← Eesti

1-18-7828/81

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi ja menetlusliik Apelleeritud kohtuotsus Apellant Apellatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise viis Tartu Ringkonnakohus

  1. märts 2019 1-18-7828 Eesistuja Juhan Sarv, liikmed Tiit Lõhmus ja Aarne Sarjas Kriminaalasi Kalev Steinbergi süüdistuses KarS § 114 lg 1 p 1 järgi, üldmenetlus Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja)
  2. jaanuari
  3. a otsus Kalev Steinberg ja tema kaitsja vandeadvokaadi abi Heiki Kuningas Süüdistatav - Kalev Steinberg, isikukood 35411282749; elukoht XXX; viibimiskoht Tartu Vangla Tema kaitsja - vandeadvokaadi abi Heiki Kuningas, määratud korras Prokuratuur - esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Tatjana Tamm Kannatanu - M.R. Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  4. Jätta Tartu Maakohtu
  5. jaanuari
  6. a otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.
  7. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Objartel&Partnerid Kalev Steinbergile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 720 (seitsesada kakskümmend) eurot, sh käibemaks 120 eurot.
  8. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Kalev Steinbergilt Eesti Vabariigi kasuks välja 720 (seitsesada kakskümmend) eurot. See menetluskulu tuleb tasuda makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Menetluskulu on võimalik tasuda vabatahtlikult 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Kui rahaline kohustus ei ole selleks tähtajaks täielikult täidetud, saadetakse kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks. EDASIKAEBAMISE KORD Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik advokaadist esindaja vahendusel. Kassatsiooni võib advokaadi vahendusel esitada ka isik, kes leiab, et ta oleks pidanud olema kaasatud menetlusse kannatanu või kolmanda isikuna. Eesti Vabariik kannatanu, tsiviilkostja või kolmanda isikuna võib esitada kassatsiooni ka ilma advokaadist esindaja vahenduseta. Kannatanul ja tsiviilkostjal on kassatsiooniõigus tsiviilhagisse puutuvas osas. Kolmas isik võib esitada kohtuotsuse peale kassatsiooni tema seadusega kaitstud õigusi ja vabadusi puudutavas osas. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonitähtaeg peatub riigi õigusabi taotluse esitamisega. Sellisel juhul hakkab kassatsioonitähtaeg uuesti kulgema riigi õigusabi taotluse lahendamise määruse kättetoimetamisest kaitsjale või riigi õigusabi andmisest keeldumisest. Kassaatori taotlusel võib Riigikohus ennistada kassatsioonitähtaja, kui ta tunnistab selle möödalastuks mõjuval põhjusel. Ennistamist võib taotleda 14 päeva jooksul alates päevast, millal takistus ära langes. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus
  9. Kalev Steinberg anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 114 lg 1 p 1 järgi selles, et ta tappis
  10. juulil 2018 kell 13.28−14.02 Tartu arestimaja arestikambris nr 013 kägistamise ja lämmatamise teel piinaval viisil kainenemisele toodud ja raskes alkoholijoobes kambrikaaslase E.K. Kell 13.28 tungis K. Steinberg arestikambri tagumisel voodil lamanud E.K. kallale ja asus teda kõrist kahe käega kinni hoides kägistama. Kell 13.46 tõusis K. Steinberg püsti ning liikus arestikambri ukse juurde. Kell 13.47 jätkas ta E.K. kägistamist kuni kella 13.52-ni, mil ta istus kõrvalvoodile. K. Steinberg jätkas kannatanu kägistamist kell 13.
  11. Samal ajal asetas ta oma käe E.K. näole ja hoidis seda seal kuni kella 14.02-ni, mil kannatanu jäi liikumatult lamama. Sellise tegevusega põhjustas K. Steinberg E.K. mehhaanilise lämbuse kaela ja rindkere kompressioonist ning suu- ja ninaavade sulgusest, mille tagajärjel kannatanu suri sündmuskohal. Veel tekitas K. Steinberg E.K. järgmised vigastused: nahaalused verevalumid ninapiirkonnas ja kaelal, nahamarrastuse ninapiirkonnas. Tapmise piinav viis seisnes raskes alkoholijoobeseisundis ja magava inimese kägistamises ning lämmatamises pikemat aega, s.o lühikeste vaheaegadega vähemalt poole tunni jooksul. Maakohtu otsus
  12. Tartu Maakohtu
  13. jaanuari
  14. a otsusega tunnistati K. Steinberg KarS § 114 lg 1 p 1 järgi süüdi ja teda karistati vangistusega 10 aastaks.
  15. Maakohus leidis, et joobeseisundis isiku kainenemisele toimetamise protokollide, indikaatorvahendi kasutamise protokollide, tunnistaja K.S. ütluste ning ettekandega on tõendatud, 2

(13)et
  1. juulil 2018 viibisid kannatanu E..K ja süüdistatav Kalev Steinberg samaaegselt Tartus Riia 179a asuva Tartu arestimaja 0 korruse arestikambris nr 013 kainenemisel.
  2. Indikaatorvahendi kasutamise protokollidest nähtuvalt oli E.K. joove 1,62 mg/l ja K. Steinbergi joove 0,94 mg/l. Tunnistaja K.S. ütluste kohaselt oli E.K. kambrisse paigutamisel väga purjus, aga samas ei hakanud tunnistajale kuidagi vastu, täitis kõiki korraldusi ning heitis kohe kambri tagumisele voodile magama. Tunnistaja ütlusi kinnitab asitõendi vaatlusprotokolli lisana kohtuistungil vaadeldud arestimaja turvakaamera salvestis, millelt nähtub, et kambrisse paigutamisel olid E.K. nähtavad koordinatsioonihäired, ta suundus kohe kambri tagumise voodi juurde ning viskas sellele pikali.
  3. K.S. ütlustest ja arestimaja turvakaamera salvestiselt nähtub, et E.K. kambrisse paigutamisel oli kambris veel kolm inimest ning kell 13.06 toodi kambrisse K. Steinberg. Teisi kambris viibinud isikuid asuti ükshaaval vabastama. Kell 13.26 jäid kambrisse E.K. ja K. Steinberg kahekesi.
  4. Turvakaamera salvestiselt nähtub, et kell 13.28 tõusis K. Steinberg kambri ukse juures olevalt voodilt püsti, prõmmis mõned korrad kambri uksele ning läks seejärel E.K. voodi juurde. Edasi on salvestiselt näha, kuidas K. Steinberg kummardus oma kehaga üle kannatanu näo- ja rinnakupiirkonna ning asus käte ja keharaskusega kannatanule suruma. Sarnast tegevust jätkas K. Steinberg mõne kuni mõnekümnesekundiliste pausidega kuni kella 13.46-ni, mil ta suundus kambri ukse juurde, prõmmis mõned korrad rusikatega uksele ja istus ukse juures olevale voodile. Kell 13.47 suundus K. Steinberg uuesti tagumisel voodil lamava E.K. juurde ning jätkas varasemat tegevust kuni kella 13.51-ni, mil ta suundus kõrvalvoodile istuma. Kell 13.53 läks K. Steinberg uuesti E.K. voodi juurde ning jätkas varasemat tegevust kuni kella 14.02-ni. Salvestiselt on näha, et E.K. reageeris K. Steinbergi tegevusele käte ja jalgadega vehkides ning vastu hakates, kuid tema tegevus muutus ajapikku järjest loiumaks ning lõpuks jäi ta liikumatult voodile lamama.
  5. K.S. ütlustest järeldub, et kui K. Steinberg ja E.K. olid mõnda aega kambris kahekesi viibinud ning tunnistaja asus kambrisse paigutama veel üht kainenemisele toimetatud isikut, viitas K. Steinberg, et keegi on vist kambris surnud. Kohe läks tunnistaja kontrollima tagumisel voodil lamanud E.K. d, kes ei reageerinud kõnetamisele ning kelle pulss oli nõrk. Tunnistaja üritas teda elustada ning mõne aja pärast saabus ka kiirabi, kuid elule E.K. d enam ei saadud.
  6. Laiba vaatluse protokollist nähtub, et E.K. surnukehal olid kaela piirkonnas täppverevalumid ja hematoom ning rinnakupiirkonnas suure tõenäosusega elustamisest tekkinud vigastused. Surnu ekspertiisiaktist nähtub, et E.K. surnukehal on tuvastatud ekspertiisi käigus nahaalused verevalumid ninapiirkonnas ja kaelal, nahamarrastus ninapiirkonnas ning rinnaku- ja roidemurrud, mis eksperdi hinnangul võivad kõik olla tekitatud
  7. juuli
  8. a keskpäeval. Nahaalused verevalumid ninapiirkonnas ja kaelal ning nahamarrastus ninapiirkonnas on eksperdi hinnangul tõenäoliselt saadud ründe käigus kaela kompressioonist kätega ning suu- ja ninaavade sulgusest, rinnaku- ja roidemurrud võivad olla saadud rindkere kompressioonist käte ja 3
(13)keharaskusega ründe käigus või elustamiskatse käigus kaudset südamemassaaži tehes. Surma põhjuseks on mehaaniline lämbus kaela ja rindkere kompressioonist ning suu- ja ninaavade sulgusest.
  1. Maakohus asus seisukohale, et eeltoodud tõenditele tuginedes tuleb K. Steinbergi süüdistuses toodud faktilised asjaolud lugeda üldjoontes tõendatuks. Küll tuvastas kohus arestimaja turvakaamera salvestise põhjal, et kell 13.47 alustatud kägistamist jätkas Kalev Steinberg kuni kella 13.51-ni, mitte kella 13.52-ni, nagu on märgitud süüdistuses. Samas ei ole tegemist süüdistuse ulatust märkimisväärselt muutva asjaoluga. Samuti pidas kohus ebatäpseks süüdistuses toodud viidet sellele, nagu oleks kannatanu süüdistatava ründe ajal maganud. Muus osas luges kohus süüdistuses toodud faktilised asjaolud tõendatuks.
  2. Maakohus märkis, et kuigi K. Steinberg ise eitab kannatanu kägistamist ja lämmatamist, ei ole tema ütlused usaldusväärsed ega haaku teiste tõenditega. Kohtuistungil ütlusi andes viitas süüdistatav korduvalt, et tema hoidis kannatanul üksnes suud kinni, kannatanu nina tema kinni ei hoidnud ega saanud teda seega ka lämmatada. Kannatanu suud hoidis ta kinni seetõttu, et kannatanu ei saaks talle rõvedaid sõnu ja ähvardusi öelda. Niipea, kui ta käe kannatanu suu eest ära võttis, hakkas kannatanu taas tema peale karjuma, mistõttu tuli tal tegevust jätkata. Suu kinnihoidmise ajal tekkis neil kannatanuga ka rüselus, mille käigus võis kannatanu saada kaelal olevad plekid. Mingit kannatanu kägistamist aga ei olnud. Kui süüdistatav märkas, et kannatanu hakkab nõrgaks jääma, läks ta kohe kambri ukse juurde abi kutsuma ning kui tema teise kambrisse paigutati, oli kannatanu veel elus.
  3. Arestimaja turvakaamera salvestise põhjal ei saa välistada, et kannatanu võis süüdistatavale kambri uksele prõmmimise kohta midagi öelda. Samas on süüdistatava edasise tegevuse välise pildi põhjal piisavalt alust kahelda selles, et tema tegevus seisnes üksnes kannatanu suu kinnihoidmises ning mingisugust lämmatamist ega kägistamist ei olnud. Salvestiselt nähtuv süüdistatava tegevus on selgelt seostatav kannatanul surmajärgselt tuvastatud nina- ja kaelapiirkonna vigastustega. Salvestiselt on näha süüdistatavat tegutsemas kannatanu näo- ja rinnakupiirkonnas ning tema tegevus meenutab ka selja tagant vaates kägistamist ja lämmatamist. Salvestiselt on näha, et kannatanu hakkas sellisele tegevusele vastu, vehkides käte ja jalgadega. Ajapikku muutus kannatanu järjest loiumaks. Kannatanul tuvastatud vigastused on iseloomulikud kägistamis- ja lämmatamistegevusele ning ekspert kinnitab, et need võisid tekkida just süüdistuses toodud ajal sellisest tegevusest. On väheusutav, et kannatanu vigastused saanuksid tekkida üksnes rüselusest süüdistatavaga või et kannatanu suu kinnihoidmine ja rüselus oleksid saanud põhjustada kannatanu lämbumist. Salvestiselt nähtuv süüdistatava tegevus on üsnagi jõuline, süüdistatav kasutab seejuures ka oma keha raskust ning on kohati isegi jalgadega kannatanu voodi peal, mis viitab süüdistuses kirjeldatud tegevusele, mitte lihtsalt kannatanu suu kinnihoidmisele ja tema kõne takistamisele. Samuti on eluliselt väheusutav, et süüdistatav oleks pidanud kannatanu juttu maha suruma ning kannatanu oleks jätkanud väidetavat süüdistatava solvamist sedavõrd pika aja vältel, olles ise üsnagi kaitsetus olukorras ning ilmselt ka teades, mis järgneb uutele solvangutele. Kui kannatanu olekski soovinud süüdistatavat jätkuvalt solvata, on usutav, et ta ei oleks jäänud pärast esimest rünnet lamavasse asendisse voodile, kus süüdistataval 4
(13)on lihtne teda uuesti rünnata, vaid oleks end süüdistatava tegevuspauside ajal enne uute solvangute avaldamist vähemalt püsti ajanud. Samas aga ei jää salvestiselt muljet, nagu oleks kannatanu enne iga rünnet süüdistatavale midagi öelnud või karjunud, vaid pigem on ta väliselt väheaktiivne ja kurnatud. Seega ei ole usutav süüdistatava väide, et kannatanu solvamine jätkus niipea, kui ta käe kannatanu suu eest ära võttis.
  1. Arestimaja turvakaamera salvestis ei kinnita ka süüdistatava väidet, et tajudes kannatanu nõrkust, üritas ta kohe abi kutsuda. Salvestisest nähtuvalt läks süüdistatav uksele prõmmima alles kuus minutit pärast seda, kui oli lõpetanud oma tegevuse kannatanu juures ning kannatanu oli jäänud liikumatult voodile lebama.
  2. Kokkuvõttes ei ole süüdistatava selgitused eluliselt usutavad, samuti ei kinnita neid surnu ekspertiisi aktist ega arestimaja turvakaamera salvestiselt nähtuvad asjaolud.
  3. Lisaks tuleb arvestada sedagi, et kannatanu solvangust ja tema suu sulgemisest rääkis süüdistatav alles kohtuistungil. Ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks avaldatud kohtueelses menetluses antud ütlustes oli tal asjadest teistsugune versioon (kannatanu väitis, et tal on halb ning süüdistatav katsus üksnes tema pulssi), kusjuures versioonide erinevust ei osanud süüdistatav kohtuistungil ka mõistlikult põhjendada. Kohtu hinnangul on igati loogiline, et juhul, kui kannatanu oleks tegelikult süüdistatavat solvanud, oleks süüdistatav seda kui võimalikku vastutust kergendavat asjaolu kohtueelses menetluses vähemalt maininud. Süüdistatava selgitused, et uurija ei küsinud nimetatud asjaolu kohta ja tema ise ei pidanud seda ka oluliseks, veenvad ei ole. Seetõttu leidis kohus, et süüdistatava ütlused on süüdistust puudutavate faktiliste asjaolude osas ebausaldusväärsed ning neile ei saa kohtuotsuse tegemisel tugineda.
  4. Süüdistuses toodud ja kohtus tõendamist leidnud faktiliste asjaolude pinnalt vastab K. Steinbergi tegevus tapmise objektiivsele koosseisule. Samas tuleb arvestada, et kannatanu kägistamine ja lämmatamine kestis lühikeste vaheaegadega vähemalt pool tundi, selle kestel on pidevalt näha kannatanu vastuhakku, kuid tema muutumist järjest loiumaks ja väheaktiivsemaks. On ilmne, et süüdistatava tegevus põhjustas kannatanule õhupuuduse. Arvestades süüdistatava tegevuse pikaaegsust, tuleb järeldada, et selline aeglane lämmatamine oli kannatanu jaoks piinav. Seega vastab süüdistatava tegevus tapmise kvalifitseeritud koosseisu ehk mõrva objektiivsetele tunnustele KarS § 114 lg 1 p 1 järgi.
  5. Maakohus ei nõustunud kaitsjaga, et tegemist võis olla provotseeritud tapmisega (KarS § 115). Süüdistatav viitas küll sellele, et kannatanu kasutas tema suhtes rõvedaid sõnu, ähvardusi ja solvas teda, kuid see ei anna alust käsitleda süüdistatava tegevust provotseeritud tapmisena. Süüdistatava ütlustest võib järeldada, et kannatanu pöördus tema poole pärast seda, kui nad olid kambrisse kahekesi jäänud ja süüdistatav prõmmis kätega kambri uksele. Küsimusele, kuidas kannatanu teda täpselt solvas, vastas süüdistatav: „Ja siis ta hakkas karjuma, et mida sa lõhud, et ma tahan magada. Ma ütlesin, et kui ma enda tableti kätte saan, siis ma lähen ise ka magama. Tema ikka vait ei jäänud ja ütles, et käi ära magama, sõimas mind ropult ja ähvardas ka veel.“ Ähvardus seisnes selles, et kannatanu lubas süüdistatavale kallale minna, kui süüdistatav tal veel suud kinni 5
(13)hoiab ning rõvedaid sõnu ei soovinud süüdistatav täpsustada. Seega ähvardused said eeltoodust nähtuvalt kõlada alles pärast seda, kui süüdistataval oli esimene füüsiline kontakt kannatanuga juba olnud ning rünnakueelse tugeva hingelise erutuse seisundi saanuks süüdistataval põhjustada vaid kannatanu solvangud ja/või rõvedad sõnad. Kohus leidis, et süüdistatava väidetud solvangut ei saa pidada selliseks, mis oluliselt riivaks isiku tundeid ning põhjustaks talle eriliselt tugeva erutusseisundi. Samuti ei ole süüdistatav soovinud täpsustada rõvedaid sõnu, mis teda lisaks solvata võinuks, mistõttu ei saa kohus neid ka hinnata ega järeldada neist põhjustatud võimaliku tugeva hingelise erutuse seisundi teket. Seega ei ole tuvastatavad solvangud, mis võinuksid põhjustada süüdistatavale äkki tekkinud hingelise erutuse seisundi ning oleksid mõjutanud tema edasist käitumist. Tunnistaja ütlustest on näha, et süüdistatav oli agressiivselt meelestatud, närviline ja pretensioonikas juba enne kannatanu ründamist. Kuigi olukorraga niigi mitte rahul olev inimene võib teise isiku täiendavast korrale-kutsumisest keskmisest kergemini ärrituda, ei ole siiski eluliselt usutav, et see kutsuks esile tugeva hingelise erutuse seisundi. Lisaks on siingi oluline arvestada, et kannatanupoolsest solvamisest, ähvardamisest või rõvedate sõnade ütlemisest ei ole süüdistatav teinud juttu kohtueelses menetluses, ehkki see olnuks loogiline.
  1. K. Steinberg pani kuriteo toime vähemalt kaudse tahtlusega. K. Steinberg kägistas ja lämmatas kannatanut pikema aja vältel, tehes aeg-ajalt ka lühiajalisi pause ja puhates. Süüdistatava tegevus oli üsnagi jõuline, ta toetus kannatanule oma keharaskusega ning kohati ronis isegi jalgadega kannatanu voodile. On näha, et kannatanu hakkas süüdistatavale vastu ning tegemist oli tema jaoks ebameeldiva olukorraga, kusjuures ajapikku muutus kannatanu vastutegevus järjest väheaktiivsemaks ja loiumaks. Seega on süüdistatava tegevuse välise pildi ja kannatanu vastutegevuse põhjal piisav alus järeldada, et süüdistatav pidi vähemalt möönma, et ta tekitab kannatanule õhupuuduse, põhjustab talle piinavaid vaegusi ning võib põhjustada ka kannatanu lämbumise ja surma. Kuna sellest hoolimata jätkas süüdistatav oma rünnet kannatanu vastu enam kui poole tunni vältel, mil ta pidi tajuma ka kannatanu järjest vähemaktiivset vastupanu ja üha loiumat olekut, siis on alust järeldada, et kannatanu surm ei saabunud süüdistatava jaoks üllatuslikult või ettevaatamatusest, vaid ta pidi seda vähemalt kaudse tahtluse tasandil möönma. Seega ei saa süüdistatava tegevus vastata ka KarS §-s 117 sätestatud kuriteokoosseisule. APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  2. Tartu Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid K. Steinberg ja tema kaitsja vandeadvokaadi abi Heiki Kuningas. Apellatsioonivastuse esitas prokuratuur. K. Steinberg esitas
  3. märtsil 2019 ringkonnakohtule ka täiendava kirjaliku seisukoha. K. Steinbergi apellatsioon ja kirjalik seisukoht
  4. Süüdistatav kinnitab apellatsioonis, et tema E.K. t elu ei võtnud ja kannatanu surm oli õnnetusjuhtum. K. Steinbergi väitel aitas tema üksnes krambihoogudes kannatanul nari peal püsida. Ta ei kägistanud kannatanut ega murdnud tema roideid. Roided murdusid elustamise käigus. Süüdistatava väitel polnud tal mingit põhjust tema jaoks võõrast meest kägistada ja tema surma põhjustada. 6
(13)
  1. Täiendavas kirjalikus seisukohas märgib süüdistatav, et ta ei ole ühtki kuritegu toime pannud. Tal oli tugev peavalu ning ta koputas uksele, et rohtu saada. Kannatanule ei meeldinud, et ta uksele koputas. Kannatanu karjus ja ähvardas teda. Süüdistatav läks kannatanu juurde, et teda maha rahustada. Kannatanu hakkas selle peale ropult sõimama. Siis tekkisid kannatanul krambihood ja süüdistatav hoidis teda kinni, et vältida kannatanu narilt mahakukkumist ja vigasaamist. Hiljem tuli kannatanul veel mitu korda hoog peale ja süüdistatav tegi talle südamemassaaži, kui pulssi ei tulnud. Kannatanu kaelalt leitud jäljed olid tal juba enne arestimajja toomist. Süüdistatav kannatanut ei kägistanud ega lämmatanud. Ta hoidis ainult kannatanu suud kinni, et viimane ei ropendaks. See toimus ainult mõne sekundi vältel ja kannatanu sai ka nina kaudu hingata. Kannatanu oleks elus, kui politsei oleks õigel ajal kiirabi kutsunud. Süüdistatav üritas üksnes kannatanu elu päästa. Kaitsja apellatsioon
  2. Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja palub ringkonnakohtul teha uue otsuse, millega K. Steinberg tunnistataks süüdi KarS § 121 lg 1 ja § 117 lg 1 järgi ning talle mõistetaks karistuseks ühe aasta pikkune vangistus.
  3. Apellandi arvates on maakohtu järeldus, mille kohaselt meenutab süüdistatava tegevus kägistamist, oletus. Videosalvestise alusel ei ole võimalik järeldada, et kogu salvestise aja süüdistatav kannatanut kägistas. Süüdistatav on olnud kaamera poole seljaga. Seetõttu ei ole näha süüdistatava käte tegevust. Videosalvestiselt on näha, et süüdistatav kummardus üle kannatanu, kuid ei ole näha, nagu oleks ta kannatanule surunud. Seega ei saa täie kindlusega väita, et salvestisel kajastatud ajal oleks süüdistatav kannatanut kägistanud.
  4. Isegi kui nõustuda maakohtu käsitlusega, ei ole võimalik kindlaks teha, millise intensiivsega süüdistatav kannatanut kägistas ning kas see tekitas kannatanule õhupuuduse. Puuduvad tõendid, mis kinnitaksid väidet, et kannatanu kägistamine toimus vaheaegadega poole tunni kestel.
  5. Samuti puuduvad tõendid, mis kinnitaksid seda, et süüdistatava tegevus oli piinava iseloomuga. Tapmisteo piinava viisi puhul tuleb iga kord tuvastada, kas see tekitas kannatanule suuri või kauakestvaid surmaeelseid kannatusi. Käesolevas kriminaalasjas pole tuvastatud, kas süüdistatava tegevus tekitas kannatanule suuri ja kauakestvaid kannatusi.
  6. Maakohus pidas rinnaku- ja roideluude murru põhjustajaks süüdistatavat, kuigi eksperdi arvates võis selle põhjuseks olla ka südamemassaaž. Maakohus ei põhjendanud, miks on tõlgendus antud süüdistatava kahjuks.
  7. Tunnistaja ütlustest nähtuvalt trampis süüdistatav meeletu jõuga kambri uksele ja karjus, mille peale kannatanu, kes magas, tõstis pea, keeras süüdistatava poole ja ütles midagi. Seega ei saa välistada võimalust, et kannatanu süüdistatavale midagi ütles. Ainukene isik, kes saab kambris toimunu kohta täpselt rääkida on süüdistatav. Videosalvestiselt ei ole võimalik aru saada, mida kannatanu ütles. Seda saab tuvastada vaid süüdistatava ütluste kaudu. Süüdistatava ütluste 7
(13)kohaselt käskis kannatanu tal vait olla, lubas süüdistatavat lüüa, kasutas ebatsensuurseid väljendeid.
  1. Ei ole tõendeid, mis kinnitaksid süüdistatava tahtlust kannatanut tappa. Küsimusele kas süüdistatav selle peale ei mõelnud, et kannatanu ei saa hingata, kui tal on käsi suu ees, vastas ta, et selle peale ta üldse ei mõelnud ning arvas, et kannatanu saab nina kaudu hingata. Lämmatada süüdistatav kannatanut ei tahtnud. Süüdistatava väitel ta ei hoidnud kannatanu nina- ja suud kinni, hoidis ainult suud. Inimene saab nina kaudu ka hingata. Küsimusele kas süüdistatav sai aru, et tema tegevus võis kannatanule kahju põhjustada, vastas süüdistatav, et sai aru, kui vaatas, et kannatanu on nõrk, ja käest hoides polnud tal pulssigi. Siis hakkas süüdistataval hirm, et ta võib ära surra. Süüdistatav tahtis, et kannatanu vait jääks. Süüdistatav oli alkoholijoobes ja sellel momendil, kui ta rüseles teise rabeleva inimesega, ei olegi võimalik eeldada, et ta valib kuhu täpsemalt käe näo ette paneb. Süüdistatava käitumisest ilmneb, et tal polnud tahtlust kannatanule vigastusi tekitada. Kannatanu suu sulgemine saab tekitada ebameeldivust, samuti ka valu. Prokuratuuri apellatsioonivastus
  2. Prokuratuur leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei ole ja palub jätta nii süüdistatava kui ka kaitsja apellatsiooni rahuldamata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  3. Kolleegium leiab, et apelleeritud kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks alust ei ole. Maakohus on veenvalt argumenteerinud, kuidas ta jõudis olemasolevate tõendite põhjal järeldusele, et just K. Steinberg põhjustas süüdistuses kirjeldatud viisil tahtlikult kannatanu surma. Samuti on kohus põhjendatult välistanud süüdistatava tugeva hingelise erutuse seisundi. Ühtlasi soostub kolleegium maakohtu hinnanguga, et K. Steinbergi kasutatud tapmisviis oli KarS § 114 lg 1 p 1 mõttes piinav. Ringkonnakohus nõustub maakohtu kõigi põhjendustega ja jätab need KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel käesolevas otsuses üle kordamata. Vastuseks apellantide väidetele märgib kolleegium järgmist.
  4. Vaadates arestimaja turvakaamera videosalvestist (mälupulgal ümbrikus, mis asub kohtutoimiku esimese köite toimikulehtede 104 ja 105 vahel), ei saa mitte kuidagi nõustuda kaitsja väitega, nagu oleks maakohus pelgalt oletanud, et süüdistatav kägistas kannatanut. Ühtlasi lükkab videosalvestiselt nähtuv ühemõtteliselt ümber kaitseversiooni, et K. Steinberg üksnes aitas krambihoogudes kannatanul naril püsida ja hoidis kannatanu suud kinni selleks, et viimane lõpetaks K. Steinbergi sõimamise ja ähvardamise.
  5. Videosalvestiselt nähtub, et kell 13.28.10 tõusis süüdistatav kambri välisukse lähedal paiknenud narilt ja hakkas taguma vastu kambri ust. Kannatanu lebas samal ajal poollamavas asendis kambri vastasseina kõrval naril ja vaatas kambri külgseina (mitte süüdistatava suunas). Kell 13.28.13–13.28.17 ehk umbes 4 sekundi vältel pööras kannatanu pea ukse juures oleva süüdistatava suunas, kuid suunas seejärel pilgu tagasi kambri külgseinale. Kannatanu kehaasend 8
(13)jäi muutumatuks. Kell 13.28.22 pööras süüdistatav end järsult ringi ja sammus suhteliselt kiiresti kannatanu juurde, viimane ei vaadanud samal ajal isegi süüdistatava suunas ega ilmutanud mingeid välise agressiivsuse märke. Kannatanu oli rahulikult naril ja tema olekust ei nähtu ka süüdistatava väidetud krambihooge, mis võinuksid ta narilt maha kukutada. Jõudnud kell 13.28.27 kannatanuni, võttis süüdistatav kannatanu kohe oma haardesse nii, et tema vasak käsi oli kannatanu selja taga ja parem käsi kannatanu keha esiküljel. Tuleb rõhutada, et viis, kuidas süüdistatav kannatanust haaras, viitab ilmselgelt süüdistatava agressiivsele ja jõulisele rünnakule füüsiliselt täiesti passiivse kannatanu vastu. Veel sel hetkel, kui süüdistatav kannatanust kinni haaras, oli kannatanu endises asendis ega pööranud isegi pilku tema suunas sammunud süüdistatava poole. Videosalvestiselt nähtub, et süüdistatava tegevus ei seisnenud kaugeltki mitte (üksnes) kannatanu suu sulgemises. Ta väänas kannatanut jõuliselt üles-alla, üritades nii tõenäoliselt vastupanu maha suruda. Kell 13.28.47 õnnestus kannatanul süüdistatav korraks eemale tõugata, kuid süüdistatav võttis kannatanu kohe uuesti haardesse. Ka järgnevas füüsilises konfliktis oli süüdistatav selgelt domineerivas positsioonis. Lamava – ning tuvastatu kohaselt süüdistatavast oluliselt raskemas alkoholijoobeseisundis – kannatanu abitus on ilmne: ta üritas end süüdistatava vastu üksnes kaitsta, kuid seda mitte eriti edukalt. Muu hulgas nähtub videosalvestiselt, kuidas süüdistatav murdis kannatanu käsi, millega viimane üritas rünnet tõrjuda (vt kell 13.29.19–13.29.32). Seega on ilmselgelt väär süüdistatava kirjeldus füüsilise konflikti asjaoludest. Kell 13.29.37–13.29.46 kannatanu rabeles ja tegi kätega aktiivseid tõrjeliigutusi, mille tulemusena õnnestus tal vahepeal süüdistatav korraks taas ennast eemale lükata. Umbes alates kella 13.29.50-st hakkas kannatanu vastupanu muutuma aga selgelt loiumaks. Süüdistatav oli samal ajal kannatanu kohal asendis, mis viitab sellele, et tal võis õnnestuda haarata kätega kannatanu kaela-piirkonnast ja asuda kannatanut kägistama. Edasiselt ongi videosalvestiselt näha, kuidas süüdistatav hoidis end üha vähem liigutavat kannatanut jõuliselt haardes, kusjuures süüdistatava keha oli põhiliselt kannatanu pea piirkonnas. Aeg-ajalt „väntsutas“ süüdistatav kannatanut siia-sinna, domineerides füüsilise konflikti kulgu täielikult. Periooditi surus süüdistatav kannatanu ülakeha ja pea piirkonda asendis, mis osutab sellele, et ta rakendas selleks suure osa oma keharaskusest. Umbkaudu alates kella 13.32-st oli kannatanu juba väga passiivne, kuid süüdistatav jätkas agressiivselt kannatanu hoidmist enda jõulises haardes. Kui süüdistatav kell 13.32.57 korraks maha libises, ei suutnud kannatanu seda võimalust enda kaitseks kuidagi ära kasutada ja süüdistatav asus kohe uuesti kannatanu kallale. Kell 13.35.37 tegi süüdistatav „puhkepausi“, jäädes narile istuma, kusjuures tema keha liikumisest võib järeldada tugevat hingeldamist. Märgitu osutab sellele, et kannatanu suhtes toimepandu oli nõudnud süüdistatavalt märkimisväärset füüsilist pingutust. Kannatanu lebas samal ajal naril ega suutnud midagi teha. Juba kümmekond sekundit hiljem ehk 13.35.48 jätkas süüdistatav lebava ja juba väga passiivseks muutunud kannatanu ründamist. Kell 13.38.12 lasi süüdistatav kannatanust lahti, pööras end ringi ja jäi narile istuma – ilmselt oli tegemist järjekordse puhkepausiga, mis kestis taaskord vaid umbes kümmekond sekundit. Kannatanu jäi samal ajal süüdistatava selja taha lebama ega püüdnud näiteks põgeneda. Kannatanu järjest vaibuv vastupanu ja jalgade tõmblemine (iseloomulik õhupuudusele), aga ka süüdistatava kehaasend viitavad selgelt kannatanu kägistamisele, ehkki videolt ei ole valdavalt otseselt näha süüdistatava käelabade paiknemist. Süüdistatava väide, et ta hoidis kinni üksnes kannatanu suud, ent mitte nina, ei lähe videosalvestiselt nähtuvaga kokku. 9
(13)Samuti on see väide vastuolus ekspertiisiaktiga, mille kohaselt leiti kannatanul mh nahaalused verevalumid ja nahamarrastus ninapiirkonnas. Kell 13.40.14 kuni 13.45.14 ehk viie minuti jooksul oli süüdistatav sisuliselt ühes ja samas asendis lamava kannatanu peal, kusjuures süüdistatava kehaasend ja liikumine viitavad kannatanu kägistamisele. Muu hulgas on näha, et süüdistatav surus kannatanule kogu jõuga. Kell 13.45.15 ehk ligikaudu 17 minutit pärast ründe algust vabastas süüdistatav kannatanu mõneks ajaks oma haardest, jäädes algul umbes kolmveerand minutiks nari servale istuma, taarudes seejärel kambri ukseni ja asudes vastu seda taguma. Uksele tagumiste vaheaegadel istus süüdistatav teisele ja kolmandale narile. Kell 13.47.27 naasis süüdistatav kannatanu juurde, kes oli kogu selle ajal peaaegu liikumatult oma naril lebanud, ja võttis kannatanu uuesti oma haardesse. Ehkki süüdistatav oli põhiosa ajast seljaga kaamera poole, viitab tema kehaasend ja liigutused, samuti kannatanu asend ja jalgade tõmblemine üsna ühemõtteliselt sellele, et süüdistatav kägistas kannatanut. Kell 13.50.57 katkestas süüdistatav kannatanu kägistamise, algul kohmitses kannatanu nari juures ja seejärel suundus kõrvalnarile istuma. Kannatanu jäi oma narile lebama, liigutades harva vähesel määral jalgu (nt kell 13.52.00–13.52.07 ja 13.52.23–13.52.28). Kell 13.53.00 läks süüdistatav uuesti kannatanule kallale, kusjuures tema asend ja liigutused viitavad taaskord kannatanu kägistamisele (vt eriti kell 13.55.34–13.56.11). Nüüd kannatanu praktiliselt enam ei liigutanud. Kell 13.56.12 katkestas süüdistatav taas korraks kannatanu kägistamise ja jäi tema kõrvale narile istuma, naastes 13.56.22 äsjase tegevuse juurde (algul ühe, seejärel juba mõlema käega). Kell 14.02.08 tegi süüdistatav taas pausi. Lühikese aja pärast viis ta ühe käe tagasi kannatanu pea juurde, siis hakkas täiesti liikumatuks jäänud kannatanu juures kord ühe kord kahe käega toimetama, tehes selles tegevuses lühialalisi pause, mil ta istus lamava kannatanu kõrval naril. Kell 14.08.48 tõusis süüdistatav narilt ja suundus kambri ukse juurde, tagus sellele, siis istus teisele narile, tõusis ja tagus veel kambri ust ja nii korduvalt. Kell 14.13.12 avati kambri uks ja sisenes ka arestimaja töötaja. Varsti viidi süüdistatav kambrist minema ja politseitöötajad asusid kannatanut elustama. Kell 14.24.49 saabusid kiirabitöötajad, kes võtsid kannatanu elustamise üle. Paraku see tegevus edu ei toonud. Kokkuvõttes kinnitab videosalvestis ühemõtteliselt maakohtu tuvastatut, et süüdistatav kägistas umbkaudu poole tunni vältel kannatanut, ja kummutab veenvalt kaitseversiooni, nagu oleks süüdistatav üksnes krampides kannatanu narilt kukkumist takistanud ja sõimu ning ähvarduste vältimiseks tema suu sulgenud. 32. Lisaks eelmärgitule tõestab süüdistusversiooni ja välistab kaitseversiooni paikapidavuse ka surnu ekspertiisi akt (KoTo, kd 1, tl 110–112). Ekspedi arvamuse kohaselt oli E.K. surma põhjus mehhaaniline lämbus kaela ja rindkere kompressioonist ning suu- ja ninaavade sulgusest. Kriminaalasjas pole vaidlust, et arestikambrisse toomisel E.K. selliseid vigastusi ei olnud. Kambris sai talle kõnealused vigastused tekitada üksnes süüdistatav, sest ühegi teise isikuga kannatanul videosalvestiselt nähtuvalt füüsilist kontakti ei olnud. Selleks ajaks, kui algul politseija hiljem kiirabitöötajad kannatanut elustama asusid, oli kannatanu juba täiesti liikumatu, samuti ei saanud elustamiskatsed põhjustada selliseid vigastusi, mis tingisid kannatanu surma. Asjakohatu on kaitsja viide eksperdi arvamuse sellele osale, mille kohaselt võisid kannatanul muude vigastuste hulgas tuvastatud rinnaku- ja roidemurrud olla tekitatud ka elustamiskatse käigus. Rinnaku- ja roidemurrud ei põhjustanud kannatanu surma. Seega isegi, kui need 10
(13)vigastused tekitati E.K. elustamiskatse käigus, ei mõjuta see järeldust, et E.K. (lämbumis)surma põhjustas süüdistatav. Seega kinnitab K. Steinbergi süüd ka välistamismeetod.
  1. Eeltoodu taustal on ainetu ka kaitsja väide, et ei ole võimalik kindlaks teha, millise intensiivsusega süüdistatav kannatanut kägistas ning kas see tekitas kannatanule õhupuuduse. Kuna mitte keegi teine peale süüdistatava kannatanut ei kägistanud, on ilmne, et süüdistatava tegevuse intensiivsus oli piisav kannatanu surma põhjustanud õhupuuduse tekitamiseks. Ka videosalvestiselt nähtuv ei anna vähimatki alust kahelda selles, et süüdistatava tegevuse intensiivsus oli kannatanu surmamiseks piisav.
  2. Ühtlasi kinnitab videosalvestisel kajastuv süüdistatava käitumise agressiivsus, intensiivsus, järjekindlus ja ajaline kestus selgelt, et K. Steinbergil oli kannatanu surma põhjustamise suhtes tahtlus. Isegi juhul, kui süüdistatav ei seadnud kannatanu tapmist endale eesmärgiks, pidi ta vähemalt võimalikuks pidama ja möönma (KarS § 16 lg 4), et kannatanu sedavõrd tugev ja kauakestev kägistamine põhjustab surma. Kaudselt viitab süüdistatava tahtlusele ka tunnistaja K.S. kuuldud K. Steinbergi fraas, mille viimane ütles vahetult pärast kuriteosündmust teise kambrisse paigutamisel: pidin ma jooma ja tapma (KoTo, kd 1, tl 89 – K.S. nende ütluste näol on tegemist KrMS § 66 lg 21 p-de 2 ja 3 alusel lubatava kuuldusega).
  3. Kaitsja arvates tuleks aset leidnud sündmuste käigu arvestamisel aluseks võtta K. Steinbergi ütlused. Kolleegium sellega ei nõustu. Praegusel juhul puudub tegelikult isegi alus kõrvutada K. Steinbergi ütlusi teiste tõenditega, sest nagu maakohus põhjendatult leidis, tuleb süüdistatava ütlused tõendikogumist üldse välja jätta. Nimelt on K. Steinbergi ristküsitlusel antud ütlused kriminaalasja lahendamise seisukohalt keskse tähtsusega aspektides diametraalses vastuolus tema kohtueelses menetluses antud ütlustega, mis avaldati maakohtu istungil prokuröri taotlusel KrMS § 293 lg 1 ja § 289 lg 1 alusel (KoTo, kd 1, tl 184–184 pöördel). Nimelt ei rääkinud K. Steinberg kahtlustatavana ütlusi andes midagi kannatanu sõimust ja ähvardustest, mille lõpetamise vajadusega põhjendas ta kohtuistungil kannatanu suu sulgemist (KoTo, kd 1, tl 180 pöördel–182). Kohtueelses menetluses väitis K. Steinberg hoopis seda, et kannatanu oli kurtnud, et tal on halb olla; süüdistatav olla pannud talle kaks näppu kaela peale ja katsunud mehe pulssi, mida ta ei olevat tundnud. Siis läinud süüdistatav ukse juurde koputama ja abi paluma ning öelnud, et inimene on surnud. K. Steinberg kinnitas, et katsus kannatanut ainult kahe näpuga. (KoTo, kd 1, tl 190). Kolleegium nõustub maakohtuga, et K. Steinberg ei suutnud usutavalt ja arusaadavalt selgitada, miks on ta erineval ajal andnud erinevaid ütlusi. Seetõttu tuleb tema ütlused kannatanuga tekkinud konflikti põhjuste ja käigu kohta kui ebausaldusväärsed tõendikogumist üldse välja jätta. Nii on põhimõtteliselt toiminud ka maakohus, ehkki kohus kõrvutas sellele vaatamata K. Steinbergi ütlusi ka teiste tõenditega. Kolleegium tõdeb, et juhul, kui K. Steinbergi ütlusi poleks alust tõendikogumist välja arvata, osutuksid need selgelt ebausaldusväärseteks, kuna need on vastuolus teiste tõenditega – eeskätt videosalvestise ja ekspertiisiaktiga, osaliselt ka tunnistaja K.S. ütlustega.
  4. Tulenevalt eelmises punktis märgitust pole mitte ühtki tõendit selle kohta, et kannatanu sõimas ja ähvardas süüdistatavat. Lisaks räägib sellele versioonile vastu videosalvestis. Ehkki salvestisel ei 11
(13)ole heli, pole usutav, et kui kannatanu oleks K. Steinbergi karjudes ropult sõimanud, nagu süüdistatav väidab, oleks ta jäänud rahulikult peaaegu liikumatult lamavasse asendisse, hoides ka pilku valdavalt hoopis teises suunas. Nagu maakohuski märkis, ei saa välistada, et kannatanu ütles süüdistatavale – iseenesest igati õigustatult – midagi uksele prõmmimise kohta, kuid väitel karjumisest, sõimust ja ähvardustest pole vähimatki tõenduslikku alust. Kaudse tõendina räägivad kannatanu agressiivse käitumise vastu ka tunnistaja K.S. ütlused, mille kohaselt täitis kannatanu kambrisse paigutamisel kõiki korraldusi, ei hakanud vastu ja heitis kohe pikali (KoTo, kd 1, tl 88), samas kui süüdistatav oli agressiivse käitumisega (KoTo, kd 1, tl 88 pöördel).
  1. Kolleegium märgib sedagi, et isegi juhul, kui vastupidiselt eelmärgitule saaks asuda seisukohale, et kannatanu tõepoolest sõimas ja ähvardas süüdistatavat, ei õigustaks see süüdistatava käitumist. Kannatanu väidetav õigusvastane käitumine, mis – olgu veelkord rõhutatud – pole tegelikult tuvastatav, võinuks küll anda alust rääkida hädakaitseseisundist, kuid süüdistatava tegevus kujutanuks endast sellisel juhul hädakaitse piiri ilmselget ja kavatsetut ületamist.
  2. Sarnaselt maakohtule leiab ringkonnakohus, et viis, kuidas K. Steinberg kannatanu surma põhjustas, oli KarS § 114 lg 1 p 1 mõttes piinav ja süüdistatav sai sellest aru ning vähemalt möönis seda. Videosalvestiselt nähtuvalt kägistas K. Steinberg enda alla surutud kannatanut kokku ligikaudu poole tunni vältel. Arvestatava osa sellest ajast oli kannatanu ka teadvusel, üritades järjest kahaneva intensiivsusega end süüdistatava haardest vabastada. Seega pidi kannatanu pikka aega taluma hirmu ja abitust kõrvuti süüdistatava tekitatud füüsiliste vaevustega, mille hulka kuulus ka õhupuudus. Sellistel asjaoludel on prokuratuur ja maakohus kvalifitseerinud K. Steinbergi tapmisteo õigesti mõrvana KarS § 114 lg 1 p 1 järgi.
  3. Kokkuvõttes ei suuda ükski apellatsioonis esitatud väidetest tekitada ringkonnakohtus kahtlust maakohtu hästi argumenteeritud tõendite analüüsi paikapidavuses. Samuti pole kohus eksinud materiaalõiguse kohaldamisel.
  4. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu
  5. jaanuari
  6. a otsuse muutmata ja nii K. Steinbergi kui ka tema kaitsja apellatsiooni rahuldamata.
  7. K. Steinbergi määratud kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu määramiseks ja riigi õigusabi kulude hüvitamiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal kohtuasja materjalidega tutvumiseks, maakohtu otsuse analüüsiks ja apellatsiooni koostamiseks kokku 6 tundi. Kaitsja palub suurendada kohtuasja materjalidega tutvumiseks kulunud kahe tunni osas riigi õigusabi osutamise eest ette nähtud tasu piirmäära 200%. Kokku palub kaitsja määrata OÜ-le Advokaadibüroo Objartel&Partnerid riigi õigusabi tasu 600 eurot, millele lisandub käibemaks 120 eurot. Ringkonnakohus, juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 22 lg-st 7 ning justiitsministri
  8. juuli
  9. a määruse nr 16 (tasude ja kulude kord) § 1 lg-test 6 ja 10, § 2 lg-st 1 ning § 6 lg-st 3, leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kohtuasjaga tutvumise eest määratava tasu suurendamist tasu ja kulude korra § 2 lg 1 alusel õigustab praegusel juhul see, et riigi õigusabi määrati K. Steinbergile alles 12
(13)apellatsiooni koostamiseks ja kaitsja polnud kriminaalasja materjalidega varem kursis. Seega oli kohtuasjaga tutvumine töö- ja ajamahukam kui tavapäraselt, mil apellatsiooni koostav kaitsja on eelnevalt osa võtnud ka esimese astme kohtus toimunud menetlusest. 42. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, tuleb eelmises punktis nimetatud riigi õigusabi tasu kui KrMS § 175 lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulu KrMS § 185 lg 2 esimese lause alusel K. Steinbergilt riigi kasuks välja mõista. Juhan Sarv Tiit Lõhmus Aarne Sarjas (allkirjastatud digitaalselt) 13
(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.