← Eesti

2-18-5968/30

Obsah (6)§ 76§ 175§ 416§ 94§ 158§ 415

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ele Liiv (eesistuja), Margo Klaar, Iko Nõmm Otsuse tegemise aeg ja koht 03.05.2019, Tallinn Tsiviilasja number 2-18-5968 Ts

§ 76

lg-le 1, § 84 lg-tele 1, 3 ja 4 ning „Võlaõigusseaduse I kommenteeritud väljaande“ lk-dele 410-412 ning laenulepingu p-le 8.2, mille kohaselt võib laenusaaja lepingust tulenevad kohustused osaliselt või täielikult täita ennetähtaegselt, teatades laenuandjale kirjalikult kolm kuud ette. Lisaks viitas maakohus, et tarbija õigus täita 6

(13)ennetähtaegselt tarbijakrediidilepingust (sh elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingust) tulenevaid kohustusi on eraldi reguleeritud VÕS §-s
  1. Maakohus analüüsis esitatud tõendeid (I kd, tl-d 28-34, 115) ja leidis, et kohtule ei esitatud tõendeid, et laenuleping on ennetähtaegselt täidetud või laenuandja täitmise vastuvõtmisest keeldunud. Maakohus nõustus kostjaga, et 22.11.
  2. a teade ei olnud laenulepingu lõpetamine/ülesütlemine. Laenusaajal ei ole õigust laenulepingut üles öelda, tal on üksnes õigus laenulepingust tulenevad kohustused ennetähtaegselt täita. Praegu ei täitnud laenusaaja kohustusi ennetähtaegselt. Maakohus möönis, et laenuandjal ei oleks olnud õigust nõuda laenusaajalt VÕS § 411 lg 1 järgi tarbija krediidi kasutamata jätmise ajale langevat intressi ja muid kulusid. Kuna laenusaaja ei tagastanud praegu ka laenulepingujärgset põhivõlgnevust, ei täitnud laenusaaja laenulepingut ennetähtaegselt. Laenusaajal oli laenulepingu ennetähtaegseks täitmiseks võimalik tagastada laenulepingujärgne põhivõlgnevus ning intress kuni laenu kasutamise lõpptähtajani ning hiljem esitada vastuväited muudele kuludele. Seega ei olnud tõendatud, et laenusaaja täitis oma lepingust tulenevad kohustused ennetähtaegselt. Seetõttu ei lõppenud laenuleping 30.03.2017 laenusaaja poolt laenulepingu ennetähtaegse täitmisega. Lisaks nähtus maakohtu hinnangul kirjavahetusest, et laenusaaja ei soovinud täita laenulepingut ennetähtaegselt, vaid hageja soovis võtta laenusaaja kohustused üle. Hageja soovis 28.03.
  3. a e-kirjavahetuse kohaselt sõlmida enda nimele uue laenulepingu uutel tingimustel (I kd, tl 29). Nimetatut tõendas ka asjaolu, et laenuandja edastas 31.03.2017 kell 17.21 hagejale laenulepingu projekti (I kd, tl-d 35-39), mida hageja ei allkirjastanud.

§ 175

lg-tele 1 ja 2 ning märkis, et maakohtule ei esitatud VÕS § 175 lg-tes 1 ja 2 sätestatud lepinguid. Seega ei olnud tõendatud, et hageja võttis laenuandja ja laenusaaja vahel sõlmitud laenulepingust tulenevad kohustused üle. Pooled ei vaielnud, et alates 2017. a aprillist laenusaaja laenulepingujärgseid kohustusi ei täitnud.

§ 416

lg-le 1 ning märkis, et kostja esitas kohtule laenulepingu ülesütlemise tõendamiseks 04.07.

  1. a ja 25.07.
  2. a ülesütlemise hoiatused koos väljastusteadetega, milles andis laenusaajale 14 kalendripäevase tähtaja laenulepingujärgse võlgnevuse tasumiseks ja hoiatas, et kui laenusaaja võlgnevust ei tasu, ütleb laenuandja laenulepingu üles (I kd, tl-d 93-102). Maakohtule ei esitatud tõendeid, et laenusaaja on laenulepingujärgse võlgnevuse tasunud. Seega oli laenuandja õigustatud edastama laenusaajale 10.08.2017 laenulepingu ülesütlemise avalduse ja nõude lepingust tulenevate kõigi varaliste kohustuste täitmiseks (I kd, tl-d 103-109). Ei olnud vaidlust, et laenusaaja ja tagatisvara omanik said ülesütlemise avalduse kätte. Seega ütles kostja laenulepingu kohaselt üles, 10.08.
  3. a laenulepingu ülesütlemine ei olnud tühine ning laenuandja oli õigustatud nõudma laenusaajalt ülesütlemise aja seisuga kohustuste täitmist. Pooled ei vaielnud laenulepingujärgse põhivõlgnevuse üle. Seetõttu on kostja õigustatud nõudma 28 495,07 euro suurust põhivõlgnevust. Hageja vaidles sundtäidetava nõude suurusele vastu, kuna leidis, et kostja ei ole õigustatud nõudma kõrvalnõudena viivist rohkem kui seadusjärgses määras, leppetrahvi, kahju intressimaksmisega viivitamise eest ning sissenõudmiskulu.

§ 94

lg-tele 1 ja 3 (otsuses ekslikult märgitud lg 4) ning selgitas, et pooled ei vaielnud, et laenusaaja on kohustatud tasuma laenu kasutamise eest intressi. Selle asjaolu võttis hageja omaks ka 05.09.

  1. a e-kirjas (I kd, tl 41) ja 29.10.
  2. a kohtuistungil. Laenulepingu p-s 1.10 leppisid laenulepingu pooled kokku intressimääras 12 kuud EURIBOR + 17,442% aastas. Pooled ei vaielnud, et laenusaaja ei tasunud laenulepingujärgseid makseid ja 7

(13)intressi alates
  1. a aprillist. Seega kuni laenulepingu lõppemiseni 10.08.2017 oli laenusaajal tasumata intress 1850,74 eurot (428,99 eurot + 427,55 eurot + 426,70 eurot + 425,84 eurot + (424,97/30 × 10)). Seega oli maakohtu hinnangul laenusaaja laenulepingu järgi kohustatud tasuma 10.08.
  2. a seisuga intressi 1850,74 eurot. Maakohus andis hinnangu laenulepingu p-le 6.7 ja 21.04.
  3. a notariaalse dokumendi nr 1543 p-le 5.
  4. Maakohus viitas laenulepingu p-le 6.7, 21.04.
  5. a notariaalse dokumendi nr 1543 p-dele 5.5 ja 5.2 ning luges tõendatuks, et PPP korter oli perioodil 01.04.2017-31.03.2018 kindlustatud (I kd, tl-d 47-48). Varasema kindlustuskohustuse täitmise kohta ei esitatud maakohtule tõendeid. Maakohus leidis aga, et kostja leppetrahvi nõue on alusetu.

§ 158

lg-le 1, § 159 lg-le 2 ning selgitas, et laenusaajal oli kohustus kindlustada ühishüpoteegiga koormatud vara 10 pangapäeva jooksul alates 21.04.

  1. Kostja ei tõendanud, et laenuandja või kostja nõudis laenusaajalt kindlustuskohustuse täitmist, ja teavitas, et kohustuse täitmata jätmisel nõuab leppetrahvi. Seega kaotas kostja õiguse nõuda leppetrahvi laenulepingu p 6.7 ja 21.04.
  2. a notariaalse dokumendi nr 1543 p 5.5 alusel. Seetõttu oli sundtäitmisele esitatud leppetrahvi nõue kindlustuskohustuste täitmata jätmise eest põhjendamatu ja tuli jätta rahuldamata. Maakohus viitas laenulepingu p-le 7.5, mille kohaselt laenusumma tagasimaksmisega viivitamisel, samuti seoses laenusaaja võla sissenõudmisega või muu lepingust tuleneva laenuandja õiguse teostamisega seotud kulude hüvitamisega viivitamisel, maksab laenusaaja laenuandjale viivist 0,5% tasumisele kuuluvalt summalt päevas. Maakohus leidis, et nimetatud laenulepingu tingimus kui tüüptingimus on VÕS § 42 lg 3 p 5 ja lg 1 järgi tühine, kuna ületab kolmekordselt seadusjärgset viivisemäära.

§ 415

lg 1 esimesele lausele, § 113 lg-le 1, § 94 lg-le 1 ning selgitas, et Riigikohtu praktika kohaselt on VÕS § 42 lg 3 p 5 ja VÕS § 42 lg 1 järgi eelduslikult tühine selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (Riigikohtu 10.05.

  1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 13). Ebaproportsionaalselt suure viivise kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (Riigikohtu 14.06.
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24). Kostja tugines viivisenõude puhul VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause alusel lepingus kokkulepitud intressimäärale, mis ei ületa 24%, mitte VÕS § 415 lg 1 järgi tühisele viivisemäärale. Maakohtu arvates oli viivisenõue määras 18,038% aastas ehk 0,05% päevas tarbijakaitselise eesmärgiga kooskõlas ja põhjendatud. Seega oli kostja täitmisavalduses esitatud viivisenõue põhjendatud. Maakohus viitas hageja viivisenõude vähendamise taotluse lahendamisel VÕS §-le 162 ja § 113 lg-le
  3. Viivise alandamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes. Kohtulahendist peavad nähtuma ja olema kontrollitavad kohtu motiivid, miks viivist vähendati. Arvestada tuleb ka üldist praktikat viivise väljamõistmisel, sest ka lepingulistes suhetes osalejate jaoks peab üldjoontes olema ettenähtav, kas ja millises ulatuses kohtud nende viivisenõudeid aktsepteerivad. Viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus on sellel, kes taotleb viivise vähendamist. Erandina peab põhivõlast suurema viivisenõude korral tõendama vastava kahju olemasolu võlausaldaja, kui nõutakse seaduses sätestatud määrast suuremat viivist. VÕS § 162 kasutab viivise kohta termineid „ebamõistlikult suur" ja „mõistlik". Nende terminitega tähistatud mõisted ei ole käsitatavad faktiliste asjaoludena, vaid hinnanguliste kategooriatena, seega pole neid võimalik tõendada tsiviilkohtumenetluses kasutatava tõendamise mõiste kohaselt. Tõendamine saab seega seisneda kohtule lepingu sõlmimise, täitmise, lepingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju ja muude oluliste asjaolude kohta info esitamises, mille põhjal kohus kujundab siseveendumuse 8

(13)viivise mõistlikkuse või ebamõistlikkuse kohta. Samas peab kohus lisaks poolte esitatud asjaoludele kaaluma viivise mõistlikkust ka objektiivset kriteeriumit arvestades, lähtudes VÕS §-st
  1. Seega võib viivise ebamõistlikule suurusele viidata ainuüksi asjaolu, kui viivis ületab kordades põhinõuet (Riigikohtu 14.06.
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p-d 16 ja 18-20). Praegu ei ületanud viivisenõue põhivõlga, vaid oli sellest kordades väiksem. Hageja ei toonud kohtu ette VÕS § 162 lg-s 1 nimetatud asjaolusid, mille tõttu peaks kohus vähendama viivist olukorras, kus viivisenõue on mõistlik ja põhjendatud ega ületa põhivõlga. Maakohus jättis hageja viivisenõude vähendamise taotluse rahuldamata. Maakohus viitas laenulepingu p-le 7.7, mille kohaselt kui laenusaaja on viivitanud laenuintresside tasumisega rohkem kui 14 kalendripäeva, on laenuandjal õigus nõuda laenuintressi tasumise viivitamisega tekitatud kahju hüvitamist, kuid mitte rohkem kui 30% tähtaegselt tasumata laenuintresside summast. Maakohtu hinnangul oli tegemist põhjendamatu nõudega, mis oli TsÜS § 87 järgi tühine. Tegemist oli VÕS § 113 lg-s 6 sätestatud olukorraga, mille kohaselt viivist ei ole lubatud nõuda intressi, sealhulgas viivise, ega muu raha kasutamise tasu maksmisega viivitamise korral. Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Maakohus viitas „Võlaõigusseaduse I kommenteeritud väljaande“ lk-le 563 ning selgitas, et lisaks ei ole lg 7 järgi lubatud ka nt eelnevad fikseeritud summadega kokku lepitud kahjuhüvitise või leppetrahvi kokkulepped intressi tasumisega viivitamise juhuks. Kuna laenulepingu p-s 7.7 lepiti eelnevalt kokku, oli tegemist seadusest tuleneva keeluga vastuolus oleva tehinguga, mis on tühine. Lisaks ei tõendanud kostja intressi tasumisega viivitamisel tekkinud kahju. Maakohus viitas laenulepingu p-dele 7.8 ja 7.9, VÕS § 1132 lg-le 1 ning tuvastas, et kostja edastas laenusaajale ja pantijale 04.07.2017 ja 25.07.2017 meeldetuletuskirjad ja 10.08.2017 ülesütlemise teate (I kd, tl-d 93-109). Maakohtu hinnangul oli põhjendatud sissenõudmiskulud 20 eurot (25.07.2017 meeldetuletuskiri laenusaajale ja pantijale kokku 10 eurot ning 10.08.2017 ülesütlemise teatis laenusaajale ja pantijale kokku 10 eurot). Maakohus viitas TsMS § 173 lg-le 1, § 163 lg-le 1 ning leidis, et maakohus rahuldas hageja nõude 9% ulatuses. Seega jäävad hageja menetluskulud kostja kanda 9% ulatuses ja kostja menetluskulud hageja kanda 91% ulatuses. Apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebuse vastus
  3. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi täielikult rahuldada. Alternatiivselt palub hageja maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi jäeti rahuldamata, ja saata tsiviilasja uueks arutamiseks maakohtule. Lisaks palub hageja tühistada maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas (rahuldamata jäänud osas) ning teha selles osas uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja kasuks täielikult välja hageja maakohtu menetluses kantud menetluskulud. Apellatsioonimenetluse kulud palub hageja jätta kostja kanda. Maakohus kohaldas asja lahendamisel vääralt materiaalõiguse norme ja rikkus menetlusõiguse norme. Maakohus lähtus otsuse tegemisel vaid kostja kui huvitatud isiku arvamusest. Maakohus ei arvestanud hageja selgituste ja tõenditega. Hageja jäi varatuks ning talle on kostja pahauskliku käitumise tõttu tekitatud kahju. Seeläbi on rikutud kolmanda isiku õigusi. Maakohus leidis vääralt, et kostja käitus seaduspäraselt. Maakohus tuvastas, et sundtäitmises on lubatav nõuda hagejalt 20.02.
  4. a seisuga 33 059,99 eurot (mitte 36 390,36 eurot). Lisaks käitus laenuandja ebaausalt ja hea usu vastaselt, kui taganes ühepoolselt laenuandja ja 9
(13)laenusaaja vahel sõlmitud kokkuleppest ega ilmunud 30.03.2017 notariaalsele tehingule. Eelneva tõttu tuleb tunnistada lubamatuks 21.04.
  1. a ametitoiminguna nr. 1543 tõestatud avalduse kogu sundtäitmine täiteasjas nr 022/2018/
  2. Kostja lepinguline esindaja on kostja töötaja. Hageja viitas TsMS § 218 lg-le 2 ja § 175 lg-le 2 (apellatsioonkaebuses ekslikult märgitud TsMS § 218 lg 2 esimene lause) ning selgitas, et menetlusosalist esindava töötaja menetluskuludest hüvitatakse vaid sõidukulud. Töötaja kulude hüvitamise piirangut kohaldatakse, sõltumata sellest, kas töötaja kvalifikatsioon vastab TsMS § 218 lg 1 p 2 nõuetele, kas tegu on samal ajal prokuristiga või kas töötajale makstakse esindamis eest eritasu. Lisaks on keeruline kuutasu saava töötaja puhul konkreetse kohtuasjaga seotud kulusid välja arvutada. Töölepingulise suhte puhul annab kostja oma esindajale tööjuhiseid ja kontrollib nende täitmist. Seega ei saa välistada, et kostja esindaja õigusabikulude väljamõistmisega kaasneb kostja alusetu rikastumine hageja arvel. Seega palub hageja jätta kostja õigusabikulude hüvitamise nõude rahuldamata.
  3. Hageja vaidleb kostja vastuapellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Vastus apellatsioonkaebusele ja vastuapellatsioonkaebus
  4. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Mh märgib kostja, et maakohus põhjendas hagi osaliselt rahuldamata jätmist. Kostjat esindas ja esindab kohtumenetluses Stix KV OÜ, kes volitas esindajaks Alar Liivamägi. Kostjal on esindussuhe Stix KV OÜ-ga, mis nähtub ka kostja menetlusdokumentidest.
  5. Kostja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse hagi osalise rahuldamise osas ja jätta hagi täielikult rahuldamata. Alternatiivselt palub kostja tühistada maakohtu otsuse intressinõude sundtäitmise kostja nõutust väiksemas osas lubatavaks tunnistamise osas ja teha uue otsuse, millega intresside osas tunnistada lubatavaks sundtäitmine summas 1920,96 eurot. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Maakohus ületas nõude piire, kui rahuldas hagi osaliselt (TsMS § 439). Hagiavalduse ja selle täienduse kohaselt taotleb hageja notariaalse lepingu lubamatuks tunnistamist sundtäitmise täiteasjas nr. 022/2018/1234, mitte sundtäitmise lubamatuks tunnistamist. Seadus ei võimalda täiteasja raames täitedokumendi lubamatuks tunnistamist. Tegemist on õiguse kohaldamise küsimusega, mida kohus teeb sõltumata poolte taotlustest ja seisukohtadest. Maakohus oleks pidanud jätma hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Alternatiivselt vaidlustab kostja kohtuotsuses intressi sissenõudmise lubatavaks tunnistamise väiksemas ulatuses, kui kostja nõudis. Maakohus luges ekslikult (ilmselt pidades ekslikult perioodiks kalendrikuud) viimase perioodi puhul põhjendatuks kostja intressinõudet 10 päeva eest (1.-
  6. kuupäevani) ja sundtäitmist lubamatuks 70,22 euro ulatuses. Maakohus tunnistas intresside osas sundtäitmise lubatuks summas 1850,74 eurot. Laenulepingu maksegraafiku p-de 36-40 kohaselt tuli igakuiseid makseid (s.h intressimakset) tasuda iga kuu
  7. kuupäeval. Seega kestis periood iga kuu
  8. kuni järgneva kuu
  9. kuupäevani. Seega oli kostja proportsionaalne intressinõue viimasel perioodil kuni laenulepingu ülesütlemiseni põhjendatud 15 päeva (27.07.2017-10.08.2017) eest. Laenulepingu järgi oleks tulnud 26.08.2017 tasuda intressi 424,97 eurot. Proportsionaalne osa sellest oli 424,97 / 30 × 15 = 212,48 eurot. Kohus oleks pidanud tunnistama lubatavaks sundtäitmise intresside osas summa 1920,96 eurot. Ringkonnakohtu seisukoht 10
(13)
  1. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada osas, milles maakohus tunnistas sundtäitmise intresside osas lubatavaks väiksemas ulatuses kui 1920,96 eurot. Muus osas puudub maakohtu otsuse muutmiseks alus. Hageja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata, kostja vastuapellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
  2. Ringkonnakohus mõistab hageja apellatsioonkaebust viisil, et hageja ei vaidlusta maakohtu otsust osas, milles hagi rahuldati. Ringkonnakohus mõistab kostja vastuapellatsioonkaebust viisil, et kui ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ületanud hagi piire, vaidlustab kostja maakohtu otsust osas, millega talle ei mõistetud välja täiendavat intressi 70,22 eurot ehk kokku 1920,96 eurot.
  3. Kolleegium leiab, et maakohus ei ületanud hagi piire. Kuigi hageja nõue on hagiavalduses formuleeritud ekslikult kui täitedokumendi lubamatuks tunnistamise nõue, on hagi sisust (hageja vaidleb vastu sundtäitmise korras temalt nõutavatele summadele) hageja nõue mõistetav kui sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõue. Nii on seda mõistnud ka kostja, kes pole maakohtu menetluses vaielnud vastu hageja nõude selgusele ja on käsitanud hageja nõuet alates esimesest vastusest
  4. mail 2018 (tl 84-97) hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagina nagu kohuski. Ka hageja ise on 29.10.2018 kohtuistungil palunud sundtäitmise lubamatuks tunnistada viivise, leppetrahvi ja intressi osas. Alles 08.11.2018 menetlusdokumendis „Kostja seisukoht hageja menetluskulude suhtes ts-asjas 2-18-5968“ on kostja püstitanud küsimuse hageja nõudest. Maakohus menetles asjas esitatud hagi põhjendatult kui sundtäitmise lubamatuks tunnistmise hagi.
  5. Poolte vahel ei olnud vaidlust, et täitmisele esitati nõue 36 390,36 euro ulatuses. Kostja selgitas maakohtu 29.10.2018 kohtuistungil, et täitmisele esitati põhivõlg 28 495,07 eurot, intress 1906,80 eurot + lepingu kehtivuse aegne viivis 72,63 eurot, pärast ülesütlemist viivis 2621,55 eurot, kõrvalnõuded lepingu p 7.
  6. järgi 384,80 eurot, leppetrahv 2849,51 eurot ja võla sissenõudekulu 60 eurot. Hageja selgitas samas, et tunnistab võlgnevust 30 401,87 eurot (põhivõlgnevus 28 495,07 eurot, intress 196,80 eurot) seisuga 10.08.
  7. Muid kõrvalnõudeid hageja ei tunnistanud.
  8. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 esimese lause kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul saab võlgnik sama paragrahvi lg 11 kohaselt esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis ka kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele. Praeguses asjas on täitedokumendiks TMS § 2 lg 1 p-s 19 nimetatud notariaalselt tõestatud kokkulepe, mis näeb ette kinnisasja omaniku kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks.
  9. Asjaõigusseaduse § 279 lg 7 järgi võib pantija, kes ei ole võlgnik, esitada pandiga tagatud nõude vastu samu vastuväiteid, mida võib esitada võlgnik või käendaja. Ta võib vastuväiteid esitada ka siis, kui võlgnik nõudele vastu ei vaidle. 13.
  10. Riigikohus on
  11. jaanuaril 2010 tsiviilasjas nr 3-2-1-153-09 tehtud otsuse p-s 25 selgitanud, et hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik võib selliseid vastuväiteid esitada ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga. Seega on hagejal võimalik tugineda sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis väitele, et laenuleping ei ole kehtivalt üles öeldud, mh põhjusel, 11
(13)et selle ülesütlemise eeldused ei olnud täidetud või ülesütlemine on vastuolus hea usu põhimõttega (RKTKo nr 2-17-9391, p 14). 13.
  1. Hageja on selgitanud kohtuistungil, et peab hea usu põhimõtte vastaseks kostja käitumist, st mitteilmumist notarisse, kui laenusaaja (või hageja, soovides üle võtta laenusaaja kohustust) soovis kostja ees lasuva kohustuse ennetähtaegselt täita. Maakohus on hagis esile toodud asjaolusid seostanud õigete materiaalõiguse normidega ning on hinnanud esitatud tõendeid TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 kohaselt. Erinevalt hageja seisukohast on maakohus kolleegiumi arvates tuvastanud vaidluse aluseks olnud asjaolud ja hinnanud esitatud tõendeid seaduse kohaselt ning ringkonnakohtul ei ole alust anda esitatud tõenditele teistsugust hinnangut või asuda tuvastatud asjaolude suhtes maakohtuga võrreldes erinevale seisukohale. 13.
  2. Maakohus on õigesti tuvastanud (otsuse p-d 43-46), et laenusaaja ei täitnud lepingust tulenevaid põhivõlgnevuse ja intressi maksmise kohustust; laenusaaja ei saanud laenulepingut üles öelda, vaid võis lepingu ennetähtaegselt täita; hageja sooviks oli võtta laenusaaja kohustused üle, kuid võlausaldaja ei nõustunud sellega erimeelsuste tõttu nõude suuruse osas; laenuandja ütles 10.08.2017 lepingu laenusaajaga kehtivalt üles. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja neid ei korda (TsMS § 654 lg 6). Kostja õiguseellasel puudus kohustus ilmuda 30.03.2017 notariaalset tehingut sõlmima, sest pooled ei jõudnud eelnevalt kokkuleppele lepingust tulenevate võlgnevuste suuruse osas. Praeguses asjas ei leidnud tuvastamist, et hageja ja kostja oleksid saavutanud laenulepingu suhtes mingi kokkuleppe, mille suhtes oleks saanud 30.03.2017 notaris lepingu sõlmida. Seetõttu puudub alus väita, et laenuandja käitus ebaausalt või hea usu põhimõtte vastaselt.
  3. Maakohus tunnistas intresside osas sundtäitmise lubatuks summas 1850,74 eurot. Põhjendatud on kostja vastuapellatsioonkaebuse väide, et maakohus on eksinud intressisumma arvestamisel. 14.
  4. Maakohus ei tuvastanud otsuses, millisel kuupäeval muutusid laenulepingust tulenevad intressinõuded sissenõutavaks. Ilma nimetatut tuvastamata pole võimalik kindlaks teha laenulepingust tulenevate võlgnevuste suurust. Laenulepingu (tl 16-21) p 5.1.
  5. kohaselt oli laenusaaja kohustuseks tasuda laenusumma ja intressid lepingus ja laenusumma tagastamise graafikus toodud tingimustel. Lepingu lisaks olevast maksegraafikust nähtub, et intressi maksmise kohustus oli laenusaajal iga kuu
  6. kuupäeval. 14.
  7. Maakohus leidis seetõttu ekslikult, et viimase intressiperioodi puhul pidi laenusaaja maksma intressi 10 päeva eest (1.-
  8. kuupäevani) ja sellest tulenevalt on sundtäitmine lubamatu 70,22 euro ulatuses. Kolleegium nõustub kostjaga, et proportsionaalne intressinõue viimase perioodi eest kuni laenulepingu ülesütlemiseni on põhjendatud 15 päeva (27.07.201710.08.2017) eest. Laenulepingu järgi oleks tulnud 26.08.2017 tasuda intressi 424,97 eurot. Proportsionaalne osa sellest oli 424,97 / 30 × 15 = 212,48 eurot. Seetõttu on sundtäitmine lubatav intresside osas 1920,96 euro ulatuses ja maakohtu otsus tuleb tühistada osas, millega maakohus tunnistas sundtäitmise intresside osas lubatavaks väiksemas ulatuses kui 1920,96 eurot.
  9. Apellatsioonikohtu istungil selgitas kostja esindaja, millistel asjaoludel ta kostjat esindas. Hageja võttis seoses sellega oma apellatsioonkaebuses kostja esindust puudutavad vastuväited tagasi, mistõttu kolleegium kostja vastavatele väidetele hinnangut ei anna. Nimetatu omab tähendust menetluskulude kindlaksmääramise ja väljamõistmise jätkumenetluses. 12
(13)
  1. Hageja vaidlustas sundtäitmise lubamatuks tunnistamist 36 390,36 euro osas, hageja nõue kuulub rahuldamisele 3260,15 euro ulatuses. Hageja nõue kuulub rahuldamisele 91% ulatuses. Maakohtu menetluskulude jaotust ei tule seega muuta, kuivõrd täiendava 70,22 euro väljamõistmisega ei muutu hageja hagi rahuldamise ulatus protsentides. Kostja kanda jäävad maakohtu menetluskulud 9% ulatuses.
  2. Kuivõrd kostja vastuapellatsioonkaebusest moodustas rahuldatav intressinõude vaidlustamise ulatus orienteeruvalt poole, hageja apellatsioonkaebus jääb aga täies ulatuses rahuldamata, jätab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse menetluskulud 75% ulatuses hageja ja 25% ulatuses kostja kanda.
  3. Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
  4. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Iko Nõmm 13
(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.