← Eesti

3-16-1191/66

Obsah (11)§ 41§ 121§ 158§ 46§ 249§ 37§ 45§ 151§ 108§ 107§ 175

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatam

) § 41 lg 5). Kaebaja õiguste kaitseks on eelkõige vaja, et kooseluseaduse rakendusaktid 4

(9)3-16-1191 võetaks vastu. Kuigi kaebajal on olnud hingelisi läbielamisi, on tema jaoks oluline, et kohus tunnustaks tema õigust. Kohtuotsus seda ka teeb. Hüvitise suuruse määramisel tuleb lähtuda kitsalt Riigikogu tegevusetusest, mitte aga hinnata kaebaja üldist olukorda või justiitsministri väljaütlemisi; 6) halduskohus jättis õigesti kaebaja esindajakulud tema enda kanda, sest esindaja ei olnud kohtumenetluses osalenud; 7) kui kohus jätab mittevaralise kahju hüvitise välja mõistmata, kuid

§ 41

lg 5 alusel teeb kindlaks kahju põhjustanud tegevuse õigusvastasuse, on tegemist kaebuse rahuldamisega.

  1. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium jättis
  2. aprilli
  3. a määrusega kohtuasjas nr 5-17-42 Tallinna Ringkonnakohtu taotluse läbi vaatamata, leides, et taotlus ei olnud lubatav. Kolleegium asus seisukohale, et kooseluseadus on jõustunud. Siiski ei pidanud kolleegium võimalikuks hinnata, kas õigustloova akti andmata jätmine oli kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv, sest halduskohus ega ringkonnakohus ei olnud põhjendanud, milline on põhiseadusvastane lünk samasooliste kooselus elavate isikute era- või perekonnaelu regulatsioonis (st milliste eluliste asjaolude reguleerimata jätmine on põhiseadusega vastuolus) ning kas puudusi õiguslikus regulatsioonis oleks võimalik ületada põhiseaduskonformse tõlgendamisega. Samuti ei ole kohtud põhjendanud, et olemasolev regulatsioon jääb alla põhiseaduslikult nõutava taseme. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  4. Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata, ning teha uus otsus, millega mõista Justiitsministeeriumilt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju eest 10 000 euro suurune hüvitis. Samuti taotleb ta põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist kooseluseaduse rakendusaktide andmata jätmise põhiseadusvastasuse tuvastamiseks. Kassatsioonkaebuse põhjendused on järgmised: 1) õigussubjektid ei pea käima oma rikutud õigusi tuvastamas ametiasutustes ja kohtutes, sest see loob õiguse tõlgendamiseks laialdased võimalused ega pruugi tagada isikute õigusi. Kooseluseaduse jõustumisega ei likvideeritud kaebaja õiguste rikkumist. Raskendavaks asjaoluks on see, et tema õiguste rikkumine ja õigusselgusetus on kestev. Kaebaja õigusi on rikutud üle kahe aasta ja seda tuleb pidada õiguste ülemäära pikaajaliseks rikkumiseks; 2) kaebaja kooselulepingut ei kantud rahvastikuregistrisse ning see takistab tema õigussuhte riiklikku tunnustamist ja õiguste teostamist; 3) kaebajale tuleb hüvitada riigivõimu tegevusetusega tekitatud mittevaraline kahju rahas. Kui kohus on kaebaja õiguste rikkumist möönnud, kuid ei pea vajalikuks hüvitist välja mõista, on õiguste andmine näiline ja tarbetu. Õiguste rikkumisele peab järgnema vastutus. Võttes arvesse Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahendit kohtuasjas Oliari jt vs. Itaalia (taotlused nr 18766/11 ja 36030/11,
  5. juuli 2015), kaebaja ja vastustaja tegevust enne kohtumenetlust, peaks hüvitise suuruseks olema vähemalt 5000 eurot; 4) Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi seisukoht, et kohtud ei analüüsinud piisavalt, kas kooseluseadust saab kohaldada ilma rakendusaktideta, on vastuolus EIK seisukohaga kohtuasjas Oliari jt vs. Itaalia. Selle kohaselt ei ole võimalus iga rikkumise korral kohtusse pöörduda samasooliste kooselupaaride õiguste kaitsmiseks piisav riigipoolne garantii; 5) kohtud on ekslikult leidnud, et kaebajal ei tekkinud enda esindamisel menetluskulusid. 5

(9)3-16-1191
  1. Justiitsministeerium esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada nii haldus- kui ka ringkonnakohtu otsuse ning jätta kaebus läbi vaatamata. Alternatiivselt palub Justiitsministeerium tühistada ringkonnakohtu otsuse ulatuses, millega jäeti tema apellatsioonkaebus rahuldamata, ja teha uus otsus, millega jätta kaebus täielikult rahuldamata või – samuti alternatiivselt – saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebuse põhjendused on järgmised: 1) ringkonnakohus leidis ebaõigesti, et kaebus on esitatud kaebaja enda õiguste kaitseks. Kaebusest ei nähtu ühegi konkreetse subjektiivse õiguse riivet, sest kaebusest ei selgu, milliseid õigusi pole kaebaja saanud õigustloova akti puudumise tõttu realiseerida. Kohtud oleksid pidanud jätma kaebuse läbi vaatamata. Ringkonnakohtu otsuse jõustumine võimaldaks esitada populaarkaebusi isikutel, kelle õigusi kooseluseaduse rakendusaktide vastu võtmata jätmine ei puudutaks, kuid kes on sõlminud või soovivad sõlmida kooselulepingu. Kui praeguses asjas mõistetaks välja hüvitis, laiendataks ulatuslikult kaebeõigust ning see oleks vastuolus halduskohtumenetluse seadustiku ja riigivastutuse seaduse eesmärkidega; 2) kui Riigikohus ei jäta kaebust läbi vaatamata, tuleks kaebus jätta rahuldamata, sest RVastS § 14 lg-s 1 sätestatud kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldused ei ole täidetud. Riigikohus asus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas seisukohale, et seadusandja kohustus reguleerida kooselulepingu sõlminud samasooliste isikute õigusi ja kohustusi ei saanud tuleneda KooS §-st 26 ega selle sätte koostoimest PS §-dega 13 ja
  2. Seepärast ei saanud kooseluseaduse rakendusaktide vastu võtmata jätmine olla ringkonnakohtu otsuses toodud põhjustel õigusvastane; 3) õiguspoliitilised valikud samasooliste kooselupaaride õigussuhete reguleerimisel on seadusandja otsustuspädevuses. Seadusandjale ei ole alust ette heita, et ta on viivitanud samasooliste kooselupaaride õigussuhete reguleerimisega või jätnud need nõutaval viisil reguleerimata.
  3. aastal tehtud avaliku arvamuse uuringu põhjal otsustades võib öelda, et Eesti ühiskonnas valitsevad hoiakud pigem ei toeta praegu kooseluseaduse rakendusaktide vastuvõtmist; 4) kooseluseaduse rakendusaktide vastuvõtmise kohustust ega sellele kohustusele vastavat subjektiivset õigust ei saa tuletada ka rahvusvahelisest õigusest, sealhulgas Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist (EIÕK) ega selle rakenduspraktikast. Rahvusvahelises õiguses puudub ühtne arusaam, mil viisil tuleks samasooliste paaride õigussuhteid reguleerida ja mis vormis peaks riik neid õigussuhteid tunnustama. Rahvusvaheliste lepingute sätteid ei saa pidada põhiseaduse suhtes ülimuslikuks. Ka EIK praktika, millele on kaebuses tuginetud, ei saa olla Eesti seadusandja jaoks siduv küsimuses, mille osas puudub rahvusvaheline konsensus ja millega ei saanud Eesti seadusandja
  4. aastal konventsiooni ratifitseerides arvestada; 5) kooseluseaduse rakendusaktide andmata jätmine või samasooliste kooselupaaride õigussuhete täiendav reguleerimata jätmine ei riku eraelu puutumatust ega alanda inimväärikust. Kaebaja saab kooseluseadusest tulenevaid õigusi realiseerida. Kassaatorile teadaolevalt on rahvastikuregistrisse kantud nii kooselulepingute kui ka lapsendamise andmeid. Ei ole alust kahelda, et kaebajale on miinimumstandard eraelu puutumatuse ja inimväärikuse kaitseks tagatud. Kuna praeguses asjas ei ole kaebaja subjektiivseid õigusi rikutud, ei saa seadusandja tegevus (tegevusetus) olla õigusvastane; 6) samuti puudub kaebuse põhjal alus eeldada, et kaebajal on üleelamisi, mida saaks kvalifitseerida mittevaralise kahjuna; 7) isegi kui seadusandja oleks kohustatud samasooliste kooselupaaride õigussuhteid täiendavalt reguleerima, ei oleks alust pidada regulatsiooni kehtestamata jätmist seadusandja kohustuste oluliseks rikkumiseks RVastS § 14 lg 1 tähenduses. Kuna Riigikohus ei ole kooseluseaduse rakendusaktide andmata jätmise põhiseadusvastasust põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses tuvastanud, ei saa 6
(9)3-16-1191 asuda seisukohale, et tegemist on seadusandja olulise rikkumisega. Seega oleks pidanud ringkonnakohus jätma kaebuse rahuldamata; 8) kuna ringkonnakohus ei mõistnud vastustajalt hüvitist välja, jäi kahju hüvitamise kaebus rahuldamata. Seepärast oleks kohus pidanud jätma kõik menetluskulud kaebaja kanda. Äärmisel juhul oleks kohus saanud vastustajalt välja mõista tuvastamiskaebuse eest ette nähtud riigilõivu 15 eurot (riigilõivuseaduse § 60 lg 1). Tõlgendus, mille järgi jääks kahju hüvitamise kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu kulu, sõltumata nõude põhjendatusest, vastaspoole kanda, võimaldaks pahausksetel kaebajatel oma õigusi kuritarvitada. Seepärast tuleb ringkonnakohtu otsus osas, millega mõisteti välja menetluskulud – vähemalt 15 eurot ületavas osas –, tühistada ja jätta kulud kaebaja kanda. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  1. Justiitsministeerium taotleb kassatsioonkaebuses nii haldus- kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kaebuse läbi vaatamata või rahuldamata jätmist. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  2. aprilli
  3. a määruse põhjendustest tuleneb, et Justiitsministeeriumi kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osas, milles taotletakse haldus- ja ringkonnakohtu otsuse tühistamist. 8.
  4. Kolleegium ei nõustu vastustaja seisukohaga, et hüvitamiskaebus tulnuks jätta kaebeõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata. Kaebaja on esitanud kaebuse oma õiguste kaitseks. Kaebaja oli sõlminud enne kaebuse esitamist kooselulepingu ning seega pole tegemist olukorraga, kus kaebeõigus ilmselgelt puuduks (

§ 121lg 2 p 1).

8.

  1. Kolleegium peab vajalikuks märkida vastuseks Justiitsministeeriumi kassatsioonkaebuses väidetule, et riik peab tagama põhiõiguste kaitse kooskõlas Eesti põhiseadusega ka siis, kui avaliku arvamuse uuringute tulemused seda ei toeta. EIÕK on Riigikogu ratifitseeritud välisleping ning riik peab välislepinguid täitma (PS § 123 lg 2; vt ka Riigikohtu üldkogu
  2. juuni
  3. a otsus kohtuasjas nr 3-3-2-1-16, p 18 ja
  4. juuli
  5. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-2-15, p 64).
  6. Kaebaja taotleb kassatsioonkaebuses õigustloova akti andmata jätmisega tekitatud mittevaralise kahju eest 10 000 euro suurust hüvitist ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamist, jäädes varasemas kohtumenetluses esitatud väidete juurde. 9.
  7. Õigustloova akti andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude üheks eelduseks on põhiõiguse või õigustloovas aktis sätestatud muu subjektiivse õiguse oluline rikkumine (RVastS § 14 lg 1; vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi
  8. märtsi
  9. a otsus kohtuasjas nr 3-3-1-53-13, p 22). Lisaks peab kohus tuvastama põhjusliku seose kaebaja subjektiivse õiguse olulise rikkumise ja seadus- või määrusandja tegevusetuse vahel. Sellise olukorraga ei ole tegemist juhul, kui kaebaja õigusi on võimalik tagada kehtivate normide põhiseaduspärase tõlgendamise teel (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  10. aprilli
  11. a määrus kohtuasjas nr 5-17-42/9, p-d 36 ja 37) või kui kaebaja õigusi on rikkunud seadus- või määrusandja asemel mõni teine avaliku võimu kandja organ. 9.
  12. Kaebuse väited on väga abstraktsed. Kaebuses on küll nimetatud erinevaid hüvesid, mille saamine on kaebuse kohaselt takistatud, kuid toimikust ei selgu, et kaebaja oleks püüdnud enne kahju hüvitamise kaebuse esitamist kooselulepinguga seonduvaid õigusi realiseerida. Kaebaja ei ole välja toonud ühtegi juhtumit, mil tema kooselulepinguga seonduvad subjektiivsed õigused oleksid jäänud enne kahju hüvitamise kaebuse esitamist seadusandja tegevusetuse tõttu kaitseta. Seetõttu ei ole kolleegiumil võimalik tuvastada, kas seadusandja on kaebaja subjektiivseid õigusi rikkunud. Samal põhjusel pole praeguses asjas vaja analüüsida EIK praktikat. Kaebaja viidatud EIK otsus asjas Oliari 7

(9)3-16-1191 jt vs. Itaalia ei ole asjakohane. EIK tuvastas selles asjas EIÕK art 8 rikkumise põhjusel, et Itaalia õiguskorras ei tunnustatud samasooliste isikute kooselu üldse. Eestis on kooseluseadus jõustunud (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  1. aprilli
  2. a määrus kohtuasjas nr 5-17-42/9, p 32). 9.
  3. Kaebaja keskne väide on, et tema kooseluleping ei ole riigile ega kolmandatele isikutele nähtav, sest õigustloova akti andmata jätmise tõttu ei kanta tema kooselulepingu andmeid rahvastikuregistrisse. Asja materjalidest nähtub, et kaebaja ei ole enne kohtusse pöördumist taotlenud kooselulepingu andmete rahvastikuregistrisse kandmist. Seepärast puudus kohtul võimalus tuvastada, kas kaebaja kooselulepingu andmete registrisse kandmist takistas seadusandja tegevusetus või haldusorgani eksimus õigusnormide kohaldamisel. Kui isik leiab, et kooselulepingu andmete rahvastikuregistrisse kandmata jätmisega rikuti tema õigusi, tuleb tal registrikande tegemisest keeldumise otsus kohtus vaidlustada. Kohus ei lahenda hüpoteetilisi vaidlusi. Kui kohus tuvastab, et kaebajal ei ole võimalik oma õigusi seadusandja tegevusetuse tõttu realiseerida, tunnistab kohus õigustloova akti andmata jätmise põhiseadusega vastuolus olevaks ning algatab põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse (

§ 158

lg 4, põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 4 lg 3 ja § 9 lg 1). Kahju hüvitamise kaebust on võimalik esitada nii koos tühistamis- ja kohustamiskaebusega kui ka hiljem, eeldusel, et isik peab kinni kaebetähtajast (

§ 46lg 4).

Kui kohus on tühistamiskaebust lahendades tuvastanud, et kaebaja õigusi rikkus haldusorgan, on isikul võimalik taotleda haldusorgani õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamist (RVastS § 7 lg 1, § 9 lg 1). 9.

  1. Kui kohus rahuldab seadusandja tegevusetuse peale esitatud hüvitamiskaebuse, tuleb algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium jättis
  2. aprilli
  3. a määrusega ringkonnakohtu taotluse rahuldamata selle üldsõnalisuse tõttu. Sama üldsõnaline on ka halduskohtule esitatud hüvitamiskaebus. Seepärast rahuldab kolleegium Justiitsministeeriumi kassatsioonkaebuse ka osas, milles taotletakse hüvitamiskaebuse rahuldamata jätmist.
  4. Kõrvuti hüvitamiskaebusega esitas kaebaja halduskohtule alternatiivse nõude tuvastada samasooliste kooselupaaride õigussuhete reguleerimata jätmise õigusvastasus. Halduskohus võttis selle nõude menetlusse. Kohtud ei ole alternatiivset nõuet lahendanud, sest rahuldasid kaebaja esmase nõude. 10.
  5. Tuvastamisnõudega vaidlustab kaebaja seadusandja tegevusetust õigustloova akti andmata jätmisel. Sellise vaidluse lahendamiseks on ette nähtud teistsugune menetluskord (PSJKS § 2 p 1). Praegusel juhul ei saaks kaebaja seda tuvastamisnõuet esitada ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses erandliku individuaalkaebusena, sest õiguste kaitseks on tagatud muud tõhusad võimalused (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  6. mai
  7. a määrus kohtuasjas nr 5-19-9/2, p 11). Kaebajal on võimalik halduskohtus vaidlustada tema õiguste kaitseks vajalike haldusaktide või toimingute andmata või tegemata jätmist ning taotleda vajaduse korral esialgse õiguskaitse kohaldamist (

§ 249

). Samuti on halduskohtu pädevuses muude avalikõiguslikus suhtes tähtsust omavate asjaolude tuvastamine (

§ 37lg 2 p 6; nt kooselusuhte kehtivuse kindlakstegemine).

Sellist tuvastamisnõuet pole kaebaja aga esitanud ning selline kaebus on lubatav vaid siis, kui õiguste kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid (

§ 45lg 2).

Eraõiguslikus suhtes on hagejal võimalik esitada maakohtule vaidlusaluse õigussuhte esialgseks reguleerimiseks hagi tagamise avaldus (tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 377 lg 2, § 378 lg 3). 10.2. Justiitsministeeriumi kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osas, milles taotletakse tuvastamiskaebuse läbi vaatamata jätmist. Tuvastamiskaebus tuleb jätta

§ 151lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 1 alusel läbi vaatamata. 8

(9)3-16-1191 11. Kaebuse rahuldamata ja osalise läbi vaatamata jätmise tõttu jäävad kaebaja menetluskulud

§ 108lg 1 alusel tema enda kanda.

Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Kaebaja tasutud kautsjon tuleb arvata

§ 107lg 4 järgi riigituludesse.

12.

§ 175lg 3 alusel asendab Riigikohus avaldatavas otsuses kaebaja nime tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt) 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.