← Eesti

1-17-10783/59

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tartu Maakohus (Võru kohtumaja) Otsuse tegemise aeg ja koht 15. jaanuar 2019, Võru Kriminaalasja number 1-17-10783 Kriminaalasi Ale Sprenk süüdistatuna karistuss

§ 309lg 2 alt 1 järgi õigeks mõista.

J. H. kõrvast kinni võtmine ja pea vastu seina löömine

  1. Süüdistuse kohaselt võttis A. Sprenk
  2. aasta sügisel kindlakstegemata kuupäeval oma kabinetis xxxxxxxxxxxxx 2002 sündinud J. H. kõrvast kinni ja lükkas ta peaga vastu seina.
  3. J. H. väitis järgmist (
  4. septembri 2018 istungiprotokoll, lk-d 66, 68 ja 71). Ta saatis õpilaskodus olles õpetaja S. Z. perse. Seetõttu pidi ta minema järgmisel päeval A. Sprenki kabinetti. Seda ta koos K. U. tegigi. Kabinetis pani A. Sprenk neid koos K. U. seina äärde seisma, näoga vastu seina. Seejärel ütles direktor, et neid oleks tarvis vangimajja saata. Siis võttis A. Sprenk tal kõrvast kinni ja lõi otsaesisega vastu seina. Pärast seda haaras A. Sprenk ka K. U. kõrvast, aga K. U. A. Sprenk vastu seina ei löönud.
  5. K. U. ütlused olid niisugused (
  6. septembri 2018 istungiprotokoll, lk-d 4–5, 7 ja 9–10). Ta ütles koolimaja esimesel korrusel S. Z. halvasti. Seepeale viis S. Z. ta A. Sprenki kabinetti. J. H. oli juba seal. A. Sprenk pani neid mõlemaid seina äärde seisma, selg seina poole. Direktor karjus, haaras J. H. kõrvast kinni ja lõi kuklaga vastu seina. Temale endale A. Sprenk midagi ei teinud.
  7. J. H. ema K. H. sõnad olid sellised (
  8. septembri 2018 istungiprotokoll, lk 73). Tema käis kahe nädala kaupa merel laeva peal tööl. Kunagi helistas talle tema vanem poeg, kes väitis, et J. H. sõnul tuli A. Sprenk J. H. kallale. Tema ise rääkis J. H. juhtunust siis, kui ta koju naasis.
  9. A. Sprenki sõnul ei ole ta süüdistuses nimetatud tegu toime pannud (
  10. oktoobri 2018 istungiprotokoll, lk 14). 11
  11. K. H. ütlused tuleb jätta kõrvale, sest väidetavat sündmust K. H. vahetult ei tajunud ja ilmselgelt ei ole täidetud KrMS § 66 lg-s 21 nimetatud vahendatud sündmust puudutavate ütluste tõendiks lugemist võimaldavad tingimused.
  12. J. H. ja K. U. ütlustes on mitu vastuolu. J. H. väitis, et nad seisid K. U. näoga seina poole, K. U. aga rääkis seljaga seina vastu seismisest. J. H. ütluste kohaselt lõi A. Sprenk ta otsaesisega vastu seina, aga K. U. väitel kuklaga. J. H. ütles, et A. Sprenk tiris ka K. U. kõrvast, aga K. U. sõnutsi temale direktor midagi ei teinud. Ka siin tuleb kõne alla see, et ütluste andjatel läksid detailid ajapikku meelest. Samas aga on keeruline pidada detailiks seda, kas kedagi lüüakse vastu seina otsaesise või kuklaga: selle osas peaks mälupilt säilima. Lisaks on kummastav mõlema poisi väide, et nad mõlemad ütlesid S. Z. halvasti: J. H. õhtul enne süüdistuse esemeks olevat väidetavat tegu ja K. U. vahetult enne seda. Teoreetiliselt on mõeldav, et poisid tõepoolest solvasidki teineteisest sõltumatult lühikese perioodi jooksul just ühte konkreetset õpetajat. Samas aga võib mõelda ka sellele, et J. H. ja K. U. mõtlesid välja vale, aga selle vale detailid jäid täpselt läbi kaalumata või läksid segi – ja sellest tulenevalt rääkisid mõlemad sellest, et direktori kabinetti viis neid just tema poolne S. Z. solvamine. Viimaks ei saa siingi jätta päris tähelepanuta käesoleva otsuse p-s 54 öeldut K. U. usaldusväärsuse kohta. Seetõttu ei saa KrMS § 7 lg-st 3 juhinduvalt kuidagi leida, et A. Sprenki süü on tõendatud. Süüdistatav tuleb KrMS § 309 lg 2 alt 1 alusel õigeks mõista. A. M. kõrva korduv keeramine
  13. A. Sprenki süüdistatakse selleski, et ta keeras
  14. aasta sügisel kindlakstegemata kuupäeval kooli koridoris xxxxxxxxxxxx 2004 sündinud A. M. korduvalt kõrvast.
  15. A. M. rääkis järgmist (
  16. septembri 2018 istungiprotokoll, lk-d 9, 10, 11 ja 13). Ta käis kooli territooriumilt väljas ega soovinud pärast koolimajja naasmist tundidesse minna. A. Sprenk tuli fuajees tema juurde ja käskis tal siiski tundi minna. Seepeale saatis ta A. Sprenki nö pikalt. Seejärel A. Sprenk kõigepealt tutistas teda ja tõmbas pärast seda kõrvast.
  17. S. E. väitel nägi ta pealt, kuidas A. Sprenk kusagil kooli koridoris A. M. kõrvast tõmbas (
  18. septembri 2018 istungiprotokoll, lk-d 28–29).
  19. J. V. ütles, et tema, A. M. ja K. M. ei soovinud minna tundi, tuli direktor ja tiris või keeras A. M. kõrvast (
  20. septembri 2018 istungiprotokoll, lk 48).
  21. J. H. ütlused olid sellised (
  22. septembri 2018 istungiprotokoll, lk-d 67, 69–70 ja 72). Nad olid koos A. M. tööõpetuse tunnis. Põhjusel, et A. M. ei osanud midagi teha või mingil muul sarnasel ajendil kutsus tööõpetuse õpetaja direktori. A. Sprenk tuli ja tiris A. M. kõrvast. Tirimise täpsest kohast rääkides viitas J. H. nii klassile kui ka klassi esisele koridorile.
  23. V. M. väitis järgmist (
  24. septembri 2018 istungiprotokoll, lk-d 13, 17, 18–19 ja 21–22). Ta istus koos A. M. ja kellegagi veel tunni ajal kooli garderoobis aknalaudade peal. Siis tuli A. Sprenk, võttis A. M. kõrvast kinni ja tiris oma kabinetti. See juhtus pärast seda, kui A. Sprenk teda (st V. M. ) juukseid pidi tiris.
  25. R. L. sõnul nägi pealt, kuidas A. Sprenk koolimaja teise korruse pikas koridoris A. M. vahetunni ajal kõrvast sakutas (
  26. oktoobri 2018 istungiprotokoll, lk-d 28 ja 30).
  27. K. K. ütlused olid niisugused (
  28. septembri 2018 istungiprotokoll, lk-d 35, 38–40 ja 41). Temal ja A. M. pidi olema matemaatika tund. A. M. ei soovinud tunnis osaleda ja seetõttu tõi 12 direktor A. M. vägisi tundi. Viimane nuttis, ta kõrv oli punane ja ta ütles K. K. , et A. Sprenk tiris teda kõrvast.
  29. S. P. sõnul näitas A. M. talle millalgi oma punast kõrva ja väitis, et A. Sprenk oli teda kõrvast tõmmanud (
  30. septembri 2018 istungiprotokoll, lk-d 16, 18 ja 19).
  31. A. Sprenki väited olid sellised (
  32. oktoobri 2018 istungiprotokoll, lk-d 4–5 ja 24). Ta ei ole A. M. kunagi kõrvast tõmmanud. Küll on ta aga pidanud A. M. viimase rahustamiseks korduvalt kinni hoidma, täpsemalt umbes 5 või 6 korda. Seda seetõttu, et A. M. läks väga kergesti närvi ja muutus enda ja teiste jaoks ohtlikuks. Sellisel juhul on ta (st A. Sprenk) haaranud A. M. kaissu ja hoidnud teda senikaua, kuni viimane on piisaval määral rahunenud. On võimalik, et selliste kinni hoidmiste käigus saab laps viga või tunneb valu. A. M. viimane kinni hoidmine toimus A. Sprenki väitel siis, kui A. M. jooksis sokkide väel teise korruse trepist fuajeesse ja hakkas välja minema. A. Sprenk haaras A. M. viimase välja minemise takistamiseks ümbert kinni. A. M. rabeles algul vastu ja hakkas siis hüsteeriliselt nutma. Mõne aja pärast kinni hoitav rahunes. Seejärel läksid nad koos A. Sprenki kabinetti, kus rääkisid juhtunust. A. M. väitel olevat teised poisid talle halvasti öelnud. Pärast kõneluse lõppu saatis A. Sprenk A. M. tundi tagasi. Kui ta õigesti mäletab, oli tegemist matemaatika tunniga.
  33. S. E. , J. V. , R. L. ja S. P. ütlused tuleb kõrvale jätta, kuivõrd need on ülimalt üldsõnalised. Seetõttu ei ole nende tõele vastavust võimalik mitte kuidagi kontrollida. Tulenevalt sellest, et äärmiselt üldsõnalised ütlused võivad viidata valetamisele (vt käesoleva otsuse p 8) ja tuginevalt in dubio pro reo-põhimõttele peabki eeldama, et nimetatud ütlused ei vasta tõele. Seda eeldust ei lükka KrMS § 7 lg 3 tõttu ümber ka võimalus, et ütlused on siiski tõesed ja nende lakoonilisus on seletatav sellega, et sündmusest möödunud pika aja tõttu on tunnistajatel üksikasjad meelest läinud.
  34. J. H. , K. K. ja V. M. ütlused on mõneti detailsemad. Samas on need problemaatilised muudel põhjustel.
  35. Esiteks on nad mõnes osas iseenesest vastuolulised. J. H. ütlustes esineb vastuolu selles, kus A. Sprenki väidetav tegu aset leidis: J. H. rääkis nii sellest, et see toimus tööõpetuse klassis kui ka sellest, et sündmus juhtus koridoris. V. M. ütluste puhul tuleb viidata sellele, et A. M. kõrvast sakutamist olevat V. M. näinud pärast enda juustest tirimist – samas aga viimati nimetatud intsidendi järgselt V. M. enam Krabi Kooli ei tulnud. K. K. rääkis kohtu eelselt sellest, et nägi pealt, kui A. Sprenk A. M. kõrva pidi matemaatika klassi vedas. Kohtus aga ütles K. K. , et ta tirimist siiski pealt ei näinud. On võimalik, et K. K. on sündmuste täpse käigu unustanud. Samas aga ei saa välistada mõnda muud selgitust selle vastuolu kohta: nt seda, et K. K. ei kõnele tõtt ja andis kohtus teistsuguseid ütlusi seepärast, et tal läks oma esialgne välja mõeldud versioon meelest ära. Ka kohtus antud ütlustes esines vastuolu: algul väitis K. K. , et A. Sprenk tuli klassi sisse, aga hiljem ütles, et direktor jäi siiski koridori. Juba need vastuolud kahandavad J. H. , K. K. ja V. M. ütluste usaldusväärsust.
  36. Teiseks lähevad J. H. , K. K. ja V. M. ütlused omavahel lahku. J. H. kõneleb tööõpetuse tunni ajal toimunust, V. M. räägib garderoobis juhtunust ja K. K. ütlused puudutavad matemaatika tundi. Seega ei kinnita need ütlused üksteist. Tõsi, siingi tuleb kõne alla võimalus, et poisid räägivad erinevatest sündmustest. Esiteks tuleb aga selle võimalusega seoses märkida, et A. Sprenki süüdistatakse A. M. üksnes ühel korral kehalises väärkohtlemises. Teiseks aga peab kordama juba käesoleva otsuse p-s 30 öeldut. Viited erinevatele sündmustele ei saa kinnitada ei seda, et aset leidsid kõik need sündmused ega ka seda, et aset leidis mõni neist (või vähemasti üks). Kuni sündmusi ei kinnita muud tõendid, ei saa nende ütluste tõeväärtust pidada kõrgemaks kuulujuttude omast. 13
  37. Küsima peab, kas J. H. , K. K. või V. M. ütlustega lähevad kokku A. M. enda ütlused. Kannatanu rääkis sellest, et käis kooli territooriumilt väljas ega soovinud pärast kooli tagasi tulemist tundidesse minna. Sellised ütlused võiksid ehk olla kooskõlas V. M. öelduga, aga mitte J. H. või K. K. sõnadega, sest nende põhjal saab teha järelduse, et A. M. ei olnud sel päeval enne A. Sprenkiga kokku saamist üldse tundides olnud. Samas aga lahknevad A. M. ütlused V. M. omadest konflikti asukoha ja sellele vahetult eelnenu osas. Kui A. M. sõnutsi toimus intsident fuajees, rääkis V. M. garderoobist. A. M. kinnitas, et enne A. Sprenki temale kallale tulemist saatis ta A. Sprenki „pikalt“, aga V. M. sellest ei kõnelenud. Seega ei kinnita A. M. ütlused ei J. H. , K. K. ega V. M. öeldut.
  38. Mis puudutab vaid A. M. enda ütlusi, siis need on suhteliselt napid. A. M. ei kõnelenud ei sellest, mida ta pidas silmas kooli territooriumilt ära käimise all ega rääkinud sellestki, mis juhtus pärast A. Sprenki väidetavat kõrvast tõmbamist.
  39. A. Sprenki ütlused on loogilised ja vastuoludeta. Tõsi, välistada ei saa seda, et A. Sprenk mõtles A. M. (korduva) kinni hoidmise välja. Näiteks võis A. Sprenk arutleda nii: mitmed tõendid kinnitavad seda, et A. M. kõrv oli punane; ilmselt ei jääda mind uskuma, kui ma väidan lihtsalt, et midagi ei juhtunud; seetõttu ütlen, et kehaline kontakt A. M. mul oli, aga ma ütlen seda nii, et seda kontakti ei saa mulle ette heita. See on võimalik. Samas aga tuleb jälle viidata KrMS § 7 lg-le
  40. Ülal välja toodud tõenduslik baas ei võimalda kuidagi teha tõsikindlat järeldust, et A. Sprenk tiris A. M. kõrvast, mistõttu on süüdistatav vaja KrMS § 309 lg 2 alt-st 1 juhinduvalt õigeks mõista. Ka ei saa võtta seisukohta selle kohta, kas A. Sprenki saaks karistada A. M. kinni hoidmise tõttu. Nimelt võiks inimese sellisel moel kinni hoidmine vastata KarS § 136 lg 2 (alla 18-aastaselt inimeselt vabaduse võtmine) ja ehk ka § 121 koosseisule. See koosseisupärane tegu ei pruugiks olla õigusvastane: nt tulenevalt hädakaitsest (KarS § 28), hädaseisundist (KarS § 29) või mõnes eriseaduses (nt lapsi või haridust puudutavas) sätestatud õigusvastasust välistavast asjaolust. Samas ei saaks õigusvastasust ka eos välistada. Et aga kinni hoidmises ei ole A. Sprenkile süüdistust esitatud, pole seda võimalik analüüsida. C. T. kõrvast tõmbamine
  41. aasta septembris
  42. Süüdistus on A. Sprenkile esitatud ka selles, et ta tõmbas
  43. aasta septembris kooli koridoris C. T. kõrvast.
  44. C. T. ise kõneles nii (
  45. septembri 2018 istungiprotokoll, lk-d 8, 10–11 ja 19). Ta käis koos R. L. ja ühe inimesega, kelle isikut ta enam ei mäleta, millalgi
  46. aasta kevadel tundide ajal poes. Kui nad koolimaja juurde tagasi jõudsid, oli uks lukus. C. T. helistas oma emale ja kurtis talle, et neid ei lasta kooli sisse. Mõne aja möödudes tuli A. Sprenk seestpoolt ukse juurde, avas selle ja laskis nad sisse, samal ajal ise telefoniga C. T. emaga rääkides. C. T. siirdus garderoobi ja tuli sealt umbes 5–10 minuti pärast tagasi fuajeesse. Siis tõmbas A. Sprenk teda valusasti kõrvast.
  47. R. L. ütlused olid sellised (
  48. oktoobri 2018 istungiprotokoll, lk-d 26–27, 29–30 ja 32– 33). Ta käis
  49. aasta septembri lõpus või oktoobri alguses koos C. T. ja ühe
  50. klassi poisiga, kelle nimi tal ütluste andmise ajal meelde ei tulnud, poes. Kui nad poest tagasi jõudsid, ei saanud nad koolimajja sisse, sest uks oli lukus. Teisel pool ust oli A. Sprenk. A. Sprenk tuli ukse juurde, avas selle, ütles, et ta ei lase neid sisse, keeras ukse uuesti lukku ja jäi sinnasamma koridori. Siis küsis C. T. tema (st R. L. ) käest telefoni ja helistas sellega oma emale. Kui C. T. oli selle telefonikõne lõpetanud, nägi ta, kuidas A. Sprenk rääkis oma telefoniga C. T. emaga. Seejärel 14 tuli A. Sprenk uuesti ukse juurde ja lasi nad sisse. Siis siirdusid nad kolmekesi garderoobide juurde ja panid üleriided ära. Seejärel läks
  51. klassi poiss ära. Tema (st R. L. ), C. T. ja A. Sprenk aga hakkasid minema trepist üles, et tema ja C. T. saaksid minna
  52. korrusel toimuvasse tundi. Kui nad olid trepist üles jõudnud, tõmbas A. Sprenk C. T. juustest. C. T. hakkas nutma ja A. Sprenk läks eemale.
  53. C. T. ema T. T. rääkis järgmist juttu (
  54. septembri 2018 istungiprotokoll, lk-d 24, 25 ja 26). Ükskord helistas C. T. talle ja ütles, et käis koos kahe kaaslasega poes ja avastas kooli juurde tagasi jõudnuna, et koolimaja uks oli kinni. Seepeale helistas T. T. A. Sprenkile ja uuris, miks ta tütar kooli sisse ei saa. Tal (st T. T. ) tekkis A. Sprenkiga sõnavahetus. Sama päeva õhtul rääkis T. T. uuesti telefoni teel C. T. ja viimane ütles, et A. Sprenk karjus päeval tema (st C. T. ) peale; mingisugusest füüsilisest kontaktist C. T. midagi ei rääkinud.
  55. L. J. väitis seda (
  56. oktoobri 2018 istungiprotokoll, lk-d 5–6 ja 16–17). Ta siirdus
  57. detsembril 2016 Võrru silmaarsti juurde. Sinna viis teda tema abikaasa autoga. Teda hakkas ähvardama oht arsti juurde hiljaks jääda, sest ta oli koos kolleegidega otsinud kaduma läinud C. T. , R. L. ja K. P. . Viimaks läks ta siiski autosse ja tema abikaasa hakkas sõitma. Olles jõudnud autoga koolist u 300 meetri kaugusele, nägi L. J. kolme nimetatud õpilast poest kooli poole kõndimas. Ta edastas selle info telefoni teel kohe A. Sprenkile.
  58. A. Sprenk rääkis nii (
  59. oktoobri 2018 istungiprotokoll, lk-d 13 ja 21). Kooli töötajad avastasid, et C. T. , R. L. ja K. P. olid ära kadunud ja hakkasid neid otsima. Otsijate seas oli ka A. Sprenk. Lapsi ei leitud. L. J. läks arsti juurde ja helistas mõni aeg pärast ära minemist, et nägi kadunud lapsi: nad tulid poest kooli poole. Varsti pärast seda helistas A. Sprenkile C. T. ema, kes hakkas teda (st A. Sprenki) sõimama ja nõudis, et direktor laseks tema tütre koolimajja sisse. A. Sprenk läks välisukse juurde ja avas selle. C. T. , R. L. ja K. P. tulid sisse. Ta ei teinud ühelegi neist midagi.
  60. Kõigist ütlustest tuleneb, et C. T. , R. L. ja K. P. käisid tundide ajal poes, nad ei saanud kooli juurde jõudnuna suletud ukse tõttu koolimajja kohe sisse ja mõni aeg hiljem avas A. Sprenk neile ukse ning lasi nad kooli. Küll aga on ütlused vastuolulised selle osas, mis puudutab A. Sprenki poolset C. T. väidetavat kehalist väärkohtlemist. Ei T. T. ega L. J. selle kohta ütlusi ei anna. Sellest kõnelesid aga C. T. , R. L. ja A. Sprenk: kaks esimest väitsid, et A. Sprenk tegi C. T. midagi, A. Sprenk ise seda eitas. C. T. ja R. L. ütlustes on mitu vastuolu. C. T. väitel olid nad garderoobis u 5–10 minutit, R. L. sõnutsi aga käisid nad garderoobist kiiresti läbi ja läksid kohe üles. C. T. väitel toimus sündmus
  61. aasta kevadel, R. L. väitel aga
  62. aasta sügisel. Erinevalt R. L. ei rääkinud C. T. sellest, et kõigepealt tegi A. Sprenk ukse lahti ja ütles, et ta neid sisse ei lase, sulges ukse uuesti ja avas selle jälle alles mõne aja möödudes. C. T. väitel tõmbas A. Sprenk teda kõrvast, aga R. L. rääkis juustest sikutamisest. See tirimine ise toimus C. T. sõnul
  63. korruse fuajees, aga R. L. väitel
  64. korrusel. Jällegi tuleb öelda juba korduvalt mainitut: on võimalik, et lastel on detailid ajapikku meelest läinud. Sündmuse täpset aega ja selle kestust puudutava osas on see loogiline. Mõneti segasemaks jääb see, miks räägib üks laps kõrvast, teine aga juustest tirimisest. Tõsi, kõrvast ja juustest tirimine võib näida kõrvalt vaatajale sarnane: erisus on kindlasti märksa väiksem kui nt kõrvast ja jalalabast tirimise vahel. Eeskätt tekitab aga küsimusi see, et C. T. väitel toimus tirimine
  65. korruse fuajees, aga R. L. sõnutsi
  66. korrusel, pärast trepist üles jõudmist. Teoreetiliselt saab väita, et (ühel) lapsel on sündmuse täpne koht aja möödudes meelest läinud. Samas on selle asjaolu meelest minemine märksa ebatõenäolisem kui nt sündmuse täpse aja unustamine. Lisaks tuleb seoses C. T. ütlustega pöörata tähelepanu veel kahele asjaolule. Esiteks ei kõnelenud C. T. sellest sündmusest kohtueelsel uurimisel; kohtus hakkas ta sellest rääkima pärast seda, kui oli enne istungit prokuröriga kokku saanud ja viimane oli talle öelnud, et R. L. hakkab andma ütlusi selle kohta, et A. Sprenk oli teda (st C. T. ) sakutanud (
  67. septembri 2018 15 istungiprotokoll, lk 10). See annab lisaaluse C. T. ütlustes kahtlemiseks: mõeldav on see, et C. T. ei kõnelenud kohtus (täiel määral) mitte seda, mida ta ise mäletas, vaid seda, mida ta teadis teisi rääkivat ja/või mille kohta ta eeldas, et temalt sooviti rääkivat. Samuti peab märkima, et T. T. väiteil ei öelnud C. T. talle sündmuse juhtumise päeval hiljem temaga telefoni teel rääkides, et A. Sprenk oli talle kallale tulnud. Oleks olnud igati loogiline, et laps sellest kõige markantsemast asjaolust oma emale räägib – eriti kui ta niikuinii sellest sündmusest kui sellisest kõneleb. Niisiis jääb õhku terve rida vastuolusid, mis annavad aluse kahelda nii R. L. kui ka – ja seda eriti – C. T. ütlustes. Eelöeldu tähendab seda, et KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud A. Sprenki süüdimõistmiseks tarvilik kõrge lävi jääb sellegi süüdistuse osas ületamata ja A.

§ 309lg 2 alt 1 järgi õigeks mõista.

K. M. koolikotiga peksmine

  1. A. Sprengile on tehtud etteheide ka selles, et ta lõi
  2. aasta jaanuari lõpus kooli teise korruse koridoris xxxxxxxxxx 2003 sündinud K. M. koolikotiga mitu korda kehasse.
  3. K. M. rääkis järgmist (
  4. septembri 2018 istungiprotokoll, lk-d 53–54, 57–59 ja 62). Ta läks tunni ajal
  5. korrusel olnud WC-sse. Pärast seal käimist tuli talle vastu L. J. , kellele ta hõikas „tšau“. L. J. uuris, miks K. M. tunnis ei ole. K. M. vastas seepeale, et ta lähebki tundi, võttis oma maas olnud koolikoti ja hakkas minema trepist üles. Talle tuli ülevalt vastu A. Sprenk, kes hakkas temaga pahandama, et mida ta tšautab seal ja miks ta tunnis pole. Siis haaras direktor K. M. käest koolikoti ja hakkas sellega K. M. kehasse peksma. Seejärel võttis K. M. koti uuesti enda kätte ja läks
  6. korrusel toimunud tundi. Enne klassi minemist nägi ta ühe klassi ukse taga J. V. .
  7. J. V. ütlused olid sellised (
  8. septembri 2018 istungiprotokoll, lk-d 47 ja 48). Tema, K. M. ja M. P. ei läinud tundi. Ta nägi
  9. korrusel trepi juures olles, et K. M. seisab trepi peal. Siis tuli A. Sprenk, võttis maast K. M. koti ja hakkas K. M. peksma, st lõi teda „selga või kuskile“.
  10. K. M. ema K. M. kõneles nõnda (
  11. septembri 2018 istungiprotokoll, lk-d 63–65). K. M. helistas talle kunagi ja väitis, et A. Sprenk oli teda just kotiga peksnud. See oli juhtunud seepärast, et ta (st K. M. ) oli L. J. tšau öelnud. K. M. arusaamise kohaselt oli see sündmus juhtunud u pool tundi või tund enne telefonikõnet.
  12. M. P. väitis järgmist (
  13. septembri 2018 istungiprotokoll, lk-d 20–21 ja 22). K. M. ütles talle ühel päeval koolis, et ta oli läinud samal päeval varem ühe tunni ajal WC-sse ja pärast WC-st ära tulemist tuli talle (st K. M. ) vastu A. Sprenk, kes surus ta nurka ja lõi teda seejärel koolikotiga.
  14. L. J. ütlused kõlasid nii (
  15. oktoobri 2018 istungiprotokoll, lk-d 8–9 ja 17–18). Ta tegi kooli peal oma tavalist ringkäiku. Järsku märkas ta
  16. korrusel K. M. tulevat. Viimane hüüdis talle tšau. Tema uuris, miks K. M. tunnis pole. K. M. ütles, et käis WC-s. L. J. märkis, et WCd on ka
  17. korrusel, st korrusel, kus toimus K. M. klassi õppetöö. K. M. ütles, et läheb tundi ja hakkas liikuma. Tema (st L. J. ) nägi põrandal K. M. kotti ja uuris, kuidas K. M. ilma kotita tundi läheb. Nad mõlemad hakkasid naerma, sest K. M. oli popi tegemisega vahele jäänud. L. J. võttis maast K. M. koti ja üritas seda viimasele anda. K. M. aga ei soovinud seda võtta ja hakkas trepist üles minema. Siis tuli trepist alla A. Sprenk ja päris K. M. , mida too tšautab. Seejärel võttis ta (st A. Sprenk) L. J. käest K. M. koti ja pani selle poisile sülle. K. M. läks kotiga trepist üles. Nemad läksid A. Sprenkiga mööda
  18. korrust edasi. 16
  19. A. Sprenk rääkis nii (
  20. oktoobri 2018 istungiprotokoll, lk-d 11 ja 20). Ta kõndis tunni ajal koolimajas ringi. Järsku kuulis ta, kui keegi hüüdis tšau. Ta liikus hääle suunas ja nägi K. M. ja L. J. . L. J. üritas K. M. viimase koolikotti anda. A. Sprenk läks nende juurde ja ütles K. M. , et too peab mitte suhtlust arendama, vaid tundi minema. A. Sprenk oli L. J. peale mõneti pahane, et too käis täismehel koolikotiga järel. A. Sprenk võttis L. J. käest koolikoti ja pani selle K. M. sülle. Seejärel saatis ta K. M. tundi ja viimane läkski trepist üles. Tema ise ja L. J. läksid oma kabinettidesse.
  21. Olgu alustatud ütlustest, mille andjad väitsid end olevat kogenud sündmust vahendatult, st K. M. ja M. P. ütlustest.
  22. K. M. ütlustele tuginemise võib välistada KrMS § 66 lg
  23. Tõsi, kõne alla tuleb KrMS § 66 lg 21 p
  24. Samas on kaheldav, kas väidetav sündmus toimus vahetult enne seda, kui K. M. sellest K. M. rääkis. K. M. hinnangul kõneles poeg talle löömisest ca 30 minutit kuni tund aega pärast löömist. See aeg iseenesest ei ole kuigivõrd lühike. Tõsi, ta pole ka väga pikk. Eeskätt aga on oluline see, et K. M. puhul on n-ö tavaolukorrast märksa enam alust eeldada, et ta moonutas tõde (vt KrMS § 66 lg 21 p 2 lõpuosa). Seda tulenevalt käesoleva otsuse p-s 19 öeldust: K. M. palus K. U. politseile valetada ja ta palus seda just seoses praegu käsitletava juhtumiga. Seega on igati põhjendatud arvata, et K. M. valetas ka K. M. . Viimaks ei saa K. M. ütlustest kõneldes vaadata mööda ka sellest, et K. M. kuulas kohtusaalis vahetult enne oma ütluste andmist K. M. ütlusi andmas. Seega tekib probleem, mida on seadusandja üritanud KrMS § 287 lg 2 abil vältida. Viimati nimetatud norm sätestab, et tunnistaja kuulatakse üle ülekuulamata tunnistajate juuresolekuta. Selle normi mõte on kõigepealt see, et ütluste andjat ei mõjutaks teiste inimeste räägitu, vaid ta kõneleks üksnes sellest, mida tema ise kogenud on ja mäletab. Teiseks on oluline seegi, et ütluste andja ei saaks oma ütlusi n-ö sobivaks passitada ja hakata rääkima seda, mis varem kõnelnute öelduga paremini kokku klapib. Et K. M. hoolimata KrMS § 287 lg-st 2 K. M. ütlusi kuulas, on seletatav sellega, et K. M. ei olnud n-ö tavaline tunnistaja. Ta oli alaealise kannatanu K. M. seaduslik esindaja. See andis talle õiguse olla istungisaalis enne oma ütluste andmist. Seoses kannatanu ja kannatanut esindavate inimeste õigustega ei tohi aga unustada ära seda, et karistusõiguses (ja kriminaalmenetluses) on primaarne süüdistatava ja riigi vaheline suhe: riik üritab süüdistatavat sotsiaaleetiliselt hukka mõista, st karistada. Selliseks hukkamõistuks on riigil tarvis ületada põhiseaduses sätestatud kõrge lävi: eeskätt tuleb pidada silmas in dubio pro reo-põhimõtet. Seda läve ei saa tuua madalamale viitega kannatanute õigustele. Seetõttu peab kehtima põhimõte: kannatanul on küll õigus osaleda kohtuistungil algusest lõpuni, aga kui ta seda õigust kasutab ja kuulab enne oma ütluste andmist teiste inimeste ütlusi, vähendab see tema ütluste kaalukust. Naastes praeguse asja juurde, tuleb sellega seoses öelda, et K. M. viitas otsesõnu sellele, millest oli vahetult enne rääkinud K. M. („Rääkiski täpselt nii[,] nagu siin kuulda oli […]“:
  25. septembri 2018 istungiprotokoll, lk
  26. Neid asjaolusid kokku võttes tuleb leida, et K. M. ütlused A. Sprenki süüd ei tõenda.
  27. M. P. ütlustega seoses on KrMS § 66 lg 2 veelgi aktuaalsem kui K. M. ütluste puhul. Nimelt väitis M. P. , et kuulis K. M. juhtunust samal päeval: ta aga ei öelnud, millal see täpsemalt juhtus. Seetõttu on mõeldav, et K. M. rääkis M. P. alles tunde hiljem. Niisuguses olukorras ei saa öelda, et M. P. kuulus sellest, mis juhtus vahetult enne rääkimist. Lisaks tuleb siingi viidata sellele, et K. M. võis M. P. lihtsalt valetada. Kolmandaks ei saa vaadata mööda M. P. ütluste üldsõnalisusest: M. P. ei räägi sama hästi kui mitte ühestki vähegi konkreetsemast detailist. Eeltoodut kokku võttes ei saa A. Sprenki tunnistada süüdi M. P. ütlustele tuginedes.
  28. Süüstavatena jäävad järgi K. M. ja J. V. ütlused. Neis ütlustes esinevad vastuolud. Erinevalt J. V. ei rääkinud K. M. midagi sellest, et ta tegi koos J. V. ja M. P. poppi. Ka väidetava peksmise enda osas lähevad poiste ütlused mõnevõrra lahku: kui K. M. väitel haaras 17 A. Sprenk koti tema käest ja hakkas teda kehasse peksma, rääkis J. V. sellest, et direktor võttis koti maast ja hakkas K. M. lööma „selga või kuskile“. Jällegi: detailid võisid ajapikku meelest minna. Samas aga võivad vastuolud viidata ka valetamisele: poisid ei leppinud oma vale piisavalt detailselt kokku või läks kokku lepitu meelest ära. Ka K. M. enda ütlustega seoses ei saa vaadata mööda käesoleva otsuse p-s 19 öeldust: et K. M. üritas ajendada K. U. valetama, on kõigiti mõeldav, et ta isegi ei kõnele tõtt. J. V. ütlustega seoses jääb õhku ka küsimus, miks ei kinnitanud J. V. sõnu koos M. P. ja K. M. tundidesse mitte minemisest M. P. : viimane, nagu öeldud, väitis seda, et kuulis juhtunust alles millalgi hiljem K. M. .
  29. Eelöeldu ei tähenda, et A. Sprenk ja L. J. kõnelevad tõtt. On võimalik, et nad mõtlesid intelligentsete inimestena välja loogilise ja võimalikult tõesena tunduva vale ja suutsid seda ka meeles pidada. KrMS § 7 lg 3 ei jäta aga olukorras, kus täielikult ei saa ümber lükata ei süüstavat ega õigustavat versiooni, mingit muud võimalust kui lähtuda sellest, et paika ei pea süüistatava jaoks ebasoodne stsenaarium. Seepärast tuleb A. Sprenk tuginevalt KrMS § 309 lg 2 alt-le 1 õigeks mõista. K. K. löömine ja juustest tõmbamine
  30. A. Sprenki süüdistatakse selleski, et ta lõi kooli tööõpetuse klassi juures koridoris xxxxxxxx 2004 sündinud K. K. käega vastu kaela ja tõmbas teda juustest.
  31. K. K. väitis selle kohta järgmist (
  32. septembri 2018 istungiprotokoll, lk-d 34, 36–37 ja 41). Õpilased, tema nende hulgas, lollitasid tööõpetuse klassis. Tööõpetuse õpetaja läks seetõttu direktorit kutsuma. Tema (st K. K. ) läks aga WC-sse. Kui ta sealt tagasi tööõpetuse klassi poole minema hakkas, tuli koridoris tema juurde A. Sprenk, kes lõi teda labakäega vastu kaela ja tõmbas juustest. Löögist jäi ta kaelale punane jälg. K. K. helistas seejärel oma emale K. K. ning rääkis juhtunust. Tööõpetuse tundi ta (st K. K. ) tagasi ei läinud. Ta läks hoopiski telefonikõne ajal õue ja naasis eesti keele tundi. Seal nägi tema kaelal olevat punetust J. H. , kes tegi sellest oma telefoniga pilti.
  33. J. H. väitel K. K. talle ühestki A. Sprenki poolsest kehalisest väärkohtlemisest rääkinud ei ole (
  34. septembri 2018 istungiprotokoll, lk 70).
  35. A. M. ütlused olid sellised (
  36. septembri 2018 istungiprotokoll, lk-d 9–10, 12, 13–14). Ta oli koos klassikaaslastega tööõpetuse tunnis. Õpilased ajasid tööõpetuse õpetaja kurjaks ja viimane läks klassist ära. Seejärel läks K. K. tualetti. Mõni aeg pärast seda kuulis tema (st A. M. ) koridorist mingit matsatust. Ta läks koridori, et uurida, millega oli tegu. Koridori jõudnuna nägi ta K. K. nutmas. A. M. läks K. K. juurde ja viimane ütles talle, et A. Sprenk oli teda löönud. Seejärel läksid nad kahekesi tööõpetuse klassi tagasi. Klassi jõudnuna nägi A. M. K. K. kaelal punast jälge.
  37. K. K. sõnul helistas talle ükskord K. K. , nuttis ja ütles, et direktor sakutas teda juustest (
  38. septembri 2018 istungiprotokoll, lk-d 42–44).
  39. K. K. rääkis nii (
  40. oktoobri 2018 istungiprotokoll, lk-d 9–14). Ühes
  41. aasta sügise tööõpetuse tunnis ei hakanud K. K. järjekordselt tööle. Et K. K. oli varem korduvalt teinud tööd L. J. juuresolekul, läks K. K. alumisel korrusel asunud tööõpetuse klassist üleval asuvat L. J. kutsuma. Teel L. J. juurde tuli talle vastu A. Sprenk, kes uuris, mis on lahti. K. K. rääkis A. Sprenkile oma probleemidest K. K. . Nad läksid koos A. Sprenkiga L. J. kabinetti. L. J. oli parajasti telefonikõne pooleli, aga nad said siiski talle probleemi ära rääkida. L. J. ütles neile, et mingu nad ees alla ära, ta tuleb pärast telefonikõne lõpetamist neile kohe järgi. K. K. ja A. Sprenk hakkasidki tööõpetuse klassi juurde liikuma. Kui nad jõudsid alumisele korrusele, nägid 18 nad WC-st väljuvat K. K. . Viimane ütles neile, et ta ei teinud midagi. Seepeale ütles A. Sprenk, et see ongi K. K. probleem, et ta midagi ei tee. K. K. hakkas klassi poole minema. A. Sprenk käskis tal seisma jääda, mida K. K. ka tegi. Seejärel jõudis nende juurde L. J. . Siis ütles A. Sprenk K. K. , et mingu ta klassi, sest sealt hakkas lärmi kostma. Ta läkski klassi, jättes ülejäänud kolm koridori.
  42. L. J. andis niisuguseid ütlusi (
  43. oktoobri 2018 istungiprotokoll, lk-d 11–12, 13, 16 ja 19). Ta käis korduvalt K. K. tööõpetuse tunnis ja aitas poisil tööd teha. Ükskord tulid tema kabinetti K. K. ja A. Sprenk. Viimane ütles, et K. K. ei tee jälle midagi. Et L. J. oli telefonikõne pooleli, ütles ta K. K. ja A. Sprenkile, et lõpetab kõne ära ja tuleb siis tööõpetuse klassi. Paar minutit hiljem ta kõne lõpetaski ja läks alumisele korrusele. Ta nägi koridoris A. Sprenki, K. K. ja K. K. . A. Sprenk ütles viimasele, et kokkuleppe kohaselt peab K. K. tunnis tööd tegema. Seejärel läks K. K. tööõpetuse klassi, sest klassist oli kuulda lärmi. L. J. , A. Sprenk ja K. K. aga läksid üles: L. J. läks koos K. K. L. J. kabinetti, A. Sprenk aga oma kabinetti.
  44. A. Sprenk kõneles nõnda (
  45. oktoobri 2018 istungiprotokoll, lk-d 11–12 ja 21). L. J. oli K. K. aeg-ajalt tööõpetuse tunnis kaasas. Ühel päeval läksid nad koos K. K. L. J. juurde, sest K. K. sõnul ei töötanud K. K. jälle tunnis kaasa. L. J. oli telefonikõne pooleli ja seepärast ütles ta neile, et ta tuleb neile tööõpetuse klassi juurde järgi. A. Sprenk ja K. K. läksid alumisele korrusele ja nägid koridoris K. K. . A. Sprenk küsis viimaselt, miks nende kokkulepped ei kehti. Siis jõudis nende juurde ka L. J. . K. K. läks tööõpetuse klassi, L. J. hakkas tegelema K. K. ja A. Sprenk läks omi toimetusi tegema.
  46. Potentsiaalseid otseseid süüstavaid tõendeid on üks: selleks on K. K. ütlused. Samas tulevad A. M. ja K. K. ütlused kõne alla kaudsete tõenditena, sest nende puhul võivad olla täidetud KrMS § 66 lg 21 p-s 2 nimetatud tingimused. Nende tõenditega seoses tekivad siiski mitmed küsitavused. Kõigepealt esinevad vastuolud K. K. ja A. M. ütlustes. Esiteks ei rääkinud K. K. sellest, et ta A. M. sellest sündmusest kõneles. Tõsi, teoreetiliselt tuleb kõne alla see, et K. K. pidas A. M. silmas J. H. rääkides. See on siiski ülimalt vähetõenäoline, sest niisugune segi ajamine ei ole sellise tiheda vestluse olukorras usutav (teine asi oleks siis, kui K. K. oleks kellelegi lihtsalt n-ö mööda minnes midagi põgusalt öelnud). Lisaks aga erineb K. K. jutt A. M. omast ka sisuliselt (mitte üksnes tunnistaja isikusse puutuvalt). K. K. väitis seda, et ta läks pärast intsidenti koolimajast välja ja naasis alles eesti keele tunniks. A. M. aga ütles, et ta läks peaaegu kohe pärast väidetavat sündmust K. K. juurde ja nad tulid koos tööõpetuse tundi tagasi. See on väga tõsine vastuolu, mida ei saa seletada sellega, et üks poistest on midagi unustanud. Ei ole võimalik see, et K. K. unustas A. M. rääkimise ja tööõpetuse tundi naasmise ja mäletab selle asemel hoopiski koolimajast välja minemist ja väljas olemist ning sel ajal pikalt oma emaga telefoneerimist. Samuti ei ole võimalik see, et A. M. mäletab vääralt seda, et ta läks pärast matsatuse kuulmist K. K. juurde, nägi teda nutmas ja tuli temaga tööõpetuse klassi tagasi. On kaks võimalust: kas üks või mõlemad poisid valetavad või räägivad nad erinevatest juhtumitest. Mõlemal juhul tuleb seda in dubio pro reo-põhimõttest lähtuvalt hinnata A. Sprenki kasuks. Et valetamine räägib õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise kasuks, on iseendastmõistetav. Erinevatest sündmustest kõnelemise korral on see nii aga seetõttu, et üks A. Sprenki süüstav tõend langeb ära. Et see ära langev tõend võib viidata A. Sprenki mõnele muule kuriteole, ei ole juba seetõttu oluline, et A. Sprenkile on esitatud süüdistus vaid ühel korral K. K. kehalises väärkohtlemises. Lisaks ei saa jätta pööramata tähelepanu ka sellele, et K. K. väitel rääkis K. K. talle sellest, et A. Sprenk tõmbas teda juustest. Samas väitis K. K. kohtus, et eeskätt tegi talle valu väidetav löök vastu kaela ja et sellest löögist tekkis jälg ning seda jälge pildistas J. H. telefoniga. Niisiis oleks olnud märksa loogilisem see, et K. K. oleks rääkinud K. K. eeskätt mitte juustest tõmbamisest, vaid sellest, et direktor teda lõi. 19
  47. A. Sprenki, K. K. ja L. J. ütlused on suuresti kokkulangevad. Tõsi, siingi tuleb korrata, et täiskasvanud intelligentsete inimestena võis neil olla võrdlemisi hõlbus tagantjärgi usutavat valet kokku leppida ja et neil kõigil on valetamiseks rohkem või vähem kaalukas motiiv. Seega ei saa sellegi süüdistuspunkti osas tuvastada, et süüdistuses kirjeldatud juhtumit aset ei leidnud, aga käesoleva otsuse eelmises punktis öeldust lähtuvalt ei saa KrMS § 7 lg 3 silmas pidades öelda sedagi, et sündmus toimus. A.

§ 309lg 2 alt 1 alusel õigeks mõista.

R. M. juustest tõmbamine

  1. Süüdistuses väidetakse viimaks sedagi, et A. Sprenk tõmbas kooli spordisaalis tantsutunni ajal xxxxxxxxxxxxxx 2001 sündinud R. M. juustest.
  2. R. M. ütlused olid niisugused (
  3. septembri 2018 istungiprotokoll, lk-d 2, 4 ja 5). Spordisaalis oli tantsutund. Seda viis läbi keegi tantsuõpetaja, kelle nime R. M. väitis end mitte teadvat. Lisaks oli tunnis kehalise kasvatuse õpetaja A. K. . R. M. oli tantsu ette näidanud, kõndis saalis ringi ja hakkas minema poiste juurde. Enne, kui ta nende juurde jõudis, tuli saali A. Sprenk. Viimane arvas, et R. M. ei tee tunnis kaasa ja tõmbas teda patsist. R. M. hakkas nutma. Seejärel käskis A. Sprenk tal minna direktori kabineti ukse kõrvale seina äärde seisma. R. M. tegigi seda. Kui ta oli umbes 15–20 minutit seisnud, tuli A. Sprenk koos A. K. tema juurde. A. K. ütles R. M. , et viimane polnud milleski süüdi. A. Sprenk ütles R. M. , et R. M. oli valel ajal vales kohas ja seejärel vabandas R. M. ees.
  4. C. T. rääkis järgmist juttu (
  5. septembri 2018 istungiprotokoll, lk-d 8, 11–12 ja 19). Ta oli
  6. aasta kevadel spordisaalis tantsutunnis ja nägi järgmist sündmust. R. M. oli just sammud ette näidanud ja kõndis saalis ringi. Tuli A. Sprenk, kes arvas, et ukse lähedal olnud R. M. ei tee tunnis kaasa. Seepärast tõmbas A. Sprenk R. M. patsist. Seejärel viidi R. M. direktori ruumi ja pärast seda seisis ta (st R. M. ) seina ääres ning nuttis. Tantsutundi andis kehalise kasvatuse õpetaja.
  7. S. E. andis selliseid ütlusi (
  8. septembri 2018 istungiprotokoll, lk-d 28, 29 ja 30–31). Ta oli spordisaalis tantsutunnis ja nägi sellist juhtumit. R. M. oli oma tantsu ette näidanud ja seisis seina ääres, vist kasutas telefoni. Tuli A. Sprenk, kes sai asjast valesti aru ja arvas, et R. M. ei tee tunnis kaasa. Seepeale tõmbas A. Sprenk R. M. patsist. Seejärel viis direktor R. M. spordisaalist välja seina äärde. R. M. nuttis. Tantsutunde andis üks õpetaja Antslast. Kas A. K. ka sündmuse ajal saalis oli, S. E. ei mäletanud.
  9. K. M. ütles, et „viiskümmend-viiskümmend“ tõenäosusega nägi ta tantsutunnis olles, kuidas A. Sprenk R. M. juustest tõmbas; mingeid üksikasju K. M. meelde ei tulnud (
  10. septembri 2018 istungiprotokoll, lk-d 56 ja 59–62).
  11. A. K. väitis järgmist (
  12. oktoobri 2018 istungiprotokoll, lk-d 2–7). Tema pidas abiõpetajana spordisaalis korda, kui tantsuõpetaja M. L. tantsutunde läbi viis. Tantsutunnid toimusid novembris ja detsembris. Ta ei näinud, et A. Sprenk oleks R. M. midagi teinud. Veelgi enam: A. Sprenk ei käinudki kordagi tantsutundide ajal spordisaalis, üksnes vaatas mõnikord saali ukse pealt, mis saalis toimub. Ka ütles A. K. , et tema ei ole kunagi R. M. kaitseks välja astunud.
  13. A. Sprenk kõneles nii (
  14. oktoobri 2018 istungiprotokoll, lk-d 15–16 ja 22). Ta ei ole kunagi R. M. patsist tõmmanud. Tantsutundide ajal ta (st A. Sprenk) spordisaalis ei käinud, sest lapsed häbenesid oma kohmakust ega soovinud, et direktor nende koperdamist vaataks. Küll aga piilus A. Sprenk mõnel korral siiski ukse pealt. Ta ei mäleta, et ta oleks R. M. kunagi seina ääres seista käskinud. 20
  15. K. M. ütlused on tõendina kõlbmatud juba seetõttu, et K. M. sõnul mäletab ta juhtunut nö viiskümmend-viiskümmend.
  16. R. M. , C. T. ja S. E. ütlused langevad suuresti kokku. See ei tähenda siiski, et need on tõesed.
  17. Nõustuda ei saa kaitsjaga, nagu oleks väga suure tähendusega C. T. väide, et sündmus leidis aset kevadel, aga tegelikult toimusid tantsutunnid sügiseti. Nagu juba märgitud, on loomulik, et inimestel läheb tihtipeale mingi sündmuse täpne toimumise aeg meelest ära: eriti veel praegusel juhul, mil teoreetiliselt tuleb kõne alla nii
  18. kui ka
  19. aasta sügis. Samuti ei saa teha kuigivõrd järeldusi tüdrukute jutu paikapidavuse osas sellest, et kõigi väitel tingis A. Sprenki teo arusaamatus: direktor olevat valesti arvanud, et R. M. ei tee tunnis kaasa. Erinevalt kaitsja poolt märgitust ei saa selle asjaolu mäletamise põhjal öelda, et tüdrukud leppisid kokku valetamise osas: on loogiline, et aja möödudes lähevad mitmed üksikasjad meelest, aga meelde jääb teo (oletatav) motiiv, sest motiiv on märksa kõnekam kui nt see, kes asja veel pealt nägi ja kus too pealtnägija täpselt seisis.
  20. Siiski on alust R. M. , C. T. ja S. E. ütluste tõele vastavuses kahelda.
  21. A. Sprenk ja A. K. süüdistuses märgitud sündmuse toimumist eitavad. Tõsi, A. Sprenk võib seda teha karistusest pääsemise sooviga. Ka A. K. võib olla põhjust valetada: vt käesoleva otsuse p-s 16 öeldut n-ö ringkaitse kohta. Võrreldes A. Sprenkiga on A. K. motiiv valetada siiski väiksem. Lisaks tuleb A. K. puhul märkida, et päriselt ei saa välistada, et võimlemisõpetaja ei pannud spordisaalis toimuva sagina tõttu A. Sprenki tegu tähele. See võimalus on küll väga väike: on raske ette kujutada, et õpetaja ei märka seda, et direktor tuleb saali, tõmbab üht õpilast patsist ja tirib ta seejärel saalist välja või käsib tunnist ära minna.
  22. Ka tuleb käesoleva otsuse alguses öeldule viidata seoses R. M. , C. T. ja S. E. ütlustega: tüdrukutel pole küll esmapilgul valetamiseks kuigivõrd põhjust, aga valetamine on siiski mõeldav kättemaksusoovist, põnevusest või n-ö noorukite massipsühhoosi tõttu. Samuti ei saa siinkohal jätta uuesti viitamata K. M. ütlustele. K. M. alustas kohtuistungil esinemist väidetega selle kohta, et ta nägi A. Sprenkile süüks pandavat tegu pealt. Lõpuks aga ütles K. M. , et asi võis nii olla, võis aga ka mitte olla. On mõeldav, et K. M. soovis algul valetada, aga ütles mingil põhjusel lõpuks siiski, et ta päris kindel ei ole. Tuleb kõne alla, et algse valetamissoovi tingis mingisugune varasem kokkulepe kellegagi: nt R. M. , C. T. või S. E. . Seepärast on mõeldav seegi, et tõtt ei kõnele ka R. M. , C. T. või S. E. .
  23. Tõsi, R. M. väide A. K. hilisema tema koridoris lohutamise kohta paistab viitavat sellele, et R. M. räägib tõtt: on ju üsna hõlpsasti ette prognoositav, et keegi küsib kunagi A. K. järgi, kas selline sündmus koridoris aset leidis või mitte. On keeruline uskuda, et A. K. küll R. M. millalgi koridoris lohutas, aga see leidis aset mõnel muul ajal ja seoses mingi teise sündmusega. Seetõttu saab sama hästi kui kindlasti öelda, et teadlikult valetab kas R. M. või A. K. . Tulenevalt käesoleva punkti alguses öeldust paistab tõenäolisem, et valetajaks on A. K. .
  24. Ka peab juhtima tähelepanu paarile ebakõlale tüdrukute ütlustes. R. M. sõnul eelnes patsist tõmbamisele tema minemine poiste juurde, aga S. E. väitel seisis R. M. enne patsist tõmbamist seina ääres ja kasutas ilmselt telefoni. R. M. väitel saatis direktor ta spordisaalist välja, aga C. T. ja S. E. ütlesid, et A. Sprenk viis R. M. saalist ära. C. T. ütles, et tantsutundi andis võimlemisõpetaja, aga ülejäänud ütluste andjad kinnitasid, et seda tegi spetsiaalne tantsuõpetaja. 21
  25. Lisaks ei saa päris mööda vaadata ka sellest, et õpilaskodu vanemkasvataja T. V. sõnul oli R. M. väga suur valetaja, kelle valede pärast oli isegi tarvis kutsuda kokku ümarlaud (
  26. oktoobri 2018 istungiprotokoll, lk 2).
  27. Eeltoodut kokku võttes tuleb leida järgmist. R. M. , C. T. ja S. E. ütlused viitavad väga tugevasti sellele, et süüdistuses kirjeldatud tegu leidis aset. Siiski ei võimalda käesoleva otsuse p-des 120, 121, 123 ja 124 märgitu öelda, et tegu on KrMS § 7 lg 3 nõuetele vastavalt tõendatud. Seetõttu on A. Sprenk vaja KrMS § 309 lg 2 alt-st 1 juhindudes õigeks mõista. Kokkuvõte
  28. Valede hulk, mis selle protsessi kestel kohtusaalis kõlas, on tohutu. Ei saa välistada, et valetajad olid eeskätt süüdistatav ja tema (endised) kolleegid: mitme episoodi puhul tundub süüdistuses märgitu igati tõenäoline. Samas aga on kõigiti mõeldav ka see, et valetajateks olid eelkõige lapsed. Nende puhul saab ühel-kahel juhul menetluse kestel toimunud valetamist suisa täiesti kindlasti jaatada. Veel kord väärib toonitamist seegi, et hoolimata KrMS §-st 61 on ütlused kui sellised võrdlemisi ebausaldusväärset laadi tõendiliik ja praegune kriminaalasi seda ka kinnitab. In dubio pro reo-printsiip ei võimalda niisuguses olukorras teha ühtegi muud kui õigeks mõistvat otsust. D
  29. Lisaks peab A. Sprenki mõistma KrMS § 309 lg 2 alt 4 kohaselt õigeks ka süüdistustes, millest prokurör loobus, st
  30. aasta sügisel kindlakstegemata kuupäeval kooli koridoris A. M. käega kaela piirkonda löömises,
  31. aasta jaanuari alguses kooli raamatukogu kõrval koridoris K. U. kõrvast ja juustest tirimises,
  32. aasta jaanuaris kooli koridoris K. M. kõrvast kinni haaramises ja ta kõrvast kinni hoides alumisele korrusele tirimises,
  33. aasta jaanuaris kooli trepist alla minnes L. P. jala ette panemises,
  34. aasta alguses kindlakstegemata kuupäeval kooli koridoris J. V. kõrvast tirimises ja
  35. märtsil 2017 kooli teise korruse koridoris K. U. jalaga vastu selga löömises. E
  36. KrMS § 306 lg 1 p 14 kohaselt peab kohus otsustama, millised on kriminaalmenetluse kulud ja kelle kanda need jäävad.
  37. Senises menetluses on otsustatud lugeda menetluskulude hulka erinevate inimeste kohtus käimisega seoses tekkinud kulud: tunnistaja L. S. määratud sõidukulude hüvitis 49 eurot (kd 1, lk-d 143–145); kannatanu L. P. seaduslikule esindajale A. P. määratud sõidukulude hüvitis 19,65 eurot (kd 1, lk-d 146–148); kannatanu K. M. seaduslikule esindajale K. M. määratud sõidukulude hüvitis 19 eurot (kd 1, lk-d 149–151); kannatanu K. U. määratud sõidukulude hüvitis 13 eurot (kd 2, lk-d 63–67).
  38. A. Sprenki valitud kaitsja M. Kurm esitas tasutaotluse kokku 21 586,74 euro ulatuses. See koosneb kahest kululiigist. Esiteks soovib kaitsja 20 040 eurot käesolevas asjas tehtud 167 tunni töö eest. Teiseks tahab M. Kurm 1546,74 eurot, mis on tal kulunud transpordile. Mõlema kululiigi puhul tuleb taotletava menetluskulude hulka arvamisel juhinduda KrMS § 175 lg 1 pst 1, mille järgi on menetluskuluks valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. 22
  39. 167 töötundi tuleb suures osas pidada mõistlikuks. Tegemist on keskmisest märksa mahukama asjaga. Tõsi, kriminaalasjas oleva materjali hulka silmas pidades see esmapilgul nii ei paistagi: kriminaaltoimik koosneb kahest köitest. Samas aga tuleb arvestada toimikus oleva teabe iseloomu. Nagu ülal märgitust näha, on tõenditeks sama hästi kui ainult ütlused. Ütluste omapära võrreldes mitmete muude tõenditega on selles, et nende töötlemine on ajamahukas: neisse tuleb süveneda ja neid ei saa käsitada nii, nagu nt mitmeid dokumentaalseid tõendeid, millest suure osa moodustab lihtsalt n-ö ballast, mille võib (suuresti) tähelepanuta jätta. Lisaks suurendab asja ajamahukust see, et A. Sprenki süüdistati ligi paarikümnes kuriteos ja üks ütluste allikas võis puudutada nii ühte kui ka mitut süüdistust. Niisuguses olukorras on igati arusaadav, et kaitsjal kulub ristküsitluseks ettevalmistumiseks võrdlemisi palju aega. Sellest johtuvalt tuleb suurt hulka kaitsja tööst lugeda põhjendatuks. Siiski ei saa põhjendatuks (või mõistlikuks KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes) pidada kogu tööd. Seda seetõttu, et mitmed kaitsja taotletud tõendid jättis kohus vastu võtmata. Samuti pole kuidagi võimalik pidada põhjendatuks ringkonnakohtule määruskaebuse koostamist. Esiteks saab praegust asja lahendav kohtukoosseis olla üksnes seisukohal, et kaebus oli sisuliselt põhjendamatu. Teiseks aga oli ilmne, et niisugune kaebus jääb läbi vaatamata. Seepärast tuleb leida, et ca paarkümmend tundi kaitsjatööst on ebamõistlik. Sellest johtuvalt peab kohus mõistlikuks 147 tundi tööd. 120 euro suurune tunnitasu on mõistlik. Seepärast tuleb lugeda menetluskulude hulka 17 640 eurot.
  40. Sõidukulude taotlus jaguneb kaheks umbes võrdseks osaks. Esiteks soovib kaitsja 750 eurot selle eest, et ta sõitis neli korda ja sõidab ka viienda korra (otsuse kuulutamisega seoses) oma autoga Tallinna ja Võru vahet. Teiseks tahab kaitsja 796,74 eurot, kuivõrd ta kulutas selle summa lennupiletite ostmiseks: ta lendas
  41. septembril 2018 Brüsselist Tallinnasse,
  42. septembril 2018 Tallinnast Luksemburgi,
  43. oktoobril 2018 Brüsselist Tallinnasse,
  44. oktoobril 2018 Tallinnast Brüsselisse,
  45. novembril 2018 Brüsselist Tallinnasse ja
  46. novembril 2018 Tallinnast Luksemburgi. Need kulud on mõistlikud. Isikliku autoga 2500 kilomeetri sõitmise eest 750 euro suuruse tasu küsimusel ei pea kohus tulenevalt Justiitsministri
  47. juuli 2016 määruse „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ § 17 lg 2 silmas pidades vajalikuks pikemalt peatuda. Küll aga vajab mõningast selgitust lennukipiletitega seonduv. Ilmselt võib öelda, et transpordikuludega seoses on kusagil mingi piir, mille ületamist ei saa pidada mõistlikuks ka siis, kui selgitus selle kulu tekkimise kohta on iseenesest ratsionaalne. Nii võiks see ehk olla siis, kui kaitsja lendaks Eesti ja Uus-Meremaa või Tuvalu vahet ja kulutaks igal lennul lennukipiletite peale neljakohalise summa eurodes. Samuti tuleks tõenäoliselt võtta arvesse seda, kui kaitsja ostaks väga kallid lennukipiletid (nt äriklassi piletid või viivitaks piletiostuga viimase minutini). Sellest hoolimata leiab kohus, et raha kulutamine välismaal reisimiseks ei anna iseenesest alust öelda, et sellist raha ei ole võimalik menetluskulu hulka arvata. Samuti ei ole inimesel kohustust sõlmida lepingut kaitsjaga, kes elab Eestis (või õigemini: inimene ei pea arvestama sellega, et välisriigis elava kaitsja puhul tuleb kaitsja Eestisse ja Eestist koju minemisega kaasnevad kulud igal juhul katta temal). Tänapäeva põimunud Euroopas peaks vähemalt üldjuhul pidama mõistlikuks seda, et isiku kaitsja elab mõnes teises Euroopa Liidu riigis ja et seetõttu kulutab kaitsja Eestisse tulemiseks mõningase summa soodsate lennukipiletite ostmisele. Nii praegu ongi: M. Kurm elab Luksemburgis ja sellega seoses on ta ostnud mõningad soodsad lennukipiletid. Seepärast tuleb arvata nende piletite maksumus menetluskulude hulka.
  48. Eelöeldust lähtuvalt on menetluskulud praeguses asjas kokku 19 287,39 eurot (see koosneb 100,65 eurost, mis tekkis seoses inimeste kohtus käimisega (49+19,65+19+13) ja kaitsmisega seotud 19 186,74 eurost (17 640+750+796,74)). 23
  49. Tulenevalt KrMS § 181 lg-st 1 jääb see kulu riigi kanda. Kaitsetööga seoses tekkinud menetluskulu peab riik A. Sprenkile hüvitama ehk riigilt tuleb mõista A. Sprenki kasuks välja 19 186,74 eurot. /alla kirjutatud digitaalselt/ 24

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.