← Eesti

2-17-15014/21

Obsah (6)§ 657§ 171§ 174§ 175§ 177§ 178

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Tsiviilasja number 2-17-15014 Otsuse tegemise aeg ja koht 6. mai 2019, Tallinn Kohtukoosseis Iko Nõmm, Liis Arrak, And

§ 657lg 1 p-le 1 tuleb kohtuotsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.

Kolleegiumi arvates on maakohus õigesti leidnud, et kostja osanike

  1. juuli
  2. a otsus on vastuolus heade kommetega ning seetõttu tühine. Ringkonnakohtu arvates on maakohus hagis esiletoodud asjaolusid seostanud õigete materiaalõiguse normidega ja kohtu hinnang esitatud tõenditele on olnud seadusekohane. Kolleegiumil ei ole alust kohaldada materiaalõigust teisiti, anda tõenditele teistsugust hinnangut ega asuda nõude põhjendatuse osas maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale. I
  3. Küsimuse osas, kas Y OÜ osaluse näol on tegemist hageja ja SS ühisvaraga, on maakohus õigesti lähtunud sellest, et hageja ja SS on Valgevene Vabariigi kodanikud ning olid abielus
  4. juulist 2008 kuni
  5. juulini 2017 (tl, 9-11 ja 12-14). Maakohus on õigesti viidanud REÕS § 58 lg-le 3 ja § 57 lg 1 kohaselt kohaldub abikaasade varalistele õigustele Valgevene Vabariigi õigus. Valgevene Vabariigi
  6. detsembri
  7. a koodeksi nr. 218-3 „Valgevene Vabariigi tsiviilkoodeksi“ § 259 lg 1 kohaselt vara, mille abikaasad on omandanud abielu kestel, on nende ühisomand, kui abikaasade vahel sõlmitud lepinguga ei ole kehtestatud muud vararežiimi (tl 15-17). Valgevene Vabariigi
  8. juuli
  9. a koodeksi nr. 278-3 „Valgevene Vabariigi abieluja perekonnakoodeks“ § 23 lg 1 kohaselt on vara, mille abikaasad on omandanud abielu kestel, sõltumata sellest, kelle nimele või huvides see vara omandati või kumb tegi rahalised kulutused, on abikaasade ühisomand (tl 18-19 ja 20-21).
  10. Arvestades seda, et hageja ja SS vaheline abielu kestis
  11. juulist 2008 kuni
  12. juulini 2017 ning SS on kantud kostja registrikaardile osanikuna
  13. mail 2011 (tl 6-7), siis on maakohus teinud õige järelduse, et kostja osa näol on tegemist poolte ühisvaraga. Osa kuulub hageja ja SS ühisvara koosseisu ajast, millal kestsid abielulised suhted ja abikaasadel oli ühine majapidamine ning seepärast ei mõjuta hageja ja SS abieluliste suhete ja ühise majapidamise lõppemine enne ühisvara jagamise menetluse algust osa kuulumist jagamisele kuuluva ühisvara koosseisu. II
  14. Kostja osanike
  15. juuli
  16. a koosolekul vastuvõetud osakpaitali suurendamise otsuse kehtivuse küsimuse osas märgib kolleegium esmalt, et TsÜS § 32 kohaselt peavad juriidilise isiku osanikud, aktsionärid või liikmed, samuti juriidilise isiku juhtorganite liikmed omavahelistes suhetes järgima hea usu põhimõtet ja arvestama üksteise õigustatud huve. Kui ühingu otsusest võivad sõltuda osaniku õigused ja kohustused osaühingu, teiste osanike või muude isikute suhtes, on osaühingu osanikul üldjuhul alati õigus nõuda otsuse tühisuse tuvastamist.
  17. Osanike otsus on oma olemuselt mitmepoolne tehing TsÜS § 67 lg 2 kolmanda lause mõttes (vt Riigikohtu
  18. juuni
  19. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-13, p 21;
  20. märtsi
  21. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-10, p 12;
  22. aprilli
  23. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-06, p 10). Riigikohus on leidnud, et tehingud võivad olla heade kommetega vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks (vt Riigikohtu
  24. oktoobri
  25. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-02, p 10). Tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning 5

(7)õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal ning tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil (vt Riigikohtu
  1. septembri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p 23). Tehingu heade kommete vastasuse hindamisel tuleb arvestada kogumis kõiki sellega seotud olulisi asjaolusid, sh tehingu sisu ning selle tegemise asjaolusid, asjaosaliste ettekujutusi, ajendeid ja eesmärke (Riigikohtu
  3. mai
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-01 ja
  5. aprilli
  6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-02, p 9).
  7. Kostja osanike
  8. juuli 2017.a koosolekul on osanikud otustanud suurendada ühingu osakapitali 101 972 euro võrra selliselt, et nimetatud summa võrra suurendatakse TTle kuuluvat osalust. Osakapitali suurendamiseks on TT kohustund tegema rahalise sissemakse hiljemalt
  9. juulil 2017 ning uus osakapitali suurus on seejärel 144 028 eurot. Otsuse kehtivuse korral jääks SSle ja hagejale kuuluma osa nimiväärtusega 21 028 eurot ja TT-le osa suurusega 123 000 eurot (tl 8). Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et
  10. juuli
  11. a osanike koosoleku otsus vähendada TT osaluse märkimisväärse suurendamise kaudu SS-le ja hagejale ühisvarana kuuluva osaluse protsenti, vähendab oluliselt hagejale ühisvarana kuuluva kostja osa väärtust. Otsuse tulemusena omandaks TT ülekaaluka enamusosaluse ning saaks sisuliselt ainukontrolli osaühingu edasise tegevuse üle. Vähemusosanikuna ei oleks hagejal võimalik varasemaga võrreldes samaväärselt ühingu majandusotsuseid mõjutada ega selle juhtimisel kaasa rääkida ning seetõttu muutuks tema osalus sisuliselt väärtusetuks. Kuna osakapitali suurendamine langeb ajaliselt kokku SS ja hageja abielu lahutamisega ning kostja ei ole toonud esile selliseks sammuks ühtegi äriühingut puudutavat majanduslikku põhjendust, on maakohus õigesti järeldanud, et osakapitali suurendamise ainsaks eesmärgiks oli hageja ühingust välja tõrjumine. Selline tehingu eesmärk on aga ühiskonnas taunitav ja ebamoraalne, mistõttu on osanike selline otsus vastuolu tõttu heade kommetega ning TsÜS § 86 lg 1 järgi tühine.
  12. Kostja seisukoht, et osaluse vähenemine ei kahjusta hageja õigusi ühisvara jagamisel, sest hageja ei soovi jääda osaühingu osanikuks ja nõuab SS-lt üksnes rahalise hüvitise tasumist, ei ole asjakohane, kuna hüvitise suurus, millele hagejal on kostja osa SS-le jätmise eest õigus, sõltub otseselt ühisvarasse kuuluva kostja osa väärtusest. Samuti ei ole asjakohane kostja väide, et heade kommete vastasuse välistab SS tegutsemine kehtiva esindusõiguse alusel. Riigikohus on
  13. oktoobril
  14. a tsiviilasjas nr 3-2-17-10 tehtud otsuse p-s 37 leidnud, et heade kommetega ei saa lugeda kooskõlas olevaks ja lubatuks osaniku tegutsemist äriühingu või selle majandustegevuse üle kontrolli haaramise nimel, kui seda tehakse ebaausate vahenditega teiste osanike arvel. Isegi kui sel eesmärgil kasutatakse seadusega iseenesest otseselt vastuolus mitteolevaid vahendeid, võib tegutsemine sellise eesmärgi nimel olla õigusvastane. Seda kinnitab mh TsÜS § 138 lg 2, mille järgi ei ole õiguse teostamine lubatud mh selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Sealsamas on Riigikohus rõhutanud, et kahe võrdse osalusega osanikuga äriühingu puhul võib lugeda tahtlikuks heade kommetega vastuolus olevaks käitumiseks mh osaniku tegutsemist teise osaniku tahteta või vähemalt teadmiseta ühingus enamuse omandamiseks, ühingu vara üleandmist ühe osaniku majandusliku kontrolli alla vms, mille tulemusena teine osanik kaotab sisulise kontrolli osaühingu vara üle ja sellega muutub tema osalus sisuliselt väärtusetuks. Tähtsust ei ole sellel, mida konkreetselt otsustas osanik kontrolli ebaõiglaseks omandamiseks ise osanikuna või juhtorgani liikmena või mõjutas selleks äriühingu juhtorganite liikmeid või kasutas selleks kolmandaid äriühinguid või muid isikuid. 6
(7)
  1. Arvestades kõike eeltoodut, nõustub kolleegium maakohtu järeldusega et kostja
  2. juuli
  3. a osanike koosoleku otsus on tühine, kuivõrd selle vastuvõtmise eesmärgiks oli kahjustada hageja huve ning koosolekul hääletanud osanike käitumine oli seetõttu vastuolus heade kommetega. III
  4. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu, ei ole põhjust muuta ka maakohtu määratud menetluskulude jaotust ning apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud

§ 171lg 1 alusel kostja kanda.

29.

§ 174

lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

  1. Hageja esitas
  2. jaanuaril 2019 ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, milles palub hüvitada apellatsioonimenetlusega seoses kantud menetluskulud 1507 eurot 20 senti (käibemaksuga). Menetluskulude nimekirja kohaselt on hagejale osutatud apellatsioonimenetluses õigusabi 8,9 tunni ulatuses tunnitasuga 140 eurot ja 160 eurot (käibemaksuta). Nimekirja kohaselt seisnes õigusabi kohtuotsusega tutvumises (0,2 tundi + 0,5 tundi) ja apellatsioonkaebusele vastuse koostamises (8,2 tundi). Menetluskulude kindlaksmääramise avalduses palub hageja menetluskulud välja mõista käibemaksuga. Kostja oma seisukohta hageja menetluskulude osas ei esitanud.
  3. Ringkonnakohus leiab, et hageja esindajate ajakulu on põhjendatud ja vajalik kohtuotsuse tutvumisel nimekirjas märgitud 0,7 tunni ulatuses, kuid vastuse koostamisel apellatsioonkaebusele on märgitud ajakulu ülepaisutatud. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebuse ja selle vastuse sisu ning mahtu arvestades põhjendatud ajakulu vastuse koostamisele 5 tundi. Advokaadi tunnitasu määra osas nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et praegusel juhul on põhjendatud mõista menetluskulud välja lähtudes tunnitasu määrast 140 eurot (käibemaksuta), mis on mõistlik ja

§ 175lg 1 mõttes põhjendatud.

Seega rahuldab ringkonnakohus hageja taotluse apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja apellatsiooniastmes kantud õigusabikulud (5,7*140*20%) 957 eurot 60 senti (käibemaksuga). 32. Lähtudes

§ 177

lg-st 4, märgib kohus vastavalt menetlusosalise taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 33.

§ 178

lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

§ 178

lg 2 järgi võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Iko Nõmm (allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak (allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.