← Eesti

2-17-14656/49

Obsah (12)§ 328§ 5§ 230§ 272§ 273§ 173§ 174§ 162§ 477§ 175§ 177§ 434

2-17-14656 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Kohtunik Ifret Mamedguseinov Otsuse tegemise aeg ja koht Rakvere, 10. oktoober 2018 kell 16.00 Tsiviilasja number 2-17-14656 Tsiviilasi

§ 328

lg 1 kohaselt peavad menetlusosalise avaldused asja puudutavate faktiliste asjaolude kohta olema tõesed. Kostja on esitanud valeväiteid ning soovib nende õigsust tõendada enda poolt taotletud tunnistajate ütlustega. Tõele ei vasta kostja väide, et hageja on koos oma abikaasaga (kostja vanaemaga) kinkinud kostjale raha korteri ostmiseks ning et see oli nende soov ja initsiatiiv. Veelgi absurdsem on kostja väide, nagu oleks kostjale korteri ostmise soov olnud pikaajaline (kostja väitel mitmed aastad). Ei ole usutav, et sellise mitu aastat vältava soovi korral seda soovi varem ei realiseeritud. Lisaks puudub igasugune mõistlik ja loogiline põhjendus, miks pidanuks hageja kinkima ära kogu oma raha, mida oli vanaduspäevadeks kogunud. Kostja väited selle kohta, nagu oleks kinge tehtud hageja ja tema abikaasa ühisvara arvelt, ei ole praeguses vaidluses asjakohased. Samuti ei ole asjakohane kostja seisukoht, et käesoleval juhul ei esine kinkelepingust taganemise aluseid. Kuna kinkelepingut ei ole sõlmitud, ei olegi lepingut, millest taganeda. KOSTJA TAOTLUS

  2. septembril 2018 esitas kostja taotlused asja materjalide juurde hageja ja A S poolt allkirjastatud kinkelepingu koopia võtmiseks ja M H tunnistajana ülekuulamiseks. KOHTUISTUNG
  3. Kohtuistungil hageja esindaja jäi hagi juurde.
  4. Kostja ja tema esindaja palusid jätta hagi rahuldamata. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
  5. Kohus tutvunud hagivalduse, kostja vastusega hagile ja hageja seisukohaga, kuulanud ära kostja ja poolte esindajate seletused kohtuistungil ning uurinud tsiviilasja raames esitatud dokumentaalseid tõendeid kogumis, leidis, et hagiavaldus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.
  6. Hagiavalduse juurde lisatud pangakonto väljavõtte kohaselt 12.08.2016 kandis V S (hageja) L L’le (kostja) üle kokku 23 000 eurot selgitusega „ülekanne“ (I kd, t.lk. 12). Pooltel ei ole vaidlust hageja poolt kostjale 23 000 ülekandmise ja nimetatud summa kostja arveldusarvele laekumise üle. Menetluses on hageja väitnud, et kostja on võtnud hageja hooldekodust välja pangakontorisse ja on viinud tagasi hooldekodusse. Kostja aga väidab, et 12.08.2016.a hageja ei viibinud hooldekodus ning kostja ei ole hagejat hooldekodust võtnud ega koos hagejaga pangas käinud. Kohtu arvates käesolevas vaidluses ei ole mingit tähendust asjaolul, kus hageja 2016.a augustikuus tegelikult elas või viibis ning kes ja kuidas 12.06.2018 hageja pangakontorisse toimetas. Tähtsus on asjaolul, et hageja on kandnud kostjale üle 23 000 eurot.
  7. Hageja väidab, et üle kantud summast oli 5 000 eurot antud kostjale laenuna korteriomandi omandamiseks ning et 18 000 eurot on kostja saanud hageja kõrgest vanusest tingitud arusaamisvõime piiratust kasutades. Kostja aga väidab, et hageja ja tema abikaasal oli ühisvara ning et tegelikult oli 5

(9)2-17-14656 hageja ja tema abikaasa kui kinkijate ning kostja kui kingisaaja vahel sõlmitud kinkeleping, mille alusel kandis hageja kostjale üle 10 000 eurot enda osana ja 10 000 eurot hageja abikaasa osana. 23. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 438 lg 1 tulenevalt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta.

§ 5

lg 1 alusel hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Käesoleva vaidluse lahendamiseks analüüsib kohus: 1) kas ja milline õigussuhe on poolte vahel tekkinud; 2) kas kostja vaidleb hagile põhjendatult vastu; 3) kas esinevad alused hagi rahuldamata jätmiseks või hagi osaliselt rahuldamiseks. 24. Lepingu mõiste on sätestatud võlaõigusseaduse (VÕS) § 8, mille lg 1 kohaselt leping on tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. VÕS § 9 lg 1 sätestab, et leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. VÕS § 16 lg 1 järgi pakkumus (ofert) on lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja (oferendi) tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud. Hageja on väitnud, et poolte vahel oli sõlmitud laenuleping ning et hageja on kostjale laenanud 5 000 eurot uue korteri soetamiseks. Laenulepingu mõiste on toodud VÕS § 396, mille lg 1 järgi laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Võlaõigusseadus ei kohusta lepingupooli sõlmima laenulepingut kirjalikult, kuid nimetatud asjaolu ei vabasta tõendamise kohustusest. 25.

§ 230

lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. Käesolevas vaidluses ei pooled tõendamiskoormises teisiti kokku leppinud. Kuna kostja vaidleb hagile vastu, et poolte vahel ei ole laenulepingut sõlmitud, siis hagejal on menetluses kohustus tõendada nii poolte vahel 5 000 eurot kohta laenulepingu sõlmimise fakti, kui ka seda, millistel tingimustel laenuleping sõlmiti ning millal hageja nõue sissenõutavaks muutus. Hageja ühelt poolt väidab, et kõrge vanuse tõttu hageja ei olnud võimeline aru saama tema poolt tehtavast tehingust, kuid samas väidab, et 5 000 eurot ülekandmise osas, vaatamata hageja kõrgele vanusele, mäletab ta, et selles osas andis ta kostjale laenu korteri ostmiseks. Hageja ei ole tsiviilkohtumenetluse seadusega lubatud tõenditega tõendanud tema ja kostja vahel laenulepingu sõlmimise fakti. 26. VÕS § 398 lg 1 alusel, kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. Asjas ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et hageja väidatava laenulepingu üles ütles ja laenulepingu järgi saadu tagastamist nõudis. Hagiavalduse juurde on lisatud küll 26.05.2017 nõudekiri, kuid nimetatud nõudekirja kohaselt on hageja teinud ülekandeid kostjale ilma tegeliku kohustuseta ja kostja on aluselt rikastunud hageja arvelt summas 23 000 eurot (I kd, t.lk. 15, 16). Sellega on kohus tuvastanud, et tegelikult ei ole ka väidetava laenulepingu ülesütlemist toimunud. Kohus, hageja esitatud tõendeid ja kostja vastuväiteid 6

(9)2-17-14656 arvestades, leiab, et tuvastamata on hageja poolt kostjale 5 000 eurot laenuna andmine. Samas see veel ei tähendada, et hagi selles osas tuleb rahuldamata jätta.
  1. Kostja on ülekandega omandanud hagejalt 23 000 eurot, mille saamise õigustamiseks on kostja 12.09.2018 esitanud väidetavalt 11.08.2016 kell 19.38 koostatud kinkelepingu koopia (II kd, t.lk. 40), mille kohaselt V S ja A S soovivad anda kostjale 20 000 eurot raha korteri ostmiseks (II kd, t.lk. 40). Kohtuistungil on kostja teatanud, et kinkelepingu teksti on koostanud kostja ise, kuid selle on allkirjastanud V S ja A S.
  2. VÕS § 259 lg 1 kohaselt kinkelepinguga kohustub üks isik (kinkija) tasuta teisele isikule (kingisaaja) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama. Sama seaduse § 261 lg 1 alusel kinkija avaldus endale kinkelepingust tulenevate kohustuste võtmiseks peab olema tehtud kirjalikult, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 272

lg 1 alusel dokumentaalne tõend on igasugune kirjalikult, pildistamisega või video-, heli- või elektroonilise salvestusega või muu andmesalvestusega jäädvustatud dokument või muu sellesarnane andmekandja, mis sisaldab andmeid asja lahendamiseks tähtsate asjaolude kohta ja mida on võimalik kohtuistungil esitada tajutaval kujul. Kirjalik dokument esitatakse algdokumendina või ärakirjana (

§ 273lg 1).

Kohus leiab, et ka menetluses esitatav kirjalik leping peab vastama

§ 273lg 1 nõuetele.

Kostja ei ole kinkelepingu algdokumenti esitanud. Hageja ei ole nõustunud kostja esitatud koopia dokumentaalseks tõendiks lugemisega, leides, et originaaldokumenti esitamisel taotleks ta selle suhtes ekspertiisi määramist. Kostja vastuse kohaselt on kinkeleping ka hageja käes. Hageja ei ole kostjaga kinkelepingu sõlmimist omaks võtnud. Maakohtu arvates ei ole eluliselt usutav, et kinkeleping, mis annab kingisaajale õiguse saada kingitud asja omanikuks, jäi kinkija kätte. Ei ole väidetud, kuidas väitetava kinkelepingu ettevalmistatud ja koostanud kostja jättis kinkelepingu originaali hageja kätte. Kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud kostja elukaaslane M H on teatanud kohtule, et ta on mitu korda kuulnud kostja vanavanemate (hageja ning A S’u) juttu selle kohta, et nad soovivad kostjale raha anda korteri omandamiseks. Samas kinkelepingu sõlmimise juures tunnistajat ei olnud. Eeltoodu alusel leiab kohus, et kinkelepingu koopia ei vasta

§ 272

lg 1 sätestatud dokumentaalsele tõendile esitatavatele nõuetele ja kostja ei ole tõendanud temal hageja poolt üle kantud rahaliste vahendite tagastamise kohustuse puudumist. Kostja esitatud tõendi koopia alusel ei ole võimalik tuvastada poolte vahel kinkelpingu sõlmimise fakti ega seda, et hageja avaldas tahet enda arvelt kostja 20 000 eurot võrra rikastamiseks. Hageja poolt viidatud Riigikohtu 01.03.2017 otsuses 3-2-1-145-16 punkti 13.

  1. kohaselt üksnes põhjendamatu makse tegemisest ei saa järeldada, et sõlmitud on kinkeleping.
  2. Lisaks peab kohus vajalikuks märkida, et kostja vastusest tulenvalt kinkis hageja kostjale 10 000 eurot ja 10 000 eurot kinkis kostjale kostja vanaema A S. Kostja väidete kohaselt hageja kantud rahast 20 000 eurot kuulusid hagejale ja tema abikaasa A S’ule ühiselt. Menetluses ei ole nimetatud asjaolu tõendamist leidnud. Kuigi kostja väidab, et tal ei ole 20 000 eurot tagastamise kohustust tekkinud, ei ole kostjal ühtegi põhjendust selle kohta, mis kostja ei pea ülejäänud 3 000 eurot hagejale tagastama, kui väidetavalt kinkelepingu alusel oli kostja õigustatud saama 20 000 euro omanikuks.
  3. Kohus leiab, et kuna hageja ja kostja vahel kinkelepingu sõlmimine ei ole tõendatud, siis kostja on alusetult rikastunud hageja arvelt kogu kostjale üle kantud raha 23 000 eurot ulatuses. VÕS § 3 p 3 alusel võlasuhe võib tekkida alusetust rikastumisest. VÕS § 1027 sätestab, et isik peab käesolevas peatükis sätestatud alustel ja ulatuses andma teisele isikule välja temalt õigusliku aluseta saadu. VÕS § 1028 lg 1 kohaselt, kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või 7

(9)2-17-14656 tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. VÕS § 1028 lg 2 p 1-3 sätestatud alused, mis välistaks hageja ülekantud raha kostjalt tagasi nõudmist, ei ole kohus tuvastanud. Sellepärast hagi tuleb rahuldada põhisummas 23 000 eurot. 31. VÕS § 113 lg 1 ls 1 ja ls 2 tulenevalt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Hageja on palunud kostjalt välja mõista viivis põhinõudelt 23 000 eurot alates 09.06.2017 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Sellest ajast viivise väljamõistmist on hageja põhistanud kostjale 26.05.2017 nõudekirja koostamisega. Kostja on teatanud, et ta sai hageja 26.05.2017 nõudekirja kohtumenetluses tagaseljaotsuse ja hagimaterjalide 21.01.2018 e-toimikus avamisega (I kd, t.lk. 105, 109). Hageja ei ole tõendanud, et ta nõudekirja kostjale varem kätte toimetas. Sellpärast loeb kohus põhjendatuks välja mõista kostjalt hageja kasuks viivis põhinõudelt alates 22.01.2018 kuni otsuse tegemiseni 10.10.2018 summas 1 320.77 eurot (8% : 365 päeva x 262 päeva x 23 000 eurot) ning edasi kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulud 32.

§ 173

lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

§ 174

lg 2 kohaselt maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.

§ 162lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna hagi rahuldatakse, siis jätab kohus menetluskulud kostja kanda.

  1. E R on hageja eest hagiavalduse esitamisel 14.07.2017 ja 02.10.2017 tasunud riigilõivu 900 eurot ja 100 eurot (maksekorraldused nr 1127 ja 1148, toimikus lk 18-19). Seega on hageja eest kokku tasutud riigilõivu 1 000 eurot. Samuti on hagejal tekkinud õigusabikulud 4 012.50 eurot, millele lisandub käibemaks 805.50 eurot, kokku 4 815 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista menetluskuludena riigilõivu 1 000 eurot ja õigusabikulud 4 815 eurot (sh käibemaks).
  2. Menetluskulude kindlaksmääramise menetlusele kohaldatakse hagita menetluse sätteid (Riigikohtu 25.11.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-11, p 12). Vaidluse puhul, mis lahendatakse hagita menetluses, ei ole kohus

§ 477

lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-161-11, p 7).

§ 477

lg 7 tulenevalt kohus peab kontrollima avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui avalduse kohta ei ole esitatud vastuväiteid. 35.

§ 175

lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja

§-s 218 sätestatu kohaselt. Hageja on esitanud taotluse menetluskulude rahaliselt kindlaksmääramiseks. Käesolevas tsiviilasjas vastas hageja esindaja

§-s 218 lg 1 p 1 sätestatud nõutele. Asja materjalidest nähtub, et hageja esindaja on esitanud kohtule 03.10.2017 hagiavalduse (I kd, t. lk. 2-10, millest sisuline tekst 7 lk), 02.03.2018 vastuse kajale 8

(9)2-17-14656 (I kd, tlk. 123-129, sisuliselt 5 lk), seisukoha kostja vastusele (I kd, t.lk. 177-180, sisuliselt 3 lk). Lisaks on hageja esindaja osalenud 20.09.2018 toimunud kohtuistungil, mis kestis 1 tund ja 55 min ehk 1.92 tundi (I kd, t.lk. 45-50)
  1. Kohtupraktikas on kujunenud seisukoht, et umbes 1 lk menetlusdokumendi koostamisele võiks professionaalsete õigusteadmistega esindajal kuluda aega umbes 40 minutit kuni 1 tund, sealhulgas ka aeg, mis on kulunud eelnevalt dokumentide analüüsimisele ja õigusliku positsiooni kujundamisele sõltuvalt dokumentide hulgast ja analüüsimist vajavatest asjaoludest. Lähtudes asjaolust, et käesolevas menetluses oli tegemist tsiviilkohtumenetluses tavapärase vaidlusega, leiab kohus, et hageja esindajal kulus menetlusdokumentide koostamiseks kokku 10 tundi (15 lk x 40 min : 60 min) ja istungil osalemiseks 1.92 tundi, kokku 11.92 tundi
  2. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu on 130 eurot, millele lisandub käibemaks. Riigikohtu senises praktikas on põhjendatuks ja vajalikuks peetud tunnitasu kuni 120 eurot koos käibemaksuga (01.10.2013 määrus tsiviilasjas nr 3 2-1-92-13) ja ka tunnitasu 120 eurot ilma käibemaksuta (02.10.2013 määrus tsiviilasjas nr 3 2-1-93-13). Riigikohtu Üldkogu on 26.06.2014.a. määrusega kohtuasjas 3-2-1-153-13 tunnistanud Vabariigi Valitsuse 04.09.2008.a määruse nr. 137 „Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad“ põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks. Seega ei sõltu lepingulisele esindajale tehtud kulutused tsiviilasja hinnast.
  3. Eeltoodu põhjal maakohus peab põhjendatuks lugeda hageja esindaja tunnitasuks 120 eurot, millele lisandub käibemaks 20% ja millest on põhjendatud välja mõista kostjalt 1 716.48 eurot (144 x 11.92) Seega kuulub kostjalt väljamõistmisele hageja kasuks menetluskulud kokku 2 716.48 eurot, s.h õigusabikulud osaliselt summas 1 716.48 eurot (sh käibemaks) ja riigilõiv 1 000 eurot. 39.

§ 177

lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on nõudnud menetluskuludelt viivise väljamõistmist. Kohus rahuldab hageja taotluse ja mõistab menetluskuludelt viivist alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni nõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. 40. Kohtuotsus on tehtud eeltoodud põhjendustel ja õiguslikel alustel

§ 434, § 436, § 438, § 442, § 453 lg 1, lg 2, § 631, § 632 lg 1 sätete kohaselt.

/digitaalselt allkirjastatud/ Ifret Mamedguseinov Kohtunik Tartu Ringkonnakohtu 08.03.2019 kohtuotsuse RESOLUTSIOON:

  1. Jätta Viru Maakohtu
  2. oktoobri
  3. a otsus muutmata.
  4. Jätta L L apellatsioonkaebus rahuldamata.
  5. Jätta maakohtu poolt kindlaks määratud menetluskulude jaotus ja rahaline suurus muumata.
  6. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud L L kanda. 9

(9)2-17-14656
  1. Mõista L L välja 702 eurot apellatsiooniastmes kantud menetluskulude katteks. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Riigikohtu 05.06.2019 kohtumääruse RESOLUTSIOON:
  2. Jätta kassatsioonkaebus menetlusse võtmata.
  3. Tasutus kautsjon arvata riigituludesse.
  4. Kassatsiooniastme menetluskulud jätta L L kanda. 10.10.2019 Viru Maakohtu Rakvere kohtumaja kohtuotsus 2-17-14656 jõustus 05.06.2019 Riigikohtu kohtumäärusega. /digitaalselt allkirjastatud/ Kai Rosar Referent 10
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.