← Eesti

1-18-5742/68

Obsah (9)§ 274§ 342§ 15§ 331§ 41§ 175§ 180§ 337§ 185

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi ja menetlusliik Vaidlustatud kohtuotsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Apellatsioonimenetluse pooled Asja

) § 180 lg 3 alusel määras kohus, et süüdistatavatel on õigus tasuda riigi kasuks välja mõistetud summa osade kaupa alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust ühe aasta jooksul. J.T. kasuks mõisteti kummaltki süüdistatavalt menetluskuluna välja 1152 eurot. Põhiosa

  1. Maakohus asus esmalt erinevalt kaitsjatest seisukohale, et Raudtee 14 ja Joala 3 hoonete turvakaamerate videosalvestised ning nende asitõendite
  2. veebruari,
  3. juuni,
  4. juuli ja
  5. juuli
  6. a vaatlusprotokollid koos fototabelitega on lubatavad tõendid. Kohus leidis küll, et kuivõrd tunnistajate ütlustest nähtuvalt ei toimunud salvestiste väljaandmine nende endi initsiatiivil, vaid politseiametnik kopeeris salvestised ise mälupulgale, siis olnuks korrektne teha

§-s 83 nimetatud vaatlus ja vormistada asitõendite kriminaalasja juurde saamise kohta vaatlusprotokollid. Vaatluse tegemata jätmine ei tingi aga tõendite lugemist lubamatuteks. Riigikohus on kriminaalasjas nr 3-1-1-31-11 tehtud lahendi punktis 15 välja toonud, et tõendi kogumist reguleerivate menetlusõiguslike sätete rikkumise tuvastamine ei tingi alati ja automaatselt selle tõendi lubamatust. Praegu on kontrollitav, kuidas menetleja asitõendid kogus ning süüdistatavad ega kaitsjad ei vaidlusta salvestistel nähtu vastavust tegelikkusele. Ka pole alust arvata, et neid tõendeid poleks saadud, kui menetlusõigust ei oleks rikutud.

  1. Tõendeid hinnates asus maakohus seisukohale, et M. Jevstifejev ja D. Ptitsõn panid tahtlikult toime S.T. tapmise seoses pudeli õlu ning 40 eurosendi röövimisega, ning leidis, et süüdistatavate teole on süüdistuses antud õige karistusõiguslik hinnang.
  2. Kohus tuvastas, et süüdistatavad, olles alkoholijoobes, kohtusid
  3. veebruaril 2018 kella 23.40 paiku Narvas Joala 6 hoone juures S.T. ga.
  4. veebruari
  5. a asitõendi (Narvas Raudtee 14 hoonele paigaldatud turvakaamera videosalvestis) vaatlusprotokolliga on tõendatud, et M. Jevstifejev lõi kanntanule rusikaga näkku, mille tagajärjel kannatanu kukkus. Kui kannatanu lebas maas, lõi M. Jevstifejev teda korduvalt jalaga pea piirkonda. Seejärel otsisid M. Jevstifejev ja D. Ptitsõn läbi kannatanu taskud. M. Jevstifejev lõi veelkord kannatanut jalaga vastu nägu ning D. Ptitsõn pööras kannatanu kõhuli. Pärast seda jätkasid M. Jevstifejev ja D. Ptitsõn kannatanu läbiotsimist ning viimaks lõi M. Jevstifejev veelkord kannatanut jalaga vastu nägu. M. Jevstifejev ja D. Ptitsõn lahkusid sündmuskohalt, jättes kannatanu tänavale lebama. M. Jevstifejev ei eitanud seda, et ta lõi kannatanut rusikaga näkku ja kui kannatanu maas pikali oli, siis lõi mitmel korral talle jalaga pea piirkonda. Ta kinnitab aga, et mitte kõik löögid ei tabanud kannatanut. Süüdistatava selline väide ei ole usutav, kuna asitõendi vaatlusprotokollist nähtub selgelt, et kannatanu lebas pärast süüdistatava rusikalööki liikumatult maas ja see muutis tema edasise tabamise 3

(17)äärmiselt lihtsaks. Samuti tõendab surnu ekspertiisi aktis antud eksperdiarvamus seda, et arvestades vigastuste hulka, tabasid süüdistatavate kõik löögid kannatanut.
  1. Seda, et D. Ptitsõn kummardus kannatanu juurde ja lõi viimast korduvalt käega pea piirkonda, tõendab kohtu hinnangul täiendav asitõendi vaatlusprotokoll
  2. juunist
  3. Selles protokollis on märgitud, et salvestise kohaselt „kella 00:50:06 paiku
  4. mees (kannatanu) on maas ja
  5. mees (kahtlustatav) kummardub
  6. mehele ja lööb kaks korda parema käega
  7. meest vastu nägu.“ Kohus tegi kindlaks, et vaatlusprotokollis märgitud „
  8. mees“ oli D. Ptitsõn ja „
  9. mees“ oli kannatanu S.T. . D. Ptitsõn ei tunnistanud löömist. Ka M. Jevstifejevi ütluste kohaselt ei näinud ta, et D. Ptitsõn oleks kannatanut löönud. Maakohus leidis, et M. Jevstifejev oli kannatanu suhtes kuriteo toimepanemisega nii hõivatud, et tal jäi märkamata kaassüüdistatava tegevus kannatanule korduvalt käega pea piirkonda löömisel. Seega ei ole usaldusväärsed D. Ptitsõni ütlused selle kohta, et ta S.T. ei löönud.
  10. Surnu ekspertiisi aktiga on tõendatud, et süüdistatavate poolt kannatanu suhtes kasutatud vägivalla tulemusena saabus S.T. surm. Ekspert Marat Jeržanov on leidnud, et kõik kannatanu vigastused olid elupuhused ja koosvõetuna, ohustades elu vigastuse tekitamise momendil, põhjustasid eluohtliku tervisekahjustuse ning tõid kaasa surmlõppe. S.T. surma põhjuseks oli aju-kolju kinnine tömp trauma, millega kaasusid verevalumid peaaju kelmete ja vatsakeste aluselt.
  11. Kohus tuvastas süüdistatavate endi ütluste alusel, et nad võtsid ära kannatanu esemed. M. Jevstifejev võttis 40 eurosenti ja D. Ptitsõn võttis kannatanu juurest maast pudeli õlut. M. Jevstifejev on väitnud, et tal puudus asja ebaseadusliku omastamise eesmärk. D. Ptitsõn hakkas esimesena kannatanu taskuid läbi otsima. Tema tegi inertsi mõjul sama. Ta ei võtnud raha kannatanu taskust, kuid tasku oli kitsas ja kui ta võttis käe taskust välja, siis kukkusid sendid maha. Ta võttis automaatselt maast 40 senti, s.o kaks kahekümnesendist, mis olid kõige suuremad ja väärtuslikumad. Maakohus ei pidanud M. Jevstifejevi selliseid ütlusi usaldusväärseteks, vaid leidis, et mõlemal süüdistataval oli võõraste vallasasjade ebaseadusliku omastamise eesmärk. Seda näitab kohtu hinnangul eelkõige videosalvestiselt ja selle vaatlusprotokollist nähtuv, mille kohaselt mõlemad süüdistatavad aktiivselt otsisid kannatanu taskud läbi ning sellega seoses sellega keerati kannatanu ka kõhuli. Süüdistatavate ütlused, et S.T. läbiotsimise eesmärgiks oli kannatanu telefoni leidmine, on eluliselt ebausutavad. Telefoni leidmiseks pole vaja taskuid pahupidi pöörata. See ese on leitav ka välise kompimise teel.
  12. Asitõendi vaatlusprotokolliga
  13. veebruarist 2018 ja täiendava vaatlusprotokolliga
  14. juunist 2018 on tõendatud, et M. Jevstifejev ja D. Ptitsõn tegutsesid mõrva toimepanemisel ühiselt ja kooskõlastatult, valitsesid sündmuste käiku ning on seega käsitatavad kaastäideviijatena. Süüdistatavad lõid kordamööda kannatanut pea piirkonda. Ei ole alust kahelda süüdistatavate ütlustes, et mõlemad võtsid ära kannatanule kuulunud vallasasjad (40 eurosenti ja pudeli õlut) kohe pärast vägivalla tarvitamist kannatanu suhtes, s.o vägivalla abil. Seega said nad eeldada, et süüteokoosseisu realiseerimine sõltub neist mõlemast, mõlema teopanus oli kaalukas. Kuna algselt läks S.T. ga vestlema D. Ptitsõn ja siis lisandus M. Jevstifejev, oli tegemist kaassüüdistatavate vahel vahetu kokkuleppega sündmuskohal, mis saavutati algselt vaikimisi ning konkludentsete tegudega. Mõlemad süüdistatavad peksid kannatanut samaaegselt väikeste vahedega, ajendatuna samast põhjusest ning tegutsesid seega kooskõlastatult ühise tahtlusega. Süüdistatavate tegevus on seega õigesti kvalifitseeritud KarS § 114 lg 1 p 5 järgi.
  15. Maakohtu hinnangul panid M. Jevstifejev ja D. Ptitsõn neile inkrimineeritava röövimise toime kavatsetult. Kuna süüdistatavatel oli vähe raha, oli nende eesmärk majandusliku 4
(17)olukorra parandamine, võttes kannatanult vägivallaga ära talle kuuluvad vallasasjad ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Arvestades süüdistatavate tegevust kannatanu suhtes, teadsid nad, et nende eesmärk realiseerub. Nähtuvalt asitõendi vaatlusprotokollist tegutsesid süüdistatavad süsteemselt ja sünkroonselt.
  1. S.T. tapmise seoses röövimisega panid M. Jevstifejev ja D. Ptitsõn toime kaudse tahtlusega. Arvestades kannatanu intensiivset peksmist, ei ole kahtlust, et mõlemad süüdistatavad kujutasid endale tavalise elukogemuse pinnalt üldjoontes ette põhjuslikku seost kannatanu suhtes kasutatud ohtliku vägivalla (korduvad tugevad löögid kannatanu pea piirkonda nii käe kui ka jalaga) ning võimaliku saabuva tagajärje (ohvri surm) vahel ja möönsid seda. Üldtuntud on asjaolu, et pea piirkond on elutähtsa organi (aju) piirkond ning ka üksikud löögid pähe võivad põhjustada surma. Pole tõendeid, väitmaks, et mõlemad süüdistatavad lootsid S.T. surma kui oma käitumise tagajärge vältida. Kohtuistungil uuritud asitõendi vaatlusel nähtus, et pärast kuriteo toimepanemist jätsid süüdistatavad kannatanu kõhuli lumisele tänavale lebama, lahkudes sündmuskohalt. Seega nägid süüdistatavad kannatanu surma saabumise võimalikkust ette ja möönsid seda. Lihtsalt kannatanu röövimiseks oleks piisanud ka oluliselt vähematest löökidest pähe, kuna asitõendi vaatlusprotokollist ja ka asitõendi enda uurimisel ei nähtunud kannatanu vastutegevust.
  2. Kohus leidis, et süüdistatavate teo õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Süüdistatavad ei tegutsenud hädakaitses KarS § 28 lg 1 mõttes. Videosalvestiselt ja
  3. veebruari
  4. a vaatlusprotokollilt nähtub selgelt, et kannatanuga kontakteerus esimesena D. Ptitsõn, ületades tänava ning sirutades käe kannatanu poole. S.T. tõukas M. Jevstifejevit vastu vasakut õlga ja haaras jopest kinni. D. Ptitsõni kaelal tuvastati läbivaatusel 3 ümara kujuga kriimustust, kuid need võisid olla tekitatud kannatanu poolt pärast seda, kui süüdistatav sirutas käe kannatanu poole. Arvestades kannatanu rasket joovet ja seda, et süüdistatavad olid kahekesi, oli kannatanu poolt süüdistatavate õigushüvede edasine kahjustamine ebatõenäoline. Ja isegi kui jaatada hädakaitse esinemist, siis oleks ilmselgelt tegemist hädakaitse piiride ületamisega. Asitõendi vaatlusprotokollist nähtub, et pärast kella 00:50:00, kui kannatanu kukkus maha, olles võitlusvõimetu, kasutasid mõlemad süüdistatavad tema suhtes intensiivset vägivalda, vaatamata sellele, et kannatanu ei liigutanud ennast. Seega süüdistatavate poolt toime pandud kuritegu ei ole õigustatav hädakaitsega.
  5. Maakohus leidis veel, et isegi kui möönda kannatanust lähtunud ründe esinemist, siis oli see õiguspärane, kuna S.T. teostas omaabi asjaõigusseaduse (AÕS) § 41 mõttes. Nimelt on D. Ptitsõni ja M. Jevstifejevi ütlustega tõendatud, et enne süüdistuses kirjeldatud kuriteosündmust kohtusid süüdistatavad kannatanuga raudteesillal. Kannatanu tuli neile vastu. Maakohus leidis, et D. Ptitsõn võttis juba sillal S.T. lt telefoni ja seetõttu kannatanu muutis oma liikumissuunda ning järgnes süüdistatavatele, saamaks oma telefoni tagasi.
  6. Maakohus leidis, et M. Jevstifejevi karistust raskendavaks asjaoluks on süüteo toimepanemine grupis. Tema süü suuruse osas tuleb arvestada, et kannatanu surma saabumise osas tegutses ta kaudse tahtlusega. Karistust kergendavaid asjaolusid ei ole. Süüdistatav küll märkis kohtuistungil korduvalt, et kahetseb kuritegu, kuid andis samas ütlusi, mille kohaselt mitte kõik tema löögid ei tabanud kannatanut. Kuna M. Jevstifejevi sellised ütlused on tegelikkusele mittevastavad ja ta on püüdnud vähendada enda rolli kuriteos, ei saa tema kahetsemist pidada puhtsüdamlikuks. M. Jevstifejev ei ole ka süüteo avastamisele aktiivselt kaasa aidanud. Nimelt on ta 40 sendi ebaseadusliku omastamise eesmärgi osas andnud eluliselt mitteusutavad ja tegelikkusele mittevastavaid ütlusi. Seega, arvestades karistust raskendavat asjaolu, süüdistatava poolt kannatanu suhtes kasutatud vägivalla sisu ja ulatust ning karistust kergendavate asjaolude puudumist, on põhjendanud mõista M. Jevstifejevile karistus KarS § 114 lg 1 keskmises määras, s.o 14 aastat vangistust. 5
(17)M. Jevstifejevi süü on suurem kui D. Ptitsõnil, sest tema poolt kannatanu suhtes kasutatud vägivald oli jõhkram ja ka kannatanu suhtes teostatud löökide arv oli suurem. Seega on põhjendatud mõista talle karmim karistus kui D. Ptitsõnile.
  1. D. Ptitsõnile karistuse mõistmisel arvestas kohus, et kannatanu surma saabumise osas tegutses ta kaudse tahtlusega ja tema karistust raskendavaks asjaoluks on kuriteo toimepanemine grupis. Samuti võttis kohus süüdistatava karistust kergendavana arvesse seda, et D. Ptitsõn pöördus pärast kannatanu peksmist ja tänavale jätmist tunnistaja D.C. poole, osutas kannatanule kui abivajavale isikule ning ka veel pärast seda kontakteerus selle tunnistjaga. Nimetatu näitab, et süüdistataval polnud päris ükskõik kannatanu edasisest saatusest ning ta üritas kannatanule abi saata. Eeltoodut arvestades tuleb D. Ptitsõnile karistuseks mõista 10 aastat vangistust.
  2. Kohus leidis, et kuna mõlemad süüdistatavad tuleb osaliselt õigeks mõista, siis on põhjendatud jätta ka osa menetluskulust riigi kanda. Arvestades süüdistuse osa, milles süüdistatavad õigeks mõisteti, tuleb jätta riigi kanda 300 eurot.
  3. J.T. lepingulise esindajana osales menetluses advokaat Andrei Matvejev, kes palus mõista süüdistatavatelt kannatanu kasuks viimase valitud esindajale makstud tasu katteks 3024 eurot. Taotluse kohaselt tekkis menetluskulu seoses järgmiste toimingutega: toimikuga tutvumine (4 tundi), kohtumenetluseks ettevalmistamine (2 tundi),
  4. septembri
  5. a istung (5 tundi),
  6. septembri
  7. a istung (5 tundi) ja
  8. augusti
  9. a istung (5 tundi). Kokku 21 tundi. Tunnihinnaks on 120 eurot, millele lisandub käibemaks. Maakohtu hinnangul ei saa kriminaalasja mahtu arvestades välistada, et esindaja tutvus toimikuga 4 tundi ja valmistus kohtumenetluseks 2 tundi.
  10. augustil 2018 toimus eelistung, kus advokaat ei osalenud ning selles osas ei ole menetluskulude hüvitamine põhjendatud.
  11. septembri
  12. a istungi eest on taotletud menetluskulu hüvitamist kahel korral, kuid tegemist on ilmse ebatäpsusega. Silmas on peetud lisaks
  13. septembri istungile
  14. septembril toimunud istungit. Kokku on seega põhjendatud esindaja poolt õigusabi osutamine 16 tunni ulatuses. Taotletud tunnitasu 120 eurot, millele lisandub käibemaks, on mõistlikus suuruses. Seega on põhjendatud kannatanu esindaja osutatud õigusabi 1920 euro ulatuses, millele lisandub käibemaks, s.o kokku 2304 eurot. M. Jevstifejevilt ja D. Ptitsõnilt tuleb kummaltki J.T. kasuks välja mõista pool õigusabikulust ehk 1152 eurot. APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD D. Ptitsõni apellatsioon
  15. D. Ptitsõn taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega tema käitumise kvalifitseerimist KarS § 201 lg 1 järgi.
  16. D. Ptitsõn leiab, et maakohus ei arvestanud kõiki fakte.
  17. veebruaril 2018 kohtus ta sillal kannatanuga, kes oli ebakaines olekus ja käitus ebaadekvaatselt. Tema küsis kannatanult sigaretti ja sai solvava vastuse. Ta läks edasi M. Jevstifjevile järgi. Kui nad tulid sillalt alla, olid neil käes telefonid, kuna tema andis oma telefonikaardi M. Jevstifjevile helistamiseks ja viimane paigaldas selle oma telefoni. Kui nad M. Jevstifjeviga seisid, hakkas silla poolt kostuma ebatsensuurseid ja solvavaid sõnu. Ta pöördus ja nägi, et nende suunas liikus kannatanu. Ta läks kannatanu poole, vastates ja žestikuleerides eesmärgiga, et mees läheks oma teed ning neid ei puutuks. Kui nad olid kohakuti, tundis ta huvi, mis kannatanul tarvis on. Selle peale ütles kannatanu talle solvanguid, haaras tal kaelast ja tõmbas enda poole. Ta reageeris sellele, lükates kannatanut endast eemale. Edasi läks kannatanu tähelepanu M. Jevstifejevile. Kannatanu hakkas M. Jevstifejevil näost haarama ja nõudma viimasel käes olnud telefoni. M. Jevstifejev lõi käega näkku kannatanut, kes kukkus. Konflikti tema 6
(17)ja ka M. Jevstifejeviga provotseeris seega kannatanu. Kohtu järeldus, et kannatanu teostas omaabi, püüdes tagasi saada oma telefoni, mille tema väidetavalt silla peal oli ära võtnud, on ekslik. Ka on väär seisukoht, et tema ja M. Jevstifejev tegutsesid kooskõlastatult. Nimelt tekkis olukord kannatanu ebaadekvaatse käitumise tõttu. M. Jevstifejevi poolt kannatanu peksmine jalgadega oli tema jaoks ootamatu. Ta eemaldus kannatanust, kuid enne veel kummardus, et veenduda, kas kannatanul oli telefon. Ka tõstis ta üles lähedal vedelenud pudeli õlut. Pudeli võtmine ei olnud seotud kannatanu peksmisega M. Jevstifejevi poolt. Järgnevalt, nähes ja mõistes, et inimene vajab arstiabi, pöördus ta eemal seisnud noormehe poole. Ta ise ei saanud kiirabi kutsuda, kuna telefoni aku oli tühi. Ta tunnistab oma süüd ainult selles, et võttis endale õllepudeli. Kannatanu surmas ta süüdi ei ole. D. Ptitsõni kaitsja apellatsioon
  1. D. Ptitsõni kaitsja vandeadvokaat Galina Tšelnokova palub kohtuotsuse tühistada osaliselt ja uue otsusega kvalifitseerida tema kaitsealuse käitumine KarS § 201 lg 1 järgi. Kaitsja argumendid on järgmised.
  2. Videosalvestiselt on näha, et M. Jevstifejev peksis kannatanut, kes selle tegevuse tõttu suri. D. Ptitsõn ei kasutanud vägivalda kannatanu suhtes. M. Jevstifejevi selgituse kohaselt ta ei näinud, et D. Ptitsõn oleks kannatanut peksnud. Maakohtu oletus, et M. Jevstifejev võis seda mitte näha, kuna tegeles kannatanuga, ei saa olla D. Ptitsõni süüd kinnitavaks tõendiks. Seda, et ta kummardus maas lebava kannatanu juurde sooviga kontrollida, kas kannatanul oli telefon, D. Ptitsõn ei eita. D. Ptitsõni käitumise ja saabunud tagajärje vahel puudub põhjuslik seos. Tõendatud ei ole D. Ptitsõni tahtlus kannatanule surma tekitamiseks. Kohtu järeldus, et süüdistatavad tegutsesid kannatanu suhtes ühiselt ja kooskõlastatult, on paljasõnaline. M. Jevstifjevi poolt kannatanu julm peksmine oli D. Ptitsõni jaoks ootamatu. Seega ei saa D. Ptitsõn kaastäideviijana vastutust kanda, kuna tema tegevus ei vasta KarS § 114 lg 1 p 5 süüteokoosseisu tunnustele. D. Ptitsõni ütluste kohaselt sai ta kannatanu surmast teada M. Jevstifejevlt, kes helistas järgmisel päeval. Telefonivestluses M. Jevstifjev ütles: „Kas sa kujutad ette, mis ma kokku keerasin, mees on surnud.“ M. Jevstifejev kinnitas neid sõnu kohtus, millega võttis vastutuse kannatanu tapmise eest enda peale. Veel märgib kaitsja, et otsuses väljendas kohus oletust, nagu saanuks D. Ptitsõni ja kannatanu konflikt alguse juba sillal. Samuti oletas kohus, et videosalvestisel on süüdistatavate käes kannatanu mobiiltelefon. Need on vaid oletused, millel ei ole tõenduslikku alust. D. Ptitsõnil on eluja töökoht, perekond ning kaks last. Ta kahetseb väga, et võttis maast kannatanule kuuluva õllepudeli, mille ebaseaduslikult omastas, pannes nii toime kuriteo. Prokuratuuri vastus D. Ptitsõni ja tema kaitsja apellatsioonidele
  3. Prokuratuur palub jätta D. Ptitsõni ja tema kaitsja apellatsioonid rahuldamata, leides, et maakohtu otsus on jälgitav ja põhjendatud, sh on põhjalikult käsitletud kaastäideviimise temaatikat. M. Jevstifejevi apellatsioon
  4. M. Jevstifejev palub tühistada kohtuotsuse tema süüditunnistamises KarS § 114 lg 1 p 5 järgi, talle karistuseks 14 aasta pikkuse vangistuse mõistmises ja kannatanu J.T. kasuks 1151 euro väljamõistmises. Ta palub teha uue otsuse, millega tunnistada ta süüdi KarS § 113 järgi, mõista talle kergem karistus ning tema poolt 40 sendi omastamise osas lõpetada kriminaalmenetlus

§ 274lg 1 alusel. Alternatiivselt palub M. Jevstifejev vähendada temale Kar

S § 114 lg 1 p 5 järgi mõistetud karistust. Samuti palub M. Jevstifejev vähendada temalt J.T. kasuks välja mõistetud summat ja mõista riigilt välja tema kasuks osa Lada Jevstifejeva poolt tema kaitsmise eest tasutud summast. 7

(17)
  1. M. Jevstifejev peab vääraks kohtu seisukohta, et D. Ptitsõn röövis S.T. lt sillal telefoni ja kannatanu muutis liikumissuunda teostamaks omaabi AÕS § 41 mõttes. Kohus leidis, et D. Ptitsõni poolt kannatanu röövimist sillal tõendab
  2. septembri
  3. a videosalvestise vaatlusprotokoll, millelt justkui nähtub, et tema ja D. Ptitsõn peatusid selleks, et vaadelda kannatanult just äravõetud mobiiltelefoni. Tõendatud ei ole, et see oli kannatanu telefon. Samuti on salvestiselt näha, et kannatanu läks mööda tee teist äärt, mitte ei ajanud teda ja D. Ptitsõnit taga. Kui D. Ptitsõn ei oleks kannatanut peatanud, oleks too omal teepoolel neist mööda läinud.
  4. M. Jevstifejev märgib, et kohus väitis otsuse punktis 3.8 valesti, nagu oleks ta löönud kannatanut mitu korda käega pea piirkonda, kui kannatanu lamas maas. Samuti on ebaõige kohtu seisukoht, mille kohaselt pani ta toime kannatanu tapmise vara omastamise eesmärgil. Tema sihiks ei olnud kannatanu vara omastamine, vaid kannatanu karistamine, peksmine. Kui ta kannatanu juurde astus, siis oli tal käes tema enda mobiiltelefon, mida kannatanu üritas ära rebida. Kannatanu kasutas tema suhtes vägivalda esimesena, lükkas teda ja seejärel haaras jopest ning alles pärast seda lõi ta kannatanut vasaku käega näkku. Seega ei ole ümber lükatud tema ütlused, et ta lõi S.T. , kuna kannatanu tarvitas tema suhtes vägivalda ja väljendus ebatsensuurselt tema aadressil. Tema edasine tegevus kannatanu taskute läbiotsimisel oli spontaanne ja masinlik. Ta tegi seda solidaarsuse mõttes ja alles pärast seda, kui seda hakkas tegema D. Ptitsõn. Kannatanu surma põhjustanud löömise ajal ei olnud tal mõttes röövida. Kui kannatanult vara saamise tahtlus tekkis pärast tapmist, siis kvalifikatsioon KarS § 114 p 5 järgi on välistatud. Sellises olukorras on reaalkogum vargusest ja tapmisest, mida ei sooritatud omakasu ajendil.
  5. M. Jevstifejev leiab, et tema poolt S.T. lt 40 sendi äravõtmine oli vargus. Kuna kannatanu peksmise aeg oli lühike ja täpset suremise aega ei ole võimalik kindlaks teha, on alust kahelda eksperdi väites, et S.T. sai kõik vigastused ajal, mil ta oli elus. Välistatud ei ole, et pärast tema esimest jalalööki pea pihta oli kannatanu juba surnud. Võimalik, et pärast tema esimest lööki näkku, kui kannatanu kukkus, või siis esimesest jalalöögist pähe, kaotas kannatanu teadvuse. Järelikult kannatanu ei tajunud riiete läbiotsimist ja see läbiotsimistegu oli salajane, mitte avalik, s.t nad varastasid S.T. vara, mitte ei pannud toime röövimist. Kriminaalasi seoses tema poolt 40 sendi omastamisega, mis kukkusid välja teadvusetu või juba surnud kannatanu taskust, tuleks lõpetada KarS § 218 ja

§ 274lg 1 alusel. Kannatanu tapmise pani ta toime üksinda ja kaudse tahtlusega ning see tegu tuleks kvalifitseerida Kar

S § 113 järgi.

  1. M. Jevstifejev leiab, et temale mõistetud karistus on liiga karm. Kohus jättis vääralt arvestamata tema süüd kergendavate asjaoludega. Ta avaldas korduvalt siirast kahetsust. Ta rääkis nii sellest, et temaga koos oli D. Ptitsõn kui ka oma löökidest käe ja jalgadega. See, et kõik löögid ei tabanud kannatanut, on tema subjektiivne arvamus. Pealegi ei ole Raudtee 14 turvakaamera salvestiselt näha, et kõik tema jalalöögid oleksid kannatanule pihta läinud. Samuti aitas ta uurimisele kaasa. Ta rääkis vabatahtlikult kannatanu löömisest, 40 sendi omastamisest ja D. Ptitsõnist. Menetlejatele ei olnud teada, et temaga oli D. Ptitsõn. Maakohus ei pidanud tema ütlusi süüteo avastamisele aktiivseks kaasaaitamiseks, kuna leidis, et ta andis 40 sendi äravõtmisest rääkides valeütlusi, öeldes, et tuhnis kannatanu taskutes masinlikult. Tema aga toimiski masinlikult. Veel oleks kohus pidanud kergendava asjaoluna hindama seda, et ta ei lahkunud sündmuskohalt kuni nägi eemalt, et meditsiinitöötajad viisid kannatanu ära. Ehk ta veendus, et kannatanule osutatakse arstiabi ja alles siis lahkus. Seega maakohus väljamõeldud põhjustel ei arvestanud tema karistust kergendavaid asjaolusid. Valesti leidis kohus ka seda, et D. Ptitsõn osales kannatanu peksmises grupis koos temaga. Ta pani kuriteo toime üksi, s.t karistust raskendavat asjaolu tema käitumises ei olnud. Raudtee 14 turvakaamera videosalvestise esimeses
  2. veebruari
  3. a vaatlusprotokollis ei fikseerinud uurija J.J. ja spetsialist T.L. fakti, et D. Ptitsõn 8

(17)oleks kannatanut löönud. Teadmata põhjustel tegi T. L veel ühe vaatluse ja fikseeris, et D. Ptitsõn lõi kaks korda käega kannatanut näkku. Videosalvestise läbivaatamisel kohtus D. Ptitsõni käelööke näha ei olnud. M. Jevstifejev arvab, et videosalvestised ei saa olla lubatavateks tõenditeks. Paludes oma karistust kergendada, märgib süüdistatav veel, et praegu õpib ta vanglas eesti keelt ning kuigi ta ei ole kohustatud töötama, töötab ta omal soovil alates
  1. septembrist 2018, kuna soovib hüvitada kannatanule kahju.
  2. Süüdistatav vaidlustab ka temalt kannatanu kasuks 1151 euro suuruse menetluskulu hüvitise väljamõistmise. Advokaat A. Matvejevi küsitud tasu õigusabi eest on ebamõistlikult suur. See ei vasta advokaadi töö mahule ja kvaliteedile. A. Matvejevit ei olnud eelistungil, ta ei osalenud kõigil kohtuistungitel ega ka poolte vaidlustes. Istungitel käitus advokaat passiivselt, esitades ainult ühel korral mitteolulisi küsimusi eksperdile. 2302 eurot, millest kohus nõudis temalt välja poole, on suurem kui summa, mille tema ema tasus T. Golovanova teenuste eest kriminaalasja menetluse kõikides staadiumides. Prokuratuuri vastus M. Jevstifejevi apellatsioonile
  3. Prokuratuur leiab, et M. Jevstifejevi apellatsioon on põhjendamatu ja palub jätta selle rahuldamata.
  4. Prokuratuur nõustub maakohtuga, et M. Jevstifejevi osas puuduvad karistust kergendavad asjaolud. Süüdistatava üldsõnaliselt väljendatud kahetsust ei saa pidada siiraks, kuna ta on oma ütlustes läbivalt püüdnud enda rolli kuriteos väiksemana näidata ja on jätkuvalt seisukohal, et kõik tema löögid ei tabanud kannatanut. Ka ei ole süüdistatava tegevus hinnatav uurimisele kaasaaitamisena.
  5. Maakohus on süüdistatavate käitumise kvalifitseerinud õigesti KarS § 114 lg 1 p 5 järgi. Vaidlust ei ole selles, et kannatanu surm saabus süüdistatavate kasutatud vägivalla tulemusel. Lisaks on kohus tuvastanud, et M. Jevstifejev ja D. Ptitsõn, tegutsedes grupis, võtsid vägivallaga kannatanult ära 40 senti ja pudeli õlut ning tegid seda ajal, mil kannatanu lebas liikumatult maas. Tähtsust ei oma, kas kannatanu oli temalt asjade äravõtmise hetkeks teadvuse kaotanud või mitte. Tema suhtes kasutatud vägivald oli ajaliselt asjade hõivamisega seotud.
  6. Prokuratuuri hinnangul on kannatanu kasuks välja mõistetud menetluskulu hüvitis põhjendatud. Kohus arvestas summa vastavalt esindaja osalemisele istungitel ning toimikuga tutvumiseks ja ettevalmistamiseks kulunud ajale. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT I
  7. Apelleeritud kohtuotsus D. Ptitsõni ja M. Jevstifejevi süüditunnistamise ja karistamise kohta KarS § 114 lg 1 p 5 järgi on seaduslik ning põhjendatud. Maakohus on käsitlenud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid ning veenvalt argumenteerides ära näidanud, kuidas ta jõudis järeldusele, et D. Ptitsõn ja M. Jevstifejev panid süüdistuses kirjeldatud viisil tahtlikult toime S.T. tapmise. Samuti on kohus andnud süüdistatavate teole õige materiaalõigusliku hinnangu. Kohtu argumendid mõistetud karistuste kohta on asjakohased ning ammendavad.
  8. Apellatsioonid ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. Tegelikult tuleb tõdeda, et põhiliselt kordavad apellandid maakohtu menetluses juba kõlanud argumente, mille esimese astme kohus on piisava põhjalikkusega kummutanud. Apellatsioonimenetlus ei ole sama kriminaalasja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme 9
(17)kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonide piires.

§ 342

lg 3 p-de 1 ja 2 kohaselt võib ringkonnakohus jätta esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata ja vajaduse korral lisada omapoolsed põhjendused või esitada oma otsuses üksnes sissejuhatuse ja resolutiivosa, näidates ära menetlusõigusliku aluse. Seega ei pea ringkonnakohus oma otsuses andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult vastatud ning millega ringkonnakohus nõustub. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. aprilli
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-23-11, p 18) Eelmärgitut silmas pidades on kohtukolleegiumil apellantidele vähe vastata, mistõttu märkimist leiab üksnes järgmine.
  3. Maakohtu käsitletud tõendite alusel tuvastatu võimaldab teha tõsikindla ning igasuguseid põhjendatud kahtlusi välistava järelduse, et süüdistatavad panid toime kannatanu tapmise seoses röövimisega. Tapmine seoses röövimisega eeldab, et süüdlane täidab kannatanu suhtes samaaegselt nii tapmise (KarS § 113) kui röövimise (§ 200) koosseisu. Sisuliselt tähendab see, et süüdlane peab asja äravõtmiseks kasutatava vägivallaga põhjustama kannatanu surma, tegutsedes sealjuures surma suhtes otsese või kaudse tahtlusega.
  4. Kohtuotsuses on selgelt ja veenvalt ära näidatud, et kannatanu suhtes kasutasid vägivalda mõlemad süüdistatavad. M. Jevstifejevit vahetult ja ühemõtteliselt süüstavate tõendite kogum on kaalukas. Muu hulgas tunnistab ta ka ise, et lõi S.T. rusikaga näkku ja kui kannatanu sellest löögist kukkus ning liikumatuna lebama jäi, lõi teda korduvalt jalaga pähe. Oma süüd on M. Jevstifejev püüdnud väiksemana näidata argumendiga, et kõik tema löögid ei tabanud S.T. . Nagu aga esimese astme kohus õigesti märkis, on taoline kaitseväide üheselt kummutatud asitõendilt – Raudtee 14 paiknenud turvakaamera videosalvestiselt – nähtavaga ning surnu ekspertiisi aktis märgituga. Vaidlustatud kohtuotsuses on M. Jevstifejevi lööke kirjeldades siiski tehtud üks viga. Nimelt on kohus otsuse punktis 3.8 märkinud järgmist: „Samuti on eeltoodud tõendiga tõendatud see, et kui kannatanu lebas maas, lõi M. Jevstifejev kannatanut korduvalt käega pea piirkonda.“ Oma apellatsioonis süüdistatav eitab selliseid käelööke. Kolleegiumi hinnangul on maakohus selliselt väites ilmselgelt eksinud, s.o teinud trükivea. Süüdistuse kohaselt ei heideta M. Jevstifejevile ette S.T. löömist käega ajal, mil viimane oli maas pikali. Ka kohtuotsuse pinnalt ei jää kahtlust, et esimese astme kohus luges tõendatuks M. Jevstifejevi poolt maas pikali oleva kannatanu löömise jalaga.
  5. D. Ptitsõn on end läbivalt kaitsnud argumendiga, mille kohaselt ta kannatanut ei löönud. Ringkonnakohus leiab, et süüdistatava selline kaitseväide on ühemõtteliselt ümber lükatud videosalvestisega, mis asub kohtutoimiku tõendite köite lehel 59 paikneval CD-plaadil. Kohtukolleegium vaatas kõnealust salvestist ning nõustub maakohtuga, et sellelt nähtuvalt lõi D. Ptitsõn maas lamavale kannatanule kaks korda parema käega vastu nägu – D. Ptitsõni keha liikumine käelöökidega kaasa võimaldab teha selle kohta igasuguseid kahtlusi välistava järelduse. Vastupidisele seisukohale asumiseks ei anna alust ka M. Jevstifejevi kinnitus, et tema üksi lõi S.T. . Välistatud ei ole, et olles kuriteo toimepanemisega hõivatud, jäid kaassüüdistatava löögid talle lihtsalt märkamata, nagu järeldas maakohus. Taolist võimalust kinnitab ka asjaolu, maakohtu istungil ei ole M. Jevstifejev mitte väitnud, et D. Ptitsõn kannatanut ei löönud, vaid ta on öelnud, et tema ei näinud ühtegi lööki D. Ptitsõni poolt (KoTo 1 tl 97, 100). Samuti ei saa M. Jevstifejevi kõnealusele kinnitusele hinnangut andes tähelepanuta jätta, et argument, mille kohaselt lõi kannatanut vaid tema, teenib samaaegselt ka eesmärki saavutada KarS § 58 p-s 10 ette nähtud karistust raskendava asjaolu äralangemine ja sellest tulenevalt kergema karistuse mõistmine.
  6. M. Jevstifejev on apellatsioonis üldsõnaliselt märkinud, et Raudtee 14 ja Joala 3 turvakaamerate videosalvestised ei ole lubatavad tõendid. Maakohus on hinnanud kõnealuste 10

(17)salvestiste ja nende vaatlusprotokollide lubatavust tõendina ning leidnud, et kuigi tõendite saamisel rikuti menetlusõigust, on tegemist lubatavate tõenditega. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsustus tunnistada videosalvestised ja vaatlusprotokollid lubatavaks tõendiks on põhjalikult argumenteeritud ja õige.
  1. M. Jevstifejev on apellatsioonis juhtinud tähelepanu ka sellele, et Raudtee 14 turvakaamera videosalvestise esmasel vaatlusel
  2. veebruaril 2018 ei märganud vaatluse tegijad D. Ptitsõni käelööke lamava kannatanu pea pihta, vaid neid nähti ja need fikseeriti alles teisel vaatlusel
  3. juunil
  4. Ringkonnakohus süüdistatava sellisele tähelepanekule mingitki tähendust ei omista. Videosalvestis esitati maakohtule ning see avaldati ja seda uuriti kohtumenetluse poolte juuresolekul

§ 15lg-s 1 ettenähtud korras.

Ehk siis esimese astme kohus kujundas oma seisukoha vahetult salvestiselt nähtu põhjal, mitte aga üksnes asitõendi vaatlusprotokolli kantud andmetele tuginedes. Nagu juba mainitud, tutvus videosalvestisega ka ringkonnakohtu kolmeliikmeline koosseis, sedastades samuti üksmeelselt, et D. Ptitsõn lõi maas lamavat S.T. käega kaks korda pea piirkonda.

  1. Asjakohased ja veenvad on kohtuotsuses needki põhjendused, millega maakohus luges tõendatuks, et süüdistatavate kasutatud vägivald toimis kannatanult asjade hõivamise vahendina. Raudtee 14 turvakaamera videosalvestiselt selgub üheselt, et M. Jevstifejev ja D. Ptitsõn kasutasid S.T. suhtes sellist vägivalda, mis välistas tema tahte teostamise täielikult (vis absoluta) ning kannatanu sellist seisundit ära kasutades otsisid süüdistatavad tema taskud läbi ning võtsid ära 40 senti ja pudeli õlut. M. Jevstifejevi ja D. Ptitsõni vägivallategu ning S.T. lt vara äravõtmine oli vaieldamatult ajalis-ruumiliselt seotud. Selgub ju Raudtee 14 turvakaamera vidosalvestise vaatlusprotokollist, et kell 00:49:29 oli esimene kontakt kannatanu ja D. Ptitsõni vahel, kui viimane läks üle sõidutee kannatanu suunas käsi ette sirutatud, ja kell 00:51:23 lahkus D. Ptitsõn viimasena S.T. juurest, jättes viimase lebama (KoTo, tõendite köide, tl 51–52).
  2. Süüdistatavad on püüdnud kohtuid veenda selles, et asjade äravõtmise tahe neil puudus ning see toimus pigem n-ö juhuslikult. D. Ptitsõn enda kinnitusel ei otsinud ta kannatanu taskuid läbi mitte sooviga vara hõivata, vaid ta tahtis leida telefoni, mille äravõtmises S.T. teda väidetavalt oli süüdistanud. M. Jevstifejev ütleb aga olevat end tegutsenud inertsist ja solidaarsusest kaassüüdistatavaga. Süüdistatavate sellised ütlused on ühemõtteliselt ümber lükatud Raudtee 14 turvakaamera videosalvestiselt nähtavaga. Salvestis ei jäta mingitki ruumi kahtlusteks – D. Ptitsõn ja M. Jevstifejev otsisid S.T. taskud läbi sihipäraselt ja samaaegselt. Koos sorisid nad selili lamava kannatanu taskutes, pöörasid kannatanu ringi (s.o kõhuli) ning jätkasid otsimist. Kohe, kui taskud olid läbi tuulatud, lõi M. Jevstifejev veel viimast korda kannatanut jalaga jõuliselt pähe ning lahkus kiirel sammul sündmuskohalt. Tema järel läks ära ka D. Ptitsõn. Mõlemad süüdistatavad otsisid ilmselgelt S.T. läbi eesmärgiga ära võtta tema asju.
  3. M. Jevstifejev leiab, et kuna S.T. oli tema taskute läbiotsimise ja temalt esemete äravõtmise ajal surnud või vähemalt teadvusetu, siis oli tegemist (vähevääruslike) asjade vargusega. Süüdistatava selline seisukoht on väär. Vägivalla kasutamist ei saa lugeda lõppenuks, kui vägivallategu (praegusel juhul rusika- ja jalalöögid pähe) on juba sooritatud, kuid selle toime (teadvusetusseisund) kestab veel edasi (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. märtsi
  5. a otsus asjas nr 3-1-1-12-09, p 8). Ehk siis praegusel juhul ei oma tähtsust, kas S.T. oli tema taskute läbiotsimise ning temalt asjade äravõtmise ajal teadvusetu, elutu või tajus ta toimunut. Tema suhtes kasutatud vägivald oli ajaliselt asjade hõivamisega seotud ning vaieldamatult asjade hõivamise vahend.
  6. Mingitki väärtust süüdistatavate käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmise seisukohalt ei ole ka M. Jevstifejevi väitel, mille kohaselt kasutas ta kannatanu suhtes 11

(17)vägivalda kättemaksuks viimase agressiivse käitumise eest. Isegi juhul, kui süüdistatav tõepoolest kasutas S.T. kallal vägivalda algselt muul eesmärgil, s.o kui dominantseks liikumapanevaks jõuks oli soov kätte maksta (või mõni muu ajend), tuleb kasutatud vägivalda käsitleda asjade hõivamise vahendina.
  1. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kannatanut pekstes ja vägivallaga tema asju hõivates tegutsesid süüdistatavad kaastäideviijatena KarS § 21 lg 2 mõttes. Kuivõrd vaidlustatud kohtuotsuse vastavad põhjendused on veenvad ja selged (vt maakohtu otsuse p-d 3.
  2. ja 3.20.) ning midagi sisulist neile lisada ei ole, kolleegium neid põhistusi lihtsalt kordamise pärast ei dubleeri. Lühidalt olgu märgitud üksnes seda, et kuivõrd S.T. suhtes kasutasid vägivalda mõlemad süüdistatavad, kes külg-külje kõrval koos otsisid läbi ka kannatanu taskud ning mõlemad võtsid ära ka kannatanu asju, siis kaheldamatult tegutsesid nad ühiselt ja kooskõlastatult ehk kaastäideviijatena. Videosalvestiselt nähtuv süüdistatavate küllaltki pikka aega väldanud käitumise väline pilt ei luba kahelda selles, et kumbki süüdistatav kiitis teise tegevuse heaks ja kasutas seda ära.
  3. Süüdistatavate ühiselt ja kooskõlastatult kasutatud vägivald tõi kaasa S.T. surma. D. Ptitsõn ja tema kaitsja toonitavad apellatsioonides, et D. Ptitsõnil polnud kannatanu surma saabumise suhtes (isegi kaudset) tahtlust. Ringkonnakohus apellantide selliseid väiteid pikalt ei käsitle. Ümberlükkamist leidis kaitseversioon, milles D. Ptitsõn eitas S.T. löömist. Kuna nii tema kui ka M. Jevstifejev lõid maas lamavat kannatanut korduvalt jõuliselt vastu pead, siis ei ole kahtlust, et ka D. Ptitsõn pidi fataalse tagajärje saabumist vähemalt möönma. Ka tema tegutsemine kannatanu läbiotsimisel, mis toimus sünkroonis M. Jevstifejevi brutaalsete jalalöökidega vastu kannatanu pead, kinnitab üheselt, et D. Ptitsõn kiitis kannatanu surma (võimaliku) saabumise heaks.
  4. Eeltoodut kokku võttes leiab ringkonnakohus, et kuna M. Jevstifejev ja D. Ptitsõn kasutasid kannatanu asjade hõivamiseks ühiselt vägivalda ning põhjustasid sellega kannatanu surma, siis on nende käitumisele antud õige karistusõiguslik hinnang ning nad põhjendatult KarS § 114 lg 1 p 5 järgi süüdi tunnistatud.
  5. Kohtukolleegium märgib viimaseks, et maakohus on otsuses püstitanud ka versiooni, mille kohaselt kohtusid süüdistatavad vahetult enne süüdistuses kirjeldatud kuriteosündmust kannatanuga raudteesillal ja D. Ptitsõn võttis kannatanult ära mobiiltelefoni. Edasi leidis kohus veel, et S.T. , muutes selle kohtumise järel oma liikumissuunda ja minnes süüdistatavatega samas suunas, oli teostamas omaabi AÕS § 41 mõttes. M. Jevstifejev ja D. Ptitsõn on apellatsioonides kohtu sellise järelduse vaidlustanud. Nad tunnistavad kannatanuga kohtumist sillal, kuid väidavad, et telefoni D. Ptitsõn kannatanult ära ei võtnud. Kohtukolleegium möönab, et pole tõendeid, mis näitaksid, et S.T. lt võeti sillal ära telefon. Videosalvestis, mille pinnalt esimese astme kohus kõneksoleva järelduse eelkõige tegi, kohtu tuvastatut ei kinnita. Pigem räägib kannatanu liikumine enne seda, kui tekkis ilmselgelt süüdistatavate (esmalt D. Ptitsõni) algatatud kohtumine, vastu sellele, et kannatanu oli parajasti süüdistatavaid jälitamas. Ta kõndis teisel pool tänavat ega võtnud suunda süüdistatavate poole. Ainukene tõend kõnealuse kohtumise toimumise kohta on süüdistatavate endi ütlused. Samas ei ole sellel, kas väidetav kohtumine sillal toimus või mitte, D. Ptitsõni ja M. Jevstifejevi karistusõigusliku vastutuse seisukohalt tähtsust. Esimese astme kohtu püstitatud versioonil sillal toimunud kohtumise kohta võiks tähtsust olla vaid siis, kui oleks põhjust arvata, et süüdistatavad tegutsesid johtuvalt kannatanu käitumisest hädakaitseseisundis. Midagi sellist aga praegusel juhul väita ei saa. Hädakaitseseisundi kui süüdistatavate teo õigusvastasust välistava asjaolu on esimese astme kohus otsuses veenvalt kummutanud. Seega võib käesolevas kriminaalasjas jätta tuvastamata, kas kohtumine sillal üldse toimus või mitte. 12
(17)II
  1. Maakohus mõistis M. Jevstifejevile KarS § 114 lg 1 p 5 järgi karistuse sanktsiooni keskmises määras, s.o 14 aastat vangistust. Kohtukolleegium ei näe alust maakohtu mõistetud karistust kergendada.
  2. Kuriteo toimepanemise asjaolusid arvestades on M. Jevstifejevi süü KarS § 56 lg 1 ls 1 mõttes suur. Röövimise eesmärgil kasutas süüdistatav endale täiesti võõra S.T. suhtes rasket vägivalda – lõi talle rusikaga näkku kannatanu kukkumise põhjustanud viisil ning kui kannatanu oli maas pikali ja mingitki vastupanu ei osutanud, lõi temale veel korduvalt tugevalt jalaga vastu pead. S.T. suri. Videosalvestuse vaatamise järel ei jää kahtlust, et M. Jevstifejevi rünne oli brutaalne ning kannatanu ellujäämisvõimalus oli olematu.
  3. Nagu maakohus õigesti märkis, on M. Jevstifejevi karistust raskendavaks asjaoluks kuriteo toimepanemine grupis D. Ptitsõniga (KarS § 58 p 10). M. Jevstifejev kinnitab apellatsioonis, et D. Ptitsõn kannatanut ei löönud ja kuriteo pani toime tema üksi. Sama väidavad D. Ptitsõn ja tema kaitsja. Ringkonnakohus on süüdistatavate ja kaitsja G. Tšelnokova selliseid väiteid juba hinnanud ning need ebaõigeks tunnistanud. Veelkordset käsitlemist M. Jevstifejevi kõnealune argument seega ei leia.
  4. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et M. Jevstifejevi käitumises ei esine karistust kergendavaid asjaolusid. Süüdistatava väitega puhtsüdamliku kahetsuse ja kuriteo avastamisele aktiivse kaasaaitamise kohta KarS § 57 lg 1 p 3 alt 2 ning 3 tähenduses päri olla ei saa.
  5. KarS § 57 lg 1 p 3 alt-s 2 märgitud puhtsüdamliku kahetsuse tuvastamiseks peab see kohtu silmis väljenduma teo siiras kahetsemises ja ülestunnistamises, mis ei saa piirduda paljasõnalise konstateeringuga (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. mai
  7. a otsus asjas nr 3-1-1-18-14, p 11). Kergekäeline puhtsüdamliku kahetsuse arvestamine viiks selle tähenduse kaotamisele ning jätaks karistuse mõistmisel põhjendamatult ebavõrdsesse olukorda need isikud, kes tehtust tõepoolest siiralt kahju tunnevad. Süüteo avastamisele aktiivne kaasaaitamine tähendab aga koostööd süüteo asjaolusid välja selgitava isikuga (nt uurija või prokuröriga), kaasosaliste paljastamist vms.
  8. M. Jevstifejev on maakohtu istungil korduvalt öelnud ja apellatsiooniski märkinud, et ta kahetseb kuritegu. Sarnaselt maakohtuga ei hinda ka ringkonnakohus M. Jevstifejevi väljendatut puhtsüdamliku kahetsusena KarS § 57 lg 1 p 3 alt 2 mõttes. Süüdistatava kahetsuse ebasiirusele viitab asjaolu, et ta on püüdnud oma rolli juhtunus alusetult vähenda. Puhtsüdamlik kahetsus KarS § 57 lg 1 p 3 tähenduses ei eelda süüdistuse väidete vastuvaidlematut aktsepteerimist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  9. juuni
  10. a otsus nr 1-17-105/35, p 20). Samas kui süüdistatav esitab oma süü pisendamiseks aktiivselt valeväiteid, annab see kaaluka põhjuse tema väljendatud kahetsuse puhtsüdamlikkuses kahelda. M. Jevstifejev üritas maakohut veenda selles, et osad tema jalalöögid ei tabanud kannatanut ning taolise seisukoha juurde jäi ta ka apellatsioonis. Samuti kaitses süüdistatav end veel apellatsiooniski väitega, et ta ei röövinud S.T. vara ning kannatanu taskuid läbi otsides tegutses ta üksnes masinlikult, soovides olla solidaarne D. Ptitsõniga. M. Jevstifejevi sellised väited on kohtumenetluses ümber lükatud. Eelmärgitu näitab, et süüdistatava poolt omaksvõetav teoebaõigus erineb tegelikkuses tuvastatust oluliselt. Seega selgub, et M. Jevstifejev ei ole reaalse käitumisega ütluste andmisel oma ehtsat ja siirameelset kahetsust tõestanud, vaid vastupidi, tema väidetav kahetsemine on mitteveenev. Pigem on usutav, et süüdistatav kahetseb tagajärgi, mille kuriteo toimepanemine temale endale kaasa tõi, ning ta soovib kahetsuse avaldamisega saavutada kergemat karistust. 13
(17)
  1. Samuti ei saa rääkida M. Jevstifejevi poolt kuriteo avastamisele aktiivsest kaasaaitamisest. Tema ja D. Pitsõni maakohtus antud ütlustest selguvalt helistas M. Jevstifejev kaassüüdistatavale kuriteo toimepanemisest arvates järgmise päeva õhtul paar tundi enne tema kahtlustatavana kinnipidamist, teatas kannatanu surmast ning ütles, et D. Ptitsõn ei paneks selga oma silmatorkavat värvi jopet, mida ta kandis eelmisel hilisõhtul kuriteo toimepanemise ajal (KoTo, kd 1, tl 97, 99, 100 ja 103). Ehk siis sellest kõnest järelduvalt soovis M. Jevstifejev kuritegu varjata. Tõsi, M. Jevstifejevi sellise käitumise pannalt ei saa veel välistada võimalust, et hilisemalt võis ta teha menetlejaga koostööd ning osutada olulist abi kuriteo asjaolude väljaselgitamisel. Süüdistatav väidab, et just nimelt nii see oli, sest 40 sendi äravõtmisest kannatanult sai uurija teada temalt, tema rääkis enda tehtud käe- ja jalalöökidest ning samuti ütles D. Ptitsõni nime uurijale tema. Erinevalt M. Jevstifejevist ringkonnakohus süüdistatava eelmärgitud viisil ütluste andmist kuriteo avastamisele aktiivse kaasaaitamisena ei näe. Tuleb ju tähele panna, et M. Jevstifejev andis kõnealused ütlused alles pärast tema kahtlustatavana kinnipidamist ja talle kahtlustuse esitamist. Seega oli talle juba kahtlustuse teksti pinnalt selge, et teda kahtlustatakse KarS § 114 lg 1 p 5 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises grupis, sh korduvas löömises ning kannatanu vara (kahtlustuse kohaselt 230 euro) röövimises. See tähendab aga, et M. Jevstifejev andis ütlused n-ö olude sunnil ning mitte soovist teha menetlejaga koostööd. Kusjuures arvestada tuleb sedagi, et 40 sendi äravõtmise osas on M. Jevstifejev läbi kogu menetluse andnud tõele mittevastavaid ütlusi, kinnitades täiesti ebaveenvalt kannatanu taskute läbiotsimist inertsist, mitte aga tingituna eesmärgist ära võtta S.T. vara.
  2. M. Jevstifejev leiab, et tema karistust kergendava asjaoluna tuleks hinnata sedagi, et pärast S.T. peksmist jäi ta sündmuskohale, kuni nägi eemalt, et meditsiinitöötajad viisid kannatanu ära. Erinevalt süüdistatavast ringkonnakohus tema sündmuskohale jäämises kergendavat asjaolu ei näe. M. Jevstifejev eemaldus kannatanu juurest, abi ta ei kutsunud ning ka muul moel kuidagi muret teise inimese pärast ei väljendanud. Lihtsalt sündmuskoha lähedusse jäämine tema süüd kuidagi ei vähenda ning seega karistust kergendav asjaolu ei ole. Pealegi ei saa märkimata jätta, et M. Jevstifejevi enda ütlused viitavad tema kuriteopaiga lähedusse jäämise põhjusena hoopis muule. Nimelt on ta rääkinud, et ta pidi sealkandis (s.o Aladini poe juures) kohtuma ühe tuttavaga, kellega nad ka kokku said ning et kiirabi saabus kannatanu juurde just siis, kui nende kohtumine lõppes (KoTo, kd 1, tl 100).
  3. M. Jevstifejev on enda karistuse kergendamist taotledes välja toonud ka selle, et ta õpib vanglas eesti keelt ning kuigi ta ei ole kohustatud töötama, töötab ta omal soovil alates
  4. septembrist 2018, kuna soovib hüvitada kannatanule tekitatud kahju. Ringkonnakohus märgib süüdistatava selliste argumentide kohta üksnes niipalju, et karistuse kergendamise aluseks ei saa olla tema poolt vanglas temale endale kasuks tulevates tegevustes osalemine.
  5. Eeltoodud asjaoludel leiab ringkonnakohus, et M. Jevstifejevi taotlus talle mõistetud karistuse kergendamiseks põhjendamatu. Maakohus ei ole süüdistatavale 14 aasta pikkust vangistust mõistes rikkunud KarS § 56 lg 1 nõudeid. Vastupidi, esimese astme kohus lähtus õigesti M. Jevstifejevi teosüü suurusest ning arvestas karistust raskendavat asjaolu. Maakohus ei näinud põhjendatult võimalust mõista M. Jevstifejevile vangistust alla sanktsiooni keskmise määra. Seisukoht, et süüdistatava karistust kergendavad asjaolud puuduvad, on veatu. Seega on M. Jevstifejevi karistus seadusega kooskõlas ning seda ei saa lugeda ülemäära raskeks.
  6. D. Ptitsõn ja tema kaitsja ei ole taotlenud KarS § 114 lg 1 p 5 järgi mõistetud karistuse kergendamist. Kuivõrd

§ 331

lg 2 kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires, siis D. Ptitsõni karistust kolleegium lähemalt ei käsitle.

§ 331lg-st 3 ning § 340 lg-test 1 ja 3 lähtuvalt tuleb ringkonnakohtul teatud juhtudel 14

(17)küll ka omaalgatuslikult apellatsiooni piire laiendada, kuid antud juhul kohtukolleegium sellist vajadust ei tuvastanud. III (A)
  1. Ringkonnakohus ei nõustu M. Jevstifejevi apellatsioonis väljendatud arvamusega, et maakohus mõistis temalt J.T. menetluskulu katteks välja liiga suure hüvitise.
  2. Kannatanu on kasutanud seaduslikku õigust (

§ 41

lg 1) ning võtnud kriminaalmenetluses osalemiseks esindaja.

§ 175

lg 1 p 1 kohaselt on esindajale makstud tasu menetluskulu ning

§ 180

lg 1 ls 1 kohaselt tuleb süüdimõistva otsuse korral menetluskulu hüvitada süüdimõistetul. Esindajale makstud tasu on käsitatav menetluskuluna üksnes osas, milles see on mõistliku suurusega.

  1. Kohtupraktika kohaselt tuleb esindajatasu suuruse mõistlikkuse otsustamise juures silmas pidada nii esindaja ühe tööühiku hinda (nt tunnihind) kui ka osutatud õigusteenuse vajalikkust (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. detsembri
  3. a otsus asjas nr 3-1-1-99-11, p 9). Kannatanu esindaja A. Matvejevi küsitud tunnitasu 120 eurot (lisandub käibemaks) on mõistlik (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. novembri
  5. a otsus asjas nr 3-1-1-84-15, p 15.
  6. ja
  7. oktoobri
  8. a otsus asjas nr 1-17-1219, p 24). Samuti hindab kolleegium, nagu maakohuski, esindaja toimingud õigusabi andmisel vajalikeks ja põhjendatuiks. Ka aeg, mis advokaadil õigusteenuse osutamisel kulus, ei ole ülemäärane (vt asjakohaseid põhjendusi maakohtu otsuse p-s 7.11.).
  9. Vaidlustades kannatanu kasuks välja mõistetud menetluskulu hüvitise suurust, toob apellant välja, et esindaja ei osalenud kõigil kohtuistungitel (sh eelistungil) ja ka kohal olles käitus ta passiivselt, esitades ainult ühel korral eksperdile mitteolulisi küsimusi. Ringkonnakohus süüdistatava taolisi väited põhjendatuteks ei pea. Esmalt tuleb tähele panna, et maakohus arvestas vajaliku täpsusega välja ajakulu, mis esindajal tekkis seoses kohtuistungitel viibimisega.
  10. augustil 2018 toimunud eelistungit, samuti teisi istungeid, kus A. Matvejev ei osalenud, esimese astme kohus menetluskulu suuruse hindamisel arvesse ei võtnud. Teiseks ei anna küsitud tasu põhjendatuses kahtlemiseks alust asjaolu, et süüdistatava hinnangul ei osalenud kannatanu esindaja kohtuistungitel küllaldase aktiivsusega, s.o eelkõige ei võtnud piisavalt sõna. Üksnes selle põhjal, kui mitmel korral advokaat istungil sõna võtab või kui mitu lauset ta ütleb, ei saa teha järeldusi tema osutatava õigusteenuse sisu, kvaliteedi ja tarvilikkuse kohta. Kannatanu pidas esindaja võtmist ja osalemist kohtuistungitel vajalikuks ning üksnes süüdistatava väidete põhjal ei ole alust selle teenuse vajalikkuses ja teenuse osutamise korrektsuses kahelda. Seda, et J.T. l oleks esindajale pretensioone, kriminaalasja materjalidest ei selgu. (B)
  11. M. Jevstifejevi valitud kaitsjana osales maakohtu menetluses T. Golovanova. Apellatsioonis palub süüdistatav seoses enda osalise õigeksmõistmisega mõista riigilt tema kasuks välja osa summast, mille tema ema tasus kaitsjale maakohtu menetluses M. Jevstifejevile õigusabi osutamise eest. Apellatsioonile on lisatud FIE Tatjana Golovanova arve summas 2700 euro. Arvel on ka lahtikirjutus osutatud õigusabiteenuse sisu kohta (KoTo, kd 2, tl 13). Apellatsioonist selguvalt nimetatud arvet maakohtule ei esitatud, kuna süüdistatav ja tema kaitsja palusid kuriteo ümberkvalifitseerimist ega lootnud osalist õigeksmõistmist. Ringkonnakohus leiab, et M. Jevstifejevi kõnealune taotlus tuleb jätta rahuldamata ja seda järgmistel põhjustel. 15

(17)
  1. Riigikohtu praktikast lähtuvalt peab taotluse valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks või menetlusosalise muude vajalike kulude hüvitamiseks, samuti asjakohased kuludokumendid kohtumenetluse staadiumis esitama enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Juhul, mil menetluskulude hüvitamise taotlus ei ole esitatud ettenähtud menetluskorda järgides, puudub alus menetlusosalisele neid kulusid hüvitada. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. detsembri
  3. a määrus asjas nr 3-1-1-70-08) Apellatsiooni- või kassatsioonimenetluses on võimalik taotleda madalama astme kohtu menetluses valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamist üksnes tingimusel, et sellise kulu hüvitamist (s.t ka menetluskuludesse arvamist) taotleti juba kohtuastmes, kus kulu tekkis (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. septembri
  5. a otsus asjas nr 3-1-1-72-10, p 18).
  6. Nähtuvalt kriminaalasja materjalidest ja süüdistatava enda selgitusest ei ole M. Jevstifejev ega kaitsja esimese astme kohtule esitanud selles kohtuastmes tekkinud kriminaalmenetluse kulu hüvitamise taotlust ega kuludokumente. Seega on taotlus esitatud hilinenult ning seda sisuliselt hinnata ega rahuldada ei saa. Samuti tuleb märkida, et M. Jevstifejevi selgitus ei vabanda kuidagi taotluse ja kaitsja väljastatud arve õigeaegselt esitamata jätmist. Asjaoluga, et kohtumenetlus võib päädida süüdistatava osalise õigeksmõistmisega, pidid tema ja ta kaitsja igal juhul arvestama. Seda enam, et M. Jevstifejev on läbivalt eitanud kannatanult mobiiltelefoni, paki sigarettide ja välgumihkli äravõtmist.
  7. Samuti jätab M. Jevstifejev oma taotluses tähelepanuta, et maakohus on menetluskulude osas otsustust tehes juba arvestanud tema osalise õigeksmõistmisega ning jätnud sellel argumendil riigi kanda kaitsjatasu 300 eurot, milline summa moodustaski kogu süüdistatava õigusabikulu. Seega ei oleks valitud kaitsjale T. Golovanovale makstud tasu osaliseks hüvitamiseks mingit alust selgi põhjusel ning M. Jevstifejevi taotlus jääks rahuldamata ka seetõttu. (C)
  8. D. Ptitsõni kaitsja G. Tšelnokova palub määrata OÜ-le Advokaadibüroo Galina Tšelnokova apellatsioonimenetluses D. Ptitsõnile riigi õigusabi osutamise eest tasu 240 eurot, sh käibemaks 40 eurot. Kaitsja toimingud seisnesid apellatsiooni koostamiseks ettevalmistumises 2 tunni ja apellatsiooni koostamises samuti 2 tunni ulatuses.
  9. Ringkonnakohus, juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 22 lg-st 7 ning justiitsministri
  10. juuli
  11. a määruse nr 16 (tasude ja kulude kord) § 1 lg-test 6 ja 10, § 6 lg-st 3, leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud. Apellatsiooni koostamiseks ettevalmistumine sai seisneda eelkõige maakohtu otsuse analüüsimises. Arvestades kohtuotsuse mahtu võis selleks kuluda 2 tundi, nagu märgitakse taotluses. Samuti ei saa ülemääraseks pidada sama ajakulu apellatsiooni koostamiseks. Seetõttu määrab ringkonnakohus OÜ-le Advokaadibüroo Galina Tšelnokova D. Ptitsõnile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 240 eurot, millele lisandub käibemaks 40 eurot.
  12. Kuna ringkonnakohus teeb

§ 337

lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, tuleb eelmises punktis nimetatud riigi õigusabi tasu kui

§ 175

lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulu

§ 185lg 2 esimese lause alusel D.

Ptitsõnilt riigi kasuks välja mõista. IV 70. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes

§ 337lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu 8.

novembri 2018. a otsuse muutmata ja D. Ptitsõni, tema kaitsja ning M. Jevstifejevi apellatsioonid rahuldamata. 16

(17)Juhan Sarv Maarika Kuusk Aarne Sarjas (allkirjastatud digitaalselt) 17
(17)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.