiste laste olemasolu annab alust vähendada elatist alla seaduses sätestatud alammäära üksnes juhul, kui elatise väljamõistmine alammääras tooks kaasa laste ebavõrdse olukorra. Vanemal, kes tugineb laste ebavõrdsele olukorrale, tuleb esile tuua, kohtul aga tuvastada, millised on kohustatud vanema iga lapse vajadused ja võimalused neid vajadusi rahuldada, sh milliste vahendite arvel neid vajadusi rahuldatakse (Riigikohtu

1. aprilli 2018 otsus tsiviilasjas nr 216-100215, p 23). Kostjal on 4 alaealist last, kelle suhtes on tal ülalpidamiskohustus. Kostja töötasu on 500 eurot ja töövõimetustoetus 230 eurot. Ringkonnakohus leiab, et eelduslikult ei ole kostja suuteline säilitama endale toimetulekuks vajalikke vahendeid, kui ta peaks hagejatele tasuma elatist seaduses sätestatud miinimummääras, samuti võib see tuua kaasa ebavõrdse olukorra kostja teiste laste suhtes. Kostjal ei jää sellisel juhul teiste laste ülalpidamiseks vähemalt samas ulatuses vahendeid ning sellises olukorras ei pea eraldi tuvastama iga kostja lapse vajadusi. Kõiki kostja lapsi tuleb kohelda võrdselt. Kostja on esile toonud, et üks kostja laps on puudega. Kostja ei ole nimetatud väite tõendamiseks ühtegi tõendit esitanud. Ka hagejal II on tuvastatud keskmine puue (tl 65). Eelöeldut arvestades on ringkonnakohtu hinnangul maakohtu otsus väljamõistetud elatise suuruse osas põhjendatud ning seaduslik. Ringkonnakohus märgib, et hagejatel säilib õigus taotleda elatise suurendamist, kui kostja majanduslik olukord paraneb.
2. Ringkonnakohus märgib, et põhjendamatu on hagejate nõue mõista elatis välja kuni hagejate õpingute lõppemiseni põhi-, kesk- või kõrghariduse omandamisel või õppimisel kutseõppe tasemeõppes, kuid mitte kauem, kui 21-aastaseks saamiseni (

§ 97p 2 alusel).

7 Maakohus ei ole hagejate vastava nõude osas seisukoht võtnud. Maakohus mõistis elatise välja kuni hagejate täisealiseks saamiseni. Riigikohus on märkinud, et kohus ei või alaealise lapse kasuks mõista välja elatist kauemaks kui tema täisealiseks saamiseni. Täisealiseks saanud lapse puhul tekib vanemal

§ 97

p 2 või p 3 järgi ülalpidamiskohustus üksnes juhul, kui on täidetud ka muud seaduses sätestatud tingimused. Nõudeid saab täisealine laps esitada kohustatud vanema vastu aga ise, st laps saab ise otsustada, kas ta esitab täisealiseks saamisel elatisenõude vanema vastu või mitte.

§ 97

p 2 järgne elatisenõue on iseseisev nõue, mitte n-ö

§ 97p 1 järgse nõude jätk.

Seetõttu ei ole sellise hagiga võimalik soovitud eesmärki saavutada ning sellise hagi menetlusse võtmisest võib kohus TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel keelduda või jätta selle TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata (Riigikohtu

1. oktoobri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-15). TsMS § 657 lg-te 3 ja 4 kohaselt kui esimese astme kohus tegi otsuse, kuigi oleks pidanud jätma hagi läbi vaatamata või asja menetluse lõpetama, tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse määrusega, millega ühtlasi jätab hagi läbi vaatamata või lõpetab asja menetluse. Kui esimese astme kohus on otsusega lahendanud mitu nõuet, millest mõnes tuleb menetlus lõpetada või hagi läbi vaatamata jätta, lahendab ringkonnakohus asja täies ulatuses otsusega. Praeguses asjas lahendas maakohus hagejate nõude elatise väljamõistmiseks kuni täisealiseks saamiseni, jättes hagejate nõude elatise väljamõistmiseks kuni 21-aastaseks saamiseni osas seisukohta võtmata. Kuivõrd ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse väljamõistetud elatise osas muutmata, tuleb maakohtu otsust täiendada, jättes hagejate nõude elatise väljamõistmiseks kuni 21-aastaseks saamiseni läbi vaatamata.
2. Kostja esitas koos apellatsioonkaebusega täiendavad tõendid, s.o lennupiletid, ühistranspordipiletid, pangakontoväljavõtted ning enda ja V.S. isikutunnistuste koopiad. Ringkonnakohus jätab tsiviilasja materjalide juurde võtmata ning tagastab kostjale Itaalia reisiga seonduvad tõendid, s.o lennupiletid, ühistranspordipiletid ning koopia V. S. dokumendist. Ringkonnakohus ei pea tõendeid asjassepuutuvateks. Ringkonnakohus võtab tsiviilasja materjalide juurde kostja pangakonto väljavõtted, millest nähtub maakohtu otsusega väljamõistetud elatise kohustuse täitmine.
3. TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 171 lg 1 kohaselt apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kannab kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus leiab, et vaatamata kaebuse rahuldamata jätmisele ei ole ülalpidamisasjas menetluskulude alaealiste laste kanda jätmine mõistlik ja õiglane (TsMS § 162 lg 4). Menetluskulud ringkonnakohtus tuleb jätta poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp Andra Pärsimägi Triin Uusen-Nacke 8