1-17-2291 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium Määruse tegemise aeg ja koht 31. oktoober 2018, Tallinn Kriminaalasja number 1-17-2291 Kohtukoosseis Sten Lind, Julia Katškovsk

§ 2351

lg 1 p-i 3 kohaselt võib kohus kriminaalasja lühimenetluses lahendamisega mittenõustumise korral teha määruse toimiku tagastamiseks ja menetluse jätkamiseks enne asja arutamist kohtuistungil. Seejuures on Riigikohus selgitanud, et kohtu pädevus lihtmenetluse kohaldamisest keelduda ei ole piiratud. 6.

1. Tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise põhjuseid arvestades pidas kohus õiglaseks jätta menetluskulud riigi kanda. XX taotletud 5049,16 euro suurusest menetluskulust mõistis kohus XX kasuks Eesti Vabariigilt välja 1008 eurot. Kohus selgitas, et valitud esindajale makstav tasu on menetluskuluna käsitatav KrMS § 175 lg 1 p-i 1 alusel üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Kohtupraktika kohaselt tuleb tasu mõistlikkust hinnates arvesse võtta, millises ulatuses on koostatud dokumendi argumendid põhjendatud, milline on tööühiku hind ja kas osutatud õigusteenus oli vajalik. Olukorras, kus kohus ei ole veel tsiviilhagi lahendanud, ei saa otsustada selle argumentide põhjendatuse üle. Hinnata saab eeskätt seda, kas õigusabi osutamisele kulunud aeg on vastavuses asja mahukuse ja keerukusega ning kas tööühiku hind on põhjendatud. Menetluskulude nimekirja lisaks olevate arvete kohaselt sisaldab osutatud õigusabi lisaks hagiavalduse koostamisele mh ka haigusloo ülevaate esialgset lugemist, vestlust ja kirjavahetust menetlejaga, hagi kavandamist, korduvat dokumentide analüüsi, Riigikohtu praktika analüüsi, tööd tsiviilhagi probleemistikuga, kaalutlusi nõude resolutsiooni ja aluste suhtes. Kohus luges kannatanu tsiviilhagi ettevalmistamise, koostamise ja menetlemise mõistlikuks ajakuluks 7 tundi. Asja keerukusele vastav tunnihind on 120 eurot, millele lisandub käibemaks.
2. Harju Maakohtu
3. septembri 2018 määrusele esitas määruskaebuse XX esindaja Artur Sanglepp. Määruskaebuses taotletakse maakohtu määruse tühistamist ja tsiviilhagi menetluse jätkamist. Kaebuse esitaja on seisukohal, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p-i 7 ja lg 2 mõttes. 7.
4. Kannatanu leiab, et maakohus jätnud tsiviilhagi läbi vaatamata sisuliselt põhjusel, et kannatanu on soovinud tsiviilhagi põhjendamiseks teatud ulatuses esitada täiendavaid tõendeid. Seejuures on maakohus viidanud KrMS § 2962 lg 1 p-le
5. Seadus ei sisalda alust jätta tsiviilhagi läbi vaatamata põhjusel, et kannatanu soovib lühimenetluses lahendatavas kriminaalasjas esitada tsiviilhagi põhjendamiseks täiendavaid tõendeid. Ühtlasi on Riigikohus selgitanud,

§ 2962

lg 1 p-le 5 peetakse eeskätt silmas tsiviilkohtumenetluse seadustikus ette nähtud 6 1-17-2291 hagi menetlusse võtmisest keeldumise ja läbi vaatamata jätmise aluseid. Sellistele alustele maakohus tuginenud ei ole. 7.2. Kannatanu esindaja seab kahtluse alla maakohtu seisukoha, et juhul, kui süüküsimus on lahendatud lühimenetluses, tuleb ka süüküsimuse lahendamisest eraldatud tsiviilhagi lahendada lühimenetluses. Kaebuse esitaja leiab, et sellisel juhul tuleb tsiviilhagi lahendada üldmenetluse sätete järgi. Seda põhjusel,

§ 310

lg-st 5 tulenevalt on eraldatud tsiviilhagi menetluse pooled kannatanu, süüdimõistetu, tsiviilkostja ja kolmas isik, kelle õiguste või kohustuste üle selles menetluses võidakse otsustada. Lühimenetlus toimub aga süüdistatava ja prokuratuuri taotlusel (KrMS § 233 lg 1), kuid prokuratuur pole eraldatud tsiviilhagi menetluses isegi pooleks, samuti ei ole selle menetluse pooleks süüdistatav, vaid on süüdimõistetu. Samuti leiab kaebaja, et süüküsimuse lahendamine lühimenetluses ei või muutuda mahuka või keeruka eraldatud tsiviilhagi õige lahendamise takistuseks. Tsiviilhagi õige lahendamine eeldab KrMS § 2961 lg-s 1 sätestatud võimalust esitada täiendavalt selliseid tõendeid, mis ei ole olulised süüküsimuse lahendamiseks. Kannatanu nõustub maakohtu määruses märgituga,

ei sisalda eraldi regulatsiooni osaotsuse jõustumise järgse tsiviilhagi lahendamise menetluse tarbeks. Kaebaja hinnangul tuleb aga sellisel juhul juhinduda KrMS § 381 lg-st 6, mille kohaselt KrMS-is reguleerimata küsimuse lahendamisel tsiviilhagi menetlemisel lähtutakse tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatust. TsMS § 330 lg-st 1 tulenevalt võib asja suulise arutamise korral hagi aluseks olevate asjaolude tõendamiseks tõendeid esitada kuni eelmenetluse lõppemiseni, arvestades TsMS §-s 331 sätestatud eranditega. Määruskaebuses leitakse,

§ 310

lg-st 4 tulenevalt võimalikud kaks tõlgendust küsimuses, millises menetlusliigis peab maakohus lahendama tsiviilhagi, kui süüküsimus on lahendatud lühimenetluses osaotsusega: 1) eraldatud tsiviilhagi tuleb sellisel juhul lahendada kriminaaltoimiku materjalide põhjal; 2) eraldatud tsiviilhagi tuleb sellisel juhul lahendada üldmenetluse sätete järgi, sh arvestades KrMS § 2961 lg-s 1 sätestatut. Seadus aga ei anna alust jätta tsiviilhagi läbi vaatamata, kui süüküsimus on lahendatud lühimenetluses ja kannatanu on soovinud eraldatud tsiviilhagi põhjendamiseks esitada täiendavaid tõendeid. 7.

1. Kaebuse esitaja leiab ka, et maakohus ei ole esitanud loogiliselt järgitavat põhjendust sellele, miks kannatanu menetluskuludest tuleb jätta riigi kanda kõigest 1 008,00 eurot, mitte 5 049,16 eurot vastavalt kannatanu
2. septembri 2018 menetluskulude nimekirjale. Maakohus ei ole kannatanu menetluskulusid kohtumääruses sisuliselt analüüsinud. Määruses loetletakse esindaja toimingud, kuid ei põhjendata, kuidas need on olnud ebamõistlikud või ebavajalikud. Kannatanu hinnangul ei saa eeldada, et tsiviilhagi esitamine ja kannatanu esindamine oleks võimalik ilma menetluskulude nimekirjale lisatud tööraportitest nähtuvaid toiminguid tegemata, sh tõendeid analüüsimata, tsiviilhagi koostamata, kliendiga ja menetlejaga suhtlemata jne. Arvesse tuleks võtta ka seda, et maakohtu kohaldatud kriminaalmenetlusõiguse tõlgendus seoses lühimenetluses süüküsimuse lahendamisele järgneva eraldatud tsiviilhagi 7 1-17-2291 menetlemisega on kannatanule teadaolevalt uus kohtupraktika, mistõttu ei olnud õigusabikulude kandmisel kuidagi võimalik ette näha, et tsiviilhagi võidakse pärast A. Lissovi süüküsimuse lahendamist jätta läbi vaatamata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3. Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohtu määrus tuleb tühistada ning maakohut tuleb kohustada kriminaalasja arutamist tsiviilhagi osas jätkama.
4. Maakohus leidis, et tsiviilhagi ei ole võimalik läbi vaadata, sest kohus arutas A. Lissovi kriminaalasja ja tegi osaotsuse lühimenetluses, kuid kriminaalasja materjalid ei ole tsiviilhagi läbivaatamiseks piisavad. Kannatanu esindaja leiab, et süüküsimuse lahendamine lühimenetluses ei tähenda, et ka tsiviilhagi tuleks vaadata läbi lühimenetluses. Seetõttu ei olnud maakohtul põhjust tsiviilhagi läbi vaatamata jätmiseks, kui kannatanu soovis esitada uusi tõendeid. Kannatanu seisukoht, et tsiviilhagi läbivaatamisel ei tule enam lähtuda lühimenetluse regulatsioonist, on ekslik. Juba termin „osaotsus“ näitab, et osaotsusega menetlus ei lõppe ning osaotsus ja otsus, millega lahendatakse tsiviilhagi, tehakse samas menetluses. Seda kinnitab ka KrMS § 310 lg 4, mis räägib menetluse jätkamisest pärast süüdimõistva osaotsuse jõustumist. Seega jätkub – olgugi, et ainult tsiviilhagi puudutavas osas – sama kriminaalasja menetlus, mida lühimenetluses arutades maakohus osaotsuse tegi. Õiguslikku alust lühimenetluselt tagasi üldmenetlusele minekuks kriminaalmenetluse seadustik ette ei näe. Ringkonnakohus osutab, et osaotsuse tegemine ei ole kriminaalmenetluses laiemalt ega konkreetselt lühimenetluses ainus olukord, kus pärast süüdimõistva otsustuse jõustumist peab kohus lahendama üksnes tsiviilhagi. Selline olukord tekib ka juhul, kui kõrgema astme kohus tühistab madalama astme kohtu tehtud süüdimõistva otsuse üksnes tsiviilhagi puudutavas osas ning saadab ses osas kriminaalasja otsuse teinud kohtule uueks arutamiseks. Riigikohus on väljendanud selget seisukohta, et sellisel juhul tuleb tsiviilhagi lahendamisel lähtuda kriminaalmenetluse seadustiku seda menetlusliiki puudutavast regulatsioonist, milles on tehtud süüdimõistev otsus. Kriminaalasjas nr 3-1-1-11-11 käsitles Riigikohus küsimust, millises kohtukoosseisus pidi maakohus lahendama tsiviilhagisid pärast seda, kui ringkonnakohus tühistas esimese astme kuritegu puudutavas kriminaalasjas üldmenetluses tehtud süüdimõistva otsuse tsiviilhagisid puudutavas osas ja saatis ses osas kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks. Riigikohus asus
5. aprillil 2011 tehtud otsuse punktis 11 selgele seisukohale, et ka olukorras, kus maakohus lahendas üksnes tsiviilhagisid, oli tegemist sama kriminaalasja lahendamisega üldmenetluse korras: „Lähtuvalt KarS § 4 lg-st 2 anti SS kohtu alla süüdistatuna esimese astme kuriteos KarS § 422 lg 2 ja teise astme kuriteos § 424 järgi. Juhindudes KrMS § 18 lg-st 1 menetles Pärnu Maakohus kriminaalasja üldmenetluses kolmeliikmelises kohtukoosseisus. Tallinna Ringkonnakohtu otsusega tagastati sama kriminaalasi Pärnu Maakohtule uueks arutamiseks tsiviilhagide osas. Seega pidi maakohus menetlema sama kriminaalasja üldmenetluse korras, lahendades 8 1-17-2291 tsiviilhagisid, milles nõuti esimese astme kuriteoga tekitatud kahju hüvitamist. Kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette erandeid kohtukoosseisu osas kriminaalasjas, milles lahendatakse tsiviilhagi esimese astme kuriteoga tekitatud kahjude hüvitamise nõudes. Seetõttu tulenevalt KrMS § 18 lg-st 1 pidi maakohus lahendama ka kannatanute tsiviilhagisid kolmeliikmelises kohtukoosseisus, sest tegemist oli esimese astme kuriteo kriminaalasjas esitatud tsiviilhagidega. Lahendades kannatanute tsiviilhagisid ainuisikuliselt, rikkus Pärnu Maakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 1 tähenduses. Ringkonnakohus jättis ekslikult tühistamata ebaseadusliku kohtukoosseisu poolt tehtud otsuse. Seda arvestades tühistab kolleegium maa- ja ringkonnakohtu otsused ning tagastab kriminaalasja tsiviilhagide küsimuses uueks arutamiseks Pärnu Maakohtule.“ Ka olukorras, kus Riigikohus ise tühistas maakohtu lühimenetluses tehtud otsuse üksnes tsiviilhagi puudutavas osas ning saatis kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks, on Riigikohus lähtunud sellest, et uuel arutamisel peab maakohus samuti kohaldama lühimenetluse regulatsiooni. Nimelt kohustas Riigikohus maakohut uuel arutamisel kontrollima, kas toimiku materjalid on tsiviilhagi lahendamiseks piisavad: „Arvestades, et menetlusõiguse rikkumise tõttu tuleb kohtuotsused tühistada ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks maakohtule, on vajalik kriminaalasja uuel arutamisel otsustada, kas kriminaaltoimiku materjal on kriminaalasja, sh mõistetavalt ka kannatanu tsiviilhagi lahendamiseks piisav. Kui materjal ei ole küllaldane, tuleb kohtul lühimenetlusest keelduda ja tagastada kriminaaltoimik KrMS § 2351 lg 1 p 3 või § 238 lg 1 p 2 alusel prokuratuurile.“ (Riigikohtu
6. oktoobri 2016 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-67-16). Seega toimub kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi lahendamine pärast seda, kui isiku süüküsimuses tehtud lahend on jõustunud, sama menetlusliigi regulatsiooni alusel, milles tehti süüküsimust puudutav lahend. Järelikult tähendab süüküsimuse lahendamine lühimenetluses seda, et ka tsiviilhagi läbivaatamisel tuleb lähtuda lühimenetluse sätetest. Teistsugusele seisukohale asumiseks ei anna alust kannatanu esindaja väide, et tsiviilhagi läbivaatamine lühimenetluse sätetele tuginedes takistaks tsiviilasja õiget lahendamist. Kohtukolleegium juhib tähelepanu sellele, et ka juhul, kui kohus ei oleks teinud osaotsust, oleks toimunud tsiviilhagi läbivaatamine lühimenetluse sätete järgi, sest 23.05.2017 istungil tehtud protokollilise määrusega rahuldas kohus prokuröri, kaitsja ja süüdistatava taotluse asja lahendamiseks lühimenetluses. Seega ei tähenda see, et kohus tegi kriminaalasjas osaotsuse, et XX oleks seatud halvemasse olukorda kui teised kannatanud, kelle kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagisid vaadatakse läbi lühimenetluses. Samas ei anna see, et kohus lahendas kriminaalasja osaotsusega, põhjust anda XX-le eelisseisund võrreldes teiste kannatanutega, kelle tsiviilhagi vaadatakse läbi lühimenetluses (st mitte kohaldada tema tsiviilhagi läbivaatamisele lühimenetluse sätteid). Ringkonnakohus peab kannatanu esindaja argumenti, et lühimenetluse sätete kohaldamine tsiviilhagi läbivaatamisele takistab tsiviilhagi õiglast lahendamist, asjakohatuks ka seetõttu, et kui maakohus rahuldas prokuröri, süüdistatava ja kaitsja taotluse jätkata kriminaalasja arutamist lühimenetluses, ei vaielnud kannatanu ega tema esindaja sellele vastu. Ka ei väljendanud nad seisukohta, et lühimenetluse kohaldamine rikub kannatanu õigusi, maakohtu otsuse peale esitatud apellatsioonis. Tõsi on see, et lühimenetluse kohaldamine ei eelda kannatanu 9 1-17-2291 nõusolekut. Samas on kannatanul õigus esitada ka lühimenetluses seisukohti ja taotlusi. Riigikohus on selgitanud, et kannatanu kohtumenetluses räägitu võib olla teabeks selle kohta, et lühimenetluse kohaldamise alused puuduvad (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7. novembri 2013 otsus asjas nr 3-1-1-98-13, p 11). Veelgi enam – Riigikohus on jaatanud kannatanu võimalust taotleda kohtult ise KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi tegemist (s.o kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamist põhjusel, et kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses), kui tal tekib kohtumenetluses vajadus esitada oma huvide kaitseks täiendavaid tõendeid (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
8. novembri 2015 otsus asjas nr 3-1-1-90-15, p 21). See, et XX tsiviilhagis esitatud nõuete kohta võib tekkida vajadus täiendavate tõendite esitamiseks, pidi ringkonnakohtu hinnangul kannatanule ja tema esindajale olema ettenähtav. Esiteks on
9. oktoobri 2014 tsiviilhagis märgitud: „…kuna kahju kogu aeg suureneb, on tsiviilhagejal õigus ka tulevkus esitada täiendav tsiviilhagi igakuistele kahjuhüvitise maksetele.“ Tsiviilhagi lõpus on lisatud: „Hagis esitatud kahju ei ole lõplik, mistõttu jätab hageja endale reservatsiooni täiendavate hagide esitamiseks tulevikus. Tegemist on raske tervisekahju tekitamise juhtumiga, kus asjaolud võivad muutuda, mis omakorda võib anda aluse hagi täiendamiseks.“ Teiseks on kannatanu esindajad pärast
10. oktoobri 2014 tsiviilhagi esitamist esitanud kaks tsiviilhagi täiendust, milles on muutnud nii otsese varalise kahju kui saamata jäänud tulu summat. Ühtlasi on ka nendes täpsustustes jäetud lahtiseks nii viivise kui saamata jäänud tulu summa, mis tsiviilhagist lähtuvalt sõltus XX-le määratud ja muutuvast töövõimetuse protsendist (tl. 192 – 196, 251 – 252). Arvestades tsiviilhagides esitatud nõuete sisu ja
11. mai 2018 tsiviilhagi täiendust (nt XX uuesti alaliselt Norra tööle asumist), oleksid kannatanu ja tema esindaja pidanud kriminaalasja üleminekul lühimenetlusse
12. mail 2017 nägema vajadust täiendavate tõendite esitamiseks. Eeltoodule vaatamata XX ega tema esindaja lühimenetluse kohaldamisele vastu ei vaielnud. Lühimenetlusele üleminekut ei vaidlustanud nad ka esitatud apellatsioonis. Eelnevast tulenevalt on kohtupraktikas omaks võetud tõlgendusest tulenevalt kannatanule tagatud võimalus vaielda vastu kriminaalasja lahendamisele lühimenetluses. Kui kannatanu ega tema esindaja ei vaielnud lühimenetluse kohaldamisele vastu, on põhjendamatu etteheide, et uute tõendite esitamise mittevõimaldamine kahjustab kannatanu huve. Kui kannatanu ja tema esindaja leidsid, et tsiviilhagiga seoses on kohtumenetluses veel vaja esitada tõendeid, oleksid nad ringkonnakohtu hinnangul pidanud hiljemalt maakohtu osaotsuse peale esitatud apellatsioonis vaidlema vastu lühimenetluse kohaldamisele. Nimelt pidi maakohus ringkonnakohtu arusaama kohaselt võtma osaotsust tehes seisukoha, kas kriminaalasja on võimalik lahendada kriminaaltoimiku materjalide põhjal. KrMS § 238 lg 1 p-st 2 tuleneb, et kui kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses, ei või kohus lühimenetluses otsust teha. Kuna kriminaalasi on üks tervik, tähendab KrMS § 238 lg 1 p-s 2 sätestatu ringkonnakohtu arusaama kohaselt seda, et kui tsiviilhagi ei ole võimalik kriminaaltoimiku alusel lahendada, ei või kohus teha lühimenetluses 10 1-17-2291 ka osaotsust. Teistsugune tõlgendus toob kohtukolleegiumi hinnangul kaasa kuritarvituste ohu, andes võimaluse lahendada lühimenetluses kriminaalasju, hoolimata sellest, et tsiviilhagi ei ole võimalik kriminaaltoimiku alusel lahendada. Selline lahendus seaks kannatanu veelgi halvemasse olukorda, kuna tsiviilhagi lahendamine lükkub edasi ning kannatanul pole teada, kas kohus üldse peab tulevikus võimalikuks tsiviilhagi samas menetluses läbi vaadata. Eelöeldust tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus määruskaebuses esitatud seisukohaga, et maakohtu määrus on põhjendamatu, sest esitatud tsiviilhagi menetlemiseks (täpsemalt uute tõendite vastuvõtmiseks) ei olnud takistust.
13. See, et maakohtul ei olnud võimalik KrMS § 310 lg 4 alusel jätkatava menetluse raames uusi tõendeid vastu võtta, ei andnud aga maakohtule õigust jätta tsiviilhagi läbi vaatamata. Nagu maakohtu määrusestki nähtub, ei ole kriminaalmenetluse seadustikus sätet, mis sõnaselgelt annaks kohtule õiguse jätta kriminaalasja lühimenetluses arutades tsiviilhagi läbi vaatamata, kuna kriminaalasja materjalid ei ole tsiviilhagi läbivaatamiseks piisavad. Kohus nentis, et üldjuhul tingib kriminaalasja materjalide ebapiisavus vastavalt KrMS § 238 lg 1 p-le 2 toimiku tagastamise prokuratuurile. Kohus leidis aga, et olukorras, kus isiku süüküsimus on jõustunud osaotsusega lahendatud, ei ole asjaga edasi tegelemine prokuratuuri pädevuses. Maakohus asus seisukohale, et sellisel juhul tingib materjalide ebapiisavus põhiseaduskonformse tõlgenduse kohaselt tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise. Tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise alusena viitas kohus KrMS § 2962 lg 1 p-le
14. Maakohtu määruses viidatud KrMS § 2962 lg 1 p 5 sätestab, et kohus jätab tsiviilhagi või avalikõigusliku nõudeavalduse läbi vaatamata, kui esineb muu seaduses nimetatud alus. Seega ei ole tegemist sättega, millest endast tuleneks tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise alus. Nagu määruskaebuseski märgitud, on selles sättes peetud silmas eelkõige tsiviilkohtumenetluse seadustikus ette nähtud hagi menetlusse võtmisest keeldumise (TsMS § 371 lg 1) ja läbi vaatamata jätmise (TsMS § 423 lg 1) aluseid, mis on kriminaalmenetluse isepärast tulenevate eranditega kohaldatavad ka kriminaalmenetluses (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
15. mai 2017 määrus asjas nr 3-1-1-22-17, p 48). Sellist alust ei saa tuletada KrMS § 238 lg 1 p-st
16. Kõnealune säte näeb ette, et kui puuduvad lühimenetluse alused, peab kohus tegema kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamise määruse. See, et kohus on teinud kriminaalasjas osaotsuse, ei tähenda, et samast sättest tuleneks kohtu õigus teha kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamise asemel tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise määrus. Vastasel juhul tuleks KrMS § 238 lg 1 p-i 2 tõlgendada samal moel ka juhul, kui maakohtule saadetakse lühimenetluses arutatud kriminaalasi uueks arutamiseks ainult tsiviilhagi puudutavas osas – ka sellisel juhul oleks alust küsida, miks peaks kriminaaltoimiku prokuratuurile tagasi saatma, kui selgub, et toimiku alusel pole võimalik tsiviilhagi lahendada. Ometi on Riigikohus lühimenetluses menetletud kriminaalasja maakohtule üksnes tsiviilhagi puudutavas osas tagasi saates selgesõnaliselt öelnud, et kui uuel arutamisel selgub, et materjal ei ole küllaldane, tuleb kohtul lühimenetlusest keelduda ja tagastada kriminaaltoimik KrMS § 2351 lg 1 p 3 või § 238 lg 1 p 2 alusel prokuratuurile (Riigikohtu
17. oktoobri 2016 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-67-16). St Riigikohus ei ole tõlgendanud KrMS § 238 lg 1 p-i 2 nii, et see annaks aluse jätta tsiviilhagi hoopis läbi vaatamata, kui isik on lühimenetluses (ses osas jõustunud otsusega) süüdi mõistetud ja tsiviilhagi pole võimalik kriminaaltoimiku alusel 11 1-17-2291 lahendada. Asjaolu,

§ 310

lg 5 ei nimeta pärast osaotsuse tegemist jätkuva menetluse poolena prokuratuuri, ei tähenda, et sellest tulenevalt oleks võimalik anda KrMS § 238 lg 1 p-le 2 tõlgendus, mis väljub sätte sõnastuse piirest.

1. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et kriminaalmenetluse sätted, millele tuginedes maakohus tsiviilhagi läbi vaatamata jättis, selleks õiguslikku alust ei anna. Kriminaalmenetluse sätete ebaõige kohaldamine viis ebaõige lahendi tegemiseni. Seega kujutab tsiviilhagi läbi vaatamata jätmine endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Eelnevast tulenevalt tuleb maakohtu määrus tühistada ning kohustada maakohut kriminaalasja arutamist jätkama.
2. Kannatanu esindaja on vaidlustanud maakohtu määrust ka menetluskulude osas. Maakohtu määruse tühistamine menetluse lõpetamise osas ja maakohtu kohustamine menetlust jätkama tähendab seda, et maakohtu määrus tuleb tühistada ka menetluskulusid puudutavas osas. Nimelt sõltub see, kelle kanda menetluskulud jäävad, menetluse tulemusest ning selle üle saab otsustada menetluse lõppedes. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu menetlust lõpetava määruse, ei ole võimalik veel teha ka menetluskulusid puudutavat otsustust.
3. Eelnevast tulenevalt ja juhindudest KrMS § 390 lg-st 1, § 341 lg-st 3, § 339 lg-st 2, § 338 p-st 3 ja § 337 lg 2 p-st 2 rahuldab ringkonnakohus määruskaebuse, tühistab Harju Maakohtu
4. septembri 2018 määruse ning kohustab maakohut tsiviilhagi osas kriminaalasja arutamist jätkama.
5. XX esindaja A. Sanglepp on esitanud taotluse mõista KrMS § 187 lg 1 alusel riigilt XX kasuks välja määruskaebemenetluse õigusabikulud. Määruskaebusele lisatud arve kohaselt on määruskaebuse koostamiseks kulunud 2,5 tundi ning tunnihinnaks on 130 eurot, millele lisandub käibemaks. XX õigusabikulu määruskaebemenetluses on seega kokku 390 eurot. Vastavalt KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on – isikule hüvitatav – menetluskulu valitud esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. Kohtukolleegiumi hinnangul on arves märgitud töö maht määruskaebuse mahtu ja argumente arvestades mõistlik ning tunnihind jääb turuhinna piiresse. Seega loeb kohus määruskaebemenetluse kulu arves märgitud ulatuses mõistlikuks menetluskuluks. Vastavalt KrMS § 187 lg-le 1 kannab määruskaebemenetluses kohtumääruse tühistamise korral menetluskulud riik. Seega tuleb Eesti Vabariigilt mõista XX kasuks valitud esindaja tasu katteks välja 390 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 12