Obsah (4)

§ 67§ 37§ 64§ 63

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Maili Lokk ja Tanel Saar 19. detsember 2018, Tartu 3-18-233 Haldus

§ 67

p 1 kontekstis ei ole määrav tähtsus mitte kaebaja tööd reguleerinud haldusaktide jätkuval kehtivusel, vaid distsiplinaarsüüteo koosseisu elementidel ja kinnipeetava süüd välistavatel asjaoludel (Riigikohtu 29.09.2015 otsus asjas nr 3-3-2-1-15, p 16). Tööle asumast keeldumine on mõlema juhtumi puhul tuvastatud vanglaametniku ettekannetega. Samuti nähtub see tervishoiutöötaja raviloo kannetest nr 77 ja

1. Vaidlust ei ole kummalgi juhul töötamiseks antud korralduse täitmisest keeldumise fakti üle, vaid selles, kas keeldumine oli vabandatav kaebaja terviseprobleemi tõttu. Õige on kaebaja väide, et
2. septembri 2017 raviloo kandes (erinevalt tööle määramise käskkirjast) ei ole märgitud, et kaebajale oleks lubatav töötamine ka vastavalt tööjuhendi punktile 1.4, vaid viidatud on üksnes punktidele 1.1 ja 1.3 . Samas märgib vastustaja õigesti, et haldusasja tõenditest ei nähtu, et kaebajat oleks üldse kohustatud tegema tööjuhendi p-s 1.4 nimetatud töid. Vastavalt kohtupraktikale võib juhul, kui arst on tuvastanud kinnipeetava töövõimelisuse tema tööle määramisel, anda kinnipeetava terviseseisundile hinnangu (nt ootamatu terviserikke korral) ka tervishoiuteenust osutav õde (Riigikohtu 22.01.2015 otsus asjas nr 3-3-1-53-14, p 16). Kohtupraktikas on leitud, et

§ 37

lg 2 p 3 alusel on kinnipeetaval õigus keelduda tööle asumast, kui arst või tervishoiuteenust osutav õde leiab, et kaebaja ei ole tervislikel põhjustel võimeline sel hetkel töötama. Meditsiiniõde on mõlemal juhtumil hinnanud kaebaja võimet töötada, arvestades mh kaebaja liikumist ja tegevust eluosakonnas. Meditsiiniõe kannete puhul väärib tähelepanu, et kummalgi kõnealusel juhul pole kaebaja hommikuse loenduse ajal teatanud terviseseisundi muutumisest ega soovinud meditsiiniabi. Töötamist takistavast terviseprobleemist on kinnipeetav ametnikele teatanud alles pärast töötamiseks korralduse saamist. Töötamist täielikult välistavat terviseseisundit pole käesolevas haldusasjas esitatud tõendite (tervisekaardi kanded) järgi ilmnenud ka pärast käskkirjade andmist tinginud vahejuhtumeid. Kaebaja kambrikaaslaste seletuskirjad, milles kirjeldatakse kaebaja terviseprobleeme ei ole tõendid, mis lükkaks ümber kaebaja terviseseisundile hinnangut andvad tõendid. Olukorras, kus tööle määramise käskkiri kehtib ega esine ka

§ 37

lg-s 2 sätestatud töötamist välistavaid aluseid, tuleb kaebajal vanglaametnike korraldustele alluda. Käesoleval juhul ei esine vanglaametnike korralduste osas HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühisuse tunnuseid, mis õigustaks 3 käskkirjale tuginemata jätmist distsiplinaarkaristuse määramisel. Seetõttu esines alus distsiplinaarvastutuse kohaldamiseks mõlemal töötamisest keeldumise juhtumil. Kinnipeetava kohustus töötada tuleneb seadusest (

§ 37lg 1).

Vanglas distsipliini ja julgeoleku tagamine on kaalukas väärtus, mistõttu on tööle asumise korraldustele mitteallumist senises kohtupraktikas peetud raskeks rikkumiseks (Riigikohtu lahend asjas nr 3-15-3133, p 17 ja seal esitatud praktika). Kaebajale on määratud karistuseks kummalgi korraldusele allumatuse juhtumil kartserisse paigutamine 7 ööpäevaks. karistuste valik põhineb vastustaja asjakohastel kaalutlustel ning vastustaja ei ole karistuse määramisel ega valikul teinud kaalumisvigu ning määratud karistused on rikkumiste iseloomu arvestades proportsionaalsed. Kaebajat on teavitatud distsiplinaarmenetluse alustamisest, selgitatud menetluse käiku ja menetluslikke õigusi, läbi on viidud distsiplinaarmenetlus vastavalt

§ 64

nõuetele ning karistused on määratud

§ 64lg-s 41 sätestatud ühekuulist tähtaega järgides.

Kaebajale on antud võimalus distsiplinaarmenetluses seletusi anda ja kaebaja on seda võimalust ka mõlemas menetluses kasutanud. Kaebajale on tutvustatud ka distsiplinaarmenetluse tulemusena koostatud protokolle ning antud võimalus neile vastuväidete esitamiseks. Puudub alus pidada kaebaja suhtes distsiplinaarmenetluste läbiviimist erapoolikuks põhjusel, et menetlust läbi viinud ja distsiplinaarkaristuse otsuse tegijaks on sama ametnik. Rikutud ei ole korduvkaristamise keeldu. Kaebajat on vaidlustatud käskkirjadega karistatud kahel erineval päeval antud erinevate korralduste täitmata jätmise eest. Tegemist on kahe selgelt eristuva teoga, millest mõlema puhul on välja selgitatud teo koosseisulised asjaolud, hinnatud tõendeid, kaalutud karistamise vajalikkust ning karistuse valikut. 10. 27. juuli 2018. a otsusega asjas nr 3-18-423 jättis Tartu Halduskohus kaebuse rahuldamata Otsuse põhjenduste kohaselt

§ 67

p 1 tulenevalt on kinnipeetav vanglas julgeoleku tagamiseks kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele.

§ 37

lg 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama, kui sama seadus ei sätesta teisiti. Kaebaja määrati Viru Vangla

1. augusti
2. a käskkirjaga nr 6-2/682-1 tööle majandustööde abitööliseks koristaja ametikohale tähtajatult alates
3. augustist
4. Tema tööülesanneteks oli põrandate kuivpuhastus; tolmu pühkimine horisontaalsetelt pindadelt ja kambriuste pesemine. Nimetatud haldusakti on kaebaja küll kohtus vaidlustanud ning kaebus on hetkel ettevalmistavas menetluses halduskohtus (haldusasi nr 3-17-2049), ent see asjaolu ei takista käesoleva haldusasja raames vaidlustatud distsiplinaarkaristuste määramise õiguspärasuse hindamist. Vaidlus on selles, kas kaebajale
5. novembril 2017,
6. detsembril 2017,
7. detsembril 2017 ja
8. jaanuaril 2018 antud tööle asumise korralduste täitmisest keeldumine oli vabandatav seoses kaebaja terviseprobleemidega. Viru Vangla arstid on korduvalt leidnud, et kaebaja on võimeline täitma talle käskkirjaga määratud tööülesandeid –
9. juulil 2017,
10. septembril 2017,
11. septembril 2017,
12. oktoobril 2017,
13. oktoobril 2017,
14. oktoobril 2017,
15. novembril 2017,
16. detsembril 2017,
17. detsembril 2017,
18. jaanuaril
19. Kaebaja ravilugudest nähtub selgelt, et vangla arstid on kaebaja terviseprobleemidest teadlikud ning seda arvestades hinnanud kaebaja võimeliseks täitma koristaja tööjuhendi konkreetsetes punktides märgitud kergemaid tööülesandeid. Samuti nähtub kaebaja ravilugudest, et kaebajale on antud ka ajutisi vabastusi, kui tema terviseseisund on oluliselt halvenenud. Lisaks on tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjon andnud
20. märtsil
21. a arvamuse, et Viru Vangla meditsiiniosakond hindas kaebaja töövõimet õigesti. Raviloos nr 127 kajastatud vangla neuroloogi seisukohast saab järeldada kaebaja vaevustele vaatamata ei ole neuroloog pidanud vajalikuks kaebajale tööst vabastust anda või märkida, et temale määratud tööülesanded talle ei sobi. Seega kinnitab ka neuroloogi sissekanne pigem seda, et kaebaja on suuteline täitma talle määratud tööülesandeid. 4 Vahetult peale korraldustele mitte allumist kontrollis kaebaja tervislikku seisundit vangla meditsiiniõde, kelle hinnangul oli kaebaja võimeline tööle asuma. Kaebaja läbi vaadanud meditsiinitöötajatele oli kaebaja varasem terviseseisund ja määratud ravi teada. Tervisliku seisundi hindamisel on arvestatud isiku läbi vaatamisel ilmnenud terviseandmetega ning hinnatud kaebaja võimekust töökohustust täita. Seejuures on hinnatud kaebaja liikumisvõimet ning käitumist asjakohasel hetkel ning leitud see olevat töökohustuse täitmiseks piisav. Seega pole tegemist olnud nn suvaotsustustega, vaid otsuse tegemisel on võetud arvesse asjakohaseid terviseandmeid. Kaebaja kõrgemat vererõhku on meditsiinitöötaja arvesse võtnud ning sisuliselt leidnud, et see ei olnud sedavõrd kõrge, et õigustada töövabastuse andmist. Olukorras, kus tööle määramise käskkiri oli kehtiv, tööle asumise korraldused ei olnud ilmselgelt tühised ja ei esinenud

§ 37lg-s 2 sätestatud aluseid, tuli kaebajal vanglaametnike korraldustele alluda.

Vaidlustatud käskkirjades on analüüsitud kaebaja põhjendusi selle kohta, miks ta töötada ei saa ning käskkirjades sisalduvad ka põhjendused kaebaja esitatud tõendite kohta. Rikkumiste raskust ja karistuse eesmärki arvestades on kaebajale määratud kartserikaristused proportsionaalsed ning ei nähtu, et vangla oleks karistuste määramisel rikkunud kaalutlusõigust. Käskkirjades on põhjendatud, miks on õige määrata kaebajale distsiplinaarkaristusteks just sellised karistused ning vastustaja kaalutlused on asjakohased. Asjaoludest nähtub, et kaebaja keeldub süstemaatiliselt tööle asumise korraldusi täitmast ning see on teadlik tegevus. Rikutud ei ole topeltkaristamise keeldu. Vaidlustatud käskkirjadega karistati kaebajat neljal erineval päeval (

1. november,
2. detsember ja
3. detsember 2017 ning
4. jaanuar 2018) antud tööle asumise korralduste täitmata jätmise eest. Arvestades tegude toimepanemise aega, ei saa neid tegusid käsitleda sellistena, mis ajalis-ruumilise läheduse tõttu oleks üksteisega sellisel määral seotud, et käitumist saaks pidada üheks teoks, mille eest saaks määrata ühe karistuse seaduses sätestatud ulatuses. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
5. J. T. esitas apellatsioonkaebused, milles taotleb halduskohtu otsuste tühistamist ja uute otsuste tegemist, millega kaebused rahuldada. Tartu Ringkonnakohus
6. novembri
7. a määrusega liideti haldusasjad nr 3-18-233 ja 3-18-423 ning ringkonnakohus vaatab apellatsioonkaebused läbi ühes menetluses.
8. Kaebaja on seisukohal, et halduskohus ei ole kaebuste lahendamisel arvestanud kõigi asjassepuutuvate tõenditega. Näiteks oli kaebaja vererõhk ülikõrge
9. ja
10. oktoobril ning
11. novembril 2017, mistõttu kaebaja vajanuks erakorralist abi, kuid vangla meditsiiniõde ega kohus ei ole sellele tähelepanu pööranud. Samuti on halduskohus jätnud andmata sisulise hinnangu vangla arsti tõendile tööle määramise käskkirja kooskõlastamisel ning jätnud arvestamata riikliku töövõime hindamise otsused ja ekspertiisi. Kaebaja jaoks on kõige probleemsemaks tegevuseks kummardamine ja kätega töötamine. Need tegevused põhjustavad teravat valu, mistõttu ei ole vastustajal õigust kaebajat selleks sundida. Kaebaja terviseseisund sellisena on suhteliselt püsiv ning ka vaidlusalustel päevadel seisundis erilisi muutusi ei olnud. Juba enne tööle määramise käskkirja andmist teavitas kaebaja vastustajat sellest, et ta ei suuda koristustööd teha ja esitas terviseandmed tal tuvastatud tegutsemispiirangute kohta. Kaebajal on tuvastatud osaline töövõime, kuid töötamine on võimalik tegutsemispiiranguid arvestades. Vangla perearst ja neuroloog on olnud vastuolulisel seisukohal kaebaja töövõimelisuse osas. Raviloost nr 127 ilmneb selgesti, et kaebaja tööle määramisel tuleb juhinduda töövõime ekspertiisi hinnangust. Arst R. Adamsoo on kinnitanud kaebajale, et juhindus oma meditsiiniliste otsuste tegemises vangla administratsiooni juhistest. Vastustaja teenistujatena ei ole vangla meditsiinitöötajad olnud oma otsustes vabad ja iseseisvad. Kaebaja meditsiinilisel ülevaatusel tööle asumise korralduste andmisele järgnevalt ei 5 olnud tagatud privaatsuse ja konfidentsiaalsuse nõude järgimine. Järgitud ei ole töövõime hindamise metoodika p 3.3.1 järgi peavad kõik tegevused olema sooritatavad häiriva valuta. Lubatav ei ole arvestada tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni
12. märtsi
13. a arvamust, kuna see on antud puudulike andmete alusel ning selles puuduvad põhjendused ja see ei ole kontrollitav. Vangla ametnike korraldused tööle asumiseks olid tühised, kuna kaebajal puudub täielikult töövõime üldfüüsilistes tegevustes, vastavalt oli korralduste täitmine võimatu. Riigikohtu praktikast (3-3-1-44-14) tulenevalt vangla arsti ebaõige kooskõlastus toob kaasa kooskõlastusele tugineva tööle määramise käskkirja õigusvastasuse. Sama kehtib vangla meditsiiniõe tõendi kohta lubada kaebajal vaidlusalustel päevadel koristajana tööle asuda. Vangla arst ei vasta töövõimetoetuse seaduse kohaselt isiku töövõime hindamiseks ekspertarvamuse andmiseks pädevale isikule esitatavatele tingimustele. Vastustaja on kaebaja tööle määramisel jätnud täitmata uurimiskohustuse ning jätnud otsuse tegemisel oluliste asjaoludega arvestamata rikkudes kaalutlusõiguse teostamise reegleid. Sarnased rikkumised on toimunud ka kaebajale distsiplinaarkaristuste määramisel. Rikutud on menetlusreegleid, jäetud arvestamata õiguskantsleri ja rahvusvaheliste organisatsioonide seisukohtadega kartserikaristuse määramise kohta. Karistused ei ole proportsionaalsed.
14. Viru Vangla vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Vastustaja leiab, et apellatsioonkaebuses ei ole välja toodud uusi sisulisi asjaolusid võrreldes algse kaebusega ning neile on vangla ja halduskohus vastanud.

§ 37lg 3 kohaselt teeb kinnipeetava võimelisuse tööd teha kindlaks arst.

Viru Vangla arstid on leidnud, et kaebaja on võimeline täitma talle käskkirjaga määratud tööülesandeid. Vangla arstid on kaebaja terviseprobleemidest teadlikud ning seda arvestades hinnanud kaebaja võimeliseks täitma koristaja tööjuhendi konkreetsetes punktides märgitud kergemaid tööülesandeid. Lisaks on tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjon andnud

1. märtsil
2. a arvamuse, et Viru Vangla meditsiiniosakond hindas kaebaja töövõimet õigesti. Kaebajale antud tööle asumise korraldused tuginesid kehtivale
3. augusti
4. a majandustööle määramise käskkirjale. Vaidlusaluste tööle asumise korralduste andmise hetkel ei tuvastatud kaebajal selliseid terviseprobleeme, mis oleks tinginud ajutise töövabastuse andmise. Vahetult peale korraldustele mitte allumist kontrollis kaebaja tervislikku seisundit vangla meditsiiniõde, kelle hinnangul oli kaebaja võimeline tööle asuma. Kaebajalt nõutud tööülesandeid on võimalik teha ka istuvas asendis ning tavaliselt kulub kinnipeetaval ruumide koristamiseks ca 0,5 – 1,5 tundi. Seega on tegemist väga lühikese tööajaga ja väga kergete tööülesannetega. Tööülesanded, mida kaebajal tuli täita, ei nõua suurt füüsilist pingutust ega pikka sundasendis tegutsemist. Kaebaja käelise tegevuse valdkonnas märgib vastustaja, et kui kinnipeetav on võimeline kirjutama kohtule üle 20-lehelist kaebust koos mitmekümneleheliste lisadega ja esitama mitmeid sama pikki pöördumisi ka vanglale, siis on kinnipeetav võimeline ka lappiga tolmu pühkima. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5. Ringkonnakohtu hinnangul on J. T. kaebused halduskohtu otsustega põhjendatult rahuldamata jäetud. Apellatsioonkaebuse põhjendused ja väited ei anna alust halduskohtu otsuste tühistamiseks. Halduskohus on põhjalikult analüüsinud kaebaja vanglas töötamise kohustuse olemasolu ja ulatust, selle kohustuse täitmisest keeldumise õiguspärasust, samuti distsiplinaarmenetluse läbiviimist, määratud karistuse lubatavust ja proportsionaalsust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuste põhjendustega, järgib neid ning HKMS § 201 lg 4 alusel põhjendusi ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebustele märgib ringkonnakohus järgnevat. 6
6. Riigikohus on korduvalt selgitanud1 kinnipeetava töökohustust, õigust keelduda tööle asumast ning tööle asumise korralduse täitmata jätmise eest distsiplinaarvastutuse kohaldamist.

§ 37

lg-st 1 tuleneb, et kui vangistusseadus ei sätesta teisiti, on kinnipeetav kohustatud töötama.

§ 67

p 1 järgi on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud täitma vangla sisekorra-eeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Vanglaametniku korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui korraldus vastab tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge või, kui esineb mõni

§ 37

lg-s 2 sätestatud alustest.

§ 37

lg 2 p 3 järgi ei ole töötama kohustatud kinnipeetav, kes ei ole tervislikel põhjustel võimeline töötama. Kinnipeetava võimelisuse tööd teha teeb kindlaks arst (

§ 37lg 3).

Töövõimelisuse kindlakstegemisel on arstil ainupädevus ning seda küsimust ei saa otsustada meditsiiniõde. Küll saab õde kinnipeetava terviseseisundile hinnangu anda, kui tööle määramisel on arst tuvastanud kinnipeetava töövõimelisuse, kuid kinnipeetav tööle asumisest viidates oma terviseseisundile. 16. Käesolevas liidetud asjas väidab kaebaja samaaegselt nii tööle asumise korralduste, kui suuliste haldusaktide, tühisust kui ka

§ 37lg 2 p-s 3 nimetatud aluse esinemist tööle asumisest keeldumiseks.

Vaidlust ei ole selles, et kaebaja määrati Viru Vangla

1. augusti
2. a käskkirjaga nr 6-2/6821 tähtajatult majandustööde abitööliseks koristaja ametikohale. Käskkirja ei olnud vaidlusaluste sündmuste toimumise ajaks kehtetuks tunnistatud. Ka käskkirja tühistamiseks halduskohtule esitatud kaebuse läbivaatamisel ei olnud kohus otsustanud selle kehtivust lõpetada ega peatada. Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et olukorras, kus tööle asumise korraldused anti pädeva ametniku poolt, kehtiva tööle määramise käskkirja alusel ei saa korraldusi tühisteks pidada isegi juhul, kui kaebajal esines terviseseisundist tingitud takistus tööle asumiseks. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg 2 p 5 järgi on haldusakt tühine, kui sellest ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on vastukäivad või seda ei ole muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita. Pooled ei vaidle selle üle, et tööle asumise korraldust põhimõtteliselt oli võimalik täita. Kaebaja väitel esines takistus korralduse täitmiseks tema tervisliku seisundi tõttu, s.o subjektiivne takistus korralduse täitmiseks. See ei ole aga HMS § 63 lg 2 p 5 kohaselt asjaoluks, mis toob kaasa korralduse tühisuse. Lisaks osutavad kaebaja tööle määramise asjaolud sellele, et isegi kui kaebajal ei olnud võimalik korraldust täita ei olnud see kõrvalseisjatele kahtlusteta selge.
3. Distsiplinaarkaristuse määramise õiguspärasus ei sõltu kaebaja tööle määramise käskkirjale ja/või tööle asumise korraldustele sellest hiljem antud õiguslikust hinnangust või nende kehtivuse kõrvaldamisest tagantjärele. Riigikohus on sedastanud, et tööle määramise käskkiri ja tööle asumise korraldus ei ole haldusaktid, millel distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja tühistamise kaebuse lahendamisel tehtav kohtulahend HKMS § 240 lg 2 p 6 mõttes põhineb. Nimetatud haldusaktid ja distsiplinaarkaristus pole omavahel seotud vahetult, vaid

§ 67

p 1 kaudu.

§ 67

p 1 kontekstis ei ole määrav tähtsus mitte kaebaja tööd reguleerinud haldusaktide jätkuval kehtivusel, vaid distsiplinaarsüüteo koosseisu elementidel ja kinnipeetava süüd välistavatel asjaoludel.2 Seetõttu ei ole asjakohased ja jäävad tähelepanuta kaebaja väited tema tööle määramise käskkirja ning sellele eelnenud menetluse õigusvastasuse kohta.

1. Oluline on siiski, et enne tööle määramise käskkirja andmist on arst perearst on hinnanud kaebaja töövõimeliseks
2. juulil (ravilugu 55) ja
3. septembril (ravilugu 72) ja
4. oktoobril 2017 (ravilugu 91). Siinjuures on ekslik kaebaja seisukoht, et vangla arstil puudus pädevus kaebaja töövõime tuvastamiseks. Kaebaja viidatud töövõimetoetuse seaduse § 7 lg 1 reguleerib töövõime 1 Vt RKHK
5. oktoobri
6. a otsus asjas nr 3-15-3133,
7. jaanuari
8. a otsus asjas nr 3-3-1-53-14,
9. septembri
10. a otsus asjas nr 3-3-2-1-15 ja neis viidatud praktika 2 Vt RKHK
11. septembri
12. a otsus asjas nr 3-3-2-1-15 (p 16). 7 tuvastamist eelkõige tööhõive ja töövõime kaotusega seotud leevendavate meetmete rakendamisel ega välista selliselt vangistusseaduses sätestatud töökohustuste täitmisel kinnipeetava töövõimelisuse kindlakstegemist vangla perearsti poolt.
13. septembri
14. a Qvalitas Arstikeskus AS dokumendipõhise töövõime hindamise eksperthinnang saab seega olla tõendiks kinnipeetava tervislikule seisundile hinnangu andmisel, kuid sellega ei määratletud vastustaja jaoks siduvalt kaebaja töövõimelisuse küsimust. Eksperthinnangu olemasolu ei takista vangla arstil hinnangus välja toodud piirangute rakendamisel arvestada kinnipeetavale määratava töö tegelikku iseloomu. Olukorras, kus vangla perearst on kaebajale sobivad tööülesanded määratlenud koristaja tööjuhendi punkti täpsusega ei ole alust kahelda, et arst on arvesse võtnud tööülesannete sobivust kaebajale tulenevalt just tema terviseseisundist. Oluline on siinjuures, et kaebajal on peetud sobivaks üksnes kolme koristaja tööjuhendis kirjeldatud kümnest tööülesandest ning välja on jäetud näiteks põrandate märgpuhastus, seinte ja lagede kuivpuhastus ja prügikastide tühjendamine. Ringkonnakohus ei jaga kaebaja seisukohta, et Qvalitas Arstikeskus AS eksperthinnang välistab kaebaja töötamise talle määratud koristaja ametikohal. Eksperthinnang on koostatud üksnes dokumentide alusel, kaebaja arstlikku läbivaatust hinnangu andmisel ei toimunud. Eksperthinnangu andmisel ei pidanud arstid vastama küsimusele, kas Viru Vangla V7 ja V8 eluosakondade üldkasutatavates ruumide koristamine osalise koormusega (vangla kinnitusel tavapäraselt kuni 1,5 tundi) on kaebajale sobiv töö. Selle küsimuse otsustas vangla perearst esmalt kaebaja tööle määramise käskkirja kooskõlastamisel ja hiljem uuesti kaebaja arstlikul läbivaatusel vastuseks kaebaja väidetele töövõime puudumise kohta. Seega leiab ringkonnakohus, et arst oli kooskõlas

§ 37lg-ga 3.

1. Halduskohus on põhjendatult osutanud, et kaebaja töövõime kohta tehtud arstide otsustused
2. aasta sügisel viitavad sellele, et kaebaja tervislikku seisundit on hinnatud sisuliselt ning tegemist ei ole vangla administratsiooni poolt suunatud otsustustega. Nimelt kaebaja tervisliku seisundi halvenemisel
3. septembril 2017 otsustas neuroloog (ravilugu nr 68) vabastada kaebaja töökohustusest üheks nädalaks. Seega kaebaja tervise halvenemine tõi kaasa töökohustusest vabastamise. Vabastuse perioodi lõppemisel on perearst kaebaja tervislikku seisundit hinnanud, leides, et kaebaja saab töökohustust täita (ravilugu nr 72). Ka
4. detsembril 2017 toimunud neuroloogi vastuivõtul ei pidanud arst põhjendatuks vabastada kaebajat töötamise kohustusest. Seega on erinevad arstid, kes kaebajaga ka vahetult kohtusid, leidnud, et tema tervislik seisund lubab koristaja tööülesandeid täita. Arstide seisukoht ei ole seejuures vastuolus Qvalitas Arstikeskus AS eksperthinnanguga. Viimases, erinevalt kaebaja väidetust, liikumise valdkonnas ei ole kaebajal tuvastatud rasket, vaid mõõdukas tegutsemispiirang. Raske tegutsemispiirangu hinnang on antud üksnes käelise tegevuse valdkonnas. Eksperthinnangust ilmneb, et kaebaja ise on hinnanud oma tegutsemispiirangut tegelikust raskemaks mitme käelist tegevust puudutava aspekti osas ning käelise tegevuse osas on probleemseks hinnatud üksnes käte sirutamine ja asjade ülestõstmine ja liigutamine. Sellest hinnangust aga tulene vältimatult, et kaebaja meditsiinilise läbivaatuse teostanud arst ei saaks ühelgi juhul tuvastada kaebaja võimet teha kerget lühiajalist tööd, mis seondub liikumise ja käelise tegevusega. Tähelepanuväärne on, et kuigi kaebaja on vangla meditsiinitöötajatele otse ja valvurite vahendusel korduvalt kaevanud seljavalu ja nõudnud valuvaigistava süsti tegemist, on ta samas olnud ebajärjekindel valuvaigistite võtmisel ja korduvalt ka keeldunud valuvaigisti võtmisest (ravilood nr 60, 61, 71, 78, 81, 84, 85).
5. Eeltoodu tõttu, olukorras, kus
6. aasta lõpus ja
7. aasta alguses kaebaja korduvalt keeldus tööle asumast viidates töötamise takistusena oma tervislikule seisundile, oli medititsiiniõde pädev hindama, kas esineb tervisest tulenev erakorraline takistus töötamiseks. Kõigil juhtudel on kaebaja terviseseisundit nõuetekohaselt hinnatud ning meditsiinikaardilt nähtuvalt ei ole tuvastatud tervisriket, mis takistanuks tööle asumast. Et tegemist ei olnud formaalse kontrolliga näitavad asjakohased kanded kaebaja tervisekaardil, kus meditsiiniõde on põhjalikult kirjeldanud kaebaja seisundit ning selgitanud kaebaja töövõimeliseks hindamise 8 asjaolusid. Kuna kaebaja valuaistingut ei saa mõõta, siis tuleb pidada asjakohaseks, et meditsiiniõe hinnang tugineb osaliselt tähelepanekutele sündmusele eelnenud ja järgnenud kaebaja käitumisele ning tähelepanekutele kaebaja liikuvuse kohta läbivaatuse ajal, samuti läbivaatusel saadud objektiivsetele terviseandmetele. Nii on meditsiiniõde muu hulgas märkinud „istub voodi peale raskusteta“, enne tööle määramist kp oli avatud sektoris ja liikus raskusteta“ (ravilugu nr 77), „peale med läbivaatust viskas ennast pikali narile, kõverdas vasaku jala põlvest ja käte liikuvus oli vaba“ (ravilugu nr 82), „liikus avatud osakonnas vabalt. V/v ajal kambris liikus vabalt, käe liikuvus vaba, istus toolile vabalt, sundasendit ei ole“ (ravilugu nr 105), „Jutu sees KP tõuseb, kummardub voodi alla ja tõstab paberkandjal olevat arstliku komisjoni otsust“ (ravilugu nr 119), „vajadus näidata ekspertiisi väljavõtet paneb ta tõusma, liikuma töötama kätega vabalt. Kambris ideaalne puhtus ja kord, selle koristamisega saab iseseisvalt hakkama“ (ravilugu nr 144). Ringkonnakohus märgib, et viidatud ravilugudest ei ilmne, et kaebaja oleks väljendanud vastumeelsust vastustaja ametnike viibimisele meditsiinilise läbivaatuse juures. Samuti ei nähtu, et arsti vastuvõtte kajastavatest ravilugudest, et kaebaja oleks avaldanud arstile terviseandmeid või kaebusi oma tervise kohta, et mida ta tööle asumisest keeldumisel toimunud läbivaatusel meditsiiniõele ei avaldanud.
8. Lisaks seljavigastusest tingitud vaevustele on kaebaja asunud väitma, et töötamine ei olnud võimalik ka kõrge vererõhu tõttu. Kaebajal on tõepoolest mõõdetud kõrgenenud vererõhk tööle asumisest keeldumisel meditsiinilisel läbivaatusel
9. oktoobril,
10. oktoobril ja
11. novembril
12. Samas ei ole kaebajal arsti poolt tuvastatud püsivalt kõrgenenud vererõhku ega seatud sellega seonduvaid piiranguid töötamisele. Ravilugudest nr 77, 82 ja 105 saab järeldada, et meditsiiniõde hindas vererõhu näitu koostoimes ülejäänud andmetega ning leidis, et vererõhu kõrgenemine seondus eelkõige tööle asumisest keeldumise konfliktsituatsiooniga kaasneva stressiga, vererõhk on kiiresti muutuv ega takista kaebajal tööle asumist. Seega on kaebaja tervislikule seisundile ka selles osas antud sisuline hinnang. Nendel asjaoludel ei ole põhjendatud kaebaja seisukoht, et vererõhu mõõtmise tulemus üksi õigustab tööle asumisest keeldumist. Ka kaebaja enda viidatud materjalidest ei saa järeldada, et kaebajal mõõdetud vererõhu näidud olnuks sedavõrd kõrged, et jaatada vahetut ohtu kaebaja tervisele ja elule. Ringkonnakohus mõistab vastustaja enda siseregulatsiooni selles küsimus selliselt, et selles toodud arvnäitajad vererõhu kohta on kohaldatava püsivalt kõrgenenud vererõhu korral. Stressiolukorras mõõdetud vererõhk teadaolevalt võibki olla tavapärasest kõrgem ega võimalda seega üldistavat hinnangut isiku tervise kohta.
13. Kaebaja on viibinud arsti vastuvõtul korduvalt nii tema tööle määramise käskkirja andmise järel, kui ka pärast vaidlusalust perioodi. Meditsiinikaardilt ei nähtu, et arstid oleksid tuvastanud kaebajal sellise tervisehäire, mis tegelikkuses püsivalt takistaks tal eluosakonna koristamisega seotud tööülesannete täitmist. Kaebaja vastupidise seisukoha ekslikkust kinnitab Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni
14. märtsi
15. a arvamus, mille kohaselt on vastustaja meditsiiniosakond kaebaja töövõimet õigesti hinnanud. Kuigi tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 502 lg 1 kohaselt tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjon on üksnes nõuandev komisjon ja võis käesoleval juhul kaebaja ja vastustaja kohtuvaidluste tõttu keelduda arvamuse andmisest sama paragrahvi kolmanda lõike alusel, on siiski tähelepanuväärne, et komisjon ei teinud kaebajale meditsiiniteenuse osutamise kohta ühtegi märkust. Komisjoni otsus tugines seejuures nii kaebaja täismahus tervisekaardi kui Eesti Töötukassa
16. septembri 2017 töövõime hindamise otsusele. Ringkonnakohus osutab siinkohal, et ekspertkomisjoni hinnangul ei ole asja lahendamisel määravat tähendust, kuna kaebaja töövõime hindamist vastustaja poolt kehtiva õigusega kooskõlas kinnitavad vahetult neid toiminguid kajastavad tõendid.
17. Ringkonnakohtu hinnangul toodud asjaoludel on halduskohus põhjendatult asunud seisukohale, et kaebajal tegelikkuses puudus tervisest tulenev põhjus tööle asumisest 9 keeldumiseks. Nii nagu vanglateenistuse ametnikel puudub

§ 37

lg 3 järgi pädevus kinnipeetava töövõimelisuse kindlakstegemiseks, puudub selline pädevus ka kinnipeetaval endal. Seetõttu juhul, kui kaebaja hinnangul oli ta tööle asumise korralduse saamise ajaks minetanud töövõimelisuse, kuid tema tervisliku seisundi selline muutus ei olnud asjatundmatule inimesele kahtlusteta äratuntav, sai kaebaja töövõimelisuse kindlaks teha sel ajal tööl olnud meditsiiniõde. Kui kaebaja töövõimelisus oli nõutud korras kindlaks tehtud esmalt arsti ning iga konkreetse intsidendi korral ka meditsiiniõe poolt, pidi kaebaja arvestama, et jätkuva tööst keeldumise korral, tuleb tal endal tõendada, et tervislik seisund siiski ei lubanud tööle asuda. Asjas kaebaja poolt esitatud tõendid aga sellist väidet ei kinnita. Kaebaja hilisemate arstlike läbivaatuste tulemusena ei ole samuti tuvastatud tema töövõime puudumist tagasiulatuvalt juba tööleasumisest keeldumise ajal. Olukorras, kus kaebaja ei ole isegi üritanud tööülesandeid täita, ei ole kaebaja väide ülesande täitmise võimatuse kohta ka praktikas kinnitust leidnud. Tuleb nõustuda, et kaebaja samale mustrit järgiv käitumine viitab, et tööst keeldumine on olnud kaebaja teadlik süstemaatiline tegevus, vaatamata sellele, et kaebaja teadis tööst keeldumiseks õigustuse puudumisest. 24. Seega on nii vastustaja kui halduskohus põhjendatult leidnud, et kaebajal puudus

§ 37lg 2 p-st 3 tulenev õigustus tööle asumise korralduse täitmata jätmiseks.

Ainuüksi kaebaja enda hinnang, et tema tervislik seisund ei võimalda tööle asuda, ei saanud olla õiguspäraseks aluseks tööle asumisest keeldumiseks. 25. Tööst keeldumisega olukorras, kus keeldumiseks puudus õiguspärane alus, on kaebaja jätnud täitmata vanglaametniku seadusliku korralduse ning rikkunud sellega

§ 67p-s 1 sätestatud kohustust.

Riigikohus on asunud seisukohale (vt RKHK

1. septembri 2015 otsus asjas nr 3-3-22-15, p 26), et vanglas distsipliini ja julgeoleku tagamine on kaalukas väärtus, mistõttu vanglas tööle asumise korralduste süstemaatilist täitmata jätmist tuleb pidada raskeks rikkumiseks. Sarnasel seisukohal on kaebajale karistuse määramisel olnud ka vastustaja. Seejuures on Viru Vangla kõigis kaevatavates käskkirjades põhjalikult selgitanud vanglaametniku korraldusele allumata jätmise ning tööst keeldumise negatiivset mõju vangistuse eesmärkide täitmisele kaebaja enda suhtes kui ka vangla julgeolekule üldiselt, samuti karistuse liigi ja määra valikut, lähtuvalt kaebaja käitumisest rikkumiste toimepanemisel ja samalaadsete rikkumiste kordumisest ning nende eest määratud karistuste mõjust kaebaja käitumise suunamisel. Ringkonnakohtule ei nähtu, et vastustaja oleks kaalutluse teostamisel jätnud mõne olulise asjaoluga arvestamata või tuginenud lubamatutele argumentidele. Asjas kogutud tõendites puuduvad viited sellele, et kaebajal esinenuks sedavõrd raske terviserike, mis välistanuks talle kartserikaristuse määramise. Seetõttu tuleb pidada kaevatavaid käskkirju õiguspäraseks ka kaebajale määratud karistuste osas.
2. Riigikohus on pidanud lubatavaks3 sarnastel asjaoludel toimunud korduvate distsipliinirikkumiste eest eraldi karistuste määramist, leides, et kaheksa, ajaliselt lähestikku toimunud rikkumiste eest kokku 120 päevaks kartserikaristuse määramine ei olnud vastuolus

§ 63lg 1 p-ga 4.

Ringkonnakohtul puudub käesoleval juhul teistsugusele seisukohale asuda. Ringkonnakohtu seisukohta ei muuda kaebaja viited õiguskantsleri ja rahvusvaheliste organisatsioonide seisukohtadele kartserikaristuse kohaldamise kohta, kuna nende puhul ei ole tegemist siduvate juhistega siseriikliku õiguse rakendamisel. Halduskohus on ammendavalt selgitanud, et kaebaja rikkumisi ei saa nende ajalis-ruumilise seotuse puudumise tõttu käsitada sama rikkumisena, mistõttu ei ole iseseisvate karistuste määramine vastuolus ka

§ 63lg 3 ls-ga 2.

Ka halduskohtu see seisukoht on kooskõlas Riigikohtu praktikaga kinnipeetavate distsiplinaarrikkumiste kohta

2. Ekslik on kaebaja seisukoht, et distsiplinaarmenetluse läbiviimine ja karistuse määramine sama ametniku poolt on õigusvastane ja et haldusmenetluse läbiviimisel ei olnud kaebajale tagatud 3 4 Vt RKHK
3. oktoober
4. a otsus asjas nr 3-15-3133 (p 16) Sealsamas p 15 10 võimalus oma õiguste kaitseks. Halduskohus on ammendavalt selgitanud kehtivas õiguses sätestatud piiranguid ja nõudeid distsiplinaarmenetluse läbiviimisele ning leidnud neile tuginedes õigesti, et distsiplinaarmenetlused toimusid nõuetekohaselt ning. Ringkonnakohus siinkohal halduskohtu põhjendusi ei korda.
5. Ringkonnakohus tagastab kaebajale apellatsioonkaebuse ja
6. detsembri
7. a menetlusdokumendi lisana esitatud dokumendid, kuna need ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel asjakohased, sest puudutavad andmeid kaebaja tervise kohta enam kui kuus kuud pärast viimase vaidlusaluse rikkumise toimumist või seonduvad vaidluse esemega üksnes kaudselt.
8. Eeltoodud põhjendustel on ringkonnakohus seisukohal, et Viru Vangla
9. novembri
10. a käskkiri nr 6-3/1086-1,
11. novembri
12. a käskkiri nr 6-3/1133-1,
13. detsembri
14. a käskkiri nr 6-3/1245-1 ja
15. jaanuari
16. a käskkiri nr 6-3/50-1on õiguspärased ja nende tühistamiseks puudub alus. Apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
17. aprilli
18. a ja
19. juuli
20. a otsused muutmata.
21. HKMS § 108 lõike 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Viru Vangla ei ole apellatsioonimenetluses esitanud kuludokumente ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 3 vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta. /allkirjastatud digitaalselt/ 11