lg 2 p järgi 4 aasta vangistusega ja
lg 1 p 1 järgi 1 aasta vangistusega.
lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks üksikkaristustest raskeima suurendamise teel 5 aastat vangistust.
lg 1 kohaselt arvestati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg, s.o kahtlustatavana kinnipidamise aeg 26.12.2015 kuni 27.12.2015, s.o 2 päeva, lugedes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 4 aastat 11 kuud 28 päeva vangistust, mille kandmise algust arvestati alates I. Pärna viimasest kahtlustatavana kinnipidamisest, s.o alates 22.07.
§-st 76 ei tulene, et vabastamine on erandlik ja seda saab rakendada vaid teatud kuritegude puhul. Süüdimõistetul on õigus eeldada, et hea käitumise korral ja
Süüdimõistetule jääb arusaamatuks, millele tugineb uute kuritegude oht ning miks on süüdimõistetu ohtlik ühiskonnale seni, kuni ta ei saa aru oma õigusvastasest käitumise põhjustest ja tagajärgedest. Süüdimõistetu tsiteerib Riigikohtu määrusi asjades 1-09-14104 ja 3-1-1-12-17, tehes nendest ümberkirjutusi. Maakohus on I. Pärna puhul keskendunud üksnes kuriteo raskusele ega võtnud arvesse süüdimõistetu käitumist vangistuses. Kuritegelike riskide maandamises ei ole saanud süüdimõistetu osaleda endast mitteolenevatel põhjustel. Süüdimõistetu on nõus läbima sotsiaalprogramme kriminaalhooldusel ning samuti on nõus läbima laboratoorseid uuringuid. Vabanedes soovib süüdimõistetu olla õiguskuulekas kodanik, olla kasulik ühiskonnale, käia tööl ja olla toeks oma perele. 2 Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused 4. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus ei anna alust võrreldes maakohtuga teistsugusele seisukohale asumiseks, mistõttu jääb see edutuks. 5. Maakohtu otsustus on põhjendatud. Maakohus on lähtunud konkreetselt süüdimõistetust ja tema poolt toimepandud süütegudest, analüüsides süüdimõistetu suhtes esinevaid nii positiivseid kui ka negatiivseid asjaolusid kogumis tulenevalt
Nimetatud analüüsi pinnalt on põhjendatult jõutud seisukohale, et süüdimõistetu vabastamine elektroonilise valve alla ei ole käesoleval ajal võimalik. See ei välista, et kui süüdimõistetu edasine käitumine näitab tema suhtumise pikaajalist paikapidavust, ei võiks see päädida ennetähtaegse vabastamisega. Praegusel ajal on vabastamine ka elektroonilise valve alla ennatlik. Tuues välja üksnes süüdimõistetu suhtes esinevad positiivsed asjaolud ning jättes arvestamata süüdimõistetu suhtes esinevad negatiivsed asjaolud, ei saa asuda seisukohale, et maakohus on teinud kaalutlusvea. Kõiki asjaolusid tuleb arvestada kogumis nagu seda maakohus teinud on, kuid samale seisukohale ei saa asuda määruskaebuse osas. Ka ei nõustu ringkonnakohus kaebuses väljatooduga, et maakohus on rikkunud põhistamiskohust ja kohaldanud vääralt
Maakohtu määruse põhistustega mittenõustumine ei ole käsitletav põhistuste puudumisena. Põhistustega mittenõustumine ei tähenda, et maakohtu määruse põhistused ei oleks veenvad, sest asjaolude veenvust tuleb arvestada kogumis. Ka ei saa lugedes maakohtu määrust asuda seisukohale, et maakohtu seisukohtade kujunemine ei oleks jälgitav. Kohus ei saa motiveerida süüdimõistetut õiguskuulekalt käituma, sellise otsustuse peab tegema süüdimõistetu ise ning nimetatud asjaolu peab nähtuma ka tema käitumisest. Maakohus ei ole tuginenud ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamisel erandlikele asjaoludele, vaid on järginud
lg-st 4 tulenevat ning analüüsinud neid asjaolusid konkreetse süüdimõistetu kontekstis. I. Pärn leiab, et süüdimõistetul on õigus eeldada, et hea käitumine ja
lg-s 4 märgitud asjaolude esinemise korral saab ta karistuse osaliselt ärakandmisel ennetähtaegselt vabaneda. Ringkonnakohus peab siinkohal vajalikuks meenutada, et ennetähtaegse vabastamise küsimuse otsustamise puhul ei ole tegemist olukorraga, kus süüdimõistetul on subjektiivne õigus nõuda enda ennetähtaegset vabastamist. Kuigi vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist reguleerivate karistusseadustiku üldosa sätete alusel saab süüdimõistetu nõuda seaduses ettenähtud tähtaegade saabumisel enda tingimisi ennetähtaegse vabastamise avalduse menetlemist, ei ole tal nende normide kohaselt subjektiivset õigust nõuda vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist (RKKKo nr 3-11-18-11, p 9.1). See tähendab, et riik ei ole ennetähtaegse vabastamise võimaluse sätestamisega loonud süüdimõistetu jaoks õiguslikku positsiooni, millele tuginedes tekiks tal õiguspärane alus loota, et kogu karistust ei tule ära kanda. (RKKKm nr 3-1-1-12-17, p 18) Nagu tuleneb ka määruskaebuses viidatud Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-12-17 punktist 21, siis süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise peamine eeldus on isiku edasine õiguskuulekas käitumine, millise eelduse olemasolu saab
lg 4 kohaselt hinnata esmajoones selle kaudu, kuidas isik ennast karistuse kandmise ajal on ülal pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid. Süüdlase resotsialiseerumise võimalusi tuleb seejärel hinnata veel isiku elutingimuste ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivate tagajärgede kaudu. Küll ei ole võimalik süüdimõistetust sõltumatutel põhjustel analüüsida individuaalses täitmiskavas ettenähtud eesmärkide täitmist, kuna kinnipeetava iseloomustuse ajaks ei olnud individuaalset täitmiskava koostatud ning ta ei ole saanud seda asuda veel täitma. VangS § 16 lg 1 kohaselt kinnipeetavale, kelle poolt reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ületab ühte aastat, koostatakse kinnipeetava individuaalne täitmiskava. Kohtutoimikust 3 nähtuvalt on I. Pärn paigutatud Tallinna Vanglast (05.03.2019 kinnipeetava iseloomustus) Tartu Vanglasse (27.03.2019 kinnipeetava iseloomustus), seega on põhjendatud maakohtu seisukoht, et järelejäänud vangistuse jooksul on võimalik süüdimõistetul kuriteoriske maandavates tegevustes osaleda. Seejärel tuleb hinnata süüdimõistetu resotsialiseerumise võimalusi veel isiku elutingimuste ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivate tagajärgede kaudu. Ka ringkonnakohtu hinnangul, arvestades kõiki neid asjaolusid kogumis, ei saa asuda seisukohale, et I. Pärn tuleks esimesel võimalusel tingimisi ennetähtaegselt elektroonilise valve alla vabastada. Vabastamine oleks liigselt ennatlik. See, et maakohtu määruse tulemuseks ei ole süüdimõistetu ennetähtaegne vabastamine, ei tähenda, et maakohus oleks valesti kohaldanud
Süüdimõistetule jääb arusaamatuks, millele tugineb uute kuritegude oht ning miks on süüdimõistetu ohtlik ühiskonnale seni, kuni ta ei saa aru oma õigusvastasest käitumise põhjustest ja tagajärgedest. Ka seda osa on maakohus oma määruses põhistanud. Maakohus on märkinud, et saamata aru oma käitumise lubamatusest võib sarnane käitumismuster korduda ning nimetatud asjaoluga nõustub ka ringkonnakohus. Vangla iseloomustusest tuleneb, et süüdimõistetu nõustub mõistetud karistusega, kuid ette heidetud teo osas on tal oma nägemus, millest rääkida ei soovi. Süüdimõistetu toob välja, et ta oli pikka aega vabaduses korralik, saavutades endale n-ö puhta lehe positsiooni, kuid käesolev vangistus viitab sellele, et süüdimõistetu käitumine ei ole jätkusuutlik. Ka ringkonnakohtul puudub veendumus, et süüdimõistetu väidetav motivatsioon muutuda on jätkusuutlik ning realiseeruv. Ka leiab ringkonnakohus, et olukorras, kus süüdimõistetu leiab, et tal ei ole probleeme alkoholiga, tarvitab endal sõnul alkoholi nagu tavaline inimene, alkoholisõltuvust ei ole diagnoositud, siis lisakohustusena määrata, et süüdimõistetu peab käima regulaarselt laboratoorselt selle kohta vereanalüüse andmas, ei maandaks uue kuriteo riske. Süüdimõistetu sisemine motivatsioon ei saa olla ainuüksi asjaolu, mille alusel isikut vabastada. Ka enne käesolevat vangistust oli süüdimõistetul elukoht ning võimalus töötada. Küll need ei hoidnud ära uut kuritegu. Seega on maakohus põhjendatult märkinud, et üksnes vabanemisjärgsed elutingimused ei suuda tagada, et I. Pärn õiguskuulekalt käituks. 6. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 tuleb jätta Tartu Maakohtu 15. aprilli 2019 määrus muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Tiit Lõhmus Maarika Kuusk Aarne Sarjas 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.