KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Gaida Kivinurm, Meeli Kaur, Indrek Soots Määruse tegemise aeg ja koht 18.04.2019, Tallinn Tsiviilasja number 2-18-16202 Tsiviilasi XX avaldus Ta

§ 214, mis aga ei kehtinud vaidlusaluse eluruumi erastamise ega kinnistamise ajal.

1. Selleks, et tuvastada, kas vaidlusalune korteriomand on abikaasade ühisvara või avaldaja lahusvara tuleb lähtuda 1995 vastuvõetud PKS-ist (edaspidi PKS1995). PKS1995 § 14 lg 1 sätestab, et abielu kestel abikaasade omandatud vara on abikaasade ühisvara. 2 Vastavalt PKS1995 § 15 lg-le 1 on abikaasa lahusvara tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. Kohus tuvastas, et avaldaja oli abielus perioodil 03.02.1988-08.09.
2. Kohus ei tuvasta avalduses toodud asjaolude ega tõendite pinnalt, et avaldajal ja tema endisel abikaasal oleks sõlmitud abieluvaraleping. Samuti märgib kohus, et avaldaja ei ole tuginenud, et tema ja tema endise abikaasa ühisvara oleks jagatud.
3. Kuna avaldaja ei ole tuginenud, et abielusuhted oleksid lõppenud enne abielu lahutamist, siis lähtub kohus, et abielusuhted lõppesid abielulahutamisega, st 08.09.
5. Avaldaja sai korteri (vallasasi) omanikuks 06.03.1996, s.o ajal, kui ta oli abielus ning kohus ei tuvasta avalduse asjaolude ega tõendite pinnalt, et avaldaja ja tema endise abikaasa abielusuhted oleksid selleks ajaks lõppenud. Seega tuleb asuda seisukohale, et vaatlusalune korter omandati ühisvarana.
6. Kohtu hinnangul ei ole käesoleval juhul määrav, et korter oli selle omandamise ajal 1996 vallasasi ja kinnistamisel muutus
7. aastal kinnisasjaks, kuna see ei muuda asja kuuluvust, st abikaasade ühisvara ei muutu kinnistamise järgselt ühe abikaasa lahusvaraks.
8. Kohus tuvastas, et vallasasjaks olnud korteri ühisomanikeks olid avaldaja ja tema endine abikaasa (ühisvara), seega korteri kinnistamisel oleksid tulnud mõlemad abikaasad kanda kinnistusraamatusse omanikena.
9. Tuginedes senisele Riigikohtu käsitlusele leiab kohus, et ühe abikaasa nimele kantud kinnisasi jääb sõltumata sellest abikaasade ühisvaraks. Seega sisuliselt ei ole kohtul alust tõlgendada enne EES §

§ 214vastuvõtmist kehtinud õigust teistmoodi, kui seadusandja seda hiljem ette nägi.

Ehk kui korter on vallasasjana omandatud EES alusel ühe abikaasa poolt abielu kestel, siis muutub erastatud korter ühisvaraks. Erastatud korteri kinnistamisel on tegemist ühisvara kinnistamisega ning kinnistatud korter on endiselt ühisomand ka siis, kui korter kinnistatakse pärast abielu lõppemist ja kinnistusraamatusse kantakse ainult üks ühisomandikest, tingimusel, et ühisvara ei ole eelnevalt jagatud. Kohtu ette toodud asjaolude kohaselt ei ole ühisvara jagatud. (vt ka Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-15-06).

1. Kohtu hinnangul ei ole alust AÕS § 123 lg 1 kohaldamiseks. Käesoleval juhul ei ole avaldaja ega notar tuginenud sellele, et avaldaja oleks ebaõigesti kantud kinnistusraamatusse omanikuna. Vastupidi, asja materjalidest nähtub, et avaldaja on õigesti kantud omanikuna kinnistusraamatusse, kuid omanikuna ei ole kantud avaldaja endist abikaasat. Määruskaebus
2. Avaldaja palub tühistada täies ulatuses Harju Maakohtu 24.01.2019 kohtumäärus ja uue kohtumäärusega rahuldada avaldaja avaldus.
3. Maakohtu määruse põhjendused on vastuolus ja teineteist välistavad, mis puudutavad kohaldatavat seadust ja õigusnormi, abikaasade ühis- ja lahusvara määratlemisel. Kohtumääruse p-s 30 leiab maakohus, tuginedes VÕSRS §-le 2, et kohaldamisele kuulub korteri erastamise (06.03.1996) ja kinnistamise (27.07.2000) ajal kehtinud seadused (eluruumide erastamise seadus ja perekonnaseadus). Kohtumääruse p-s 31 leiab maakohus, et EES §

§ 214

ei kohaldu, kuivõrd korteri erastamise ja kinnistamise ajal selliseid sätteid ei eksisteerinud eluruumide erastamise seaduses ja neid sätteid ei saa tagasiulatuvalt kohaldada. Samas punktis leiab maakohus, et Riigikohtu lahendid 3-2-1-164-05, 3-2-1-23-09 ja 3-2-1-15-06 käesolevas olukorras ei kohaldu, kuna räägivad EES §

§ 214olukordadest, mis aga avaldaja esitatud 3 faktilises faabulas ei kehti.

Vastuoluliselt leiab aga maakohus kohtumääruse p-s 47, et avaldaja faktilises olukorras saab kohaldada EES §

§ 214

tagasiulatuvalt ning viitab Riigikohtu lahendile 3-2-1-15-06, mille kohta varasemalt maakohus leidis, et see Riigikohtu lahend ei kohaldu.

1. Maakohus oleks pidanud asja lahendama erastamise ja kinnistamise ajal kehtinud seaduste pinnalt, mida aga maakohus ei teinud. Avaldaja on seisukohal, et kui korteriomandi erastamisel EES § 211 ei kohaldunud, siis pidi maakohus asja lahendama analoogiliselt selliselt nagu lahendataks vallasasjaks olnud elamule maa juurde erastamise küsimust.
2. Oluline on asjaolu, millega maakohus asja lahendamisel ei arvestanud, et korteriomand kui kinnisasi omandati alles peale abielu lõppu (abielu lahutati 08.09.1997) avaldaja poolt. Seetõttu eksis maakohus materiaalõiguse kohaldamisel, jättes kohaldamata PKS1995 § 15 lg 1 ja AÕS § 118 lg 1, kuigi oleks pidanud neid norme asja lahendamisel kohaldama. PKS1995 § 15 lg 1 kohaselt on abikaasa lahusvara vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. Vaidlust ei ole selles, et avaldaja omandas korteriomandi kui kinnisasja peale abielu lõppu. Korteri kinnistamise ajal kehtinud AÕS § 118 lg 1 kohaselt kinnisomand tekib kinnistusraamatusse kandmisega (kinnistamisega). Kinnistamisega lakkas eksisteerimast korter kui vallasasi ning tekkis korteriomand kui kinnisasi. Järelikult omandas avaldaja korteriomandi kui kinnisasja oma lahusvarasse ning PKS1995 § 15 lg 1 ja kinnistamise ajal kehtinud AÕS § 118 lg 1 kohaselt ei saanud tekkida abikaasade ühisvara korteriomandile kui kinnisasjale.
3. Maakohus tugineb kohtumääruse p-s 36 asjaolule, et abikaasad ei olnud sõlminud abieluvaralepingut ega ühisvara jaganud. Tõele vastab asjaolu, et abieluvaralepingut ei olnud sõlmitud, kuid ühisvara olid abikaasad osaliselt jaganud ja seda just vaidlusaluse korteri kui vallasasja osas. Nimelt võttis avaldaja peale abielu lahutamist
4. aastal toonasest Hoiupangast (tänane Swedbank AS) laenu 25 000 krooni, et tasuda see summa eksabikaasale selleks, et saada korteri kui vallasasja ainuomanikuks. Antud asjaolu ei eita eksabikaasa YY oma e-kirjas avaldajale, kui avaldaja laenuvõtmise ja raha tasumise kohta küsis eksabikaasalt. Seega jagasid abikaasad korteri kui vallasasja omakeskis ära selliselt, et avaldaja sai korteri ainuomanikuks ning eksabikaasa sai korterist ilmajäämise eest 25 000 krooni. Kuivõrd tegemist oli vallasasjaga, siis said eksabikaasad korterit jagada ilma notarit kaasamata. Eeltoodu kinnitab, et korteriomand kuulub avaldaja lahusvara hulka ning seda ei saa käsitleda eksabikaasade ühisvarana. Avaldaja on aga seisukohal, et korteri kui vallasasja jagamine ei oma käesoleva vaidluse juures tähtsust, sest korteriomand kui kinnisasi tekkis nagunii peale abielu lõppu, mistõttu kuulub korteriomand avaldaja lahusvarasse.
5. Avaldaja ei nõustu maakohtuga, mis puudutab AÕS § 123 mitte kohaldamist. Maakohtu põhjendused on vastuolulised ka AÕS § 123 puudutavas osas. Kohtumääruse p-s 46 tuvastab maakohus ise, et kinnistusraamatus on vale omanikukanne, mis on aga vastuolus selgelt maakohtu väitega p-s 51, et omanikukanne on õige kinnistusraamatus.
6. Kohtumääruse p-s 51 leiab maakohus, et notar ega avaldaja ei ole tuginenud asjaolule, et avaldaja oleks ebaõigesti kantud kinnistusraamatusse omanikuks. Maakohus ei ole siinjuures arvestanud avaldaja avalduse p-des 3.7 ja 3.8 toodud põhjenduste ja viidetega AÕS kommenteeritud väljaandele. Avaldaja tugines selgelt asjaolule, et juhul kui korter kuulub abikaasade ühisvarasse on kinnistusraamatu kanne algusest peale vale ja õigusliku aluseta. Seejuures tugines avaldaja AÕS kommenteeritud väljaandele, mis puudutas kinnistusraamatu kande ebaõigsust, kui ainult üks ühisomanikest on kinnistusraamatusse omanikuks kantud. Maakohus ei ole avaldaja toodud väidete osas seisukohta võtnud ega põhjendanud, miks ta avaldaja esile toodud põhjenduste ja viidetega ei arvesta asja lahendamisel (TsMS § 442 lg 8). 4
7. Avaldaja esitas kohtule uued tõendid- 01.02.2019 Swedbank AS-i tõend ja kirjavahetus YY-ga. Menetluse edasine käik
8. Puudutatud isik palus jätta rahuldamata avaldaja poolt 01.02.2019 esitatud määruskaebuse ja jätta jõusse Harju Maakohtu 24.01.2019 kohtumäärus.
9. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
10. Tsiviilkolleegium, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Määruskaebus jääb rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
11. Avaldaja on lisanud määruskaebusele Swedbank’i tõendi ja poolte e-kirjavahetuse tõendamaks määruskaebuse väidet, et ühisvara olid abikaasad omavahel osaliselt jaganud. TsMS § 238 lg 1 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi, millel on asjas tähtsust. Notari ametitoimingust keeldumise vaidlustamise menetluses puudub kohtu õigus asuda jagama ühisvara ega tuvastama avaldaja ainuomandiõigust mingile ühisvara osale. Seetõttu keeldub kolleegium uute tõendite vastuvõtmisest. Samuti ei ole kohtul käesolevas menetluses võimalik asuda hindama avaldaja väiteid korteriomandi ainuomanikuks saamise kohta seoses igamisega AÕS § 123 alusel. Avaldaja poolt avalduses ning määruskaebuses esitatud nõudeid ainuomandiõiguse tuvastamiseks ei saa läbi vaadata hagita menetluses notari ametitoimingust keeldumise vaidluse käigus. Selleks tuleb avaldajal esitada hagi endise abikaasa vastu.
12. Avaldaja on määruskaebuses märkinud, et maakohus on EES §

§ 214

valesti tagasiulatuvalt kohaldanud ning maakohus oleks pidanud asja lahendama erastamise ja kinnistamise ajal kehtinud seaduste pinnalt. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. 33. Maakohtu määruse põhjendused ei ole vastuolus ega teineteist välistavad. Maakohus ei kohaldanud määruse tegemisel EES §

§ 214, kuna viidatud sätted võeti vastu alles 15.11.2000.

Maakohus lähtus asja lahendamisel PKS1995-st ja tuvastas, et vallasasjaks olnud korteri ühisomanikeks olid avaldaja ja tema endine abikaasa ning kinnistamisel muutus see kinnisasjaks, st abikaasade ühisvara ei muutunud kinnistamise järgselt ühe abikaasa lahusvaraks. Maakohus märkis täiendavalt, et kohtul ei ole alust tõlgendada enne EES §

§ 214vastuvõtmist kehtinud õigust teistmoodi, kui seadusandja seda hiljem ette nägi.

1. Tsiviilkolleegium on seisukohal, et korteriomandi seadmisel saavad selle omanikuks isik(ud), kes olid korteri kui vallasasja omanikud. Seega, kui vallasasjast korter oli abikaasade ühisvara, siis on ka korteriomand ühisvara, vaatamata sellele, et korteriomand seati ühe abikaasa nimele pärast abielu lahutamist (vt Riigikohtu
2. aprilli
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-06). Tsiviilkolleegiumi hinnangul järeldub antud lahendist, et Riigikohus on eelnimetatud põhimõtet rakendanud laiemalt kui üksnes EES §

EES § 214 alusel. Käesolevas tsiviilasjas sai avaldaja vallasasjast korteri omanikuks abielu ajal, seega omandati korter ühisvarana. Kuna korteriomand tekkis ühisvaraks olnud korteri baasil, on korteriomandi seadmisel selle omanikeks samuti avaldaja ja tema endine abikaasa.

1. Tsiviilkolleegium leiab, et maakohus jättis õigesti avalduse rahuldamata, kuna maakohus ei tuvastanud, et notar oleks ametitoimingu tegemisest keeldunud seadusliku aluseta. Müügilepingu ese oli omandatud ühisvarana. Avaldaja ei esitanud notarile endise abikaasa nõusolekut või volikirja, mis võimaldaks avaldajal ühisvaraks olevat 5 korteriomandit käsutada. TõS § 4 alusel oli notaril seetõttu õigus ametitoimingu tegemisest keelduda.
2. Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jäävad kaebuse esitaja kanda (TsMS § 171 lg 1). TsMS § 175 lg 3¹ ei võimalda puudutatud isikul enda kantud menetluskulude hüvitamist nõuda. /allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm /allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur 6 /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots