Obsah (8)

§ 436§ 231§ 368§ 173§ 163§ 175§ 445§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Enely Sepp Otsuse tegemise aeg ja koht 2. aprill 2018. a Tallinn, Harju Maakohtu Kentmanni kohtumaja Tsiviilasja number 2-17-10516 Tsivii

) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 436

lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas 4 2-17-10516 esitatud ja kogutud tõenditele.

§ 436

lg 7 järgi ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

§ 231

lg 2 järgi ei vaja poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.

1. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 alusel saab esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Kooskõlas TMS § 221 lg-ga 1¹ muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul, iseäranis TMS § 2 lõike 1 punktides 18–191 nimetatud täitedokumentide puhul, saab võlgnik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada ka kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele. TMS § 2 lg 1 p 19 kohaselt on täitedokumendiks notariaalselt tõestatud kokkulepe, mis näeb ette kinnisasja omaniku kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks.
2. Kohus juhindub antud asja lahendamisel võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg-st 1, mis sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 396 lg-s 1 on sätestatud, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. VÕS § 100 järgi kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 6 alusel kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Vastavalt VÕS § 108 lg 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 113 lg 1 esimese lause kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma (VÕS § 158 lg 1). Asjaõigusseaduse (AÕS) § 325 lg-s 1 on sätestatud, et kinnisasja võib hüpoteegiga koormata selliselt, et isikul, kelle kasuks hüpoteek on seatud (hüpoteegipidajal), on õigus hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamisele panditud kinnisasja arvel. Hüpoteegiga on hüpoteegisumma ulatuses tagatud nõue, intressid (muu hulgas viivis) kuni kolme aasta eest enne kinnisasja müümist täitemenetluses, samuti võla sissenõudmise kulutused, sealhulgas täitemenetluse kulud ja täituri tasud ning hüpoteegipidaja poolt kinnisasja omaniku eest tasutud kindlustusmaksed (AÕS § 346 lg 1).
3. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et poolte vahel on 03.07.2013 sõlmitud laenuleping nr 3/7/2013, millega kostja sai hagejalt laenu 50 000 eurot investeerimise otstarbel. Laenusumma tagastamise lõpptähtaeg oli 04.01.2026, tasumisele kuuluv intress 16% aastas vastavalt ning viivise määr 0,2% tähtaegselt tasumata laenusummalt iga viivitatud kalendripäeva eest. Laenulepinguga lepiti kokku ka leppetrahvi 18% kogu laenusummast maksmises lepingu ülesütlemisel. Kokku lepiti ka kohustuste täidetuks lugemise järjekorras. Laenu tagatiseks on seatud hüpoteek 110 000 eurot kolmele hagejale kuuluvale kinnisasjale. Vaidlus puudub ka selles, et kostja avalduse alusel on algatatud täitemenetlus nr 022/2017/2295 110 000 euro sissenõudmiseks. Poolte vahel puudub vaidlus ka selles, et 13.09.2017 seisuga on kostja nõue kokku 83 648, 44 eurot. Kohus loeb need asjaolud

§ 231lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks.

5 2-17-10516 Poolte vahel on vaidlus selles, kas sundtäitmine võiks olla lubamatu võimaliku nõude ebaselguse tõttu; kas kostja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja kas hagejale on sellega tekkinud kahju, mille hageja võiks tasaarvestada kostja nõudega tema vastu; kas kõrvalnõuete rahuldamine võiks olla vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja on taotlenud ka kõrvalnõuete vähendamist kohtu poolt mõistlikuks peetud summani.

1. Hagejale jäi hagi kohaselt ebaselgeks, kas nõue tema vastu võiks olla üle läinud Teeneks OÜle. Kostja kinnitusel kuulub nõudeõigus hageja vastu ka kostja jagunemise järgselt kostjale. Kostja tõendas seda asjaolu 17.09.2015 jagunemislepingu koopiaga (tl 55-57), mille punkti 6.3 järgi annab jagunev ühing (kostja) jagunemisel omandavale ühingule (Teeneks OÜ) üle vaid kinnisvara Märjamaa vallas. Kohtu hinnangul on kostja tõendanud, et nõudeõigus hageja vastu kuulub jätkuvalt kostjale.
2. Riigikohus on
3. jaanuari
4. otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-134-10 (p 11) käsitlenud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise võimaliku alusena täitedokumendi ebaselgust ning leidnud, et täitemenetluses täitedokumendi tõlgendamise üle vaidluse tekkimise korral võib

§ 368

lg 2 järgi sissenõudja või võlgnik esitada hagi teise poole vastu nõudega tuvastada, kas täitedokumendist tuleneb hagejale mingi konkreetne õigus või kohustus. Sellise nõudega tuvastushagi võib esitada täitedokumendi selgitamiseks ka muul juhul, kui menetlusosalised vaidlevad täitedokumendi täitmise või toime üle. Seega oleks juhul, kui kostja nõude kooseis jääb hagejale selgusetuks (ja ta ei saa kostjalt ka vastavat teavet), hageja kohane õiguskaitsevahend tuvastushagi esitamine. Hageja vastavat hagi ei esitanud. Hageja on kohtuistungil kinnitanud, et talle on kostja nõude koosseis ja arvestuskäik arusaadav ning arvestuslikus osas tal vastuväited puuduvad. Seetõttu puudub vajadus anda hagejale tähtaeg tuvastushagi esitamiseks. Kohus leiab, et nõude ebaselguse väide ei anna alust sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks.

1. Hageja on tuginenud sellele, et kostja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Laenulepingu sõlmimise hetkel kehtinud VÕS redaktsiooni § 4032 lg-s 1 oli ette nähtud, et krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Mõlemad pooled tegutsevad kutse- ja majandustegevuses. Hageja ei ole seega tarbija ning poolte vahel sõlmitud leping ei ole tarbijakrediidileping. Seega ei saa kostja olla vastutustundliku laenamise kohustust rikkunud. Kohus märgib, et isegi kui vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus pooltevahelises võlasuhtes kohalduks, ei ole kostja esitatud tõendite kohaselt seda kohustust rikkunud. Esitatud tõenditest nähtuvalt (laenuprojekti analüüs tl 61, väljavõtted krediidivõimelisuse hindamisel kasutatud auditidokumendist tl 62,
2. a majandusaasta aruanne tl 65-71; laenuleping 3/4/2012 graafik tl 64 ja laenu tagastamise väljavõte tl 59) on kostja kogunud piisavalt teavet hageja krediidivõime kohta. Esitatud tõenditest ei nähtu ka, et hageja krediidivõime oli lepingu sõlmimise hetkel puudulik. Seega ei anna ka see väide alust sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks.
3. Hageja on leidnud, et sundtäitmine on lubamatu ka põhjusel, et kostja nõue on tasaarvestatud hageja kahjunõudega. Hagejal on tekkinud kahju tulenevalt kostjapoolsest vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest. Kostja hinnangul ei ole tingimuslik tasaarvestus võimalik ning 6 2-17-10516 kuivõrd hageja on soovinud oma nõuet kostja nõudega tasaarvestada, tuleb lugeda, et hageja on tasaarvestusavaldusega tunnustanud kostja nõuet. Kohus kostjaga ei nõustu. Kohtu hinnangul ei saa tuletada hageja tasaarvestusavaldusest, et hageja on nõuet tunnistanud. Hageja on teinud tasaarvestuse avalduse juhuks, kui kohus leiab, et kõrvalnõuded ei ole vastuolus hea usu põhimõttega ning hagi ei kuulu selles osas rahuldamisele. Kohtumenetluses alternatiivselt tehtud avaldust ei saa lugeda tingimuslikuks VÕS § 198 teise lause mõttes (vt ka nt Riigikohtu
4. jaanuari
5. a otsus tsiviilasjas nr 3‑2‑1‑116‑10, p 44). Samas ei oma tingimusliku tasaarvestuse küsimus asjas tähtsust. Kuivõrd eeltoodust tulenevalt ei ole kostja vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud, ei saa hagejal olla ka vastavat kahjunõuet kostja vastu ning puudub nõue, mida tasaarvestada kostja nõudega.
6. Hageja on leidnud, et temalt kõrvalnõuete nõudmine on vastuolus hea usu põhimõttega, kuivõrd kostja andis hagejale laenu piisavalt hageja krediidivõimet analüüsimata. Kostjale oleks pidanud olema ilmne, et hageja ei suuda tegelikkuses sellises suuruses intressi tasuda. Kui kostja hageja krediidivõimet siiski piisavalt analüüsis, siis sai kostja tegelikuks motiiviks laenu andmisel olla hoopis hageja majanduslike raskuste möönmine ning selle läbi hageja vara endale saamine. Hageja ei ole tuginenud sellele, et laenuleping oleks tühine. Kohus võib tuvastada menetluses tehingu tühisuse ka omal algatusel ilma vastava nõudeta. Kohtu hinnangul ei esine praegusel juhul laenulepingu tühisusele viitavaid asjaolusid. Hageja on viidanud VÕS § 6 lg-le 2, mille kohaselt ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Kohus leiab, et hageja väited ei anna alust arvata, et kostja käitumine laenu andmisel oleks olnud seadusevastane või et kostja õiguste teostamise eesmärgiks oleks kahju tekitamine teisele isikule, s.o hageja vara endale saamine. Kostja on tõendanud, et analüüsis laenu andmisel piisava hoolikusega hageja krediidivõimet. Hageja poolt esitatud teave laenu sihtotstarbe kohta, samuti hageja poolt varasema laenu nõuetekohane teenindamine ei andnud kostjale alust arvata, et hagejale seekord krediidi tagastamine võimetekohane ei ole. On tavapärane, et laenulepingute sõlmimise korral kasutatakse laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks kinnispanti, hüpoteeki. Sellest ei saa kohtu hinnangul tuletada, et laenuleping sõlmitigi hageja vara endale saamise eesmärgil. Kohtu hinnangul ei ole hageja kohtu ette toonud asjaolusid, mis annaks aluse arvata, et kostja nõuete teostamine oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Seega ei ole ka see väide aluseks sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks.
7. Hageja on taotlenud kõrvalnõuete vähendamist täies ulatuses või mõistliku ulatuseni. Hageja põhjendab taotlust sellega, et hagejal puudub püsiv ja regulaarne sissetulek, mis võimaldaks kõrvalnõudeid tasuda. Hageja tugineb ka sellele, et on laenulepingu kehtimise perioodil tasunud intresse 26 000 eurot, mistõttu ei saanud kostjale tekkida laenulepingu rikkumise tagajärjel sellist kahju, mida kostja esitatud suuruses leppetrahvi- ja intressinõudega peaks kostjale hüvitama. Kostja on vastusena leidnud, et kõrvalnõuete vähendamiseks puudub alus, kuna hageja ei ole tõendanud ega isegi väitnud, et kõrvalnõuded on ebamõistlikult suured; ainuüksi hageja puuduv sissetulek ei anna alust kõrvalnõuete vähendamiseks; kõrvalnõuded ei ole vastuolus hea usu 7 2-17-10516 põhimõttega ning leppetrahvi ja viivisesumma ei ole ebamõistlikult suur; kostja on hagejapoolse lepingurikkumise tagajärjel kandnud kahju. Kostja kahju seisneb selles, et laenulepingu alusel tehtavate maksete tasumata jätmine on teinud kostjale jagunemislepingu täitmise oluliselt keerulisemaks ning teiseks seetõttu, et kostja finantseeris hagejale antud laenu võõrvahendite arvelt, laenates need sisse intressimääraga 10% aastas, kusjuures lepingu võimaliku rikkumise puhuks on ette nähtud leppetrahviks 18% laenusummast ja viiviseks 0,2% päevas. Kostja esitas selle väite tõendamiseks kostja ning Aktsiaseltsi Intral vahelise laenulepingu (tl 85-87).
8. Leppetrahvi ja viivise vähendamiseks annab aluse VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg
9. Leppetrahvi vähendamiseks kohus alust ei näe. Hageja ei ole toonud välja asjaolusid, mis võiksid olla aluseks leppetrahvi vähendamiseks. Kohus leiab aga, et hageja poolt esile toodud asjaolud annavad aluse vähendada viivisenõuet, seda vähemalt mingis osas. Hageja esitatud bilansi ja kasumiaruande kohaselt on hageja kahjumlik ettevõte ning hagejal puudub püsiv äritegevusest saadav tulu. Ka on hageja tasunud juba laenulepingu alusel intressi 25 000 eurot ning viivist 1000 eurot, s.o kõrvalnõudeid ulatuses, mis ületab poolt põhinõuet. Käesolevaks hetkeks on sissenõutavaks muutunud kõrvalnõuete (nii juba tasutud kui veel tasumata) kogusumma kasvanud võrreldes põhinõudega pooleteisekordseks. Need asjaolud koosmõjus annavad kohtu hinnangul aluse kõrvalnõuete, s.o viivise vähendamiseks. Kohtu hinnangul ei ole tõendatud kostjal kahju tekkimine sedavõrd suures ulatuses, et pidada põhjendatuks kõrvalnõudeid taotletud ulatuses. Kohus leiab, et mõistlikus suuruses veel tasumata viivisenõue (nii põhinõudelt kui ka leppetrahvinõudelt) sundtäitmisel võiks olla summa, mis koos intressi ja leppetrahvinõudega ei ületa tasumata põhinõuet, s.o 50 000 eurot. Intressinõue on poolte kinnitusel 4644,44 eurot ning leppetrahvinõue 9000 eurot. Kostja kinnitusel oli viivisenõue nii leppetrahvilt kui põhinõudelt 28.02.2018 seisuga (17 800+2204+19 824) 39 828 eurot. Kohus rahuldab hageja taotluse viivise vähendamiseks seega selliselt, et vähendab laenulepingu alusel tasumisele kuuluvat viivist 36 355,56 euroni ega pea põhjendatuks nõuda veel sissenõuatavaks muutumata viivist. Kohus märgib, et ka selliselt on laenulepingust tulenevaid kõrvalnõudeid loetud põhjendatuks kokku summas 76 000 eurot, mis ületab pooleteisekordselt, s.o väga suurel määral põhinõuet. Ka ületab juba tasutud ning veel tasumata nõue kokku oluliselt tagatiseks seatud hüpoteegi summat. Kohus ei pea põhjendatuks vähendada viivist suuremas ulatuses. Kohus leiab, et hageja pidi kutseja majandustegevuses tegutsedes ette nägema, et hüpoteegi seadmisel summas 110 000 eurot eksisteerib reaalne võimalus kohustuste vähemalt selles ulatuses täitmiseks. Hageja poolt esile toodud asjaolud ei võimalda kohtu hinnangul vähendada viivist nullini.
10. Kokkuvõtlikult tunnistab kohus sundtäitmise lubamatuks põhinõuet ja kõrvalnõudeid kokku 100 000 eurot ületavas osas. Sundtäitmine eeltoodud piirides on lubatav. Menetluskulud 16.

§ 173

lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldamise puhul jäävad täitekulud sissenõudja kanda (TMS § 221 lg 4). Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled 8 2-17-10516 menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda (

§ 163lg 1).

Kohus on rahuldanud hagi osaliselt. Hageja taotles sundtäitmise lubamatuks tunnistamist 24 000 eurot ületavas osas, kohus rahuldas hagi 100 000 eurot ületavas osas. Kohus leiab, et võttes arvesse hagi rahuldamise umbkaudset ulatust tuleb jätta menetluskulud 12% ulatuses kostja ja 88% ulatuses hageja kanda. 17. Kostja menetluskuluks on 13.03.2018 taotluse kohaselt 2100 eurot, s.o tasu õigusteenuse eest 1750 eurot ja käibemaks 350 eurot. Hageja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega vastuväiteid kostja menetluskuludele. Hagiavaldusest nähtuvalt on hageja menetluskuluks riigilõiv 350 eurot. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses (

§ 175lg 1).

Kui menetluskulude jaotuse kohaselt teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude kandmiseks kohustatud menetlusosaline nimetatud kuludele vastu ei vaidle, võib kohus piirduda sama paragrahvi lg 11 kohaselt selle kontrollimisega, et lepingulise esindaja kulud ei oleks suuremad

§ 175lõike 4 alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud piirmäärast.

Viidatud piirmäära käesoleval hetkel kehtestatud ei ole. Kohtu hinnangul on esitatud menetluskulu suurus mõistlikes piirides, arvestades nõude suurust menetluses. Kostja õigusabikulu on seetõttu põhjendatud kogu ulatuses. 18. Vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb kostjal kanda hageja menetluskulud 42 eurot ning hagejal kostja menetluskulud 1848 eurot. 19.

§ 445

lg 1 kohaselt, kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvestatakse kohtuotsuse resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas. Lähtudes eeltoodust määrab kohus tasaarvestada hageja ja kostja vastastikused käesoleva kohtuotsuse alusel välja mõistetavad menetluskulud ning tasaarvestuse tulemusel mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 1806 eurot (1848 – 42). 20. Kohus selgitab, et

§ 178

lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Enely Sepp kohtunik 9